Üksi

 Päriselt ma pole üksi, mul on perekond, sõbrannad, isegi head naabrid.

Aga mu elukaaslane Toomas on mind maha jätmas. Mitte mõne teise kenama ja noorema naise pärast, vaid päriselt lahkumas.. Ta on koomas, ja ta ajus on massiivne verejooks,  mida pole võimalik mingi opiga parandada. Insulte on kahte liiki, ühel juhul tekib veresoones tromb ja sellega saab veel midagi päästa. Teisel juhul lõhkeb veresoon ehk aneurüsm ja siis on kogu aju verega üle valatud ega suuda enam taastuda.

Nii tundub olevat ka minu mehe puhul. Ta on koomas ja on vaid päevade küsimus , millal ajutegevus täelikult lakkab ja hingamismasin seinast välja tõmmatakse.

Täna käisin temaga hüvasti jätmas. Kuna arstid ütlevad, et mingit paranemisvõimalust pole, siis tuleb selle kaotusega hakata kohanema. Vahet pole, mis surmakuupäevaks saab, aga tagasiteed enam pole.

Miks tema, kes tundus palju tublim ja tervem kui mina? Ta nägi internsiivravi palatis välja nii rahulik ja terve, nagu teeks kohe silmad lahti ja küsiks, et miks ma haiglas olen ja mis teie siin teete.

Magada tahaks

 Ja ma mõtlen magamist öösel, aga mitte püeval. Õhtul ei taha mul uni tulla ja öösel ärkan ebasobival ajal üles. olgu see kell 3 või 5.

Aga päeval tahaks ma kogu aeg magada. isegi kui ma annan pärast hommikusööki järgi kiusatusele veel korraks suigatada, kui ööuni polnud piisav, siis see ei tähenda, et ma pärast ärkamist väljapuhanud oleks. Ikka uimane ja unine. Kuni pärast lõunasööki kipub jälle tukk peale. Ei, mulle meeldib, kui uni ise,ilma tablettidetta tuleb, aga valel ajal. Ja ma kahtlustan, et süüdlane on mu uus antidepressant.

Jah, nagu räägitakse, algul lähebki asi hullemaks, aga siis peaks hakama paremaks minema.Olen nüüd 3.nädalat seda rohtu võtnuid ja kogu aeg olen nagu vati sees, uimane, teovõimetu-Perearstiga kohtun nädala pärast. kui selleks aajaks pole olukord paranenud, lobun uue rohu katsetustest. Olen lihtsalt vanamoodi masendunud ja teovõimetu, aga mitte unine.

Eesti Vabariik 106

 Kui ma ütlen, et vaatamata igasugustele kriisidele ja sõdadeale pole meie EV kunagi nii hästi elanud, saan ma ilmselt palju vastuvaäiteid..

Ma ise olen pensoionär ja mu elukaaslane on töötu.  Aga ikkagi sõime me tänasel EV aastapäeval nii ahjulõhet koos ahjukartuliga,. lisaks eeelroana erinevaid  juustusid viinamarjade, oliivide ja maasikatega. Juurde jõime Proseccot, mahla ja mullivett. Pärast lisandus kohv ja kook.

Ei, ma ei ole rikas, aga  selline pidualud on meil paljudel. Mul on lisaks EV aastapäevale sel ajal ka sünnipäev, siis ma mäletan hästi,mis ma tookord peolauale panin. Kartulisalat, kotletid ja endatehtud letso ja sissetehtud kurgid. Aga  pidu sai peetud, kuigi asjaolusid raskendas Tartu Maraton,mis alati toimus justsamal nädalavahetusel, kui mu sünnipäev. Ehk nagu kogu  vorsti-ja viireriressurss oli suunatud, teadagi kuhu ja mul oli oma kartulisalatisse vajaminema vorsti hankmine keeruline-

Peetud me need mu sünnipäevad said, ja lõbus oli ikkagi. Aga pean tõdema, et nii hästi, kui me praegu, pole me kunagi elanud.

Me sööme keset talve viinamarju, maasikaid, kooke ja toorsalateid, milles me 30 aastat tagasi poleks undki näinud.

Ja ikka vingume, et meie valistus teeb kõike valesti. Muidugi, eks ikka saaks paremi alati teha . Aga no common... Millal meil enne  parem elu või kindlam kaitsevõime oleks olnud?

Aasta 2024,jaanuar

 Jah, mulle tundub ka, nagu Ritsikule, et selles pikas ja masendavas kuus oli 154 päeva. Aga nüüd on ta lõpuks läbi. Mitte et ma arvaks , et veebruar kiiremini kulgeks või rõõmsam oleks. Kuigi ma olen igal aastal oma sünnipäeva õhtul täheldanud, et veebruarivalgus akna taga on ilus ja lootusrikas. Aga sinna on veel aega.

Hetkel on kõik ikka masendav, nagu kahel viimasel aastal. 1. veebruaril tuli teade mu kursakaaslase ja sõbranna surmast. Ta läks halva enesetundega detsembri keskel arsti juurde ja suri poolteise kuu pärast. Võib-olla, kui ta oleks hoolsam olnud arstide külastamises, oleks ta verevähk varem avastatud ja oleks midagi veel teha saanud.

Igatahes pani see fakt mõtlema omaenda surelikkusele. Ja selle valguses küsisin oma eks-mehelt, et kuhu ta tahab, et tema tuhk maha sängitataks. Kas sünnipaiga kalmistule, kus eriti ruumi pole ja kuhu ta tütar üldiselt ei jõua, või ta praeguse naise ema kõrvale hauaplatsile, kuhu tütar käima ei hakka, või siis meie Tallinna hauaplatsile, kuhu veel kedagi maetud pole ja mille saime seetõttu, et mu elukaaslane jagas oma suure platsi pooleks ja vormistas teise poole mu tütre nimele. Te ikka teate, et hauaplatsi saamine väärikal surnuaial pole lihtne. Mees lubas mõtelda.

Ega minugi mõtted hauaplatsi osas enam väga abstraktsed pole. Mu hea perearst soovitas günekoloogi juures kontrollis käia. Kuna mul kaebusi polnud, siis pole ma seal oma 10 aastat käinud.Aga nüüd, seoses soovituse ja mõningate ebatavaliste survete tekke tõttu alakõhu piirkonnas,võtsin selle käigu ette. Ja kuigi olin kindel, et lahkun sealt kinnitusega, et kõik on korras, nii see ei läinud. Paraku suunati mind edasistele uuringutele. Kas on tegu vähiga, kas tuleb operatsioon, saan teada aprillis, kui lähen haiglasse, kus tehakse hüsteroskoopia ehk proovitüki võtmine emakast. Seda protseduuri nimetatakse samuti operatsiooniks ja see toimub üldnarkoosi all.

Kas ma kardan? Muidugi. Aga mis tulema peab, see tuleb. Ja nagu räägitakse,see vähivorm areneb aeglaselt. Niiet elame-näeme. Täna rääkisin oma sõbraga, kes on sama asja üle elanud, ellu jäänud juba üle 20 aasta, niiet hoian positiivset suhtumist. Esmaspäeval on mul pereaarsti aeg, eks küsin ka tema ekspertarvamust, et ega aprillini ootamine liiga ohtlik pole antud diagnoosiga.

Muudatused

 See, et mulle muudatused ei meeldi, on juba ammuteatud tõsiasi. Eriti, mis puudutab tehnilisi vidinaid.

No nagu minu uue auto puhul. EI ole enam CD-plaadi mängijat. Ma alati valisin pikema sõidu jaoks oma CD-kogust sobiva komplekti ja sõit läks palju kiiremini. Nojah, ilmselt saab need CD laulud kirjutada mälupulgale ja siis kuulata. Esiteks, see tegevus nõuab lisaaega ja teiseks, ma ei tea, kuidas/kas ma saan soovi korral ühe plaadi või artisti pealt teise peale ümber lülituda. Kolmandaks, on mu autol USB pesa teistsuguse, väiksema mõõduga kui minu mälupulga ots. Jah, ostsin ülemineku jubina, aga no milleks küll peab vana täiesti ära kaotama. Seda enam, et autos on 2 USB pesa. No üks võiks olla väiksem ja teine vanamoodi. Ja neljandaks, mu praegusel vanal läpakal veel on CD auk, aga uutel enam pole. Vana läpakas hädaldab juba kogu aeg, et Windows7 ei sobi ega ole turvaline. Aga ma ei usu, et see üsna eakas läpakas suudaks Windows10 jooksutada, kui isegi see peale lasta panna.

Üleüldse tundub, et CD mängimine tuleb ära unustada. Proovisin oma läpakat sobiva HDMI juhtmega telekaga ühendada, et saaksin CD kuulata oma teleka soundbariga. Ei ühildunud, kuigi elukaaslase samuti üsna vana läpakas suutis küll nii pildifaili kui CD signaali saata telekasse. No milles küll asi on?

Mul on suhteliselt uus CD-mängija, aga sellel on väljundiks ainult need vanamoodsad pulgad ja uuematel masinatel jälle selliseid sisendeid pole. Ei tea, kas on saada mingit ülemineku jublakat pulkade pealt HDMI sisendisse?

Esialgu mängib see CD- mängija vaid mu ürgvana raadiokombaini küljes. Aga selle heli pole enam suurem asi.

Kui rääkisin naabrimehele oma plaanist uut läpakat osta, siis ta pakkus välja, et võib mulle mõne kasutatud, aga päris kobeda arvuti leida. Ma siis mõtlesin, et uus on ikka parem, aga nüüd tundub, et tulebki leida selline kasutatud arvuti, millel on CD auk ja Windows10 ja mis ühildub mu teleka soundbariga.

On kellelgi veel soovitusi, kuidas ma oma CD kollektsiooni ikka edasi kuulata saaks? Tütar ütleb, et Spotifys või Youtubes on kõik olemas. Aga vat ei ole kõike ja ma tahan OMA plaate kuulata. Mu muusikakeskusel on CD mängija rikkis ja kardan, et tänapäeval keegi neid enam ei parandagi. Uut osta ei taha, sest sellega ühildub mu vinüülplaadi mängija. Uuega aga ei pruugi see enam sobida.

Kes kardab hambaarsti?

 Põhimõtteliselt, ma ei karda, aga sinna minekut lükkan edasi nii kaua, kui vähegi võimalik. Ei mingit regulaarset kontrolli või probleemide ennetamist. Või võtan käigu ette siis, kui see on majanduslikult kasulik.

Mul hakkas just läbi saama 2-aastane garantiiaeg, kui mulle tehti sild. Paraku tundub, et see natuke loksub. Proteesiarstile, kes selle paigaldas, aega enam ei saanud. Võtsin siis aja samast kliinikust teisele arstile, et ta vaataks üle , kas on probleem proteesiga, või mitte. Lisaks tahtsin ma oma kahte esihammast jälle uuesti  juurekontsiku peale üles ehitada, kuna mu eelmine arst seda soovitas. Nende sisse hakkasid juba tulema lõhed ja muud kulumise  märgid.

Lisaks mul oli peenike plaan teha üks hammas vanal aastal ja teine uuel aastal, et kasutada ära 2 aasta haigekassa hüvitis. Aga kuna kummalgi mu eelmistest hambaarstidest polnud vanal aastal enam aega, siis läksin uue arsti juurde, kes tegeles nii proteeside kui tavalise hambaraviga.

No kõigepealt ma põdesin muidugi varast vastuvõtuaega, et kas ma olen selleks ajaks väljamaganud. Ja kas olen võimeline autoga sõitma jne. Lisaks helistasin eelmisel õhtul tütrele jõuluettevalmistuste teemal ja küsisin, kuidas lastel läheb. Mida ma poleks pidanud tegema. Sest midagi head sealt kuulda ma ei saanud. Seega oli selge, et sellise ärevusega, mis mul nendest uudistest tekkis, ma magama ei suuda jääda ilma alkoholita, nagu plaan oli. Siiski suutsin kogusega piiri pidada, et mitte riskida variandiga, et minna hommikul hambaarsti juurde lõhnadega.

Ärkasin hommikul normaalsel ajal, olles maganud 7-8 tundi. Super! Ka alkomeetril polnud mulle etteheiteid. Sõitsin siis autoga Sikupilli keskusesse, kust edasi kulgesin bussi ja trammiga. Kesklinnas ma autoga ei sõida.

Hambaarsti juures läks kõik hoopis teisiti, kui olin oodanud. Ta ütles, et esihammaste taastamise asemel valguskõvastuvate materjalidega, mida ma 2 korda olin teinud, oleks mõistlikum panna kroonid. No mis loomulikult on kallimad. Aga arst, kes teeb nii proteese, kui tavalist hambaravi, vaatab asja laiemas plaanis. Ja seda mulle varem polnud soovitatud. 

Selleks, et seda visiiti mitte asjata  raisku lasta minna, tegi ta mulle 4 hamba hambakivi eelmalduse ja lihvis mu kasvatatud esihambaid nii, et need nägid palju paremad välja, kui enne. Selle hambaarsti ma võtan. Iseküsimus on, mitu krooni ma järgmisel aastal teen, kas 2, 4 või 6, nagu ta sovitas. Nüüd ei teagi, kas kasutan jaanuaris oma vana arsti juurde kinni pandud aja ära ja küsin, mis tema arvab sellest plaanist. Või otsustan ise, kuidas toimida. Kõige lihtsam on muidugi üldse mitte midagi teha.

Ahjaa, see hirm, et linnas kõnniteed on konarlikud või libedad, ei pidanud paika. Kuna mu hambaarst asus linnnavalitsusest 200 meetri kaugusel, olid seal kõnniteed puhtad ja ideaalses korras.

2023

 Aasta pole küll veel läbi, aga miks mitte teha väike tagasivaade. Kui midagi uut ja huvitavat lisandub, saab ju juurde kirjutada.

Ilm on muidugi hukas. Talv oli kuu aega enne tegelikku talve algust ja nüüd, kui kalendri järgi talv algama peaks, on väljas täielik märtsisula, aias lainetavad veeloigud, kõnniteed on klaaslibedad. Ainus erinevus märtsist on, et väljas on kogu aeg pime.

See oli minu jaoks väga raske aasta. Hädasid ja õnnetusi tuli uksest ja aknast, nii tütre pere tervisemured, mu elukaaslase 2 operatsiooni ja endal ilmnesid ka igatsugu uued hädad. Mu hommikune tabletivõtmine täienes 3 uue rohuga ja õhtune 1 uue tabletiga. Hea uudis on ehk see, et mõni häda, nagu seedimisprobleemid ja maovalud andsid järele. Ja ka see rahustas, et sai ära uuritud, et neid ei põhjustanud mitte mingi sõraline. Ilmselt oli üks tegur tohutu stress, mis muidugi praegusekski lõppenud pole. Hakkasin ka võtma AD, kuigi pole kindel, kas need mu olemist parandavad. Aga ilmselt oleks ilma nendeta asi veel hullem. Nüüd ma suudan ikka aeg-ajalt midagi ette võtta, kuhugi minna ja vajalikud toimetused ära teha. Ja mu uni pole küll eriti hea, aga vähemalt näitab mu aktiivsusmonitor, et sügavat und on viimasel ajal umbes 20%. See annab parema väljapuhkamise tunde. Vahepeal praktiliselt polnudki sügavat und.

Olen sel aastal 3 korda kukkunud. Ei teagi, miks, enamasti poolunes unerohu mõju all ringi kooserdades. Ja kuna põlv teeb mu liikumise kohmakaks, siis pole palju vaja, et jalg millegi taha kinni jääks. Aga positiivne on see, et kuigi sain päris korraliku sinika, siis ükski luu pole murdunud. Ilmselt tänu sellele, et joon väga palju piima ;) Mu ämm, kes on samuti kukkunud, murdis esimesel korral käeluu ja teisel korral sai mõra kaelalülisse. Mul on ünneks paremini läinud-

Virisemine on kasutu ja seetõttu meenutangi neid hetki, mil oli hea ja huvitav. Muidugi tähendas see enese sundimist, aga kui kodunt välja sain, läks päris kenasti. Suutsin täitsa võõraste inimestega suhelda nii ämma juubelil kui mehe sõbra juubelil. Seal sai isegi tantsitud, mida ammu pole juhtunud. Käisime Bonnie Tyleri kontserdil, kus mu selg ja jalad said kõvasti vatti, aga kokkuvõttes oli väga tore. Lisaks said ära peetud kõik perekondlikud tähtpäevad ja mõnikord isegi saime kokku tütre perega niisama. Nagu näiteks eelmisel nädalal selleks, et tähistada mu uut autot. Kuigi sellega seotud toimetused väsitasid mind hullupööra, aga praegu olen juba taastunud ja rahul oma valikuga. Igati armas ja tubli auto. Kuigi algul nutsin natuke oma vana autokest taga, aga nüüd olen harjunud.

Autosõit ja tähistamine olid küll raskesti ühildatavad asjad, kuna alkohol kuulus menüüsse. Aga saime ka selle probleemi minu jaoks väga hästi lahendatud. Kõigepealt sõitsin oma autoga tütre juurde, kus siis väimees sellega lapse ratsutama viis ja sai nii oma proovisõidu tehtud. Kuna ta pidi 2 tunni pärast lapsele nagunii järgi minema, siis lahendasime me tütrega selle ajaga 2 Proseccot ära ja seejärel viis väimees mu koju. Minu auto jäi nende poole ja järgmisel päeval tõi tütar selle mulle ära, väimees omakorda viis tema koju. Vahepeal oli kaalumisel minu jalgsi koju tulek ja järgmine päev bussiga autole järgi minek, aga selline lahendus oli super.

Selle aasta algul suri mu vend. Kuigi surm pole kunagi meeldiv sündmus, aga sain distantsilt matuste ja urni maha matmise organiseerimisega hästi hakkama. See sisaldas suhtlust venna eks-naise ja poegadega, kellega meil just eriti lähedased suhted pole, aga seegi kulges ladusalt. Lisaks veetsin sellega seotud kena jaaniõhtu oma kunagises kodukohas, kus kohtasin väga armast inimest. Mul on praeguse ilma tõttu hea meel, et ma enam ei pea venna hakkamasaamise pärast muretsema. Kui teed on lummetuisanud, elektrit pole ja ta ei saaks endaga enam hakkama. Need mured on nii tema kui minu jaoks lõppenud.

Reis Tenerifele oli just äsja, ja sellest olen rääkinud. Siiski pean eraldi esile tõstma meie saare ringreisi Maarikaga. Maarika oli ammusel ajal mu kolleeg ja andsin talle teada, et tulen ja tahan temaga ringreisile tulla. Ütlesin talle küll oma hotelli ja reisi kuupäevad, siiski jäi täpsustamata, millal ja kuidas see ringreis täpselt toimuks. Kui saabusime Novatoursi otselennuga Tenerifele, siis reiskorraldaja jagas meile bussis hotelli sõidu ajal ekskursioonide kava, kus oli sees saaretuur Maarikaga. Ainult et see toimus juba järgmisel päeval ja vabu kohti väikeses bussis oli vaid 6. Pidime kiiresti otsustama, kas proovida kohad kinni panna või loota, et Maarika teeb meile eraldi tuuri. Kuna reisikorraldaja tuli maha meie hotellis ja saigi meid  ekskursioonile vormistatud. Mis oli õige valik. Sest selgus, et Maarikal oli terve nädal tihe graafik ja võib-olla polekski tal meie jaoks aega jäänud. Lisaks Novatoursile tegi ta ka teistele reisfirmadele giiditööd, lisaks individuaalreisid.

Kuigi reisikorraldaja soovitas õhtul käia ja otsida üles koht, kus meid peale võetakse, ei jaksanud me seda teha. Lootsime, et leiame ka hommikul õige koha üles tema juhendite järgi. Nii lihtne see siiski polnud. Kui ta ütles, et esimeselt ringteelt tuleb paremale pöörata, siis nende ringtee oli kolmnurga kujuline. Hea, et me küsisime kohalikelt, kuidas õige hotelli juurde pääseb. Ega nemadki teadnud, aga nende Google Mapsi abiga saime juhatust. Jäime küll veidi hiljaks, aga nagu reisikorraldaja ütles, Maarika ei jäta kedagi maha. Nii ka läks, lisaks oli ta meile broneerinud kohad esiritta. Mis tähendas seda, et saime nii temaga vestelda, kui ka mägiteel sõites totaalse adrenaliinilaksu. Eriti Masca külla sõites, kus tee oli ainult üherealine, aga vastu tuli alailma teisi autosid, nende hulgas kogenematuid juhte rendiautoga. Aeg-ajalt pidi meie bussijuht pidama bussi kinni ja minema neid juhendama, kuidas me üksteisest mööda pääseme. Üks pidi sõitma natuke teelt kõrvale kraavi ja teine tõmbama oma sõiduki kuristiku servale. Kuna tee kulges serpentiinina mööda mäekülge nii, et alailma tuli teha 180-kraadine kurv, kus polnud näha , kas keegi vastu tuleb. Selleks andis juht enne kurvi signaali. Meie bussijuht oli muidugi tõeline proff, aga hirm oli ikkagi. Aga see oli ilmselt selle ekskursiooni üks tõmbenumbreid. Sellega võrreldes sõit mägisel maanteel, kus 2 sõidurida, oli lausa puhkus. Kuigi ka see tee keerutas mäekülge pidi edasi-tagasi.

Mis aga selle ringreisi eriti huvitavaks tegi, oli see, kuidas Maarika rääkis nii Teneriife ajaloost, põlisrahvastest ja Hispaanlaste vallutussõdadest, samuti sellest, mida saarel üritati kasvatada enne, kui selle põhisissetulekuks sai turism. Lisaks rääkis ta tänapäeva elust, haridusest, maksudest ja kõigest muust. Nii head giidi pole ma pärast Itaalia Ulvet kohanudki. Soovitan soojalt, kui satute Tenerifele.

Ees ootavad jõulud ja aastavahetus. Stressan neid juba ette, aga küll ma hakkama saan. Vähemalt ütlesin ära, et elukaaslase ema ja poja jõululõunatele ma ei tule. Nagunii pean tegema oma pere jõulusööke ega võta ette rohkem, kui kanda jõuan. Täna pidin koristama elamist, aga selle asemel asusin hoopis blogima. Küll jõuab, jõuluni veel mitu päeva.

Egas midagi, loodame, et uus aasta tuleb parem. Lõpeks see sõda ja meie kõigi tervisemured saaksid leevendust. Ilusaid jõule kõigile ja ehk kohtume taas uuel aastal!