Häid uudiseid ka

 Kui 14 päeva opist mööda sai, tuli aeg minna klambreid välja võtma ja plaaster maha tõmmata pereõe juures. Kartsin, et on valus. Aga kõige rohkem kartsin ikka seda, mis pilt seal plaastri all avaneb. Haav  oli ikkagi veidi turses ja valutas eelmisel ööl kõvasti. Kõik need hirmud osutusid asjatuks. Plaastri ja klambrite eemaldamine polnud üldse valus. Aga kõige parem uudis oli see, et õde teatas, et haav on ilus ja hästi paranenud. Pandi veel ajutine plaaster üheks päevaks peale. Selle pidin ise eemaldama ja pärast seda pidi haav vabalt hingata saama. Kui siis selle plaastri maha võtsin, nägin ka ise, kui ilus haav oli. No valu teeb aeg-ajalt ikka, aga eks ta ükskord läheb üle ka.

Minu koduabiline muruniitja tekitas jälle probleeme. Kui vaatama läksime, oli ta jälle sama puu külge kinni jäänud. Seekord oli põhjus selge. Puu all oli maapind paljas ja vihmadega mudaseks muutunud. Sinna ta siis enda sisse kaevaski. Mõtlesin, et kuigi muruniitmise aega pole palju jäänud, aga ikkagi. Kas peab siis iga päev käima teda "päästmas"? Lõpuks tuli mõte tal sinna juurdepääs ära üldse ära blokeerida. Ehitasime väimehega tõkke, mis koosnes redelist ja ühest kastist, mille sisse panime raskuseks suure kivi. Näis, kas peab.

Mõtlen, et tahaks juba oma koju, aga peab veel veidi kannatama, kuni järgmise nädala lõpuni. Loodan, et siis kannatab ka autoga sõita, ei pea enam teisi tülitama. Hakkasin selle tulemuse nimel kohe neid harjutusi tegema, mis kästi. Mitte küll väga usinalt, aga kõndimas käin ikka, kui ilm lubab. Rekord 1050 sammu päevas püsib, keskmiselt õnnestub teha 500-700 sammu, aga tähtis pole ju kvantiteet, vaid kvaliteet. Enda arust kõnnin täitsa kenasti vahelduvsammuga, eristamata, kumb on haige, kumb terve jalg.

Vihastamisest pole abi

 ehk Moskva pisaraid ei usu, nagu ühe vana filmi pealkiri kõlas.

Kuna esineb ikka veel valu ja üldse on uni katkendlik, siis on mulle olulised unerohu ja valuvaigisti retseptid. Nende pikendamine on meil ju digiajastul lihtsaks tehtud. Saatsingi neljapäeval oma retseptisoovi teele, et hiljemalt reedel oleks rohi käes. Sinnamaani mul varu oli. Kuna võib juhtuda, et miskipärast jääb minu retsept arstil kahe silma vahele, siis reedel 10 minutit enne vastuvõtuaja lõppu helistasin ja ütlesin, et retsepti veel pole. Sellega on meil hästi, et pereõde võtab enamasti telefoni vastu. Aga see, mis ta ütles, polnud sugugi hea. Ta ütles, et retsepti ei saagi enne esmaspäeva,sest perearst on puhkusel ja asendaja koolitusel. Pahandas veel tähtsa häälega, et miks ma oma soovi varem ei saatnud.

Nojah, esiteks olen alati saanud retsepti kas samal või hiljemalt järgmisel päeval. Kust mina pidin teadma, et seekord arste nädalalõpus polegi. Pealegi olevat neil aega 3 ööpäeva vastamiseks. Nüüd alates neljapäevast, pidin ootama 4 ööpäeva ja pealegi unerohtu ei anna nad enne, kui eelmisest retseptist on kuu möödas. Ütlesin veel, et olen just opilt tulnud ja mul on neid rohte hädasti vaja praegu. Kahjuks me ei saa teid aidata, oli vastus.

No muidugi ma vihastasin. Kuidas need 3 ööd üle elada. Käsimüügiravimid aitavad natuke, ja mul oli veel ka Xanaxit, aga kerge see polnud. Pidin ka alkoholi appi võtma. Igatahes, täna on esmaspäev ja kuigi öösel passisin kell 2-4 üleval, sain siiski 7 unetundi kokku. See on ju superluks. Tundsin ennast nii hästi, et asusin uuesti ametkondadega võitlema, et miks ma polnud koos puude määramisega saanud invaliidi parkimiskaarti, mis lubab mul või minu sõidutajal parkida invakohale. Kui lähen kas apteeki, arsti juurde või lausa kergemeelselt poodi ostma seda, mis tahan. Kodakondsete juhendamisel saab tihti vale toit. No näiteks tahtsin pannkooke hakklihaga, aga sain tavalised pannkoogid. Ei ole maailma lõpp, aga kavatsen pärast klambrite väljavõtmist, kui haav tunnistatakse korras olevaks, hakata ise autoga sõitma. Haiglas tegelusjuhendaja ütles ka, et paljud hakkavad varem sõitma, kui 2 kuud. Ma rumala peaga kulutasin haiglas ära oma mobiilse interneti mahu, mis mul on nagunii väike, sest kasutan seda harva. Siis muidugi küsisin haigla WIFI, aga nüüd ei saa ma linnas endale Boltigi tellida. Tänase kõrge energiataseme abil sain ka interneti lisamahu tellitud.

Te ei kujuta ette, kui tüütu on teisi paluda, et viige mind sinna või tänna. Eriti kui on mingi kindel vastuvõtuaeg. Tütar hakkab mind kogu aeg dotseerival toonil õpetama, et kas sa pead ise sinna kohale minema, kas internetis ei saa asja korda jne. Nagu täna, kui taotlesin vallast invaliidi parkimiskaarti. Oli öeldud, et tooge 3X4 foto, mille pean kodunt otsima. Tütar targutab, et äkki kõlbab digipilt. No siis olekski nii öeldud, et kas digipilt või paberfoto. Ma ei suutnud rohkem temaga vaielda, kuigi oleksin tahtnud paluda tal mu kodu ülemiselt korruselt alla tuua need paberid, kus pildid olla võivad. Väimehele on mul veidi raskem selgeks teha, kus või missugused need olla võivad. Seega kavatsen ise trepist üles ronida. Üks mu tuttav ütles, et tema sai küll hakkama. Haiglas õpetati ka, kuidas karguga treppidel käia.

Eks neid väikseid abivajadusi on veelgi. Näiteks oli mu muruniiduk ennast kinni kiilunud, tütar viis ta küll laadimisjaama, aga siis küsis masin PIN koodi. Ütlesin telefoni teel, aga see lükati tagasi. Tütar jälle pahandama, et miks sa üles ei kirjutanud. Kui kirjutasingi, siis kuhugi kodus olevasse juhendisse. Tegelikult tuli mulle hiljem meelde, et PIN oli õige, ainult numbrid vales järjekorras. Kui siis väimees järgmine kord minu pool käies selle koodi sisestas, arvasime, et asi korras. Kibelesin ikkagi oma silmaga asja üle kontrollima, aga mu ülemjuhatajast tütar ei lasknud mul sinna minna enne, kui nädal möödas. Kui kohale sain, oli "muru põlvini". Masin polnud tööle hakanud, sest Jonny tahtis isiklikku kontakti minuga ehk äpi kaudu kamandamist. No kust me seda teadsime. Oleks tütar mind kuulanud.... aga tema teab ikka paremini, mis mulle hea on. Tema peale pole mul mõtet vihastada, sest kuhu mul minna. Kui lõpuks ise koju käima sain, hakkas masin pärast esimest ehmatust siiski tööle. Algul oli ekraan pime ja ta ei reageerinud ühelegi nupule. Lõpuks äpi abil sain ta ikka tööle ja ta suutis seda kõrget muru hakata närima. Täna on mulle eraldatud sõit apteeki rohtude järgi ja saan ka kodunt läbi käia, et näha, kuidas Jonnyl läheb.

Jah, nii ma siin elan. Tegelikult on super, et mul on pere, kes mind aitab, mul on lausa omaette tuba. Eilse vanavanemate päeva puhul tegime tütrega koos süüa. Mahtusime ühe pliidi ümber sõbralikult toimetama. Tema tegi koogi ja keetis kartulid, mina tegin oma spets vanaema kotlette. Jaksasin pliidi ääres parasjagu ilma karkudeta seista, et kotlette praadida. Vahepeal istusin ja puhkasin. Õhtul käisin täitsa ise dushi all. Tütar pani küll pesuvahendid ja tooli istumiseks käeulatusse, aga seistes ilma karkudeta sain enda kenasti pestud. Kui ma pärast pesu tütrele ütlesin, et ükskord peab ta mu varbaküüsi lõikama, tundus see mõte talle ebameeldiv. Paraku selleks mingit abivahendit pole ja sinna läheb aega, kuni suudan kuhugi pediküüri minna. Kiitsin, et mul on ilusad väikesed varbad ja korralikud küüned ja siis võttis tütar asja ette. Polnudki nii vastik.

Mõistatage, mis selle abivahendiga tehakse?

Esimene nädal pärast oppi

 Poole sellest haiglas ja teine pool kodus või täpsemalt tütre juures.

Opi enda kohta pean mainima, et kõigil meie palati naistel ol sellest erinevad mälestused. Olin ka ise küsitlenud tuttavaid, kes selle läbi teinud. Kuna see toimus seljasüstiga, mitte üldnarkoosis, olin veidi mures. Et kuigi ma midagi ei tunne, aga ikka pean kuulama reieluu saagimist jne. Enamus väitis, et nad olid mingis unelaadses seisundis ega kuulnud midagi. Mina kuulsin kõike. Nii saagimist kui lõputut kopsimist. Ja seda oli tõesti nii palju, nagu keegi ehitaks maja. Siis veel arstide arutlusi, et kas 51mm või 52 mm liiges. Ilmselt proovitigi nii üht kui teist, kuni lõplik valik tehti. Seda lugesin ka haigusloost, mis mulle kaasa anti. Lõpus nentisid arstid, et verekaotus oli suur, 900 g. Haigusloost lugesin, et seda põhjustas mingi arteri vigastus, mis ära lapiti. Ega see seljasüst mul ka esimesel katsel ei õnnestunud, kästi ennast rohkem kumarasse tõmmata. Mõnel ei õnnestunudki, ja siis anti üldnarkoos.

Alakeha "halvatusest" ärkasin kiiresti, varbaid sain liigutada kohe, kui opilaualt  ärkamistuppa kärutati. Mõnel olevat selleks kulunud 6 tundi. Opituppa sõitsin 10.30 ja sealt välja kell 13. Sinna hulka kuulusid muidugi ka ettevalmistused. Intensiivpalatis oli kõht tühi, sest hommikust saadik söömata ja siis toodi kell 15 hilinenud lõunasöök. Nojah, poleks pidanud nii ahne olema ja kõike ära sööma. Õhtusöök nagunii tulemas. Aga siis hakkas paha, minestus kippus peale ja palusin oksekotti. Õnneks läks kõik ise üle ja ropsima ei pidanud.

Pärispalatisse sain samasse seltskonda, kust ma ka opile suundusin. Mõnus seltskond oli ja ma palusin, kas oleks pärast võimalik mind sinna paigutada. Algul öeldi, et viiakse sinna, kus vaba koht, aga kuna mu palatikaaslane käis mind vaatamas ja ütles, et minu kohal on oppi ootav inimene, kes varsti ära viiakse, siis saingi, mida tahtsin.

Tõesti, hea seltskond oli abiks esimeste päevade raskuste üleelamisele. Vahetasime vastastikku kogemusi, mõnel oli see juba teine opp. Kuigi oma valu on kõige valusam, sain aru, et teistel võib veelgi hullem olla. Üks põlveopiga naine istus meeletu valu tõttu öö läbi üleval, samas teisel sama diagnoosiga naisel oli suurim probleem pearinglus, mis lõpuks kadus. Minu jaoks oli kõige hullem pärast üleval käimist haige jala voodisse saamine. Kui päeval andsin alla ja palusin abi, siis öösel 3 korda WC-s käigu järel kulus mul iga kord pool tundi, et see jalg üle voodi ääre saada. Selleks tuli ületada teatud valu barjäär ja asi ära teha. Aga no mitte ei suutnud.

Kuna mind tunnistati paranenuks ja haav pidi ka ilus olema, kirjutati mind 4.päeval välja. Küsisin verekaotuse kohta, arst arvas, et vaatavad vereproovi järgi, kas on vaja vereülekannet teha. Ilmselt ei olnud. Ega ma väga võõrast verd oma süsteemi ei tahakski.

Kodus tuli probleem sealt, kus oodatagi ei osanud. Kogu haiglasoleku aja ei käinud mu kõht läbi. Küsisin rohtu, anti mingit siirupit, mis ei mõjunud. Mõtlesin, et kodus võtan vana head Figura teed, mis alati aidanud on. Ei mõjunud, ja mul oli juba väga vilets olla. Võtsin siis õhtul teise teeportsu. Tütar pärast ütles, et see pole lubatud. Tulemuseks oligi, et sel ööl külastasin Wc umbes 10 korda, aga mitte sel eesmärgil, milleks tee mõeldud oli. Ta mõjus nagu vee väljaajaja. Magada ma pea-aegu ei saanudki. Kui haiglavoodis oli raskusi voodisse tagasi saamisega, siis kodus oli raske sealt välja saada. Kusagilt polnud kinni haarata või kuhugi toetuda.

Järgmisel päeval tõi tütar apteegist terve kotitäie erinevaid lahtisteid ja lõpuks nad ka mõjusid. Voodist väljasaamiseks leidsime hea toetuspunkti metallist kaminariistade aluse näol, mille voodi kõrvale panime.

Eks nüüd mõni päev on seis optimistlikum, siis tuleb jälle tagasilangus. Täna öösel valutas puus nagu põrguline ja kui ma siis proovisn välja selgitada, miks, vaatasin peegli ees korralikult oma haava. Seal on veekindel plaaster peal, aga selle all olid mitmed vereplekid. Kas need olid juba haiglast lahkudes või tekkisid nüüd, ei tea. Enne ma polnud oma haava korralikult vaadanud. Kui helistasin ja uurisin, kas olukord on kriitiline ja mis ma peaksin tegema, vastati, et kui tekib põletik ja kõrge palavik,tuleb EMOsse minna. Kraadisin õhtul, oli 37. See pole siiski veel palavik ja loodame parimat.

Nüüd lähen tuttu ja loodan, et tänane öö tuleb parem kui eilne.

Kõik on uus septembrikuus

 Tavaliselt öeldakse seda seoses laste kooliminekuga. Mina aga sain hoopis teisest valdkonnast uudise oma septembrikuu kohta.

Olen siin heietanud, et tahaks septembris oma puusaopile minna, aga pole selle asja ajamisega veel kuhugi jõudnud. Ortopeediaosakonna telefon ei vastanud ja ega ma ise ka väga ei kiirustanud seda mõtet teoks tegema. Eriti üsna kopsaka summa eest. Aga täna hommikul helises telefon ja helistajaks oli seesama seni tabamata ortopeediaosakonna sekretär. Ütles, et tal on pakkuda 2.septembriks opiaeg. Arst aga oli teine, mitte see, kellega olin kohtunud. Hakkasin kokutama, et polegi minu arst. Sekretär lubas asja uurida ja mulle nädala lõpus tagasi helistada, et millal minu arstil aega pakkuda on.

Kui ma seda uudist veidi seedinud olin, sain aru, et kuidas ma nii loll võin olla. Mis vahet seal on, kes opereerib, ega ma "oma" arsti kohta ju ka midagi ei tea. Hakkasin siis tagasi helistama, aga ei saanud enam ühendust. Küll oli liin kinni, küll ei vastanud keegi. Õnneks sain siiski õhtupoolikul jutule ja ütlesin, et kui see 2.september veel saadaval on, siis selle ma võtan. Ja nagu selgus, see aeg oli vaba ja selle arsti juures olin ma isegi varem käinud.

Niiet nüüd hoia piip ja prillid, läheb sõiduks! Ei ole aega karta ega kahelda, teeme ära. Loodame, et esmaspäeval, 31.augustil õe juures tehtavad analüüsid on korras ja ma kvalifitseerun opiks. Hambad on mul juba kontrollitud, see ei tohiks takistuseks olla.

Hoidke siis mulle pöialt!

Aeg kaob

 ... aga hetkel ei saa öelda, et rõõmud jäävad. Selle suve rõõmud on mul väga piiratud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Imestasin, et kuhu see juuli nii äkki kadus, ja augustki juba lõpusirgel. Eks ta nii läheb, kui päevad on ühesugused, ei jäägi midagi mäletada. Sellepärast inimesed reisivad ja külastavad igasuguseid meelelahutusüritusi. Kui päris aus olla, siis ühte suvelavastust käisin ka mina vaatamas. Naabrimehel olid piletid, aga ta kaaslane ei saanud tulla ja nii pakkus ta mulle võimalust temaga koos minna. No kui autoga ukse eest viiakse ja tuuakse ja parkla ei asu mängukohast kaugel, siis otsustasin riskida. Etendus oli täitsa vaadatav, püüdsin meenutada, mis selle pealkiri oli, aga tulutult. Google siiski aitas välja, Ohtu mõisa teatritallis "Tutvumiskuulutus".

Sel aastal oli mul nii murelipuu kui hiljem kirsipuu paksult marju täis, rohkem, kui ma ise süüa jaksasin. Sisse ei tee ma neid nagunii. Ni pidin kutsuma oma sõbrannasid appi, et nad endale söömiseks korjaks. Tegelikult tähendas see ühtlasi ka mõnusat suhtlemist.

Mis siis veel juhtus? Oma kohustuslikud suvetoidud sain söödud, kuigi turuleminek mulle enam jõukohane polnud. Meie armsas FB külagrupis pakuvad kasvatajad oma toodangut ja nii sain põldube lausa kaks korda keeta. Teine kord pakuti värskelt Põlvamaalt korjatud ilusaid kukeseeni kohaletoomisega. Kui juba, siis võtsin terve kilo. Seened olid tõesti ilusad, aga puhastamist vajasid ikka. Aega võttis, aga asi oli seda väärt, sai nii tütrele seenekastet viia kui endale natuke ka sügavkülma panna.

Ortopeediga pole ühendust saanud, keegi ei võta toru, ilmselt on sekretär puhkusel. Kui muu ei aita, lähen ise kohale ja uurin asja, kaua ma veel kannatama pean. Valud lähevad aina suuremaks ja valuvabalt käidavate sammude arv väiksemaks. Muidugi kasutan karke, esialgu küll ühte, sest teise kätte on ikka midagi vaja võtta. Ilmselt varsti lähen kahe kargu ja seljakoti peale üle. Öösiti ärkan tihti valu pärast üles ja kas määrin salviga või võtan täiendava valuvaigisti tableti. Ühe asja tegin küll ära, saatsin taotluse puude saamiseks. Eelkõige selleks, et saaksin õiguse invaliidi parkimiskohale ega peaks poes või arsti juures käies ülearuseid samme parklas astuma. Eks näis, kas eraldatakse.

Ja siis tegin veel ühe ostu ka. Olen küll väitnud, et mina reklaami ohvriks ei lange, aga just tänu heale reklaamile FB-s ma ostsin endale kasutatud arvuti. Mul on arvuteid elamises kokku 5 tk, aga nende op.süsteemd on alates Windows proffessionalist kuni Windows10-ni. Jäätmejaama pole neid viinud sellepärast, et ei jaksa ja enne tuleks nad tühjaks teha. Ajalehte lugesin viimase ajani hommikusöögi kõrvale Windows7 sülearvutiga. Kuigi ma midagi muud sellega enam ei teinud, ei käinud pangas ega saatnud meile ja viirusetõrje programm oli ka olemas, sain aru, et lõputult see kesta ei saa. Avast saatis mulle iga päev hoiatusi, missugused ohud mu arvutit ähvardavad ja lõpuks tüdinesin ära. Ostsin kasutatud arvuti 1IT.ee poest Windows11-ga ja olen väga rahul. Kartsin küll, et W11 on jälle liiga erinev ja hakka mõistatama, kust mida leiab, aga õnneks pole asi väga hull. Sain hakkama. Selle postituse panin kirja just selle arvutiga.

Homseks on planeeritud külaskäik peika juurde. Ühest küljest tahaks ise teda näha üle pika aja, aga auto aku vajab ka hädasti ühte pikemat sõitu enne kui seisma jääb minu opi ja taastumise ajaks. Loodan, et homme on "hea päev" kõndimise osas, nagu täna. Mis tähendab, et kipun tuba pidi kõndides kargu maha unustama, näiteks kööki, kui tuppa lähen. Sest ilma saab ka need mõned sammud astuda. Tavaliselt ahvatleb selline seis mind mõnda aiatööd tegema. Aga täna hoidun sellest, et säilitada sama seis ka homseks ja mitte puusa ära vaevata. Loodan, et öösel saan normaalselt magada. Igaks juhuks panin hommikuks ka massaaziaja, et kobedam oleks sõita. 

Suvi on

 Vaatamata sellele, et paar päeva tagasi oli ilm nagu novembris, külm, tuuline, vihmane, sooja vaid 11 kraadi, on suvi tasapisi tagasi tulemas. Lilled on eelmise aastaga võrreldes veidi hilisemad, aga ilu juba jagub. Paljud pungad pole veel lahti läinud ja ootan huviga, mis sealt tuleb. Sest sügisel tegelesin, nagu ikka, sibulate ümbertõstmisega ja ostsin ka mõned uued sordid. Nüüd ei mäleta, mis kuhu sai istutatud.

Mu lemmik, kauaoodatud Beijing Moon on igatahes olemas. See õis on möödunud sügisel istutatud sibulatest, aga ma olen seda varemgi ostnud. Näis, kas kusagil veel ilmutab see kaunitar.

Kui ma liiliapeenart rohisin ja ühe liiga laiutava sordi väljakaevamisega tegelesin, siis murdsin kogemata ära teise ilusa trompetliilia African Queen. Torkasin ta vaasi ja seal tegi ta oma õie lahti. Paraku sai kogu maja paugupealt tema lõhna täis, mis küll oli meeldiv, aga seda oli liiga palju. Nii pidin vaasi õue tõstma.

Ega mul peale aia imetlemise muid suverõõme nautida ei õnnestu. Kui ma mõnel paremal päeval hellitasin illusiooni, et jaksan kedagi külla kutsuda või ise kuhugi sõita, siis halvemal päeval ei suutnud õhtuks enam sammugi astuda. Valu oli nii tugev, et ka valuvaigisti ei aidanud. Näiteks täna tegelesin hispaania tigudega võitlemisega, st. tegin aiaääred puhtaks ja siputasin sinna mürki. Olen neid ka korjanud ja õllega püüdnud, aga kardan, et sellest ei piisa. Sest kui nad jõuavad muneda ja järglasi toota, siis tuleb plahvatus, nagu mitmes kohas on juhtunud. Praeguseks olen korjanud umbes 30 isendit, ja õlle sisse on uppunud ka noori tigusid. Aga kuna mu naabrinaine väidab, et tema saak on umbes 10 tk. päevas ja ilmselt kõrvalmaja aiast tuleb aina uusi juurde, siis võtsin tarvitusele kangemad meetmed. Loodan, et mürgist on abi. Vihmaga meie tänaval veel teouputust pole. Sõbrannal on neid nii tänav kui trepp ja rõdu täis.

Mu tänane tasane toimetamine aias kestis umbes tund aega, aga praegu ei saa ma enam sammugi astuda. Istusin arvuti ette ja otsustasin oma juulikuu postituse ära teha.

Vannitoa remont pole ka pihta hakanud, kuigi olen ennast meistrimehele paar korda meelde tuletanud. Tal teised tööd veel pooleli, tuleb siis, kui saab. Mõtlesin teda pisarsilmi paluda kiirustada, aga siis loobusin. Kui pean varsti opile minema, aga vann pole dushiks ümber ehitatud, siis mis seal ikka. Käin paar kuud ennast tütre juures pesemas. Loodan siiski, et augusti jooksul saab see töö tehtud ja ilmselt septembris võtan haiglatee ette. Ei kannata enam kauem oodata.

Tallinn-Amsterdam-Montreal

 

Ärasaatmine lennujaamas. Mina ei suutnud sinna minna, oleksin ainult nutnud, kui mu kallis lapselaps nii kaugele ära sõidab. Parem mitte ta tuju rikkuda, soovisin jaaniõhtul talle kõike head ja jätsin hüvasti. Millal teda uuesti näeb, ei tea. Põhimõtteliselt ei tohiks ta esialgu seal korraga kauem olla kui 180 päeva aastas, ja siis peaks tulema vahepeal koju. 

Need viimased päevad olin murest lausa haige. Kuidas ta Amsterdamis ümberistumisega hakkama saab ja mis kõik võib juhtuda. Oligi üks keeruline hetk, kui miskipärast Kanada lennu boarding passi ei suudetud välja trükkida. Lõpuks kuidagi ikka asi lahenes. Praegustel andmetel peaks tüdruk juba kohal olema ja jääb loota, et uus elu on selline, mida ta loodab.

Täna öösel sain enam-vähem normaalselt magada. Jalg muidugi valutas ja ajas mind 3 korda üles öö jooksul. Määrisin pealt ja võtsin rohtu sisse, nii õnnestus edasi magada.

Kuigi täna on mu sõbra juubel, aga sinna ma minna ei jaksa. Kui on võõraid inimesi, siis tahaksin särada ja suhelda, aga sellise sandina, nagu ma praegu olen, kõndides karkudega, ei tule sellest midagi välja. Kuna pidu toimub linnast väljas, peaksin autoga minema, mis tähendab, et alkot ei saa ka abiks võtta.

See suvi tuleb lihtsalt üle elada. Otsustasin, et üks ümberehitus tuleb enne oppi ära teha. Mul on vannitoas vann, kuhu pean üle ääre sisse ronima, et dushi all käia. Juba praegu on see mulle raske, mis siis veel pärast oppi saab. Ootan nüüd, millal remondimees oma tööjärjega minuni jõuab, et vanni asemele dushinurk ehitada. Vann on plekist, ja sel on ülevalpool mingid plastikust ääred, mida saab ette tõmmata. Loodan, et nende väljavedamine pole väga suur probleem. Vaatasin, et vanni all on nii põrandal kui seinas plaadid olemas. Midagi peab kindlasti lõhkuma, aga ehk saab kuidagi nii, et osa vanadest plaatidest saaab alles jätta. Kui see tehtud saab, siis olen valmis oma saatusele vastu minema.