Viimane suvine nädal

 Kuidas seda kasutada? Võib-olla polegi veel viimane soe aeg ja saab veel plaani pidada. Igatahes, kui eelmisel laupäeval Telia mulle sõnumi saatis, et kella 9 ja 1 vahel õhtul tuleb äike, siis muigasin. No mis äike septembris. Aga tuli, ja kuigi see polnud meie kandis väga kõva, tõmbasin tõesti kõik ruuterid ja telekad seinast välja.

Ja nüüd see suvi ikka jätkub, kuigi vahepeal pühapäeval oli õudne padukas, niiet kõik ujus.

Aga mis selle ilusa ilmaga siis teha. Minna külla või kutsuda kedagi enda juurde grillima? Kaalusin varianti peikaga ühendust võtta ja midagi orgunnida, aga jätsin sell mõtte sinnapaika. Kui tal pole ettepanekuid midagi koos teha, siis mina ka peale käima ei hakka. Eks tal on ilusa ilmaga tööplaan paigas. Palusin Eksil oma pikemate puude oksi lõikuda ja viisin need siis jäätmejaama.

Edasi on kõik võimalused avatud. Kas teha veel okste lõikumistöid, pesta aknaid, hävitada umbrohtu, niita muru või tõesti kutsuda kedagi külla? Hetkel pole veel otsustanud, aga aega pidi olema nädala lõpuni,kui sügis algab. Elame hetkes ja vaatame, mis homne toob.

Järgneb: Esmaspäeval oligi super ilm, mida kasutasin... mittemidagitegemiseks. Oli meeldiv.

Suvine september

 Kalendri järgi ongi suvi, aga tegelikult on september ikka olnud rohkem sügise nägu. Sel aastal aga on ilm  nagu juulis, päeval krutib temperatuuri 25 kanti päikese käes ja kuna aeg-ajalt antakse ka vihma, siis kõik lokkab. Eriti muidugi muru, mida peab tihedalt niitma. Sügist meenutab vaid see, et öösel on siiski jahe ja hommikul ei taha kaste lõunakski ära kuivada. Seetõttu peab muru niitmisega ootama õiget aega. Ja siiski on see nagu silo, nätske ja paks. Kuna mul pole kogujaga niiduk, pean pärast riisuma. Muruniitmisest räägingi nii palju seetõttu, et tüütu ja ei tahaks enam. Aga muidu olen ilmaga väga rahul.

Aed õitseb, nagu suvele kombeks. Üks floks, mis muidu esimesena õitsema läks ja siis ka esimesena ära närtsis, tegi võimsa taastulemise. Kui teistel floksidel tuli hahkhallitus kallale, siis see sort ei haigestunud. 

Hortensiatega sama lugu. Kui teised põõsad muutusid määrdunudpunasteks, siis üks sort Phantom säilitas oma kauni õhetavroosa jume.

Siilkübarad õitsevad pikalt, ja kollane päevakübar on üldse väsimatu õitseja olnud kogu suve.

Ka lõvilõuad tegid uue tulemise. Kuna mul oli sel aastal saanud kogemata nii ilus kirju rida,kus erinevad värvid vaheldusid, siis otsustasin teha nii, nagu tütar, et lasta neil seemned valmida ja ise külvata. Seetõttu ei lõiganud ma pärast esimest õitsemist rootsikuid ära, nagu tavaliselt ja talusin neid õiteta varsi. Aga nüüd algas uus õitsemine, rikkalikum isegi kui esimene.

Maasikate korduvviljelev sort annab iga päev midagi suhu pista.

Roosid alustavad oma teist ringi. Tulipunane Kordes Brilliant ja valge Aspirin.

Hiidpäevalill avas oma esimese õie, kui teised juba enam-vähem läbi on saanud. Tal on igas lehekaenlas mitu õienuppu, niiet õisi jagub kuni öökülmadeni. Palju suuri lehti altpoolt võtsin ära, sest need varjasid roose.

Viimane, kollane päevaliilia näitab oma särava päikese värvi hiiglasuuri õisi veel mitmetel päevadel. See sort hakkas hiljem õitsema kui teised, aga kuna tal oli palju õievarsi, siis jätkub õisi veel tükiks ajaks.

Muidugi õitsevad ka tavapärased sügislilled nagu sügisaster ja helmikpööris koos roosa maraniga. Ainult gladioole mul sel sügisel pole, paar õit, mis tulid, olid nirud, teised varred kuivasid üldse ära.

Ilmad on imeilusad ja neid tahaks kuidagi veel ära kasutada. Laupäeval tähistasime tütre juures grillimisega nii kooli algust kui vanavanemate päeva. Kuna järve ujuma minekuks on siiski vesi jahedavõitu, siis pühapäeval otsustasin siseujulasse minna ja oma kilomeetri ära ujuda. Graafik on mul selline, et 500 m ujun, siis käin saunas ja seejärel ujun teise 500m. Kuna mu põlv enam kõndida palju ei võimalda, siis ujumine on selline sportimise viis, mis liiga ei tee. Kuigi see mulle ju meeldib, aga pean tunnistama,et see oli esimene kord sel aastal pärast Toomase surma. Muidu käisime ikka kahekesi, aga üksi oli raske ennast sundida ujulasse minema. Nüüd on algus tehtud ja loodan, et see saab mu igapühapäevaseks rutiiniks, nagu see varem oli,

Ilusatest ilmadest veel niipalju, et ka sel nädalal on neid veel tulemas ja nii pidasin plaani, et võiks kuhugi koos peikaga minna. Kuna ma teadsin, et tal on üks maja remontimise projekt pooleli, siis ootasin pühapäevaõhtuni, et küsida, kaugel ta oma töödega on ja kas tal ka minu jaoks aega on. Vastus oli ootuspärane, et töö alles pooleli ja enne aega pole, kui ettevalmistatud lauad on oma kohale maja katusealusele naelutatud.

 Ütlesin, et võtku kedagi appi, siis läheb kiiremini. Tema vastu, et pole sellist inimest, keda kutsuda ja ilusad ilmad tuleb ära kasutada, et töö tehtud saaks. Selge, ei maksa unistada, et ilusa ilmaga minuga aega veeta saaks. Ütlesin siis, et eks me või ju ka halva ilmaga koos kuhugi minna. Et kui mina tulen tema linna teatrisse, kas võtan talle ka pileti või ei söanda ta avalikus kohas minuga ennast näidata. Eks jutud või jõuda tema eks-naiseni ja ega mina ei tea, kui lõplik nende lahkuminek on. Sellele küsimusele ma vastust pole saanud. Kõnekas vaikus...

20.august

 Taasiseseisvuspäeva tähistamiseks olid meil kenad plaanid olemas. Pidime päeval tütre juures grillima, siis õunamoosi jaoks koos õunu puhastama ja õhtul pidi mu peika tulema minu juurest läbi, enne kui ta oma kursakokkutulekult koju suundub. Tõotas tulla tore päev, ilm ka toetas.

 Aga kõik ei läinud nii, nagu planeerisime.Mu väiksemal lapselapsel oli öö läbi kõht valutanud ja ta oksendas ka. Seega läks väimees temaga EMO-sse ja grillimine jäi ära. Kuna vereproov põletikku ei näidanud, siis tehti veel mingeid uuringuid, ilmselt ultraheli. Midagi ei leitud ja laps saadeti õhtul koju. Valu oli ka veidi järgi andnud ja arvasime, et ilmselt oli kõhugripp. Järgmisel hommikul aga algas valu uuesti ja laps kukkus kokku. Kiirabi viis ta haiglasse ja selgus, et pimesool oli juba lõhkenud. No kuidas küll eelmisel päeval sellest mingeid märke ei leitud või miks teda ööseks haiglasse jälgimisele ei jäetud, et hommikul uus vereproov teha. Oleksid ei muuda midagi, aga lapse seisund on praegu väga halb. Kõhuõõnde on pandud dreen, et sealt seda sodi välja saada, põletikunäidud on laes ja laps on nii nõrk, et ainult magab. 

Ma lihtsalt ei tea, miks meil ei lasta natukenegi rahus või õnnelik olla. Mingid uued haigused või mured peavad kogu aeg lisanduma. Ma tundsin lausa süümekaid, et olin koos peikaga õnnelik, kui tähistasime mõnusalt pidupäeva. Arvasin, et lapsega on kõik korras. Mitte et ma midagi teha oleks saanud. Nüüd jääb üle loota, et ta ikka lõpuks terveks saaks, aga see võib palju aega võtta. Täna oli ta vähemalt jõudnud voodist korra üles tulla ja ise WC-s käia. Aga ta ütles, et pea hakkas ringi käima. Pole ime, kui ta ei söö midagi ja selge see, et jõudu pole. Vähemalt ei visatud teda kiirkorras haiglast välja ja ta on jälgimise all. Tilgutitega saab anda talle nii toiduaineid, vedelikku , antibiootikume kui valuvaigisteid

Kolm on kohtuseadus

 Sel suvel olen ennast ületanud. Olen osalenud lausa kolmel suveüritusel ja seda viimase kuu jooksul. 21.juulil käisin Marko Matvere kontserdil Kurna pargis, siis 25.07 sõitsin Eisma sadamasse vaatama etendust "Naisteranna needus" ja 11.augustil käisin Rae külaplatsil kuulamas Jaagup Kreemi ja Taavi Langi. Lisaks veel osalesin eelmisel päeval oma sõbrannade traditsioonilisel suvisel kokkusaamisel. Ja 3.august oli samuti suhtlemise päev. Käisime sõbrannaga Toomase haual, seejärel meie küla laadal ja lõpuks koos restoranis söömas. Mõne teise inimese jaoks on see tavaline suvine meelelahutuste kava, aga minusuguse asotsiaalse tüübi jaoks oli see tõeline eneseületus. Tegelikult ega ma ennast väga palju sundima ei pidanudki, ja kuigi need emotsioonid mind veidi väsitasid, aga oli tore.

Kontserdid olid mõnusad, ehe esitus on ikka midagi muud,kui telekast vaadata. Ilmaga vedas ka, 11.augustiks lubas küll vihma ja üsna sünged pilved olid taevas, aga vihmast siiski pääsesime. Olin just loobumas, sest esiteks ei viitsi, teiseks vihmahirm ja kolmandaks arvasin, et kahe mehe esitus pole ikka see, mis päris Terminaator.

Tegelikult oli väga vinge kontsert. Mindud sain tänu sellele, et olin eelnevalt palunud oma naabrimeest, et võtku mind oma auto peale, kui ta ise läheb. Tundus, et ta oli selle unustanud ja ohkasin kergendatult. Siis aga jõudis ta koju ja helistas, et 5 minuti pärast on start. Ei jäänudki muud üle, kui soojad riided selga, vihmakeep kotti ja minek. Kuidas ma ütlen, et mina ei tulegi, kui ise selle käru üles ajasin.

Suvelavastus "Naisteranna needus" Eisma paadikuuris oli samuti hea. Avastasin, et see on esimest korda üldse mul suvelavastust vaadata. Mul on nende suhtes eelarvamus, et nad on sellised lihtsakoelised, teiseks etendatakse neid kusagil võsa vahel või muidu lageda taeva all,kus sõltud ilmast. Lisaks asuvad need mängupaigad kaugel, parkimine on keeruline jne. Nii ma olengi loobunud. Seekord pakkus Tiitreisid etendusele viimist-toomist bussiga ja mängisid head näitlejad. Nii ma selle asja ette võtsingi. Üks väike põhjus oli veel, aga sellest hiljem.

Kogu mu sotsiaalse elu aktiviseerumise võti võib peituda mu peikas. Tagavarapeikaks ma teda enam ei nimeta, sest ülendasin ta reservist tegevteenistusse ehk otsustasin ta endale lõpuks külla kutsuda. Mõeldes, et mis mul ikka kaotada on. Selles osas ma veidi eksisin. Nagu sa ennast veidigi suhtelaadse asjaga seod, käib sellega kaasas oht haiget saada või kaotada hingerahu. Meie esimene kohtumine kulges konarlikult, käisime koos Matvere kontserdil, aga tundus, et see talle ei meeldinud. Ütles, et ei mäletagi, kuna viimati mingil kontserdil käis. Selge, temast ei saa minu kaaslast ürituste külastamisel, nagu Toomas alati oli olnud. Olin pisut pettunud. Teatrisse läksin väikese tagamõttega, et kuna see toimub tema kodu lähedal, äkki kutsub mind pärast etendust külla. Seda ei juhtunud. Ja kui ta terve nädala enam minuga ühendust ei võtnud, siis otsustasin, et teen temaga lõpu. Ei ole mulle vaja seda pidevat telefoni passimist, et ega äkki pole sõnumit tulnud. Ilmselt ma ei meeldinud talle ja ta ei võtagi minuga enam ühendust. Oli mulle seda jama vaja...

Aga esmaspäeva hommikul ta helistas mulle ja ma ei leidnudki sobivat hetke öelda, et meil on kõik läbi. Siiski sain öeldud, et miks sa mind nii kauaks unustusse jätsid. Tema vastu, et palju tegemist oli, keldrist vaja vett välja pumbata, muru niita jne. Seda teemat arendasime veel edasi nii, et ütlesin, et saan aru, et kui tal praegu pole aega minuga suhelda, paneme siis kogu selle asja pausile või lõpetame ära. Selle peale ütles ta, eks sa ise tead,mida sa tahad või mida sa ei taha. No siis võtsin julguse kokku ja ütlesin, missugustel tingimustel olen nõus jätkama. Tundus, et see pani teda mõtlema ja ta ikkagi tahab minuga edasi suhelda. Pakkus ennast lausa uuesti külla ja mina andsin talle selle võimaluse. Kuna olin saanud välja öeldud,mida ma temalt ootan, siis oli see teine kohtumine palju pingevabam. Nagu paljud on öelnud, suhte rikkumise üks põhjus on eeldamine. Et teine tahab või mõtleb nii või naa. Me keegi pole mõttelugejad, ei mehed ega naised. Targem on asjad välja öelda ja vaadata,kuidas teine reageerib.

Mu sõbranna ütles väga targalt, et lõpeta tema võrdlemine Toomasega. Ta on hoopis teistsugune inimene. Mis on tõsi ja temalt ei maksa oodata, et ta oleks Toomase kloon. Kui teda ei huvita etendused või kontserdid, siis olgu. Võib-olla saab teda tasapisi  ümber harjutada. Ja kui ei, siis mu üksindust aitab ta ikkagi leevendada. Ütlesin endamisi, et ehk saab temast mu antidepressant ja ma ei peagi hakkama tablette võtma, et elu rõõmsam paistaks. Elame-näeme...

Ilmast

 Pean ütlema, et olen praeguse ilmaga rahul. Aeg-ajalt sajab vihma, mis tähendab, et eriti kastma ei pea. Ja siis paistab jälle päike, mis teeb tuju heaks. Ei ole liiga kuum, kena 20-24 kraadi.

Mu lemmikud, karikakrad õitsevad sel aastal rikkalikult. Istun terrassil ja imetlen neid. Päevaliiiliad ja liiliad teevad ka oma esimesi õisi, ootan kannatamatult, missugused mu eelmisel sügisel ostetud sibulad on. No muidugi ei pea nad esimesel aastal õitsema, nagu mu martagonliiliad tegid. Vaatasin kevadel neid mitte-liilia lehti ja mõtlesin, et mis umbrohi see on. Aga aga kui õitsema hakkasid, olid imeilusad. Tegin lapselapse lõpetamise puhuks neist isegi kimbu. Ostnud olin ma need sibulad Fairy Morning 2 aastat tagasi, ja alles nüüd näitasid esimesi õisi.

Niiet on, mida oodata.

Minu maaklerid

 Tegelikult olen ma enamuse kinnusvaraga seotud tehingutest teinud ilma maakleri abita. Aga kahe korteri ostu puhul erinevatel aegadel suhtlesin maakleriga, sest müüja oli nii korraldanud. Ja sain väga meeldiva teeninduse osaliseks.

Kõigepealt tahtsin pärast lahutust ja maja müümist osta endale korteri, kus elada Tartus olles. Enamuse ajast kavatsesin küll Tallinnas tütre ja lastelaste juures veeta. Otsustasin, et kui satub ette korter, mis mulle meeldib soodsa hinnaga, siis ostan. Kui ei, siis vaatab kunagi hiljem, mis mu koduks saab. Leidsingi ühe kena korteri Tähe tänaval, aga hind oli liiga kallis. Küsisin maaklerilt, kas alla kaubelda ka saaks, aga ta ütles, et omanik ei kavatse odavamalt müüa. Igaks juhuks lisasin, et mul on raha kohe olemas, kui omanik siiski ümber mõtleb. Ja minu õnneks oligi omanik leidnud endale sobiva maja, mida ta osta tahtis ja talle kulus korteri müügist saadav raha kohe ära. Nii nõustus ta minu pakutud hinnaga ja tegime tehingu ära. Eks maakleri veenmisoskus oli ka abiks. See toimus 9 aastat tagasi, aga maakler saatis mulle ikka jätkuvalt sünnipäevaks õnnesoovi. Ma muigasin, et asjatu vaev, ma nagunii enam tema teeneid ei kasuta. Kui hakkasin korterit välja üürima, panin ise kuulutuse üles ja koostasin lepingu. Nii kestis see 5 aastat, kuni müüsin selle korteri ära eksmehele. Ja kui tema hakkas seda korterit välja üürima, tahtis ta seda teha maakleri abiga. Kuna tänu õnnesoovidele oli mul selle maakleri kontakt alles, siis soovitasingi teda. Nüüdseks on mitu üürnikku vahetunud, aga uue leidmisel kasutab mu eks ikka sama maaklerit. Niiet see müüginipp, et saata sünnipäevaõnnitlusi, tasus lõpuks siiski ära.

Teise maakleriga tutvusin siis, kui otsisin juba Tallinnas korterit, mida tahtsin oma firmale väljaüürimise eesmärgil osta. Leidsingi sobiva ja kasutasin seejärel ka üürniku leidmiseks sama maakleri teenuseid. Ta oli väga usaldusväärne ja uuris kandidaadi tausta ja nii leidiski mulle väga toreda üürniku. Ma olin nende puuküürnike lugudest üsna ärahirmutatud ja tundsin kindlamalt, kui keegi aitab mind selles osas. Edasi ma tema teeneid enam ei kasutanud, sest kui see üürnik lahkus, kolis mu elukaaslane mu korterisse ja tema korteri andsin üürile ukrainlastele.

Nüüd pärast elukaaslase surma jõudsin (lõpuks ometi! ) oma korteri tühjendamise, remondi ja koristamisega ühele poole ja oli aeg hakata üürniku leidmisega tegelema. Otsustasin, et seegi kord annan selle töö tuttava maakleri kätte. Võtsin temaga ühendust, aga selgus, et ta enam eriti sellega ei tegele. On hakanud hoopis kinnisvaraarendajaks. Siiski ta mäletas mind ja ütles, et vanadele klientidele ta ikkagi tuleb vastu ja aitab. Loodame parimat, kuigi üürituru seis on keeruline. Palju kortereid on turul, nii müük kui üürniku leidmine võtavad palju aega. Ja hinnad on langenud. Otsustasin siiski üürimise kasuks, sest müük on veelgi tülikam. Nagunii tuleks teine, kuigi ehk uuem korter asemele osta. Ja kõik algaks otsast peale, nii kolimine, remont kui üürilise leidmine. Ma ei jaksa seda uuesti läbi teha.

Minu tagavarapeigmees

 Ma tegelikult ei teagi,kuidas teda nimetada. Ma kohtusin tutvusmisportaali kaudu temaga kolm korda. See oli enne Toomast ja tookord näis see üsna paljulubav suhe. Naisega, kellega ta koos elas, ta abielus ei olnud, suhted tundusid kehvad olevat, ega mees muidu uusi suhteid ei otsinud. Nagu ma tookord aru sain,oli neid asendusnaisi rohkem kui mina. Aga ikkagi oli meil hea klapp. Siiski ta pärast kolmandat kokkussamist minuga enam ühendust ei võtnud.

Kuu hiljem algas meil romanss Toomasega ja ma ei tundnud temast enam puudust. Tookord oli mul üldse ühenduse pidamiseks tutvumisportaali tüüpidaga teine telefon, mille ma lõpetasin pärast seda, kui meist Toomasega sai paar.

Niipalju, kui mina mäletan, ta mu pärisnime ei teadnud. Elukohta küll, sest ta käis mul külas. Novott, ja selle aasta alguses tuli sõnumitaotlus sellelt mehelt (mina teadsin ta pärisnime, sest ta kogemata saatis ühe meili oma pärsinime alt). Ja nüüd kirjutas ta mulle sõnumi minu FB nimele. Ilmselt lehitses kõik Rae valla minu eesnimega naised läbi ja leidis õige. No me siis vahetasime sõnumeid, aga arvestades, et mul oli Toomas, siis me mingit pikemat plaani ei pidanud. Toomas suhtles ka oma sõbrannadega üpris tihedalt, seega ma süüd ei tundnud.

Nüüd, kui Toomast enam pole, tekib küsimus, et mis meist saab. See mees on ka aasta tagasi oma naisest lahku läinud ja kurdab üksinduse üle. Ma olen öelnud, et minul on seltskondlikkusega hetkel raskusi.

Aga vestleme Messingeris üsna tihti, ta on vaimukas, mis mulle meeldib. Ja küsib, et kuna ta tahaks kokku saada, ega ta liiga pealetükkiv poel. Kuigi ma pole veel valmis kokku saama, aga tema pealetükkivus teeb mulle tegelikult headmeelt. Ütlesin talle, et ma pole enam sama seksikas ja naerusuine naine, kes ma olin 8 aastat tagasi. Nüüd olen vana, kole ja paks. Ja tema vastas, et tema pole oma elus ühtki koledat naist kohanud. Selle meelituse peale saatsin talle pildi endast koos lapselapsega tema lõpetamsel. See oli tõesti ilus pilt ja muidugi sain komplimente.

Ja nüüd hakkasin mõtlema, et äkki suudab tema mu masendusest välja tuua. Küsisin, mida ta jaanipäeval tegi. Arvasin, et küllap oli mingi naistuttava juures, aga ta vastas, et ei tahtnud kellelegi ennast külla pakkuda ega teinud üksi ei sauna ega lõket. Täpselt minu mõtted.

Nüüd  lasen saatusel otsustada, mis meist saab. Selleks, et kokku saada, on mul vaja vähemalt 5kg maha võtta. Elame-näeme, kas see õnnestub ja kas mul ikka on  selleks tuju. Miskipärast tundub see väljapääs lootusrikas.