Enne ja nüüd

 Hakatuseks pean ilma kiitma. Kui üks ilmatark ennustas, et mai lõpus tuleb kuumalaine ja teine ähvardas, et meid tabab veel üks külmaperiood, siis õnneks polnud kummalgi õigus. Tuli just selline mõnus parasvöötme kliimaga kevad, paistis päike ja sai ka vihma. Tulbid pidasid seetõttu kaua vastu ja muud õitsevad põõsad rõõmustasid samuti silma. Muru ei pidanud liiga sageli niitma ja kasta polnud ka eriti vaja. Umbrohule muidugi meeldis selline ilm. Aga selle vastu aitavad nobedad näpud. Minu omad olid esialgu mu selle kevade suurprojektiga hõivatud. 

Alustame päris algusest. Kui ma oma praegusesse aeda kolisin, siis esimese asjana hakkasin tütre rajatud istumisnurga asemele lillepeenart rajama. Tellisin koorma mulda ja asusin tööle. Varem olid seda ala ümbritsenud kenad puidust aiapiirded, aga tormiga lendu läinud naabri batuudiga kokkupõrke tagajärjel jäid püsti vaid toetavad postid.

Kuna plangud olid tegelikult terved, aga asusid tütre kodu juures, siis võttis aega, kuni ma järgmise etapi ette võtsin. Vedasime plangud minu juurde, selleks oli vaja orgunnida transport. Peitsisin need ära ja  kinnitasime piirded postide külge. Pärast seda nägi peenar välja selline.

Möödunud kevadel oli mul plaan panna peenrapiire ja ühtlasi laiendada peenart, sest suurte taimede juured olid juba täitsa maapinnal ja uut mulda oli hädasti juurde vaja. See omakorda eeldas kompostihunniku tühjaks tegemist. Seda oli nagunii vaja teha, sest ta kippus lagunema ja vajas kõpitsemist. Üllatuslikult oli kõdunemata kiht üsna õhuke ja alt tuli vastu ilus kompostimuld.

Üks raske tööpäev  kulus selle tühjendamise peale.

Mu selg ja liigesed said kõvasti vatti ja mõtlesin, et puhkan veidi, käin massaazis ja alles siis, kui selg paranenud, kaevan peenra laiemaks ja paigaldan piirde. Tänu soodsale ilmale suutsin selle töö siiski järgmisel päeval ära teha. Kandsin juurde mulda, mis kompostist sain. Seda jäi veel ülegi, saab ka teistele peenardele lisada.

Ja lõpptulemus sai siis selline. 

Kuna mul polnud oma tublit tööd võimalik kellelegi teisele näidata, sest tütar oli komandeeringus, siis pidin oma suursaavutuse blogisse jäädvustama. Tegelikult oli see töö mulle praeguse tervise juures pisut üle jõu käiv, aga kuna piire oli juba ostetud, siis ei saanud ka tegemata jätta.  Olen enda üle nii uhke, et

ära tegin. Siiski otsustasin, et niipea mingit uut projekti ei planeeri. Lepin sellega, mis on.

Ilm on jätkuvalt hukas

 Kuigi päeval on tihti näha päikest, aga soe pole ikkagi. Öökülmad on natuke tagasi tõmmanud, või olen mina loobunud selle pärast muretsemast. Kui ühel ööl ärkasin ja kraadiklaas näitas -2, siis võtsin taskulambi ja läksin ikkagi pimedas liiliaid katma. Kõiki ei näinud ega jaksanud katta. Siiski on liiliad enam-vähem ühtmoodi elus, nii need, mida katsin, kui need mida ei katnud. Mõningaid  külmakahjustusi on küll näha. Nii ei teagi, kas sest öisest katmisest oli abi või tegin pimedas tallamisega hoopis rohkem kahju. Hommikul oli maa valge ja tulbid longus. Aga hiljem tõusid nad jälle püsti. Murtudsüda oli nii suur, et tema katmisest loobusin. Tunduski, et õied on kahjustada saanud. Nüüd aga on seegi taim pisut kosunud ja hakkab isegi natuke õitsema. 

Hakkan üha rohkem kalduma selle poole, et katsugu nüüd taimed ise ilma minu abita hakkama saada. Tugevamad jäävad ellu. Seda võib öelda ka tulpide kohta. Tänavune hahkhallitus kahjustas neid kõvasti, aga mõned olid ikkagi nii tugevad, et nägin päris palju õisi.

Murelid, ploomid ja kirsid õitsevad ja eks paista, kas külm näpistas õied ära. Vähemalt on õisi pikalt saanud imetleda. Ka mu roosa toomingas aia ääres pakub silmailu.

Täna on meie kandis kõva tuul. Prügikast sõidab mööda terrassi nagu purjekas. Katsusin siis ilmateadetest uurida, missugune tuule kiirus on. Mul on nagu meeles varasemast, et üle 20m/s on kõva tuul. Aga tänaseks pakkus mu telefoni ilmateade kiiruseks 7 m/s. No see pole kellegi tuul. Kusagilt internetist leidsin, et tuule kiirus on 50 km/h. Kas see tähendab siis 50000:3600 ehk siis 14m/s. No tundub küll tugevam tuul olevat. Eks õhtul AK ütleb, kuidas päriselt oli ja kui suuri kahjustusi tekitas.

Saatus

Muidugi tuleb juttu hea blogisõbra Lendava Konna uuest raamatust "Esimesed 100. Saatus". Kuigi raamatuesitlused aina jätkuvad, siis minul on autogrammiga eksemplar käes ja läbi loetud.

See raamat on järg eelmisele raamatule "Esimesed sada. Segadus". Need raamatud räägivad ühe mehe elust alates NSVL aegadest kuni tänapäevani, isegi veidi tulevikust. Ajastukohast äratundmisrõõmu jagub meie põlvkonna inimestele kuhjaga. Siduvaks niidiks on suhted 100 naisega tema kirjul eluteel, mis lõpuks viivad oma saatusega kohtumisele, mis tõmbab naiste loetelule joone alla.

Selle tekstiga tutvustasin Konna raamatut mõnes FB grupis. Aga oma blogis on vaja ikka rohkem tagamaid lahti rääkida. Tunnen hr. Konna nüüd juba 15 aastat. Oleme kohtunud nii isiklikult kui ka interneti erinevaid kanaleid kasutades suhelnud. Eriti tihedalt toimus see algusaegadel, kui meie blogiseltskond aktiivselt kirjutas ja üksteise postitusi kommenteeris. See oli üks omapärane suhtluse vorm, mis minu muidu igavapoolsesse argiellu palju emotsioone tõi. Ja olgem ausad, nii mõnigi meist oli tol ajal natuke Konnasse armunud. Niiet seda uut raamatut oodates olin natuke elevil, kuidas on kajastatud kogu meie seltskonna naiste suhted Konnaga. Ma küll ei kartnud, et ma "Konna 100 naise listis" äramärkimist leian,  sest sedasorti suhteid meil polnud. Aga ikkagi tuli ette nii flirti kui piiripealseid vestlusi. Meie tolleaegse naiskollektiivi rahustuseks pean ütlema, et blogisuhtlusest raamatus juttu pole ja keegi ei pea kartma enda paljastamist.

 Olles lugenud kõiki nelja V.L.Konna raamatut, peab mainima, et kõige sümpaatsem tegelane neis oli Armand, aga "100 esimese" kahe osa vahel on toimunud samuti positiivne areng. Kui "Esimesed 100. Segadus" muutus mulle natuke tüütuks, sest stseenid olid üsna üheülbalised, stiilis "tulin,nägin, võitsin (ehk skoorisin)", kus vaheldusid vaid naiste juuksevärv, jalgade pikkus või tegevuspaik, siis teine osa oli tunduvalt sisukam. Siin polnud naised mitte lihtsalt objektid, vaid juba tegelased mina-jutustaja elus. Ka olustikku oli huvitavamalt kajastatud.

Küllap mõjutab mu arvamust see, et Konna juttude järgi tean ma selleaegseid tegelikke tagamaid paremini. Ja olen kindel, et selle raamatu minategelane pole autor ise, vaid koondkuju tolleaegsest meeste elust ja  valikutest.

Seega soovitan soojalt see raamat soetada ja läbi lugeda, ka neil, kellele "Segadus" väga ei meeldinud.

Häda ja viletsus

Kevadel tundus, et tulbid on talve kenasti üle elanud. Nupud väljas ega teinud külmade peale ka teist nägu.

Kui muru niitsin, siis vaatasin, et lehed kuidagi vajusid lopa-lopa niiduki ette. Lükkasin neid eest ära ega mõelnud sellele rohkem. Tavaliselt peaks lehed sel ajal krapsakalt püstised olema.

Kui ma aiandusgruppidest lugesin hädahüüdeid, et selle aasta tulbikasvatust on tabanud hahkhallituse puhang, hakkasin ka oma tulpe tähelepanelikumalt vaatama. Kõigepealt tundus kahjustus olevat vaid ühes peenras, kus niiskem pinnas. Varsti selgus, et kõik peenrad on haigusega nakatunud. Mõne õie ehk näeb, aga täna lõikusin ära kotitäie haigeid lehti ja ka kahjustada saanud õisi. Mida hilisemad sordid, seda rohkem kahjustatud. Mu kõige varasem tulbisort õitses täisilus ära, aga nüüd olid ka selle lehed reetlikke täppe täis- Lõikasin kõik maha.Nii pean lõikama maha ka kogu hiliste tulpide peenra lehed ja õienupud, sest asja neist nagunii ei saa. Vähemalt loodan, et siis ei jõua viirus sibulatesse.

Sellised need haigussümptomid on. Leht täpiline, või lausa kuivanud, õienupp alaarenenenud.

Huvitav

 Mina olen see vanakooli lugeja, kes veel paberlehte tellib. Mulle meeldib hommikusöögi kõrvale paberlehte lehitseda. Jah, mul on ka tütre jagatud digitellimuse lugemise võimalus, aga paberleht on ikka etem.

Millalgi loobusin Postimehe tellimisest, sest miski hakkas nende suhtumises vastu.Kas Isamaa poole kallutatud valitsuse kritiseerimine või vanade ajakirjanike vähene esindatus. Noorte kirjutatud artiklid oli minu jaoks liiga klikimagneti hõngu. Puudust tundsin küll surmakuulutustest, aga kui sain kätte nipi, kuidas digitellimusest paberlehte lugeda, siis oli seegi mure murtud.Tellisin endale LP nädalalõpulisa ja Ekspresssi, kuigi neid sain ka digitaalselt lugeda. Millalgi tuli Õhtulehe sooduspakkumine ja talvel ajaviiteks lugesin. Nüüd kevadel enam ei pikendanud tellimist. Seega on mul nüüd postkasti juurde asja vaid kolmapäeval ja reedel.

Kuna täna oli reede, siis läksin loomulikult lehte tooma. Oligi LP kastis, aga lisaks veel Postimees. Ja mitte üks, vaid 2, tänane ja eilne. Huvitav, miks. Kas tahavad mind uuesti lugejaks meelitada? Igaks juhuks vaatasin oma panga otsekorraldused üle, ega ma millalgi unise peaga pole tellimust uuendanud. Ei olnud. Las ta siis tuleb tasuta mu postkasti, eks ma ikka loen selle läbi.

Ilm on ka huvitav. Üks nädal sooja 25 kraadi, siis mitu päeva vihma ja nüüd paistab küll päike, aga külm on. Öösel ähvardab jälle miinuskraade ja peab lillekesi katma hakkama. Nüüd on lisaks püvilillele ja murtudsüdamele ka liiliad oma nimad välja pistnud. Kui ei kata, siis suvel õisi ei näe. 

Igatahes tasus püvilille katmine ära, õitseb ilusti. Ainult et lähemal vaatlusel selgus, et oli satikaid täis. Liiliakuked tundusid olevat. Korjasin nad ära, kuigi ligiduses liiliaid polnud.

Huvitav on ka see, et mu naabrimehel ilmus maja ette karavan. Vahepeal kadus ära, aga siis ilmus jälle tagasi. Kuna nägin selle roolis tema pruuti, siis eeldasin, et see on nende pere auto. Aga miks ta meie maja ees peab seisma? 

See  pole küll otseselt minu krundi ees, aga ta on jube suur ja kui ma oma väravast autot välja tagurdan, varjab see mu vaatevälja täiesti ära. Olin üsna häiritud. Eks soovitas mul oma autot tagurpidi sisse ajada, et siis välja sõites oleks paremini näha, kas vasakult tuleb mõni masin või ei. Eks ma nii tegingi, aga selleks tuli ka teine väravapool lahti teha (ja pärast jälle kinni panna). Pole küll suur vaev, aga ikka käis mulle närvidele. Millalgi nägin aias naabrimeest ja küsisin, et kas ta on hakanud karavanirendiga tegelema. No muidugi oli see pruudi oma ja tema  aitas seal midagi parandada, akut laadida ja ülevaatusele viia. Eks paista, kauaks see minu vaatevälja varjama jääb.

Aga siis otsustasin, et ei ärritu rohkem selle peale, vaid palun naabrimehelt teenet. Nö. "talumistasu". Et ta aitaks mul sel kevadel esimest korda muruniiduki käima tõmmata. Ta lahkelt lubas, kuigi siiamaani pole selleks aega leidnud. Esimene võimalus olevat laupäeva hommikul. Kui see teoks saab, siis on hästi. Muru on juba ligi 10 cm pikk ja vajab hädasti niitmist. Varem pole esimene muruniitmine kunagi nii vara toimunud. Võta siis kinni, kas meil on varane või hiline kevad.

Ilmast veel

 Kui eilne päike andis lootust, et varsti saab kõledus läbi, siis tänane päev oli taas masendav. Lisaks külmale lõõtsus tugev tuul.

Hakkasin juba kahetsema, et olin võõrasemad eile ära ostnud. Hea seegi, et nad õhtul jaksasin suurematesse nõudesse ära istutada, tänase ilmaga oleks see tegemata jäänud. Ööseks tõstsin nad tuppa ja hommikul viisin õue. Aga kui nägin, et tuul oli kastides õisi murdnud, tõin lillekesed tuppa tagasi. Siia peavad nad jäämagi vist kuni pühapäevani, kui lubati soojemat ilma.

Vaatasin kraadiklaasi ja juba kell kuus oli vaid 1 kraadi sooja. Nii läksin jälle oma lillekesi katma. Loodan, et tuul seda kinnimässitud püvilille ära ei murra.

Vaatasin AK-st, et Tartus sadas laia lund ja käis ringi Jõuluvana. Hea mõte!

Hommik on õhtust targem

 Eile õhtul olin ma täielikus masenduses. Rolli mängis nii see, et olin öösel ülimalt kehvasti maganud ehk üleval olnud kella 1.30 kuni 4.30, Sel ajal tarvitanud nii alkot kui söönud, et uuesti magama jääda. Lõpuks siiski jäin, aga hommikul oli nii s**t olla, et sellest päevast polnudki midagi head oodata. Magu valutas, võtsin omeprazoli ja tänasin taevast, et käisin apteegis ja ostsin Renni närimistablette. 

Ja kui siis õhtul vaatasin AK, siis muutus mu tuju veelgi kehvemaks. Halb oli see, et sõda ikka jätkub, vaherahu pole näha, USA algatas tollidega kaubandussõja, mis pani börsid vabalangusse ja mõjutab kõigi riikide majandust negatiivselt. Ilm oli jätkuvalt hukas, ehk miinuskraadid jätkuvad veel terve nädala. Mu krookused võttis see rajalt maha, aga murtudsüdant ja püvilille pean igal õhtul katma, kui õisi näha tahan. Murtudsüda on vähemalt madal, sinna saan kausi peale panna, aga püvilill on nii kõrge, et ämber enam peale ei mahu. Mätsisin siis ta kinni kattelooriga ja peale panin kilekoti. Tal ju õienupudki juba olemas, ei raatsi seda külmale ära kinkida.

 Mõtlesin siis õhtul, et kas midagi head ka lohutuseks on. Leidsin ikka natuke. Laupäeval suutsin ennast sundida ujulasse minema ja pühapäeval tegin ära ühe kliendi raamatupidamise aastaaruande. Ja kuigi esmaspäev algas halvasti, käisin  RIMI-s seenioripäeval ostlemas. Reklaam lubas, et nüüd on seeniorisoodustus KOGU ostukorvilt, va. tubakas ja veel mõned erilised asjad. See tähendas siis, et allahindlus 10% laieneks ka kampaaniatoodetele ja alkoholile. Tegingi siis mõlemat sorti oste, nagu näiteks Jcobsi kohvioad 1kg, mis maksid muidu 26 euri, aga nüüd 12,99. Ja tegin ka alkoostu. Pärast siis uurisin ostutsekki, mis on üks kõige segasemaid kõigist teistest kettidest. Kohviubadel oli nii kampaaniasoodustus kui seeniorisoodustus. Teistel kaupadel oli seeniori allahindlus järgmisel real näidatud, aga mitte alkoholil. Kui aga kogu ostu kokku lõin ja seeniorisoodustusega võrdlesin, siis nägin, et alko oli ka soodustusega, nagu Selveriski. Hurraa, nüüd saab halba tuju soodsa alkoga parandada!

Aga kuna täna hommikul oli kõik palju parem,  ja ööl vastu teisipäeva magasin hästi, öösel ei söönud ega joonud ja hommikusööki oli lausa lust süüa, kui isu rikkumata ja olemine hea. Päike paistis ja energiat oli, siis võtsin ette Hansaplanti külastuse, mida ammu planeerisin, aga ei jaksanud varem teostada. Tahtsin osta nii gladioolisibulaid kui võõrasemasid. Eelmisel aastal jäin gladioolidest ilma, ostsin need Selverist, aga sibulad olid kuivanud ega kasvanud hästi. Loodame sel aastal paremat. Valik oli päris suur, võtsin 3 pakki oma lemmikuid, mis jagan tütrega pooleks.

Mõtlesin osta võõrasemasid suuremates pottides, aga kuna beebitaimed olid nii ilusad ja palju soodsamad, siis võtsin hoopis neid. Eriti, kuna oli soodustus, et osta 2 konteinerit (2 x10taime), saad 3.tasuta. Mul poleks küll nii palju vaja olnud, aga kui ilma saab, siis tuleb võtta. Annan pooled taimed tütrele.

Praegu olen väga rahul, kuigi õhtul tuleb neid istutama hakata. Aga no küll kuidagi ikka saab, mis siis, et selg haigeks jääb.