pühapäev, 19. mai 2024

Kolimised

 Pärast mu elukaaslase surma seisid ees kolimised. Kõigepealt tema tütre kolimine nende endisse ühetoalisesse korterisse, siis Toomase asjade ärakolimine. Ja kolmandaks prügimäe tripp neist asjadest, mida enam kellelegi vaja pole.

Alustan viimasest, sest see leidis aset täna. Mul oli hea abimees, kellel oli autol kärukonks, ja rentisime haagise. Mure oli küll sellega, et kas leiame maja ees piisavalt suure parkimiskoha nii auto kui haagise jaoks, aga see õnnestus. Toomase tütar oli vahepeal keldrisse jäänud asjade sorteerimesel head tööd teinud, niiet haagise laadimisel suuri probleeme ei tekkinud. Ligiduses oli Rahumäe Jäätmejaam, mis pidi pühpäeval lahti olema. Kui sinna jõudsime, olid väravad kinni. Ja miks? Sest kuigi jäätmejaam reeglina oli pühapäeval avatud, siis seekord mitte. Guess, what? Sest nad peavad Nelipühi. Armas Jumal. eestlaste usuleiguse taustal, panna jäätmejaam kinni sellise usupüha pärast, millest enamus eestlasi midagi ei tea? 


Nojah, mis edasi? Tõsta asjad maha ja üritada esmaspäeval uuesti? Plan B oli Jüri Jäätmejaam, ja kui ma sinna helistasin, et kas olete täna avatud või peate Nelipühi, oli vastus, et oleme avatud. Aga kas olete Rae valla elanik? Muidugi ma olen. Rahumäe Jäätmejaama jaoks oli meil kaasas Toomase tütar, kes on Tallinna elanik. Tänu taevale, saime Jüris oma kräpist lahti ja suutsime isegi haagise tagastada õigeaegselt.

Ka kaks eelmist kolimist polnud kerged. Esimene oli ta tütre asjade kolimine vanasse korterisse. Kui jätta kõrvale see asjaolu, kui palju riideid ta selle kahe aastaga endale osta oli suutnud, siis tegi keeruliseks asjaolu, et ta tahtis oma vanasse korterisse justnimelt seda diivanit, millel ta siiani maganud oli. Mõlemas korteris olid uued 2-aasta vanused lahtikäivad diivanid, aga kui printsess tahab oma, siis peab ta seda ka saama. Nii pididki kolijad vedama ühe diivani üles 3.korrusele ja teise alla ja üles 2. korrusele. Aga kui see on lapsele oliline,siis olgu nii.

Kolmas kolimine toimus Toomase toast. Mida ma ei teadnud, et ta oli ostnud kokku hunniku retromuusikanseadmeixd. Mida ta kavatses kasutada oma retromuusikadiskodel maakultuurimajades. Kuna ma ise olen maalt pärit ja vastavas eas, siis ma tean, et sellel äriprojektil oli väga vähe lootust edule. Esiteks, meievanused enam eriti pidudel ei käi, mehed on kas surnud või allaandnud, nii et kui peole tuleb parimal juhul 20 inimest, kes on nõus äärmisel juhul maksma pileti eest 10 eurot nägu, siis see ei kata ju isegi transpordikulusid.



Toomas teadis mu skeptilist suhtumist sellesse projekti, ja nii ta keelas oma sõbral mulle rääkimast, mis ta kokku oli ostnud. lindimakid, kassetmakid, võimendused,kõlarid jne. Ma teab FB-s on vastavate fännide grupid, keda selline staff huvitab- Aga kui mina pärast Toomase surma ta korterisse astusin, kus kõik kohad olid seda retrotehnikat täis, siis sai shoki. mida sellega teha. Toomas teadis, et ma seda heaks ei kiida, seega palus ta oma sõbral  mulle sellest mitte rääkida.

Ja nii ongi hästi. Ma ei jõudnud temaga pahandada, et miks ta küll sellise jama kokku ostis. Ja tema jäi unistuste ja plaanide staadiumisse, enne kui suri. Ei pidanud kogema pettumust ega äriplaani pankrotti. Selle tehnika äravedamise võttis Toomase poeg enda peale ja loodab midagi sellest teistele samasugustele"retrohulludele" maha müüa.

Niiet pärast tänast siiski hästi lõppenud prügimäe trippi saan ma lõpetada Toomase süüdistamise tema valede asjade kokkukandmises ja keskenduda kõigele heale, mis ta mu ellu tõi-

Aga no Nelipühad? Armas jumal, meie usuleige rahva puhul, kas see on ikka õige põhjus sulgeda Jäätmejaam? Kodulehelt ma seda infot küll välja ei lugenud





neljapäev, 9. mai 2024

Baby-steps

 Arenen oma uue elu seisusega tasahilju, nö. by baby-steps. Ma ei suuda päevas palju korda saata, aga see on hea päev, kui käin poes ja teen umbes 1 tund aias hädavajalikke päästetöid. Lõigun liigsuuri oksi või kaevan maad oma istikute vahel. Sest kuna kevadel oli mu aia peenarde pind märg, siis nüüd kuival ajal, muutub see kivikõvaks. Niiet vahepeal peab seda nii kaevama kui kobestama.

Eilse õhtu teema oli muidugi öökülm. Liiliad olid suureks kasvanud,samuti püvililled ja murtudsüda . Eks ma siis pidin neid katma.



Neid, keda päästa, oli rohkemgi, aga pole mõtet neid kõiki pilte siia üles laadida.

Nii pidin ma ma oma tardumusest ja masendusest välja murdma tegutsemise kasuks.

Täna nii hästi ei läinud. Kui tahtsin oma surnud rooside ja punase leedri oksi jäätmejaama viia, siis selgus, et konteiner oli juba pilgeni täis. Kuigi jäätmejaam on suletud teisipäeval ja kolmapäeval, kui peaks konteinereid tühjendatama, aga seekord siis seda ei tehtud. See viis mu tänase teotahte ja plaanid rivist välja ja rohkem ei suutnud ma midagi mõistlikku ette võtta. Siiski, külvasin kevadväetist taimedele, kuigi vihma just ei paista. Aga parem ikka kui mittemidagi.

Lisaks pidasin maha vestluse Toomase pojaga, kes ei leia aega korterit Toomase asjadest tühjaks kolida. Maksan juba kolmandat kuud kommunaale, aga uut üürnikku otsida ei saa, sest korter asju täis. Sain lubaduse, et järgmisel nädalal toimub kolimine. Seejärel tuleb veel jäätmejaama tripp allesjäänud tränast ja siis puhastusfirma. Sest ma ise ei jaksa. Ja alles siis saab hakata uut üürnikku otsima.

Tühja sest kaotatud üürirahast ja kommunaalidekulust. Ma tahan, et see etapp mu elust läbi saaks. Ehk siis suudan oma eluga edasi minna.

neljapäev, 2. mai 2024

Lugemisoskusest

 Kui ma haiglast pärast oppi sain kaasa oma haigusloo, siis oli seal kirjas, et ma saan oma biopsia vastused teda oma esialgse günekoloogi käest. Mingil arusaamatul põhjusel oli mul meeles, et see kokkusaamne on 10. aprillil. No mulle öeldi ju, et 2 nädala pärast. Õnneks vaatasin ikka paberid veelkord üle ja selgus, et see kuupäev on hoopis 02.05. 10. kuupäev jäi udusesse mällu ilmselt vastuvõtu kellaajast 10.40. 

Igatahes, tänan praegust süsteemi, mis saadab SMS, millal mind vastuvõtule oodatakse, päev enne seda. Ega ma seda ka eriti hoolikalt ei lugenud, sest olin juba tuvastanud, et minna tuleb 02.mail. Aga enne kodunt väljumist lugesin sõnumi veelkord korralikult läbij ja sain suure üllatuse osaliseks. Mul ei olegi vaja sõita arsti vastuvõtule, vaid arst helistab mulle kell 10.40 kuni 11. No tegelikult helistas ta mulle 11.40, aga asi polegi selles. Loe ikka hoolega läbi, mis sulle kirjutatakse.

Vähemalt oli arsti sõnum positiivne, pahasid kasvajarakke biopsiast ei leitud ja poole aasta  pärast pean uuesti kontrollile minema.


reede, 26. aprill 2024

Söömata-joomata... ja magamata

 Nõnda läksin ma 23.aprillil operatsioonile. Kaks esimest nõuet oli kirjas infolehes, kolmas kaasnes juba mu tavalisest kehvast unest ja närveerimisest. Mingi 5 tundi ikka õnnestus magada, aga ärkasin juba enne õiget aega. Ja tore oli, sest aknast välja vaadates selgus, et talv on täies hiilguses tagasi, lund oli umbes 10-15 cm ja mingitest sahkadest polnud hommikul kell 6 märkigi. Haiglas pidin olema kell 7.30.Väimees ütles, et tema oma suverehvidega ei saa väiksemastki kallakust üles ega saa mind haiglasse viia. Buss oli ka just 5 minutit tagasi ära läinud. Proovisin siis Bolti tellida. Ja mul vedas, leidsingi ühe ukrainlasest juhi, kellel olid veel talverehvid all. Kuna ta elas meie kandis, oli ta 2 minutiga kohal. Mul olid küll asjad enam-vähem koos, aga ikka läks rabistamiseks. Midagi jäi maha ja kartsin, et ega ma tulesid põlema ei jätnud või kas uks ikka sai lukku.

Sain niimoodi enne õiget aega haiglasse ja mind ei lastud uksest sissegi. Lõpuks pidin tunde ootama, enne kui asjaks läks. Olin mures oma enesetunde pärast. Kuna juua ei tohtinud, ei saanud ma ka oma hommikusi rohtusid võtta. Tavaliselt valutab mul hommikul magu, kui omeprazoli ära võtan ja võileiva söön, läheb kõik korda. Nüüd seda võimalust polnud. Oma 3-tunnise ooteaja jooksul püüdsin tahtejõuga iiveldust maha suruda ja see isegi õnnestus. Mõtlesin pingsalt, kuidas ma hakkan uuesti õnnelikuks ja mida kõike ma selleks tegema pean. Hakkama jälle inimestega suhtlema, maalima, väljas käima jne. Kellega, see jäi esialgu küll lahtiseks, sest Toomast enam pole, aga mõni sõbranna mul ikka on. Kõik oli kena sinnamaani, kui mulle anti mingid 3 tabletti enne opituppa viimist. See pani mu tühja mao nii valutama, et kasvõi nuta. Palusin tuua palatist mu käekoti, kus purk omeprazoli olemas, et saaksin selle sisse võtta, aga õde ütles, et nüüd vahetult enne narkoosi pole see enam võimalik. Et hommikul oleksin võinud oma rohud poole klaasi veega ikka ära võtta. Sellest tagantjärgi tarkusest polnud mingit kasu.

Mida mulle sinna veeeni veel tilgutati, kas kaaaliumi, igatahes kokku kestis see tilgutamine ligi tunni. Ma ütlesin, et ma ei jäägi magama. Arst lohutas, et ära muretse, kõik jäävad. Ja et nad panid minu maovalu vastu ka mingit rohtu sinna hulka.

Lõpuks, kui ärkasin, olin küll uimane, aga valu polnud. Arst tuli minuga rääkima protseduurist ja selle järgsetest reeglitest. Ütles, et tema kogemusele tuginedes mul vähki pole, aga biopsia näitab täpsemalt paari nädala pärast. Tukkusin veel tunnikese ja siis tundsin ennast piisavalt tugevana, et koju minna.

Ülejärgmisel päeval oli mu enesetunne nii hea, et asusin lausa toimetama. Viisin jäätmejaama ära oksad, mis olin enne oppi lõikunud. Nad käisid mulle närvidele, ja konteinerit oli just kolmapäeval tühjendatud. Alailma saab see nii ruttu täis, et ei saa oma prahist lahti. Need polnud küll eriti rasked, aga ikka vist poleks pidanud punnitama neid tõsta.  Siis käisin veel linnas korteri juures, sest üüriline oli oma arvuti kummuti sahtlisse unustanud.

Ilmselt pingutasin ikkagi veidi üle, sest täna oli nõrk ja paha olla ja hakkas ka uuesti veritsema. Aga usun, et üldiselt läks kõik hästi ja sel nädalavahetusel ei torma ma mingeid aiatöid ega toakoristamist tegema.

Õnnelik olemine esialgu veel välja ei kuku. Hea meel, kui keegi helistab ja kaastundlikkust üles näitab. Kusjuures mu tütre pere väga ei muretse mu pärast, op läks ju hästi. Aga kui üksildane ja kurb ma olen, nad ei küsi. Või mis nad ikka teha saaks, neil ju oma elu.

Homme tuleb siiski lapselaps mulle külla, teeme oma traditsioonilist salatit ja ajame juttu. Tema kallistas mind küll kõvasti-kõvasti ja ütles, kui väga ta mind oli igatsenud. Tal oli gümnaasiumi astumise vestlus täitsa hästi läinud. 9 punkti kümnest. Loodame, et teeb ka eksamid heade hinnete peale ära ja saab gümnaasiumi sisse. Ja suudab seal ka õppida. Vahepeal hakkas see lootus kaduma ja mõtlesime, et mis temast küll saab. Kui temal läheb hästi, siis hakkab ka minul hästi minema.


pühapäev, 21. aprill 2024

Tahan sind

Arvestades mu viimase aja saatuselõõke ja teisipäeval eesootavat operatsiooni, saatsin ma oma viimasele raamatupidamise aastaasruande koostamise kliendile kirja, et otsigu uus raamatupidja,  mina ilmselt pole piisavalt vormis, et seda ära teha. Ma ei maininud talle, et mul juba on üks regulaarne käibemaksukohulasest maksja ja tema igakuine makse, mis on  stabiilne bisness, erinevalt tema susser-vusseritega, pole seda raha väärt.

Esialgu vastas ta emeili teel, et kahju küll- Aga siis helistas nädal hiljem ja ütles , et tahab ikka  mind. Ükskõik, millal ma jälle töövõimeline olen. No  missugune naine suudab vastu panna täitsa sümpaatsele mehele, kas tahab vaid teda. Olgu või raamatupidajana.

Aga ma pean talle ära ütlema, et ärgu toogu mulle enam ampel-lilli, ma ei viitsi neid enam poputada-

kolmapäev, 17. aprill 2024

Sõbrakutse

 FB saadab mulle ülepäeva mingeid sõbrakutseid, eriti väljamaa meeste nimedega. Need kustutan kõhkluseta otsekohe. Eile aga tuli sõbrakutse ühelt sümpaatse olekuga  eesti mehelt, kellega mul oli ka üks ühine sõber. Lisaks tema postitusi sirvides tundus, et võiks ju kutse vastu võtta. Näiteks oli ta maalimisest huvitatud, tal olid head maalid, lisaks oli tal põnevaid pilte loodusest ja oma kodust. Ärge nüüd arvake, et ma kohe hakkan uut meest otsima, kaugel sellest. Ma ei usu, et ma enam üldse mingi suhte loon, ammugi nüüd ja kohe. Aga kuidagi kahju oli seda kutset kustutada. FB sõber, kellega vahest kurval hetkel vestelda, oleks meeldiv ega kohusta ju millekski. Kusjuures üks teine nn. FB-peika, kellega aeg-ajalt vestlen, mul juba on. Teda ma tundsin enne Toomasega tutvumist ja meil jutt klappis väga hästi.

No ma siis küsisin selle uue sõbrakutse saatja kohta meie ühiselt tuttavalt. Ega ta mulle palju infot ei andnud, aga ütles, et mees on pärit Lõuna-Eestist ja neil on palju toredaid ühiseid sõpru. Nõnda siis otsustasin, et sõbrakutset ma praegu vastu ikkagi ei võta. Mu tuttavad kukuks pikali, et otsin uut meest nii kiiresti, et vana pole veel jahtudagi jõudnud. Tegelikult olen ma ikka veel nii suures leinas, et vaevu saan omaendagagi hakkama. Ammugi siis veel kellegagi kohtuda. Siiski otsustasin kirjutada sõnumi sellele mehele, et ma esialgu ta kutset vastu ei võta, sest võõraste kutseid ma ei aktsepteeri. Aga võime sõnumeerida ja õppida teineteist paremini tundma. Eks siis paistab. Ükskord pean ma ju eluga edasi minema ja keegi, kellega koos maalida, oleks väga hea variant.

Oma leinast ei öelnud ma midagi, sellest edaspidi. Eks paista, kas ja mida ta vastab. Ja siis küsin, miks ta mulle selle kutse saatis. Kas meil on veel ühiseid maalivaldkonna  või siis Lõuna-Eesti ühiseid tuttavaid. Või on ta lihtsalt selline, kes saadabki igaks juhuks õngitsuskutseid.

esmaspäev, 8. aprill 2024

Erimeelsused

 Ma poleks arvanud, kui palju erimeelsusi tuleb välja ühte meile köigile armasa inimest mahamatmisel.

Kuna ta viimasel hüvastijätul nägi hea välja, siis ei näinud ma avatud kirstuga hüvastijätus mingit probleemi. Aga ema ütles, et tema ei suuda oma poja laiba kõrval rohkem seista. See, et ülejäänud matuselised oleks tahtnud lahkunuga hüvasti jätta, polnud oluline. Andsin alla perekonna soovile, külmkambrist läheb Toomas otse tuhastamise ja ära ssaadame tema urni pildga. Kes olen mina, et vastu vaielda.lähisugukaste soovile, Aga kui hakkasime peielaua asju ajama, siis läksid meie suusad ikka täitsa risti. Nemad tahtsid peiesid pidada argobaaar,ee ,kus eelroaks on hartso supp ja lisaks täidetud baklazaanid. jne.

JAs siis ma  ütlesigi, et see ei lähe mitte. Meil on Eesti matus, mitte Gruusia oma-.Ja asusin uut kohta otsima .

Selle ma ka leidsin, aga poeg oli väga kriitiline. Täna käisiame koos vaatama seal ära ja olime mölemad rahul-..Jumal kui keeruline see kõik olema peab. Aga no ma ei saanud nõustuda mingite Gruusia toitudega  matustega ja saime head Eesti matused. Pukha rahus,Toomas! Sinu eest on hoolt kantud psrimal viisil