tag:blogger.com,1999:blog-78886551762117575512024-03-18T18:54:56.518+02:00ajakajaAeg kaob, rõõmud jäävadBiankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.comBlogger216125tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-42900698208594517052024-03-17T23:53:00.006+02:002024-03-17T23:53:55.466+02:00Magada tahaks<p> Ja ma mõtlen magamist öösel, aga mitte püeval. Õhtul ei taha mul uni tulla ja öösel ärkan ebasobival ajal üles. olgu see kell 3 või 5.</p><p>Aga päeval tahaks ma kogu aeg magada. isegi kui ma annan pärast hommikusööki järgi kiusatusele veel korraks suigatada, kui ööuni polnud piisav, siis see ei tähenda, et ma pärast ärkamist väljapuhanud oleks. Ikka uimane ja unine. Kuni pärast lõunasööki kipub jälle tukk peale. Ei, mulle meeldib, kui uni ise,ilma tablettidetta tuleb, aga valel ajal. Ja ma kahtlustan, et süüdlane on mu uus antidepressant.</p><p>Jah, nagu räägitakse, algul lähebki asi hullemaks, aga siis peaks hakama paremaks minema.Olen nüüd 3.nädalat seda rohtu võtnuid ja kogu aeg olen nagu vati sees, uimane, teovõimetu-Perearstiga kohtun nädala pärast. kui selleks aajaks pole olukord paranenud, lobun uue rohu katsetustest. Olen lihtsalt vanamoodi masendunud ja teovõimetu, aga mitte unine.</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-69641856696097899012024-02-24T23:36:00.004+02:002024-02-24T23:37:45.335+02:00Eesti Vabariik 106<p> Kui ma ütlen, et vaatamata igasugustele kriisidele ja sõdadeale pole meie EV kunagi nii hästi elanud, saan ma ilmselt palju vastuvaäiteid..</p><p>Ma ise olen pensoionär ja mu elukaaslane on töötu. Aga ikkagi sõime me tänasel EV aastapäeval nii ahjulõhet koos ahjukartuliga,. lisaks eeelroana erinevaid juustusid viinamarjade, oliivide ja maasikatega. Juurde jõime Proseccot, mahla ja mullivett. Pärast lisandus kohv ja kook.</p><p>Ei, ma ei ole rikas, aga selline pidualud on meil paljudel. Mul on lisaks EV aastapäevale sel ajal ka sünnipäev, siis ma mäletan hästi,mis ma tookord peolauale panin. Kartulisalat, kotletid ja endatehtud letso ja sissetehtud kurgid. Aga pidu sai peetud, kuigi asjaolusid raskendas Tartu Maraton,mis alati toimus justsamal nädalavahetusel, kui mu sünnipäev. Ehk nagu kogu vorsti-ja viireriressurss oli suunatud, teadagi kuhu ja mul oli oma kartulisalatisse vajaminema vorsti hankmine keeruline-</p><p>Peetud me need mu sünnipäevad said, ja lõbus oli ikkagi. Aga pean tõdema, et nii hästi, kui me praegu, pole me kunagi elanud.</p><p>Me sööme keset talve viinamarju, maasikaid, kooke ja toorsalateid, milles me 30 aastat tagasi poleks undki näinud.</p><p>Ja ikka vingume, et meie valistus teeb kõike valesti. Muidugi, eks ikka saaks paremi alati teha . Aga no common... Millal meil enne parem elu või kindlam kaitsevõime oleks olnud?</p><p><br /></p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-79772133445054547162024-02-08T23:38:00.005+02:002024-02-09T16:23:16.382+02:00Aasta 2024,jaanuar<p> Jah, mulle tundub ka, nagu Ritsikule, et selles pikas ja masendavas kuus oli 154 päeva. Aga nüüd on ta lõpuks läbi. Mitte et ma arvaks , et veebruar kiiremini kulgeks või rõõmsam oleks. Kuigi ma olen igal aastal oma sünnipäeva õhtul täheldanud, et veebruarivalgus akna taga on ilus ja lootusrikas. Aga sinna on veel aega.</p><p>Hetkel on kõik ikka masendav, nagu kahel viimasel aastal. 1. veebruaril tuli teade mu kursakaaslase ja sõbranna surmast. Ta läks halva enesetundega detsembri keskel arsti juurde ja suri poolteise kuu pärast. Võib-olla, kui ta oleks hoolsam olnud arstide külastamises, oleks ta verevähk varem avastatud ja oleks midagi veel teha saanud.</p><p>Igatahes pani see fakt mõtlema omaenda surelikkusele. Ja selle valguses küsisin oma eks-mehelt, et kuhu ta tahab, et tema tuhk maha sängitataks. Kas sünnipaiga kalmistule, kus eriti ruumi pole ja kuhu ta tütar üldiselt ei jõua, või ta praeguse naise ema kõrvale hauaplatsile, kuhu tütar käima ei hakka, või siis meie Tallinna hauaplatsile, kuhu veel kedagi maetud pole ja mille saime seetõttu, et mu elukaaslane jagas oma suure platsi pooleks ja vormistas teise poole mu tütre nimele. Te ikka teate, et hauaplatsi saamine väärikal surnuaial pole lihtne. Mees lubas mõtelda.</p><p>Ega minugi mõtted hauaplatsi osas enam väga abstraktsed pole. Mu hea perearst soovitas günekoloogi juures kontrollis käia. Kuna mul kaebusi polnud, siis pole ma seal oma 10 aastat käinud.Aga nüüd, seoses soovituse ja mõningate ebatavaliste survete tekke tõttu alakõhu piirkonnas,võtsin selle käigu ette. Ja kuigi olin kindel, et lahkun sealt kinnitusega, et kõik on korras, nii see ei läinud. Paraku suunati mind edasistele uuringutele. Kas on tegu vähiga, kas tuleb operatsioon, saan teada aprillis, kui lähen haiglasse, kus tehakse hüsteroskoopia ehk proovitüki võtmine emakast. Seda protseduuri nimetatakse samuti operatsiooniks ja see toimub üldnarkoosi all.</p><p>Kas ma kardan? Muidugi. Aga mis tulema peab, see tuleb. Ja nagu räägitakse,see vähivorm areneb aeglaselt. Niiet elame-näeme. Täna rääkisin oma sõbraga, kes on sama asja üle elanud, ellu jäänud juba üle 20 aasta, niiet hoian positiivset suhtumist. Esmaspäeval on mul pereaarsti aeg, eks küsin ka tema ekspertarvamust, et ega aprillini ootamine liiga ohtlik pole antud diagnoosiga.</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-52888863733785814532024-01-18T15:52:00.008+02:002024-01-18T23:13:47.050+02:00Muudatused<p> See, et mulle muudatused ei meeldi, on juba ammuteatud tõsiasi. Eriti, mis puudutab tehnilisi vidinaid.</p><p>No nagu minu uue auto puhul. EI ole enam CD-plaadi mängijat. Ma alati valisin pikema sõidu jaoks oma CD-kogust sobiva komplekti ja sõit läks palju kiiremini. Nojah, ilmselt saab need CD laulud kirjutada mälupulgale ja siis kuulata. Esiteks, see tegevus nõuab lisaaega ja teiseks, ma ei tea, kuidas/kas ma saan soovi korral ühe plaadi või artisti pealt teise peale ümber lülituda. Kolmandaks, on mu autol USB pesa teistsuguse, väiksema mõõduga kui minu mälupulga ots. Jah, ostsin ülemineku jubina, aga no milleks küll peab vana täiesti ära kaotama. Seda enam, et autos on 2 USB pesa. No üks võiks olla väiksem ja teine vanamoodi. Ja neljandaks, mu praegusel vanal läpakal veel on CD auk, aga uutel enam pole. Vana läpakas hädaldab juba kogu aeg, et Windows7 ei sobi ega ole turvaline. Aga ma ei usu, et see üsna eakas läpakas suudaks Windows10 jooksutada, kui isegi see peale lasta panna.</p><p>Üleüldse tundub, et CD mängimine tuleb ära unustada. Proovisin oma läpakat sobiva HDMI juhtmega telekaga ühendada, et saaksin CD kuulata oma teleka soundbariga. Ei ühildunud, kuigi elukaaslase samuti üsna vana läpakas suutis küll nii pildifaili kui CD signaali saata telekasse. No milles küll asi on?</p><p>Mul on suhteliselt uus CD-mängija, aga sellel on väljundiks ainult need vanamoodsad pulgad ja uuematel masinatel jälle selliseid sisendeid pole. Ei tea, kas on saada mingit ülemineku jublakat pulkade pealt HDMI sisendisse?</p><p>Esialgu mängib see CD- mängija vaid mu ürgvana raadiokombaini küljes. Aga selle heli pole enam suurem asi.</p><p>Kui rääkisin naabrimehele oma plaanist uut läpakat osta, siis ta pakkus välja, et võib mulle mõne kasutatud, aga päris kobeda arvuti leida. Ma siis mõtlesin, et uus on ikka parem, aga nüüd tundub, et tulebki leida selline kasutatud arvuti, millel on CD auk ja Windows10 ja mis ühildub mu teleka soundbariga.</p><p>On kellelgi veel soovitusi, kuidas ma oma CD kollektsiooni ikka edasi kuulata saaks? Tütar ütleb, et Spotifys või Youtubes on kõik olemas. Aga vat ei ole kõike ja ma tahan OMA plaate kuulata. Mu muusikakeskusel on CD mängija rikkis ja kardan, et tänapäeval keegi neid enam ei parandagi. Uut osta ei taha, sest sellega ühildub mu vinüülplaadi mängija. Uuega aga ei pruugi see enam sobida.</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com10tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-60887473700284546752023-12-21T22:52:00.024+02:002023-12-22T12:48:09.584+02:00Kes kardab hambaarsti?<p> Põhimõtteliselt, ma ei karda, aga sinna minekut lükkan edasi nii kaua, kui vähegi võimalik. Ei mingit regulaarset kontrolli või probleemide ennetamist. Või võtan käigu ette siis, kui see on majanduslikult kasulik.</p><p>Mul hakkas just läbi saama 2-aastane garantiiaeg, kui mulle tehti sild. Paraku tundub, et see natuke loksub. Proteesiarstile, kes selle paigaldas, aega enam ei saanud. Võtsin siis aja samast kliinikust teisele arstile, et ta vaataks üle , kas on probleem proteesiga, või mitte. Lisaks tahtsin ma oma kahte esihammast jälle uuesti juurekontsiku peale üles ehitada, kuna mu eelmine arst seda soovitas. Nende sisse hakkasid juba tulema lõhed ja muud kulumise märgid.</p><p>Lisaks mul oli peenike plaan teha üks hammas vanal aastal ja teine uuel aastal, et kasutada ära 2 aasta haigekassa hüvitis. Aga kuna kummalgi mu eelmistest hambaarstidest polnud vanal aastal enam aega, siis läksin uue arsti juurde, kes tegeles nii proteeside kui tavalise hambaraviga.</p><p>No kõigepealt ma põdesin muidugi varast vastuvõtuaega, et kas ma olen selleks ajaks väljamaganud. Ja kas olen võimeline autoga sõitma jne. Lisaks helistasin eelmisel õhtul tütrele jõuluettevalmistuste teemal ja küsisin, kuidas lastel läheb. Mida ma poleks pidanud tegema. Sest midagi head sealt kuulda ma ei saanud. Seega oli selge, et sellise ärevusega, mis mul nendest uudistest tekkis, ma magama ei suuda jääda ilma alkoholita, nagu plaan oli. Siiski suutsin kogusega piiri pidada, et mitte riskida variandiga, et minna hommikul hambaarsti juurde lõhnadega.</p><p>Ärkasin hommikul normaalsel ajal, olles maganud 7-8 tundi. Super! Ka alkomeetril polnud mulle etteheiteid. Sõitsin siis autoga Sikupilli keskusesse, kust edasi kulgesin bussi ja trammiga. Kesklinnas ma autoga ei sõida.</p><p>Hambaarsti juures läks kõik hoopis teisiti, kui olin oodanud. Ta ütles, et esihammaste taastamise asemel valguskõvastuvate materjalidega, mida ma 2 korda olin teinud, oleks mõistlikum panna kroonid. No mis loomulikult on kallimad. Aga arst, kes teeb nii proteese, kui tavalist hambaravi, vaatab asja laiemas plaanis. Ja seda mulle varem polnud soovitatud. </p><p>Selleks, et seda visiiti mitte asjata raisku lasta minna, tegi ta mulle 4 hamba hambakivi eelmalduse ja lihvis mu kasvatatud esihambaid nii, et need nägid palju paremad välja, kui enne. Selle hambaarsti ma võtan. Iseküsimus on, mitu krooni ma järgmisel aastal teen, kas 2, 4 või 6, nagu ta sovitas. Nüüd ei teagi, kas kasutan jaanuaris oma vana arsti juurde kinni pandud aja ära ja küsin, mis tema arvab sellest plaanist. Või otsustan ise, kuidas toimida. Kõige lihtsam on muidugi üldse mitte midagi teha.</p><p>Ahjaa, see hirm, et linnas kõnniteed on konarlikud või libedad, ei pidanud paika. Kuna mu hambaarst asus linnnavalitsusest 200 meetri kaugusel, olid seal kõnniteed puhtad ja ideaalses korras.</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-70666982895889620742023-12-19T18:47:00.012+02:002024-01-11T14:31:45.020+02:002023<p> Aasta pole küll veel läbi, aga miks mitte teha väike tagasivaade. Kui midagi uut ja huvitavat lisandub, saab ju juurde kirjutada.</p><p>Ilm on muidugi hukas. Talv oli kuu aega enne tegelikku talve algust ja nüüd, kui kalendri järgi talv algama peaks, on väljas täielik märtsisula, aias lainetavad veeloigud, kõnniteed on klaaslibedad. Ainus erinevus märtsist on, et väljas on kogu aeg pime.</p><p>See oli minu jaoks väga raske aasta. Hädasid ja õnnetusi tuli uksest ja aknast, nii tütre pere tervisemured, mu elukaaslase 2 operatsiooni ja endal ilmnesid ka igatsugu uued hädad. Mu hommikune tabletivõtmine täienes 3 uue rohuga ja õhtune 1 uue tabletiga. Hea uudis on ehk see, et mõni häda, nagu seedimisprobleemid ja maovalud andsid järele. Ja ka see rahustas, et sai ära uuritud, et neid ei põhjustanud mitte mingi sõraline. Ilmselt oli üks tegur tohutu stress, mis muidugi praegusekski lõppenud pole. Hakkasin ka võtma AD, kuigi pole kindel, kas need mu olemist parandavad. Aga ilmselt oleks ilma nendeta asi veel hullem. Nüüd ma suudan ikka aeg-ajalt midagi ette võtta, kuhugi minna ja vajalikud toimetused ära teha. Ja mu uni pole küll eriti hea, aga vähemalt näitab mu aktiivsusmonitor, et sügavat und on viimasel ajal umbes 20%. See annab parema väljapuhkamise tunde. Vahepeal praktiliselt polnudki sügavat und.</p><p>Olen sel aastal 3 korda kukkunud. Ei teagi, miks, enamasti poolunes unerohu mõju all ringi kooserdades. Ja kuna põlv teeb mu liikumise kohmakaks, siis pole palju vaja, et jalg millegi taha kinni jääks. Aga positiivne on see, et kuigi sain päris korraliku sinika, siis ükski luu pole murdunud. Ilmselt tänu sellele, et joon väga palju piima ;) Mu ämm, kes on samuti kukkunud, murdis esimesel korral käeluu ja teisel korral sai mõra kaelalülisse. Mul on ünneks paremini läinud-</p><p>Virisemine on kasutu ja seetõttu meenutangi neid hetki, mil oli hea ja huvitav. Muidugi tähendas see enese sundimist, aga kui kodunt välja sain, läks päris kenasti. Suutsin täitsa võõraste inimestega suhelda nii ämma juubelil kui mehe sõbra juubelil. Seal sai isegi tantsitud, mida ammu pole juhtunud. Käisime Bonnie Tyleri kontserdil, kus mu selg ja jalad said kõvasti vatti, aga kokkuvõttes oli väga tore. Lisaks said ära peetud kõik perekondlikud tähtpäevad ja mõnikord isegi saime kokku tütre perega niisama. Nagu näiteks eelmisel nädalal selleks, et tähistada mu uut autot. Kuigi sellega seotud toimetused väsitasid mind hullupööra, aga praegu olen juba taastunud ja rahul oma valikuga. Igati armas ja tubli auto. Kuigi algul nutsin natuke oma vana autokest taga, aga nüüd olen harjunud.</p><p>Autosõit ja tähistamine olid küll raskesti ühildatavad asjad, kuna alkohol kuulus menüüsse. Aga saime ka selle probleemi minu jaoks väga hästi lahendatud. Kõigepealt sõitsin oma autoga tütre juurde, kus siis väimees sellega lapse ratsutama viis ja sai nii oma proovisõidu tehtud. Kuna ta pidi 2 tunni pärast lapsele nagunii järgi minema, siis lahendasime me tütrega selle ajaga 2 Proseccot ära ja seejärel viis väimees mu koju. Minu auto jäi nende poole ja järgmisel päeval tõi tütar selle mulle ära, väimees omakorda viis tema koju. Vahepeal oli kaalumisel minu jalgsi koju tulek ja järgmine päev bussiga autole järgi minek, aga selline lahendus oli super.</p><p>Selle aasta algul suri mu vend. Kuigi surm pole kunagi meeldiv sündmus, aga sain distantsilt matuste ja urni maha matmise organiseerimisega hästi hakkama. See sisaldas suhtlust venna eks-naise ja poegadega, kellega meil just eriti lähedased suhted pole, aga seegi kulges ladusalt. Lisaks veetsin sellega seotud kena jaaniõhtu oma kunagises kodukohas, kus kohtasin väga armast inimest. Mul on praeguse ilma tõttu hea meel, et ma enam ei pea venna hakkamasaamise pärast muretsema. Kui teed on lummetuisanud, elektrit pole ja ta ei saaks endaga enam hakkama. Need mured on nii tema kui minu jaoks lõppenud.</p><p>Reis Tenerifele oli just äsja, ja sellest olen rääkinud. Siiski pean eraldi esile tõstma meie<a href="https://kanaaridelmaarikaga.com/ekskursioonid/" target="_blank"> saare ringreisi Maarikaga</a>. Maarika oli ammusel ajal mu kolleeg ja andsin talle teada, et tulen ja tahan temaga ringreisile tulla. Ütlesin talle küll oma hotelli ja reisi kuupäevad, siiski jäi täpsustamata, millal ja kuidas see ringreis täpselt toimuks. Kui saabusime Novatoursi otselennuga Tenerifele, siis reiskorraldaja jagas meile bussis hotelli sõidu ajal ekskursioonide kava, kus oli sees saaretuur Maarikaga. Ainult et see toimus juba järgmisel päeval ja vabu kohti väikeses bussis oli vaid 6. Pidime kiiresti otsustama, kas proovida kohad kinni panna või loota, et Maarika teeb meile eraldi tuuri. Kuna reisikorraldaja tuli maha meie hotellis ja saigi meid ekskursioonile vormistatud. Mis oli õige valik. Sest selgus, et Maarikal oli terve nädal tihe graafik ja võib-olla polekski tal meie jaoks aega jäänud. Lisaks Novatoursile tegi ta ka teistele reisfirmadele giiditööd, lisaks individuaalreisid.</p><p>Kuigi reisikorraldaja soovitas õhtul käia ja otsida üles koht, kus meid peale võetakse, ei jaksanud me seda teha. Lootsime, et leiame ka hommikul õige koha üles tema juhendite järgi. Nii lihtne see siiski polnud. Kui ta ütles, et esimeselt ringteelt tuleb paremale pöörata, siis nende ringtee oli kolmnurga kujuline. Hea, et me küsisime kohalikelt, kuidas õige hotelli juurde pääseb. Ega nemadki teadnud, aga nende Google Mapsi abiga saime juhatust. Jäime küll veidi hiljaks, aga nagu reisikorraldaja ütles, Maarika ei jäta kedagi maha. Nii ka läks, lisaks oli ta meile broneerinud kohad esiritta. Mis tähendas seda, et saime nii temaga vestelda, kui ka mägiteel sõites totaalse adrenaliinilaksu. Eriti Masca külla sõites, kus tee oli ainult üherealine, aga vastu tuli alailma teisi autosid, nende hulgas kogenematuid juhte rendiautoga. Aeg-ajalt pidi meie bussijuht pidama bussi kinni ja minema neid juhendama, kuidas me üksteisest mööda pääseme. Üks pidi sõitma natuke teelt kõrvale kraavi ja teine tõmbama oma sõiduki kuristiku servale. Kuna tee kulges serpentiinina mööda mäekülge nii, et alailma tuli teha 180-kraadine kurv, kus polnud näha , kas keegi vastu tuleb. Selleks andis juht enne kurvi signaali. Meie bussijuht oli muidugi tõeline proff, aga hirm oli ikkagi. Aga see oli ilmselt selle ekskursiooni üks tõmbenumbreid. Sellega võrreldes sõit mägisel maanteel, kus 2 sõidurida, oli lausa puhkus. Kuigi ka see tee keerutas mäekülge pidi edasi-tagasi.</p><p>Mis aga selle ringreisi eriti huvitavaks tegi, oli see, kuidas Maarika rääkis nii Teneriife ajaloost, põlisrahvastest ja Hispaanlaste vallutussõdadest, samuti sellest, mida saarel üritati kasvatada enne, kui selle põhisissetulekuks sai turism. Lisaks rääkis ta tänapäeva elust, haridusest, maksudest ja kõigest muust. Nii head giidi pole ma pärast Itaalia Ulvet kohanudki. Soovitan soojalt, kui satute Tenerifele.</p><p>Ees ootavad jõulud ja aastavahetus. Stressan neid juba ette, aga küll ma hakkama saan. Vähemalt ütlesin ära, et elukaaslase ema ja poja jõululõunatele ma ei tule. Nagunii pean tegema oma pere jõulusööke ega võta ette rohkem, kui kanda jõuan. Täna pidin koristama elamist, aga selle asemel asusin hoopis blogima. Küll jõuab, jõuluni veel mitu päeva.</p><p>Egas midagi, loodame, et uus aasta tuleb parem. Lõpeks see sõda ja meie kõigi tervisemured saaksid leevendust. Ilusaid jõule kõigile ja ehk kohtume taas uuel aastal!</p><p><br /></p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-47981261960034890632023-12-07T16:10:00.016+02:002024-01-10T19:17:28.376+02:00Tagasitulek<p> Olen soojamaareisilt tagasi juba üle nädala, aga muljeid kirja panna pole jaksanud. Kõigepealt muidugi tuli tegeleda lumeuputusega, mis kodus ees ootas. Üks hea naaber oli visanud puhtaks teeraja aiavärvavast terrassini, et me oma suvejalatsitega ei peaks üle põlve lumes sumpana. Teine naaber jälle oli ka minu majaesiselt kõnniteelt lume ära lükanud. Suured tänud neile mõlemale. Aga praegu tundub mulle küll, et talvisel perioodil ma enam soojale maale minna ei taha. Kuigi seekord pidi olema sompus ja pime november, mille eest põgenesime, aga ootamatult tuli hoopis täiemahuline talv maha. Niisugune hang ootas meid koju jõudes. Täpsemalt, olime juba natuke kühveldanud, aga kokku kulus kahekesi poolteist tundi, et kõik puhtaks saada. Kõige hullem oli auto puhastamine, sest vahepealse sulaga oli lumi kinni külmunud katuse ja akende peale. Ka elupuuheki koormat pidime kergendama, muidu oleks oksad ära murdunud.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj590XkK-qyJVOjzhHrSNk1gRt7vAOX0WvRXhBI6Gfl2XwoW4JyaXCSGUrM0pQxaHkIS3ZbohBNYAxXQD2ymd9HHFbYJulVVTQNW2xa77gFc5Qw_QiWOxT7bXJ_qdAd_iO7-QUOJTYCqW6D3WkYedmZA5GQ-CB2oJ6A9WKlRd7nQ127oatCnxxzyBHby69u/s1210/tenerife22.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1210" data-original-width="908" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj590XkK-qyJVOjzhHrSNk1gRt7vAOX0WvRXhBI6Gfl2XwoW4JyaXCSGUrM0pQxaHkIS3ZbohBNYAxXQD2ymd9HHFbYJulVVTQNW2xa77gFc5Qw_QiWOxT7bXJ_qdAd_iO7-QUOJTYCqW6D3WkYedmZA5GQ-CB2oJ6A9WKlRd7nQ127oatCnxxzyBHby69u/s320/tenerife22.jpg" width="240" /></a></div><br /><p><br /></p><p>Kohanemine sellise ilmamuutusega on alati mu kehale raske olnud. Üks päev on suvi ja järgmine päev juba talv. Ja nii sain seegi kord koju jõudes köha ja nohu. Lisaks veel kõigi reisiga seotud elamuste maha rahustamine, mis tähendas kehva und ja väsimust. Nüüd olen enam-vähem tavalise elurutiini jälle kätte saanud, aga see lõputu lumelükkamine ja auto akende sulatamine on jube tüütu. Ja talv pole tegelikult veel alanudki.</p><p>Tegelikult sai see reis ette võetud selleks, et uurida, kas meist võiks ka mõneks kuuks kliimapagulane saada. Nimelt elab Tenerifel mu kunagine kolleeg ja tema abiga oleks ehk võimalik leida mõni sobiv elupaik. Siiski sai selgeks, et juba nädal suvitamist on küll ja küll, ja kauem ei kannataks ma võõral maal olla. Mida seal päevad läbi teha oleks, ja kodus läheks kõik hukka. Lumi mataks elamise ära ja kes teab, mis majas juhtuda võib, kas läheb küttesüsteem rikki või tuleb mingi uputus. Tütre või naabrite kaela seda kõike jätta ei saa. Niiet tuleb see lõputu talv ikka kodumaal üle elada. Praegu on loodus nagu ilus talvemuinasjutt, aga sula ja libedus ei jää nagunii tulemata. Vahepeal juba oli olnud sula, millele järgnes lumesadu ja külm, ja nii teed kui kõnniteed olid lumekonarusi täis. Keeruline nii jalgsi käia kui autoga sõita.</p><p>Kojulennul saime hakkama ikka täieliku rumalusega. Nagu sinnasõidul, nii pakkisime ka tagasitulekuks oma joped kohvrisse. No et lennujaamas need välja võtta ja selga panna. Ja ometi olime kuulnud ilmateadet, et et Tallinnas ootab ees lumetorm ja mitme lennukiga oli juhtunud, et need pidid maanduma Tallinna asemel Riias, kus siis veedeti öö hotellis ja edasi sai alles järgmisel päeval. Vaevalt küll et kohvri vahepeal kätte oleks saanud, et jope selga panna. Ja siis oleksime pidanud pluusiväel selle kõik läbi tegema. No tõesti, kus mu mõistus oli, kui nii lolli otsuse tegin. Vaatasin lennukis, kui enne maandumist inimesed hakkasid paksemaid riideid selga panema, et kas oleme ainsad, kes suveriietega lennukist maha tulevad. Üks mees oli veel peale meie. Õnneks läks meil kõik hästi, Tallinna lennujaam võttis meid vastu ja lennukist saime toru kaudu otse lennujaama sisse, ei pidanud bussiga seiklema. Ka kohver ei läinud kaotsi, niiet lõpp hea, kõik hea. Eks teised reisijad vaatasid meid ka kerge muigega, ja kui hakkasin oma kaaslasest pilti tegema, siis pakkus keegi et teeb meist koos pildi nagu lõunamaa asukatest.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><span style="text-align: left;">Lisaks päevitamisele, söömisele ja saare ringreisile, oli meil üllatav kohtumine. Nimelt oli meil vanas firmas kolm osanikku ja meie omaaegne sekretär Maarika töötab Tenerifel giidina. Ringreisil koos temaga just arutasime, et üks mees käis Tenerifel paar kuud tagasi, nüüd olen mina ja Maarika veel küsis, et ei tea, millal siis kolmas mees tuleb. Ma ütlesin, et küll ta varsti tuleb, nagunii käib igal pool maailmas golfi mängimas. Ja selgus, et tema pere tuligi 3 päeva peale meid, ja sattus lennujaamas juhuslikult kokku Maarikaga, kes ütles, et mina ka samal ajal siin. Nii võttiski R. minuga ühendust ja saime kokku. Üllatavalt soe ja südamlik kohtumine oli, kuigi firma lõpetamisel jäid meil kõigil väikesed okkad hinge ja vahepeal polnudki üksteist näinud.</span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><p>Hotell oli meil uhke, süüa sai hästi ja meri oli aknast näha. Kui muidu on rand laavakiviklibune, siis meie rand oli üks vähestest liivrandadest. Tõsi, ka see liiv polnud kollane, vaid hall, aga ikkagi mõnus. Käisime iga päev korra ka ookeanis, sest vesi oli soe, siiski oli basseinis enda vette kastmine mugavam. Kui viimasel õhtul läksime ookeaniga hüvasti jätma, selgus, et sel päeval oli väga suur laine. Vaatasin, kuidas Tom lainetega võitles ja mõtlesin, et mina vette ei lähegi. Siiski nägin ära, kus laine murdus ja sellest eespool oli väga hea laineharjal liuelda. Saingi soovitud kaugusele vette mindud ja mitu ilusat liugu tehtud, kui tuli üks eriti võimas laine, mis just minu kohal murdus ja tonni vett mu peale kukutas. Niipalju siis jäi järgi mu hommikul pestud peast ja koolutatud soengust. Hea, et trikood seljast ei löönud. Mul on ükskord sedagi juhtunud, et suur laine ujukad jalast lõi. Vähemalt ei kadunud nad ära, kuidas muidu veest välja saaks. Ütlesin Atlandi ookeanile hüvasti ja kiirustasin randa, enne kui uus laine mu kätte oleks saanud.</p><p>Kuigi kojusõit tundub alati lühem, aga seekord oli see nii ka päriselt. Kui sinna lendasime seitse (pikka) tundi, siis kojusõiduks kulus ainult 6 tundi. Maandudes läksid mul kõrvad nii lukku, nagu mitte kunagi varem pole juhtunud. Maa peal läks üks kõrv lahti, aga teine oli kinni ka pärast magamist. Kartsin, et nüüd tuleb arsti juurde minna, aga pärast lumekühveldamist nina nuusates läks ka see kõrv lahti. Kuigi veidi imelik ta tundub, aga loodan, et midagi suurt viga pole.</p><p>Kaaludes nüüd reisi plusse ja miinuseid, tundub, niipea mind see ei tõmba. Kodus ikka kõige parem.</p><p><br /></p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-14726738667239171782023-11-15T22:53:00.012+02:002023-11-16T16:29:28.725+02:00Otsused<p> Ma olen alati olnud suur kõhkleja, kas teha nii või naa. Ja kõige lihtsam variant on olnud otsuse edasilükkamine.</p><p>Nüüd, kui olen hakanud võtma AD, tundub, et olen muutunud otsustavamaks. Või tegusamaks. Otsustasin ära, mis variandile ma lähen oma autosaagaga ja suutsin oma firma üürikorteri uputuse remondi suhtes samuti samme astuda. Ehk kutsuda remondimees töö mahtu hindama ja võtta ühendust ülemise korteri omanikuga ehk kahju põhjustajaga. Kuna see inimene oli venekeelne, siis enne talle helistamist otsisin Google Translate-st vajalikke sõnu. Kuigi ma üldiselt oskan vene keelt, aga palju on ununenud ja spetsiifilisi sõnu ei mäleta ammugi. Ja kusjuures, väga meeldiv üllatus oli see, et mees rääkis head eesti keelt ja oli täiesti koostöövalmis. Leppisime kokku, et kuna seekordne kahjustus pole eriti suur, siis äkki jätaks kindlustuse asjast välja. Nagu selgus, eelmine kord võeti omavastutuse summa maha nii minult kui temalt ja suure tõenäosusega jääb töö maksumus alla meie mõlema omavastutuse summast.</p><p>Automüügiküsimuses tundub, et lepin autofirma pakkumisega. kuna minu enda kuulutuse ostuhuvilisi on küll mõni olnud, aga pakkumised on madalad olnud. Seega, kui minu auto läheb hinda aastal 2025, kui uuel autol rakendub esmaregistreerimise maks umbes 2000 euri, võiksin oma auto eest saada samuti turuhinda, ehk 2000 eurot rohkem, kui praegune autofirma pakkumine. Aga lihtne matemaatika näitab, et võitu pole nagunii. Seega roomasin alandlikult oma meeldiva automüüja juurde ja küsisin, et kas minu valitud laoauto on veel alles. Selgus, et keegi teine on ka selle vastu huvi tundnud ja talle on tehtud pakkumine. Müügimees lubas uurida, kui kaugel asjaajamine uue kliendiga on.</p><p>Ja kui ta teatas, et ma võin selle auto saada, kui kohe otsustan, siis seda ma ka tegin. Küsisin, kuidas ma saaks auto ära broneerida, sest enne reisi ma tehinguga nagunii ühele poole ei jõua. Pealegi ei taha ma, et mu tutikas auto mu äraolekul üksi õue peal seisaks.</p><p>Selgus, et kui ma maksan 10% ettemaksu, on auto mind ootamas pärast reislt saabumist. Täpselt nii ma tegingi, ja olen oma otsusega rahul. Laoautosid on veel, aga mitte seda värvi. Auto võib olla mistahes marki, aga värv peab meeldima. Nii oli, on ja jääb, vähemalt minu jaoks.</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-76723295302554718162023-11-08T23:23:00.008+02:002023-11-08T23:32:33.841+02:00Mis oleks, kui...<p> Olukorras, kus ma praegu olen, mõtlen, et parem oleks, kui ma poleks...</p><p>Kõigepealt, kui ma poleks näinud seda VW laoautode reklaami, et odavalt jne., siis ma poleks kogu seda jama isegi mitte alustanud, et müüa oma vana auto ja osta uus.</p><p>Tegelikult täiendati mulle tehtud müügipakkumises reklaamis olnud hinnale veel mitmeid baashinnale lisanduvaid asju. Hellow, kuidas see võimalik on, laoauto on ju täielikult komplekteeritud ja peaks minema müüki täpselt sellise hinnaga, nagu reklaam välja pakub. Mitte lisama sinna 2400 ekstrasid. Hääküll, osa sellest võeti jälle hinnasoodustuse abil alla, aga kas laoauto pakkumise hind ei peaks olema täpselt see, mis reklaamis kirjas?</p><p>See oli mu esimene viga, et ma sattusin selle reklaami peale ja uskusin seda.</p><p>Aga kui mu vana auto tõstuki-ülevaatus kinnitas, et kõik on Ok, ja ma saan 1000 eurot rohkem oma vana auto eest, olin õnnelik. Sinnamaani, kui mu eks leidis kuulutuse, kus minu autoga analoogilist autot müüs firma palju kallimalt. See pani mind kahtlema ja vihastama, et mulle nii vähe pakuti.</p><p>Kui ma sellest firmaga rääkisin, siis tõmmati otsekohe selle auto hinda 16500 pealt<a href="https://www.auto24.ee/soidukid/3960394"> 14500</a> peale. Arvasin, et see on vaid minu pakkumise allatoomiseks. Otsustasin ise oma autot müüma hakata.</p><p>Ja nüüd kahetsen seda otsust. Kui nad oleks selle hinna valguses minu auto eest 12000 eurot pakkunud, oleksin tehingu sõlminud. Aga nad jäid minu auto hinna suhtes endise pakkumise peale.</p><p>Novot, ja nüüd olen nagu vanas tsirkuse- lauamängus. Mu kuulutuse peale pole tulnud mingeid normaalseid pakkumisi, olen kaotanud veelgi oma ööund, ja mõtlen, milleks. Oleks/ poleks neid vahepealseid infokilde olnud, oleksin müünud oma auto 11000 eest ja ostnud uue auto. Nüüd olen kulutanud 55 eurot kuulutuse peale ja homme maksan 55 eurot vana auto rehvivahetuse eest. Ja mis ma selle eest saanud olen? Ainult kukkumise väljale nr.1 ehk parem, kui ma seda kõike poleks proovinud.</p><p>Oleksin õnnelik uue auto omanik ja võiksin rahulikult reisile minna.</p><p>Aga võib-olla polnudki autovahetus nii hea idee?</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-3295788859724130912023-11-06T23:02:00.013+02:002023-11-08T11:42:25.723+02:00 Mustamäe loodJälle kord maandus mu postkasti kiri pahastelt naabritelt Mustamäel, et korter 24-s mängitakse muusikat, liiga valjusti, et nende laps ei saa magada. Korteri omanik olen mina, ja seal elab Tom, mu elukaaslane oma tütrega.
Kui tuli esimene kaebus, et muusika on liiga vali, rääkisin sellest oma elukaaslasega. Ta väitis, et see polnud kaugeltki mitte vali, aga lubas õhtuti mitte kõlaritest mängida. Andsin talle veel kõrvaklapid, millega muusikat kuulata.
Ja täna tuli uus kaebus, et korterist 24 tuleb vali muusika ja laps ei saa magada.
Nojah, eks ma reageerisin, nagu korteriomanikule kohane. Palusin anda täpsed kellaajad, millal muusika liiga vali oli, et teaksin, kumba süüdistada, kas Tomi või tema tütart.
Ja lisasin ka selle märkuse, millest räägib laul "Mustamäe valss": "Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik..." Nagu Tom väitis, kuulis ta kõigepealt neid hääli, kui see titt tehti ja siis lapse nuttu, nii ööl kui päeval.
Aga kaevata saab ikka muusika kohta, mitte lapsetegemise või selle tagajärgedest tulnevate häälte üle.
Aga kui pahandustekitaja on Tomi tütar, siis annan talle ikka täie rauaga. Sest ta on mind ikka kordades ära vihastanud.
Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-10935571997426001002023-11-01T20:55:00.003+02:002023-11-02T23:51:12.546+02:00Turuhind<p> Kui ma alustasin oma läbirääkimisi autofirmaga uue auto ostmise ja minu vana auto tagasiostmise hinnavahe üle, siis ütles mulle mu kliendihaldur, äärmiselt sümpaatne ja usaldusväärne mees, et nemad pakuvad tagasiostuhinnaks 20% alla turuhinna. Igati loogiline, nende kasum ja müügikulud. Mulle pakuti 7 aastat vana ja väikese läbisõiduga igatepidi hästihoitud auto hinnaks 10000. Kui asi edasi arenes ja auto läbis tõstukikontrolli, küsisin, et kas siis, kui kõik on okidoki, võiksin saada 1000 eurot lisaks. Oligi kõik hästi ja lubati 11000 eurot mu vana auto eest.</p><p>Ja siis pidi mu eksmees kõik ilusa (autofirma vaates) ära rikkuma. Ta nimelt leidis kuulutuse, kus minu autoga absoluutselt samaväärse auto eest küsis seesama automüügifirma 16500 eurot. Vahe mulle pakutava vahel on rohkem kui 20%. Arvasin, et tegu on komisjonimüügiga ja helistasin firmasse, et soovin ka komisjonimüüki. Mu eks ütles, et oma eelmise auto oli ta justnimelt autofirma komisjonimüügi abil müünud. Kujutlesin, et selle keerulise osa, ehk suhtlemise potsentsiaalse ostjaga ja maksmise võtab firma enda peale, vahendustasu eest muidugi. Lisaks selgus eile, et mu väga meeldiv kliendihaldur läheb puhkusele ja minuga tegeleb asendusmees. Kes väitis, et komisjonimüügiga nad ei tegele. Esialgu oli kurb, aga praegu tundub, et see on just hea asi. Kui mu vana müügimees ütles, et mu vana auto tagasiostuhinda pole võimalik tõsta, siis uus mees peab tegema oma otsuse. Kas ikkagi tõsta hinda või kaotada klient..</p><p>No tõesti, ma võin minna Tartusse, kui seal komisjonimüük toimib, ja ühtlasi osta ka uus auto sealt.</p><p>Uus poiss lubas rääkida kasutatud autode müügimehega ja homme mulle teada anda, mis hinnaga võiks mu vana auto tagasi osta. Nagu ta ütles, 16500 on veidi ülepakutud hind, aga arvan, et näiteks 15500 võiks täiesti õige turuhind olla. Vaatame, mis pakkumine homme tuleb</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-2159955000076395112023-10-27T23:17:00.015+03:002023-10-28T00:24:40.853+03:007 aastat armastust<p class="MsoNormal" style="line-height: 115%; margin-bottom: 10pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;"><span style="font-family: arial; font-size: medium;"><span>Viimase 7 aasta jooksul on mu elus olnud palju armastust.</span></span></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: 115%; margin-bottom: 10pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;"><span style="font-family: arial; font-size: medium;"><span>Kõigepealt algas see sellega, et veetsin 2015/2016 aastavahetuse
Egiptuses koos oma sõbranna ja lapselapsega. Et ravida murtud südant ja leida
uus elu. Ja see aastavahetus oli täis armastust, ma ei mõelnud siis ei minevikule ega kavandanud
tulevikku. Olin lihtsalt hetkes, nagu nad soovitavad.</span><span> </span></span></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: 115%; margin-bottom: 10pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;"><span style="font-family: arial; font-size: medium;"><span>Kui koju jõudsime, tuli meie ellu Kevin, 4-kuune
kutsikas. Kes nõudis palju hoolt ja tähelepanu, aga kes andis vastu ka palju
armastust. Nüüd on ta koera-aastates juba vanahärra, ja kui tütar tahtis uut
noort koera ta kõrvale võtta, et leevendada vältimatult tulevat kaotust,
keeldusin ma otsustavalt. Kuigi nad oleksid seda saanud teha ka minult
küsimata, siis ilmselt nad ikkagi võtsid kuulda minu nõuannet. Kevin on juba
vana koer, ega taha mängida uue kutsikaga. Neist ei saa enam sõpru ja laseme
Kevinil käia rahus oma igavikuteed, kui aeg tuleb, ja kui leinaaeg läbi, siis
kaaluda, kas keegi uus koer teda asendab või mitte.</span><span> </span></span></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: 115%; margin-bottom: 10pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;"><span style="font-family: arial; font-size: medium;"><span>Järgmisena ostsin 2016.a. aprilllis endale esimese
päris oma auto. Nimetasin teda FB pildi peal oma elukaaslaseks ja kavatsesin
temaga koos olla "kuni surm meid lahutab".</span><span> </span></span></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: 115%; margin-bottom: 10pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;"><span style="font-family: arial; font-size: medium;"><span>Paar kuud pärast seda leidsin tõelise elukaaslase,
kellega siiani koos oleme. Muidugi on olnud mitmeid momente, kui mulle on
tundund, et väärin muud. Viimati näiteks nädal tagasi. Aga järgmisel hommikul
otsustasin hoopis ühise reisi ära tellida, mille käigus loodan, et me murekohad
saavad lahenduse. Ja kui ei saa, eks siis vaatab edasi...</span><span> </span></span></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: 115%; margin-bottom: 10pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;"><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Aga mis puutub autosse, siis langesid minu jaoks sel sügisel kokku
reklaam, massipsühhoos automaksu teemal ja isiklik terviseprobleem. Nimelt on mu
vasak põlv vana vigastuse tõttu valulik, ja mõnikord takistab see mul
autosõidul siduripedaali lahtilaskmist. Nii ma mõtlesin, et parem oleks, kui
mul manuaalkäigikasti asemel oleks automaatkast. Ja kui siis mind hakkkas
pommitamma VW keskuse reklaanm, kus laoautod<span style="mso-spacerun: yes;">
</span>on soodsa hinnaga, siis küpses minus truudusemurdmise mõte oma palavalt
armastatud autole.</span><span style="font-family: arial; font-size: large;"> </span></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: 115%; margin-bottom: 10pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;"><span style="font-family: arial; font-size: medium;"><span>Esialgu käisin autosalongis lihtsalt vaatamas, kuidas
see soodsa hinnaga uus autokandidaat välja näeb. No ei olnud küll nii kena, kui mu
vana armastus, aga igasugu uusi vigureid oli tal küljes. Küsisin siis, et mis
te mu vana kallima eest oleksite nõus maksma. Vastus viibis terve päeva. Kusjuures
ma arvan, et nii heas korras ja nii väikese läbisõiduga autot taheti pakkuda
mõnele tuttavale. Lõpuks tuli hinnang. See<span style="mso-spacerun: yes;">
</span>oli täpselt seal piiri peal, millest ma alla poleks andnud.</span><span> </span></span></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: 115%; margin-bottom: 10pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;"><span style="font-family: arial; font-size: medium;"><span>Siis vahepeal tegi mu eks ettepaneku, et võiksime
autod omavahel ära vahetada. Mina saaksin 2 aastat noorema väiksema
automaatkäigukastiga auto, millel suur läbisõit ja tema minu 2 aastat vanema
manuaalkastiga auto, millel väike läbisõit. Esialgu tundus see hea plaan. Aga
siis hakkasin mõtlema, et mida aasta edasi, seda kallimaks lähevad uued autod
ja minu auto vananeb ja muutub odavamaks. Ja välja vahetama pean ma ta ikkagi
lõpuks.</span><span> </span></span></p>
<p class="MsoNormal" style="line-height: 115%; margin-bottom: 10pt; mso-layout-grid-align: none; mso-pagination: none; text-autospace: none;"><span><span style="font-family: arial; font-size: medium;">Seega otsustasin, et käin selle soodushinnaga autoga
ikkagi proovisõidul. Nagu mu eks irooniliselt väljendus, see 1-liitrilise
mootoriga linnadziip on katusega motoroller. Aga tegelikult oli täitsa äge
auto, laulis, möirgas, kui vaja, vaikis, kui vaja, kiirendas täitsa kenasti, pidurdas, näitas tagurdades parkimispilte ja kõike muud. Nagu mu tütar ütles, et kui juba käid proovisõidul, siis oled maha müüdud või ära ostetud. Ja suure tõenäosusega olengi uuel nädalal oma vana auto ära müünud ja uue ostnud. Kui just tehnokontrolli käigus ei leita mu vanal autol mingeid ootamatuid puudusi.</span></span></p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-7524923360625496972023-10-25T20:16:00.010+03:002023-10-26T23:15:18.259+03:00Üksi elava pensionäri toetusNagu ma varasemast mäletasin, laekus see minu arvele koos oktoobri pensioniga. Nüüd vaatan, pension on, aga toetust pole.
Hakkasin siis uurima, miks nii. Ja sain aru, et mu pension ületas aktsepteeritava <a href="https://sotsiaalkindlustusamet.ee/pension-ja-seotud-huvitised/muud-pensioniga-seotud-huvitised-ja-toetused/uksi-elava-pensionari">miiniumi</a> nõude 4 euroga. Einoh, varem kvalifitsiteerusin sinna keskmise pensioni vahemikku ja nüüd enam mitte. No tule taevas appi, 4 euro võrra suurema netopensioni tõttu kaotan kogu 200-eurose toetuse?!
Jah, ma saan aru, et kusagil peab olema piir, kellele maksta toetust ja kellele mitte. Aga kas reeglid ei peaks olema nii, et toetus on lihtsalt väiksem 200-4 eurot (ehk minu netopensioni miiniumi ületav summa)?
Mina saan hakkama, mul on lisaks pensionile ka muid sissetulekuid, aga need, kellele jäetakse nende reeglte järgi toetus maksmata, sest ta pension on mõne euro võrra suurem, kui eelmise aasta keskmine pension X 1,2, on minu arust ebaõiglaselt koheldudBiankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-72912651384823969152023-10-08T00:01:00.011+03:002023-10-08T00:05:08.352+03:00Suvi armutulult on sügiseks saandOhjummal küll, kuidas tuul ehk torm meil õues möllab! Loksutab prügikaste ja raputab postkasti kaant. Imateade ütles, et tuule tugevus on kuni 30/ms. Nii täna kui kui homme.
Jah, püsin toas, nagu nagu sooviti, ja otsest ohtu meil pole. Elektriliinid on maa all ja suuri puid murdumas pole. Seega on loota, et meil säilib nii elekter kui veevarustus. Aga on palju kohti,kus see elementaarne vajadus on katki lõigatud. Jah, lõpuks saab kõik korda, aga millal. Ei tahaks olla saartel praeguBiankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-17859109997941334672023-09-29T14:57:00.003+03:002023-10-02T14:27:23.717+03:00Google`i ja blogspoti muudatused<p> Lugesin kusagilt hoiatust, et Google kustutab ära need kontod, mida pole 2 aastat kasutatud. Tuli meelde, et oma 3 kontost kasutan ühte põhilist regulaarselt, teist vahel harva, aga millal ma seda kolmandat viimati külastasin, ei mäletagi. Muidu poleks selle kolmanda kaotamisest lugu, aga oma pika blogielu jooksul olen selle alla tõstnud oma kinnised blogid, kus palju isiklikke jutte kirjas. See sai tehtud siis, kui mul mehega tülid olid mu blogimise üle ja ma ei tahtnud, et ta neid üles leiab ja uuesti lugeda saaks.</p><p>Paroolid olid mul kenasti üles kirjutatud, nii sain ka sellele vähekasutatud kontole sisse. Aga blogide nimekirja ette ei tulnud. Proovisin siis blogi aadressi kaudu siseneda, aga ka sinna ei saanud otse sisse, sest tuli hoiatus, et selle kontoga siseneda ei saa. See tuli jälle sellest, et kuigi olin 3.kontoga sisse loginud, ikkagi oli aktiivne ka see põhikonto ja sealt mul ligipääs puudus. Eks ma sudisin veel mitut moodi ja lõpuks sain ikka sisse. Aga kuna see kõik oli nii keeruline, siis otsustasin sealt need blogid ära tuua teiste kontode alla, mis rohkem kasutuses. Niisiis tuli teha export ja import.</p><p>Importimisega oli tükk tegu. Kõigepealt otsustasin ühe kõige suurema blogi postitused importida teise sama perioodi blogi sisse. Ja kuigi oli määratud, et avalda imporditud postitused automaatselt, siis seda ei juhtunud. Need oleks pidanud ühekaupa draftist postituseks vormistama. Ja paraku pani blogger sinna postitusele tänase kuupäeva. Oli ka võimalus, et muuda kuupäeva, aga see oleks võtnud veel rohkem aega. Ja kuna postitusi oli üle 200, sain aru, et seda ma teha ei viitsi. Ühte teist blogi importides nägin, et kui seda teha täiesti uuele aadressile, siis postitused ilmuvad kohe. Niisiis kustutasin selle segublogi ära ja üritasin mõlemat blogi uuesti importida. Muidugi ei saanud ma kasutada enam endist nimetust, aga mis seal ikka.</p><p>Siis selgus uus takistus. Importimisel oli mingi limiit peal ja öeldi, et rohkem enam importida ei saa. Oh häda, kas nüüd jään mõlemast vanast blogist ilma. Siiski proovisin järgmine päev uuesti ja asi õnnestus. Kuna see oli suur blogi, siis võttis üksjagu aega, et postitused nähtavale ilmuksid. Blogi tekste näitas, aga postituste nimekirja mitte. Lõpuks ilmus ka see ette. Teist, väiksemat blogi ei saanud jälle importida, pidin uut päeva ootama ja siis sai ka see. teoks. Kusjuures pärast importi oli blogil uutmoodi kujundus. See oli mu kunagine avalik Maskiballi blogi. Igatahes, sai nüüd inventuur oma bloginduses tehtud. Kokku oli 10 erinevat blogi alates aastast 2008. Lugesin neid ja nostalgia tuli peale. Küll ikka sai targutatud omal ajal. Aga siis oli meil ka oma mõnus blogikogukond, kes usinalt kommenteerisid. See tegi selle harrastuse huvitavaks.Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-34941587696131928232023-09-25T20:31:00.012+03:002023-09-25T21:07:04.363+03:00Õhtud<p class="MsoNormal"></p><p class="MsoNormal"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; line-height: 115%;">Kui oli suvi ja õhtul kaua valge, ei saanud ma
sellepärast magama jääda. Ootasin sügist, et õhtul varem pimedaks läheks. Nüüd
on just selline sügis, mis peaks mulle sobima, aga ikka pole rahul. Õhtu on
liiga pikk ja pole palju neid tegevusi, millega täita aega kella seitsmest
kümneni, kui võib minna voodisse und ootama.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; line-height: 115%;"><o:p> </o:p></span><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;">Jah, oodata ju võib, seda une-Matit, aga ei taha ta
tulla. Pean heaks ööks seda, kui õnnestub uinuda enne keskööd. Hommikul läheb
uni nagunii ära, kuigi võiks ju magada. Enamasti pole mul kella peale kuhugi
minekut. Olen proovinud igasuguseid abivahendeid, viimati näiteks seda
paljukiidetud ja kallist kanepiõli. Ilmselt teist pudelit ma ei telli, sest
olulist efekti ei tundnud.</span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; line-height: 115%;"><o:p> </o:p></span><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;">Öeldakse, et väsita ennast päeval korralikult ära.
Nagu eile, tegin lapselapsega meie traditsioonilist salatit, käisin ujulas, ujusin
oma kilomeetri ära, pärast veel hunnik koduseid toimetusi. Õhtul haigutasinn,
olin väsinud, aga kui voodisse läksin, uni ikka ei tahtnud tulla.</span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; line-height: 115%;"><o:p> </o:p></span><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;">Arvan, et viga on mõtlemises. Kuna elan üksinda, siis
mõtlen igasuguste asjade üle. Samuti tekitavad mõtteid nähtud filmid või loetud
raamatud. Ja neid mõtteid ei saa magama minnes kinni keerata, muudkui käivad mu
peas ringi ega lase unel tulla.</span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; line-height: 115%;"><o:p> </o:p></span><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;">Praegu näiteks loen Heidit Kaio "Lahutust"
ja no muidugi mõtlen kaasa ja võrdlen oma üleelamistega. Jah, ma tean, seda
raamatut ei oleks vaja olnud lugeda, aga raamatukogus seisis ta kutsuvalt
avariiulil ja uudishimu sai võitu. Kusjuures peab ütlema, et see raamat ei
olnudki nii sensatsiooniline või isiklikku elu paljastav, kui kartsin. Aga
ikkagi, mõtlemisainet pakkusid ka autori tuttavate lahutuselood, mis sinna
sisse põimitud olid. Tekkis tunne, et mitte ükski paar ei saagi igavesti kokku
jääda. No mõned on lihtsalt mugavuse või raha pärast jätnud lahku minemata, aga
üle 20 aasta kestnud kooselus on vastastikuse kiindumuse lõke kustunud.
Vaatasin ühte filmi, kus peategelasel oli hea seletus, mis selles süüdi on-
penitsilliin. Enne selle ravimi leiutamist olid enamus inimesi surnud enne
50-aastaseks saamist ja vajadus lahku minna puudus. No muidugi polnud ka tol
ajal majanduslik ega seadusanlik taust nii vaba, kui tänapäeval.</span></p>
<p class="MsoNormal"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12pt; line-height: 115%;"><o:p> </o:p></span><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt;">Täna olin ka väga tegus ja väsitasin ennast. Pesin
aknaid, siis käisin veel autot pesemas, soodsa elektrihinna ajal triikisin ja
tegin süüa. Kui siis toimetused läbi said, istusin köögilaua taga ja lugesin
raamatut. Ja korraks tekkis mul selline tunne, et küll on hea, et tööd said
tehtud, ja mul on veel pisut aega, et rahulikult omaette olla, enne kui teised
koju tulevad. Ja kohe taipasin, et ma elan ju üksi ja kedagi pole tulemas. Kurb, aga tõsi. Jah, ma võin kutsuda tütre või
elukaaslase enda poole, aga tegelikult ei muuda see olukorda. Olen üksildane ja pean
oma õhtu ise ära sisustama, enne kui voodisse saab minna. Täna siis blogisin.</span></p><br /><p></p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-56174287510298981362023-09-07T19:35:00.013+03:002023-09-26T23:03:12.436+03:00EneseületusViimasel ajal on mu meeleseisund väga sarnane mu teismelisele lapselapsele. Olematu enesekindlus, oma väljanägemise vihkamine ja vähene entusiasm kuhugi minna või midagi teha. No ja kui siis saabus teade, et mu ID-kaart vajab uuendamist, tähendas see minu jaoks suurt eneseületamist. Sest selleks oleks vaja teha uus dokumendifoto. Aga kuna mu peegelpilt oli talumatu, siis kaalusin isegi paluda, et pange uuele dokumendile eelmise ID kaardi pilt. Kartsin aga, et see nipp läbi ei lähe. Juba tookord põdesin ma selle pildi tegemist, sest pead põrnitsema otse eredas valguses kaamerasse, ei mingit naeratamist ega peapööret, suures plaanis näha kõik kortsud ja muud vananemise ilmingud. Lõpuks sai pilt sai siiski üsna talutav, või õigemini harjusin sellega ära.
Alles see oli, ja 5 aastat on lennates läinud ja jälle vaja pilti teha. Võtsin hoogu oma paar nädalat, aga täna tegin ära. Sai nagu sai, keda see peale minu ikka kotib. Ja nooremaks ei lähe meist keegi.Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com11tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-5945689487756499672023-08-18T17:41:00.009+03:002023-08-21T16:58:50.328+03:00Kontsert vol.2<p> Kuna Bonnie Tyler kontserdil minu lemmiklaulu ei esitanud, siis läksin eile õhtul Youtube`i et see laul uuesti kodus üle kuulata. Seda enam, et mu uus muusika kuulamiseks mõeldud soundbar tahtis veel testimist. Teleka ees laual on üks pikk kõlar ja kõrval kapi peal bassikõlar. Olin mänginud muusikat nii, et oma telefonist Bluetoothi abil saatsin signaali kõlaritesse, aga polnud eriti efektne. Seekord valisin telekasse sisseehitatud Youtube ja selle heli tundus hoopis parem olevat.
</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjh05SirsNsAj7FYr1j6BX-qAplksE68uUy4BW2ArBC8iVKKccosMrZQWP7TC5fE8IzAosXM-I3RMle88aAkKDDN7j6VHY5L7-t80jXBWQTlCnZicvKAPTnBfnVuVAVSXuUj1cRtT6qUqoGcrkWklJvRc20K_3mWccMgpkzwV0v_unugQKyxWXN89bYP5GW/s1742/BT_kodus.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1369" data-original-width="1742" height="251" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjh05SirsNsAj7FYr1j6BX-qAplksE68uUy4BW2ArBC8iVKKccosMrZQWP7TC5fE8IzAosXM-I3RMle88aAkKDDN7j6VHY5L7-t80jXBWQTlCnZicvKAPTnBfnVuVAVSXuUj1cRtT6qUqoGcrkWklJvRc20K_3mWccMgpkzwV0v_unugQKyxWXN89bYP5GW/s320/BT_kodus.jpg" width="320" /></a></div><br /><p>
Eile sattusin mingi juhuvaliku peale, kus mulle pakuti ilmselt neid artiste ja laule, mida varem olin kuulanud. Muidugi sain kätte ka oma lemmiklaulu "Fools Lullaby".
<iframe frameborder="0" height="360" src="https://youtube.com/embed/dTl8TP9-TEw" width="480"></iframe> </p><p> Lisaks palju teisi häid lugusid.Viimasel ajal pole ma eriti enam muusikat kuulanudki, eelistan vaikust või filme. Nüüd aga olin täiesti lummatud sellest helikvaliteedist ja õhtu möödus lennates. Magama ei saanud enne keskööd, kõik tööd jäid tegemata, mida kavatsesin.
Täna asusin süstemaatilisemalt muusikat otsima. Ja leidsin Donauinselfesti kontserdi, mis toimus juunis Viinis. Kava oli pea-aegu sama, mis meilgi, ainult et rahvast oli tohutu palju, mitte nagu meil, väike platsitäis. Eks põhjuseks võis olla see, et nende festival oli tasuta ja meil oli samal õhtul teine kontsert Lauluväljakul, mis publiku endale meelitas. Igatahes sain ma mõnusalt oma diivanil kontserdi veelkord üle vaadata.</p><p>
<iframe width="480" height="270" src="https://youtube.com/embed/-JCCQWZIKDg" frameborder="0"></iframe>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-20370937290067267782023-08-14T21:20:00.009+03:002023-08-15T10:47:49.413+03:00Bonnie Tylor<p> BT on mulle alati meeldinud oma käheda häälega ja lugudega, mis mind kõnetavad. Tõsi, viimasel ajal olen tema plaati harva kuulanud, sest muusikat kuulan teistest allikatest nagu Spotify või Youtube, ja siis kuulan seda, mis antakse.</p><p>Kui kuulsin, et Bonnie Tyler tuleb Eestisse kontserti andma, tekkis huvi, kuigi mul on raskusi enda sundimisega mingile üritusele minekuks. Aga otsustasin, et kingin elukaaslasele sünnipäevaks just selle kontserdi pileti (endale muidugi ka), siis asusin tegutsema. Kõigepealt ütles elukaaslase pojanaine, et Chilli kaudu saab pileti odavamalt. Ma kohe ei reageerinud, aga kui vaatasin, siis selgus, et see pakkumine on läbi. Egas midagi, ostsin siis täishinnaga, kartuses, et muidu jään ilma. Mis osutus valeks valikuks. Chilli kaudu oleks saanud pileti isegi samal päeval 32 euro eest, aga mina olin juba 49 euroga ära ostnud. Tagantjärgi tarkus, et kuna samal päeval oli Lauluväljakul Weekendi kontsert, kuhu massid suundusid, siis Bonnie Tyler sellega võrreldes oli vähem oluline ja publikut igale poole lihtsalt ei jätku. No minu jaoks on see Weekend täiesti tundmatu, aga BT on ikka maailmatasemel staar. Nii arvasid õnneks ka paljud teised minu eakaaslased ja ka paljud keskealised. Päris noori oli vähe.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIJi-9xqhSSl5dqOXX-8WKaOUWaR3XsH3DwG2v6M4THnsHyBRJLx1cyvnkWnETDc_H3Ywl2YxSdJ_lW5UdE8x1EdA0Yrm9elo0xqNHSf-uQSiaQgG31U6jSzO_wUCIRUE-lh5P1dUTfg4u_iQxjQ8FMVFR4ezJJ2JR6zATj4YCb5WgSM_n-a_q61H3o49N/s1600/bonnie-tyler.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1066" data-original-width="1600" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgIJi-9xqhSSl5dqOXX-8WKaOUWaR3XsH3DwG2v6M4THnsHyBRJLx1cyvnkWnETDc_H3Ywl2YxSdJ_lW5UdE8x1EdA0Yrm9elo0xqNHSf-uQSiaQgG31U6jSzO_wUCIRUE-lh5P1dUTfg4u_iQxjQ8FMVFR4ezJJ2JR6zATj4YCb5WgSM_n-a_q61H3o49N/s320/bonnie-tyler.jpg" width="320" /></a></div><br /><p>Selle kontserdiga seoses sain veel mitu korda petta. Miskipärast ei leidnud ma infot, mis kell BT lavale tuleb ja kui väravad avatakse kell 18, siis arvasin, et paras on kella 19-ks kohale minna, et head kohad saada. Kontsert pidi toimuma Kalevi staadionil, seal olin ma käinud ja teadsin, et mida lähemal lavale istuma saad, seda parem. Fännitsooni pileteid ei mõelnudki osta, sest ma ei jaksa kogu kontserdi aja püsti seista.</p><p>Selgus, et miski polnud nii, nagu ma arvasin. Kontsert ei toimunud mitte staadionil, vaid selle kõrval üleval asfaltplatsil. Seal olid küll söögiputkade juures lauad ja pingid, aga need olid lavast nii kaugel, et ikkagi tuli kontserdi ajal püsti seista. Lisaks oli staaril lausa 2 soojendusesinejat ja ta ise pidi lavale tulema 22. Kuna juba soojendajad hilinesid, siis nii jäi ka tema esinemine hiljaks. Veetsime enamuse ooteajast pingi peal ja käisime vaid korraks Marju Länikut ja Laura Põldveret lähemalt vaatamas. No neid on ennegi nähtud ja nende pärast ma sinna ei tulnud. Oleks teadnud, kuidas korraldus on, oleks paras kella üheksa paiku kohale ilmuda. Aga no loll saab igal pool petta.</p><p>Igatahes oli selge, et aegsasti tuleb lava ette liikuda, et vähegi parem vaateväli saada. Mis meil ka õnnestus, kui mitte arvestada seda, et paar rida minust eespool oli üks suur pikk mees, kes just lava keskpaiga ära varjas, eriti siis, kui ta kaasa elades oma suured käed ka veel üles tõstis. Aga noh, õnneks Bonnie Tyler liikus laval ühest äärest teise ja nii saime ikka nii heli kui pilti. Heli oli hästi timmitud, vali, aga mitte kurdistav, nagu mõnel kontserdil on olnud. Ja esineja ise oli super vormis, hoolimata oma 72-aastasest vanusest. Nägi välja nagu 40-aastane ja hääl oli nagu vanasti. Seega kõik need vaevad ja katsumused said ausalt tasutud ja jäime väga rahule.</p><p>Kui kontsert lõppes, oli mu vaene selg pikast ühe koha peal seismisest väga valus ja jalalabad pea-aegu surnud. Kuidagi koperdasime Juhkentali tänava äärde, kust Bolti tellisime. Õnneks tuli see kiiresti, aga hind oli muidugi mitmekordne. Mis parata, kui Lauluväljakult tahab samal ajal koju sõita mitukümmend tuhat inimest, siis võib taksofirma hinda küsida. Kui muidu mul on maksnud linnast kojusõit umbes 5-7 eurot, siis nüüd oli parim pakkumine 23.10. Andsin siis juba 25 suurest rõõmust, et saan kähku voodisse vajuda.</p><p>Kuigi kontserdipaigas pika ooteaja jooksul mõtlesin, et olgu see on viimane kord, kui mina oma vana ja haige kere niisugusele üritusele kohale vean, siis järgmisel päeval arvasin, et tasus ikkagi vaeva. Elamus oli suurepärane. Kahju, et ajakirjandusel puudus sellise staari esinemise vastu vähimgi huvi, ei näinud ainsatki fotograafi, kaamerameestest rääkimata, sest see teine kontsert tõmbas kogu tähelepanu endale. Aga endale mälestuseks sai ikka nii pilt kui video telefoniga tehtud. Kvaliteet muidugi ei kannata kriitikat, aga parem ikka kui mittemidagi.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dxeKCrSTyr2cTEogqWKkaGWvMnkhscTLuEBMmo1JPHelXrce806uGWZEJ7XKEz0t1ZM4ytaTaq44NLoA-LgNQ' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div><br /><p><br /></p><p><br /></p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-21875806860189693002023-08-01T14:51:00.016+03:002023-08-01T15:37:25.766+03:00Televiisoripäev<p> Eile hommikul olid kõik asjaolud soodsad, et minna televiisorit ostma. Vihma ei sadanud, mina olin hästi välja puhanud ja elukaaslane oli abiks, et teler oma jõududega koju toimetada. Ei raatsi kullerteenuse peale raha kulutada.</p><p>Ega see teleriostmine nii lihtne pole, et lähed poodi ja valid ilusa pildiga eksemplari välja, maksad ja tood koju. Kuna tütar aitas mul eeltööd teha, siis teadsin, missugust telerit mul vaja on. Kui eelluuret tegemas käisin, oleksin müügimehe soovitusel pea-aegu ostnud vale asja. Õnneks rääkisin tütrele, mida mulle pakuti, ja selgus, et see pole see. Nimelt on kõigil uuemat sorti telekatel küll sisseehitatud digiboks, aga mitte kõigi markidega ei saa seda kasutada. Peab olema Android op.süsteem, et saaks Play Poest alla laadida <a href="https://www.telia.ee/uudised/android-teleriga-saab-telia-tv-d-vaadata-ilma-digiboksita?fbclid=IwAR3Pq4L0YzSRhA47oJfxpalRbLUxiXaVKVwKtbE11W8JMCGqSSz5GZSoB4U">Telia äpi </a>ja alles siis saab ilma välise digiboksita Telia teenust kasutada. Sel soovitatud teleril seda võimalust poleks olnud.</p><p>Tütar oli mulle välja valinud kaks mudelit, mis sobivad, üks oli <a href="https://www.euronics.ee/tv/televiisorid/24-kuni-45/43pus8057fs12/philips-pus8057-43-4k-uhd-led-lcd-jalad-aartes-hall-teler?fbclid=IwAR3N7VIN_bXlr6S_9yRwCL-A74MRtf1qRUZiNZiQOa7_RiE2KJCSDJUy5ik">soodushinnaga</a> ja teine <a href="https://www.euronics.ee/tv/televiisorid/24-kuni-45/43pus8807fs12/philips-the-one-pus8807-43-4k-uhd-led-lcd-jalg-keskel-hobedane-teler?fbclid=IwAR01xgX3lfU7CBygLKUyfdU1EL-zVzUxXeaLTXqEKUOuIej3_pqNnUX3CRY">kallim</a>. Lisaks soovitas tütar osta ka <a href="https://www.euronics.ee/tv/kodukino/soundbar/tab5305fs12/philips-2-1-must-soundbar-juhtmevaba-bassikolar?fbclid=IwAR2UdksxGy_I7OaR6BR9_UnKhLsw59s6qlMn9fIcHQvSoXbnHt_SqGzEIHg">soundbari koos bassikõlariga</a>, et head heli saada. Nii ma ka tegin. Kahe teleka vahel valides sai määravaks see, et ühel olid kahel pool jalad, mille vahe oli nii suur, et poleks mahtunud mu vanale telerilauale. Ja ma ei viitsi hakata uut ostma või vahetama oma muusikakeskuse alust lauda selle vastu. Teisel mudelil oli keskel üks laiem jalg ja see sobis ideaalselt mu vanale telerialusele. Aga kui selgus, et 50" telekas on ainult 20 eurot kallim kui 43", siis ostsingi selle suurema. Natuke kartsin, et ta mu elutoas liiga suur paistab, aga pole vigagi. Seda enam, et mul juba olidki telerivaatamiseks kaugnägemise prillid, lisaks lugemisprillidele. Ega see nägemine mul paremaks lähe, suurema ekraani pealt ikka selgem pilt.</p><p>Kui ütlesime, et transpordime ise teleka koju, saime hoiatuse, et seda peab tegema püstiasendis, ei tohi panna pikali, võib ekraani kahjustada. Hakkasin juba kahetsema suurema teleri ostu, et äkki ei mahu mu autosse püstiselt ära. No natuke jäigi puudu, et tuli veidi kallutada, aga elukaaslane hoidis seda kindlalt kinni ja saime hakkama.</p><p>Kodus selgus, et ega selle toeks oleva jala kokkupanemine 4 detailist väga lihtne pole. Pilt, mis pidi õpetama, kuidas asi käib, polnud mitte lõpuni selge. Kaks viimast kruvi keeldusid sisse minemast. Mässasime oma tund aega, enne kui elukaaslane taipas, et see kinnitus peab mingite klambrite vahele minema, seni oli ta nende klambrite peal ja nii kruvi ei ulatunudki keermeni. Sealt edasi sai kõik korda.</p><p>Õhtul hakkasin siis pilti ette võluma ehk vajalikke installeerimisi tegema. Sellega läks vast ka oma 3 tundi, aga sain hakkama, ilma et oleksin pidanud tütart või väimeest appi kutsuma. Üldiselt olen endaga väga rahul. Nüüd saan telerist ilma arvuti abita vaadata ka Netflixi ja Jupiteri, lisaks Youtube, kuulata Spotifyd ja veel mingeid raadiojaamu. Just muusika kuulamiseks seda soundbari vaja ongi. Täna proovingi soundbari süsteemi ühendada, aga kui see ei õnnestu, siis palun noored appi.</p><p>Hakkasin mõtlema, et see on mu esimene päris oma telekas. Siiani kasutasin vanast kodust ja tütre käest saadud telerit. Meenutasin, et mis mul veel uues elus päris minu oma ja uus on. Kõigepealt külmkapp ja pesumasin, siis diivan ja auto. Senises elus oli mul küll oma auto, aga see oli mehe nimel. Tegelikult mulle meeldibki kõik asjad lõpuni ära kasutada, mitte osta uus ja vana ära visata enne, kui ta lõplikult katki või kasutamiskõlbmatu on.</p><p>Järgmine samm on siis uue arvuti ostmine. Kõik mu vanad arvutid tegelikult töötavad, aga üha rohkem programme on hakanud virisema, et Windows 7-ga nad enam ei mängi- Siiani olen veel Mobiil ID abil igale poole sisse logitud saanud, aga ükskord see lõpeb. Ja kuigi ühes arvutis on isegi Windows10, aga paraku on see 64-bitine, mitte 32-bitine, ja ID tarkvara sellele pole. Ma kohe ei tea, mida nende vanade arvutitega teha, äkki hakkaks koostama isiklikku arvutimuuseumi? Kõigis on mul pilte ja dokumente sees, las nad siis olla mu mälupangaks. Kusjuures kõik need arvutid on ka kasutatuna saadud, kas vanast töökohast või väimehe töökohast, kui seal uued osteti. Niiet ka see hakkab olema mu päris esimene oma ja uus arvuti.</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-33124930980363250972023-07-28T19:56:00.008+03:002023-07-28T20:10:00.068+03:00Südasuvi<p> Seda aega oleme oodanud läbi pika sügise ja talve. Kevadise külma, hilisema põua ärakannatamise järel on mõistliku temperatuuriga vahel päikeseline, vahel vihmasabinatega ilm väga mõnus.</p><p>Mu lilled on õitsemisega umbes 2 nädalat tavapärasest maas, aga liiliad püsivad kaua ilusad. Osa pole veel avanenudki ja päevaliiliapeenar alles võtab hoogu. Mõned lemmikud siin piltidel.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyaT-rFlr0f7kr_Iski2RVNm-fgn38b20rDB1PToKX7lyyTy9G1w-tppwY0yWnhvWsZxbWOd9AIt9ZxlIzy6-TUHGQxNeClb0TUfNLGeRbuP9JiTf0-VJceady0AEE121MVK914HdzEM8JNfBo-kXIYEOLgGfU_uRN70Lp3B8zSoM39J0Y0DZbXwg14dsx/s1210/suvi03.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="908" data-original-width="1210" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyaT-rFlr0f7kr_Iski2RVNm-fgn38b20rDB1PToKX7lyyTy9G1w-tppwY0yWnhvWsZxbWOd9AIt9ZxlIzy6-TUHGQxNeClb0TUfNLGeRbuP9JiTf0-VJceady0AEE121MVK914HdzEM8JNfBo-kXIYEOLgGfU_uRN70Lp3B8zSoM39J0Y0DZbXwg14dsx/s320/suvi03.jpg" width="320" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEig61gYjCdNlzE4KKJTJcwu1BvAZlQ5_K_CzxUHXFW5OEMwHbP1AP6iH2vA5-aYwl558HdzFtWwMDd2VwtYvub9GFnMHO0Bpe36BeVp5H7gc26gKB9K5G-RIKfLt2I8JVYauqMRFDE1YAjAKxnRyCweV0D_IKwtPQxhExz-U30qrpFzV322h_oxqlp2G8Fb/s1210/suvi05.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1210" data-original-width="908" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEig61gYjCdNlzE4KKJTJcwu1BvAZlQ5_K_CzxUHXFW5OEMwHbP1AP6iH2vA5-aYwl558HdzFtWwMDd2VwtYvub9GFnMHO0Bpe36BeVp5H7gc26gKB9K5G-RIKfLt2I8JVYauqMRFDE1YAjAKxnRyCweV0D_IKwtPQxhExz-U30qrpFzV322h_oxqlp2G8Fb/s320/suvi05.jpg" width="240" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8ajQ1lRCKDa-AsjBnPZd4Tzu2cqRDJhKxRVkfksO1hcw68e75OgFzX8YCex4Bz_s7jxbBIFk8jZ5ZUz6msoBgsEo76o2q1nNCwACj-k8qoD51cn6rGXiR709tqq85CwvP-Ovw6jmz-G6hes0h7UTy5F4FAX-1Pg7B00za7Fqr_Lsdtqhzt3FaUC1Oxvs6/s1210/suvi08.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1210" data-original-width="908" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8ajQ1lRCKDa-AsjBnPZd4Tzu2cqRDJhKxRVkfksO1hcw68e75OgFzX8YCex4Bz_s7jxbBIFk8jZ5ZUz6msoBgsEo76o2q1nNCwACj-k8qoD51cn6rGXiR709tqq85CwvP-Ovw6jmz-G6hes0h7UTy5F4FAX-1Pg7B00za7Fqr_Lsdtqhzt3FaUC1Oxvs6/s320/suvi08.jpg" width="240" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHfuf_K9lfH21DhtRlRYwvZ0IJ0R8fNFns2U8fe93jDMbb5YfxtTq9mDfyJ0sqoE9V9GOAASBa-KArz-M2RZq6MBHdtMV97rZFmTbRWx_9yPggBHL4dbSSyYwlKiTScjDXbMEX8U1mgU03nrngO2RewQ_O_nQksilHEhj-_stwF4qC5weFD5DzPG-ngplG/s1210/suvi11.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1210" data-original-width="908" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjHfuf_K9lfH21DhtRlRYwvZ0IJ0R8fNFns2U8fe93jDMbb5YfxtTq9mDfyJ0sqoE9V9GOAASBa-KArz-M2RZq6MBHdtMV97rZFmTbRWx_9yPggBHL4dbSSyYwlKiTScjDXbMEX8U1mgU03nrngO2RewQ_O_nQksilHEhj-_stwF4qC5weFD5DzPG-ngplG/s320/suvi11.jpg" width="240" /></a></div><br /><p>Ometi pole mul sel suvel tavapärast rõõmu sellest õiteilust. Olen endal diagnoosinud depressiooni. Arsti käest kinnitust saama ja rohtu küsima pole veel läinud, sest puhkuste aeg ja ehk saan ikka ise kuidagi endaga hakkama. Midagi ei taha teha, miski ei tee rõõmu jne. Päris alla pole ma siiski veel andnud. Läbi häda niidan muru, võitlen umbrohuga ja vahel koristan elamist ka, kui keegi külla tulemas on. Päriselt külla pole ma kedagi kutsunud, aga vahel astub tütar läbi, elukaaslane nagunii ja mõnikord remondimees, kui miskit parandada vaja.</p><p>Põhjusi on palju, miks mu tuju allpool nulli on. Eelkõige ikka lähedaste tervisemured. Lapselaps on jälle haiglas, tütrel ootab ees operatsioon, mis võib igasuguseid tüsistusi kaasa tuua. Pahaloomulise kasvaja rakke biopsia küll ei tuvastanud, aga tõde selgub opi käigus. Elukaaslase tervise ja töömured on endised, lisaks kukkus ta ema nii halvasti, et nüüd ei saa suurt midagi teha ja peab kandma kaelatuge.</p><p>Väiksematest hädadest rääkimata, nagu katki läinud dushisegisti, televiisor või kaotatud lemmikkõrvarõngas. Nendest asjadest saab üle, kuigi uut televiisorit ostma pole suutnud veel minna ja katkise dushiga saab ka kuidagi hakkama. Aga lapselapse seisukord on mind nii endast välja viinud, et ma ei ole suutnud teda haiglas isegi külastada. Ülejäänud perekond muidugi käib ja võtsin ennast niipalju kokku, et lähen ka homme. Sest nagu tütar ütles, väike lootuskiir pimeduses on siiski tekkinud.</p><p>Nagu kõik mulle ütlevad, lootust ei tohi kaotada. Ja väikeste sammukestega tuleb edasi astuda, mitte jääda kinni masendusse ja enesehaletsusse.</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com8tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-51183494791722321952023-07-17T23:34:00.009+03:002023-08-19T12:25:16.540+03:00Naabrid<p> Üldiselt on mul naabritega vedanud. Kenad vaiksed inimesed, kes harva külalistega aias pidu peavad. Sama kehtis ka mu tagaaiaga piirmevate naabrite kohta. Olgugi et venelased, aga ikkagi inimesed...</p><p>Varem tegi mind murelikuks see, et nende peres olid mingid probleemid, kui kohal oli mees, polnud naist, ja vastupidi. Üldiselt käib mees 3 kuud kaugel väljamaal hästitasuval tööl ja siis on mõne aja kodumaal puhkusel. Ei ole küll minu asi, aga seda ma ütlen (nagu Alma Peterson), et poeg kasvab enamasti isata. Ja siis mõtlesin, et kui nad lahku lähevad, kes siis sinna kolib.</p><p>Novott, aga selle aasta kodukülastuse ajaks tundusid suhted peres head olevat. Mis tähendas, et nädalas olid umbes 3 korda külalised. Ja kuna head palka teeniv mees lasi oma maja umbes 3 meetrit suuremaks ehitada (meie suunas), lisaks juurde terass, mis muidu oli maja teises küljes, siis asusid nad oma külalistega samahästi kui minu aias, ehk 20 meetri kaugusel minu terassist. Ehk kogu see venekeelne möla oli nagu minu oma koduaias,</p><p>Ja praeguses putinismi-valguses on vene keel mulle vastyunäidustatud. Laupäeval suutsin ma oma ärritust maha rahustada sellega, et panin pähe kõrvaklapid ja kuulasin muusikat telefonist. Kui sama jama kordus pühapäeval, ei suutnud ma oma pahameelt enam vaka all hoida, püsisin toas, kuni nende pidu läbi sai. Ei, ma ei öelnud neile midagi, aga kõik me ülejäänud naabrid ei lõuga õues. Oh,these russians..</p><p>Täna oli vähemalt vaikne ja loodetavasti läheb pereisa jälle oma väljamaa-tööle. Siis on vaikus majas. No muidugi peab tunnistama, et nad ei ole joodikud, ei lase vene muusikat ja lõpetavad oma peo mõistlikul ajal.</p><p>Aga ikkagi, ma vihkan antud asjaoludel venelasi ja vene keelt- Mis parata. Paar maja edasi lõugavad eesti lapsed ega ärrita oma lärmiga mind kaugeltki samavõrra.</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-57043290082247698662023-07-10T22:57:00.002+03:002023-07-10T22:58:07.075+03:00Retrodisko<p> Minu kallis elukaaslane arvab, et ta on diskor. No kunagi ehk oligi, mingi 30 aastat tagasi, kui tal Tallinna-poisina olid kättesaadavad plaadid ja lindid väljamaa lugudega, millega Räpina Sovhoostehnikumis eputada.</p><p>Aga nüüd, kui üks tema omaaegsetest tuttavatest arvas, et ta võiks nende (Räpina) kursuse kokkutulekul diskorit teha, siis olin mina jõhkralt aus. No mis diskor sa enam oled...</p><p>Tema ei jätnud jonni ja oma päris-diskorite abil käis ja uuris, kuidas sealse turismitalu tehnika abil diskot korraldada.</p><p>Ja nagu ma piltidelt ja videotest nägin, õnnestus see tal täitsa hästi. Mis ei töötanud ühte sorti tehnikaga, seda sai teha teistmoodi, näiteks arvuti abil. Mina aitasin talle oma plaatidelt muusikat lindistada, aga diskori aupaiste jääb kõik talle. Endale nendin, et rohkem usku oma partneri võimetesse poleks paha. No igatahes kiitsin teda tagantjärgi hoolega.</p><p>Ka retrodisko riietus pärines minult. Õigemini 2016.a. stiilipeolt, kus me koos lustisime. Pidin need riided prügikasti viskama, aga õnneks polnud ma seda teinud.</p><p>Siin ta on, mu kallim oma retrodiskol nagu aatal 2016.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkC0A2uKsPUepLlT_X7cMLu6-L8_74_QxtD0usSVNwRiunBdhPj9mUxtOPiaigdK9bk7bUQq1Zb1UUaPfeMD5gBrB5TnhojtYm4xULpKooGxw_Nb8QAFKL7tROZqTYIQlyY-jrd_gttu5kLy9y02pR76TvzsjerkxVcusik_o0hefzhG7tKOXoMBP7Xt1g/s972/stiil_2016.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="972" data-original-width="648" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkC0A2uKsPUepLlT_X7cMLu6-L8_74_QxtD0usSVNwRiunBdhPj9mUxtOPiaigdK9bk7bUQq1Zb1UUaPfeMD5gBrB5TnhojtYm4xULpKooGxw_Nb8QAFKL7tROZqTYIQlyY-jrd_gttu5kLy9y02pR76TvzsjerkxVcusik_o0hefzhG7tKOXoMBP7Xt1g/w213-h320/stiil_2016.jpg" width="213" /></a></div><br /><p><br /></p><p><br /></p><p><br /></p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-81513097312158609422023-06-25T23:42:00.014+03:002023-06-26T22:30:44.098+03:00Perekond<p> Selleaastane jaaninädal tähendas minu jaoks tõsist perekonna värki.</p><p>Kõigepealt, kes on minu perekond? Lapsena olid selleks mu isa ja ema, natuke ka vanaema ja siis mu noorem vend. Elu edenedes surid nii vanaema, kui isa ja ema, jäi ainult vend. No vahepeal olid lisandunud mu abikaasa ja laps.</p><p>Edasi läks elu keerulisemaks, mu venna abielu tüüris karidele ja minu suhted vennanaise ja tema lastega katkesid umbes 15 aastaks. Sellel on väga tõsised põhjused, aga see selleks.</p><p>Nüüd, kui mu noorem vend veebruaris suri, kutsusin otse loomulikult matustele nii tema lapsed kui endise abikaasa. </p><p>Ja võttis aega, mis ta võttis, aga jaaninädalaks sai kokku lepitud vennapojaga, et just venna sünnipäeval, 24. juunil, saab ta tuhk maamulda sängitatud.</p><p>Ma tegelikult polnud ühtki urnimatust varem korraldanud, aga mõtlesin, et mis seal keerulist. Auk surnuaial maasse kaevata, urn tuhaga sisse, ja plats tasandada. Nagu selgus, asi on keerulisem. Ja selle tarkuse jagas just minu endine vennanaine,kes mõned aastad tagasi oli oma ema urnimatuse korraldanud. Esiteks, seda hauda ei tohi kaevata surnu laps, (poeg). Õnneks oli asenduseks võtta mu elukaaslane, kes seda teha võis. Siis veel, et seda kohta ei tohi kohe tasaseks teha, vaid peab jätma künka, mis hiljem alla vajub. Selleks oli vennanaine toonud 2 pärga, et hauaküngas näeks välja normaalne.</p><p> Mul oli ka kaasas hauavaas lilledega, aga see jäi esialgu tahaplaanile.</p><p>Kõige olulisem oli aga see, et me kõik, kes aastaid ei olnud suhelnud, käitusime seal venna muldasängitamisel, nagu perekond. Ka vennapoja värske elukaaslane, kes tundus olevat lahtiste kätega naine, asus kohe ülejäänud hauaplatsi koos minuga korda tegema, nii umbrohtu välja juurima kui küünlaid süütama. Kokkuvõttes oli väga armas elamus.</p><p>Ja siis läksime mu kodumaja juurde, kus mu vend elas ja suri. Igaüks leidis sealt midagi, mida ta endale tahtis. Mind tegi kolekurvaks see, et kõik need voodiriided ja käterätid, mis ma vennale olin aastate jooksul viinud, olid kasutamata kapis riiulis. Aga tema viimasel asemel, kus ta enne surma magas, polnud ei linu ega padjapüüre, ainult see septembris viidud tekikott ja tekk olid. Jumal kui kurb ja armetu seapesa see tema voodi oli. Võtsin siis kapist endaga kaasa need kasutamata rätikud ja voodiriided, talle kootud sokid, mida polnud kasutatud. Kõik need lõhnasid kopituse ja tulekahju suitsu järele, mis ta kurvas kodus olid juhtunud.</p><p>Mis siin ikka öelda, kurb elu, mis nüüd sai lõpu. Kusjuures ikkagi nii korralike matuste kui ilusa muldasängitamise läbi. Puhka rahus, mu väikevend.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJCllpYQtR7GnV_Iz5v84xRl1AuYXX4KodskZozbUvCaqE9HChAH2ZVvUaPqAIca3x8Kmy22Dxm5o1EYFESTxdLDW6tRf55xaC0KqR-QIfh3iUwXgyHyhK0VqbfBSfv8wNf1qv7lgjd6mlHbORUQDa3qssCrLugGpflsVQ2lV-jtWC1WUrMCZQpjnKfOmM/s1210/surnuaed1.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1210" data-original-width="908" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjJCllpYQtR7GnV_Iz5v84xRl1AuYXX4KodskZozbUvCaqE9HChAH2ZVvUaPqAIca3x8Kmy22Dxm5o1EYFESTxdLDW6tRf55xaC0KqR-QIfh3iUwXgyHyhK0VqbfBSfv8wNf1qv7lgjd6mlHbORUQDa3qssCrLugGpflsVQ2lV-jtWC1WUrMCZQpjnKfOmM/s320/surnuaed1.jpg" width="240" /></a></div><br /><p><br /></p><p>Ja kuna mul polnud jaanipäeva paiku televiisorit ega vahtinud ma ka oma nutitelefoni, siis polnud mul õrna aimugi, et Venemaal mingi mässulaadne asi toimus. Seetõttu ma ei muretsenud, ja kui koju jõudes uudiseid vaatasin, siis oli see kõik juba lõppenud. Nii ongi, mida vähem uudiseid vaatad, seda vähem on stressi. Kui tuleb sõda päriselt, küll sa siis saad seda otseselt tunda.</p><p><br /></p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-7888655176211757551.post-32262242134783569272023-06-18T14:41:00.005+03:002023-06-18T14:47:15.884+03:00Jälle algab kõik<p> Tegelikult algas see juba neljapäeval ja täna saab pool katsumusest läbitud.</p><p>Kui ma eelmine kord tütre pere puhkuse ajal nende aeda ja koera valvasin, ütlesin, et see on viimane kord. Mu liigesed ei pea koera jalutusringidele vastu, eriti raske oli see kuumalaine ajal. Lisaks aia kastmine põua tõttu. Täpsemalt, kahe aia kastmine, sest mu oma aed on samuti janus.</p><p>Mõtlesin, et ütlen kindlalt ei, kui nad veel suvisel ajal kavatsevad puhkusereisile minna ja küsivad, kas ma olen nõus nende koduhaldjaks olema. Seda küsimust ei tulnud, ja kuna põud kestis juba maist saadik, olin õnnelik, et pean ainult oma aia kastmisega tegelema. Kuni ühes jutuajamises tuli lauseke, et siis, kui me puhkusele läheme... Oot-oot, mis puhkusele ja millal, küsisin ma vapustatult. Oi, kas me pole sulle öelnud, et 16.juunil? Vähe sellest, et keegi seda mulle öelnud polnud, ammugi küsinud, kas ma jaksan nende kodu ja koera hoida. Ja lisaks pole ma ikka veel täiesti terveks saanud. Köha ja nõrkus piinavad mind juba teist kuud. Arstid on kõiksugu uuringuid teinud, mis on enam-vähem korras olnud. Ilmselt on va koroona mind taas oma kerge külastusega pikalt vinduma pannud, nagu eelmiselgi korral, kui köha kestis 2 kuud.</p><p>Nojah, aga teha polnud enam midagi. Ei saa ju armast Kevinit koertehotelli panna ja aeda ära kõrbeda lasta. Nii ma siis annan oma parima. Kas ma juba mainisin, et kui enne oli lihtsalt põud, aga temperatuurid olid talutavad, siis täpselt nende ärasõidupäeval tuli kuumalaine, nii 30 kraadi kandis. Kui vanasti oli poe aknal silt "Õlut ei ole ega tule", siis nüüd tuleb tõdeda, et vihma ei ole ega tule, vähemalt meie kandis. Õlut õnneks on.</p><p>Hea seegi, et mu elukaaslane jätkuvalt töötu on ja saab mind veidi aidata. Aga ka tema tervis pole veel korras ja ta ei jaga kõiki kastmise nippe ega tea koerajalutamise taktikat. Kuidas käituda teiste koertega kohtudes, kuidas kakat kokku korjata jne. Siiski on temast palju abi ja kuidagi me selle katsumuse üle elame.</p><p>Ma küll ütlesin tütrele, et järgmine kord puhake sel ajal, kui normaalsed inimesed, kas kevadel või sügisel. Suved on meil nüüd alati kõrbekuumusega. Või siis vähendagu otsustavalt oma lillepeenarde mahtu. Ei tundunud, et kumbki neist soovitustest viljakale pinnasele langes...</p>Biankahttp://www.blogger.com/profile/16200883107854955366noreply@blogger.com2