Naisterahvad, meesterahvad

...need on ainukesed rahvad. Nii ütles kunagi Hando Runnel. Moodne aeg ja moodsad suhtumised üritavad rahvaste vahelt piire kaotada, aga naiste ja meeste vahele hoopis vastandumist tekitada. Ikka sellesama võrdsuse taotlemise sildi all. Pean silmas nimelt feminismi ja sellega kaasnevaid süüdistusi meeste aadressil. Kui on võrdsus, kuhu jääb siis meeste kaitsmise osa? Blogindusest on taas selleteemaline uus ja meelierutava arutelu laine üle käinud. Ja kui mõni mees julges piiksatada, et mehed vajavad ka kaitset, siis arvasid õrnad naisisikud, et see pole kellegi mees, kes naisega hakkama ei saa ja abi vajab;)

Jutt tüüris selleni, et kui naine oskab meestetöid, siis on ta juba tiba rohkem feminist, kui enne, mil ta arvas, et naiste asi on ilus olla ja meeste rahakoti peal elada. Lõpuks jõuti järelduseni, et meestetöid tehes saab ka mimmist ükskord inimene.

Hea küll, tunnistan, et see kokkuvõte on tahtlikult irooniline ja kontekstist välja rebitud. Põhiline on see, et mulle ei meeldi järeldus, et kuna naine mehest kehvem pole, siis võib üks õige naine iga kell meestetööd ära teha!

Olen põhimõtteliselt ka ise nii toiminud, aga ma ei arva, et selles midagi positiivset ja kiiduväärset on. Ajutise lahendusena (mees on Soomes, haige vms.) on asi mõistetav, aga laiemalt peresuhete mudelina reklaamimisel pole minu arust küll jumet. Mul pole midagi selle vastu, kui mõnele naisele meeldib puulõhkumine rohkem kui õmblemine ja mõni mees eelistab laisteaiakasvataja tööd autojuhi omale. Niikaua kui see neile tõesti meeldib. Aga kui naine võtab rasked meestetööd enda õlule vaid sellepärast, et tema mees need tegemata jätab, siis on suhetes midagi mäda. Kas on alati kõiges süüdi laisk mees, võib-olla viitab see hoopis naise suutmatusele mehega koostööd teha? Töö ise ärategemise asemel oleks targem mehes äratada vastutustunne ja soov mehena käituda. Aga sellele tuleks mõelda juba suhet alustades. Naised, kes on peres enda kanda võtnud kõige eest vastutaja rolli, jätavad mehe automaatselt sellest osast ilma. Ja siis polegi midagi imestada, et mees ei tahagi enam ei vastutada ega naise koormat kergendada. Küll kange naine saab isegi hakkama ;)

Ma ise saaksin ilmselt samuti paljude meestetöödega hakkama, aga miks ma peaksin? Ma jätan meestetööd mehele, kuigi ta pole mingi superman, kes kõike oskaks ja viitsiks teha. Aga ma ei hakkagi ette võtma projekte, millest tema ei ole huvitatud ja kuhu ta oma õlga alla ei taha panna. Et siis ise kangelaslikult ja etteheitvalt seda kõike ise teha. Ammugi ei näe ma mõtet talle tema puuduste nina peale viskamises.

Koostöö algab ühistest eesmärkidest ja teineteise soovide aktsepteerimisest. Jah, olen nõus, et on olemas täiesti mõttetuid mehi, kes ei taha ega viitsi mitte midagi teha ega pingutada ei enda ega pere eesmärkide nimel. Aga olgem ausad, naiste hulgas on selliseid laisku ja saamatuid samapalju. Tubli naine, kes väärilist partnerit ei leia, peaks endale aru andma oma valikutest, kas sünnitada nii mitu last, kui ta üksi üles kasvatada jaksab, või võtta elukaaslaseks mingi lootustandev eksemplar ja püüda koostööd tehes saavutada parim tulemus, mis võimalik. Aga naised ei oska nii mõnigi kord kompromisse leida ja hakkavad selle asemel kooselu probleemides vaid mehi süüdistama. See viimane tegevus ei ole kunagi ühtki meest tublimaks ega töökamaks muutnud.

Asjaolu, et looduse poolt on naise põhieesmärgiks kodeeritud lastesaamine, ei tee seda automaatselt mehele kohustuslikuks ega haaravaks. Naisel on suurem vastutus, sest tema otsustab, kas laps sünnib ilma või mitte, ja missuguse mehega. Naised ei tohiks mõttetutel meestel paljuneda lasta, st. nendega lapsi saada. Ah et häid mehi kõigile ei jagu? Nomaitea, poisse-tüdrukuid sünnib ikka üsna ühepalju. Kui loru mees ühtki naist ei saa, siis on ta sunnitud ehk ennast muutma ;)

Nagu öeldakse, laste kasvatamine algab lapsele isa valimisest. Naine ei tohiks lapsi saada mehega enne, kui ta on veendunud, et mehest saab isa, kes on valmis hoolitsema oma pere eest. Kui tegu on mehega, kes pole veel valmis lapsi saama, siis ei muuda teda ka ühiskonna hukkamõist, kui lapsed juba olemas on ja mees neist ei hooli. Naine, kes muretseb lapsi mehega, kes neid kas üldse ei taha, veel ei taha või nii neid nii palju ei taha, on isekas ja teeb oma lastele karuteene. Mina ei usu, et tänapäeva mehed ongi nii halvad, et neid ei huvita ei pere ega laste saatus. Tihti on asi selles, et mees pole lihtsalt leidnud sellist naist, kellega ta tahaks pere luua. Parema puudusel elatakse kellegagi koos ja naised panevad mehed sundseisu, otsustades üksi lapse saamise üle. Ja erinevalt naise lootusest, et laps neid lähendab, toob see hoopis uusi raskusi. Selle tagajärjel tulevad esile paarissuhete nõrgad küljed. Naine hakkab näägutama ja mees läheb sõpradega õlut jooma. Või otsib uue naise. Kas tõesti on naine vaid süütu kannataja ja mees alatu tõbras?

Lastesaamise teema laienduseks võib öelda, et sageli ei suuda mehed ja naised kooselus ka muid soove ja eesmärke kooskõlastada. Või õigemini, tahetakse oma eesmärgid teisele peale suruda. Ja kui see ei õnnestu, siis on kombeks pidada süüdlaseks meest, kes ei taha teha nii, nagu naise arust peab. Aga mida või kuidas oleks mees tahtnud, jäetakse täiesti kõrvale. Suurepäraseks näiteks oleks Murutaride abielu lugu. Kati tahtis taluelu, palju lapsi ja loomi. Aga tema mees oleks eelistanud linnaelu paari lapsega ja tegelemist oma hobi, purjetamisega. Kas tõesti polegi mehel sõnaõigust, kui palju lapsi saadakse? Selle pere ajakirjanduses paljunämmutatud lugu annab aimu, et mees, keda naise poolt süüdlaseks tembeldati, oli selles suhtes võib-olla hoopis hoopis kannataja? Sama lugu võib olla ka väga paljude teiste paaridega, kus naised kurdavad, et mehed ei hooli lastest ega tee vajalikke kodutöid. Aga kuidas asi sinnani jõudis? Võib-olla krabas naine kinni võimalusest endale perekond hankida, kuigi ise teadis, et see mees ei hooli piisavalt temast ega ole valmis lapsi saama? Või ei osanud kumbki pool teisega arvestada ega vaevunud koostöö nimel pingutama?

Kõiges on süüdi Hiina

Kõigepealt kinnitan, et järgnev jutt ei ole mingi tõsiseltvõetav majandusanalüüs. Makromajanduse protsessid on minu jaoks müstika, aga ikkagi vaevan oma lolli pead küsimusega, et miks rahanduses kõik jälle allamäge läheb. Miks peaks meie igapäevaelu mõjutama kreeklaste vastutustundetu laristamine? Mingu pankrotti, kui ei oska ega taha kokkuhoidlikumalt majandama hakata. Pole meie mure, et nende rahvas tuleb tänavale laamendama, kui valitsus üritab kärpeid teha. Aga räägitakse, et see mõjutab meie kõigi elu ja me peame aitame neil seda kriisi lahendada. Kuna asjatundjate arvamust tuleb usaldada, siis hakkasin olukorda oma mätta otsast analüüsima.

Vanasti ülikoolis ütles meie õppejõud, et alles siis oled asja endale täiesti selgeks saanud, kui oskad selle teoreemi lihtsate sõnadega oma vanaemale ära tõestada. Just sellest arvamusest innustatuna asusin maailmamajandust tavainimesele arusaadava elumudeli peale taandama. Ja jõudsin lõpuks järeldusele, et see kõik on Hiina süü. Aga kuidas? Kohe seletan.

Oletame, et eurotsoon on nagu üks suur perekond, kes valdab-haldab ühiseid varasid. Nagu näiteks pärandust, mis nad oma vanematelt või vanavanematelt on saanud. Mis tervikuna on päris tore kompleks, näiteks sisaldades ilusat maakodu, maad ja metsi kusagil mere ääres, villat soojal maal. Kui see kõik maha müüa ja raha pärijate vahel ära jagada, ei saaks keegi endale lubada nii häid puhkuseveetmise võimalusi. Seda enam, et igapäevaraha teenib igaüks ise, aga see ühisvara oleks nagu sääst või investeering tulevikku. Selleks, et korras hoida seda kinnisvara, maksab iga osaline teatud summa ja vastutasuks saab oma perega kasutada neid hüvesid. Ilus-kena, niikaua kui kõik oma kohustusi ja õigusi korralikult tasakaalus hoiavad. Aga oletame, et nagu igas peres, on ka seal laisku ja mugavaid, kes küll hüvesid tahavad, aga ei viitsi vaeva näha, et igapäevatööga piisavalt teenida, et kulud-tulud tasakaalus hoida. Selline tegelane mõtleb, et miks ma pean rabelema, kui niigi ära saab elada. Olen ju rikas tänu oma pärandusele ja hakkan kohe selle arvel kulutama. Võtan laenu. Esimese SMS-laenu sai ta lihtsalt kätte, aga tagasimaksmiseks polnud raha kusagilt võtta. Seega tuli võtta uus ja suurem laen, et tasuda eelmine võlg. Teadagi, mis juhtus siis, kui selle tasumise tähtaeg kukkus. Laisk pereliige polnud rohkem rihma pingutama hakanud ega oma eluviise muutnud. Nii kasvas tema laenukoorem, mille tagatiseks oli tema pärandiosa. Kui siis saabus ükskord aeg, kui uut laenu enam keegi ei andnud, tuli asi avalikuks. Kõik laiutasid käsi, et kuidas nii vastutustundetule isikule antakse nii suuri laene? Miks keegi ei hoiatanud kaasomanikke, kui nende ühisvara osa pandi tagatiseks sellisele rahapriiskamisele? Kes on süüdi? Ahne ja alatu laenuandja. Selliseid lugusid tuleb tänapäeval lihtsate inimeste elus küllalt sageli ette. Ja lõpuks on perekonnal kaks valikut, kas lasta ühine kinnisvara kiirmüügi hinnaga turule, et võlg makstud saaks. Või siis panna raha kokku ja hakata ise vastutustundetu pereliikme võlgu maksma. Vahet pole, kas anda see raha talle tagastamatu abina või laenuna. Tõenäosus seda tagasi saada pole nagunii eriti suur.

Sama lugu on ka Kreekaga. Ühisvara ehk euro on löögi all. Teiste riikide pankadel on palju Kreeka võlakirju, mida võib pärast selle riigi pankrotti korstnasse kirjutada. Rääkimata igasugustest rahanduslikest kriisidest, mis kaasneks omakorda nende pankade ja riikide makseraskustega. Nii seisab ka eurotsoon nagu näitlik perekond sama valiku ees, mida oma laisa ja raha tuulde loopinud liikmega ette võtta. Ja tahaks teada, kes on selles süüdi? Peasüüdlane on küll üle võimete elanud Kreeka, aga ta poleks saaanud seda teha, kui Hiina poleks muudkui laenanud sellele luhvtikustile ;) Kui ma ühel seminaril Hardo Pajulalt küsisin, et kui kõik riigid, isegi USA, on võlgu ja riikide eelarved on defitsiidis, siis kust see puuduv raha tuleb. Hiinast, vastas ta. Hiina aga laenas julgelt, sest teadis, et vastutustundetu laenaja selja taga on korralik ja jõukas perekond, kes viimases hädas nagunii võla kinni taob. Mis tal üle jääb, kui ta ei taha kaotada oma vaevaga üles ehitatud kompleksi ja ilusat tulevikuinvesteeringut. Hiina ise aga ei kuluta, vaid töötab vähese raha eest. Inimesed sõidavad jalgrattaga tööle, elavad kitsastes oludes ja tohivad vaid ühe lapse saada. Julm, aga majanduslikult tõhus. Kui me vanasti kartsime, et Hiina vallutab maailma sõjaga, siis nüüd hakkab tunduma, et ta teeb seda rahaga, olles kogu maailma võlausaldaja. Kui ta siis ükskord oma võlgu sisse nõudma hakkab, võib ta igasuguseid tingimusi esitama hakata. Ja head elu ja priiskamist nautinud läänemaailm on kasinate hiinlaste ees käpuli.

Ma ei tea, kas see lihtsustatud perekonna musta lamba mudel vastab praegusele finantskriisile. Arvata võib, et keerulistes finantstehingutes ja -instrumentides on rohkem nüansse kui selles perekondlikus loos. Aga vähemalt tekib mul niimoodi asjale lähenedes arusaam, miks me ei saa lasta kreeklastel ise oma supp ära süüa. Hardo Pajula kardab, et üritatakse teha nii, et hundid söönud ja lambad terved. Aga kas see on võimalik? Ära süüakse lammaste asemel siis kedagi muud...

Missugune on hea raamat?

Aeg-ajalt palun oma tuttavatel soovitada midagi head lugemiseks. Raamatukogust võtan ka ise kobina peale mõne lootustandva romaani. Siiski ei ole tükk aega juhtunud, et raamat oleks mind vaimustanud.

Ma ei taha väita, et häid raamatuid üldse pole. Ilmselt on viga minus. Minu eheda vaimustumise ajad on vist läbi. Nagu öeldakse, on umbes kolm-neli lugu, mida erinevalt aina uuesti ja uuesti jutustatakse. Ja mina olen neile süzeevariantidele kõigile juba korduvalt kaasa elanud. Küllap huvitaks mind meie põlvkonna tegelaste (10aastat siia-või sinnapoole) probleemid ja tagasivaatav analüüs nende elu õppetundidest. Kahjuks pole sellist romaani lugema juhtunud, kus kõik oleks nii, nagu mulle meeldiks. Hakka või ise kirjutama ;)

Võtan läbi oma viimasel ajal loetud kodumaise kirjanduse. Sofi Oksaneni "Puhastusse" suhtusin suure eelarvamusega ega kavatsenud seda lugeda. Siiski juhtus, et raamatukogus tõi just minu ees keegi selle tagasi ja otsustasin, et vaatan oma silmaga üle, kas on see lugu nii vägivaldne ja võlts, kui olin kuulnud. Tegelikult oli see veel hullem, kui arvasin :P Esialgu kavatsesingi selle pooleli jätta. Naturalistlikud stseenid olid tõesti öökimaajavad. Nagu näiteks korduvad kirjeldused kärbeste munemisest vorsti jms peale ja neist ööga koorunud vakladest. Olen kah maal elanud, aga midagi sellist pole küll näinud. Eriti vastu hakkas stseen lapse (!) vägistamisest elektilambiga. Aliide meest kirjeldati niimoodi, et ta kaenlaalune higi haises sibula järgi ja munad rippusid põlvini... Väkk. Olgugi et tegu oli punase partorgiga, oli Martin siiski tavaline eesti mees, kes oma naist hellitavalt kutsus "murumunakeseks" ja oli valmis tema heaks kõike tegema. Miks ei oleks võinud tasakaalukamalt kirjeldada tema heade kavatsuste ja halbade otsuste vahelist vastuolu. Lugeja ei ole nii loll, et sellest konfliktist muidu sotti ei saa, kui kõik puust ja punaseks on tehtud, sealjuures elusuurusest kaks korda suuremana kirjeldatud. Vaatasin filmiversiooni jaoks sellesse rolli valitud meest, täitsa normaalne tundus. Ei tea, kuidas teda meile vastikuks tehakse, lõhna ju filmis ei tunne ;)

Kuna ma tahtsin teada, kuidas see jama lahendatakse, siis lehitsesin raamatu ikkagi lõpuni. Korralikult lugeda seda ei suutnud, liiga jälk oli see kõik. Minu arust sisaldas ka süzee palju ebausutavaid pöördeid. Aliide reeturlikku käitumist õega võib ju mõista, aga see, kuidas ta oma armastatu kinni seob ja keldrisse aeglaselt surema jätab, on mõeldamatu. Ja kuhu jäi laibalehk? Uskumatu on ka see, kuidas ta lõpus kaks mafioosnikut silmi pilgutamata maha kõmmutab. Kust vanainimesel püss ja selline täpne laskmisoskus pärit olid?

Ma saan aru küll, et tänapäeva lugeja tahab aina uusi ja teravamaid elamusi, muidu tähelepanu ei saa. Aga minu arust ei tasuks olla õnnelik, et meie rahva kannatusterohke minevik sellise raamatu abil laiale maailmale selgemaks saab... Pigem jäägu see neil teadmata, kui läbi niisuguse prisma näidatuna. Nii ülepakutud, ja eelkõige vastik.

Teist raamatut Merle Silla "Soovituskirjad kõigile, kes jäävad ükskord vanaks" alustasin eelmisega võrreldes palju lootusrikkamalt. Algus oligi väga hea. Ja siis jäi autor kinni oma isiklike kogemuste kirjeldamisse. Kuidas ikka see Inglismaa hooldekodu asukate ja töötajate elu oli. Algul sellest lugeda oli ju päris huvitav ja hariv. Paraku pöördus autor selle juurde ikka ja uuesti tagasi ja jättis peategelase Mari täiesti lahti kirjutamata. Ei saanud aru, kuidas ta abielu selliseks kujunes ja miks kunagi varem seda selgeks ei räägitud. Paar vihjet, et mees mängis kasiinos ja raha oli ei jatkunud, ei ole siiski piisav seletus. Seda enam, et lõpuks osteti ju maja ja rahaliselt oli nagu korras. Ometi läks naine uuesti välismaale tööle. Peategelase enda kohta ei saa me teada midagi peale selle, et ta maalib orhideesid. Miks ta ei oleks neid võinud maalida Soomes, kus mees töötas, kui ta oleks tahtnud oma abielu päästa? Kas tõesti oli selleks vaja ühte sõbrannat, kelle nõuande järgi Mari helistaks oma mehele, et öelda, ma armastan sind... Ning siis oli naine löödud, kui telefonis vastas tema mehe asemel võõras laps. Mis tähendas, et mehel oli vahepeal tekkinud uus pere. Kuidas sai selline lahendus naisele nii suureks üllatuseks olla, kui nad aastaid lahus on olnud? Neile küsimustele vastust ei autor ega peategelane ei otsinud ja selletõttu osutus raamat mulle pettumuseks. Seda enam, et siingi ei osatud lõpetuseks pakkuda midagi muud kui naistekale iseloomulikku häppi-endi- uut meest. Intrigeeriv pealkiri- soovitusi vanaks saamiseks- ei õigustanud samuti ootusi. Ainus järeldus tundus olevat, et ei tasu haigestuda Alzheimeri tõppe :)

Seega tundub, et parimaks romaaniks viimase aja eesti kirjandusest tuleb tunnistada Kati Murutari "Naisena sündinud 20 aastat hiljem". Ega ma sellest autoristki suurt midagi head ei lootnud. Raamatud sain osta kirjastusest soodsa hinnaga ja võtsin need kaks osa reisile kaasa ajaviitelugemiseks. Ja plaan oli need sinna kaugele maale maha jätta, kuna kohvri kaal kipub tavaliselt tagasilennul liiga suureks paisuma. Peab ütlema, et raamatud lugesin ühe hooga kiiresti läbi ja kuigi kohvri kaaluga oli rebimist, ei raatsinudki ma neid maha jätta. Sest nende raamatute puhul oli tunne, et ehk võtan neid teinegi kord üle lugeda. Ja see on minu meelest kõva sõna ühe romaani hindamisel. Vigu leidsin loomulikult kah (kuidas siis teisiti!). Kõik tegelased olid äärmuslikud. Kui keegi oli rikas, siis ülirikas. Kes oli joodik, see oli padujoodik. Kellel tütre kasvatamine nihu läks, sellel ikka täiega, nii et temast sai prostituut, kes kadus laia maailma pahelistesse hoovustesse. Aga tegelased panid siiski kaasa mõtlema ja kaasa tundma.

Need eelnevad olid romaanid, millel on nii süzee kui tegelased. Kaks raamatut Viivi Luige "Varjuteater" ja Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" on justkui midagi muud. Reisikirjad või arutlused. Viivi Luige raamatu sain raamatukogust ja tahtsin selgeks teha, kas tasub seda osta. Üllatuseks ka mulle endale jõudsin otsusele, et ei osta. Sest kuigi Viivi Luik on olnud mu lemmikluuletaja ja Rooma on mind võlunud, ei andnud need kaks eeldust kokku nii head tulemust, kui lootsin. Sest ma tundsin, et vaevalt ma seda raamatut kunagi veel üle loeksin. Autor lähenes teemale võtmes "mina ja Rooma" ja minu meelest jäi tänu tema eneseupitamisele ta jutt Roomale alla. Vähemalt mina ei saanud sellest sügavamat Rooma-tunnetust, mida oleks oodanud inimeselt, kes seal tükk aega on elanud. Õnnepalu raamat on mul poole peal ja siiani ei ole kohe mitte midagi paha ütelda. Väga huvitav ja meeleolukas lugemine on.

Emad ja tütred

Käisin eile vaatamas Draamateatri etendust "Augustikuu". Kui küsisin tuttavalt, kes sama tükki eelmisel päeval vaatas, et kuidas oli, sain niisuguse vastuse. Saalis oli jube palav, pane ennast õhukeselt riidesse. Ja et publik aplodeeris näitlejatele püsti seistes. Täpselt nii oligi ka sellel etendusel.

Aga etenduse kohta ei öelnud ta ei head ega halba. Sama tunne jäi ka mulle enesele. Ei tahaks eriti kiita, aga laita pole ka põhjust. Perekonna omavaheliste vanade suhete klaarimine, milliseid ennegi on nähtud. Nagu "Pikk päevatee kaob öösse" või "Kes kardab Virginia Wolfi". Juuakse, soritakse minevikus, süüdistatakse üksteist. Pikavõitu see etendus oli, aga küllap lühemalt polnud võimalik kõike ära rääkida. Iseasi, kas kõik detailid olidki vajalikud. Pärast esimest vaatust arutasime sõbrannaga, et see lugu on sümpaatsem selletõttu, et tegelased pole üksteise vastu NII tigedad ja kibestunud. Et valitsevad üsna normaalsed suhted. Ette rutates võib öelda, et teine vaatus parandas selle "vea".

Tausta analüüsides võib öelda, et tegu oli päris tavalise perekonnaga. Kui just isa enesetapp ja nooruse kõrvalhüpe naise õega välja jätta. Mille tagajärjeks oli kolmele õele üks poolvend. Mis erandlikku oleks tänapäeval selleski... Kõige ebaharilikum oli ehk see, et seni tädipojaks peetul oli tekkinud enne selle asjaolu teadasaamist armusuhe oma pooleõega. Aga see oli minu jaoks pigem kahe väga üksildase hinge viimane katse õnne leida, mitte perverssus.

Tegelikult rääkis lugu ikkagi emadest ja tütardest. Või siis armastusest ehk selle puudumisest oma laste vastu. Selle asemel halvustab terava keelega ema alailma oma tütreid ja need ei taha hiljem enam oma vanematekoju tulla. Või jääb laps kogu eluks pidetuks ja luuseriks, nagu see nende tädipoeg "väike" Charlie, kes vaatamata oma 37-eluaastale pole suuteline ei töökohta pidama ega endale äratuskella helisema panema, et õigeks ajal matustele jõuda. Kui emad ei armasta oma lapsi, vaid aina kritiseerivad neid, siis võtavad lapsed selle ebakindluse kaasa kogu edasisse ellu. Ja selleks, et ema ei saaks hiljem enam nende elu arvustada, ei räägi tütred talle oma muredest ega tule enam oma vanemaid külastama. Olgu siis nende olukord kui hull tahes. Ema ja isa aga olid loomulikult selle üle õnnetud ja üritasid oma kurbust uputada kas alkoholi või narkootikumide abil.

Isa kadumise tõttu tuli pere lõpuks kokku ja kui selgus, et ta on enesetapu teinud, algas üksteisele suur tõe näkku ütlemine. Kas sellel on mõtet? Nii elu enese kui ka näidendi seisukohalt? Mingit positiivset järeldust või üksteisemõistmist sellest ju ei koorunud. Armastusest rääkimata. Aga sama tendents laiutab ka päriselus, igaüks loeb üle oma emotsionaalsed haavad ja solvumised, nägemata või tahtmata märgata seda valu, mida ta oma käitumisega on teinud teistele. Inimlik? Või egoistlik?

See komme, et oma elu ebaõnnestumises on hakatud "õnnetut" lapsepõlve süüdistama, on samuti väga levinud. Kusjuures süüdi võib olla ka liigne hoolitsus ja nunnutamine. Aga kuhu jääb laste endi roll oma elu äpardumises ja valedes valikutes? Muidugi on lapsepõlvel väga suur osa inimese kujunemises. Kui pole tegu mingite ekstreemselt halbade oludega, siis peaks endalt küsima, kui palju üldse eksisteerib täiuslikku lapsepõlve? Vanemad on ju ka inimesed, kes teevad vigu, kellel pole tihti teistmoodi eluks võimalust. Kes peavad suutma toime tulla nii omavaheliste suhete, majanduslike raskustega ja sealjuures lapsi kasvatama. Nad annavad oma parima, kuigi see pole täiuslik. Nagu selleski loos, lapsepõlve oludes polnud tegelikult midagi eriti halba, ometi olid laste ja vanemate hilisemad suhted täis omavahelisi süüdistusi. Mis oleks lahendus? Kuidas murda välja sellest ringist, kui ema ei oska oma lapsi armastada, sest pole oma emalt armastust tunda saanud? Minu arust päästab vaid mõistmine, andestamine ja armastus. Lihtne ja samas nii keeruline. Etenduses sellist järeldust ei pakutud, seal lõppes kõik lootusetusega.

Aga olgu selle tüki sisu ja lavastusega, kuidas oli. Ka mina aplodeerisin pihud valusaks suurepäraste näitlejate kiituseks. Väljas oli Draamateatri "raskekahurvägi" Lembit Ulfsak, Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Viire Valdma. Ja muidugi võrratu Ita Ever. Kõige suurem aplaus oligi määratud talle. Missugune elujõud, missugune mäng! Ei mingeid allahindlusi ega viiteid näitlejanna kõrgele vanusele. Tema tekstist ei läinud kaduma ükski lause, mida nooremate näitlejate diktsiooni kohta alati öelda ei saa. Nii et ainuüksi selle seltskonna ehedaks nägemiseks laval tasus kolm tundi palavas saalis vastu pidada küll.

Lisatud: Netis tuhlates leidsin, mida oli selle etenduse kohta arvanud Danzumees.

Kes keda?

Suvi on teatavasti vanade tuttavatega kokkusaamiste aeg. Kas võtta ühiselt ette mõni retk või muu tegevus. Või lihtsalt käia üksteisel külas. Aga kes keda peaks külla kutsuma või kes helistab esimesena ja soojendab suhted taas üles?

Nendega, kellega vahepeal on jätkuvalt suheldud, seda probleemi pole. Aga mida teha vanade sõpradega, kui pole kokku saadud aasta-paar või isegi rohkem? Kas helistada või mitte? Kes teab, kuidas vahepeal nende elu on kulgenud? Võib-olla pole neil enam tahtmist suhelda, sest ühisosa on vähenenud? Või on nende elus probleeme ja seltsieluks pole kas soovi või võimalusi? Ja üleüldse, miks nemad pole meiega ise ühendust võtnud? Ju nad ei ole huvitatud. Miks minagi peaksin pingutama...

Ka sel suvel käisid umbes sedasorti mõtted mu peast läbi, kui mõne vana sõbra või tuttava peale mõtlesin. Kas helistada või mitte? Kui kumbki pool huvi üles ei näita, siis sinna need suhted surevadki. Ja minul küll pole sõpru olnud kunagi liiga palju. Nõnda siis helistasin või saatsin meili. Ja nagu ma arvasingi, sain vastuseks heameelt ja valmisolekut kokku saada. Kunagi. Aga millal see "kunagi" teoks saaks, on üks suur konks kogu selle loo juures. Eks meil kõigil ole põhilises osas suveplaanid tehtud, ja et mõlemale poolele aeg ja koht sobiks, see ei laabu niisama lihtsalt. Pikalt etteplaneerimine ei aita samuti, sest nende inimeste puhul, kes asuvad suhtlemise B-listis, võib kas ühel või teisel ette tulla mingi olulisem sündmus, mis lükkab planeeritud kohtumise järgmist aega ootama. Kusjuures ei pruugi üldse olla tegemist soovimatusega suhelda. Lihtsalt, ajastus ei sobi. Aga kaua ikka jagub entusiasmi ja huvi korduvalt üritada kokkusaamist klapitada. Näiteks ühte peret kutsususime eelmisel suvel vist kolm korda paadiga sõitma, aga ükski kord ei sobinud neile. Muidugimõista oleksin ma sellest plaanist loobunud, kui nad poleks tungivalt kinnitanud, et kutsuge ikka veel, nad väga tahaksid seda. Eks paadisõit erineb tavakülaskäigust selle poolest, et see eeldab head ilma, mida pikalt ette planeerida pole võimalik. Igasuguse muu kutse tagasilükkamine põhjendusega, et seekord ei sobi, võib olla ka lihtsalt viisakas viis soovimatut seltskonda vältida. Võta siis kinni, kas teha uus ettepanek kohtumiseks mõnel teisel korral või loobuda...

Eks vaist ja tunnetus aitab aru saada, kas sinuga tahetakse suhelda või põigeldakse kõikvõimalike ettekäänete taha. Muidugi olen ka ise seda nippi kasutanud :P Ja mis seal salata, suhtlemisvajadus ja -valmidus kahanevad aasta-aastalt ka minul endal. Küllap teistega on sama lugu. Nõnda olengi kõhelnud, kui inimesega ammu enam kontakti pole olnud. Kas oleme sama head sõbrad, kui siis, kui viimati kohtusime? Või on aeg oma töö teinud, suhted jahtunud või leitud uued ja sobivamad kaaslased?

Jah, juhus aitab mõnikord kaasa. Võib-olla ei peagi pingutama, ehk saatus korraldab asja ära. Nagu oli ühtede vanade naabritega, keda ammu oleme tahtnud külla kutsuda. Põrkasime juunis ujulas kokku ja lubasime lähemal ajal helistada. Siiski venis selle lubaduse täitmine juuli keskpaika, sest meil endil oli kiire. Ja siis selgus, et neil pole aega enne 28.augustit. Eks paista, kuidas sellega nüüd läheb. Tegelikult saime me omal ajal väga hästi läbi ja nii mõnigi lahe pidu sai koos peetud. Tahaks neid näha ja pikemalt vestelda, aga...

Küsimus, kes keda, on minu jaoks siiski kõige häirivam. Miks teine pool initsiatiivi ei näita? Järelikult ei tunne ta minust puudust. Mul on paar tuttavat, kes mitte kunagi ei helista ise, aga kui mina olen ühendust võtnud, siis on neil hea meel. Miks ma ei võiks sellega leppida, et see sõltubki vaid minust, kas me suhtleme või ei? Siiski jäävad selliste inimestega kontaktivõtmised minu poolt üha hõredamaks. Lõpuks kohtume ehk vaid ühiste tuttavate matustel (nagu vanadel inimestel kombeks)...

Leigol käidud

Jõudsin ka mina lõpuks nii kaugele, et käisin ära Leigo järvemuusikat kuulamas-vaatamas. Olen kavatsenud ammu sinna minna, aga algul külastasid seda liiga suured rahvamassid, mis tähendas keerulisi parkimisprobleeme, mida ma parema meelega väldin. Seejärel olid niisugused kavad või esinejad, kes mind ei tõmmanud. Näiteks pakuti mingit imelikku värki nagu ekskavaatorimuusika. Ja kui muud põhjust polnud, siis tuli mängu vana hea "täna ei viitsi, küll järgmine kord jõuab..."

Viimatimainitud põhjendus oleks ka seekordsele külastusele saatuslikuks saanud, kui mul mitte piletid ostetud poleks olnud. Seetõttu ei lubanud praktiline mina laisal minal võimust võtta. Tavaliselt ei osta ma vabaõhukontsertidele kunagi pileteid eelmüügist ära. Kes teab, missugune ilm on ja kas mul tuju minna on jne. Aga seekord tuli mul reede õhtul kange himu sõita Leigole vendasid Urbe kuulama. Ootasin, et mees koju jõuaks, et talle oma plaan pähe määrida. Istusin trepil, asjadki pakitud. Aga tema pole selliste impulsiivsete otsuste mees, pealegi oli ta väsinud ja tal oli oma plaan selleks õhtuks juba valmis mõeldud. Trampisin jalgu, palusin ja ähvardasin, aga ei midagi, mees jäi endale kindlaks. Lohutuseks sain lubaduse, et lähme homme. Seepeale tuli mängu veel ka kokkuhoiuteema. Kuna partnerkaardiga oli tulikallis pilet (26-32 EUR) 15% odavam, siis palusin mehel linnas käies piletid ära võtta...

Laupäeval enne seda oli meil üks seltskondlik üritus päevakorras. Kui me sealt koju sõitsime, väsinud ja näljased, hakkas vihma tibutama. Kontserdile minek tundus väga ebameeldiva kohustusena. Kes selle küll meile kaela määris!? Kirusin ennast maapõhja, miks ma jonnakalt nõudsin, et need piletid eelmisel päeval ära ostetud saaksid. Pealegi selgus, et ühe partnerkaardiga sai vaid ühe sooduspileti ja kokkuhoid oli imeväike.

Mees ütles resoluutselt ära, et tema ei jaksa minna ja kõik. Minul keerlesid peas samad loobumismõtted. Siiski meenutasin endale, et olin eile seda nii kangesti tahtnud. Pealegi hakkas mul kulutatud piletirahast kahju. Püüdsin sõbrannat kätte saada, et temaga minna. Ta ei vastanud kõnele. Nüüd tärkas minus jonn, ega ma pole mingi loobuja-tüüp ja lähen kasvõi üksi. Hakkasin asju kokku panema, lootes, et minu toimekus ajab ka mehele elu sisse. Ei mõjunud. Koduäravast välja sõites algas vihmasadu...

Enne veel, kui suurele maanteele jõudsin, helistas sõbranna tagasi, et mis sa tahtsid. Ja ime küll, ta oli nõus 5 minutiga riidesse panema ja minuga kaasa tulema. Kuigi vihmasadu teel olles tugevnes, ei tulnud tagasikeeramine enam kõne alla. No käime vaatame ära, tagasi jõuab iga kell tulla...

Nii pikk eellugu on vajalik selleks, et näidata, kui keerulised on mõnikord issanda teed. Järjekordselt ei saanud ma mitte seda, mida tahtsin, vaid seda, mida oli mulle vaja. See sõbranna, kes Urbide kontserdil käis, ütles, et oli kah. Et esinemine oli liiga pikaks venitatud ja nende enesekiituse ja -imetluse jutud muutusid pikapeale tüütuks. Ta ütles, et ta oleks parema meelega selle asemel hoopis laupäevast klassikakontserti kuulanud. Ja nagu selgus, see oli tõesti fantastiline. Mina, kes ma suur klassikalise muusika austaja pole, sain suurepärase elamuse. Arvasin, et Strauss sobib mulle küll, aga võib-olla Beethoven on liiga raske. Selgus, et see kartus oli asjatu. Võimas muusika kõlas looduse keskel veelgi mõjusamalt, seda enam, et dirigeeris maestro Neeme Järvi. Otsustasime sõbrannaga, et talvel lähme veel mõnda sümfooniakontserti kuulama.

Ilm oli armuline. Vihma pea-aegu ei sadanud, vaid paar pisikest sahmakat, mis ei seganud. Õhk oli soe, erinevalt eelmisest õhtust, kui istudes jube külm oli hakanud. Ja pimedas tuulevaikses augustiöös muusika taustal toimuv tuledemäng oli võrratu. Järjest asetati peegelsiledale järveveele paadist uusi ja uusi tulukesi, kuni kogu lava ümbritsev vesi oli nagu virvatulukestega kaetud. Paremal mäeküljel süüdati aina uusi lõkkeid, seejärel tekitati mitmesuguse kujuga tuleringe ja muid kujundeid. Lõpuks veeretati mäest alla tulekerasid ja suurtest lõketest paisati üles uhkeid tule- ja suitsusambad. Kõige lõpuks saadeti üles taevasse nagu tähelinnuparv õhupallide külge kinnitatud tulukesed. Selle müstilise vaatepildi lahtiseletav kirjeldus ei suuda anda edasi kogu seda imelist elamust, seda peab ise nägema.

Üks põhjus, miks ma ei tahtnud seda käiku enam edasi lükata, oli kartus, et see ettevõtmine võib ükskord ära lõppeda. Igaüks on juba korra näinud ja piletid lähevad üha kallimaks. Kohapeal selgus, et nii oligi. Rahvast oli suhteliselt vähe, ja pooled olid soomlased. Ilma nendeta oleks vist tõesti korraldajaid kummitanud pankrotioht. Aga põhjanaabrid olid vaimustuses ja loodetavasti tullakse sealtmaalt ka edaspidi. Vaimustuses olin ka mina, samuti mu sõbranna, kes seal juba korra varemgi oli käinud. Ilu ja elamusi ei tohiks nagu rahasse arvestada, aga tegelikult teeme me oma peas ikka võrdlustehte, kas raatsime osta pileti või mitte. Leigo järvemuusika, mille hind oli samas suurusjärgus mingi kuulsa välismaa artisti kontserdipileti hinnaga, oli väärt iga eurot, mis ta maksis.

Sellel suvel kujunes mu puhkus täiesti ebatraditsiooniliselt aktiivseks ja sündmusterohkeks. Tavaliselt tähendab puhkus minu jaoks seda, et konkreetseid plaane pole tehtud ja aja kulutamine on täiesti minu enda otsustada. Tahan, lähen kuhugi, ei taha, ei lähe. Enamasti ei lähe. Seekord aga polnud nagu hoo ja hoobi vahet, üks reis või kokkusaamine järgnes teisele. Ja tulemuseks oli, et minust on saanud nagu uus inimene. Kes suudab lausa kaks üritust ühel päeval edukalt läbida. Mis edasi, kas jääbki nii? The sky is the limit...

Yess!

Bäkk in bisness! Mitte et ma päris "businessist" (euroala ja Meerikamaa majanduse ja panganuse uued kollapsid) räägiksin, vaid point on selles, et MINA ISE olen tagasi ;) Mitte et ma teaks, mis see MINU business siin bloginduses oleks. Lihtsalt on nii, et minu maailmas on jälle värvid olemas (lisaks hallile)...
Ma tõesti ei tea, kuhu ja miks need värvid vahepeal kadusid. Jube kurb oli tegelikult olla ilma nendeta. Aga tore, et nad tagasi tulid. Nüüd ma arvan, et kõik pole siiski veel lootusetu. Üritan taas ronida vikerkaarel, hoolimata ohust kukkuda sealt kildudeks...