Teisipäev, 7. detsember 2021

Ilus ja valus

 Praegu on ilm  lihtsalt hingematvalt ilus. Pehmed lumemütsid puude ja põõsaste peal, päike paistab ja lumi sätendab. Eriti ilus on õhtuti, kui jõulutuled süttivad. Tõeline jõulu võlumaa. Ma päris loodusesse pilte tegema ei viitsi minna, aga kui vaatan teiste tehtuid, siis ammu pole nii võrratuid vaateid näha olnud.



Külmakraade on kahekümne kandis, mis on küll täitsa talutav, aga siiski ka valus. Eriti arvestades praegusi iga päev kerkivaid gaasi- ja elektrihindu. Mu kodu on gaasiküttel ja kui sain novembri gaasiarve, siis ei uskunud ma oma silmi. No gaasi hind pidi kahekordistuma, aga paraku vaatas arvelt vastu tükk maad suurem hinnatõus. Oktoobri arve oli 69,85 ja novembri oma 174,60. Eks novembris kulus gaasi rohkem, aga külma ju veel eriti polnud. Kahtlustasin, et ehk mu katel pärast viimast remonti on kuidagi ülearu gaasi raisanud, sest tegu oli ju gaasilekkega. Seega otsisin üles eelmise aasta novembri arve, et kulu võrrelda. Kulu oli praktiliselt sama, aga arve selle eest oli 64,19.  Nojah, hinnatõus on olnud ikka väga suur ja see jätkub jaanuaris veel 10%. Detsember aga on siiani väga külm olnud. Suurendasin oma otsekorralduse limiiti 200 euroni kuus, aga karta on, et detsembri arve maksmiseks tuleb seda veelgi tõsta. Olen reguleerinud kütte võimalikult madalaks, toas on 18 kraadi. Villased sokid ja kampsun seljas, aga ikka on jahe. Toppisin rõduukse prao, kust külma sisse tuli, porolooni täis. Ega toas soojemaks küll ei läinud.

Ja elektriarvet pole veel saanud, aga ega sealtki midagi head oodata pole. Näis, kas 100-eurosest kuulimiidist jätkub, või peab sedagi tõstma.

Ja kui juba vingumiseks läks, siis pean ära rääkima, kuidas mu nina veriseks sai. Nimelt hakkasin gaasikatla väljalasketoru küljest jääpurikat harjavarrega alla peksma. Ja sain selle suure ja terava jääkamakaga vastu nina. Hea, et mitte vastu silma...


Kolmapäev, 1. detsember 2021

November üle elatud

 November on minu jaoks aasta masendavaim kuu. Pime, sombune, vihmane. Õhtu venib nagu tatt, aina vaatad kella, kas saab juba magama minna. Mitte et mul liiga varasel kellaajal kohe uni tuleks, aga kui kogemata nii juhtub, siis ärkan keskööl üles ja vat siis küll enam magama ei jää.

Detsember läheb veidi lobedamalt. Tänu taevale, lumi on maas ja jõulutuled üleval. Nüüd tundub täitsa mõnus veidi küünlaid põletada ja õhtu läheb nagu  kiiremini. No ja varsti on jõulud, ja siis hakkavad päevad taas pikemaks minema.

Kuidas seda pikka ja pimedat õhtut meeldivamalt mööda saata? Ega variante palju pole, kas suu kaudu manustatavad rõõmud või siis televiisorist saadavad elamused. Esimese valikuga liialdamise puhul on oht kehakaaluga pahuksisse minna. Televiisorist tuleb erinevaid võimalusi rohkem kui kunagi varem, Netflix, Jupiter.ee, Telia videolaenutus ja mitukümmend kanalit.  Klõpsi mis sa klõpsid, paraku on vähe seda, mis kaasa haaraks. Need mõned inglise filmid nagu Granchester või Ülestunnistus said kiiresti alla neelatud, ikka mitu osa päevas. Ja jälle tühjus, heal juhul vaatan mõne seeria vanu "Õnne 13" osasid. Praegu olen aastas 2000 ja lahe meenutada, mismoodi siis elati ja mis mu enda elus samal ajal toimus.

Mõni aeg tagasi sai voogedastusplatvormilt HBO häid filme vaadatud. Aga siis midagi uut ja huvitavat enam juurde ei tulnud, ja kokkuhoiutuhinas vahetasin telekanalite paketi kõige odavama vastu ja nii jäin ilma ka HBO platvormist. Mõtlesin, et nagunii seal enam midagi vaadata pole. Aga just nüüd tulid "Succession" uue hooaja seeriad välja. Mis seal ikka, otsustasin neid tütre juures vaadata. Ja kui siis ühel päeval see võimalik polnud, ei kannatanud oodata ja hakkasin oma teleka menüüst uurima, et mis selle filmi tellimine eraldi maksta võiks. Selgus, et HBO vaatamisõiguse saab tellida juurde 7 euri eest kuus. No seda ma küll maksta ei tahaks, aga  selgus, et pakuti 1 kuu tasuta proovimist. No selle ma muidugi võtsin. Kui see aeg läbi saab, on mul terve hooaeg nagunii ära vaadatud ja lõpetan lepingu ära.

 Telia sundis teistki uuendust tegema. Ütles, et Motorola digiboksiga enam pärast 6.detsembrit pilti ei näe, tuleb uus tellida. Mis mul üle jäi. Hea asi on see, et renti hakatakse küsima alles 6 kuu pärast, seni on tasuta. Muretsesin, kas uus digiboks ikka tööle hakkab, ehk kas ma selle ühendada oskan. See oli õnneks lihtne ja pilit on tõesti parem kui enne.

Hammastega on kah veidi positiivseid uudiseid. Kui sai selgeks, et eelmise hambaarsti plaan mu hammas välja tõmmata ja inplantaat paigutada, osutus täiesti valeks, otsustasin hambaarsti (ja kogu firmat) vahetada. Uus proteesiarst ütles, et tema küll ei näe röntgenipildi järgi, et seda silla tugihammast päästa pole võimalik. Nii lõikas ta mu silla katki ja suunas teise arsti juurde, kes lubaski teha juureravi, niiet sellele hambale saaks uuesti silla toetada. See on suurepärane, sest mulle see implantaadi lõualuusse kruvimise mõte absoluutselt ei meeldi, rääkimata sellest, et see kallis on. Ja kuna mul silla alt on veel 2 hammast puudu, siis tuleks neid lausa 3 tükki paigaldada. See oleks kokku juba väga suur summa. Niiet kuigi protsess on alles poole peal, aga vähemalt paistab tulevik helgem. Arsti ja arsti vahel on ikka suur vahe. Uus proteesiarst ei suutnud hästi uskudagi, et kuidas eelmine hambaarst mulle nii valet nõu võis anda. Rääkimata veel sellest, et erinevalt esimesest firmast, oli uues kohas ka Haigekassa leping olemas, mis võimaldab hambaravihüvitist saada.

Ja nüüd on mu digiloos olemas nii vana hambakaart (vana hea Tartu arst laadis selle üles), kui ka kirjas, missuguseid hambaid ja kuidas uued arstid on ravinud. See on juba digiriigi moodi!

Neljapäev, 18. november 2021

Vana aja sõnad

 Lapselaps sai koolis ülesande küsida vanematelt või vanavanematelt sõnu, mis tänapäeval enam kasutuses pole. Hakkasime siis meenutama. Mulle tuli esimesena meelde "autoostuluba". Ja-jah, ametiühing jagas neid tublimatele töötajatele. Lisaks oli neid "ostulube" teisigi, diivanid, sektsioonkapid ja samuti välisreiside ja sanatooriumide tuusikud. Ja muidugi jagati kortereid, sellega seondus sõna "korterijärjekord".

Siis olid ju sellised asjad nagu "töölesuunamine"  pärast kõrgkooli või tehnikumi lõpetamist, reeglina kolmeks aastaks.

Nõukaajast pärinesid sellised sõnad nagu oktoobrilaps, pioneerimalev, komsomol. 


Eks neid nõukaspetsiifilisi sõnu oli rohkemgi, nagu kolhoos või sovhoos, aga kes neid kõiki enam mäletab või meenutada tahabki.

Tehnika vallast on tänaseks unustusehõlma vajunud nii lindi- kui kassettmagnetofon, ja kassetid. Tänapäeva noored ilmselt ei tea ka seda, misasi on perfolint või -kaart ja milleks seda kasutati. Suure arvutiga suhtlemiseks ja andmevahetuseks muidugi. Sellega seonduv sõna on "raal", mis tähendas suurt arvutit. Tuli see nimetus ilmselt esimesest arvutitüübist URAL-1 ja URAL 4. Kui 1971.a. valmis Toomemäel Tartu Riiklikule Ülikoolile Arvutikeskuse (TRÜ AK) jaoks 2-korruseline hoone (nüüdseks kohati juba 5–6 korrust!)siis sinna paigutati NLiidu teise põlvkonna superarvuti Minsk-32. Kui mina Tartu Riiklikku Ülikooli astusin,  oli  TRÜ AK majas juba kaks  kolmanda põlvkonna suurarvutit EC-1022. Jah, mul oli meeles, et seda arvutit nimetati "ee-ss"-ks, mille peal tegin oma esimesed programmid. Kui asusin tööle programmeerijana, oli kasutuses juba kaasaegsem arvuti CM-4, millega sai suhelda  kuvari abil.


 Oma mälu värskendamiseks leidsin huvitava lugemise "Arvutitehnika arengust Eestis ja Tiigrihüppest"

Mis sõnu teil meelde tuleb?

Teisipäev, 9. november 2021

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

 Tiina polnud küll enam esimeses nooruses, pigem kuldses keskeas naine. Ja ometi  tõdes ta järele mõeldes, et ta läheb praegu tegelikult elu esimesele päris kohtingule. Ei, mitte sellepärast, et ta oleks mingi krimpsus vanatüdruk. Pigem vastupidi, meestelugusid oli tal elus piisavalt olnud. Aga need tutvused kulgesid teisiti, kui kohtamas käies.

Ülikooli ajal ühikas elades olid kavalerid kas oma kursuselt või oldi muidu ühikas tuttavaks saadud. Mis kohtingust sai juttu olla, peod  ja semmimised leidsid aset sealsamas. Või isegi, kui juhtus ette mingi mujalt pärit noormees, siis tuli ta ikka meie ühikasse, kus koos aega veedeti. Ja kui mindigi kuhugi tantsima või jalutama, siis algas teekond ikka sealtsamast ühikast. Nii kohtas ta ka oma tulevast abikaasat ja pärast abiellumist ei tulnud kohtingutel käimine enam päevakorda. Noh, mõned "romaanid töökohal" ju elu jooksul olid, aga ka see romantika leidis aset sealsamas tööl, kas mingite firmapidude käigus või mindi koos pärast tööd samas majas asuvas kohvikusse.

Seekord aga oli täiesti uus olukord. Pärast lahutust põdes Tiina ligi aasta, et teda maha jäeti ja arvas, et ülejäänud elu kulgebki üksinduses. Siiski hakkas eluvaim naisesse tagasi tulema ja tasahilju vaatas ta internetis ringi, et mis variandid temavanusel kaaslast leida oleks. Ühes jututoas sai ta mõnusa jutu peale mehega, kes ennast Tulnukaks nimetas. Läks veel paar kuud, ja kuna jutt klappis, otsustati lõpuks ka reaalselt kohtuda. Oma suhtestaatuse kohta ütles mees, tal on küll elukaaslane olemas, aga ta saab üsna pika keti otsas ringi liikuda. Ja kui vaja, saab ketist ka lahti tõmmata.

Igatahes otsustas Tiina selle mehe üle vaadata, saagu mis saab. Kaotada pole nagunii midagi. Pimekohting oli juba iseenesest erutav väljakutse. Kuidas nad teineteist ära tunnevad? Ja nagu naisterahvaste igavene mure, kas ta meeldib sellele mehele. Kasvõi niigipalju, et ta kohe minema ei kõnniks, vaid vähemalt istuks viisaka aja kohvikus  ega näitaks oma pettumust ilmselgelt välja.

Nagu teada, mehed armastavad silmadega. Seega tuleb välimust igati lihvida, et esmamulje võimalikult hea oleks. Kõigepealt juuksur ja siis ka kosmeetiku külastus. Soeng sai täitsa kena aga seejärel tuli valida, mida kohtingule selga panna. Kuigi tavaliselt armastas Tiina kanda teksaseid ja dzempreid, siis seekord tuli välja näha võimalikult naiselik. Naine proovis selga ühte ja teist komplekti, ja see oli väga meeldivalt veedetud aeg. Lõpuks langes liisk hiljuti ostetud lillelises kleidi kasuks, mida katab ilus boolerojakk. Siis jäi üle valida veel juurdekuuluvaid aksessuaarid, nagu punased kingad ja kott, kaela filigraanist hõbedane kaelakee. 

Õhtul enne tähtsat päeva proovis Tiina  veel korra valitud komplekti selga. Naine jäi oma väljanägemisega täiesti rahule ja oli kindel, et suudab mehele muljet avaldada.

Hommikul ärgates selgus aga, et miski ei lähe plaanikohaselt. Kuigi oli südasuvi, oli ilm vihmane, külm ja tuuline. Tiina proovis igaks juhuks veel selga oma suvekleiti.  Nii kurb, kui see ka polnud, pidi ta tõdema, et siidikleidi ja õhukese tallaga peokingadega vihma kätte minna oleks olnud narrus, ja sobivat suvemantlit polnud tal ka, mida peale võtta. Naise tuju langes nullilähedaseks ja kadus igasugune elevus eesootavast kokkusaamisest. Aga Tiina ei sallinud selliseid inimesi, kes viimasel minutil kokkulepitud kohtumised tühistasid. Seega tuli  nüüd kiiresti välja mõelda, mis oleks sobivam riietus.

Lõpuks valis naine oma tavapärase komplekti, mustad retuusid, pikema musta-valge mustriga särkpluusi ja selle peale lühikese pannalde ja lukkudega musta jaki. Ta oli lugenud küll, et mehed ei salli, kui naised retuuse kannavad, ja eriti naiselik polnud see komplekt samuti. Aga mis seal ikka, mõtles Tiina, selline ma tegelikult olen, ja kui mehele ei meeldi, siis ongi parem, kui lugu kaugemale ei lähe.

Ah et mis sellest välja tuli? Istuti, vesteldi mõnusalt oma tunnike, aga siis vaatas mees kella ja ütles, et ta peab nüüd minema. Ujulasse.

Punast lillelist kleiti ei pannud Tiina enam kunagi selga.

Esmaspäev, 8. november 2021

Vaktsiinisõjas

Jah, vaktsiinisõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma, nagu laul ütleb. 

Keegi tuttav postitas mõni aeg üleskutse sotsiaalmeediasse, et tema kodus on kõik sõbrad ühtviisi  oodatud, nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata. Mina seda posti ei laikinud, sest mul olid selles suhtes oma kahtlused. Ja kui päris täpne olla, siis minu lähemad sõbrad-sugulased on nagunii  vaktsineeritud ja mõtlevad selles küsimuses minuga ühtemoodi. Mõni üksik siiski kahtleb, et kas tema terviseseisund lubab vaktsineerida, ja ka sellega pole mul probleemi. Igaüks ise teab, mis talle õige on. Seda enam, et need, kes ei vaktsineeri, väidavad, et nad nagunii eriti kusagil ei käi. Nii ei tule nad ka mulle külla ega lähe minagi neile külla.

Siiski olen viimasel ajal ikkagi sattunud nö. vaktsiinisõjas piike ristama. Mul oli kunagi FB grupp, kust leidsin sõpru ja toredat seltskonda, kellega pidu pidada. Viimased aastad seal enam midagi ei toimunud, aga paar päeva tagasi siiski vaatasin sinna ja avastasin, et mõned liikmed olid postitanud Varro Vooglaiu ja muude vaktsiinivastaste või EKRE-kate videosid. Kustutasin need ära, blokeerisin sellised liikmed ja panin administraatorina üles hoiatuse, et sellist propagandat ma siin grupis ei tolereeri-  Ossa, kus läks andmiseks. Mõned ütlesid, et kus on sõnavabadus ja teised palusid ennast sellisest grupist eemaldada. Sõnavabaduse kohta ütlesin, et rakendage seda oma FB seinal ja lahkujad saatsin rõõmuga minema. Puhastasin veel veidi nimekirja, kavatsedes alles jätta vaid need, keda isiklikult tunnen. Aga ei viitsinud hakata ligi 200 liiget välja viskama. las olla, kui sõna võtavad, siis viskan nad välja.

Aga see polnud veel kõik. Järgmisel päeval helistas mulle üks grupikaaslane, kellega olime sõbraks saanud ja koos reisinudki. Ütles, et ma pean vist ka oma vaadete tõttu grupist välja astuma. Katsusin teda veenda, et vaatamata meie erinevatele arusaamadele vaktsineerimise ja poliitikute eelistamise osas, saame ikkagi sõbrad olla. Püüdsin juttu mujale viia, et kuidas tal muidu läheb ja rääkida seda, mis sõbrad ikka omavahel räägivad. Aga vaktsineerimisvastased inimesed nii lihtsalt alla ei anna. Esimesel võimalusel pöördus ta armsakssaanud teema juurde tagasi, et vaktsineerimisest pole kasu või et see on lausa ohtlik. Muudkui seletas, et näe, ühe mu tuttavaga juhtus nii ja teine oli küll vaktsineeritud, aga sattus ikkagi haiglasse. Lõpuks õnnestus mul kõne lõpetada, enam-vähem sõbralikult. Aga no külla ma teda küll ei kavatse kutsuda mingil juhul. Vähemalt mitte enne, kui see koroona ja vaktsineerimiseteema õhus on ja kirgi kütab.

Teine juhus oli mul suhteliselt lähedase sugulasega. Ta käib samuti neil Vabaduse väljaku üritustel, keeldub vaktsineerimast ja maski kandmast. Nüüd aga oli olukord, kui ta vajas ajutiselt minu juures peatuspaika. Ise küsis, et kas ma tohin remondi ajal sinu juures olla. Lubasingi ja ostsin juba kiirtesti valmis. Kui arutasime, millal ta tuleb, selgus, et sel päeval on tal tihe suhtlemine enne. Vaja juuksuris käia ja õhtul veel ühe tuttavaga kokku saada. Ütlesin talle, et ma ei taha temalt nakkust saada ja olgu enne minu juurde tulekut vähemalt 3 päeva kodus ja ärgu saagu kellegagi kokku. Lükaku nii juuksur kui kohtumine sõbraga edaspidiseks. Ja kui mu tingimised talle ei sobi, otsigu teine peatuspaik. Olin talle ka varem püüdnud selgeks teha, et vaktsineerimine on tähtis. Muidu ei leia ta töökohta ega saa kusagil käia. See jutt oli muidugi kurtidele kõrvadele. Aga nüüd olin sunnitud talle uuesti enesekaitseks tuletama meelde, et oht koroonasse nakatuda on praegu väga kõrge.

Ja vastuseks sain ma sellise kirja (kusjuures ta ei ole läbi põdenud, ainult arvab, et ehk on). Vaktsiinipassi tal pole ja rääkimata sellest, et kõik, nii vaktsineeritud, kui vaktsineerimata inimesed võivad nakkust teisele edasi anda. Selleks ongi vajalik oma kontaktid miinimumini viia. Aga just sellisest loogikast, nagu see noor inimene, lähtuvad  enamus antivaxxereid. Nemad ei haigestu ega nakata kedagi. Ei, minu juurde ei ole nad oodatud.

Sina ei käsuta mind. 🙂 Ega hirmuta. Ega kamanda. ma ei ole laps. Mina ei nakata kedagi, mul on antikehad olemas. 🙂 Ja mulle õeldi et vaktsineeritud inimesed nakatavad teisi, terviseametist öeldi et tänu neile kes vaktsineerivad ongi nii palju nakatunuid. Sest nemad ei ole seda viirust ka läbi põdenud. Niiet hoia oma ajupesuga eemale. Mind juba vihastab see. Keegi teine sellist juttu mulle ei räägi. Head päeva.
Seen by Merilyn Aavik at 11:41

Kolmapäev, 20. oktoober 2021

Hambakaart

 Kes meist pole näinud filme, kus kadunuke (isegi luukere kujul) tuvastatakse nn. hambakaardi järgi. Olete te mõelnud, kas meie e-riigis see ka toimib? Muidugi mitte, iga hambaravi teostav firma on omaette üksus ega jaga oma andmeid riigi  üldiste terviseportaalidega.

Ah et miks ma sellest räägin? Mina, kes ma kolisin 6 aastat tagasi ühest linnast teise, pidin varem või hiljem endale hankima ka uue hambaarsti. No muidugi oli see keeruline, sest sinnamaani oli mul über-hambaarst ehk Hambaarstide koja esinaine. Aga no milles küsimus, teised on ikka ka õppinud spetsialistid. ja nii ma käisingi 2016.a. ühe peene firma hambaarsti vastuvõtul, sest valus oli. Ta täitiski augu plommiga, ja mõne aja pärast valu kadus.

Kuni selle aastani. Muidugi ma ei mäletanud, kas valutab sama hammas või tema naaber, aga asi muutus järjest problemaatilisemaks. Niiet ma lõpuks helistasin samasse firmasse ja küsisin, kes oli see hambaarst, kelle juures ma eelmine kord käisin. Selgus,  et ta ei tööta enam seal. Ma  olingi valinud tookord nn."keskealise"- hambaarsti, kes on näinud ka minu "veneaegseid" hambaravivõtteid. Kuna teda enam polnud, pidin võtma kedagi teist. Pakuti venelannat Olgat, kellel pidi ka olema suur kogemustepagas. Kui olid uurinud teiste taustu, siis sain aru, et valikut pole, teised olid veel nooremad.

Niisiis, täna läksin tema vastuvõtule, jättes kõrvale eelarvamused rahvuslikul pinnal. Seda enam, et mu lapselapsed pidid käima sama arsti juures ja olema väga rahul.

Nohh-jah, kõik oligi enam-vähem Oki-Doki. Hammas, mis mind arsti poole pöörduma ajendas, oligi liiga sügavalt kahjustatud (oleks ma varem pöördunud), Ja ainus variant, mis pärast mingi spetsialistiga kommenteerimist välja käidi, oli hamba väljatõmbamine ja selle asendamine implantaadiga ehk lõualuusse kruvitud hamba laadse asendustootega. See variant tekitas minus külmavärinaid ja hakkasin kahtlema. Et kas see niinimetet hammas ikka on krooniga kaetud ja muid ravivariante pole. Võtsin ühendust vana hambaarstiga ja sain teada, et see hammas ei ole krooniga kaetud, vaid silda toetav parempoolne hammas. See on väga suur vahe. Kui mul ülehomme oleks hakatud välja kangutama hammast, mida justkui oleks pidanud katma kroon, aga tegelikult oleks see olnud silla parempoolne tugihammas, siis sellest oleks tulnud suur jama 4 hamba jaoks.

Õnneks ma kahtlesin ja küsisin infot vanast hambaravi firmast. Mida oleksin pidanud tegema ammu. Et saada oma hambakaart reaalselt kehtivaks.

Doverjai, no proverjai!

Teisipäev, 19. oktoober 2021

Valimised

 Kõikvõimalikud erakonnad nimetavad ennast nende KOV valimiste võitjaks, aga minu arust läks kõik just nii, nagu pidi. EKRE ei saanud nii suurt toetust, nagu näitasid eelnevad reitinguagentuuride prognoosid. Niiet lootus jääb, et meie rahval on niipalju tervet mõistust ka järgmiste Riigikogu valimiste ajal, et see populistlik kamp riigis võimu ei võta. Keskerakond võitis Tallinnas, nagu arvata oligi, aga kaotas Narvas, mis oli üllatav. Katri Raik on osanud ka selles venemeelses linnas ennast kehtestada, vaatamata sellele, et ta enne valimisi linnapea ametist tagandati. Tallinnas ei saanud Keskerakond enam ainuvõimu, ja see on suurepärane. Nüüd peab nende otsuste ja linnavalitsuste ametnike toimetamine muutuma läbinähtavamaks ja see vähendab korruptsiooni võimalusi. Linnapeana on  Mihhail Kõlvart minu arust hästi hakkama saanud, aga Savisaare omaaegse toiduahela lõhkumiseks on värsket verd vaja. Andsin selle tulemuse heaks ka oma panuse, kui veensin oma elukaaslast hääletama minema. Nagu ta ütles, pole ta seda ammu teinud. Ütlesin, et ärgu valigu EKREt, sest... ja samuti ärgu hääletagu Keskerakonna poolt, mis sest et tema valimisringkonnas kandideeriv Mustamäe linnaosa vanem on ilmselt head tööd teinud. Valigu mõnda muud erakonda, et Keskerakond enam ainuvõimu ei saaks. Nii ta ka oma sõnul tegi. Kusjuures nagu ta ütles, Lauri Laats nägi kõvasti vaeva häälte püüdmisel. Oli hommikust õhtuni tänavatel selgitamas ja agiteerimas, käis lausa ukse taga kella andmas.

Minu koduvalla tulemusega olen ka väga rahul. Valimised võitis sama erakond, kes ennegi võimul oli. Minu arust on nad oma tööd hästi teinud ja minu hääle nad ka said. Ainus mure oli, et keda konkreetselt valida, sest ma ei tunne neist kandidaatidest kedagi ega tea, mis ametit keegi peab või missuguseid valdkondi oluliseks peab. Õnneks tuli enne valimisi mu postkasti buklett kõigi kandidaatide enesetutvustustega.  Nii jäi sõelale kaks kandidaati. Esiteks, kes elasid vallas minu läheduses, ja teiseks, kes pidasid oluliseks mulle tähtsaid valdkondi, nagu arstiabi kättesaadavuse suurendamine, prügiveo parem korraldamine ja ühistranspordi parandamine.