Vihastamisest pole abi

 ehk Moskva pisaraid ei usu, nagu ühe vana filmi pealkiri kõlas.

Kuna esineb ikka veel valu ja üldse on uni katkendlik, siis on mulle olulised unerohu ja valuvaigisti retseptid. Nende pikendamine on meil ju digiajastul lihtsaks tehtud. Saatsingi neljapäeval oma retseptisoovi teele, et hiljemalt reedel oleks rohi käes. Sinnamaani mul varu oli. Kuna võib juhtuda, et miskipärast jääb minu retsept arstil kahe silma vahele, siis reedel 10 minutit enne vastuvõtuaja lõppu helistasin ja ütlesin, et retsepti veel pole. Sellega on meil hästi, et pereõde võtab enamasti telefoni vastu. Aga see, mis ta ütles, polnud sugugi hea. Ta ütles, et retsepti ei saagi enne esmaspäeva,sest perearst on puhkusel ja asendaja koolitusel. Pahandas veel tähtsa häälega, et miks ma oma soovi varem ei saatnud.

Nojah, esiteks olen alati saanud retsepti kas samal või hiljemalt järgmisel päeval. Kust mina pidin teadma, et seekord arste nädalalõpus polegi. Pealegi olevat neil aega 3 ööpäeva vastamiseks. Nüüd alates neljapäevast, pidin ootama 4 ööpäeva ja pealegi unerohtu ei anna nad enne, kui eelmisest retseptist on kuu möödas. Ütlesin veel, et olen just opilt tulnud ja mul on neid rohte hädasti vaja praegu. Kahjuks me ei saa teid aidata, oli vastus.

No muidugi ma vihastasin. Kuidas need 3 ööd üle elada. Käsimüügiravimid aitavad natuke, ja mul oli veel ka Xanaxit, aga kerge see polnud. Pidin ka alkoholi appi võtma. Igatahes, täna on esmaspäev ja kuigi öösel passisin kell 2-4 üleval, sain siiski 7 unetundi kokku. See on ju superluks. Tundsin ennast nii hästi, et asusin uuesti ametkondadega võitlema, et miks ma polnud koos puude määramisega saanud invaliidi parkimiskaarti, mis lubab mul või minu sõidutajal parkida invakohale. Kui lähen kas apteeki, arsti juurde või lausa kergemeelselt poodi ostma seda, mis tahan. Kodakondsete juhendamisel saab tihti vale toit. No näiteks tahtsin pannkooke hakklihaga, aga sain tavalised pannkoogid. Ei ole maailma lõpp, aga kavatsen pärast klambrite väljavõtmist, kui haav tunnistatakse korras olevaks, hakata ise autoga sõitma. Haiglas tegelusjuhendaja ütles ka, et paljud hakkavad varem sõitma, kui 2 kuud. Ma rumala peaga kulutasin haiglas ära oma mobiilse interneti mahu, mis mul on nagunii väike, sest kasutan seda harva. Siis muidugi küsisin haigla WIFI, aga nüüd ei saa ma linnas endale Boltigi tellida. Tänase kõrge energiataseme abil sain ka interneti lisamahu tellitud.

Te ei kujuta ette, kui tüütu on teisi paluda, et viige mind sinna või tänna. Eriti kui on mingi kindel vastuvõtuaeg. Tütar hakkab mind kogu aeg dotseerival toonil õpetama, et kas sa pead ise sinna kohale minema, kas internetis ei saa asja korda jne. Nagu täna, kui taotlesin vallast invaliidi parkimiskaarti. Oli öeldud, et tooge 3X4 foto, mille pean kodunt otsima. Tütar targutab, et äkki kõlbab digipilt. No siis olekski nii öeldud, et kas digipilt või paberfoto. Ma ei suutnud rohkem temaga vaielda, kuigi oleksin tahtnud paluda tal mu kodu ülemiselt korruselt alla tuua need paberid, kus pildid olla võivad. Väimehele on mul veidi raskem selgeks teha, kus või missugused need olla võivad. Seega kavatsen ise trepist üles ronida. Üks mu tuttav ütles, et tema sai küll hakkama. Haiglas õpetati ka, kuidas karguga treppidel käia.

Eks neid väikseid abivajadusi on veelgi. Näiteks oli mu muruniiduk ennast kinni kiilunud, tütar viis ta küll laadimisjaama, aga siis küsis masin PIN koodi. Ütlesin telefoni teel, aga see lükati tagasi. Tütar jälle pahandama, et miks sa üles ei kirjutanud. Kui kirjutasingi, siis kuhugi kodus olevasse juhendisse. Tegelikult tuli mulle hiljem meelde, et PIN oli õige, ainult numbrid vales järjekorras. Kui siis väimees järgmine kord minu pool käies selle koodi sisestas, arvasime, et asi korras. Kibelesin ikkagi oma silmaga asja üle kontrollima, aga mu ülemjuhatajast tütar ei lasknud mul sinna minna enne, kui nädal möödas. Kui kohale sain, oli "muru põlvini". Masin polnud tööle hakanud, sest Jonny tahtis isiklikku kontakti minuga ehk äpi kaudu kamandamist. No kust me seda teadsime. Oleks tütar mind kuulanud.... aga tema teab ikka paremini, mis mulle hea on. Tema peale pole mul mõtet vihastada, sest kuhu mul minna. Kui lõpuks ise koju käima sain, hakkas masin pärast esimest ehmatust siiski tööle. Algul oli ekraan pime ja ta ei reageerinud ühelegi nupule. Lõpuks äpi abil sain ta ikka tööle ja ta suutis seda kõrget muru hakata närima. Täna on mulle eraldatud sõit apteeki rohtude järgi ja saan ka kodunt läbi käia, et näha, kuidas Jonnyl läheb.

Jah, nii ma siin elan. Tegelikult on super, et mul on pere, kes mind aitab, mul on lausa omaette tuba. Eilse vanavanemate päeva puhul tegime tütrega koos süüa. Mahtusime ühe pliidi ümber sõbralikult toimetama. Tema tegi koogi ja keetis kartulid, mina tegin oma spets vanaema kotlette. Jaksasin pliidi ääres parasjagu ilma karkudeta seista, et kotlette praadida. Vahepeal istusin ja puhkasin. Õhtul käisin täitsa ise dushi all. Tütar pani küll pesuvahendid ja tooli istumiseks käeulatusse, aga seistes ilma karkudeta sain enda kenasti pestud. Kui ma pärast pesu tütrele ütlesin, et ükskord peab ta mu varbaküüsi lõikama, tundus see mõte talle ebameeldiv. Paraku selleks mingit abivahendit pole ja sinna läheb aega, kuni suudan kuhugi pediküüri minna. Kiitsin, et mul on ilusad väikesed varbad ja korralikud küüned ja siis võttis tütar asja ette. Polnudki nii vastik.

Mõistatage, mis selle abivahendiga tehakse?

Esimene nädal pärast oppi

 Poole sellest haiglas ja teine pool kodus või täpsemalt tütre juures.

Opi enda kohta pean mainima, et kõigil meie palati naistel ol sellest erinevad mälestused. Olin ka ise küsitlenud tuttavaid, kes selle läbi teinud. Kuna see toimus seljasüstiga, mitte üldnarkoosis, olin veidi mures. Et kuigi ma midagi ei tunne, aga ikka pean kuulama reieluu saagimist jne. Enamus väitis, et nad olid mingis unelaadses seisundis ega kuulnud midagi. Mina kuulsin kõike. Nii saagimist kui lõputut kopsimist. Ja seda oli tõesti nii palju, nagu keegi ehitaks maja. Siis veel arstide arutlusi, et kas 51mm või 52 mm liiges. Ilmselt proovitigi nii üht kui teist, kuni lõplik valik tehti. Seda lugesin ka haigusloost, mis mulle kaasa anti. Lõpus nentisid arstid, et verekaotus oli suur, 900 g. Haigusloost lugesin, et seda põhjustas mingi arteri vigastus, mis ära lapiti. Ega see seljasüst mul ka esimesel katsel ei õnnestunud, kästi ennast rohkem kumarasse tõmmata. Mõnel ei õnnestunudki, ja siis anti üldnarkoos.

Alakeha "halvatusest" ärkasin kiiresti, varbaid sain liigutada kohe, kui opilaualt  ärkamistuppa kärutati. Mõnel olevat selleks kulunud 6 tundi. Opituppa sõitsin 10.30 ja sealt välja kell 13. Sinna hulka kuulusid muidugi ka ettevalmistused. Intensiivpalatis oli kõht tühi, sest hommikust saadik söömata ja siis toodi kell 15 hilinenud lõunasöök. Nojah, poleks pidanud nii ahne olema ja kõike ära sööma. Õhtusöök nagunii tulemas. Aga siis hakkas paha, minestus kippus peale ja palusin oksekotti. Õnneks läks kõik ise üle ja ropsima ei pidanud.

Pärispalatisse sain samasse seltskonda, kust ma ka opile suundusin. Mõnus seltskond oli ja ma palusin, kas oleks pärast võimalik mind sinna paigutada. Algul öeldi, et viiakse sinna, kus vaba koht, aga kuna mu palatikaaslane käis mind vaatamas ja ütles, et minu kohal on oppi ootav inimene, kes varsti ära viiakse, siis saingi, mida tahtsin.

Tõesti, hea seltskond oli abiks esimeste päevade raskuste üleelamisele. Vahetasime vastastikku kogemusi, mõnel oli see juba teine opp. Kuigi oma valu on kõige valusam, sain aru, et teistel võib veelgi hullem olla. Üks põlveopiga naine istus meeletu valu tõttu öö läbi üleval, samas teisel sama diagnoosiga naisel oli suurim probleem pearinglus, mis lõpuks kadus. Minu jaoks oli kõige hullem pärast üleval käimist haige jala voodisse saamine. Kui päeval andsin alla ja palusin abi, siis öösel 3 korda WC-s käigu järel kulus mul iga kord pool tundi, et see jalg üle voodi ääre saada. Selleks tuli ületada teatud valu barjäär ja asi ära teha. Aga no mitte ei suutnud.

Kuna mind tunnistati paranenuks ja haav pidi ka ilus olema, kirjutati mind 4.päeval välja. Küsisin verekaotuse kohta, arst arvas, et vaatavad vereproovi järgi, kas on vaja vereülekannet teha. Ilmselt ei olnud. Ega ma väga võõrast verd oma süsteemi ei tahakski.

Kodus tuli probleem sealt, kus oodatagi ei osanud. Kogu haiglasoleku aja ei käinud mu kõht läbi. Küsisin rohtu, anti mingit siirupit, mis ei mõjunud. Mõtlesin, et kodus võtan vana head Figura teed, mis alati aidanud on. Ei mõjunud, ja mul oli juba väga vilets olla. Võtsin siis õhtul teise teeportsu. Tütar pärast ütles, et see pole lubatud. Tulemuseks oligi, et sel ööl külastasin Wc umbes 10 korda, aga mitte sel eesmärgil, milleks tee mõeldud oli. Ta mõjus nagu vee väljaajaja. Magada ma pea-aegu ei saanudki. Kui haiglavoodis oli raskusi voodisse tagasi saamisega, siis kodus oli raske sealt välja saada. Kusagilt polnud kinni haarata või kuhugi toetuda.

Järgmisel päeval tõi tütar apteegist terve kotitäie erinevaid lahtisteid ja lõpuks nad ka mõjusid. Voodist väljasaamiseks leidsime hea toetuspunkti metallist kaminariistade aluse näol, mille voodi kõrvale panime.

Eks nüüd mõni päev on seis optimistlikum, siis tuleb jälle tagasilangus. Täna öösel valutas puus nagu põrguline ja kui ma siis proovisn välja selgitada, miks, vaatasin peegli ees korralikult oma haava. Seal on veekindel plaaster peal, aga selle all olid mitmed vereplekid. Kas need olid juba haiglast lahkudes või tekkisid nüüd, ei tea. Enne ma polnud oma haava korralikult vaadanud. Kui helistasin ja uurisin, kas olukord on kriitiline ja mis ma peaksin tegema, vastati, et kui tekib põletik ja kõrge palavik,tuleb EMOsse minna. Kraadisin õhtul, oli 37. See pole siiski veel palavik ja loodame parimat.

Nüüd lähen tuttu ja loodan, et tänane öö tuleb parem kui eilne.