Pärast kellakeeramist

 ... on sügis süngemaks muutunud ja oodata pole enam midagi lohutavat. Isegi kui satub sekka mõni päikeseline päev, saab see ruttu otsa, sest pimedaks läheb vara. Ma ei tea, kuidas teie selle üle elate, aga mind masendab see pikk pime õhtune aeg, kuni saab magama minna. Eks ma loen raamatut või vaatan telekat, aga midagi asjalikku või kasulikku teha ei jaksa. No ja ega mu puus pole ka veel nii heas seisus, et koristada või midagi muud füüsilist tegevust ette võtta.

Nüüd olen ligi kuu aega oma kodus toimetanud. Algus oli väga tore. Aga siis hakkas tunduma, et ma juba üsna kobe, et võib natuke aias pilku riivavaid rootsikuid maha võtta. Sain päris hästi kummardada ja mõne mahakukkunud pisikese asjakese üles võtta, ilma et oleksin pidanud haaratsi järgi minema. Eks ma seetõttu ülbeks läksingi. Ja ega ma siis aias palju ei asjatanud, lõikusin veidi rooside äraõitsenud varsi ja koledaid pikki gladiooli varsi. Teisel päeval võtsin maha paar siilikübara ja päevakübara põõsast, mis teiste madalate lillevarte vahel inetult kõrgusid. No ja siis toppisin kogu selle mudru kotti. See oli juba veidi rohkem kummardamist nõudev tegevus. Nii segane ma siiski polnud, et oleks seda jäätmejaama vedama hakanud. Lisaks korjasin kokku igasugused lillede toeks olnud kepid, mis muidu talv läbi mullas oleks ära roostetanud, kui värv maha koorub.

Polnud ju liiga palju pingutamist, ega? Paaril järgmisel päeval oli ka kõik enam-vähem korras. Tegin isegi rekordilise pikkusega kõnniringi ümber kvartali. Karkudega muidugi, aga üsna kebja sammuga. No ja mis siis järgmisel päeval hakkas? Haav läks paiste, hakkas valutama ja punetas. Otse lahti küll ei löönud, arstisin seda külmakoti ja aaloe lehe mahlaga. Hakkas nagu parem, aga ikkagi otsustasin arstile näidata. Perearstile muidugi, ortopeedi juurde ei pääse mingi nipiga, kui siis tasulisele vastuvõtule ja sinna on ka pikk järjekord. Pereõde tegi vereproovi, mis näitas, et põletik polnud suur ja antibiootikumi vaja pole. Mingid tabletid ja salvi kirjutas. Neid pidin kasutama nädala, aga kuna haav selle ajaga päris korda ei saanud, siis jätkasin. Umbes sel ajal hakkasin uuesti kõndimas käima, algul lühemaid otsi. Aga kui jälle ümber kvartali tiiru tegin, hakkasid nii põlved kui puus valu tegema. Sain aru, et nii palju pole vaja punnitada.

Võtsin ikkagi ka saatelehe füsioterapeudi juurde, et tema arvamust kuulata, missugune on õige koormus. Küsisin, kuidas ta mu taastumise taset hindab. Ütles, et keskmine. Nojah, kui seda tagasilangust poleks olnud, oleks seis ilmselt parem olnud. Ta andis mulle harjutuste kava, mille tegemiseni ma veel pole jõudnud.  Üks harjutus oli näiteks toolilt püsti tõusmine, ilma et käsi kuhugi toetaks. Ütlesin, et seda ma küll teha ei saa, diivanilt teleka vaatamise järel püsti saamisegagi on tükk tegu, kuigi toetan kätega istmele. Teistelt toolidelt saan paremini püsti. Põhjus ilmselt selles, et see diivani iste on suhteliselt madalal. Aga endalegi üllatuseks, füsioterapeudi toolilt sain ilma käte abita püsti tõustud küll.

Ühtlasi selgus arsti juures, et mu hemoglobiini tase pole ikka veel normis, mis verekaotuse tõttu langenud oli. Hakkasin rauatablette võtma ja uurisin internetist, mis toiduained aitavad verel korda saada. Nüüd söön iga päev kas maksa, loomaliha, punast kala või verivorsti. Lisaks joon granaatõuna mahla.

Ega ma oskagi arvata, mis selle tagasilöögi põhjustas, kas liigne pingutamine, vilets verenäit või miski muu. Mõnel kehval päeval tundub, et ma ei saagi terveks. Või siis kui saangi puusa korda, tuleb minna teise jala põlveopile. Ka sellel on 4.astme kulumine. Siiani kannatas veel elada, aga nüüd on üsna valusaks läinud. Uuest opist ja sellest pikast taastumisest ei taha mõeldagi.

Mõnel helgemal hommikul on siiski tunne, et tõusen voodist ja hakkan kõndima, ilma et karke peaks otsima. Paar sammu saan isegi teha, aga karta on, et seda peab veel tükk aega ootama, kui kargud nurka saan visata.

Mõni väike rõõmuhetk on sattunud ka selle häda ja hala vahele, aga sellest teine kord.

1kuu möödas

 Opist on möödas üks kuu, mõni päevake pealegi. Ei saa öelda, et see aeg oleks lennates läinud. Pigem vastupidi, päevad venisid nagu teod. Öösel magasin enamasti halvasti, hommikul uimane olek, ei tahakski nagu tõusta. Aga no mis teha, tuleb see päev vastu võtta. Hommikusöök oli nagu väike preemia tubliduse eest.

Nagu Ene oma haigust kirjeldades ütles, ka mina elasin sel suvel nagu paralleelmaailmas. Teised tegid oma suveasju, mina vaatasin elu ja melu kõrvalt. Peab muidugi saatust tänama, et sain opile septembri algul. Paremat aega poleks osanud tahtagi. Raisakull ütles, et võrreldes opieelse ajaga, on opijärgne aeg parem, sest pole valu. Ma sellega täiesti nõustuda ei saa. Algul oli haavavalu, aga nüüd on mingi lihasvalu. Need valutavad lihased polegi haava ümbruses, vaid allpool, põlves ja ka sääres. Eriti öösel ärkan selle peale üles. Siis määrin valuvaigisatava salviga ja võtan tableti. Kui hommikul liikuma hakkan, kaob see valu ära. Ilmselt vajutan magades mingid veresooned või lümfiringid kinni. Ise naeran, et ilmselt valutavad lihased ületreenimisest. Mis muidugi pole tõsi, aga eks karkudega kõndides on teistsugused lihased pinge all. Ka selg jääb valusaks. Kodakondsed ütlevad, et mu kõnnak on paremaks läinud, kui alguses. Eks ta ilmselt nii ole, aga praegu on küll raske kujutleda, et kas või millal ma ilma karkudeta tavaliselt kõndida saan.

Mõned edusammud siiski on. Tõin juba rohkem kui nädal tagasi kodunt auto ära ja selgus, et autosõit pole mingi pobleem, samas annab mulle vabadust minna, kuhu tahan ja millal tahan.Eks ma kas poes või oma kodus käin, kus mujal. Poes käies on mõnus parkida invakohale, ei pea palju kõndima.

Ja esmaspäeval kolin oma koju. Ega mul tütre juureski eriti midagi viga pole, aga kogu aeg pead arvestama, et  teiste harjumuspärasele elurütmile jalgu ei jää. Kui tütar töötab kabinetis, ei tohi ma kõrval elutoas telekat vaadata, söökidega pean ka vaatama, et kellegi järgmiseks lõunaks mõeldud sööki või jäätist ära ei söö. Minu jaoks kohandatud kõrgendusega WC asub vannitoas, kus on vann. Ja nagu selgus, nii tütar kui lapselaps armastavad pikalt vannis mõnuleda. Mina pean oma asjad siis enne aetud saama. Nüüd pole enam probleemi, aga algul oli ikka üsna raske ennustada, millal mul vaja minna oleks. Näiteks ütles tütar, et talle meeldib hommikul vannis käia. Niiet kui ma kuulen, et nad liikuma hakkkavad, siis käigu ma ära. No muidugi ma kuuulen seda, sest mul on kerge uni. Aga katsu hiljem uuesti uinuda.

Praegu tundub see omas kodus elamine nagu roosamanna, aga annan endale aru, et ega ma sealgi kohe tervemaks ei muutu. See lihtsalt ongi pikaajaline protsess. Kusjuures katsetasin ära ka karkudega trepist teisele korrusele käimise. Sel korral oli väimees mul turvamehena selja taga, aga selgus, et täitsa tehtav on see. Reeglina sean ennast sisse küll alumisel korrusel, aga ikka võib juhtuda, et ülevalt on vaja midagi tuua. Vanni ei hakka ma niipea veel ronima, käin tütre juures dushi alla. Aga uurin, kas minu vanni ka sobiks see vanniiste, mida abivahendina reklaamitakse. Toetad oma tagumiku sinna peale, tõstad jalad üle vanni ääre ja saadki hakata pesema.

Praegu kahetsen, et ei vahetanud palatikaaslasega telefoninumbreid, oleks hea võrrelda, kuidas temal taastumise ja valudega asi on. Aga eks ta ole individuaalne, ühel läheb nii, teisel naa. Mäletan, et Raisakull ütles, et lõplikult viskas kargud nurka pärast kolme kuu möödumist. Ühes erakliiniku reklaamis ütles optimistlik patsient, et hakkas ühe karguga käima 3 nädala pärast ja ilma karkudeta 6 nädala pärast. Eks reklaam tavaliselt ongi ilusam kui päris elu. Ma vihmase ilmaga kõndimas ei käi, aga ilusa ilmaga oma marsruuti ikka tasapisi pikendan. Parim saavutus oli 1200 sammu.

Elu tuleb kõrvalvaatajana jälgida ikka veel tükk aega. Ehk nagu ütlesin, suvi sai üle elatud, nüüd tuleb sügis samamoodi üle elada. Mis talvel saab, ei oska arvata.

Mis värk on?

 Käin ikka aeg-ajalt oma blogirulli vaatamas ja uusi postitusi on väga vähe. Täna võtsin kätte ja läksin vaatama konkreetsetelt linkidelt, et kas on kinni pandud või kuhugi mujale suunatud. Ja selgus, et inimesed on kirjutanud küll, aga mulle pole tulnud uutest postitustest teavitusi. Hakka või uskuma Raisakulli ennustust, et tehisaru vandenõu on mängus.

Kas te minu blogi uusi postitusi näete? Mul oli blogirullis värskendatud vaid Ritsiku, Indigoaanlase ja Lendava Konna postitused.

Häid uudiseid ka

 Kui 14 päeva opist mööda sai, tuli aeg minna klambreid välja võtma ja plaaster maha tõmmata pereõe juures. Kartsin, et on valus. Aga kõige rohkem kartsin ikka seda, mis pilt seal plaastri all avaneb. Haav  oli ikkagi veidi turses ja valutas eelmisel ööl kõvasti. Kõik need hirmud osutusid asjatuks. Plaastri ja klambrite eemaldamine polnud üldse valus. Aga kõige parem uudis oli see, et õde teatas, et haav on ilus ja hästi paranenud. Pandi veel ajutine plaaster üheks päevaks peale. Selle pidin ise eemaldama ja pärast seda pidi haav vabalt hingata saama. Kui siis selle plaastri maha võtsin, nägin ka ise, kui ilus haav oli. No valu teeb aeg-ajalt ikka, aga eks ta ükskord läheb üle ka.

Minu koduabiline muruniitja tekitas jälle probleeme. Kui vaatama läksime, oli ta jälle sama puu külge kinni jäänud. Seekord oli põhjus selge. Puu all oli maapind paljas ja vihmadega mudaseks muutunud. Sinna ta siis enda sisse kaevaski. Mõtlesin, et kuigi muruniitmise aega pole palju jäänud, aga ikkagi. Kas peab siis iga päev käima teda "päästmas"? Lõpuks tuli mõte tal sinna juurdepääs ära üldse ära blokeerida. Ehitasime väimehega tõkke, mis koosnes redelist ja ühest kastist, mille sisse panime raskuseks suure kivi. Näis, kas peab.

Mõtlen, et tahaks juba oma koju, aga peab veel veidi kannatama, kuni järgmise nädala lõpuni. Loodan, et siis kannatab ka autoga sõita, ei pea enam teisi tülitama. Hakkasin selle tulemuse nimel kohe neid harjutusi tegema, mis kästi. Mitte küll väga usinalt, aga kõndimas käin ikka, kui ilm lubab. Rekord 1050 sammu päevas püsib, keskmiselt õnnestub teha 500-700 sammu, aga tähtis pole ju kvantiteet, vaid kvaliteet. Enda arust kõnnin täitsa kenasti vahelduvsammuga, eristamata, kumb on haige, kumb terve jalg.

Vihastamisest pole abi

 ehk Moskva pisaraid ei usu, nagu ühe vana filmi pealkiri kõlas.

Kuna esineb ikka veel valu ja üldse on uni katkendlik, siis on mulle olulised unerohu ja valuvaigisti retseptid. Nende pikendamine on meil ju digiajastul lihtsaks tehtud. Saatsingi neljapäeval oma retseptisoovi teele, et hiljemalt reedel oleks rohi käes. Sinnamaani mul varu oli. Kuna võib juhtuda, et miskipärast jääb minu retsept arstil kahe silma vahele, siis reedel 10 minutit enne vastuvõtuaja lõppu helistasin ja ütlesin, et retsepti veel pole. Sellega on meil hästi, et pereõde võtab enamasti telefoni vastu. Aga see, mis ta ütles, polnud sugugi hea. Ta ütles, et retsepti ei saagi enne esmaspäeva,sest perearst on puhkusel ja asendaja koolitusel. Pahandas veel tähtsa häälega, et miks ma oma soovi varem ei saatnud.

Nojah, esiteks olen alati saanud retsepti kas samal või hiljemalt järgmisel päeval. Kust mina pidin teadma, et seekord arste nädalalõpus polegi. Pealegi olevat neil aega 3 ööpäeva vastamiseks. Nüüd alates neljapäevast, pidin ootama 4 ööpäeva ja pealegi unerohtu ei anna nad enne, kui eelmisest retseptist on kuu möödas. Ütlesin veel, et olen just opilt tulnud ja mul on neid rohte hädasti vaja praegu. Kahjuks me ei saa teid aidata, oli vastus.

No muidugi ma vihastasin. Kuidas need 3 ööd üle elada. Käsimüügiravimid aitavad natuke, ja mul oli veel ka Xanaxit, aga kerge see polnud. Pidin ka alkoholi appi võtma. Igatahes, täna on esmaspäev ja kuigi öösel passisin kell 2-4 üleval, sain siiski 7 unetundi kokku. See on ju superluks. Tundsin ennast nii hästi, et asusin uuesti ametkondadega võitlema, et miks ma polnud koos puude määramisega saanud invaliidi parkimiskaarti, mis lubab mul või minu sõidutajal parkida invakohale. Kui lähen kas apteeki, arsti juurde või lausa kergemeelselt poodi ostma seda, mis tahan. Kodakondsete juhendamisel saab tihti vale toit. No näiteks tahtsin pannkooke hakklihaga, aga sain tavalised pannkoogid. Ei ole maailma lõpp, aga kavatsen pärast klambrite väljavõtmist, kui haav tunnistatakse korras olevaks, hakata ise autoga sõitma. Haiglas tegelusjuhendaja ütles ka, et paljud hakkavad varem sõitma, kui 2 kuud. Ma rumala peaga kulutasin haiglas ära oma mobiilse interneti mahu, mis mul on nagunii väike, sest kasutan seda harva. Siis muidugi küsisin haigla WIFI, aga nüüd ei saa ma linnas endale Boltigi tellida. Tänase kõrge energiataseme abil sain ka interneti lisamahu tellitud.

Te ei kujuta ette, kui tüütu on teisi paluda, et viige mind sinna või tänna. Eriti kui on mingi kindel vastuvõtuaeg. Tütar hakkab mind kogu aeg dotseerival toonil õpetama, et kas sa pead ise sinna kohale minema, kas internetis ei saa asja korda jne. Nagu täna, kui taotlesin vallast invaliidi parkimiskaarti. Oli öeldud, et tooge 3X4 foto, mille pean kodunt otsima. Tütar targutab, et äkki kõlbab digipilt. No siis olekski nii öeldud, et kas digipilt või paberfoto. Ma ei suutnud rohkem temaga vaielda, kuigi oleksin tahtnud paluda tal mu kodu ülemiselt korruselt alla tuua need paberid, kus pildid olla võivad. Väimehele on mul veidi raskem selgeks teha, kus või missugused need olla võivad. Seega kavatsen ise trepist üles ronida. Üks mu tuttav ütles, et tema sai küll hakkama. Haiglas õpetati ka, kuidas karguga treppidel käia.

Eks neid väikseid abivajadusi on veelgi. Näiteks oli mu muruniiduk ennast kinni kiilunud, tütar viis ta küll laadimisjaama, aga siis küsis masin PIN koodi. Ütlesin telefoni teel, aga see lükati tagasi. Tütar jälle pahandama, et miks sa üles ei kirjutanud. Kui kirjutasingi, siis kuhugi kodus olevasse juhendisse. Tegelikult tuli mulle hiljem meelde, et PIN oli õige, ainult numbrid vales järjekorras. Kui siis väimees järgmine kord minu pool käies selle koodi sisestas, arvasime, et asi korras. Kibelesin ikkagi oma silmaga asja üle kontrollima, aga mu ülemjuhatajast tütar ei lasknud mul sinna minna enne, kui nädal möödas. Kui kohale sain, oli "muru põlvini". Masin polnud tööle hakanud, sest Jonny tahtis isiklikku kontakti minuga ehk äpi kaudu kamandamist. No kust me seda teadsime. Oleks tütar mind kuulanud.... aga tema teab ikka paremini, mis mulle hea on. Tema peale pole mul mõtet vihastada, sest kuhu mul minna. Kui lõpuks ise koju käima sain, hakkas masin pärast esimest ehmatust siiski tööle. Algul oli ekraan pime ja ta ei reageerinud ühelegi nupule. Lõpuks äpi abil sain ta ikka tööle ja ta suutis seda kõrget muru hakata närima. Täna on mulle eraldatud sõit apteeki rohtude järgi ja saan ka kodunt läbi käia, et näha, kuidas Jonnyl läheb.

Jah, nii ma siin elan. Tegelikult on super, et mul on pere, kes mind aitab, mul on lausa omaette tuba. Eilse vanavanemate päeva puhul tegime tütrega koos süüa. Mahtusime ühe pliidi ümber sõbralikult toimetama. Tema tegi koogi ja keetis kartulid, mina tegin oma spets vanaema kotlette. Jaksasin pliidi ääres parasjagu ilma karkudeta seista, et kotlette praadida. Vahepeal istusin ja puhkasin. Õhtul käisin täitsa ise dushi all. Tütar pani küll pesuvahendid ja tooli istumiseks käeulatusse, aga seistes ilma karkudeta sain enda kenasti pestud. Kui ma pärast pesu tütrele ütlesin, et ükskord peab ta mu varbaküüsi lõikama, tundus see mõte talle ebameeldiv. Paraku selleks mingit abivahendit pole ja sinna läheb aega, kuni suudan kuhugi pediküüri minna. Kiitsin, et mul on ilusad väikesed varbad ja korralikud küüned ja siis võttis tütar asja ette. Polnudki nii vastik.

Mõistatage, mis selle abivahendiga tehakse?

Esimene nädal pärast oppi

 Poole sellest haiglas ja teine pool kodus või täpsemalt tütre juures.

Opi enda kohta pean mainima, et kõigil meie palati naistel ol sellest erinevad mälestused. Olin ka ise küsitlenud tuttavaid, kes selle läbi teinud. Kuna see toimus seljasüstiga, mitte üldnarkoosis, olin veidi mures. Et kuigi ma midagi ei tunne, aga ikka pean kuulama reieluu saagimist jne. Enamus väitis, et nad olid mingis unelaadses seisundis ega kuulnud midagi. Mina kuulsin kõike. Nii saagimist kui lõputut kopsimist. Ja seda oli tõesti nii palju, nagu keegi ehitaks maja. Siis veel arstide arutlusi, et kas 51mm või 52 mm liiges. Ilmselt proovitigi nii üht kui teist, kuni lõplik valik tehti. Seda lugesin ka haigusloost, mis mulle kaasa anti. Lõpus nentisid arstid, et verekaotus oli suur, 900 g. Haigusloost lugesin, et seda põhjustas mingi arteri vigastus, mis ära lapiti. Ega see seljasüst mul ka esimesel katsel ei õnnestunud, kästi ennast rohkem kumarasse tõmmata. Mõnel ei õnnestunudki, ja siis anti üldnarkoos.

Alakeha "halvatusest" ärkasin kiiresti, varbaid sain liigutada kohe, kui opilaualt  ärkamistuppa kärutati. Mõnel olevat selleks kulunud 6 tundi. Opituppa sõitsin 10.30 ja sealt välja kell 13. Sinna hulka kuulusid muidugi ka ettevalmistused. Intensiivpalatis oli kõht tühi, sest hommikust saadik söömata ja siis toodi kell 15 hilinenud lõunasöök. Nojah, poleks pidanud nii ahne olema ja kõike ära sööma. Õhtusöök nagunii tulemas. Aga siis hakkas paha, minestus kippus peale ja palusin oksekotti. Õnneks läks kõik ise üle ja ropsima ei pidanud.

Pärispalatisse sain samasse seltskonda, kust ma ka opile suundusin. Mõnus seltskond oli ja ma palusin, kas oleks pärast võimalik mind sinna paigutada. Algul öeldi, et viiakse sinna, kus vaba koht, aga kuna mu palatikaaslane käis mind vaatamas ja ütles, et minu kohal on oppi ootav inimene, kes varsti ära viiakse, siis saingi, mida tahtsin.

Tõesti, hea seltskond oli abiks esimeste päevade raskuste üleelamisele. Vahetasime vastastikku kogemusi, mõnel oli see juba teine opp. Kuigi oma valu on kõige valusam, sain aru, et teistel võib veelgi hullem olla. Üks põlveopiga naine istus meeletu valu tõttu öö läbi üleval, samas teisel sama diagnoosiga naisel oli suurim probleem pearinglus, mis lõpuks kadus. Minu jaoks oli kõige hullem pärast üleval käimist haige jala voodisse saamine. Kui päeval andsin alla ja palusin abi, siis öösel 3 korda WC-s käigu järel kulus mul iga kord pool tundi, et see jalg üle voodi ääre saada. Selleks tuli ületada teatud valu barjäär ja asi ära teha. Aga no mitte ei suutnud.

Kuna mind tunnistati paranenuks ja haav pidi ka ilus olema, kirjutati mind 4.päeval välja. Küsisin verekaotuse kohta, arst arvas, et vaatavad vereproovi järgi, kas on vaja vereülekannet teha. Ilmselt ei olnud. Ega ma väga võõrast verd oma süsteemi ei tahakski.

Kodus tuli probleem sealt, kus oodatagi ei osanud. Kogu haiglasoleku aja ei käinud mu kõht läbi. Küsisin rohtu, anti mingit siirupit, mis ei mõjunud. Mõtlesin, et kodus võtan vana head Figura teed, mis alati aidanud on. Ei mõjunud, ja mul oli juba väga vilets olla. Võtsin siis õhtul teise teeportsu. Tütar pärast ütles, et see pole lubatud. Tulemuseks oligi, et sel ööl külastasin Wc umbes 10 korda, aga mitte sel eesmärgil, milleks tee mõeldud oli. Ta mõjus nagu vee väljaajaja. Magada ma pea-aegu ei saanudki. Kui haiglavoodis oli raskusi voodisse tagasi saamisega, siis kodus oli raske sealt välja saada. Kusagilt polnud kinni haarata või kuhugi toetuda.

Järgmisel päeval tõi tütar apteegist terve kotitäie erinevaid lahtisteid ja lõpuks nad ka mõjusid. Voodist väljasaamiseks leidsime hea toetuspunkti metallist kaminariistade aluse näol, mille voodi kõrvale panime.

Eks nüüd mõni päev on seis optimistlikum, siis tuleb jälle tagasilangus. Täna öösel valutas puus nagu põrguline ja kui ma siis proovisn välja selgitada, miks, vaatasin peegli ees korralikult oma haava. Seal on veekindel plaaster peal, aga selle all olid mitmed vereplekid. Kas need olid juba haiglast lahkudes või tekkisid nüüd, ei tea. Enne ma polnud oma haava korralikult vaadanud. Kui helistasin ja uurisin, kas olukord on kriitiline ja mis ma peaksin tegema, vastati, et kui tekib põletik ja kõrge palavik,tuleb EMOsse minna. Kraadisin õhtul, oli 37. See pole siiski veel palavik ja loodame parimat.

Nüüd lähen tuttu ja loodan, et tänane öö tuleb parem kui eilne.

Kõik on uus septembrikuus

 Tavaliselt öeldakse seda seoses laste kooliminekuga. Mina aga sain hoopis teisest valdkonnast uudise oma septembrikuu kohta.

Olen siin heietanud, et tahaks septembris oma puusaopile minna, aga pole selle asja ajamisega veel kuhugi jõudnud. Ortopeediaosakonna telefon ei vastanud ja ega ma ise ka väga ei kiirustanud seda mõtet teoks tegema. Eriti üsna kopsaka summa eest. Aga täna hommikul helises telefon ja helistajaks oli seesama seni tabamata ortopeediaosakonna sekretär. Ütles, et tal on pakkuda 2.septembriks opiaeg. Arst aga oli teine, mitte see, kellega olin kohtunud. Hakkasin kokutama, et polegi minu arst. Sekretär lubas asja uurida ja mulle nädala lõpus tagasi helistada, et millal minu arstil aega pakkuda on.

Kui ma seda uudist veidi seedinud olin, sain aru, et kuidas ma nii loll võin olla. Mis vahet seal on, kes opereerib, ega ma "oma" arsti kohta ju ka midagi ei tea. Hakkasin siis tagasi helistama, aga ei saanud enam ühendust. Küll oli liin kinni, küll ei vastanud keegi. Õnneks sain siiski õhtupoolikul jutule ja ütlesin, et kui see 2.september veel saadaval on, siis selle ma võtan. Ja nagu selgus, see aeg oli vaba ja selle arsti juures olin ma isegi varem käinud.

Niiet nüüd hoia piip ja prillid, läheb sõiduks! Ei ole aega karta ega kahelda, teeme ära. Loodame, et esmaspäeval, 31.augustil õe juures tehtavad analüüsid on korras ja ma kvalifitseerun opiks. Hambad on mul juba kontrollitud, see ei tohiks takistuseks olla.

Hoidke siis mulle pöialt!