neljapäev, 15. juuli 2021

Lõpuks ometi

 Olen pikalt hoogu võtnud, et see ära öelda: lõpuks ometi sai mu aianurka kauaoodatud tara püsti pandud. Tegelikult juhtus see juba enne jaanipäeva, aga kirja panemiseni läks veel terve kuu. Aga olen ülimalt rahul tekkinud privaatse nurgakesega.


Neid "lõpuks ometi" ütlemisi on sel kuumal ja põuasel suvel veel mitu korda ette tulnud, kui kauaoodatud vihmasadu pärale jõudis. Nagu ma ennustasin, nii oligi, juunis sadas kahel päeval, mu tütre sünnipäeval ja jaanipäeval. Tegelikult olid need vihmad väga hästi ajastatud, tütre sünnipäeval sai grill enne ära tehtud, kui vihm tuli ja jaanipäeval sadas lõunast kuni kella kuueni. Jaanitule ajaks oli rohigi kuivanud ja õhk värske.

Juuni lõpus sõitis tütre pere puhkusele ja mulle jäi koera jalutamine ja kahe aia kastmine. Kuna mu põlv ja puus on palju kehvemas seisus, kui varem, kui üle aasta tagasi viimati koera jalutasin, siis oli see tõeline katsumus. Päevas kogunes mul üle 15000 sammu, mis tervete jalgadega inimesele oleks paras koormus, aga mina suutsin sellega läbi häda ja valu toime tulla päevas 2 diclofenaci abil. Terve nädal oli kuum ja kuiv ja "lõpuks ometi vihm" ei saanud öelda enne, kui puhkajad tagasi jõudsid,  6.juulil. 

Sealt edasi jätkus nii põud kui ka aina suurem kuumus. Ennustus, et järgmine vihm tuleb mu elukaaslase sünnipäeval, ei läinud kahjuks täide. Nüüd ei lubata seda "lõpuks ometi" vihma ja jahenemist mitte enne järgmist nädalat. Kui siiski. Oma aeda kastan ülepäeva, ja taimed püsivad veel elus, aga ei taha mõeldagi, mis põllumeestel saakidega juhtub, kui see põud kaua kestab.

"Lõpuks ometi" ei saa ka öelda korteri veeavariist tingitud remondi valmimise kohta. Sellega on nüüd juba ligi 3 kuud aega läinud ja eile saatsin ühistu haldurile vihase kirja, et milles asi,et see ikka tegemata on. Vastust pole saanud. Kas ma tõesti pean alustama otsast peale oma kindlustusega, kui ühistu kindlustusega asjaajamine veel kauaks venima jääb. Looda veel, et keegi teine sinu eest su probleemid ära lahendab...


neljapäev, 20. mai 2021

Kevad aias

Halapostitusest ja toetavatest-lohutavatest kommentaaridest oli tõesti abi. Tuju muutus palju paremaks, ja kuna päeval oli ilm veidi selgem, sain muru ära niidetud. Umbrohuga võitlema täna ei jõudnud, enne hakkas uuesti sadama. Aga ükskord peab see vihm kah läbi saama.

Vaatasin oma aeda ja leidsin, et see on ikkagi mulle suur rõõmuallikas. Külmal kevadel on ka oma hea külg. Tulbid püsivad palju kauem ilusad.





Mulle meeldib, et on erinevaid värve tulpe. Sel talvel jäid kõik sibulad ellu, mõnel peenral ilmusid välja isegi ammu kadunud sordid, nagu see karvase äärega kollane ja flamingoõieline oranz tulp.



Sügisel tellisin oma lemmiktulbid "Purple Prince", mis olid mul välja läinud. Ainult mõned olidki alles, need 2 kõige vasakpoolsemat. Enamuses kohtades oli see sort otsas, aga lõpuks leidsin mingi firma, oli vist Aiamaailm, kus nad olid olemas. Tellisin siis kohe 25 tk. Ja mis kevadel selgus, tellitud tulbid polnud üldsegi need, mida ootasin ja mille pilt paki peal oli. Selle asemel olid mingid roosad tulbid, pildil ülevalt teised, oranzide ees. Pettumus missugune, eks sügisel pean hakkama uuesti otsima. Aga sellest kohast ma küll enam midagi ei telli, kus vale kaupa pakutakse.


Mai algul oli nädal aega öösel miinuskraadid. Katsin igal ööl pikaks sirgunud püvilille ja murtudsüdant, muidu poleks nende õisi praegu imetleda saanud.



Õnneks olid siis öökülmad läbi, kui murelid, kirsid ja ploomid õites olid. Nüüd on lootust heale saagile.


Mu roosa toomingas on õites olnud vähemalt nädala ja ehk peab teise nädala veel vastu.


Bergeenia ei õitsenud mul mitu aastat, siis istutasin mujale ja see koht talle meeldis. Mina aru ei saa, mis seal vahet, aga ju siis on, kas niiskus või valgus teistmoodi.


Tuhkurenelas "Grefsheim" ei olnud mul varem õigesti koolduvate vartega. Kaalusin juba ta välja juurimist, aga enne lõikusin palju püstiseid ja hargnenud oksi ära. Ja lõpuks sel aastal oli põõsas selline
nagu peab

Palju õisi on veel puhkemas, aga praegu on aed ikkagi ilus, hoolimata kurvast ilmast.


kolmapäev, 19. mai 2021

Halapostitus

Seda postitust olen juba mitu nädalat turjal kandnud või kivina kaelas kaasa tirinud. Pole tahtnud seda kirja panna, lootes, et ehk läheb üle ja tulevad paremad päevad. Aga see lootus ei ole täitunud. Kõik on endiselt halvasti ja nii ma siis andsin alla. Kirjutan nüüd oma jõuetuse ja masenduse ametlikult endast välja. Vanasti see ju aitas, aga praegu pole kindel.

Alustame siis ilmast, selline sügis kaunil kevadekuul suudab mind suurepäraselt masendusse ajada. Ja lisaks mitte miski ei saa korda, mida ma olen ette võtnud, või mis on mulle kaela kukkunud.  Korteri veeavarii kindlustus ja remont pole kuhugi jõudnud, dushisegisti katkiläinud vidin, mille tellimus pidi paari nädalaga saabuma, pole ikka veel pärale jõudnud. Varsti saab kuu täis.

 Oma aias tahtsin teha ümberkorraldusi, panna üles aiaplangu, mis ammu oma tundi ootas. Et oleks rohkem privaatsust naabritest, kui ka nemad õues askeldavad. Hekk, mis selle koha peal varem oli, polnud piisavalt tihe ega kõrge.



Helistasin töömehele, kes ennegi minu juures üht-teist kõpitsenud. Tuli järgmisel päeval kohale, ja lubas umbes nädala pärast asja ära teha. Ütles, et tal on praegu kusagil üks saunaehitus pooleli, aga ta lubas selle väikese töö jaoks ikkagi aja leida. Mina võtsin vahepeal heki maha, et see plangu paigutamist ei segaks. Kui 2 nädalat lubatud ajast mööda läks, helistasin ise. Keegi ei võtnud toru ega helistanud ka tagasi. Kordasin sama umbes nädala jooksul, siis saatsin veel sõnumi, selgitades üle, et kes ma olen ja mis töö asjus helistasin ja küsisin, millal tööjärg minuni võiks jõuda. Ka see pöördumine jäi vastuseta.

Otsisin siis uut tegijat. Ühega sain jutule, ja ta ütles, et neil kah 8 nädalat tööde järjekord, aga kui ma saadan pildid, missuguse aiaplangu paigaldamisega tegu, siis vaatavad, kas seda saab kuhugi vahele võtta. Ka sellest on oma nädal möödas, ja ei mingit vastust. Olen leppinud juba, et sel suvel elan ma nagu akvaariumis, naabritega kõik vaated avatud. Või siis ei istugi terrassil ega grilli. Praeguse ilmaga pole see probleem, aga ehk läheb ükskord ka soojemaks.


Tegelikult pole see tegemata tööde asi sugugi põhiline, miks ma masenduses olen. On veel kaks palju olulisemat muret. Esimene, et ma olen iseendas pettunud. Nii täiesti läbikukkunud dieedi ja endiselt masendava väljanägemise pärast, kui ka tahtejõu ja üldse energia puudumise pärast. Hädavajalikud asjad saan kuidagi ära tehtud, aga mida edasi kannatab lükata, see jääb paremaid päevi ootama. Nagu näiteks koristamine või aknapesu. Ma ei diagnoosiks seda kui depressiooni, aga sügav madalseis on küll. Lisaks on mu niigi kehv uni muutunud veelgi viletsamaks. Hommikul ärgates olen uimane, sest pole korralikult maganud, päev venib nagu tatt, aga õhtul und ei tule, kuigi olen väsinud. Lähen voodisse kella kümne paiku, aga nagu mu aktiivsusmonitor mulle ütleb, uinunud olen kusagi 2 ajal. Sellesse vahemikku mahub nii unetablett kui vein, aga miskipärast ei ole kummastki abi, kuigi varemalt on kas üks või teine ikka une toonud.

Aiman, mis mu une ja energiareziimi tuksi on keeranud. See on mure ühe lähedase inimese psüühikaprobleemide pärast. Ma ei oska ega saa midagi tema heaks teha, aga meditsiini abile lootmine praeguses olukorras on... üpris lootusetu.

Vähemalt on mul hea meel, et see uus Pro Bono klient, kes tahtis mulle raamatupidamise tööd anda, on kah kaotsi läinud. Ega ma jaksakski seda teha.

neljapäev, 6. mai 2021

Pro Bono

Olen USA filmidest saanud arusaama, et Pro Bono tähendab tasuta teenust mingis valdkonnas.

Novot, mind kõnetas mu kodukoha FB grupis noor naine, kes palus abi, et kas ma oskan öelda, missugune peaks olema tema töökohast lahkumise hüvitis ehk lõpparve. Üldiselt võttes pole midagi keerulist, ehk saadaolevate puhkusepäevade arv korrutada 6 kuu keskmise päevatasuga. Mõtlesin siis, et ega see mul tükki küljest ei võta, kui teen selle jagamis-korrutamistehte tema jaoks ära. Kuna tundus tema jutu järgi, et tema tööandja ei armasta väga reegleid ega töötajate õigusi  järgida, siis oli mul temast kahju.

No lõppes see asi sellega, et uurisin 2 päeva seadusi, millega mul viimasel 5 aastal raamatupidajana enam pole olnud vajadust kursis olla. Esiteks, minu hallatavatel firmadel pole töötajaid, ammugi selliseid, kellel on väikesed lapsed, mille eest saab lisapuhkuse päevi. Kui me olime Messingeris üksjagu sõnumeid vahetanud, ja ma lõpuks pakkusin noorele naisele välja, missugune tema puhkusehüvitis võiks netopalgast lähtudes olla, siis mõtlesin endamisi, miks ma seda ometi teen. Jummala võõras naine küsib minult kui raamatupidajalt nõu, ja kuigi ta küsis, mis ta mulle võlgneb, ei osanud ma midagi pakkuda. Sain aru sellest, kui haavatavad on töövõtjad tööandjate ees, kes ei taha ausalt tasu maksta. Mul oli temast kahju ja nii ma raiskasin üksjagu aega, seadusi uurides. Kui küsisin, kes mind kui raamatupidajat soovitas, vastas ta, et meie asula kodugruopis kunagi tuli mu nimi ette ja ta jättis selle meelde. Nojah, samamoodi kirjutan mina ka igaks juhuks üles seal soovitatud elektrike või muude remondimeeste kontakte...

Olin juba asja unustanud, kui mu Messingeri saabus sõnum mingilt meesterahvalt, et ta firma aastaaruanne vajab tegemist. Et ma helistagu. Kusjuures, ma eriti enam uusi kliente ei otsigi. Aga viisakusest kirjutasin vastu. Selgus, et huviline oli sama noore naise isa, kelle firmale oli juba Äriregistrist tulnud hoiatus, et aastaasruanne esitamata. No see tähendab, et vähemalt 2019 kui 2020 aruanne vajab tegemist. Nagu ta ütles, tema eelmine raamatupidaja ei vasta miskipäras telefonile.

Muidugi ma ei tea, kas firmas on mingi jama, miks raamatupidaja enam seda tööd teha ei taha, aga vähemalt esialgse vestluse järgi tundus mõistlik mees olevat ja firma tegevus lihtsalt kajastatav. Järgmisel nädalal kohtume ja vaatame dokumente.

Tuleb järjekordselt nentida, et pole olemas tasuta asju, isegi mitte välja antavas situatsioonis. Kusagilt tuleb ikka tasu ka, kasvõi hea karma näol.



reede, 23. aprill 2021

Endast väljas -praegu

 Ma tahtsin seda Doris Kareva luuletust tsiteerida selleks, et anda tunda, mida tähendab "endast väljas" olemine. Tookord, kui ma olin noor. Nüüd on see teema hoopis teises võtmes.

Kuna kogu see alustatud luuletsitaat jätkus mulle sobimatus kirjaformaadis, mida muuta ei õnnestunud, siis polnud muud valikut, kui  pidin alustama uue postitusega, "endast väljas" teemal.

Täna, kenal reedesel õhtul, valmistusin meeldivaks lõõgastunud õhtuks kallimaga, kuna homme pole mingeid kohustusi.

Aga nagu öeldakse, jumalad naeravad, kui inimesed plaane teevad.

Kella kuue  paiku õhtul  tuli telefonikõne mu korteri üürnikult, et on üks probleem. Nimelt toanurgas nirgub vett laest. Selge see, ülemine naaber uputab.Suunasin ta naabrilt selgistust küsima. Keegi ust lahti ei teinud...

Kogu oma korterites elamise ajal polnud mul kunagi varem sellist situatsiooni olnud. Sõitsin kohale ja seal me siis, kaks õnnetut naisterahvast, vahtisime vett tilkuvat lage. Mida nüüd küll ette võtta?

Olin täiega endast väljas ja kaugeltki mitte Kareva luuletuses mainitud teemal. Kas mitte meie mured ajaga ei muutu?

Nooremana olid need  armastuse ja mõistmise puuduse teemad, mis meid endast välja viisid, aga vanemana  on need pigem olme ja igapäevapäevamured. Ja lahendused on ikka ka hoopis erinevad...


Endast väljas

Kui endast välja põgened sa öhe,

teab tema, kas sa jõuad pärale.
Kui endast välja põgened sa öhe,
teab tema, kuhu jõuad pärale.

Ta teab su harjumusi, lemmiklilli,
su ilmete ja naeru tagamaid.
Ta teab neid taevaid. Tühje musti pilvi
ja kriiskavvalgeid tummi kajakaid.

Ta teab su aastaid; iga sünnimärki
ja hingetõmmet; nädalaid ja kuid.
Ta teab sust kõike. Kogu kaadervärki,
mis hoiab üleval su hoiakuid.

laupäev, 10. aprill 2021

Vabadus

 Siin on paraku vahe, kas sinu, minu või meie vabadus. Minu vabadus laieneb sinnamaani, kuni see ei ohusta kellegi teise ehk sinu vabadust. Meie vabadus tähendaks seda, et kogu ühiskonnal oleks kokkulepe, kui palju anname ära minu vabadusest, et saavutada maksimaalne meie vabadus.

See kamp, kes Riigikogu ees või Raekoja platsil väidab, et nad esinevad "Meie vabaduse" kaitseks, on ikka sügavalt "emotsionaalselt ülesköetud" seltskond, kes ei mind ega enamust rahvast ei esinda. Aga erinevalt sellestsamast vaikivast enamusest, nemad justkui tegutsevad ehk protestivad meie vabaduse tagasisaamsie nimel. Paraku see ei vasta tõele. Nemad oma käitumise ja nõudmistega lükkavad "meie kõigi vabaduse" saabumist lihtsalt veel kaugemale tulevikku. Sellega, et  nõutakse, et ei peaks kandma maske, ei peaks vaktsineerima ega jumala eest, ei peaks seaduse järgi korrale kutsuma neid, kes nakatumise vältimiseks kehtestatud reegleid ei järgi.

Minu vabadus tähendab seda, et ma saaks minna igasse poodi, restorani, näitusele, muuseumi, teatrisse, kontserdile, kohtuda inimestega, reisida jne. Ja kuigi olen  tüdinenud kõigist kehtestatud piirangutest, saan aru, et ikka veel pole see võimalik. Ja aeg-ajalt vihastan, kui näen, kuidas piirangud ei ole õiglased, No nagu siis, kui tahtsin väimehele sünnipäevaks lilli osta, Selveris polnud selist valikut, mida soovisin, ja seadsin sammud lillepoodi, mis samas Selveri hoones asus. Lillepood oli kinni (no muidugi, vastavalt reeglitele), aga võtmevalmistamise või juuksuri putka samas hoones olid avatud. Et siis mis vahet neil on (viiruse levimitase seisukohalt)? Või siis imestasin, kuidas pandi kinni DEPO toidupood, mis polnud sugugi avatud koroonaajal, vaid algusest peale. Mis alusel? Ka Ülemiste keskuse Rimi ei hõlma kogu kaubanduspinnast suuremat osa kui seesama Depo toiduosakond kogu tööstuskaubanduse pinnast. Nojah, saan aru teiste ehituspoodide kadedusest, aga ikkagi, juba tellitud toiduained või lilled lähevad sulgemise tõttu raisku. Jah, DEPO tegi zesti ja annetas toiduained Toidupangale. Aga ikkagi,  kus on täpne reeglite järgimine, või kus on lihtsalt reeglid reeglite pärast, mitte nakkuse vältimiseks.

Aga põhiline mõte on ikka selles, et kuidas panna piir jätkuva nakatumise ja haiglate koormuse tõusule? Peab ju seadust kohandama, et tõsiste rikkujatega saaks midagi ette võtta. Nendega, kes vaatamata sellele, et peres on haige, või lausa ise on saanud positiivse koroonaproovi vastuse, käivad ikka ringi ja nakatavad teisi. Minnes tööle, külla, saates lapsi lasteaeda, käies toidupoes, ühistranspordis, kohtudes teiste inimestega liftis jne. 

Ma olen lausa oma heade tuttavatega konflikti läinud, kes leiavad, et vastav seadusemuudatus, mille vastu protestivad paarsada igavlevat noort või ka veidi vanemat, või muidu tähelepanu ihkajat, on ohtlik tendents nende vabaduse piiramisel. Aga kuidas on lugu minu vabadusega, mida piiravad jätkuvalt koroonapiirangute eirajad sealsamal üritusel, kes ei kanna maske ja on lähikontaktis, lähevad pärast seda koju ja ohustavad oma vanemaid perelikmeid? Mina protestin nende vastu.