Kohustuslik kirjandus

Koolis lapselastele  antud kohustusliku kirjanduse lugemisega puutun ka mina kokku. Nimelt sel viisil, et kui laps oma kooli raamatukogust vajalikku raamatut ei saa, kuna kogu klass tahab seda laenutada, siis tuleb vanaema appi. Nimelt hangib ta raamatu kohalikust külaraamatukogust. Ja siis viskab aeg-ajalt ka ise pilgu peale, millest need raamatud räägivad.

Igatahes viimane 14-aastase lapse lugemisvara "Mängult on päriselt" ajas mu täiega ahastusse. Ma ei saa aru, miks peab keegi kirjutama niisuguse romaani, kus kõik on halvasti, ja kus lootus on täielikult kadunud.  Jah, päriselt on olemas koolikiusamine, vastutustundetute vanemate lahkuminekud, laste kodunt ärajooksmine, ülikooli ühikas joomine ja pidupanemine. Aga niisugune ühte raamatusse kokku kogutud ainult mustades värvides elu pahupoole kirjeldus oli minu jaoks liig mis liig.  Ja raamatu nn. "happy end" oli võltsimast võltsim. Sellisest kaotusest ei saa ükski pere üle ega suuda üksteisele andestada tehtud vigu, mis viisid kurva lõpuni.

Ja siis hakkasin mõtlema, miks peavad lapsed lugema nii masendavat kirjandust. Ma hakkasin tõsiselt muretsema oma lapselapse vaimse tervise pärast, kui ta loeb sellist raamatut ja arvab, et selline ongi päriselu. Kas tõesti enam normaalset noorsookirjandust polegi?  Kusjuures eelmine kohustusliku kirjanduse raamat oli "Nullpunkt".

Mäletan, et mu nooruse lemmikraamat oli Heljo Männi "Miks sa vaikid?"  Jumal, kui hea see romaan tundus toona. Igaks juhuks üle lugema ei hakka, sest see ei pruugi mind praegu enam kõnetada. Ja kuigi tolleaegne elu oli teistsugune, kui praegune, peaks ka praegu olema helgema sisuga noorte elust rääkivaid raamatuid.

On keegi seda raamatut lugenud ja mis mulje teile jäi? Kas oskab keegi soovitada mõnda teismelistele mõeldud kirjandust, mis poleks nii masendav?

Kõik saab lõpuks korda...

 ... ja kui ei ole veel korras, siis, siis pole ka lõpp. Ükskord ma kirjutasin selleteemalise jutu, see oli 7 aastat tagasi. Tookordsed probleemid said tõesti korda, ja samuti sai lõpu too lugu.

Aga uued lood ja uued mured tulevad alati. Viimane aasta on olnud eriti probleemne. Nii laias maailmas, kui mu isiklikus elus. See liiga pikk ja vesine talv on nii ära väsitanud, et midagi ei taha ja energiat ei jagu. Hädapärast teen vajalikud asjad ära, aga nagu vastutuult rühkides. Miski ei tee rõõmu ja muresid põen pikalt. Olen hakanud taas mõtlema, et äkki oleks mul ikkagi vaja antidepressante võtta. Täna kirjutasin perearstile, et tahaks vastuvõtule tulla, aga vastust pole veel saanud. Esialgne põhjus oleks lahti seletada mõõganeelamise tulemused, mida hiljuti läbi tegin. Seda protseduuri teostanud arst ütles, et perearst määrab ravi. Loodan, et on rohtu, mis avitaks. Dr. Google`i abil proovisin digiloo diagnoosi ka ise tõlgendada, aga sealt küll ei paistnud, et minuga samade sümptomitega patsiendid, kes internetitohtritelt nõu küsisid, abi oleks saanud. Loodan, et kui saan ükskord perearsti vastuvõtu aja, siis vaatab mind tohter ise, mitte resident, kes teda asendama on pandud. Seda, et oma perearstiga kohtuda on üksjagu lootusetu üritus, kuulen paljudelt. Eks siis küsin nõu ka antidepressantide küsimuses. Meie pere liige, kellelle AD olid määratud ja kes ka haiglas oli, on pisut paremas seisus, kui enne. Aga vara veel rõõmustada.

Elukaaslasel pidi täna olema silmaoperatsioon. Alustas ta arstide käest abiotsimist juba eelmisel aastal, ootas ära silmaarsti vastuvõtule järjekorra 2 kuud ja sai sealt vastuse, et midagi ei saa teha. Kui nägemine järsult halvenes, läks ta silmakliiniku EMO-sse ja sealt öeldi, et on võimalik küll opiga asja parandada. Ootas jälle üle kuu ja täna haiglas selgus, et asi on ikka keerulisem, kui esialgu paistis ja tänaseks planeeritud opiajaga seda korda teha pole võimalik. Uus aeg pakuti 13.aprilliks. Kes ütleb, et silma seisukord selleks ajaks veelgi ei halvene, ja abi jääb hiljaks? Tundub, et tuleb taas rahakotirauad lahti teha ja minna tasulisse meditsiini, kõigepealt konsultatsiooniks, ja kui vaja, ka opiks. Kusjuures mu elukaaslane on praegu töötu.

Kas siis kusagil midagi helget ei leidugi? Kui hoolega otsida, siis natuke ikka. Matustega sujus kõik kenasti, inimesed kiitsid, et ilus matus oli. Üks ootamatu sõnavõtja ütles, et vend oli talle öelnud, et olen olnud ainus, kes on teda alati aidanud ega ole teda hüljanud. Eks see ole tõesti nii, aga hea oli kuulda, et vend seda tunnistanud oli. Mulle endale ei öelnud ta seda kunagi. Mina, kes ma oma venda oln tundnud kogu tema eluaja, kirjutasin matusekõnelejale ka kokkuvõtte tema elust. Püüdes mitte halba meenutada, aga siiski ka mitte ülearu ilustada. Kõneleja ütles, et nii ilus kõne oli olnud, nagu päris kirjanikul kohe. Sama ütles ka üks matuseline. Nojah, ma ei hakanud ütlema, et pika blogistaazi jooksul on seda asja saanud üksjagu harjutada.

Ja ükskord tuleb ka kevad...

Matused

 Ootasin ja ootasin, et lahkamistulemused meile saadetakse ja et saaksime surmatunnistuse kätte ja matuste planeerimisega edasi minna. Täna, kui möödunud oli juba nädal, ja lubatud infot polnud saabunud, sain aru, et tuleb endal otsustavalt tegutseda.

Kõigepealt helistasin perearstile. Et kas tal on infot mu venna surmapõhjuse ja lahkamistulemuste kohta. Tal oli öelda niipalju, et lahati päev pärast surnuna leidmist ehk 03. veebruaril. Miks perele midagi ei teatatud, ta ei osanud öelda. Vähemalt andis ta mulle kohtuekspertiisi numbri, kus saaksin rohkem infot.

Seejärel selguski, et telefoni teel infot ma sealt ei saa, ja surnukeha tuleb Tartust Võrru transportida oma kulu ja kirjadega. Seejärel võtsin ühendust matusebürooga, kes selle transpordi 90 euro eest korraldavad ja ma pean neile selleks ID- allkirjastatud volituse andma. Kui see oli tehtud, jäi loota, et saame surmatunnistuse ja lahkamisaruande, kui surnukeha on Võrru jõudnud.

Ühe soojaga panin ma siis matusebüroos paika ärasaatmiskuupäeva ja seejärel ka peielaua koha ja aja.

Ja siis veetsin ma umbes 5 tundi telefoni otsas, vesteldes sugulaste ja külarahvaga, kes saab sel päeval tulla ja kes mitte. Ja nüüd olen ma läbi nagu läti raha (midaiganes see ka ei tähenda).

Ükskord saab see kõik läbi nagunii, on vaja veel üle elada nädalajagu närvilisi päevi ja unetuid öid.

Ma ei suuda

 ... nutmist lõpetada. Täna suri mu vend, täpsemalt öeldes ta leiti täna surnuna oma kodust. Eks lahkamine annab andmeid, kui kaua ta seal oma köögipõrandal surnuna lamas. Ta elas üksi, ja naabritel tekkis kahtlus viimase nädala jooksul, et ta ei ole toast väljas käinud ega ahju ja pliiti kütnud.

Ma ei mäleta, et ma oma ema või isa surma puhul nii palju nutnud oleksin. Kusjuures, mul oli seoses vennaga rohkem muret kui rõõmu. Aga nüüd, kui ta on surnud, on mu lein arusaamatult suur.

Ma ei tea, millal ma täna öösel suudan uinuda. Alksi on kulunud juba ülearu palju, aga see ei suuda mind uimastada.

Vaatan ja imestan

 Konkurentsiamet peaks üldiselt seisma tarbija huvide eest ja kui see keelab ära mingi kahe ettevõtte ühinemise, siis ikka selleks, et ei tekiks mingis valdkonnas monopoolset teenusepakkujat, kes hindu tõstab. Jah, teoorias on see nii, aga praktikas läheb asi tihti absurdseks.

Nagu siis, kui keelati ära Express Posti ja Omniva ühinemine. Omniva oli hädas posti kojukande kõrgete kuludega, eriti maapiirkonnas ja nii lõpetati ära esmaspäevane lehtede ilmumine. Exspress Posti osaks  olid Tallinna ja Tartu hommikused lehtekanded ja kuna vahemaad väiksemad, tundus see tulusam äri. Seda enam, et minu postkasti juures käisid nad samal päeval mõlemad, ja kui see pole raiskamine, siis mis see on. Kusjuures Omniva jätkas oma esmaspäevast ringi ka siis, kui lehti tuua polnud, see oli nimelt reklaamijagamise päev. Kui nad oleksid ühinenud, käiks päevas ainult üks postiljon.

Ja nüüd selgus, et ka Express Post töötas kahjumiga ja lõpetas lehekande, mille Omniva üle võtab. Ja Konkurentsiametil pole mingeid vastuväiteid... Ma olen kindel, et ka enne olid nad kursis sellega, et ühinemisel kulud väheneksid, ja kõigil, kaasaarvatud tarbijal, läheks elu veidi odavamaks. Aga ei, keelame lihtsalt ära ja kõik. Nüüd koondati Express Postist 450 töötajat ja see pole sugugi hea uudis. Osa neist saab tööd ilmselt Omnivas, aga teised suunduvad Töötukassasse. Või tegelikult pole neil sinna asja, kuna enamus töötas oma autoga võlaõiguslepingu alusel.

Teine asi, mis mind pead vangutama paneb, on Haigekassa ümbernimetamine Tervisekassaks. See maksab ilmselt üksjagu palju raha, ja seda ajal, kui rahapuudusel ei saa patsiendid õigeaegset abi. Minu tuttavad ütlevad, et nad pole ammu oma perearstiga kontakti saanud, ja kes e-maili ei kasuta, see ei saagi mingit võimalust. Telefonile ei vastata ja arstiaega reserveerida ei saagi. Eriarsti juurde pääsemine oli keeruline ennegi ja sinna ilma perearsti saatekirjata ei saa.

Et siis mis kasu see nimemuutus teeb? Kas haiged saavad seeläbi tervemaks, ja haigused kaovad? Et hakkame haiglaid nimetama tervisekeskusteks, haigeid tervenejateks või siis surijateks. Arstid muutuksid tervendajateks, ja siis tohiksid selles ametis töötada ka kõik seni tervendajate nime all tegutsenud alternatiivmeditsiini viljelejad.Kas selle "suurepärase" idee eest saidki Haigekassa juhatuse liikmed üle 20000 euro tulemustasu hea töö eest?

Minu MMS

 See lühend MMS tundus mulle kangesti tuttav omaaegse kloorilahusega seoses. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Minu MMS tähendab multimeedia sõnumit ehk pilti või videot, mis on saadetud SMS-sõnumite kanali kaudu. Mida mul oma suhteliselt uues Galaxy A70 telefonis  ei ole kordagi õnnestunud avada. Kuni tänaseni. Ega neid MMS-sõnumeid mulle eriti ei saadetudki, sest olen oma tuttavatele öelnud, et minu telefonis nad ei avane. Miks, arumaeimõista, aga nii on.

Laupäeval oli mu ämma juubel, ja kui juubilar mulle hiljem saatis MMS sõnumina pildi, ei hakanud ma talle ütlema, et saatku meilile või messingeri kaudu, sest seda ta nagunii ei saa teha. Muidugi oleksin võinud oma elukaaslase kaudu selle pildi saada, aga mul läks süda kurjaks. No miks mina ei saa MMS sõnumit avada, kui teised nagu ämm või elukaaslane oma tükk maad vanemate telefonidega saavad.

Otsustasin siis Telia klienditoe abil selgust saada. Juhendeid ja KKK foorumit lugesin ka, aga abi sealt ei leidnud. Esimene klienditeenindaja saatis mulle seadistussõnumi ja soovitas telefonile restarti teha. Ei olnud sellest abi. Nägin ainult, et seadistussõnum oli mulle saadetud ka varem, kui üritasin MMS sõnumit avada. Ja telefon vastas mulle endiselt , et sõnumi avamine  ebaõnnestus, proovige hiljem uuesti. Klienditeenindaja veel küsis, et ega mul liiga vana telefon ei ole.

Kui olin kõik teinud, ja tulemust polnud, helistasin uuesti klienditoe telefonile. Ja sealt sain teise teenindaja käest seekord ülimalt lihtsa ja lakoonilise nõuande: WI-FI kaudu internetis olles MMS ei avanegi, peab olema mobiilse interneti abil ühenduses. Tere-talv! See võiks ju olla igasuguste juhendite või foorumiküsimuste esimene lahendusvariant. Toimis kohe...

Lisan siia oma 85-aastase ämma pildi, mille nimel kogu see kammajaa eduka finaalini sõudis.

16.jaanuar

 Sattusin Ringvaate saates väitele, et täna on aasta kõige depressiivsem päev. No miks just täna? Selle aasta jaanuar muidugi toetab seda arvamust. Vihm, sombune, pime, masendav ilm. Aga nagu Ritsik väitis, seda kõike saab muuta meie sees paistev päike.

Minu sees hetkel ei paista päikest. Aastaid tagasi suri just sel päeval kurbadel asjaoludel mu ema. Ja täna läks haiglasse depressiooni tõttu mu väga kallis ja lähedane sugulane.

Niiet jah, täna on mu aasta kõige depressiivsem päev. Ja annaks Jumal, et see vastaks tõele, mis tähendab, et edaspidi läheb asi paremaks...