kolmapäev, 29. september 2021

Lõpuks ometi! osa 2

 Jah, tõsi mis tõsi, veeavariist põhjustatud korteriremont on nüüd tõesti valmis.  Üle 5 kuu läks aega, aga tulemus oli korralik. Lisaks on mul telefonis samas majas elava tubli remondimehe kontakt, kui midagi vaja peaks olema. Muidugi mitte selle aasta numbri sees, sest tal tööjärg uue aastani juba olemas. Nagu ta ütles, inimesed on hakanud palju rohkem oma kodusid remontima. Teadagi, koroona ajal jäi reisiraha alles ja kodus pidi rohkem aega veetma. Nii tekkiski huvi ja vajadus remont ette võtta.

Teine "lõpuks ometi"- lugu oli mu väärtpaberiportfelli likvideerimisega. Ütlen kohe ära, et tulu pole ma sealt kunagi saanud, ikka olen kahjudega kaubelnud. Rohkem ei taha ma iialgi sinna valdkonda oma nina toppida ja nii need aktsiad kõik maha olengi müünud. Välja arvatud üks. Kunagi üsna ammu,kui Venemaa majandus tänu tõusvale gaasihinnale oli oma sõiduvees, sai ostetud mingeid Vene fondi osakuid. Üsna varsti tuli aga kriis ja selle aktsia hind langes nii madalale, et müümine tundus mõttetu. Vahepeal ma enam ei vaadanudki selle hinda. Siiski,oktoobris 2019 oleksin saanud selle aktsia realiseerida kahjumiga -215 eurot. Liiga suur kaotus ja jätsin müügitehingu tegemata. Ja 14.02.2020.a. oli seis veelgi parem. Tõusujoones kulgenud aktsia oleks saanud müüa -49 eurose kahjumiga. Paraku läksin sel hetkel reisile ja aktsiamüük jäi tegemata. Tagasi tulles oli aktsia miskipärast jälle kivina kukkunud ja matsin müügiplaani järjekordselt maha.

Aga sel reedel tuli mõte, et vaatan õige, mis seis on. Ei uskunud oma silmi, aktsiamüük oleks lausa väikese kasumiga toimunud. No muidugi kõhklesin veidi, et äkki ootan ja saan veel rohkem tulu. Aga ei, mõistus tuli koju ja vormistasin müügi ära. Venemaa fond on üks ebastabiilne asi. Kas praegu oli hinda tõstnud energiakriis või Venemaa presidendivalimised, ei oska arvata. Tänu taevale, saan sellest lõpuks lahti ja täna oligi mu arvele laekunud üle 1300 euro. Nagu maast leitud raha, ei tea kohe, mis sellega pihta hakata. Ilmselt lähen ja külastan hambaarsti. Seda on nii emotsionaalsetel kui finantsilistel põhjustel juba liiga kaua edasi lükatud.

teisipäev, 7. september 2021

Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

 Kaamos algatas ja mina ei suutnud ka oma näppe klaviatuurist eemale hoida.

Malle oli pensionär ja  elas üksi, sestsaadik kui abikaasa suri. Seltsielu oli sellest alates samuti langustrendis ja külalisi tal eriti ei käinud. Vana sõbranna ikka astus vahel läbi ja arutati ilma ja inimeste üle, aga see oli selline argine istumine. Oma sünnipäeva ei armastanud naine samuti tähistada, mis selles aasta vanemaks saamises ikka toredat on. Seda enam, et tütar oma perega elas kaugel Inglismaal ega saanud tihti kodus käia. Ka õde oli omal ajal Soome tööle läinud, lõpuks endale mehe leidnud ja päriselt seal elu sisse seadnud. Seega polnud nagunii eriti kedagi külla oodata.

Sel aastal aga oli asi teisiti. Tütar hakkas aegsasti rääkima, et tahaks ikka ema ümmargust tähtpäeva tähistada ja koju käima tulla. Koroonakriisi algusest saadik polnud nad mehe ja lastega enam Eestimaale sõita saanud ja igatsus suur. Malle lasi lõpuks ennast sellest plaanist kaasa kiskuda ja otsustas, et teebki väikese peo. Kutsuks siis juba ka  Soome-proua oma perega  sünnipäevale. Kevadel hakkasid koroona-arvud langema ja piirangud lõdvenema. Üks kena pidu kuluks selle pika kodusistumise peale ära küll. Seda enam, et Malle ise ja ka teised kutsutud olid selleks ajaks vaktsiinisüstid kätte saanud.

Mõeldud-tehtud. Pidu oleks mõistlik kodus korraldada, tuleb ikkagi odavam, ega pensionäril rahadega priisata pole. Tütar lubas küll toetada, aga Malle tahtis oma rahadega välja tulla. Ruumi oli samuti piisavalt. Kui elutoa laud lahti tõmmata, mahub selle ümber 12 inimest lahedalt ära. Söögid saab tellida moodsa nimega cateringi firmalt ja endal pole vaja midagi teha. Isegi lauanõud tuuakse kohale, kaetakse laud ja pärast viiakse mustad nõud minema.

Peo-eelsel päeval oli ärevus suur. Kas toidud saabuvad õigel ajal, ega tema  tellimust pole ära unustatud või midagi sassi aetud? Jummel küll, kui sööke ei tooda, mida  külalistele pakkuda? Eks peab siis kuhugi välja sööma minema. Firma tundus küll usaldusväärne ja kaua tegutsenud, aga mine sa tea. Kui telefon helises, oli Malle kindel, et sealt tulebki mingi selline teade, et kokk on koroonasse haigestunud ega saa sööke teha. Õnneks siiski oli helistajaks õde. Aga jutt, mis räägiti, polnud meeldiv. Selgus,  et Soomes on piirangud ikka veel ranged, kui vahepeal Eestis käia, siis peab isolatsiooni jääma ega tohi kohe tööle minna. Mehel aga on tööl väga kiired ajad, objekti lõpetamise tähtaeg läheneb ja ta ei saa endale töölt puudumist lubada. Õepoeg töötas samas firmas ja temale oleks see külaskäik samuti liiga kalliks maksma läinud. Õde üksi ei taha tulema hakata ja ärgu Malle nendega arvestagu. Eks tulevad kodumaale käima siis, kui asi lihtsamaks läheb. Muidugi oli Malle pettunud, aga midagi polnud parata. Peab vaatama, keda kutsuda asenduskülaliseks, et söök raisku ei läheks. Kas naabreid või endisi töökaaslasi, aga kes nii lühikese etteteatamisega tulla saab?

Vähemalt tütre pere peaks juba täna õhtuks kohale jõudma, sest lennukisse istudes olid nad saatnud sõnumi,. Õhtul helistaski tütar, aga kahjuks ei öelnud ta, et on juba Eestimaa pinnale astunud. Hoopis kurtis, et  nad on ikka veel Helsingis ja  laev, millega nad tulla kavatsesid, ei välju, kuna reisijaid on liiga vähe. Praegu lähevad nad hotelli ja homme  selgub, kas saavad mõni teise laevaga Eestisse sõita. Kui see ei õnnestu, siis peavad vaatama, kas lennupileteid on saada. Aga see oleks küllaltki kallis lõbu.

Malle püüdis oma tuju kuidagi üleval hoida ja kordas vähemalt kümme korda nagu mantrat " jõuavad kohale järgmisel päeval", ära muretse, küll nad jõuavad kohale järgmisel päeval... Aga kui ei jõua? Mida selle mõttetu söögilaadungiga küll pihta hakata? Olgu see viimane kord oma sünnipäeva tähistada.



kolmapäev, 18. august 2021

Hajameelselt Lõuna-Eestis

 Nädalavahetusel käisime juubelil Värska kandis. Ega ma eriti ei tahtnud nii pikka sõitu ette võtta, aga kuna mu mehe jaoks oli see väga olulise inimese sünnipäev, siis tuli ennast kokku võtta ja see käik ära teha.

Tegime vahepeatuse Tartus, kus ma ammu polnud käinud. Kõik oli teistmoodi, ja olin lausa ära unustanud, kuidas oleks kõige parem üle Emajõe Räpina maanteele saada. See kõige uuem sild oli  tegelikult mu vana kodu lähedal ja mäletasin, et käisin seal nii kõndimas kui rattaga sõitmas. Aga missugusest tänavast sinna sõita, olin unustanud. Küsisin siis tuttava käest järele, kuidas täpselt  sinna saab. Juba selle intsidendi järgi sain aru, et mu mälu võib mind alt vedada.

Edasi põhjustas hajameelsus uusi sekeldusi. Olime 5 aastat tagasi sama inimese juubelil käinud ja mäletasin, et ostsime lilled tee pealt, et nad pika sõiduga ära ei närtsiks. Kui me siis Värskasse jõudsime ja tõdesime, et väikeses toidupoes lilli ei müüdagi, nagu igal pool Tallinnas, siis hakkasin oma mälusopis tuhnima, et kust me need lilled eelmine kord hankisime. Lõpuks tuli meelde,  et ilmselt olime tookord Põlva kaudu sõitnud ja sealsest kaubanduskeskusest ka lilled ostnud. Nüüd polnud teha midagi, ja mees oli üsna pahane, et miks me ometi Tartust lilli ära ei ostnud. Tema oleks võinud mäletada palju paremini kui mina, kui väike koht Värska on ja et sealt pole lootustki lillekimpu saada. Ütlesin, et sünnipäevalapsel pole tegelikult sooja ega külma, kas sina talle lilli tõid või mitte. Üldiselt ei mäleta selles õnnitlemiste rodus nagunii keegi, kes missugused lilled kinkis.

Aga see polnud veel kõik. Kui hakkasime SPA hotellitoas ümber riietuma, siis selgus kurb tõsiasi, et mu pidukostüüm on poolik. Mul oli seelik ja jakk, aga puudu oli top, mis jaki alla käis. 

Kuna jakk oli avara lõikega, siis ilma topita ei olnud seda võimalik kanda. Proovisin topi asemele ujumistrikood selga, aga sellega oli mu dekoltee liiga sügav ja nii ei kõlvanud minna. Mis nüüd saab? Esimene mõte oli, et ma ei lähegi pidusse, mingu mees üksi. Siis aga otsustasin, et lähen nende riietega, mida ma sõidu ajal kandsin, kollaste põlvpükste ja triibulise särgiga. Lõppude lõpuks, kelle asi see on, mis mul seljas. Jaki panin peale, see isegi sobis pükste ja särgi värviga. Aga no piduriietus polnud see kohe kindlasti. Mu mees oli täielikult tujust ära. Kalli sõbra juubelil pole lilli kaasas ja naine on riides nagu vaene kaltsakas. Mul endal oli samuti kahju, sest nii harva, kui ma kusagil peol käin, ja nüüd ei saagi ennast kenade riietega hästi tunda.

Seda ma ei tea, kas keegi imestas mu riidevaliku üle või mitte. Peale sünnipäevalapse me nagunii kedagi ei tundnud. Tegin ülbe näo pähe, et just nii ma tahtsingi välja näha ega lasknud tujul langeda. Tegelikult peeti pidu vanas aidas, ja miks mitte just sellise riietusega sinna minna.

Ruum oli pisike ja laua tagant ei paistnudki välja, mis mul seljas oli. Tantsimiseks nagunii ruumi polnud, aga selle asemel laulsime, sest õhtujuht oli ka pillimees (tegelikult -naine). Kokkuvõttes oli täiesti tore, hoolimata hajameelsusest põhjustatud äpardustest.



Ka järgmine hommik pakkus hajameelsuse hetki. Sedapuhku oli unustajaks mu mees. Käisime hommikul SPA-s ujumas. Paraku erinevalt eelmisel korral külastatud Pärnu SPA-st, ei olnud lahti saunad ega mullitanud vesi Värska veega täidetud mullivannides. Nõme kokkuhoid, millega vist taheti kliente enne kella 12 minema kiirustada. Kuna nagunii midagi teha pole. Oleks teadnud, poleks ujuma läinudki, ja oleks alles olnud mehe ujumispüksid, mis ta riidehoidu unustas.

Hajameelsuse tipphetked saabusid aga koju jõudes. Hakkasin otsima, et miks ma ometi selle kostüümi osa maha unustasin. Et kas oli mees ümberriietumisel oma riided minu topi peale pannud, või olin selle koos musta pesu kasti minevate asjadega sinna visanud. Ei olnud ei siin ega seal, ei vannitoas ega triikimistoas. Ja kust ma selle lõpuks leidsin? Reisil kaasas olnud koti põhjast, kui olin muud asjad välja tõstnud. Kuidas ma ometi seda hotellitoas ei märganud? Eks ta jäi teiste asjade alla ja oli koti põhjaga ühte värvi. Aga no kuhu me niiimoodi jõuame, kui kadunud asjad polegi kadunud, vaid ise oled loll ega leia neid üles...



reede, 30. juuli 2021

Mina, kirjanik

 Tegelikult on see lugu sellest, kuidas minust kirjanikku ei saanud.

Meenutades 11 aasta taguseid blogisuhteid, tuli mulle meelde üks huvitav mälestus. Tol ajal avaldas isand Konn oma blogis aeg-ajalt Armandi lugusid, mis nüüdseks koostöös Kaamosega on raamatuks saanud . Tookord aga palus Konn mind kaasautorina sulge proovima ja Aaza-Lea osa kirjutama. Võtsin  väljakutse vastu ja kirjutasin Konna jutukesele  järjeks Aaza-Lea vaatenurga juhtunule. Siin see minu esimene katsetus kirjanikuks hakata on.

Nagu te juba teate, asja sest kirjanduslikust koostööst ei saanud ja kuigi mõtlesin pikkadel pimedatel talveõhtutel ise proovida mingit raamatut kirjutada, siis pole ma tegudeni jõudnud. Ilmselt ei jõuagi. 


Aaza-Lea haaras toolilt oma riided ja kadus vannituppa. Sealt väljudes olid ta huuled kõvasti kokku surutud ja näol otsustav ilme. Armandile ainsatki pilku heitmata võttis ta oma koti riietega, surus pitsilise öösärgi vihaselt sinna sisse ja suundus esiku poole. „Kuhu sa lähed, oota nüüd. Ma teen kohe kohvi ja...“ jõudis Armand veel pomiseda, kui uksepaugatus ta juttu pooleks lõikas.

Aaza-Lea kihutas ühe soojaga rongipeatusse, pilku kellale heitmata. Kas rongi üldse lähemal ajal väljumas on, sellele mõtles ta alles kohale jõudes. Õnneks polnud isegi poolt tundi vaja oodata. Naine istus pingile, süütas sigareti ja hakkas meenutama, et mis teda siis nii vihastas. Mehed... Kunagi arvas ta, et miski ei suuda teda enam üllatada. Aga see oli üsna ammu, kui ta meeste veidratesse soovidesse või seksimängudesse üleoleva muigega suhtus. Nüüd aga... Armandi-sugusest mehest poleks ta küll niisugust labasust oodanud. Samasugune nagu nad kõik, nentis Aaza-Lea ja kustutas suitsu.

Samal hetkel helises telefon. No muidugi, Armand! Ma ei kavatsegi temaga rääkida, mõtles Aaza-Lea ja lülitas telefoni üldse välja. Korraks käis peast läbi, et mida siis teha, kui mees talle siia järele tuleb? Kas peita ennast ära või kuulata ära, mis tal öelda on? See küsimus langes iseenesest ära, Armand ei tulnud. Argpüks niisugune, leidis naine veel ühe põhjuse mehe peale vihane olla.

Koju jõudnud, nägi Aaza-Lea esikus meesterahva kingi. No mis see veel olgu! Nagu selja pöörad, nii tütrel kohe kavalerid majas. Ise veel keskkoolitüdruk! Meie ajal poleks niisugune asi kõne allagi tulnud! Siiski ohkas naine alistunult, sest eks ta aimas seda nagunii. Siiani polnud noormees neile siiski ööbima jäänud. Nii palju neil ikka veel häbitunnet oli. Nüüd aga, kui ta ise ootamatult vara koju jõudis... Mis siin imestada, eks noored tahtsid ema äraolekut kasutada. Siiski otsustas ta tütrega mitte kohe pahandama minna. Eks hiljem, kui poiss läinud, võtab ta selle teema jutuks. Praegu on muustki mõelda.

Aaza-Lea ohkas veel kord ja talle tulid hommikused sündmused uuesti ärritavalt meelde. Kas maailm on hulluks läinud? Mis sellele Armandile küll sisse läks? Nüüd lendasid kenad nädalavahetuse plaanid kõik vastu taevast. Aaza–Lea suutis isegi muiata, et tütre plaanid samamoodi... Armand oli siiani nii kena ja sümpaantne mees olnud, lausa dzentelmen. Aaza-Lea hakkas juba mõtlema, et siit võib isegi midagi püsivamat kujuneda. Ja nüüd selline pauk.

Mida küll ootamatu vabadusega pihta hakata? Naine võttis kotist telefoni ja lülitas selle sisse. Mis siis, kui kui Armand nüüd helistab? Aaza -Lea kaalus korraks võimalust, et võib-olla on tal oma käitumise kohta mingi normaalne seletus. Siis võiks ehk isegi andestada. Ja nad jõuaksid ikkagi veel minna randa, nagu plaanitud.

Vahepeal kuulis ta, kuidas tütar oma kavaleriga toast välja tulid. Kahjurõõmsalt mõtles Aaza-Lea, et imestage jah nüüd, miks ema kodus on. Kuulis sosistamist ja siis ukse paugatust. Nüüd lähen ja teen tütrel kõrvad tuliseks, mõtles naine ja tuhises kööki. Tühjus. Noored olid koos minema läinud.

Selle peale vajus Aaza-Lea pahameel sossti kokku ja tal hakkas nii endast kui tütrest kahju. Lausa nutt tuli peale. Kõik see on Armandi süü! Kas poleks neil kõigil kena nädalavahetus võinud olla, kui see narr oma lollustega välja poleks tulnud. Mehed kohe peavad kõik ilusa ära rikkuma! Kui Armand peaks nüüd helistama, siis kavatses Aaza Lea talle kõik välja laduda, mis ta mehe käitumisest arvab.

Armand ei helistanud. Pärast tunniajalist ootamist otsustas Aaza-Lea sellise idioodi oma peast täiesti välja visata. Mis ta õige endast mõtleb! Nagu mehi ilmas vähe oleks... Ja veel palju nooremaid ja ilusamaidki.

Mida küll ette võtta või kuhu minna? Kellele võiks helistada? Ühtki meest küll praegu näha ei tahaks. Noh ega neid just väga valida ka polnud. Eriti selliseid, kellele keset kallist nädalavahetust saaks helistada. Kõik ju peredega koos... Omal ajal oli Aazaleal palju kavalere. Eks ta oli kena naine noorena. Olen praegugi, lõi naine pea selga ja valis Merle numbri. Selle sõbrannaga koos oli palju lahedaid pidusid peetud ja kihvte mehi kohatud! Temaga juba igav ei hakka ja küll nad koos välja mõtlevad, mis selle tühja päeva ja õhtuga ette võtta.

Telefon kutsus pikalt. Just siis, kui Aaza-Lea tahtis loobuda, Merle vastas. „Oo, kes helistab!“, ütles naerune hääl telefonitorust. „Kuhu sa oled kadunud, pole sust ammu midagi kuulnud?“ Aaza-Lea pidi just õhinaga sõbrannale hakkama pajatama, kuidas ta mõni aeg tagasi kohtus ühe sümpaatse mehega ja... siis tuli kõik jälle meelde. Seda nime ei võta ta enam suu sissegi. Selle asemel ütles hoopis, et tööd on palju olnud ja pole saanud mahti sõbrannaga ühendust võtta. Aga täna võiks küll midagi vahvat ette võtta ja rääkida teineisele uudiseid. „Oi, täna ma küll ei saa, olen linnast ära sõitnud ja naudin hoopis maaelu!“, sädistas Merle. „Kus ja kellega sa oled?“, muutus Aaza-Lea uudishimulikuks. „Kuule, räägime sellest mõni teine kord pikemalt, eks! Mul on hetkel jube kiire“, ütles sõbranna ja lõpetas kõne.

Nüüd oli Aaza-Lea tuju lõplikult rikutud. Sõbranna on ta kah maha jätnud. Nagunii mingi mehe pärast. Niisugused need naised on! Nojah, eks ta ise tegi ju sedasama. Siis, kui Armandiga kõik veel hästi oli, ei tundnud ta sõbranna järele puudust. Aga nüüd...
Mis siis ikkagi täna hommikul juhtus? Naine mäletas, kuidas unesegusena oli mees teda hellitama hakanud. Ja siis algas mingi pirin? Mis see oli, millega Armand teda puudutas? See oli vist vibraator. Miks mees temaga ometi niimoodi veidralt käitus? Ega ta ometi pole kuulnud midagi naise kirjust minevikust? Võib-olla kujutas ette, et naine on lausa nagu mõni pornofilmi tegelane. Aaza-Lea on selliseid filme näinud küll ja teab, mis trikke seal tehakse. Aga et Armand ka millegi niisugusega tegeleda võiks, ei mahtunud naisele pähe. Kas tõesti lõid nüüd välja mehe perverssed kalduvused? Seda poleks temast küll arvanud.

Aga kui oli asi hoopis selles, et... Aaza-Leal lõid lausa põsed lõkendama, kui ta niisuguse võimaluse peale mõtles. Et mis siis, kui mehest eriti asja pole ja ta tahtis naisele hoopis selle vibraatori abil rõõmu teha. Huvitav, kui vana Armand on? Räägitakse ju, et teatud eas meestel on sellega probleeme. Aaza-Lea polnud varem kunagi mitut ööd järjest mehega koos veetnud. Võib-olla ta tõesti üle ühe korra ei suudagi?

Nüüd paistis lugu naisele hoopis uues valguses. Einoh, kui nii, siis tahab ta mehele öelda, et egas temagi enam mingi seksihull ole. Nad oleks võinud teisel ööl kenasti niisama kaisus olla. Poleks vaja olnud sellist asendusriista hankima hakata. Aaza-Lea leebus täiesti ja hakkas mõtlema, kuidas olukorda nüüd lahendada. Kui mees talle uuesti helistab, siis võib talle ju uue võimaluse anda. Või hoopis helistaks ise. Mehel on kindlasti piinlik seda teemat üles võtta. Aga küll Aaza-Lea juba oskab teda aidata...

Telefon hakkas laulma. Aaza-Lea kogus ennast hetke, enne kui vastas üsna rangel toonil "jah, ma kuulen".

Seejärel pisut pettunult "ah see oled sina, tütreke".
...
"Mis keda, see pole sinu asi. Räägi parem, kelle kingad need koridoris täna hommikul olid? "
...
"No kuule, ära mind ikka nii lubjakaks ka pea. Tean küll neid öiseid õppimisi"
...
"Hea küll, tule nüüd koju ja siis räägime. Eks mina olen ka noor olnud, aga nii vara ei maksa veel kodu mängima hakata. Küll jõuad elus veel küll ja küll nende meestega jahmerdada. Praegu on kõige tähtsam asi õppimine!"
...
"Tule siis ruttu koju, teen meile õhtuks midagi head süüa! Siis istume rahulikult maha ja arutame neid asju. Viimasel ajal polegi nagu mahti olnud omavahel rääkida."
...
„Kalli-kalli sulle kah!“

Ilm oli ikka jube palav ja veel hullemaks tõotas päeva peale minna. Armandi juures oleks konditsioneeriga mõnus jahe olnud... Aga mis parata, on nagu on. Naine käis korra värskenduseks dushi alt läbi ja hakkas mõtlema, mida süüa teha. Koju polnud midagi head varutud, sest... Jälle läksid mõtted Armandile ja rikutud nädalavahetusele. Aaza-Lea otsustas, et aitab neist "oleksitest". Nüüd läheb ta turule. Polegi ammu saanud seal mõnuga ringi vaadata ja valida. Turuletid oma kesksuvise küllusega teevad alati tuju heaks. Just seda tal oligi praegu vaja. Eks hommik on õhtust targem, ütles juba vanasõna. Täna küll Armandile helistama ei hakka. Las praeb veidi. Küllap ta lõpuks helistab ise ja siis saame selle loo kenasti ära klaarida. Aaza-Lea ümises omaette juba üsna heatujulisena "mööda teed, mis on kividega kaetud..."

teisipäev, 27. juuli 2021

Konnaregatt

 Kaamos oli see, kes meie laupäevase ürituse kohta sellise tabava nimetuse välja mõtles. No muidugi oli isand Konn see, kes kutsus kokku selle kamba. Võib-olla oli algselt mõeldud Blogkok2 midagi muud, kui see mis välja kukkus. Teadagi, inimene mõtleb ja peab plaani, aga jumalad naeravad samal ajal.

Minu ettekujutus nostalgilisest korduskohtumisest 11 aastat tagasi toimunud Blogkok seltskonnaga oli ka tiba teistsugune. Kui selgus, et kohale ei tule ükski mu põhilistest saurus-blogisõbrannadest, siis mõtlesin ka ise, et ah, mis ma sinna ikka lähen. Aga kuna ma ise olen olnud läbi elu igasuguste klassi-, kursuse- ja muudegi seltskondade kokkusaamiste korraldaja, siis teadsin väga hästi, et see, kui inimesed, kes lubasid tulla, jäävad tulemata, on pettumus korraldajale. Ja kuigi isand Konn on selles asjas palju paksema nahaga, ehk teda ei tundunud loksutavat see, kes kutsututest tuleb või tulemata jaäb, siis minu jaoks polnud varianti mitte kohale ilmuda.

Ja no olgem ausad, sellist glamuurset üritust, nagu purjekasõitu privaatseltskonnaga, ei pakuta mitte iga päev. Ilm oli ka igati super, ei liiga kuum ega külm ega tuuline. Just täpselt nii mis tellitud.

Ma olen suur pabistaja, kui tuleb sõita kuhugi, kus ma varem käinud pole. Kas ma õige koha üles leian, kuidas ja kuhu saab parkida, ja missugused on teeolud, kas on remonte ja  ega ma seetõttu hiljaks ei jää. Kodunt väljasõit oli paraku tund aega hiljem, kui kavandasin.

Laias laastus teadsin ma enam-vähem blogi-aliaste taha peitunud "pärisinimeste" kohta ühte ja teist. Aga ikkagi olid nad teistsugused, kui ma ette kujutasin. Need, kelle kohta arvasin, et nad ehk ei haaku seltskonnaga, olid väga seltskondlikud, aga need, kes blogi kaudu tundusid emotsionaalsed ja head suhtlejad, olid hoopis vaiksed.

Mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli see, et ettearvamatu seltskond nii hästi kokku klappis. Nii paadisõidu kui hilisema õhtusöögi ajal. Minu arust polnud igavat ega tühja vaikust, nagu võõraste inimeste esmakohtumisel tihti juhtuda võib. Mina rääkisin paraku liiga palju ja liiga valjusti, nagu mul päriselus kombeks. Esimese Blogkoki ajal ütlesid kõik, et mina olin just täpselt selline, nagu nad ette olid kujutanud. Pilte sai ka veidi tehtud, need, kellele ma ise saatnud pole,  küsige isand Konna käest. Sest mul nende kontaktandmed puuduvad.

Mul on väga hea meel, et olin kutsutute hulgas ja kohale tulin. Sellist lahedat seltskonda mu igapäevasuhtluses pole. On, mida sellest suvest mäletada.


neljapäev, 15. juuli 2021

Lõpuks ometi

 Olen pikalt hoogu võtnud, et see ära öelda: lõpuks ometi sai mu aianurka kauaoodatud tara püsti pandud. Tegelikult juhtus see juba enne jaanipäeva, aga kirja panemiseni läks veel terve kuu. Aga olen ülimalt rahul tekkinud privaatse nurgakesega.


Neid "lõpuks ometi" ütlemisi on sel kuumal ja põuasel suvel veel mitu korda ette tulnud, kui kauaoodatud vihmasadu pärale jõudis. Nagu ma ennustasin, nii oligi, juunis sadas kahel päeval, mu tütre sünnipäeval ja jaanipäeval. Tegelikult olid need vihmad väga hästi ajastatud, tütre sünnipäeval sai grill enne ära tehtud, kui vihm tuli ja jaanipäeval sadas lõunast kuni kella kuueni. Jaanitule ajaks oli rohigi kuivanud ja õhk värske.

Juuni lõpus sõitis tütre pere puhkusele ja mulle jäi koera jalutamine ja kahe aia kastmine. Kuna mu põlv ja puus on palju kehvemas seisus, kui varem, kui üle aasta tagasi viimati koera jalutasin, siis oli see tõeline katsumus. Päevas kogunes mul üle 15000 sammu, mis tervete jalgadega inimesele oleks paras koormus, aga mina suutsin sellega läbi häda ja valu toime tulla päevas 2 diclofenaci abil. Terve nädal oli kuum ja kuiv ja "lõpuks ometi vihm" ei saanud öelda enne, kui puhkajad tagasi jõudsid,  6.juulil. 

Sealt edasi jätkus nii põud kui ka aina suurem kuumus. Ennustus, et järgmine vihm tuleb mu elukaaslase sünnipäeval, ei läinud kahjuks täide. Nüüd ei lubata seda "lõpuks ometi" vihma ja jahenemist mitte enne järgmist nädalat. Kui siiski. Oma aeda kastan ülepäeva, ja taimed püsivad veel elus, aga ei taha mõeldagi, mis põllumeestel saakidega juhtub, kui see põud kaua kestab.

"Lõpuks ometi" ei saa ka öelda korteri veeavariist tingitud remondi valmimise kohta. Sellega on nüüd juba ligi 3 kuud aega läinud ja eile saatsin ühistu haldurile vihase kirja, et milles asi,et see ikka tegemata on. Vastust pole saanud. Kas ma tõesti pean alustama otsast peale oma kindlustusega, kui ühistu kindlustusega asjaajamine veel kauaks venima jääb. Looda veel, et keegi teine sinu eest su probleemid ära lahendab...


neljapäev, 20. mai 2021

Kevad aias

Halapostitusest ja toetavatest-lohutavatest kommentaaridest oli tõesti abi. Tuju muutus palju paremaks, ja kuna päeval oli ilm veidi selgem, sain muru ära niidetud. Umbrohuga võitlema täna ei jõudnud, enne hakkas uuesti sadama. Aga ükskord peab see vihm kah läbi saama.

Vaatasin oma aeda ja leidsin, et see on ikkagi mulle suur rõõmuallikas. Külmal kevadel on ka oma hea külg. Tulbid püsivad palju kauem ilusad.





Mulle meeldib, et on erinevaid värve tulpe. Sel talvel jäid kõik sibulad ellu, mõnel peenral ilmusid välja isegi ammu kadunud sordid, nagu see karvase äärega kollane ja flamingoõieline oranz tulp.



Sügisel tellisin oma lemmiktulbid "Purple Prince", mis olid mul välja läinud. Ainult mõned olidki alles, need 2 kõige vasakpoolsemat. Enamuses kohtades oli see sort otsas, aga lõpuks leidsin mingi firma, oli vist Aiamaailm, kus nad olid olemas. Tellisin siis kohe 25 tk. Ja mis kevadel selgus, tellitud tulbid polnud üldsegi need, mida ootasin ja mille pilt paki peal oli. Selle asemel olid mingid roosad tulbid, pildil ülevalt teised, oranzide ees. Pettumus missugune, eks sügisel pean hakkama uuesti otsima. Aga sellest kohast ma küll enam midagi ei telli, kus vale kaupa pakutakse.


Mai algul oli nädal aega öösel miinuskraadid. Katsin igal ööl pikaks sirgunud püvilille ja murtudsüdant, muidu poleks nende õisi praegu imetleda saanud.



Õnneks olid siis öökülmad läbi, kui murelid, kirsid ja ploomid õites olid. Nüüd on lootust heale saagile.


Mu roosa toomingas on õites olnud vähemalt nädala ja ehk peab teise nädala veel vastu.


Bergeenia ei õitsenud mul mitu aastat, siis istutasin mujale ja see koht talle meeldis. Mina aru ei saa, mis seal vahet, aga ju siis on, kas niiskus või valgus teistmoodi.


Tuhkurenelas "Grefsheim" ei olnud mul varem õigesti koolduvate vartega. Kaalusin juba ta välja juurimist, aga enne lõikusin palju püstiseid ja hargnenud oksi ära. Ja lõpuks sel aastal oli põõsas selline
nagu peab

Palju õisi on veel puhkemas, aga praegu on aed ikkagi ilus, hoolimata kurvast ilmast.