Aastalõpp

 Siiamaani olin ma ilma ja lumerohkusega rahul. Ilus nagu jõulumuinasjutus, kuigi nii 23. kui 24.detsembril sadas palju ja kühveldamist oli omajagu. Õnneks tuli T. mulle appi ja teise päeva töö tegi põhiliselt tema. Mina puhastasin autot ja näitasin, kuhu lumi teisaldada. Muidu oleks mu seljale liiga saanud.

Eile poes käies oli sõidutee üsna lumine, niiet isegi minu auto laiadel kummidel oli tegu sellest sopast läbi murdmisega. Õhtul käis sahk kõnniteed puhastamas ja öösel tehti ka sõidutee puhtaks. Minu majaesine oli niigi  puhas, sest pärast jõulu polnud uut lund oluliselt lisandunud.

Paraku hommikul aknast vaadates polnud seis sugugi roosiline. Sõidutee sahk oli sõitnud nii ligidalt meie värava eest läbi, et nii kõnnitee kui väravast välja viiv tee olid paksult lund täis. Ohkasin ja võtsin lumelabida, et seegi lumi hunnikusse kühveldada. Kahjuks see ei õnnestunud, sest kogu  sodi oli kamakatena tee külge kinni külmunud. Ohkasin veelkord ja tõin metallkühvli, millega seda lahti murdma hakkasin. Väravaesise väikese platsi puhastamine võttis mul üle tunni ja oli tunduvalt raskem kui tavaline lumelükkamine.  Aga no mis ma ikka hädaldan, hea et üldse sahad käivad.

Jõulud möödusid klassikaliselt tütre juures. Tema katab laua, keedab kartulid ja küpsetab verivorstid, mina teen liha ja kastme. Seekord oli teistmoodi see, et T. oli juba perekondliku õhtusöögi ajaks minu juurde jõudnud, sest ema juures käis ta eelmisel õhtul. Tavaliselt on kumbki meist kõigepealt oma pere jõululauas ja pärast istume kahekesi. Kuna mu eksmees võtab mu koos söökidega oma auto peale tütre juurde sõiduks ja pärast toob ka koju tagasi, siis tekkis küsimus, kas ta ootab mind autos või tuleb sisse. No et kuidas nad T-ga koos ühes ruumis ennast tunnevad. Küsisin mõlema käest, kas see on OK, ja nii ta siis tuligi. Soovisid teineteisele häid jõule ja jõid tassi kohvi, kuni mina oma asju kokku pakkisin. Nii kaugele meie kärgpere mudel veel pole arenenud, et nii mina T-ga kui eks oma elukaaslasega ühiselt tütre jõululauas istuks.

Aga ega need klassikalised perejõulud vist kaua enam ei kestagi. Juba seekord olid lapsed tõrksad ega nõustunud ilusaid riideid selga panema. Kingituste ootus nad ikka jõuluüritusele meelitas, aga varsti võib juhtuda, et sellest ei piisa ja kumbki eelistab oma arvuti taga olla, mitte "vanadega" traditsioone elus hoida. Jõulutoitudest on neil nagunii vaid teatud asjad, mida süüakse.

Jõuluvana meil enam ei käi, aga päkapikurolli võtsid tüdrukud rõõmuga enda peale. Mina tundsin, et ükski salm mulle nagunii kiiruga pähe ei jää, seega otsustasin laulda. Klassikalistest jõululauludest on juba villand, nii valisin Toomapoegade laulu"Pilv puistab lund", mis suurepäraselt sobitub aastalõpu ilmaga.

Et mul viisipidamine paremini õnnestuks ja ka sõnad korralikult meeles oleks, võtsin kaasa oma "saateansambli" ehk kõlari, mille telefoniga ühendasin. Lapsed suhtusid mu karaokesse täiesti heatahtlikult. Pärast mind laulsid ka kõik teised oma laule ja kõik teenisid tugeva aplausi.

Kui koju jõudsin, tuli taas laud katta ja koos T-ga veelkord jõulusööke süüa. Ei ole kerge see kärgpere elu... Uuel aastal tuleb nagunii dieedi peale mõtlema hakata.

Täna postkastist lehti tuues ootas mind üllatus. Ilusti hõbepaberisse pakitud pilt. Esimese hooga vaatasin, et see on mingi ilutulestiku reklaam. Aga siis oleks ikka pidanud olema kusagil firma või e-poe andmed. Sellel paberil polnud rohkem mingit kirja ega viidet. See oli kuidagi väga koduselt pakitud ja kleepsuga kinni pandud, niiet reklaampostitusega küll tegu polnud. Aga kes selle minu postkasti pani? Mu paarismaja naaber oli ära sõitnud, tema see olla ei saanud. Ületee naabritest üks pere paistis olevat samuti ära sõitnud ja teised olid äsja siia kolinud ja nad isegi ei tereta mind. Jääb siis üle parempoolne naabermaja, kus elab umbes minuvanune abielupaar, aga ei kujuta ette neid niisugust üllatust tegemas. Kuidas küll teada saada, kes mulle head soovis?

Pilk tagasivaatepeeglisse

 Emmeliina taaspostitas oma 2014.a. kirjutise suhetest. Olin selle all ka ise sõna võtnud ja väga huvitav oli lugeda, mida ma tookord arvasin. Kuna seal kommenteerimine oli raskendatud, pidin oma blogis seda arutama.

Nii seda: 

"Mulle tundub, et meie vanuses on enamuse kaua koos olnud paaride jaoks kirgede aeg seljataga ja omavahel teravamad nurgad maha lihvitud. Aeg-ajalt tuleb küll ette mõni positiivne või ka mõni negatiivne hetk, kus omavahelised suhted igapäevarutiini tasemest üle tõusevad, aga harva. Üldiselt katsud mitte igast tühjast tüli tõsta. No mis seal ikka, et mees oma mustad sokid põrandale vedelema jätab ja mina nad kokku pean korjama. Nii on see alati olnud ja nüüd pole ka enam mõtet mehe kasvatamise peale oma energiat raisata. Parem võtan need sokid lihtsalt üles ja viin mustapesukorvi :P

Olen mõelnud küll mõnikord, et kuidas oleks üksi elada.Mugavam oleks kahtlemata, ei pea teisega arvestama ega tema pärast näiteks süüa tegema, aga kas parem? Tegelikult ma pole kunagi saanud üksi elada ja nii pole mul võrdlusmaterjali.

Üks mis kindel, kahekesi on vanaduses kergem toime tulla, kui sissetulekud vähenevad. Üksikul inimesel kulub kommunaalmaksude peale suurem osa pensionist, rääkimata sellest, et kui haigeks jääd, siis oleks keegi, kes ulatab klaasi vett või toob apteegist rohtu :D Siiski kahtlen, kas õnnestub kellelgi üksnes nendel kaalutlustel vanemas eas kooselu alustada. Mina ilmselt eelistaks "võõra vanamehe" veidrustega harjumise asemel üksinda elada."

Kui seda:

"Kui ma üldse kujutan ette vanast peast koos elama hakkamist, siis olekski see nii, nagu Viimases tangos, kunagise kallimaga. Ka siis tuleb kindlasti ette probleeme, nii erinevalt kulgenud elutee, harjumuste ning tõekspidamiste pinnalt, kummagi oma perede teemal kui ka rahaasjade üle, nagu filmiski, aga ikkagi aitab seda kõike koos hoida ja probleeme lahendada armastus. See kunagi ammu tekkinud ja vanaduses taasleitud tunne.

Ja muidugi polnud mul toona aimugi, mis ootab mind elutee käänaku taga aastal 2015. Kogu mu varasem elu kukkus kokku ja pidin alustama uue ehitamist. See oli tõeline katsumus, aga ka õppetund. 

Täna pakkus FB mulle meenutuse tollest ajast. Mäletan, kuidas ma seda kõike tookord uskusin, mida mulle Väekeskuse horoskoop lubas. Ja praegu, 6 aastat hiljem, on see kõik täide läinud, mul on hoopis parem elu, kui oli see, mis purunes. Mu praegune kaaslane hindab mind sellisena, nagu ma olen, ja ma saan temaga olla mina ise, mitte ei pea pingutama, et tema nõudmistele vastata, nagu oli eelmises elus. Poleks uskunudki, et see nö."võõras vanamees" nii omaseks ja südamelähedaseks saab.

Noorkuu 11.12.2015 Amburis kell 12:29

Tänane Noorkuu on selle aasta viimane. Hea üle vaadata kõik, mis sel aastal loodud ja teha plaanid juba uueks aastaks, mida kõike veel luua soovid.

See aasta on meid sõidutanud läbi Elu karuselli. Raputanud lahti erinevad emotsioonid, mis olid kõvasti kinni Sinu sees. Nii palju on tekkinud uut ja huvitavat ning lahti laskmist vanast.

Kui Sul on jätkuvalt jäänud lahedaid mõtteid või tegemata tegusid õhku rippuma, mis võiks särama lüüa sind seesmiselt ja välispidiselt, siis Ambur aitab sul sütitada sisemist kirge, et võiksid astuda esimesed sammud nende teostamise suunas.

See aasta on meid nii valusalt, kui magusalt, ette valmistanud uueks aastaks, et me ei veaks kaasa seda rasket pagasid, mis ei lase meil lendu tõusta.

Aeg sirutada oma tiivad ja kujutleda kuidas liblika kergusega lendad läbi selle ja järgmise aasta.

Ambur on vabadust armastav ja ta annab jõudu tegutsemiseks. Kõik, mis tundub sulle võimatu, saab võimalikuks, kui sa lubad sellel juhtuda.

Praegused energiad ei soosi elamist teiste arvamuste järgi, et ise jääda seest tühjaks. Oma südame mitte järgimine toob raskusi ja kannatusi.

Ja Amburi jaoks ei ole probleemi, oma kurssi muuta teekonnal, mis korraks võssa läks. Pikalt mõtlemata ja mitte haletsedes, võtab vastu kiirelt uusi otsuseid. Amburil on kalduvus olla kärsitu nende suhtes, kes pikalt mõtlevad ja venitavad või kipuvad isegi maha jääma.

Praegusel perioodil on parim aeg endale ja teistele andestada kõik mööda laskmised. Pole ruumi kahtlusel ega kahetsusel. Minna lasta kõigel, mis südamel raske.

Terve aasta on suunanud nii, et meist saaks need, kes me tõeliselt oleme ja teeks seda, mida mis meid õnnelikuks teeb.

Amburi tuli sütitab meis tarkuse leegi, annab jõudu ja päästab valla armastuse sinu südames. Luba end avada lõputule potentsiaalile iseendas.

Pööra oma tähelepanu ja too enda keskmesse soovid ning unistused, mis sind toetavad ja suurendavad sinu vaimsust, teadmisi, armastust, mõistmist ja silmaringi. Isegi need, mis tunduvad sulle võimatud ja liiga head, et tõsi olla.

Amburile meeldivad suured unistused ja väljakutsed.

Ütle JAH elule.

Ilus ja valus

 Praegu on ilm  lihtsalt hingematvalt ilus. Pehmed lumemütsid puude ja põõsaste peal, päike paistab ja lumi sätendab. Eriti ilus on õhtuti, kui jõulutuled süttivad. Tõeline talve võlumaa. Ma päris loodusesse pilte tegema ei viitsi minna, aga kui vaatan teiste tehtuid, siis ammu pole nii võrratuid vaateid näha olnud.

Külmakraade on kahekümne kandis, mis on küll täitsa talutav, aga siiski ka valus. Eriti arvestades praegusi iga päev kerkivaid gaasi- ja elektrihindu. Mu kodu on gaasiküttel ja kui sain novembri gaasiarve, siis ei uskunud ma oma silmi. No gaasi hind pidi kahekordistuma, aga paraku vaatas arvelt vastu tükk maad suurem hinnatõus. Oktoobri arve oli 69,85 ja novembri oma 174,60. Eks novembris kulus gaasi rohkem, aga külma ju veel eriti polnud. Kahtlustasin, et ehk mu katel pärast viimast remonti on kuidagi ülearu gaasi raisanud, sest tegu oli ju gaasilekkega. Seega otsisin üles eelmise aasta novembri arve, et kulu võrrelda. Kulu oli praktiliselt sama, aga arve selle eest oli 64,19.  Nojah, hinnatõus on olnud ikka väga suur ja see jätkub jaanuaris veel 10%. Detsember aga on siiani väga külm olnud. Suurendasin oma otsekorralduse limiiti 200 euroni kuus, aga karta on, et detsembri arve maksmiseks tuleb seda veelgi tõsta. Olen reguleerinud kütte võimalikult madalaks, toas on 18 kraadi. Villased sokid ja kampsun seljas, aga ikka on jahe. Toppisin rõduukse prao, kust külma sisse tuli, porolooni täis. Ega toas soojemaks küll ei läinud.

Ja elektriarvet pole veel saanud, aga ega sealtki midagi head oodata pole. Näis, kas 100-eurosest kuulimiidist jätkub, või peab sedagi tõstma.

Ja kui juba vingumiseks läks, siis pean ära rääkima, kuidas mu nina veriseks sai. Nimelt hakkasin gaasikatla väljalasketoru küljest jääpurikat harjavarrega alla peksma. Ja sain selle suure ja terava jääkamakaga vastu nina. Hea, et mitte vastu silma...

November üle elatud

 November on minu jaoks aasta masendavaim kuu. Pime, sombune, vihmane. Õhtu venib nagu tatt, aina vaatad kella, kas saab juba magama minna. Mitte et mul liiga varasel kellaajal kohe uni tuleks, aga kui kogemata nii juhtub, siis ärkan keskööl üles ja vat siis küll enam magama ei jää.

Detsember läheb veidi lobedamalt. Tänu taevale, lumi on maas ja jõulutuled üleval. Nüüd tundub täitsa mõnus veidi küünlaid põletada ja õhtu läheb nagu  kiiremini. No ja varsti on jõulud, ja siis hakkavad päevad taas pikemaks minema.

Kuidas seda pikka ja pimedat õhtut meeldivamalt mööda saata? Ega variante palju pole, kas suu kaudu manustatavad rõõmud või siis televiisorist saadavad elamused. Esimese valikuga liialdamise puhul on oht kehakaaluga pahuksisse minna. Televiisorist tuleb erinevaid võimalusi rohkem kui kunagi varem, Netflix, Jupiter.ee, Telia videolaenutus ja mitukümmend kanalit.  Klõpsi mis sa klõpsid, paraku on vähe seda, mis kaasa haaraks. Need mõned inglise filmid nagu Granchester või Ülestunnistus said kiiresti alla neelatud, ikka mitu osa päevas. Ja jälle tühjus, heal juhul vaatan mõne seeria vanu "Õnne 13" osasid. Praegu olen aastas 2000 ja lahe meenutada, mismoodi siis elati ja mis mu enda elus samal ajal toimus.

Mõni aeg tagasi sai voogedastusplatvormilt HBO häid filme vaadatud. Aga siis midagi uut ja huvitavat enam juurde ei tulnud, ja kokkuhoiutuhinas vahetasin telekanalite paketi kõige odavama vastu ja nii jäin ilma ka HBO platvormist. Mõtlesin, et nagunii seal enam midagi vaadata pole. Aga just nüüd tulid "Succession" uue hooaja seeriad välja. Mis seal ikka, otsustasin neid tütre juures vaadata. Ja kui siis ühel päeval see võimalik polnud, ei kannatanud oodata ja hakkasin oma teleka menüüst uurima, et mis selle filmi tellimine eraldi maksta võiks. Selgus, et HBO vaatamisõiguse saab tellida juurde 7 euri eest kuus. No seda ma küll maksta ei tahaks, aga  selgus, et pakuti 1 kuu tasuta proovimist. No selle ma muidugi võtsin. Kui see aeg läbi saab, on mul terve hooaeg nagunii ära vaadatud ja lõpetan lepingu ära.

 Telia sundis teistki uuendust tegema. Ütles, et Motorola digiboksiga enam pärast 6.detsembrit pilti ei näe, tuleb uus tellida. Mis mul üle jäi. Hea asi on see, et renti hakatakse küsima alles 6 kuu pärast, seni on tasuta. Muretsesin, kas uus digiboks ikka tööle hakkab, ehk kas ma selle ühendada oskan. See oli õnneks lihtne ja pilit on tõesti parem kui enne.

Hammastega on kah veidi positiivseid uudiseid. Kui sai selgeks, et eelmise hambaarsti plaan mu hammas välja tõmmata ja inplantaat paigutada, osutus täiesti valeks, otsustasin hambaarsti (ja kogu firmat) vahetada. Uus proteesiarst ütles, et tema küll ei näe röntgenipildi järgi, et seda silla tugihammast päästa pole võimalik. Nii lõikas ta mu silla katki ja suunas teise arsti juurde, kes lubaski teha juureravi, niiet sellele hambale saaks uuesti silla toetada. See on suurepärane, sest mulle see implantaadi lõualuusse kruvimise mõte absoluutselt ei meeldi, rääkimata sellest, et see kallis on. Ja kuna mul silla alt on veel 2 hammast puudu, siis tuleks neid lausa 3 tükki paigaldada. See oleks kokku juba väga suur summa. Niiet kuigi protsess on alles poole peal, aga vähemalt paistab tulevik helgem. Arsti ja arsti vahel on ikka suur vahe. Uus proteesiarst ei suutnud hästi uskudagi, et kuidas eelmine hambaarst mulle nii valet nõu võis anda. Rääkimata veel sellest, et erinevalt esimesest firmast, oli uues kohas ka Haigekassa leping olemas, mis võimaldab hambaravihüvitist saada.

Ja nüüd on mu digiloos olemas nii vana hambakaart (vana hea Tartu arst laadis selle üles), kui ka kirjas, missuguseid hambaid ja kuidas uued arstid on ravinud. See on juba digiriigi moodi!

Vana aja sõnad

 Lapselaps sai koolis ülesande küsida vanematelt või vanavanematelt sõnu, mis tänapäeval enam kasutuses pole. Hakkasime siis meenutama. Mulle tuli esimesena meelde "autoostuluba". Ja-jah, ametiühing jagas neid tublimatele töötajatele. Lisaks oli neid "ostulube" teisigi, diivanid, sektsioonkapid ja samuti välisreiside ja sanatooriumide tuusikud. Ja muidugi jagati kortereid, sellega seondus sõna "korterijärjekord".

Siis olid ju sellised asjad nagu "töölesuunamine"  pärast kõrgkooli või tehnikumi lõpetamist, reeglina kolmeks aastaks.

Nõukaajast pärinesid sellised sõnad nagu oktoobrilaps, pioneerimalev, komsomol. 

Eks neid nõukaspetsiifilisi sõnu oli rohkemgi, nagu kolhoos või sovhoos, aga kes neid kõiki enam mäletab või meenutada tahabki.

Tehnika vallast on tänaseks unustusehõlma vajunud nii lindi- kui kassettmagnetofon, ja kassetid. Tänapäeva noored ilmselt ei tea ka seda, misasi on perfolint või -kaart ja milleks seda kasutati. Suure arvutiga suhtlemiseks ja andmevahetuseks muidugi. Sellega seonduv sõna on "raal", mis tähendas suurt arvutit. Tuli see nimetus ilmselt esimesest arvutitüübist URAL-1 ja URAL 4. Kui 1971.a. valmis Toomemäel Tartu Riiklikule Ülikoolile Arvutikeskuse (TRÜ AK) jaoks 2-korruseline hoone (nüüdseks kohati juba 5–6 korrust!)siis sinna paigutati NLiidu teise põlvkonna superarvuti Minsk-32. Kui mina Tartu Riiklikku Ülikooli astusin,  oli  TRÜ AK majas juba kaks  kolmanda põlvkonna suurarvutit EC-1022. Jah, mul oli meeles, et seda arvutit nimetati "ee-ss"-ks, mille peal tegin oma esimesed programmid. Kui asusin tööle programmeerijana, oli kasutuses juba kaasaegsem arvuti CM-4, millega sai suhelda  kuvari abil.

 Oma mälu värskendamiseks leidsin huvitava lugemise "Arvutitehnika arengust Eestis ja Tiigrihüppest"

Mis sõnu teil meelde tuleb?

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

 Tiina polnud küll enam esimeses nooruses, pigem kuldses keskeas naine. Ja ometi  tõdes ta järele mõeldes, et ta läheb praegu tegelikult elu esimesele päris kohtingule. Ei, mitte sellepärast, et ta oleks mingi krimpsus vanatüdruk. Pigem vastupidi, meestelugusid oli tal elus piisavalt olnud. Aga need tutvused kulgesid teisiti, kui kohtamas käies.

Ülikooli ajal ühikas elades olid kavalerid kas oma kursuselt või oldi muidu ühikas tuttavaks saadud. Mis kohtingust sai juttu olla, peod  ja semmimised leidsid aset sealsamas. Või isegi, kui juhtus ette mingi mujalt pärit noormees, siis tuli ta ikka meie ühikasse, kus koos aega veedeti. Ja kui mindigi kuhugi tantsima või jalutama, siis algas teekond ikka sealtsamast ühikast. Nii kohtas ta ka oma tulevast abikaasat ja pärast abiellumist ei tulnud kohtingutel käimine enam päevakorda. Noh, mõned "romaanid töökohal" ju elu jooksul olid, aga ka see romantika leidis aset sealsamas tööl, kas mingite firmapidude käigus või mindi koos pärast tööd samas majas asuvas kohvikusse.

Seekord aga oli täiesti uus olukord. Pärast lahutust põdes Tiina ligi aasta, et teda maha jäeti ja arvas, et ülejäänud elu kulgebki üksinduses. Siiski hakkas eluvaim naisesse tagasi tulema ja tasahilju vaatas ta internetis ringi, et mis variandid temavanusel kaaslast leida oleks. Ühes jututoas sai ta mõnusa jutu peale mehega, kes ennast Tulnukaks nimetas. Läks veel paar kuud, ja kuna jutt klappis, otsustati lõpuks ka reaalselt kohtuda. Oma suhtestaatuse kohta ütles mees, tal on küll elukaaslane olemas, aga ta saab üsna pika keti otsas ringi liikuda. Ja kui vaja, saab ketist ka lahti tõmmata.

Igatahes otsustas Tiina selle mehe üle vaadata, saagu mis saab. Kaotada pole nagunii midagi. Pimekohting oli juba iseenesest erutav väljakutse. Kuidas nad teineteist ära tunnevad? Ja nagu naisterahvaste igavene mure, kas ta meeldib sellele mehele. Kasvõi niigipalju, et ta kohe minema ei kõnniks, vaid vähemalt istuks viisaka aja kohvikus  ega näitaks oma pettumust ilmselgelt välja.

Nagu teada, mehed armastavad silmadega. Seega tuleb välimust igati lihvida, et esmamulje võimalikult hea oleks. Kõigepealt juuksur ja siis ka kosmeetiku külastus. Soeng sai täitsa kena aga seejärel tuli valida, mida kohtingule selga panna. Kuigi tavaliselt armastas Tiina kanda teksaseid ja dzempreid, siis seekord tuli välja näha võimalikult naiselik. Naine proovis selga ühte ja teist komplekti, ja see oli väga meeldivalt veedetud aeg. Lõpuks langes liisk hiljuti ostetud lillelises kleidi kasuks, mida katab ilus boolerojakk. Siis jäi üle valida veel juurdekuuluvaid aksessuaarid, nagu punased kingad ja kott, kaela filigraanist hõbedane kaelakee. 

Õhtul enne tähtsat päeva proovis Tiina  veel korra valitud komplekti selga. Naine jäi oma väljanägemisega täiesti rahule ja oli kindel, et suudab mehele muljet avaldada.

Hommikul ärgates selgus aga, et miski ei lähe plaanikohaselt. Kuigi oli südasuvi, oli ilm vihmane, külm ja tuuline. Tiina proovis igaks juhuks veel selga oma suvekleiti.  Nii kurb, kui see ka polnud, pidi ta tõdema, et siidikleidi ja õhukese tallaga peokingadega vihma kätte minna oleks olnud narrus, ja sobivat suvemantlit polnud tal ka, mida peale võtta. Naise tuju langes nullilähedaseks ja kadus igasugune elevus eesootavast kokkusaamisest. Aga Tiina ei sallinud selliseid inimesi, kes viimasel minutil kokkulepitud kohtumised tühistasid. Seega tuli  nüüd kiiresti välja mõelda, mis oleks sobivam riietus.

Lõpuks valis naine oma tavapärase komplekti, mustad retuusid, pikema musta-valge mustriga särkpluusi ja selle peale lühikese pannalde ja lukkudega musta jaki. Ta oli lugenud küll, et mehed ei salli, kui naised retuuse kannavad, ja eriti naiselik polnud see komplekt samuti. Aga mis seal ikka, mõtles Tiina, selline ma tegelikult olen, ja kui mehele ei meeldi, siis ongi parem, kui lugu kaugemale ei lähe.

Ah et mis sellest välja tuli? Istuti, vesteldi mõnusalt oma tunnike, aga siis vaatas mees kella ja ütles, et ta peab nüüd minema. Ujulasse.

Punast lillelist kleiti ei pannud Tiina enam kunagi selga.

Vaktsiinisõjas

Jah, vaktsiinisõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma, nagu laul ütleb. 

Keegi tuttav postitas mõni aeg üleskutse sotsiaalmeediasse, et tema kodus on kõik sõbrad ühtviisi  oodatud, nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata. Mina seda posti ei laikinud, sest mul olid selles suhtes oma kahtlused. Ja kui päris täpne olla, siis minu lähemad sõbrad-sugulased on nagunii  vaktsineeritud ja mõtlevad selles küsimuses minuga ühtemoodi. Mõni üksik siiski kahtleb, et kas tema terviseseisund lubab vaktsineerida, ja ka sellega pole mul probleemi. Igaüks ise teab, mis talle õige on. Seda enam, et need, kes ei vaktsineeri, väidavad, et nad nagunii eriti kusagil ei käi. Nii ei tule nad ka mulle külla ega lähe minagi neile külla.

Siiski olen viimasel ajal ikkagi sattunud nö. vaktsiinisõjas piike ristama. Mul oli kunagi FB grupp, kust leidsin sõpru ja toredat seltskonda, kellega pidu pidada. Viimased aastad seal enam midagi ei toimunud, aga paar päeva tagasi siiski vaatasin sinna ja avastasin, et mõned liikmed olid postitanud Varro Vooglaiu ja muude vaktsiinivastaste või EKRE-kate videosid. Kustutasin need ära, blokeerisin sellised liikmed ja panin administraatorina üles hoiatuse, et sellist propagandat ma siin grupis ei tolereeri-  Ossa, kus läks andmiseks. Mõned ütlesid, et kus on sõnavabadus ja teised palusid ennast sellisest grupist eemaldada. Sõnavabaduse kohta ütlesin, et rakendage seda oma FB seinal ja lahkujad saatsin rõõmuga minema. Puhastasin veel veidi nimekirja, kavatsedes alles jätta vaid need, keda isiklikult tunnen. Aga ei viitsinud hakata ligi 200 liiget välja viskama. las olla, kui sõna võtavad, siis viskan nad välja.

Aga see polnud veel kõik. Järgmisel päeval helistas mulle üks grupikaaslane, kellega olime sõbraks saanud ja koos reisinudki. Ütles, et ma pean vist ka oma vaadete tõttu grupist välja astuma. Katsusin teda veenda, et vaatamata meie erinevatele arusaamadele vaktsineerimise ja poliitikute eelistamise osas, saame ikkagi sõbrad olla. Püüdsin juttu mujale viia, et kuidas tal muidu läheb ja rääkida seda, mis sõbrad ikka omavahel räägivad. Aga vaktsineerimisvastased inimesed nii lihtsalt alla ei anna. Esimesel võimalusel pöördus ta armsakssaanud teema juurde tagasi, et vaktsineerimisest pole kasu või et see on lausa ohtlik. Muudkui seletas, et näe, ühe mu tuttavaga juhtus nii ja teine oli küll vaktsineeritud, aga sattus ikkagi haiglasse. Lõpuks õnnestus mul kõne lõpetada, enam-vähem sõbralikult. Aga no külla ma teda küll ei kavatse kutsuda mingil juhul. Vähemalt mitte enne, kui see koroona ja vaktsineerimiseteema õhus on ja kirgi kütab.

Teine juhus oli mul suhteliselt lähedase sugulasega. Ta käib samuti neil Vabaduse väljaku üritustel, keeldub vaktsineerimast ja maski kandmast. Nüüd aga oli olukord, kui ta vajas ajutiselt minu juures peatuspaika. Ise küsis, et kas ma tohin remondi ajal sinu juures olla. Lubasingi ja ostsin juba kiirtesti valmis. Kui arutasime, millal ta tuleb, selgus, et sel päeval on tal tihe suhtlemine enne. Vaja juuksuris käia ja õhtul veel ühe tuttavaga kokku saada. Ütlesin talle, et ma ei taha temalt nakkust saada ja olgu enne minu juurde tulekut vähemalt 3 päeva kodus ja ärgu saagu kellegagi kokku. Lükaku nii juuksur kui kohtumine sõbraga edaspidiseks. Ja kui mu tingimised talle ei sobi, otsigu teine peatuspaik. Olin talle ka varem püüdnud selgeks teha, et vaktsineerimine on tähtis. Muidu ei leia ta töökohta ega saa kusagil käia. See jutt oli muidugi kurtidele kõrvadele. Aga nüüd olin sunnitud talle uuesti enesekaitseks tuletama meelde, et oht koroonasse nakatuda on praegu väga kõrge.

Ja vastuseks sain ma sellise kirja (kusjuures ta ei ole läbi põdenud, ainult arvab, et ehk on). Vaktsiinipassi tal pole ja rääkimata sellest, et kõik, nii vaktsineeritud, kui vaktsineerimata inimesed võivad nakkust teisele edasi anda. Selleks ongi vajalik oma kontaktid miinimumini viia. Aga just sellisest loogikast, nagu see noor inimene, lähtuvad  enamus antivaxxereid. Nemad ei haigestu ega nakata kedagi. Ei, minu juurde ei ole nad oodatud.

Sina ei käsuta mind. Ega hirmuta. Ega kamanda. ma ei ole laps. Mina ei nakata kedagi, mul on antikehad olemas. Ja mulle õeldi et vaktsineeritud inimesed nakatavad teisi, terviseametist öeldi et tänu neile kes vaktsineerivad ongi nii palju nakatunuid. Sest nemad ei ole seda viirust ka läbi põdenud. Niiet hoia oma ajupesuga eemale. Mind juba vihastab see. Keegi teine sellist juttu mulle ei räägi. Head päeva.