Mehed minu elus

Olen ammu tahtnud rääkida meestest, kes mu elus on olulist rolli mänginud. Aga päris ausat selleteemalist postitust peate vist veel (umbes 20 aastat) ootama. Ehk sinnani, kui nad kõik surnud on. Paraku paljud ongi juba surnud, aga ikkagi on palju kaasteelisi, kes mäletavad möödunud aegu ja kelle tunnetega tuleb arvestada.

Aga praegu on mu elus kõige olulisemad 3 meest. Kõigepealt mu elukaaslane, kellega meil kohe täitub 7 aastat kooselu. Siis mu eks, kellega olime koos ligi 40 aastat ja kellega ikka suhtleme, ja kui aus olla, siis räägime telefoni teel rohkem ja sõbralikumalt, kui abielus olles. Ta toob mulle alati lilli, kui Tallinnas käib ja tänab mind igatsugu asjade eest rohkem, kui kunagi varem. Kui päris täpne olla, ei tänanud ta kooselu jooksul mind pea-aegu kunagi. Nüüd on ta tänulik kõige eest, mis ma meie ühise firma heaks teen ja igasuguste arvutialaste nõuannete eest. Lisaks ka selle eest, et hoian teda lastelaste eluga kursis ja mulle tundub, et ta on tänulik  lihtsalt selle eest, et ma üldse temaga räägin. Mõned lahkuläinud paarid ei suhtle ju üldse.

Ja siis on veel üks mees, kellega mul pole mingit isiklikku suhet. Või noh, me tunneme ja ühisosa on ka olemas. Aga see pole  isiklik. See on mu korteriühistu haldur. 2 aastat tagasi, kui mu korteris oli uputus, korraldas tema selle kõik, nii asjaajamise kindlustusega, kui ka remondi. Mis siis, et see võttis aega pool aastat ja ma olin juba kannatust kaotamas. Aga kõik sai lõpuks korda.

Ja nüüd, uskuge või mitte, lõi välk teist korda samasse kohta ehk mu korteris oli jälle pärast 2 aastat veekahjustus. Sedapuhku teisel põhjusel, aga mu "rüütel valgel hobusel" ehk KÜ haldur võttis asjaajamise jälle enda peale. No mis ma ütlen, annaks taevas meile kõigile selliseid (abi)mehi...

Valeotsused

 Viimasel ajal on kõik valesti läinud. Kõik mu otsused on osutunud ekslikeks. Oleks saanud paremini, kuigi ega otseselt suund polnud vale.

Mõnikord oli muidugi probleemiks see, st ma ei lugenud "peenikeses kirjas" lepingutingimusi. Nagu siis, kui ma otsustasin oma kogumishoiuse raha tavahoiusele üle kanda "täna". No tegelikult ma ju teadsin, et sealt ei saa kohe raha välja võtta, vaid peab 3-4 päeva ootama. Aga no mul oli ju kiire tähtajalise hoiuse avamisega, ja ma ei lugenud hoiatusi. Kui pakuti välja täna, siis miks ka mitte.Tõde selgus hiljem, et see maksis mulle teenustasuna 0,5 % summast. Nojah, tegelikult mul NII KIIRE ju ka polnud.

Ja nagu nüüd selgus, oli kuu aega tagasi tähtajalise hoiuse avamine samuti viga, sest siis oli aastase hoiuse %  2,5, täna 3%. Olin ikka täitsa leilis ja mõtlesin panka helistada, et kas ma saan selle hoiuse lõpetada. Mu sõber ütles, et sellega võib kaasneda " panga poolt saamata jäänud kasumi hüvitus" lisaks kaotatud kuuajalisele intressile.

Ja siis ma sain aru, et lõpeta see "saamata jäänud kasumi ehk parema intressi taganutmine". Sest maja ehk PANK võidab alati ja mina ei ole see tark, kes teab, mis intressid edaspidi teevad. Kas tõusevad või langevad.

Sama kehtib elektripaketi valiku kohta. Olen kogu aeg lüpsta saanud. Miks ma pärast paanikas tehtud kindla hinna paketi pealt alla tulemist kohe pidin universaalteenuse valima?  Oleks ju kuu võinud börsipaketi peal püsida ja näha, et see osutub soodsamaks. Ja nüüd võtsin vastu selle 6 kuud kestva KINDEL paketi. Sest ma pole mängur. Tahaks midagi kindlat, isegi kui see on kallim, kui vabaturg.

Palju õnne, Eestimaa!

 Valimised on  lõppenud ja rahvas oma sõna öelnud. Paljugi, mis gallupid ennustasid, väga hea meel on näha, et mõistuse hääl võitis. Palju õnne meile kõigile! Suurepärane oli ka osalusprotsent ja kõige rohkem on mul hea meel Kaja Kallase mäekõrguse võidu üle. Ta on selle auga välja teeninud ja tore, et tema tööd vääriliselt on hinnatud. Kõigi aegade suurim häältesaak, 31816 häält, mis ületas Edgar Savisaare parimate päevade tulemuse (üle 25000 hääle) suurelt. Mul endal oli samuti au anda oma hääl nii erakonnale kui lemmikpoliitikule. Varem olen ikka pidanud valima vaid erakonna järgi, aga seekord kandideeris Kaja Kallas meie ringkonnas ja polnud mingit küsimust, keda valida.

Valimise teiseks võitjaks võib lugeda erakonda Eesti200. Eelmistel valimistel hääletasin nende poolt, aga siis olid nad veel liiga uued ega saanud Riigikogusse. Mul oligi mure, et kuna nad on üsna sarnase liberaalse maailmavaatega kui Reformierakond, siis tulevad nende hääled oravapartei arvelt. Aga ei, kaotajad olid teised. Sotsid jäid enam-vähem samasse kategooriasse, kui eelmistel valimistel, aga EKRE,Isamaa ja Keskerakond said palju vähem hääli. Arvan, et põhjus on selles, missugune oli nende esimene vailitsemisaeg. Kui piinlik oli meil kõigil EKRE labaseid väljaütlemisi taluda. Kui Keskerakond  koos Reformierakonnaga uue koalitsiooni moodustas, siis paraku KE pigem saboteeris ühist valitsust, kui tegi ausat koostööd. Nii lõppes ka see kooslus, ja Reformierakonna uus liit SDE ja Isamaaga päästis mõlema partneri langeva toetuse.

Reformierakonnal on küll nüüd mitmeid erinevaid võimalusi valitsuskoalitsiooni moodustamiseks, aga igal variandil on oma head ja vead. Ma ise arvan, et kõige parem kombinatsioon oleks REF, Eesti 200+ Isamaa. Miks mitte kolmandaks valida sotsid, arvan sellepärast, et need EKREIKE 3 solvunud poisikest opositsioonis võiksid hakata liiga innukalt koostööd tegema, et valitsuse tegemisi segada. Aga kui üks neist võetakse valitsema, siis ehk on lihtsam. Ja kuigi sotside hulgas on palju toredaid persoone, aga nende liider on kuidagi liiga eneseimetleja. Mitte et mulle Seeder meeldiks, aga vähemalt on räägitud, et ta on sõnapidaja mees. Kui koalitsioon on kokkuleppe sõlminud, siis Isamaa hääled on seal taga 100%. Ja et siis ei pea konservatiivset  joont enam reform ise hakkama ajama, kui partnerid liiga lennukaks lähevad. Ja EKRE ei saa oma isamaa päästmist nii usutavalt promoda.

Aga ma usaldan täiesti Kaja Kallase valikuid. Ta on ennast praeguseks kogenud poliitikuna tõestanud ja teeb parima valiku võimalikest.

Koolivaheaeg

 Koolivaheajal sai suurema lapsega tehtud käsitööalast kodutööd. Nimelt peavad nad endale midagi õmblema ja alustada tuli lõike võtmisest. Mul õnneks kapp vanu Burdasid täis ja otsustasime seeliku kasuks. Et lihtsam õmmelda , kui pluusi, millele varrukaid külge passitada on keeruline.

Mina olen palju õmmelnud ja lõikeid võtnud, aga lapse jaoks oli see üsna raske. Et paber ei nihkuks ja üldse leiaks õige joone sellest rägastikust.

Siis veel vaja lõige välja lõigata. Mul jäid põlved põrandat pidi roomamisest väga haigeks. Ei ole minust enam õmblejat.

Järgmisel päeval käisime seelikuriiet ostmas. Avaldasin imestust, et miks lastele seda õmblusoskust õpetatakse, sest tänapäeval ei õmble ise enam keegi. Meie ajal pidi seda tegema, sest poest polnud midagi saada. Laps arvas, et ikka mõni õmbleb küll ja müüb isegi teistele oma toodangut. Raske uskuda, aga võib-olla tõesti. Igatahes seisab lapsel ees küllaltki keeruline töö, lõike järgi riidest väljalõikamine, traageldamine, proovimine, värvli külge õmblemine ja luku panek. Minu arust oleks piisanud õmblemisoskuse arendamiseks koroonamaski ja poekoti valmistamisest, nagu möödunud aastal tehti. Minul on lõiked ja õmblusmasin, aga kõigil vanematel kindlasti pole. Kuidas siis seda kodutööd tehakse?

Lisaks kohustustele kuulus sellesse nädalasse ka pidu. Aknast paistab isegi natuke lippu. Lapsed on vanaemale kasvus juba järgi jõudnud ja möödagi läinud.

Kohustuslik kirjandus

Koolis lapselastele  antud kohustusliku kirjanduse lugemisega puutun ka mina kokku. Nimelt sel viisil, et kui laps oma kooli raamatukogust vajalikku raamatut ei saa, kuna kogu klass tahab seda laenutada, siis tuleb vanaema appi. Nimelt hangib ta raamatu kohalikust külaraamatukogust. Ja siis viskab aeg-ajalt ka ise pilgu peale, millest need raamatud räägivad.

Igatahes viimane 14-aastase lapse lugemisvara "Mängult on päriselt" ajas mu täiega ahastusse. Ma ei saa aru, miks peab keegi kirjutama niisuguse romaani, kus kõik on halvasti, ja kus lootus on täielikult kadunud.  Jah, päriselt on olemas koolikiusamine, vastutustundetute vanemate lahkuminekud, laste kodunt ärajooksmine, ülikooli ühikas joomine ja pidupanemine. Aga niisugune ühte raamatusse kokku kogutud ainult mustades värvides elu pahupoole kirjeldus oli minu jaoks liig mis liig.  Ja raamatu nn. "happy end" oli võltsimast võltsim. Sellisest kaotusest ei saa ükski pere üle ega suuda üksteisele andestada tehtud vigu, mis viisid kurva lõpuni.

Ja siis hakkasin mõtlema, miks peavad lapsed lugema nii masendavat kirjandust. Ma hakkasin tõsiselt muretsema oma lapselapse vaimse tervise pärast, kui ta loeb sellist raamatut ja arvab, et selline ongi päriselu. Kas tõesti enam normaalset noorsookirjandust polegi?  Kusjuures eelmine kohustusliku kirjanduse raamat oli "Nullpunkt".

Mäletan, et mu nooruse lemmikraamat oli Heljo Männi "Miks sa vaikid?"  Jumal, kui hea see romaan tundus toona. Igaks juhuks üle lugema ei hakka, sest see ei pruugi mind praegu enam kõnetada. Ja kuigi tolleaegne elu oli teistsugune, kui praegune, peaks ka praegu olema helgema sisuga noorte elust rääkivaid raamatuid.

On keegi seda raamatut lugenud ja mis mulje teile jäi? Kas oskab keegi soovitada mõnda teismelistele mõeldud kirjandust, mis poleks nii masendav?

Kõik saab lõpuks korda...

 ... ja kui ei ole veel korras, siis, siis pole ka lõpp. Ükskord ma kirjutasin selleteemalise jutu, see oli 7 aastat tagasi. Tookordsed probleemid said tõesti korda, ja samuti sai lõpu too lugu.

Aga uued lood ja uued mured tulevad alati. Viimane aasta on olnud eriti probleemne. Nii laias maailmas, kui mu isiklikus elus. See liiga pikk ja vesine talv on nii ära väsitanud, et midagi ei taha ja energiat ei jagu. Hädapärast teen vajalikud asjad ära, aga nagu vastutuult rühkides. Miski ei tee rõõmu ja muresid põen pikalt. Olen hakanud taas mõtlema, et äkki oleks mul ikkagi vaja antidepressante võtta. Täna kirjutasin perearstile, et tahaks vastuvõtule tulla, aga vastust pole veel saanud. Esialgne põhjus oleks lahti seletada mõõganeelamise tulemused, mida hiljuti läbi tegin. Seda protseduuri teostanud arst ütles, et perearst määrab ravi. Loodan, et on rohtu, mis avitaks. Dr. Google`i abil proovisin digiloo diagnoosi ka ise tõlgendada, aga sealt küll ei paistnud, et minuga samade sümptomitega patsiendid, kes internetitohtritelt nõu küsisid, abi oleks saanud. Loodan, et kui saan ükskord perearsti vastuvõtu aja, siis vaatab mind tohter ise, mitte resident, kes teda asendama on pandud. Seda, et oma perearstiga kohtuda on üksjagu lootusetu üritus, kuulen paljudelt. Eks siis küsin nõu ka antidepressantide küsimuses. Meie pere liige, kellelle AD olid määratud ja kes ka haiglas oli, on pisut paremas seisus, kui enne. Aga vara veel rõõmustada.

Elukaaslasel pidi täna olema silmaoperatsioon. Alustas ta arstide käest abiotsimist juba eelmisel aastal, ootas ära silmaarsti vastuvõtule järjekorra 2 kuud ja sai sealt vastuse, et midagi ei saa teha. Kui nägemine järsult halvenes, läks ta silmakliiniku EMO-sse ja sealt öeldi, et on võimalik küll opiga asja parandada. Ootas jälle üle kuu ja täna haiglas selgus, et asi on ikka keerulisem, kui esialgu paistis ja tänaseks planeeritud opiajaga seda korda teha pole võimalik. Uus aeg pakuti 13.aprilliks. Kes ütleb, et silma seisukord selleks ajaks veelgi ei halvene, ja abi jääb hiljaks? Tundub, et tuleb taas rahakotirauad lahti teha ja minna tasulisse meditsiini, kõigepealt konsultatsiooniks, ja kui vaja, ka opiks. Kusjuures mu elukaaslane on praegu töötu.

Kas siis kusagil midagi helget ei leidugi? Kui hoolega otsida, siis natuke ikka. Matustega sujus kõik kenasti, inimesed kiitsid, et ilus matus oli. Üks ootamatu sõnavõtja ütles, et vend oli talle öelnud, et olen olnud ainus, kes on teda alati aidanud ega ole teda hüljanud. Eks see ole tõesti nii, aga hea oli kuulda, et vend seda tunnistanud oli. Mulle endale ei öelnud ta seda kunagi. Mina, kes ma oma venda oln tundnud kogu tema eluaja, kirjutasin matusekõnelejale ka kokkuvõtte tema elust. Püüdes mitte halba meenutada, aga siiski ka mitte ülearu ilustada. Kõneleja ütles, et nii ilus kõne oli olnud, nagu päris kirjanikul kohe. Sama ütles ka üks matuseline. Nojah, ma ei hakanud ütlema, et pika blogistaazi jooksul on seda asja saanud üksjagu harjutada.

Ja ükskord tuleb ka kevad...

Matused

 Ootasin ja ootasin, et lahkamistulemused meile saadetakse ja et saaksime surmatunnistuse kätte ja matuste planeerimisega edasi minna. Täna, kui möödunud oli juba nädal, ja lubatud infot polnud saabunud, sain aru, et tuleb endal otsustavalt tegutseda.

Kõigepealt helistasin perearstile. Et kas tal on infot mu venna surmapõhjuse ja lahkamistulemuste kohta. Tal oli öelda niipalju, et lahati päev pärast surnuna leidmist ehk 03. veebruaril. Miks perele midagi ei teatatud, ta ei osanud öelda. Vähemalt andis ta mulle kohtuekspertiisi numbri, kus saaksin rohkem infot.

Seejärel selguski, et telefoni teel infot ma sealt ei saa, ja surnukeha tuleb Tartust Võrru transportida oma kulu ja kirjadega. Seejärel võtsin ühendust matusebürooga, kes selle transpordi 90 euro eest korraldavad ja ma pean neile selleks ID- allkirjastatud volituse andma. Kui see oli tehtud, jäi loota, et saame surmatunnistuse ja lahkamisaruande, kui surnukeha on Võrru jõudnud.

Ühe soojaga panin ma siis matusebüroos paika ärasaatmiskuupäeva ja seejärel ka peielaua koha ja aja.

Ja siis veetsin ma umbes 5 tundi telefoni otsas, vesteldes sugulaste ja külarahvaga, kes saab sel päeval tulla ja kes mitte. Ja nüüd olen ma läbi nagu läti raha (midaiganes see ka ei tähenda).

Ükskord saab see kõik läbi nagunii, on vaja veel üle elada nädalajagu närvilisi päevi ja unetuid öid.