Minu uus koduabiline

 Teada oli, et see (robotniiduk) saabub esmaspäeval. Hakkasin ettevalmistusi tegema juba terve nädala enne seda. Tundus, et olen graafikus, aga viimsepäeval, ehk pühapäeval läks asi käest ära. Selles mõttes, et mul polnud jäänud palju teha, ja arvasin, et ma ei kutsu kedagi appi. Vaja oli pügada ühe peenra äärest heinakõrred,  mida niiduk ei ulatunud võtma. Lisaks mõtlesin niita ainult need mõned laigud, kus muru lopsakam oli, sest  robot pikemast heinast jagu ei saa. Tegelikult lõppes asi sellega, et niitsin ikkagi kogu muru ära, sest muidu paistis pilt liiga ebaühtlane. Tegin kolm töösessiooni, igaüks umbes 1,5 tundi, vahepeal puhkasin. Polnudki väga hull. Viimase, aia tagumise osa peenarde korrastamisel selgus, et need olid ikka väga umbe kasvanud. Sinna mu silm ei ulatu, kui terrassil istun ja mida ei näe, seda pole olemas. Arvasin, et pärast seda, kui piirded peenra äärtesse paika on pandud, pole mul võimalik sinna ei labida ega kraapliga ligi minna. Niiet tegin ära, kuigi jaksu eriti enam polnud.

Selgus, et see kõik oli asjatu kiirustamine. Oleks ma täpsemalt uurinud, oleksin teadnud, et kaabel pannakse 30 cm kaugusele peenraäärest ja masin on seadistatud nii, et sõidab piirdest 25 cm üle, seega umbes 5 cm ulatusest tuleb edaspidi kas trimmerdada või muul viisil peenraäärt korrastada.

Muidugi oli selle päeva pingutus liig. Kui robot ära paigaldati, siis ma praktiliselt magasin pool päeva ja iga liigutus oli ülimalt valus.Teisipäeval käisin massaazis ja täna, kolmapäeval, on taastunud enam-vähem tavaline seis. See pole ka mingi valuvaba liikumine, aga üht-teist saab juba teha. Eile õhtul näiteks kastsin taimekesi, mida olin hiljuti istutanud. Teised kannatagu edasi, ehk kunagi tuleb vihma ka.

Roboti paigaldamise kellaaeg oli 9 hommikul. Minu kehva ja katkendliku une tõttu on see keeruline aeg, aga arvestades, et kui hakkan hilisemat kellaaega paluma, võib järjekord palju pikemaks venida. Mis seal ikka, telefonis äratus tirisema, küll ma üles saan, ükskõik kui vähe maganud olen. Imekombel ärkasin ise 8.30 ja imestasin, miks telefoni äratus ei toimi. Asja uurides selgus, et mingil hetkel olin pannud oma telefonile seadistuse "mitte segada" kell 23 kuni 10. Sest kui ma panen telefoni ööseks hääletu peale, siis võin ära unustada ta tagasi helisemisreziimi panna. Arvasin, et see keelab sissehelistamise puhul tirisemise, aga äratuskell ikka töötab. Muidugi mitte, ja äratust pannes ei hoiatatud mind ka, et sel ajavahemikul see ei toimi. Kui ma poleks kogemata ise ärganud, oleks asi täitsa nässu võinud minna, sest kui paigaldaja oleks ukse taga olnud ja mulle helistanud, poleks ma seda kuulnud. Uksekell mul ka ei tööta.

Igatahes läks seekord õnneks ja koristasin selle "mitte segada" seadistuse üldse ära. Paigaldaja oli väga sümpaatne ja asjalik mees, seletas kõik ilusti ära ja juhtis tähelepanu mõnele probleemsele kohale mu aias. Näiteks kahe peenra vaheline läbikäik, kuhu robot võib kinni jääda. Nägin paar korda, et ta pääses sealt ilusti läbi ega muretsenud enam. Varsti aga nägin, kui ta oli sinna suundunud mitte otse, vaid nurga all, siis ei saanudki ta läbi. Edasi sõites jäi peenraääris ette ja tagurdades takistas teise peenra ääris. Nii ta seal tõmbles edasi-tagasi, kuni läksin appi. Paigaldaja soovitas peenraääriseid kaugemale tõsta, aga see pole lihtne. Esiteks, ma ei jaksa eriti neid kaevata, ja teiseks, kummagi peenra nurgas olid põõsad, mille juured takistasid kaevamist. Tütar soovitas panna sinna läbipääsu ette mingi takistus, et robot sealt üldse läbi ei saaks. Mul on üks suur lillepott ja selle ma sinna paningi. Seda oli päris lõbus vaadata, kuidas niiduk iga hinna eest tahtis sealt läbi pääseda, muudkui nügis seda lillepotti, aga ei midagi. Ta ju praegu alguses kaardistab aeda ja mäletas, et sealt sai läbi. No küll ta ümber õpib.

Teine kriitiline koht on kanalisatsioonikaevu kaas. See on veidi viltu, üks äär on kõrgemal. Kui niiduk läheneb madalama osa poolt, saab ta sellest üle, aga kui tahab peale sõita kõrgemast servast, siis sellest ta üles ei saa. Kuigi paigaldaja soovitas selle ääre mullaga täites kõrgemaks tõsta, ma seda esialgu ei tee, Nägin, kuidas robot tagurdas, kui takistusest üle ei saanud ja hullu pole midagi.

Nii ma siis istun ja vaatan, kuidas mu "kutsikas" aeda avastab. Algul tundus, et sõidab muudkui tagaaias ja maja esiküljele ei jõuagi. Lõpuks siiski teisel päeval läks ka sinna möllama. Päriselt ei niida ta esimesel nädalal midagi, sest esialgu on terad kõige kõrgemas asendis ja muru nagunii äsja niidetud. Aga usun, et edaspidi on temast suur abi.

Valikuvõimalused

 Räägitakse, et meie aega iseloomustab liiga suur valikuvõimalus. Olgu mingi toote, toiduaine või elutee suuna valikus. Nüüd olen ise samas lõksus. Või kui päris aus olla, olen  praeguseks pärast pikki kõhklusi oma valiku teinud. Ikka selle robotmuruniiduki osas.

Pruugib sul vaida korra uurida mingi toodet ja hindu, siis  META sulle enam muud ei pakugi kui selleteemalisi reklaame.

Eks ma võtsin siis ühendust nii ühe kui teise pakkuja firmaga. Kuna tahan asjaga võimalikult ruttu ühelepoole saada, siis võitjaks osutus see, kes tegi kohe selge pakkumise. 1000 euro eest Husqvarna masin koos paigaldusega. Letihindades sellist mudelit polnud, aga nagu selgus, sattusin firmas suhtlema juhatajaga ja nagu edaspidise suhtluse käigus selgus, on just temal õigus teha sooduspakkumisi. Olin lasknud mitmes firmas endale seletada, kumb on parem, kas kaabliga või ilma, ja mulle hakkas tunduma, et kaabel on parem ehk täpsem variant. Sest mul on kiira-käära lillepeenrad, ja kui kaablivaba ühendusega niitmise täpsus on kuni 20 cm, siis selle korrigeetimine on minu jaoks liig.

Aga paigaldatud kaabel eeldab, et sa tead, kust ta kulgeb. Mu sõbrannal ja ka tütrel on kaabliga piirded. Sõbranna väidab, et korra suve jooksul õnnestub tal kaabel kusagilt katki teha. Tütrel seda muret nagu polnud. Ilmselt pole ta nii hoolas umbrohuga võitleja.

Mina otsustasin, et teen oma aias selge piirdeala, kus on peenar ja kus võiks olla kaabel, et ma seda ei ohustaks. Olulisemate peenarde puhul on mul nagunii peenraääris paigaldatud. Ühel peenral seda veel polnud ja läksin aianduspoodi, et see osta. Ja kujutad pilti, seda sorti peenraäärist polnudki müügis. Kuna ei viitsinud hakata kogu linna läbi kammima,ostsin tavalise äärise. See vajas ka paigaldamist.

Möödunudsuvine projekt, millega ma hakkma sain,nägi välja selline.

Siis oli mul veel piisavalt jaksu, et see peenraääris üksi paigaldada. Sel aastal vajasin abi. Tütar ütles, et tal sel nädalal kahepäevane komandeering ja oma aias kõik tegemata, ta ei saa aidata. Sõbranna ütles, et tal on tervisega probleeme, kui kummaradab, hakkab pea ringi käima ja hetkel appi tulla ei saa. Siis palusin lapselast, kes küll lubas tulla, aga kokkulepitud päeval ütles, et on halvasti maganud ega suuda tulla. Mul oli reservis veel paar inimest, kellelt abi paluda, aga tuju langes allapoole nulli.  Kellelgi pole minu aitamiseks aega või võimalust.

Lapselaps tuli siiski järgmisel päeval, ja saime üle poole peenrapiirdest paika panna, enne kui vihm segama tuli. Otsustasin, et järgmisel  päeval teda enam kiusama ei hakka ja lõpetan töö üksi. Sain tehtud, kuigi mitte nii kvaliteetselt. Pärast kahepäevast pingutust tundus, et ma ei saa valu tõttu voodistki välja, räääkimata edasisetest töödest. 

Kuidagi koperdasin ikka alumisele korrusele ja pärast hommikusööki sain valuvaigisti sisse võtta. Kulus veel tunnike, siis olin valmis jälle peenraäärte sirgeks kaevamist jätkama, et töömehed teaksid, kuhu see kaabel panna. Lõpuni ma selle tööga ei jõudnud, aga mul on veel kaks päeva aega. Küll ma san hakkama, nagu alati kõigega olen hakkama saanud.

Tervis on nagu õhk, selle puudumisest saad aru siis,kui seda enam pole. Sinnamaani on see iseenesestmõistetav.

Unistada võib ikka, et järgmisel suvel, kui op möödas ja taastumine üle elatud, võin lausa tantsima minna, rääkimata aiatöödest. Aga kui nii hästi ei lähe, siis tuleb loobuda, nii seltsielust kui aiast. 

Minu päevad

 Lugesin siin Ritsiku ja Kaamose postitusi ja sain innustust ka ise aruanne kirja panna.

Minu head ja mitte nii head hommikud sõltuvad sellest, kuidas ma maganud olen. Üldiselt on sellega kehvasti, aga mõni öö on siiski sidusam kui teine. Lisaks sõltub palju jalavalu tasemest. Kusjuures on loogiline, et kui ma eelmisel päeval olen lisaks poeskäimisele ja tuba pidi tuterdamisele veel midagi ette võtnud, näiteks koristanud, aias mõne umbrohu välja tõmmanud või kuivanud oksi püganud, siis on  puus valus ja vaevu saan voodist välja. Ikkagi tuleb hambad pesta, nägu kreemitada ja ennast riidesse panna. See võib mul aega võtta kuni pool tundi. Siis saan minna alumisele korrusele, kus võtan sisse valuvaigisti diclofenaci tableti ja teen hommikusöögiks midagi, mis aitab mu magu selle rohu kõrvalmõjudest päästa. Kui tablett mõjuma hakkab, alles siis saan hakata plaani pidama, kas ja mida ma teen.

Halval hommikul ei teegi midagi, või siis, kui muidu ei saa, käin poes, kust ostan mingi valmistoidu. Heal juhul keedan kartuleid kõrvale. Paremal päeval mässan peenemate pipstükkide valmistamisega. Mul on viimasel ajal suur pardirinna armastus. Olen seda umbes 5-6 korda teinud. Esimesel korral küpsetasin üle, uskusin retsepti,kus pärast pannil pruunistamist pandi ahju 10 minutiks järelküpsema. Seda poleks vaja olnud, süüa kõlbas küll, aga keskelt roosa see pardirind ei olnud. Teine kord sai parem. Juurde tegin bataadipüreed ja punase veini kastet. Super! Kuna pardirinna hind on üle mõistuse kallis- 27 eurot kilo, siis passin peale, millal kõlblikkuseaeg lõppema hakkab. Üks päev enne on 30% allahindlust, ja viimasel kuupäeval lausa 50% odavam. Alati see ei õnnestu, sest meie kandi rikas rahvas ostab juba enne allahindlust need ära. Siis ükskord ostsin terve pardi, mis oli ka alla hinnatud ja maksis 10 eurot. Sellega andis ikka mässata, et need rinnatükid kätte saada. Jube palju rasva tuli välja rookida. Koivad ja ülejäänud rinnaku panin ahju ja mingist osast tegin supi, aga eriti hea see ei saanud ja lõpp läks lausa käest ära.Nüüd siis sain jälle ühe pakikese 30%-lise allahindlusega, aga paraku ei olnud mul enne kõlblikkuse tähtaega toimekat tuju. No ei saa ju kallist kraami hukka lasta minna. Kuidagi sundisin ennast seda ära küpsetama. Aga selleks korraks sai mu pardivaimustus otsa, söön nüüd jälle Selveri karbitoite edasi.

Kuna olin viimasel ajal mitmete murelike mõtete tõttu rivist väljas, siis tundsin, et kohe midagi ei taha teha. Mul oli veel ühe raamatupidamiskliendi aastaaruanne tegemata ja pärast nädalapikkust kaalumist otsustasin, et ütlen selle töö üles. Seda enam, et eelmisel aastal olid tal jälle dokumendid pilla-palla, mõned puudu, teised raskesti ettevõtluse kulude alla põhjendatavad. No kui mehe firmal on kaks väikest korterit välja üürida, siis ikka ei saa kogu oma maja remondiks ostetud materjale firma kuludeks vormistada. Ma saingi selle kliendi nii, et ühe tuttava kaudu ta küsis, kas ma ei võtaks tema firma raamatupidamist üle. Et eelmine raamatupidaja ei vasta enam ta kõnedele. Kui ma ta dokumente nägin, siis sain aru, miks ta sellega enam tegeleda ei taha. Mees oli firma kaardiga ostnud nii poest süüa, aeda lilletaimi jne. Eks ma siis katsusin teda kantseldada, et ta selliseid kulusid firma kaela ei üritaks panna, ja vahepeal olid asjad päris mõistlikud. Kuni eelmise aastani. 

Kui olin põhjendanud oma loobumisotsust kehva tervisega, siis pakkus mees, et võib mulle aiatöödel appi tulla. Olingi hädas, sest aiakäru ratas oli katki ja mul oli vaja paar suuremat põõsast ümber istutada, et mururobotile paremat liikumisteed ette valmistada. Nii olin diiliga nõus. Ta tuli ja istutas selle põõsa ümber, käis vahetas aiakäru ratta uue ja terve vastu, aitas veel mu eelmise aasta  kompostimulda ka peenardele vedada. Lisaks tõi mulle kargud, mis tal poja avariist kasutamata garaazis seisid. Nüüdseks on ka aastaaruanne tehtud ja seekord olid üsna mõistlikud kuludokumendid tal. Seda meest ma ei hülga, sest ta pakkus, et võib mulle teinegi kord appi tulla, kui vaja.

Nüüd siis tuleb sobiv elektrilammas (nagu Kaamos tabavalt ütles) välja valida ja tööle saada. Siis ehk elab selle puusaga kuidagi selle suve üle. Kui imet ei juhtu, ja mind varem opile ei kutsuta, siis lähen septembris tasulisele opile. Midagi muud ei jää üle, see praegune virelemine pole elu.

Noored ja vanad

 Ei saa minagi Kaamose ässitusest üle ega ümber. Ega neid nooruseaja pilte just ülearu pole, meil polnud tuttavat fotograafi, lasteaias ma ei käinud ja suvitamas meie pere ei käinud. Kasvasin maal, tegime suvel heina ja rohisime kartulivagusid. Siiski päris ilma lõbustusteta mu lapsepõlv ei möödunud. Elasime vana mõisapargi kõrval ja suvel toimusid seal pargipeod, laulu-ja tantsupeod,  ja siis tuli kogu suguvõsa meile külla. 

Mina hoian arglikult vanaema ligi, ema pildil pole, sest ta oli just äsajasündinud vennaga kodus. Kusjuures tolleaegne klassikalise väljanägemisega vanaema on pildil praegusest minust 10 aastat noorem. Ja kurb tõsiasi on see, et kõigist pildil olevatest inimestest olen mina ainsana elus.

Teisel pildil olen ema-isaga. Kus täpselt, ei mäleta. Mererannas kindlasti mitte, see jäi meist väga kaugele ja merd nägin esmakordselt siis, kui laulupeole oma lastekooriga esinema läksime.

Eelmine postitus

 Panin eelmise postituse mustandi seisusesse, kuna seal oli liiga palju isiklikku elu puudutavat.

Aga tänan kommenteerijaid ja kaasaelajaid, sain palju kasulikku infot.

Ja siit see tuleb

 Ehk ving ja hala, mida ma küll ei tahtnud blogisse postitada. Aga reedene arstilkäik viskas kannatuste karikal kaane pealt.

Einoh, ma olin ikka pikka aega kannatlik, mis siis, et kõndimine muutus üha vaevalisemaks ja valu suuremaks. Puusa artroosi tõttu. No mis see kaheksa kuud ootamist ära ei ole. Reedel jõudiski kätte kauaoodatud ortopeedi vastuvõtu aeg.

Et kuidas see siis möödus ja mis saab edasi. Kõigepealt teatas arst, et juba eelmise patsiendi ajal jooksis arvutisüsteem kokku. Nii ei saanud ta mu puusa pilte ega haiguslugu vaadata. Ja ega ta vanamoodsa diagnoosimisega ehk minu küsitlemisega ka eriti vaeva ei näinud. Minu küsimuse peale, millal on lootust opile saada, vastas, et umbes aastaga. Et kui keegi oma aja ära ütleb, võib juhtuda, et saab varem. No näiteks mõni võib ju ära surra. Või siis triaazi korras võetakse raskemad juhtumid varem ette. Ei mingit pakkumist uueks ajaks ega lubadust minuga telefoni teel arutada, kui arvuti korda saab. Küsisin veel, et kas tasulisele opile on võimalik saada ja mis see maksaks. Vastus oli, et varem oli see 4000 eurot, aga nüüd on hinnad tõusnud. Andis mulle sekretäri numbri, kust sellekohast infot saada. Lisaks ütles, et ITK-s olevat lühemad järjekorrad, sest nemad teevad ainult puusaoppe, aga põlve omasid ei tee. Mõtlesin, et kui ma nüüd alustan ITK-ga otsast peale, ega ma siis varem kindlasti ei saa.

Panen siia lingi sellest peenikese nimega operatsioonist ja selleni jõudmise uuest korrast.

Ma olin nii sügavalt pettunud, et koju jõudes hakkasin kammima erakliinikuid. Krt. kui ma juba maksma pean, siis valin ise arsti, kellel lasen ennast opereerida. Sellel nii vähese empaatiavõime ja huvipuudusega liinitöölisele ma maksta ei kavatse.

Jõudsin oma valikuga Confido arstide juurde ja kuigi seal olid ka tasulise konsultatsiooni esimesed vabad ajad umbes kuu pärast, viskas ette ühe arsti vastuvõtu aja 21.04, teispäeval. Maksin ära ja loodan saada rohkem infot, kas ma tõesti pean veel aasta kannatama, kuna mu seisund ehk polegi nii halb. Kõik on ju suhteline, ja eks oma valu on ikka kõige valusam. Mõtlesin, et teen tasulise opi esimesel võimalusel, sest mul pole enam nii palju aastaid jäänud, et neid raisata valule ja liikumatusele.

Kui olin veidi rahunenud, siis hakkasin plaani pidama, mida ma aias ja üldse oma elukorralduses pean enne ära tegema, kui op mu liikumisvõime veelgi väiksemaks muudab. Esiteks oleks vaja mõelda robotmuruniiduki peale, et mitte jätta muruniitmist tütre pere kaela. See omakorda vajab ettevalmistusi, nagu näiteks pisikeste lillepeenarde ärakaotamist, et masinal liiga palju piirdeid ei oleks vaja installeerida. Eile tegelesingi üsna aktiivselt aias mitmesuguste töödega, niiet õhtuks ei suutnud jalga jala ette tõsta, et teisele korrusele magama minna. Ja täna ei teinud ma üldse midagi, et taastada oma liikumisvõimet homseks juuksuriskäiguks ka ülehomseks ortopeedi konsultatsiooniks.

Ja siis asusin guugeldama kõikvõimalikke ortopeede, kellel lasta ennast raha eest lõigata. Confido on kõige kallim, seda teadsin nagunii. Ja kui selgus, et selle arsti kohta, kelle juurde ma konsultatsioonile lähen, oli palju negatiivset tagasisidet, siis mõtlesin, et ei tea kas tasubki tema juurde ennast opijärjekorda panna. Kuulan lihtsalt ära, mis ta üldse räägib. Ja siis sain veel teada, et mu esimest ortopeedi oli kiidetud, et hea kirurg on. Ja kui nüüd veel terviseportaalist lugesin, mis ta mu kohta oli kirjutanud, hakkasin veidi kahtlema, et kas maksabki teist arsti valima hakata. Äkki saan ikkagi kiiremini opile, kui aasta. Sest ta oli mu seisukorda kirjeldanud küllaltki kehvana. Näiteks ütles, et käin karkudega, kuigi vastuvõtule läksin kepi toel. Ja et valud on kestnud aastaid, aga viimasel ajal on hullemaks läinud. Nice! See võib mind isegi paigutada kiiret abi vajavate haigete hulka.

Andsin endale veel kergemeelse lubaduse hakata neid harjutusi tegema, mis füsioterapeut mulle andis. Äkki tõesti läheb olukord veidi paremaks, ja jõuan oma aja ära oodata. Kui aga halvemaks läheb, eks siis jõuan tasulise meditsiini teenuseid kasutada.

Kevad südames

 Kevad tuli kuidagi äkki. Vast nädalaga sulatas suured lumehanged ja lumikellukesed kasutasid juhust ja hakkasid õitsema. Esimesed arglikud õied tulid juba 11.märtsil, aga see lopsakas põõsas on 20.märtsil pildistatud. Õitseb siiamaani. Eriliseks teeb selle meeldiv üllatus, et kui läinud aastal oli seal vaid paar õiekest, aga praeguseks olid sibulad tublisti paljunenud. Vahepeal tundus, et lumikellukesed minu aias ei tahagi kasvada ja andsin alla ega ostnud enam uusi sibulaid. Sellega vist ongi nii mitmes valdkonnas, et kui lõpetad paaniliselt pingutamise, siis hakkab su ettevõtmine kuidagi omasoodu paremuse poole arenema.

Üldiselt mulle praegune kevade arengufaas meeldib. Lumega muret enam pole, aga aiatöödega veel ei pea tegelema. Jah, oksi oleks vaja lõikuda, aga kuna mu oma tervis seda teha ei võimalda, siis pean plaani abilist palgata. 

Minu südames kevad eriti ei hulla, aga meie peres on neid, kes suures armuvalus ei tea, mis ära teeksid. Nimelt sai meie emane kutsikas Terra juba 9-kuuselt suguküpseks ja tema jooksuaja lõhnad ajavad isase Kevini hulluks, kuigi 11-aastane koer peaks olema inim-aastates juba "vanamees". Kuna keegi pole perelisast huvitatud, siis on oluline hoida, et nad ei saaks seda võimalust kasutada, milleks looduse kutse neid sunnib. Jalutada tuleb neid eraldi, toas ei saa nad olla samas ruumis ja aeda jooksma võib lasta neid ühekaupa. No ma ju ütlesin, et mis te uuest kutsikast enne võtate, kui Kevini aeg läbi saab, aga kesse mind kuulas. See Terra praegune jooksuaeg kestab umbes kuu ja alles pärast seda saab teda steriliseerida. Eks aeg pärast oppi ole ka keeruline, aga siis vähemalt kaob see probleem ära.

Millal mina oma puusaopile pääsen, pole teada. Olukord muutub aina hullemaks, aga kuidagi peab selle üle elama. 17.aprillil saan ortopeedi vastuvõtule, eks siis selgub, kaua veel oodata tuleb.

Matused

 See on kurb, aga igal viimasel aastal olen käinud korra oma eakaaslase matusel. Mõni harv kord on peetud ka juubeleid, aga pulma pole enam väga ammu kutsutud.

Homme jätan hüvasti Marinaga, kes on esimesel pildil keskel roosas kleidis. Tema oli meist kõige tervem, ei võtnud mitte mingeid tablette. Võib-olla see oligi põhjus, et ta eriti arstide juures ei käinud. Aga kas seegi oleks suutnud ära hoida seda täiesti ootamatut terviseriket.

Viiest sõbrannast on praeguseks järgi jäänud 3...

Matusteks paluti kirjutada nii meil kui teistel temaga kokku puutunud seltskondadel oma mälestused ühisest eluteest- Minu üllitis oli selline.

"Marina õppis Tartu Riikliku Ülikooli matemaatikateaduskonnas aastatel 1973 – 1978. Ta oliväga tark,  sihikindel ja töökas üliõpilane. Lisaks oli ta aktiivne sportlane, ja seda kuni elu viimaste aastateni, kus ta osales nii maratonidel kui pikkadel jalgrattamatkadel.

Meie sõpruskond sai just sealt alguse. Eriti lähedaseks saime 4.kursusel, kui ühikatuppa, kus juba elasid Külli, Niina ja Eve, kolis ka Marina. Me olime nagu perekond, kus kõik oli ühine, nii rõõmud kui mured. Koos pidasime pidu ja õppisime eksamiteks, meil olid ühine seltsielu ja harjumused. Näiteks oli oma toast kohe võtta “4 kätt” bridžimänguks. Kui kellelgi oli midagi süüa, kas kodunt kaasa toodud või sugulastelt saadud, oli see enesestmõistetavalt kõigi jaoks. Või siis läksime koos öösel kell 12 kööki kartuleid praadima, kui muud polnud võtta.

Laenasime üksteisele ilusamaid riideid oma garderoobist, kui kuhugi välja läksime. Sellest kõigest kujunes tugev vundament eluaegseks sõpruseks.

Kui ülikool läbi sai, läksid meie teed korraks lahku. Õpetajad suunati kolmeks aastaks erinevatesse maakoolidesse tööle. Marina töökohaks sai Vaimastvere kool. Seal tutvus ta ka oma tulevase abikaasa Kallega ja sai väga headeks sõpradeks Kalle perekonnaga. Kuna Marinal ja Kallel lapsi polnud, olid Kalle õe lapsed Marinale nagu oma lapsed, ka hilisemas elus. Marina rääkis korduvalt, et tahab oma testamendiga neile midagi pärandada, aga tegemata see jäigi. Sest tundus, et aega ju on...

Olime tunnistajaks, kuidas Marina suure visaduse ja töökusega oma maakodu üles ehitas. Algul oli seal vaid üks kipakas suvilaköks ja mingid kuurid. Nüüdseks on valmis saanud ilus aastaringseks elamiseks sobilik maja, saun, kelder, korras aed ja kasvuhoone. Marina käis õpetajana veel osalise ajaga tööl, aga mõtles selle õppeaastaga sellele lõpu teha, et saaks oma mõnusas kodus elu täielikult nautida. Aga see jäigi vaid mõtteks. Kui ta 4.märtsi hommikul tööle sõitis, ei osanud ta aimata, et koju tagasi ta ei tulegi. Tal hakkas päeval halb, kutsuti kiirabi, tehti operatsioon, aga kui lähedased järgmisel hommikul haiglasse helistasid, said nad kurva teate, et Marinat enam pole."

Muidugi, kuna kõnesse panustasid 8 seltskonda, siis jõudis minu kirjapandust kogu elukokkuvõttesse vaid osa.

Hakkasin mõtlema, kui minu aeg kätte jõuab, kui palju on neid, kes mind mäletavad või piisavalt hästi tunnevad, et midagi öelda. Eks muidugi sõltub sellest, kui ruttu ma ära suren. Kui mu sõbrad-sugulased on piisavalt terved ja mitte-dementsed, et mind üldse mäletada.

Kisub kurvaks nii-ehk-naa...

Lohutuseks pilt, kui olime kõik noored ja lootusrikkad tuleviku suhtes. Ülikooli lõpupilt.

Uus mänguasi

 Lasksin endale sünnipäevaks kinkida vaese invaliidi abivahendi- robottolmuimeja. Kuna iga mu samm on kullahinnaga ehk päevas saan valuvabalt (õigemini vähese valuga) käia nii umbes 300 m, siis lootsin sellega vähendada oma koristamisvaeva. Eriti teisel korrusel, sest trepist tolmuimeja üles tarimine oli paras probleem. Alumise korruse koristamisel on mul elus abiline ehk lapselaps, kellele väike lisaraha rõõmu teeb.

Tükk aega ootas tolmuimeja pakendis, enne kui hakkasin tema hingeeluga tutvuma. Sõbrannal on samasugune ja ta lohutas, et selle kasutamine pole keeruline. Tütar rääkis mingi äpi allalaadimisest, aga sõbranna ütles, et saab ka ilma selleta. Ma kohe ei salli neid äppe, ja laadin neid telefoni juurde ainult hädavajaduse korral. Pakendit avades selgus, et kaasas on pult ja äppi ei peagi kasutama, kuigi see võimalus on olemas. Kuidas siis teisiti, nooremate inimeste jaoks on oluline, varsti on moodsas kodus ka WC-s vee laskmine häälkäskluse või äpi abil.

Lugesin siis juhendit ja kuigi tegin, nagu kästud, aga masin liikuma ei hakanud. Lõpuks sain aru, et sisselülitamise nuppe on mitu ja kui põhiline, küljel asuv nupp on OFF asendis, siis miski ei toimi. Leidsin õige nupu ja töö algas.

Kõigepealt sai selgeks, et mu väikese magamistoa vaiba äärest ta üle ei saa. Mitte sellepärast, et see liiga paks oleks, vaid vastupidi. See on õhuke ja  selle äär keerdub üles, kui masin teda nügib. Võtsin siis vaiba ära ja klopin seda rõdul. Õnneks kabinetis oleva suuremale vaibale suutis ta peale sõita, kuigi mõnikord ka selle äär läks kahekorra, eriti, kui masin nurga pealt üritas läheneda. Võin ju need nurgad edaspidi kleepsuga põranda külge kinnitada.

Pean tõdema, et kuigi see masin sõidab hoolega ringi, ei ole ta nii süstemaatiline nagu lootsin. Näiteks puhastas pool voodialust pinda ära ja sõitis siis mujale. Eks ma võtsin tal hiljem natist kinni ja suunasin õigele teele.

Sain aru ka sellest, kui kauaks tal võhma jagub, enne kui pesasse uuesti laadima suundub. Kuna see on väike ja odav mudel, siis saab aku üsna ruttu tühjaks. Edaspidi teengi ühel päeval magamistoa, ja teisel päeval kabineti. Abiks on igal juhul.

Ilmast ka. Kuigi kaks kuud kestnud miinuskraadid olid juba väga ära tüüdanud, siis kauaoodatud sula pole parem. Eriti neljapäeval, kui jäävihma sadas. Õnneks ei pidanud ma ei autoga ega jalgsi kuhugi minema. Tänaseks on auto ja õu puhtaks sulanud ja kuigi sombune ilm on masendav, annab see ikkagi märku, et kevad on lähenemas. Muidugi pidi ka miinuskraade veel tulema ja ilmselt vaheldumisi sulaga, aga loodan, et sel päeval, kui ma järgmisel kuul linna hambaarsti juurde pean minema, pole väga libe. Kui ma oma sünnipäevaks valmistudes linnas juuksuris käisin, sain tunda, mis jalakäija elu talvel libedaga on. Samme kogunes sel päeval 3300, mis minu kohta on liig mis liig. Lisaks veel poes käimised, söögi tegemine ja laua katmine, nii olingi pärast pidu poolsurnud. Aga paar päeva vedelemist ja lonkan edasi.

Kui ajakirjandus kogu aeg hädaldab, et rahval raha pole, siis sain jälle vastupidise tõestuse. Pidime sõbrannaga minema soojale maale puhkama, aga kuna ma polnud kindel, kas mu puusavalu seda võimaldab, siis ei leppinud me midagi kokku. Nädal tagasi rääkisime ja ta ütles, et tal on teise sõbrannaga juba kohad kinni pandud 28.märtsiks. Et ma võin ka nendega koos tulla, kui tahan. Ma oleks nagunii võtnud üksinda toa, et mitte oma kehva une ja jalavaluga teist segada. Kui ma siis eile üritasin endale samaks kuupäevaks samasse hotelli tuba saada, siis oli vastuseks, et kohti pole, välja müüdud. Ja sinna on veel terve kuu aega!

Kaotatud ja leitud

 Kes veel pole saanud infot Ritsiku viimase postituse alt, siis teadke, et praegu jätkab ta blogimist uuel aadressil

https://ritsikukodu.com/

Lisatud 21.veebruaril: Ritsiku visadus viis sihile ja ta sai vana blogi tagasi !

Külm!

 

Terve jaanuar on olnud külm ja lõpp läheb veel eriti külmaks. Tuba on õnneks soe, aga mõtlen nendele, kes ise kütma peavad. Mäletan neid aegu, kui töölt tulles utsitasin meest, et mine ometi katelt kütma. Ja kui ta lõpuks läks, sai tuba magamaminekuajaks liiga palavaks. Hommikul jälle külmavõitu, aga katelt ei julgenud valveta küdema jätta ka. Ja siis ma mõtlen veel Kiievi elanike peale, kellel pole vett ega elektrit ja kelle toas on vaid mõni kraad sooja. See on kohutav, kui elad kusagil 20.korrusel ja lift ei tööta. Või kui töötabki, ei julge seda kasutada, sest kui elekter jälle ära läheb, jääd lifti vangi. Sellega võrreldes on meil lausa paradiis.

Muresid on ka paradiisis. Mu auto aku keeldub sellise külmaga töötamast. Väimees käis laadimas, aga eelmisel külmal nädalavahetusel ütles ka tema auto aku üles. Tellisin endale netist akulaadija, aga see ei saabu enne 10. veebruari. Käisin ka teeninduses ja lasksin akut kontrollida. Öeldi et muidu korras, aga vajab laadimist. Ja seda vaevalt nädal pärast eelmist laadimist. Sel nädalal olen pisut pikemaid sõite teinud ja ehk läheb auto täna veel käima ja saan poes ära käia. Nädalavahetusel pidi tulema kuni 26 miinuskraadi, siis ma ei üritagi autot käivitada.

Terviserindel pole ka midagi head. Käisin perearsti juures kangemaid valuvaigisteid tellimas ja uurimas, kas pole mingit varianti ortopeedi juurde kiiremini saada. Ta soovitas ise helistada ja kurta, et olukord on palju halvemaks läinud, aga erilist lootust pole. Nüüd piirdub mu liikumine näiteks poeskäiguga, umbes 300 m kokku, pärast mida on valu üsna tugev. Egas midagi, võtan siis veel ühe valuvaigisti lisaks ja püüan kuidagi hakkama saada. Hea, et uut lund pole juurde sadanud.

Midagi positiivset ka. Paar päeva tagasi tuli mulle Tele2 pakkumine mobiiltelefonile,  mis oli väga soodne. Esialgu aastaks, aga edasi tuleb uus hind. Muidugi ma tean neid ülemeelitamise nippe, et algul väga hea hind, mis siis vaikselt tõusma hakkab. Üks kord ma juba tahtsin Teliast ära minna, ja siis sain palju parema pakkumise, kui olin nõus jääma. Sedapuhku aga oli Telia hind muudkui tõusnud ja mõtlesin, et seekord lähen  päriselt minema. Otsustasin siiski uurida, et missugune mu praegune pakett on, et kuu arve oli 28 eurot. Ja hea, et uurima hakkasin. Esiteks, oli mul miskipärast liiga suur mobiilse interneti maht, mida ma üldse ei kasuta ja mille eest võeti 7 eurot. Selle sain kodulehel ära muudetud, aga lisaks oli arvel veel 5 eurot eest mingile teenusepakkujale saadetud sõnumi eest. Üritasin teada saada, mille eest see on ja kas jääbki mingiks püsikuluks. Selle väljaselgitamiseks kulus mul ikka tubli tund. Vestlus AI-ga ei andnud midagi. Helistades 123, mis on klienditeeninduse number, ei saanud ma samuti targemaks, kuna öeldi, et mu arve summa on 0 eelmise kuu eest. Hiljem sain aru, et see number on eraisikute teenindamiseks, ärikliendil on teine nr. Kui ma pika ootamise peale sealse teenindajaga jutule sain, selgus, et see on mingi kahtlane tasuline number, kuhu ma enda teada polnud mingit sõnumit saatnud. Aga nagu teenindaja ütles, see sõnum on mõnikord peidetud kujul, kui teed mingit testi või mängid mõnda mängu. Enda arust pole ma ei ühte ega teist teinud, aga parem karta kui kahetseda. Selle numbri taga olevat selline firma nagu MobiGW ja kui ma neile kirjutasin, et uurida, mille eest raha küsiti, sain ainult automaatvastuse. Igatahes blokeerisin selle numbri ära ja loodan, et rohkem mingit pettust ei tule.

Ühesõnaga, väga hea, et hakkasin oma arvet uurima. See otsekorraldus teeb elu nii mugavaks, et ei tunnegi, kui sind nööritakse. Nüüd pärast paketi muutmist on mu telefoni kuutasu jällegi talutav, ja operaatorit vahetama ei hakka.

Selle asja nimi on talv

 Nii üles mulle üks FB sõber, kui ma kurtsin lumeuputuse üle. Muidugi käib talve juurde lumi, aga seda on alati kas liiga vähe või liiga palju. Seekord sadas siis ühe ööpäevaga 12.jaanuaril maha väga palju lund ja minul oma kehvapoolse liikumisvõimega oli selle kühveldamisega tükk tegu. Vahepeal juba mõtlesin pooleli jätta, sest autoga välja sõita polnudki plaanis. Las siis olla väljasõidutee hanges. Aga jonn ei lubanud katki jätta ja saingi platsi puhtaks. Oli hea, et alustasin varakult, nii sain osa lund ka teisele poole teed lükata. Hiljem, kui sealsed naabrid tulid oma tänavapoolt puhastama, kerkis hang üsna kõrgeks. Minu selg enam ei võimalda nii kõrgele sahaga lund lükata. Ma sain oma lume jagatud mitme kuhja vahel. Üks osa sõidutee ja kõnnitee vahele, siis kõnnitee ja aia vahelisele alale ja lisaks  kolm vaalu õues igasse külge. Auto ümbert kühveldasin lumest vabaks umbes poole meetri jagu, lisaks oli vaja puhtaks lükata majaesine väljasõidutee.  Meie tänavapoolel on kõnnitee, mida peab ka ise puhastama. Teisel pool tänavat on selle võrra lihtsam.

 Tänava äärde on tekkinud juba üsna kõrged lumemäed. Loodan, et uut lund palju juurde ei saja ja varsti tuleb sula, mis hanged madalamaks teeb.

Aga ilus on muidugi, tõeline talve võlumaa. FB on täis kauneid pilte lumistest metsadest ja radadest, lindudest ja loomadest. 

Ilm on jätkuvalt külm, öösiti üle -10 kraadi, päeval pisut alla. Tegelikult üsna normaalne temperatuur, aga oleme soojade talvedega juba ära harjunud. Mu uus katel töötab hästi, tuba on soe, peaksin õnnelik olema. Ometi on mu mõtted nagu ära külmunud. Ei taha kuhugi minna ega midagi teha. Poes peab käima, aga kuna püüan ka neid käike võimalikult harva ette võtta, siis ostan valmis nii seda kui teist. Ja siis on häda, et ei jõua ära süüa.

Tegin paar päeva tagasi külmkapis inventuuri. Ära tuli visata üsna mitmeid purke. Näiteks olid mul teiste asjade taga oma tundi oodanud kapparid, läätsed, pestokaste ja Tom Kha supp. Teiste säilivusajad olid ikka väga ammu läbi saanud, aga supil oli üle läinud ainult(!) 2 aastat. Kuna purk oli kinnine, siis mõtlesin ikkagi proovida, ehk kõlbab süüa. Ajasin keema ja lõhnal polnud vigagi. Aga kui sööma hakkasin, jäi keelele liisunud rasva maitse. Sain aru, et seda jama mu seedimisele pole vaja, seda enam, et seal olid sees nii seened kui muud tundmatud aedviljad. Mõni neist võib lausa mürgine olla. Seega viskasin supi ära ja täna, kaks päeva hiljem olen elus.

Seejärel asusin ise süüa tegema. Sügavkülmas ootas oma aega (juba liiga kaua) külmutatud lehttaigen, millest tahtsin teha  soolaseid muffineid. Selleks olin ostnud sinki ja seeni . Needki olid pea-aegu käest ära minemas. Siiski tundus, et läbipraetuna kõlbavad küll. Tegin muffinid valmis ja täitsa head said.

Nüüd tuleb veel kuidagi ära süüa ülejäägid valmistoiduna ostetud kanakoibadest ja mulgipudrust, lisaks viimane tükike kanashnitslist, mille tegin juba tükk aega tagasi. Ja siis pean ära küpsetama paneeritud kanakintsuliha, mille ostsin eelmisel nädalal. Selle "kõlblik kuni" oli eile, aga loodan, et täna pole ka veel hilja.. Eile ei saanud ma seda ära teha, sest küpsetasin lõhevormi. Olin esmaspäeval hea hinna tõttu Rimist lõhet ostnud, sest selle järgi tekkis isu. Sellest viin ma suure osa tütrele, nagu plaan oli.  Ahjaa, eile Selveris "kuldset kolmapäeva" nautides ostsin sooduspakkumisega kevadrullid, mis tuleb ka ära süüa.

Mida selle toiduhulluse peale ikka kosta?  Püüan ennast edaspidi paremini kontrollida ja mitte kokku osta ülearu sööke. Aga mis teha, kui see, mis külmikus olemas on, ei isuta, ja uus tundub ahvatlev. Liiga hea elu probleemid, mis muud.

Aasta vahetus

 Jah, aasta vahetus juba 8 päeva tagasi ja nagu kombeks, pole head uut aastatki enam sobilik soovida. No uus on see aasta siiski, ma pole seda aastanumbrit veel kusagil kasutanudki. Eks varsti tuleb arveid tegema hakata ja siis tuleb hoolas olla, et vana numbrit ei kirjutaks.

Aastavahetus oli päris lahe. Kui sõbrannaga valisime, missugusesse restorani minna, siis tegelikult ma ei teinud mingit eeltööd, mis see endast kujutab. Selgus, et täitsa hästi läks. Esiteks, ei asunud see meie bussi lõpp-peatusest kaugemal kui 500 meetrit, mis minu haigele puusale oli väga sobiv. Teiseks, Moon on Michelini tärniga restoran, mis tähendas, et toidud olid väga peened ja head. Kahju, et menüüd üles ei kirjutanud, aga maitset see nagunii edasi ei annaks. Saladuseks oli jäetud, mis meelelahutus meile nugade-kahvlite klõbina vahele pakutakse, aga see oli ka äge. Tantsutüdrukud andsid õhtule sobivat sära ja särtsu. Saal oli pilgeni täis ilusaid ja väga pidulikult riietatud noori inimesi. Eks kavas oligi kirja pandud, et dresscode on "black tie". Igaks juhuks kontrollisin üle, mis see tähendab. Enamus mehi oligi smokingus ja naised pikkades õhtukleitides. Me sõbrannaga panime ka oma parimad riided selga, aga muidugi polnud need nii uhked, kui teistel. Samas ei tundnud me ennast ka tuhkatriinuna. 

Nagu meil plaanis oli, lahkusime peale õhtusööki ega jäänud diskole. Nii jõudsime me mõlemad viimasele koju viivale bussile ega pidanud aastavahetuse kallist taksot tellima.

Kuna olin kodus üksi, siis ostsin endale väikese shampuse, et ikkagi kombekohaselt uut aastat vastu võtta ja naabritega klaase kokku lüüa. Selle lahtikangutamine oli tükk pusimist, aga kinni ta ei jäänud. Naabrid olid kodus, aga klaasidega välja nad ei tulnud, nagu eelmisel aastal. Teine naaber küll tuli õue koos pruudiga ja nii sain esimese head uut aasta soovi meesterahvalt. See pidi õnne tooma. No loodame. Ka peika saatis kohe pärast keskööd uusaasta soovid sõnumiga teele. Kusjuures olime eelmisel aastal oma vestlustega jõudnud niikaugele, et ta lubas mul endale külla tulla, kui ma ette teatan, et ta elamise ära jõuaks koristada. Praeguse külmaga ma seda teekonda ette ei võta, aga ikkagi suur edasiminek meie suhetes. See tuli nii, et kurtsin, et mu auto aku hakkab tühjaks saama ja oleks hädasti vaja pikka sõitu teha. Ja lisasin, et kui tema mind külla ei kutsu, siis otsin kellegi teise, kellele külla sõita. Tema vastas traditsiooniliselt vaid tõstetud pöidlaga. Siiski mõtles ta vist asja üle järele ja paari päeva pärast tuligi sõnum, et võin tulla küll.

Telekast vaatasin ainult kontserti, teisi saateid vaatasin hiljem järele. Midagi eriti head kavas polnud, aga siiski mõni asi oli päris naljakas. "See aasta kõlab tuttavalt" oli naljakam kui Gaute Kivistiku naljad. Jan Uuspõllu röst oli omapärane. Naljakas väga ei olnud, aga lahe oli vaadata, kuidas Uuspõld stoiliselt talus enda mõnitamist. Ega ta võlgu ka ei jäänud, kui omakorda teisi hakkas kritiseerima. No näiteks ütles ta, et Maimik on nagu Temust ostetud Mart Laar. Või miks tema ei hakka kusagil keldris stand-up komöödiat tegema nagu teised röstijad, sest seda peavad tegema need, kes lavakasse sisse ei saanud.

Vana aasta kohta kokkuvõtet tegema ei hakka, olulisemad hetked on nagunii blogis juba kajastatud. Meenutasin, et sai ikka mitme toreda inimesega kohtutud, vanade maalikaaslastega näitusel ekstra meie jaoks korraldatud giidituuril ja ühel kontserdil käidud. Suutsin ka Võrumaal sugulase juubelil ära käia. Aga muidu iseloomustas mu aastat väljend kurbuse kolmnurk. Selline oli ühe filmi pealkiri ja see jäi mulle kuidagi peas ringi ketrama. Kolm kurba nurka on mu tervis, meeleolu ja mure lähedaste pärast. Loodame, et uuel aastal muutub midagi paremuse poole.