Aastalõpu meeleolud

Tegelikult lund ei saja ja kõigi mulle oluliste inimeste telefoninumbrid on mul olemas. Viimasel ajal olen ära kaotanud vaid pangakaardi, aga mitte telefoni. Ma ei helista eriti kellelegi niisama, kui asja pole. Aga kui mulle helistatakse, siis on mul igatahes hea meel :)

Selle laulu peale sattusin Youtube`s juhuslikult. Pole seda ammu kuulnud ega osanud otsida. Siiski on selles minu jaoks mingi tabamatu aastalõpu-meeleolu. Võib-olla Võrumaa pärast.

Kunagi kasutasime oma firma reklaamis seda muusikat. Et kui külm on, siis helistage meie numbril... Uuel aastal täitub firma loomisest 20 aastat ja siis on paras aeg meenutusteks.

Lisatud 30.12: Tänane päev tõi ühe väikese aastalõpu ehmatuse. Meilboksis oli kiri Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituselt (just niisugune pikk ja lohisev ametinimetus seal kirjas oli). Eks ma hingevärinal olen seda tundi oodanud ja kartnud. Need sagedased Tallinna-vahet sõitmised sel aastal tähendavad suurenenud ohtu saada kiiruskaamera poolt pildistatud. Ma ei ole mingi kihutaja, aga näiteks kui oled pikalt oodanud möödasõitu mõnest suurest masinast, siis võib sobiv võimalus avaneda just kaamerasilma ees. Ja masin ei halasta, ka möödasõidul ei tohi kiirust ületada. Nii ma arvasingi, et ükskord see päev saabub. Ma ei tea, kui pikk on vahe rikkumise ja teatamise vahel, et kui kaua pärast viimast käiku peab hinge kinni hoidma ;) Pinge jätkus, sest digiallkirjaga tekst ei avanenud... Kuna mul on vanem versioon ID-tarkvarast (mu ID-kaart ise on liiga vana, et ühilduda uuema versiooniga). Aga nüüd tuli taas uuem versioon alla laadida, et saada teada, kui suur see hoiatustrahv siis on ja millal ära maksma peab. Suur oli mu rõõm, et ka seekord läks karikas minust mööda. Mul oli juba nagunii tekkinud lootus-kahtlus, et kuna kiri tuli mu firmanimega aadressil, siis ehk polegi minu autoga tegu. Arvasin, et küllap see on mehe auto kiiruseületamine meie viimasest jõulukülaskäigust. Aga selgus, et hoopis ühe teise meie firma auto rikkumine oli :DDD

Aastalõpu meeleolude kirjeldamisel ei saa jätta mainimata niisuguseid mehetegude tegijaid nagu teisel jõulupühal saabunud Patrick ja pärast väikest hingetõmbepausi üllatanud Quirin. See aga pole veel kõik, tormituuled võtavad taas tuure üles ja 30.detsembril näitab oma jõudu Robert. Kaua võib! Nii palju möirgavaid mehi pärast jõulurahu on liig mis liig. Ega seegi asja paranda, kui uue aasta torme taas traditsiooniliselt naistenimedega kutsuma hakatakse. Ilm on hukas! Meie majal on küll katus peal ja ka elekter pole kadunud. Ainult ukse küljes rippuv jõulupärg on iga tormiga lendu läinud. Peab vist minema ja ta seekord ennetavalt ise maha võtma. Aga ma ei kujuta ette, kui vana-aastaõhtul elekter peaks ära minema. Meil ei tööta mittekuimiski ilma selleta ja külla tulnud väikeste lastega pole see pimedas, külmas ja ilma sooja joogi-söögita istumine sugugi mitte lihtne ega romantiline...

Kõik jõulud on ühte nägu...

On ja ei ole ka. Jõulukaktus tunneb hästi kalendrit ja on õigel ajal valmis, nagu alati. Kuigi sel aastal on tal kasvukoht muutunud ja ilmselt on taim möödunud aastaga ka pisut suuremaks kasvanud. Lumest me ei räägi...

Söögid-joogid korduvad samuti aastast aastasse, kuigi sel aastal sain osta turult väga soodsa hinnaga ilusat suitsuangejat ;) Ka seltskond, kes jõululaua taga istub, jääb reeglina samaks. Aga siiski-siiski, ka selles osas muutus meie peres veel natuke. Tilluke Tipsik ei istunud eelmisel aastal teistega koos lauas, sest ta oli liiga väike ja tal oli erimenüü. Sel aastal on ta juba täisinimese eest väljas ja tallegi peab tooli ja taldriku panema.

Suur muutus on ka see, et jõulude tähistamine ei toimu minu juures, nagu tavaliselt. Mulle väga meeldib see, et mina ei pea enam kõige pärast muretsema. Hoopis tütar võtab vanemaid vastu oma uues kodus, kus on palju ruumi.

Uuendusi on veel teisigi. Vanaisale sai täna ostetud jõuluvana kostüüm ja ta peab elus esmakordselt sellesse rolli sisse elama. Sest Nöpsik oli kahjuks haige oma lasteaia jõulupeo ajal, aga õpitud salmid-laulud ei saa ometi raisku minna ;) Ja praeguses vanuses usub ta ehk veel, et vanaisa väsis ära ja läks korraks tukastama ja siis tuli täitsa ootamatult uksest sisse Jõuluvana :D

Ja uus on ka see, et mõne kingituse tegin ma päris ise oma väikeste valgete kätega :DDD Kui ma esimest korda seda salli kellegi kaelas nägin, siis mõtlesin, et see on käsitöö kõrgpilotaaz. Nüüdseks olen aru saanud, et iga lapski suudab selle valmis kududa. Minust rääkimata ;) Vaatamata sellele, et igal viiendal naissoost vastutulijal on sedasorti sall kaelas, tahan ka mina selle etapi läbida. Nagu omal ajal pesumasinas vanutatud barettide kudumine ja kandmine ;) Ja tunnistan, et seda kududa oli mitte ainult lihtne, vaid ka väga vahva!

Pea-aegu oleksin unustanud ootamatu "jõulukingituse"- kanalisatsiooni ummistuse köögis. Eile leidsin töömehe, kes lubas tulla täna hommikul seda korda tegema, kui "pea liiga haige ei ole", nagu ta ise ütles. Mu mees ehmatas sellise ütlemise peale ära, aga mulle tundus see muheda naljana. Ega`s need, kes hommikuti tõepoolest pohmellis on, seda eelnevalt ei reklaami ;) Nii oligi, töömees oli hommikul ukse taga nagu viis kopikat, täiesti kaine, aga sellele vaatamata lõbusas meeleolus. Ummistus sai likvideeritud ja jõulud võivad tulla.

Kordumatuid jõule teilegi!

Selle aasta detsember

Et meelest ei läheks, missugune oli aastalõpp 2011, panen üles mõned pildid ja meeleolud.

Eile ütlesin oma roosidele, et aitab teile illusioonidest. Suvi on ikkagi läbi ja enne uut kevadet tuleks väike paus teha. Uusi kasve ega õienuppe pole mõtet praegu ponnistada, nagunii neist õiget asja ei saa. Siiani ootasin ühte korralikku külma, pärast mida oleks paras roose tagasi lõigata. Praegu paistab, et seda külma võibki ootama jääda. Mõned roosikasvatajad on öelnud, et tagasilõikamist võib ka kevadel teha. Siiski võtsin eile selle töö ette, lootes, et see peatab taimi mõttetult kurnavate uute võrsete kasvatamise. Või mine tea, äkki annab lõikamine just hoogu juurde, nagu suvel ;) Igatahes, eks kevadel ole näha, oli see õige otsus või mitte. Vähemalt on peenart kenam vaadata, kui muud kasu sest tööst ei tõuse.

Rohi on õues roheline ja tulbid ajavad oma ninasid mullast välja. Kühveldasin võrsetele mulda peale, aga või see neid takistab ;) Tuli meelde, et 2006.a. detsember oli samasugune. Kuidas mu tütar oma abielu registreerimisele 30.detsembril autost vaid kleidiväel läks. Ja hiljem poseeris fotograafi jaoks tükk aega perbüroo trepil samas riietuses, ilma lõdisemata ;)

Praeguselt aastaajalt ootaks roosiõite asemel pigem selliseid värvilaike nagu selle põõsa punetavad marjad.

Suured tuuled meie kandis elektrit ära pole võtnud ega midagi muud lõhkunud. Vaid masti otsas lehvivale vimplile on lisaks selle otsa katki rebestamisele osanud tuul ka 4 (neli!) sõlme sisse keerata. Minu mõistus ei võta, kuidas see niimoodi juhtuda saab. Igatahes andis neid lahti harutada.

Ravimireklaam

Ausõna, mitte ükski ravimifirma ega apteeker mulle selle reklaami eest ei maksa ;) Täitsa iseenda kogemuste põhjal räägin. Pärisreklaamides teevad kõik ravimid hetkega haigest terve, tegelikkus on... teate isegi.

See rohi aga on mind juba paar korda haigeksjäämise ääre pealt tagasi enam-vähem tervete hulka tõmmanud. Muidugi pole võimatu, et see on vaid kokkusattumus ja neil kordadel polnud lihtsalt tõsise viirusega tegu. Olgu sellega, kuidas on, aga kui mul kurk valusaks läheb, siis on nüüd mul alati neo-angini imemistablett käepärast. Tavaliselt juhtubki see kas keset ööd või vastu hommikut. Siiani püüdsin päästa mis päästa annab, konjakiga kurku kuristades. Nüüd võin ausalt väita, et "olen hommikuse konjakijoomise maha jätnud", kui keegi peaks seda intervjuu stamplauset minult küsima. Selle asemel pistan põske eelpoolnimetatud tableti ja kasutegur on tunduvalt suurem.

Raha on alati vähe

Pärast vaidlust õpetajate palga, lugupidamise ja kritiseerimise teemal jäi mul veidi kripeldama, et ehk olen oma ütlemistega õpetajatele liiga teinud. Tegelikult pean ma õpetajatest lugu küll ja arvan, et nad teevad väga vastutusrikast ja olulist tööd. Kuna see amet on väga stressirohke, seetõttu on neile ka pikk puhkus taastumiseks hädavajalik. Kui kohtun mõne õpetajaga, siis eeldan alati, et tegu oma elukutse väärika esindajaga, kuni mul pole põhjust teisiti arvata. Samas usun, et kriitika ja probleemidest rääkimine ei kahjustaks selle elukutse mainet, vaid aitaks hoopis õhkkonda tervendada. Selle vaidluse tegi minu arvates ülearu teravaks just see, et ühte patta pandi kolm tahku, lugupidamine, kriitika ja raha. Kuigi need on selle teemaga kõik seotud, ei maksa neid siiski liiga lihtsustatult ühendada või vastandada. Lugupidamine ei välista kriitikat ja raha pole sugugi ainus inimese väärtustamise näitaja. Ja raha on alati vähe.

Tõsi on see, et igaüks sellesse ametisse ei sobi ja noored kooli tulla ei taha. Teisest küljest vabu kohti eriti polegi, vähemalt suuremates kooolides. Ja mõistan ka koolijuhte, kes paluvad pensionil õpetajal edasi jääda. See on ikka kindel ja kohusetundlik inimene, aga kui võtta tööle noor, kes võib-olla lahkub poole õppeaasta pealt, siis ei jää üle muud, kui minna taas vana õpetajat tagasi paluma. Kui tema on solvunud või pole enam huvitatud, mis siis saab? Ma ei tea, kuidas on tänapäeval lugu üliõpilaste praktikaga koolides. Kas seda üldse viiakse läbi, või on see formaalne kohalkäimine, mis toimub vaid selle linna koolides, kus õppeasutus paikneb? Kui aga oleks sellised ligi poole aasta pikkused tegelikku tunniandmist sisaldavad praktikad koolis, nagu meie ajal, siis saaksid nii noored ise kui ka koolijuhid aimu, kellest oleks edaspidi selles ametis asja, kellest mitte.

Praegu käib asi nii, et kui vähegi võimalik, siis valitakse pärast kooli lõpetamist mingi muu amet. Ega selleski pole midagi uut, nii oli ka vanasti, et õpetajaamet mitte kõige populaarsem polnud. Ainult et noortel on nüüd kogu maailm lahti ja võimalusi palju rohkem. Ja teine oluline erinevus on see, et nõukaajal oli selline asi nagu suunamine, kui olid õppinud õpetajaks, pidid oma 3 aastat ära teenima ja alles siis võisid mujale minna. Eks viiliti ka siis suunamisest mööda, aga kas poleks praegugi mõistlik tasuta kõrgharidusega siduda mingi kohustuslik õpitud ametis töötamise aeg. Kas pole raiskamine, kui kõrgharitud inimene läheb hoopis Austraaliasse mandariine korjama. Või muudkui õpib ja õpib ega oma mingit ettekujutust, mida oma haridusega pihta hakata. Aga õpetajana ka tööle minna ei kavatse, pigem on töötu või teeb mingeid juhuotsi kas siin või väljamaal. Suunamine kui niisugune ei peaks olema nii karm nagu vanasti, vaid see võiks olla kuidagi seotud rahaga. Kui sundaega ära ei teeni, tuleks maksta mingi osa tasuta haridusest tagasi. Sest tasuta lõunaid (haridust) pole ju olemas ja varem või hiljem jõuame rahalugemiseni ja selleni, mida kulutatud raha eest vastu saadakse. Sest raha on alati liiga vähe. Aga sel moel võiks juhtuda, et nii mõnigi noor jääb kooli tööle kauemaks kui kohustus nõuab.

Rahateema laieneb halastamatult igasse valdkonda. Nagu näiteks seesama raamatukogudesse ostetavate raamatute valimine. Esimese hooga tundus, et mis see nüüd olgu, et ülevalt poolt üritatakse tsensuuri kehtestada. Aga pisut järele mõeldes sai selgeks, et see on vaid rahanappusest tingitud prioriteetide seadmise katse. Väga hästi ütles selle kohta Mihkel Mutt, siin pole tegu tahtmisega rahva maitset parandada, vaid sooviga toetada eesti autorite ja väärtkirjanduse väljaandmist ja suurendada neile makstavaid autoritasusid. Sest kui inimestel raha ei jätku, raamatuid ostetakse vähe ja nii ähvardab meid sellise kirjanduse kadumine. Et vähemalt riikliku raamatuostuga üritatakse seda toetada.

Minu arvamus oleks selline, et värskelt ilmunud raamatute laenutamise eest võikski väikest tasu võtta. See oleks ikkagi odavam, kui raamat endale osta. Ja ka mõistlikum, milleks hoida oma riiulil mingit raamatut, mida sa elus teist korda vaevalt kätte võtad. Nii saaksid raamatukogud veidi lisaraha ja siis saaks ka selgemaks, missugust kirjandust inimesed tegelikult hindavad. Kui maksma pead, siis kaalutled, mida võtta, mida jätta. Selle teenitud raha eest võiks raamatukogu populaarset raamatut mõne eksemplari juurdegi osta. Olgu see siis naistekas või mõni muu. Paar aastat vana raamatu laenutamine aga oleks endiselt tasuta. Ja selles osas võiks teha soodustusi kodumaisele kirjandusele. Võib-olla see idee ei töötaks ja keegi poleks nõus maksma uudiskirjanduse eest. Aga siis on ka selgeks saanud, et kui inimesed ise ei raatsi uue Cartlandi eest maksta, miks peaks seda tegema riik.

Kas sa kujutad pilti, lapse(lapse)d polegi vahepeal haigeks jäänud ja mul pole vaja olnud neid hoidma sõita!? Igatsus juba nii suur, et mine või lihtsalt niisama külla...

Lapsehoidja Pipi

Pean praegu kohakaasluse korras lapsehoidja ametit. Või oleks õigem öelda, et see on kujunenud mu põhitööks ja kui aega veidi üle jääb, hüppan endisest töökohast ka läbi ja katsun maksimaalse intensiivsusega tegutsedes seal kuhjunud hädavajalikud asjad ära teha, lootes, et edaspidi läheb lihtsamaks ja jõuan ükskord järje peale.

Tütre emapuhkus sai otsa ja ta läks tööle. Loomulikult jäid lapsed otsekohe haigeks ega saanud lasteaias käia. Keegi peab nüüd kogu aeg nendega kodus olema. Sobivat hoidjat pole siiani õnnestunud leida, nii me siin vahetustega mängime lapsehoidjat. Õigemini mina mängin, sest teised osalised on paberitega lapsevanemad ;) Kui haiguslehte enam võtta ei saa, siis tuleb mängu kasutamata ja tulevane puhkus. Mina näiteks olengi praegu kahenädalasel "puhkusel", mille suvel ettenägelikult välja võtmata jätsin.

Kahjuks ei küüni minu lapsehoidja võimekus mitte ligilähedalegi Mary Poppinsi oskustele. Seega pean siis, kui juhe hakkab kokku jooksma ja ma enam ei jaksa nende väikeste röövlitega võidelda, kasutama "abilapsehoidja Pippi" teenuseid. Pippi nimi on kirjas sellisel kujul, kuna nii kirjutatakse seda Rootsis ja selle 6-osalise CD komplekti kinkisid sealsed vanavanemad. Sellise nipi kasutamine annab mulle küll korraks hingetõmbepausi, aga sel on ka palju negatiivseid kaasnähte. Kui ma oleksin neid hukatuslikke tagajärgi kohe ette näinud, kas oleksin jätnud filmi DVD-mängijasse panemata? Vaevalt küll, sest see garanteerib rüblikute tähelepanu ja mulle rahulikuma elu päevas umbes tunniks ajaks... Missuguseid muid abivahendeid veel oleks, kui mu iseenda oskused ja võimed on läbipõlemise piiril?

Mis siis selles üldse halba on? Film on tegelikult väga armas ja haarav illustratsioon meilegi armsaks saanud Astrid Lindgreni raamatule "Pipi Pikksukk". Peaosalist mängiv laps teeb oma rolli võrratult ja on väga sümpaatne. Ainult et, ma olen oma lapsehoidja-mätta otsast vaadatuna mõelnud, et selle filmi peal võiks olla hoiatus "Alla X-aastastele keelatud!" Aga missugune on muutuja X? 7 aastat või 10? Ei mäleta, kui vana mu enda tütar oli, kui seda raamatut lugesime, aga mingeid probleeme see tookord küll kaasa ei toonud. Võib-olla ei anna raamat siiski nii realistlikku pilti Pipi tempudest, kui teeb seda film?

Meie pere 3,5 ja 1,5-aastased on sillas selle filmi peale ja nõuavad seda aina uuesti näha. Isegi meie väiksem Tipsik, kes ei oska veel korralikult rääkida, võtab mu näpust kinni, viib teleka ette ja nõuab "PEPPI"! Kui küsin, et kas tahad Pipi-filmi vaadata, tuleb ilus ja selge "JAH!" (nagu Tootsil Teele küsimuse peale). Muidugi, Pipi teeb ju nii lahedaid asju! Hüppab riiuli pealt laua ja voodi peale, kõigub lambiarmatuuri otsas, viskab tordi vastu vahtimist, tõmbab vaiba täiskasvanute jalge alt, nii et need kukuvad nagu malenupud, kallab toas ümber nõu veega ja uisutab seejärel tuba pidi ringi, harjad jalge külge kinnitatud (niimoodi peseb Pipi põrandat). JNE, jne-jne. Tõesti väga hästi tehtud film, ainult et.... seda kõike teevad meie lapsed järele. Ja kui nad ei ripu pea alaspidi akna taga 5.korrusel, kust Pipi lõpuks alla kukkus (ja loomulikult täiesti terveks jäi), siis ainult sellepärast, et meie laste kodu on 2-korruseline ja aknaid nad (veel) lahti teha ei oska ;)

Kuidas see Pipi järgimine praktikas välja näeb? Voodis ja diivanil nagu batuudil hüppamine, igal pool turnimine, nagu diivani seljatoe või laua peal, söömine, jalad laual, magamine, jalad padja peal, jne. Eile, kui ma parasjagu olin hõivatud telefoniga rääkimisega, ronis Nöpsik mööda raamaturiiulit kuni üles välja. Varem olen ma ta nagu küpse õuna madalamalt tasemelt alla noppinud, aga nüüd, kui mul endalgi tegemist oli, vaid turvasin tema tegevust. Võib-olla tõesti sai küsimus, kui kõrgele ta jõuab ronida, nüüd ammendatud ja rohkem pole vaja proovida? May be, may be not... Ja kui Nöpsikul on juba üsna hea tasakaalutunnetus, et ta tihti enam ei kuku, siis väike Tipsik üritab teha kõike samuti suure õe järgi. Oht, et tema haiget saab, on palju suurem.

Loomulikult katsun ma lastele selgitada, et see pole päris elu ja nii teha ei tohi. Et Pipi teeb kõike seda, mida teistel lastel pole lubatud. Ja et nii võib kukkuda, haiget saada jne. Küllap te aimate, kui hästi see seletus peale läks :DDD Kõigepealt hakkas suurem Nöpsik lihtsalt nutma, sest see pole aus. Nüüd aga on ta sellises arengufaasis, et küsib kõige kohta "aga miks?". Ja mina ei tea vastust, miks Pipi filmis tohib, ja tema mitte...

Ega see Pipi-järgimine pole ainus minu lapsehoidmise valukoht. Isiksustevaheline jõukatsumine Nöpsikuga on lõppenud minu häbiväärse kaotusega. Tema juhib mängu. Näiteid: kui mina ütlen, et ära tee rumalusi, et nii ei tohi, siis vastab tema, et teen küll, mina olen rumaluste laps. Või kui räägin ilusti, pikalt ja laialt, MIKS NII teha ei tohi, siis vastab tema lakooniliselt, MINA TEEN nii nagu mina tahan... Vat nii! Ja mis sa talle teed? Loomulikult ähvardan ma teda kogu täiskasvanutele tuttava atribuutikaga : "kui sa pole hea laps, siis sa ei saa... seda-mida? Telekat vaadata, õue, kommi? Kuna ta on pikalt haige olnud, siis õue pole nagunii saanud, kommiga meelitan viimases hädas teda tegema mulle meelepäraseid tegevusi ja teleka ärakeelamine tähendaks minu enda karistamist (pean suutma laste tähelepanu hõivata millegi muuga)... Olgeme ausad, trumbid on tema käes :D

Tegelikult pean tunnistama, et Nöpsikuga saab väga hästi koostööd teha. Aga vaid siis, kui täiskasvanu tähelepanu on üksnes tema päralt. Siis me oleme võrdsed partnerid ja võime rahulikult teineteise reaktsioone jälgida ja vaadata, kuidas meil omavahel kõige paremini klapib. Aga kui meie vaikelu rikub üks võimatu sipsik-potsataja ehk 1,5-aastane Tipsik, siis läheb Nöpik pööraseks. Kui tema on just ehitanud kena torni, ja väike röövel selle ühe käeliigutusega maatasa teeb, siis kuidas sa ise reageeriksid? Vihastaksid ja viiksid läbi ihunuhtluse. Võin küll keelata, et nii pole ilus ja väiksemale ei tohi haiget teha. Aga selle keeluga Nöpsik tavaliselt ei arvesta ja miks ta peakski? Ja peab tunnistama, et ega Tipsik ka võlgu ei jää. Ükspäev, kui olin nad just lahutanud nii, et tõstsin Tipsiku võrevoodisse ja läksin kööki, lootes, et nad nüüd rahunevad maha, kuulsin hetke pärast suurt kisa. Nöpsik oli voodi juurde läinud ja Tipsik kasutas olukorra otsekohe ära. Tal oli peos suur salk Nöpsiku juukseid. No mida ma saaksin teha? Ainult pidev kullipilgul jälgimine ja ülikiire sekkumine. WC-s käimiseks soodsa hetke leidmine on ka tõeline kunsttükk :D

Olen proovinud Nöpsikut veenda (Tipsik ja tema arusamine pikemast jutust on veel väike), et nii ei tohi, õega peab sõbralikult asju jagama ja ei tohi kakelda (Pipi nii ei tee!). Olen püüdnud nendega koos mängides leiutada uusi haaravaid tegevusi. Aga mingil hetkel saavad mu ideed otsa, väsin ja kaotan kannatuse, kui lapsed aina kaklevad ega kuula mind. Ärritun ja karjun nende peale, mille tagjärjel ignoreerib Nöpsik mind veelgi enam. Mida teha? Kas lugeda nippe Perekoolist? Või käia mingitel lapsehoidjate kursustel? Kas selliseid on üldse olemas? Aega pole mul praegu nagunii... Nii ei jäägi mul midagi muud üle, kui panen jälle "Pippi Långstumpi" mängima. Eks on kasutatud vahelduseks ka mõnda teist filmi, nagu Leiutajaküla Lotte, aga Pipiga ei suuda ükski võistelda.

Pean tunnistama, et kuigi olen juba päris palju lapsehoidmist harjutanud, ei saa Mary Poppinsit minust kunagi ja lapsehoidmisega võrreldes tundub tavaline töölkäimine lausa puhkusena. Kuna lapsehoidmise probleem on aktuaalne ilmselt veel aasta-paar, jääb üle vaid paisata netiavarustesse appikarje. Kas keegi teaks soovitada mõnda head lapsehoidjat Tallinnas?