Pühapäev, 19. juuni 2022

Viimase piiri peal

 Vahepeal mõtlesin, et ei kirjuta seda postitust. Sain selle raske nädala üle elatud ja mis siin enam hädaldada. Aga teisest küljest, see on ju ajakaja ehk minu elu lugu ja  tuleks ikka talletada, kuidas see kulges. Ja ehk aitab see meelde tuletada, kui mu käest järgmine kord samasugust teenet palutakse.

Sel nädalal oli mu tütre pere puhkusereisil ja mina pidin haldama koera ja kodu. No mis-see-siis-ära ei ole.... Rahulik keskealine koer, kes enam eriti ei mölla ega tee pättusi.  Aga tegelikult kujunes see hullemaks, kui arvasin.

Esiteks, oli meie kandis tappev põud ja tugev tuul, mis puhus minema viimasegi niiskuse. Seega, lisaks koera jalutamisele pidin ma kastma iga päev, sealjuures  nii nende juures kui oma aias. Kui tütre juures niitis muru robotniiduk, siis oma kodus pidin ma ise seda tegema. 

Lisaks niigi pingelisele graafikule, oli vaja elukaaslase korteris viimased koristamised- mööbeldamised lõpule viia. Ma ei hakka kirjeldama, kui käest ära  oli kogu elamine. Kogu köögimööbel, pliit ja toolid, samuti  kardinapuud olid kaetud vana mustuse ja liisunud rasvakorraga. Tuli sorteerida nii nõusid kui riideid, mida väikesse korterisse oli aastatega kogunenud tohutu hunnik. Aga nüüd on kõik kena ja korter läheb üüriturule.

Viimased päevad koerahooldust on samuti olnud hullumeelsed. Nii kõhulahtisus (millest ometi?), oksendmine kui hullumeelne erutus jalutuskäikudel No ilmselt on emastel jooksuaeg... Meie kutsuke rapsis palava ilmaga nagu segane hullutavaid lõhnu taga ajades, tõmbas või käe otsast. Ja samas polnud tal mahti ei pissida ega kakada, milleks jalutuskäik algselt mõeldud oli. Nii juhtus ühel päeval, et loom ei saaanud kakatud ja pidime kõndima terve tund aega. Mu aktiivsusmonitur näitas tulemuseks 15000 sammu, mis minu jaoks on liig mis liig. Minu meniskivigastusega põlv, selle tagajärjel lamandunud jalavõlv, kulunud puus ja haige selg suudavad tavaliselt teha 3000 sammu päevas. Aga valikut polnud, tuli elada võimete piiril või isegi üle selle.

Eile sai siis see läbi. Aga kuna tütre lennuk pidi saabuma öösel 3 paiku, siis muidugi ei saanud ma enne und, kui tuli sõnum, et nad tõesti on maandunud. Et ma ei pea hommikul jälle koeravalvesse minema.

Selleks õhtuks oli mu jalavalu ületanud selle piiri, mida valuvaigisti suutis maha võtta. Elukaaslane tegi jalatallamassaazi, panin jalale kompressi ja üritasin magada. Mis eriti hästi ei õnnestunud, sest kell 11 helistas mu maasugulane (muidu jummala normaalne aeg), aga kuna mina olin umbes 6 tundi maganud ja siis ta rääkis mulle häirivaid uudiseid mu maal elava venna elust. Niipalju siis stressist taastumisest....

Pärast hommikusööki tegin raske otsuse ja ütlesin elukaaslasele, et minust ei ole täna head kaaslast, ei jaksa ma minna traditsiooniliselt ujulasse ega teha süüa ja oleks parem, kui ta oma koju läheks. Mida ta ka tegi. Mina  tegin lõunauinaku, aga nüüd ei tule und. Seega pean kõik selle blogisse kirja panema ja loodan, et see aitab mul täna öösel normaalselt magada. Kui pole enam ärritavaid mõtteid, mis magada ei lase, sest need said siia välja valatud.

Teisipäev, 24. mai 2022

Viha ja valikud

 Kuigi harva, aga mõnikord tabab mind irratsionaalne vihahoog. Ma tahaks midagi puruks visata, kuigi see oleks suur kahju.

Nagu praegu. Ma tahaks purustada oma aktiivsusmonitori Fitbit, kuna see ei lähe algseadistusse, kus ta peaks näitama mulle kella ja pulsisagedust. Selle  asemele pakutakse mulle ekraanil kõikvõimalikke seadistusi või muid asju, kust pole olnud võimalust jõuda algse standardvaateni. Ma olen seda krd. kella juba mitu korda vastu maad visanud, lootes, et ta tuleb mõistusele,. Ei ole tulnud.

Aga kuna ma ei taha seda päris ära lõhkuda, siis tulin parem ennast blogisse välja elama. Lõpuks läheb see rumal masin ikka algseadistuste peale. OI, kuidas ma seda praegu vihkan!

Ja siis polegi muud varianti, kui rääkida muudest asjadest, mis mind  ärritavad. Nagu näiteks hinnatõus. Kusjuures, ma saan aru, et selle taga on energia kallinemine, nagu meie koduarvetes küte, soe vesi ja  bensiin. Sama tulemus vaatab vastu firmade pakutavate teenuste ja kaupade kallinemises. Sest kütust ja elektrit vajavad kõik ja see kõik läheb sisse lõpphindadesse.

Ah et mis oleks lahendus?  Vähem tarbida ? Esialgu olem ma lihtsalt valmis maksma seda hinda, mis küsitakse, sest kuskiltmaalt pole võimalik tarbimist vähendada. Mina kui pensionär peaks olema ka abipakkettide objekt. Sept. kuni dets.2021 kulude eest sain toetust 300 eurot. Jaan- märts 2021.a.  rakendusid riigipoolsed automaatsed kompensatsioonimeetmed ja arved polnud enam nii hullud. Ma isegi ei hakanud uurima, kas mul oleks võimalus veel mingit kompensatsiooni taotleda, sest nii suur "vallavaene" ma ka pole.

Riik panustab nagunii palju kaitsevõimesse ja Ukraina abistamisse .Äkki katsuks oma igapäevakuludega ise hakkama saada. Mis sest, et need on eelmise aastaga võrreldes kahekordistunud. Kui nii jääb, peamegi sellega arvestama.

Muidugi, see bõrsielektri kauplemissüsteem tundub absurdne olevat, aga loodame, et siingi tulevad mingid muudatused, mis hinda alla toovad. Kasvõi meie enda põlevkivi tootmise taaselustamine. Tartu-Tallinna võrdluses on mul tegelikult väga valus vaadata 2-toaliste korterite kommunaalkulude erinevust. Tartus on see kuus alla 100 euro, Tallinnas ligi 200 eurot. Sest Tartu kaugküte kasutab hakkepuitu, aga Tallinn on gaasiküttel.

Jah, tahaks muidugi, et hinnad tõmbaks tagasi, nii bensiini kui gaasi osas. Aga  see tähendaks vaid üht, tuleks jätkuvalt kasutada vaid Vene energiaallikaid ehk toita sõjamasina kulusid. Midagi pole parata, peame valima, kas vabaduse või odavama energia. Mina valin vabaduse.


Laupäev, 14. mai 2022

Puberteet

 Nagu ma täna oma vanema lapselapse sünnipäeva tähistamisel ütlesin: puberteet on nagu Ukraina sõda, arusaamatu, miks ta sellisena eksisteerib, ja ei ole teada, millal ja kuidas see lõpeb.


Oli isegi hästi, et snnipäevalapsest õnnestus kena pilt teha.


Pärast grilli söömist kadus ta oma tuppa ja kui kutsusime teda tordi pealt küünlaid puhuma, tuli vastuseks vihapuhang. Ma Ju Ütlesin, et Ma ei Taha Tulla. Millest Te ometi Aru ei Saa. Nimelt läks vanaisa pärast ema kutsumist proovima, et ehk tema juttu võetakse kuulda...


Enne seda kuu aega oli väimehe sünna. Seal olid lapsed veel enam-vähem talutavad (ikkagi avalik koht). Siiski veedeti enamus ajast telefonis, mitte seltskondlikus suhtlemises.


Ja veel kuu aega enne seda oli väiksema lapselapse sünnipäev, mis kulges üsna normaalselt. Sünnipäevalaps oli külaliste üle õnnelik ja nõustus pilti tegema. 



Aga pärast tänast pidu tekkis mul küll mõte, et miks peavad vanaema-vanaisa kohale tulema sünnipäevalast õnnitlema, kui sellest ei hoolita. Ma igatahes kavatsen selleteemalise vestluse lastega üles võtta. Riskides suure kisa ja vihahooga. No tõesti, kui puberteetikutel ei ole huvi, siis me ei tule kohale.

Kuni ükskord jälle hakatakse meie seltskonda hindama.

Ei-ei ma ei arva, et lapsed meid enam armasta, aga hetkel on selle väljanäitamisega raskusi.


Esmaspäev, 9. mai 2022

9.mai ja venelased

 Mõnes mõttes kartsime me kõik seda 9.maid. Meie jaoks pole see mingi tore päev, aga venkude jaoks nii siin- kui sealpool piiri on see väga oluline püha. Ja selleks, et see oleks piisavalt võimas, pole ükski hind liiga kõrge.

Eelkõige kartsime, mida on oodata suure Venemaa poolt. Kas väike Punn üritab ennast suuremaks puhuda tuumalöögi abil või kasutab pidupäevakõnes mingeid muid ähvardusi, mis lasevad tal ja tema riigil jätkuvalt paista "võitjana". Kummaline ja ootamatu, aga seda ei juhtunud. Ei ähvardusi ega "Suure Võidu" kinnitust. Muu propagandamöla oli ikka, aga tunduvalt väikesemas kontsentratsioonis. Kas tõesti väike Punn on aru saanud, et ta on selles sõjas kaotaja ega soovi kedagi läänes enam rohkem vihastada? Muidugi, me ei tea, mis tal varrukas on, aga Euroopa ühtsus on ennast üha paremini väljendanud. Ehk siiski võidab demokraatia, mitte diktatuur, kui valitsemismeetod.

Teiseks, ka siin Eestimaal, paistis see päev kulgevalt suht rahumeelselt. Isegi Aljosha külastajate arv oli väiksem, kui prognoositud. Intsidente, kui kedagi türmi viidi, oli ka vähe. Aga samas ma olen Andrus Ansipiga ühte meelt, nii nagu15 aastat tagasi, kui ta selle kuju lasi teisaldada, vaatamata sellele, et see põhjustas majandusele üksjagu sanktsioone. Näiteks meie firma ei saanud 5 aastat otse Venemaalt sütt osta, vaid kogu äri käis läbi Läti, kus otseloomulikult lisandus hinnale  sealne kasum. Nüüd soovitab meie endine peaminister mitte pikendada nende venelaste elamislubasid, kes töötavad meie riigi ideoloogiale vastu. Loogiline samm, ja vihahoos  ma hetkel kujutan isegi ette busse või ronge, mis sellist kontingenti Vene piirile transpordivad. Nii nagu omal ajal eestlasi küüditati.

Aga samas on ka huvitavad arutluskäigud, et kes me ikkagi oleme. Pärast 50-aastast nõuka (ehk Vene) okupatsiooni. Ehk kes on meid kui rahvust mõjutanud? Sellele küsimusele vastust otsima ajendas mind Indigoaalase kirjutis ja selle all olevad kommentaarid. Ka mina olen enamuse oma elust elanud nõuka võimu all, aga ometi ei arva ma, et olen osa vene kultruuriruumist. Ma oskan vene keelt väga hästi, omal ajal käisin isegi vene keele oliümpiaadidel, aga ikkagi ei võtnud ma vene värki omaks. Ma ei suuda ka praegu vaadata vene krimifilme, mis on minu jaoks liiga jõhkrad. Samas ei meeldi mulle ka saksa kultuur, nende filme ei suuda ma samuti vaadata. Muidugi austan ma nende korra- ja tööarmastust, ja loomulikult oleme nende kultuurist mõjutatud. Aga ikkagi, kui ma hakkasin mõtlema, kelle kultuur meile kõige lähedasem on, jäin jänni. Jah, soomlased on meie sugulasrahvas, aga ikkagi on erinevused suured. Nüüd, kui nad ilmselt on loobunud venelastele meelejärgi olemisest ja kaaluvad NATOga liitumist, tunduvad nad juba palju meeldivamad. Lätlastega meil justkui peale ajalooliste kannatuste muud ühist ei ole, aga antud situatsioonis oleme samas paadis. Kõige kenam oli meie ajaloos Rootsi aeg, mis tõi haridust ja vabadust, aga tänapäevases kontekstis on ikkagi meie väärtushinnangud erinevad. Siiski, nii Rootsi kui Soome viimase aja arengud NATO suunas on vägagi tervitatavad.

Tänase päeva kommentaaridest jäid silma nii Prantsusmaa kui Saksamaa liidrite kõned. Ja see asjaolu, et väikese Punni kõrval võiduparaadil ei seisnud ühtegi teise riigi liidrit. Isegi mitte Lukashenkot. Putin on kaotanud maailma silmis. Nagu räägitakse, läheb ta pärast tänast pidupäeva operatsioonile, misiganes tal ka viga pole. Ja nagu juhtus omal ajal Savisaarega, kui sul pole enam tervist, kaotad ka võimu. Tahaks loota, et selles jubedas sõjas võidavad ikkagi euroopalikud väärtused. Nii meie kui ukraina rahva hüvanguks.

Pühapäev, 1. mai 2022

Unes ja ilmsi

 Täna öösel nägin ma mitut und. Võib-olla olid nad omavahel seotud, aga nii täpselt ma ka ei mäleta.

Aga ma mäletan unenäo ja reaalsuse kokkusaamise momenti.

Kõigepealt oli uni, kui ma sumpasin mööda metsa ja lõpuks jõudsin välja oma endise kodu juurde. Ja kuidagi selgus, et ma võiksin minna tagasi sellesse situatsiooni ja hetke, kui see kõik lõppes. Ehk siis jätkata oma elu sealt, kus kõik katki lõigati. Mäletan ka seda rõõmu, et mõtle kui tore, kogu seda valu ja võitlust polnudki vaja. Kõik on nii, nagu ennegi. Ja siis tuli mulle unenäos (või ilmsi ) arusaamine, et ma ei taha enam sinna tagasi. Mulle meeldib mu praegune elu palju enam.


Teine seik oli selline, et minu mingis elukohas olid peo käigus külalised kogu elamise täiesti ära lagastanud. Oksendanud, sittunud jms. kõik kohad täis. Kui ma kohale jõudsin, hakkasin kogu seda laga koristama. Ja sain aru, kui palju aega see mul võtab. Ja siis tuli järsku arusaamine, et see on vaid uni. Ma ei pea seda koristamist läbi tegema, vaid võin oma und vaadata edasi sealt, kus kõik on juba korda tehtud. 

See unenäo (alateadvuse) ja päriselu kombinatsioon on mul esmakordselt nii hästi õnnestunud. Et võtan selle,mis sobib, aga ülejäänu mängin ringi.

Ei tea, kas see tähendab, et olen õppinud oma emotsioone taltsutama või siis lihtsalt on mul olnud võimalus oma elu reaalselt suunata. Ja tundub, et ma olen kõikvõimas. Milles küssa, kui maja katus tahab remontimist, teeme ära!

Tegelikult reaalelus see nii lihtsalt ei käinud, aga siiski on suur tõenäosus, et see projekt saab ülehomme sõna otseses mõttes katuse alla.

Eks sellest ka unenäod, et ma oleks nagu ise oma õnne sepp...

Reede, 15. aprill 2022

Suur Reede ja munadepühad

 Suur Reede on riigipüha ja kevadpühade sissejuhatus. Siiski, see reedene päev ei sobi selleks, et postitada jänkude ja värviliste munade pilte ja soovida häid pühi. Suur Reede on Jeesuse kannatuste ja surma päev. Alles pühapäeval tõusis Ta surnust üles ja me võime üksteisele soovida häid (ülestõusmis)pühi.


Ma annan muidugi andeks kõigile neile FB sõpradele, kes täna häid pühi soovisid, aga ma ei laigi nende postitusi. Võiks ju natuke ikka jagada, millal tegelikult need "head pühad" algavad. Aga noh, mis parata, nad ei tea, mida nad teevad. Nagu minagi ei teadnud enamuse ajast oma elus. Kuni ma lugesin J.Steinbecki raamatut "Me tusameele talv". Selle tegevus algas Suure Reedega ja sealt sain ma esmakordselt aimu, mida need munadepühad tegelikult tähendavad. Ja kuidas tunnevad ja käituvad inimesed, kes seda usupüha oluliseks peavad. Selles raamatus on palju muudki head, ja ma pean seda oma lemmikraamatuks.

Ma olen ka ise korduvalt käinud kirikus Suurel Reedel, aga kuna ma tegelikult pole olnud koguduse liige neis kirikutes, siis ma ei tea, mida õpetaja oma koguduse liikmetele sel päeval soovib. Kindlasti mitte häid pühi.

Kannatusenädalast veel seda, et olen püüdnud pidada oma lubadust aidata neid, kellel Ukrainas raske. Olin otsustanud oma järgmise annetuse teha Punasele Ristile. Ja siis ilmus kusagil ajakirjanduses nupuke, et kui suur osa annetustest tegelikult läheb administratiivkuludeks, mitte abivajajatele. Just sellepärast ei anneta ma näiteks Jõulutunnelile, sest liiga palju läheb reklaami jms. kampaaniakulude katteks. Jah, ma saan aru, ka Punase Risti organisatsioon peab maksma palka neile, kes asjaga tegelevad, masinate, transpordi jne. eest, aga ikkagi tekkis mul tõrge. Otsisin siis otsese abistamise variante.

Selgus, et ega see lihtne pole. Näiteks Mustamäe Linnaosa Valitsus kuulutas, et võiks tuua hügieenitarbeid, mähkmeid,  shampoone jms. teatud kellaaegadel, kust need siis abivajajateni jõuavad. Aga ma pole kunagi seal käinud, ei tea, kuidas seal parkida saab jne. Et ehk saavad sõjapõgenikud ikka pigem kusagilt raha, et ise neid igapäevaselt vajalikke asju osta.

Järgmine katse oli Toidupank, kes kuulutas, et 8-9. apillil on kampaania, kus vabatahtlikud toidupoodides koguvad annetusi. Olin neid varem ka meie Selveris näinud, aga kui oma kriisiostude varudest kokku pandud pakikesega kohale läksin, siis seekord neid polnud. Uurisin netist, kus annetusi kogutakse, aga selgus, et lähim punkt oli ikkagi liiga kaugel. Seega panin oma toiduvarud riiulisse tagasi ja hakkasin uut võimalust ootama.

See tuligi. Meie kohaliku asula firma teatas, et auto läheb neljapäeval Ukraina poole teele. Selle firmaga olin ma juba korra asju Ukrainasse saatnud. Seekord oodati annetusteks tumedaid T-särke, kuivaineid ja tahvelarvuteid. Mul oli lapselaste poolt viimasel ajal  väga vähest kasutamist leidnud Notebook täitsa üle, seega katsusin ka ülejäänud kraami hankida. Poest ostsin portsu kuivaineid ja riiulist leidsin 4 T-särki. Lisaks oli mul ka 2 värskelt pestud villast tekki, mis ikka põgenikele ära võiksid kuluda. Laadisin tahvelarvuti täis ja hakkasin seda isklikust infost puhastama. Kustutasin pildid, videod, kontaktid, deinstallisin FB ja Messingeri. Üks kahest e-maili kontost õnnestus kustutada, aga teisest ei saanud kuidagi lahti. Ei saanud sellest ka välja logida ja kui olin tund aega mässanud, siis sai tahvli aku tühjks. Sain aru, et seda vanaks jäänud vidinat pole sealsete laste narrimiseks mõtet saata, kuigi minu lastel oli sinna palju mänge installitud. Neil ei pruugi alati olla WIFIt ega laadimispistikut.

Ülejäänud kraaami viisin ikkagi ära ja kuulsin firmast, et nad jätkavad oma sõite Ukraina piirile. Nad viivad nimelt sinna autosid. Kes maksab ja kuidas juht tagasi saab, ma ei uurinud. Aga nagu nad väitsid, see asi jätkub. Ja järgmiseks korraks valmistan juba oma annetuse süstemaatilisemalt ette. Ilmselt ostan nii tahvelarvuti kui muid asju, mida tellitakse. Vähemalt läheb kogu minu annetus otse abivajajatele, mitte vahendajatele.

Teisipäev, 5. aprill 2022

Kohad, kus ma pole elanud

 Muidugi olen ma elanud üsna vähestes kohtades. Aga juttu tuleb korterist, mis pole küll mu kodu, aga kuulub mulle ehk mu firmale. Ja ma tõesti kavatsesin seal natuke pesitseda, et saada aimu, kuidas elu majas käib, kuidas töötavad kodumasinad jms. Paraku jäi see tegemata, sest leidsin kiiresti üürniku. See on sama korter, kus praegu elab mu elukaaslane oma tütrega. 

Täna käisin jälle elukaaslase vanas korteris koristamas ja asju korrastamas. Seejärel palus mees, et kas ma saaksin tulla talle appi süüa tegema. Ta oli ostnud ilusa lihatüki, aga polnud veel kohanenud uue köögi ja pliidi eripäradega. No milles küsimus, muidugi ma aitan.

Esimene üllatus oli, et pannil liha pruunistamine ei õnnestunud. Arvasin, et polnud panni piisavalt kuumaks ajanud ja seetõttu läks asi aia taha. Panin siis selle eelpruunistamata liha ahju ja seal kulges asi enam-vähem normaalselt.

Siis koorisin kartulid, keetsin vee ja kallasin kuuma vee potti neile peale. Oletades, et kuuma veega hakkavad nad keema üsna varsti, nagu olin harjunud. Kui vesi poole tunni jooksul ikka veel keema polnud hakanud, muutusin murelikuks. Milles asi, kas ma ei oska gaasipliiti õigesti käsitada? Viimases hädas helistasin oma korteri eelmisele üürnikule. Et mis nipid selle gaasipliidi kasutamisel on, mida mina ei tea?'


Selgus, et polegi mingit nippi. Lihtsalt suurem põleti, mida ma otseloomulikult kasutasin, on liiga laia diameetriga (10 cm), ja sealne leek ei suuda väiksema põhjaga potile piisavalt soojust anda.Ta ütles, et seetõttu ta kasutas vaid väiksemat põletit, aga sinna sai panna väiksema poti või panni, sest väiksem leek. Oin täiesti hämmingus. Kes küll teeb selliseid pliite? Oleks eelmine üürnik mulle varem seda probleemi kurtnud, oleks see pliit ammu olnud välja vahetatud. Küllap ta ei teinudki kodus palju süüa, kui see teda piisavalt ei häirinud. 

Lõpuks, pärast tunniajalist taidlemist, saime ka kartulid keedetud. Nimelt panin osa kartuleid mikrolaineahju ja teise osa keetsin väikeses potis esimese põleti peal. Siis keetsin veidike veel samas potis mikeolaineahjus enam-vähem pehmeks läinud kartuleid. Ja saimegi  kõhu täis.

Nüüd siis tuleb asuda probleemiga tegelema. Kõigepealt katsetame, kas teise korteri gaasipliidi pealt võetud väiksema läbimõõduga põletiga töötab pliit paremini. Kardan, et sellest ei piisa ja tuleb ikka terve pliit välja vahetada. See mul veel puudus! Ei teagi, kuhupoole jooksma peaks või kust seda tellida.