Südasuvi

 Seda aega oleme oodanud läbi pika sügise ja talve. Kevadise külma, hilisema põua ärakannatamise järel on mõistliku temperatuuriga vahel päikeseline, vahel vihmasabinatega ilm väga mõnus.

Mu lilled on õitsemisega umbes 2 nädalat tavapärasest maas, aga liiliad püsivad kaua ilusad. Osa pole veel avanenudki ja päevaliiliapeenar alles võtab hoogu. Mõned lemmikud siin piltidel.

Ometi pole mul sel suvel tavapärast rõõmu sellest õiteilust. Olen endal diagnoosinud depressiooni. Arsti käest kinnitust saama ja rohtu küsima pole veel läinud, sest puhkuste aeg ja ehk saan ikka ise kuidagi endaga hakkama. Midagi ei taha teha, miski ei tee rõõmu jne. Päris alla pole ma siiski veel andnud. Läbi häda niidan  muru, võitlen umbrohuga ja vahel koristan elamist ka, kui keegi külla tulemas on. Päriselt külla pole ma kedagi kutsunud, aga vahel astub tütar läbi, elukaaslane nagunii ja mõnikord remondimees, kui miskit parandada vaja.

Põhjusi on palju, miks mu tuju allpool nulli on. Eelkõige ikka lähedaste tervisemured. Lapselaps on jälle haiglas, tütrel ootab ees operatsioon, mis võib igasuguseid tüsistusi kaasa tuua. Pahaloomulise kasvaja rakke biopsia küll ei tuvastanud, aga tõde selgub opi käigus. Elukaaslase tervise ja töömured on endised, lisaks kukkus ta ema nii halvasti, et nüüd ei saa suurt midagi teha ja peab kandma kaelatuge.

Väiksematest hädadest rääkimata, nagu katki läinud dushisegisti, televiisor või kaotatud lemmikkõrvarõngas. Nendest asjadest saab üle, kuigi uut televiisorit ostma pole suutnud veel minna ja katkise dushiga saab ka kuidagi hakkama. Aga lapselapse seisukord on mind nii endast välja viinud, et ma ei ole suutnud teda haiglas isegi külastada. Ülejäänud perekond muidugi käib ja võtsin ennast niipalju kokku, et lähen ka homme. Sest nagu tütar ütles, väike lootuskiir pimeduses on siiski tekkinud.

Nagu kõik mulle ütlevad, lootust ei tohi kaotada. Ja väikeste sammukestega tuleb edasi astuda, mitte jääda kinni masendusse ja enesehaletsusse.

Naabrid

 Üldiselt on mul naabritega vedanud. Kenad vaiksed inimesed, kes harva külalistega aias pidu peavad. Sama kehtis ka mu tagaaiaga piirmevate naabrite kohta. Olgugi et venelased, aga ikkagi inimesed...

Varem tegi mind murelikuks see, et nende peres olid mingid probleemid, kui kohal oli mees, polnud naist, ja vastupidi. Üldiselt käib mees 3 kuud kaugel väljamaal hästitasuval tööl ja siis on mõne aja kodumaal puhkusel. Ei ole küll minu asi, aga seda ma ütlen (nagu Alma Peterson), et poeg kasvab enamasti isata. Ja siis mõtlesin, et kui nad lahku lähevad, kes siis sinna kolib.

Novott, aga selle aasta kodukülastuse ajaks tundusid suhted peres head olevat. Mis tähendas, et nädalas olid umbes 3 korda külalised. Ja kuna head palka teeniv mees lasi oma maja umbes 3 meetrit suuremaks ehitada (meie suunas), lisaks juurde terass, mis muidu oli maja teises küljes, siis asusid nad oma külalistega samahästi kui minu aias, ehk 20 meetri kaugusel minu terassist. Ehk kogu see venekeelne möla oli nagu minu oma koduaias,

Ja praeguses putinismi-valguses on vene keel mulle vastyunäidustatud. Laupäeval suutsin ma oma ärritust maha rahustada sellega, et panin pähe kõrvaklapid ja kuulasin muusikat telefonist. Kui sama jama kordus pühapäeval, ei suutnud ma oma pahameelt enam vaka all hoida, püsisin toas, kuni nende pidu läbi sai. Ei, ma ei öelnud neile midagi, aga kõik me ülejäänud naabrid ei lõuga õues. Oh,these russians..

Täna oli vähemalt vaikne ja loodetavasti läheb pereisa jälle oma väljamaa-tööle. Siis on vaikus majas. No muidugi peab tunnistama, et nad ei ole joodikud, ei lase vene muusikat ja lõpetavad oma peo mõistlikul ajal.

Aga ikkagi, ma vihkan antud asjaoludel venelasi ja vene keelt- Mis parata. Paar maja edasi lõugavad eesti lapsed ega ärrita oma lärmiga mind kaugeltki samavõrra.

Retrodisko

 Minu kallis elukaaslane arvab, et ta on diskor. No kunagi ehk oligi,  mingi 30 aastat tagasi, kui tal Tallinna-poisina olid kättesaadavad plaadid ja lindid väljamaa lugudega, millega Räpina Sovhoostehnikumis eputada.

Aga nüüd, kui üks tema omaaegsetest tuttavatest arvas, et ta võiks nende (Räpina) kursuse kokkutulekul diskorit teha, siis olin mina jõhkralt aus. No mis diskor sa enam oled...

Tema ei jätnud jonni ja oma päris-diskorite abil käis ja uuris, kuidas sealse turismitalu tehnika abil diskot korraldada.

Ja nagu ma piltidelt ja videotest nägin, õnnestus see tal täitsa hästi. Mis ei töötanud ühte sorti tehnikaga, seda sai teha teistmoodi, näiteks arvuti abil. Mina aitasin talle oma plaatidelt muusikat lindistada, aga diskori aupaiste jääb kõik talle. Endale nendin, et rohkem usku oma partneri võimetesse poleks paha.  No igatahes kiitsin teda tagantjärgi hoolega.

Ka retrodisko riietus pärines minult. Õigemini 2016.a. stiilipeolt, kus me koos lustisime. Pidin need riided prügikasti viskama, aga õnneks polnud ma seda teinud.

Siin ta on, mu  kallim oma retrodiskol nagu aatal 2016.

Perekond

 Selleaastane jaaninädal tähendas minu jaoks tõsist perekonna värki.

Kõigepealt, kes on minu perekond? Lapsena olid selleks mu isa ja ema, natuke ka vanaema ja siis mu noorem vend. Elu edenedes surid nii vanaema, kui isa ja ema, jäi ainult vend. No vahepeal olid lisandunud mu abikaasa ja laps.

Edasi läks elu keerulisemaks, mu venna abielu tüüris karidele ja minu suhted vennanaise ja tema lastega katkesid umbes 15 aastaks. Sellel on väga tõsised põhjused, aga see selleks.

Nüüd, kui mu noorem vend veebruaris suri, kutsusin otse loomulikult matustele nii tema lapsed kui endise abikaasa. 

Ja võttis aega, mis ta võttis, aga jaaninädalaks sai kokku lepitud vennapojaga, et just venna sünnipäeval, 24. juunil, saab ta tuhk maamulda sängitatud.

Ma tegelikult polnud ühtki urnimatust varem korraldanud, aga mõtlesin, et mis seal keerulist. Auk surnuaial maasse kaevata, urn tuhaga sisse, ja plats tasandada. Nagu selgus, asi on keerulisem. Ja selle tarkuse jagas just minu endine vennanaine,kes mõned aastad tagasi oli oma ema urnimatuse korraldanud. Esiteks, seda hauda ei tohi kaevata surnu laps, (poeg). Õnneks oli asenduseks võtta mu elukaaslane, kes seda teha võis. Siis  veel, et seda kohta ei tohi kohe tasaseks teha, vaid peab jätma künka, mis hiljem alla vajub. Selleks oli vennanaine toonud 2 pärga, et hauaküngas näeks välja normaalne.

 Mul oli ka kaasas hauavaas lilledega, aga see jäi esialgu tahaplaanile.

Kõige olulisem oli aga see, et me kõik, kes aastaid ei olnud suhelnud, käitusime seal venna muldasängitamisel, nagu perekond. Ka vennapoja värske elukaaslane, kes tundus olevat lahtiste kätega naine, asus kohe ülejäänud hauaplatsi koos minuga korda tegema, nii umbrohtu välja juurima kui küünlaid süütama. Kokkuvõttes oli väga armas elamus.

Ja siis läksime mu kodumaja juurde, kus mu vend elas ja suri. Igaüks leidis sealt midagi, mida ta endale tahtis. Mind tegi kolekurvaks see, et kõik need voodiriided ja käterätid, mis ma vennale olin aastate jooksul viinud, olid kasutamata kapis riiulis. Aga tema viimasel asemel, kus ta enne surma magas, polnud ei linu ega padjapüüre, ainult see septembris viidud tekikott ja tekk olid. Jumal kui kurb ja armetu seapesa see tema voodi oli. Võtsin siis kapist endaga kaasa need kasutamata rätikud ja voodiriided, talle kootud sokid, mida polnud kasutatud. Kõik need lõhnasid kopituse ja tulekahju suitsu järele, mis ta kurvas kodus olid juhtunud.

Mis siin ikka öelda, kurb elu, mis nüüd sai lõpu. Kusjuures ikkagi nii korralike matuste kui ilusa muldasängitamise läbi. Puhka rahus, mu väikevend.

Ja kuna mul polnud jaanipäeva paiku televiisorit ega vahtinud ma ka oma nutitelefoni, siis polnud mul õrna aimugi, et Venemaal mingi mässulaadne asi toimus. Seetõttu ma ei muretsenud, ja kui koju jõudes uudiseid vaatasin, siis oli see kõik juba lõppenud. Nii ongi, mida vähem uudiseid vaatad, seda vähem on stressi. Kui tuleb sõda päriselt, küll sa siis saad seda otseselt tunda.

Jälle algab kõik

 Tegelikult algas see juba neljapäeval ja täna saab pool katsumusest läbitud.

Kui ma eelmine kord tütre pere puhkuse ajal nende aeda ja koera valvasin, ütlesin, et see on viimane kord. Mu liigesed ei pea koera jalutusringidele vastu, eriti raske oli see kuumalaine ajal. Lisaks aia kastmine põua tõttu. Täpsemalt, kahe aia kastmine, sest mu oma aed on samuti janus.

Mõtlesin, et ütlen kindlalt ei, kui nad veel suvisel ajal kavatsevad puhkusereisile minna ja küsivad, kas ma olen nõus nende koduhaldjaks olema. Seda küsimust ei tulnud, ja kuna põud kestis juba maist saadik, olin õnnelik, et pean ainult oma aia kastmisega tegelema. Kuni ühes jutuajamises tuli lauseke, et siis, kui me puhkusele läheme... Oot-oot, mis puhkusele ja millal, küsisin ma vapustatult. Oi, kas me pole sulle öelnud, et 16.juunil? Vähe sellest, et keegi seda mulle öelnud polnud, ammugi küsinud, kas ma jaksan nende kodu ja koera hoida. Ja lisaks pole ma ikka veel täiesti terveks saanud. Köha ja nõrkus piinavad mind juba teist kuud. Arstid on kõiksugu uuringuid teinud, mis on enam-vähem korras olnud. Ilmselt on va koroona mind taas oma kerge külastusega pikalt vinduma pannud, nagu eelmiselgi korral, kui köha kestis 2 kuud.

Nojah, aga teha polnud enam midagi. Ei saa ju armast Kevinit koertehotelli panna ja aeda ära kõrbeda lasta. Nii ma siis annan oma parima. Kas ma juba mainisin, et kui enne oli lihtsalt põud, aga temperatuurid olid talutavad, siis täpselt nende ärasõidupäeval tuli kuumalaine, nii 30 kraadi kandis. Kui vanasti oli poe aknal silt "Õlut ei ole ega tule", siis nüüd tuleb tõdeda, et vihma ei ole ega tule, vähemalt meie kandis. Õlut õnneks on.

Hea seegi, et mu elukaaslane jätkuvalt töötu on ja saab mind veidi aidata. Aga ka tema tervis pole veel korras ja ta ei jaga kõiki kastmise nippe ega tea koerajalutamise taktikat. Kuidas käituda teiste koertega kohtudes, kuidas kakat kokku korjata jne. Siiski on temast palju abi ja kuidagi me selle katsumuse üle elame.

Ma küll ütlesin tütrele, et järgmine kord puhake sel ajal, kui normaalsed inimesed, kas kevadel või sügisel. Suved on meil nüüd alati kõrbekuumusega. Või siis vähendagu otsustavalt oma lillepeenarde mahtu. Ei tundunud, et kumbki neist soovitustest viljakale pinnasele langes...

Must stsenaarium

 Tänane öö läks jälle p....e. Uinusin kell 12 ja ärkasin kell 4. Seejärel üritasin ennast uinutada läbiproovitud vahenditega, nagu alkohol ja tabletid, aga tulemusteta.

Siis mängisin peas läbi kõige mustemad stsenaariumid, et mu tütrel ongi vähk ja mu lapselaps ei tule oma deprekast välja, kas teeb enesetapu või vegeteerib niisama, suutmata minna gümnaasiumi või ammugi mitte seda lõpetada. Ilma hariduseta pole ei tööd ega elu mõtet.

Nojah, ka nii on võimalik elada. Minu jaoks on pääsetee ära kolida, näiteks Kanaaridele või Teneriifele. Kas ma seal suudan õnnelik olla, pole teada. Aga vähemalt mu tutttavad ei näe mu õnnetust. Ka tütre pere võib oma kodu maha müües kolida minu elamisse, mis on laenuvaba.

Ma loodan, et see on vaid mu halb unenägu, mitte tegelikkus.

Aga lootma peab parimat, ja samas olema valmis kõige hullemaks.

Pettumused

 Enam-vähem igal õhtul vaatan ma  telekast AK ja eriti ilmaennustust. Ja enamasti lubatakse, et paari päeva pärast riivab/läbib meid mingi madalrõhkkond ja saame vihma. Kui need paar päeva mööduvad, siis selgub, et vihma ikka ei tulnud ja lootus on paari järgneva päeva pärast.

Täna käisid üle taeva mitmed tumedad pilved ja neist tuli isegi veidi vihma, no umbes 10 tilka. Auto klaasipuhastid pidin korraks käima panema, aga sellega ka asi piirdus.

Tundub, et vihma ei ole ega tule, vähemalt mitte enne jaanipäeva. Ma olen nõus ka jaaniõhtu vihmaga, sest tuld saab teha päev enne või hiljem, aga vihma oleks hädasti vaja. Ma oma väikest aeda kastan, ja kuigi see on suur tüütus, aga põldudega on jama, saak võib ikalduda. Ja tuleoht metsades on ülisuur.

Ja pettumusi on rohkemgi. Mul pidi sel nädalavahetusel olema kursa kokkutulek. aga selgus, et see jääb ära. Sest korraldaja naases eile välisreisilt, kust ta tõi lisaks suveniiridele kaasa ka koroona. Ehk leiame uue kokkusaamise kuupäeva, aga see nädalavahetus igatahes ei toimu midagi.

Ja lisaks oli meil peredraama. Lõuna ajal tütre perele süüa viies selgus, et tütar ise töötab sel päeval kontoris. Samas selgus, et lapselaps oli koolist jälle koju jäänud ja rääkis mulle oma muredest. Kui ma need vägagi häirivad asjaolud tütrele teada andsin ja kui ta neid lapselapsega arutas, siis selgus, et mina rikkusin kõik ära. Tal oli lapsega just usalduslik suhe tekkinud, aga pärast minu poolt teada antud probleeme sulgus laps oma tuppa luku taha ja keeldus igasusugusest suhtlusest.

Sel hetkel pärast tütre etteheiteid ma otsustasin, et pole minu mure, mis mu lapselapsest saab. kas ta on lihtsalt masenduses, üritab päriselt enesetappu või ainult ähvardab sellega. Mina seda muuta ei saa, ta pole minu laps ja ma ei saa teda vägisi haiglasse ravile vedada, kuhu ta keeldub minemast.

Seejärel oli mul valik, kas juua ennast masendusest täis või minna aeda umbrohtu tõrjuma. Valisin viimase ja tarvitasin alkot alles pärast seda. Hiljem ütles tütar, et lapselaps nõustus olukorda arutama ja homme nad tulevad minu juurde, nii minu komposterit kokku panema kui lapsega koos salatit tegema. Ja siis saame kõik koos eelmise päeva olukorda lahti rääkida. Millest mul oli väga hea meel.

Jah, need, kes sulle on kõige kallimad, saavad sulle kõige rohkem haiget teha ja samas selle valu ka ära võtta.