Tee ometi midagi!

Nii ütlesin ma täna hommikul väga tungivas ja närvilises toonis mehele. Ja ta tegigi, kuigi algul arvas, et mis temagi oskab selle jamaga ette võtta. My hero :)

Alustame algusest. Reede hommikul kuulsin saunaruumist imelikku häält. Ei saanudki aru, on see linnu või hiire tekitatud või kust see tuleb. Mul polnud ka mahti rohkem oma pead vaevata, oli reede ja kolmeteistkümnes, lisaks veel täiskuu ja mul oli kavas minna tegema oma aasta raskeimat käiku, surnuaiatuuri, mis sisaldas kohtumist vennaga. See omakorda tähendas sukeldumist tema murede ja probleemide maailma, otsustamist, mida ja kuidas talle abi pakkuda ja mille suhtes süda kõvaks teha. Mõtlesin küll, et ehk oleks õigem mõnel teisel päeval sõita, aga mul oli söögikraam ostetud ja ilmaolud tundusid reedel Võrumaal paremad olevat kui nädalavahetusel.

Aga tagasi sauna saladuste juurde :D Täna hommikul polnud säutsumine vaibunud, vaid veelgi kõvemaks läinud ja ma ei kannatanud seda enam välja. Nii lendasingi mehele peale, et "tee ometi midagi!" Mees hakkas asja uurima ja leidis, et hääl ei tule mitte korstnast ega seina vahelt, vaid ventilatsioonitorust. Kruvis siis selle katte maha ja hõikas mulle, et tule vaata, mis siin on.

Selle käigus kukkus põrandale prahti, seina peale linnusitta ja kaas ise oli ka sellega kaetud.

Seda kõike nägin ma alles hiljem, sest kui mees ütles, et näe, mingi koib paistab, siis ei julgenud ma ligigi minna. Mees asjatas siis ise, käskides mul tuua taskulambi ja pika joonlaua. Lõpuks kutsus mind appi, et kinni püüda põrandale pudenenud linde. Ma ei suutnud ka selles teda aidata, sest rapsiv poolsurnud lind ajab mu paanikasse. Mees sai kätte algul ühe ja hiljem ka teise, kes oli pugenud saunaahju alla ja viis nad õue.

Need olid lennuvõimetud linnupojad, sest hull emalind oli pesa teinud sellesse ventilatsioonitorusse, mille pikkus saunaruumist välja oli umbes 2 meetrit.

Mõlemad suutsid küll liikuda, aga vaevalt neist elulooma saab. Linnupoja nokk oli veel lapik ja nagu mees teadis, oleks tal veel tükk aega kasvada vaja, enne kui ta iseseisvalt süüa hankida saaks. Kurb oli neid armetukesi vaadata ja korraks käis peast küll mõte läbi, et kasvataks nad kuidagi suureks. Aga selle plaani heitsime kõrvale. Esiteks ei oska nad veel ise oma nokaga süüa ja teiseks, linde on meil ümbruskonna võsas nii kohutavalt palju, et ise veel kaks tükki juurde kasvatada tundub lausa jabur. Võib-olla on neil võimalus ellu jääda, sest mingid linnud hakkasid nende ümber sebima, ehk annavad neile süüa. Aga õhtul luusivad siin naabrite kassid ringi... Egas midagi, las looduslik valik teeb oma töö.

Siiski olen ma siiamaani shokis selle leiu üle. Uskumatu, kuhu linnud oma pesa suudavad teha. Samas polnud me mingit säutsumist varem kuulnud, kuigi pojad olid ju päris suured. Üks seletus on, et nende ema suri ja nad jäid nälga. Nimelt leidsin ma reedel maalt tagasi tulles lillepeenrast linnulaiba. Teine võimalus on, nagu mees arvas, et pesa polnudki mitte päris sauna ventilatsiooniava peal, vaid palju ligemal välisseinas olevale õhu väljumisavale. Poegade omavahelise olelusvõitluse tagajärjel lükati need kaks nõrgemat pesast välja ja nad koperdasid mööda toru kuni teise otsa. Oli kuidas oli, täiesti jube kogemus. Luuki me kinni ei kruvinudki ja valvame, ega mõni uus poeg veel välja ei tule. See toru ei lähe luugiavast mitte otse ülespoole, vaid keerab kohe laega paralleelseks. Sealt kaugemalt ei saa neid niisama lihtsalt kätte ka.

Väljastpoolt asja uurides selgus, et teistel ventilatsiooniavadel olid ikka restid ees, ainult sel ühel oli kadunud. Ei tea, millal see oli juhtunud, õnn et see sauna oma oli, mitte näiteks köögi või elutoa ventilatsiooni oma :D Eks mõne aja möödudes tuleb seegi avaus kinni panna, aga praegu veel ei söanda, ehk on mõned pojad torus sees.

Me ei ela ometi keset metsi, aga loodus tungib hullusti elamisse sisse. Alles see oli, kui pääsukesed üritasid meie grillimisterassile pesa teha, nüüd on õnneks paar aastat rahu olnud. Oleme pidanud metsmesilaste vastu plastiliini täis topppima kõik telliskivivoodri ja puitseina vahelised väikesed avaused, sest nad tegid sinna vahele pesa ja muudkui lendlesid ümber meie peade, kui me terrassil istuda tahtsime. Ei julge neid inetuid plönne ära ka võtta, äkki tulevad uuesti tagasi. Eks oma rolli mängib tühjal naaberkrundi üha võimsamalt vohav võsa ja harvendamata kasemets.

Vanduda tahaks

Umbes nii: WTF või näiteks Черт побери пожалуста . Võõrkeeles vandumine oleks nagu natuke viisakam, kui puhtas eesti keeles vägisõnu pruukida. Aga südame ajasid järjekordsed jamad kodumasinatega nii täis küll, et vägisi kiskus vanduma.

Peab tunnistama, et mitmed asjad mu majapidamises on katki. Ja nende kordasaamine on viibinud mitmel põhjusel. Mõni viga on olnud selline tekib-ja-kaob tüüpi, ja ma olen kartnud, et meistrimehe pilgu all on kõik korras. Nii olengi oodanud, et masinavärk ikka täitsa katki läheks, et viga lihtsam leida oleks. Mainimata ei saa jätta ka nii minu kui mehe laiskust asjadega tegelda, sest saab ju kuidagi ilma ka läbi.

Nõudepesumasinal polnud see mitte esimene kord probleeme tekitada. Kohe pesutsükli algul hakkas ta helisignaale saatma ega hakanud tööle. Juhendi järgi pidi see tähendama lekkesüsteemi häiret. Eelmisel korral, kui tal umbes sama viga oli, juhtus paraku nii, et kui parandaja tuli kohale, siis masin töötas täiesti normaalselt. Tookordse arutelu järgi teadsin, et kusagil selle all on mingi vann ja kui sinna vett on sattunud, siis selline häire tuleb. Kui aga masin on tükk aega seisnud, siis vesi aurab ära ja andur häiret enam ei anna. No ma arvestasin nüüd selle võimalusega ja igaks juhuks üritasin aeg-ajalt käivitada. Seekord tundus, et masin on katki mis katki ja viga ise üle ei lähe. Ja nagu taiplik lugeja juba aimata võib, just sama lugu kordus seegi kord. Mehhaanikul oli pikk ootejärjekord ja kui ta eile lõpuks meile jõudis ja masina käivitas... No muidugi oleksin ma eelmisel õhtul pidanud veel korra proovima, aga ma olin seda pikema ja lühema vahega nagunii korduvalt katsetanud.

Mehhaanik naeris, et talle sellised väljakutsed väga meeldivad, kui parandama ei pea. Mina ei naernud, vaid olin tulivihane. Masina peale. No mis trikid need olgu! Ma ei mäleta enam, kas parandaja oli sama, kes eelmisel korral, aga kasulikke nõuandeid sain seegi kord. Et selline häiresignaal võib tulla ka siis, kui köögivalamust vee äravool on väikese ummistuse tõttu häiritud, siis vesi voolab hoopis ühendustoru kaudu pesumasinasse ja ka seal torudes on andurid, mis annavad sama häiret, kuna vesi pole ära voolanud. Tema näpunäidete järgi sai sai nõudepesumasina äravoolutoru kõrgemale kraanikausi alla kinnitatud, et see põhjus välistada. Egas midagi, ootame järgmist pesukorda.

Kui ma valisin firmade vahel, kes selliseid masinaid parandavad, sain üllatavaid tulemusi. Üks küsis kohaletuleku eest 30 eurot, siis leidsin teise, mille hind oli 20 eurot. Selle siis tellisingi. Aga mu mees tuletas meelde, et see firma on pankroti äärel ja meilegi võlgu jäänud. Nii võib karta, et head töömehed on sealt minema läinud ja ka tagavaraosade tellimisega võib neil võlgade tõttu probleeme olla. Selle peale helistasin hoopis kolmandasse kõige tuntumasse firmasse Arwest, mida ka garantiihooldajana soovitati. Olin kindel, et selle kohaletuleku tasu on kõige kallim, sest nemad on ju kõige esimene valik. Aga oli vastupidi, nende kohaletuleku tasu oli hoopis 13 eurot! Korrutades 30,20 ja 13 eurot kroonideks, siis on erinevus ikka muljetavaldav... Järjekord selles firmas oli tõesti pikk, aga meister tundis asja. Muidugi ei saanud ta oma parandamisoskusi meie juures näidata, aga me küsisime talt teiste katkiste kodumasinate kohta ja sellest oli suur abi.

Räägin nüüd kõik remondilood algusest peale ära. Köögi õhupuhastaja ventilatsioon jukerdas meil juba ammu ja lõpuks jäi päris vait. Selle parandaja käis eelmisel nädalal ja oli üsna hädine vennike. Kuna ka see masin üritas parandaja silma all petekat teha ehk mingil määral tööle hakata, siis tahtis mees väita, et kõik on ju korras. Siiski õnnestus teda veenda, et nii nõrk tõmme pole normaalne. Küsis siis see mehhaanik kellegi targema käest nõu ja lõpuks kondeka vahetusega saigi asi korda. Aga ta ei suutnud leida viga, miks lambid kubu küljes enam põlema ei lähe. Kaks pirni läksid teineteise järel läbi, aga pärast pirnide vahetamist valgust ei saabunud. Jäi siis nii, et peame elektriku kutsuma. Aga kui seda muret kurtsime nõudepesumasina parandajale, tegi see mees asja üks-kaks korda. Lihtne viga, kaitse oli läbi. Eks minu mees oli sama kahtlustanud, aga kaitsme asukohta üles ei leidnud. Et sellega hakkama ei saanud ventilatsiooni-firma mees, on pisut imelik. Aga noh, mitte kõik meistri- ega muidumehed pole ju ühesuguste oskuste ega võimetega ;) Kui õige meistrimehe üles leiad, on vahe nii töö kvaliteedis kui ajakulus suur.

Seda viimast väidet sobib illustreerima mu auto keskluku parandus. Jah, ka see sai nüüd korda pärast aastapikkust hoovõttu ja kahte korda, mil lõin auto ukse nii lukku, et võtmed sisse jäid ;) Kaalusin pikalt, kumb parandusse viia, kas oma pea või auto, aga ei suutnud otsustada :D Olen igatsugu elektri-ja elektroonikarikete suhtes väga umbusklik. Selliste vigade parandus võib võtta palju aega ja raha, ja kuna ilma kesklukuta sai ka kuidagi läbi, kui mälu treenida, siis lükkasin seda remonti muudkui edasi. Kuni kohtasin juhuslikult ühte oma vana bridzipartnerit, elektroonikut. Küsisin, mida ta teeb, kus töötab. Ja kui ta ütles, et firmas, mis tegeleb signalisatsioonidega, oli asi otsustatud. Viisin oma auto tema kätte. Kaks ühes, ehk lootus odavama hinnaga asi korda saada ja teiseks tuttava firmale tööd anda. Lisaboonusena veel võimalus omavahel vanu aegu meenutada ;)

Võtsin kaasa ikka päris palju sularaha, sest ma ei taha teistele seda, mis mulle oma firmas ei meeldi. Ehk kaardimaksega tasudes asja eest teist taga kinkida teenustasuna pangale ära üsna suur summa, mis peaks kuuluma töö tegijale. Muide, soovitan teilgi väikestes kohtades sularahas maksta, sest tänulikud firmad teevad seetõttu ka väikest allahindlust. Kaardikeskuse häbematu nöörimine on mind ammu vihastanud, nii astun vähemalt isiklikke oste sularahas tehes neile vastu. Toidupoes maksan küll kaardiga, sest neile on kaardimaksete teenustasu osas tehtud soodsamad pakkumised nagunii.

Selles tuttava firmas tehti mu auto kesklukk poole tunniga korda ja räägiti ka ära, mis viga oli. Probleemi oli põhjustanud autole müügiesinduses signalisatsiooni paigaldamisel ülenurga laskmine (ma detailisdesse kindluse mõttes ei süvene, sest nii täpselt ma ei mäleta, mis valesti oli tehtud). Kuna olin arvanud, et teeninduses läheb mul sellise asja kordategemine vähemalt 100 eurot, siis vajus mul karp lahti, kui tuttav töö eest tasu suuruse ütles. Naersin, et ei tea, kas mul nii väikest raha üldse ongi - 12 eurot! Hea küll, see võis olla nö. "sõbrahind", aga ikkagi on suurusjärk midagi muud. Me ei tea iialgi, mida sulle teeninduses kokku valetatakse, mida kõike on vahetatud. Suures firmas on kogu aparaadi ülalpidamiseks palju kõrgemad hinnad möödapääsmatud. Niiet auto elektrisüsteemide remondiks on mul praegu küll suurepärane meistrimees olemas. Ja kõikide kodumasinate parandaja tellin edaspidi alati Arwestist.

Aga nõudepesumasinale tegin viimase hoiatuse, et lõpetagu see lollitamine. Kas töötagu korralikult või mingu päris katki. Või muidu... Lauset ei lõpetanud ma lihtsalt sel põhjusel, et mul polegi mõjuvat ähvardust kusagilt võtta. Ega uue ostmisega pruugi paremini minna. Jääb üle ainult vanduda, ähvardada ja loota, et meistri välja pakutud nipid aitavad probleemi edaspidi vältida. Või loobuda selle masina teenetest ja pesta edaspidi nõusid käsitsi. Sa nüüd harjutatud küll ;)

Tere talv!

Hommikul aknast välja vaadates oli pilt selline, et maas vähemalt 10-sentimeetrine lumekiht. Õhtul oli lihtsalt sompus ilm. Ega ma siis nii kuu pealt kukkunud ka pole, et teiste aprillikuiseid jõulupilte näinud polnud:D Aga ikkagi, meil oli õhtul magama minnes veel kõik enam-vähem normaalne.

Kiitsin ennast, et küll ma olen ettenägelik (või õigemini laisk) olnud, et lumekühvleid ära pole pannud ja autol talvekumme vahetanud.

Kui läbi hangede ajalehti tooma läksin, vaagisin poolt ja vastu argumente, kas hakata lund kühveldama või mitte. Natuke nagu narr seda 3.aprillil teha. Nagunii sulab ükskord ära... Aga sel nädalal pidi öösiti külm püsima, siis jäätub see vesine lumi ära. Pealegi on lumekühveldamine mõnus tegevus ja sel talvel sai seda vaid kaks (!) korda tehtud. Üks kord oli mul tubli abiline ja teise korra võttis mees enda peale. Jäi siis nii, et teeme ära!

Kui ligipääs eluliselt tähtsatele objektidele, nagu prügi-ja postkastid, oli taastatatud, tundus, et praeguseks aitab. Hommikukohv tahab joomist ja lehed lugemist. Kuna juba päris palju musta teekatet välja sai kaevatud, siis ehk teeb päike ülejäänu ära, kui soojendab neid lumevabasid tumedaid laike. Aga võib-olla jätkan hiljem ise sealt, kus pooleli jäi. Lumi- ja märtsikellukesed lähen päästan nagunii lumevangist välja, et neid imetleda saaks. Niigi nende õitseaeg nii lühike, et ei raatsi päevagi sellest lume alla peitu jätta :D