Häda ja viletsus

Kevadel tundus, et tulbid on talve kenasti üle elanud. Nupud väljas ega teinud külmade peale ka teist nägu.

Kui muru niitsin, siis vaatasin, et lehed kuidagi vajusid lopa-lopa niiduki ette. Lükkasin neid eest ära ega mõelnud sellele rohkem. Tavaliselt peaks lehed sel ajal krapsakalt püstised olema.

Kui ma aiandusgruppidest lugesin hädahüüdeid, et selle aasta tulbikasvatust on tabanud hahkhallituse puhang, hakkasin ka oma tulpe tähelepanelikumalt vaatama. Kõigepealt tundus kahjustus olevat vaid ühes peenras, kus niiskem pinnas. Varsti selgus, et kõik peenrad on haigusega nakatunud. Mõne õie ehk näeb, aga täna lõikusin ära kotitäie haigeid lehti ja ka kahjustada saanud õisi. Mida hilisemad sordid, seda rohkem kahjustatud. Mu kõige varasem tulbisort õitses täisilus ära, aga nüüd olid ka selle lehed reetlikke täppe täis- Lõikasin kõik maha.Nii pean lõikama maha ka kogu hiliste tulpide peenra lehed ja õienupud, sest asja neist nagunii ei saa. Vähemalt loodan, et siis ei jõua viirus sibulatesse.

Sellised need haigussümptomid on. Leht täpiline, või lausa kuivanud, õienupp alaarenenenud.

Huvitav

 Mina olen see vanakooli lugeja, kes veel paberlehte tellib. Mulle meeldib hommikusöögi kõrvale paberlehte lehitseda. Jah, mul on ka tütre jagatud digitellimuse lugemise võimalus, aga paberleht on ikka etem.

Millalgi loobusin Postimehe tellimisest, sest miski hakkas nende suhtumises vastu.Kas Isamaa poole kallutatud valitsuse kritiseerimine või vanade ajakirjanike vähene esindatus. Noorte kirjutatud artiklid oli minu jaoks liiga klikimagneti hõngu. Puudust tundsin küll surmakuulutustest, aga kui sain kätte nipi, kuidas digitellimusest paberlehte lugeda, siis oli seegi mure murtud.Tellisin endale LP nädalalõpulisa ja Ekspresssi, kuigi neid sain ka digitaalselt lugeda. Millalgi tuli Õhtulehe sooduspakkumine ja talvel ajaviiteks lugesin. Nüüd kevadel enam ei pikendanud tellimist. Seega on mul nüüd postkasti juurde asja vaid kolmapäeval ja reedel.

Kuna täna oli reede, siis läksin loomulikult lehte tooma. Oligi LP kastis, aga lisaks veel Postimees. Ja mitte üks, vaid 2, tänane ja eilne. Huvitav, miks. Kas tahavad mind uuesti lugejaks meelitada? Igaks juhuks vaatasin oma panga otsekorraldused üle, ega ma millalgi unise peaga pole tellimust uuendanud. Ei olnud. Las ta siis tuleb tasuta mu postkasti, eks ma ikka loen selle läbi.

Ilm on ka huvitav. Üks nädal sooja 25 kraadi, siis mitu päeva vihma ja nüüd paistab küll päike, aga külm on. Öösel ähvardab jälle miinuskraade ja peab lillekesi katma hakkama. Nüüd on lisaks püvilillele ja murtudsüdamele ka liiliad oma nimad välja pistnud. Kui ei kata, siis suvel õisi ei näe. 

Igatahes tasus püvilille katmine ära, õitseb ilusti. Ainult et lähemal vaatlusel selgus, et oli satikaid täis. Liiliakuked tundusid olevat. Korjasin nad ära, kuigi ligiduses liiliaid polnud.

Huvitav on ka see, et mu naabrimehel ilmus maja ette karavan. Vahepeal kadus ära, aga siis ilmus jälle tagasi. Kuna nägin selle roolis tema pruuti, siis eeldasin, et see on nende pere auto. Aga miks ta meie maja ees peab seisma? 

See  pole küll otseselt minu krundi ees, aga ta on jube suur ja kui ma oma väravast autot välja tagurdan, varjab see mu vaatevälja täiesti ära. Olin üsna häiritud. Eks soovitas mul oma autot tagurpidi sisse ajada, et siis välja sõites oleks paremini näha, kas vasakult tuleb mõni masin või ei. Eks ma nii tegingi, aga selleks tuli ka teine väravapool lahti teha (ja pärast jälle kinni panna). Pole küll suur vaev, aga ikka käis mulle närvidele. Millalgi nägin aias naabrimeest ja küsisin, et kas ta on hakanud karavanirendiga tegelema. No muidugi oli see pruudi oma ja tema  aitas seal midagi parandada, akut laadida ja ülevaatusele viia. Eks paista, kauaks see minu vaatevälja varjama jääb.

Aga siis otsustasin, et ei ärritu rohkem selle peale, vaid palun naabrimehelt teenet. Nö. "talumistasu". Et ta aitaks mul sel kevadel esimest korda muruniiduki käima tõmmata. Ta lahkelt lubas, kuigi siiamaani pole selleks aega leidnud. Esimene võimalus olevat laupäeva hommikul. Kui see teoks saab, siis on hästi. Muru on juba ligi 10 cm pikk ja vajab hädasti niitmist. Varem pole esimene muruniitmine kunagi nii vara toimunud. Võta siis kinni, kas meil on varane või hiline kevad.

Ilmast veel

 Kui eilne päike andis lootust, et varsti saab kõledus läbi, siis tänane päev oli taas masendav. Lisaks külmale lõõtsus tugev tuul.

Hakkasin juba kahetsema, et olin võõrasemad eile ära ostnud. Hea seegi, et nad õhtul jaksasin suurematesse nõudesse ära istutada, tänase ilmaga oleks see tegemata jäänud. Ööseks tõstsin nad tuppa ja hommikul viisin õue. Aga kui nägin, et tuul oli kastides õisi murdnud, tõin lillekesed tuppa tagasi. Siia peavad nad jäämagi vist kuni pühapäevani, kui lubati soojemat ilma.

Vaatasin kraadiklaasi ja juba kell kuus oli vaid 1 kraadi sooja. Nii läksin jälle oma lillekesi katma. Loodan, et tuul seda kinnimässitud püvilille ära ei murra.

Vaatasin AK-st, et Tartus sadas laia lund ja käis ringi Jõuluvana. Hea mõte!

Hommik on õhtust targem

 Eile õhtul olin ma täielikus masenduses. Rolli mängis nii see, et olin öösel ülimalt kehvasti maganud ehk üleval olnud kella 1.30 kuni 4.30, Sel ajal tarvitanud nii alkot kui söönud, et uuesti magama jääda. Lõpuks siiski jäin, aga hommikul oli nii s**t olla, et sellest päevast polnudki midagi head oodata. Magu valutas, võtsin omeprazoli ja tänasin taevast, et käisin apteegis ja ostsin Renni närimistablette. 

Ja kui siis õhtul vaatasin AK, siis muutus mu tuju veelgi kehvemaks. Halb oli see, et sõda ikka jätkub, vaherahu pole näha, USA algatas tollidega kaubandussõja, mis pani börsid vabalangusse ja mõjutab kõigi riikide majandust negatiivselt. Ilm oli jätkuvalt hukas, ehk miinuskraadid jätkuvad veel terve nädala. Mu krookused võttis see rajalt maha, aga murtudsüdant ja püvilille pean igal õhtul katma, kui õisi näha tahan. Murtudsüda on vähemalt madal, sinna saan kausi peale panna, aga püvilill on nii kõrge, et ämber enam peale ei mahu. Mätsisin siis ta kinni kattelooriga ja peale panin kilekoti. Tal ju õienupudki juba olemas, ei raatsi seda külmale ära kinkida.

 Mõtlesin siis õhtul, et kas midagi head ka lohutuseks on. Leidsin ikka natuke. Laupäeval suutsin ennast sundida ujulasse minema ja pühapäeval tegin ära ühe kliendi raamatupidamise aastaaruande. Ja kuigi esmaspäev algas halvasti, käisin  RIMI-s seenioripäeval ostlemas. Reklaam lubas, et nüüd on seeniorisoodustus KOGU ostukorvilt, va. tubakas ja veel mõned erilised asjad. See tähendas siis, et allahindlus 10% laieneks ka kampaaniatoodetele ja alkoholile. Tegingi siis mõlemat sorti oste, nagu näiteks Jcobsi kohvioad 1kg, mis maksid muidu 26 euri, aga nüüd 12,99. Ja tegin ka alkoostu. Pärast siis uurisin ostutsekki, mis on üks kõige segasemaid kõigist teistest kettidest. Kohviubadel oli nii kampaaniasoodustus kui seeniorisoodustus. Teistel kaupadel oli seeniori allahindlus järgmisel real näidatud, aga mitte alkoholil. Kui aga kogu ostu kokku lõin ja seeniorisoodustusega võrdlesin, siis nägin, et alko oli ka soodustusega, nagu Selveriski. Hurraa, nüüd saab halba tuju soodsa alkoga parandada!

Aga kuna täna hommikul oli kõik palju parem,  ja ööl vastu teisipäeva magasin hästi, öösel ei söönud ega joonud ja hommikusööki oli lausa lust süüa, kui isu rikkumata ja olemine hea. Päike paistis ja energiat oli, siis võtsin ette Hansaplanti külastuse, mida ammu planeerisin, aga ei jaksanud varem teostada. Tahtsin osta nii gladioolisibulaid kui võõrasemasid. Eelmisel aastal jäin gladioolidest ilma, ostsin need Selverist, aga sibulad olid kuivanud ega kasvanud hästi. Loodame sel aastal paremat. Valik oli päris suur, võtsin 3 pakki oma lemmikuid, mis jagan tütrega pooleks.

Mõtlesin osta võõrasemasid suuremates pottides, aga kuna beebitaimed olid nii ilusad ja palju soodsamad, siis võtsin hoopis neid. Eriti, kuna oli soodustus, et osta 2 konteinerit (2 x10taime), saad 3.tasuta. Mul poleks küll nii palju vaja olnud, aga kui ilma saab, siis tuleb võtta. Annan pooled taimed tütrele.

Praegu olen väga rahul, kuigi õhtul tuleb neid istutama hakata. Aga no küll kuidagi ikka saab, mis siis, et selg haigeks jääb.

Kultuurist, reisimisest, rahast ja muust ka

 No kõigepealt sattusin ka mina "Rahamaailma" hullusesse. Tegelikult ma polnud üldse kindel, kas ma seda rohkem kui 3-tunnilist etendust üldse tahaksin näha, aga sõbranna tõmbas sae käima. Andis teada, et hakati uue hooaja etenduste pileteid müüma, on ootejärjekord ja siis saad osta. Võtsin siis sappa ja mu ees oli 3800 inimest. Järjekord tiksus kiiresti, niiet  umbes tunniga sain tõotatud maale ehk piletiostmise etappi. Ja otse loomulikult, nagu juba kahtlustasin, kuna järjekord nii kiiresti kahanes, siis see tähendas, et tegelikult pileteid enam saada pole. Muidu oleks ostu vormistamine rohkem aega võtnud inimese kohta. Nojah, huvitav kogemus iseeenesest. Kui vaatasin, et ehk ostaks mingi muu etenduse piletid, siis saada polnud eriti midagi sellist, mida oleksin tahtnud. Nentisime sõbrannaga, et hulga raha hoidsime kokku, sest piletid olid kallid,kuni 107 eurot.

Ja siis ma imestangi, et ühest küljest räägitakse, et majanduses on kehvad ajad, rahval pole raha, ja samas haaratakse lennult nii kalleid pileteid. Tütar ütles, et kui ta väimehele tahtis sünnipäevaks kinkida tema lemmikansambli AC/DC Tallinna kontserdi pileteid, pidi ta kõvasti pingutama, et kohe müügi algul need saada, hinnaga 189 euri tükk. Ja kuigi ma eriti ei jaksa reisida, aga kui vahel mõtlen, et äkki siiski võiks sinna või tänna minna, kuigi hinnad on kõrged, siis selgub ikka, et juba 3 kuud ette on kõik kohad täis.

Niiet ma ei tea, kuidas meil armsal Eestimaal selle rahaga seis on, kas inimesed ei jaksa enam süüa osta või vastupidi, on raske saada seda, mis sa tahad. Mõni süüdistab valitsust, et ei tule enam palgaga välja. Aga valitsus ei saa käskida tööandjal palka tõsta või poes hindu alandada. Mina pensionärina jaksan süüa-juua osta ja ehk ka reisi eest maksta, aga ma ei taha liiga kaugele ette planeerida. Seega ootan ja vaatan, kui teatrisse ei saa, siis teleka abil saab ka meelt lahutada.

Ma oskan oma elu ka muidu huvitavaks teha. Mitte just arukas võtmes, sest sellised seikused röövivad mu une mitmeks päevaks. Lugu selles, et kuna ühel heal sõbral on sünnipäev 1.aprillil ehk naljapäeval, siis meenub mulle alati veel üks kunagine vana sõber, kel samal päeval sünnipäev. Ja mis ma sel aastal tegin? Saatsin talle Messingeris õnnesoovi, juubel ikkagi. Ja ta vastas ja hakkasime chattima. Me pole teineteist näinud enam ligi 40 aastat. Profiilipildi pealt tundsin ta ära, aga kui ta mulle sõbrakutse saatis, ja sealt nägin ta reisipilte, siis oli raske teda ära tunda. Eks mehed ju ka vananevad. Hetkel ongi ta reisil koos naisega, lubasime juttu jätkata siis,kui ta tagasi on. No milleks mulle seda küll vaja oli?

Eks ma muidugi tean vastust. Aastaid tagasi olin ma sellesse aprillinalja-poisisse ja tema võrratusse naeratusse armunud. Isegi joonistasin teda.

Muutusin nostalgilseks ja meenutasin omaaegseid luuleridu. Hulk aega läks, et leida üles autor. 

"Jäävad endisteks jah, meie nimed,

jäävad endisteks silmad ja hääl.

Aga aastad ei too seda imet,et me tunded endiseks jääks."

A.Siig "Murdeajastu"

Nii ta paraku on. Aga mälestusi on ikka hea heietada.

Päevatöö

 Kui teised inimesed käivad parima osa päevast tööl, siis peavad nad ülejäänud ajaga ära tegema kõik need toimetused, mida mina oma päevatööks nimetan. 

Tänane päevatöö oli arstiaegade hankimine, nii internetist broneerides, kui helistades. Ma talviste masendavate ilmadega ei suutnud ennast selleks sundida ja arvasin, et nüüd on paras aeg alustada, et suveks kõik arstid läbi käidud saaks. Nojah, taiplik lugeja  juba aimab, mis juhtuma hakkas. Märtsikuusse sain ainult mammograafi sõeluuringu aja. Naistearst ja hambaarst jäid maisse. Ja sealgi pidin tegema mööndusi, valides mitte selle populaarse hambaarsti, kelle järjekord ulatus juunisse, vaid teise, kellel järjekord veidi lühem. Tahan nimelt oma esihammastele kroone panna. Väike lootus on, et tasulise silmaarsti aja saab ehk aprilli. Lisaks sisustavad mu aprillikuud kõikvõimalikud hooldused, auto-, muruniiduki ja katlamaja hooldus. Lisaks veel rehvivahetus. Ega ma rohkem kui üks selline ettevõtmine nädalas ei jaksakski. Lisaks ei tohi kõige selle sebimise keskel ära unustada kontserdipileteid 27.aprilliks.

Ja siis tuleb veel teha oma palgatööd, valmistada süüa, pesta  nõusid ja pesu, koristada. Neid viimaseid saab süüdimatult edasi lükata, aga lõpuks tuleb need ikka ära teha. Sööki ostan tihti valmistoidu letist, aga midagi tuleb ikka ise ka keeta. Palgatöö hakkab ka kokku kuivama. Üks firmajuht ütles, et kahjumiga töötamisel pole mõtet ja lõpetab ettevõtmise ära. Läheb hoopis teise firmasse tööle. Ei teagi, kas rõõmustada, et tööd vähemaks jääb või kurvastada, et raha saab vähem.

Kutsusingi peika endale külla, et sundida end koristama ja talle süüa tegema. Oi,kui raske oli, aga tehtud sai. Pärast muidugi oli endal ka mõnus vaadata korras elamist. Mõtlesin, et missuguse kulinaarse meistriteosega ma teda üllatan, aga leidsin, et pigem säästan end liigsest kokkamise stressist ja ostsin ettevalmistatud pooltoote. Küpsetasin ahjus 30 minutit,lisasin kõrvale ahjukartulid ja salati. Peika sõi ja kiitis. Ostsin endale veel ühe karbi sedasama paneeritud kanakintsuliha. Soodne hind ja hea maitse.

Kohe algab ka aiahooaeg. Tuleb koristada lehepraht ja allesjäänud varrejäänused peenardelt, lõikuda põõsaid tagasi ja üht-teist ümber istutada. Meenus, et olin sügisel ostnud peenraäärise, mis tuleb nüüd maasse kaevata. Ja kompostihunniku põhjast võtta peenarde äärte täiteks mulda. Oi-oi, kuidas ma sellega küll toime tulen... Pean ikka kusagilt mingi abilise hankima.

Kala vees

 Ma olen tähtkujult Kala ja see ilmselt haakub mu olemusega. Olen lapsest saadik palju ujunud ja  veetnud aega veekogude ääres. Elasin lapsepõlves Rõuges,  7 järve  maal. Õppisin varakult ujuma ja kõik  suved möödusid järvede ääres.

Kui olin tööl Tartus Tehase Arvutuskeskuses, oli meil Kutsekooli ujulas aeg kell 8-9 hommikul. Tol ajal polnud Tartus ujumiskohti just palju. See oli tõesti eneseületamine, et selleks ajaks enne tööpäeva algust ujulasse jõuda, aga meie tore kollektiiv tegi seda. Ja saime ägeda energialaksu algavaks päevaks.

Kui mõned aastad tagasi viisin lapselapsi ujuma nii Maardusse, Võsule, Kloogaranda, Uuesalusse, Männikule, ja talvel kooliujulasse, siis nüüd on sellega lõpp. Nad ei tule enam minuga ujuma.

Käisin koos Toomasega  kooli ujulas ja saunas nädalavahetusel, nüüd üksi. Kui varem Toomasega arutasime, kas viitsime minna või mitte, siis üks meist ikka ütles, et tuleks minna. Nüüd pean selle sisemise võitluse üksi iseendaga läbi viima.

Nagu tänagi. Olin piisavalt maganud, kuigi vahepealse pika ärkamise ja ülevalolekuga. Siiski olin kell 11 piäris hästi välja maganud ja hiline hommikusöök tegi igati võimalikuks ujulasse mineku. St. viimasest söögist sai 2 tundi mööda, et refluks mind ei segaks, ja pärast ujumist pole ma veel liiga näljane. Lisaks oli mul valmistoit kodus kohe võtta. Ja päike paistis, õues ja auto peal polnud liiga palju lund. No tehtav ju.

Ikkagi vaidlesin enesega oma pool tundi. Mu liigestele on ujumine hea trenn, ma pole kaks nädalavahetust käinud ja mind ei takista miski praegu minemast. Aga ma ei tahaa-aa ega viitsi....

Peale jäi ikkagi kaine mõistus, ehk see, mida ma vajan.Peale ujumise ma naguni muud trenni ei tee. Kui koju tagasi tulin,olin muidugi näljane. Kell oli 16, ja hommikusöök oli kell 11. Sõin, ja siis tuli uni peale. Andsin sellele alla ja jube mõnus oli. Uni, mis ise tuleb, ilma unetablettide või muude abivahenditeta. Jah, see raskendab õhtust uinumist, aga mis parata. ma võtan seda, mis pakutakse.

Nüüd siis üritangi blogimisega ennast õhtul enne magaminekut uniseks teha.

Mis ma kõige selle jutuga öelda tahan? Jah, depressioon on ajukeemia häire, aga oma mõtte- ja tahtejõuga saab ka üht-teist parandada. Nagu ma täna oma ujumisega parandasin oma tuju.