Tänulikkus

 Selle aasta jõulutunne on mul tänulikkus. Sest kõik see, mida siiamaani oleme harjunud pidama iseenesestmõistetavaks, on tegelikult õnn. Sõda Ukrainas tegi selle selgeks.

Olen tänulik, et meie kohal on ikka veel rahutaevas. Et lennukimürin ei tähenda hirmu pommide langemise ees. Et meil on toad soojad ja elekter tuleb pistikust. Et poest on saada kõike head ja paremat, mida hing ihaldab. Ja et ka minul kui pensionäril on mõistlike valikute tegemisel võimalik maitsev ja tore jõululaud katta. Erilised tänud mu kodukoha Selverile, kus väga paljud head asjad olid soodushindadega. Ja mul on hea mälu, see pole trikk, vaid ma mäletan, mis tavahind oli. Nii lubasin ma endale forellimarja ja Larseni VSOP konjjakit, lõhest ja kaelakarbonaadist rääkimata. Ja trükkisin välja arve, kus oli öeldud, et säästsin 21 eurot. Arvet oli vaja muidugi ka selleks, et teenindaja eemaldaks mu konjaki turvaelemendi. Aga ikkagi oli meeldiv seda säästunumbrit lugeda.

Siis olen ma tänulik selle üle, et mu tervis hakkab pärast koroonat taastuma. Köha hakkab järele andma ja kuigi ma ei tea, kas mu seedesüsteemi häired olid samuti koroona tagajärg, või omaette haigus, aga isegi see näitab taandumise märke. Täna näiteks sõin kalamarjasaia ja jõin kohvi peale ja mu sisikond ei hakanudki protestima, kuigi ma ei võtnud tabletti. Ja olen tänulik ka selle üle, et sain erialaarsti vastuvõtu aja 6.veebruariks. Oleks võinud olla palju pikem ooteaeg, ja isegi kui mu tervis paraneb, teen uuringu ehk "mõõganeelamise" ära. Saab süda rahu, kas mul on mõni sisikonna vähk või ei.Lisaks sellele olen tänulik, et neid rohtusid,mida mulle vaja, olen saanud osta, kui mitte ühest apteegist,siis mõnest teisest,kus see rohi olemas-  Kuigi see lause, et "sellel ravimil on ajutised tarneraskused", on ka mind ettevaatlikuks ja murelikuks teinud

Ja siis olen ma tänulik oma perekonna eest, kellega ma eelolevaid jõule saan koos veeta. Isegi kui õhus on probleemid, et võib konflikte tekkida, on see ikkagi parem kui üksi omaette kurvastada. Lisaks olen õnnelik selle üle, et kõik mu jõuluettevalmistused kulgesid edukalt, ehk toidud, mis ma homseks juba valmis tegin, said maitsvad. Mu rööprähklemine mitut asja korraga tehes ei rikkunud midagi ära, miski ei läinud kõrbema ega saanud üle soolatud või pipardatud.

Õnnelik olen ka selle üle, et mul on armas kena elukaaslane, kellega on lausa lust minna aastavahetust veetma minna Viru Varitee 50. aastapäeva showle.

Ilusaid ja tänutundes jõule kõigile!

Hoiatused

Tegelikult ma pole prepparite klannist ega arva, et kõigeks peaks valmis olema. Lühiajaliste voolu- ja gaasikatkestuse jaoks on mul siiski ajutised abinõud olemas. Mul on gaasipliit, mis käib ballooniga ja millega saab sooja toitu teha. Kui katkestus kestab kauem, ja mu kodu hakkab maha jahtuma, siis panen käima induktsioonsoojendi, mis töötab samuti gaasiballooniga.

Selline väike kaminalaadne asi. Eks meil selle katsetamisega olid mõningad keerulised momendi, aga phm. peaks asi töötama.

Nonii, et ma peaks olema keerulisteks ilmaoludeks ja elektrikatkestusteks valmis. Ja ometi kolmapäeval, 2 päeva pärast Birgitit, sain ikka ehmatuse või hoiatuse osaliseks.

Otsustasin minna dushi alla umbes kell 2o. Sain enda kenasti pestud ja loputatud, kui elekter korra nagu vilgatas, Esialgu arvasin, et mulle ainult tundus. Hakkasin just vannist välja astuma ja loputasin käsna ja põhja libisemiskindkat matti. Just siis lakkas veevool. Võtsin naabriga ühendust, et kas teil on vesi alles. Neil 1.korrusel veel tuli kraanist vett, aga voog hakkas ka nõrgenema. Mis lahti, kui kauaks vesi ära jääb?

Tegelikult oli vesi ära umbes 15 minutit ja selle aja jooksul sain kohaliku küla FB grupist infot. Et veekatkestus on laiem kui ainult meie tänaval ja selle põhjustas voolukõikumine, mis pani veejaama pumbad seisma. Lõpp hea, kõik hea. Aga selgeks sai, et me oleme väga kergelt haavatavad. Hakka või dushi all hoidma ämbritäit vett, et kui see peaks korduma, saab enda seebist puhtaks loputada.

Teine hoiatus tuli hoopis unenäost. Olin kusagil avalikul üritusel ja unustasin oma käekoti avatuna kuhugi lauale. Kui selle puudumist märkasin, läksin sinna tagasi, ja avastasin, et kotist on kadunud nii rahakott, telefon kui autovõtmed. Raha pole, kellelegi helistada ei saa ja autot kasutada samuti mitte, Kuidas ma koju saan, kuidas panen kinni pangakaardid? Mu sõbranna oli koos minuga, aga oli kuidagi pahur ega tahtnud anda oma mobiili mulle helistamiseks. Kui ta siiski selle andis, aga sain aru, et mul pole meeles ühtegi teist telefoninumbrit peale enda oma. Lõpuks meenus mulle eks-abikaasa number, sest seda on firma dokumentides korduvalt kasutatud. Aga eks-abikaas ei olnud nõus mulle appi tulema, ainult pahandas, kuidas ma nii hooletu võin olla. Hakkasin ahastavalt nutma ja selle nutu peale ärkasingi.

Mul kulus ikka tükk aega rahunemiseks ja endale selgeks tegemiseks, et see oli vaid uni. Kindluse mõttes käisin alumisel korrusel ja veendusin, et mu rahakott ja telefon on alles.

Järgmisel päeval kirjutasin välja oma lähimate inimeste telefoninumbrid ja hakkasin neid pähe õppima. Kaks on juba une pealt selged ja järgmised kaks jäävad ka varsti meelde. Krt. ma pole veel dementne ja elementaarsed kontaktid peavad olema peas, mitte telefonis, mis võib ära kaduda. 

Kuidas teil, mitu numbrit paugust tuleb, kui telefon kadunud?

Jõulumeeleolus

 Tahad või ei, jõulud saavad su kätte niikuinii. Kui mu tervis juba veidi parem oli, läksin Ülemiste Keskusse. Ostsin Rimist soodsat kala- liha ja külastasin ka Koduekstrat. Vaja oli mul kolmnurkset advendilampi, sest eelmine enam ei süttinud. Mul ei jätkunud kannatust välja selgitada, kas ja missuguses pirnis viga on. Ostsin lihtsalt uue, aga selgus, et välja näeb see samamoodi, aga sisu on teine.  Varem oli mul lamp, mis käis pistikust elektriga, aga uuel põlevad 7 pirni kahe AA patarei abil. Ma ei usu, et sellega nad kogu jõuluaja vastu peavad, isegi, kui ma nad ööseks välja lülitan. Lisaks ostsin ma uue led-lampidega valgusketi, mille panin oma maja sissepääsu sammaste külge. Mulle see kombinatsioon hullult meeldib. Nagu astuksid unelmate väravast õnnemaale. Eelmisel komplektil läks 1/3 lampe läbi ja järgijäänud jõulumeeleolu tundus vähevõimekas.

Taustal on muud talverõõmud ehk kõrged kokkukühveldatud lume vallid.

Täna aga tundsin ehtsat jõuluootust. Pereringis käib ikka ringi tont "mida sa jõuluks tahad". Ja kuigi ma üritan väita, et jõulud on lastele, mulle pole midagi vaja, ei pääse ma nii lihtsalt. Saigi siis kokku lepitud, et tuleb lõhn ja raamat. Aga õige meeleolu lõi see, et nii lõhn kui raamat olid sellised, mida ma varem polnud  nuusutanud ega lehitsenud. Lõhn sarnanes küll ühe varemkasutatuga, aga siiski oli erinev mark. Seega on oodata avastamisrõõmu. Mis puutub raamatusse, siis ma tunnen autorit, aga tema elulooraamatut pole ma veel lehitsenud. Pühendusega eksemplari saan kätte jõuluõhtul (kui muidugi pakiautomaadist see kohale jõuab). 

Nii ma täna tundsingi jõulurõõmu ja -ootust, et saaks juba oma kingitused kätte. Ja kuigi ilmataat avas oma lume-kingikoti jälle õhtul pärast seda, kui mul kõik varasem lumi oli kokku kühveldatud, jätkus mul silma ja nautimist sellele ilusale lumesajule. Vaevanägemise osa tuleb hommikul.

Birgiti-päev 12.12.2022

Sõitsin ka ise päeval seda teed, kus lageda välja peal tuisk hea hoo sisse sai ja nähtavus oli nullilähedane. Õhtuks läks asi täitsa kreisiks.

Mida on õnneks vaja?

 Eile olin ma õnnelik,üle hulga aja Ei, mul pole teatada  mingit "õnnerohket uudist", nagu viimasel ajal kuulsuste kohta on kombeks ajakirjanduses teada anda. Mina mõtlesin ikka, et see tähendab kas lapse saamist või abiellumist, aga nagu selgus, käib ka lihtsalt sünnipäev või lemmiklooma võtmine.

Minu õnn on veelgi lihtsam. Nagu minu vanuses on kombeks defineerida, õnn on see, kui üks jama on läbi saanud, aga uus pole veel alanud. Mind viimasel ajal kimbutanud jama ehk tervisemure pole küll läbi saanud, aga on vähemalt näidanud leevenemise märke. Ma pole enam nii jõuetu ja väsinud, ja kuigi seedimisega on kehvasti, siis rohtude abil on progress olemas. Igatahes suutsin ma eile täita kõik plaanid, mida kavatsesin ja ka lund ei vaadanud ma enam vihkamisega, et kes selle küll kokku kühveldab. Kuigi esimene lumesadu pani mu selja täitsa tuksi, aga siis meenus mulle, et on ju olemas valuvaigisti. Selle sissevõtmise järel ei valutanudki selg eile pärast õue ja kõnnitee puhtakskühveldamist.eriti. Ja seejärel jätkus ka minul silmi imeilusa talvemuinasjutu jaoks, mis praegu õues aset leiab.

 

 Kirsiks tordil oli aga see, kui ma pärast tegusat päeva lõpuks õhtul arvuti taha läksin ja leidsin, et mu uue raamatupidamise firma "vigade parandus" on õnneliku lõpu leidnud. Selle firma dokumentide korrastamise käigus selgus, et KÕIK 2022.a käibedeklaratsioonid olid vigadega. Kas oli käive ise vale, kuna polnud arvestatud ettemaksu, või olid ostuarved sisestatud topelt (nii tellimuse kui arvena) või olid paljud ostuarved üldse välja jäänud. Nagu näiteks kaubiku ost 16500 euro eest, mis tähendab sisendkäibemaksu suurenemist 2750 euro võrra. Mis sisuliselt tähendab Maksuametist käibemaksu tagasiküsimist. Ja seda juba ilma täiendava kontrollita ei juhtu. Seega kontrollisin ise kõik topelt üle, et pärast deklaratsioonide muutmist mingit eksimust välja ei tuleks. Niisiis, reedel tegin muudatused ära ja rääkisin ka Maksuametile ausalt ära, miks vead olid tulnud. Nemad arvasid, et kontroll võib aega võtta kuni ööpäeva. Ei esmaspäeval ega ka kolmapäeval polnud kontroll lõppenud, luubi alla võeti parandatud deklaritest lausa 3 kuu omad. Ka varasem maksude ettemaks oli kehtetuks tunnistatud ja ma olin ikka parasjagu närvis. mis siis, et need polnud minu tehtud vead. Aga Maksuameti teravdatud tähelepanu alla sattumine oma uue kliendi läbi pole just meeldiv. Novot, ja neljapäeva õhtul (pärast nädalapikkust kontrolli), olid kõik mu parandused heaks kiidetud, ettemaks kinnitatud ja firma maksuasjadega kõik korras. No on ju õnnerikas uudis!

Palusin firmaomanikul tuua uue kuu dokumendid ja ütlesin, et astugu ometi isiklikult ka läbi, mitte ärgu pangu neid mulle postkasti. Muidu olime vahetanud vaid meile ja chattinud, aga mina vanakooli tädina tahan ikka inimese ära ka näha. Oli igati meeldiv noormees. Kui kurtsin, et ma ei arvanud, et vanades dokumentides nii palju vigu on, ja mul aega kulus rohkem kui arvasin, ja et tahaks seetõttu rohkem raha küsida, kui algul kokku leppisime, oli ta nõus. Tänas veel, et ma olin nõus selle töö võtma.

Niiet õnneks pole palju vaja, tunnustust, raha ja mõne keerulise probleemi lahenemist. Uued mured on juba silmapiiril, aga korraks võib hetke nautida ja kaunist talve imetleda. Ma ei lase ennast häirida sellel, et mu gaasiarve oli 188 eurot ja elektriarve veel tulemata. Ilma valitsusepoolse hüvitiseta oleks gaasi eest küsitud 299 eurot. Eks sellegi üle tuleb õnnelik olla.

Talv tuli

 ... muidugi ootamatult. Olin küll ilmateatest kuulnud, et kusagil 15.novembri paiku tuleb miinuskraade ja sajab veidi lund, aga arvasin, et see esimene lumi sulab ära, nagu alati. Ja et päris talv tuleb kusagil jõuluks. Selle arvestusega olin  oma auto rehvivahetuse kavandanud 26.novembriks. Tütar küll soovitas, et mis sa ilmaaegu venitad sellega, aga mina olin kangekaelne, et mulle ei meeldi talvekummide tekitatud müra ja nagunii pole varem neid vaja. Noh, ja nüüd pean kahetsusega nentima, et mul polnud õigus. Ja isegi, kui oleksin aja nädal varasemaks reserveerinud, poleks ma saanud koroona tõttu töökotta minna.

15.november oli see päev, kui sundisin ennast aeda roose tagasi lõikuma. Tulin juba tuppa ja mõtlesin, et küll järgmisel päeval panen neile talvekatte peale. Õnneks korjasin oma viimased virkuseraasukesed kokku ja läksin uuesti aeda. Mõtlesin, et  jama, kui öösel turvas ära külmub ja hakka teda siis sulatama. Ebameeldiv oleks ka see, kui vahepeal lund tuleb.

Nii ma siis tegin sellegi töö ära ja kui tuppa jõudsin, tuli köha peale. Mõtlesin, et külmas õhus töötamisest. Aga köha tuli, et jääda ja järgmisel päeval näitas ka koroobnatest kahte triipu. Küll mul oli hea meel, et viimasel võimalikul hetkel jõudsin roosid ära katta. Rehvivahetuseni jäi paraku 10 päeva ja lumi ei mõelnudki ära sulada või külmakraadid kaduda. Esialgu ei saanud ma nagunii kodunt välja minna, aga kui nädala pärast test enam haigust ei näidanud, oli vaja poodi minna. Kõik oli otsa saanud, mis tütar mulle haiguse algul toonud oli. Ootasin, et ta küsiks, ega mul midagi vaja pole, aga ta ei võtnud ühendust. Hiljem muidugi selgus, et nende peret oli tabanud mittu katastroofi korraga. Nii ei jagunud neil aega ega jaksu minu jaoks.

Puhastasin siis auto ja hoovi lumest ära ja otsustasin ise poes ära käia. Panin paksemat sorti maski ette, ja "suusatasin" mööda lumist teed poe poole. Ega asi väga hull ka polnud, aga kiirus oli muidugi minimaalne. Kohe tekkis mu taha üks kärsitu auto, mis mööda ka ei saanud, sest käänuline tee ja vastutulijad. Halastasin ja tõmbasin tee äärde, et kiirustaja saaks oma teed minna. Ta süstis kummide vilinal lume tuisates nagu välk oma kiirete asjatoimetuste poole. Sellised ma tunnen kohe õhust ära, kui nad ennast mulle sappa väga ligidale sätivad.

Sain  poes käidud ja nüüdseks on ka rehvid vahetatud. Varusin ka töökotta sõiduks rohkem aega, aga selleks ajaks oli teele soola pandud ja libedust polnud.

Homme saan lõpuks ometi ka juuksuri juurde minna. Jube, kuidas ma neid väljakasvanud juukseid vihkan juba. Ehk läheb lõikus mu uue juuksuri juures seegi kord õnneks. Muidugi tuleb ka värvida, ja see on esimest korda tema juures. Kuigi ma olen põhimõtteliselt terve, aga köha ikka vaevab. Pean vist juuksuri juures vett ja köhakomme ligi hoidma, et ma teisi ei ehmataks. Mask muidugi tuleb ka pähe panna, aga edasi seda käiku enam lükata ei saa.

Talv aga on tulnud ilmselt selleks, et jääda. Mis parata, ei mõtle ta halastada kallitele elektri- ja gaasihindadele. Toas on mul 19-20 kraadi sooja ja hakkan sellega juba harjuma. Kõrgemaks ma temperatuuri ei keera, kuigi see oleks võimalik. Mitte raha, vaid üldise kokkuhoiu pärast. Et meil seda gaasi ikka kevadeni jatkuks.

Ei saa tantsusaatest ka mööda vaadata. Ma olen vaadanud kõiki osasid ja (järel-)vaatasin ka finaalsaate. Kerisisn reklaamid ja jutuvahu edasi, jäid vaid tantsud, zürii arvamused ja hinded. Samas, on selge, et saateformaadiga on zürii jutt ja hinnangud mingil määral ette antud. Keegi, ehk naised, peavad emotsionaalselt kiitma, keegi ehk Jüri Nael peab oma arvamusi vürtsitama nalja ja pullitegemisega. Mis tuli tal väga lahedalt välja, kirsiks tordil olid tema meigid. Keegi peab asjatundlikult ja rangelt ka tantsu elemente analüüsima. Seda rolli täitis Martin Parmas , kusjuures ta polnud ülearu karm ja lisaks kõigele oli tema esinemist hea vaadata, sest ta on üks väga kena mees. Ta oli enne ka ilus poiss, aga nüüd on temast saanud küps ja väga mehine mees. Abiellumine kauaaegse kaaslase Gerli Padariga tegi ta veel sümpaatsemaks ja muidugi ka saate huvitavamaks.

Tantsijatest ka. Mul oli kahju, et Birgit liiga vara välja kukkus, Kuigi tegelikult tantsis ta paremini kui Ruslan ja Villemdrillem langes nagunii vigastuse tõttu välja. Saatetegijad oleksid võinud lasta tal vähemalt ühe saate veel tantsida. Uus must hobune Klavan oli algul natuke puine ja tundus tantsusaatesse sobimatu, aga ta oli kiire õppija. Ilmselt on tal olemas oma fännklubi, mis saate vaatajaskonda peaks suurendama. Mulle meeldis väga Brigitte, sest ta tantsis hästi ja jõudsin mõelda, et sellist särtsakat bravuuritari on meile Anu Saagimi uusversiooniks vaja. Imelikul kombel tegid nad oma viimase esinemisega endale ise karuteene ja polnud ime, et nad välja langesid. Kuidas on võimalik valida valsi tantsimiseks 4/4 tantsumõõduga pala? Teine esitus tänavariietuse, kurikate ja muu showga polnud võistlustantsu moodi. Mulle tundub, et tema treeneril paluti teha selline kava, mis teeks lihtsaks nende väljahääletamise.

Sellest zürii ja rahva Jüri-lembusest ma küll aru ei saa. No õppis poiss tantsusammud ära ja võttis 20 kilo alla, tubli! Aga tantsumehe naeratust ega hoiakut temast küll välja ei pigista. See seksi-tants oli lausa piinlik vaadata, eriti lõpp. Selle kohta oli kusagil karikatuur, et kui muud üle ei jää, "teeskle surnut". Seda Jürka tegigi :) Naistekandmises ja tõstetes oli Jüri muidugi mees omal kohal.

Ülle oli võrratu ja mul on hea meel, et nemad võitsid. Naise roll võistlustantsus on tunduvalt keerukam kui mehe oma ära õppida. Niiet auga väljateenitud võit.

Koroonast ja muudest muredest

 Tundub, et kõik mu tuttavad on korra juba koroonat põdenud ja viimase aja haiguse kulg on enamusel kerge olnud. Vähemalt nii nad on väitnud. Aga millal ei ole enam kerge vorm ja peab muretsema hakkama?

Mul on nüüd neljas päev ja siiani on läinud iga päevaga asi halvemaks. Eelmisel ööl sain köha tõttu magada umbes 4-5 tundi. Kui olin tunnikese tukkuda saanud, ajas köha mu üles ja pärast kuuma tee ja  konjaki manustamist jäin alles tunni aja pärast uuesti magama. Ja uus äratus taas tunni pärast. Halvemal juhul pidin veel eukalüptiauru hingama, et köha järgi annaks. Päeval köha nii hullusti ei piina, aga murelikuks teeb mind see, et kogu mu rindkere on selle köhimisega hellaks läinud. Mul on tunne, nagu oleksid kopsu ülemised tipud täitsa valusad. Mul on varem ka päris kõva köha olnud, aga sellist tunnet pole enne olnud. Kas peaksin muretsema hakkama ja kiirabi kutsuma? Algul oli ka palavik, aga enam mitte, see peaks nagu hea märk olema. Igatahes käisin dushi all, et kui tõesti arsti peab kutsuma, siis näeksin normaalsem välja. Mu juuksed olid higistamisest nii pulstunud, et kammimisest polnud enam abi.

Kallid sõbrad- tuttavad! Palun jagage oma koroonapõdemise sümptomeid. Kuidas teil haigus kulges ja missugused nähud olid? Ja kui kiiresti terveks saite?

See aasta on meie perele väga raske olnud. Kõigepealt jäi elukaaslane tööst ilma, siis jäime mõlemad koroonasse. Tütre peres on samuti keerulised ajad. Tütart ähvardas koondamine, tema taseme neljast juhist jäetakse alles vaid kaks. Lõpuks selgus, et tema koht jäi küll alles, aga see tähendab talle varasemast palju pingelisemat tööd. Aga kodus on teda vaja rohkem kui kunagi varem. Kui talle helistasin, siis ta ütles, et on surmväsinud ega jaksa rääkida. Esiteks jäi koer haigeks, köhis ja oksendas. Arsti juures selgus, et tal on mingi viirus kopsus (umbes nagu koerte koroona), ja ta peab 10 päeva antibiootikume võtma. No mis võtma, kuidagi peab need talle kavalusega sisse söötma. Kõige suurem mure aga on mu armsa lapselapsega. Suvel oli ta vaimne seisukord täiesti normaalne, aga praeguseks on olukord väga halb. Nagu psühholoog ütles, et tal on sügav depressioon ja suitsiidirisk on väga suur. Tänu sellele diagnoosile ja perearsti pingutustele, sai ta aja psühhiaatri vastuvõtule ja talle kirjutati AD. Mis muidugi kohe ei hakka mõjuma, esialgu läheb seis isegi hullemaks. Kust see masendus ja äng tema sisse ometi tuleb ja kas ta sellest kunagi üle saab? Ma olen kohutavalt mures tema pärast. Ma ei söanda iga päev tütre käest küsidagi, kuidas olukord on.  

Ainult see meil veel puudus!

 See lause on pärit vanast Juku-anekdoodist. Juku kiitles koolis, et neil on kodus kõik olemas. Sõbrad küsisid, et miks sa nii arvad. Ja Juku vastas, et kui isa komandeeringust saabus, siis ütles ta ema selle kuulsa lause. Sest isa tõi reisilt kaasa tripperi.

Nojah, eks ta ole. Mu armas elukaaslane käis nädalavahetusel koos sõbraga reisil ja tõi sealt ka midagi kaasa... 

Kui ta minu juurde jõudis, siis andis kõigepealt tervituseks musi ja alles siis jagas muljeid, et oli kaks ööd Rootsi kruiisil Kukerpille kuulamas käies muudkui köhinud. Pidime veel pühapäeval ujulasse minema, aga ütlesin, et kui sa haige oled, siis me ei lähe. Ja seejärel tegin mõlemale küüslauguleiva ja kuristasin brändiga kurku. Ma oma kallikest veel sõimama ei hakanud, et mis sa musitad, kui ise haige oled. Ja üldse, haigena poleks mõtet olnud minu juurde tulla. Aga mis tehtud, see tehtud. Õhtul, kui mul ka veidi köha peale tükkis, tegin oma täisprogrammi, millega haiguse algul mõnikord on õnnestunud seda tagasi tõrjuda: kuum sinepijalavann, gripitee koos brändiga ja siis voodisse higistama.

Esmaspäeva hommikul oli mu enestunne üsna normaalne, aga kallimal oli hääl täitsa ära. Ta tahtis veel minna oma Töötukassa kursusele, aga selle keelasin ma tal resoluutselt ära. Et vaatame, kuidas järgmisel päeval ta tervis on. Kuna tänaõhtune enesetunne polnud eriti parem, tegime kiirtesti. Jess, meie peres on Covid!

Selle peale polegi muud öelda, kui et SEE meil veel puudus. Vähe sellest, et elukaaslane jäi töötuks, nüüd, kus tal algasid huvitavad kursused, on ta rajalt maas. Ja mitte omas kodus, vaid minu juures. Ja kui mina ka haigeks jään, kes meid siis ravitseb ja poes käib? Tänu taevale, et mul niipalju ohutunnet oli, et täna tütre pere juures käies maski kandsin ja distantsi hoidsin.

Kusjuures homme on mul üks huvitav käik ees. Ma sattusin juhuvalimisse, kus mind testitakse Covidi PRC testiga ja mõõdetakse antikehade taset organismis. Näis siis, mis sealt tuleb. Kas mu ennetusmeetmed olid  tõhusad või olen piisavalt immuunne? Või nakatunud, nagu iga lihtsurelik...

Isadepäev

 Tahtsin teha pikema postituse isadest meie peres. Kõigepealt lisada kohustusliku siivsa beebipildi isaga

Edasi tahtsin teemat arendada veel eelnevate põlvkondade isade teemal, nagu ma laupäeval lapselapsele seda valgustasin. Ja sealjuures näitasin talle pilti, missugused tema vanaisa ja vanaema noorena olid.

Ehk siis juhtida lapselapse tähelepanu sellele, kui ilus mees tema vanaisa omal ajal oli. Eks ma sellepärast vist temasse armusingi, hoolimata kõigest muust...

Aga see jutt peab jääma paremaid päevi ootama, sest karm eluproosa sõitis sisse,

Vigade parandus

 Eks me kõik tee elus vigu.  Aga kui kalliks kujuneb vigade parandus, ei tea me keegi ette. Tagantjäreletarkus on teadagi täppisteadus. Oleks ma ometi teadnud, mis tulevik toob, poleks ma seda või teist otsust teinud... Tuleb tuttav ette? Ainult et kui me kõik oleks tulevikku ette teadnud ja teistsuguseid otsuseid teinud, oleks ka tulevik ilmselt oodatust erinevaks vormunud.

No mis ma siin ikka mõistujuttu räägin, asi on elektripakettides. Kui augustis olid ülikõrged elektrihinnad, siis oli loogiline arvata, et edaspidi läheb asi veel hullemaks. Räägiti küll tulevast universaalteenusest, aga seda ikkagi vaid eraisikutele. Seega üritasin päästa, mis päästa annab, ehk tellisin firma kahele korterile Kindel paketi hinnaga 31,46 ( km-ta). See oli kallis, aga arvasin, et ikka parem, kui augustis pea igapäevased 50-60 eurosed kwh hinnad. Kuna olime teise elektrimüüja all, siis oli esimene võimalus seda paketti saada 1.novembrist. Hirm, et septembri ja oktoobri arved tulevad suuremad, kui augustis, osutus asjatuks. Hinnad hoopis langesid ja tugevalt. Muidugi, oleks pidanud selle peale oma veel sõlmimata Kindlast paketist taganema, aga tundus, et nagunii saab üle minna universaalteenusele. Sest meie kliendid ehk korteri üürijad on nn. kodutarbijad ja neile on universaalteenus garanteeritud. Seega jäime ootama 1.novembrit, kui saame Eesti Energia kliendiks ja meile rakendub tõotatud isamaaline elektrihind. Vahetasin kirju Eesti Energiaga ja tellisin aegsasti universaalteenuse ära. Lubatigi 1.novembrist. Kõik pidi seega korras olema. Seda rõõmu sain nautida sinnamaani, kui mulle helistas EE klienditeenindaja.

Ja need uudised polnud enam kaugeltki head. Universaalteenuse võime saada küll, aga kummagi korteri eest tuleb tasuda 240 eurot Kindlast paketist loobumise tasu. Või siis seda trahvi ei rakendata, kui Kindel pakett on sõlmitud enne 23.septembrit ja tegelik tarbija on nn. kodutarbija. Kergendusega vastasin, et see viimane kehtib täielikult meie kohta, kuna esitasin taotluse augusti lõpus. Klienditeenindaja aga ütles, et paraku on lepingu sõlmimise kuupäev 20. oktoober. Jah, sel kuupäeval vaevus Eesti Energia mulle lõpuks lepingu faili saatma, sinnamaani oli kodulehel lihtsalt kirjas pakkumine vastava hinnaga. Ja selles pakkumises polnud sõnagi lepingust taganemise trahvist. Kui oleks olnud, oleksin püüdnud selle lepingu oktoobris tagasi võtta. Kuigi ei tea, ka seegi oleks õnnestunud. Sest suure firma reeglid ja aeglane asjaajamine. Lepingu taotlemise ja sõlmimise vahel 2kuud ja pärast lepingu teksti saatmist loeti see automaatselt kehtivaks. Mul polnud võimalik ei kinnitada ega tagasi lükata. Uskusin, et kuna olin universaalteenust taotlenud enne seda kuupäeva, ja mulle seda ka lubati e-maili teel, siis see tühistab Kindla paketi, mis polnud ju veel kehtima hakanud. Paraku e-maili teel kinnitus ei maksnud midagi, sest uut lepingut polnud mulle  koostatud.

Kirjutasin igaks juhuks ka Eesti Energia ärikliendi teenindusele ja lugesin veelkord üles oma argumendid, miks ma seda trahvi ei peaks maksma. Sest  taotlesin Kindlat paketti augustis ehk enne 23. septembrit ja et uut universaalteenuse paketti taotlesin ka enne Kindla paketi lepingu sõlmimist. See kõik oli asjatu. Kui klienditeenindaja mulle uuesti helistas, siis ütles ta, et konsulteeris asjatundjatega meie olukorra üle, aga parata pole midagi. Reeglid on sellised, et loeb vaid Kindla lepingu sõlmimise kuupäev ja selle alusel tuleb trahvi maksta. See, et ma ei teadnud enne lepingu sõlmimise kuupäeva, et see leping on trahviga, on juba oma viga, Kuigi paketi kirjelduses trahvi polnud mainitud, aga ma oleksin pidanud tutvuma lepingu üld-või tüüptingimustega. Ei tea küll, kust ma seda oleksin pidanud otsima, aga see läheb juba sinna valdkonda, et lepingut sõlmides "loe igat peenikeses kirjas tingimust".

Mu firma kaasomanik ehk mu eksmees oli nii vihane, et tahtis Eesti Energia kohtusse kaevata sellise ebaõiglase kohtlemise eest. No see oleks rahaline enesetapp olnud, hea advokaadi palkamine oleks läinud kindlasti kallimaks kui 480 eurot. Ja väiketarbija võit kohtus suurfirma vastu on ebatõenäoline. Niisiis leppisime sellega, et loll saab kirikus ka peksa ja suurfirmadel on alati õigus. Ja muidugi ei maksa unustada ka seda tarkusetera, et ära usu, mis ajakirjandus kirjutab. No et kodutarbija ei pea maksma leppetrahvi universaalteenusele üleminekul.

Aga... nii kurvalt see lugu ikkagi ei lõppenud. Lahke klienditeenindaja pakkus välja ühe lahenduse, mille puhul trahvi ei pea maksma. Mu eks ütles selle peale, et telefonijutt ei maksa midagi, võimalik, et uue lepingu sõlmimisel kasseeritakse ikka ka trahv. Aga midagi paremat meil nagunii valida polnud, seega võtsin tema pakutud vangerduse vastu. Nimelt on praegu VEEL, nagu ta rõhutas, tasuta üleminek Kindlalt paketilt börsipaketile. Ja sellelt saab kuu möödudes (samuti tasuta) minna üle universaalteenusele. Aitäh sellegi eest! Ega vigade parandus ei peagi tasuta olema.

Teine vigade parandus käib mul hoopis teises valdkonnas. Nimelt sain endale uue raamatupidamise kliendi. Tutvuse kaudu soovitati mind, ega teisiti pensioniealine enam mingit tööd ei saa. Novot, ja seal seisab mul ees suuremat sorti vigade parandus. Eelmine raamatupidaja oli asja üsna tuksi keeranud. Panga saldo oli programmi andmetel tegelikkusest ulmelisel kaugusel, kassa oli miinuses ja programm väitis bilanssi kuvades, et see pole taskaalus, st. aktiva ja passiva summad ei lähe kokku. 2021. aasta aruanne samuti tegemata. Aga mis siin ikka imestada. Raamatupidajat vahetatakse siis, kui asi on nässus. Nii on olnud kõigi uute klientidega, kelle olen viimasel 5 aastal saanud, kui ma vanast kohast ära kolisin. Uus töö algab eelmise raamatupidaja vigade parandamisega.

Hakkasin siis otsast peale. Kõigepealt tutvuma uue raamatupidamisprogrammiga Simplebooks, millega ma varem polnud töötanud. Siis küsisin nõu klienditoelt ja pärast päevast pusimist sain bilansi tasakaalu. Ei olnud üks vigane käive selle summaga, vaid 4 kannet, mis erineval põhjusel tasakaalus polnud.

Kuigi ma tegelikult ei tahagi uusi kliente, ega viitsi enam eriti tööd teha, siis mõjus see "vigade parandus" mu enesetunnet tõstvalt. Pole ma midagi vanadusest nõdraks jäänud, nupp nokib ikka veel täitsa hästi. Ja kui selle firma korda saan, on jälle üks rahulolev klient juures, kes mind teistele soovitab.

Lootuste luhtumine

 Sellest on juba 3 aastat möödas, kui mu lapselapsed veel Halloweenist vaimustusid, ennast kostümeerisid ja käisid "komm või pommi" tegemas. Teismelised niisuguste piinlike asjadega enam ei tegele, onju.

Vähemalt mu naabruses ikka leidus lapsi, kes ukse taha pommima tulid. Eelmisel aastal käis mitu satsi järjest väikeste vahedega ja hakkasin juba maiustustega koonerdama, et järgmistele ka jaguks. Aga  rohkem neid ei tulnudki.

Valmistusin sel aastal paremini ja kavatsesin anda ikka kamaluga maiustusi igale seltskonnale. Paraku mu lootused luhtusid, seekord ei tulnud üldse mitte kedagi... No mida ma nende maiustustega nüüd peale hakkan? Mu endal peab kommipakk vastu terve kuu ja lõpuks lähevad viimased hallitama. Tütre perele ka ei taha anda, sest neil on selliseid magusahoolikuid, kes silma pilgutamata terve paki nahka võivad panna. Mis pole hea ei tervise ega kaalu mõttes. Hoian neid komme igaks juhuks veel kadri- ja mardisantidele, aga nende tulemise tõenäosus on veel väiksem. Halloweeni kostüümid on lastele põnevamad, neid vanaaegseid mardi-kadrikombeid ei viitsita enam järgida. No mis viljaõnne siin linnaelus soovida või kuidas  külmetavad küüned või valutavad varbad lastele korda lähevad? Mõned aastad tagasi ikka käisid veel lapselaste kunagised sõbrad ukse taga, aga viimasel ajal pole neidki enam näha olnud. Mis mul teha, eks  viin kommid oma ukrainlaste perele, loodan, et neile maitsevad.

Teine luhtunud lootus oli raamatute vallas. Tellisin raamatukogust kaks raamatut, mis tutvustuses kõlasid paljulubavalt. "Paberlossi", olen juba läbi lugenud,  teist, "Vaikne ookean" alustasin.  Kui esimene osutus  pettumuseks, siis on kuri kahtlus, et teisega läheb samamoodi. Mõlematel on üsna sarnane ülesehitus ja sisu. Segiläbi on mineviku ja oleviku sündmused, mitme põlvkonna naiste armulood ja kiivakiskuvad abielud. Ausalt, mul oli raskusi eraldada, kellest parasjagu jutt on, kas emast, vanaemast või peategelasest, tema naabri või isa elukaaslastest. Selget karakterit silme ette ei tule ja kogu lugu koosneb sellest, mis JUHTUB nende naistega. Ja juhtub üsna seesama. oli mingi noorepõlve armastus, kes ära kadus, siis peategelane kohtas kedagi teist ja abiellus. Ja siis ilmus armsam jälle välja...  Jah, kunagi erutas mind ennastki see vana armastuse teema, mis lõikus abieluga, aga praegu tundub see kõik... kuidagi mõttetu.

Ah et missugust raamatut ma tahaks lugeda? Raske öelda, äkki keegi oskab soovitada?

Tume tulevik

 Tulevik on tume nii suures plaanis vaadatuna kui igapäevaelu tasemel. Hull idanaaber ei mõtlegi oma märatsemist lõpetada, ja sealt võib kõike oodata. Nii elektri lahtiühendamist, meie merepõhja torustike ja kaablite vigastamist, kuni otsese kallaletungini välja. Kui peaminister hoiatas nende ohtude eest oma telepöördumises, süüdistati teda paanikakülvamises. Minu arust ülekohtuselt. Seda kõike ei pruugi juhtuda, aga tuleks ikkagi mõtelda, mida saaks ette võtta, kui nii peaks minema. Õnneks ma olin siis liiga haige, et sel õhtul AK vaadata, ja järgmise päeva kommentaarides väitsid paljud, et see oht ei ole tegelikult nii hull. Muidu oleks ma ise ka väikese paanika üle elanud. Aga ikkagi hakkasin mõtlema, mis võimalused mul pikema kriisi tekkimisel oleksid. 

Mul pole ligidal ega ausalt öeldes ka kaugemal nii head tuttavat, kel oleks ahi, pliit ja kaev, piisavalt ruumi ja lahkust, et saaksin tema juurde redutama minna. Siis aga tuli mulle pähe, et tütrel on kamin ja minul gaasipliit, mida ballooniga ühendada. Niiet nädala elaksime ilma elektri ja kütteta üle küll. Tegelikult olen näinud, et nädalaga ei lähe mu elamine veel miinuskraadidesse, ja pealegi tellisin ukse- ja aknatihendite vahetuse. Soovitasin tütrel ka samasugune väike gaasipliit osta, aga tema ütles, et ei taha selle peale mõelda. No eks ma ostan siis ise ja kingin selle talle jõuludeks. Kaminapuid lubas ta siiski varuda, aga muid kriisivarusid ei ole soetanud. No minul on küll kõik olemas, eks saan siis neilegi jagada. Nagu öeldud, mul on gaasipliit ja balloon, aga mõtlesin veel tagavaraballooni ka osta. Eks näe, kas raatsin. Siis on mul väike raadio ja patareisid nii sellele kui taskulampide jaoks. Küünlaid-tikke on, aga võiks juurde osta. Kanister on bensiini täis, kuivaineid ja konserve varun vaikselt veel juurde. Ostsin 2 7-liitrist veenõud Värska joogiveega. Kui need tühjaks saavad, siis kusagilt ehk saab vett tuua, vähemalt anumad on olemas. Pesemiseks on vett samuti umbes 20 liitrit varuks. Akupank telefoni laadimiseks on ostetud, pea-asi et püsiks ikka meeles seda laadida.

Selleks, et mitte ennast asjatu paanikaga üles kütta, on hea, kui need, kes meie kaitsevõime tulevikustsenaariumide kohta täpsemat infot omavad, seda ka ausalt jagaksid. Sattusin  vaatama 28.septembri "Esimest stuudiot" ja kuigi arutati paljusid murekohti, sain sellest saatest  positiivse meeleolu.  Tundub, et meie julgeolekuteemal käib valitsuse tasemel tõhus töö ja ka probleemseid teemasid ei vaikitud maha ega pisendatud. Saates olid kaitseminister Hanno Pevkur, välisminister Urmas Reinsalu, sotsiaaldemokraadist kaitsekomitee juht Raimond Kaljulaid. Opositsioonist olid samuti asjalikud esindajad valitud, EKREst  Leo Kunnas ja Keskerakonnast Neeme Väli. Mõlemad on sõjaväelise taustaga mehed ja valdasid teemat. Keegi ei hakanud oma erakonda upitama ega teisi süüdistama. Rasked ajad sunnivad erimeelsusi ületama ja ühisrindena ohule vastu astuma.  Muidugi oleks vestlusring teisiti kulgenud, kui opositsiooni nimel oleks esinenud räuskaja ja ümmarguse jutu mees. Aga sedapuhku tõdesid ka saatejuhid, et kõik erakonnad olid üsna üksmeelsed, mida juhtub harva. 

Nii ma siis püüangi positiivsust säilitada. Ehk ikka ei juhtu kõige hullemat ja sõda meieni ei jõua. Seni aga tuleb rõõmu tunda ilusast sügisest ja mitte mõelda saabuvale sombusele ja pimedale ajale. Püüan paaniliselt leida midagi, mis mind soojendaks ja rõõmustaks ja aitaks selle üle elada.  Sõita soojale maale, leida mõni hea raamat, käia teatris või kontserdil, maalida,  kududa midagi toredat? Esialgu pole head lahendust veel leidnud...

Kallistamise kahjulikkusest

 N o üldiselt olen ma kallistamise pooldaja. Vanasti polnud see kombeks, aga uuemal ajal kallistan ma alati nende inimestega, kes mulle meeldivad, ja kellele mina armas olen.

Nii ka selle viimase maalkäigu puhul. Külastasin kahte peret, kes mulle abiks on olnud, ja viisin mõlemale shokolaadi. Ja muidugi kallistasin tänutäheks.

Esimene pere olid mu sugulased, kes annavad mulle teda, kui vennal asi halvasti on. Ega nad väga teda abistama ei tõtta, aga vähemalt hooldavad nad mu vanemate hauaplatsi (väikese tasu eest muidugi). Viimati andsid nad teada, et surnuaial asuva pingi puust liistud on ära pehkinud ja vajaks parandamist. Kuna vennal traktor on katki, siis tema seda sealt ära tuua ei saanud.

Seega palusin ma abi teiselt külas elavalt perelt, kellel tehnikat jagub. Ühtlasi palusin pere väimehel, kes mu vennaga aeg-ajalt ikka suhtleb, talle teada anda, et viigu oma telefon sinna tuppa, kus ta magab ja telekat vaatab. Et ma temaga ikka kontakti saaksin.

See pere tegi, mida palutud, ja nii külastasin ka neid. Ühest küljest sellepärast, et neid tänada, aga teisest küljest seetõttu, et nad on olnud alati mu head sõbrad ja mind enda juurde külla kutsusnud. Nüüd siis läksin, ilmselt esimest korda pärast peremehe surma, mis segus, oli juba 18 aastat tagasi. Kõik see suhtlus selle perega oli nii lähedane, nagu oleksime viimati kohtunud aasta tagasi. Ma küll  teadsin, et nad olid hiljuti kõik haiged olnud. Mitte see C-tõbi, aga tavaline viirus.

Kui ma neile külla saabusin, kaeti meile võrrartu laud ja juttu jätkus kauemaks. Ja otse loomulikult ma kallistasin neid armasaid inimesi, seda enam, et nmad eriti haiged enam polnudki.

Noh ja pärast koju jõudmist ega ma kohe haigeks ei jäänudki. Esimese päeva õhtul oli veidi kahtlane tunne, tegin sinepijalavanni, jõin gripiteed ja brändit. Sain küll kuuma nahavahele ja higistasin, aga ega see mind ei päästnud.  Täna, pärast neljandat haiguspäeva, hakkab olemine juba veidi taaastuma. Ma pole terve koroonaaja enam haige olnud, eks muidugi oli vähe kontakte, maskikandmine, distantsihoidmine ja kätepesemine. Seekordne haigusepuhang tundus seda rängem, sest ei mäletanudki, mis see endast kujutab.

No ei maksa kallistada armsaid, aga tõbiseid sõpru. Aga teisest küljest, haigus läheb üle, aga sõprus jääb.

Järjekordne e-riigi tüng

Ma vist isegi olen korra sellel teemal sõna võtnud, et miks meil eeldatakse, et kõik meie riigi kodanikud on e-võimekad. Et kõigil on ligipääs e-teenustele, kas nutitelefoni, e-maili või vähemalt hariliku mobiiltelefoni sõnumite kaudu. Aga ikkagi on palju neid ääremaadel elavaid vanemaid inimesi, kellel seda võimalust pole. Nagu mu vend. Ta on minust noorem, aga ikkagi elab sellest inforuumist väljaspool. Telekat küll vaatab, aga ei jaga kõike seda värki, mis seal räägitakse. Või õigemini ei arva, et see tema probleem oleks.

Nagu näiteks see, mis puudutab elektrihindu, -pakette ja saabuvat universaalteenust. Kui ma sõitsin teda "päästma" ehk uurima, mis seis tal elektriarvetega on, siis õnnestus tal üles leida augusti arve. Tavaliselt  pole ta oma arveid isegi ümbrikust välja võtnud, sest "mis ma ikka vaatan, mul läheb see automaatselt arvelt maha".  Eks ma olen temaga üritanud varemgi seda asja arutada, aga selgus, et ta on ses osas täiesti muretu olnud. Ta jätab oma pensionist arveldusarvele 150 eurot, millest peaks saama makstud telefon, telekapakett, prügivedu ja elekter. Sellest peakski jätkuma, aga...

Kui ma nüüd tema viimast elektriarvet vaatasin, siis kuulus maksmisele 89 eurot. Esimese ehmatusega mõtlesin, et nojah, augustis olidki kõrged hinnad. Aga siis süvenesin asjasse ja selgus, et selle kuu arve oli 37 eurot, ülejäänu oli varasem võlgnevus ja intress. No tere talv...

Muidugi võib öelda, et mees on ise olnud hoolimatu ja loll. Aga seesama 150 eurot oleks pidanud ju maksed ära katma. Sõitsime siis linna, kus tema teada pidi olema Eesti Energia klienditeenindus. Et uurime, kuidas võlg tekkinud on. Selgus, et 1.septembrist 2022.a on see teeninduspunkt suletud. No leidsid ikka aja, just nüüd, kui inimestel oleks palju küsimusi, mida või kuidas uue universaalteenuse kehtima hakkamise osas peab tegema. Kas see tuleb iseenesest, või kuidas vastav avaldus teha. Aga kui klienditeenindust pole, siis ilma internetita maainimesel puudub igasugune lepingu sõlmimise võimalus. Telefonijutu järgi seda ilmselgelt ei saa teha.

Olime vennaga ikka täitsa ehmunud. Hea küll, ma üritan tema lepingu numbri ja viitenumbri abil uurida, mis saab edasi. Olin valmis ka võla tasuma. Aga siis tuli parem mõte. Lähme pangakonmtorisse, mis ikka veel eksisteerib selles väikelinnas, ja vaatame, kui suur võlg on praeguse seisuga ja miks see üldse tekkinud oli.

Ja seal selgus üllatav tõsiasi. Venna arvel oli puudujääv summa täitsa olemas, aga seda polnud juba kuid täies arve ulatuses üle kantud. Sest kunagi kehtestatud limiit ülekandele  ei võimaldanud suuremat arvet tasuda.

No tule taevas appi! Minu venna probleem sai seekord lahendatud ja puuduv summa tema arvelt üle kantud. Aga ma olen kindel, et ta pole ainuke, kellel just sel põhjusel võlg tekib. Aga küsida pole enam kelleltki, inimkeelset klienditeenindust pole. Ja telefoni teel jutule pääsemiseks on vaja kaameli kannatust. Aga elektritarbimise lepingut ei saa ka kannatlikkuse abil sõlmida. Kas tõesti kontorite sulgemisel sellele pole mõeldud?

Venna avamata kirjade hulgas oli ka prügifirma nõue, et ta teataks neile oma kontaktandmed, e-maili aadressi ja mobiiltelefoni numbri. Aga tal  pole ju kumbagi. Järelikult on ta olematu ehk nähtamatu klient., aga kes maksma ikka peab. Kohustuslikus korras.

Magamatus

 Magan ma nagunii halvasti, aga praegu on seis eriti kehva. Eks ma tean, miks see nii on, sest murel ja ärevusel on alati selles oma osa olnud. Nii ma siis otsustasin ühe pidevalt edasilükatud käigu lõpuks ette võtta. Et saaks selle luupainaja kaelast ära. Lühidalt, asi on mu vennas, kes elab Eestimaa teises otsas ja keda pean vaatama minema. Oh, kuidas ma sinna minna ei taha, sest midagi head ees ei oota. Aga minemata jätta ka ei saa, sest pean veenduma, kas tal elektriarved makstud on ja kui vilets ta tervis on. Naabrite käest kuuldu põhjal on asi kehvasti. Teda ennast telefoni teel kätte pole õnnestunud saada.

Juba see pikk sõit oleks mu jaoks eneseületamine, sest selg jääb sellest tükiks ajaks valusaks. Varem käisin ikka korra aastas seal, viisin riideid ja söögikraami. Kui ma Tallinna kolisin, siis ütlesin, et tal enam minu abi peale loota ei tasu.  Ta saab invaliidsuspensioni, millega on raske ära elada, ammugi siis, kui suur osa rahast läheb suitsu ja viina peale. Kummastki pahest loobuda ta ei kavatse ja seetõttu ei saa ma talle ka raha saata. Olen juba tükk aega kogunud asju, mida talle viia. Nii voodiriideid, käterätte, pesu, sokke, saapaid ja muidugi konserve.

Ja kuigi vend on ise oma hädades süüdi, on mul ikkagi valus kujutleda, kui armetu see eluke tal on. Varem käis ta vahel tuttava talumehe juures mingeid töid tegemas, aga nüüd enam mitte, sest tervis on kehvemaks läinud. Poes saavat veel jalgrattaga käia, aga kuniks sedagi. Seesama tuttav talumees tõi talle varem ka puid, aga võimalik, et sellel talvel polegi, millega tuba soojaks kütta.

Olen pannud vaimu valmis, et tuleb käia Lätis talle gaasiballooni ostmas ja sotsiaaltöötaja juures uurimas, mis võimalused oleksid mingi abistaja teenuse saamiseks. Ja võimalik, et peab linnas Eesti Energia kontoris asju ajamas käima, et mul oleks võimalik ta elektriarvetel silma peal hoida ja vajadusel võlg ära maksta. Ja uurida,  kust saaks talle küttepuid ja talvekartulit osta.

Aga mina olen ju ka pensionär ja kõiki tema kulusid kinni maksta ei jaksa. Ei taha mõeldagi, mis edasi saab. Eks lõpp on ilmselt hooldekodu, aga ka seda peab keegi taotlema ja asju ajama. Tal on küll lapsed, aga kuna ta nende kasvatamises pole osalenud, siis need temaga ei suhtle. Vähemalt katsun talle selgeks teha, et telefoni peab vastu võtma ja kui tõesti viimane häda käes, helistagu mulle.

Kopli liinid

 Kuigi olen Harjumaal elanud juba 7 aastat, pole ma Koplisse käima jõudnud. Kunagi käisin Graniidi tänaval oma varalahkunud pinginaabri kodus tema ema kutsel, ja korteriotsingul jõudsin aadressini Sõle 30. Nüüd oli mu sihtpunkt Sõle 61, mis tähendab juba sügavamat sukeldumist Kopli Liinidesse.

Aga "guess, what", ma ei kohanud oma teekonnal mingeid "kopli liinide narkareid ega nende pesitsuspaikadeks sobivaid räämas metsaalused". Ma sõitsin Kopli trammiga pea-aegu lõpp-peatusse ja kõik, mis ma nägin, oli jummalast normaalne Tallinna elukeskkond.

Ah et miks ma sinna üldse sattusin? No kui naise elus pole enam midagi uut ega huvitavat juhtumas, siis vahetab ta juuksurit. Jummal-issa-ristike, ega ma seda kerge südamega ei teinud. Mu vana juuksur tegi täitsa head tööd, aga kui ma tahtsin soengut muuta, siis läksid meil suusad risti. Näitasin talle pilte, missugune oleks üks soliidses eas naise klassikaline soeng

See oli üks neist,. mida ka mina tahtsin oma peas näha.

Esimesel katsetusel polnud viga, juuksed olid veel liiga lühikesed. Teine lõikus mu vana juuksuri juures liikus ka loodetud suunas. Aga kolmas lõikus kujunes täielikuks pettumuseks. Esiteks, lõikas ta liiga lühikeseks mu aasta aega kasvatatud juuksed, ja räsis mu kukalt täieliku rändom skeemiga. Seda ebaühtlast kuklajoont käisin ma veel tagasi tema juures parandamas, aga tulemus polnud ikkagi täiuslik.

Seega sain aru, et pean kusagilt ? leidma endale uue juuksuri.

Lahendus tuli üpris ebatraditsioonilisel teel. Nägin DEPO-s ühte naist ,kelle soeng oli just selline, nagu mina oleks endale tahtnud. Mökutasin tükk aega, aga lõpuks küsisin temalt ta juuksuri koordinaate. Ja ta lahkelt jagas seda infot minuga. Aga mu suureks ehmatuseks asus juuksur Koplis.

Mõtlesin juba minna ikka tagasi oma vana juuksuri juurde (no nii halb see lõikus ju ka polnud). Aga siis otsustasin, et käin ikka seal Kopli juuksuris ära. Autoga on sinna keeruline sõita, seega valisin ühistranspordi. Jõudsin õigel ajal kohale ja jäin ka lõikusega rahule.

Eks ma nüüd võtan seda teekonda ette juba teadlikumalt. Koplis on palju kenasti korda tehtud maju ja narkomaane ei paistnud kusagilt. Mu juuksur (muidu 100% venekeelses keskkonnas) rääkis minuga täitsa kena eesti keelt ja oli rõõmus eesti keele praktiseerimise võimaluse üle. Tundsin ennast juba nagu Katri Raik, kes viib oma naha turule eestluse propageerimise okkalisel teel.

Ei saa aru

 Ma ei teagi, kuidas seda septembrikuu algust peaks nimetama, on see ilm rohkem suve või sügise nägu. Kui oleks suvi, et päike paistab ja põud, siis peaks olema soe. Aga kui on sügis, ja temperatuur õues on 12-14 kraadi, siis  võiks ju vahel sadada ka.

Aga tegelikkus on, et põud kestab vähemalt meie kandis juba teist kuud. Ja kui ma täna voolikud lahti kerisin, et oma aeda kasta, siis tundus see täiesti ebaharilik. Mis parata, ma ei usu, et praeguse kastmiseta ilma sibula või juurikata taimed, nagu näiteks floksid või päevaliiliad, talvele vastu minnes ka kevadel elus oleksid. Sellist septembrit ma tõesti varasemast aiahooliku elust ei mäleta.

Hüvasti, suvi!

 Kuigi ma olen selle suve kuumuse ja põua üle üksjagu virisenud, aga reedel ütlesin endale: selle nädalavahetuse kuuma ilma üle ole õnnelik ja rahul. Sest see on selle suve viimane troopika.

Ega see väga lihtne polnud, see õnnelik olemine. Laupäeval oli plaanis kolmas laar õunamoosi keeta, aga enne seda tuli ju need õunad ära lõikuda. Ja kuigi selle suve valge klaari õunasaak oli tohutu, siis olid need viljad väikesed ja ussitanud. Niiet puhastamise tulemus oli 1/3 moosimaterjali ja 2/3 jäätmeid. Reedel suutsin toota 1,5 kg puhast materjali. Siis lõikasin sõrme ja andsin endale aru, et kui see juhtub (jälle!), siis oled sa surmani tüdinenud sellest tööst, muutunud hooletuks ja on aeg lõpetada.

Laupäeva hommikul mõtlesin kohe varakult jätkata, aga kuidagi läks nii, et see jäi venima. Ja kui ma vaatasin, millal on elekter soodne, ehk kell 15-16, siis polnud mul selleks ajaks õunad lõigutud. Mis parata, jäin jälle kallima elektri piirkonda oma moosikeetmisega. Aga no võin endale tunnustavalt õlale patsutada, õunamoosi on keedetud kokku üle 10 liitri. Ja see moos on mu  tütre pere lemmik. Eelmisel aastal oli õunu vähe, niiet sel aastal tuli anda endast maksimum.

Pühapäeval oli meie alevikus kohvikute päev. Ärgitasin tütre peret ka sellest osa saama. "Ei viitsi või pole aega", tuli vastuseks. Mu elukaaslane ei saanud tervisemurede tõttu samuti tulla, siis jäin üsna kurvaks. Akna alt vooris mööda  hulgim õnnelikke peresid lastega, kes kohvikutes mõnusalt aega kavatsesid veeta. Mina aga olin NII ÜKSI...

Siis saatsin tütre perele sõnumi: "Istuge rataste peale ja sõitke kohale. Tähistame selle suve viimast sooja päeva! Mul on Cooler ja õlu juba külmas ootamas"

Ja siis nad tulidki. Kõigepealt väiksem lapselaps oma sõbrannaga, ja varsti ka tütar mehega ja suurem lapselaps. Võeti oma sööki kaasa ja minul olid värskelt soolatud kurgid ja keedetud aedoad juurde pakkuda. Istusime mõnusalt varjus, niiet kuumus liiga ei teinud. Kohvikust, mis minu tänaval lahkelt oma teeneid pakkus, käisin küpsetisi ostmas küll mina üksi, sest teistel polnud isu. Aga no minu jaoks oli see vapustav, kuidas noorte naiste seltskond pakkus nii suurt valikut häid küpsetisi, mida ei poest ega kohvikust naljalt ei leia. Seda imestasin juba eelmisel aastal, kuidas nad ometi jaksavad. Ostsin 2 soolast ja kaks magusat asja, kokku 4 eurot. No see oli ilmselt sulgemiseelne hind, aga ikkagi super. Ja maitsvad olid need asjad ka.

No ja nii saimegi selle suve viimase sooja päeva mõnusalt ära veedetud. Edasi läheb väidetavalt temperatuur juba langustrendi ja hakkame soojust isegi taga nutma. Aga ehk tuleb ka veel vananaistesuve.

Raatsisin vaasi võtta ka ühe oma lemmiku- päevalille. Kuigi põua tõttu on nad viletsamad kui muidu, aga emotsiooni sain kätte.

Hüvasti suvi! Kohtumiseni järgmisel aastal...

Ah et miks

 ... mina jahedal õhtul terrassil istudes külma jooki limpsin. Alkohoolset, nagu arvata võisite, sest vee või mahla joomine eriti aega ei võta. Lendav Konn ütles, et tema joob naudingu pärast. No eks minagi, sest kui ei pakuks mõnu, siis ju ei jooks.

Aga küsimus on ikkagi selles, mis selle soovi käivitab. Mõnikord on ennast vaja lohutada, kui miskit päeva jooksul kehvasti on läinud. Või siis maha rahuneda, kui miski on ärritanud, või siis premeerimiseks, kui olen tubli olnud ja midagi ära teinud. Näiteks elamist koristanud, umbrohuga võidelnud või muru niitnud. Samas võib põhjuseks olla ka igavus või üksindus.

Aga missugusel põhjusel ma eile ekstra poodi läksin, et endale Mojitot ja Coolerit tuua, ei oska päris täpselt määratleda. Nimelt olin ma ühest küljest väga nördinud iseenda hajameelsuse peale. Kaotasin oma koduvõtmed ära, kusjuures mäletasin täpselt, et panin nad toidukoti välimisse taskusse, kui tütre perele süüa viima sõitsin. Koju jõudes aga võtmeid seal polnud. Otsisin igalt poolt, autost, maja ümbert, küsisin tütre käest, ega ma seal kuhugi laua peale neid ei poetanud. Ei olnud ma unustanud neid ukse ette ega pannud käest näiteks prügikasti peale. Haihtunud. Ütlesin siis tütrele, et ega muud üle ei jää, kui võtan tema käest võtme.

Hakkasingi uuesti nende poole sõitma, kui otsustasin kontrollida veel viimast võimalust, mis muidugi tundus lootusetu. Nimelt oli mul autos söögikoti kõrval ka teine kott, kus olid puhtad pakendid, mida ma viisin kogumiskonteinerisse. Et mis siis, kui hajameelsusest pistsin võtmed söögikoti asemel pakendikotti, mis sai koduteel tühjendatud. Avasin konteineri kaane, kuhu olin kallanud oma koti sisu. Ja uss-ku-matu, seal need võtmed tõesti olidki. Pakendite peal, mitte kukkunud konteineri põhja. 

No see oli muidugi suur rõõm, aga samas ka suur ehmatus. Kuidas ma ometi võin nii hajameelne olla? Ei, ma pole veel täheldanud dementsuse ilminguid, aga võtmete kaotamine pole mitte esmakordne. Ükskord otsisin autovõtmeid. Neid polnud samuti mitte kusagil, ei tavalises kohas, kus neid hoian, ei käekotis, ei jopede taskus ega laua peal. Otsisin läbi  muru ja auto ümbruse, vaatasin ka prügikasti, panipaika, kuhu ma asju paigutades mõnikord võtme riiuli peale poetan.  Ei olnud kusagil. Ometi olid ju võtmed olemas, kui koju  sõitsin ja auto lukku panin. Lõpuks leidsin nad üles. Hakkasin meenutama kõiki oma liikumisi, ka öösel, kui uni ära oli läinud. Ja siis meenus, et tegin endale võileiva kusagil kella 6 paiku, et uuesti magama jääda. Ja kuna tavaliselt on meil sel ajal ka ajaleht postkastis, läksin tõin selle ära. Aga kuna olin öösärgis, siis võtsin peale pikema talvise poolmantli. Ja midagi oli mul ka autost vaja võtta, niiet olin võtmed pannud selle jope taskusse. Suvel ma seda paksu mantlit muidu ei kasuta.

On juhtunud ka seda, et olen autovõtmed ööseks jätnud süütelukku või uksevõtmed väljapoole lukusüdamikku. Siiani on õnneks läinud, pole kodu tühjaks varastatud ega autot ärandatud.

No mis siit järeldada? Võta ennast kokku, eideke! Võtmed, telefon, rahakott ja pangakaardid kontrolli alati üle ja pane nad ainult kindlasse kohta. Võtmed soovitas tütar lausa paelaga kaela panna, kui ilma käekotita kusagil käin. Telefon mul juba on kotikesega kaelas, tuleb siis ka võtmed sama paela otsa riputada.

Ei tea, kas see aitab, aga püüan ennast parandada.

Kokkuhoid

 Praegused elektrihinnad ajavad närvi mustaks. Mul on Eesti Energia börsipakett ja kui sealseid tunnihindu vaatasin, hakkasin paaniliselt kokkuhoiu võimalusi otsima. Ei raatsinud enam konditsioneeri sisse lülitada, proovisin vähem sööki vaaritada, eriti ahjus midagi teha. Tõmbasin igaks juhuks seinast välja  kõik ootereziimis olevad kodumasinad, nagu  raadiod, telekad, isegi digiboksi. Räägiti, et need võtavad ka elektrit. Aga karta on, et sellest palju tolku polnud.

Ühe abinõuna otsustasin väliköögi sisse seada. Nn. kriisipaketi raames sai ostetud gaasipliit. Ühendasime selle gaasigrilli ballooniga ja tegin esimese katsetuse ära. Päris kiiresti läks vesi keema. Riis kippus küll kergemini põhja kõrbema, kui keraamilise pliidi peal. Ja kartuleid praadides tahtis pann pliidi pealt maha libiseda.

Aga noh, vähemalt oli lõbus. Muidugi ei arva ma, et see on lahendus, sest gaas on samamoodi kallis. Mõtlesin seni vastu pidada, kui see "isamaaline" elektripakett tuleb. Aga sinna on veel terve kuu aega ja kes teab, mismoodi seegi olema saab.

Hakkasin siis vaatama, mis hinnaga fikseeritud elektripaketid on. Kui kevadel oma üürikorteris hinna fikseerisin, sain 3-ks aastaks päev 16, ja öö 13 senti (km-ta) kwh eest. Kavatsesin kodus elektrihinna fikseerida suvel, et siis on ehk odavam pakkumine. Võta näpust, hinnad rallisid hoopis üles ja tundus, et midagi polegi teha, kui ära kannatada. 60-kuu pikkuseks perioodiks pakuti küll paremat hinda, aga ikkagi oli see kõrgem kui mu kevadine pakett. Ja ennetähtaegse katkestamise eest olid suured trahvid. Selle peale ma minna ei tahtnud.

Küsisin pakkumist ka Alexelalt, nii elektri kui gaasi jaoks. Elektri osas oli Eesti Energia hind parem, aga gaas tundus isegi veidi soodsam olevat, kui mu senise gaasifirma, Energate oma. Mõtlen veel ja võrdlen ka eelmiste perioodide hindu.

Aga kuna ma ei suuda elektri praeguseid 50 või 60-sendiseid kwh hindu septembri jooksul ära kannatada, valisin Eesti Energia 3-aastase paketi "Kindel", mis hakkab kehtima 1.septembrist. Seda saab 1 kuu etteteatamisega lõpetada ehk siis üle minna elektri universaalteenuse peale, mis nüüd valitsuses ära otsustati. Minu paketis on kwh hind käibemaksuga 32,8 2 senti (ehk 27,35 km-ta) ja sellega võin ühe kuu elada küll. Eks siis oktoobris vaatan, palju see riiklik elekter odavam on. Igatahes väideti, et kes tuleb ära leppetrahviga paketi pealt, see samuti trahvi maksma ei pea. Tore uudis, aga oma praegust paketti enam ümber tegema ei hakka. 

Kõrbekuumus

 Mitmes kuumalaine meil sel suvel on? Kolmas või isegi neljas?  Meie kandis on juuli-augusti jooksul sadanud vist kokku 3 korda ja viimane neist oli väga väike sadu. Nüüdseks  on põud ja kõrbekuumus kestnud juba ligi kaks nädalat. Jah, ma kastan oma taimekesi, üle kahe päeva voolikust ja korralikult, teistel päevadel kastekannuga kõige janusematele. Aga täna on mu aed eriti longus ja kõrbenud. 

Hortensial, mis on juba vana põõsas ja kasvab varjus, pole kunagi nii viletsad õied olnud.

Tavaliselt augustis olid ta õied juba kenasti roosaks värvunud. Sel aastal aga  lähevad pruuniks ja kuivavad ehk üldse ära.

Mida siis selliste ilmadega üldse on võimalik ette võtta? Jätsin täna ööseks vargaid kartmata alumise korruse aknad lahti ja hommikul oli temperatuur köögis veel talutav. Olin tütrele öelnud, et võimalik,et ma süüa neile ei tee, sest palavus ja ülikõrge elektri hind. Aga hommiku ootsustasin siiski ära teha selle suvikõrvitsavormi, mida olin neile ammu lubanud. Nojah, see söök vajas ahjus küpsetamist, kahe panni peal komponentide valmistamist ja lõpuks veel potiga juustukastme tegemist. Kui selle kõigega valmis sain, oli köök tulipalav, ja ma ise nõretasin higist. Käisin dushi all ja panin ujumisriided selga, et tütre juurest kohe järve äärde sõita.

Ujuda oli mõnus ja märja trikooga kannatas isegi veidi päikest võtta. No peab ju D-vitamiini tootma. Aga ülejäänud päevaga ei oska ma küll midagi ette võtta. Ei toas ega õues ole võimalik midagi teha. Oleks vaja koristada,  õunamoosi keeta, triikida, aga ei jaksa. Seega tegin südame kõvaks, ei vaatanud elektribörsi hinda, vaid lülitasin magamistoas konditsioneeri sisse ja vaatasin telekat. Kui see ära tüütas, tulin arvutisse, et oma ving ja hala kirja panna. Edasi hakkan õhtut ootama, et taimekesi kasta ja siis veidi jahedamas õhus midagi toimetada. Või siis hoopis külma õlut juua. Paraku praegu, kell 18 ajal on endiselt kuum, õues üle 30, toas veidi jahedam. Tuleb püsida toas ja akent mitte lahti teha.

Kuidas teie  seda kuumust talute?

Viimati andis ilmateade lootust, et pühapäeval tuleb vihma ja temperatuur langeb. Lootus sureb viimasena. Aga missugused taimed mu aias enne seda surevad, saab näha järgmisel kevadel.

Minu ülevaatus

 No eelkõige on jutt ajendatud mu auto ülevaatusest.

Mul on enda arust täiesti tutikas auto, alles ma ta ostsin, aastal 2016. Ja meie armas Kevin ehk koer-pereliige saabus samal aastal.

No muidugi annan ma endale aru, et tibake aega on edasi läinud, Kevin pole enam kutsikas ja minu autol on ka vaja ülevaatust teha. Esimene kord oli see aastal 2020 ja selle tegi koos hooldusega vastava margi hooldufirma. Seega mul endal sellest erilisi mälestusi pole. Ise hooldasid-kontrollisid ja ise ka kinnitasid, et kõik on OK.

Jah, ma teadsin, et millalgi tuleb nüüd juba varem kui 4 aasta pärast uuesti ülevaatusele minna. Aga noh, uus auto ikkagi ja nagu kuulda oli, Maanteeamet saadab teate, kui see aeg käes on. Teadet polnud tulnud ja arvasin, et sel aastal pole veel probleemi.

Sel nädalavahetusel oli plaan minna oma sõbrantsidega iga-aastasele üksteise ülevaatusele. Kui ma hakkasin ennast selle  suurürituse jaoks üles lööma, ehk valisin ehteid, mida endale  külge riputada, siis vaatasin ka samas karbis olevat auto registreerimistunnistust. Ja "missa-kostad-kussa-pistad", auto ülevaatus oleks pidanud aset leidma juba kevadel. Kallil laupäevasel päeval polnud teha enam muud, kui loota, et mind ei kontrollita ka seekordse sõidu ajal, nagu viimase 5 kuu jooksul ja ma ei saa trahvi.  Nii ka läks.

Aga täna panin enda autokesele kohe ülevaatuse aja kirja. Vaatasin huviga, mis nad mu autoga seal kõik tegid. Kuigi mul on "uus ja vähesõitnud" auto, olin ikkagi mures. Sest see oli mu iseseisva autoomaniku esimene ülevaatus. Varem oli sellega tegelenud mu mees.

Ülevaatus lõppes õnnelikult ja mulle öeldi, et kõik on korras.

Korras oli ka mu isikliku ülevaatusega sõbrannade poolt. Ma nagu ei tahtnudki minna, sest olen juurde võtnud jms. Aga selgus, polnud nemadki paremini ajaproovile vastu pannud. Leppisime kokku, et ei hakka mõõtma-kaaluma, kes kõige paksem on.  Esiplaanil olev tütarlaps paistab ikkka kõige suurem :)

Aga muidu, täitsa kobedad mutid, kas pole?

Kõik, mida sa kardad...

 ...saab su kätte nagunii. Sellepärast ma ei taha "hüpata vette tundmatus kohas" ehk minna puhkama sinna, kus varem pole käinud. Aga nagu taiplik lugeja juba aru sai, tuleb elus ikka kuhugi minna esmakordselt. Nii ka sel suvel, kui otsustasime Narva-Jõesuus puhata. Ma polnud kunagi seal kandis käinud ja Virumaa kõige kaugem punkt minu jaoks oli olnud Rakvere.

No mida ma siis kartsin? Eks ikka seda, kas ma oskan õigesse kohta kohale jõuda, kus parkida saab ja kuidas üldse seal olud on. Jah, mul on TOM-TOM , ja lõpuks ka telefonis Google Maps, aga ikkagi. TOM on mind ikka mitu korda sundinud mingit nõmedat kõrvalteed pidi sõitma ja ükskord juhatas meid Tallinna vangla juures täitsa võssa, kui tahtsime Maardusse saada. Ju sinna kunagi oli planeeritud tee ehitada, mis gepsu mällu oli sisestatud. Seda, mis trikke TOM mulle seekord mängis, ei osanud arvatagi.

Minu kodunt juhatas ta meid täitsa kenasti Peterburi maanteele ja seal polnud rohkem vajagi, muudkui uha kena neljarealist teed mööda 110-ga. Kehvemaks läks lugu siis, kui maantee taas kahesuunaliseks muutus. Nimelt oli sinna väga palju pandud 70 märke, täiesti arusaamatul põhjusel, ei paistnud suuremat asulat ega ristmikku olevat. Mis kõige hullem, piirangut lõpetavat märki või 90-km märki ka mitte. Ka polnud mingit ristmikku, kustsaadik piirkiirus kehtivuse kaotaks. Mingi rohtunud külatee nagu seda mõõtu välja ei andnud. Vat siin oleks TOM mind aitama pidanud, aga tema ei näidanud üldse mingit numbrit. Ja siis tekkis meie ette autodejoru, kes ilmselt oli samamoodi segaduses ja nii me siis venisime 70-80 ga. Lõpuks ometi jõudsime kohta, kus viit näitas vasaskule, et Narva-Jõesuu 10 km. Aga TOM vaikis ega rääkinud mulle vasakpöördest midagi. Kartsin, et see pole õige teeots, aga elus Tom, kes mu kõrval istus, ütles, et ilmselt siit ikka tuleks ära pöörata jah. Tema on varem ka sealkandis käinud, kuigi ammu.

Nii me siis pöörasimegi ja lootsime, et lõpuks linna alguse märgi juures hakkab TOM meid jälle juhatama, aga ei midagi. Lõpuks jõudsime nagu kesklinna moodi kohta, kust tee hargnes kaheks, aga TOM vaikis endiselt. Roollis olles ei saa ju telefoni ka näppida, aga parkida polnud kuhugi, sest poe parklas käis mingi laat. Lõpuks leidsin tanklas koha, kus peatuda ja otsida üles meie SPA aadress, mille küll TOM-le teada andsime, aga tema meiega enam ei rääkinud. Etteruttavalt sain lõpuks aru, et kui tema rohelise taustal punase teekonna näitamise pilt tuhmus, siis ta vajuski mingisse unelaadsesse seisundisse ega andnud enam juhiseid. Siis tuli teda raputada või uuesti marsruuti korrata. Aga tollel hetkel ma seda veel ei teadnud ja kunagi varem polnud ta sellist nalja teinud.

Läksin siis küsima, et kuhupoole meie SPA jääb. Politseinik eesti keelt ei rääkinud, aga see selleks, sain ka vene keeles hakkama. Nagu ka edaspidi selles väikses vene linnakeses. Vähemalt suuna näitas ta kätte, kuhupoole minna. Selle ajaga oli elus Tom oma telefonis ka meie asukoha tuvastanud ja leidnud, mis tänava kaudu meie SPA poole sõita.

Kohale me jõudsime ja parkimiskoha leidsime, kuigi see polnud suur 100-kohaline parkla, nagu SPA kodulehel öeldi, ja kus parkimise eest maksma oleks pidanud. Pigem mingi 20-30 auto jagu, aga maksma oleks pidanud ka siin. Läksime siis vastuvõttu täpsustama, kas oleme õiges parklas ja õige hotelli ees, sest umbes samanimelisi Narva-Jõesuu SPA-sid oli ju mitmeid. Koht oli õige, aga parkla vale. Parkisime siis teise kohta hotelli kõrvale, ja selgus, et külastajatele oli see tasuta. Tore! Lõpuks ometi saime asjad kaasa võtta ja ennast sisse registreerima hakata. Kuigi teenindajad üritasid eesti keelt purssida, aga eriti hästi see neil ei õnnestunud. Läksime siis vene keelele üle, et saada õiget infi, kus ja mis kell söömised, basseiniajad ja protseduurid toimuvad. Üllatus-üllatus, järgmine päev oli basseini puhastamise päev, ja rahvast lubati lustima alles kell 15-st alates. Oleks me seda teadnud varem, oleksime tulnud päev hiljem, et saaks aega paremini ära kasutada. Aga mis seal ikka, hommikupoolikuks olid meile paketis sisalduvad protseduurid kellaajaliselt juba paika pandud, neid nagunii muuta poleks saanud.

Tuppa jõudes oli meeldiv üllatus, et toas oli külmkapp. Saime oma autokülmikust joogid sinna ümber paigutada. Ringi vaadates aga ei meeldinud see koht meile absoluutselt. Polnud rõdu, kus mõnusalt oma külma õlut nautida ja toas oli ainult üks tool. Teine elanik pidi istuma voodil, mis pole üldse mõnus. Jõime oma õlle ikkagi ära, panime ujumisriided ja hommikumantli selga ja otsustasime ennast välibasseinis jahutada. Registratuurist möödudes tuli mulle mõte, et äkki küsiks, kas tuba ümber vahetada ei saaks rõduga toa vastu. Küsija suu peale ei lööda ja maksame kasvõi juurde, kui vaja. Selles riidekapi-suuruses toas ilma rõduta tundus olemine masendav. Selgus, et ülemuse käest küsima minnes meile antigi võimalus vahetada. Öeldi, et suure kaheinimese voodi asemel on kaks eraldi voodit. No see pole küll mingi probleem! Vaade rõdult oli ilus.

Muidugi olime me asjad juba lahti pakkinud, tuli need taas kokku panna ja teise tuppa vedada. Lisaks vahetada hommikumantlid uuest toast vanasse, sest olime ju neid juba kasutanud. Kuigi see võttis üksjagu aega, aga asi oli seda väärt. Õhtused rõdul istumised, külma jooki juues, on õige puhkuse juures väga oluline. Ja kuna minu jalg pikki jalutuskäike ette võtta ei lubanud, siis oli meeldiv üllatus, et meri asus vaid mõnesaja meetri kaugusel. Kuigi ilm oli veidi pilvine, käisid vapramad ikka korra vees kä ära.

Hiljem juba koju jõudnuna selgus, et kolimise käigus kadus kaaslase kell. Õigemini, ta oli selle jõudnud öökapi sahtlisse panna ega märganud välja kolides sinna vaadata. Kusjuures selle kella sai ta ikkagi kätte, sõites bussiga uuesti Narva-Jõesuusse. Ma oleks küll kulleriga saata lasknud, kui kallis see ikka oleks tulnud. Aga eks ta ise tea, ja nagu öeldakse, loll pea on kerele nuhtluseks :)

Nii me siis puhkasime ja spaatasime kaks päeva selles väikeses vene linnas. Eesti keelt kuulis väga harva, ka enamus külastajaid oli venelased. Hakkasin selle valguses mõtlema kogu Ida-Virumaa peale. Et kuidas meie sinisilmsed poliitikud kujutavad ette seal nii kibekähku eestikeelsele haridusele üleminekut? Jah, suund on õige, aga see võtab ikka palju rohkem aega, sest seal on eesti keelt oskavaid õpetajaid (õigemini kakskeelseid) raske leida. Nagu kuulda on, isegi eesti koolis napib eesti keele õpetajaid. 

Tagasiteel tahtsime Sillamäelt läbi sõita, et seda paljukiidetud promenaadi näha. Promenaad oli tõesti ilus, aga oma tavapärase hirmu parkimise osas sain taas läbi elada. Ranna piirkonnas polnud ühtegi parklat ja kitsastel tänaval oli kõigil peatumise keelu märk. Pea-aegu oleksin loobunud, aga siis nägin kohaliku veevärgi hoonet, mille kõrval ilmselt töötajate autod parkisid. Panin enda auto ka julmalt vabale kohale ja saime ikka promenaadi ära vaadatud. pildil pole küll promenaad ise, aga kauni haljastusega tänav, mis sinna viis. 

Koju sõites ma juba oskasin TOM-TOMi trikke karta, aga Tallinna sisse sõites saime ikkagi ekselda. Tahtsin koju sõita Jüri ringtee kaudu, aga sinna geps meid ei suunanud. No mulle kohe üldse ei meeldi läbi Lasnamäe ja Sikupilli kaudu sõita. Kõik need lõputud valgusfoorid ja palju ridasid, kui ei tea, millal missugust rida peaks valima. Selles kohas, mida ma arvasin mäletavat vasakpöörde tegemiseks, polnud aga viita, et siit saab Tartu poole. Nii ei riskinud sinna keerata. Aga kui tuli viit, et vasakule pöörates saab Tartusse, siis keerasingi. No see polnud muidugi õige koht ja geps ärkas ja pahandas minuga. Elus Tom teadis, et lõpuks viib see tee meid ikkagi Tallinna ringteele ja sealt me koju saimegi. Kuigi tegime mingi 10-kilomeetrise ringi, võrreldes Sikupilli kaudu sõiduga.

Kokkuvõttes: kõik need masinad ikka inimese vastu ei saa. Elus Tom tegi TOM-TOMile teejuhatamise pika puuga ära.

Kuum

 Täna tuleb järjekordne kuum päev, 30 kraadi või isegi üle selle. Ma olen juba mitu päeva oianud, et ma enam ei talu seda palavust,  aga kus sa pääsed. Eile olin endalegi üllatuseks üpris toimekas. Kõigepealt lõpetasin kuumusest õhkavas kabinetis viimase raamatupidamise aastaaruande ära. Kui see firmajuht dokumendid 26. juunil ära tõi, ütles ta rõõmsalt, et aega ju veel on - 30 juunini. Eks ole.. Arvasin, et selle palavaga ma ei kavatsegi arvuti taga piinelda, aga ikka tegin ära. Kui firmajuhile helistasin, et allkirjastagu aruanne ära ja tulgu dokumentide järele, vastas ta, et on ära sõitnud, puhkama, ega tule enne pühapäeva. Egas midagi, kuhu minulgi kiiret, nagu lehes kirjutati, pooled firmadest polnud tähtajaks aruannet esitanud.

Siis puhkasin ja jõin coolerit ja mojitot. Avastasin need joogid sel suvel, varem eelistasin kuuma ilmaga  külma õlut. Vist hakkab ka minust õige naine saama, kes joob naistele mõeldud jooke :)

Seejärel läksin aeda kastma, vihma polnud kusagilt loota. Poole töö pealt vaatasin, et murelid on õrnalt punased ja linnud olid ladvad juba puhtaks teinud. Puud sindrid, on nii suureks kasvanud, ja üksi neile võrku peale sikutada pole võimalik. Aga ahnetele lindudele ma neid mureleid ka ei kingi, mingu metsa ja söögu metsamarju, nagu vanasti. Vahepeal kaalusin, et saen teise, suurema mureli maha ja istutan õunapuu asemele.  Aga ikka ei raatsi. Ja palju ma neid õunugi süüa jaksan.

Murdsin pead, kuidas saaks murelid päästa. Homme võib juba hilja olla. Linnuparv suudab puu tühjaks teha ühe päevaga.  Paraku elukaaslane oli tööl, kellega koos saaks selle töö ära teha.  Siis nägin, et naabrimees oli koju tulnud. Läksin siis teda appi paluma. Ta pikk mees, nii saimegi võrgud peale sikutatud ja edasi sidusin altpoolt juba ise katted koomale. Ühe puu peale tõmbasime katteloori, näeb veidi naljakas välja, aga kaitse on tõhus.

Tänaseks otsustasin kõik higistamist nõudvad tegevused ära jätta. Sest mu pea käib juba ringi sellest kuumusest. Lükkasin edasi ka lapsega koos Ceasari salati tegemise, sest homme lubatakse veidi jahedamat ilma. Täna oli juba hommikul köögis 28 ja õues 27 kraadi. Kohvi joominegi pani higi mööda nägu alla voolama, mis siis kokkamisest rääkida. Lapselapsega on niigi kontaktid hapraks jäänud, see on üks vähestest tegevustest, mida ta koos minuga rõõmuga on nõus ette võtma. Tahan seda koosolemist nautida, mitte palavusest minestamise äärel uimerdada .

Niisiis püsin täna enamuse ajast teisel korrusel konditsioneeri all. Äärmisel juhul käin korra ujumas. Aga selle jahutav mõju ei kesta kaua, juba koju jõudes on sama palav kui enne. Rannas ennast küpsetada ei taha ma ammugi.

Ah, mis ma virisen, küll elan üle ka tänase päeva. Sügis tuleb nagunii...

Korterisaaga

 Panin esmaspäeval enne jaani korteri väljaüürimise kuulutuse üles. Tellisin 2-nädala jagu aega, et kui selle ajaga üürilist ei leia, annan asja maakleri kätte. Muretsesin, et pean nüüd telefoni kogu aeg ligidal pidama, juhuks kui keegi helistab. Tegelikult oli huvi nõrgem, kui arvasin. Muidugi, eestlaste jaoks oli see aeg jaaniplaanide tegemiseks, koolilõpetajad alles tõmbasid hinge, enne kui otsustada, kuhu õppima või tööle minna. Aeg polnud neile veel sealmaal, et  hakata korterit otsima.

Helistajaid muidugi oli. Venekeelsed, ilmselt enamuses ukrainlased. Ega ma kõigilt hakanudki uurima, kas nad on kohalikud venelased või ukraina põgenikud. Mõnedega leppisin kokku korteri vaatamise. No muidugi see meeldis kõigile, ilus puhas. Iseküsimus, kas nad üüri maksta jõuavad.

Ootasin ikka, et tuleks kõne mõnelt kohalikult üürihuviliselt, olgu või venelane, kellel tasuv töökoht, aga sobivat ei leidunud. Ühel paaril oli kass, mis minu tutikate diivanitega ei klapi. Ühel noormehel aga polnud piisavalt raha, et nõutud ettemaksu tasuda.  Sellisel võib ka edaspidi rahalisi raskusi tekkida.

Kõhklesin, mis ma kõhklesin, aga otsustasin lõpuks ühe Ukraina perekonna kasuks. Ilmselt kirjutame homme lepingu alla ja siis sukeldume bürokraatiamaailma, et saada kätte kompensatsioon, mida riik põgenikele korteri üürimiseks pakub. Neil endil on praegu välja käia vaid 200 eurot ja rohkem saavad maksta siis, kui mehel palgapäev tuleb. Riigi kompensatsiooni abil saab üüri ettemakse ja deposiidi kaetud, eks loodame, et ka edaspidised maksed laekuvad.

Pere ise on pärist Harkivist ja nad pidasid seal vastu küllalt kaua, aga kui rünnakud väga tugevaks läksid, said nad evakueeruda Venemaale. Sealt siis tulid Peterburi kaudu Eestisse. Miks ma nemad välja valisin teiste põgenike hulgas, oli nende 3-aastane tütar. See oli nii ingellikult ilus ja armas laps, et isegi minu kalk ja rahaahne süda leebus, kui lapsuke viskas enda diivanile pikali ja ütles, et mina jään siia :) Nagu ema kurtis, lapsega laevas elada on ikka väga keeruline. Kitsas, palju vanu ja haigeid inimesi koos. Pealegi võidakse nad iga hetk kuhugi mujale Eestimaa kohta ära saata, aga mees sai just tööd. Ka naine kavatseb tööle minna, kui saab sissekirjutuse ja see võimaldab lasteaiakohta saada. Tundusid igatahes väga sümpaatsed inimesed, kes pingutavad, et siin ise hakkama saada. Loodame, et see neil ka õnnestub.

Täna tuli meilile kiri ühelt huviliselt, kes vastas mu esialgsetele ootustele. Heapalgalisel kohal eesti noormees, kes elaks korteris üksi. Ma ei hakanud talle enam korterit näitama, otsustasin, et teen oma heateo ära ja aitan seda ukraina peret, eriti aga seda väikest inglikest.

Jaanipäev ehk kohustuslik kava

 Keegi muidugi ei sunni, aga ometi tiksub kusagil kuklas, et jaanipäeva puhul tuleb läbida "kohustuslik kava". Peab tuld tegema või vähemalt vaatama, grill-liha sööma ja muidugi lipu heiskama. Ja olema heas seltskonnas, õnnelik ja öö läbi üleval. 

Sel aastal arvasin, et kuna mul on eelnevalt olnud nii palju väsitavat tegelemist, siis ma jaaniõhtul või päeval ei tee midagi. No lipu ikka heiskan, ja seetõttu võtsin aegsasti ühendust meie  paarismaja naabriga, kelle käes lipp hoiul on. Ta noorem mees ja käib igasugustel üritustel ja kokkusaamistel, ja mõnel lipupäeval on juhtunud, et ta on ära sõitnud ja mulle lippu üle anda ei tulnud tal pähegi. Sedapuhku ütles ta, et heisata ta ju võib, aga maha pean mina võtmna, sest siis on ta ära sõitnud. No pole probleemi, mul nüüd uus ja pikem redel, millelt ma ulatan lipuvardani. Lisaks on mul ka elukaaslasel vaba päev. Tegelikult olid tal vabad nii 23. kui 24 juuni. Aga nagu kiuste, toimusid kõigi lähedalasuvate kohtade ametlikud jaanipäevapeod sel aastal 22.juunil. Nii ma siis otsustasin, et ei lähe kuskile, teeme ise kodus grilli ja sauna. 

Nii asi muidugi ei läinud. Ei teinud me ei grilli ega sauna. Nimelt naabrimehega rääkides selgus, et tema läheb küll meie vallakeskuse jaanikule. Siis küpses mul peenike plaan, et sokutan enda ka tema auto peale ja saan ikka tule ära nähtud. Igavene vinge esinejate paraad kah välja pandud: Hellad Velled, Anne Veski, Shanon ja 2 Quick Start. Sealt edasi aga sain aru, et mida ma seal üksi ikka teen, pigem sõidan elukaaslasele töö lõpuks vastu ja lähme koos. Anne Veski pidi esinema kell 21 ja selleks ajaks oleksime jõudnud küll. Vaatasin siis esinemispaika ja võimalikke parkimiskohti ja sain aru, et minu jaoks on see liiga suur jama. Parkimisvõimalusi on vähe ja rahvast ilusa ilma tõttu ilmselt palju. Nii ka oli, nagu selgus. Rahvast oli meeletult, nagu laulupeol, inimene inimeses kinni.

Seega pöördusin tagasi oma esialgse kavala plaani juurde ja küsisin naabrilt, mis kell ta kavatseb minna. Selgus, et mitte liiga vara ja mu elukaaslane jõuab selleks ajaks ka kohale. Parkimise osas oli mu kartus põhjendatud. Autode rivi venis ummikutempos juba kilomeeter enne peopaika. Naabrimehel tuli õnneks hea idee sõita teist teed ja parkida suure maantee serva. See mõte oli teistelegi pähe tulnud ja esimene vaba koht tee ääres oli umbes kilomeeter peokohast. Kohale aga jõudsime täpselt õigeks ajaks, kui pandi mängima "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" ja mindi lõket süütama.

Tahtsime enne Anne Veski esinemist endale joogi hankida, aga sabad olid metsikud. Ilmselt ei arvanud keegi korraldajatest, et rahvast nii palju kohale tuleb. Hiljem WC-saba oli veel pikem, sest teadagi, see õlu, mis sisse läheb, tahab varsti ka välja tulla.

Anne Veski oli täpne ja alustas õigel ajal. Kontsert oli äge, ja esineja tippvormis, vaatamata hiljutistele kurbadele sündmustele tema elus. Tahtsin tema plaadi peale autogrammi võtta, aga esialgu tundus see võimatu, rahvas oli lavast aiaga eraldatud. Olin juba loobumas, aga siis nägin, et ühest kitsast praost pressisid inimesed läbi, et Annega koos pilti teha, mida ta lahkelt ka võimaldas. Ma nii ligi ei pääsenud, aga palusin ühel fotograafil öelda, et tahaksin autogrammi. Kui ta seda ei teinud, läksin riski peale välja. Hõikasin ise, et Anne, palun kas saaks autogrammi. Ja saingi!

Nagu jaanipidudel kombeks, tehti vahepeal mingeid võistlusi, sangpommi rebimist ja mida iganes. Neid ma vaadata ei viitsinud, istusime eemal teki peal ja puhkasime. Kuulasime Shanonit esialgu kaugelt, aga lõpuks trügisime läbi rahvamassi veidi lähemale, et oma silmaga ka näha, kuidas nad välja näevad. Varem polnud ma nende esinemist näinud. 

Ja kui see kontsert läbi sai, hakkasid jälle mingid võistlused. Trehvasime naabrimehega kokku ja ütlesin, et mis ta arvab, ehk hakkaks koju sättima. Aga tema tahtis ikka 2QStarti ka kuulata. See pidi kava järgi algama kell 00, aga tegelikult sai ta lavale alles kella 1 paiku. Midagi polnud parata, naabrimehe käes on rool ja tema otsustab, millal lahkume. See sai siis teoks poole kolme paiku...

Meie, vanad inimesed olime surmväsinud, kõht ka tühi. Asusime kell 12 paiku otsima,  missugune putka veel sööki pakub. Mõnes ikka oli midagi, aga saba oli nii pikk, et lootus, et grilli ka meile jagub, oli väike. Lõpuks leidsime ühe koha, kus wrapi sisse kebabi pandi. Salatiained oli neilgi enamuses otsas, aga kebabi ja kapsalehti jagus. Saime suure nälja kustutatud ja kuna 2QS veel polnud oma esinemist alustanud, tuli veel üks õlu juua. Mis omakorda tähendas veelkord pimedas  WC külastust.

Magama saime poole 4 paiku, kui päike hakkas juba tõusma. Olime täitnud kogu jaanipäeva kohustusliku kava. Aga tõotasin endale, et enam ma nii rahvarohkele üritusele ei lähe. Ja kui lähengi, siis oma transpordiga, et saaks koju tulla, kui olen ära väsinud. Ma pole enam selles eas, et jaaniööl hommikuni pidutseda.

Järgmisel päeval mõtlesime ainult lebotada, aga tütar kutsus enda juurde grillima ja lõket tegema. Kusagilt leidsime endas jaksu sinna minna, seda enam, et liha oli mul nagunii marinaadi pandud. Seltsis segasem, ja tuligi tore õhtu. Sellest hoolimata, et nende naabrid (venelased) olid palju külalisi kutsunud, kisasid ja panid kõva muusikat. Panime siis oma muusika ka kõvemaks. Koju sõitsime viimase bussiga, mille pealt oli ikkagi kilomeeter vaja kõndida. Aga vähemalt saime normaalsel ajal voodisse.

Ja 24. oli meil tööpüha. Niitsime muru, kärpisime põõsaid ja hävitasime umbrohtu. Lõpuks vedasin vooliku laiali ja kastsin põhjalikult aia ära. Teada oli, et järgmistel päevadel tuleb kuumalaine, mil töötegemine veelgi raskem on ja vaesed taimekesed olid niigi juba longus ja janused.

Täna läks elukaaslane tööle, aga mina sain rahus molutada. Hommikul läks uni ära, sest toatemperatuur oli tõusnud 27 kraadini. Hommikupäike paistab mu magamistoa aknasse ja kuigi valgustpeegeldav ruloo oli alla lastud,  toimib see lisaks pimendamisele ka ahjuna. Egas midagi, tõusin üles, panin konditsioneeri tööle ja läksin hommikust sööma. Kui tagasi tuppa tulin, oli temperatuur toas 21 kraadi ja sain veel veidi magada. 

Ülejäänud päevaga ei osanud suurt midagi ette võtta. Kõikjal oli liiga kuum, nii toas kui õues. Siis tuletasin meelde, mida kuuma ilmaga tehakse. Õigus, tuleb päevitada ja ujumas käia. Vesi oli, nagu öeldakse, "karastav", aga ujuda sai. Kokku oli meie paisjärves vees umbes 5 inimest. Aga mõnus oli. Koju jõudes olin külma õlle ära teeninud ja varsti hakkab õhtujahedus tulema. Hirmuga ootan ilmateadet, et kui kaua see kuumus kestab. Ei ole ma ka selles osas enam noortega ühte meelt, et sellised on head ilmad. Mulle paluks vahepeal ikka jahedust ja vihma ka.

Viimase piiri peal

 Vahepeal mõtlesin, et ei kirjuta seda postitust. Sain selle raske nädala üle elatud ja mis siin enam hädaldada. Aga teisest küljest, see on ju ajakaja ehk minu elu lugu ja  tuleks ikka talletada, kuidas see kulges. Ja ehk aitab see meelde tuletada, kui mu käest järgmine kord samasugust teenet palutakse.

Sel nädalal oli mu tütre pere puhkusereisil ja mina pidin haldama koera ja kodu. No mis-see-siis-ära ei ole.... Rahulik keskealine koer, kes enam eriti ei mölla ega tee pättusi.  Aga tegelikult kujunes see hullemaks, kui arvasin.

Esiteks, oli meie kandis tappev põud ja tugev tuul, mis puhus minema viimasegi niiskuse. Seega, lisaks koera jalutamisele pidin ma kastma iga päev, sealjuures  nii nende juures kui oma aias. Kui tütre juures niitis muru robotniiduk, siis oma kodus pidin ma ise seda tegema. 

Lisaks niigi pingelisele graafikule, oli vaja elukaaslase korteris viimased koristamised- mööbeldamised lõpule viia. Ma ei hakka kirjeldama, kui käest ära  oli kogu elamine. Kogu köögimööbel, pliit ja toolid, samuti  kardinapuud olid kaetud vana mustuse ja liisunud rasvakorraga. Tuli sorteerida nii nõusid kui riideid, mida väikesse korterisse oli aastatega kogunenud tohutu hunnik. Aga nüüd on kõik kena ja korter läheb üüriturule.

Viimased päevad koerahooldust on samuti olnud hullumeelsed. Nii kõhulahtisus (millest ometi?), oksendmine kui hullumeelne erutus jalutuskäikudel No ilmselt on emastel jooksuaeg... Meie kutsuke rapsis palava ilmaga nagu segane hullutavaid lõhnu taga ajades, tõmbas või käe otsast. Ja samas polnud tal mahti ei pissida ega kakada, milleks jalutuskäik algselt mõeldud oli. Nii juhtus ühel päeval, et loom ei saaanud kakatud ja pidime kõndima terve tund aega. Mu aktiivsusmonitur näitas tulemuseks 15000 sammu, mis minu jaoks on liig mis liig. Minu meniskivigastusega põlv, selle tagajärjel lamandunud jalavõlv, kulunud puus ja haige selg suudavad tavaliselt teha 3000 sammu päevas. Aga valikut polnud, tuli elada võimete piiril või isegi üle selle.

Eile sai siis see läbi. Aga kuna tütre lennuk pidi saabuma öösel 3 paiku, siis muidugi ei saanud ma enne und, kui tuli sõnum, et nad tõesti on maandunud. Et ma ei pea hommikul jälle koeravalvesse minema.

Selleks õhtuks oli mu jalavalu ületanud selle piiri, mida valuvaigisti suutis maha võtta. Elukaaslane tegi jalatallamassaazi, panin jalale kompressi ja üritasin magada. Mis eriti hästi ei õnnestunud, sest kell 11 helistas mu maasugulane (muidu jummala normaalne aeg), aga kuna mina olin umbes 6 tundi maganud ja siis ta rääkis mulle häirivaid uudiseid mu maal elava venna elust. Niipalju siis stressist taastumisest....

Pärast hommikusööki tegin raske otsuse ja ütlesin elukaaslasele, et minust ei ole täna head kaaslast, ei jaksa ma minna traditsiooniliselt ujulasse ega teha süüa ja oleks parem, kui ta oma koju läheks. Mida ta ka tegi. Mina  tegin lõunauinaku, aga nüüd ei tule und. Seega pean kõik selle blogisse kirja panema ja loodan, et see aitab mul täna öösel normaalselt magada. Kui pole enam ärritavaid mõtteid, mis magada ei lase, sest need said siia välja valatud.

Viha ja valikud

 Kuigi harva, aga mõnikord tabab mind irratsionaalne vihahoog. Ma tahaks midagi puruks visata, kuigi see oleks suur kahju.

Nagu praegu. Ma tahaks purustada oma aktiivsusmonitori Fitbit, kuna see ei lähe algseadistusse, kus ta peaks näitama mulle kella ja pulsisagedust. Selle  asemele pakutakse mulle ekraanil kõikvõimalikke seadistusi või muid asju, kust pole olnud võimalust jõuda algse standardvaateni. Ma olen seda krd. kella juba mitu korda vastu maad visanud, lootes, et ta tuleb mõistusele,. Ei ole tulnud.

Aga kuna ma ei taha seda päris ära lõhkuda, siis tulin parem ennast blogisse välja elama. Lõpuks läheb see rumal masin ikka algseadistuste peale. OI, kuidas ma seda praegu vihkan!

Ja siis polegi muud varianti, kui rääkida muudest asjadest, mis mind  ärritavad. Nagu näiteks hinnatõus. Kusjuures, ma saan aru, et selle taga on energia kallinemine, nagu meie koduarvetes küte, soe vesi ja  bensiin. Sama tulemus vaatab vastu firmade pakutavate teenuste ja kaupade kallinemises. Sest kütust ja elektrit vajavad kõik ja see kõik läheb sisse lõpphindadesse.

Ah et mis oleks lahendus?  Vähem tarbida ? Esialgu olem ma lihtsalt valmis maksma seda hinda, mis küsitakse, sest kuskiltmaalt pole võimalik tarbimist vähendada. Mina kui pensionär peaks olema ka abipakkettide objekt. Sept. kuni dets.2021 kulude eest sain toetust 300 eurot. Jaan- märts 2021.a.  rakendusid riigipoolsed automaatsed kompensatsioonimeetmed ja arved polnud enam nii hullud. Ma isegi ei hakanud uurima, kas mul oleks võimalus veel mingit kompensatsiooni taotleda, sest nii suur "vallavaene" ma ka pole.

Riik panustab nagunii palju kaitsevõimesse ja Ukraina abistamisse .Äkki katsuks oma igapäevakuludega ise hakkama saada. Mis sest, et need on eelmise aastaga võrreldes kahekordistunud. Kui nii jääb, peamegi sellega arvestama.

Muidugi, see bõrsielektri kauplemissüsteem tundub absurdne olevat, aga loodame, et siingi tulevad mingid muudatused, mis hinda alla toovad. Kasvõi meie enda põlevkivi tootmise taaselustamine. Tartu-Tallinna võrdluses on mul tegelikult väga valus vaadata 2-toaliste korterite kommunaalkulude erinevust. Tartus on see kuus alla 100 euro, Tallinnas ligi 200 eurot. Sest Tartu kaugküte kasutab hakkepuitu, aga Tallinn on gaasiküttel.

Jah, tahaks muidugi, et hinnad tõmbaks tagasi, nii bensiini kui gaasi osas. Aga  see tähendaks vaid üht, tuleks jätkuvalt kasutada vaid Vene energiaallikaid ehk toita sõjamasina kulusid. Midagi pole parata, peame valima, kas vabaduse või odavama energia. Mina valin vabaduse.