Päikest otsimas

Käisime lõunamaal päikest nautimas. Sel vihmasel suvel jäi siinmail sellest pisut väheseks ja nii see plaan teoks saigi. Kuigi ärasõidupäev oli juba sügiseselt sompus, võttis tagasi tulles meid vastu soe vananaistesuvi. Sellise ilmaga on ka Eestimaal kena olla, ja nii me polegi tavaliselt sel ajal päikesereisi ette võtnud. Aga kahetseda pole küll midagi, puhkus oli suurepärane. Võib öelda, et see oli naudingute ja lebotamise reis. Kuigi kahe ekskursiooniga sai pisut ka ringi vaadatud, täitis põhilise aja päike, mõnus bassein baariga, soe Vahemeri, võrratud söögid ja kaunid vaated. Pärast pingelist talve kulus see marjaks ära. Nüüd on akud laaditud ja jaksan taas uuele hooajale vastu minna.

Valisime sihtkohaks Costa Brava ranniku Hispaanias ja hotelliks H.Top Royal Beach Lloret de Maris. Seda hotelli soovitas meile vana tuttav Sinu Reisikorraldaja ja jäime selle valikuga väga rahule. Kuna tegu oli 4-tärni hotelliga, oli teenindus suurepärane, aga hind sealjuures üsna soodne. Võrratu oli ka asukoht, mis jäi eemale lärmakast peatänavast, aga randa jõudmiseks tuli läbida vaid 150-meetrine jalakäijate tänavajupp. Mis tähendas, et üksnes rannarätikuga hotellist edasi-tagasi kulgemine polnud mingi probleem.

Meil oli AI (kõik hinnas) pakett, ja see tähendas piiramatult suurepäraseid sööke ja jooke. Oli küll oht liigsöömiseks, aga nii sai buffee vormis ära proovida kõikvõimalikke kohalikke toite. Olen aru saanud, katse-eksituse meetodil seda kogemust hankida igal päeval eri kohvikus einestades tuleb tunduvalt kallim.

Kuigi toitude valik oli alati suur, siis mõne päeva menüü oli eriti maitsev. Nagu näiteks laupäevane lõuna. Eelroaks valisin chef special salatid, 3 sorti. Kusjuures ülimaitsvad olid sealsed oliivid, mida konservipurgist võetutega ei anna üldse võrreldagi.

Põhiroaks oli mul lambapraad, kuhu lisandiks kõikvõimalikud hautatud aedviljad, küpsetatud baklazaanid ja täidetud zukiinid, rosinatega kollane asi, vist cous-cous. Mõnusalt vürtsikas kastmes ujusid sibul, küüslauk, paprika. Klaas veini sinna juurde muutis lõuna täiuslikuks. Seekord suutsin ka kogustega piiri pidada ja pärast oli selline tunne, et "kõht lausa naeris" ;) Valmistusin salvrätte lisaks võttes selleks, et lambakarree liha kondi küljest korralikult kättesaamiseks tuleb see näpu vahele võtta ;) Aga see mure oli asjatu, küllap oli tegu tallelihaga, sest kõik oli nii pehmeks haudunud, et liha tuli imelihtsalt kondi küljest lahti. Ja maitse oli täiuslik. Minu enda jaoks on üsna suur väljakutse lambaliha küpsetamine nii, et see oleks pehme, aga mitte ära kuivanud. Nii ei võta ma seda oma köögis mitte sagedasti ette, kuna sobiva (mitte liiga rasvase) lamabaliha leidmine pole lihtne. Rääkimata sellest, et see kallis on. Seda enam naudin ma teiste poolt suurepäraselt valmistatud lambapraadi, nagu seegi kord.

Aga las pildid räägivad iseenda eest. Bassein oli suur ja kõigile soovijatele jagus rannatoole. Hommikupoolikul, kui päike veel üleni seda ei soojendama ei ulatanud, olime tihtipeale ainsad ujujad. Külm küll polnud ja nii sai oma päevase normi segamatult täis ujuda.

Rand säravsinise vee ja pisut suuremateralise liivaga oli puhas ja imeilus oma maalilises lahesopis. Kui rannatooli laenutuse eest 5 eurot maksta ei raatsinud, võis lähedalt poekesest sama rahaga täispuhutava madratsi osta. Või lebada lihtsalt soojal liival, mis meie vanadele kontidele väga meeltmööda oli :D

Lahesopp oli mõlemalt poolt ümbritsetud mäeahelikuga, kus roheluses paiknesid mõned villad või romantilised lossikesed.

Mööda randa kulges promenaad,

mis sai maalilise lõpetuse uhkete kivimürakatega

Ringi kõndides võis imetleda ümbruskonna kauneid vaateid, imearmsaid majakesi mäekülgedel.

Kaunis villa tänava ääres, sellises oleks vist mõnus elada küll ;)

Teise villa maitsekas aed

Ühel õhtul külastasime etendust keskaegses lossis. Eks seda hoonet oli kõvasti restaureeritud, eriti seestpoolt see väga keskaegset muljet ei jätnud. Euronõuded, teadagi, kuna shoud vaatas korraga oma 500 vaatajat, siis pidid ruumid kaasajastatud olema.

Vaatasime nii rüütliturniiri imitatsiooni kui flamenkotantsu etendust. Selle käigus pakutud õhtusöök oli kah keskaegses vaimus. Söögiriistu ei kasutatud, nii supp kui terve küpetatud kana (igaühele !) tuli süüa ära näppe kasutades. Millest järeldasin, et tänapäevase keskklassi elu on ikka tunduvalt mõnusam kui tolleaegsetel ülikutel :D Kui meie saame liha kõrvale valida aedvilja ja salateid, siis neil oli lisandiks vaid üks kartul ja ohtralt veini. Kuigi kana polnud väga suur, ikkagi suutsin mina sellest ära süüa ehk kolmandiku ja arvan, et sama tulemuseni jõudsid ka enamus teistest külastajatest (vähemalt naistest). Tahaks loota, et see kanade massimõrv oli õigustatud vähemalt sellega, et mingi loomaaed või farm need jäägid endale sai :D

Teine ekskursioon viis meid Barcelonasse. Aega jäi väheks, et tutvuda nii suure linnaga (2,5 milj elanikku, koos eeslinnadega 4 milj) põhjalikult, aga olulisemad kohad käisime läbi. Pildil Kolumbuse kuju, mis oli vist ligi 100-meetri kõrgune (täpsemalt uurides selgus, et siiski 60-meetrine).

Külastasime suure arhitekti Gaudi fantaasiamaailma, mis jäigi lõpuni valmis ehitamata. Tal oli planeeritud mäeküljel kujutada 35 elu astet (Darwini evolutsiooniteooriast inspireerituna). Sinna vahele pidid tulema luksuslikud elamud tema sõpradele ja investoritele.

Tema lemmikkujundid olid looduslähedased vormid nagu puukujulised sambad

Sellest 60-le hektarile planeeritud kompleksist said valmis vaid mõned hooned, praegu asub seal avalik park. Ise elas ta elu lõpuni suures üksinduses oma roosas nukumajakeses, mis oli kompleksi ainus valminud eluhoone.

Mäeküljelt asuval platvormil olid kaarekujulised kirjud pingid ja sealt avanes võrratu vaade merele ja linnale

Gaudi looming oli samuti garndioosne Püha Perekonna Kirik. Ka see töö jäi tal ootamatu surma tõttu 1926.a. lõpetamata.

See ehitis võttis tohutu aja seetõttu, et käsitsi tahuti välja kõik kujundid ja figuuride grupid, mis jutustasid kogu Jeesuse elulugu. Gaudi ei kasutanud sirgeid seinu, kõik nurgad olid kaetud looduslike motiividega.

Kuna mingeid plaane töö jätkamiseks temast maha ei jäänud, siis ta õpilased jätkasid tema visiooni nii hästi kui oskasid (vasakul tiival). Hispaania Kodusõja tõttu jäi ehitus kauaks ajaks pooleli.

Hiljem jätkati kiriku ehitust tagaküljel hoopis moodsamas, kubistlikumas stiilis

Kiriku restaureerimine käib praegugi. Riigil selleks raha pole, tööd tehakse eraannetuste toel ja kavas on selle tööga lõpule jõuda 2026.aastaks, mil möödub 100 aastat Gaudi surmast.

Õhtu lõpetas kuulsate fontäänide värvidemängu ja võrratu muusika taktis purskamise vaatamine.

Show oli suurejooneline, aga pildile oli seda raske püüda

Kuna palju jäi vaatamata nii Barcelonas kui kogu Kataloonias, siis loodan, et pöördun kunagi sinna veel tagasi. Nüüd juba tean, kus miski asub, kuidas mõistlik ja võimalik on liikuda ja mida ma veel näha tahan. 3,5 tunnine lennusõit odavlennufirmaga Ryanair pole pikk ja on hea hinnaga. Selgeks sai ka käsipagasiga seotud nüansid ja Girona lennuväljale transfeeri tellimine. Tahaks järgmine kord ehk lausa koos lapselastega seda paradiisi nautida.

Eralelu kaitseks

Eelmise nädala skandaalikene Edkar Esimese eraelu teemal tekitas meedia konnatiigis paraja lainetuse. Kuigi selle pikantse loo point oli hoopis  selles,  kuidas batja oma asju ajab, kas füüsilist jõudu kasutades, ähvardades,  pakkudes läbi lillede teenet foto avaldamata jätmise eest või lausvaletades oma blogis intsidenti kirjeldades, ei peatu ma sellel pikemalt. Mõtlevale inimesele pole tema elufilosoofias ega käitumismudelites  seegi kord midagi uut, aga tema fänne see nagunii ei häiri. Nende arvates on "armastatud suurlinnapea" reaktsioon igati õigustatud, kuna süüdi on hoopis kõmuajakirjandus, kes alatult topib oma nina teise eraellu.

Aga  räägime siis eraelu puutumatusest. Läänemaailma paparatsikud ronivad tuntud isikute magamistoa akna taha või luuravad neid võimsate zuumidega varustatud fotokatega privaatrannas, et saada kõmulist pilti. Seda võib küll pidada eraelu puutumatuse rikkumiseks, aga küllap on sealgi seadused paika pannud, millal saab ajakirjanikku kohtus süüdistada. Antud intsident ei ulata niisugusele nuhkimisele mitte ligilähedalegi. Mees sõidab täiesti avalikus kohas õhtul ringi ja võtab noore daami oma autosse. Asjaolu, et tema käimised ja kohtumised on kõrgendatud avaliku tähelepanu all, ei tohiks sellele mehele küll üllatuseks olla. Kui ei taha, et nähakse, tuleks varjatumates kohtades oma eraelu elada. Aga eks temagi ole vaid inimene, kes ehk sumedas suveöös kohtas juhuslikult kauaigatsetud naist ja nii polnud aega konspiratsioonile mõelda, vaid tuli koheselt tegutseda. Siis ajab ikka vihale küll, ja võib-olla rikkus see intsident mehe niigi hapra lootuse selle naisega liini ajada :D

Mõistatame, mis me mõistatame, aga ilmselt me ei saagi teada loo tagamaadest,  miks Savisaar oma "eralelu" nii raevukalt varjama tõttas. Mingi udupilt noorest tundmatust naisest tema autos poleks kedagi eriti üllatanud. Aga just tema terav reaktsioon pani loo suure kella külge. Minu jaoks tekitas see omakorda küsimuse, kas kõigi nende noorte neidudega siin-seal miilustamist ikka saabki nimetada vaid eraeluks. No et üksik hüljatud mees otsib endale uut kaasat ;) Kui tegu on temast kolmkümmend või rohkem aastat nooremate näitsikutega, siis sellise suhte taandamine armastuse võlujõule oleks tiba ühekülgne. Kui tänutäheks vanamehe väljakannatamisele saavad naised endale hästitasustatud ametikoha linnapea haldusalas või kiire tõusu parteihierarhias, kas siis ei peaks seda nimetama hoopis ametiseisundi kuritarvitamiseks, mitte eraeluks. Ja selline mõjuvõimuga kauplemine on küll õigustatud meedia luubi all olema, erinevalt eraelu privaatsusest.

Omad joped

Loen ega usu oma silmi, meie kallis haridusminister on tekitanud oma haldusalasse ühe imelik-peene ametikoha ja ilma konkursita sinna tööle võtnud - ta-ta-taaa!- Riho Illaku :D

No ma ei oska kohe midagi muud öelda kui laulda, et "kuidas kõik see nii küll olla saab... unustada kauaks sind ma võin, kuid siis ikka jälle algab kõik, algab uuesti".

Jah, Illaku-poissi pole riigirahaga sahkerdamises süüdi mõistetud, niiet poliitiliselt korrektne värk, see tema uuesti töölevõtmine, niivõrd-kuivõrd. See aga, et haridusminister konkurssi ei teinud ja talle lausa uhiuue ametikoha tekitas, on küll täielik bläkk. Loodan, et selle asjaolu kallal närijaid leidub ja niisama lihtsalt see lugu ei lõpe.

Kui ma siiani pidasin Aaviksood vaatamata kõigele ikkagi targaks meheks, siis see otsus võttis küll karbi lahti. Nagu tarkuselinna kuluaarides sahistatakse ja ja mis ka artiki kommentaarides kajastus, Illak on ülikooli rahade haldamisel olnud nagu rebane koorekirnus. Kuigi ametlikku tõendusmaterjali neile kuulujuttudele pole järgnenud, siis teatud reputatsioon on sellele mehele külge jäänud. Käsi peseb kätt ja sõber sügab selga :D Illaku taas riigiametisse majandusasjade korraldajaks töölevõtmine on üsna samaväärne, kui Avo Viiolile oleks "uus võimalus" antud :D

Kas on Aaviksoo majandusasjades nii taipamatu, et sellise "finantsgeeniuse" teeneid tahab kasutada? Või siis ei saanud "vanale sõbrale" ära öelda ;) Aaviksoo kohta tuleks siinkohal meenutada vana tarkust, et ütle, kes on su sõbrad... Ilmselt omaaegsete "sõbrateenete" laia ringi tõttu võttis Illaku lahtikangutamine Tartu Ülikooli majandusprorektori ametikohalt omal ajal hirmkaua aega :D Aga seda ma poleks küll uskunud, et fööniks uuesti tuhast tõuseb :D

Laagrielu

Laagrielu on laias laastus ikka ühesugune, olgu tegu siis vangilaagri, pioneerilaagri või maalilaagriga. Nagu nimigi ütleb, kuulub igasse laagrisse erinev seltskond. Vangilaagrisse pannakse neid, kes seadust on rikkunud, pioneerilaagrisse said omal ajal minna vaid pioneerid ja maalilaagris osalevad need, kes maalida tahavad ja oskavad. Ühine on see, et kõigis laagrites kehtivad teatud kirjutatud ja kirjutamata reeglid ja neile tuleb alluda. Kui mõni vang pole tegelikult kurikael, olles sinna sattunud halbade asjaolude kokkusattumisel, siis on tal raske kohaneda sealse kontingendiga. Ka pioneer, kes ei tahtnud luuremänge mängida ja muid pioneeriasju kaasa teha, vaid hoopis omaette raamatut lugeda, tundis kindlasti ennast võõrkehana ja teised vaatasid teda paha pilguga.

Novott, umbes sama lugu oli minul maalilaagriga. Kuna ma polnud terve aasta pintslit kätte võtnud, siis ei olnud mul erilist tahtmist üldse minna. Puudus nii igatsus maalida kui usk, et ma mingi hea pildiga maha saaks. Aga ilus ilm ja soov kodunt eemale saada otsustasid asja. Tervet nädalat pole ma kunagi suutnud kaasa teha, nii otsustasin nüüdki vaid mõneks päevaks minna. Selle ajaga saab mul otsa seegi vähene loominguline potentsiaal ja pealegi hakkab laagri ühiselu üsna kitsal pinnal minusugusele individualistile närvidele käima.

Lootsin ikkagi, et teiste andekad tööd äratavad ka minus väga sügavale peitu pugenud maalihimu, nagu see varemgi on juhtunud. Panin värvid paletile ja hakkasin pihta. Alustuseks valisin lihtsa lillekompositsiooni, mis oli tegelikult algajate jaoks üles pandud. Eks pidasin ennastki üle pika vaheaja nagu algajaks ja teiseks valiku põhjuseks oli see, et lähiümbruse paremad vaated said eelmisel suvel juba ära maalitud. Lokkava roheluse erinevate nüansside leidmises pole ma nagunii väga osav.

Algus oli raske. Etterutates ütlen, et ega oluliselt paremaks ei läinudki ;) Vana vineertooli peale oli asetatud lillevaas suvise kimbuga. Mul oli raskusi isegi proportsioonidele pihta saamisega ja nii ma kõigepealt sellele keskendusin. Ütlesin endale, et kui sa isegi tooli usutavalt ära ei suuda maalida, siis pane heaga pintslid kotti. Ja nii ma siis saingi selle punnitamise tulemusel endale pildi, millele võiks nimeks panna "tool". See, et seal ka mingi vaas lilledega peal oli, ei pääsenud mu pildil eriti mõjule. Et te teaks, teised maalisid ikka rohkem vaasi ja lilli ;) Aga kuna tool sai mul üsna tooli moodi, siis olin lõppkokkuvõttes endaga rahul, kuigi vaasil peegelduva valguse õige toon jäi leidmata (praegune pilt on juba parandatud ja sellega olen rohkem rahul). Kogemata kuulsin, kuidas üks nimetas seda omavahelises arutelus "mõttetuks pildiks" ja pidin temaga nõustuma. Loomulikult pole sel pildil mingit kunstiväärtust, aga minu jaoks oli sel ikkagi mõte enesest võitu saamise märgina.

Nii asusin veidi kindlamana teiste vaadete kallale. Aga ega mul seekord suurt midagi välja ei tulnudki. Ilm muutus aina lämbemaks ja mina pole mingi enesepiinaja. Nii jäid mul maalimata mitmed ilusad vaated, sest ma läksin hoopis järve äärde päevitama ja ujuma. Lõppude lõpuks polnud see mingi orjalaager, vaid minu kallis puhkus, millest ma mõnu tunda tahtsin :D

Peab ütlema, et siinkohal see laagriteema mängu tuligi. Ükski teine osaleja nii kergemeelselt ei käitunud. Võib-olla neid parmud ei söönud nii palju kui mind ja kuumus ei tapnud. Igatahes enamus vorpis vähemalt kolm pilti päevas, üks hommikupoolikul, teine pärast lõunasööki ja kolmas õhtujaheduses. Mina suutsin vaid päevas ühe pildi teha, ülejäänud aja kulutasin puhkamiseks ja mängimiseks. Ja peab tunnistama, et minu peale vaadati natuke viltu küll. Kui ma seletasin, et ma niisuguse kuumaga ei jaksa maalida, siis öeldi mulle, et PEAB. No mitte otsese käsu mõttes, sest olime laagris ikkagi vabatahtlikkuse alusel, aga mitte keegi ei mõistnud minu suhtumist. Rääkimata minuga ühinemisest ;)

Samal lainel polnud ma teistega ka hinnangu andmisel oma töödele. Minu arust oli väga tore, et teistel vaimustust ja tahtmist niipalju jagus. Andku minna, kui see neid õnnelikuks teeb. Mind aga ei rahuldanud oma nõrga tasemega pildid ja kui nägin, et asi ei parane, ei pidanud ma papi ja värvi raiskamist mõttekaks ;) Kui kurtsin, et kahjuks seekord mul midagi head välja ei tule, sain jälle noomida. Niimoodi EI TOHI ennast maha teha ja endale alaväärsust tekitada. Selle arvamusele vaidlesin küll vastu, et ükskõik, missugune ma teiste inimeste meelest ka pole, alaväärsust ei ole keegi mu põhiomaduseks pidanud. Pigem vastupidi. Aga kriitikameelt omaenda piltide suhtes võin ma ju ilmutada. Teiste tööde kohta ei hakanud ma midagi ütlema, kuigi minu arust neist sajast pildist, mis kogu see kamp ära maalis, laias laastus umbes 15 olid väga head, veel 25-l polnud vigagi, aga ülejäänute puhul oli vaid tegemise rõõm. Loomulikult, kõik pildid ei saagi ühtviisi õnnestuda, ka mitte parimatel meist. Mul endal on olnud iga laagri tulemuseks vaid üks päris hea pilt. Seekord jäi ka see üks sündimata.

Ma ei tea, võib-olla on minu kriitiline suhtumine oma töödesse just see põhjus, miks mu entusiasm alla käib. Et kui suudaksin olla sama optimistlik ja rahul oma töödega, kui ülejäänud seltskond, siis muutuksin ka mina produktiivsemaks. Siiski kahtlen, kas see aitaks, nii nagu kõik need enesesisendusel ja -armastusel põhinevad teooriad. Ega ennast ümber ei tee ja nii tekkiski mul küsimus, kas ma järgmisel suvel sinna laagrisse lähen, kui mu arusaamad teistega ei klapi. Hoolimata sellest, et mind püüti ümber kasvatada, ei andnud keegi märku, et ma sugugi nende hulka ei kõlba. Eks see jääb mu enda äratundmise küsimuseks, kas ma edaspidi veel sobitun selle laagri seltskonda või mitte. Mitmed ilusad vaated jäid mul ikkagi kripeldama ja neid tahaks ükskord ära maalida. Nagu näiteks naabertalu vesiroositiik või kaunis vaade ligidalasuvalt mäekünkalt.

Peab mainima veel seda, et mu lühikese laagrisviibimise aja sisse mahtus nii üks tore pidu kui ka ajakirjanike külaskäik. Kuigi ma ei tea täpselt, mis saate jaoks meid filmiti, aga küll ma välja uurin ja teile ka ütlen. Võib-olla saan nüüd lõpuks kätte oma viis minutit kuulsust :D Paraku toimus see filmimine järgmisel päeval pärast pidu, nii valisime naljaga pooleks kaamera ette rääkima paremini säilinud isikud (need, kes peolt varem lahkusid). Mina olin kaadris seljaga, ja minu arust filmiti vaid mu paletti ja pintslitööd. Aga võib-olla lõigatakse seegi lõppvariandist välja :D

Vanduda tahaks

Umbes nii: WTF või näiteks Черт побери пожалуста . Võõrkeeles vandumine oleks nagu natuke viisakam, kui puhtas eesti keeles vägisõnu pruukida. Aga südame ajasid järjekordsed jamad kodumasinatega nii täis küll, et vägisi kiskus vanduma.

Peab tunnistama, et mitmed asjad mu majapidamises on katki. Ja nende kordasaamine on viibinud mitmel põhjusel. Mõni viga on olnud selline tekib-ja-kaob tüüpi, ja ma olen kartnud, et meistrimehe pilgu all on kõik korras. Nii olengi oodanud, et masinavärk ikka täitsa katki läheks, et viga lihtsam leida oleks. Mainimata ei saa jätta ka nii minu kui mehe laiskust asjadega tegelda, sest saab ju kuidagi ilma ka läbi.

Nõudepesumasinal polnud see mitte esimene kord probleeme tekitada. Kohe pesutsükli algul hakkas ta helisignaale saatma ega hakanud tööle. Juhendi järgi pidi see tähendama lekkesüsteemi häiret. Eelmisel korral, kui tal umbes sama viga oli, juhtus paraku nii, et kui parandaja tuli kohale, siis masin töötas täiesti normaalselt. Tookordse arutelu järgi teadsin, et kusagil selle all on mingi vann ja kui sinna vett on sattunud, siis selline häire tuleb. Kui aga masin on tükk aega seisnud, siis vesi aurab ära ja andur häiret enam ei anna. No ma arvestasin nüüd selle võimalusega ja igaks juhuks üritasin aeg-ajalt käivitada. Seekord tundus, et masin on katki mis katki ja viga ise üle ei lähe. Ja nagu taiplik lugeja juba aimata võib, just sama lugu kordus seegi kord. Mehhaanikul oli pikk ootejärjekord ja kui ta eile lõpuks meile jõudis ja masina käivitas... No muidugi oleksin ma eelmisel õhtul pidanud veel korra proovima, aga ma olin seda pikema ja lühema vahega nagunii korduvalt katsetanud.

Mehhaanik naeris, et talle sellised väljakutsed väga meeldivad, kui parandama ei pea. Mina ei naernud, vaid olin tulivihane. Masina peale. No mis trikid need olgu! Ma ei mäleta enam, kas parandaja oli sama, kes eelmisel korral, aga kasulikke nõuandeid sain seegi kord. Et selline häiresignaal võib tulla ka siis, kui köögivalamust vee äravool on väikese ummistuse tõttu häiritud, siis vesi voolab hoopis ühendustoru kaudu pesumasinasse ja ka seal torudes on andurid, mis annavad sama häiret, kuna vesi pole ära voolanud. Tema näpunäidete järgi sai sai nõudepesumasina äravoolutoru kõrgemale kraanikausi alla kinnitatud, et see põhjus välistada. Egas midagi, ootame järgmist pesukorda.

Kui ma valisin firmade vahel, kes selliseid masinaid parandavad, sain üllatavaid tulemusi. Üks küsis kohaletuleku eest 30 eurot, siis leidsin teise, mille hind oli 20 eurot. Selle siis tellisingi. Aga mu mees tuletas meelde, et see firma on pankroti äärel ja meilegi võlgu jäänud. Nii võib karta, et head töömehed on sealt minema läinud ja ka tagavaraosade tellimisega võib neil võlgade tõttu probleeme olla. Selle peale helistasin hoopis kolmandasse kõige tuntumasse firmasse Arwest, mida ka garantiihooldajana soovitati. Olin kindel, et selle kohaletuleku tasu on kõige kallim, sest nemad on ju kõige esimene valik. Aga oli vastupidi, nende kohaletuleku tasu oli hoopis 13 eurot! Korrutades 30,20 ja 13 eurot kroonideks, siis on erinevus ikka muljetavaldav... Järjekord selles firmas oli tõesti pikk, aga meister tundis asja. Muidugi ei saanud ta oma parandamisoskusi meie juures näidata, aga me küsisime talt teiste katkiste kodumasinate kohta ja sellest oli suur abi.

Räägin nüüd kõik remondilood algusest peale ära. Köögi õhupuhastaja ventilatsioon jukerdas meil juba ammu ja lõpuks jäi päris vait. Selle parandaja käis eelmisel nädalal ja oli üsna hädine vennike. Kuna ka see masin üritas parandaja silma all petekat teha ehk mingil määral tööle hakata, siis tahtis mees väita, et kõik on ju korras. Siiski õnnestus teda veenda, et nii nõrk tõmme pole normaalne. Küsis siis see mehhaanik kellegi targema käest nõu ja lõpuks kondeka vahetusega saigi asi korda. Aga ta ei suutnud leida viga, miks lambid kubu küljes enam põlema ei lähe. Kaks pirni läksid teineteise järel läbi, aga pärast pirnide vahetamist valgust ei saabunud. Jäi siis nii, et peame elektriku kutsuma. Aga kui seda muret kurtsime nõudepesumasina parandajale, tegi see mees asja üks-kaks korda. Lihtne viga, kaitse oli läbi. Eks minu mees oli sama kahtlustanud, aga kaitsme asukohta üles ei leidnud. Et sellega hakkama ei saanud ventilatsiooni-firma mees, on pisut imelik. Aga noh, mitte kõik meistri- ega muidumehed pole ju ühesuguste oskuste ega võimetega ;) Kui õige meistrimehe üles leiad, on vahe nii töö kvaliteedis kui ajakulus suur.

Seda viimast väidet sobib illustreerima mu auto keskluku parandus. Jah, ka see sai nüüd korda pärast aastapikkust hoovõttu ja kahte korda, mil lõin auto ukse nii lukku, et võtmed sisse jäid ;) Kaalusin pikalt, kumb parandusse viia, kas oma pea või auto, aga ei suutnud otsustada :D Olen igatsugu elektri-ja elektroonikarikete suhtes väga umbusklik. Selliste vigade parandus võib võtta palju aega ja raha, ja kuna ilma kesklukuta sai ka kuidagi läbi, kui mälu treenida, siis lükkasin seda remonti muudkui edasi. Kuni kohtasin juhuslikult ühte oma vana bridzipartnerit, elektroonikut. Küsisin, mida ta teeb, kus töötab. Ja kui ta ütles, et firmas, mis tegeleb signalisatsioonidega, oli asi otsustatud. Viisin oma auto tema kätte. Kaks ühes, ehk lootus odavama hinnaga asi korda saada ja teiseks tuttava firmale tööd anda. Lisaboonusena veel võimalus omavahel vanu aegu meenutada ;)

Võtsin kaasa ikka päris palju sularaha, sest ma ei taha teistele seda, mis mulle oma firmas ei meeldi. Ehk kaardimaksega tasudes asja eest teist taga kinkida teenustasuna pangale ära üsna suur summa, mis peaks kuuluma töö tegijale. Muide, soovitan teilgi väikestes kohtades sularahas maksta, sest tänulikud firmad teevad seetõttu ka väikest allahindlust. Kaardikeskuse häbematu nöörimine on mind ammu vihastanud, nii astun vähemalt isiklikke oste sularahas tehes neile vastu. Toidupoes maksan küll kaardiga, sest neile on kaardimaksete teenustasu osas tehtud soodsamad pakkumised nagunii.

Selles tuttava firmas tehti mu auto kesklukk poole tunniga korda ja räägiti ka ära, mis viga oli. Probleemi oli põhjustanud autole müügiesinduses signalisatsiooni paigaldamisel ülenurga laskmine (ma detailisdesse kindluse mõttes ei süvene, sest nii täpselt ma ei mäleta, mis valesti oli tehtud). Kuna olin arvanud, et teeninduses läheb mul sellise asja kordategemine vähemalt 100 eurot, siis vajus mul karp lahti, kui tuttav töö eest tasu suuruse ütles. Naersin, et ei tea, kas mul nii väikest raha üldse ongi - 12 eurot! Hea küll, see võis olla nö. "sõbrahind", aga ikkagi on suurusjärk midagi muud. Me ei tea iialgi, mida sulle teeninduses kokku valetatakse, mida kõike on vahetatud. Suures firmas on kogu aparaadi ülalpidamiseks palju kõrgemad hinnad möödapääsmatud. Niiet auto elektrisüsteemide remondiks on mul praegu küll suurepärane meistrimees olemas. Ja kõikide kodumasinate parandaja tellin edaspidi alati Arwestist.

Aga nõudepesumasinale tegin viimase hoiatuse, et lõpetagu see lollitamine. Kas töötagu korralikult või mingu päris katki. Või muidu... Lauset ei lõpetanud ma lihtsalt sel põhjusel, et mul polegi mõjuvat ähvardust kusagilt võtta. Ega uue ostmisega pruugi paremini minna. Jääb üle ainult vanduda, ähvardada ja loota, et meistri välja pakutud nipid aitavad probleemi edaspidi vältida. Või loobuda selle masina teenetest ja pesta edaspidi nõusid käsitsi. Sa nüüd harjutatud küll ;)

Räägime ilmast

Õigupoolest polegi midagi rääkida, sest ilma pole. Ilusat suveilma, nagu aasta valgemate ööde ajal olema peaks. Ainult tinane taevas, lõputu vihm ja pisut üle 10 kraadi sooja. Mõnel vihmavahel tuleb päikegi korraks välja, aga enne kui jõuad lõpuni mõtelda, mida nüüd aias teha võiks, on uus sadu kaelas.

Kõik on mu aianduses jälle valesti, ja see ajab südame täis. Otsustasin sel kevadel esmakordselt petuuniataimi ise ette kasvatada, sest need on tavaliselt kallid ja ma ei raatsi neid nii palju osta, et igale poole jaguks. Taimed tulid ilusti üles ja kasvasid hästi pärast pikeerimist. Polegi see nii keeruline, kiitsin ennast. Aga kui olin nädalajagu kodunt ära olnud, leidsin tagasi tulles eest väga pikaksveninud taimekesed. Mis ma valesti tegin, valgust peaks ometigi mu talveaias piisavalt olema? Lõikasin ladvad ära, millest oli pisut abi, sest nii hakkas rohkem külgvõsusid tulema. Üks mu viga selgus siis, kui lugesin seemnete pakendi pealt, et see sort peabki 30-40 cm pikkuseks kasvama. Mina aga kujutasin ette, et kõik petuuniad on algul madalad, ja alles suve lõpul venivad pikaks. Nii et alati peab juhendit lugema, isegi tuntud lillesortide puhul. Kindlasti on olemas ka madalamaid sorte.

Teine probleem ilmnes siis, kui õied lahti läksid. Pea-aegu kõik olid tumesinised, mõned natuke heledamad lilla erinevate varjunditega. Ei ühtki punast, valget või roosat õit, nagu pakendil oleval pildil. Selge, oleksin pidanud ostma ikka mitu pakki erinevaid värve, mitte selle ebamäärase segu :) Aga siis oleks see projekt juba nii kalliks läinud, et targem oleks taimed osta. Seda enam, et nagu selgus, sel aastal olid nad turul suhteliselt odavad 0,5 eurot tükk.

Kolmas ja kõige suurem häda nende taimedega aga seisneb selles, et nad ei talu vihmast ilma, nagu sel suvel on (ja ilmselt ka tuleb). Siis on nad avamaal täiesti rääbakad. Ei mingit ilu ega lopsakust. Olen juba ühe peenra neist tühjaks teinud ja teised lilled asemele istutanud. Sama ootab ees ilmselt ka kahe ülejäänud peenrajupi puhul, sest sellel suvel ilusate ilmade peale mul eriti usku pole. Niipalju siis selle lillesordi peale kulutatud vaevast. Vähemalt asenduseks istutatud karvase päevakübara "Marmelade" õied olid ilusamad, kui pakendil oleval pildil ;)

Hästi ei ole seis ka daaliatega, mis kiratsesid kahel eelmisel suvel kuivuse tõttu. Neile peaks ju praegune vihmane ilm sobima. Aga vaid paar tükki said kevadel soojal ajal hea hoo sisse. Need, mis ei jõudnud korralikke kasve luua, kiratsevad nüüd jaheduse käes. Lisaks ründavad neid ka teod, nii pole ka sellest lillesordist ilu oodata. Olengi kolm põõsast kuhugi nurga taha viinud ja nende asemele astilbed ja valge ogaõuna istutanud. Tundub, et mu daaliavaimustusega on asi ühel pool. Kui ei õitse nad mul ilusti ei kuiva ega vihmase ilmaga, siis lõpetan selle tüütu talv läbi juurikate potitamise ära. Jätan vaid 2-3 lemmikut, nii igaks juhuks ;)

Vaatan oma dzunglina metsistunud aeda, kus mõni eelmisel suvel kenas normaalses suuruses olnud taim on nii vohama hakanud, et varjab oma tagasihoidlikumad naabrid ära. mis muud, kui jälle labidas kätte ja suuruste vahekorda ja taimede paigutust ümber tegema... Just siis, kui olin kõik kandidaadid jõudnud välja kaevata, tuli ootamatult suur padukas kaela. Pidin jätma kõik sinnapaika. Kui pärast sadu uuesti aeda läksin, olid peenravahed vett täis, samuti need augud, kust taimed välja olin kaevanud. Mis mul üle jäi, poole kummikuni porisse vajudes, panin taimed kuidagimoodi selle püdela plöga sisse, mis muidu mulla nime kandis. Missugune lillekestest selle vintsutuse üle elab, ei tea.

Umbrohust ma parem ei räägi. Kuigi olen sel kevadel päris hoolas olnud ja juba kaks korda peenramaa üle käinud, siis vihma abil on kõik need eelmised saavutused nulliks muutunud. Vesihein vohab nii et oi-oi. Mõne suurema puhma olen koos märja mullapalliga välja tirinud, aga kahju on huumust niimoodi kompostihunnikusse vedada. Ehk tuleb veel üks-kaks kuiva päeva. Ja teod muudkui sigivad...

Midagi on ikka hästi kah. Uued asukad nagu sinised lilled (kukekannused?) ja kollane iiris "Bronze Charm" on kenasti kohanenud. Taimi kasta pole vaja ja tubaste lillede jaoks vihmaveest puudust kätte ei tule :D Roosid talvitusid ilusti ja õitsevad juba jaanipäevast saadik. Pärast järjekordset sadu käin ja raputan õitelt suure vee maha, et vaesed varred vee raskuse all nii maadligi ei vajuks...

Silver Meikari juhtum

Kuidas võtta, kas Silver Meikari avalduse näol on tegu reetmise või aususega? Või on tegu hoopis poliitilise vangerduse, kadeduse või mingi muu tema isiksuse psüühilise või psühholoogilise juhtumiga, sellest mina siiani aru pole saanud. Meie meediamaastiku ja poliitringkonnad on tema avaldus üsna ärevile ajanud.

Mind isiklikult ei loksuta väga palju see tõde, mis nüüd pinnale on ujunud. Mingid ärimehed või huvigrupid on annetanud, ilma et oma nime avalikkusele teada on andnud. Kusjuures pole isegi selge, et tegu salaplaaniga maksta mingite sobivate seadusemuudatuste eest. Lihtsalt seadus ei lubanudki äriühingutel annetada. Minu jaoks pole selles nagunii mingit uudist, et poliitikat mõjutavad kellegi huvid. Arvan, et edukatel äriühingutel ongi põhjust ja vajadust seda mõjutada. Sest nende tegevusest tuleb maksuraha, mida riik jagada saab. Loomulikult tean ma ka seda, et see mõjutamine ei pruugi olla omakasupüüdmatu, demokraatlik ega õiglane. Aga kas nn. enamuse huvid, et riik jagagu piiramatult hädaabi erinevate toetuste ja sotsiaalkindlustuste vormis on ikka omakasupüüdmatu või õiglane? Üks ei liiguta lillegi, aga saaks sama elatustaseme, kui see, kes näeb vaeva ja rabeleb? Minu arust on see sama ebaõiglane, aga see selleks...

Niikaua, kui nende vaieldavate annetuste tagant pole otsest korruptsiooni välja selgitatud, jääb skandaal minu jaoks lahjaks, et mitte öelda olematuks. Milleks parteid üldse raha vajavad? Eelkõige enese reklaamimiseks ja valimisvõitluseks. Kui partei vaadete reklaami idee poleks äravahetamiseni sarnane pesupulbri või mobiilioperaatori omale, siis seda annetuste vajadust ega probleemi kui niisugust polekski. Kui valijad mõtleksid oma peaga, piisaks nii televisioonis kui ajakirjanduses kajastatavate partei ideede, programmide ja tegevussuundade avaldamisest. Aga kahjuks on enamus (demokraatlikke) valijaid lollid, ehk neid peab meelitama parteid valima samade vahenditega kui panna teda eelistama ühte kindlat hambapastat. Ja sinna see annetuste raha lähebki. Kui mõni ettevõtja tahab kindel olla, et sama partei jääks ka pärast valimisi riiki endisel kursil hoidma või vastupidi, et tuleks mõni uus poliitiline jõud ja muudaks senikehtinud mängureegleid, siis mis on valet sellisele parteile oma raha annetamises?

Kordan veelkord, niikaua kui pole tõestatud korruptsiooni või mõjuvõimuga kauplemist, on kogu see annetuste teema minu jaoks vaid mediamull. Ja Meikari-sugune B-grupi poliitik on kas tankist, keda keegi on kasutanud oma eesmärkide saavutamiseks. Või on ta nii osav intrigant, kes loodab selle "aususepuhanguga" ise poliitilist kapitali teenida? Võib-olla on talle lubatud mingit sooja kohta uues parteis, sest vanas parteis pole sellisel "pealekaebajal" küll enam midagi teha. Aga kas teie valiksite sellist uut (või ka olemasolevat) parteid, kes Meikari-suguste väljaastumistega endale populaarsust loodab koguda? Mina küll mitte...

Midagi positiivset võiks see skandaal siiski tähendada ka Reformierakonnale. Mulle tundub, et vana parteijuhi lahkumise kavatsused on aktiviseerinud noorema generatsiooni omavahelist võimuvõitlust. Ja selle tulemuseks ja näitajaks sobib Meikari juhtum hästi. Minu meelest väheusutav, et "aus" Meikar ise oleks mingi arvestatav liider. Pigem üritas ta rajalt maha võtta mõnda oma "leivaisa" konkurenti nagu näiteks Michalit. Aga kes see ka polnud, kes sellise sammuga lootis võimu võtta, siis kardan, et asjad ei lähe tema jaoks päris nii, nagu loodetud. Meikari avaldust ei võetud vastu sugugi nii ühemõtteliselt positiivsena, pigem paistab see samuti kahtlase susserdamisena. Aga kui võimuvõitluse must pesu saab lõpuks pestud, siis on loodetavasti Reformierakonna sisekliima järmisteks valimisteks puhtam ja kuivem :D

Väga paljus hakkab see praegune poliitiline seebiooper meenutama poliitmaastiku tegitaguseid "Alpimajas" , mis oli väga andekas seriaal igas mõttes!