Valikuvõimalused

 Räägitakse, et meie aega iseloomustab liiga suur valikuvõimalus. Olgu mingi toote, toiduaine või elutee suuna valikus. Nüüd olen ise samas lõksus. Või kui päris aus olla, olen  praeguseks pärast pikki kõhklusi oma valiku teinud. Ikka selle robotmuruniiduki osas.

Pruugib sul vaida korra uurida mingi firma valikut ja hindu, siis  META sulle enam muud ei pakugi kui selleteemalisi reklaame.

Eks ma võtsin siis ühendust nii ühe kui teise pakkuja firmaga. Kuna tahan asjaga võimalikult ruttu ühelepoole saada, siis võitjaks osutus see,kes tegi kohe selge pakkumise. !000 euro eest Husqvarna masin koos paigaldusega. Letihindades sellist mudelit polnud, aga nagu selgus, sattusin firmas suhtlema juhatajaga ja nagu edaspidise suhtluse käigus selgus, on just temal õigus teha sooduspakkumisi. Olin lasknud mitmes firmas endale seletada, kumb on parem, kas kaabliga või ilma, ja siis hakkas mulle tunduma, et kaabel on parem ehk täpsem variant. Sest mul on kiira-käära lillepeenrad, ja kui kaablivaba ühenduse täpsus on kuni 20 cm, siis selle korrigeetimine on minu jaoks liig.

Aga paigaldatud kaabel eeldab, et sa tead, kust ta kulgeb. Mu sõbrannal ja ka tütrel on kaabliga piirded. Sõbranna väidab, et korra suve jooksul õnnestub tal kaabel kusagilt katki teha. Tütrel seda muret nagu polnud. Ilmselt pole ta nii hoolas umbrohuga võitleja.

Mina otsustasin, et teen oma aias selge piirdeala, kus on peenar ja kus võiks olla kaabel, et ma seda ei ohustaks. Olulisemate peenarde puhul on mul nagunii peenraääris paigaldatud. Ühel peenral seda veel polnud ja läksin aianduspoodi, et see osta. Ja kujutad pilti, seda sorti peenraäärist polnudki müügis. Kuna ei viitsinud hakata kogu linna läbi kammima,ostsin tavalise äärise. See vajas ka paigaldamist.

Möödunudsuvine projekt, millega ma hakkma sain,nägi välja selline.

Siis oli mul veel piisavalt jaksu, et see peenraääris üksi paigaldada. Sel aastal vajasin abi. Tütar ütles, et tal sel nädalal kahepäevane komandeering ja oma aias kõik tegemata, ta ei saa aidata. Sõbranna ütles, et tal on tervisega probleeme, kui kummaradab, hakkab pea ringi käima ja hetkel appi tulla ei saa. Siis palusin lapselast, kes küll lubas tulla, aga kokkulepitud päeval ütles, et on halvasti maganud ega suuda tulla. Mul oli reservis veel paar inimest, kellelt abi paluda, aga tuju langes allapoole nulli.  Kellelgi pole minu aitamiseks aega või võimalust.

Lapselaps tuli siiski järgmisel päeval, ja saime üle poole peenrapiirdest paika panna, enne kui vihm segama tuli. Otsustasin, et järgmisel  päeval teda enam kiusama ei hakka ja lõpetan töö üksi. Sain tehtud, kuigi mitte nii kvaliteetselt. Pärast kahepäevast pingutust tundus, et ma ei saa valu tõttu voodistki välja, räääkimata edasisetest töödest. 

Kuidagi koperdasin ikka alumisele korrusele ja pärast hommikusööki sain valuvaigisti sisse võtta. Kulus veel tunnike, siis olin valmis jälle peenrapiirete sirgeks tegemist jätkama, et töömehed teaksid, kuhu see kaabel panna. Lõpuni ma selle tööga ei jõudnud, aga mul on veel kaks päeva aega. Küll ma san hakkama, nagu alati kõigega olen hakkama saanud.

Tervis on nagu õhk, selle puudumisest saad aru siis,kui seda enam pole. Sinnamaani on see iseenesestmõistetav.

Unistada võib ikka, et järgmisel suvel, kui op möödas ja taastumine üle elatud, võin lausa tantsima minna, rääkimata aiatöödest. Aga kui nii hästi ei lähe, siis tuleb loobuda, nii seltsielust kui aiast. 

Minu päevad

 Lugesin siin Ritsiku ja Kaamose postitusi ja sain innustust ka ise aruanne kirja panna.

Minu head ja mitte nii head hommikud sõltuvad sellest, kuidas ma maganud olen. Üldiselt on sellega kehvasti, aga mõni öö on siiski sidusam kui teine. Lisaks sõltub palju jalavalu tasemest. Kusjuures on loogiline, et kui ma eelmisel päeval olen lisaks poeskäimisele ja tuba pidi tuterdamisele veel midagi ette võtnud, näiteks koristanud, aias mõne umbrohu välja tõmmanud või kuivanud oksi püganud, siis on  puus valus ja vaevu saan voodist välja. Ikkagi tuleb hambad pesta, nägu kreemitada ja ennast riidesse panna. See võib mul aega võtta kuni pool tundi. Siis saan minna alumisele korrusele, kus võtan sisse valuvaigisti diclofenaci tableti ja teen hommikusöögiks midagi, mis aitab mu magu selle rohu kõrvalmõjudest päästa. Kui tablett mõjuma hakkab, alles siis saan hakata plaani pidama, kas ja mida ma teen.

Halval hommikul ei teegi midagi, või siis, kui muidu ei saa, käin poes, kust ostan mingi valmistoidu. Heal juhul keedan kartuleid kõrvale. Paremal päeval mässan peenemate pipstükkide valmistamisega. Mul on viimasel ajal suur pardirinna armastus. Olen seda umbes 5-6 korda teinud. Esimesel korral küpsetasin üle, uskusin retsepti,kus pärast pannil pruunistamist pandi ahju 10 minutiks järelküpsema. Seda poleks vaja olnud, süüa kõlbas küll, aga keskelt roosa see pardirind ei olnud. Teine kord sai parem. Juurde tegin bataadipüreed ja punase veini kastet. Super! Kuna pardirinna hind on üle mõistuse kallis- 27 eurot kilo, siis passin peale, millal kõlblikkuseaeg lõppema hakkab. Üks päev enne on 30% allahindlust, ja viimasel kuupäeval lausa 50% odavam. Alati see ei õnnestu, sest meie kandi rikas rahvas ostab juba enne allahindlust need ära. Siis ükskord ostsin terve pardi, mis oli ka alla hinnatud ja maksis 10 eurot. Sellega andis ikka mässata, et need rinnatükid kätte saada. Jube palju rasva tuli välja rookida. Koivad ja ülejäänud rinnaku panin ahju ja mingist osast tegin supi, aga eriti hea see ei saanud ja lõpp läks lausa käest ära.Nüüd siis sain jälle ühe pakikese 30%-lise allahindlusega, aga paraku ei olnud mul enne kõlblikkuse tähtaega toimekat tuju. No ei saa ju kallist kraami hukka lasta minna. Kuidagi sundisin ennast seda ära küpsetama. Aga selleks korraks sai mu pardivaimustus otsa, söön nüüd jälle Selveri karbitoite edasi.

Kuna olin viimasel ajal mitmete murelike mõtete tõttu rivist väljas, siis tundsin, et kohe midagi ei taha teha. Mul oli veel ühe raamatupidamiskliendi aastaaruanne tegemata ja pärast nädalapikkust kaalumist otsustasin, et ütlen selle töö üles. Seda enam, et eelmisel aastal olid tal jälle dokumendid pilla-palla, mõned puudu, teised raskesti ettevõtluse kulude alla põhjendatavad. No kui mehe firmal on kaks väikest korterit välja üürida, siis ikka ei saa kogu oma maja remondiks ostetud materjale firma kuludeks vormistada. Ma saingi selle kliendi nii, et ühe tuttava kaudu ta küsis, kas ma ei võtaks tema firma raamatupidamist üle. Et eelmine raamatupidaja ei vasta enam ta kõnedele. Kui ma ta dokumente nägin, siis sain aru, miks ta sellega enam tegeleda ei taha. Mees oli firma kaardiga ostnud nii poest süüa, aeda lilletaimi jne. Eks ma siis katsusin teda kantseldada, et ta selliseid kulusid firma kaela ei üritaks panna, ja vahepeal olid asjad päris mõistlikud. Kuni eelmise aastani. 

Kui olin põhjendanud oma loobumisotsust kehva tervisega, siis pakkus mees, et võib mulle aiatöödel appi tulla. Olingi hädas, sest aiakäru ratas oli katki ja mul oli vaja paar suuremat põõsast ümber istutada, et mururobotile paremat liikumisteed ette valmistada. Nii olin diiliga nõus. Ta tuli ja istutas selle põõsa ümber, käis vahetas aiakäru ratta uue ja terve vastu, aitas veel mu eelmise aasta  kompostimulda ka peenardele vedada. Lisaks tõi mulle kargud, mis tal poja avariist kasutamata garaazis seisid. Nüüdseks on ka aastaaruanne tehtud ja seekord olid üsna mõistlikud kuludokumendid tal. Seda meest ma ei hülga, sest ta pakkus, et võib mulle teinegi kord appi tulla, kui vaja.

Nüüd siis tuleb sobiv elektrilammas (nagu Kaamos tabavalt ütles) välja valida ja tööle saada. Siis ehk elab selle puusaga kuidagi selle suve üle. Kui imet ei juhtu, ja mind varem opile ei kutsuta, siis lähen septembris tasulisele opile. Midagi muud ei jää üle, see praegune virelemine pole elu.

Noored ja vanad

 Ei saa minagi Kaamose ässitusest üle ega ümber. Ega neid nooruseaja pilte just ülearu pole, meil polnud tuttavat fotograafi, lasteaias ma ei käinud ja suvitamas meie pere ei käinud. Kasvasin maal, tegime suvel heina ja rohisime kartulivagusid. Siiski päris ilma lõbustusteta mu lapsepõlv ei möödunud. Elasime vana mõisapargi kõrval ja suvel toimusid seal pargipeod, laulu-ja tantsupeod,  ja siis tuli kogu suguvõsa meile külla. 

Mina hoian arglikult vanaema ligi, ema pildil pole, sest ta oli just äsajasündinud vennaga kodus. Kusjuures tolleaegne klassikalise väljanägemisega vanaema on pildil praegusest minust 10 aastat noorem. Ja kurb tõsiasi on see, et kõigist pildil olevatest inimestest olen mina ainsana elus.

Teisel pildil olen ema-isaga. Kus täpselt, ei mäleta. Mererannas kindlasti mitte, see jäi meist väga kaugele ja merd nägin esmakordselt siis, kui laulupeole oma lastekooriga esinema läksime.

Eelmine postitus

 Panin eelmise postituse mustandi seisusesse, kuna seal oli liiga palju isiklikku elu puudutavat.

Aga tänan kommenteerijaid ja kaasaelajaid, sain palju kasulikku infot.

Ja siit see tuleb

 Ehk ving ja hala, mida ma küll ei tahtnud blogisse postitada. Aga reedene arstilkäik viskas kannatuste karikal kaane pealt.

Einoh, ma olin ikka pikka aega kannatlik, mis siis, et kõndimine muutus üha vaevalisemaks ja valu suuremaks. Puusa artroosi tõttu. No mis see kaheksa kuud ootamist ära ei ole. Reedel jõudiski kätte kauaoodatud ortopeedi vastuvõtu aeg.

Et kuidas see siis möödus ja mis saab edasi. Kõigepealt teatas arst, et juba eelmise patsiendi ajal jooksis arvutisüsteem kokku. Nii ei saanud ta mu puusa pilte ega haiguslugu vaadata. Ja ega ta vanamoodsa diagnoosimisega ehk minu küsitlemisega ka eriti vaeva ei näinud. Minu küsimuse peale, millal on lootust opile saada, vastas, et umbes aastaga. Et kui keegi oma aja ära ütleb, võib juhtuda, et saab varem. No näiteks mõni võib ju ära surra. Või siis triaazi korras võetakse raskemad juhtumid varem ette. Ei mingit pakkumist uueks ajaks ega lubadust minuga telefoni teel arutada, kui arvuti korda saab. Küsisin veel, et kas tasulisele opile on võimalik saada ja mis see maksaks. Vastus oli, et varem oli see 4000 eurot, aga nüüd on hinnad tõusnud. Andis mulle sekretäri numbri, kust sellekohast infot saada. Lisaks ütles, et ITK-s olevat lühemad järjekorrad, sest nemad teevad ainult puusaoppe, aga põlve omasid ei tee. Mõtlesin, et kui ma nüüd alustan ITK-ga otsast peale, ega ma siis varem kindlasti ei saa.

Panen siia lingi sellest peenikese nimega operatsioonist ja selleni jõudmise uuest korrast.

Ma olin nii sügavalt pettunud, et koju jõudes hakkasin kammima erakliinikuid. Krt. kui ma juba maksma pean, siis valin ise arsti, kellel lasen ennast opereerida. Sellel nii vähese empaatiavõime ja huvipuudusega liinitöölisele ma maksta ei kavatse.

Jõudsin oma valikuga Confido arstide juurde ja kuigi seal olid ka tasulise konsultatsiooni esimesed vabad ajad umbes kuu pärast, viskas ette ühe arsti vastuvõtu aja 21.04, teispäeval. Maksin ära ja loodan saada rohkem infot, kas ma tõesti pean veel aasta kannatama, kuna mu seisund ehk polegi nii halb. Kõik on ju suhteline, ja eks oma valu on ikka kõige valusam. Mõtlesin, et teen tasulise opi esimesel võimalusel, sest mul pole enam nii palju aastaid jäänud, et neid raisata valule ja liikumatusele.

Kui olin veidi rahunenud, siis hakkasin plaani pidama, mida ma aias ja üldse oma elukorralduses pean enne ära tegema, kui op mu liikumisvõime veelgi väiksemaks muudab. Esiteks oleks vaja mõelda robotmuruniiduki peale, et mitte jätta muruniitmist tütre pere kaela. See omakorda vajab ettevalmistusi, nagu näiteks pisikeste lillepeenarde ärakaotamist, et masinal liiga palju piirdeid ei oleks vaja installeerida. Eile tegelesingi üsna aktiivselt aias mitmesuguste töödega, niiet õhtuks ei suutnud jalga jala ette tõsta, et teisele korrusele magama minna. Ja täna ei teinud ma üldse midagi, et taastada oma liikumisvõimet homseks juuksuriskäiguks ka ülehomseks ortopeedi konsultatsiooniks.

Ja siis asusin guugeldama kõikvõimalikke ortopeede, kellel lasta ennast raha eest lõigata. Confido on kõige kallim, seda teadsin nagunii. Ja kui selgus, et selle arsti kohta, kelle juurde ma konsultatsioonile lähen, oli palju negatiivset tagasisidet, siis mõtlesin, et ei tea kas tasubki tema juurde ennast opijärjekorda panna. Kuulan lihtsalt ära, mis ta üldse räägib. Ja siis sain veel teada, et mu esimest ortopeedi oli kiidetud, et hea kirurg on. Ja kui nüüd veel terviseportaalist lugesin, mis ta mu kohta oli kirjutanud, hakkasin veidi kahtlema, et kas maksabki teist arsti valima hakata. Äkki saan ikkagi kiiremini opile, kui aasta. Sest ta oli mu seisukorda kirjeldanud küllaltki kehvana. Näiteks ütles, et käin karkudega, kuigi vastuvõtule läksin kepi toel. Ja et valud on kestnud aastaid, aga viimasel ajal on hullemaks läinud. Nice! See võib mind isegi paigutada kiiret abi vajavate haigete hulka.

Andsin endale veel kergemeelse lubaduse hakata neid harjutusi tegema, mis füsioterapeut mulle andis. Äkki tõesti läheb olukord veidi paremaks, ja jõuan oma aja ära oodata. Kui aga halvemaks läheb, eks siis jõuan tasulise meditsiini teenuseid kasutada.

Kevad südames

 Kevad tuli kuidagi äkki. Vast nädalaga sulatas suured lumehanged ja lumikellukesed kasutasid juhust ja hakkasid õitsema. Esimesed arglikud õied tulid juba 11.märtsil, aga see lopsakas põõsas on 20.märtsil pildistatud. Õitseb siiamaani. Eriliseks teeb selle meeldiv üllatus, et kui läinud aastal oli seal vaid paar õiekest, aga praeguseks olid sibulad tublisti paljunenud. Vahepeal tundus, et lumikellukesed minu aias ei tahagi kasvada ja andsin alla ega ostnud enam uusi sibulaid. Sellega vist ongi nii mitmes valdkonnas, et kui lõpetad paaniliselt pingutamise, siis hakkab su ettevõtmine kuidagi omasoodu paremuse poole arenema.

Üldiselt mulle praegune kevade arengufaas meeldib. Lumega muret enam pole, aga aiatöödega veel ei pea tegelema. Jah, oksi oleks vaja lõikuda, aga kuna mu oma tervis seda teha ei võimalda, siis pean plaani abilist palgata. 

Minu südames kevad eriti ei hulla, aga meie peres on neid, kes suures armuvalus ei tea, mis ära teeksid. Nimelt sai meie emane kutsikas Terra juba 9-kuuselt suguküpseks ja tema jooksuaja lõhnad ajavad isase Kevini hulluks, kuigi 11-aastane koer peaks olema inim-aastates juba "vanamees". Kuna keegi pole perelisast huvitatud, siis on oluline hoida, et nad ei saaks seda võimalust kasutada, milleks looduse kutse neid sunnib. Jalutada tuleb neid eraldi, toas ei saa nad olla samas ruumis ja aeda jooksma võib lasta neid ühekaupa. No ma ju ütlesin, et mis te uuest kutsikast enne võtate, kui Kevini aeg läbi saab, aga kesse mind kuulas. See Terra praegune jooksuaeg kestab umbes kuu ja alles pärast seda saab teda steriliseerida. Eks aeg pärast oppi ole ka keeruline, aga siis vähemalt kaob see probleem ära.

Millal mina oma puusaopile pääsen, pole teada. Olukord muutub aina hullemaks, aga kuidagi peab selle üle elama. 17.aprillil saan ortopeedi vastuvõtule, eks siis selgub, kaua veel oodata tuleb.

Matused

 See on kurb, aga igal viimasel aastal olen käinud korra oma eakaaslase matusel. Mõni harv kord on peetud ka juubeleid, aga pulma pole enam väga ammu kutsutud.

Homme jätan hüvasti Marinaga, kes on esimesel pildil keskel roosas kleidis. Tema oli meist kõige tervem, ei võtnud mitte mingeid tablette. Võib-olla see oligi põhjus, et ta eriti arstide juures ei käinud. Aga kas seegi oleks suutnud ära hoida seda täiesti ootamatut terviseriket.

Viiest sõbrannast on praeguseks järgi jäänud 3...

Matusteks paluti kirjutada nii meil kui teistel temaga kokku puutunud seltskondadel oma mälestused ühisest eluteest- Minu üllitis oli selline.

"Marina õppis Tartu Riikliku Ülikooli matemaatikateaduskonnas aastatel 1973 – 1978. Ta oliväga tark,  sihikindel ja töökas üliõpilane. Lisaks oli ta aktiivne sportlane, ja seda kuni elu viimaste aastateni, kus ta osales nii maratonidel kui pikkadel jalgrattamatkadel.

Meie sõpruskond sai just sealt alguse. Eriti lähedaseks saime 4.kursusel, kui ühikatuppa, kus juba elasid Külli, Niina ja Eve, kolis ka Marina. Me olime nagu perekond, kus kõik oli ühine, nii rõõmud kui mured. Koos pidasime pidu ja õppisime eksamiteks, meil olid ühine seltsielu ja harjumused. Näiteks oli oma toast kohe võtta “4 kätt” bridžimänguks. Kui kellelgi oli midagi süüa, kas kodunt kaasa toodud või sugulastelt saadud, oli see enesestmõistetavalt kõigi jaoks. Või siis läksime koos öösel kell 12 kööki kartuleid praadima, kui muud polnud võtta.

Laenasime üksteisele ilusamaid riideid oma garderoobist, kui kuhugi välja läksime. Sellest kõigest kujunes tugev vundament eluaegseks sõpruseks.

Kui ülikool läbi sai, läksid meie teed korraks lahku. Õpetajad suunati kolmeks aastaks erinevatesse maakoolidesse tööle. Marina töökohaks sai Vaimastvere kool. Seal tutvus ta ka oma tulevase abikaasa Kallega ja sai väga headeks sõpradeks Kalle perekonnaga. Kuna Marinal ja Kallel lapsi polnud, olid Kalle õe lapsed Marinale nagu oma lapsed, ka hilisemas elus. Marina rääkis korduvalt, et tahab oma testamendiga neile midagi pärandada, aga tegemata see jäigi. Sest tundus, et aega ju on...

Olime tunnistajaks, kuidas Marina suure visaduse ja töökusega oma maakodu üles ehitas. Algul oli seal vaid üks kipakas suvilaköks ja mingid kuurid. Nüüdseks on valmis saanud ilus aastaringseks elamiseks sobilik maja, saun, kelder, korras aed ja kasvuhoone. Marina käis õpetajana veel osalise ajaga tööl, aga mõtles selle õppeaastaga sellele lõpu teha, et saaks oma mõnusas kodus elu täielikult nautida. Aga see jäigi vaid mõtteks. Kui ta 4.märtsi hommikul tööle sõitis, ei osanud ta aimata, et koju tagasi ta ei tulegi. Tal hakkas päeval halb, kutsuti kiirabi, tehti operatsioon, aga kui lähedased järgmisel hommikul haiglasse helistasid, said nad kurva teate, et Marinat enam pole."

Muidugi, kuna kõnesse panustasid 8 seltskonda, siis jõudis minu kirjapandust kogu elukokkuvõttesse vaid osa.

Hakkasin mõtlema, kui minu aeg kätte jõuab, kui palju on neid, kes mind mäletavad või piisavalt hästi tunnevad, et midagi öelda. Eks muidugi sõltub sellest, kui ruttu ma ära suren. Kui mu sõbrad-sugulased on piisavalt terved ja mitte-dementsed, et mind üldse mäletada.

Kisub kurvaks nii-ehk-naa...

Lohutuseks pilt, kui olime kõik noored ja lootusrikkad tuleviku suhtes. Ülikooli lõpupilt.