Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

 Tiina polnud küll enam esimeses nooruses, pigem kuldses keskeas naine. Ja ometi  tõdes ta järele mõeldes, et ta läheb praegu tegelikult elu esimesele päris kohtingule. Ei, mitte sellepärast, et ta oleks mingi krimpsus vanatüdruk. Pigem vastupidi, meestelugusid oli tal elus piisavalt olnud. Aga need tutvused kulgesid teisiti, kui kohtamas käies.

Ülikooli ajal ühikas elades olid kavalerid kas oma kursuselt või oldi muidu ühikas tuttavaks saadud. Mis kohtingust sai juttu olla, peod  ja semmimised leidsid aset sealsamas. Või isegi, kui juhtus ette mingi mujalt pärit noormees, siis tuli ta ikka meie ühikasse, kus koos aega veedeti. Ja kui mindigi kuhugi tantsima või jalutama, siis algas teekond ikka sealtsamast ühikast. Nii kohtas ta ka oma tulevast abikaasat ja pärast abiellumist ei tulnud kohtingutel käimine enam päevakorda. Noh, mõned "romaanid töökohal" ju elu jooksul olid, aga ka see romantika leidis aset sealsamas tööl, kas mingite firmapidude käigus või mindi koos pärast tööd samas majas asuvas kohvikusse.

Seekord aga oli täiesti uus olukord. Pärast lahutust põdes Tiina ligi aasta, et teda maha jäeti ja arvas, et ülejäänud elu kulgebki üksinduses. Siiski hakkas eluvaim naisesse tagasi tulema ja tasahilju vaatas ta internetis ringi, et mis variandid temavanusel kaaslast leida oleks. Ühes jututoas sai ta mõnusa jutu peale mehega, kes ennast Tulnukaks nimetas. Läks veel paar kuud, ja kuna jutt klappis, otsustati lõpuks ka reaalselt kohtuda. Oma suhtestaatuse kohta ütles mees, tal on küll elukaaslane olemas, aga ta saab üsna pika keti otsas ringi liikuda. Ja kui vaja, saab ketist ka lahti tõmmata.

Igatahes otsustas Tiina selle mehe üle vaadata, saagu mis saab. Kaotada pole nagunii midagi. Pimekohting oli juba iseenesest erutav väljakutse. Kuidas nad teineteist ära tunnevad? Ja nagu naisterahvaste igavene mure, kas ta meeldib sellele mehele. Kasvõi niigipalju, et ta kohe minema ei kõnniks, vaid vähemalt istuks viisaka aja kohvikus  ega näitaks oma pettumust ilmselgelt välja.

Nagu teada, mehed armastavad silmadega. Seega tuleb välimust igati lihvida, et esmamulje võimalikult hea oleks. Kõigepealt juuksur ja siis ka kosmeetiku külastus. Soeng sai täitsa kena aga seejärel tuli valida, mida kohtingule selga panna. Kuigi tavaliselt armastas Tiina kanda teksaseid ja dzempreid, siis seekord tuli välja näha võimalikult naiselik. Naine proovis selga ühte ja teist komplekti, ja see oli väga meeldivalt veedetud aeg. Lõpuks langes liisk hiljuti ostetud lillelises kleidi kasuks, mida katab ilus boolerojakk. Siis jäi üle valida veel juurdekuuluvaid aksessuaarid, nagu punased kingad ja kott, kaela filigraanist hõbedane kaelakee. 

Õhtul enne tähtsat päeva proovis Tiina  veel korra valitud komplekti selga. Naine jäi oma väljanägemisega täiesti rahule ja oli kindel, et suudab mehele muljet avaldada.

Hommikul ärgates selgus aga, et miski ei lähe plaanikohaselt. Kuigi oli südasuvi, oli ilm vihmane, külm ja tuuline. Tiina proovis igaks juhuks veel selga oma suvekleiti.  Nii kurb, kui see ka polnud, pidi ta tõdema, et siidikleidi ja õhukese tallaga peokingadega vihma kätte minna oleks olnud narrus, ja sobivat suvemantlit polnud tal ka, mida peale võtta. Naise tuju langes nullilähedaseks ja kadus igasugune elevus eesootavast kokkusaamisest. Aga Tiina ei sallinud selliseid inimesi, kes viimasel minutil kokkulepitud kohtumised tühistasid. Seega tuli  nüüd kiiresti välja mõelda, mis oleks sobivam riietus.

Lõpuks valis naine oma tavapärase komplekti, mustad retuusid, pikema musta-valge mustriga särkpluusi ja selle peale lühikese pannalde ja lukkudega musta jaki. Ta oli lugenud küll, et mehed ei salli, kui naised retuuse kannavad, ja eriti naiselik polnud see komplekt samuti. Aga mis seal ikka, mõtles Tiina, selline ma tegelikult olen, ja kui mehele ei meeldi, siis ongi parem, kui lugu kaugemale ei lähe.

Ah et mis sellest välja tuli? Istuti, vesteldi mõnusalt oma tunnike, aga siis vaatas mees kella ja ütles, et ta peab nüüd minema. Ujulasse.

Punast lillelist kleiti ei pannud Tiina enam kunagi selga.

Vaktsiinisõjas

Jah, vaktsiinisõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma, nagu laul ütleb. 

Keegi tuttav postitas mõni aeg üleskutse sotsiaalmeediasse, et tema kodus on kõik sõbrad ühtviisi  oodatud, nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata. Mina seda posti ei laikinud, sest mul olid selles suhtes oma kahtlused. Ja kui päris täpne olla, siis minu lähemad sõbrad-sugulased on nagunii  vaktsineeritud ja mõtlevad selles küsimuses minuga ühtemoodi. Mõni üksik siiski kahtleb, et kas tema terviseseisund lubab vaktsineerida, ja ka sellega pole mul probleemi. Igaüks ise teab, mis talle õige on. Seda enam, et need, kes ei vaktsineeri, väidavad, et nad nagunii eriti kusagil ei käi. Nii ei tule nad ka mulle külla ega lähe minagi neile külla.

Siiski olen viimasel ajal ikkagi sattunud nö. vaktsiinisõjas piike ristama. Mul oli kunagi FB grupp, kust leidsin sõpru ja toredat seltskonda, kellega pidu pidada. Viimased aastad seal enam midagi ei toimunud, aga paar päeva tagasi siiski vaatasin sinna ja avastasin, et mõned liikmed olid postitanud Varro Vooglaiu ja muude vaktsiinivastaste või EKRE-kate videosid. Kustutasin need ära, blokeerisin sellised liikmed ja panin administraatorina üles hoiatuse, et sellist propagandat ma siin grupis ei tolereeri-  Ossa, kus läks andmiseks. Mõned ütlesid, et kus on sõnavabadus ja teised palusid ennast sellisest grupist eemaldada. Sõnavabaduse kohta ütlesin, et rakendage seda oma FB seinal ja lahkujad saatsin rõõmuga minema. Puhastasin veel veidi nimekirja, kavatsedes alles jätta vaid need, keda isiklikult tunnen. Aga ei viitsinud hakata ligi 200 liiget välja viskama. las olla, kui sõna võtavad, siis viskan nad välja.

Aga see polnud veel kõik. Järgmisel päeval helistas mulle üks grupikaaslane, kellega olime sõbraks saanud ja koos reisinudki. Ütles, et ma pean vist ka oma vaadete tõttu grupist välja astuma. Katsusin teda veenda, et vaatamata meie erinevatele arusaamadele vaktsineerimise ja poliitikute eelistamise osas, saame ikkagi sõbrad olla. Püüdsin juttu mujale viia, et kuidas tal muidu läheb ja rääkida seda, mis sõbrad ikka omavahel räägivad. Aga vaktsineerimisvastased inimesed nii lihtsalt alla ei anna. Esimesel võimalusel pöördus ta armsakssaanud teema juurde tagasi, et vaktsineerimisest pole kasu või et see on lausa ohtlik. Muudkui seletas, et näe, ühe mu tuttavaga juhtus nii ja teine oli küll vaktsineeritud, aga sattus ikkagi haiglasse. Lõpuks õnnestus mul kõne lõpetada, enam-vähem sõbralikult. Aga no külla ma teda küll ei kavatse kutsuda mingil juhul. Vähemalt mitte enne, kui see koroona ja vaktsineerimiseteema õhus on ja kirgi kütab.

Teine juhus oli mul suhteliselt lähedase sugulasega. Ta käib samuti neil Vabaduse väljaku üritustel, keeldub vaktsineerimast ja maski kandmast. Nüüd aga oli olukord, kui ta vajas ajutiselt minu juures peatuspaika. Ise küsis, et kas ma tohin remondi ajal sinu juures olla. Lubasingi ja ostsin juba kiirtesti valmis. Kui arutasime, millal ta tuleb, selgus, et sel päeval on tal tihe suhtlemine enne. Vaja juuksuris käia ja õhtul veel ühe tuttavaga kokku saada. Ütlesin talle, et ma ei taha temalt nakkust saada ja olgu enne minu juurde tulekut vähemalt 3 päeva kodus ja ärgu saagu kellegagi kokku. Lükaku nii juuksur kui kohtumine sõbraga edaspidiseks. Ja kui mu tingimised talle ei sobi, otsigu teine peatuspaik. Olin talle ka varem püüdnud selgeks teha, et vaktsineerimine on tähtis. Muidu ei leia ta töökohta ega saa kusagil käia. See jutt oli muidugi kurtidele kõrvadele. Aga nüüd olin sunnitud talle uuesti enesekaitseks tuletama meelde, et oht koroonasse nakatuda on praegu väga kõrge.

Ja vastuseks sain ma sellise kirja (kusjuures ta ei ole läbi põdenud, ainult arvab, et ehk on). Vaktsiinipassi tal pole ja rääkimata sellest, et kõik, nii vaktsineeritud, kui vaktsineerimata inimesed võivad nakkust teisele edasi anda. Selleks ongi vajalik oma kontaktid miinimumini viia. Aga just sellisest loogikast, nagu see noor inimene, lähtuvad  enamus antivaxxereid. Nemad ei haigestu ega nakata kedagi. Ei, minu juurde ei ole nad oodatud.

Sina ei käsuta mind. Ega hirmuta. Ega kamanda. ma ei ole laps. Mina ei nakata kedagi, mul on antikehad olemas. Ja mulle õeldi et vaktsineeritud inimesed nakatavad teisi, terviseametist öeldi et tänu neile kes vaktsineerivad ongi nii palju nakatunuid. Sest nemad ei ole seda viirust ka läbi põdenud. Niiet hoia oma ajupesuga eemale. Mind juba vihastab see. Keegi teine sellist juttu mulle ei räägi. Head päeva.

Hambakaart

 Kes meist pole näinud filme, kus kadunuke (isegi luukere kujul) tuvastatakse nn. hambakaardi järgi. Olete te mõelnud, kas meie e-riigis see ka toimib? Muidugi mitte, iga hambaravi teostav firma on omaette üksus ega jaga oma andmeid riigi  üldiste terviseportaalidega.

Ah et miks ma sellest räägin? Mina, kes ma kolisin 6 aastat tagasi ühest linnast teise, pidin varem või hiljem endale hankima ka uue hambaarsti. No muidugi oli see keeruline, sest sinnamaani oli mul über-hambaarst ehk Hambaarstide koja esinaine. Aga no milles küsimus, teised on ikka ka õppinud spetsialistid. ja nii ma käisingi 2016.a. ühe peene firma hambaarsti vastuvõtul, sest valus oli. Ta täitiski augu plommiga, ja mõne aja pärast valu kadus.

Kuni selle aastani. Muidugi ma ei mäletanud, kas valutab sama hammas või tema naaber, aga asi muutus järjest problemaatilisemaks. Niiet ma lõpuks helistasin samasse firmasse ja küsisin, kes oli see hambaarst, kelle juures ma eelmine kord käisin. Selgus,  et ta ei tööta enam seal. Ma  olingi valinud tookord nn."keskealise"- hambaarsti, kes on näinud ka minu "veneaegseid" hambaravivõtteid. Kuna teda enam polnud, pidin võtma kedagi teist. Pakuti venelannat Olgat, kellel pidi ka olema suur kogemustepagas. Kui olid uurinud teiste taustu, siis sain aru, et valikut pole, teised olid veel nooremad.

Niisiis, täna läksin tema vastuvõtule, jättes kõrvale eelarvamused rahvuslikul pinnal. Seda enam, et mu lapselapsed pidid käima sama arsti juures ja olema väga rahul.

Nohh-jah, kõik oligi enam-vähem Oki-Doki. Hammas, mis mind arsti poole pöörduma ajendas, oligi liiga sügavalt kahjustatud (oleks ma varem pöördunud), Ja ainus variant, mis pärast mingi spetsialistiga kommenteerimist välja käidi, oli hamba väljatõmbamine ja selle asendamine implantaadiga ehk lõualuusse kruvitud hamba laadse asendustootega. See variant tekitas minus külmavärinaid ja hakkasin kahtlema. Et kas see niinimetet hammas ikka on krooniga kaetud ja muid ravivariante pole. Võtsin ühendust vana hambaarstiga ja sain teada, et see hammas ei ole krooniga kaetud, vaid silda toetav parempoolne hammas. See on väga suur vahe. Kui mul ülehomme oleks hakatud välja kangutama hammast, mida justkui oleks pidanud katma kroon, aga tegelikult oleks see olnud silla parempoolne tugihammas, siis sellest oleks tulnud suur jama 4 hamba jaoks.

Õnneks ma kahtlesin ja küsisin infot vanast hambaravi firmast. Mida oleksin pidanud tegema ammu. Et saada oma hambakaart reaalselt kehtivaks.

Doverjai, no proverjai!

Valimised

 Kõikvõimalikud erakonnad nimetavad ennast nende KOV valimiste võitjaks, aga minu arust läks kõik just nii, nagu pidi. EKRE ei saanud nii suurt toetust, nagu näitasid eelnevad reitinguagentuuride prognoosid. Niiet lootus jääb, et meie rahval on niipalju tervet mõistust ka järgmiste Riigikogu valimiste ajal, et see populistlik kamp riigis võimu ei võta. Keskerakond võitis Tallinnas, nagu arvata oligi, aga kaotas Narvas, mis oli üllatav. Katri Raik on osanud ka selles venemeelses linnas ennast kehtestada, vaatamata sellele, et ta enne valimisi linnapea ametist tagandati. Tallinnas ei saanud Keskerakond enam ainuvõimu, ja see on suurepärane. Nüüd peab nende otsuste ja linnavalitsuste ametnike toimetamine muutuma läbinähtavamaks ja see vähendab korruptsiooni võimalusi. Linnapeana on  Mihhail Kõlvart minu arust hästi hakkama saanud, aga Savisaare omaaegse toiduahela lõhkumiseks on värsket verd vaja. Andsin selle tulemuse heaks ka oma panuse, kui veensin oma elukaaslast hääletama minema. Nagu ta ütles, pole ta seda ammu teinud. Ütlesin, et ärgu valigu EKREt, sest... ja samuti ärgu hääletagu Keskerakonna poolt, mis sest et tema valimisringkonnas kandideeriv Mustamäe linnaosa vanem on ilmselt head tööd teinud. Valigu mõnda muud erakonda, et Keskerakond enam ainuvõimu ei saaks. Nii ta ka oma sõnul tegi. Kusjuures nagu ta ütles, Lauri Laats nägi kõvasti vaeva häälte püüdmisel. Oli hommikust õhtuni tänavatel selgitamas ja agiteerimas, käis lausa ukse taga kella andmas.

Minu koduvalla tulemusega olen ka väga rahul. Valimised võitis sama erakond, kes ennegi võimul oli. Minu arust on nad oma tööd hästi teinud ja minu hääle nad ka said. Ainus mure oli, et keda konkreetselt valida, sest ma ei tunne neist kandidaatidest kedagi ega tea, mis ametit keegi peab või missuguseid valdkondi oluliseks peab. Õnneks tuli enne valimisi mu postkasti buklett kõigi kandidaatide enesetutvustustega.  Nii jäi sõelale kaks kandidaati. Esiteks, kes elasid vallas minu läheduses, ja teiseks, kes pidasid oluliseks mulle tähtsaid valdkondi, nagu arstiabi kättesaadavuse suurendamine, prügiveo parem korraldamine ja ühistranspordi parandamine.

Lõpuks ometi! osa 2

 Jah, tõsi mis tõsi, veeavariist põhjustatud korteriremont on nüüd tõesti valmis.  Üle 5 kuu läks aega, aga tulemus oli korralik. Lisaks on mul telefonis samas majas elava tubli remondimehe kontakt, kui midagi vaja peaks olema. Muidugi mitte selle aasta numbri sees, sest tal tööjärg uue aastani juba olemas. Nagu ta ütles, inimesed on hakanud palju rohkem oma kodusid remontima. Teadagi, koroona ajal jäi reisiraha alles ja kodus pidi rohkem aega veetma. Nii tekkiski huvi ja vajadus remont ette võtta.

Teine "lõpuks ometi"- lugu oli mu väärtpaberiportfelli likvideerimisega. Ütlen kohe ära, et tulu pole ma sealt kunagi saanud, ikka olen kahjudega kaubelnud. Rohkem ei taha ma iialgi sinna valdkonda oma nina toppida ja nii need aktsiad kõik maha olengi müünud. Välja arvatud üks. Kunagi üsna ammu,kui Venemaa majandus tänu tõusvale gaasihinnale oli oma sõiduvees, sai ostetud mingeid Vene fondi osakuid. Üsna varsti tuli aga kriis ja selle aktsia hind langes nii madalale, et müümine tundus mõttetu. Vahepeal ma enam ei vaadanudki selle hinda. Siiski,oktoobris 2019 oleksin saanud selle aktsia realiseerida kahjumiga -215 eurot. Liiga suur kaotus ja jätsin müügitehingu tegemata. Ja 14.02.2020.a. oli seis veelgi parem. Tõusujoones kulgenud aktsia oleks saanud müüa -49 eurose kahjumiga. Paraku läksin sel hetkel reisile ja aktsiamüük jäi tegemata. Tagasi tulles oli aktsia miskipärast jälle kivina kukkunud ja matsin müügiplaani järjekordselt maha.

Aga sel reedel tuli mõte, et vaatan õige, mis seis on. Ei uskunud oma silmi, aktsiamüük oleks lausa väikese kasumiga toimunud. No muidugi kõhklesin veidi, et äkki ootan ja saan veel rohkem tulu. Aga ei, mõistus tuli koju ja vormistasin müügi ära. Venemaa fond on üks ebastabiilne asi. Kas praegu oli hinda tõstnud energiakriis või Venemaa presidendivalimised, ei oska arvata. Tänu taevale, saan sellest lõpuks lahti ja täna oligi mu arvele laekunud üle 1300 euro. Nagu maast leitud raha, ei tea kohe, mis sellega pihta hakata. Ilmselt lähen ja külastan hambaarsti. Seda on nii emotsionaalsetel kui finantsilistel põhjustel juba liiga kaua edasi lükatud.

Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

 Kaamos algatas ja mina ei suutnud ka oma näppe klaviatuurist eemale hoida.

Malle oli pensionär ja  elas üksi, sestsaadik kui abikaasa suri. Seltsielu oli sellest alates samuti langustrendis ja külalisi tal eriti ei käinud. Vana sõbranna ikka astus vahel läbi ja arutati ilma ja inimeste üle, aga see oli selline argine istumine. Oma sünnipäeva ei armastanud naine samuti tähistada, mis selles aasta vanemaks saamises ikka toredat on. Seda enam, et tütar oma perega elas kaugel Inglismaal ega saanud tihti kodus käia. Ka õde oli omal ajal Soome tööle läinud, lõpuks endale mehe leidnud ja päriselt seal elu sisse seadnud. Seega polnud nagunii eriti kedagi külla oodata.

Sel aastal aga oli asi teisiti. Tütar hakkas aegsasti rääkima, et tahaks ikka ema ümmargust tähtpäeva tähistada ja koju käima tulla. Koroonakriisi algusest saadik polnud nad mehe ja lastega enam Eestimaale sõita saanud ja igatsus suur. Malle lasi lõpuks ennast sellest plaanist kaasa kiskuda ja otsustas, et teebki väikese peo. Kutsuks siis juba ka  Soome-proua oma perega  sünnipäevale. Kevadel hakkasid koroona-arvud langema ja piirangud lõdvenema. Üks kena pidu kuluks selle pika kodusistumise peale ära küll. Seda enam, et Malle ise ja ka teised kutsutud olid selleks ajaks vaktsiinisüstid kätte saanud.

Mõeldud-tehtud. Pidu oleks mõistlik kodus korraldada, tuleb ikkagi odavam, ega pensionäril rahadega priisata pole. Tütar lubas küll toetada, aga Malle tahtis oma rahadega välja tulla. Ruumi oli samuti piisavalt. Kui elutoa laud lahti tõmmata, mahub selle ümber 12 inimest lahedalt ära. Söögid saab tellida moodsa nimega cateringi firmalt ja endal pole vaja midagi teha. Isegi lauanõud tuuakse kohale, kaetakse laud ja pärast viiakse mustad nõud minema.

Peo-eelsel päeval oli ärevus suur. Kas toidud saabuvad õigel ajal, ega tema  tellimust pole ära unustatud või midagi sassi aetud? Jummel küll, kui sööke ei tooda, mida  külalistele pakkuda? Eks peab siis kuhugi välja sööma minema. Firma tundus küll usaldusväärne ja kaua tegutsenud, aga mine sa tea. Kui telefon helises, oli Malle kindel, et sealt tulebki mingi selline teade, et kokk on koroonasse haigestunud ega saa sööke teha. Õnneks siiski oli helistajaks õde. Aga jutt, mis räägiti, polnud meeldiv. Selgus,  et Soomes on piirangud ikka veel ranged, kui vahepeal Eestis käia, siis peab isolatsiooni jääma ega tohi kohe tööle minna. Mehel aga on tööl väga kiired ajad, objekti lõpetamise tähtaeg läheneb ja ta ei saa endale töölt puudumist lubada. Õepoeg töötas samas firmas ja temale oleks see külaskäik samuti liiga kalliks maksma läinud. Õde üksi ei taha tulema hakata ja ärgu Malle nendega arvestagu. Eks tulevad kodumaale käima siis, kui asi lihtsamaks läheb. Muidugi oli Malle pettunud, aga midagi polnud parata. Peab vaatama, keda kutsuda asenduskülaliseks, et söök raisku ei läheks. Kas naabreid või endisi töökaaslasi, aga kes nii lühikese etteteatamisega tulla saab?

Vähemalt tütre pere peaks juba täna õhtuks kohale jõudma, sest lennukisse istudes olid nad saatnud sõnumi,. Õhtul helistaski tütar, aga kahjuks ei öelnud ta, et on juba Eestimaa pinnale astunud. Hoopis kurtis, et  nad on ikka veel Helsingis ja  laev, millega nad tulla kavatsesid, ei välju, kuna reisijaid on liiga vähe. Praegu lähevad nad hotelli ja homme  selgub, kas saavad mõni teise laevaga Eestisse sõita. Kui see ei õnnestu, siis peavad vaatama, kas lennupileteid on saada. Aga see oleks küllaltki kallis lõbu.

Malle püüdis oma tuju kuidagi üleval hoida ja kordas vähemalt kümme korda nagu mantrat " jõuavad kohale järgmisel päeval", ära muretse, küll nad jõuavad kohale järgmisel päeval... Aga kui ei jõua? Mida selle mõttetu söögilaadungiga küll pihta hakata? Olgu see viimane kord oma sünnipäeva tähistada.

Hajameelselt Lõuna-Eestis

 Nädalavahetusel käisime juubelil Värska kandis. Ega ma eriti ei tahtnud nii pikka sõitu ette võtta, aga kuna mu mehe jaoks oli see väga olulise inimese sünnipäev, siis tuli ennast kokku võtta ja see käik ära teha.

Tegime vahepeatuse Tartus, kus ma ammu polnud käinud. Kõik oli teistmoodi, ja olin lausa ära unustanud, kuidas oleks kõige parem üle Emajõe Räpina maanteele saada. See kõige uuem sild oli  tegelikult mu vana kodu lähedal ja mäletasin, et käisin seal nii kõndimas kui rattaga sõitmas. Aga missugusest tänavast sinna sõita, olin unustanud. Küsisin siis tuttava käest järele, kuidas täpselt  sinna saab. Juba selle intsidendi järgi sain aru, et mu mälu võib mind alt vedada.

Edasi põhjustas hajameelsus uusi sekeldusi. Olime 5 aastat tagasi sama inimese juubelil käinud ja mäletasin, et ostsime lilled tee pealt, et nad pika sõiduga ära ei närtsiks. Kui me siis Värskasse jõudsime ja tõdesime, et väikeses toidupoes lilli ei müüdagi, nagu igal pool Tallinnas, siis hakkasin oma mälusopis tuhnima, et kust me need lilled eelmine kord hankisime. Lõpuks tuli meelde,  et ilmselt olime tookord Põlva kaudu sõitnud ja sealsest kaubanduskeskusest ka lilled ostnud. Nüüd polnud teha midagi, ja mees oli üsna pahane, et miks me ometi Tartust lilli ära ei ostnud. Tema oleks võinud mäletada palju paremini kui mina, kui väike koht Värska on ja et sealt pole lootustki lillekimpu saada. Ütlesin, et sünnipäevalapsel pole tegelikult sooja ega külma, kas sina talle lilli tõid või mitte. Üldiselt ei mäleta selles õnnitlemiste rodus nagunii keegi, kes missugused lilled kinkis.

Aga see polnud veel kõik. Kui hakkasime SPA hotellitoas ümber riietuma, siis selgus kurb tõsiasi, et mu pidukostüüm on poolik. Mul oli seelik ja jakk, aga puudu oli top, mis jaki alla käis. 

Kuna jakk oli avara lõikega, siis ilma topita ei olnud seda võimalik kanda. Proovisin topi asemele ujumistrikood selga, aga sellega oli mu dekoltee liiga sügav ja nii ei kõlvanud minna. Mis nüüd saab? Esimene mõte oli, et ma ei lähegi pidusse, mingu mees üksi. Siis aga otsustasin, et lähen nende riietega, mida ma sõidu ajal kandsin, kollaste põlvpükste ja triibulise särgiga. Lõppude lõpuks, kelle asi see on, mis mul seljas. Jaki panin peale, see isegi sobis pükste ja särgi värviga. Aga no piduriietus polnud see kohe kindlasti. Mu mees oli täielikult tujust ära. Kalli sõbra juubelil pole lilli kaasas ja naine on riides nagu vaene kaltsakas. Mul endal oli samuti kahju, sest nii harva, kui ma kusagil peol käin, ja nüüd ei saagi ennast kenade riietega hästi tunda.

Seda ma ei tea, kas keegi imestas mu riidevaliku üle või mitte. Peale sünnipäevalapse me nagunii kedagi ei tundnud. Tegin ülbe näo pähe, et just nii ma tahtsingi välja näha ega lasknud tujul langeda. Tegelikult peeti pidu vanas aidas, ja miks mitte just sellise riietusega sinna minna.

Ruum oli pisike ja laua tagant ei paistnudki välja, mis mul seljas oli. Tantsimiseks nagunii ruumi polnud, aga selle asemel laulsime, sest õhtujuht oli ka pillimees (tegelikult -naine). Kokkuvõttes oli täiesti tore, hoolimata hajameelsusest põhjustatud äpardustest.

Ka järgmine hommik pakkus hajameelsuse hetki. Sedapuhku oli unustajaks mu mees. Käisime hommikul SPA-s ujumas. Paraku erinevalt eelmisel korral külastatud Pärnu SPA-st, ei olnud lahti saunad ega mullitanud vesi Värska veega täidetud mullivannides. Nõme kokkuhoid, millega vist taheti kliente enne kella 12 minema kiirustada. Kuna nagunii midagi teha pole. Oleks teadnud, poleks ujuma läinudki, ja oleks alles olnud mehe ujumispüksid, mis ta riidehoidu unustas.

Hajameelsuse tipphetked saabusid aga koju jõudes. Hakkasin otsima, et miks ma ometi selle kostüümi osa maha unustasin. Et kas oli mees ümberriietumisel oma riided minu topi peale pannud, või olin selle koos musta pesu kasti minevate asjadega sinna visanud. Ei olnud ei siin ega seal, ei vannitoas ega triikimistoas. Ja kust ma selle lõpuks leidsin? Reisil kaasas olnud koti põhjast, kui olin muud asjad välja tõstnud. Kuidas ma ometi seda hotellitoas ei märganud? Eks ta jäi teiste asjade alla ja oli koti põhjaga ühte värvi. Aga no kuhu me niiimoodi jõuame, kui kadunud asjad polegi kadunud, vaid ise oled loll ega leia neid üles...