Aasta vahetus

 Jah, aasta vahetus juba 8 päeva tagasi ja nagu kombeks, pole head uut aastatki enam sobilik soovida. No uus on see aasta siiski, ma pole seda aastanumbrit veel kusagil kasutanudki. Eks varsti tuleb arveid tegema hakata ja siis tuleb hoolas olla, et vana numbrit ei kirjutaks.

Aastavahetus oli päris lahe. Kui sõbrannaga valisime, missugusesse restorani minna, siis tegelikult ma ei teinud mingit eeltööd, mis see endast kujutab. Selgus, et täitsa hästi läks. Esiteks, ei asunud see meie bussi lõpp-peatusest kaugemal kui 500 meetrit, mis minu haigele puusale oli väga sobiv. Teiseks, Moon on Michelini tärniga restoran, mis tähendas, et toidud olid väga peened ja head. Kahju, et menüüd üles ei kirjutanud, aga maitset see nagunii edasi ei annaks. Saladuseks oli jäetud, mis meelelahutus meile nugade-kahvlite klõbina vahele pakutakse, aga see oli ka äge. Tantsutüdrukud andsid õhtule sobivat sära ja särtsu. Saal oli pilgeni täis ilusaid ja väga pidulikult riietatud noori inimesi. Eks kavas oligi kirja pandud, et dresscode on "black tie". Igaks juhuks kontrollisin üle, mis see tähendab. Enamus mehi oligi smokingus ja naised pikkades õhtukleitides. Me sõbrannaga panime ka oma parimad riided selga, aga muidugi polnud need nii uhked, kui teistel. Samas ei tundnud me ennast ka tuhkatriinuna. 

Nagu meil plaanis oli, lahkusime peale õhtusööki ega jäänud diskole. Nii jõudsime me mõlemad viimasele koju viivale bussile ega pidanud aastavahetuse kallist taksot tellima.

Kuna olin kodus üksi, siis ostsin endale väikese shampuse, et ikkagi kombekohaselt uut aastat vastu võtta ja naabritega klaase kokku lüüa. Selle lahtikangutamine oli tükk pusimist, aga kinni ta ei jäänud. Naabrid olid kodus, aga klaasidega välja nad ei tulnud, nagu eelmisel aastal. Teine naaber küll tuli õue koos pruudiga ja nii sain esimese head uut aasta soovi meesterahvalt. See pidi õnne tooma. No loodame. Ka peika saatis kohe pärast keskööd uusaasta soovid sõnumiga teele. Kusjuures olime eelmisel aastal oma vestlustega jõudnud niikaugele, et ta lubas mul endale külla tulla, kui ma ette teatan, et ta elamise ära jõuaks koristada. Praeguse külmaga ma seda teekonda ette ei võta, aga ikkagi suur edasiminek meie suhetes. See tuli nii, et kurtsin, et mu auto aku hakkab tühjaks saama ja oleks hädasti vaja pikka sõitu teha. Ja lisasin, et kui tema mind külla ei kutsu, siis otsin kellegi teise, kellele külla sõita. Tema vastas traditsiooniliselt vaid tõstetud pöidlaga. Siiski mõtles ta vist asja üle järele ja paari päeva pärast tuligi sõnum, et võin tulla küll.

Telekast vaatasin ainult kontserti, teisi saateid vaatasin hiljem järele. Midagi eriti head kavas polnud, aga siiski mõni asi oli päris naljakas. "See aasta kõlab tuttavalt" oli naljakam kui Gaute Kivistiku naljad. Jan Uuspõllu röst oli omapärane. Naljakas väga ei olnud, aga lahe oli vaadata, kuidas Uuspõld stoiliselt talus enda mõnitamist. Ega ta võlgu ka ei jäänud, kui omakorda teisi hakkas kritiseerima. No näiteks ütles ta, et Maimik on nagu Temust ostetud Mart Laar. Või miks tema ei hakka kusagil keldris stand-up komöödiat tegema nagu teised röstijad, sest seda peavad tegema need, kes lavakasse sisse ei saanud.

Vana aasta kohta kokkuvõtet tegema ei hakka, olulisemad hetked on nagunii blogis juba kajastatud. Meenutasin, et sai ikka mitme toreda inimesega kohtutud, vanade maalikaaslastega näitusel ekstra meie jaoks korraldatud giidituuril ja ühel kontserdil käidud. Suutsin ka Võrumaal sugulase juubelil ära käia. Aga muidu iseloomustas mu aastat väljend kurbuse kolmnurk. Selline oli ühe filmi pealkiri ja see jäi mulle kuidagi peas ringi ketrama. Kolm kurba nurka on mu tervis, meeleolu ja mure lähedaste pärast. Loodame, et uuel aastal muutub midagi paremuse poole.

Ehmatus

Täna oli tegelikult 2 ehmatust. Kõigepealt ärkasin kell 8 ja kõik oli rahulik. Uinusin pärast mõningat ülevalolekut uuesti. Ja kui ma keskpäeval uuesti ärkasin ja aknast välja vaatasin, siis nägin, et lumi. Lumi, mida kaua olime oodanud. Aga tuulega koos tähendas see ju tuisku.

Sõin rahulikult hommikust ja mõtlesin, millal on aeg lund tõrjuma minna. kas tuleb seda veel või peaks olemasoleva ära kühveldama ja vaatama, mis edasi saab. Kuna plaan oli ka poodi minna, et sel aastal varude pärast enam muret tundma ei peaks, asusin asja kallale. Kas kühvel või lumepuhur? Kuna lumi oli kerge ja kuiv, katsetasin puhurit. See Kollane Koletis, mille ma hr. Konna käest sain, oli täitsa  hakkamas. Vaatamata sellele, kui pisike ta oli, tegi ta kaks korda suurema masina häält ja heitis oma töö tulemuse uhke kaarega naabri aeda. Naabrit polnud küll kodus, aga tundsin ikka natuke süümekat. Samas lohutasin ennast, et seoses tuule suunaga, on tema õues õhuke lumekiht ja minul üsna paksud tuisuvaalud. On ju õiglane osa lund tagasi saata.

Lõppmäng käis ikka lumelabidaga. Õnneks uut lund enam märkimisväärselt juurde ei tulnud ja esimene lahing lumega oli minu kasuks 1:0.

Teine ehmatus tuli siis, kui tahtsin sõbrantsiga viimaseid aastalõpu muljeid vahetada ja helistasin. Selgus, et sõbrannal on külalised ja ta küsis, et kas mina pole ka mitte sõbrannaga restoranis. Mismõttes, ma pidin sinna minema vana-aastaõhtul? Või ongi täna juba aasta viimane päev ja mina magasin selle maha? Siiski selgus, et sõbrannale oli jäänud mulje, et lähme sinna 30.detsembril. Jumal tänatud, penskaril võivad päevad kergesti sassi minna. Aastavahetus on ikka homme ja sinna ma ka lähen, hoolimata rasketest ilmaoludest. Oli seda siis vaja, palju lihtsam oleks kodus diivanil muneda...

Ootamise nipid

 Kui ootad midagi, mis saab teoks alles teadamata ajal kauges tulevikus, siis tuleb see ooteag väikesteks juppideks teha, vahesündmustega. Nagu minu 14.aprilli ortopeediaeg ja siis sinna otsa veel määramatu aeg opini.

Alustasin siis vaheetappide koostamist. Kõigepealt juuksur enne jõulu, et ei jääks jalgu meile,kel päriselt toimuvad firma peod ja ballid, kus naistel on vaja juuksuri abiga ilusam mina välja panna. See sai täna tehtud, ja lihtsalt see ei käinud. Ärevus selle üle, kuidas ma nii varakult üles saan, et kell 11.30 teises linna otsas olla, ei lasknud magada. Hommikul olid silmad poolkinni, aktiivsusmonitor näitas uneajaks 5,8 tundi, aga üles ma enda ajasin. Esimene etapp autoga Ülemiste keskusse, sealt lennujaama bussiga kesklinna. Edasi buss nr 40-ga Pelgulinna. 

Kojusõidu ajaks olin veel unisem, nii ei jaksanud Ülemistes raha raiskamas käia. Kodus söök ja uinak.

Järgmine tärmin on 14.detsembril kohalike eakate jõulupidu. Kuigi ega sealt erilist lusti oodata pole, aga nagu öeldud, kuigi usk on kadunud, aga lootus sureb viimasena. Ehk kohtun seal mõne kena inimesega.

Edasi tulevad jõulud pereringis ja siis aastavahetus. See viimane kippus esialgu üsna kodusmolutamiseks kujunema, sest sõbrannat "ei kõnetanud" ükski restoran, mis ma välja pakkusin. Valisin siis 3 lemmikut välja ja küsisin,mis talle meeldiks. Nii leidsimegi koha, kus meid oodatakse 31,detsembril kell 19.30 ja toidetakse kuni 22.30-ni. Edasi algab tantsulka, kuhu me ei jää, vaid jõuame kenasti enne südaööd koju,kas viimase bussi või taksoga. Täpselt nagu sõbranna soovis.

Uuel aastal tuleb teise sõbrannaga leida aeg soojamaa nädalaks. Selle kuupäevad võiks sisaldada mu sünnipäeva, siis oleks kaks kärbest ühe hoobiga. Siis tuleb Anne Veski kontsert, paar perekondlikku sünnipäeva ja siis ongi käes 14.aprill, mil selgub edasine ootamise graafik. 

Niiet head ootamist mulle. Pole palju jäänudki!

Küünlaid kulub sel sombusel ajal palju, kuigi elektriarve on ikka kopsakas. Vahepeal vaatan teleka kaminakanalit lohutuseks, sest mulle meeldib elus tuli. Lisaks lastakse sealt jõulumuusikat taustaks. Mul endal kaminat pole ja tütre juurde ei viitsi minna.

Sunday Morning

 Täna oli mu elus üle pika aja päev, kui ma hommikul ärgates tundsin ennast väljapuhanuna ja õnnelikuna. Päike paistis ja kõik tundus võimalik. Ma olin vältinud öiste ärkamistega seotud kiusatusi uue une meelitamisesks pisut süüa või juua. Mõnikord see abinõu aitab, aga mõnikord teeb asja hullemaks. Nagu näiteks eelmisel ööl pärast ärkamist ja suutmatust ja uuesti uinuda, sõin võileiva. Mis  umbes poole tunni pärast viskas üles kurku koos valusa happesähvakaga. Reflukshaigus. Mul on rohud ja sain sellest mõne aja pärast jagu. Aga uuesti magamajäämine võttis aega. Kui ma ei libastu öise söömisega, ja kui uni on saabunud õigel ajal, võin hommikuks kokku saada päris normaalsed unetunnid, kuigi vahepealsete ärkamistega

Selline hommik oligi täna. Päike paistis, mul oli rikkumata isu ja hommikusöök oli mõnus. Kuidas ometi seda kena päeva ära kasutada? Koristamise olin eile teinud, see andis vabad käed. Minna  basseini ujuma, kus ma vähemalt 6 kuud polnud käinud? Pärast Toomase surma oli raske sundida end sinna minema, kus muidu koos käisime.

Aga täna tundus see täiesti hea mõte, saaksin liigutada puusa ja põlve, ilma raske koormuseta. Mõeldud-tehtud! Pakkisin asjad ja läksingi.

Mulle tundus, et vastuvõtulaua tütarlaps tundis mu ära, kuigi polnud kaua käinud. Sain oma pensionäri pileti koos sauna kasutamise võimalusega.

Noh, see oli küll ilus algus, aga esimene pääsuke ei too veel kevadet. Esimest korda üle pika aja ma ei suutnudki oma tavapärast kilomeetrit ära ujuda. Tulemuseks jäi 900 m, kui tundsin, et puus jääb valusaks ja ise väsinud. Edasiste treeningute käigus on arenguruumi.

Aga materjali unistamiseks pakkus see käik ka. Ujusin ühel rajal kahekesi ühe minuvanuse härrasmehega. Niisama mõttemänguks kujutlesin, et ta on mu kaaslane (nagu Toomas), kellega tulime koos ujuma. Kahjuks seda oli raske ka fantaasias uskuda. Siis kujutlesin, et kui me järgmisel pühapäeval jälle basseinis kohtume, siis ta tunneb mu ära ja teretab. Või lausa alustab vestlust...

Unistamist ei keela keegi ja kui see unistus mind järgmisel pühapäeval innustab ujulasse minema. siis on ju hästi. Isegi kui ma enam ei kohtu oma "peikaga". Usk võib kaduda, aga lootus jääb. Et ka minu jaoks on kuskil keegi..

Vana katla kius

 Uus katel on kohe-kohe saabumas, aga vana katel näitab oma viimaseid trikke. No mitte otseselt katel, aga kogu küttesüsteem.

Koridoris on mul väike radikas ja see ei läinud pärast remonti soojaks. Ainult ühest otsast oli katsudes veidi leige. Eks pikk elu on õpetanud, et sel juhul tuleb radiaatorit õhutada. Vanade malmradiaatoritega olin seda teinud, aga see uus plekkradiaator oli teistugune. Mingid nupud seal olid, aga nende keeramine ei andnud tulemust.

Ülemine nupp käis lihtsalt ringi, aga alumist õnnestus näpitstangidega niipalju lahti keerata, et sealt hakkas vett nirisema. Kuni see vesi oli juba päris soe, keerasin kraani kinni ja lootsin, et radikas läheb soojaks. Ei läinud.

Täna hommikul otsustasin uuesti üritada ja näpitstangidega ülemist nuppu kruttida. Mõningat edu isegi saavutasin, sealt susises pisut õhku välja. Tahtsin ikka eriti head tulemust saada ja läksin taas alumise kraani kallale. Ilmselt keerasin seda liiga palju, niiet see nupp jäi mulle pihku ja radikast pahises vett nagu kosest. Oletasin, et nupp läks katki ja seda tagasi panna ei saagi. Jumal küll, mida ma teen? Põrandal oli juba väiksemat sorti tiik tekkinud ja vett tuli aina juurde. Keerasin siis radika regulaatori 0 peale ja see veidi vähendas veevoolu. Nii õnnestuski imekombel see neetud kraan tagasi keerata. Ise olin muidugi üleni selle musta veega üle valatud.

Hakkasin siis vett põrandalt kuivatama. Seda sai kokku vaata et ämbritäis. Kui alumisele korrusele jõudsin, nägin, et vett oli ka sinna läbi lae nirisenud. Ohh-hissand küll! Kui sealt ka kuivaks sain, tuli pähe mõte, et küllap on nüüd katlaringluses vett liiga vähe. Lugesin juhendit ja seal öeldi sama, et kui manomeetri näit on alla 0,8, tuleb vett juurde lasta. Aga kus see kraan asub, seda juhendis ei näidatud.

Mõistatasin jupp aega katlamajas ja valisin lõpuks ühe kraani välja. Võtsin julguse kokku ja keerasin seda. Kuuldus vee  pahinat ja manomeetri osuti hakkas tõusma. Ähmaselt mäletasin, et see peaks olema 1 ja 2 vahel.

Olin sellest seiklusest täiesti läbi. Oli mul vaja seda radikat näppida, oleks oodanud, kuni katlamehed tulevad ja palunud neil sellega tegeleda. Aga no ikka ise...

Ja kas radikas läks nüüd soojaks? Kus sa sellega, ikka ainult ühest nurgast leige.

Ilm läks külmaks

 ...ja lumi tuli maha. Seda viimast oli meie kandis vähe, niiet see pole kõneväärt. Aga postituse kirjutamiseks andis ainet hoopis teine jätkulause.

...ja mu maja katel läks katki. Eile hommikul ärgates tundsin, et tuba veidi jahedavõitu. Hakatuseks mõtlesin, et katla andurid polnud jõudnud nii kiiresti kohaneda ilmamuutusega. Keerasin radikale suurema soojuse peale. Tavaliselt järgneb sellelele veesulin, aga nüüd oli täielik vaikus. Aimasin halba ja läksin katlaruumi vaatama. Nii oligi, vilkus veateade. Seda oli juhtunud ka suvel, aga siis vahetati pump ära ja kuigi veateadet vilgutas veel mõne korra, siis katla sisse-välja lülitamisega sai asi korda. Tegin nüüdki sama, aga see ei aidanud, umbes minuti pärast taastus endine seis. Pagan küll, peab see siis nädalavahetusel juhtuma, kui avariiteenistuse hind on kallim. Aga kaua sa ikka külmetad, helistasin katlaabisse. Lubati kella kahe ja nelja vahel tulla vaatama. Ei tuldud, vaid helistati, et enne ei jõua, kui kell 19, avariisid palju.

Kui meistrimees saabus, lootsin, et ehk on see lihtne variant, et gaasiklapp on miskipärast kinni läinud. Seda oletas telefonis esmane väljakutse vastuvõtja, kes soovitas see must nupp üles leida ja klapp uuesti lahti teha. Mina sellist nuppu ei leidnud ja olin ikka sunnitud tellima asjatundja. Nagu selgus kohe, polnud asi selles klapis. Mõne aja pärast tuli mees ebameeldiva teatega, et katla automaatika on rikkis ja selle väljavahetamine maksab 800 eurot. Samas pakkus spetsialist, et kuna katel on vana, oleks mõistlik see uuema mudeli vastu välja vahetada. Seda on mulle varemgi soovitatud, aga mõtlesin, et kuni väiksemate remontidega hakkama saab, ei hakka seda suurt tööd ette võtma. Nüüd tundub, et on aeg. Seda enam, et meistrimees pakkus, et kuna uue katla tellimine võtab nädala aega, aga ilm külm, siis oleks variant, et täna, st. pühapäeval toob ta uue elektroonika, aga kui saabub katel, võtavad selle tagasi ja lahutavad katla hinnast maha selle maksumuse. Ilmselt nii ma teengi. Uus katel maksab umbes 3500+ tööraha, aga mis parata. Praegu on mul alumisel korrusel +15 kraadi. Ülemist korrust sain soojendada õhksoojuspumba abil, ja magada oli päris mõnus 20-kraadises toas. Aga all langeb iga päev temperatuur 1-2 kraadi ja kaua nii vastu ei pea.

Hakkasin siis kehvale seisule vaatamata otsima helgemat vaatenurka. Leidsingi. Kui ma oleks pidanud tasulisele puusaopile minema, siis oleks see maksnud 5000-6000 eurot. Aga viimase perearsti külastuse ajal täitsime uuesti selle neetud küsitluslehe minu seisundi kohta ja saime tulemuseks 13  punkti. Meenutan, et see käpardist füsioterapeut sai mingil ime viisil mulle 34 punkti, kuigi seisund oli praegusega võrreldes üsna sama. Nüüd ehk panin mõnes punktis halvema hinnangu, ja arvasin, et ilmselt tuleb skoor umbes 20 punkti. Kust eelmine kord 34 punkti tuli, on mõistatus. Ilmselt oli füsiterapeudil tabel tagurpidi ees. Igal küsimusel oli 4 võimalikku vastust: saan teha, teen väikeste raskustega, teen suurte raskustega, ei saa üldse teha. Et kui ma ütlesin, et mingit tegevust saan suurte raskustega teha, siis pani ta mulle 3 punkti, mitte 1, sest küsimused olid nummerdatud kasvavas järjekorras.

Olin küll maruvihane, et kogu protsess tema käpardlikkuse pärast 3 kuud edasi lükkus, aga nüüd sain järgmisse vooru ja mulle määrati ortopeediaeg- aprillikuusse. Ja see pole mitte opiaeg, seda tuleb oodata ehk veel ligi aasta. Aga kes kannatab, see kaua elab. Kannatused on suurenenud küll, juba olen hakanud kepiga käima.

Aga ikkagi positiivselt: opist kokkuhoitud 6000 euroga saan nüüd katla ära vahetada ja jääb üle ka hambakroonide panekuks.

Ja mitte minutitki vähem

 Eile oli meil elektrikatkestus, plaanilised hooldustööd. Eks neid ole ennegi olnud, aga mitte nii pikalt, kella 10-15. Tütar veel arvas, et nagunii saavad varem valmis, aga ei minutitki vähem. Isegi kauem läks.

Mind ajab iga rutiinist erinev päevakava närvi ja nii ka seekord. Kuna mu uni on ettearvamatu, siis polnud ma kindel, kas jõuan kohvi teha ja hommikusööki süüa enne, kui elekter kaob. Samas, mõnikord magan kella 12-ni, kui vahepeal öösel üleval olen.

Hakkasin siis plaani pidama, et kuidas ma selle elektrita aja üle elan. Nagu me teame, midagi ei saa teha, ainult raamatut lugeda. Kahjuks raamatukogust laenutatud raamat oli just läbi saanud. 

Aga no söömise mure ikka kõigepealt. Siis tuli mul meelde, et mul on ju kriisihirmus ostetud gaasipliit, mis peaks olema isegi ballooniga ühendatud. See tuleks panipaigast kusagilt kola seest välja otsida ja mure murtud. Lisaks hoiatasin tütart, et võib-olla tulen tema juurde lõunat sööma. Või siis hommikusööki, ja lõuna söön kusagil kohalikus söögikohas. Meenus, et bensukast saab ju ka kohvi ja pirukat, kui hommikusöögi maha magan. Nende mõtetega suutsin oma ärevuse niipalju maha rahustada, et jäin magama.

Tegelikkuses läks nii, et ärkasin 9.30, tormasin kiiruga kööki ja sain oma hommikusöögi söödud. Siis läks elekter ära ja mina läksin uuesti magama. Kui ärkasin, hakkas söögimõte mind jälle piinama. Mis rõõmu minu eas enam on, kui süüa ka ei saa. Oleksin võinud endale mingi võileiva teha, aga tahtsin sooja sööki. Inimene tahab ikka seda, mida ta parajasti saada ei või. Kaalusin siis kuhugi välja sööma minekut. Aga oh häda, nagu ikka hommikul, olid mu juuksed padja peal rähklemisest "kortsus", oleks vaja koolutada, et kõlbaks inimeste silma alla minna. Koolutaja vajab jälle elektrit...

Tegin siis juukseid kammiga märjaks ja silusin, niipalju kui sain. Ja läksin tütre juurde. Kedagi polnud kodus, aga söök pliidi peal oli soe. Tõstsin siis endale ette, nagu kolme karu muinasjutus ja kui kõht täis, tuli ka pererahvas koju. Muidugi olid nad koeri jalutamas.

Imestate ilmselt, et õige nüüd asi, millest suurt numbrit teha. Aga tegelikult, me oleme linnamajades elektrist nii sõltuvad, et kui seda pole, jääb elu seisma.

Telefon siiski töötas ja mulle tuli sõnum, et raamatukogus on mu järjekorda oodanud raamat tagasi toodud. Läksin  ja tõin ta ära. Kui koju jõudsin, oli elekter tagasi, signalisatsioon lõugas, nagu see alati reageerib voolukatkestusele. Hakkasin siis raamatut lugema ja eks ma jagan järgmine kord teiega muljeid.  See on üks kõmuline raamat, mida ma mingil juhul endale ei ostaks, aga huvi pärast vaataks, mis seal sees on.