esmaspäev, 22. mai 2023

Aasta ilusaim aeg


 On aasta ilusaim aeg, mu roosa toomingas lõpetab õitsemist, veel rohkem roosa iluõunapuu alustas ja sirelid on ootel. Tulbimerest ma ei räägigi, neid on sel aastal tohutult. Nad pole küll paigutunud nii harmooniliselt, kui ma sügisel neid istutades oma vaimusilmas nägin, aga ilu on pakkunud nad juba kuu aega ja lõppu pole veel näha. Sel aastal ei kahjustanud sibulaid ei liigniiskus ega mügrid, ainult mõni sort jäi oodatust madalamaks. Ja mõni õitses varem või hiljem kui tema naabrid. Kõige paremini õnnestus mul see peenar, kus ma sügisel rooside vahelt killustiku ära vedasin, geotekstiili üles võtsin ja vabale mullapinnale uued tulbid istutasin. Esiplaanil madalamad ja tagapool kõrgemad. Keskele oli sattunud üks ülivarajane sort, mis uhkes üksinduses säras aprillis. Ja kui tema oli lõpetanud, läksid ülejäänud lahti enam-vähem ühel ajal mais.


Praegu on parimas õiteilus hiliste tulpide peenar. Mustad tulbid alustasid, aga kollased, roosad ja valged jõuavad neile kohe järgi. Need on vanad klassikalised sordid, mis peavad hästi vastu ega muuda oma värvi.



Aprillis sai veel üks suur töö ära tehtud. 4 aastat tagasi istutatud elupuude kõrvalt sai välja juuritud koledaks läinud tuhkurenelase põõsas ja viidud ta aianurka, kus ta võib laiutada nii palju kui tahab. Ja asemele tõin 2 uut paljasjuurset elupuud, mis olid pea sama suured, kui need, mis olid jupp aega juba kasvanud. Neid suuri taimi andis koju sikutada ja maha istutada. Ja muidugi tuli neid kõvasti kasta praeguse põuase ilmaga. Aga paistab, et jäid ellu. Nüüd on vaja ka nende alla panna tekstiil ja killustik, siis võib selle projekti lõppenuks lugeda.


Põhjus, miks ma seda siiani teinud pole, on selles, et keset seda kena kevadet olen ma haige. Juba üle nädala jätkub lõputu köha, mis ei mõtlegi üle minna. Koroonatest oli negatiivne, palavikku pole, aga jube nõrkus on kallal. Olen nii tüdinenud sellest vastikust viirusest, sest aias on vaja igasuguseid asju teha, aga jõudu pole Muru tahtis niita ja varem külvatud lilletaimekesed ootasid maha istutamist, lisaks muidugi ka kastmine üle päeva. Läbi häda tegin need tööd ära, aga siis olin higist läbimärg ja kokku kukkumas. Köha muidugi sai seejärel hoogu juurde.Täna otsustasin, et helistan perearstile. Kaua võib niimoodi vinduda, võib-olla on mul bronhides tekkinud põletik, mida saaks antibiootikumidega ravida. Käsimüügi siirupite, gripiteede ja muude rögalahttistite alla olen matnud juba terve varanduse. Ainus positiivne muutus on see, et öösel enam köha ei ole ja saan magada. Olin väga meeldivalt üllatunud, kui sain arstile aja juba homseks. Ehk läheb see tõbi ükskord kallalt ära ja saan ülejäänud kena kevadet nautida täiel rinnal.

Mu armas lapselaps on otsustanud saavutada modellikaalu ja jälgib kullipilgul oma toidukoguseid, et nende kalorsus  jääks alla endale määratud piiri. Oleme püüdnud talle selgeks teha, et lihtsalt elus olemiseks, hingamiseks, südame- ja ajutegevuseks, neerude jt. organite tööks on vaja inimesel päevas vähemalt 1200 kcal, aga tema piir on sellest ilmselt madalam. Nii ongi ta kogu aeg väsinud ega jaksa kooli minna. Vähemalt ta ikkagi sööb, mitte ei näljuta täiesti ennast. Aga selline olukord oma kinnismõtte tagaajamisel on väga ohtlik tervisele. Seda juttu räägivad talle nii ema, mina kui ka psühholoog, aga asjata. Kuigi ta väljanägemine on minu arust juba suurepärane, ei rahulda see teda ennast. Ja mida ilusamaks ta läheb, seda kurvemaks muutub. Millal see kõik ometi lõpeb ja ta enesega rahule jääb? Kas siis, kui see kohutav puberteet kord läbi saab või kui keegi temasse armub?

Eile käis ta minu juures oma lemmiktoitu, Ceasari salatit tegemas. Selles on õnneks üsna palju toitvaid ja kasulikke aineid sees, nii toorsalat, õlikaste, juust ja kana. Ja seda ta sööb, nii olen ma vähemalt korra nädalas temaga seda püüdnud teha. Isegi nüüd, haigusest hoolimata.



Lapse tuju oli päris hea, nõustus isegi pilti tegema mu täies õiteehtes iluõunapuu taustal.


neljapäev, 4. mai 2023

Naudi protsessi, mitte tulemust

 No muidugi ma tean seda soovitust, ainult et mina olen kogu elu olnud tulemusele orienteeritud inimene. Aga on aeg ümber õppida-

Mul on üks sõbranna, kes viimastel aastatel on hakanud maalima. No mis võiks veel kaht vana sõpra ühendada rohkem, kui ühine huvi maalimise vastu. Paraku see pigem lahutab meid. Sest kuigi ma loen FB-st tema järjekordse näituse kohta, ei lähe ma sinna neid pilte vaatama. Sest "see pole see". Ta on emotsionaalne inimene ja teeb oma pilte nii, nagu talle hetkel tuju on. Aga... ta võiks palju paremini. Sest tal on loomingulist põlemist, aga puuduvad igasugused teadmised klassikalisest värviõpetusest, valguse-varju ja vormi olulisusest. Ja ta praegune maaliõpoetaja laseb tal maalida nii, nagu ta ise paremaks peab ega jaga talle mingeid vajalikke algteadmisi.

Ega polegi küsimust, igaüks leiab oma. Kas mulle tema pildid meeldivad, polegi oluline.  Aga kui ma üle pika aja sõbrannale helistasin, siis tuli ka tema maalidest juttu. Ja ma soovitasin tal mõne teise õpetaja käe all proovida, et saada erinevaid kogenmusi.

Aga mis ma ise tema käest õppisin, oli see, et oluline on protsessi ehk maalimise nautimine, mitte tulemus. Ja siis ma otsustasingi kah seda lähenemist proovida.

Ma pole vist enam-vähem aasta aega maalinud, sest... see tahab aega, süvenemist, ja soovi seda teha. Mida mul viimasel ajal pole olnud. Aga kuidagi ikkagi mõjutas jutuajamine sõbrannaga mind piisavalt, et panna värvid paletile välja ja proovida lõpetada üht eelmisel aastal alustatud pilti. Nägin tükk aega vaeva, aga... asja sest ei saanud. Mul puudus lõplik visioon, kuidas seda pilti lõpetada.

Nüüd sai sest katsetusest mööda umbes nädal . Värvid paletil hakkasid kuivama, siis otsustasin kokkuhoidliku inimesena nad mingile lõuendile "ära plötserdada". Ja lõpetamata pilte on mul umbes kümne ringis

Valk langes pildile, mida ma alustasin enne lahkuminekut, umbes 7 aastat tagasi. Tol ajal oli selle nimi "Roosa mull". Kuna meie elu "roosa mull" läks pauguga lõhki, siis tahtsin nüüd just selle pildi lõpetada. Kusjuures ma ikkagi ei mõelnud süstemaatiliselt kompa peale, vaid hakkasin lihtsalt "plötserdama". Sain oma tühjast päevast paar tundi sisukalt täidetud, ja pilt pole küll hea, aga protsess oli täiesti nauditav.


Kusjuures, nagu sõbrannna piltide puhulgi, võiks arutleda erinevate tõlgenduste või pildiallkirjade üle. Kas "Välk lõi sisse", "Kaks südant","Kas on lootust meil veel?" või "Sild üle vaevavete".Igasugused muud tõlgendused on samuti  oodatud.

Mina ausalt öeldes, kasutasin lihtsalt paletil olevad värvijäägid ära.


laupäev, 29. aprill 2023

Asjad, millega ei tahaks tegeleda

 Tegelikult neist pääsu pole ja varem või hiljem tuleb nendega rinda pista. Kui päris täpne olla, siis helistada, ja üsna varsti.

Eile oli mu vaimne tervis päris heas seisus, ja tegin mõned kõned ära. Kõigepealt remondimehele, kes pidi mu veeavarii tagajärgi korteris parandama. Et kas on kindlustusest või kahju tekitanud korteri omanukult mingit pakkumist tulnud. Ei mittä... siis helistasin korteriühistu haldurile, kes alati asju kontrolli all hoiab ja sain teada, et kahjuteatis on esitatud ülemise korruse omaniku kindlustusfirmale. need seal pole otsustanud ega vastust saatnud, missuguse tööde teostaja nad valivad. Hea seegi, et ma ei pea oma kindlustust asj asse segama, mis tähendaks 200 euro suurust omavastutust.

Teine kõne läks mu vennapojale, et millal me urni venna tuhaga maha matame. Ehh, muidugi tahaks ma öelda, et tehke see ilma minuta, aga noh, nii lihtsalt ei sobi. Vennapoeg polnud muidugi protsessi (kiviplaadi tellimist jms.) alustanud, lubas järgmisel nädalal sellega tegeleda. Noh, ja eks mina pean mingid mahamatmisega seotud lisavärgid nagu toit, jook ja lilled enda peale võtma. Ja sõitma 600 km ja mõtlema, kus ma ööbin ja öhtust söön. maakohas on see keeruline.

Urn tuleb mahutada siia kuhugi isa ja ema haua vahele.



Ja siis sõnumeerisin oma armsale Võrumaa sugulasele, et kas ta ka sel aastal on nõus mu vanemate hauaplatsi eest hoolt kandma, tasu eest muidugi. Mida ma suurendasin seoses inflatsiooniga 30%. No vähemalt ütles ta jah.

kolmapäev, 12. aprill 2023

Kevad

 Kevad, see kauaoodatud ja igatsetud, on nüüd siis täieliselt võimu võtnud. Eile õhtul poodi sõites näitas autos termomeeter 17,5 kraadi. Õues olles ei saanud nagu arugi, et nii soe on.




Lilled, need sinisilmsed ja kullakarvalised, õitsevad kui meeletud. Muudkui hõiguvad, et vaata mind, vaata mind! Ma muidugi käin ja vaatangi, sest ega tööd eriti veel ei taha teha . Tundus, et sügisel sai kõik kenaste ära koristatud, mis siin rabada.

Aga pääsu ikka pole. Eile riisusin murult selle hallika kirme ära, mis talvega tekkinud oli. Ja külvasin lisaseemet neisse kohtadesse, kus eelmisel aastal muru uuendasin. Ei näinud need platsid väga tugevad ja elujõulised välja. Vesivillid sain pihkudesse, hoolimata sellest, et kindad käes olid.

Täna pidi vihma tulema, aga paistab, et ei tule ja ma pean jälle oma armast aeda orjama minema. Oksi vaja lõikuda, roose tagasi lõigata ja elupuu ilusasse vormi trimmida.

Ja siis peagi tuleb hakata igasuguseid lillekesi ümber istutama. Igal kevadel selgub, et midagi on valesti. mõni on ära surnud, teine jälle liiga suureks kasvanud jne. Ikka loodan, et ükskord on kõik täpselt nii, kui peab ja midagi enam muuta pole vaja. Ainult istuda ja imetleda. Aga nagu ma väga hästi tean, seda ei juhtu kunagi...

Ja nüüd, marss õue ja tegutsema! Ise ma selle aia rajasin ja kevadet ootasin. 

neljapäev, 6. aprill 2023

Raha ja armastus

 No keda meist ei erutaks suur raha või suur armastus. Ainult et mõnikord tekib küsimus, kumb oli suhte alustamiseks määrava tähtsusega.

Loen neid ajakirjanduses avaldatud jutukesi Triin Tuula ja Priit Piilmanni suhtest ja nende lastest, eriti kuna isa  oli esiteks pururikas, teiseks  abielus ja kolmandaks, praeguseks surnud. No mis värk selle kõigega on? Nüüd jahvatavad kohtuveskid, et teha selgeks, kes kui palju pärib. Kas tõesti on nii abikaasa kui armukese lastel võrdsed õigused? Kas ei määra seda see, missugune on testament või missugused õigused annab abielu ja sellest sündinud laste seisus? Või millele toetub kohus sellise rahanõude arutamisel?

Olen  rikaste seltskonnaeluga kursis olevate tuttavate kaudu kuulnud, et preili Triin oli lisaks ilmateadustamisele ühe rikkuri jahtklubi sekretär. Kus ta siis kohtus teiste klubis käivate jõukate (aga abielus) meestega. Kes see teab, kuis kõik see algas... aga lõpp on inetu. Kui armastusest sai äriprojekt. Kui naine ütles mehele, et maksa mulle 500 000 ja siis ma rohkem midagi ei taha sinult.

Meie ühiskonnas vist pole tabu, et abielus mehega ei hakata enne liini ajama, kui ta lahutatud on?  Kas vanaaegne määratlus "kullakaevaja" tänapäeva noorte naiste ja nende rikaste kallimate kohta enam ei kehti? Mul pole Triin Tuulast ega tema lastest kahju, kui nad oma isa pärandusest piisavat nutsakat ei saa. Sest ilma neid lapsi ei jäeta, aga nende emale pole tõesti testamendiga midagi jäetud. Äkki ikka oleks pidanud arvestama sellist suhet alustades üksikema kasinate valikutega?


kolmapäev, 5. aprill 2023

Smilers

 Tegelikult ma tahtsin minna Smilersi kontserdile. Eriti, kui selgus, et ka tütrel ja väimehel olid piletid ostetud. Samas oli selge, et mina nende kõrvale enam kohta ei saa ja mu elukaaslane pole selle ansambli fänn. Nii ma siis ei läinudki.  Ja õigesti tegin. Tütar jagas muljeid, ja sain aru, et sellised suured rahvamassid ja nii pikk kontsert ei ole minu jaoks. 

Kõigepealt oli soojendusbändi esinemine. Siis pakkis see oma kodinad kokku ja veidi aja pärast algas päris pidu, mis kestis ka 2 tundi. Tütar ütles, et tema kannatas selle aja ära ilma WC-sse minemata, aga väimees ikka käis, kusjuures kitsaste tooliridade vahelt läbi trügimine ja järjekorras seismine võtsid paraja aja. Vaheaega ju polnud. Kuidas esinejad , eriti Sal-Saller niisuguse mammutesinemise vastu pidasid, on lausa imetlusväärne. Energiat jagus lõpuni.

Ah et kust ma tean? No muidugi INSPIRA teleülekandest. Kõigepealt vaatasin seda oma kodus. Noh, oli kah, vanad tuttavad laulud, aga ilmselge, et heli, mis mu telekast tuli, polnud ligilähedanegi kontserdil kuulduga. Ja hakkasin juba kahetsema, et ei läinud. Või siis plaani pidama, et nagunii tuleb mõni väiksema saali kontsert ja siis läehen.

Aga siis tuli mulle hea mõte. Tütrel on kodus super muusikasüsteem, mis teleriga ühendatud. Lasin endale prooviks seda mängima panna ja oli selge, et seal vaatan selle kontserdi uuesti ära. Valisin aja, kui teisi kodus polnud, aga paraku ei saanud ma süsteemi käima. Kui väimees lõpuks koju tuli, selgus, et asi oli imelintne, see kõik oleks automaatselt käivitunud, kui ma poleks teist, muusikasüsteemi pulti näppinud. Mina arvasin, et see on digiboksi pult, kuna teler ütles, et signaali pole. Minu kodusüsteemis oleks tulnud seepeale digiboks sisse lülitada. Nende uue ja peenema telekaga käis asi hoopis teisiti.

No lõpuks sain kontserdi käima ja oli ikka super küll. Tütar oli firma üritusel, väimees püsis oma toas ja ma sain panna elutoas volüümi nii kõvasti kui tahtsin. Kui lapsed sealt läbi käisid, küsisin, et kas te ei taha minuga seda kontserti kuulata. Vastus oli ei, et emme mängib seda pea-aegu iga päev. Tõsi ta on, Smilers on meie mõlema lemmik.

Mis mulle eriti meeldis, oli see, et lisaks heale muusikale ja võrratule show-le, tõi see mulle nooruse meelde. Tuli meelde, kuidas minagi mõtetes käisin kellegagi "katuseid mööda" 


või unelesin, "Ja ma sind NII siin ootan, et ei tea, mida endaga teen"

Ja see, ainult unustamiseks, mängis mul siis kui olin üksi jäänud ja otsisin lohutust
 


Ah, ega neid lemmikuid jõuagi rohkem jagada. Kes tahab leiab ise, kellele ei meeldi, see ei kuula nagunii.

Ja muidugi hakkasin mõtlema, et äkki peaks ka endale hankima sellise parema Soundbar või Surround Kodukinosüsteemi. Ma ei teagi, mis see tütre muusikakõlarite süsteemi nimi on. Aga siis sain aru, et ühe-kahe muusikaelamuse tarvis pole mul seda mõtet soetada. Sest, kui ma kodus tahtsin kontrollida, kas telefonis ka mu videod mängivad, kasutasin kõrvaklappe. No neid kõige odavamaid, ja kusjuures, heli oli vägev. Niiet ostan hoopis uued ja paremad kõrvaklapid ja nende abil saan ikkagi koduse muusika- või filmielamuse heal tasemel. No kui just mu vana telekas üles ütleb, eks ma siis vaatan, mida asemele ostan. 

laupäev, 1. aprill 2023

Meie, unetud

 Jagan siin kaaskannatajatega lõdvestumise ja hingamise harjutusi, mida perearst mulle unetuse vastu soovitas.


Loodan, et kellelgi neist abi on. Ise alustan hingamise harjutustest.