Maksuameti naljad

Tegelikult muidugi Maksuamet nalja ei tee ega mõista. Kõik, millega ta ettevõtjaid hirmutab ja ähvardab, on mõeldud surmtõsiselt. Ja kui tema karistav käsi ei taba sind praegu, võib juhtuda, et sul tuleb vastust anda ka seitse aastat vanade pattude eest. See jutt on nö. taustainfoks neile, kes seaduste rakendamistega kursis pole. Igasuguse deklaratsiooniga kasvõi päevakese hilinemise eest võidakse praegusel ajal karistada, isegi siis, kui maks ise on makstud. Kuna tean juba ammu, et parem karta kui kahetseda, seega olen püüdnud seaduskuuleka raamatupidajana kõik asjad pigem varem kui hiljem ära vormistada, et jama poleks ega tuleks.

Nii ka seekord. 1. juulist hakkab kehtima uus töötajate registreerimise kord, mille järgi iga firmas töötav inimene, ka ajutine või tasuta abiline, peab olema enne töö alustamist Maksuametis registreeritud. Kuna polnud selge sõnaga öeldud, et kas varem tööle võetud töötajatest peaks seal ka kuidagi teatama või nende staatust kinnitama, tahtsin kindluse mõttes seda nimekirja üle kontrollida. Loen seda pikka ja paljusõnalist juhendit ja sain aru, et e-maksuameti menüüs peaks nende toimingute juurde minekuks olema valik "töötajate registreerimine". Minul seda kusagilt ette ei tule. Miks? Edasi uurides jõuan sellise määratluseni, et neid e-maksuameti kasutajaid, kes on "raamatupidaja õigustega", ei pea uuesti volitama seda registrit kasutama ja järeldasin sellest, et küllap on mind juhatuse liikme poolt maksuameti kasutajaks vormistatud kuidagi teisiti ja vaja oleks mu volitusi uuendada või muuta. Lähen siis juhataja juurde ja palun mind raamatupidajaks vormistada. Ka tema ID kaardiga ei tulnud seda registrit ette. No mis värk on?

Ei jäänudki muud, kui helistasin Maksuameti infotelefonile, et miks me registrit vaadata ei saa. Vastuseks kuulsin, et see on võimalik alles homsest ehk 1.juulist. Mis nali see nüüd on? 1.juulist hakkab seadus kehtima, register peab korras olema, aga seda ei saa korrastada enne 1. juulit!!! Praegu on suvi, inimesed (ka raamatupidaja on inimene) puhkusel, aga kõik olgu just selle ja ainult selle kuupäevaga ordnungissse aetud. Kui see ei ole nali, siis mis see on? Jõudemonstratsioon? Ajalehtedest olen lugenud, kuidas Maksuameti eriüksused 1.juulil stardivad nii ehitusplatsidele kui ka teistesse "kahtlastesse" ettevõtetesse, et tuvastada registreerimata töötajaid. Samas ei anta mingit aega seda registrit korrastada ega uute nõuetega vastavusse seada.

Meil pole tegelikult probleemi, väike ettevõte, vähe töötajaid, kes kõik on Haigekassas kenasti arvele võetud ja mina pole puhkusel. Homme vaatan registri üle ja lisan selle ajutise asendaja, kes suvekuudel valvuritele puhkust annab. Aga seda segadust, mis suuremates firmades valitseb, ma endale ette kujutada ei taha. Üks ütlemine on et segases vees on hea kala püüda :P Kas Maksuamet on sellise ülemineku uuele korrale nimelt niimoodi korraldanud, et saaks lõpuks kiirelt ja halastamatult trahvida neid, keda siiani üksnes kahtlustanud on?

Viimase aja poliitilised ja seadusandlikud käigud tunduvadki mulle nagu operatsiooni "kulakute kui klassi likvideerimine" kordusena. Vanemad inimesed ehk mäletavad neid omaaegseid aktsioone, kuidas lautades lehmi üle lugemas käidi jms. Tol ajal loodeti pärast kulakute likvideerimist ühismajandite hiilgavale arengule ja kuhu see majanduse viis, oleme korra näinud. Aga millele loodetakse tänapäeval, kui riik üha enam ja enam on hakanud ettevõtjaid kohtlema potentsiaalsete petturite ja vaenlastena?

Hüvasti, kevad!

... ja tere, suvi! Mitte tere talv või tere sügis,nagu eelmise nädala ilma järgi tunduda võis :D

Täna kell 13.51, kui suvi algas, säras päike ja mees jõudis vihmavahel mitte üksnes hobuse (murutraktori) selga hüpata, vaid muru lausa ära niita. Loodame, et see on hea märk :D

Kõigepealt olid lumikellukesed ja märtsikellukesed, lausa enne ametliku kevade algust 15.03

Siis tulid silma rõõmustama varased tulbid 1.05

Nartsisse oli sel kevadel vähevõitu, ilmselt sügisvihmad mädandasid sibulad ära

Hilisemad tulbid 15.05

20.05 iluõunapuu täies õies

Sel aastal oli esmakordselt täisõites punane kastan 28.05, varem oli tal vaid mõni üksik õis olnud

1.juunil õitsesid nii varane päevaliilia kui karikakrad. Sellekevadise umbrohuvastase võitluse käigus said karikakrad peenralt koos naatidega välja juuritud ja kavatsesin neid uuesti külvata. Seda rõõmsam olin, kui nägin, et nad olid ise endale leidnud uue koha peenramaa ja mändide vahel. Selle kitsa riba jätsimegi nüüd trimmerdamata, las nad õilmitsevad seal rahus.

Roosad pojengid puhkesid palavuse tõttu samal ajal varaste tumepunastega 06.06, mille õied üldse püsisidki vaid paar päeva.

Valged pojengid õitsevad jätkuvalt, neil on nii palju õisi, et sain võtta juba kolmanda vaasitäie. Missugune lõhn! Uus sort õrnroosa pojeng pole veel lahti läinud.

Roosad ja punased lupiinid hakkasid õitsema 28.05, aga kuna nad olid kasvanud sel aastal nii kõrgeks, siis pidin punase ümber tõstma tahapoole, muidu oleks ta uue tulipunase floksi "miss Mary" ära varjanud. Eks ta vaeseke põdes seda jõhkrat liigutamist õitsemise ajal, aga tundub, et jääb ikkagi ellu. Teised vanemad floksid on samuti ebanormaalselt pikaks veninud sel kevadel, mulle täitsa rinnuni.

Sinised kannikesed on ühed tänuväärsed lilled, nad alustasid õitsemist mai lõpus ja jätkavad siiani tublilt.

Päikeselisele peenrale tõstetud hosta "Elegance" hakkas juba varakult õitsema 14.06. Kuigi hostasid ju õite pärast ei kasvatata, on selle sordi õis üpris kaunis.

Iirised olid nirud sel aastal. Kevadel olid neil lehtede peal mingid satikad, aga ma ei saanud kohe neid mahti pritsida. Arvasin, et ega see õitsemist ei mõjuta. Kas sel või mõnel muul põhjusel olid varred lühemad kui tavaliselt ja õied samuti nõrgemad. Pärast pritsimist õitsema hakanud "Bronze Charm" õied olid korralikumad. Selle ma ostsin 2 aastat tagasi ja ootasin väga tema õisi, sest eelmisel kevadel ta ei õitsenud, nagu teisedki iirised.

Esimest korda õitseb must leeder "Eva"

esialgu kahetsesin, et sai vale sort valitud, aga õitsedes on ta imeilus.

Mu vana hea veigela "Red Prince" on kaunis nagu alati. Järgmisel kevadel tuleb vist oksi tagasi lõigata.

Roosa veigela kaugemalt vaadates nii muljetavaldav pole, aga ligidalt on ta õied väga õrnad ja armsad.

Kukekannused on sel kevadel samuti väga pikaks kasvanud. Eelmisel kevadel olid nad poole lühemad, nüüd peab vist neile uue koha otsima. Nende vahelt paistab vahepeal kaduma läinud verev sõrmkübaralill, mis hakkas üllatuslikult õitsema juba juuni alguses. Muidu peaks ta õitsema juuli-august. Selle taime väljamineku muret aiandusharidusega naabrinaisele kurtes sain targemaks. See on kaheaastane lill, ja seejärel lähebki välja. Aga samas ta külvab ennast ise, tuleb lihtsalt vaadata, et uusi poegi välja ei rohiks. Nüüd taipasin vaadata, oligi väike uus taimehakatis kõrval. Vanadest tundub üks olevat 1.aasta taim ja teine 2.aasta oma. Igatahes eelmisel aastal oli mul vaid 1 taim.

Raudrohi "Paprika", mis eelmisel aastal oli pisike puhmake, oli nüüd järsku nii suureks paisunud, et jagasin ta lausa kaheks. Kumbki pool õitseb rõõmsalt ja lopsakalt edasi.

See kollane umbrohuna paljunev lill on mitmel aastal olnud ainus jaanipäevane õitseja, sellepärast teda hoiangi. Mis ta nimi on või kust ta sain, kahjuks ei mäleta.

Ka esimesed roosid on lahti. Neid, mis sel kevadel ostetud, ma ei arvesta, sest nad on kasvuhoonest tulnud, aga vanadest õitseb "Ingrid Bergman", kohe on minemas "lavanglut", "Karen Blixten" ja "Travemünde". Möödunudaastane esimene õitseja "Brandy" läks pärast tagasilõikamist välja.

Garaazis ületalve peetud pelargoon on nii uhkeks ja suureks kasvanud, et mõtlen, kas peaks ta suuremasse potti istutama.

Tee ometi midagi!

Nii ütlesin ma täna hommikul väga tungivas ja närvilises toonis mehele. Ja ta tegigi, kuigi algul arvas, et mis temagi oskab selle jamaga ette võtta. My hero :)

Alustame algusest. Reede hommikul kuulsin saunaruumist imelikku häält. Ei saanudki aru, on see linnu või hiire tekitatud või kust see tuleb. Mul polnud ka mahti rohkem oma pead vaevata, oli reede ja kolmeteistkümnes, lisaks veel täiskuu ja mul oli kavas minna tegema oma aasta raskeimat käiku, surnuaiatuuri, mis sisaldas kohtumist vennaga. See omakorda tähendas sukeldumist tema murede ja probleemide maailma, otsustamist, mida ja kuidas talle abi pakkuda ja mille suhtes süda kõvaks teha. Mõtlesin küll, et ehk oleks õigem mõnel teisel päeval sõita, aga mul oli söögikraam ostetud ja ilmaolud tundusid reedel Võrumaal paremad olevat kui nädalavahetusel.

Aga tagasi sauna saladuste juurde :D Täna hommikul polnud säutsumine vaibunud, vaid veelgi kõvemaks läinud ja ma ei kannatanud seda enam välja. Nii lendasingi mehele peale, et "tee ometi midagi!" Mees hakkas asja uurima ja leidis, et hääl ei tule mitte korstnast ega seina vahelt, vaid ventilatsioonitorust. Kruvis siis selle katte maha ja hõikas mulle, et tule vaata, mis siin on.

Selle käigus kukkus põrandale prahti, seina peale linnusitta ja kaas ise oli ka sellega kaetud.

Seda kõike nägin ma alles hiljem, sest kui mees ütles, et näe, mingi koib paistab, siis ei julgenud ma ligigi minna. Mees asjatas siis ise, käskides mul tuua taskulambi ja pika joonlaua. Lõpuks kutsus mind appi, et kinni püüda põrandale pudenenud linde. Ma ei suutnud ka selles teda aidata, sest rapsiv poolsurnud lind ajab mu paanikasse. Mees sai kätte algul ühe ja hiljem ka teise, kes oli pugenud saunaahju alla ja viis nad õue.

Need olid lennuvõimetud linnupojad, sest hull emalind oli pesa teinud sellesse ventilatsioonitorusse, mille pikkus saunaruumist välja oli umbes 2 meetrit.

Mõlemad suutsid küll liikuda, aga vaevalt neist elulooma saab. Linnupoja nokk oli veel lapik ja nagu mees teadis, oleks tal veel tükk aega kasvada vaja, enne kui ta iseseisvalt süüa hankida saaks. Kurb oli neid armetukesi vaadata ja korraks käis peast küll mõte läbi, et kasvataks nad kuidagi suureks. Aga selle plaani heitsime kõrvale. Esiteks ei oska nad veel ise oma nokaga süüa ja teiseks, linde on meil ümbruskonna võsas nii kohutavalt palju, et ise veel kaks tükki juurde kasvatada tundub lausa jabur. Võib-olla on neil võimalus ellu jääda, sest mingid linnud hakkasid nende ümber sebima, ehk annavad neile süüa. Aga õhtul luusivad siin naabrite kassid ringi... Egas midagi, las looduslik valik teeb oma töö.

Siiski olen ma siiamaani shokis selle leiu üle. Uskumatu, kuhu linnud oma pesa suudavad teha. Samas polnud me mingit säutsumist varem kuulnud, kuigi pojad olid ju päris suured. Üks seletus on, et nende ema suri ja nad jäid nälga. Nimelt leidsin ma reedel maalt tagasi tulles lillepeenrast linnulaiba. Teine võimalus on, nagu mees arvas, et pesa polnudki mitte päris sauna ventilatsiooniava peal, vaid palju ligemal välisseinas olevale õhu väljumisavale. Poegade omavahelise olelusvõitluse tagajärjel lükati need kaks nõrgemat pesast välja ja nad koperdasid mööda toru kuni teise otsa. Oli kuidas oli, täiesti jube kogemus. Luuki me kinni ei kruvinudki ja valvame, ega mõni uus poeg veel välja ei tule. See toru ei lähe luugiavast mitte otse ülespoole, vaid keerab kohe laega paralleelseks. Sealt kaugemalt ei saa neid niisama lihtsalt kätte ka.

Väljastpoolt asja uurides selgus, et teistel ventilatsiooniavadel olid ikka restid ees, ainult sel ühel oli kadunud. Ei tea, millal see oli juhtunud, õnn et see sauna oma oli, mitte näiteks köögi või elutoa ventilatsiooni oma :D Eks mõne aja möödudes tuleb seegi avaus kinni panna, aga praegu veel ei söanda, ehk on mõned pojad torus sees.

Me ei ela ometi keset metsi, aga loodus tungib hullusti elamisse sisse. Alles see oli, kui pääsukesed üritasid meie grillimisterassile pesa teha, nüüd on õnneks paar aastat rahu olnud. Oleme pidanud metsmesilaste vastu plastiliini täis topppima kõik telliskivivoodri ja puitseina vahelised väikesed avaused, sest nad tegid sinna vahele pesa ja muudkui lendlesid ümber meie peade, kui me terrassil istuda tahtsime. Ei julge neid inetuid plönne ära ka võtta, äkki tulevad uuesti tagasi. Eks oma rolli mängib tühjal naaberkrundi üha võimsamalt vohav võsa ja harvendamata kasemets.

Eestlane olen ja eestlaseks jään

...eestlane olla on uhke ja häää... Seda laulu teab vist igaüks.

Aga kui tihti me argielus seda meenutame või selle sõnumi üle mõtleme?

Kes me, eestlased, oleme ja mida Eestimaa meile tähendab tänapäeval? Mida tähendab ta neile, kes siit ära lähevad ja kes on need, kes siia jäävad? Kas nad teevad selle valiku patriotismist või on nad lihtsalt liiga laisad ja saamatud, et see samm ette võtta. Keda üldse nimetada eestlaseks? Lugesin Ede Tamkivi kirjutist "Eesti by the Bay" ja sealt sain palju mõtlemisainet. Seda, kes võiks ennast eestlaseks pidada, arutas ta oma 8-aastase pojaga. Lapse suust pead sa tõde kuulma :D Tegelikult ongi siin mõttekoht meie kõigi jaoks. Neid etniliselt puhtatõulisi eestlasi, kelle vanemad on eestlased, kes ise on sündinud Eestis, kes oskavad eesti keelt, kes elavad Eestis, jääb üha vähemaks. Kui üks või teine tingimus on rikutud, kas siis arvame sellise inimese "päriseestlaste" ridadest välja? Üks mis kindel, sel viisil näitab eestlaste arv kindlat kahanemistendentsi. Kas me seda tahamegi?

On aeg tunnistada, et miski pole enam nii nagu enne. Ja see omakorda tähendab, et muutuste vastu pole mõtet sõdida, vaid neid aktsepteerida, sealjuures püüdes leida sellest protsessist Eesti riigi arenguks midagi kasulikku. Näiteks seesama noorte välismaale tööle minek on vabaduse ja avatud piiride puhul paratamatus. Nagu kala otsib puhtamat vett... Neid minejaid pole vaja süüdistada, aga ikkagi tuleks neile alati meelde tuletada, et ilma nendeta jääb Eestimaa üha vaesemaks. Et nad ei mataks igaveseks maha plaani kunagi tagasi tulla, et nad ei unustaks kaugel viibides kodumaad, et nad püüaksid ka seal kasvatada oma lastest eestlasi. Kui nad kavatsevad tagasi tulla, siis me ei tohiks neid vastu võtta etteheidete, süüdistuste või parastamisega. Sellest pole kasu, isegi kui näiteks peres ühe lapse lahkumine jättis raske koorma oma vanemate eest hoolitsemiseks teisele lapsele. Minevikku me ju muuta ei saa, aga mõelda tuleks tulevikule. On selliseid lahkujaid, keda takistab naasmast vaid uhkus, sest nad ei taha ei endale ega teistele tunnistada, et äraminek oli viga. Nii ütlevad nad kangekaelselt, et neil on seal palju parem kui kodumaal. Mõnikord oleks vaja lähedastel lihtsalt öelda, et me tunneme äraläinust puudust ja meil oleks hea meel, kui ta tagasi tuleks.

Tihti öeldakse äramineku õigustuseks pahameeles, et kas me sellist riiki tahtsimegi ;) Selles, missuguseks meie riik ja kauaoodatud iseseisvus on muutunud, pole aga süüdi mitte valitsus, vaid me ise. Kui me kogu aeg viriseme, kui halvasti kõik Eestis on ja kuidas mujal on palju parem, siis sellise vanemate suhtumise all üles kasvatatud põlvkond ei hindagi oma riiki. Seetõttu arvan, et lahkujate protsessi mõjutamise võti ei ole niivõrd riigi käes, kui just perekonnasiseses suhtumises ja kasvatuses. Iga vanem tahab oma lapsele parimat, ja kui tema arvates see parem asub välismaal, siis sinna ta laps lõpuks lähebki.

Jälgides Venemaa poliitikat, siis on selgelt tunda, kuidas riik mõjutab oma propagandamasinat kasutades inimesi ja kasvatab neist teadlikult oma riigi patrioote. Muidugi lahkutakse ka sealt välismaale, aga ikkagi on armastus oma riigi ja austus selle juhtide vastu väga levinud (erinevalt meist). Ma ei taha öelda, et meie peaks täpselt sama mustrit kasutama, aga siiski arvan, et noortes patriotismi kasvatamise teema on meil üksjagu unustusse vajunud. Ma küll ei tea, kas või kuidas kooliprogrammis sellega tegeldakse, aga meedias ei kohta eriti palju patriotismist rääkivaid artikleid. Jah, ma tean, et meil on vaba ajakirjandus, mis avaldab seda, mida õigeks peab, aga ikkagi. Äkki mõtleks keegigi (peatoimetaja või ajakirjanik ise), mis sõnumit nad edastada tahavad. Enne kui üllitavad järjekordse eduloo, kui imeliselt mõnel noorel välismaal läheb, kuidas ta on leidnud unistuste töö ja kui hästi seal temasse suhtutakse, näidates kadedustäratavaid pilte tema kodust ja reisidest. Ei, ma ei taha ütelda, et seda kõike peaks maha vaikima, aga hea ajakirjanik peaks otsima ja leidma tasakaalustamiseks ka teistsuguseid näiteid. Nagu oli omaaegne "Pealtnägija" lugu dissident Madissoni "imelisest" elust kodutuna Hispaanias, kus prügikastist saadav toidulaud on luksuslikum kui muidu pensionäri elu Eestis. Mul on õõvastav lugeda blogidest, kus õpetaja (sic!) ütleb, et tema läheks kindlasti ära välismaale, kui siin jamaks kisub ja et tema oma poegi küll Eesti eest sõdima ei saadaks. Ei, ta pole ainus, kes nii mõtleb, aga tal pole isegi häbi sellist nahahoidmist avalikult välja öelda.

Kui patriotism ja kodumaa-armastus enam meist enamiku jaoks suuremat ei tähenda, siis miks me üldse nii kangesti muretseme, et äkki Venemaa okupeerib Eesti? Ma ei usu, et seekord kedagi Siberisse saadetakse või vangi pannakse. Ka piirid jäävad ilmselt lahti, ja kõik, kes soovivad, saavad väljamaale putkata. Mis sest iseseisvast Eestist enam :P Kui me oma riiki üksnes kritiseerime, arvates, et mujal on parem ega ole valmis omariikluse nimel ohvreid tooma ega kannatama, ehk me siis polegi enam oma riiki väärt...

Aga olgu, möönan, et nii hull siiski ilmselt meie asi veel ei ole. Me armastame Eestit, kodumaale on alles jäänud ikkagi veel arvestatav hulk inimesi, meil ilmuvad eestikeelsed raamatud, ajakirjandus ja edastatakse eestikeelseid tele- ja raadiosaateid. Me korraldame laulupidusid ja heldinult lehvitame sini-must-valget lippu. Samas oleme kõige selle sees ka parajad natsionalistid, kui nii tohib väljenduda :D Me oleme pahased venelastele, et nad ei integreeru täielikult meie ühiskonda ja asuvad Vene infoväljas. Aga on see ikka vaid nende süü? Äkki teeme ka meie midagi valesti ehk jätame tegemata? Äkki me ei tahagi, et neist täisõiguslikud eesti kodanikud saaks?

Pärast pronksiööd olid suured plaanid, kuidas siin elavate (venekeelsete) muulastega rohkem tegeleda ja neid vene kanalite infoväljast ära tõmmata. Selleks ju ETV2 ellu kutsuti. Aga nagu me väga hästi teame, kui palju seal venekeelsele publikule pakutakse või palju nad seda vaatavad :P Tõsi on ka see, et tegelikult on pea-aegu võimatu pakkuda vene kanalitele tõsist konkurentsi. Sellist raha ja taset pole meie väikesel riigil vastu panna. Aga siiski on asju, mida oleks võimalik teha väiksema rahaga ja mis aitaks muulastel meie elust osa saada. See oleks tõlkimine. Venekeelsed subtiitrid päevakajalistele saadetele, meie parimate uudistekanalite ja arvamusliidrite väljaütlemiste tõlge vene keelde. Samuti tuleks mõelda meie kultuuri oluliste valdkondade, olgu raamatute, filmide või teatrietenduste tõlkimisele. Jah, see maksab samuti, aga siiski vähem, kui ekstra venekeelse kanali või ajalehe tegemine. Arvan, et "seda kassid ostaksid" ehk muukeelsed loeksid-kuulaksid, sest tegelikult nad tahavad teada, mis eesti meedias ja kultuuris tegelikult toimub. Ekstra sellele auditooriumile tehtud saated kannavad paratamatult vanema venna manitsemise pitserit. Rääkimata sellest, et ajakirjanike või kultuuritegelaste hulgast parimad nagunii seda tegema ei hakkaks. Neil on juba oma koht eestikeelses ajakirjanduses olemas. Olgem ausad, praegu on tegelemine venekeelse publikuga nagu sundus või poliitilise korrektsuse jaoks vajalik atribuut, aga mitte riigi tõeline prioriteet.

Mu tütar on abielus välismaalasega, kuigi pere elab Eestis. Lapsed räägivad nii ema kui isa keelt. Nad käivad eesti lasteaias ja vähemalt praegu on nad eestlased. Aga ma ei tea, mis saab siis, kui nad täisealiseks saavad ja peavad valima endale kodakondsuse. Praegu kehtiva seaduse kohaselt ei tohi nad saada topeltkodakondsust ja kui nad võtavad oma kodakondsuse isa järgi, siis pole nad enam eestlased. Kas me oma kangekaelses ülbuses nii lihtsalt loobumegi oma kodanikest? Paraku on vääramatu tõsiasi, et nende laste (nagu ka paljude teiste) teine isamaa pakub paremaid võimalusi maailmas ringi käia ja paremates koolides tasuta õppida, kui nad on selle suurema ja jõukama riigi kodanikud. Aga aru ma ei saa, miks Eesti riik neid selle eest oma kodakondsusest ilma jätab ehk lõikab ära võimaluse, et neid edaspidi eestlane olemine huvitaks? Samamoodi on mulle arusaamatu, kuidas võib eesti kodakondsusest ilma jätta mõne siin sündinud vene või muust rahvusest lapse. Kas see ei tähenda mitte seda, et me ei ole nõus grammigi alla andma oma ülla rahvusriigi ideaalidele? Sellega aga kaotame üha enam kodanikke, sest segaabielud on väga laialt levinud. Need, kes siia elama on tulnud, ei tunne ennast samuti teretulnuna. Kas selle taga on hirm, et kodakondsuse läbi hakkavad tulevikus meie Eesti asja ajama muust rahvusest pärit inimesed? Aga juba praegu osalevad nad meie elus ja äris nagunii, võtame selle tegelikkuse ükskord teadmiseks ja käitume sellele vastavalt.

Kogu see eelkirjeldatud problemaatika eestikeelsest meediast ja kultuurist aru saamisel puudutab lisaks venekeelsetele ka paljusid teisi siin elavaid võõramaalasi, nagu näiteks ka minu väimees. Ta küll oskab suhtlustasemel eesti keelt, aga selleks, et vaadata eestikeelset vestlussaadet või filmi, jääb seda väheks. Nii ei lähe nad tütrega koos kunagi vaatama kinos eesti filme ega käi teatris. Sest tõlke võimalust pole pakutud. Samuti kui venelased, saab ka tema uudised kätte internetist oma emakeeles. Aga ta mõnikord ikka küsib, mismoodi eestlased ise ühesse või teisesse asjasse suhtuvad, olgu siis poliitika või muu sisesriiklik probleem. Nii jäävadki meie elu hetkehoovuste tajumisest kõrvale ka venelased. Nad ei saa saamagi osaks meie elust, kuna neil pole ligipääsu Eesti ajakirjandusele ja kultuurile. Väide, et õppigu eesti keel nii selgeks, et suudaksid seda kogu pakutavat infot originaalkeeles vastu võtta, jääbki vaid meie soovmõtlemiseks. Eesti keeles, nagu ka igas teises keeles, on nii palju spetsiifilisi sõnu, mida igapäevakeeles ei kasutata, ja mida teise emakeelega inimene kusagilt ei õpigi. Aga vaadates omakeelsete subtiitritega eestikeelset filmi, saab ta kahekordselt kasu. Esiteks, hakkab ta tajuma paremini meie rahvuse omapära ja mõttemaailma,lisaks õpib uusi sõnu eesti keeles. Tänapäeva tehnilistes tingimustes ei tohiks see päris utoopiline plaan olla, või mis!?

Kas muulased seda võimalust kasutaksid? Praegu me seda ei tea, aga saaksime teada, kui hakkaksime pakkuma venekeelsete subtiitritega eesti filme ja sünkroontõlkega teatrietendusi. Olulisem küsimus on aga, kas meie riik tahab seda teha? Või peidab pea liiva alla ja kordab endise kangekaelsusega mantrat, et õppigu muulased keel nii selgeks, et suudavad originaalis "Tõde ja õigust" lugeda ja saavad aru "Kevade" filmist. Unistada ju võib, aga tegelikult klõpsab venelane harjumuspäraselt telekapulti ja vaatab edasi oma vene kanalit. Sest isegi kui tal oleks huvi eesti filme või uudiseid vaadata, puudub tal tegelikult selleks reaalne võimalus ja stiimulit eesti keelt rohkem õppida pole neil samuti. Nii ei integreeru venekeelne elanikkkond kunagi meie kultuuri- ja meediaruumi. See aga pole probleem mitte nende, vaid meie jaoks, sest Venemaa saab neid jätkuvalt oma propaganda abil Eesti riigi vastu ära kasutada.

Ukraina küsimus

Viimase aja sündmused Ukrainas ja Venemaa jätkuv agressiivne retoorika ka teiste endiste liiduvabariikide suunas on ajakirjanduse kihama pannud. Leitakse üles iga killuke või kellegi jutust välja rebitud lauseke, mis tõestab, et ja-jaa, varsti võtab Venemaa meid ette ja okupeerib Eesti jällegi, nagu ta juba tegi seda 1940.aastal. Ajalugu ju kordub, armastatakse rõhutada. Ja siis on juba igaühe maitseasi, kuidas arutelu sealt edasi läheb. Kes paneb Kaitseliidu pileti ja püssi padja alla, valmis kaitsma Eestit viimase veretilgani, kes hakkab kohvrit pakkima väljamaale põgenemiseks :D

Venemaa tegevus Ukrainas on küll äärmiselt jõhker sekkumine teise riigi siseasjadessse, aga olgem ausad, Venemaa agressiivsed suurriiklikud ambitsioonid pole mingi üllatus. Siiski mina isiklikult praegu hirmu ei tunne ja sedasama kinnitas ka kaitseväe juhataja oma sõnavõtus. 2008.a sõda Gruusias oli minu jaiks küll üsna suur shokk, elasin tookord neile sündmustele kaasa ja mõtlesin hirmuga, et kas see võiks juhtuda ka meiega... Aga seekord võtan ma kõike tunduvalt külmemalt. Venemaa praalivad ähvardused Baltikumi aadressil tunduvad mulle rohkem nagu paukpadrunitega tulistamisena. Et äkki keegi hakkabki kartma :D

Kui ükskord Venemaa või Putin täiesti hulluks on läinud, siis võib tõesti ühel ilusal päeval alata 3.maailmasõda, mille käigus Venemaa Eestile kallale tungib. Hetkel aga ei tundu see tõenäoline. Milleks siis Vene pool üldse näitas hiljuti üles initsiatiivi piirilepingu allakirjutamise lõpuleviimise osas. Rahvusvahelise õiguse seisukohalt oleks ilma selleta palju lihtsam olnud Eestisse sisse tungida kui riikidevahelist piiri pole. Edasi võiksid nad nihutada selle kontrolljoone Narva taha ja pakkuda seda uuteks piirikõnelusteks. Kuigi me ei tea, mis Ukrainas edasi saab, siiski ei maksa sündmustest ette rutata. Venemaa pole alustanud sõda ja võib-olla on Ukrainale see jätkuv survestamine isegi abiks oma lõhestunud rahva ühe mütsi alla saamiseks ja Venemaa agressioonile vastuhakkamiseks. Sest Ukrainat ei saa tegelikult aidata ei NATO ega Euroopa Liit. Demokraatia ja läänelike väärtuste "import" raha ja relvade abil pole kunagi ühegi riigi elu paremaks teinud, olgu siis Afganistanis või Iraagis. Välisjõudude toetatud "nukuvalitsused" ja nende poliitika ei jää püsima, kui abistajad tagasi tõmbuvad. Iga riik peab eelkõige ise enda sisevastuolud suutma lahendada.

Uus luud pühib hoolega

Uus noorte meeste juhitud valitsus hakkab juba piirjooni võtma. Välja käidud lubadused maksude alandamisest ja lastetoetuste suurendamisest on muidugi rahvale meeltmööda. Kummaline vaikus valitseb aga katteallikate osas. Ligi senine söakus eelarve tasakaalu eest võitlemisel on asendunud vaoshoitusega. Siiani välja pakutud lisaraha leidmise allikad tunduvad nõrgavõitu. Efektiivsem finantsjuhtimine peaks tähendama kulude kokkuhoidu riigiaparaadi ülalpidamiselt. Teisest küljest kavatsetaks kaheks jagada nii majandus- kui sotsiaalministeerium. See ettevõtmine pigem suurendab kulusid.

Teine lisaraha saamise plaan, tubaka-ja alkoholiaktsiisi tõstmine kõlab muidugi esmapilgul hästi. Maksustame pahesid! Kas selle tegevuse eesmärk oleks, et rahvas jooks ja suitsetaks vähem? Kussa sellega, armas rahvas, ärge mitte mõtelgegi seda teha. Kust me vaene riigieelarve muidu lisatulusid saaks :D

Nipet-näpet pidi veel olema, aga kui mingit majanduskasvu imet ei juhtu, siis pole muud võimalust eelarve tasakaalustamiseks kui kauavälditud laenuvõtmine. Reformierakonna uueks poliitiliseks kreedoks saaks "esli propodatj, tak s muzõkoi", ja tunnuslauluks "ah, kui juba mürgel, siis mürgel lõpuni, ah kui juba unustus, siis olgu täiesti" ;)

Ega ma uue võimuliidu ettevõtmisi üksnes kritiseerida ei taha. Positiivseks sammuks pean, et ära kaotati täiesti mõttetu regionaalministri portfell. Iseenesest regionaalarengu teema on vajalik küll, aga majandusest, kultuurist, haridussüsteemist, sotsiaalhoolekandest jm. eraldiseisvana pole regionaalpoliitilisi otsuseid sellel ministeeriumil nagunii võimalik vastu võtta. Sellealased reformid nõuavad kogu valitsuse ühist plaanide väljatöötamist ja koos tegutsemist. Seevastu kaks väga mahukat ja keerulist ministriportfelli on kaheks jagatud. Nendes mõlemas valdkonnas langes ühele ministrile ülearu suur vastutus ja töökoorem. Majandusministri asemel hakkavad tegutsema väliskaubandus- ja ettevõtlusminister ning majandus- ja taristuminister. Senine sotsiaalministeerium jaguneb sotsiaalhoolekande- ning tervise- ja tööministeeriumiks. Mulle tunduvad uued ametinimed kohmakad, ega siis kõiki ministri tööülesandeid pea nimetuses üles lugema. Aga noh, eks me harjume või siis leiab kõnekeel iseenesest mingid lühivormid.

Karta on, et seniste ministeeriumide jagamisel nende töö ümberkorraldamine on üpris keeruline ja küllap ka kulukas ettevõtmine. Kas sellise muudatuse läbiviimise jaoks praegune nn. "ajutise valitsuse" aeg on kõige õigem valik? Aga teisest küljest, nõnda saab parasjagu uute valimiste ja "pärisvalitsuse" töö alustamise ajaks kasvuraskused läbitud. Huvitav on see, et lahkulöödud ministeeriumidest kumbki portfell antakse erinevale koalitsioonipartnerile. Kas nad seda paarisrakendit järsku erinevates suundades vedama ei hakka :P

Samas võiks valitsuskulude vähendamiseks ka mõned ministeeriumid kokku panna. Miks mitte liita põllumajandus- ja keskkonnaministeerium. Mina pole siiani aru saanud, mis asju ajab põllumajandusminister. Meil on ju suur ja lai PRIA organisatsioon, mis jagab toetusi ja jälgib maakasutust ja tootmiskvoote. Mida otsustab ja jagab põllumajandusministeerium? Või siis võiks liita harididuse- ja kultuuriministeeriumi. Kas need kaks teemat pole mitte tihedalt omavahel seotud?

Taavi Rõivas peaministriks

Tõsiselt mõtlete või?

Kui täna hommikul Siim Kallas teatas, et loobub peaministriks pürgimaks, siis tulistati uute peaministrikandidaatide nimesid nagu püstolkuulipildujast, nagu ütles Reinsalu. Kas peaministriametil polegi enam sellist kaalu, et kandidaadi valikul peaks erakond pikemalt aru pidama, sobivaid isikuid tiba kauem vaagima või isegi üldkogu kokku kutsuma? Või peaks hoopis Ansip jätkama, kui Kallas kui erakonna uus esimees loobus? Miks sellega üldse nii pagana kiire on?

Seekord pean tõesti Savisaarega nõustuma, et Reformierakond tegi vea, kui otsustas vahetada koalitsioonipartnerit. Ma üldse ei imesta, et kättemaksuks sellise reetmise eest üritas kõrvalejäetud partner kõigi vahenditega uue peaministrikandidaadi mainet alla kiskuda. Mart Laari ametikoht võimaldas komprat Eesti Panga arhiividest ka hankida ;) Imestan selle üle, et Kallas kui kogenud poliitik seda ette ei näinud, et tema isik saab selle vangerduse tõttu poriloopimise objektiks. Ega see pole enam oluline, kui suur süüdlane ta nendes vanades intsidentides oli, rahvale paistab, et üks kahtlane varjamine ja mälukaotus jätkub, mis Reformierakonda viimasel ajal on iseloomustanud. Praeguses seisus oli Kallase loobumisotsus küll ainuõige samm. Ma loodan ikkagi, et vaatamata neile väljakaevatud skandaalikestele saab temast meie järgmine president. Aga võib-olla mängis ta selle shansi just maha...

Rõivas peaministriks? Kas paanikaosakonnas läks tema kandidaat üksnes sellepärast loosi, et ta on noor mees ja pole luukeresid kappi koguda jõudnud :D Aga no Reformierakonna mainepäästjana ja langeva toetuse peatajana ma teda küll ette ei kujuta.

Kas keegi kusagil üldse on põhjendanud, miks Reformierakond IRL järsku kõrvale tahtis heita ja uut partnerit otsima hakkas? Minu talupojamõistuse jaoks peaks selleks ikka väga tõsine põhjus olema. Kui mõni minister ongi olnud allumatu või tema otsused riigile kahjulikud, siis uus peaminister saaks ju mõningaid portfellimuudatusi teha. Aga miks visata prügikasti kogu koalitsioonileping? Minu arust lõhnab siin tõesti erakorraliste valimiste järgi. Ja selliste järjestikuste valeotsuste järel ei ole Reformil oodatavate valimistulemuste põhjal lootust isegi mitte uude valitsusse pääsemiseks, rääkimata selle moodustamisest :)