Suur Reede ja munadepühad

 Suur Reede on riigipüha ja kevadpühade sissejuhatus. Siiski, see reedene päev ei sobi selleks, et postitada jänkude ja värviliste munade pilte ja soovida häid pühi. Suur Reede on Jeesuse kannatuste ja surma päev. Alles pühapäeval tõusis Ta surnust üles ja me võime üksteisele soovida häid (ülestõusmis)pühi.

Ma annan muidugi andeks kõigile neile FB sõpradele, kes täna häid pühi soovisid, aga ma ei laigi nende postitusi. Võiks ju natuke ikka jagada, millal tegelikult need "head pühad" algavad. Aga noh, mis parata, nad ei tea, mida nad teevad. Nagu minagi ei teadnud enamuse ajast oma elus. Kuni ma lugesin J.Steinbecki raamatut "Me tusameele talv". Selle tegevus algas Suure Reedega ja sealt sain ma esmakordselt aimu, mida need munadepühad tegelikult tähendavad. Ja kuidas tunnevad ja käituvad inimesed, kes seda usupüha oluliseks peavad. Selles raamatus on palju muudki head, ja ma pean seda oma lemmikraamatuks.

Ma olen ka ise korduvalt käinud kirikus Suurel Reedel, aga kuna ma tegelikult pole olnud koguduse liige neis kirikutes, siis ma ei tea, mida õpetaja oma koguduse liikmetele sel päeval soovib. Kindlasti mitte häid pühi.

Kannatusenädalast veel seda, et olen püüdnud pidada oma lubadust aidata neid, kellel Ukrainas raske. Olin otsustanud oma järgmise annetuse teha Punasele Ristile. Ja siis ilmus kusagil ajakirjanduses nupuke, et kui suur osa annetustest tegelikult läheb administratiivkuludeks, mitte abivajajatele. Just sellepärast ei anneta ma näiteks Jõulutunnelile, sest liiga palju läheb reklaami jms. kampaaniakulude katteks. Jah, ma saan aru, ka Punase Risti organisatsioon peab maksma palka neile, kes asjaga tegelevad, masinate, transpordi jne. eest, aga ikkagi tekkis mul tõrge. Otsisin siis otsese abistamise variante.

Selgus, et ega see lihtne pole. Näiteks Mustamäe Linnaosa Valitsus kuulutas, et võiks tuua hügieenitarbeid, mähkmeid,  shampoone jms. teatud kellaaegadel, kust need siis abivajajateni jõuavad. Aga ma pole kunagi seal käinud, ei tea, kuidas seal parkida saab jne. Et ehk saavad sõjapõgenikud ikka pigem kusagilt raha, et ise neid igapäevaselt vajalikke asju osta.

Järgmine katse oli Toidupank, kes kuulutas, et 8-9. apillil on kampaania, kus vabatahtlikud toidupoodides koguvad annetusi. Olin neid varem ka meie Selveris näinud, aga kui oma kriisiostude varudest kokku pandud pakikesega kohale läksin, siis seekord neid polnud. Uurisin netist, kus annetusi kogutakse, aga selgus, et lähim punkt oli ikkagi liiga kaugel. Seega panin oma toiduvarud riiulisse tagasi ja hakkasin uut võimalust ootama.

See tuligi. Meie kohaliku asula firma teatas, et auto läheb neljapäeval Ukraina poole teele. Selle firmaga olin ma juba korra asju Ukrainasse saatnud. Seekord oodati annetusteks tumedaid T-särke, kuivaineid ja tahvelarvuteid. Mul oli lapselaste poolt viimasel ajal  väga vähest kasutamist leidnud Notebook täitsa üle, seega katsusin ka ülejäänud kraami hankida. Poest ostsin portsu kuivaineid ja riiulist leidsin 4 T-särki. Lisaks oli mul ka 2 värskelt pestud villast tekki, mis ikka põgenikele ära võiksid kuluda. Laadisin tahvelarvuti täis ja hakkasin seda isklikust infost puhastama. Kustutasin pildid, videod, kontaktid, deinstallisin FB ja Messingeri. Üks kahest e-maili kontost õnnestus kustutada, aga teisest ei saanud kuidagi lahti. Ei saanud sellest ka välja logida ja kui olin tund aega mässanud, siis sai tahvli aku tühjks. Sain aru, et seda vanaks jäänud vidinat pole sealsete laste narrimiseks mõtet saata, kuigi minu lastel oli sinna palju mänge installitud. Neil ei pruugi alati olla WIFIt ega laadimispistikut.

Ülejäänud kraaami viisin ikkagi ära ja kuulsin firmast, et nad jätkavad oma sõite Ukraina piirile. Nad viivad nimelt sinna autosid. Kes maksab ja kuidas juht tagasi saab, ma ei uurinud. Aga nagu nad väitsid, see asi jätkub. Ja järgmiseks korraks valmistan juba oma annetuse süstemaatilisemalt ette. Ilmselt ostan nii tahvelarvuti kui muid asju, mida tellitakse. Vähemalt läheb kogu minu annetus otse abivajajatele, mitte vahendajatele.

Kohad, kus ma pole elanud

 Muidugi olen ma elanud üsna vähestes kohtades. Aga juttu tuleb korterist, mis pole küll mu kodu, aga kuulub mulle ehk mu firmale. Ja ma tõesti kavatsesin seal natuke pesitseda, et saada aimu, kuidas elu majas käib, kuidas töötavad kodumasinad jms. Paraku jäi see tegemata, sest leidsin kiiresti üürniku. See on sama korter, kus praegu elab mu elukaaslane oma tütrega. 

Täna käisin jälle elukaaslase vanas korteris koristamas ja asju korrastamas. Seejärel palus mees, et kas ma saaksin tulla talle appi süüa tegema. Ta oli ostnud ilusa lihatüki, aga polnud veel kohanenud uue köögi ja pliidi eripäradega. No milles küsimus, muidugi ma aitan.

Esimene üllatus oli, et pannil liha pruunistamine ei õnnestunud. Arvasin, et polnud panni piisavalt kuumaks ajanud ja seetõttu läks asi aia taha. Panin siis selle eelpruunistamata liha ahju ja seal kulges asi enam-vähem normaalselt.

Siis koorisin kartulid, keetsin vee ja kallasin kuuma vee potti neile peale. Oletades, et kuuma veega hakkavad nad keema üsna varsti, nagu olin harjunud. Kui vesi poole tunni jooksul ikka veel keema polnud hakanud, muutusin murelikuks. Milles asi, kas ma ei oska gaasipliiti õigesti käsitada? Viimases hädas helistasin oma korteri eelmisele üürnikule. Et mis nipid selle gaasipliidi kasutamisel on, mida mina ei tea?'

Selgus, et polegi mingit nippi. Lihtsalt suurem põleti, mida ma otseloomulikult kasutasin, on liiga laia diameetriga (10 cm), ja sealne leek ei suuda väiksema põhjaga potile piisavalt soojust anda.Ta ütles, et seetõttu ta kasutas vaid väiksemat põletit, aga sinna sai panna väiksema poti või panni, sest väiksem leek. Oin täiesti hämmingus. Kes küll teeb selliseid pliite? Oleks eelmine üürnik mulle varem seda probleemi kurtnud, oleks see pliit ammu olnud välja vahetatud. Küllap ta ei teinudki kodus palju süüa, kui see teda piisavalt ei häirinud. 

Lõpuks, pärast tunniajalist taidlemist, saime ka kartulid keedetud. Nimelt panin osa kartuleid mikrolaineahju ja teise osa keetsin väikeses potis esimese põleti peal. Siis keetsin veidike veel samas potis mikeolaineahjus enam-vähem pehmeks läinud kartuleid. Ja saimegi  kõhu täis.

Nüüd siis tuleb asuda probleemiga tegelema. Kõigepealt katsetame, kas teise korteri gaasipliidi pealt võetud väiksema läbimõõduga põletiga töötab pliit paremini. Kardan, et sellest ei piisa ja tuleb ikka terve pliit välja vahetada. See mul veel puudus! Ei teagi, kuhupoole jooksma peaks või kust seda tellida.

Punane joon

Üleeile sai siis elukaaslase korterivahetuse plaanile punane joon alla tõmmatud. Ja kahetsusega nenditud, et ei tulnud see nipp meil välja. 

Kui meil aasta alguses see plaan selgemat kuju hakkas võtma, siis sai selgeks, et kolme aasta jooksul, mis oli möödunud minu 2-toalise korteri ostust, on hinnad kasvanud laias laastus 20000 euro võrra ehk selline korter, mida planeerisime osta, maksab nüüd 95000 kandis. Egas midagi, hakkasin kuulutusi jälgima ja lootma, et leiame midagi sobivat. Üks 90000 maksev korter täitsa meeldis ja kui maakler ütles, et kas tunni aja pärast saate vaatama tulla, siis palusin teist aega, kui elukaaslane tööl pole. Siiski mõtlesin veidi ja helistasin tagasi, et võin ikka täna ka tulla. Seepeale ütles maakler, et korter on juba läinud. Tunni ajaga...

Oli veel üks täitsa  heas korras korter 94000, lisaks korraliku mööbliga. Olin selle vaatamiseks kliendipäevale enda juba registreerunud, ja üsna alguseks. Kuna olin näinud, et sellised korterid kaovad turult kohe, oli selge, et kui vaatama lähen ja meeldib, siis peab ka ära ostma. No raha oleks kamba peale isegi kokku kraapinud, aga mul tekkis tõrge sellise kiirostu vastu. Et pole teada, kui palju elukaaslane oma 1-toalist korterit müües saab ja parasjagu olid ka tulnud need ehmatavalt kõrged kommunaalide arved. Nii otsustasime, et ei lähe seda korterit vaatama, küll jõuab. Ehk kevadepoole lähevad hinnad allagi, kui uusarendused valmis hakkavad saama ja inimestel läheb kiireks vanast korterist lahtisaamisega. Tundus arukas lähenemine, et kui vana korteri remont valmis on, siis vaatame, mis ta turul maksta võiks ja hakkame uuesti tõsisemalt kinnisvaraportaale kammima, et sobivat uut korterit leida.

Nii, ja nüüd paar nädalat tagasi hakkaski remont enam-vähem valmis saama. Olin juba kinnisvaraportaali e-teavituse mõni aeg tagasi aktiveerinud. Kortereid meile sobivas hinnaklassis küll tuli müüki, aga vähe ja ükski nagu vaatama ei kutsunud. Kuni mulle tuli pähe variant, et ehk on normaalsemad korterid vahepeal veidi kallimaks läinud. Laiendasin otsinguvahemikku kuni hinnani 120000, nii kõrge ülempiiri panin küll rohkem nagu uudishimust, et mis selles hinnaklassis pakutakse. Ja sain pehmelt öeldes shoki. Jah, hinnad olid tõusnud, aga mitte "veidi"... Sellises korras korterid, mis paar kuud tagasi olid 95000, maksid nüüd 110000 või isegi 115000. Kahe kuuga selline tõus, nagu eelneva 3 aasta jooksul! Vat seda ma nimetan juba buumiks ja buumiaja hinnaga ostmine ei ole mõttekas. Rääkimata sellest, et niisugust raha meil nagunii pole võtta. Isegi kui peaks saama 1-toalise eest head hinda, jääb vahe ikkagi liiga suureks.

Seega üritasime kinni haarata neist viimastest pakkumistest, mis vanas hinnaklassis olid.

1.korter maksis 94500, aga see oli müügis 3-aastase üürilepinguga, kusjuures suht väikese üürisumma eest. Läksime kohale ja ütlesin välisukse juures maaklerile, et 3-aastast üürilepingut ma nõus sõlmima pole, maksimaalselt 1-aastane leping. Siis jõuab üürnik endale uue elukoha leida ja minu mees tütrega saab seni minu korteris elada. Maakler vastas, et see ei sobi, omanik nõuab, et ostja sõlmiks 3-aastase lepingu. Kui me seda ei ole nõus tegema, pole korterit vaatama mõtet minnagi.

2.korter oli samuti 95000, aga seal oli kindlasti vaja vannitoa remont teha, mis maksab 3000 - 5000eurot. Seda varianti isegi kaalusime, ja omanik pakkus korteri vaatamise ajaks hommikul kell 9.30, mis on minu jaoks keeruline kellaaeg ärkamiseks, kui olen öösel halvasti maganud. Aga no õilsa eesmärgi nimel tuleb pingutada. Hommikul 7.30 ajas mu üles sõnum korteri omanikult, et naine on ära sõitnud, ja kogemata võtmed kaasa võtnud, niiet korteri vaatamine lükkub paar päeva edasi. Jäin sellega nõusse, aga vahepeal uurisime tähelepanelikult pilte korterist ja saime aru, et see ikkagi meile ei sobi. Sest remonti on päris palju teha, ja pealegi on elutuba läbikäidav, mis elukaaslase tütrele ei meeldi. Nii loobusime sellestki vaatamisest.

3. korter oli odavam, aga seal oli vaja teha täielik remonti. Sellepärast esialgu ma selle korteri vastu huvi ei tundnuki. Helistades selgus, et huviline on küll olemas, aga pole teada, kas ta laenu saab. Ja maakleril oleks vaja kedagi, kellel raha olemas ja kes saaks samal notariajal tulla, kui esialgne ostja ära langeb. Sest omanik elab välismaal ja tuleb vaid sel nädalal kohale. See kõlas päris lootusrikkalt, ja nii leppisimegi vaatamise kokku. Võtsin kaasa tuttava remondimehe, et ta linnulennult hindaks, kas hind + remondi maksumus mahub meie ostuvõime sisse.

Jõudsime kohale isegi veidi enne kokkulepitud aega ja maakler ütles, et ta ka varsti jõuab. Ootasime maja ees, aga ei paistnud tulevat sellist inimest, nagu maakler pildi pealt paistis. Istusime autosse, sest külm hakkas ja kui 15 minutit oli möödunud, helistasin uuesti maaklerile, et kas ta on kohale jõudnud. Ja siis ütleb see näitsik, et on küll kohal, aga korter on ära lubatud. Küsisin, et kas sellele, kes laenu saamises kindel polnud. Jah, aga siin on käinud juba mitmeid teisigi, kes on huvitatud, kui esialgne ostja ära langeb. Nüüd olin tõsiselt hämmingus. Ma helistasin ju tükk aega tagasi ja see aeg, mis meile pakuti, oli esimene võimalikest. Ja ma olin ju esimesena ka kohal, aga maakler tagasi ei helistanudki mulle ega kutsunud vaatama, vaid näitas teistele huvilistele. Jah, me nägime maja ees oodates, kuidas üks ema ja poeg sõitsid ette ja käisid sees, ja siis lahkusid. Samamoodi üks noorem meesterahvas, käis samas trepikojas ja siis läks minema. Maakler lisas, et kui te just tahate, võin teile "ka" korterit näidata, aga... Ma veel mõtlesin, et kui korter meeldib, pakun esialgsest hinnast üle ja nõustun kohe notarile deposiidi üle kandma. Igatahes nüüd polnud küll enam mõtet seda korterit vaatama minnes ennast veel rohkem vihastada. Kui me pole esimene varuvariant, siis ei jõua järg meieni ka esmase ostja äralangemisel.

Pärast nende kolme viimase korteri (mitte)vaatamist sai selgeks, et sellega me lõpetame ja tõmbame  joone alla. Sest sobivad korterid, mis saadaval, on hinnaga, mis jääb teisele poole meie punast joont ja midagi pole parata. Elukaaslase korterit müüa pole mõtet, sest siis pole tal enam kuhugi minna. Kõigepealt ostame vanasse korterisse ilusa uue mööbli. Ja siis vaatame, mis edasi.  Kas kolivad nemad tagasi oma kenasti korda tehtud korterisse, või jäävad elama minu korterisse ja nende vana korteri üürime välja.

Kui aus olla, siis tundsin isegi natuke kergendust. Hulk sebimist jäi ära. 

Kuidas karastus teras

 See oli ühe nõukaaja romaani pealkiri ja autorit ega sisu ma ei mäleta. Ei hakka ka üles otsima, sest jutt on hoopis muust. Tahan rääkida meie peaministrist Kaja Kallasest.

Kui ta selle ameti aastat tagasi enda kanda võttis, olin minagi kõhkev, et kas ta saab hakkama. Tundus, et tal pole seda õige liidri verd ja ka oma erakonnas ei olnud tal täielikku toetust. Rääkimata koalitsioonipartnerist, kes üritas nende silmis ebameeldiva peaministri alluvuses valitsuses osalemist lausa saboteerida. Et mida halvemini valitsus toime tuleb, seda enam saab süüdistada nii Reformierakonda kui Kaja Kallast isiklikult.

Ja see aeg pole lihtne olnud. Üks kriis ajab teist taga, niiet pole hoo ega hoobi vahet. Kõigepealt koroonakriis, siis energiahindade meeletu tõus ja nüüd kõige krooniks sõda Ukrainas ja sõjapõgenike suur vool. Kõik need kriisid nõuavad nii raha kui kiireid ja julgeid otsuseid. Ja kõike seda peab teostama olukorras, kus koalitsioonipartneritest ministrid ei tohi midagi ise otsustada, vaid peavad enne erakonna juhiga kooskõlastama. Ja see ümmarguse jutu mees keeldub ise valitsuses osalemast ehk vastutust võtmast.

Kõige selle keerulise aja jooksul aga olen ma Kaja Kallase suhtes oma hinnangut muutnud. Ta on karastunud nagu teras ja osutunud suurepäraseks peaministriks. Jah, ta on tark naine, ülimalt töökas ja põhjalik, aga sellest üksi ei piisanud. Nüüd on ta õppinud ennast kehtestama, avalikkuses selgeid sõnumeid edastama ja on teinud suurepärast tööd nii  NATO kui Europarlamendi kokkusaamistel.

Väga põhjaliku ülevaate andis selle kõige kohta Eero Epneri kirjutis Eesti Ekspressis. Esialgu ma seda mammutartiklit lugeda ei jaksanudki. Aga kui sõbranna soovitusel läbi lugesin, siis olin vaimustuses, kui head ja asjatundlikku tööd tehakse Kaja Kallase meeskonnas välispoliitika vallas. Ja kuidas Kaja Kallas on suutnud meie seisukohti selgeks teha Lääne naiivsetele heaoluühiskonna "pehmodele", kes ei tunneta absoluutselt seda suure Venemaa meelsust ja Putini propaganda ulatust. Tahaks loota, et  nende sõjakoleduste abil suudab lääs lõpuks aru saada, et Venemaast ei saa iialgi demokraatlikku riiki ja ta on ettearvamatuks ohuks kogu Euroopale, eriti aga naaberrriikidele. Ja ainult NATO ühendatud jõud suudavad seda sõjamasinat taltsutada. Mõningad tsitaadid EE artiklist Kaja Kallase ja tema meeskonna kohta:

"Kallase kõnemaneer on rahulik ja ratsionaalne, kuid kirglik. See aitab kaasa riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktori Klen Jääratsi omal ajal sõnastatud põhimõttele, et Eesti ei pea tippkohtumistel jagama kõigile teemadele võrdselt tähelepanu, vaid välja valima mõned kõige olulisemad ja ühel teemal saavutama endale vajaliku otsuse. Selleks on vaja fookust, argumente ja tahet. „Täna teatakse kindlasti, et Eesti on valmis mingite ettepanekutega lõpuni minema,“ ütleb Jäärats."

"Diktaator mõistab vaid jõudu. Eestist edastatud sõnumid muudetigi selgemaks ja konkreetsemaks. Enam ei räägitud üleüldistest kenadest märksõnadest, vaid lühilausetega olulisimast. NATO-le asju ette ei kirjuta. Eesti on Euroopa. Venemaa on kontrollimatu ja mingeid kokkuleppeid nendega sõlmida ei saa, sest nad ei pea neist kunagi kinni."

"Järgmised pool aastat on kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salmi sõnul otsustavad, et Eesti kohalt võtta aastakümneteks sõjaoht. „Me peame saama selle ajaga maksimumi ja kui me NATOt ei suuda veenda, siis võib see olla saatuslik,“ ütleb ta. See, mida me kuue kuu jooksul saavutame, määrab meie tuleviku väga pikaks ajaks. Kui head on meie suursaadikud. Kui osavad on meie kantslerid ja asekantslerid. Kui veenvalt kõlavad peaminister, president ja nende nõunikud."

"Kaja Kallas magab viimastel nädalatel vaid mõned tunnid. Päevad on täidetud kohtumiste, kõnede, ettekannete ja sageli kuue või seitsme intervjuuga. „Aju ei lülita end välja,“ ütleb ta. Nii istubki peaminister öötundidel pimeduses, silmad lahti ja mõtleb, mida järgmisena teha. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviovi juhtimisel on välja töötatud mitmeid stsenaariume tuleviku kohta ning iga stsenaarium nõuab erinevaid samme. Päris kindlasti peab Eesti hoidma eurooplastel meeles, mis asi Venemaa tegelikult on ja et teda ei saa kohelda nii, nagu eurooplane kohtleb eurooplast. Kui Ukraina peaks lähiajal rahulepingu sõlmima, peab just Eesti ütlema, et see leping on tehtud, relv oimukohal. „Kui me kahe aasta pärast tagasi minevikku vaatame, siis me teame, mis oli õige otsus,“ ütleb Kallas. „Aga me ei tea seda täna.“ Kas lennukeelutsoon osutuks õigeks? Või põhjustab see kallaletungi meile? Aga kui kallaletung tuleb ikkagi, hoolimata lennukeelutsoonist – kas ukrainlaste hukkumine võib osutuda asjatuks? See sõda pole ainult välispoliitiliste ja julgeolekualaste valikute kaalumise koht. Ennekõike on see koht, kus otsustatakse eurooplaste moraali ning südametunnistuse üle. Ja iga otsus võib osutuda õigeks – või valeks."

Meenutusi

FB pakkus mulle meenutusi, mida ma olin jaganud 6 aastat tagasi. Need olid pärit Väekeskuse kodulehelt, mille usin jälgija ma olin. Tookord ma võtsin need mõtted oma tegevusjuhendiks ja tegin kaasa ka selle kaugreiki seansi. Võib-olla just see aitas mul eluga edasi minna, mitte jääda kinni enesehaletsusse ja süüdistustesse. Praegu ma enam selliseid esoteerilisi tekste ei jälgi ega ilmselt ka ei vaja.  Aga kuna need on väga head mõtted, seega kopeerisin nad siia postitusse.

 Täiskuu Kaaludes 23.03.2016 14:01

Täiskuu Kaaludes valgustab varjud ja avab energeetilised haavad meie südames, mis on seotud suhetega – iseenda ja teistega.

Kuuvarjutus lisab täiskuule energiat, tuues esile vanad energia mustrid, mis Sind enam ei toeta ja loob teadlikkust, et neid mustreid teadvustada ning muuta.

Aitab esile tuua aspektid, kus me oleme silmad kinni pigistanud ja ei ole tahtnud näha asju ja olukordi, mis on meie nina alla ja mis vajavad just Sinu armastust ja aktsepteerimist.

On aeg oma mugavustsoonist välja astuda ja aktsepteerida – kõik on liikumises.

Mitte miski pole loodud paigal seisma.

Kui proovime kogu jõust säilitada hetke olukorda, hoolimata kõige voolamisest ja liikumisest– me põleme läbi ja suurendame stressi.

Luba nüüd esile kerkida tunnetel ja mõtetel, mida oled eiranud, alla surunud – kõik selleks, et säilitada näilist tasakaalu, harmooniat või stabiilsust. Selle asemel, et lasta ja lubada kõigel lihtsalt endast läbi – oled Sa kulutanud nii palju energiat ja jõudu millegi säilitamiseks.

Kõik siin elus on ajutine.

Energiad, asjad, olukorrad ja inimesed on pidevas liikumises, muutumises ja arengus – milleks pingutada ja näha tohutut vaeva kõige paigal hoidmiseks?

Kas lihtsalt selle pärast, et Sinul on hirm muutuste ees? Hirm arengu ees? Või usud, et Sul pole vaja enam tõesti midagi teada, õppida, kogeda, tunda jne?

Selle kuuvarjutuse ajal saame enda ja teiste koormat kergendada - lihtsalt valides aktsepteerimise hinnangute asemel, armastuse viha asemel, suhtlemise eemaldumise asemel ja usu/usalduse muretsemise asemel jne.

Elades avatud südamega on vaja ka toetavaid uskumusi ja piisavalt enesearmastust.

Ainult Sina saad muuta oma mõtteid ja juhtida oma tundeid. Olla armastav, kaastundlik ja hooliv.

Võitlus ja süüdistamine selle pärast kellel on õigus ja kellel mitte, kes kellele mida on teinud või tegemata jätnud – ükski neist võitlustest ei aita ega päästa kedagi. See on kaugel sellest, mis tegelikult on oluline – keskenduda sellele, mis meid ühendab, mitte eraldab.

Meilt oodatakse, et laseksime minna vajadusel ja nõudmisel – ainult mul on õigus!

See maailm, kus me elame, seisab silmitsi pidevas vastandumises.

See, kuidas me tegeleme konfliktidega väljast poolt ennast, näitab kuidas me tegeleme konfliktidega enda sees.

Kui me kardame iseenda emotsioone ja tundeid ehk Väge – vaadates ennast kui ohvrit, mitte kui loojat – siis võtame nii kergelt omaks teiste mõtted, tunded, eesmärgid, prioriteedid, käitumised ja elustiili – ilma, et mõtleks – kas see ongi õige minu jaoks?

Kõik, mis toimub Sinu maailmas ja Sinu reaalsuses on Sinu enda sisemaailma peegeldus.

Kõik, mida Sa näed väljas pool ennast - oled Sina - Sinu sees.

Kuuvarjutus kutsubki esile seda, et me leiaksime ja mõistaksime kõike seda, mis meid tegelikult ühendab. Et saaksid aru, kõik mida Sa soovid teisele – Sa soovid tegelikult iseendale. Tema õnn, on ka Sinu õnn. Tema õnnetus on ka Sinu õnnetus.

On aeg julgustada üksteist. Hoida teineteist. Keskenduda teiste tugevustele, mitte nõrkustele – nii keskendud Sina ka iseenda tugevustele.

Universum annab meile võimaluse vaadata otsa tõele, iseenda kohta.

Saada teadlikuks oma hirmudest. Tuua need päevavalgele ja teha nendega rahu.

Jah, vahest ongi see maailm üks hirmus koht, aga see ei saa peatada meid elamast elu, mida me oleme siia elama tulnud.

Sinu sünniõigus on elada oma elu külluses, armastuses, rõõmus, lihtsuses ja rahus.

Täiskuu ja kahaneva kuu energia on parim, et anda ära kõik meid piiravad takistused ja eelmiste elude vanded. Oleme selleks loonud abistava kaugseanssi, mida on võimalik vastu võtta alates käesolevast hetkest kuni 6. aprillini.

Valgust ja Armastust!!!

Pere toitja

 Juba teist aastat olen ma pere toitja. Ei, mitte selles vanas klassikalises mõistes, et teenin raha, et perel leib laual oleks. Vaid sõna otseses mõttes. Alates koroonaajast, kui tütre pere hakkas kodukontoris töötama, teen mina neile lõunaks süüa. Kokkan oma kodus ja vean siis toidu kella 12-ks nende poole kohale.

Mul on oma spetsiaalne kott ja hunnik karpe, kuhu toidud paigutada ja siis sõidan nagu väike Wolt kohale. Kui tütrel naabritega minu sagedased külaskäigud jutuks tulid ja nad teada said, et ma neile süüa teen, siis olid nad muidugi kadedusest rohelised :)))

Aga kuidas muidu nad saaksid lõunaks sooja toitu? Nojah, pitsa ja Wolt, aga see kõik läheks palju kallimaks. Või siis lõunapausi ajal kiiresti keeta pastat või pelmeene, ja päris nälga ei jääks. Aga minu toidud on otse loomulikult paremad (kes see koera saba...). Tegelikult olen ma selle pideva kokkamisega saavutanud sellise vilumuse, et naljalt untsu miski ei lähe. Ja no ma  ise saan ka söönuks, eksole.

Pildil tänane vormiroog õues jahtumas, et oleks parem kotti panna. Kusjuures sellel klaasist vormil on plastmassist kaas ka olemas, et oleks hea transportida.

No muidugi on mul mõnikord sellest igapäevasest kohustusest siiber. Eriti sellest, et toit peab kell 12 valmis olema. Siis võtangi vaba päeva ja süüakse kas pitsat või purgisuppi. Samas tuletan endale meelde, et kõike, mis ma oma lähedaste heaks teen, teen ma armastusest nende vastu. Ja sellepärast ka, et on hea tunne, kui sind on kellelegi vaja. Ja muidugi tänatakse ja kiidetakse mind selle eest rikkalikult :P

Minu argielu

 Seekord ei kirjuta Ukrainast ega Venemaast, vaid minu enda igapäevasest elust. Sõda muidugi mõjutab  seda, magan halvemini kui tavaliselt ja olen ka päeval ärevil. Kuigi otsest põhjust nagu polegi, aga äng ja ärevus on kogu aeg sees. Nii tugevasti, et ei suuda millelegi keskenduda, käed hakkavad värisema ja hingata on raske. Tean, mis aitaks. Lisaks õhtusele unerohule, oleks päeval vaja võtta ka Xanaxit. Ma tean väga hästi, kuidas arstid nende väljakirjutamisega "koonerdavad", aga häda ei anna häbeneda, saatsin retseptisoovi meilitsi teele. Vähe sellest, et perearst mulle lahkelt retsepti kirjutas, tundis ta ka mu üldise tervisliku seisukorra vastu huvi. Küsis, kui suur mul praegu vererõhk on. Ma polnud tükk aega mõõtnud, sest nagunii võtan vererõhu tablette ja viimasel ajal oli seis enam-vähem rahuldav. Vahel isegi olid näidud nii madalad, et kahtlustasin, et aparaat on rikkis ja jätsin üldse mõõtmised katki. Kui nüüd mõõtsin, sain väga kõrged arvud. Järgmise hommiku kontrollmõõtmine andis sama tulemuse, kuigi olin hästi maganud ja suhteliselt rahulikus meeleolus. Kandsin siis tulemuse perearstile ette ja selle peale pakkus ta, et kas ma ei tahaks tulla vastuvõtule.

Selline asjade käik võikski ideaalis olla normaalne, aga praegune tegelikkus on pigem teises äärmuses. Inimesed ei saa üldse oma perearstiga kontakti, rääkimata vastuvõtule pääsemisest. Seega olukord, kui pereõde ise näitab üles muret mu tervise pärast ja kutsub arsti juurde, kvalifitseerub juba superteeninduseks.

Kusjuures sain selle perearsti nimistusse siis, kui tal oli vähe patsiente. Olin kolinud teisest linnast ja pidin leidma endale uue arsti. Kõigil mu tuttavate perearstidel, keda nad soovitasid, olid nimistud täis ja juurde võeti vaid  pereliikmeid. Mu täiskasvanud tütre perearst mind ka ei võtnud, sest tema nimekiri oli samuti üle normi. Valisin siis selle tundmatu vene nimega arsti, kes saada oli, aga juba algusest peale jäin temaga rahule. No ta tõesti tundis huvi mu tervise vastu, süvenes analüüside vastustesse, seletas neid mulle ja vajadusel andis saatekirju eriarstidele. Kui eelmisel aastal tahtsin oma elukaaslast samuti tema patsiendiks tuua, selgus, et nüüdseks on ta nimekiri täis.

Mu eelmine perearst oli samuti vene nimega ja tema juurde sattusin seetõttu, et mu eelmine perearst suri. Ta alles alustas praksist selles perearstikeskuses ja oli rõõmus uute patsientide saamise üle. Kuigi mul oli väike eelarvamus tema vene nime tõttu, aga selgus, et sain endale väga hea arsti. Nagu tänasest Eesti Ekspressi loost teada sain, oli tegu Anna Pihli emaga, kes abiellus vene nimega mehega, aga ise oli puhas eestlane.

Hambaarst Olga soovitas mulle täiesti kõlbmatu ja vigase raviskeemi, kuigi oli lausa välismaal stazeerinud.  Aga nagu mu perearsti näide tõestab,  ei ole asi rahvuses, vaid kõik sõltub inimesest endast. Siiski ei riski ma praegu üheltki tuttavalt venelaselt küsida, mis ta Ukraina sõjast arvab. Ka mitte oma toredalt perearstilt või -õelt.

Eile oli see päev, kui elukaaslase internet ja telekas vanast korterist uude kohta ümber lülitati. Kahjuks ei läinud see lihtne protseduur libedalt. Kui tuli tehnik, kes seda tegema pidi, selgus, et ruuter ja digiboks on kadunud. Mu elukaaslane ütles, et ta pani need ekstra telerialusele valmis, et kõik läheks kiiresti, kui tehnik saabub. Tütar väitis, et tema pole neid asju näinud ega puutunud. Mees läks juba väga vihaseks, et tüdruk üldse tema asju näppis ja nüüd ei tea, kuhu need said. Mina veel rahustasin teda, et ehk ta ise pani need kuhugi ära ega mäleta. Sest selle kolimise segaduse sees pole see mingi ime. 

Kui seda lugu algusest peale lahkama hakata, siis peab mainima, et kui mina eile sinna jõudsin, siis nägin, et tüdruk paigutas oma asju isa toas olnud kummutisse, mis oli tema tuppa tõstetud. Tema toas olnud telerialus aga oli hoopis isa toas. Ütlesin, et jagasin kapi- ja kummutiruumi võrdselt ära, kus on tema ja kus on isa asjad, ja ta ei või isa kapiruumi oma tahtmise järgi hõivata. Sellest siiski suuremat tüli ei tõusnud, kuna arvasin, et isa lubas tal seda teha.

Lõpuks tulid kadunud asjad ühest kastist siiski välja ja  tüdruk vandus endiselt, et tema neid sinna ei pannud. Palusin ka elukaaslasel maha rahuneda, sest kõik ju lahenes lõpuks.

Siis ma veel ei teadnud, kuidas mööbli vahetamine oli käinud. Tõde selgus alles õhtul, kui olin juba koju jõudnud. Nimelt hakkasin ma  mõtlema, et elukaaslane polnud mulle öelnud, millal need teleka alus ja kummut kahe toa vahel ümber tõsteti. Helistasin ja küsisin,  millal nad seda tegid ja kes nendel olnud asju ümber paigutas. Siis oleks selge, kes on ruuteri ja digiboksi kadumises süüdlane. Selgus jahmatav tõsiasi. Lõuna ajal, kui ta kodunt lahkus, et vanas korteris asju pakkida, oli kõik olnud vanamoodi ja nende ümbertõstmisest juttu polnud. Mis tähendab, et tüdruk temaga ei kooskõlastanud, kas võib kapid ringi tõsta. Ja mis veelgi hullem, ta oli neid üksi nihutanud selle tunni aja jooksul, mis me vanas korteris asju pakkimas olime. Need mõlemad olid kogukad mööblitükid ja kui ta neid mööda korterit  lohistas, oleks ta võinud põranda ära kriipida või mööbli koost lammutada. 

Miks ta ei arutanud seda plaani isaga hommikul või rääkinud sellest siis, kui me tagasi tulime? Siis oleksid nad mööblit tõstnud kahekesi, kumbki oleks oma asjad ise uude kohta paigutanud ja midagi poleks kaotsi läinud. Tema aga tahtis salatseda, susserdas üksi ega tunnistanud hiljem, et ainult tema sai need asjad suvalisse kasti pista.

Selline omavoliline ja ohtlikult arulage tegutsemine ajas mu täiesti vihaseks. Kuidas võib nii ülbelt ja  teistega arvestamata võõras korteris teha, mis pähe tuleb? Kirjutasin tüdrukule, et temalt aru pärida. Tundus, et ta ei saanud ta absoluutselt aru, et on midagi valesti teinud.  Käskis mul maha rahuneda, sest midagi hullu ei olnud ju juhtunud. Ja isa peaks talle tänulik olema, et ta need asjad ümber tõstis. Püha müristus, täielikult süüdimatu suhtumine... Seepeale läksin päris kurjaks ja hoiatasin, et kui ta veel midagi sellist ette võtab, otsigu endale uus elukoht. Mina tahan oma korterit tagasi saada samas seisukorras, kui see enne oli, ja kui midagi on rikutud, siis tuleb see tal kinni maksta. Kas ta üldse teab, mis näiteks parketi vahetus maksma läheb?

Kuigi ma kardan, et ega ta minu pahandamise tõttu oma seisukohti ei muutnud, aga mina vähemalt sain südame pealt ära öeldud. Muidu oleksin oma peas seda poole ööni kedranud ega oleks magada saanud.