ajakaja

Siil udus

2012-01-18T12:56:00.035+02:00

ehk kanapea lumetormis.

Pidin eile õhtul Tallinna sõitma. Teada oli, et teeolud on ohtlikud, nii otsustasin bussi kasuks. Täpse kellaaja peale kuhugi jõudmine pole aga kunagi minu tugevaim külg olnud. Pealegi pidin linnadevahelise bussi peale saamiseks kasutama linnaliini bussi. Vaatasin internetist ühtede ja teiste väljumisaegu, ja neid klapitades selgus kurb tõsiasi, et ma ei jõuagi muu, kui kõige viimase bussi peale. Mis siis ikka, kuna sel juhul jäi aega isegi veidi üle, otsustasin laadida mõned plaadid oma mp3-mängija peale, et oleks sõidu ajal hea kuulata. Ja kuna see eksemplar oli (otse loomulikult) teistsuguse hingeeluga kui eelmine, siis kulus selleks aega jälle rohkem kui arvasin. Ja nii hakkasin juba ka selle bussi peale hiljaks jääma...

Ei pea vist mainima, et netis väljapakutud kellaajal linnaliini bussi ei tulnud ja sain bussipeatuses üksjagu oodata. Jõudsin kahetseda, et kodunt nii kiiruga lahkusin, et ei kontrollinud kõike korralikult üle. Kas ma pliidi kohal oleva ventilaatori lülitasin välja või mitte? Mitte ühtki mälestust ajus selle tegevuse toimumise poolt või vastu polnud registreeritud. Lohutasin ennast sellega, et loomulikult lülitasin, see ju nii automaatne asi. Või et sest pole midagi, kui ventilaator töötabki reedeni, kui ma tagasi jõuan, palju ta ikka elektrit kulutab...

Järgmisena tuli pähe hea plaan, et saadan sõbranna köögi aknast piiluma, kas ventilaatori tuluke põleb. Kui tõesti põleb, võin ju cargobussiga talle võtme saata ja ta saab minna ja selle välja lülitada. Aga siis tabas mind selge arusaamine, et ta ei saa seda aknast näha, kuna ma kohe kindlasti ei tõmmanud köögikardinaid eest. Teen seda isegi siis, kui päevaks tööle lähen, et lilled valgust saaksid. Kui ma juba selle liigutuse tegemata jätsin, siis on enam kui kindel, et ka ventilaator jäi tööle :( Ja mõni ime, kui selle mootor üle kuumeneb ja minu äraolekul tulekahju tekib...

Sellel hetkel otsustasin linnaliinibussist maha astuda, koju tagasi minna ja olukorra üle kontrollida. Oli selge, et isegi taksoga ma enam viimase Tallinna-bussi peale ei jõua. Ah, mis ikka, lähen siis autoga.

Kodus selgus, et ventilaator ei olnud tööle jäänud... Tõmbasin köögikardinad eest ja istusin autosse. Kuigi lund sadas vahetpidamata ja see polnud sugugi maanteel soola abil sulanud olekus, nagu lootsin, polnud alguses sõiduoludel väga vigagi.

Aga mida lähemale Tallinnale, seda hullemaks asi läks. Mina sõitsin oma suunal uhkes üksinduses, aga vastu tuli palju masinaid. Ja suurte autode möödudes viskas nende rataste alt üles sellise lumepahvaka, et mõne sekundi jooksul polnud mitte midagi näha. Klammerdusin vaid rooli külge ja hoidsin seda otse, lootes, et ees mingit kurvi pole.

Mäos jõudis mulle järele mitu suuremat sõiduautot, mis must mööda sõitsid. Lootsin neil sabas püsida, et nende jälgedes sõites teeoludest paremini sotti saada, kui libe tundub olevat. Lisaks tekkisid ühtlaselt valge lumevaiba peale mingid jäljed, millest pisut asfalti läbi paistis ja niimoodi kindlam sõita oli. Paraku, ei suutnud ma nende tempos püsida.

Mulle tundus, et minu väike autoke ujus kergelt teel. Tuli meelde sügisene jutuajamine mehega, kui ta ütles, et mu 5 aastat vanad naelkummid tuleks välja vahetada, kuna naelu on väheks jäänud. Ja kuidas mina vastasin, et ah, sel raiskamisel pole mõtet, palju mina ikka sõidan ja auto on siiani alati kindlalt teel püsinud...

Tegelikult oli mul täiesti hirm nahas. Kõrvus kõlas liiklusameti kuiv teadaanne "N-aastase naise juhitud Hyundai Getz kaotas Tartu-Tallinna maantee X-kilomeetril juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse/rullus üle katuse..." Ei-ei, nii ei tohi juhtuda! Hoidsin kindlalt rooli ja sisendasin endale, et ma EI KAOTA auto üle kontrolli. Kui ainult nende suurte masinate vastutulev vool ometi väheneks... Kiirust võtsin aina maha, mõnel lõigul tundus isegi 4. käik liiast olevat ja 70-ga sõit näis kihutamisena. Vaatasin muudkui lootusrikkalt kilomeetriposte, et jõuaks juba õnnekult Kosele, sealt oleks vaid kiviga visata ;)

Enne Kosele jõudmist aga läks eriti hulluks. Seal on üks 15-kilomeetrine lõik väga halvasti remonditud, nii et isegi ilma lumeta on tee nii ebatasane, et kipub nagu autot sõidusuunast välja viskama. Mis veel lumekatte all. Ja samal ajal tihenes kogu tee kestnud lumesadu niivõrd, et üldse midagi ei näinud enam. Kaugtuledega polnud võimalik sõita ja kuigi lähituledega oli veidi parem, aga nendega nägi vaid paarikümne meetri peale ette. Millal küll see äkiline mäekallakul olev vasakkurv tuleb, et saaksin enne seda käiku madalamaks võtta? Annaks taevas, et siis kedagi vastu ei tuleks... Kurv tuli pärast Kose valla alguse ja (vist )Vetla silti. Autosid tuli vastu üsna mitu, 3. käigu jõudsin küll enne sisse panna ja kiiruse maha võtta, aga kaugtuled jäid ümber lülitamata. Õnneks pimestatud vastutulejad ega mina ise ka kurvist välja ei sõitnud.

Lõpuks jõudsin kohale, aega oli kulunud veidi alla kolme tunni (suvel sõidan seda maad ümmarguselt kaks tundi). Kõhulihased olid valusad hinge kinni hoidmisest, kaelalihased krampis pingelisest teelevahtimisest ja sõrmenukid valged rooli hoidmisest. Koselt Vaidani sõitsin kusagil 50-60-ga ja kuigi mu taha oli kogunenud üsna mitmeid autosid, ei üritanud keegi möödasõitu. Isegi sirgel lõigul, kui kedagi vastu ei tulnud. Kui nad 4-realisel teel lõpuks minust möödusid, nägin, et nii mõnigi neist oli suur ja võimas neliveoga dziip, aga õnneks olid roolis mehed/naised, kes eelistasid kiiremale päralejõudmisele elusalt kojusaamist. Aga ma olin olnud üsna pinges, sest pidin valmis olema selleks, kui mõni 18-aastane närviline Jaguari juht minust möödasõitu alustab...

Lõpp hea, kõik hea... Kuigi kõik need teravad elamused oleksid ära jäänud, kui ma poleks niisugune kanapea olnud, kes ei suuda meeles pidada, kas ta lülitas ventilaatori välja või mitte :DDD

Uued tehnikavidinad

2012-01-09T15:12:00.017+02:00

Nendest tehnikavidinatest, mida noored uuteks peavad, ei tea mina midagi. Õigemini ei taha teada, sest nad on kõik nii keerulised. Kõik need i-päädid ja nutitelefonid ja ilmselt on neid veelgi. Mind rahuldab nii mu olemasolev arvuti ja tema tarkvara, vana mobiiltelefon kui ka digiboks ja ma ei taha endale midagi kiiremat või moodsamat. Kui tütar endale uue telefoni sai ja vana (mis ka üsna uus ja minu omast kobedam) mulle pakkus, siis loobusin. Ma ei viitsi hakata jälle juhendit lugema ja uue telefoni hingeelu ja kombeid endale selgeks tegema.

Aga mis teha, kui jõuluvana meile mp3-mängija tõi. Kuidas CD pealt mp3 fail teha ja kuidas üksikuid palasid kataloogideks kujundada, polnud mul õrna aimugi. Lühijuhend, mis kaasas oli, sisaldas vaid nuppude kirjeldusi ja arusaamatuid fraase nagu näiteks sünkroniseerimine, aga ei seletanud mitte midagi lähemalt. Otsisin netist infot. Kaupluste mp3-mängijate pakkumised tulid küll ette, aga eestikeelset juhendit ei kuskil. Arvutisaitide tänapäevased nipinurgad ja foorumite postitused NII vana asjaga ammu enam ei tegelenud. Lugesin siis arvutist ingliskeelset juhendit. Sain üht-teist aru küll, kuigi küsimusi jäi õhku mitmeid.

Kõigepealt ei õnnestunud mul seda värki üldse korralikult käima saada. Lülitasin sisse, ekraan läks küll heledaks, aga lubatud valikuid ette ei tulnud ja nooltega liikumine ekraanil midagi ei muutnud. Mõnikord hakkas kobina peale üks muusikapala kõrvaklappides mängima, aga aru ei saanud, mitme vajutusega see juhtus. Kord sain seda peatada ja uuesti mängima panna, kord mitte. Üks ja sama nupp oli nii sisselülitamiseks kui klahvide lukustamiseks/ avamiseks. Nii arvasingi, et mul on alailma peal nuppude lukustus ja ilmselt on sisselülitamisnupp üldse vigane.

Sellega sudisin vist oma tund aega, enne kui aru sain, milles asi. No kas siis ei võinud juhendis öelda, et võta ekraani eest kleepekas ära! See nägi välja nagu oleks ekraani kaitseks läbipaistev kile ette kleebitud ja see, mis seal näha oli, nägi välja täpselt selline nagu algseis ekraanil pidigi olema. Ja ekraani helendamine või kustumine paistis täiesti selgelt sellest läbi, ainult et mingit muutust ei toimunud klahvivajutuste peale. Kui ma lõpuks taipasin selle (tegelikult läbipaistmatu) kile ära rebida, nägin tõelist menüüd, mitte seda, mis sinna paberile oli trükitud. Ei teadnud, kas nutta või naerda ;)

Nüüd hakkas juhend ja selle järgi tegutsemine juba ilmet võtma. Aga ega sellega siis hädad ei lõppenud. Kuigi mul olid täitsa legaalselt ostetud CD-d, siiski nimetas Media Player nad kõik ühtviisi anonüümse esitaja anonüümseks albumiks. Mina nimetasin oma playlistid selle artisti nimega, nagu päriselt oli ja lootsin, et sellest eristamiseks piisab. Kus sa sellega! Lõpptulemuseks oli mul mängijas üksainus playlist üheainsa anonüümse esitajaga, kusjuures igat track-i oli järjest nii mitu, kui mitu plaati ma sisse laadisin. St. kõigepealt iga plaadi 1. lood (näiteks 3tk), siis järgnesid kolm erineva plaadi 2.lugu jne. Lõbus, aga täiesti sobimatu variant.

Alustasin otsast peale ja hakkasin igat plaati ühekaupa sünkroniseerima ja arvutist mängijasse laadima. Kulus väga hulk aega ja arusaamatust, kuni ma taipasin, et kui kustutan arvuti Library-st viimatilaaditud plaadi ära, siis kustub see ära ka mängijast. Isegi siis, kui see arvutist lahti oli ühendatud. Nii nagu järgmiseks laadimiseks ta arvutiga ühendasin, nii kadus mu eelmine töö ja vaev sealt ära.

Siis juhtus veel selline apsakas, et ma kustutasin arvutist ära "Recently added" playlisti ja lootsin et see taastub järgmise laadimisega. Ei taastunud ja kuna tahtsin seda tagasi saada, siis otsustasin maha installida kogu tarkvara, et see siis uuesti algseisu tagasi installida. Tutkit brat! Kui alustasin protsessi uuesti, nagu juhendis oli kästud, siis tarkvara linki enam ette ei tulnud, nagu esimene kord ja installifail oli samuti kadunud. Eks vist tunnike kulus selleks, et ma selle tarkvara netist uuesti üles leidsin. Philipsi kodulehel taheti mulle vaid igatsugu asju müüa, aga tarkvara linke ei pakutud. Soovitati hoopis firmasse meil saata ja kurta, mis mure mul on ;)

Kui ma lõpuks selle tarkvara siiski installitud sain, siis selgus kurb tõsiasi, et kadunud pleilist ikkagi ei taastunud :( Tühja kah, aga oleks ma seda ette teadnud, poleks üritanudki kõike uuesti läbi teha. Lisaks juhtus nüüd mitu korda, et kogu laadimise protsess hangus ja tarkvara väitis, et tal on mingi crash ja kirjutagu ma oma probleemist firmasse.

Aga ma ei jätnud oma jonni. Alustasin veelkord kogu protsessi otsast peale, tegin arvutile restardi, installisin tarkvara uuesti ja alustasin otsast peale CD-pealt plaatide arvutisse laadimist nii, et kirjutasin iga plaadi igale trackile õige esitaja nime. Siis pidin kogu portsu My Music alt Librarysse jutti üles laadima. Siis katsetasin (ja kustutasin) nii manual kui auto reziimis sünkroniseerimist, ikka veel lootes, et saan jupikaupa muusikafailide kausta ise koostada. Ei õnnestunud, aga vähemalt sain lõpuks tehtud, mis vaja.

Kokku läks oma 5-6 tundi, aga olen jälle kukesammu võrra targem. Selge on see, et nende kukesammudega ma tehnika arenguga sammu ei suuda pidada :)

Julgus erineda

2012-01-06T10:05:00.032+02:00

Mulle meeldivad inimesed, kes julgevad olla erinevad. Kuigi alati ei sobi nende erinevused minu omadega kokku, siiski hindan seda, kes söandab välja öelda oma arvamuse või tegutseda omaenda parima äratundmise järgi. Hoolimata sellest, et see ei lähe kokku harjumuspäraste mallidega. Sealjuures tuleks küll teistega arvestada nii palju, et oma sõnadega kedagi ei halvustaks ega kahjustaks teisi oma tegudega.

Mõnikord on mulle tundunud teiste eripärad veidrad või rumalad. Aga need inimesed on ikkagi palju huvitavamad, kui need, kes tahavad kõigile meeldida ja püüavad olla nagu keegi teine. Või üritavad jääda kõiges nii vaoshoituks ja neutraalseks, et mitte kedagi pahandada ega solvata. Selline inimene tundub olevat väga meeldiv ja hea. Aga kas ikka on? Minu arust on pigem tegu mõningase teesklusega. Ja neid, kellest ma aru ei saa, mida või keda nad endast tegelikult kujutavad või mida oma salajasemas sisemuses mõtlevad, ma pigem väldin. Olen elus kokku puutunud paari niisuguse kena inimesega, kellel alati oli kiipsmailingu nägu peas ja lahked sõnad suul. Ja kuigi ilmselt oligi tegu väga meeldivate ja sõbralike inimestega, ei tahtnud ma neid endale sõbraks. Ma ei usu nii täiuslikku headust, et inimesel mingeid negatiivseid tundeid või kriitilisi arvamusi üldse ei ole. Ta kas varjab või surub neid alla. Mulle tundub see võlts ja sellise inimese tegelik olemus jääb saladuseks. Palju ebameeldivam on siiski teine äärmus, igal juhul oma arvamuse teistele näkku viskamine ja kõiges vigade otsimine.

Vana-aasta õhtul jäin mõtlema julguse üle erineda, teha midagi teisiti kui üldiselt kombeks on. Meil olid ostetud ilutulestiku raketid, aga kuna külas olnud väikesed lapsed läksid magama tükk aega enne keskööd, siis oli kahju, et nad seda näha ei saa. Nii tuli mõte tulevärk taevasse lasta enne õiget aega. Sinnamaani polnud meil mingeid kõhklusi, kuni polnud veel asjaks läinud. Kui aga paugud hakkasid käima, ja naabrid vaatasid, et kes see nii valel ajal rakette laseb, tekkis veidi imelik tunne. Et äkki teised arvavad, et oleme ennast segi kamminud, nii ei tehta ju ;) Kõige lähematele naabritele selgitasime, et laste pärast. Sai natuke parem. Aga täitsa heaks läks tuju siis, kui veidi aja pärast veel paari maja juurest uued raketid õhku lendasid. Kes teab, mispärast nemad seda tegid, aga tahaksin uskuda, et meie rakette vaadates otsustasid nad samamoodi oma lastele enne magamaminekut rõõmu teha.

Arvan, et tavapärasest erinevalt toimides tunnevad teisedki umbes samamoodi. Küllap väike ebakindlus närib ka pealtnäha julgeid ja enesekindlaid. Ja neilegi on oluline, kui keegi nende arvamust toetab või nende eeskuju järgib. Tahaksin uuel aastal kaasblogijatele soovida rohkem julgust erineda. Öelda välja seda, mida sa tegelikult arvad, isegi kui enamus arvab teisiti. Ja kõigile lugejatele soovin viitsimist kaasa rääkida ja söakust vastu vaielda, kui miski ei meeldi.

Täielik tüng

2012-01-02T15:42:00.030+02:00

ehk lollidelt tulebki raha ära võtta.

Selle aasta esimese, teise ja kolmanda tünga sain Kaubamajas. Mulle saadeti juba vanal aastal sõnum, et minusugusele heale kliendile on 26.detsembrist kuni 4.jaanuarini 20% allahindlus. Aastalõpu saginas hoidsin kesklinna ummikutest eemale, aga täna tundus igati sobiv sealt lõuna ajal läbi hüpata. Et osta mõni hea kreem või lõhn, mida nii soodsalt muidu ei saa. Määrisin endale hoolega igasuguseid mökse peale ja proovisin huulepulki, nii et tasuta parkimise tund hakkas tasapisi lõpule jõudma. Kassas aga selgus esimene tüng. Et ilumaailmas see soodustus ei kehtigi... Nojah, ise loll, eks sõnumis olid loetletud need osakonnad, kus see kehtis, aga seda, kus ei kehti, muidugi ei mainitud :P Mida põrgut ma siin nii palju aega raiskasin ja nii palju kraami kokku ahnitsesin, kui allahindlust polegi? Kalli näokreemiga kinkepaki jätsingi südametäiega ostmata, kuigi see oli ainsana tavahinnast soodsam :D

Teine tüng ootas mind parklast väljudes. Tasuta tunnist oli 2 minutit üle, aga tõkkepuu mind enam välja ei lasknud. Olen kuulnud, et pärast aja kukkumist on ikkagi väike varu, enne kui juurde maksma peab. Nüüd aga olin sunnitud tagasi parkimisautomaadi juurde sõitma. Õnn, et minu taga ühtki teist autot polnud, muidu poleks ma saanud ümber pöörata. Krt, üks parkimisautomaat võiks ometi väljapääsu kõrval olla, et kui ettearvamatult aega üle on läinud, siis saaks kohe juurde maksta.

Ega siis kaks kolmandata jäänud. Järgmise tünga aitasin juba ise endale korraldada. Olin pahane ja ärritatud kogu selle värgi peale ja seetõttu ka hajevil. Kuna mu autol kesklukk on rikkis, siis pean võtmega ukse sulgema. Viimasel ajal aga olen mugavaks muutunud ja panen ukse seest lukustusasendisse ja löön kinni. Nii ka seekord parkimisautomaadi juurde minnes. See aga osutus suureks veaks, nagu selgus auto juurde uuesti tagasi tulles. Võti oli jäänud süütelukku ja autot ei saanud kuidagi enam lahti teha! Ja otse loomulikult olid seekord mul KÕIK autouksed korralikult lukus, ka pagasnik. Vähemalt telefon polnud autos, sain mehele helistada, et sõitku töölt koju ja toogu mulle tagavaravõtmed. Tema ei saanud ka otsekohe missioonile minna, sest tal oli üks kiire asi pooleli. Aga parkimisaeg muudkui tiksus...

Nonii, ja mida muud mul ikka üle jäi, kui suunduda uuesti Kaubamajja, seniks kui mees ükskord võtmetega saabub. Ja kuigi mul polnud mingit kavatsust ühtki hilpu osta, vaatasin ma ikkagi ajaviiteks nendesse osakondadesse, kus see kurikuulus allahindlus kehtis. Ja nagu taiplik lugeja juba aimab, lõppes see uute rahaliste kaotustega :D Kuigi see dzemper, mille ostsin, oli kokkuvõttes lausa poole hinnaga ;)

Siiski midagi positiivset oli selles kõiges ka. Sama lugu oleks võinud juhtuda näiteks Tallinnas ja tagavaravõtmetega oleks palju suurem jama olnud. Nüüdsest alates panen auto juhiukse alati võtmega kinni. Või lasen keskluku ära parandada...

Aastalõpu meeleolud

2011-12-28T17:55:00.043+02:00

Tegelikult lund ei saja ja kõigi mulle oluliste inimeste telefoninumbrid on mul olemas. Viimasel ajal olen ära kaotanud vaid pangakaardi, aga mitte telefoni. Ma ei helista eriti kellelegi niisama, kui asja pole. Aga kui mulle helistatakse, siis on mul igatahes hea meel :)

Selle laulu peale sattusin Youtube`s juhuslikult. Pole seda ammu kuulnud ega osanud otsida. Siiski on selles minu jaoks mingi tabamatu aastalõpu-meeleolu. Võib-olla Võrumaa pärast.

Kunagi kasutasime oma firma reklaamis seda muusikat. Et kui külm on, siis helistage meie numbril... Uuel aastal täitub firma loomisest 20 aastat ja siis on paras aeg meenutusteks.

Lisatud 30.12: Tänane päev tõi ühe väikese aastalõpu ehmatuse. Meilboksis oli kiri Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituselt (just niisugune pikk ja lohisev ametinimetus seal kirjas oli). Eks ma hingevärinal olen seda tundi oodanud ja kartnud. Need sagedased Tallinna-vahet sõitmised sel aastal tähendavad suurenenud ohtu saada kiiruskaamera poolt pildistatud. Ma ei ole mingi kihutaja, aga näiteks kui oled pikalt oodanud möödasõitu mõnest suurest masinast, siis võib sobiv võimalus avaneda just kaamerasilma ees. Ja masin ei halasta, ka möödasõidul ei tohi kiirust ületada. Nii ma arvasingi, et ükskord see päev saabub. Ma ei tea, kui pikk on vahe rikkumise ja teatamise vahel, et kui kaua pärast viimast käiku peab hinge kinni hoidma ;) Pinge jätkus, sest digiallkirjaga tekst ei avanenud... Kuna mul on vanem versioon ID-tarkvarast (mu ID-kaart ise on liiga vana, et ühilduda uuema versiooniga). Aga nüüd tuli taas uuem versioon alla laadida, et saada teada, kui suur see hoiatustrahv siis on ja millal ära maksma peab. Suur oli mu rõõm, et ka seekord läks karikas minust mööda. Mul oli juba nagunii tekkinud lootus-kahtlus, et kuna kiri tuli mu firmanimega aadressil, siis ehk polegi minu autoga tegu. Arvasin, et küllap see on mehe auto kiiruseületamine meie viimasest jõulukülaskäigust. Aga selgus, et hoopis ühe teise meie firma auto rikkumine oli :DDD

Aastalõpu meeleolude kirjeldamisel ei saa jätta mainimata niisuguseid mehetegude tegijaid nagu teisel jõulupühal saabunud Patrick ja pärast väikest hingetõmbepausi üllatanud Quirin. See aga pole veel kõik, tormituuled võtavad taas tuure üles ja 30.detsembril näitab oma jõudu Robert. Kaua võib! Nii palju möirgavaid mehi pärast jõulurahu on liig mis liig. Ega seegi asja paranda, kui uue aasta torme taas traditsiooniliselt naistenimedega kutsuma hakatakse. Ilm on hukas! Meie majal on küll katus peal ja ka elekter pole kadunud. Ainult ukse küljes rippuv jõulupärg on iga tormiga lendu läinud. Peab vist minema ja ta seekord ennetavalt ise maha võtma. Aga ma ei kujuta ette, kui vana-aastaõhtul elekter peaks ära minema. Meil ei tööta mittekuimiski ilma selleta ja külla tulnud väikeste lastega pole see pimedas, külmas ja ilma sooja joogi-söögita istumine sugugi mitte lihtne ega romantiline...

Kõik jõulud on ühte nägu...

2011-12-22T13:58:00.050+02:00

On ja ei ole ka. Jõulukaktus tunneb hästi kalendrit ja on õigel ajal valmis, nagu alati. Kuigi sel aastal on tal kasvukoht muutunud ja ilmselt on taim möödunud aastaga ka pisut suuremaks kasvanud. Lumest me ei räägi...

Söögid-joogid korduvad samuti aastast aastasse, kuigi sel aastal sain osta turult väga soodsa hinnaga ilusat suitsuangejat ;) Ka seltskond, kes jõululaua taga istub, jääb reeglina samaks. Aga siiski-siiski, ka selles osas muutus meie peres veel natuke. Tilluke Tipsik ei istunud eelmisel aastal teistega koos lauas, sest ta oli liiga väike ja tal oli erimenüü. Sel aastal on ta juba täisinimese eest väljas ja tallegi peab tooli ja taldriku panema.

Suur muutus on ka see, et jõulude tähistamine ei toimu minu juures, nagu tavaliselt. Mulle väga meeldib see, et mina ei pea enam kõige pärast muretsema. Hoopis tütar võtab vanemaid vastu oma uues kodus, kus on palju ruumi.

Uuendusi on veel teisigi. Vanaisale sai täna ostetud jõuluvana kostüüm ja ta peab elus esmakordselt sellesse rolli sisse elama. Sest Nöpsik oli kahjuks haige oma lasteaia jõulupeo ajal, aga õpitud salmid-laulud ei saa ometi raisku minna ;) Ja praeguses vanuses usub ta ehk veel, et vanaisa väsis ära ja läks korraks tukastama ja siis tuli täitsa ootamatult uksest sisse Jõuluvana :D

Ja uus on ka see, et mõne kingituse tegin ma päris ise oma väikeste valgete kätega :DDD Kui ma esimest korda seda salli kellegi kaelas nägin, siis mõtlesin, et see on käsitöö kõrgpilotaaz. Nüüdseks olen aru saanud, et iga lapski suudab selle valmis kududa. Minust rääkimata ;) Vaatamata sellele, et igal viiendal naissoost vastutulijal on sedasorti sall kaelas, tahan ka mina selle etapi läbida. Nagu omal ajal pesumasinas vanutatud barettide kudumine ja kandmine ;) Ja tunnistan, et seda kududa oli mitte ainult lihtne, vaid ka väga vahva!

Pea-aegu oleksin unustanud ootamatu "jõulukingituse"- kanalisatsiooni ummistuse köögis. Eile leidsin töömehe, kes lubas tulla täna hommikul seda korda tegema, kui "pea liiga haige ei ole", nagu ta ise ütles. Mu mees ehmatas sellise ütlemise peale ära, aga mulle tundus see muheda naljana. Ega`s need, kes hommikuti tõepoolest pohmellis on, seda eelnevalt ei reklaami ;) Nii oligi, töömees oli hommikul ukse taga nagu viis kopikat, täiesti kaine, aga sellele vaatamata lõbusas meeleolus. Ummistus sai likvideeritud ja jõulud võivad tulla.

Kordumatuid jõule teilegi!

Selle aasta detsember

2011-12-12T14:25:00.030+02:00

Et meelest ei läheks, missugune oli aastalõpp 2011, panen üles mõned pildid ja meeleolud.

Eile ütlesin oma roosidele, et aitab teile illusioonidest. Suvi on ikkagi läbi ja enne uut kevadet tuleks väike paus teha. Uusi kasve ega õienuppe pole mõtet praegu ponnistada, nagunii neist õiget asja ei saa. Siiani ootasin ühte korralikku külma, pärast mida oleks paras roose tagasi lõigata. Praegu paistab, et seda külma võibki ootama jääda. Mõned roosikasvatajad on öelnud, et tagasilõikamist võib ka kevadel teha. Siiski võtsin eile selle töö ette, lootes, et see peatab taimi mõttetult kurnavate uute võrsete kasvatamise. Või mine tea, äkki annab lõikamine just hoogu juurde, nagu suvel ;) Igatahes, eks kevadel ole näha, oli see õige otsus või mitte. Vähemalt on peenart kenam vaadata, kui muud kasu sest tööst ei tõuse.

Rohi on õues roheline ja tulbid ajavad oma ninasid mullast välja. Kühveldasin võrsetele mulda peale, aga või see neid takistab ;) Tuli meelde, et 2006.a. detsember oli samasugune. Kuidas mu tütar oma abielu registreerimisele 30.detsembril autost vaid kleidiväel läks. Ja hiljem poseeris fotograafi jaoks tükk aega perbüroo trepil samas riietuses, ilma lõdisemata ;)

Praeguselt aastaajalt ootaks roosiõite asemel pigem selliseid värvilaike nagu selle põõsa punetavad marjad.

Suured tuuled meie kandis elektrit ära pole võtnud ega midagi muud lõhkunud. Vaid masti otsas lehvivale vimplile on lisaks selle otsa katki rebestamisele osanud tuul ka 4 (neli!) sõlme sisse keerata. Minu mõistus ei võta, kuidas see niimoodi juhtuda saab. Igatahes andis neid lahti harutada.

Ravimireklaam

2011-11-25T21:10:00.007+02:00

Ausõna, mitte ükski ravimifirma ega apteeker mulle selle reklaami eest ei maksa ;) Täitsa iseenda kogemuste põhjal räägin. Pärisreklaamides teevad kõik ravimid hetkega haigest terve, tegelikkus on... teate isegi.

See rohi aga on mind juba paar korda haigeksjäämise ääre pealt tagasi enam-vähem tervete hulka tõmmanud. Muidugi pole võimatu, et see on vaid kokkusattumus ja neil kordadel polnud lihtsalt tõsise viirusega tegu. Olgu sellega, kuidas on, aga kui mul kurk valusaks läheb, siis on nüüd mul alati neo-angini imemistablett käepärast. Tavaliselt juhtubki see kas keset ööd või vastu hommikut. Siiani püüdsin päästa mis päästa annab, konjakiga kurku kuristades. Nüüd võin ausalt väita, et "olen hommikuse konjakijoomise maha jätnud", kui keegi peaks seda intervjuu stamplauset minult küsima. Selle asemel pistan põske eelpoolnimetatud tableti ja kasutegur on tunduvalt suurem.

Raha on alati vähe

2011-11-10T14:26:00.042+02:00

Pärast vaidlust õpetajate palga, lugupidamise ja kritiseerimise teemal jäi mul veidi kripeldama, et ehk olen oma ütlemistega õpetajatele liiga teinud. Tegelikult pean ma õpetajatest lugu küll ja arvan, et nad teevad väga vastutusrikast ja olulist tööd. Kuna see amet on väga stressirohke, seetõttu on neile ka pikk puhkus taastumiseks hädavajalik. Kui kohtun mõne õpetajaga, siis eeldan alati, et tegu oma elukutse väärika esindajaga, kuni mul pole põhjust teisiti arvata. Samas usun, et kriitika ja probleemidest rääkimine ei kahjustaks selle elukutse mainet, vaid aitaks hoopis õhkkonda tervendada. Selle vaidluse tegi minu arvates ülearu teravaks just see, et ühte patta pandi kolm tahku, lugupidamine, kriitika ja raha. Kuigi need on selle teemaga kõik seotud, ei maksa neid siiski liiga lihtsustatult ühendada või vastandada. Lugupidamine ei välista kriitikat ja raha pole sugugi ainus inimese väärtustamise näitaja. Ja raha on alati vähe.

Tõsi on see, et igaüks sellesse ametisse ei sobi ja noored kooli tulla ei taha. Teisest küljest vabu kohti eriti polegi, vähemalt suuremates kooolides. Ja mõistan ka koolijuhte, kes paluvad pensionil õpetajal edasi jääda. See on ikka kindel ja kohusetundlik inimene, aga kui võtta tööle noor, kes võib-olla lahkub poole õppeaasta pealt, siis ei jää üle muud, kui minna taas vana õpetajat tagasi paluma. Kui tema on solvunud või pole enam huvitatud, mis siis saab? Ma ei tea, kuidas on tänapäeval lugu üliõpilaste praktikaga koolides. Kas seda üldse viiakse läbi, või on see formaalne kohalkäimine, mis toimub vaid selle linna koolides, kus õppeasutus paikneb? Kui aga oleks sellised ligi poole aasta pikkused tegelikku tunniandmist sisaldavad praktikad koolis, nagu meie ajal, siis saaksid nii noored ise kui ka koolijuhid aimu, kellest oleks edaspidi selles ametis asja, kellest mitte.

Praegu käib asi nii, et kui vähegi võimalik, siis valitakse pärast kooli lõpetamist mingi muu amet. Ega selleski pole midagi uut, nii oli ka vanasti, et õpetajaamet mitte kõige populaarsem polnud. Ainult et noortel on nüüd kogu maailm lahti ja võimalusi palju rohkem. Ja teine oluline erinevus on see, et nõukaajal oli selline asi nagu suunamine, kui olid õppinud õpetajaks, pidid oma 3 aastat ära teenima ja alles siis võisid mujale minna. Eks viiliti ka siis suunamisest mööda, aga kas poleks praegugi mõistlik tasuta kõrgharidusega siduda mingi kohustuslik õpitud ametis töötamise aeg. Kas pole raiskamine, kui kõrgharitud inimene läheb hoopis Austraaliasse mandariine korjama. Või muudkui õpib ja õpib ega oma mingit ettekujutust, mida oma haridusega pihta hakata. Aga õpetajana ka tööle minna ei kavatse, pigem on töötu või teeb mingeid juhuotsi kas siin või väljamaal. Suunamine kui niisugune ei peaks olema nii karm nagu vanasti, vaid see võiks olla kuidagi seotud rahaga. Kui sundaega ära ei teeni, tuleks maksta mingi osa tasuta haridusest tagasi. Sest tasuta lõunaid (haridust) pole ju olemas ja varem või hiljem jõuame rahalugemiseni ja selleni, mida kulutatud raha eest vastu saadakse. Sest raha on alati liiga vähe. Aga sel moel võiks juhtuda, et nii mõnigi noor jääb kooli tööle kauemaks kui kohustus nõuab.

Rahateema laieneb halastamatult igasse valdkonda. Nagu näiteks seesama raamatukogudesse ostetavate raamatute valimine. Esimese hooga tundus, et mis see nüüd olgu, et ülevalt poolt üritatakse tsensuuri kehtestada. Aga pisut järele mõeldes sai selgeks, et see on vaid rahanappusest tingitud prioriteetide seadmise katse. Väga hästi ütles selle kohta Mihkel Mutt, siin pole tegu tahtmisega rahva maitset parandada, vaid sooviga toetada eesti autorite ja väärtkirjanduse väljaandmist ja suurendada neile makstavaid autoritasusid. Sest kui inimestel raha ei jätku, raamatuid ostetakse vähe ja nii ähvardab meid sellise kirjanduse kadumine. Et vähemalt riikliku raamatuostuga üritatakse seda toetada.

Minu arvamus oleks selline, et värskelt ilmunud raamatute laenutamise eest võikski väikest tasu võtta. See oleks ikkagi odavam, kui raamat endale osta. Ja ka mõistlikum, milleks hoida oma riiulil mingit raamatut, mida sa elus teist korda vaevalt kätte võtad. Nii saaksid raamatukogud veidi lisaraha ja siis saaks ka selgemaks, missugust kirjandust inimesed tegelikult hindavad. Kui maksma pead, siis kaalutled, mida võtta, mida jätta. Selle teenitud raha eest võiks raamatukogu populaarset raamatut mõne eksemplari juurdegi osta. Olgu see siis naistekas või mõni muu. Paar aastat vana raamatu laenutamine aga oleks endiselt tasuta. Ja selles osas võiks teha soodustusi kodumaisele kirjandusele. Võib-olla see idee ei töötaks ja keegi poleks nõus maksma uudiskirjanduse eest. Aga siis on ka selgeks saanud, et kui inimesed ise ei raatsi uue Cartlandi eest maksta, miks peaks seda tegema riik.

2011-11-06T18:43:00.004+02:00

Kas sa kujutad pilti, lapse(lapse)d polegi vahepeal haigeks jäänud ja mul pole vaja olnud neid hoidma sõita!? Igatsus juba nii suur, et mine või lihtsalt niisama külla...

Lapsehoidja Pipi

2011-10-14T09:13:00.051+03:00

Pean praegu kohakaasluse korras lapsehoidja ametit. Või oleks õigem öelda, et see on kujunenud mu põhitööks ja kui aega veidi üle jääb, hüppan endisest töökohast ka läbi ja katsun maksimaalse intensiivsusega tegutsedes seal kuhjunud hädavajalikud asjad ära teha, lootes, et edaspidi läheb lihtsamaks ja jõuan ükskord järje peale.

Tütre emapuhkus sai otsa ja ta läks tööle. Loomulikult jäid lapsed otsekohe haigeks ega saanud lasteaias käia. Keegi peab nüüd kogu aeg nendega kodus olema. Sobivat hoidjat pole siiani õnnestunud leida, nii me siin vahetustega mängime lapsehoidjat. Õigemini mina mängin, sest teised osalised on paberitega lapsevanemad ;) Kui haiguslehte enam võtta ei saa, siis tuleb mängu kasutamata ja tulevane puhkus. Mina näiteks olengi praegu kahenädalasel "puhkusel", mille suvel ettenägelikult välja võtmata jätsin.

Kahjuks ei küüni minu lapsehoidja võimekus mitte ligilähedalegi Mary Poppinsi oskustele. Seega pean siis, kui juhe hakkab kokku jooksma ja ma enam ei jaksa nende väikeste röövlitega võidelda, kasutama "abilapsehoidja Pippi" teenuseid. Pippi nimi on kirjas sellisel kujul, kuna nii kirjutatakse seda Rootsis ja selle 6-osalise CD komplekti kinkisid sealsed vanavanemad. Sellise nipi kasutamine annab mulle küll korraks hingetõmbepausi, aga sel on ka palju negatiivseid kaasnähte. Kui ma oleksin neid hukatuslikke tagajärgi kohe ette näinud, kas oleksin jätnud filmi DVD-mängijasse panemata? Vaevalt küll, sest see garanteerib rüblikute tähelepanu ja mulle rahulikuma elu päevas umbes tunniks ajaks... Missuguseid muid abivahendeid veel oleks, kui mu iseenda oskused ja võimed on läbipõlemise piiril?

Mis siis selles üldse halba on? Film on tegelikult väga armas ja haarav illustratsioon meilegi armsaks saanud Astrid Lindgreni raamatule "Pipi Pikksukk". Peaosalist mängiv laps teeb oma rolli võrratult ja on väga sümpaatne. Ainult et, ma olen oma lapsehoidja-mätta otsast vaadatuna mõelnud, et selle filmi peal võiks olla hoiatus "Alla X-aastastele keelatud!" Aga missugune on muutuja X? 7 aastat või 10? Ei mäleta, kui vana mu enda tütar oli, kui seda raamatut lugesime, aga mingeid probleeme see tookord küll kaasa ei toonud. Võib-olla ei anna raamat siiski nii realistlikku pilti Pipi tempudest, kui teeb seda film?

Meie pere 3,5 ja 1,5-aastased on sillas selle filmi peale ja nõuavad seda aina uuesti näha. Isegi meie väiksem Tipsik, kes ei oska veel korralikult rääkida, võtab mu näpust kinni, viib teleka ette ja nõuab "PEPPI"! Kui küsin, et kas tahad Pipi-filmi vaadata, tuleb ilus ja selge "JAH!" (nagu Tootsil Teele küsimuse peale). Muidugi, Pipi teeb ju nii lahedaid asju! Hüppab riiuli pealt laua ja voodi peale, kõigub lambiarmatuuri otsas, viskab tordi vastu vahtimist, tõmbab vaiba täiskasvanute jalge alt, nii et need kukuvad nagu malenupud, kallab toas ümber nõu veega ja uisutab seejärel tuba pidi ringi, harjad jalge külge kinnitatud (niimoodi peseb Pipi põrandat). JNE, jne-jne. Tõesti väga hästi tehtud film, ainult et.... seda kõike teevad meie lapsed järele. Ja kui nad ei ripu pea alaspidi akna taga 5.korrusel, kust Pipi lõpuks alla kukkus (ja loomulikult täiesti terveks jäi), siis ainult sellepärast, et meie laste kodu on 2-korruseline ja aknaid nad (veel) lahti teha ei oska ;)

Kuidas see Pipi järgimine praktikas välja näeb? Voodis ja diivanil nagu batuudil hüppamine, igal pool turnimine, nagu diivani seljatoe või laua peal, söömine, jalad laual, magamine, jalad padja peal, jne. Eile, kui ma parasjagu olin hõivatud telefoniga rääkimisega, ronis Nöpsik mööda raamaturiiulit kuni üles välja. Varem olen ma ta nagu küpse õuna madalamalt tasemelt alla noppinud, aga nüüd, kui mul endalgi tegemist oli, vaid turvasin tema tegevust. Võib-olla tõesti sai küsimus, kui kõrgele ta jõuab ronida, nüüd ammendatud ja rohkem pole vaja proovida? May be, may be not... Ja kui Nöpsikul on juba üsna hea tasakaalutunnetus, et ta tihti enam ei kuku, siis väike Tipsik üritab teha kõike samuti suure õe järgi. Oht, et tema haiget saab, on palju suurem.

Loomulikult katsun ma lastele selgitada, et see pole päris elu ja nii teha ei tohi. Et Pipi teeb kõike seda, mida teistel lastel pole lubatud. Ja et nii võib kukkuda, haiget saada jne. Küllap te aimate, kui hästi see seletus peale läks :DDD Kõigepealt hakkas suurem Nöpsik lihtsalt nutma, sest see pole aus. Nüüd aga on ta sellises arengufaasis, et küsib kõige kohta "aga miks?". Ja mina ei tea vastust, miks Pipi filmis tohib, ja tema mitte...

Ega see Pipi-järgimine pole ainus minu lapsehoidmise valukoht. Isiksustevaheline jõukatsumine Nöpsikuga on lõppenud minu häbiväärse kaotusega. Tema juhib mängu. Näiteid: kui mina ütlen, et ära tee rumalusi, et nii ei tohi, siis vastab tema, et teen küll, mina olen rumaluste laps. Või kui räägin ilusti, pikalt ja laialt, MIKS NII teha ei tohi, siis vastab tema lakooniliselt, MINA TEEN nii nagu mina tahan... Vat nii! Ja mis sa talle teed? Loomulikult ähvardan ma teda kogu täiskasvanutele tuttava atribuutikaga : "kui sa pole hea laps, siis sa ei saa... seda-mida? Telekat vaadata, õue, kommi? Kuna ta on pikalt haige olnud, siis õue pole nagunii saanud, kommiga meelitan viimases hädas teda tegema mulle meelepäraseid tegevusi ja teleka ärakeelamine tähendaks minu enda karistamist (pean suutma laste tähelepanu hõivata millegi muuga)... Olgeme ausad, trumbid on tema käes :D

Tegelikult pean tunnistama, et Nöpsikuga saab väga hästi koostööd teha. Aga vaid siis, kui täiskasvanu tähelepanu on üksnes tema päralt. Siis me oleme võrdsed partnerid ja võime rahulikult teineteise reaktsioone jälgida ja vaadata, kuidas meil omavahel kõige paremini klapib. Aga kui meie vaikelu rikub üks võimatu sipsik-potsataja ehk 1,5-aastane Tipsik, siis läheb Nöpik pööraseks. Kui tema on just ehitanud kena torni, ja väike röövel selle ühe käeliigutusega maatasa teeb, siis kuidas sa ise reageeriksid? Vihastaksid ja viiksid läbi ihunuhtluse. Võin küll keelata, et nii pole ilus ja väiksemale ei tohi haiget teha. Aga selle keeluga Nöpsik tavaliselt ei arvesta ja miks ta peakski? Ja peab tunnistama, et ega Tipsik ka võlgu ei jää. Ükspäev, kui olin nad just lahutanud nii, et tõstsin Tipsiku võrevoodisse ja läksin kööki, lootes, et nad nüüd rahunevad maha, kuulsin hetke pärast suurt kisa. Nöpsik oli voodi juurde läinud ja Tipsik kasutas olukorra otsekohe ära. Tal oli peos suur salk Nöpsiku juukseid. No mida ma saaksin teha? Ainult pidev kullipilgul jälgimine ja ülikiire sekkumine. WC-s käimiseks soodsa hetke leidmine on ka tõeline kunsttükk :D

Olen proovinud Nöpsikut veenda (Tipsik ja tema arusamine pikemast jutust on veel väike), et nii ei tohi, õega peab sõbralikult asju jagama ja ei tohi kakelda (Pipi nii ei tee!). Olen püüdnud nendega koos mängides leiutada uusi haaravaid tegevusi. Aga mingil hetkel saavad mu ideed otsa, väsin ja kaotan kannatuse, kui lapsed aina kaklevad ega kuula mind. Ärritun ja karjun nende peale, mille tagjärjel ignoreerib Nöpsik mind veelgi enam. Mida teha? Kas lugeda nippe Perekoolist? Või käia mingitel lapsehoidjate kursustel? Kas selliseid on üldse olemas? Aega pole mul praegu nagunii... Nii ei jäägi mul midagi muud üle, kui panen jälle "Pippi Långstumpi" mängima. Eks on kasutatud vahelduseks ka mõnda teist filmi, nagu Leiutajaküla Lotte, aga Pipiga ei suuda ükski võistelda.

Pean tunnistama, et kuigi olen juba päris palju lapsehoidmist harjutanud, ei saa Mary Poppinsit minust kunagi ja lapsehoidmisega võrreldes tundub tavaline töölkäimine lausa puhkusena. Kuna lapsehoidmise probleem on aktuaalne ilmselt veel aasta-paar, jääb üle vaid paisata netiavarustesse appikarje. Kas keegi teaks soovitada mõnda head lapsehoidjat Tallinnas?

Naiste- ja meestetööd

2011-10-07T11:27:00.019+03:00

Mäletan, kui ma ise keskkooli lõpetasin, oli maakorraldus üks erialadest, mida tahtsime koos pinginaabriga minna õppima. Ega ma väga täpselt ei teadnud, mis see endast kujutab, aga tundus huvitav. Maamõõtmine ja välitööd, tol ajal võib-olla isegi laia kodumaa avarustes. Ema laitis mu plaani maha, et see pole mingi naistetöö. Ja otse loomulikult sain ma tema peale vihaseks. Mis naiste- ja meestetööde vahetegemine see olgu! Naised pole millegi poolest meestest kehvemad. Kes veel mäletab, tol ajal oli meeste ja naiste võrdsuse asi vist isegi rohkem "ära korraldatud". Kuulus naistraktorist pidi igal edukal kolhoosil välja panna olema, ja ülemnõukogusse valiti samuti kandidaate kvootide alusel. Kas peaksime nüüd tolleaegset elukorraldust taga nutma?

Mina ise olen aga vanemaks saades taibanud, mida ema tookord mõtles. Miks naistele meestetööd ei sobi. Mitte sellepärast, et nad nendega hakkama ei saaks. Vaid sellepärast, et naise ellu tulevad ükskord lapsed. Ja iga töö kõrvalt ei ole võimalik nende eest hoolitseda. Naiste ja meeste võrdsetest võimalustest võivad tuututada naised, kel pole lapsi ja kes ei kujuta ette, mida see tähendab. Lastega ema peab jõudma kindlal kellaajal lasteaeda, käima lastevanemate koosolekul, õhtul viima last trenni ja tooma tagasi, seejärel vaatama, et ta õpitud saaks. Naise töökoht peab olema selline, kust ta saab jääda haige lapsega koju, ilma et teda lahti lastaks. Ja sellised kohad ongi nn. naiste töökohad. Mis tähendab seda, et ka palk on väiksem. Ja see lastega seotud lisakoormus kestab mitte ühe, vaid kümneid aastaid, kui on rohkem lapsi. Naise konkurentsivõimet tööturul vähendab see asjaolu möödapääsmatult.

Ah et mees peaks samaväärselt osalema laste kasvatamises? Nõus sellega, ja kui hästi läheb, siis osalebki. Aga kas naine saab tänapäevase lahutuste protsendi juures oma tulevast eriala valides sellega 100%-liselt arvestada? Ja meestega võrdselt töö murdmine ja sama palga välja teenimine on üks suur tegur, mis perekonna lagunemisele sageli kaasa aitab. Karjäärinaistel (=meestega võrdsetel naistel) pole kodu ja pere jaoks piisavalt aega ja selliste naiste edulugusid lugedes on mulle silma jäänud, et enamasti on on selle saavutuse hinnaks olnud lahutus.

Võiks tahta, et tööandja maksaks omast taskust kinni meeste ja naiste erinevast tööpanusest tuleneva vahe. Aga miks ta peaks? Või et riik maksaks rohkem lastetoetusi, et kompenseerida naiste väiksemat palka? Ühest küljest oleks muidugi tore, aga teisest küljest on niigi neid hirmutavalt palju, kes juba praeguste toetussummadega näevad laste saamises äriprojekti. Pealegi on minu arust ikkagi lapsed rohkem perekonna kui riigi asi. Sest kust tuleks riigi raha suuremate lastetoetuste jaoks, ikka ühe (rohkem teeniva) käest ära võttes ja teisele (väiksema sissetulekuga perele) andes. Aga kui raha lahkelt niisama jagatakse, viib see alla inimeste tahtmise rohkem pingutada. Mis omakorda vähendab tootlikkust, riigi konkurentsivõimet ja seega ka jagatavat maksuraha. Sotsialism on seda veenvalt näidanud.

Muidugi ei tähenda see seisukoht, et riik ei peaks puudustkannatvate laste heaks midagi tegema. Aga mina leian, et pole õige mitte vanematele raha valimatult peo peale laduda, vaid katta vähekindlustatud perede lastega seotud kulutusi, anda koolis vajaminevaid vahendeid, tasuta lõunat ja ringide raha. Ja samuti peaks riik võtma enda peale üksikvanematele alimentide maksmine ja nende väljanõudmise, kui see normaalsel viisil ei toimu. Kõiges muus osas peaks aga pered oma lastega ise hakkama saama. Olgu siis kas naiste- ja meeste rolli võrdsustamise abil või järgides klassikalist mudelit, kus ema pühendub rohkem kodule ja isa rahateenimisele.

Tean mitut tublit naist, kes töötavad ametites, kus mehed ja naised saavad samaväärselt kõrget palka. Aga see tähendab, et naisele ei tehta allahindlust seoses lastega. Kui on vaja minna komandeeringusse, siis peab tal vanaema või lapsehoidja olema võtta. Haige laps ei tohi liiga sageli tööülesannete täitmisel takistuseks olla. Aga kui lapsega seotud mured hakkavad tema tööd segama, siis juhtub üks kahest, kas naine hakkab oma meeskolleegist vähem palka saama või jääb sellest töökohast hoopis ilma ja peab otsima endale nn. "naiste ameti". Minu arust on see loogiline. Praegu käimasolev hüsteeria naiste ja meeste palgalõhe vähendamiseks on liiga lihtsustatud asjale lähenemine. Kiireid ja häid abinõusid mina küll ei näe selle probleemi lahenduseks. Kui, siis vaid mingit "pakasuhhat" väljamaistele arvustajatele ettenäitamiseks.

Naisterahvad, meesterahvad

2011-09-18T12:12:00.064+03:00

...need on ainukesed rahvad. Nii ütles kunagi Hando Runnel. Moodne aeg ja moodsad suhtumised üritavad rahvaste vahelt piire kaotada, aga naiste ja meeste vahele hoopis vastandumist tekitada. Ikka sellesama võrdsuse taotlemise sildi all. Pean silmas nimelt feminismi ja sellega kaasnevaid süüdistusi meeste aadressil. Kui on võrdsus, kuhu jääb siis meeste kaitsmise osa? Blogindusest on taas selleteemaline uus ja meelierutava arutelu laine üle käinud. Ja kui mõni mees julges piiksatada, et mehed vajavad ka kaitset, siis arvasid õrnad naisisikud, et see pole kellegi mees, kes naisega hakkama ei saa ja abi vajab;)

Jutt tüüris selleni, et kui naine oskab meestetöid, siis on ta juba tiba rohkem feminist, kui enne, mil ta arvas, et naiste asi on ilus olla ja meeste rahakoti peal elada. Lõpuks jõuti järelduseni, et meestetöid tehes saab ka mimmist ükskord inimene.

Hea küll, tunnistan, et see kokkuvõte on tahtlikult irooniline ja kontekstist välja rebitud. Põhiline on see, et mulle ei meeldi järeldus, et kuna naine mehest kehvem pole, siis võib üks õige naine iga kell meestetööd ära teha!

Olen põhimõtteliselt ka ise nii toiminud, aga ma ei arva, et selles midagi positiivset ja kiiduväärset on. Ajutise lahendusena (mees on Soomes, haige vms.) on asi mõistetav, aga laiemalt peresuhete mudelina reklaamimisel pole minu arust küll jumet. Mul pole midagi selle vastu, kui mõnele naisele meeldib puulõhkumine rohkem kui õmblemine ja mõni mees eelistab laisteaiakasvataja tööd autojuhi omale. Niikaua kui see neile tõesti meeldib. Aga kui naine võtab rasked meestetööd enda õlule vaid sellepärast, et tema mees need tegemata jätab, siis on suhetes midagi mäda. Kas on alati kõiges süüdi laisk mees, võib-olla viitab see hoopis naise suutmatusele mehega koostööd teha? Töö ise ärategemise asemel oleks targem mehes äratada vastutustunne ja soov mehena käituda. Aga sellele tuleks mõelda juba suhet alustades. Naised, kes on peres enda kanda võtnud kõige eest vastutaja rolli, jätavad mehe automaatselt sellest osast ilma. Ja siis polegi midagi imestada, et mees ei tahagi enam ei vastutada ega naise koormat kergendada. Küll kange naine saab isegi hakkama ;)

Ma ise saaksin ilmselt samuti paljude meestetöödega hakkama, aga miks ma peaksin? Ma jätan meestetööd mehele, kuigi ta pole mingi superman, kes kõike oskaks ja viitsiks teha. Aga ma ei hakkagi ette võtma projekte, millest tema ei ole huvitatud ja kuhu ta oma õlga alla ei taha panna. Et siis ise kangelaslikult ja etteheitvalt seda kõike ise teha. Ammugi ei näe ma mõtet talle tema puuduste nina peale viskamises.

Koostöö algab ühistest eesmärkidest ja teineteise soovide aktsepteerimisest. Jah, olen nõus, et on olemas täiesti mõttetuid mehi, kes ei taha ega viitsi mitte midagi teha ega pingutada ei enda ega pere eesmärkide nimel. Aga olgem ausad, naiste hulgas on selliseid laisku ja saamatuid samapalju. Tubli naine, kes väärilist partnerit ei leia, peaks endale aru andma oma valikutest, kas sünnitada nii mitu last, kui ta üksi üles kasvatada jaksab, või võtta elukaaslaseks mingi lootustandev eksemplar ja püüda koostööd tehes saavutada parim tulemus, mis võimalik. Aga naised ei oska nii mõnigi kord kompromisse leida ja hakkavad selle asemel kooselu probleemides vaid mehi süüdistama. See viimane tegevus ei ole kunagi ühtki meest tublimaks ega töökamaks muutnud.

Asjaolu, et looduse poolt on naise põhieesmärgiks kodeeritud lastesaamine, ei tee seda automaatselt mehele kohustuslikuks ega haaravaks. Naisel on suurem vastutus, sest tema otsustab, kas laps sünnib ilma või mitte, ja missuguse mehega. Naised ei tohiks mõttetutel meestel paljuneda lasta, st. nendega lapsi saada. Ah et häid mehi kõigile ei jagu? Nomaitea, poisse-tüdrukuid sünnib ikka üsna ühepalju. Kui loru mees ühtki naist ei saa, siis on ta sunnitud ehk ennast muutma ;)

Nagu öeldakse, laste kasvatamine algab lapsele isa valimisest. Naine ei tohiks lapsi saada mehega enne, kui ta on veendunud, et mehest saab isa, kes on valmis hoolitsema oma pere eest. Kui tegu on mehega, kes pole veel valmis lapsi saama, siis ei muuda teda ka ühiskonna hukkamõist, kui lapsed juba olemas on ja mees neist ei hooli. Naine, kes muretseb lapsi mehega, kes neid kas üldse ei taha, veel ei taha või nii neid nii palju ei taha, on isekas ja teeb oma lastele karuteene. Mina ei usu, et tänapäeva mehed ongi nii halvad, et neid ei huvita ei pere ega laste saatus. Tihti on asi selles, et mees pole lihtsalt leidnud sellist naist, kellega ta tahaks pere luua. Parema puudusel elatakse kellegagi koos ja naised panevad mehed sundseisu, otsustades üksi lapse saamise üle. Ja erinevalt naise lootusest, et laps neid lähendab, toob see hoopis uusi raskusi. Selle tagajärjel tulevad esile paarissuhete nõrgad küljed. Naine hakkab näägutama ja mees läheb sõpradega õlut jooma. Või otsib uue naise. Kas tõesti on naine vaid süütu kannataja ja mees alatu tõbras?

Lastesaamise teema laienduseks võib öelda, et sageli ei suuda mehed ja naised kooselus ka muid soove ja eesmärke kooskõlastada. Või õigemini, tahetakse oma eesmärgid teisele peale suruda. Ja kui see ei õnnestu, siis on kombeks pidada süüdlaseks meest, kes ei taha teha nii, nagu naise arust peab. Aga mida või kuidas oleks mees tahtnud, jäetakse täiesti kõrvale. Suurepäraseks näiteks oleks Murutaride abielu lugu. Kati tahtis taluelu, palju lapsi ja loomi. Aga tema mees oleks eelistanud linnaelu paari lapsega ja tegelemist oma hobi, purjetamisega. Kas tõesti polegi mehel sõnaõigust, kui palju lapsi saadakse? Selle pere ajakirjanduses paljunämmutatud lugu annab aimu, et mees, keda naise poolt süüdlaseks tembeldati, oli selles suhtes võib-olla hoopis hoopis kannataja? Sama lugu võib olla ka väga paljude teiste paaridega, kus naised kurdavad, et mehed ei hooli lastest ega tee vajalikke kodutöid. Aga kuidas asi sinnani jõudis? Võib-olla krabas naine kinni võimalusest endale perekond hankida, kuigi ise teadis, et see mees ei hooli piisavalt temast ega ole valmis lapsi saama? Või ei osanud kumbki pool teisega arvestada ega vaevunud koostöö nimel pingutama?

Kõiges on süüdi Hiina

2011-09-13T10:40:00.021+03:00

Kõigepealt kinnitan, et järgnev jutt ei ole mingi tõsiseltvõetav majandusanalüüs. Makromajanduse protsessid on minu jaoks müstika, aga ikkagi vaevan oma lolli pead küsimusega, et miks rahanduses kõik jälle allamäge läheb. Miks peaks meie igapäevaelu mõjutama kreeklaste vastutustundetu laristamine? Mingu pankrotti, kui ei oska ega taha kokkuhoidlikumalt majandama hakata. Pole meie mure, et nende rahvas tuleb tänavale laamendama, kui valitsus üritab kärpeid teha. Aga räägitakse, et see mõjutab meie kõigi elu ja me peame aitame neil seda kriisi lahendada. Kuna asjatundjate arvamust tuleb usaldada, siis hakkasin olukorda oma mätta otsast analüüsima.

Vanasti ülikoolis ütles meie õppejõud, et alles siis oled asja endale täiesti selgeks saanud, kui oskad selle teoreemi lihtsate sõnadega oma vanaemale ära tõestada. Just sellest arvamusest innustatuna asusin maailmamajandust tavainimesele arusaadava elumudeli peale taandama. Ja jõudsin lõpuks järeldusele, et see kõik on Hiina süü. Aga kuidas? Kohe seletan.

Oletame, et eurotsoon on nagu üks suur perekond, kes valdab-haldab ühiseid varasid. Nagu näiteks pärandust, mis nad oma vanematelt või vanavanematelt on saanud. Mis tervikuna on päris tore kompleks, näiteks sisaldades ilusat maakodu, maad ja metsi kusagil mere ääres, villat soojal maal. Kui see kõik maha müüa ja raha pärijate vahel ära jagada, ei saaks keegi endale lubada nii häid puhkuseveetmise võimalusi. Seda enam, et igapäevaraha teenib igaüks ise, aga see ühisvara oleks nagu sääst või investeering tulevikku. Selleks, et korras hoida seda kinnisvara, maksab iga osaline teatud summa ja vastutasuks saab oma perega kasutada neid hüvesid. Ilus-kena, niikaua kui kõik oma kohustusi ja õigusi korralikult tasakaalus hoiavad. Aga oletame, et nagu igas peres, on ka seal laisku ja mugavaid, kes küll hüvesid tahavad, aga ei viitsi vaeva näha, et igapäevatööga piisavalt teenida, et kulud-tulud tasakaalus hoida. Selline tegelane mõtleb, et miks ma pean rabelema, kui niigi ära saab elada. Olen ju rikas tänu oma pärandusele ja hakkan kohe selle arvel kulutama. Võtan laenu. Esimese SMS-laenu sai ta lihtsalt kätte, aga tagasimaksmiseks polnud raha kusagilt võtta. Seega tuli võtta uus ja suurem laen, et tasuda eelmine võlg. Teadagi, mis juhtus siis, kui selle tasumise tähtaeg kukkus. Laisk pereliige polnud rohkem rihma pingutama hakanud ega oma eluviise muutnud. Nii kasvas tema laenukoorem, mille tagatiseks oli tema pärandiosa. Kui siis saabus ükskord aeg, kui uut laenu enam keegi ei andnud, tuli asi avalikuks. Kõik laiutasid käsi, et kuidas nii vastutustundetule isikule antakse nii suuri laene? Miks keegi ei hoiatanud kaasomanikke, kui nende ühisvara osa pandi tagatiseks sellisele rahapriiskamisele? Kes on süüdi? Ahne ja alatu laenuandja. Selliseid lugusid tuleb tänapäeval lihtsate inimeste elus küllalt sageli ette. Ja lõpuks on perekonnal kaks valikut, kas lasta ühine kinnisvara kiirmüügi hinnaga turule, et võlg makstud saaks. Või siis panna raha kokku ja hakata ise vastutustundetu pereliikme võlgu maksma. Vahet pole, kas anda see raha talle tagastamatu abina või laenuna. Tõenäosus seda tagasi saada pole nagunii eriti suur.

Sama lugu on ka Kreekaga. Ühisvara ehk euro on löögi all. Teiste riikide pankadel on palju Kreeka võlakirju, mida võib pärast selle riigi pankrotti korstnasse kirjutada. Rääkimata igasugustest rahanduslikest kriisidest, mis kaasneks omakorda nende pankade ja riikide makseraskustega. Nii seisab ka eurotsoon nagu näitlik perekond sama valiku ees, mida oma laisa ja raha tuulde loopinud liikmega ette võtta. Ja tahaks teada, kes on selles süüdi? Peasüüdlane on küll üle võimete elanud Kreeka, aga ta poleks saaanud seda teha, kui Hiina poleks muudkui laenanud sellele luhvtikustile ;) Kui ma ühel seminaril Hardo Pajulalt küsisin, et kui kõik riigid, isegi USA, on võlgu ja riikide eelarved on defitsiidis, siis kust see puuduv raha tuleb. Hiinast, vastas ta. Hiina aga laenas julgelt, sest teadis, et vastutustundetu laenaja selja taga on korralik ja jõukas perekond, kes viimases hädas nagunii võla kinni taob. Mis tal üle jääb, kui ta ei taha kaotada oma vaevaga üles ehitatud kompleksi ja ilusat tulevikuinvesteeringut. Hiina ise aga ei kuluta, vaid töötab vähese raha eest. Inimesed sõidavad jalgrattaga tööle, elavad kitsastes oludes ja tohivad vaid ühe lapse saada. Julm, aga majanduslikult tõhus. Kui me vanasti kartsime, et Hiina vallutab maailma sõjaga, siis nüüd hakkab tunduma, et ta teeb seda rahaga, olles kogu maailma võlausaldaja. Kui ta siis ükskord oma võlgu sisse nõudma hakkab, võib ta igasuguseid tingimusi esitama hakata. Ja head elu ja priiskamist nautinud läänemaailm on kasinate hiinlaste ees käpuli.

Ma ei tea, kas see lihtsustatud perekonna musta lamba mudel vastab praegusele finantskriisile. Arvata võib, et keerulistes finantstehingutes ja -instrumentides on rohkem nüansse kui selles perekondlikus loos. Aga vähemalt tekib mul niimoodi asjale lähenedes arusaam, miks me ei saa lasta kreeklastel ise oma supp ära süüa. Hardo Pajula kardab, et üritatakse teha nii, et hundid söönud ja lambad terved. Aga kas see on võimalik? Ära süüakse lammaste asemel siis kedagi muud...

Missugune on hea raamat?

2011-09-02T14:00:00.035+03:00

Aeg-ajalt palun oma tuttavatel soovitada midagi head lugemiseks. Raamatukogust võtan ka ise kobina peale mõne lootustandva romaani. Siiski ei ole tükk aega juhtunud, et raamat oleks mind vaimustanud.

Ma ei taha väita, et häid raamatuid üldse pole. Ilmselt on viga minus. Minu eheda vaimustumise ajad on vist läbi. Nagu öeldakse, on umbes kolm-neli lugu, mida erinevalt aina uuesti ja uuesti jutustatakse. Ja mina olen neile süzeevariantidele kõigile juba korduvalt kaasa elanud. Küllap huvitaks mind meie põlvkonna tegelaste (10aastat siia-või sinnapoole) probleemid ja tagasivaatav analüüs nende elu õppetundidest. Kahjuks pole sellist romaani lugema juhtunud, kus kõik oleks nii, nagu mulle meeldiks. Hakka või ise kirjutama ;)

Võtan läbi oma viimasel ajal loetud kodumaise kirjanduse. Sofi Oksaneni "Puhastusse" suhtusin suure eelarvamusega ega kavatsenud seda lugeda. Siiski juhtus, et raamatukogus tõi just minu ees keegi selle tagasi ja otsustasin, et vaatan oma silmaga üle, kas on see lugu nii vägivaldne ja võlts, kui olin kuulnud. Tegelikult oli see veel hullem, kui arvasin :P Esialgu kavatsesingi selle pooleli jätta. Naturalistlikud stseenid olid tõesti öökimaajavad. Nagu näiteks korduvad kirjeldused kärbeste munemisest vorsti jms peale ja neist ööga koorunud vakladest. Olen kah maal elanud, aga midagi sellist pole küll näinud. Eriti vastu hakkas stseen lapse (!) vägistamisest elektilambiga. Aliide meest kirjeldati niimoodi, et ta kaenlaalune higi haises sibula järgi ja munad rippusid põlvini... Väkk. Olgugi et tegu oli punase partorgiga, oli Martin siiski tavaline eesti mees, kes oma naist hellitavalt kutsus "murumunakeseks" ja oli valmis tema heaks kõike tegema. Miks ei oleks võinud tasakaalukamalt kirjeldada tema heade kavatsuste ja halbade otsuste vahelist vastuolu. Lugeja ei ole nii loll, et sellest konfliktist muidu sotti ei saa, kui kõik puust ja punaseks on tehtud, sealjuures elusuurusest kaks korda suuremana kirjeldatud. Vaatasin filmiversiooni jaoks sellesse rolli valitud meest, täitsa normaalne tundus. Ei tea, kuidas teda meile vastikuks tehakse, lõhna ju filmis ei tunne ;)

Kuna ma tahtsin teada, kuidas see jama lahendatakse, siis lehitsesin raamatu ikkagi lõpuni. Korralikult lugeda seda ei suutnud, liiga jälk oli see kõik. Minu arust sisaldas ka süzee palju ebausutavaid pöördeid. Aliide reeturlikku käitumist õega võib ju mõista, aga see, kuidas ta oma armastatu kinni seob ja keldrisse aeglaselt surema jätab, on mõeldamatu. Ja kuhu jäi laibalehk? Uskumatu on ka see, kuidas ta lõpus kaks mafioosnikut silmi pilgutamata maha kõmmutab. Kust vanainimesel püss ja selline täpne laskmisoskus pärit olid?

Ma saan aru küll, et tänapäeva lugeja tahab aina uusi ja teravamaid elamusi, muidu tähelepanu ei saa. Aga minu arust ei tasuks olla õnnelik, et meie rahva kannatusterohke minevik sellise raamatu abil laiale maailmale selgemaks saab... Pigem jäägu see neil teadmata, kui läbi niisuguse prisma näidatuna. Nii ülepakutud, ja eelkõige vastik.

Teist raamatut Merle Silla "Soovituskirjad kõigile, kes jäävad ükskord vanaks" alustasin eelmisega võrreldes palju lootusrikkamalt. Algus oligi väga hea. Ja siis jäi autor kinni oma isiklike kogemuste kirjeldamisse. Kuidas ikka see Inglismaa hooldekodu asukate ja töötajate elu oli. Algul sellest lugeda oli ju päris huvitav ja hariv. Paraku pöördus autor selle juurde ikka ja uuesti tagasi ja jättis peategelase Mari täiesti lahti kirjutamata. Ei saanud aru, kuidas ta abielu selliseks kujunes ja miks kunagi varem seda selgeks ei räägitud. Paar vihjet, et mees mängis kasiinos ja raha oli ei jatkunud, ei ole siiski piisav seletus. Seda enam, et lõpuks osteti ju maja ja rahaliselt oli nagu korras. Ometi läks naine uuesti välismaale tööle. Peategelase enda kohta ei saa me teada midagi peale selle, et ta maalib orhideesid. Miks ta ei oleks neid võinud maalida Soomes, kus mees töötas, kui ta oleks tahtnud oma abielu päästa? Kas tõesti oli selleks vaja ühte sõbrannat, kelle nõuande järgi Mari helistaks oma mehele, et öelda, ma armastan sind... Ning siis oli naine löödud, kui telefonis vastas tema mehe asemel võõras laps. Mis tähendas, et mehel oli vahepeal tekkinud uus pere. Kuidas sai selline lahendus naisele nii suureks üllatuseks olla, kui nad aastaid lahus on olnud? Neile küsimustele vastust ei autor ega peategelane ei otsinud ja selletõttu osutus raamat mulle pettumuseks. Seda enam, et siingi ei osatud lõpetuseks pakkuda midagi muud kui naistekale iseloomulikku häppi-endi- uut meest. Intrigeeriv pealkiri- soovitusi vanaks saamiseks- ei õigustanud samuti ootusi. Ainus järeldus tundus olevat, et ei tasu haigestuda Alzheimeri tõppe :)

Seega tundub, et parimaks romaaniks viimase aja eesti kirjandusest tuleb tunnistada Kati Murutari "Naisena sündinud 20 aastat hiljem". Ega ma sellest autoristki suurt midagi head ei lootnud. Raamatud sain osta kirjastusest soodsa hinnaga ja võtsin need kaks osa reisile kaasa ajaviitelugemiseks. Ja plaan oli need sinna kaugele maale maha jätta, kuna kohvri kaal kipub tavaliselt tagasilennul liiga suureks paisuma. Peab ütlema, et raamatud lugesin ühe hooga kiiresti läbi ja kuigi kohvri kaaluga oli rebimist, ei raatsinudki ma neid maha jätta. Sest nende raamatute puhul oli tunne, et ehk võtan neid teinegi kord üle lugeda. Ja see on minu meelest kõva sõna ühe romaani hindamisel. Vigu leidsin loomulikult kah (kuidas siis teisiti!). Kõik tegelased olid äärmuslikud. Kui keegi oli rikas, siis ülirikas. Kes oli joodik, see oli padujoodik. Kellel tütre kasvatamine nihu läks, sellel ikka täiega, nii et temast sai prostituut, kes kadus laia maailma pahelistesse hoovustesse. Aga tegelased panid siiski kaasa mõtlema ja kaasa tundma.

Need eelnevad olid romaanid, millel on nii süzee kui tegelased. Kaks raamatut Viivi Luige "Varjuteater" ja Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" on justkui midagi muud. Reisikirjad või arutlused. Viivi Luige raamatu sain raamatukogust ja tahtsin selgeks teha, kas tasub seda osta. Üllatuseks ka mulle endale jõudsin otsusele, et ei osta. Sest kuigi Viivi Luik on olnud mu lemmikluuletaja ja Rooma on mind võlunud, ei andnud need kaks eeldust kokku nii head tulemust, kui lootsin. Sest ma tundsin, et vaevalt ma seda raamatut kunagi veel üle loeksin. Autor lähenes teemale võtmes "mina ja Rooma" ja minu meelest jäi tänu tema eneseupitamisele ta jutt Roomale alla. Vähemalt mina ei saanud sellest sügavamat Rooma-tunnetust, mida oleks oodanud inimeselt, kes seal tükk aega on elanud. Õnnepalu raamat on mul poole peal ja siiani ei ole kohe mitte midagi paha ütelda. Väga huvitav ja meeleolukas lugemine on.

Emad ja tütred

2011-08-19T09:29:00.076+03:00

Käisin eile vaatamas Draamateatri etendust "Augustikuu". Kui küsisin tuttavalt, kes sama tükki eelmisel päeval vaatas, et kuidas oli, sain niisuguse vastuse. Saalis oli jube palav, pane ennast õhukeselt riidesse. Ja et publik aplodeeris näitlejatele püsti seistes. Täpselt nii oligi ka sellel etendusel.

Aga etenduse kohta ei öelnud ta ei head ega halba. Sama tunne jäi ka mulle enesele. Ei tahaks eriti kiita, aga laita pole ka põhjust. Perekonna omavaheliste vanade suhete klaarimine, milliseid ennegi on nähtud. Nagu "Pikk päevatee kaob öösse" või "Kes kardab Virginia Wolfi". Juuakse, soritakse minevikus, süüdistatakse üksteist. Pikavõitu see etendus oli, aga küllap lühemalt polnud võimalik kõike ära rääkida. Iseasi, kas kõik detailid olidki vajalikud. Pärast esimest vaatust arutasime sõbrannaga, et see lugu on sümpaatsem selletõttu, et tegelased pole üksteise vastu NII tigedad ja kibestunud. Et valitsevad üsna normaalsed suhted. Ette rutates võib öelda, et teine vaatus parandas selle "vea".

Tausta analüüsides võib öelda, et tegu oli päris tavalise perekonnaga. Kui just isa enesetapp ja nooruse kõrvalhüpe naise õega välja jätta. Mille tagajärjeks oli kolmele õele üks poolvend. Mis erandlikku oleks tänapäeval selleski... Kõige ebaharilikum oli ehk see, et seni tädipojaks peetul oli tekkinud enne selle asjaolu teadasaamist armusuhe oma pooleõega. Aga see oli minu jaoks pigem kahe väga üksildase hinge viimane katse õnne leida, mitte perverssus.

Tegelikult rääkis lugu ikkagi emadest ja tütardest. Või siis armastusest ehk selle puudumisest oma laste vastu. Selle asemel halvustab terava keelega ema alailma oma tütreid ja need ei taha hiljem enam oma vanematekoju tulla. Või jääb laps kogu eluks pidetuks ja luuseriks, nagu see nende tädipoeg "väike" Charlie, kes vaatamata oma 37-eluaastale pole suuteline ei töökohta pidama ega endale äratuskella helisema panema, et õigeks ajal matustele jõuda. Kui emad ei armasta oma lapsi, vaid aina kritiseerivad neid, siis võtavad lapsed selle ebakindluse kaasa kogu edasisse ellu. Ja selleks, et ema ei saaks hiljem enam nende elu arvustada, ei räägi tütred talle oma muredest ega tule enam oma vanemaid külastama. Olgu siis nende olukord kui hull tahes. Ema ja isa aga olid loomulikult selle üle õnnetud ja üritasid oma kurbust uputada kas alkoholi või narkootikumide abil.

Isa kadumise tõttu tuli pere lõpuks kokku ja kui selgus, et ta on enesetapu teinud, algas üksteisele suur tõe näkku ütlemine. Kas sellel on mõtet? Nii elu enese kui ka näidendi seisukohalt? Mingit positiivset järeldust või üksteisemõistmist sellest ju ei koorunud. Armastusest rääkimata. Aga sama tendents laiutab ka päriselus, igaüks loeb üle oma emotsionaalsed haavad ja solvumised, nägemata või tahtmata märgata seda valu, mida ta oma käitumisega on teinud teistele. Inimlik? Või egoistlik?

See komme, et oma elu ebaõnnestumises on hakatud "õnnetut" lapsepõlve süüdistama, on samuti väga levinud. Kusjuures süüdi võib olla ka liigne hoolitsus ja nunnutamine. Aga kuhu jääb laste endi roll oma elu äpardumises ja valedes valikutes? Muidugi on lapsepõlvel väga suur osa inimese kujunemises. Kui pole tegu mingite ekstreemselt halbade oludega, siis peaks endalt küsima, kui palju üldse eksisteerib täiuslikku lapsepõlve? Vanemad on ju ka inimesed, kes teevad vigu, kellel pole tihti teistmoodi eluks võimalust. Kes peavad suutma toime tulla nii omavaheliste suhete, majanduslike raskustega ja sealjuures lapsi kasvatama. Nad annavad oma parima, kuigi see pole täiuslik. Nagu selleski loos, lapsepõlve oludes polnud tegelikult midagi eriti halba, ometi olid laste ja vanemate hilisemad suhted täis omavahelisi süüdistusi. Mis oleks lahendus? Kuidas murda välja sellest ringist, kui ema ei oska oma lapsi armastada, sest pole oma emalt armastust tunda saanud? Minu arust päästab vaid mõistmine, andestamine ja armastus. Lihtne ja samas nii keeruline. Etenduses sellist järeldust ei pakutud, seal lõppes kõik lootusetusega.

Aga olgu selle tüki sisu ja lavastusega, kuidas oli. Ka mina aplodeerisin pihud valusaks suurepäraste näitlejate kiituseks. Väljas oli Draamateatri "raskekahurvägi" Lembit Ulfsak, Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Viire Valdma. Ja muidugi võrratu Ita Ever. Kõige suurem aplaus oligi määratud talle. Missugune elujõud, missugune mäng! Ei mingeid allahindlusi ega viiteid näitlejanna kõrgele vanusele. Tema tekstist ei läinud kaduma ükski lause, mida nooremate näitlejate diktsiooni kohta alati öelda ei saa. Nii et ainuüksi selle seltskonna ehedaks nägemiseks laval tasus kolm tundi palavas saalis vastu pidada küll.

Lisatud: Netis tuhlates leidsin, mida oli selle etenduse kohta arvanud Danzumees.

Kes keda?

2011-08-17T10:10:00.025+03:00

Suvi on teatavasti vanade tuttavatega kokkusaamiste aeg. Kas võtta ühiselt ette mõni retk või muu tegevus. Või lihtsalt käia üksteisel külas. Aga kes keda peaks külla kutsuma või kes helistab esimesena ja soojendab suhted taas üles?

Nendega, kellega vahepeal on jätkuvalt suheldud, seda probleemi pole. Aga mida teha vanade sõpradega, kui pole kokku saadud aasta-paar või isegi rohkem? Kas helistada või mitte? Kes teab, kuidas vahepeal nende elu on kulgenud? Võib-olla pole neil enam tahtmist suhelda, sest ühisosa on vähenenud? Või on nende elus probleeme ja seltsieluks pole kas soovi või võimalusi? Ja üleüldse, miks nemad pole meiega ise ühendust võtnud? Ju nad ei ole huvitatud. Miks minagi peaksin pingutama...

Ka sel suvel käisid umbes sedasorti mõtted mu peast läbi, kui mõne vana sõbra või tuttava peale mõtlesin. Kas helistada või mitte? Kui kumbki pool huvi üles ei näita, siis sinna need suhted surevadki. Ja minul küll pole sõpru olnud kunagi liiga palju. Nõnda siis helistasin või saatsin meili. Ja nagu ma arvasingi, sain vastuseks heameelt ja valmisolekut kokku saada. Kunagi. Aga millal see "kunagi" teoks saaks, on üks suur konks kogu selle loo juures. Eks meil kõigil ole põhilises osas suveplaanid tehtud, ja et mõlemale poolele aeg ja koht sobiks, see ei laabu niisama lihtsalt. Pikalt etteplaneerimine ei aita samuti, sest nende inimeste puhul, kes asuvad suhtlemise B-listis, võib kas ühel või teisel ette tulla mingi olulisem sündmus, mis lükkab planeeritud kohtumise järgmist aega ootama. Kusjuures ei pruugi üldse olla tegemist soovimatusega suhelda. Lihtsalt, ajastus ei sobi. Aga kaua ikka jagub entusiasmi ja huvi korduvalt üritada kokkusaamist klapitada. Näiteks ühte peret kutsususime eelmisel suvel vist kolm korda paadiga sõitma, aga ükski kord ei sobinud neile. Muidugimõista oleksin ma sellest plaanist loobunud, kui nad poleks tungivalt kinnitanud, et kutsuge ikka veel, nad väga tahaksid seda. Eks paadisõit erineb tavakülaskäigust selle poolest, et see eeldab head ilma, mida pikalt ette planeerida pole võimalik. Igasuguse muu kutse tagasilükkamine põhjendusega, et seekord ei sobi, võib olla ka lihtsalt viisakas viis soovimatut seltskonda vältida. Võta siis kinni, kas teha uus ettepanek kohtumiseks mõnel teisel korral või loobuda...

Eks vaist ja tunnetus aitab aru saada, kas sinuga tahetakse suhelda või põigeldakse kõikvõimalike ettekäänete taha. Muidugi olen ka ise seda nippi kasutanud :P Ja mis seal salata, suhtlemisvajadus ja -valmidus kahanevad aasta-aastalt ka minul endal. Küllap teistega on sama lugu. Nõnda olengi kõhelnud, kui inimesega ammu enam kontakti pole olnud. Kas oleme sama head sõbrad, kui siis, kui viimati kohtusime? Või on aeg oma töö teinud, suhted jahtunud või leitud uued ja sobivamad kaaslased?

Jah, juhus aitab mõnikord kaasa. Võib-olla ei peagi pingutama, ehk saatus korraldab asja ära. Nagu oli ühtede vanade naabritega, keda ammu oleme tahtnud külla kutsuda. Põrkasime juunis ujulas kokku ja lubasime lähemal ajal helistada. Siiski venis selle lubaduse täitmine juuli keskpaika, sest meil endil oli kiire. Ja siis selgus, et neil pole aega enne 28.augustit. Eks paista, kuidas sellega nüüd läheb. Tegelikult saime me omal ajal väga hästi läbi ja nii mõnigi lahe pidu sai koos peetud. Tahaks neid näha ja pikemalt vestelda, aga...

Küsimus, kes keda, on minu jaoks siiski kõige häirivam. Miks teine pool initsiatiivi ei näita? Järelikult ei tunne ta minust puudust. Mul on paar tuttavat, kes mitte kunagi ei helista ise, aga kui mina olen ühendust võtnud, siis on neil hea meel. Miks ma ei võiks sellega leppida, et see sõltubki vaid minust, kas me suhtleme või ei? Siiski jäävad selliste inimestega kontaktivõtmised minu poolt üha hõredamaks. Lõpuks kohtume ehk vaid ühiste tuttavate matustel (nagu vanadel inimestel kombeks)...

Leigol käidud

2011-08-07T10:15:00.058+03:00

Jõudsin ka mina lõpuks nii kaugele, et käisin ära Leigo järvemuusikat kuulamas-vaatamas. Olen kavatsenud ammu sinna minna, aga algul külastasid seda liiga suured rahvamassid, mis tähendas keerulisi parkimisprobleeme, mida ma parema meelega väldin. Seejärel olid niisugused kavad või esinejad, kes mind ei tõmmanud. Näiteks pakuti mingit imelikku värki nagu ekskavaatorimuusika. Ja kui muud põhjust polnud, siis tuli mängu vana hea "täna ei viitsi, küll järgmine kord jõuab..."

Viimatimainitud põhjendus oleks ka seekordsele külastusele saatuslikuks saanud, kui mul mitte piletid ostetud poleks olnud. Seetõttu ei lubanud praktiline mina laisal minal võimust võtta. Tavaliselt ei osta ma vabaõhukontsertidele kunagi pileteid eelmüügist ära. Kes teab, missugune ilm on ja kas mul tuju minna on jne. Aga seekord tuli mul reede õhtul kange himu sõita Leigole vendasid Urbe kuulama. Ootasin, et mees koju jõuaks, et talle oma plaan pähe määrida. Istusin trepil, asjadki pakitud. Aga tema pole selliste impulsiivsete otsuste mees, pealegi oli ta väsinud ja tal oli oma plaan selleks õhtuks juba valmis mõeldud. Trampisin jalgu, palusin ja ähvardasin, aga ei midagi, mees jäi endale kindlaks. Lohutuseks sain lubaduse, et lähme homme. Seepeale tuli mängu veel ka kokkuhoiuteema. Kuna partnerkaardiga oli tulikallis pilet (26-32 EUR) 15% odavam, siis palusin mehel linnas käies piletid ära võtta...

Laupäeval enne seda oli meil üks seltskondlik üritus päevakorras. Kui me sealt koju sõitsime, väsinud ja näljased, hakkas vihma tibutama. Kontserdile minek tundus väga ebameeldiva kohustusena. Kes selle küll meile kaela määris!? Kirusin ennast maapõhja, miks ma jonnakalt nõudsin, et need piletid eelmisel päeval ära ostetud saaksid. Pealegi selgus, et ühe partnerkaardiga sai vaid ühe sooduspileti ja kokkuhoid oli imeväike.

Mees ütles resoluutselt ära, et tema ei jaksa minna ja kõik. Minul keerlesid peas samad loobumismõtted. Siiski meenutasin endale, et olin eile seda nii kangesti tahtnud. Pealegi hakkas mul kulutatud piletirahast kahju. Püüdsin sõbrannat kätte saada, et temaga minna. Ta ei vastanud kõnele. Nüüd tärkas minus jonn, ega ma pole mingi loobuja-tüüp ja lähen kasvõi üksi. Hakkasin asju kokku panema, lootes, et minu toimekus ajab ka mehele elu sisse. Ei mõjunud. Koduäravast välja sõites algas vihmasadu...

Enne veel, kui suurele maanteele jõudsin, helistas sõbranna tagasi, et mis sa tahtsid. Ja ime küll, ta oli nõus 5 minutiga riidesse panema ja minuga kaasa tulema. Kuigi vihmasadu teel olles tugevnes, ei tulnud tagasikeeramine enam kõne alla. No käime vaatame ära, tagasi jõuab iga kell tulla...

Nii pikk eellugu on vajalik selleks, et näidata, kui keerulised on mõnikord issanda teed. Järjekordselt ei saanud ma mitte seda, mida tahtsin, vaid seda, mida oli mulle vaja. See sõbranna, kes Urbide kontserdil käis, ütles, et oli kah. Et esinemine oli liiga pikaks venitatud ja nende enesekiituse ja -imetluse jutud muutusid pikapeale tüütuks. Ta ütles, et ta oleks parema meelega selle asemel hoopis laupäevast klassikakontserti kuulanud. Ja nagu selgus, see oli tõesti fantastiline. Mina, kes ma suur klassikalise muusika austaja pole, sain suurepärase elamuse. Arvasin, et Strauss sobib mulle küll, aga võib-olla Beethoven on liiga raske. Selgus, et see kartus oli asjatu. Võimas muusika kõlas looduse keskel veelgi mõjusamalt, seda enam, et dirigeeris maestro Neeme Järvi. Otsustasime sõbrannaga, et talvel lähme veel mõnda sümfooniakontserti kuulama.

Ilm oli armuline. Vihma pea-aegu ei sadanud, vaid paar pisikest sahmakat, mis ei seganud. Õhk oli soe, erinevalt eelmisest õhtust, kui istudes jube külm oli hakanud. Ja pimedas tuulevaikses augustiöös muusika taustal toimuv tuledemäng oli võrratu. Järjest asetati peegelsiledale järveveele paadist uusi ja uusi tulukesi, kuni kogu lava ümbritsev vesi oli nagu virvatulukestega kaetud. Paremal mäeküljel süüdati aina uusi lõkkeid, seejärel tekitati mitmesuguse kujuga tuleringe ja muid kujundeid. Lõpuks veeretati mäest alla tulekerasid ja suurtest lõketest paisati üles uhkeid tule- ja suitsusambad. Kõige lõpuks saadeti üles taevasse nagu tähelinnuparv õhupallide külge kinnitatud tulukesed. Selle müstilise vaatepildi lahtiseletav kirjeldus ei suuda anda edasi kogu seda imelist elamust, seda peab ise nägema.

Üks põhjus, miks ma ei tahtnud seda käiku enam edasi lükata, oli kartus, et see ettevõtmine võib ükskord ära lõppeda. Igaüks on juba korra näinud ja piletid lähevad üha kallimaks. Kohapeal selgus, et nii oligi. Rahvast oli suhteliselt vähe, ja pooled olid soomlased. Ilma nendeta oleks vist tõesti korraldajaid kummitanud pankrotioht. Aga põhjanaabrid olid vaimustuses ja loodetavasti tullakse sealtmaalt ka edaspidi. Vaimustuses olin ka mina, samuti mu sõbranna, kes seal juba korra varemgi oli käinud. Ilu ja elamusi ei tohiks nagu rahasse arvestada, aga tegelikult teeme me oma peas ikka võrdlustehte, kas raatsime osta pileti või mitte. Leigo järvemuusika, mille hind oli samas suurusjärgus mingi kuulsa välismaa artisti kontserdipileti hinnaga, oli väärt iga eurot, mis ta maksis.

Sellel suvel kujunes mu puhkus täiesti ebatraditsiooniliselt aktiivseks ja sündmusterohkeks. Tavaliselt tähendab puhkus minu jaoks seda, et konkreetseid plaane pole tehtud ja aja kulutamine on täiesti minu enda otsustada. Tahan, lähen kuhugi, ei taha, ei lähe. Enamasti ei lähe. Seekord aga polnud nagu hoo ja hoobi vahet, üks reis või kokkusaamine järgnes teisele. Ja tulemuseks oli, et minust on saanud nagu uus inimene. Kes suudab lausa kaks üritust ühel päeval edukalt läbida. Mis edasi, kas jääbki nii? The sky is the limit...

Yess!

2011-08-05T21:30:00.014+03:00

Bäkk in bisness! Mitte et ma päris "businessist" (euroala ja Meerikamaa majanduse ja panganuse uued kollapsid) räägiksin, vaid point on selles, et MINA ISE olen tagasi ;) Mitte et ma teaks, mis see MINU business siin bloginduses oleks. Lihtsalt on nii, et minu maailmas on jälle värvid olemas (lisaks hallile)...
Ma tõesti ei tea, kuhu ja miks need värvid vahepeal kadusid. Jube kurb oli tegelikult olla ilma nendeta. Aga tore, et nad tagasi tulid. Nüüd ma arvan, et kõik pole siiski veel lootusetu. Üritan taas ronida vikerkaarel, hoolimata ohust kukkuda sealt kildudeks...

Ma sain lapse!

2011-07-17T14:23:00.019+03:00

Ei-ei, ärge nüüd kohe imestage, et juhtus midagi mu vanusega sobimatut. Aga lapse sain niimoodi, et tütar sõitis pärast meil külas käimist väiksema Tipsikuga koju ja minu tungival soovil jäi suurem Nöpsik vanade juurde. Kui kauaks, ei tea me keegi. Sõltub... miljonist asjaolust ja tujust, eelkõige Nöpsiku omast. Nii nagu titaga maha saanud noor ema, nii ei tea ka mina, missugused raskused ees võivad oodata. Aga küll me kuidagi nendega hakkama saame. Ja kui ei saa, siis laadime jonniva lapse autosse ja kahe tunni pärast on probleem ikkagi lahenenud;)

See on esimene kord, kui Nöpsik ilma emme-issita meie juurde jääb. Eks paistab, mis tujuga ta täna lõunauinakust ärkab ja õhtul ilma emme musita magama jääb. Anname oma parima, et neid asendada, aga me keegi ei tea, kas see kõik ikkagi toimib. Nöpsik ise tahtis (esialgu) hea meelega vanade juurde jääda. Vaarikad, batuut ja piirkonna mänguväljak andsid sellele otsusele samuti kaalu juurde. Igatahes tänane kahekesi poeskäik kulges küll väga armsalt ja jonnivabalt, kuigi kavas oli mänguasju osta. Suutsime nende valiku osas kenasti konsensusele jõuda.

Esimese päeva kokkuvõte: Mängisime, kastsime lilli, ronisime mänguväljakul kõiksugu redelitel. Nagu selgus lõpuks, oskas Nöpsik niisugust kaldteed pidi, nagu pildil, täitsa ilma abita üles ronida. Olen ahvipoiss, ütles ta ise! Lillede kastmisel said väikese abimehe riided pisut märjaks, nii tuli kostüümi vahetada. Sall aga on kaelas väikese köha pärast.

Suvi!

2011-07-09T11:02:00.027+03:00

Suur suvi on käes. Kõik õitseb mühinal. Väike hirm on, et nii suure kuumaga saab kogu ilu paari nädalaga läbi.Mitmeid uusi taimi on juurde tulnud. Eile näiteks istutasin kollaste õitega Przevalski kobarpea (suured sakilised lehed ja kollane tõlvik paremal).Mõni taim õitses esimest korda, kuigi oli mu peenral juba mitu aastat elanud. Nagu see üheksaväeline.

Mõni roos on oma esimese õitsemise juba lõpetanud. Nagu see kaunis Goldlese.Ka valgetel roosidel on parimad päevad kohe läbi saamas.Tänuväärne Bella Rosa õitseb pea-aegu kogu suve. Ühed õied lõpetavad ja teised alustavad.Kordes Brilliant oma säravpunase värviga on ainulaadne. Varasematel aastatel venis ta liiga pikaks, sel aastal on just paraja kõrgusega.See lill sai sel kevadel endale privaatse peenra, et saaks sooloesinemist nautida. Nii selgus ka eksitus. naabrinaise käest ma selle taimepoja koos mitme teisega sain. Nii arvasin siiani, et see on moosese põõsas. Aga naabrinaine ütles, et hoopis kermesmari. Et moosese põõsas on üsna kapriisne taim ja küllap see oli mul välja läinud.
Palavus on suur. Toas on mul nüüd mõnus olla, sest konditsioneer jahutab. Õues aga mööduvad mu õhtud kastmisega. Hea seegi, et tigude muret sellise ilmaga pole ;)

Homme aga sõidan Hiiumaale maalima. Paluks sinnakanti eraldada päikselisi ilmu. Kodus võiks samal ajal sadada...

Lisatud 14.juulil:
Minu palveid võeti kuulda. Kodus sadas ühel päeval täitsa kenasti, Hiiumaal tuli sel õhtupoolikul samuti pisut vihmapisaraid, sadu ise aga toimus öösel. Hommikul ärgates ootas meid veidi jahedam ja tuulisem ilm, aga ei mingit vihma, mis meie plaane segaks. Mere ääres tahtis tuul küll molbertid ja paletid lendu viia, aga leidsime endale põõsa varjus ikkagi sobiva maalimiskoha. Mis pildi kvaliteedis puudu jäi, polnud mitte ilma süü...

Kodus olid lilled tänu tubli abiaedniku vaevale ja ka soodsale vihmasajule läinud veelgi rohkem õitsele.

Olin ühe päevaliilia ära andnud sõbrannale ja vahepeal tekkis kahtlus, et olin vale põõsa valinud. Siiski selgus nüüd, kui õied vahepeal lahti olid läinud, et kõik oli õieti, krousitud äärtega eksemplar oli jäänud mulle, nagu plaanitud.

Kapitulatsioon

2011-05-11T17:23:00.014+03:00

Täna heiskas valge lipu ehk andis alla üks viimaseid vanamoodsa raharingluse kantse. Täpsemalt rääkides paigaldati ka meie firmas kaardimakse terminal.

Pidu sel puhul ei toimunud ja klientidele rõõmusõnumeid ei saadetud. Pigem vastupidi, seda häbiväärset allaandmist püüame varjata nii palju kui võimalik ;) Keda teeb õnnelikuks müügisummast rohkem kui protsendi ärakinkimine, rääkimata veel terminali rendimaksetest. Aga mis teha, aeg ei peatu... Ikkagi jõudsime ära oodata täiesti normaalse teenustasu protsendi!

Ma ei tea, mitmenda nördinud kliendi pahameeleavaldus, et meil kaardiga maksta ei ole võimalik, sai kaalukeeleks. Palju üle kümne neid aastas küll polnud, sest põhiosa meie klientuurist moodustavad pensionärid ja põllumehed ;) Kuigi sularahaautomaat ei asu meist väga kaugel, korduvatele klientidele anti kaup arvega ülekandeks ja samuti oli võimalik teha internetimakseid, aga ikkagi kulutasid ka need üksikud nurinate veepiisad augu kivisse. Täna oligi see päev, kui toimus kapitulatsioon. Kellele või millele? Eks ikka pankade ülemvõimule.

Minule isiklikult tähendab see muidugi lisatööd. Aga kes sellest küsib?

Anomaaliad

2011-03-30T14:37:00.039+03:00

Eelmisel nädalal pidi meie kandis ilmselt valitsema mingi anomaalia või magnettorm. Mu nõudepesumasin läks katki ja seejärel keeldus koostööst ka muusikakeskuse CD-mängija. Kuna esimene masinavärk on eluliselt vajalik, siis panin enda remondimehe ootejärjekorda. Muusikakeskuse kohta mõtlesin, et on siis niiväga vajagi seda kodudiskot. Tuleb raadiost, mis tuleb. Ja parandada nii vana aparaati vaevalt saab, nagunii peab uue ostma.

Täna oli siis remondimehe ootamise päev. Ajaviiteks proovisin CD-mängijat. Korras nagu Norras... Loomulikult tekkis mõte, et, et äkki on nõdepesumasin samuti iseenesest korda saanud. Väheusutav, ja meister nagunii kohe saabumas.

Nagu taiplik lugeja juba arvata võib, nii oligi. Remondimehe käe all töötas masin nagu miilenki. Tundus nii, et viga hoopis selles, et ma pole teinud puhastustsükleid, mida teatud vahenditega umbes kord kvartalis peaks ette võtma. Ja nüüd on rasv kogunenud kuhugi ja tekitanud ummistuse, mille tõttu automaatika ei saanud aru, et pesutsükkel on läbi ega lõpetanud seda normaalselt. Ütlesin eneseõigustuseks, et kasutusjuhendist sellist nõuet puhastuseks polnud ma lugenud. Kui me nüüd kahekesi juhendit uuesti lugesime, siis esimese hooga see samuti silma ei hakanud. Ei olnud seda punkthaaval üles loetud hooldusnõuete loetelude pealkirjades ega ka kusagil mujal paksus kirjas. Siiski leidsime lõpuks selle soovituse üles, ühe muu jutu lõpulausena. No kuulge, nii ei ole aus. Nii oluline asi peaks ikka selgelt nähtavaks tehtud olema, kes see peenikest kirja loeb... Või ongi nii mõeldud, et käsitse oma kodumasinat valesti, nii et see ruttu läbi läheks ja sa uue ostaksid. Kui protestima hakkad, et sind pole hoiatatud, siis torgatakse su nina selle lause peale ja öeldakse, et oma viga. :D

Kui juba tuldud sai, siis vaatas meistrimees üle ka mu pesumasina ja jagas mõningaid nõuandeid. Rääkisime veel teistestki kodumasinatest ja nende hooldus- ja tagavaraosade nüanssidest. Mul oli hea meel, et mingit suurt viga polnud ja makstud visiiditasu eest sain palju kasulikku infot.

Mis ma tahan kokkuvõtvalt öelda. Kui mitmes kord ma imetlen noori ja oma ala hästi tundvaid meistrimehi. Kui mõnikord satub hulka mõni selline vanakooli mees eesti telefoni aegadest, siis te vist aimate juba, mida ma enamasti kogenud olen. Saamatus, aeglus ja vilets töö. Kes ei õpi, see ei söö (ei saa head palka ega ametit). Ja asi pole mitte ainult õppimises, vaid vajaliku töö õppimises. Kõik need pehmete erialade bakalaureused, keda me nüüd jätkuva tasuta kõrghariduse toel tohutute hulkadena koolitame, mis teenust nad meile tulevikus pakkuma hakkavad? On seal midagi sellist, mida me vajame ja mille eest me nõus oleksime maksma? Kõrgelt haritud sotsiaaltöötajaid, kes ei kujuta ennast ette vanuri p*****t pühkimas, pole ju eriti palju vaja? Ilmselt on meie riigil plaan toota hulgaliselt haritud töötuid, sest just niisugust hariduspoliitikat surub peale IRL ja tema valimislubadused olukorras, kus kõrgkoolides kohti on rohkem kui gümnaasiumilõpetajate arv. Aga kes vajalikke töid tegema hakkavad? Või on mõeldud nii, et leiba andva ameti õppimine kutsekoolis tuleb alles pärast kõrgkooli?

Lisatud:
Nagu selgus, käib ajakirjanduses just praegu samal teemal arutelu ja mulle meeldis Tiiu Randma artikkel. Samas asuvad süsteemis sees olevad inimesed vasturünnakule,kaitstes oma töökohti ja soovides, et kõik jääks nii nagu on. Sealjuures väites, et uuringute põhjal probleemi noortel kõrgkooli lõpetajatel töö leidmisel pole. Mulle tundub küll, et nende uuringutega on asi kahtlasevõitu. Umbes nii, et andke ette tulemus, mida soovite näha, ja küll meie leiame sobiva 100-liikmelise valimi, kes kinnitavad seda arvamust.

Kas meil maksud on liiga suured või väikesed?

2011-03-23T10:36:00.025+02:00

Valimiseelses lubaduste melus räägiti maksude tõstmisest ja langetamisest üsna palju. Mõne partei arust on meil liiga väikesed maksud ja neid tuleks tõsta. Eriti hästi läks massidele peale nö. "kadedusmaks" ehk astmeline tulumaks. Võtame raha ära rikastelt ja jagame vaestele. See pisiasi, et rikastelt ära võtmine ja vaestele jagamine juba ükskord oli ja missugune majanduslik allakäik sellest tuli, on ammu unustatud. Et see idee ei pruugi sugugi riigikassat rohkem täita, on veel omaette küsimus. Pealegi mäletan ma raamatupidajana, et ka meil oli vabariigi algusaastatel astmeline tulumaks. Kui palju sellest süsteemist kas riigi rahakoti või õigluse seisukohalt kasu oli, ma ei tea. Raamatupidajate töö tegi küll keerulisemaks. Kui nüüd midagi niisugust uuesti ette võtta, siis kui palju tarkvarauuendusi ja muudatusi vaja oleks teha. Eriti riiklikus IT-süsteemis ja mis see kõik maksaks... Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Kas maksud on suured või väikesed ehk kui õhuke riik meil on, sõltub vaatenurgast. Ehk sellest, kas sa oled maksude tulu- või kulupoole esindaja. Ja kuna tulupoole esindajad ehk ettevõtjad on arvulises vähemuses, siis pooldab ka maksude tõstmist suurem arv inimesi kui nende vähendamist. Mis siin imestada, nii inimlik on suhtumine, et võtame "neilt" ja jagame "meile".

Unustame nüüd ära rikkad ja vaesed. Võtame ühe päris hariliku keskmise inimese, näiteks juuksuri. Teatavasti teenib hea juuksur päris normaalselt. Aga kui rääkida palgast või maksudest, siis olen kokku puutunud kahe kardinaalselt erineva seisukohaga. Kui mingi firma pakuks juuksurile tööd miinimumpalga eest, siis saadaks töövõtja sellise tööandja sinnasamusesse. SELLE väikese raha eest ma küll pole nõus töötama! Kui aga firma teeb ettepaneku, et juuksur maksab talle teatava kohamaksu ja ülejäänud tulud-kulud arvestab töötaja FIE-na ise, siis saadakse kaubale. Ainult et nüüd manab juuksur, et riigimaksud on kole suured. FIE-na peab ta ise maksma avansilist sotsiaalmaksu just selleltsamalt miinimumpalgalt. Juurdemakstav tulu- ja sotsiaalmaks sõltub (deklareeritud) sissetulekust. See "suur" avansiline sots. maks on samas summas, mida oleks selle juuksuri eest maksnud firma, kui ta oleks töötanud miinimumpalga eest. Ja enamasti ei deklareerita miinumumpalgast suuremat tulu, kuigi siililegi on selge, et juuksur teenib FIE-na rohkem kui miinimumpalga jagu. Aga makse on valus maksta...

Seda juttu, et FIE maksud on väga kõrged, kostab nüüdki siit-sealt. Eriti palju kuulis seda hädaldamist kõikvõimalikelt teenindajatelt siis, kui mõne aasta eest FIE-de sots.maksu alune summa tõsteti 700 krooni pealt 4350-ni ehk miinimumpalgani. Hüpe oli küll suur, aga tegelikult tähendas see ju ainult eeldust, et tööga teenitakse vähemalt miinimumpalka ja makstakse sellelt vastavat maksu. Et saada tervisekindlustust ja teisi sotsiaalseid garantiisid.

Sellisest ühe ja sama sissetulekuga (miinimumpalk) seonduvast kahest erinevast suhtumisest tegin ma lihtsa järelduse, et inimese meelest on maksud siis suured, kui ta neid ise maksma peab. Aga kui sama palka ja sellelt makse maksab ettevõtja, siis on tegu liiga väikeste summadega. Arvatakse hoopis, et neil rikastel ettevõtjatel võiks maksud hoopis suuremad olla. Et riik saaks tõsta oma ametnike palku ja jagada lahkelt toetusi. Loomulikult kirjutavad sellele seisukohale alla kõik riigiametnikud :D) Aga ise ei tahaks keegi sugugi rohkem käest ära anda.

Samale nähtusele juhiti minu meelest tähelepanu ka "Ühtse Eesti" lavastuses. Seal öeldi, et miks me ootame, et riik kõik ebavõrdsuse kinni suudaks maksta. Mis see riik ikka muud on, kui meie ise. Näiteks kasvõi kõikvõimalikud arvamused, et rohkem peaks toetama pensionäre või lastega peresid, tasuta haridust jne. Ainult et seda peaks tegema kellegi teise käest täiendavalt võetud (maksu)rahaga, mitte minu omaga. Mul seda puru endalgi vähe. Nagu öeldi lavastuses, kui me tahame, et kedagi aidataks, siis miks mitte alustada selle soovi täitmist iseenesest. Kui aitad ise pisut ühte pensionäri, ühte vaest sugulast või õppurit, siis muutubki maailm tasapisi paremaks ja õiglasemaks.

Edit: Siin on üks maksukalkulaator mängimiseks.

Jumal ei armasta Mikserit

2011-03-06T12:37:00.007+02:00

Vähemalt meie kandis on ilm kole, öösel tuiskas ja nüüd sajab. See paneb kahtlema, kas ikka peab kodunt välja valima minema. Võib-olla kõrgemad jõud üritavad niimoodi sotsidele kaikaid kodarasse pilduda. Eilsel valimisdebatil suutis Mikser oma viiemehest koolipoisi kõnekunsti ja valitsemisplekkidest puhta põllekesega ära veenda üsna suure osa kõhklejaid. Ja nüüd üritab vanajumal ise käe vahele panna ja hoiatada lihtsameelseid valijaid, et jutt võib poisil küll ilus olla, aga tegudest ei tea me midagi. Reformi ja IRL veendunud valijad on suures osas interneti-inimesed ja oma hääle juba andnud. Keskerakonna fanaatilist valijat aga ei peata ei halb ilm ega "laimajate" jutt oma iidoli aadressil. Nemad jõuavad ikka valimiskastini.

Edevuse laat

2011-03-03T15:18:00.038+02:00

Ei räägi ma rohkem poliitikast ega poliitikutest, kuigi küllap on edevus üks neid liikumapanevaid jõude. Eks ole nemadki inimesed, nagu meie teiega. Mis see blogimine ikka muud on kui üks edevuse laat. Kirjutamine ja oma mõtete eksponeerimine ühest küljest, aga lisaks sellele kiikamine, et kas keegi ka loeb. Küllap enamus meist on millalgi jälginud kas blog.tr edetabelit või omaenda blogi loendurit. Nüüd on see lausa bloggeri paketis sees. Kui loendur teatas 10 000. külastaja täitumisest - ohoo! Juba 50 000-uskumatu, missugune huvi mu blogi vastu! Olen itsitanud nende kaasblogijate üle, kes oma kaunteri numbreid blogis tõsimeeli esitlevad. Need numbrid pole ju lugejate arvud, vaid sisaldavad väga palju lihtsalt lahtiklikkajaid. Ja kui pole ekstra ära keelatud, siis sisaldab see ka su oma külastusi. Siiski ei saa eitada, et blogi populaarsus mindki ükskõikseks jätab. Oma "bloginooruses" särasin uhkusest, kui TOP100 -s esmakordselt kõrgele kohale pääsesin. Ja viimasel ajal olen vastupidi, imestanud, kui mu blogi seal ikkagi mõnikord vilksatab, kuigi ma enam palju ei kirjuta. Ka teised endised "staarid" on kuhugi kadunud ja koht edetabelis pole minu jaoks enam näitaja. Sest neid, kellega varem ennast võrdlesin, seal palju alles pole. Oma blogi lugejate kaunterit pole ma mitu kuud vaadanud. Kas minu edevus on maha käimas?

Millalgi imestasin sellegi üle, kes mind ometi loeb USA-s või mitmetes teistes kauges maades. Juba ammu olen nii targaks saanud, et need 0-sekundilise külastusajaga "lugejad" on kõikvõimalikud otsingumootorid. Palju mul pärislugejaid on, ei teagi. Ilmselt mingi kümmekond on neid, kes ikka aeg-ajalt pilgu peale viskavad, kas midagi uut pole ilmunud. Kui keegi kommenteerinud on, siis on loomulik, et ta tuleb tagasi vaatama, kuidas arutelu edasi on kulgenud. Ja see, et mõnelt aadressilt mind päevas 10 korda vaatamas käiakse, ei tähenda, et sel isikul on minu vastu kõrgendatud huvi. Tema blogis lihtsalt on minu blogi link, mida kasutavad ka mitmed teised tema lugejad. Kui üks kaasblogija tõi välja oma blogi statistika, mille järgi mina olin olnud tema blogi über-super külastaja, siis hakkas mul veidi imelik. Ma küll lugesin tema blogi, aga taevane arm, ma polnud kaugeltki obsessed. Hea vähemalt, et tegu polnud meesblogijaga, muidu oleksid ehk lausa kahtlased mõtted tekkinud. Et sellist esiletõstmist vältida, ei ole minu blogis enam lingilisti. Ja teile ei hakka ma ka ütlema, kust aadressilt minu juurde kõige rohkem on tuldud. Otsingusõnu, millega on jõutud minu blogini, ei hakka siia samuti kirja panema. Need kogemata lahtiklõpsajad pole blogi lugejad. Blogi sünnipäeva õnnitluste ja õlalepatsutustega ei kavatse samuti tähistada. Või ehk ei tee ma seda sellepärast, et kardan, et keegi nagunii ei soovi mu blogile pikka iga :D

Ikkagi sain ka mina väikest viisi kõrvust tõstetud, kui avastasin oma blogi kajastamise mitmes erinevas kanalis. Nii EPL "säutsuvad ja blogivad" artiklites (sellele juhtis Kaamos tähelepanu), station.ee paiknen (vist?) mingis blogijate A-listis, venekeelses "mnenie.ee"-s olin samuti mõni aeg tagasi tõlgitud/tsiteeritud. Kõige viimati leidsin enda uuest blogide koondist, millest polnud varem kuulnudki. Küll ma olen kuulus! Vaadake järgi, äkki olete teie ka :D Kaamos on küll igal pool esindatud!

Tegelikult pani see mu mõtlema, kas või kuipalju sellistest kanalitest inimesed üldse kuulnud on või kes neid blogide lugemiseks kasutavad. Kardan, et mitte eriti paljud. Kui paljud üldse bloginduse vastu huvi tunnevad peale nende, kes ise kirjutavad? Uued lugejad tulevad ikka kas tuttavate tuttavate kaudu või läbi blogipuu. Aga no vähemalt nende kanalite toimetajadki on mu blogi lugenud...

Keskerakonna võit

2011-03-01T14:54:00.008+02:00

Keegi kusagil on öelnud, et kuigi Keskerakond ei võida ilmselt neid valimisi, on valimisvõitluse võitjaks ikkagi nemad. Õigemini see demagoogia ja populismi arsenal, mida on harjutud nende pärisosaks pidama. Selle on nüüd käiku lasknud ka teised erakonnad ja kui nad selle abil võidavad, siis on see kesikute mõttemaailma võit.

See arvamus meenus mulle, kui nägin telekast valimisklippi Ivo Linnaga. Ka sina, Brutus! oli mu esimene mõte. Ausalt, mul pole ei Ivo Linna ega IRL vastu midagi, aga selle reklaamiga said mõlemad nagu musta pleki külge. Ma ei tea miks, aga see tundus kuidagi sobimatu. Ma võin uskuda, et Linna tõesti valib seda erakonda, keda ta reklaamib. Ja võib-olla talle isegi ei makstud selle eest. Ikkagi on tunne, et see on vale. Poliitilisi eelistusi ei tohiks reklaamida nagu hambapastat. Või on see igati normaalne? Kindlasti on neid, kes oma otsuse just selle põhjal teevadki. Ivo ISE ütles, et tema valib IRL...

Kas meid ootab viimastel valimiseelsetel päevadel veel üllatusi ees? Võib-olla mõned teised erakonnad on juba teinud samasugused klipid Ita Everi, Jaan Tätte, Ott Leplandi või Eda-Ines Ettiga? Või kes meil veel on piisavalt populaarne, et tema maine kõlbaks müügiks? Või kes nõustuks sellise diiliga? Ja kui teised erakonnad pole seda kavalat nippi veel kasutanud, siis ärge passige, kaamera kaasa ja kuulsuste ukse taha! Jõuate ju veel küll!

Keda valida?

2011-02-28T14:42:00.034+02:00

Tegelikult valisin juba ära. Aga selle küsimusega vahtisin mõne aja tõtt küll. Erakond, keda valida, oli selge, aga isik, kelle nime taha ristike teha, jäi lahtiseks. Ja see pole mitte esimest korda, kui minu valimisringkonnas pole ühtegi mulle meeldivat kandidaati. Kõrval linna valimisringkonnas on mitu tuntud nime, aga meil vaid üksainus, ja seegi pole eriti sümpaatne tegelane. Kus on minu peibutuspart?

Aru ma ei saa, miks minu erakond mind niimoodi peedistab. Kas meie valimisringkond on nii väike, et siia ei raatsita panna häälemagneteid või ollakse seal "tagatubades" kindlad, et nende põlises kantsis saavad nad valitud enivei, olgu nimekirjas kes tahes. Mina olen oma otsuses üsna kindel ja minu hääle nad ka said. Ei andnud ma seda jonni pärast nimekirja esinumbrile. Seda meest ma ei ole nõus valima, kuigi ma oma häälega ta riigikogusse aitan. Olgu pealegi, ega ta rumal pole, vaatamata oma mölapidamatusele. Oma hääle pidin andma seega kellelegi, kellest ma mitte midagi ei tea. Valisin siis ühe NAISE.

Siit ka minu ettepanek. Valimisnimekirjas võiks olla võimalus, et valin lihtsalt erakonna, kui minu ringkonnas meelepärast kandidaati pole. Ja need ebaisikulised hääled võiks üle kanda neile ükskõik mis ringkonnas kandideerijatele, kes isiklikult rohkem hääli on kogunud. Et nii seda tagatubades valmis tehtud järjekorda veidi kõigutada. Tegelikukult võiks kogu ülekantavate häälte süsteem käia nii, et edasi antakse mitte partei etteantud nimekirja alusel, vaid selle järjekorra alusel, kes kandidaatidest ise rohkem hääli on saanud. Siis oleks valijal kasvõi natukegi tunnet, et tema valib, kes konkreetselt istub edaspidi parlamendis. Ja see, kes on rahva ees oma margi täis teinud, sinna enam ei saa.

Mida soovitada aga neile, kes ei oska isegi erakonda eelistada? Oma otsuse tegemisel ei tasuks liiga tõsiselt võtta kõiki neid üleelusuurusi lubadusi. Need on mõeldud lollide häälte püüdmiseks, kes ise mõelda ei oska. Ei näita need ei armastust ega hoolimist valijast. Rääkimata juba sellest, et enamikku lubadustest pole võimalik täita. Raha ja kompromissid koalitsiooniparneritega mängivad ju hiljem põhirolli.

Iga valimislubaduse puhul peaks küsima, et kui te kuhugi raha juurde annate, siis kellelt te ära võtate? Tuleks meenutada iga partei senist tegevust ja mõelda, kas nende uued lubadused üldse haakuvad senise poliitikaga. Nende puhul, kes seni midagi pole suutnud korda saata, jääb vaid toetuda heale usule ja värske liidri isikuomadustele. Selle veksli saab mängu panna vaid ühe korra. Kuigi siiani on praktika näidanud, et need vekslid on välja lunastamata jäänud. Siiski tuleks ka uutele ideedele võimalus anda, muidu jääb kogu õhkkond liiga sumbunuks.

Nagu elus ikka, ei maksa sõnad midagi. Neid võib küll hiljem meelde tuletada, et sa ju ütlesid või lubasid, aga see ei muuda tegelikkust. Me ei hinda päriselus teisi inimesi mitte ilusa jutu järgi, vaid nende tegude põhjal. Ja selle alusel, mida me arvame, et neilt tegelikult oodata võib varasema käitumise põhjal. Miks peaks erakondadesse ja nende lubadustesse teisiti suhtuma, kui näiteks pruuti moosivatesse peigmehekandidaatidesse? Kui mõni lubab sind eluaeg kätel kanda, kas sa siis usud seda sõna-sõnalt? Muidugi mitte, otsustad ikka selle järele, mis mees ta muidu on ja mida ta tegelikult sinu heaks teinud on. Kui teine kandidaat lubab sulle kinkida mesinädalateks kauni puhkusereisi, aga endal pole raha isegi üüri maksmiseks, kas pead seda lubadust reaalseks? Ei ole mõtet unistada miljonäriprouale kohasest tulevikust, kui kõik peigmehekandidaadid on üsna keskmise sissetulekuga. See, mida neil pakkuda on, pole küll kaugeltki täiuslik, aga mõnel on parema tuleviku jaoks realistlikumad plaanid, teine aga on vaid unistaja. See erakond, keda mina eelistan, on küll öelnud valesid asju, aga nende tegudel pole viga midagi.

Väga palju sõltub tegelikus riigi juhtimises sellest, kui ühtne on erakond ja kuidas on seal võim jaotunud. Kuidas jagatakse olulisi ametiposte, kas truudele järelekiitjatele või võimekatele inimestele. Kui palju seal üldse on võimekaid inimesi. Missugune on oskus ja tahe teha koostööd teiste jõududega, sest keegi ei hakka valitsema üksi.

Ei maksa ajada segi partei ja mõne üksiku liikme tegusid. Igas seltskonnas leidub mõni võimuahne või ennasttäis liige. Siiski ei tasu selle põhjal otsustada kogu erakonna üle. Ükski neist pole vigadeta, aga kust võtta paremaid? Riik vajab juhtimist ja kedagi me peame sellesse ametisse volitama. Valimata jätmine on suurim lollus. Isegi kui teie meelest on valida halva ja veel halvema vahel, tuleks seda teha. Sest nagu vaimukalt ja piltlikult tehti selgeks NO99 lavastuses "Ühtse Eesti suurkogu", et kuigi teie ei taha tegelda poliitikaga, siis poliitika tegeleb teiega nagunii.

Midagi head

2011-02-03T14:12:00.010+02:00

Tahaks midagi head. Mis see küll olla võiks? Ilus ilm näiteks, et päike paistaks ja lumi sillerdaks. Et saaks suusatada või lihtsalt kõndida. Nüüd aga on on juba vähemalt teist nädalat sula, kõikjal lopane, vesine, porine ja libe. Päikest oli näha meie kandis vaid ühel päeval. Ees ootab lähemal ajal samasugune ilm. Madalrõhkkond vajutab meele lössi ja elu tundub masendav. Oli selle lumerohkusega jama, mis oli, aga praegune ilm meeldib mulle veelgi vähem.

Mis küll teeks rõõmu? Kuidagi ei õnnestu ennast lohutada sellega, et otseselt halvasti pole ju midagi. Ma ei ole tänamatu, kes ei oska hinnata seda, mis tal olemas on. Aga ikkagi tahaks midagi uut ja huvitavat, mingeid positiivseid elamusi. Võiks otsida neid kunsti, teatri või kirjanduse vallast. Teatris pole praegu selliseid lavastusi, mis mind vaatama kutsuks, häid raamatuid pole ka ette sattunud. Eile käisin raamatukogus ja võtsin taas eesti kirjanduse ette. Esimene, mida lugema asusin, oli Krister Kivi "Üksteist". Tema ajakirjanduslikud lood on mulle meeldinud, aga raamat vähemalt esialgu ei haaranud. Pealegi ei aita sellest õhkuv üksinduse nukrus mu tujul paremaks minna.

Teeks ise midagi... Otsisin üles ühe poolelijäänud kudumise, mis sai alustatud oma 10 aastat tagasi. Mood ja minu figuur on selle ajaga pisut muutunud, nii et üht-teist tuleb ümber teha. Mõne igava õhtu sain sisustatud, aga õiget tegemisrõõmu sellest ei sündinud. Alustaks hoopis uuega? Millal see veel valmis saab...

Nii ei jäägi muud üle, kui suu kaudu ennast õnnelikuks teha. Ups, selle olen ma endale kah ajutiselt ära keelanud. Ühe väikese tüki shokolaadi ikka võib...

Muusakese blogist leidsin järgmise mõttetera:
Õnnelikkus sõltub sellest, kuidas me suhtume asjadesse mis meile ei meeldi...(HAUSENBERG)

Väga õige, aga kuidas muuta oma suhtumist? Kui miski ei vaimusta ega köida, kust küll esimest positiivsuse annust saada? Edasi läheks juba lihtsamaks.

Pihtas-põhjas!

2011-01-31T10:35:00.026+02:00

Rahvaliit on tõeliselt meeleheitliku sammu astunud, kui oma vapiloomaks Jaan Tootsi valis. Esialgu ma mõtlesin, et selle põhjal, mis kollane press temast ja ta armulugudest on pajatanud, ei saa inimese üle lõplikult otsustada. Ta on üsna karismaatiline isiksus ja edukas ärimees. Võib-olla on ikkagi tegu asjaliku mehega.

Eile sättisin enda huviga vaatama Hannes Võrno Q-d. Eelkõige pakkus mulle naiselikku huvi Jaani ja Kati kodu ja elu-olu. Unikaalne võimalus, mitte ühtki ajakirjanikku polevat varem sellesse pühamusse lubatud! Ausalt öeldes polnud seal midagi erilist vaadata. Kodu nagu kodu ikka, aknast paistev mets ja meri nagu rikastel ja ilusatel kombeks. Stiilse sisekujundaja peale polnud vist palju raisatud, aga ega ei peagi. Pea-asi et pererahvale endale meeldib.

Elamuse sain aga hoopis teisest valdkonnast. Jaani jutt lõi mu pahviks. No nii loll ei saa üks küpses eas ja edukas mees olla! Tuli välja, et saab küll. Imetlesin, kuidas Hannes Võrno suutis seda intervjuud muigamata läbi viia. Mees joondub suurmeeste järgi, nii nagu Meri ja Ilveski, ei abiellu Toots oma Katiga enne, kui amet nõuab :D Väga kaval lüke on see, et ta parteisse ei astu enne, kui kaup käes ehk valimistel edu tuleb. Siis pole vaja pärast välja astuda... Vaene Rahvaliit, mul hakkas neist isegi kahju. Oli see "Teele abikaasa" Juhan Aare, mis ta oli, aga sellise mainega peaministri (naerukoht!) kandidaadiga tõmbavad nad endale lõplikult vee peale. Küllap maksis hr.Toots tühja parteikassasse hädavajalikke veeringuid, aga selle raha eest küll populaarsust juurde ei tule. Pigem on see viimane "pihtas-põhjas" pauk uppuvale erakonnale.

Lisatud: 3.veebruari Ekspressi intervjuus näitab Krister Kivi elegantselt Tootsi poliitilist platvormi või õigemini selle puudumist. Toots on tõesti naljavend, kuigi seekord ta vist nalja ei teinudki...

Oskus lõpetada

2011-01-18T13:52:00.031+02:00

Olen viimasel ajal hakanud jälle raamatuid lugema. Mis seal salata, loodus ei salli tühja kohta. Kuna blogindus hakkab mind oma lummusest vabaks laskma, siis tekkis taas aega ja huvi lugemiseks.

Viimane loetud raamat oli nelja naise ühislooming. Raamatut ostes mõtlesin huviga, mis sellisest erinevate autorite komplotist välja võiks tulla. Kas tekib üldse mingit tervikut või jääb see vaid nagu ühiste kaante vahel olevaks jutukoguks. Peab ütlema, et täiesti huvitav oli lugeda. Raamatut sulgedes pidin tõdema, et naised ei oska lõpetada. See käib nii käesoleva romaani kui ka elu kohta laiemalt.

Elus jäävad naised kaua meenutama möödunud suhteid ja heietama lõputult oma peas, miks nii läks või oma südames süüdistama juhtunus ennast või partnerit. Mehed aga reeglina lõpetavad hoobilt ja unustavad kõik. Lähevad eluga edasi ja keskenduvad täielikult uuetele suhetele. Lõpetada ei oska eriti need, kes ei suuda endale uut algust leida. Ja see on enamasti naiste probleem. Mitte niivõrd sellepärast, et uut meest on raskem leida, kui seetõttu, et nad jätavad enda vanasse suhtesse liiga kauaks kinni. Muidugi on sellele reeglile erandeid nii naiste kui meeste hulgas.

Tagasi raamatu juurde. Lugemine ise läks ludinal ja poole peal olin üsna rahul, kuigi mõningate detailide kallal norisin mõttes natuke. Aga lõpp kiskus minu meelest küll päris metsa. Jälle see "Söö. Palveta. Armasta"-sündroom. Ükskõik, kuidas naistegelane oma eelnevale elule ja suhetele tagasi ka ei vaataks, siis ikkagi ainus mõeldav õnnevariant on uus mees.... Ma ei vaidlegi, et meestel on naiste elus väga oluline roll, aga see pole ainus lahendus. See ajas mind lausa naerma, et neljast naisest kahe jaoks on "häppi-end" 50-aastane hallipäine leskmees, kelle naine on hiljuti vähki surnud... Ma ei oska seda teisiti nimetada, kui maitselageduseks. Kolmas umbes 40-aastane naine leiab laevareisi ajal suurepärase üheöösuhte 22-aastase süütu rikka naftaseigi pojaga. Miks ka mitte, kruiisidel juhtub ikka selliseid romaane. Aga et selle kähkuka tagajärjel otsustatakse nädala pärast abielluda, naine kolib musulmanimaale ja hakkab sellele rikkale suguvõsale pärijat sünnitama.... No andke andeks, see on igasugusest elus pettunud naise unenäofantaasiast ka tükk maad ebareaalsem lahendus! Ma oleks aru saanud, kui sama lõppstsenaariumi oleks pakutud noorukese blondiini Miina tulevikuks. Noor tüdruk võib tõesti uskuda, et see ongi õnn ja rikka naftaperekonna jaoks oleks sellisel pruudil tarbimisväärtus olemas. Ja lehma-Meeri õnnelik lõpp oleks pigem võinud olla hoopis kohtumine mingi Euroopa riigi jõuka põllumehega, kellega koos käsikäes võrdsete partneritena oma äri edasi ajada.

Kõige enam naisteka-romaani-tüüp oli rikas lesk Margot, kes abikaasa ootamatu surma järel seisis iseendaga silmitsi. Tema "häppi-end" oli väga igav ja klisheelik. Uus rikas lesk, kellega jätkata sealt, kus pooleli jäi. Täielik Rosamunde Pilcher :D Kuigi pean tunnustama selle tegelaskuju loonud autorit, et niisuguse "esindusnaise" elu tagamaad olid üsna hästi lahti räägitud, siiski oleks lõpus oodanud midagi äkilisemat. Kasvõi mõnda nooremat meest, kes lendab rikkuse ja tuntuse peale nagu liblikas tule peale. Või siis huvitavaid suhteid hoopis mõne tema täiskasvanud poja sõbraga. Kellega oleks segiläbi nii füüsiline kirg kui seni harjunud ema-poja lähedusssuhte jätkamine. Või siis oleks selgunud, et rikkus on ootamatult masu käigus haihtunud ja tuleb silmitsi seista eluraskustega.

Kõige etem lõpp oli Marianne lool. Taaskohtumine ja lähenemine tütrega. Ei saa ma siingi norimata läbi. No ei ole ju mõistlik, et tütar, kel raha palju pole, sõidaks korraks Londonisse, kus kruiisilaev randub, vaid selleks, et ema rinnal nutta. Sedasama juttu oleks ta võinud emaga rääkida siis, kui see järgmisel päeval kodumaale laekub. Ja mina ise oleks selle 50-aastasel naisel lasknud hoopis mõnusalt maha astuda sellelt välise sära karussellilt. Lõpetada need kurnavad trennid, alati viimase peal hoolitsetud välimuse tagaajamine ja lasta tal näiteks paksuks minna. Hakata vabalt võtma nii tütre kui meestega. Sellekohane vihje oli täiesti olemas selle karakteri salapattude jutus. Ega see ei peaks tähendama enda täiesti käestlaskmist ja joodikuks hakkamist.

Eks ta ole, autorid pakkusid oma tegelaste jaoks just sellised lõpud nagu nemad õigemaks pidasid. Mis seal ikka, võib-olla ongi nii, et iga naise jaoks on eluloterii peaauhind vaid hea mees. Või ei saa ma naistest aru, nii nagu mehedki tihti ohkavad. Ma ise kahtlustan ka, et ma oleks pidanud ehk mehena sündima. Ega ma ei kurda, mulle meeldib naine olla. Ainult et meeste mõttemaailm tundub minu jaoks tiba loogilisem. Kuigi ega mehedki alati ei oska lõpetada...

Tere, euro!

2011-01-04T09:59:00.018+02:00

Aastanumber on uus juba neljandat päeva, ja raha on ka vahetunud. Tere euro! Alles me laulsime, tere, perestroika... Näe, kuhu see kõik viis, vana hea Gorba niisugust suurt muutust küll ette ei näinud. Ega ka meie teiega. Oleme nii NATOs, euroliidus, Schengeni viisaruumis ja nüüd on meil ametlikult käibel ka ühisraha. Oleme eurotsooni 17.riik, kuigi kõige vaesem. Tegelikult pole see üldsegi paha, sest see tähendab, et Euroopa viie rikkama riigini jõudmiseks on meil edestada vaid 12 riiki :D))) Kreekast ja Iirimaaast oleme mõnes mõttes nagunii juba etemad... Siiski on need igasugused riikide võrdlemised ja edetabelid üsnagi mõttetud ja meelevaldsed. Selge on see, et me ei saagi 19 aastaga teha tasa kõike seda, mida teised on saavutanud märksa pikema aja jooksul. Aga siiski pole elu edenemise tempo kehvem kui esimese Eesti Vabariigi ajal. Annaks taevas, et omariikluse ajaline kestvus pikem oleks!

Mulle isiklikult tähendas eurole üleminek üsna suurt tööd. Arvutisüsteemi ümberhäälestamine, kontrollimine ja kahte andmebaasi topelt sisestamine, nii kroonides kui eurodes. Kõikide dokumendimallide ja programmi seadistuste muutmine. Ja veelkord üle kontrollimine, et kõik klapiks.Mässasin nii vana aasta viimastel päevadel kui uue alguses, et esimese ostja saabudes kõik toimiks. Praegu on asi enam-vähem kontrolli all, kuigi üllatusi võib veel ilmneda. Näiteks tekkis algul meie bilanssi konverteerimise läbi 8-miljoni eurone kursivahe kasum. Uhke värk! Tegelikkuses tähendas see protsessi üha uuesti kordamist, et sellest rikkusest lahti saada. Bilansivälistel kontodel aga kükitavad need summad ikkagi.

Oleksin muidugi võinud tarkvarakonsultandi tellida, kes aitaks need ümberkorraldused ära teha. Paraku pidi seda toimetama aasta lõpus, ja siis oli hädaliste järjekord pikk. Tartus firmal kontorit pole ja nii peab palju aega kulutama siiasõidule, rääkimata sellest, et sõiduaja eest küsitakse sama tunnihinda, mis konsultatsiooni ees. Ja minu kokkuhoidlikkus ei raatsinud maksta nii palju raha, mis ei garanteeri ikkagi täiuslikku lõpptulemust. Nii otsustasingi, et teen juhendi järgi ise kõik ära.

Juulist alates pidi hakkama arvetel näitama eurohindu. Tookord tellisime konsultandi, kes tegi vajalikud seadistused ära. Siis oli nö. Tartu päev ja sõidu eest maksma ei pidanud. Kõik sai andmebaasis nagu korda topeltvaluuta kasutamiseks. Siiski selgus hiljem, et ikkagi oli ta jätnud osa baasvaluutade sidumise toiminguid tegemata. Tookord see ennast tunda ei andnud, aga sellest tuligi nüüd see üüratu kursivahe. Vaatasin oma märkmetest, et mul oli paberile lausa kirjutatud küsimus selle kohta ja ta kinnitas, et mingit probleemi pole. Siiamaani vahetan nendega meile, et saada nõu, kuidas seda viga peaks parandama. Vastuseks tulevad vaid standardsoovitused, mida ma juhendist isegi lugeda võin. Need paraku ei aita ja olen ise juba mõelnud välja plaani, kuidas asi korda teha. Siiski ei ole ma kindel, kas see ei too kaasa uusi segadusi andmebaasis.

Kahjuks jääb minu itinaise karjäär aastakümnete taha ja annan endale aru, et mu praegused arvutialased oskused on väga hapral jääl kõndimine. Võib õnneks minna ja võib ka mitte. Aga eks siis, kui häda käes, jõuab ju ka abi kutsuda. Praegu on selline õnnis hingetõmbehetk, et kõik nagu toimiks, aga ma pole veel alustanud lauskontrolli, mis võib välja tuua veel uusi jamasid. Praegu naudin tulemust ( sain hakkama!)...

Mäletan, kuidas 1992.a. rubladest kroonile üleminek käis. Mõnes mõttes oli see isegi hullem. Arvutiprogrammi meil veel polnud ja pank pidas laekumiste üle arvet. Maksekorralduse viisid panka ja kui ostja arvele raha laekus, siis kanti raha üle tema võlgnikele vastavalt nõuete laekumise järjekorrale. Meie kliendid olid põhiliselt põllumehed ja neil oli tol ajal kehvasti st. raha liikus väga vähe. Pärast rahareformi anti kogu laekumata maksekorralduste pakk pangast meile kätte. Et vaadake nüüd ise, kuidas te võlglastelt raha kätte saate. Kui oleks müügi ajal teadnud, et mitte pank ei hoolitse neilt raha saamise eest (ükskord ikka jõuab järjekord ka meieni), poleks võib-olla suurematele hädalistele kaupa andnudki. Aga me ei teadnud, et reeglid muutuvad. Lisaks kõigele ei klappinud saamata summad meie raamatupidamise andmetega. Kes seda enam teab, oli see panga või minu viga. Eks ma olin tookord üsna algaja raamatupidaja ka ja käsitsi arvestamine oli tõeline hullumaja. Aga üle me sellest saime, võlgu palju kätte saamata ei jäänudki. Varsti valmis ka arvutiprogramm (ise tegin!) ja edaspidi läks elu ülesmäge. Kui virisetakse, et meie põllumajandus on hädas, siis mina seda küll ei väidaks. Pigem ütleksin, et põllumees on põline rikas ja meil vedas, et selles valdkonnas äri alustasime. Kuigi tookord tundus see tõesti kõige viletsam majandusharu olevat. Eks eurotoetused on põllumajanduse arengule kõvasti kaasa aidanud, kui loodus saagile käkki on keeranud. Aga tookordsest nutusest seisust tänase üsna stabiilse olukorrani jõudmist poleks küll julgenud ennustada.

Eile sain veel ühe itialase saavutusega hakkama. Kuna tavakanalite pealt enam suurt midagi vaadata pole ja ma ei oska/taha ka pimedatel õhtutel midagi targemat teha, siis otsustasin Elioni digitelevisiooni hankida. Õigemini teise teleka jaoks, kuna praegu oli see digiboks väga soodsalt müügis. Aga kuidas see kõik ühendada, et edaspidi kahe telekaga (erinevaid kanaleid) vaadata saaks? Kui selgus, et tehniku tellimine maksab 35,8 EUR, hakkas mul taas rahast kahju. Ja nagu ikka sellise kokkuhoiupuhangu ajel, otsustasin ise ühendamise ja seadistuse ära teha. Esimesel katsel jäi asi selle taha, et ma ei ulatanud elektrikappi vaatama, kus need õiged juhtmeotsad on. Redel aga oli suvilas ja suvila lumevangis... Siiski ei jätnud ma jonni, panin tabureti tooli peale ja riskisin luumurruga. Aga kätte ma juhtme sain ja nagu selgus, see oligi õige asi. Läbi raskuste sai ka ühendamine ja installeerimine tehtud. Ja pilt tuligi! Edasi tahtsin endise digiboksi ühendada ühe vana telekaga. See paraku ei õnnestunud, kuna sel telekal polnud scart-otsa. Mul oli küll juhe, kus ühes otsas scart ja teises audio-video pulgad, aga see tulemust ei andnud. Mis teha? Jube kahju oli lindistavast digiboksist, mis kasutamata jääb. Ja siis mõtlesin veelgi geniaalsema lahenduse välja. Ühendasin mõlemad digiboksid sama telekaga, sest telekal oli kaks sisendit olemas ja signaali saavad nad erinevast allikast. Nii saan ühe digiboksiga lindistada ja teisega hoopis teist kanalit vaadata! Küll ma olen ikka tark ja osav!

Laiskus ja kokkuhoid on kaks asja, mis mind alati ajusid liigutama panevad. Kui ei viitsi palju vaeva näha, siis otsid lihtsamat lahendust. Ja kui ei raatsi teenuse eest liiga palju maksta, siis hakkad mõtlema, kuidas saaks seda ise ära teha. Annan endale siiski aru, mida ma suudan ja oskan. Kui autol lähituli läbi läks, läksin teenindusse, mitte ei üritanud pirni ise vahetama hakata või mehele seda ülesannet kaela suruda. See raha pole seda närvidemängu väärt.

Mina olen jõuludeks valmis!

2010-12-23T14:24:00.000+02:00

Niimoodi ütleks mu jõulukaktus, kui ta rääkida oskaks. Nii suure uhke õitesülemiga pole ta varem kunagi täpselt jõuluajaks maha saanud. Kui küsite, et kuidas ma ta nii osavalt ajatasin, siis vaikin salapäraselt. Tegelikult pole mul õrna aimugi.

Mina ise olen kah täitsa valmis, isegi natuke äraõitsenud või üleküpsenud ;) Siiski suudab elu mind ikka veel uute ja ennenägematute elamustega üllatada. Kujutate pilti, mulle tuleb elus esimest korda päris jõuluvana! Parem hilja kui mitte kunagi :D Ei aita siin küpsus ega miski, hirm on nahas, kas salmilugemine ikka korralikult välja tuleb. Nöpsiku ees ei või häbisse jääda, temal on lausa mitu salmi peas. Nii eesti- kui rootsikeelseid. Aga eks ta on juba mõne korra saanud jõuluvana ees esinemist harjutada ka...

Kingituste ostmisega oleme pisut liiga hoogu sattunud. Kui hakkasime jõuluvana kotti ette valmistama, siis selgus, et vist ei tahagi kõik ära mahtuda :D Kott on muidu väga uhke, koduekstrast leidsin.

Tööl saime üllatuse osaliseks. Kui mu sõbranna küsis,et kas teil ka jõulupreemiat makstakse, siis vastasin veidi õelalt, et ega me riigiasutus pole. Täna selgus, et ka eraettevõtjad pole üksnes ahned vereimejad. Kuigi nemad maksavad seda preemiat OMA taskust, mitte mingist "kokkuhoitud reservist", on jõuluhärdus ka nende südamesse pesa teinud. Tegelikult on meil jõulupreemia ära jäänud kogu firma ajaloo jooksul vaid eelmisel aastal. Ja vana dokumendi põhjale uut käskkirja vormistades märkasin, et summad olid isegi suuremad kui 2008.aastal. Masu pole küll veel läbi, aga selgroog sai tal sel aastal murtud.

Olen nii küps ja kogenud kui olen, aga ikka ei suuda kõiki vigu vältida. Kuna eile jäi kuusk ajapuudusel toomata, siis mõtlesin täna töölt tulles selle "möödaminnes" Lõunakeskuse juurest kaasa haarata. Oo, püha lihtsameelsust! Selle kavatsetud "ilusa kuuse" valimisest polnud juttugi, sest kuuski oli väga vähe, ja parkla silmini täis. Sealt väljasõidu ummikust ma parem ei räägi. See, et minusuguseid naiivseid inimesi palju on, ei lohutanud... Aga nüüd olen kodus, kuusk on ikkagi olemas ja jõulud võivad tulla!

Häid jõule kõigile!

Mehhiko.Chitzen Itza

2010-12-15T15:03:00.044+02:00

Miks ma üldse Mehhikosse läksin? Kõigepealt tahtsin ma päikest ja puhkust. Seda oleks saanud ka veidi ligemalt, olgu Egiptusest või Kanaaridelt. Aga nendes maades olen ma juba käinud. Lisaks lõõgastumisele tahaks reisilt midagi veel. Näha teistsugust elu ja kultuuri. Läheduses asuvad Miami ja Kuuba ei ahvatlenud. Minu arust pole Miami kandis peale Hemingway kassi (majamuuseumi) midagi vaatamisväärset ja Kuuba hotellide ligadi-logadi sisustus ja vilets teenindus on pärit nagu meie endi mineviku sovetjuunioni aegadest. Liiga vähe aega on möödas, et seda nostalgiaga meenutada. Sotsialism tekitab minus siiani allergiat. Samal põhjusel pole ma tahtnud Hiinat külastada. Siiski asusin seda viimast seisukohta revideerima, tänu Hiina portselanile.

Mehhiko märksõnaks on muidugi maiad. Peab tunnistama, et ma sellest kultuurist enne reisi suurt midagi ei teadnud. Nüüd olen küll pisut targemaks saanud, aga segane on lugu ikkagi. Selle üle üle vaieldakse vist ka laiemalt, sest giid pakkus meile välja mitmeid teooriad, kust maiad pärit on. Näiteks Aasiast või Egiptusest. Egiptusega on sarnased on nii püramiidid kui hieroglüüfid ja seinajoonistused. Samuti püramiidide paiknemine astronoomililiste tähtkujude järgi. Maiade sakraalehitised on siiski pärit hilisemast ajast kui Egiptuse püramiidid, 600-1200a. pärast Kristust. Infot nende kohta võib leida mitmelt poolt netist, aga räägin seda, mis meie giidid jutustasid. Aga nagu Peep Laja oma videos mainib, räägib iga giid pisut isemoodi juttu.

Riputan siia üles Peep Laja video Chitzen Itzast, mille netiavarustest leidsin. Kuna ei leidnud kohta, kus luba küsida selle eksponeerimiseks, siis loodan, et autor ei pahanda. Väga hea oli seda ajaloolist paika veelkord üle vaadata ja kuulata ka tema asjalikke kommentaare.

Chitzen Itza from Peep Laja on Vimeo.

Käisime kahel ekskursioonil mööda Yukatani poolsaart maiade templeid vaatamas. Esimesena külastasime Chitzen Itzat, kõige kuulsamat ja ilmselt ka kõige paremini säilinud kompleksi. Selle ekskursiooni võtsime ühest kohalikust reisibüroost, mis (teadagi) oli odavam kui inglaste oma. Üllatuseks oli see, et ülejäänud reisiseltskonnast enamuse moodustas hispaaniakeelne rahvas. Sama lugu oli ka meie hotelli külastajatega. Ma olin ekslikult eeldanud, et turist Mehhikos tähendab nö."valget inimest". Kui bussis tutvustati, kes kust pärit on, siis selgus, et rahvast oli nii Brasiiliast, Venetsueelast, Peruust, Argentiinast, Guatemaalast jne. Ilmselt pidi Hispaania omal ajal ikka väga võimas mereriik olema, kuna ta vallutas palju rohkem maid kui Inglismaa.Kõik need riigid on hispaaniakeelsed, kuigi üsna valge nahaga oli see seltskond sellegipoolest :D Kõrvaloleval pildil on noormees Venetsueelast. Nime ma kahjuks ei mäleta, aga pidime reisil oma naabrid meelde jätma, et oleks selge, kas kõik alati bussi tagasi on jõudnud. Seltskond oli kokku korjatud erinevatest hotellidest ja üksteist ei tuntud. Aga õnneks ei läinud keegi tuuri jooksul kaotsi.

Niisugune segaseltskond tingis seda, et giid rääkis kogu aeg vaheldumisi nii hispaania kui inglise keeles. Kuna ta aktsent oli üsna tugev, siis oli raske aru saada, millal üks keel teiseks üle läks. Nii ei saanud ma päris kogu jutule pihta. Aga teise Tulum-Coba reisi võtsime juba inglise reisibüroo kaudu ja kuigi ka selle giid oli kohalik, siis vähemasti käis jutt ühes keeles. Nii et kahe reisi peale sai kokku mingi pildi maiade elust. Lisaks ostsin veel ühe CD, mille abil püüan targemaks saada.
Giid rõhutas, et maiad ei olnud mingid rahumeelsed kütid või maaharijad, nad olid sõdalased. Vaenlasteks olid teised hõimud, sest maiadel ei kujunenudki mingit ühtset riiki. Linnriigid aga sõdisid vahetpidamata. Nii oli ka kaljudesse raiutud piltidel palju kujutatud sõda ja vaenlastega arvete õiendamist. Neid ohverdati hiljem oma jumalatele. Maiade usk oli üsna verejanuline.

Ohverdamise riitus käis nii, et ohver pandi põlvili ja painutati ta keha vibuna tahapoole. Selles asendis ongi alumisel pildil templi tipus kahe samba vahel olev figuur. Seejärel lõikas preester ta rinna terava kivikirvega lõhki, süda rebiti rinnust ja põletati ohvriannina jumalale. Lisaks ohverdati ka oma inimesi ja loomi. Väga julm tava oli nende kuulsa pallimänguga. Seal ohverdati võitja, mitte kaotaja, nii kummaline kui see ka pole. Sest see pidi auasi olema ja nii sai surma mineja otseteed jumala juurde. Huvitav, et vaenlastele sama au osaks sai...

Maiad olid oma templid mingil ajal maha jätnud ja katnud nad prahiga. Miks, selle kohta on samuti mitmeid spekulatsioone. Kas põgeneti vaenlase eest või ammendati ära templi territooriumi õhuke huumusekiht ja enam ei jätkunud toitu. Igatahes toimus see enne hispaanlaste vallutusi. Nagu Coba templivaremetes näha oli, hakkasid varemete peal huumusekihis mõne aja möödudes puud kasvama. Need on seal praegugi, pärast varemete väljakaevamist.

Maiade omaaegne kõrgkultuur viib vägisi mõttele, et nii nende suured astronoomia-alased teadmised kui ka uhked jumalate auks püstitatud templid on seotud tulnukatega. Kes seal maandusid ja elutsesid hiljem kõrgel püramiidide tipus. Nemad olidki maiade jumalad. Miks ei võiks see nii olla? Sest hiljem hääbus see kultuur täiesti ja viimased tänapäeval dzunglisügavustes puhtal kujul säilinud maiade hõimud pidid elama väga primitiivset loodusrahvaste elu. Kui kadus väline tarkuse allikas, kadus ka kultuur. Huvitav, kas jumalatele ohverdamise idee tuli tulnukatelt-jumalatelt, või mõtlesid verejanulised maiad selle ise välja? Oli, kuidas oli, tänapäeva Mehhikos on maiad segunenud hispaanlastega.Kuigi mõned kohatud inimesed tundusid olevat üsna ehtsad maiade järeltulijad. Nad olid lühikest kasvu ja erinesid väljanägemiselt hispaanlastest. Nagu näiteks minu sõber baarmen, kelle nimi on Asterio. Mitte mingi Jose ega Manuel. Aga temast räägin edaspidi.

Kui hispaanlased vallutasid 1524.a.Mehhiko, siis algas ristiusu maaletoomine. Vägisi, nagu see toimus ka meie maal. Maiade vanad ürikud enamasti hävitati, nii pole tänapäeval enam võimalik selle kohta audentset infot saada. Maiadel olid kasutuses nii hieroglüüfid kui ka tähed. Nende kalender erines meie Gregoriuse kalendrist. Selle järgi oli aasta lühem kui meie oma ja iga 52 aasta järel saabub hetk, kui mõlemad kalendrid jõuavad korraks sünkrooni. Kui ma õieti aru sain, siis see olevat juhtunud 1910.a. ja järelikult järgmist kokkusattumist on oodata 2014.a. See hetk pidi olema tähendusrikas ka astroloogiliselt, sest siis asuvad meie 4 lähimat planeeti Päikesega ühel joonel ja mõjutavad üksteist. Mida siis pakuti ka nagu maailmalõpu tärminiks. Samas on kusagil öeldud, et maiade kalender lõpeb 21.detsembril 2012.a ja hoopis siis tuleb maailmalõpp. Elame-näeme...

Hispaanlased lammutasid maiade templeid ja kasutasid kive oma kirikute ehitamiseks. Nüüd on need jälle tagasi toodud ja uuesti üles laotud näiteks kõrval pildil oleva Chitzen Itza palliväljaku seintes. Sellepärast olid kivid seal nummerdatud.

Chitsen Itza on eriline oma akustika poolest. Kõik turistide grupid hõikusid ja plaksutasid seal ja kuulasid siis kaja. Mis oli nagu linnu hõik või langeva vihmapiisa hääl. Milleks see nii oli omal ajal ehitatud, ei tea.

Mis mulje mulle iidsete maiade maailmast jäi? Ei oskagi seda endale täpselt seletada. Egiptuse püramiidid, hauakambrid ja Luxori väljakaevatud kujud jätsid mulle sügavama mulje. Maiade sõjakus ja jumalale inimeste ohverdamine tundusid barbaarsed. Kuigi neil olid suured teadmised matemaatikast, astronoomiast, siiski ei tundnud nad ei rauda ega ratast. Kui turistidele mõeldud etendustel vanu maiade tantse tantsiti, siis elasin nagu sisse sellesse iidsesse maailma. Mida hirmuäratavam sa välja näed (suled, pealuu kujud ja värvilised kehamaalingud), seda võimsam oled. Mida kõvemat lärmi teeb su sõjatants, seda rohkem peaksid vaenlased sind kartma.

Kui ma üksi tegin viimast tiiru õhtuvaikuses mööda Chitzen Itzat, siis jõudis mingi kadunud aegade hingus mulle pärale küll. Aga imetlust mul ei tekkinud, pigem võõristus. Kuidagi müstiline segu kõrgkultuurist ja loodusrahvaste kommetest.

Eneseõigustuseks

2010-12-13T18:33:00.023+02:00

Mida öelda eneseõigustuseks, kui oled millegi peale vihastades käitunud valesti. Andnud hinnanguid ja öelnud asju, mida pärast kahetsed? Kui hiljem rahulikult olukorda analüüsid, saad ka ise aru, et sa tegelikult päris nii ei mõtlegi. Ega midagi mõistlikku polegi selgituseks öelda. Vihastamine pole ju mingi vabandus, kõike peaks suutma rahulikult võtta. Eriti, kui kogu lugu meid isiklikult ei puudutagi. Aga ometi me mõnikord ärritume olukordade peale, mis ei tohiks meile korda minna. Miks see ikkagi nii juhtub?

Võib-olla selletõttu, et järk-järgult on kuhjunud mingid negatiivsed pinged ja siis osutub plahvatuse käivitavaks sädemeks suhteliselt kõrvaline juhtum või inimene. Või on olukorras, milles iseenesest midagi eriti vihastamisväärset polegi, peidus mingi sügavam ärritaja. Miski, mille kordumine lõpuks viib su endast välja. Kes teab? Fakt on see, et aeg-ajalt juhtub, et inimesed ärrituvad ja käituvad ebamõistlikult. Ja ei saa ise ka hiljem aru, mis see oli, mis neile niimoodi mõjus.

Vaatasin paar päeva tagasi telekast järjekordset osa "Klass. Elu pärast. Trööst". Kuigi ma varasemaid "pärast"-sarja seeriad polnud näinud, tundus see osa nagu rääkivat omaette lugu. Ja miskipärast käis see mulle närvidele, tundus ebaloogiline ja võltsi pisarakiskumist täis. Olles esmase emotsiooni ka välja öelnud, sattusin kriitikatule alla. Kuidas ma üldse võin niimoodi mõelda? Analüüsisin ka ise hiljem, et miks ma sellesse nii negatiivselt suhtusin. Kas see oli halvasti tehtud film? Ei saa öelda, sel juhul oleksin haigutanud ja kogu loo unustanud. Oli tegelaste käitumine ebausutav? Pean tunnistama, et, ma isegi kujutan ette, et inimesed võivad just niimoodi reageerida traagilistele sündmustele. Vist oleks kõige parem määratlus see, et mulle ei meeldinud need tegelased. See aga on hoopis teine asi. Järelikult mõjusid nad eluliselt, kui mul nendesse isiklik suhtumine tekkis. Minu vihastamise põhjus võib peituda selles, et olen elus sarnaseid lapsevanemaid kohanud. Nüüd samastasin väljamõeldud filmikangelasi nendega ja kannan tegelastele üle ka selliseid omadusi ja mõtteid, mida tegelikult selles loos polnud.

Suur ärritustegur kogu selle loo juures on see, et MA EI TAHA, et sellised asjad maailmas juhtuvad. Kõik see julmus, mis toimus "Klassi" tegelaste vahel. Et nii ei tohiks olla, et vanemad isegi ei tea, missugused koletised nende lastest on kasvanud. Niisugune oskamatus või soovimatus tegelikkust reaalselt näha on mind alati ärritanud. Või siis niisugune enesekesksus, mis tegeleb vaid omaenda maailmaga ja näeb vaid seda, mis sinna sobib, jättes märkamata muu. Antud juhul ei suuda ma andestada, et haritud inimesed on oma lapsed lasknud nii jõhkraks muutuda, ise seda teadmatagi. Jah, kuigi see on välja mõeldud lugu, aga paraku on ka pärsielus selliseid vanemaid, kes ei vaevu huvi tundma, mis elu nende lapsed elavad ja mida mõtlevad. Ja kui siis tegelikkus ennast valusalt tunda annab, siis ei suuda nad aru saada, kuidas see kõik juhtuda sai.

Aga mõistus, milleks siis see inimesele antud on? Kui Pauli vanemad oleksid olnud näiteks pikamaasõidu autojuht ja müüja, siis poleks see lugu mind sugugi nii palju ärritanud. Ma oleksin ilmselt neile ka kaasa tundnud ja mõistnud, et nad ei saanud pingelise töögraafiku tõttu piisavalt lapse elusse süveneda. Või et nad ei osanud taibata ohu märke. Aga haritud inimeste puhul on see andestamatu. Kaasa oleksin neile tunda saanud siis, kui nad oleksid endale teadvustanud, millal või kuidas asjad hakkasid valesti minema. Ja tunnistanud, et tegid kusagil vea. See kõik poleks olukorda nagunii muutnud, aga see oleks tegelased mulle inimlikumaks ja sümpaatsemaks teinud.

Kes on öelnud, et need pidid olema sümpaatsed tegelased...

Heida armu, Monika!

2010-12-10T14:01:00.031+02:00

Muigasin, kui saabuvat lumetormi nimepidi kutsuti. Selgus, et Monika-nimeline tsüklon on tõesti kõva tegija. Möllab juba teist päeva ja ei näita veel raugemise märke. Lund tuleb nagu kotist.

Eilne töölt kojusõit kulges lumelopasel teel umbes 60 km tunnikiirusega. See polnud veel kõik. Kodus selgus, et maja juurde sisse ei saagi keerata, lumehang oli oma 30 cm paks. Aga mitte see ei ajanud mind vanduma. Hoopis asjaolu, et mehel oli vaba päev ja ta oli seda sihipäraselt kasutanud st. magamiseks. Ja lumelükkamist polnud tal pähegi tulnud. Jätsin auto ohutulede vilkudes tänavale seisma ja asusin lund kühveldama. Kas keegi minu autost mööda mahub, sellest ei saanud hoolida. Enne kui väravaesine puhas pole, ei olnud mul oma autot kuhugi mujale ka panna. Ega mul lumekühveldamise vastu midagi polnudki, aga mind tegi tigedaks, et mees polnud vaevunud üldse mõtlema, kuidas ma koju sisse saan sõita.

Pärast pooletunnist rassimist sain auto värava taha parkida ja ise tuppa minna. Võite arvata, missuguste sõnadega ma meest õnnistasin. Tema aga ütles eneseõigustuseks, et oli oodanud, kuni sadu lõpeb, et siis kühveldama hakata. Seda õnne annab päris kaua oodata... Täna pole veel märkigi, et tuisk ja lumesadu vaibuma hakkaksid. Kuigi lõpuks kühveldas ta õue kaks korda puhtaks ja meie tänavat käis traktor samuti kaks korda sahkamas. Siiski oli hommikul seis selline, et otsustasin oma auto garaazi jätta ja vahelduseks jalakäija-bussireisija elu proovida. Mul oli vaja kesklinna maalima minna, aga kartsin, et mu väike auto võib mõnes kohas sisse jääda. Mees läks oma neliveolisega tööle ja pidi mulle lõuna ajal linna järgi tulema.

Nagu selgus, polnud ka jalakäija elu parem ühtigi. Lumepihu vihises vastu nägu, jalad ja käed hakkasid külmetama ja hangedest läbi murdmine polnud lihtsam, kui neis autoga madistada. Esimene buss ei keeranudki sellesse peatusse sisse, kus mina ootasin. See lõpp-peatuse tagasikeeramise koht oli suurest teest eemal ja lumest puhtaks ajamata. Üritasin järgmisse peatusse minna, aga loobusin mõne aja pärast. Kõnnitee oli lume all vaid aimatav ja kitsal libedal sõiduteel kõndimine tundus samuti vale valik. Jäin sinnasamasse järgmist bussi ootama. See keeras küll peatusse, aga jäi lumme kinni, sest see oli liiga järsk pööre, mida hooga läbida ei saanud. Mõtlesin, et kas peaksin nüüd aitama bussi välja lükata? Siiski pusis buss lõpuks omal jõul sealt välja ja sõit kesklinna algas.

Nii palju, kui mina nägin, oli Tartu linn küll tublisti Monikale vastu astunud. Põhilised teed ja parklad olid puhtad. Raeplatsi ümbrusse olid tohutud lumemäed kokku veetud (vaata pilti). Nendest tehakse ilmselt lastele liumäed. Ka meie küla vahel ajas traktor lausa öösel lund ja hommikul oli isegi ajaleht postkastis. Head uudised aga sellega lõpevad. Kuulsin, et hommikul oli meie valla traktorist rongi ette sõitnud. Traktor puha puru ja mees ise haiglas. Arvati, et ta polnud lumetuisus raudteed märganud. Mis meist nüüd saab? Kes lund lükkama hakkab?

Lugesin, et Padaorus on tõeline kaos, tee on mõlemas suunas autodega blokeeritud ja inimesed on lumevangis eile õhtust saadik. Keegi ei saa edasi ega tagasi. Millal nad sealt pääsevad, ei ole veel selge, kui ilmaolud ei parane. Piisab ühest väikesest avariist, et liiklus ummistada. Kui meie kesklinnast tulles Tähtvere mäest üles sõitsime, siis oli seal üks buss keset mäge seisma jäänud. Leidis koha, kus katki minna :D Sellest piisas, et kitsas tänav ummistada. Keeruline on saada mööda nii suurest takistusest ja samas möödasõitu oodates mitte tagasi libiseda. Meil läks see õnneks, automaatkäigukast ja nelivedu aitasid välja. Aga kardan, et kui seda bussi sealt kiiremas korras ära ei viida, siis ei lase avariid ja ummik ennast kaua oodata.

Ei taha mõeldagi, kuidas selle lumeuputusega hakkama saadakse korrusmajade vahel. Kui lumesahk sinna jõuabki, siis on seal ikka mõni auto ees, mille tõttu korralikult lund ära lükata ei saa. Ja maakohtades, kus lagedatel väljadel tuisk hetkega tee läbimatuks muudab...

Ei oskagi muud, kui paluda, et Monika ometi halastaks vaese Eestimaa peale. Aga talv pole veel alanudki... Mis veel edasi saab, kui juba nüüd kõik kohad lund täis?

Jõulukohustused

2010-12-06T09:32:00.012+02:00

Jõulud muudkui lähenevad ja kohustused ootavad. Mida kõike peab tegema, et jõule õieti vastu võtta. Vahetame kogemusi, kuidas teised inimesed sellesse suhtuvad. Mina olen pigem kergelt skeptilisel seisukohal, aga eks me ikka võrdle ennast teistega. Näiteks niisuguse jõulumeemi abil, mille mulle viskas Sjgelle.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Kui jõulusid poleks, peaks selle asemel midagi muud välja mõtlema, et see pime aeg kuidagi üle elada. Pärast seda algab juba valguse võit ja kevadeootus.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Ikka oma pere keskel. Ja armsal Eestimaal. Lund peaks ka olema.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Eks jõulud olid mingil määral olemas ka hallil vene ajal, kuusk toodi tuppa, ise keedeti sülti ja verivorsti. Aga kas see toimus 24.detsembril või näiteks 26.kuupäeval, sel polnud minu jaoks küll mingit tähtsust. Minu esimene meeldejääv jõulumälestus on aastast 1988. Siis tähistati esmakordselt üldrahvalikult ja väga uhkelt jõule. Olin oma lapsepõlvemaa kirikus, kus oli imeilus kontsert, rahvast murdu ja ka kodus oli suurepärane jõulumeeleolu. Kõik oli veel hästi. See oli mu viimane kohtumine isaga...

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Mul ei käinud jõuluvana, kooli või ema asutuse nääripidudel olin juba piisavalt suur ja salmid hästi peas. Mis seal ikka karta...

5. Parim jõulumälestus?

Vt. punkti 3 vastust.

6. Lemmikjõulutoit?

Ikka klassika: seapraad koos hapukapsastega, verivorstid, pohlamoos, kõrvitsasalat, seened. Ja loomulikult lipsavad märkamatult suhu mandariinid, piparkoogid ja kommid. Kes need küll sinna lauale kiusatuseks pani?

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Kodus, kuhu ootan külla oma tütre peret.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kokkan ja kaunistan kodu. Ehin kuuske ja põletan küünlaid. Kui vähegi võimalik, käin kirikus. Kallite kalmud on nii kaugel, et läbi lume ja tuisu sinna ei sõida. Delegeerin selle ülesande ja mõtlen neile oma kodus küünlaid süüdates. Vahepeal otsustasin ehtsast kuusest loobuda ja ostsin kena fiiberoptilise kuuselaadse asja. Nüüd aga, kui jälle väikesed lapsed majas, peab pöörduma tagasi eheda kuuse juurde. Lapsi ei või butafooriaga petta. Kui, siis ainult jõuluvanaga...

9. Sinu jõulukingisoov?

Mina arvan, et jõulukingitused on laste pärusmaa. Aga mis parata, tuleb ka ise kaasa mängida ja oma kaaskondsete elu mulle jõulukingi otsimise osas lihtsamaks teha. Ehk siis anda vihjeid, mis jõuluvana mulle tuua võiks. Aga siiani pole küll miskit mõistlikku pähe tulnud, igasuguse pudi-padi peale raha raisata ei tahaks. Kõik head ideed on oodatud :D

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Parimad kingid on ikka need, mida raha eest osta ei saa. Hingerahu, armastus, kallid inimesed su ümber. Eriti mu väikesed armsad Nöpsik ja Tipsik.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Ei mina tea, kes on sel aastal hea, kes halb olnud. Eks jõuluvana otsustab. Päris kurvaks ei peaks keegi jääma.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Lootust, et midagi paremat on ees ootamas. Häid mõtteid, hoolimist ja mõistmist üksteise suhtes. Naeru ja nalja.

Viskan jõulupalli edasi LendKonnale, Naisele ja Muusakesele

Ma mõistan, kui teil on muudki targemat teha. Mina olen igatahes reeglite järgi mänginud. Aga kui teie keti katkestate, siis ise teate, millega riskite...

Reisist Mehhikosse. Sisse- ja väljajuhatus.

2010-12-05T12:06:00.022+02:00

Kõigepealt veidi sellest, kuidas see reis üldse teoks sai ja mismoodi me sinna ja tagasi saime. Kogenud maailmaränduritele ei ole selles kõiges miskit keerulist, aga meie oleme siiamaani reisinud enamasti reisibüroo kaitsva tiiva all. Nüüd olime suhteliselt omaette.

Tegelikult oli ka selle reisi ettevalmistamise juures meile abiks üks reisikorraldaja. Vaatasime juba aasta tagasi nende pakkumisi, aga kuna tegu oli meie jaoks tundmatu väikefirmaga, siis ei usaldanud raha neile üle kanda ja jääda sinisilmselt reisi ootama. Oli ju masu aeg ja isegi suuremad firmad läksid muudkui pankrotti. Nüüd jäi silm uuesti nende reklaamide peale ja kuna hind oli poole odavam, kui teiste reisibüroode pakutu, siis tekkis taas huvi. Seda enam, et firma oli aasta edukalt üle elanud, nende kodulehekülg muutunud palju uhkemaks ja foorumitest lugesin nende kohta vaid kiidusõnu. Ja olles nüüd oma reisilt õnnelikult tagasi, ei ole ka meil öelda muud, kui vaid häid sõnu nende aadressil.

Seega julgen seda firmat soovitada teistelegi, kes kaugetesse paikadesse päris omapäi minna ei riski ja pisut abikätt vajavad. Firma Sinu Reisikorraldaja koduleheküljelt saate lugeda, missuguseid sihtkohti nad välja pakuvad. Inglise keel peab suus olema, aga muidu on sinu jaoks kõik ette-taha ära organiseeritud. Ja kordan veelkord, väga hea hinnaga. Meie saime (ilmselt viimase hetke pakkumisena) veelgi soodsama hinna, kui seal nimekirjas on.

Meie reis koosnes kahe ümberistumisega lennust: Tallinn-Helsingi, Helsingi-London ja London-Cancun. Võimalik oleks olnud ka kaheosaline lend, nii et Londonisse oleksime lennanud otse Tallinnast, aga sel juhul oleksime pidanud sõitma Stanstedi lennuväljalt Gatwicki ja see tähendas pärast Londoni saabumist 3 tundi bussisõitu. Seevastu Helsingist startiv lennuk maandus samal lennuväljal. Reeglina tähendab reis Mehhikosse hoopis rohkemate ümberistumiste arvu Euroopas.

Meil tuli ööbida Londonis. Selleks oli meile broneeritud hotell ja antud suurepärased juhendid, kuidas transfeerbuss meid õhtul sinna ja hommikul tagasi lennujaama toimetab. Sealjuures tasuta. Taksosõit oleks ilmselt üsna kalliks läinud. Me polnud varem Londonis käinud ja olime mures, kas suudame orienteeruda suures lennujaamas nii, et õigeks ajaks jõuda sinna, kuhu vaja. Kõik laabus siiski kenasti, sest tundub, et Lodonis on ühistransport väga sujuvalt korraldatud.

Edasi pidi reis Londonist kulgema ühe inglise reisbüroo ThomasCook tiiva all ja London-Cancun oli tšarterreis. Hommikul öeldi lennujaamas, et lendu lükatakse edasi. Ja meie pidime nii vara tõusma, et õigeks ajaks lennujaama jõuda... Nagu ikka, mingeid selgitusi ei antud, miks väljalend hilineb. Mõtlesime, et ehk on kusagil Kariibi merel mõni orkaan jälle möllamas, nagu üks selline äsja just Haiitit laastas. Siiski saime 3,5 tunnise ootamise järel liikuma ja maandusime õnnelikult Cancunis, kus meil olid vastas reisbüroo bussid. Lennuk oli hästi suur airbuss, kus oli igas reas 9 inimest, kokku vist 45 rida. Lennuki istmete vahel oli piisavalt ruumi, nii et kitsikust tundma ei pidanud. Ka tualette oli lennuki keskel alumisel korrusel lausa mingi 5-6 tükki, nii et sellest 10-tunnisest lennust lennust mingeid ebameeldivaid üleelamisi ei saanud. Tagasilennul õnnestus isegi magada, nii et seekordne pikk lend mul kaugete maade külastamise isu ära ei võtnudki. Indiast tulles küll mõtlesin, et miks ma vabatahtlikult endale sellise piinamisviisi olen valinud :D

Tagasilennu graafikus oli üks nõrk koht. Taipasin juba enne reisi, et sealt võib tõrge tulla. Aega Londonis kahe lennu vahel oli vaid 2,5 tundi, lisaks veel tuli arvestada pagasi kättesaamiseks kuluva ajaga. Kuna me lennujaama ei tunne, siis võtab ka edasilennu check-in otsimine aega. Ja kui väljumine Cancunist peaks hilinema, siis ei jõua me Helsingi lennukile. Reiskorraldajad noormehed rahustasid mind, et siis ööbite Londonis ja kindlustus katab kulud. Lisaks aitavad nemad meil seda kõike korraldada.

Tagasilendu alustades tundus, et nii juhtubki. Kõigepealt lükati väljalendu edasi tund aega... Õnneks rohkem mitte, aga Londonis läks nüüd juba ülikiireks. Lisaks selgus täiesti ootamatult, et Helsingi lennuk ei välju mitte samast South terminalist, nagu meile oli öeldud, vaid North terminalist. Selle teadasaamise hetkel oli väljalennuni alla 1 tunni jäänud... Nüüd, kus oli juba üsna reaalne variant lennukist maha jääda ja hakata Londonis ööbimiskohta ja uusi pileteid hankima, ei tundunud see enam sugugi nii lihtne olevat, kui arvasime.

Siiski saime teada, kust väljub rong teise terminali, ja saime ka üsna kähku sinna kohale. Siis veel kiirkapak mööda lennujaama, et leida check-in. Ohkasime pärast seda juba kergendatult, aga see rõõm oli ennatlik. Sest värav nr.105 asus ei-tea-mitme kilomeetri kaugusel lennujaama äärealadel. Odavlend Easy-Jet, teadagi. Nüüd olime eriti kehvas seisus, kohvrid lähevad minema Helsingisse, aga meie jääme võib-olla maha. Ja siis ei saa me ka otse Tallinna lendu valida, sest kohvrid vaja Helsingist kätte saada. See spurt mööda lennujaama vääriks juba medalit. Lisaks ajas mu veel rohkem närvi mehe märkus kusagil poole peal, et näe, tablool on juba kiri "gate closed". Aga peale me jõudsime ja saime ka mingid kohad, küll mitte kõrvuti, sest sellel lennul kohti piletil pole märgitud. Mees mul inglise keelt ei räägi ja nii ma tõlki mängida ei saanud. Aga tühja kah, elame üle, pea-asi et peale jõudsime!

Segadused sellega veel läbi polnud. Mingil hetkel ütleb stjuuardess, et kes on mister X(minu abikaasa). Mis nüüd lahti, kas kiirustades tekkis mingi segadus pagasi või mingite muude dokumentidega? Küsisin, et milles asi. Kas mu mees pole midagi ära kaotanud? Kust mina tean, küsida ka ei saa, sest mees istus tükk maad eemal. Lõpuks lahenes ka see intsident hästi. Mehel oli kaelakott, kus tal oli nii telefon, dokumendid kui ka päris palju sularaha sees. Tualetis käies võttis ta selle käsi pestes kaelast ära ja unustas. Eks sellest jooksumaratonist polnud mahti toibuda olnud ja mõistus veel veidi hajevil. Selgus, et keegi leidis selle koti ja andis ausalt personali kätte. Raha oli kõik alles.

Edasi kulges kõik rahulikult ja plaanipäraselt. Kuigi Helsingis võttis meid vastu lumetorm ja nagu tütar telefonis ütles, ootas Tallinas veelgi suurem tuisk. Aga lennukid maandusid ja väljusid graafikukohaselt. Lund polnud sadanud veel liiga palju ja pärast väljakaevamist käivitus ka meie auto kenasti.

Oodatud sombuse novembri asemel võttis kodus meid vastu imeline talveilm. Selle aasta sügimasendus jääbki vist tänu sellele vahele :D

Mõtlesin, et küll meil ikkagi vedas. Oleksime oma reisi planeerinud nädal hilisemaks, oleks Gatwicki lennuväli olnud parasjagu lumeuputuse tõttu suletud ja Finnairis streik käimas. Tallinna tohututest lumevallidest rääkimata. Jumal ise teab, kuidas ja millal me koju oleksime pääsenud.

Üks äpardunud äriprojekt

2010-12-03T14:12:00.022+02:00

Vähemalt niisugune mõte mulle pähe turgatas, kui vaatasin enne reisile minekut ringi Tartu vana kaubahalli all olevas Hiina portselani müügisaalis. Poes polnud peale minu kedagi ja kui eksiski sisse mõni mööduja, siis keegi ei ostnud midagi. Hiina portselanist vaasid, serviisid ja kujukesed on minu meelest üle maailma hinnatud klassika. Miks siis meil keegi neid osta ei taha? Ilmselt olid noored hiinlased, kes selle kauba kaugelt kodumaalt siia kohale olid vedanud, arvanud, et avastasid turunishi. Ehk olid kuulnud, et meie siin oleme üks arenev turg ja sellist kraami leidub meil vaid antikvariaadis. Paraku tundub nii, et tegu oli valearvestusega. Eestimaalased ei tormanud ostma. Miks?

Matsirahvas, kes ei oska väärtuslikku kaupa hinnata? Või pole see taskukohane? Küllap nii üht kui teist, sest hinnad olid neil ilusatel asjakestel päris kõrged, kuigi juba siis oli alanud allahindlus. Aga peamine põhjus on ilmselt see, et meie kodud on nii praktiliselt sisustatud ja tihti ka kitsukesed. Sellised aristokraatlikud iluasjakesed ei sobi ega mahu sinna. Käisin ringi, imetlesin väljapandud esemeid ja lahkusin samuti tühjade kätega.

Uuesti sattusin sinna eile, kui allahindlusprotsendiks oli välja reklaamitud juba 80%. Tegelikult tahtsin huvi pärast veenduda, kas on tegu tavalise reklaamitrikiga, et poes leidub tõesti üks asjake, mis on nii palju alla hinnatud, aga enamus kaubast on kas vähem alla hinnatud või pole üldse odavam. Selgus, et asi oli aus. Kõik asjad maksid ainult 20% esialgsest hinnast.

Ei tea, kas praeguste hindade tõttu ärkas minus ahnus (jumalamuidu saadud kraam!) või oli lihtsalt kahju neist võõramaalastest, kes peavad kogu selle õrna laadungi uuesti kaugele maale tagasi vedama, aga ma otsustasin seekord midagi osta. Nüüd käis poes ringi juba rohkem rahvast ja umbes iga poole tunni tagant tehti ka üks ost. Ostsin minagi ühe vaasi. Küllap ma kusagile ikka talle koha leian. Ja peagi on tulemas jõulud...

Sellega asi ei piirdunud. Kodus arutasime ja leidsime, et tegelikult võiks meil üks suurem põrandavaas ka olla. Läksin uuesti poodi. Põrandavaas jäi ostmata, sest ei suutnud veel otsustada. Üks kandidaat on kõrvaloleval pildil. Selle asemel tuli minuga kaasa üks väiksem vaas. Meenus, et kohe üks sünnipäev tulemas, kuhu hea see kingiks viia.

Eks ma lähen sinna poodi veelgi ja ilmselt ostan veel mõne vaasi. Näiteks sellise:
Koht, kuhu ta panna, on ka välja mõeldud. Vaasid on ju minu kiiks, kui te mäletate...

Tahtsingi soovitada ka teistele, minge ja vaadake. Võib-olla leiate kena jõulukingi. See müük pidi kestma kuni jaanuarini. Tegelikult on seal ka palju niisuguseid, mis ei ole väga kirjud või rahvuslikus laadis. Lihtsalt ilusad unikaalsed vaasid 100-350 krooniga.

Aga hiinlased ise ei paistnud sugugi õnnetud olevat äpardunud äri üle. Võib-olla polnudki see kahjudega kauplemine, võib-olla olid need jäägid kusagil mujal Euroopas toimunud müügist ja kasum oli nagunii juba saadud. Või maksis mingi Eesti-Hiina kaubandussidemete elavdamise organisatsioon need kulud kinni. Olgu kuidas on, praeguse hinnaga on ka ostja (mina) õnnelik. Kas tõesti on alati küsimus vaid hinnas?

Lisatud hiljem:

Läksin õhtul veelkord tagasi ja ostsin valitud vaasi ära. Olin vist nende ostudega saavutanud kuldkliendi staatuse, nii sain lisaks veel kingituse ja kataloogi :) Sellelt leidsin ka firmat tutvustava kodulehekülje aadressi.

Tegelikult oli kahju, et kohapeal ei olnud võimalik saada infot nende toodete kohta. Eesti keelt rääkiv müüja ei teadnud sisuliselt midagi ja hiinlaste inglise keel oli väga puudulik. Nüüd vähemalt saab internetist üht-teist juurde lugeda.

Taas kodus

2010-11-25T20:26:00.005+02:00

Küll on hea jälle kodus olla!

Aga miks siis üldse peab kodunt ära minema?

Selleks, et saaks aru, kui hea on kodus olla...

Oh, seda kellakeeramist!

2010-10-31T12:23:00.011+02:00

Mina üldiselt ei virise selle üle. Kuigi minu arust võiksime jäädagi suveaja peale ehk nö. vene ajale, nagu vanasti. Õhtul oleks kauem valge ja mõne aja pärast nagunii vahet pole. Kogu aeg on pime. Aga mis parata, pärast ENSV lõppu tuli uue ajavöötmega harjuda. See oli üks vähestest asjadest, mida ma sellest ajast taga igatsen...

Ma oleks kellakeeramise pärast täna pea-aegu häbisse sattunud. Tõusin nagu puhkepäeval tavaliselt, kusagil 9 paiku. Kuna eelmisel päeval olime garaazi koristanud, siis oli täna vaja ära viia taara ja igasugused sorteeritud plastmasstotsikud. Otsustasin, et teen selle kohe hommikul ära, ühtlasi käin ka poes, sest piim oli eile otsa saanud. Kui aus olla, siis õlu ka. Selle viimase ostmisega seoses vaatasin, et kell oleks ikka üle kümne, muidu ju ei müüda.

Aga... ma ei arvestanud kella keeramisega. Õnneks läks nibin-nabin nii, et kell oli üle 11 ehk uuema versiooni järgi üle 10, kui ma kassa ette jõudsin. Mul tuli alles kodus pähe, et kui piinlik oleks olnud, kui mulle oleks öeldud, et kas sa siis ei jõua oma õllejanuga oodata õige kellajani. No vedas mul seekord.

Enne ja nüüd

2010-10-29T13:18:00.038+03:00

Olen minagi sellest põlvkonnast, kellel on õnn (või õnnetus) olnud kahe erineva riigikorra all elada. Sotsialismis ja kapitalismis. Millal oli elu parem? Või lihtsam?

See küsimus jäi mind kummitama, vaadates seriaali ENSV. Kas meenutan seda aega nostalgiaga või äratas see hoopis ebameeldivaid mälestusi? Mina valiksin viimase variandi. Kuigi nooruses sai raskustest kuidagi üle ja meeldivat on meenutada sellestki ajast palju. Nagu Mihhail Lotman ütles, möödunud ajastule hinnangut andes ei maksa segi ajada oma noorusaega ja totalitaarset reziimi. Kuigi noorus on ilus aeg, pole see sugugi vaid lust ja lillepidu. Sel ajal tuleb osata napi elukogemuse baasil teha väga olulisi otsuseid, mis tihtipeale mõjutavad pöördumatult su ülejäänud elu. Tuleb õppida ja raha teenida, pidutseda ja armastada. Tuleb leida oma koht siin päikse all ja õige kaaslane eluteele, sünnitada ja üles kasvatada lapsed. Mis ime, kui nii paljude ülesannete hulgast mitte kõike ei õnnestu täiuslikult teostada. Aga neid vigu, mida ise oleks saanud vältida, ei maksa ajastu kaela ajada. Ei siis ega nüüd.

Üks suur müüt nõukaajast rääkides on see, et kõigil oli tööd. See aga ei tähendanud sageli suurema osa ajast mitte töö tegemist, vaid tööl käimist. Vahet polnud, kas rabelesid või mitte, kätte said oma sada rubla +/- niivõinii. Ja milleks siis nii kangesti pingutada? Kui inimestel tol ajal oleks olnud stiimul rohkem teenida või midagi saavutada, oleks ka siis üks inimene vabalt võinud kahe või enama töö ära teha, ja tööpuudus olekski käes olnud.

Tol ajal polnud pankrotte, töökohad ei kadunud ootamatult. Polnud oluline, kas valmistatavat toodangut keegi vajab või mitte, kõik käis plaanikomitee otsuste järgi. Ja nagu mäletate, sageli anti jaotuskavades või Breznevi pakikeses ühe vajaliku asjaga kaasa kaks mittevajalikku. Kvaliteeti küll kontrolliti, aga seda tegid inimesed, mitte turg. Ja mis kõige olulisem, see raiskamine ja mõttetu töö maksti kinni vene maavaradega. Mis hakkasid selle ajastu lõpus juba kokku kuivama ja "ilus" elu ei oleks nagunii jätkuda saanud.

Noored kurdavad, et tol ajal oli pärast kõrgkooli lõpetamist suunamisega töökoht garanteeritud, nüüd ei pruugigi erialast tööd leida. Mis siin imestada, lugesin kusagilt, et kui tol ajal lõpetas kõrgkooli aastas umbes 7000 tudengit, siis nüüd on see arv 17000. Peale selle on kasvanud tublisti kõikvõimalike humanitaarsetel erialadel õppijate hulk. Muuseume ja teadusasutusi on ikka umbes samapalju, ja sealgi staazikas kaader ees istumas. Kus mujal ikka need humanitaarid endale erialast tööd leiaksid. Õpetajaks, eriti maale, ei taha noored endiselt minna.

Mina sain omal ajal erialase suunamise, mis võiks igati kadestamisväärne olla. Ei mingit sundkolkastumist, töökohtade valik kas Tartusse või Tallinna, sest minu erialal tookord mujal töötada polnudki võimalik. Kõik oleks nagu imetore, kuid elamispinda ei pakkunud ükski asutus. Mõni meie kursuselt, kel mingi vajalik tutvus oli või kes oli eriti kõrgetasemeline spetsialist (lisaks meesterahvas või perekonnata), sai parimal juhul ühikakoha. See oli küll elamiseks kehv variant, aga andis sissekirjutuse. Ja sind võeti korterijärjekorda, mis võis küll olla 15-aasta pikkune. Tol ajal oli linna sissekirjutus möödapääsmatu, et asutus sind tohiks tööle võtta. Sel juhul oli olemas võimalus leida elamiseks mingi üürituba, kui sa sissekirjutust ei vajanud. Kuna sissekirjutatud üürnikust ei olnud kuidagi võimalik hiljem lahti saada, siis keegi võõras polnud nõus sind oma majja ametlikult sisse kirjutama. Hea sõber või sugulane aga ei saanud seda teha, kui tal vaba üldpinda piisavalt polnud (vist 9 ruutmeetrit inimese kohta).

Nii oligi mul suunamisnimekirjast tulevase töökoha valimine täiesti suvaline. Kasvõi pane silmad kinni ja aseta näpp pimesi ühele neist. Palk oli kõigis sama, töö kah enam-vähem ühesugune. Ja lahtris "elamispind", seisis kõigil "ei kindlusta". Siiski andis üks asutus, kelle esindaja suunamisel kohal oli, ka mulle õrna lootust, et ehk saavad nad Tallinnas anda meile, kolmeliikmelisele perele, ühikatoa. Nii valisingi selle koha, kuigi seda lubadust nad suunamistingimustesse sisse ei pannud.

Suvi pärast lõpetamist möödus mul töökoha otsingutes. Panin oma sinise valge kraega kleidi selga ja käisin muudkui suuremate tehaste või instituutide direktorite jutul. Et kas neil pole minusugust spetsialisti vaja kas nüüd või tulevikus. Ja kui selgus, et oleks küll, siis jõudis jutt elamispinnani. Ja seal see ka lõppes. Elamispinnaga oli kitsas. Nagu te mäletate, sai korteri suhteliselt kiiresti vaid ehitaja või mõni kõrge kvalifikatsiooniga keevitaja või mõni muu hädavajalik töömees. Mitte minusugune intelligendihakatis.

Selleks ajaks, kui see suunamiskoht lõplikult pidi teada andma, kas nad on elamispinna mulle leidnud või mitte, oli mul alternatiivne töökoht juba varuks. Õpetajaks väikelinna, millega kaasnes elukoht vanas linnalähedases suletud koolimajas. Mugavusi seal just palju polnud, aga ikkagi katus pea kohal ja edaspidiseks lubadus päris korter saada.

Sõitsin siis kokkulepitud ajal Tallinna direktori jutule. Lõplikku "ei"-vastust kohe ei antudki, vaid paluti järgmisel päeval tagasi tulla. Olin juba väga lootusrikas. Paraku selgus, et ikkagi pole võimalik perele tuba pakkuda, üksik inimene oleks ehk voodikoha saanud. Anti siis mind nö. suunamisest vabaks ja võisin minna, kuhu tahes. Hakkasin kodupoole hääletama, pisarad kurgus.

Saatusel aga oli minu jaoks oma plaan. Mind võttis peale ühe Tartu-lähedase asutuse varustaja. Tal oli veoauto kabiin igasugu kila-kola täis ja kui ta oli kinni pidanud, siis vaatas mind pahura näoga, et kuhu ma su küll siia ära mahutan. Ma veel mõtlesin, et mis sa siis üldse peatusid, kui ei tahtnud endale tüli teha. Tegelikult selgus sõidu jooksul, et tegu oli väga lahke inimesega. Rääkisin oma käigust ja selle nurjumisest. Ja selle peale ütles tema, et vist oli nende asutuses just hiljuti vajatud mingit sellesarnast asjameest nagu mina. Aga sinna see jutt jäi, ma olin tühjadest lootustest väsinud.

Õhtul kodus rääkisin, kuidas mul reis läks ja läksin magama. Egas midagi, kui õpetajaks, siis õpetajaks. Eks mu oma õpetajadki olid arvanud, et see amet võiks mulle sobida. Hommikul ärkasin selle peale, et ema mind üles raputas. Miks ma nii vara tõusma pean? Ema ütles, et selleks, et bussi peale jõuda. Kuhu ma minema pean? Eks ikka seda Tartu-kohta uurima. Ajasin ennast alistunult üles, panin sinise kleidi selga ja läksin.

Ja selle koha ma saingi. See polnud küll päris erialane töö, aga ikkagi samas valdkonnas ja tulevikuks lubati arenguperspektiivi. Korterit poleks üksi minule antud, aga kui mees samasse asutusse tööle tuleks, siis lubati see eraldada poole aasta jooksul. Seniks anti üks ühikatoa pugerik, kuhu last tuua ei võinud. Ja lasteaiakoht lubati samuti poole aasta pärast. Vanemad olid nõus last selle aja veel enda juures hoidma ja nii lõimegi nädala pärast käed.

Nagu selgus, polnud sellel tööl mu erialaste teadmistega midagi pihta hakata. Ja kuna korteri ja lasteaiakoha pärast olime sunnismaised, polnud mul ka uue töökoha otsimine võimalik. Arvasin, et ma ei saagi kunagi teha seda, mida õppisin ja mis mulle meeldis. Siiski läks nii, et pärast nelja-viie aasta möödumist avanes mul võimalus ülemuse puhkuse asendjana sama süsteemi suuremas asutuses käies ennast kõigepealt tuttavaks teha ja siis ka töökohta kauplema asuda. Saingi võimaluse ühe lapsepuhkusel olija asendajaks tulla. See tähendas lõpuks ometi päris erialast tööd, millest olin unistanud. Nüüd oli vaja vanas kohas lahkumisavaldus anda. Konks oli selles,et korter oli nö. ametikorter, ja lahkumise korral pidid välja kolima. Kuigi mees jäi sinna tööle, siis minu lahkumisel võis ikkagi norida, sest see korter oli antud meile tingimusel, et mõlemad seal töötame. Lasteaiakoht oli eraldatud minu töökoha fondist ja see oleks võidud ära võtta. Siiski söandasin selle sammu astuda, sest laps pidi järgmisel aastal nagunii kooli minema. Mul õnnestus lõpuks isegi töölt "lahkuda sõpradena", nii et mind ei hakatud äramineku pärast kiusama. Suutsin juhatajat veenda, et see on mu erialane edasiminek ja imekombel ta aktsepteeris seda.

Rääkisin selle loo võrdluseks tänapäeva noorte probleemidega. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nii oli siis, ja on ka nüüd. Töökoha leidmine pole tõesti praegu lihtne ja korteri saamiseks peavad nad panga silmis armu leidma, et neile laenu antaks. Ja seda siis pool elu maksma. Üürimine pole üldse probleem. Erinevaid võimalusi on siiski tänapäeval palju rohkem. On võimalik saavutada palju suuremat eneseteostust ja ka teenida rohkem raha, mille eest endale lubada asju, millest tol ajal unistadagi polnud mõtet. Kasvõi reisida. Suurenenud on vaid vahed, mis eristavad ettevõtlikku ja õpihimulist inimest ja seda, kes eriti vaeva ei viitsi näha. Ja ärge tulge mulle rääkima, et tänapäeval kusagil raha või võimalusi lollidele ja laiskadele niisama jagatakse. Kui mõni ongi kas kogemata või sahkerdamise teel rikkaks saanud, siis ei pea õnn see tal kaua vastu.

Kinos

2010-10-27T10:19:00.034+03:00

Käisime sõbrannaga kinos. Minu huvi oligi eelkõige kino(maja) vaadata, filmi valik tuli selle järel. Ma polnud pärast Titanicu vaatamist kordagi kinos käinud, ja millal see küll oli? Ammu. Selle ajaga on nii mõndagi muutunud.

Peab ütlema, et täitsa tore oli. Cinamonis olid pehmed mugavad istmed, saali põrand tõusis piisavalt, nii et eesistuja vaadet ei varjanud. Ja keegi ei ajanud juttu ega seganud, nagu kartsin. Viimatise (ikka seesama Titanic) külastuse ajal küsis minu taga istuv laps emalt kogu aeg selge ja kõva häälega, et mis nad seal teevad? Näiteks selle koha peal, kui noored autos nagistasid, nii et aknad higiseks läksid...

Popcorni ja cocat me saali kaasa ei ostnud. Kõigepealt polnudki aega vaadata, mida pakutakse. Ja teiseks, me ei teadnud, kas meie lemmikut õlut oleks tohtinud saali tuua? Ega vist mitte.

Ah et mis filmi me siis vaatasime? Ikka seda kõigi naiste lemmikut "Söö, palveta, armasta". Film ei petnud mu ootusi, oli sisult just nii pealiskaudne ameerika unelm nagu arvasin. Aga vaadata kõlbas see kui kauneid kaugeid maid tutvustav reisikiri. Olen ise nii Itaalias, Indias kui Balil käinud, seega pakkus film mõnusat äratundmisrõõmu. Itaalia oli minu arust kõige nõrgemini esindatud, algul ei saanud aru, mis linnas tegevus üldse toimub. Kas Roomas, Firenzes või hoopis näidatakse Veneetsia kitsaid tänavaid. Ehtsa ameeriklasena piirdus peategelane Rooma ja Naapoliga, sõites korraks vaid külla sisemaale (Toscanasse?), mis minu meelest kehastab Itaalia tõelist ilu. Ja söömine koosnes põhiliselt pitsa, pasta ja spagettide nautimisest. Võrreldes mäkdoonaldsiga on see muidugi kulinaaria tipp. Aga noh, maitseasi. Mulle endale need klassikalised itaalia toidud ei meeldi, aga seal on ka tõeliselt hõrgutavaid roogasid. Mina oleks söömise osa läbi viinud kas Prantsusmaal või Tais, kus minu jaoks on olnud parimad toidud.

Palvetamine ehk Jumala leidmine toimus loomulikult Indias. Ilmselt arvatakse, et see on selleks kõige õigem paik. Vaesus, lihtsad olud, kuumus, moskiitod ja muud ebamugavused peaksid inimese viima võimalikult lähedale taevasele tunnetusele. Lisaks hoopis teistsugune religioon ja kombed, mille alustest sa tuhkagi ei jaga. Mida müstilisem, seda võimsam usk... Nii halearmas oli vaadata, kuidas maailmarändur Liz lehitses lauluraamatut, millest polnud lootustki aru saada. Kui ta Itaalias õppis keelt ja suutis lõpuks restoranis selles keeles tellimuse esitada, siis Indias ta ei üritanudki. Kogu see usu leidmine tundus mulle täieliku butafooriana. Naine vaatas, mis teised ees teevad ja katsus sedasama järele teha. Kuulas, mida talle ütles kibestunud vanem mees või kohalik noor tüdruk ja lootis niimoodi eneseleidmiseni jõuda. Raamatus ehk suudeti seda kõike veenvamalt esitada, et temas toimus tõesti mingi kirgastumine. Filmis aga ohkas Liz kergendatult, kui talle anti ülesanne uusi turiste naeratusega vastu võtta. See oli asi, millest ta aru sai. Ja lahkudes võttis kaasa teadmise, et 20 min. päevas tuleb mediteerida. Kas see peale ühel kohal istumise veel midagi muud peaks tähendama, ei olnud päris selge.

Seejärel rändas Liz taas Bali saarele, kus ta endale mehe pidi leidma, nagu ma ette teadsin. Kogu lugu algaski Bali külastamisega, kus kohalik tark talle ennustas, et ta tuleb sinna tagasi. Kui siis Liz aasta hiljem sama nõia juurde tagasi tuli, ei mäletanud see teda. Nii oleks see võinud ju jäädagi. Aga kui tütarlaps näitas talle joonistust, mis tark talle oli andnud, siis meenus sellele, kellega tegu. Andke andeks, aga märksa loogilisem oleks olnud, kui see Kutut (või mis ta nimi oli) oleks tunnistanud, et sama juttu räägib ta kõigile valgetele turistidele ja see pilt koos tähendamissõnadega on samuti tema tavaline show osa. Pildil oli nelja jalaga kuju, kelle silmad olid joonistatud südame kohale. Jutt juurde käis nii, et püsi kahe jala asemel nelja jalaga maa küljes ja vaata maailma mitte mõistusega, vaid südamega. Väga sügavmõtteline, onju. Nagu ka tema ennustused, ma võiks ka samamoodi mullikesi puhuda. "Sa oled rännumees" - selge see, et kui valge inimene kauget Balit külastab, siis huvitab teda rändamine. Kui ta reisib üksi, siis on tegu ilmselt varasema lahkuminekuga ja südamevaluga. Seega pakkuda kaks abielu - tundub igati loogiline. Üks on läbi, ja teiseks lootus anda on kena zest. Rahaga on ikka nii, et kord teda on ja kord jääd sellest ilma. Vaata kliendile otsa, ja paku, kummas järjekorras asi võiks toimuda...

See naine ootaski kogu aeg, et keegi teine talle ütleks, mismoodi ta peaks mõtlema, tundma ja mida oma eluga pihta hakata. Eks neid tarkuseterakesi pillati filmi jooksul üsna mitmeid erinevate tegelaste suust. Ega need ütlemised valed polnudki, aga mingit terviklikku ja tasakaalus maailmapilti ma sealt küll kokku ei osanud panna. Elizabeth vist kah mitte, kuigi idee poolest pidi ta selle ajaga kõvasti muutuma ja ennast leidma. Igatahes otsingute lõpp oli ehtaameerikalik, ühe naise jaoks on pärast lahkuminekut ja murtud südant ikka parim lahendus ja ravim uus mees. Sellele arusaamisele suunas Lizi kindlasti ka kohaliku naise kindel veendumus: "igal naisel peab mees olema!" Ja ei ole minu asi kahelda, et kas sellestki suhtest midagi paremat tuleb, kui eelmisest. Ausalt öeldes mina aru ei saanudki, mis ta eelmisel mehel ja armukesel viga oli, et minema pidi jooksma. Mees tahtis minna õppima selle asemel, et naisega Arubale sõita ja armuke - oli vist liiga noor ega tahtnud veel tõsist suhet. Aga nüüd uue mehega ootas naist ees kaugsuhe kahe maa vahel tõmmeldes. Ekstaole, algul muidugi väga eksootiline, aga hiljem? No aga see pole minu ega teiste vaatajate mure, mis neist saab. Filmi lõppkokkuvõte oli klassikaline, armastus võidab kõik. Kuigi minu arust ei mänginud osatäitjad seda välja nii, et nende suhetes oleks tunda olnud suurt armastust või ehedat kirge. Kena lisaboonus muidugi, et mees oli jõukas teemandikaupmees :P Täpselt nagu see tark talle ennustaski, et saad uuesti rikkaks.

Arutasime sõbrannaga, et kes oleks võinud Julia Robertsi asemel Elizabethi mängida. Meie arust ta sellesse osasse ei sobinud. Ta on nagu liiga pikk ja kõhn, et mõjuda veenvalt nii naiselikus rollis. Näitlejaoskustest on ta leivanumbrid kaks näoilmet, kas suu kõrvuni naeratus või siis needsamad (botoxist?) pundunud huuled võbisemas sisemisest valust. Oi kui palju kordi ja paljudes filmides ma neid tema ühesuguseid ilmeid juba näinud olen! Seekord pigistati ka mõned üle põse veerevad pisarad välja. Aru ma ei saa, miks teda heaks näitlejaks peetakse ja talle miljoneid makstakse. Hea näitleja annab rolli edasi ikka palju enamaga, kui kahe näoilmega. Arvan, et mõni teine osatäitja oleks suutnud selle tegelase siiski palju sisukamaks mängida. Miks mitte Rachel Criffiths, kes on osalenud seriaalides "Mulla all" ja "Vennad ja õed". Tema tegelased on olnud mõnusalt naiselikult vastolulised ja segaduses, aga samas usutavad.

Ei saa öelda, et ma sellest filmist mingit tarkust kõrva taha ei pannud. Näiteks see, et kui ei seksi, siis muutuvad liigesed kuivaks. Ja meil räägitakse, et see viga kaasneb naistel vanusega... Või siis see, et kui pole kaua aega seksinud ja seejärel kaks nädalat järjest sellega aktiivselt tegeleda, võib põiepõletik tulla :DDD Eks hügieeniga on Balil lood natuke kehvad ka...

Nii et film vaadatud ja keel teritatud. Kartsin et 140 minutit on liiga pikk, aga möödus see aeg päris ludinal. Tagumik valusaks ei jäänud, see on minu jaoks näitaja, et film kõlbab vaadata. Kahetseda seda käiku pole küll põhjust. Heast seltskonnast rääkimata.

Raha või vabadus?

2010-10-01T15:03:00.007+03:00

Milles küsimus, vabadus loomulikult, on tavaliselt esmane reaktsioon. Mis inimene see on, kes eelistab raha? Tõusik, materialist, rikkur jne. Küllap tuleb lugejatel pähe "heale lapsele" rohkemgi häid nimesid.

Eks olen minagi pidanud vabadust "ülimaks kõigist tõdedest...", nagu kunagi laulis Peeter Tooma. Olen rabelenud rahateenimise ahelais ja kurtnud, et aega pole. Ilusateks ja headeks asjadeks. Nüüd, kus mul jupike aega rahaorjusest ennast lahti haakis, ei olegi päris nii, et süda hõiskaks rõõmust. Esimene mõte oli ikka, et kuidas ma ilma selle rahanutsukeseta nüüd läbi saan...

Küll ma kuidagi ikka saan, sest päris ilma sissetulekuta ma ei jäänud. Aga usun, et ma pole ainus, kes mõtetes ja sõnades ülistab vabadust, aga tegelikult orjab ikka truult mammonat. Ohverdades sellele oma kallihinnalisest ajast rohkem kui talle meeldiks. Jah, raha on vaja. Ka selleks, et vabadust täiel rinnal nautida saaks. Igapäeva hädavajadustest rääkimata.

Mina igatahes vaatan nüüd, kust kokku hoida, mitte ei otsi uut orjust kaotatud ahelate asemele. Kui see õnnestub, siis pean saatust tänama, et mind vabastas. Kui aga sellest midagi välja ei tule, siis lõpetan vabaduse idealiseerimise...

Miks?

2010-09-12T10:14:00.000+03:00

Ninataga küsis oma blogis miks inimesed joovad? Eriti huvitas teda, miks naised joovad. Ja lõppes see arutelu pahameelega, et keegi õiget vastust ei andnud. Et MIKS kommenteerijad küll õieti arutleda ei oska? Kuna nimeliselt oli minu vale küsimusele lähenemine tema poolt korduvalt ära mainitud, siis sinna blogisse ma rohkem selgitama ei kippunud. Oma blogis aga võin arutleda just nii, nagu heaks arvan.

Kuna mind ärritas Ninataga suhtumine, siis küsisin endalt samuti, et MIKS? Miks see mind närvi ajas? Eelkõige liiga kitsarinnalise vaatenurga tõttu. Ninataga pakub omakorda alati niisugusele küsimusele vastuseks, et tema kirjutised on peegel ja keda peegelpilt ärritab, sellel just sealt king pigistab. Enda arvates mul alkoholiprobleemi pole, kuigi Ninataga kriteeriumide järgi on mul "viinaviga". Mina joon küll põhiliselt õlut, aga ümberarvestatuna on seda kindlasti rohkem kui tema arvates normaalne on. Tean hästi, mida alkoholism endast kujutab. See probleem on valusalt puudutanud ka mu lähedaste elu. Siiski ei meeldi mulle, et Ninataga lajatab kõigile alkoholitarvitajatele ühe mõõduga. Kõik te olete tulevased alkohoolikud...

Olen sel teemal varemgi arutlenud oma blogis ja arvan, et nii must-valgelt ei saa seda keerulist valdkonda lahata. Inimesed ei jagune kaheks, nagu Ninataga näib arvavat. Ühel pool need, kes tarvitavad alkoholi väga vähe või üldse mitte ja kõik ülejäänud oleksid need, kes juba on alkohoolikud või teel sinnapoole. Tegelikult moodustab minu arvates rõhuva enamuse selline seltskond, kes jääb nende kahe äärmuse vahele. Kes joovad mõõdukalt või ka mõnikord liialdavad, aga siiski alkohoolikuks ei saa. Kes suudavad oma joomise hoida piirides, mis muud elu ei sega. Kõik vajalikud asjad tehakse ära, alkoholi abil aga kas peetakse lõbusat pidu, lõõgastutakse niisama pärast väsitavat perioodi, maandatakse stressi või mõnikord uputatakse ka muret või pahameelt. Kas selline alkoholi tarvitamine on õige ja hea? Võib-olla ei olegi, aga kui palju on meie hulgas täiuslikke inimesi, kes teevad kõike õieti?

Erinevad reeglid alkoholi suhtumises oleksid noorte puhul, kelle organism välja kujunemata ja kelle elutarkus ja kogemus veel napp. Mõned inimesed on geneetiliselt või psüühiliste omaduste poolest viinakuradile kergem saak. Hoiatus alkoholi hukutavast mõjust oleks õigel kohal vaid nende puhul, kes tõesti on riskigrupp. Arvan, et siin blogiringkonnas selliseid just palju pole ja küpsete inimeste valikud alkoholi osas on midagi muud. Aga nendeni, kelle kohta see hoiatus kehtib, see sõnum nagunii ei jõua, sest nemad ei satu seda lugema. Või kui loevadki, siis ei võta nad kuulda nii koolmeisterlikku näpuviibutamist. Need hoiatused ei kalluta allakäigutrepilt kõrvale kedagi. Nii palju kui mina elus olen näinud, teevad alkohoolikud elus kannapöörde vaid siis, kui on omadega põhja jõudnud. Kui käest hakkab libisema nii töökoht, raha, tervis ja kõik muu. Kui lähedased talle käega löövad ja ta lõpuks aru saab, et muud varianti pole jäänud, kui joomise lõpetamine. Õpitakse ikka oma vigadest ja vaid lähedaste OSKUSLIK abi võib anda tulemusi. Kuidas joodiku kaaskondsed teda mõjutada võiksid, seda arutelus paraku ei puudutata. See, kui joodikule korrata, et ole sama tubli nagu mina, ei ole kunagi toiminud.

Ninataga küsimus, miks inimesed (eriti naised) joovad, tundub esmapilgu üsna asjalik. Kui katsuda need põhjused olematuks muuta või siis teha selgeks, et joomine neid muresid ei paranda, siis olekski nagu lahendus käeulatuses. Nagu näitas aga tema arutelu liivajooksmine, ei ole küsimuse vaid sellele aspektile taandamine väljapääs. Aga miks naised otsivad lohutust alkoholist? Sest see on kõige käepärasem ja kiirem tujuparandaja ja auru välja laskja. Ma tean paljusid naisi, kes koos sõbrannadega joovad ära pudeli veini või likööri nina peale, räägivad oma muredest, kurdavad kurba elu, sõimavad mehi ja ülemusi. Mõnikord maandavad nad stressi ka üksi, kui seltskonda pole. Nii on kestnud see aastaid, ilma et neist suuremad joodikud saaksid. Nad pole oma eluga rahul, aga midagi muuta nad ei suuda. Paremat elu ei olegi selliste naiste jaoks kusagilt tulemas, sellesama väikese palga ja viletsa mehega (või üksi) peab lapsed üles kasvatama. Raha reisideks või muudeks suuremateks meelelahutusteks nagunii ei jagu.

Mis oleks alternatiiv? Kas naised peaks unistama sellest, kuidas oma välimust saledamaks ja ilusamaks muuta, et seejärel leida uus hea mees? Või minna kuhugi kooli, õppida uus tasuv amet ja nii muuta oma elu? Kui paljud seda suudavad või kui paljude jaoks see reaalne on? Nii jäävadki vaid lihtsad odavad (ja ajutised) tujutõstmise vahendid. Peale alkoholi on veel teisigi kahjulikke harjumusi, millest lohutust otsitakse. Kes suitsetab nagu korsten, kes vahib telekast andunult seepe, kes ajab näost head ja paremat sisse, nii et kaal muudkui kasvab. Kuigi neid patte peetakse vähem ohtlikuks kui alkoholi, ei ole needki tervisele ja peresuhetele palju paremad. Saun, vann või mõni muu lõõgastusviis on küll kehale hea, aga püsivat tujuparandamise efekti pole sellelgi. Aga kuidas kaotada ära see kurbus ja lootusetus naiste (või ka meeste) elust, mis neid lohutust otsima sunnib, vat see on miljoniküsimus...

Teema iseenesest on muidugi oluline ja vajalik. Võiks arutleda, mida riigi alkohoholipoliitikas võiks teisiti olla, et joomisele noorte seas piiri panna. Kuidas perekonnas peaks suunama lapsi nii, et nad oskaksid edaspidises elus mõistlikult alkoholiga ringi käia. Kuidas muuta suhtumisi laiemalt, et liigjoomist ja sellega kaasnevat vägivalda, perekondade lagunemist, liiklushuligaansust jne. hukka mõistetaks ega tolereeritaks. Sellest on varemgi räägitud mitmel pool ja arutatakse ka edaspidi. Lihtsaid ja kiireid lahendusi pole olemas. Alkohol oli, on ja jääb. Selle ärakeelamised on alati andnud vastupidiseid tagajärgi. Minu arvates satuvad alkoholi mõju alla tihtipeale just nendest peredest pärit lapsed, kus vanematel on alkoholi suhtes väga range keelupoliitika. Vanemate silma alt pääsnuna asuvad nad nagunii katsetama ja kuna mingit eelnevat kogemust pole, siis võib kergesti üle piiri minna.

Tõsi on muidugi ka see, et joomine ühtki probleemi ei lahenda. Aga ta aitab korraks masendavast reaalsusest põgeneda, muudab meeleolu kasvõi mõneks ajaks rõõmsamaks ja siis on jaksu uuesti halli argipäevaga silmitsi seista. Inimesed on erinevad. Mõni võib endale seda väikest rõõmu lubada, aga teise jaoks muutub see kiiresti sõltuvuseks ja probleemiks. Kui ilmnevad esimesed märgid, et alkohol hakkab elu segama, tuleb endale hakata piiranguid seadma. Kui ei suudeta enam korralikult tööl käia, kui raha muu jaoks ei jätku, kui lapsed või kodu hooletusse jäetakse. Aga niikaua, kui inimese elu on kontrolli all, ei näe mina küll näpuviibutamisel või pahakspanemisel mõtet. Igaüks elab nii, nagu oskab. Tahaks tsiteerida laulusõnu, et me elu koosnebki enamasti katsetest "kuidas tulla sellest jamast puhtalt välja iga päev..."

Aastaring aias

2010-08-30T13:47:00.089+03:00

Aeg möödub kiirelt ja sellega kaasnevaid muutusi alati ei märkagi. Me teame küll, et oli kevad, siis saabus suvi ja kohe algab sügis. Aga kuidas muutus loodus ja mu aed sealjuures, on väga huvitav fotode abil taaselustada.Aiavaasis on praegu viies lillevahetus.

Esimesed kevadised rõõmustajad kestsid lühikest aega. Seejärel tulid võõrasemad, mida pildil pole.

Suvised petuuniad pidasid vastu kõige kauem. Kui nad liiga pikaks olid veninud, tuli krüsanteemi aeg.

Samad sinised petuuniad leidsid endale uue koha rippamplis koledaks muutunud puispetuunia Calibrachoa asemel. Taaskasutus ruulib!
Iiriste ja varajase päevaliilia õitepuhang järgnes suurel peenral tulpidele-nartsissidele.
Juuli algus on aeg, kui kevadlilled on lõpetanud, aga suvelilled veel eriti ei õitse. Sel aastal oli mul 10.juulil sugulastega aiapidu. Õnneks nägi aed päris hea välja. Olukorra päästsid moonid ja kollased pärdikulilled vaheldumisi siniste aiakannikestega. Õitsesid ka aiakarikakrad ja lõvilõuad, kohe olid lahti minemas liiliad. Kasvuhoone ees olevad elulõngad õitsesid samuti esmakordselt. Kartsin juba, et neist ei saagi asja.23.juulil tehtud pildil on suvelillede täismäng.Augustis saabus lõpuks jahedam ilm ja vihmasajud. Ja üsna varsti oli vihma juba liiga palju. Tundus, et kõik ilu on selleks korraks läbi ja aiaga pole mõtet enam vaeva näha. Kui aga saabus kuivem ja ilusam ilm, sai aiasõber minus laiskvorstist ja käegalööjast jagu. Rookisin umbrohu välja, viskasin ära koledad rootsikud ja istutasin mõned uued lilled asemele. Vara veel aeda maha kanda. Nüüd naudime sügilillede lopsakust. Moosese põõsal hakkavad õitest ilusad lillad marjad kujunema. Väga dekoratiivsed, aga selle lille asukoht on vale. Sinine raudrohu moodi taim elab tal lausa seljas. Järgmiseks aastaks on moosese põõsale mõeldud uus koht.
Sel aastal istutasin ma grilliplatsi ümbruse lilli täis. Sellega seoses tuleb ilmselt koht ümber nimetada. Suitsuahi juba sai sealt minema viidud, sest kuumus mõjus lilledele halvasti. Grilliahju ei toodudki enam sinna. Hoopis rannatool päikese võtmiseks leidis seal oma koha.

Kui õrnad, arglikud ja väikesed olid kõik taimed kevadel.Ja kui lootusrikas tundus eesootav suvi. Siis aga saabus palavus, mis nii mõnelegi taimele sai saatuslikuks. Daaliad, mis alati on olnud suve sümboliks oma õiterikkusega, suutsid kuivuse tõttu vaid mõned pisikesed nässakad õied punnitada. Need närtsisid enne täelikku puhkemist. Floksid olid samuti nirud ega näidanud õiget ilu, kuigi kastsin neid hoolega.Nüüd on aias olukord muutunud. Vihmasajud leotasid lilled näotuks ja paistis, et selleks aastaks tuleb iluga hüvasti jätta. Daaliad aga said uue võimaluse ennast teostada. Vaid päevalilled nautisid selle suve palavust ja särasid täiega. Kuigi ka neist umbes pooled taimed kuivasid ära. Need aga, mis jäid, olid uhked.Niiet sama lugu, nagu elus alati, millegagi võidad, millegagi kaotad. Maranid suutsid sel suvel teha vaid imeväikesed kahvatud õied. Neid ei päästa vist ka vihm enam. Gladioolid aga on väga lopsakad. Eelmisel suvel nende õied mädanesid ära enne, kui suutsid üleüldse lahtigi minna. Luksuslikult õitses ka üks potilill, mis meenutab gerberat. Istutasin ta aeda maha, sest potis kippus ta alailma ära kuivama. Talle selle aasta palavus sobis imehästi.
Roosipõõsad sel aastal oodatud rõõmu ei pakkunud. Palju istikuid oli talvel välja läinud ja uued ei suutnud kuivuse tõttu korralikult suureks kasvada. Kevadel polnud tulpide lopsakuse vahelt roosipõõsaid nähagi.Juulis õitsesid roosid palavuse tõttu väga kiiresti ära ja nende õied pudenesid juba järgmisel päeval. Ka jäid nende varred väga madalaks, nii uutel kui ka vanadel istikutel.
Nüüd vihmadega on tulnud uus hingamine. Varred kasvasid hoogsalt pikemaks ja tekkisid uued õiepungad. Võib-olla kingib teine õitsemisring selle lopsaka ilu, mis suvel olemat jäi. Kuigi jahedus kipub juba õisi rikkuma.
Pelargoonid on ühed tänuväärsed lilled. Need õitsevad suvi läbi igasuguse ilmaga. Nii peenral kui potis.
Aianurgas kasvav leinapihlakas hakkas suvel kuiva tõttu oma lehti kolletama ja langetama. Päästsin teda kastmisega ja nüüd on tal ilusad punased kobarad küljes. Ta ajab varre küljest ka ausa sirge pihlaka võrset. Ei tea, kas see maha lõigata või jätta.Sel aastal täitsid mu vaase mitmeid kordi võrratud suursugused gladioolid.Ja armsad soojad päevalilled.

Sõnade valimine

2010-08-28T11:37:00.006+03:00

Viimasel ajal on mu blogindus unarusse jäänud. Mitte sellepärast, et mõtted otsa oleksid saanud või midagi enam ei toimuks mu elus. Olen hoopis hakanud rohkem valima, millest rääkida või kuidas seda öelda. Sest sõnadel on suur võim, pea-aegu sama suur kui tegudel. Sõnad võivad palju haiget teha, raskem on nende abil midagi parandada. Seepärast tuleb sõnadega ringi käia väga hoolikalt, sest neid on imelihtne valesti mõista. Ei tähenda seegi, et räägiksin vaid puhast tõtt. Paraku on nii, et emotsionaalsed kirjeldused ei ole kunagi päris tõesed olukorra kajastajad, vaid hetkemeeleolud. Hetk möödub, aga kirjeldus jääb. Aga tõde? See jääb iga lugeja suvaliseks kujutluspildiks.

Nii olengi hakanud hoolikamalt sõnu valima. Ja mis on tulemus? Kaaludes, mida võtta, mida jätta, jõuan enamasti selleni, et polegi mõtet kirjutada. Tõepoolest, milleks? Kas ajaviiteks või meelelahutuseks, kas endale või teistele? Ega seda aega nii laialt käes pole, et teda muudkui viita, ja kas meel ikka on pärast lahedam? Vanarahvas on ammu öelnud, et vaikimine kuld, rääkimine hõbe...

Vaikus enne tormi

2010-08-09T11:23:00.027+03:00

Eile kihutas üle Eestimaa päris kõva torm. Meie olime sel ajal paadiga Peipsil. Kui päris täpne olla, siis hakkas ilm muutuma, kui olime Kalli järvel ankrus. Päike mähkus vinesse ja saabus kummaline tuulevaikus. "Nagu vaikus enne tormi", ütlesime, aga ei mõelnud seda tõsiselt. Mis torm või kust see peaks tulema? Kõik oli nii vaikne ja rahulik.

Kell oli umbes seitse ja ilm jahenes, nii sättisime ennast koduteele. Sõitsime Kalli jõe suudmest korraks veel Peipsile, et hüvastijätutiir teha. Järv oli imeliselt tasane ja sõita oli palju mõnusam kui saabudes, kui laintel kiikumine merehaigust kippus tekitama.

Esimene probleem tekkis sellest, et sellest jõesuudmest järvele välja sõites oli vesi väga madal - 1,5 meetrit. Mees teadis seda küll, aga kavatses selle osa läbida tasase kiirusega. Et märkaks vältida põhjas olevaid ohtlikke kive, millele otsasõit võiks kurvalt lõppeda. Olime kaldast jõudnud üsna kaugel, aga järv ei muutunud sugugi sügavamaks. Korra näitas kajalood lausa 1,3m. Asi hakkas muret tegema. Kas me pääseme sealt üldse terve paadiga? Tagasisõit polnud mõttekas, targem oli ikkagi edasi järve keskosa poole liikuda. Nüüd nentis mees, et ega asjata pole poidega tähistatud järvelesõiduks ohutu rada. Ka tema polnud varem teist teed proovinud ega uskunud, et madalik nii pikalt kestab.

Peipsi oli veel rahulik. Aga kohe, kui me lõpuks sügavamasse vette jõudsime, asi muutus. Järvel olid hetkega tekkinud suured lained, mille peal oli korralik "jänes". Vesi lendas ümber paadi, pritsis aknale ja varjas vaadet. Kus pagana kohas on see poidega tähistatud ohutu laevatee? See pidi ju olema vaid väike kiire ring enne kojusõitu...

Saime lainetel rappudes ja pingsalt koduteed otsides veidi tõelist hirmu tunda, enne kui silm seletas esimest poid. Vaiksel veel poleks selle leidmine sugugi raske olnud, veemöll aga muutis olukorra keeruliseks. Imestasime, kuidas ilm nii kiiresti muutuda võib, kümne minutiga oli tüünest järvepinnast saanud tormitsev meri. Aga nüüd oleme me omal nahal tunda saanud, mida tähendab seesama sõnakõlks, vaikus enne tormi.

Linna jõudnud, nägime igal pool murdunud puid ja saime aru, mis oli juhtunud. Hea, et niigi läks. Aga mis meid kodus ees ootab? Polnud meeles, missugused aknad lahti jäid. Kartsime, mida tuul on lendu viinud või ära murdnud. Arvuti jäi tööle, sest äike ja tuul pidid alles kusagil öösel pärale jõudma...

Õnneks polnud meie pool asi hull. Üks lill aknalaual oli ümber kukkunud, sest kaks nurgaakent olid praokile jäänud ja sealt sai tuul hoo sisse. Majal oli katus peal, elekter oli alles ja arvuti korras. Prügikast õues oli ümber paisatud, suitsuahju kaas lendu läinud ja mõned päevalilled ja daaliad murdunud. Kasvuhoone katuseakent oli ka pisut väänatud.

Loodus on ikka uskumatult võimas, ohtlik ja ilm võib muutuda ülimalt kiiresti. Ega siin palju ette näha või vältida polegi võimalik. Siiski oleks see lahkumisring Peipsil tegemata võinud jääda. Aga võib-olla oleksime siis hoopis tagasiteel mõne murduva puu alla jäänud...

Hind

2010-08-05T10:42:00.005+03:00

Kõigel on hind ja ükskord saabub aeg arvete maksmiseks. Maksta tuleb ka nende asjade eest, mida uskusid tasuta saavat. Nende hind on eriti kõrge, nende eest tuleb anda ära hoopis rohkem ja palju olulisemaid väärtusi kui raha. Külma arve tegemine on küll variant, aga see pole lahendus pikemas perspektiivis. Varem või hiljem saab võlg su kätte ühel või teisel moel.

Kas ma kahetsen seda, mille eest nüüd maksma pean? Jah ja ei. Muidugi, kui oleksin ette teadnud, millega see lõpeb, poleks seda teinud. Või kui täpsem olla, oleksin teinud teisiti. Aga tol hetkel oli see ilmselt vajalik ja nii see läks. Seega, mis mõtet on kahetsusel...

Tundehetk

2010-08-03T14:51:00.011+03:00

Kuigi ma ise luuletusi kirjutada ei oska, siis luuleliseks lähen mõnikord ikka. Teiste poolt kirjutatu abil.

Seda tohutult kuuma ja tundeküllast 2010.a.suve võiks jääda meenutama Leelo Tungla luuletus:

See ainumas, seesama lahendus

mõrule tarkusele,
külmale teadmisele,
kibedale abitusele,
ülekeevale jõule,
tigedale tüdimusele,
väsimusele, väsimusele,
igatsusele
haprale usule,
lamedale tuimusele,
tumedale aimusele

üksainus seesama
lahendus:
armastus.

Tuhandenäoline, ainukordne,
ainsanäoline, tuhandekordne
armastus,
milles rõõm mõõdab su suurust,
mure muudab su sügavust.

Need luiged oma poegadega... Kui nad oleksid maalitud või padjale tikitud, siis tunduks see naivismi või kitšina. Aga nähes neid niimoodi ehedas looduses, oli lihtsalt imeline. Eriti veel sobival hetkel ja vastavas meeleolus...

Aeg on käes

2010-07-26T23:19:00.000+03:00

Aeg on käes
teha väike paus.
Aeg on käes
olla enda vastu aus...