Perekond

 Selleaastane jaaninädal tähendas minu jaoks tõsist perekonna värki.

Kõigepealt, kes on minu perekond? Lapsena olid selleks mu isa ja ema, natuke ka vanaema ja siis mu noorem vend. Elu edenedes surid nii vanaema, kui isa ja ema, jäi ainult vend. No vahepeal olid lisandunud mu abikaasa ja laps.

Edasi läks elu keerulisemaks, mu venna abielu tüüris karidele ja minu suhted vennanaise ja tema lastega katkesid umbes 15 aastaks. Sellel on väga tõsised põhjused, aga see selleks.

Nüüd, kui mu noorem vend veebruaris suri, kutsusin otse loomulikult matustele nii tema lapsed kui endise abikaasa. 

Ja võttis aega, mis ta võttis, aga jaaninädalaks sai kokku lepitud vennapojaga, et just venna sünnipäeval, 24. juunil, saab ta tuhk maamulda sängitatud.

Ma tegelikult polnud ühtki urnimatust varem korraldanud, aga mõtlesin, et mis seal keerulist. Auk surnuaial maasse kaevata, urn tuhaga sisse, ja plats tasandada. Nagu selgus, asi on keerulisem. Ja selle tarkuse jagas just minu endine vennanaine,kes mõned aastad tagasi oli oma ema urnimatuse korraldanud. Esiteks, seda hauda ei tohi kaevata surnu laps, (poeg). Õnneks oli asenduseks võtta mu elukaaslane, kes seda teha võis. Siis  veel, et seda kohta ei tohi kohe tasaseks teha, vaid peab jätma künka, mis hiljem alla vajub. Selleks oli vennanaine toonud 2 pärga, et hauaküngas näeks välja normaalne.

 Mul oli ka kaasas hauavaas lilledega, aga see jäi esialgu tahaplaanile.

Kõige olulisem oli aga see, et me kõik, kes aastaid ei olnud suhelnud, käitusime seal venna muldasängitamisel, nagu perekond. Ka vennapoja värske elukaaslane, kes tundus olevat lahtiste kätega naine, asus kohe ülejäänud hauaplatsi koos minuga korda tegema, nii umbrohtu välja juurima kui küünlaid süütama. Kokkuvõttes oli väga armas elamus.

Ja siis läksime mu kodumaja juurde, kus mu vend elas ja suri. Igaüks leidis sealt midagi, mida ta endale tahtis. Mind tegi kolekurvaks see, et kõik need voodiriided ja käterätid, mis ma vennale olin aastate jooksul viinud, olid kasutamata kapis riiulis. Aga tema viimasel asemel, kus ta enne surma magas, polnud ei linu ega padjapüüre, ainult see septembris viidud tekikott ja tekk olid. Jumal kui kurb ja armetu seapesa see tema voodi oli. Võtsin siis kapist endaga kaasa need kasutamata rätikud ja voodiriided, talle kootud sokid, mida polnud kasutatud. Kõik need lõhnasid kopituse ja tulekahju suitsu järele, mis ta kurvas kodus olid juhtunud.

Mis siin ikka öelda, kurb elu, mis nüüd sai lõpu. Kusjuures ikkagi nii korralike matuste kui ilusa muldasängitamise läbi. Puhka rahus, mu väikevend.

Ja kuna mul polnud jaanipäeva paiku televiisorit ega vahtinud ma ka oma nutitelefoni, siis polnud mul õrna aimugi, et Venemaal mingi mässulaadne asi toimus. Seetõttu ma ei muretsenud, ja kui koju jõudes uudiseid vaatasin, siis oli see kõik juba lõppenud. Nii ongi, mida vähem uudiseid vaatad, seda vähem on stressi. Kui tuleb sõda päriselt, küll sa siis saad seda otseselt tunda.

Jälle algab kõik

 Tegelikult algas see juba neljapäeval ja täna saab pool katsumusest läbitud.

Kui ma eelmine kord tütre pere puhkuse ajal nende aeda ja koera valvasin, ütlesin, et see on viimane kord. Mu liigesed ei pea koera jalutusringidele vastu, eriti raske oli see kuumalaine ajal. Lisaks aia kastmine põua tõttu. Täpsemalt, kahe aia kastmine, sest mu oma aed on samuti janus.

Mõtlesin, et ütlen kindlalt ei, kui nad veel suvisel ajal kavatsevad puhkusereisile minna ja küsivad, kas ma olen nõus nende koduhaldjaks olema. Seda küsimust ei tulnud, ja kuna põud kestis juba maist saadik, olin õnnelik, et pean ainult oma aia kastmisega tegelema. Kuni ühes jutuajamises tuli lauseke, et siis, kui me puhkusele läheme... Oot-oot, mis puhkusele ja millal, küsisin ma vapustatult. Oi, kas me pole sulle öelnud, et 16.juunil? Vähe sellest, et keegi seda mulle öelnud polnud, ammugi küsinud, kas ma jaksan nende kodu ja koera hoida. Ja lisaks pole ma ikka veel täiesti terveks saanud. Köha ja nõrkus piinavad mind juba teist kuud. Arstid on kõiksugu uuringuid teinud, mis on enam-vähem korras olnud. Ilmselt on va koroona mind taas oma kerge külastusega pikalt vinduma pannud, nagu eelmiselgi korral, kui köha kestis 2 kuud.

Nojah, aga teha polnud enam midagi. Ei saa ju armast Kevinit koertehotelli panna ja aeda ära kõrbeda lasta. Nii ma siis annan oma parima. Kas ma juba mainisin, et kui enne oli lihtsalt põud, aga temperatuurid olid talutavad, siis täpselt nende ärasõidupäeval tuli kuumalaine, nii 30 kraadi kandis. Kui vanasti oli poe aknal silt "Õlut ei ole ega tule", siis nüüd tuleb tõdeda, et vihma ei ole ega tule, vähemalt meie kandis. Õlut õnneks on.

Hea seegi, et mu elukaaslane jätkuvalt töötu on ja saab mind veidi aidata. Aga ka tema tervis pole veel korras ja ta ei jaga kõiki kastmise nippe ega tea koerajalutamise taktikat. Kuidas käituda teiste koertega kohtudes, kuidas kakat kokku korjata jne. Siiski on temast palju abi ja kuidagi me selle katsumuse üle elame.

Ma küll ütlesin tütrele, et järgmine kord puhake sel ajal, kui normaalsed inimesed, kas kevadel või sügisel. Suved on meil nüüd alati kõrbekuumusega. Või siis vähendagu otsustavalt oma lillepeenarde mahtu. Ei tundunud, et kumbki neist soovitustest viljakale pinnasele langes...

Must stsenaarium

 Tänane öö läks jälle p....e. Uinusin kell 12 ja ärkasin kell 4. Seejärel üritasin ennast uinutada läbiproovitud vahenditega, nagu alkohol ja tabletid, aga tulemusteta.

Siis mängisin peas läbi kõige mustemad stsenaariumid, et mu tütrel ongi vähk ja mu lapselaps ei tule oma deprekast välja, kas teeb enesetapu või vegeteerib niisama, suutmata minna gümnaasiumi või ammugi mitte seda lõpetada. Ilma hariduseta pole ei tööd ega elu mõtet.

Nojah, ka nii on võimalik elada. Minu jaoks on pääsetee ära kolida, näiteks Kanaaridele või Teneriifele. Kas ma seal suudan õnnelik olla, pole teada. Aga vähemalt mu tutttavad ei näe mu õnnetust. Ka tütre pere võib oma kodu maha müües kolida minu elamisse, mis on laenuvaba.

Ma loodan, et see on vaid mu halb unenägu, mitte tegelikkus.

Aga lootma peab parimat, ja samas olema valmis kõige hullemaks.

Pettumused

 Enam-vähem igal õhtul vaatan ma  telekast AK ja eriti ilmaennustust. Ja enamasti lubatakse, et paari päeva pärast riivab/läbib meid mingi madalrõhkkond ja saame vihma. Kui need paar päeva mööduvad, siis selgub, et vihma ikka ei tulnud ja lootus on paari järgneva päeva pärast.

Täna käisid üle taeva mitmed tumedad pilved ja neist tuli isegi veidi vihma, no umbes 10 tilka. Auto klaasipuhastid pidin korraks käima panema, aga sellega ka asi piirdus.

Tundub, et vihma ei ole ega tule, vähemalt mitte enne jaanipäeva. Ma olen nõus ka jaaniõhtu vihmaga, sest tuld saab teha päev enne või hiljem, aga vihma oleks hädasti vaja. Ma oma väikest aeda kastan, ja kuigi see on suur tüütus, aga põldudega on jama, saak võib ikalduda. Ja tuleoht metsades on ülisuur.

Ja pettumusi on rohkemgi. Mul pidi sel nädalavahetusel olema kursa kokkutulek. aga selgus, et see jääb ära. Sest korraldaja naases eile välisreisilt, kust ta tõi lisaks suveniiridele kaasa ka koroona. Ehk leiame uue kokkusaamise kuupäeva, aga see nädalavahetus igatahes ei toimu midagi.

Ja lisaks oli meil peredraama. Lõuna ajal tütre perele süüa viies selgus, et tütar ise töötab sel päeval kontoris. Samas selgus, et lapselaps oli koolist jälle koju jäänud ja rääkis mulle oma muredest. Kui ma need vägagi häirivad asjaolud tütrele teada andsin ja kui ta neid lapselapsega arutas, siis selgus, et mina rikkusin kõik ära. Tal oli lapsega just usalduslik suhe tekkinud, aga pärast minu poolt teada antud probleeme sulgus laps oma tuppa luku taha ja keeldus igasusugusest suhtlusest.

Sel hetkel pärast tütre etteheiteid ma otsustasin, et pole minu mure, mis mu lapselapsest saab. kas ta on lihtsalt masenduses, üritab päriselt enesetappu või ainult ähvardab sellega. Mina seda muuta ei saa, ta pole minu laps ja ma ei saa teda vägisi haiglasse ravile vedada, kuhu ta keeldub minemast.

Seejärel oli mul valik, kas juua ennast masendusest täis või minna aeda umbrohtu tõrjuma. Valisin viimase ja tarvitasin alkot alles pärast seda. Hiljem ütles tütar, et lapselaps nõustus olukorda arutama ja homme nad tulevad minu juurde, nii minu komposterit kokku panema kui lapsega koos salatit tegema. Ja siis saame kõik koos eelmise päeva olukorda lahti rääkida. Millest mul oli väga hea meel.

Jah, need, kes sulle on kõige kallimad, saavad sulle kõige rohkem haiget teha ja samas selle valu ka ära võtta.

Millal ma viimati õnnelik olin?

 Olen seda küsimust endale esitanud mitu korda. Jah, on ikka olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga päriselt olin ma õnnelik 3 aastat tagasi, kui veetsin oma veebruarikuise juubelisünnipäeva Egiptuses. Nagu ma tookord Fb-s ütlesin, ma olen alati unistanud, et mu sünnipäeval õitsevad lilled, laulavad linnud ja ma saan ujuda soojas vees. Jah, on veel üks kord olnud aeg, kui ma oma sünna lähiümbruses olin Kanaaridel, aga paraku ei olnud ma tookord õnnelik. Suhted abikaasaga polnud just kõige paremad. Kui päris täpne olla, oli ta mu peale kogu aeg pahane ja tundis huvi ühe teise naise vastu.

Sel 2020. a. reisil koos oma elukaaslasega  Egiptusesse polnud me ka enam värskeltarmunud, aga me vähemalt tahtsime samu asju ehk lõbustusi, mis käivad kaasas puhkusega. Nii mõnusat ajaviidet, head sööki ja jooki. Tol sünnipäevahommikul panime enda kenasti riidesse ja läksime pilte tegema. Klõpsisime vastastikku teineteist, ja valmistusime just lahkuma, kui tuli üks sõbralik naisterahvas ja ütles inglise keeles, et kas me tahaks, et ta meist koos pilti teeks. Muidugi võtsime tema lahke pakkumise vastu. Ja ta oskas meid pildistada väga õnnelike ja rõõmsatena, aina sugereerides, öeldes "Be happy, more happy!" Ja me olimegi õnnelikud, nii pildi peal kui ka päriselt. Sõnal on suur jõud.

Pärast seda tulid nii koroonakriis, isolatsioon, kui kõikvõimalikud haigused ja hädad nii mul endal kui teistel lähedastel.  Koroonaaeg oli kaotanud oskuse seltsielu elada, muutusin depressiivseks ega tundnud rõõmu millestki. Üks mure ajas teist taga,  mu tütre pere erinevad probleemid ja haigused, elukaaslase töötuksjäämine ja tervisemured. Ebaõnnestunud operatsioon, millele järgnesid komplikatsioonid. Lisaks kõigele õiguslik jama, mis tähendas seda, et ta jäi  ilma ühe kuu haigusrahast. Nimelt võtsin ma ta oma firmasse tööle, et ta oma opi ja jägneva taastumise ajal saaks haigusraha. Op pidi olema kerge ja järgnev paranemine samuti lühiajaline. Seega panin tähtajalise töölepingu ajaks 10.04 kuni 10.05.2023- Kui ma oleks teadnud seda seadusepügalat, et haigusraha makstakse tähtajalise lepingu puhul vaid siis, kui leping on pikem kui 1 kuu, oleksin ma võinud ju lisada lõppkuupäevale 1 päeva. Aga mulle tundus, et aprillis alustatud tööleping 01. kuni 30. aprill on üks kuu, seega 01.04 kuni 01.05 on üks päev üle kuu ehk vastab nõuetele, nagu ka 10.04 kuni 10.05. Vahetasime tervisekassaga mitmeid kirju, et mida see "üle ühe kuu pikkune leping" ikka tähendab, aga no väikese inimese väited jäävad süsteemile alla. Nende arvates oleks leping pidanud olena 10.04-11.05, et oleks olnud selle perioodi eest õigus haigusraha saada. Nojah, nad ei viidanud ühelegi seadusel paragrahvile  ega rakendusaktile, ilmselt oli see nö-"majasisene" eeskiri. Andsin alla, sest ainus võimalus oma õigust taga ajada, oleks olnud kohtusse minna. See oleks sellest haigusrahast suurema summa maksma läinud ilmselt...

Ja täna tuli üllatav uudis. Mu elukaaslane läks Pensioniametisse uurima, millal tal oleks võimalik pensionile jääda, sest haigusraha jäi eelmine kuu saamata ja tal polnud hetkel mingit sisseulekut, enne kui ta oleks jätkanud oma töötukindlustust pärast tähtajalise lepingu lõppu. Aga see oleks olnud ka 40% tema eelmisest palgast ehk mitte piisavalt palju, et ära elada. Pealegi hakkas ka töötukindlustuse aeg otsa saama. Uut töökohta aga ei paistnud kusagilt ja tervis polnud  korras.

Ja nüüd tuleb hea üllatuse koht. Nagu selgus, ta võib kohe pensionile jääda, sest on kasvatanud puudega last. Isegi kui ta jagab selle soodustuse lapse emaga, saab ta ikkagi kohe pensionile jääda. Mis ei takista teda tööl käimast, aga ta ei vaja enam töötuskindlustuse staatust, et olla ravikindlustatud.

Muidu oleks tal pensionini veel 1,5 aastat aega ja sinnamaani oleks pidanud kuidagi hakkama saama.

Kusjuures see info, et puudega lapse kasvatamise eest saab 5 aastat varem pensionile, on hästi varjatud teave. Mu elukaaslane kuulis seda ühe endise töökaaslase käest, kes ka ei suutnud leida uut tööd, vaid sai selletõttu varem pensionile.

Kõik need inimesele kasulikud seadusesätted on nö. saladuskatte all. Mis takistaks süsteemi teavitamast, et te olete saanud perioodil X kuni Y toetust puudega lapse kasvatamise eest ja teil on õigus enneaegsele pensionile. Kussa-missa, kui ise ei tea, siis seda soodustust sulle ei pakuta. Loodan, et see asi läheb tõeks, see lahendaks mu elukaaslase jaoks palju pingeid, mis seotud nii tervisemurede, töökaotuse kui sissetulekuga.

Ja ehk me siis saaks jälle olla õnnelikud.

Aasta ilusaim aeg

 On aasta ilusaim aeg, mu roosa toomingas lõpetab õitsemist, veel rohkem roosa iluõunapuu alustas ja sirelid on ootel. Tulbimerest ma ei räägigi, neid on sel aastal tohutult. Nad pole küll paigutunud nii harmooniliselt, kui ma sügisel neid istutades oma vaimusilmas nägin, aga ilu on pakkunud nad juba kuu aega ja lõppu pole veel näha. Sel aastal ei kahjustanud sibulaid ei liigniiskus ega mügrid, ainult mõni sort jäi oodatust madalamaks. Ja mõni õitses varem või hiljem kui tema naabrid. Kõige paremini õnnestus mul see peenar, kus ma sügisel rooside vahelt killustiku ära vedasin, geotekstiili üles võtsin ja vabale mullapinnale uued tulbid istutasin. Esiplaanil madalamad ja tagapool kõrgemad. Keskele oli sattunud üks ülivarajane sort, mis uhkes üksinduses säras aprillis. Ja kui tema oli lõpetanud, läksid ülejäänud lahti enam-vähem ühel ajal mais.

Praegu on parimas õiteilus hiliste tulpide peenar. Mustad tulbid alustasid, aga kollased, roosad ja valged jõuavad neile kohe järgi. Need on vanad klassikalised sordid, mis peavad hästi vastu ega muuda oma värvi.

Aprillis sai veel üks suur töö ära tehtud. 4 aastat tagasi istutatud elupuude kõrvalt sai välja juuritud koledaks läinud tuhkurenelase põõsas ja viidud ta aianurka, kus ta võib laiutada nii palju kui tahab. Ja asemele tõin 2 uut paljasjuurset elupuud, mis olid pea sama suured, kui need, mis olid jupp aega juba kasvanud. Neid suuri taimi andis koju sikutada ja maha istutada. Ja muidugi tuli neid kõvasti kasta praeguse põuase ilmaga. Aga paistab, et jäid ellu. Nüüd on vaja ka nende alla panna tekstiil ja killustik, siis võib selle projekti lõppenuks lugeda.

Põhjus, miks ma seda siiani teinud pole, on selles, et keset seda kena kevadet olen ma haige. Juba üle nädala jätkub lõputu köha, mis ei mõtlegi üle minna. Koroonatest oli negatiivne, palavikku pole, aga jube nõrkus on kallal. Olen nii tüdinenud sellest vastikust viirusest, sest aias on vaja igasuguseid asju teha, aga jõudu pole Muru tahtis niita ja varem külvatud lilletaimekesed ootasid maha istutamist, lisaks muidugi ka kastmine üle päeva. Läbi häda tegin need tööd ära, aga siis olin higist läbimärg ja kokku kukkumas. Köha muidugi sai seejärel hoogu juurde.Täna otsustasin, et helistan perearstile. Kaua võib niimoodi vinduda, võib-olla on mul bronhides tekkinud põletik, mida saaks antibiootikumidega ravida. Käsimüügi siirupite, gripiteede ja muude rögalahttistite alla olen matnud juba terve varanduse. Ainus positiivne muutus on see, et öösel enam köha ei ole ja saan magada. Olin väga meeldivalt üllatunud, kui sain arstile aja juba homseks. Ehk läheb see tõbi ükskord kallalt ära ja saan ülejäänud kena kevadet nautida täiel rinnal.

Mu armas lapselaps on otsustanud saavutada modellikaalu ja jälgib kullipilgul oma toidukoguseid, et nende kalorsus  jääks alla endale määratud piiri. Oleme püüdnud talle selgeks teha, et lihtsalt elus olemiseks, hingamiseks, südame- ja ajutegevuseks, neerude jt. organite tööks on vaja inimesel päevas vähemalt 1200 kcal, aga tema piir on sellest ilmselt madalam. Nii ongi ta kogu aeg väsinud ega jaksa kooli minna. Vähemalt ta ikkagi sööb, mitte ei näljuta täiesti ennast. Aga selline olukord oma kinnismõtte tagaajamisel on väga ohtlik tervisele. Seda juttu räägivad talle nii ema, mina kui ka psühholoog, aga asjata. Kuigi ta väljanägemine on minu arust juba suurepärane, ei rahulda see teda ennast. Ja mida ilusamaks ta läheb, seda kurvemaks muutub. Millal see kõik ometi lõpeb ja ta enesega rahule jääb? Kas siis, kui see kohutav puberteet kord läbi saab või kui keegi temasse armub?

Eile käis ta minu juures oma lemmiktoitu, Ceasari salatit tegemas. Selles on õnneks üsna palju toitvaid ja kasulikke aineid sees, nii toorsalat, õlikaste, juust ja kana. Ja seda ta sööb, nii olen ma vähemalt korra nädalas temaga seda püüdnud teha. Isegi nüüd, haigusest hoolimata.

Lapse tuju oli päris hea, nõustus isegi pilti tegema mu täies õiteehtes iluõunapuu taustal.

Naudi protsessi, mitte tulemust

 No muidugi ma tean seda soovitust, ainult et mina olen kogu elu olnud tulemusele orienteeritud inimene. Aga on aeg ümber õppida-

Mul on üks sõbranna, kes viimastel aastatel on hakanud maalima. No mis võiks veel kaht vana sõpra ühendada rohkem, kui ühine huvi maalimise vastu. Paraku see pigem lahutab meid. Sest kuigi ma loen FB-st tema järjekordse näituse kohta, ei lähe ma sinna neid pilte vaatama. Sest "see pole see". Ta on emotsionaalne inimene ja teeb oma pilte nii, nagu talle hetkel tuju on. Aga... ta võiks palju paremini. Sest tal on loomingulist põlemist, aga puuduvad igasugused teadmised klassikalisest värviõpetusest, valguse-varju ja vormi olulisusest. Ja ta praegune maaliõpoetaja laseb tal maalida nii, nagu ta ise paremaks peab ega jaga talle mingeid vajalikke algteadmisi.

Ega polegi küsimust, igaüks leiab oma. Kas mulle tema pildid meeldivad, polegi oluline.  Aga kui ma üle pika aja sõbrannale helistasin, siis tuli ka tema maalidest juttu. Ja ma soovitasin tal mõne teise õpetaja käe all proovida, et saada erinevaid kogenmusi.

Aga mis ma ise tema käest õppisin, oli see, et oluline on protsessi ehk maalimise nautimine, mitte tulemus. Ja siis ma otsustasingi kah seda lähenemist proovida.

Ma pole vist enam-vähem aasta aega maalinud, sest... see tahab aega, süvenemist, ja soovi seda teha. Mida mul viimasel ajal pole olnud. Aga kuidagi ikkagi mõjutas jutuajamine sõbrannaga mind piisavalt, et panna värvid paletile välja ja proovida lõpetada üht eelmisel aastal alustatud pilti. Nägin tükk aega vaeva, aga... asja sest ei saanud. Mul puudus lõplik visioon, kuidas seda pilti lõpetada.

Nüüd sai sest katsetusest mööda umbes nädal . Värvid paletil hakkasid kuivama, siis otsustasin kokkuhoidliku inimesena nad mingile lõuendile "ära plötserdada". Ja lõpetamata pilte on mul umbes kümne ringis

Valk langes pildile, mida ma alustasin enne lahkuminekut, umbes 7 aastat tagasi. Tol ajal oli selle nimi "Roosa mull". Kuna meie elu "roosa mull" läks pauguga lõhki, siis tahtsin nüüd just selle pildi lõpetada. Kusjuures ma ikkagi ei mõelnud süstemaatiliselt kompa peale, vaid hakkasin lihtsalt "plötserdama". Sain oma tühjast päevast paar tundi sisukalt täidetud, ja pilt pole küll hea, aga protsess oli täiesti nauditav.

Kusjuures, nagu sõbrannna piltide puhulgi, võiks arutleda erinevate tõlgenduste või pildiallkirjade üle. Kas "Välk lõi sisse", "Kaks südant","Kas on lootust meil veel?" või "Sild üle vaevavete".Igasugused muud tõlgendused on samuti  oodatud.

Mina ausalt öeldes, kasutasin lihtsalt paletil olevad värvijäägid ära.