Saatuse vingerpussid

 Ma ei ole tükka aega suutnud midagi kirjutada, kuigi juhtunud on üht-teist, nii head kui halba. Põhiline on see, et ma põen mõlemat erutust mitu päeva,suutmata korralikult magada või päeval toimetada.

Nädal tagasi sain ma kokku Tallinnas oma armsate maalikaaslastega meie ateljee esimese õpetaja näitust külastades. See kõik oli imetore, aga rahunesin alles kolme öö järel. Ma ei saa sellist rutiinist väljumist endale väga tihti lubada. 

Vahel harva, kord kuus, on see tore, aga sagedasemad erutavad kohtumised viivad mind endast välja. Seetõttu otsustasin, et sel nädalavahetusel ma ei lähe sõbranna juubelile Tartusse. Sest ma ei maga seal korralikult välja ja pean mitu päeva veetma rahutult ja kehva unega neid emotsioone maha laadides.

Möödunud nädalavahetusel loksus mu elu jälle paika ja suutsin isegi käia ujumas ja saunas. Ja siis tekkis ootamatult täna, kolmapäeval, mu ellu uus ärritaja. Saabudes Selverist "kuldse kolmapäeva" pakkumiste ärakasutamisest, tuli auto ekraanile teade, et ma pean pikemalt sõitma, et mu auto õli temperatuur tõuseks. Tegin tiiru ümber kvaratali, aga see ei aidanud. Naabrimees juhtus kodus olema, nii kutsusin teda appi.  Õlitase oli normaalne, aga ta rääkis mulle, et pean mingi pikema sõidu ette võtma, umbes tund või rohkem kestva sõiduga peaks asi korda saama. Helistasin autoteenindusse ja sealt öeldi mulle sama, sõita tuleb 1-1,5 tundi, et filtrid jms.puhtaks saada.

Hakkasin siis mõtlema, et kuhu ma sõidan. Mäole ja tagasi? Nõme. Siis tuli mulle pähe, et olen ju sel nädalavahetusel kutsutud oma sõbranna juubelile Tartusse. Kuhu ma ei kavatsenud minna. Sest ei jaksa. Aga praegu see tundub see palju parem plaan, kui lihtsalt sõita maanteel 200 km mootori puhastamiseks.

Niiet ma lähen oma sõbranna juubelile. See on ikka üks häbematu saatuse ninanips. Aga loodan, et saan sealt meeldivaid elamusi. Ja hiljem saan ka oma une tasa magatud.

Paanika(ta)

 Lubasin küll elu pingevabalt võtta, aga alati see ei õnnestu. Tänaseks oli mul aeg kõrvaarsti juurde kliinikus, kus ma varem polnud käinud. Teadsin küll seda tänavat ja Mapsi abil kohale jõudmine ei oleks tohtinud keeruline olla. Hakkasin siiski internetis eeltööd tegema. Algul kulges kõik kenasti. Nägin, et kliiniku ees on parkla. Aga mitte eriti suur ja mis siis, kui ma seal kohta ei leia. Hakkasin piirkonnas otsima, kus veel parklaid on. Ja kuigi neid isegi oli, aga ma polnud selles kandis varem käinud ega teadnud, missugune nende mahutavus või täitumine on.  Ja siis hakkas mulle paanika peale tulema. Kui vara ma pean kodunt välja sõitma, et jääks aega parkla otsimiseks või kui kaugele see jääb kliinikust? Pikka maad libedaga kõndida pole mul lihtne. Siis hakkasin vaatama, kuidas sinna ühistranspordiga saaks. Mitme bussiga liikumine võtab palju aega ja lisaks ei läinud mu maakonnaliini buss sobival ajal. Kaalusin varianti autoga Ülemiste keskusesse sõita ja sealt edasi bussidega liigelda, aga ikkagi tundus see väga ajamahukas. Pöördusin taas tagasi autoga mineku juurde. Ja kuidagi läks nii, et ma ei saanud kaardile samaaegselt parklate asukohta koos kliiniku asukohaga. Ja sattusin veel rohkem paanikasse. See viimane mälestus Lasnamäel ekslemisest pani omakorda hagu alla.Võtsin küll rahustit, aga see ei aidanud. Käed hakkasid lausa värisema ja sain aru, et isegi kui ma teen endale marsruudi ja parklate asukohad selgeks, on mu ärevus juba nii suur, et ma ei saa öösel korralikult magada ja järgmisel hommikul auto juhtimine on täiendav stress. Ja siis tuli mulle päästev mõte. Tellin homseks takso ega pea rohkem millegi üle muretsema. Nii tegingi, tellisin vastavaks kellaajaks Bolti koju ja kuigi sõit tundus kallim, kui arvasin, ütlesin endale, et mu närvid ja unerahu on seda väärt. Rahunesin ja magasin hästi.

Arsti juures käik oli ... huvitav. Rääkisin ära, mis mure mul on, et viimasel lennukisõidul läks mul maandudes parem kõrv lukku ega taastunud mitu päeva. Ikkagi on ka praegu aasta hiljem kõrvus imelik kumin ja et perearst vaatas ultraheliga, et midagi on valesti. Kas on kuuldekile armistunud või midagi muud viga. Ja selle peale ütles doktor mulle, et mismoodi see perearst ultraheliga mu kõrva vaatas. Neil küll diagnoosimiseks mingit sellist aparaati pole ja et tema oma aparaadiga minu kõrvas mingit viga ei näe. Küsis veel, et kus see minu perearst üldse asub. Kui ütlesin, et Ülemiste tervisemajas, siis ütles arst irooniliselt, et ja-jah nemad on mu "lemmikud". Ja mis seejärel tuli, oli juba päris huumor.Ta ütles, et oma vanuse kohta näen ma näen ma hea välja, aga sees on halvad tunded. Et selline tunne tähendab, et ma pole iseendaga rahul või et mu sees on tühjus. Ma läksin kaasa, et jah, need asjad on kõik õiged, aga kõrv on ikka päriselt imelik.  Tahtsin ütelda, et ma pole mingi "polkovniku lesk",  kes endale haigusi välja mõtleb. Aga ei hakanud temaga vaidlema ega teravaks minema, vaid arendasin juttu selles suunas, et on ju mingid mõõtmised, mis näitavad kuidas lugu mu kuulmisega on. Ise ei oska hinnata, kui palju see halvenenud on. Siis nõustus arst mind saatma teise kabinetti, kus kuulmist kontrollitakse. Uksel kordas ta veelkord õele, et välja näen hea, aga tunnen seesmiselt halvasti. Tore oli kuulda komplimenti kenalt noorelt mehelt, aga kui ma juba nii kaugele tulin, siis tahaks ikka teada saada, mis seis mu kõrvadega on.

Õde tegi need kuulmistestid ära ja ütles, et arst seletab mulle nende tulemused. Kui uuesti arsti kabinetti läksin, siis ta enam minuga ei naljatanud. Vaatas graafikut ja ütles, et tõepoolest mu parema kõrva kuulmine on halvem ja mõlema kõrvaga ei kuule ma kõrgemaid helisagedusi enam eriti hästi. Jälle tegi ta nalja, et meeste hääli kuulen paremini kui naiste hääli :) Küsisin siis, et mis edasised prognoosid on. Selge see, et vanusega läheb asi halvemaks, ja kui kuulmine tõesti nõrgeneb, võib kuuldeaparaadi peal mõelda. No nii hull asi siiski pole, arvan, et kuulen ikka teiste juttu päris hästi, näiteks telefonist. Arst naljatas jälle, et mina võin ju kuulda, aga naabrid kuulevad ehk ka, mis ma räägin. Peab nüüd tuttavate käest uurima, kas olen ise liiga kõvasti rääkima hakanud?

Ei tea, kohe, mis sellisest arstist arvata. See hea väljanägemise ja sisemise tühjuse jutt oli kuidagi kahtlane. Kas veel üks uhhuu-arst? 

Pingevabalt

 Tänane päev kulges pingevabalt. Kui eile muretsesin, kuidas hakkama saada lumeuputusega, siis täna läks kõik ladusalt. Hommikupoolikul puhastasin ära kõnnitee ja oma auto, sest päeva jooksul oli vaja poodi minna. Ja seejärel saabus, nagu lubatud, mu hea blogisõber lumepuhuriga. Selle abil sai ka ülejäänud hoov puhtaks, ilma et selg valusaks oleks jäänud. Boonusena kaasnes mõnus vestlus vana sõbraga, kellega ammu polnud kohtunud. Vahetasime muljeid, mis meie endi elus vahepeal toimunud on. Ja muidugi rääkisime ka teist, mu armsad blogisõbrad, aga täiesti pingevabalt. Ei öelnud kellegi kohta halvasti ega kritiseerinud kaasteelisi. Vähemalt mitte meie ühiseid tuttavaid. No võib-olla pisut avaldasime imestust mõne meist kaugelejääva mõttemaailmaga blogija üle. 

Siis vaatasin pingevabalt teleka aastavahetuse programme, mida õigel päeval ei jõudnud vaadata. Ja üllatusin meeldivalt. Väga meeldis mulle "Näosaate tõeline kuld". Ilmselt oli põhjuseks see, et ma seda saadet varem eriti polnudki vaadanud ja need olid mulle uued. No ja parimad palad on loomulikult eriti head. Kui varem olin olnud veidi kriitiline Reigo Tamme etteastete suhtes, siis nüüd vaimustusin täiega. Nii hääle kui näitlejameisterlikkuse üle. Ja siis vaatasin veel ka Kanal2 Teleõhtut ja jäin samuti rahule. Kui sul pole erilisi ootusi ega lootusi ennast vana-aastaõhtul teleka abil lõbustada, siis pingevaba järelvaatamine pakkus päris head meelelahutust. Eriti, kuna reklaamid sai edasi kerida.

Ja õhtu lõpuks vestlesin peikaga. Samuti pingevabalt, sest püsisime kindlal pinnal oma vestluses. Rääkisime oma lumepuhurite omadustest ja mõlema plussidest ja miinustest. Seda joont tulebki jätkata omavahelises suhtluses, siis pole vaja karta ei pettumusi ega valestimõistmisi.

Ja siit tuleb mu uusaastasoov nii endale kui ka teistele. Võtame elu nii pingevabalt kui võimalik. Ja tuletasin lisaks ka meelde oma vana moto, millega 9 aastat tagasi alustasin uut eluperioodi. Kõik saab lõpuks korda, ja kui pole veel korras, siis pole veel ka lõpp.

Uut ja vana

Vana aasta kokkuvõtet teha ei tahagi. Üpris kurb aasta oli, 4 mu eakaaslast lahkus teispoolsusse. Sekka oli ka mõningaid meeldivamaid koosviibimisi ja üritusi, aga nendest olen nagunii juba jutustanud.

Veidi jõululaupäevast, mis kulges üsna ootuspäraselt. Kuigi mitte nii, nagu varasematel aastatel. Siis oli mul lausa 2 meest, eksmees tütre jõuluõhtul ja kodus ootas Toomas. Nüüd oli "meesteta küla". Toomas oli  teisel pool vikerkaart, ja eks oli haigeks jäänud ega saanud tulla.

Seetõttu veetsin tütre juures aega kauem, kui tavaliselt. Sest kodus ei oodanud mind enam keegi. Ja vahepeal saatis messingeris mulle jõulusoovi ka peika. Phm. olin ma selle tutvuse maha kandnud, sest me polnud enam 4 kuud kohtunud.Vahet pole, miks. Aga viisakusest ikka soovisin ka talle vastu häid jõule.

Kui koju jõudsin,läks meie vestlus edasi. Selgus, et ta oli jõuluõhtul täiesti üksi. Ei perekonda ega teisi naisi. Lisaks teatas ta ootamatult, et tahaks minuga kokku saada uuel aastal. Olin väga üllatunud ja hakkasin õhinal kavandama ühist aastavahetust.

Ette rutates ütlen, et see plaan põrkus mitmetele  erinevatele arusamadele heast ajaviitmisest. Lõpuks läksime lausa tülli. Oli seda siis vaja... Oleksin pidanud targem olema, mitte nii hoogu minema ja laskma kõigel settida

Jõulu teisel pühal sain elamuse hoopis teisest ooperist. Pidime Toomase tütrega minema ta hauale küünlaid süütama. Läksimegi. Aga minu Google maps korraldas mulle sellist segadust, mida varem polnud kogenud. Arvasin, et teekond minu kodust Pärnamäe kalmistule on mul juba üsna selge, aga seekord pakuti mulle hoopis teistsugust marsruuti. Kohale ma sain, aga tagasitee kulges lausa imelikult. Mind tiirutati mööda Lasnamäe tundmatuid tänavaid, niiet ma enam ei jaganud kus ma olen või kuidas koju saan. Tavaliselt, kui olen läbi Lasnamäe koju sõitnud, siis on teekond mööda Peterburi maanteed kulgenud. Kuna tahtsin tüdruku nagunii Sikupillis maha panna, tundus see tee loogiline. Aga kui olime ringiratast mööda Pae ja Majaka tänavat juba mitu tiiru teinud, siis tuli mulle lausa nutt peale. Siinsamas on T1  ja Ülemiste keskus, aga sinna ma kuidagi ei sattunud. Lõpuks otsustasin, et rikun liikluseeskirju, sõitsin mööda trammiteed Peterburi maanteele. Trammi parasjagu ei tulnud ja pääsesingi nõiaringist välja.

Kodus uurisin arvutist, kus ma küll seigelnud olin. Telefonis marsruuti valida ei saanud, aga arvutis andis valida mitu teekonda, kuidas sihtkohta jõuda. Seekordne oli vist Laagna tee kaudu, kus ma varem polnud käinud. Ja ilmselt pöörasin ka mõnes kohas liiga vara või hilja ära. Igatahes järgmine kord olen targem. Teen marsruudi valiku eelnevalt arvutis ära ja saadan selle telefoni.

Uut aastat võtsin vastu sõbrannaga oma kodus. Tulevärki oli kõvasti, ja nägin ka, kuidas see paugutamine loomadele mõjus. Üle tee naaber tuli koju, siplev ja värisev koerake süles. See oli noor alla aastane kutsikas, kes polnud sellist märulit varem kogenud. Ta kas puges aiast hirmuga välja või tõmbas jalutades rihma otsast lahti.Ilmselt pidi pererahvas eksinud loomakest kaua otsima. Kõrvalt naabritega kohtudes  küsisin, kuidas nende kassiga lood on. Ise mõtlesin, et kuidas nad kassi üksi tuppa jätta julgesid. Nemad aga vastasid, et said kiisu ikka kuidagi puu otsast kätte. Kuidas nii, nende kassike on väga arglik ja nad jalutavad teda ainult rihma otsas või süles. Aga paugutamine, mis juba palju varem algas, ehmatas kassi nii, et ta tõmbas enda ootamatult lahti ja rohis puu otsa,kust teda kätte saada polnud lihtne.

Uuelt aastalt ootan loomulikult, et see tuleks parem kui vana. Et sõjad lõpeksid ja isiklikus elus ning tütre peres tuleks helgemaid aegu. Mu AD võtmise algus oli väga konarlik ja tundus, et pean selle katki jätma. Suus oli kogu aeg mõru maitse ja kartsin, et see kahjustab mu maksa. Ühel päeval unustasin tableti võtmata ja imestasin, et suu polegi mõru. Võtsin ikka järgmisel päeval tableti ära, aga mida enam ei tulnud, oli mõru maitse. Nüüd jätkan vapralt ja loodan, et mu tuju muutub pikapeale rõõmsamaks.

Praegu aga sajab ja sajab lund ja millalgi pean seda kühveldama minema. Ühest küljest hea trenn, aga kardan, kui valusaks mu selg jääb. Lumepuhurit on oodata alles sünnipäevakingiks. Või peaksin tütrele ütlema, et tehku see kingitus ennetähtaegselt ära.

Midagi head kah

 Viimasel ajal kisub siin blogis kurvameelseks. Katsume midagi head ka leida.

Eile vaatasin telekast mitut head asja. Kõigepealt filmilaenutusest "Alasti muusa" kunstnikust Bonnierist. Kui Pariisis käisin, olin ostnud tema maale tutvustava kunstiraamatu. Kuigi see oli prantsuse keeles, mida ma ei oska, aga nüüd sain filmi abiga eluloolise tausta selgemaks. Hea film oli.

Teiseks vaatasin ära möödunud pühapäevase "Hommik Anuga" saate. Seekord tahtsin näha, kuidas Ivo Linna ja Tõnis Mägi ühist kontserti planeerivad. See saateosa oli ettearvatult tore, seda enam, et nii saatejuht kui Ivo ei lasknud Tõnis Mägil oma tavapärast juttu ajada, kuidas meie riigis praegu kõik halvasti ja valesti on. Hiljem tuli veel juttu sellest, et meie mulgi puder on võetud Unesco maailmapärandi nimekirja. Mõnevõrra üllatav, aga huvitav.

Kõige põnevam osa oli aga saatelõik Tõnu Ojaga. Selgus, et ta on aastaid kirjutanud laulusõnu Laur Lomperi nime all. Ja nüüd andis välja nende luuletuste kogumiku. Tundub, et seda tasuks isegi endale osta.

Sain läbi raamatu "Kulla mölakas".  Ja pean ütlema, et oligi täitsa hea lugemine. Neid raaamatuid, mis mulle meeldivad, pole viimasel ajal just palju näppu sattunud.

Mina saan hakkama

Nii ma endale kordan, et pole midagi ju viga, saan kõigega hakkama. Just lõpetasin oma raamatupidamise töö ja sel aastal rohkem kohustusi pole.  Aga kui aus olla, siis  on mind viimastel päevadel vallanud just vastupidised tunded. Et mu elul pole mingit mõtet, miski ei tee mulle rõõmu, olen kurb ja üksildane ja jäängi selleks.

Ja siis ma teen endaga psühhoteraapiat. Vaatan oma  tuttavaid ja lohutan ennast sellega, et paljudel teistel on veel halvemini. Kel pole tervist, kel napib raha, kellel on suhted lähedastega pekkis. Mul oleks patt kurta. Täna rääkisin telefonis eksiga ja ta lohutas, et sa pole ju üksi, sa pidevalt suhtled inimestega läbi erinevate (neti-)kanalite. Tõsi see on, aga ikkagi. Viimane chat oli ühe meeldiva mehega selline, et rääkisime ühistest tuttavatest, kuidas neil läheb, aga ta ei küsinudki, kuidas mul läheb. Pealtnäha lähebki mul normaalselt, aga tegelikult mitte. Või kas ma olekski talle kurtnud, kui kurb ma paraegu olen.

Aga täna hakkasin planeerima aastavahetust. Mul on sõbrannaga juba kokku lepitud, et veedame selle koos. Esialgu mõtlesime, et ta tuleb pärast tööd minu juurde, kus söögid-joogid ootavad. Täna FB reklaame vaadates hakkas tunduma, et on palju kohti Tallinnas,kus pakutakse õhtusööki ja meelelahutust aastavahetusel. Vaatasin hinna ja kvaliteedi suhet ja leidsin, et miks mitte minna sinna (ühte konkreetsesse paika,kus pole väga kallis). Ja seejärel suunduda KUKU-klbisse,kuhu kutsus mind diskor Sass Nixon isiklikult. Homme arutan sõbrannaga asju, sh. variante, kas meil on võimalik ka mõni meessõber kaasa võtta. Kas on või ei, eiole võimatu, et lähme omavahel tantsupõrandale ja pole seal midagi häbeneda.

Ei konuta kodus üksi-kahekesi ega piirdu telekast tuleva meelelahutusega.

Lisatud hommikul: Öösel, kui mul uni ei tule, teen igasuguseid plaane, kuhu minna või mida teha. Aga pärast halvasti magatud ööd ei tundu need sugugi enam nii ahvatlevad.

Reede ja 13.

 Eile oli reede, 13.detsember. Hommikupoolikul tuli mulle messingeris kiri, kus  mu kunagine kamraad kutsus mind külla. Kui täpne olla, oli see tema 3. küllakutse. Kaks eelmist olin ma tagasi lükanud, sest... teate ju küll. Ma ei taha kellegagi suhelda ega kuhugi minna.

Aga nüüd otsustasin, et lähengi. Sest lõpuks mind ei kutsuta enam kuhugi, kui ma kõiki tõrjun. Ma küll ei julge uskuda, et mu AD on juba oma mõju avaldanud, aga asusin tegutsema. Natuke olin mures, et reede ja 13. Oli libe ja lund hakkas ka sadama, äkki kukun või juhtub midagi muud halba. Siiski läksin julgelt "seiklusele" vastu.

See sõber oli kolinud uude koju Õismäel ja ma polnud tema juures käinud. Üldse oli Õismäe kant minu jaoks tundmatu maa. Kunagi ammu elas seal mu tütar, aga see oli ammu ja sinna sõitsin autoga. Kusjuures eksisin mitu korda ära ka. Seekord oli vaja minna ühistranspordiga, sest tahtsin ju napsu ka võtta. Sõber ütles, mis buss ja mis peatus, ja tegin ka internetis uuringut. Et missugune on bussi marsruut ja mis kell minu maakonnaliiniga kõige paremini kellaajad ühilduvad. Leidsin siis sobibva teekonna, niiet oleksin pidanud Õismäe bussi ootama 7 minutit. Muidugi, reede õhtu ja algavad ummikud aeglustasid mu kodubussi nii palju, et tekkis oht, et ma ei jõuagi selle bussi peale. Siiski jõudsin, aga väga täpselt. Ootama pidin vaid 1 minuti, mis oli väga teretulnud.

Halb oli see, et selles bussis ei teadustatud peatusi, ega polnud neid ka tablool. Juba jälle, nagu minu kiusamiseks. Võtsin siis oma telefoni välja ja vaatasin peatuste nimed üle, et kui hakkan juba ligidale jõudma, tean hakata sättima. Saingi õiges peatuses maha.

Sõber elas suures 9.kordses majas. Tükk tegu oli õige trepikoja leidmisega. Kas algavad korteri numbrid vasakult või paremalt? Ja siis, mitmendale korrusele liftiga sõita. Nagu mäletasin, pidi olema 9. korrus, aga äkki ikka 8.korrus. Otsustasin, et trepist alla on lihtsam kõndida, kui üles. Selgus, et olin ikka õigel korrusel.

Mis külaskäigust rääkida? Kuna see oli minu ja Toomase ühine sõber, siis teadagi, kulus mälestustele suur osa. Lisaks ka teistele meenutustele meie omaaegsest tutvumisgrupi pidudest ja ühistest tuttavatest. Mu sõber on aktiivne nüüd ühes teises grupis, kus toimuvad samuti peod. Olin isegi mõelnud nendega ühinemisele, aga kui selgus, et nende jõulupidu on juba järgmisel päeval, ehk täna, siis loobusin. Esiteks, ei suuda ma kahel õhtul järjest seltskondlik olla ja teiseks, kui ta näitas ürituste pilte, sain aru,et jõulupidu pole õige hetk nendega ühinemiseks. Neil on oma kingitused ja värgid, millega mul on keeruline samastuda. Eelmisel jõulupeol tegi mu Toomas neile diskot ja jõuluvana. Viisin nüüd tema kostüümi sõbrale ja nagu selgus, antigi talle see ülesanne üle.

Eks elu näitab, kas hakkan nendega koos pidutsema, või puhun oma vanale seltskonnale elu sisse, nagu plaan oli. Eks see sõltub, kuidas mu meeleoluga uuel aastal asjad on.

Kojusõiduks mõtlesin kasutada Bolti teenuseid, aga kuna hind oli üllatavalt kallis, siis hakkasin kõhklema. Kell polnud ju palju, ja kui buss kohe ette sõitis, valisingi ühistranspordi. Kesklinnas pidin ootama oma bussi vaid 15 minutit. See variant oli tasuta, ja kena kokkuhoid. Mis ma selle 17 euro eest nüüd ostan? Selverist soodushinnaga 5-tärnilise Ararati brändi ilmselt :)