Ilmast

 Pean ütlema, et olen praeguse ilmaga rahul. Aeg-ajalt sajab vihma, mis tähendab, et eriti kastma ei pea. Ja siis paistab jälle päike, mis teeb tuju heaks. Ei ole liiga kuum, kena 20-24 kraadi.

Mu lemmikud, karikakrad õitsevad sel aastal rikkalikult. Istun terrassil ja imetlen neid. Päevaliiiliad ja liiliad teevad ka oma esimesi õisi, ootan kannatamatult, missugused mu eelmisel sügisel ostetud sibulad on. No muidugi ei pea nad esimesel aastal õitsema, nagu mu martagonliiliad tegid. Vaatasin kevadel neid mitte-liilia lehti ja mõtlesin, et mis umbrohi see on. Aga aga kui õitsema hakkasid, olid imeilusad. Tegin lapselapse lõpetamise puhuks neist isegi kimbu. Ostnud olin ma need sibulad Fairy Morning 2 aastat tagasi, ja alles nüüd näitasid esimesi õisi.

Niiet on, mida oodata.

Minu maaklerid

 Tegelikult olen ma enamuse kinnusvaraga seotud tehingutest teinud ilma maakleri abita. Aga kahe korteri ostu puhul erinevatel aegadel suhtlesin maakleriga, sest müüja oli nii korraldanud. Ja sain väga meeldiva teeninduse osaliseks.

Kõigepealt tahtsin pärast lahutust ja maja müümist osta endale korteri, kus elada Tartus olles. Enamuse ajast kavatsesin küll Tallinnas tütre ja lastelaste juures veeta. Otsustasin, et kui satub ette korter, mis mulle meeldib soodsa hinnaga, siis ostan. Kui ei, siis vaatab kunagi hiljem, mis mu koduks saab. Leidsingi ühe kena korteri Tähe tänaval, aga hind oli liiga kallis. Küsisin maaklerilt, kas alla kaubelda ka saaks, aga ta ütles, et omanik ei kavatse odavamalt müüa. Igaks juhuks lisasin, et mul on raha kohe olemas, kui omanik siiski ümber mõtleb. Ja minu õnneks oligi omanik leidnud endale sobiva maja, mida ta osta tahtis ja talle kulus korteri müügist saadav raha kohe ära. Nii nõustus ta minu pakutud hinnaga ja tegime tehingu ära. Eks maakleri veenmisoskus oli ka abiks. See toimus 9 aastat tagasi, aga maakler saatis mulle ikka jätkuvalt sünnipäevaks õnnesoovi. Ma muigasin, et asjatu vaev, ma nagunii enam tema teeneid ei kasuta. Kui hakkasin korterit välja üürima, panin ise kuulutuse üles ja koostasin lepingu. Nii kestis see 5 aastat, kuni müüsin selle korteri ära eksmehele. Ja kui tema hakkas seda korterit välja üürima, tahtis ta seda teha maakleri abiga. Kuna tänu õnnesoovidele oli mul selle maakleri kontakt alles, siis soovitasingi teda. Nüüdseks on mitu üürnikku vahetunud, aga uue leidmisel kasutab mu eks ikka sama maaklerit. Niiet see müüginipp, et saata sünnipäevaõnnitlusi, tasus lõpuks siiski ära.

Teise maakleriga tutvusin siis, kui otsisin juba Tallinnas korterit, mida tahtsin oma firmale väljaüürimise eesmärgil osta. Leidsingi sobiva ja kasutasin seejärel ka üürniku leidmiseks sama maakleri teenuseid. Ta oli väga usaldusväärne ja uuris kandidaadi tausta ja nii leidiski mulle väga toreda üürniku. Ma olin nende puuküürnike lugudest üsna ärahirmutatud ja tundsin kindlamalt, kui keegi aitab mind selles osas. Edasi ma tema teeneid enam ei kasutanud, sest kui see üürnik lahkus, kolis mu elukaaslane mu korterisse ja tema korteri andsin üürile ukrainlastele.

Nüüd pärast elukaaslase surma jõudsin (lõpuks ometi! ) oma korteri tühjendamise, remondi ja koristamisega ühele poole ja oli aeg hakata üürniku leidmisega tegelema. Otsustasin, et seegi kord annan selle töö tuttava maakleri kätte. Võtsin temaga ühendust, aga selgus, et ta enam eriti sellega ei tegele. On hakanud hoopis kinnisvaraarendajaks. Siiski ta mäletas mind ja ütles, et vanadele klientidele ta ikkagi tuleb vastu ja aitab. Loodame parimat, kuigi üürituru seis on keeruline. Palju kortereid on turul, nii müük kui üürniku leidmine võtavad palju aega. Ja hinnad on langenud. Otsustasin siiski üürimise kasuks, sest müük on veelgi tülikam. Nagunii tuleks teine, kuigi ehk uuem korter asemele osta. Ja kõik algaks otsast peale, nii kolimine, remont kui üürilise leidmine. Ma ei jaksa seda uuesti läbi teha.

Minu tagavarapeigmees

 Ma tegelikult ei teagi,kuidas teda nimetada. Ma kohtusin tutvusmisportaali kaudu temaga kolm korda. See oli enne Toomast ja tookord näis see üsna paljulubav suhe. Naisega, kellega ta koos elas, ta abielus ei olnud, suhted tundusid kehvad olevat, ega mees muidu uusi suhteid ei otsinud. Nagu ma tookord aru sain,oli neid asendusnaisi rohkem kui mina. Aga ikkagi oli meil hea klapp. Siiski ta pärast kolmandat kokkussamist minuga enam ühendust ei võtnud.

Kuu hiljem algas meil romanss Toomasega ja ma ei tundnud temast enam puudust. Tookord oli mul üldse ühenduse pidamiseks tutvumisportaali tüüpidaga teine telefon, mille ma lõpetasin pärast seda, kui meist Toomasega sai paar.

Niipalju, kui mina mäletan, ta mu pärisnime ei teadnud. Elukohta küll, sest ta käis mul külas. Novott, ja selle aasta alguses tuli sõnumitaotlus sellelt mehelt (mina teadsin ta pärisnime, sest ta kogemata saatis ühe meili oma pärsinime alt). Ja nüüd kirjutas ta mulle sõnumi minu FB nimele. Ilmselt lehitses kõik Rae valla minu eesnimega naised läbi ja leidis õige. No me siis vahetasime sõnumeid, aga arvestades, et mul oli Toomas, siis me mingit pikemat plaani ei pidanud. Toomas suhtles ka oma sõbrannadega üpris tihedalt, seega ma süüd ei tundnud.

Nüüd, kui Toomast enam pole, tekib küsimus, et mis meist saab. See mees on ka aasta tagasi oma naisest lahku läinud ja kurdab üksinduse üle. Ma olen öelnud, et minul on seltskondlikkusega hetkel raskusi.

Aga vestleme Messingeris üsna tihti, ta on vaimukas, mis mulle meeldib. Ja küsib, et kuna ta tahaks kokku saada, ega ta liiga pealetükkiv poel. Kuigi ma pole veel valmis kokku saama, aga tema pealetükkivus teeb mulle tegelikult headmeelt. Ütlesin talle, et ma pole enam sama seksikas ja naerusuine naine, kes ma olin 8 aastat tagasi. Nüüd olen vana, kole ja paks. Ja tema vastas, et tema pole oma elus ühtki koledat naist kohanud. Selle meelituse peale saatsin talle pildi endast koos lapselapsega tema lõpetamsel. See oli tõesti ilus pilt ja muidugi sain komplimente.

Ja nüüd hakkasin mõtlema, et äkki suudab tema mu masendusest välja tuua. Küsisin, mida ta jaanipäeval tegi. Arvasin, et küllap oli mingi naistuttava juures, aga ta vastas, et ei tahtnud kellelegi ennast külla pakkuda ega teinud üksi ei sauna ega lõket. Täpselt minu mõtted.

Nüüd  lasen saatusel otsustada, mis meist saab. Selleks, et kokku saada, on mul vaja vähemalt 5kg maha võtta. Elame-näeme, kas see õnnestub ja kas mul ikka on  selleks tuju. Miskipärast tundub see väljapääs lootusrikas.

Kuum

 Ma ei talu kuuma ilma. Nagu natukenegi midagi liigutad, siis kohe hakkab higi silma voolama. Käin iga 5 minuti tagant nägu pesemas, aga ikka on raske. 

Siiani polnudki teab kui kuum, umbes 25 kraadi, aga täna on üle 30 kraadi. Ja seda juba hommikust saadik. Nii ma ei tahagi nina õue pista, ega ka toas midagi teha.  Eilne askeldamine andis õppetunni. Alustasin hommikul ülemise korruse koristamist. Polnud seda korralikult teinud vist Toomase lahkumisest saadik, sest kes mu magamistuppa ikka satub. Natuke suuremat sodi ikka pühkisin, aga põhjalikku koristust polnud ette võtnud. Nüüd hakkasid tolmurullid mulle endale nii närvidele käima, et võtsin selle asja käsile. Nii vaibakloppimise, tolmuimejaga põranda puhastuse ja seejärel ka mopiga pesemise. Lisaks veel tolmu võtmine laudadelt, telekalt ja arvutilt. Ohhissand kui must ikka kõik oli! Aga kui tehtud sain, oli hea meel.

Siis veidi puhkasin ja seejärel otsustasin, et kuuma ilmaga oleks õige mõte ujuma minna. Kuna lõigutud oksakott ootas jäätmejaama viimist, ja see jäi järvega samasse kanti, siis saigi see otsustavaks. Enne lõikusin veel oksi juurde, sest kotis oli veidi vaba ruumi. See okste äraviimine on paras loterii, iial ei tea, kas konteineris on veel ruumi, või peab teine kord tagasi tulema. Seekord vedas, konteiner oli küll üpris täis, aga minu ports mahtus veel ära.

Ujama minek tähendas ka üsna palju jala kõndimist parklast järve äärde. Aga polnud veel väga viga.

Kui koju jõudsin, ootas ees aiakastmine. Mõtlesin, et märja trikooga on seda ehk mõnusam teha. Oligi, aga kuna päev oli sisaldanud üksjagu toimetamist, siis jäi selg pikast voolikuga seismisest jube valusaks. Kuigi ma rohkem midagi ei teinud, siis varsti tundsin, et lisaks seljale on mõlemad põlved ka nii valusad, et trepist on raske käia. Ilmselt pingutasin oma tublidusega üle.

Vanasti sai põlvele kompressi tehtud, aga seda polnud tükk aega vaja olnud,  Aga millega? Viinaga ilmselt, aga siis tuli meelde, et mul on üks spets kompressirohi ka olemas - Kwizda´ s vedelik. Nüüd oli vaja leida veel kompressimarli ja veniv põlveside. Kusagil need pidid  mul olema, ega ma neid ära ei visanud. Otsisin vajalikku kraami vähemalt pool tundi, ei olnud neid üheski kohas, kus nad varem olid. Lõpuks leidsin need esikukapi riiulilt jõulehete sahtlist. Miks ma need sinna panin? Ilmselt seal oli vaba ruumi.

Enne magamaminekut tuli meelde, et valuvaigisti ei teeks ka paha. Ja üllatus-üllatus, hommikuks oligi põlvevalu järgi andnud. Selg on ikka valus, aga see võtab aega.

Nii otsustasingi, et täna võtan kergemalt. Kraadiklaas näitas ikka õues 31 kraadi ja toas 26.  Hakkasin hoopis arvutis pilte mälupulgale kopeerima. Seegi töö oli pooleli jäänud 2018 aasta piltide juures. Mis siis, kui mu vana arvuti otsad annab, olengi piltidest ilma. See oli emotsionaalselt üsna raske, sest kõik need Toomasega seotud mälestused tegid kurvaks. Aga oli rõõm vaadata, kui palju ilusat meil kunagi oli. 

Ja seejärel jõudsin blogima ja ongi tänane päevatöö tehtud. Ahjaa, pesu panin pesema, kuivab hästi sellise ilmaga. Mõtlen nüüd sügavalt järele, kas mul on vaja ujuma minna. Ehk teen jälle jalgadele liiga.

Tänane öö pidi ka väga soe tulema, aga homseks on vihmalootust. Väga oleks vaja ja siis pidi jahedamaks minema. Küll see umbrohi aias seni kitkumist ootab, kui ilm talutavam on.

Jaanid käes

 Tänaseks on jaaniaeg üldse läbi. Aga mulle kangesti meeldis mu kahe FB sõbra omavaheline vestlus. Esimene ütles, et jaanid käes! Ja teine vastas, et ma küll ühtki Jaani kätte ei saanud :)

Mina arvasin, et seekord ma kuskile suurele jaanipeole ei lähe. Näiteks sellisele, nagu meie tasuta Rae valla jaanitulele. Olen korra sellisel üritusel käinud ja enam ei taha. Meeletu rahvamass, nii platsil, parklates,toidu-kui joogikohtades kui ka Wc-s. No pange mingi piletihind, siis tuleb veidigi vähem rahvast kohale.

Mida siis teha? Otsustasin, et olen kodus, teen sauna ja väikese lõkke. Ja siis sain aru, et me Toomasega oleme 8 aastat kõik jaaniõhtud koos veetnud ja kui ma esmakordselt teen sauna või lõket ilma temata, siis ajab see mind liiga palju jooma ja kurvastama. Käisin küll vihtu tegemas, aga pärast seda läksin tütre juurde, käisime saunas, söime grilli ja tegime lõket. Läksin autoga ja lubasin endale vaid ühe õlle, et hiljem saaks koju sõita. Lapsed virvendasid episoodiliselt meie seltskonnas, küsisid vaid arvutiaega ja võimalust süüa oma toas. No olgu ka neil hea päev...

Naabrimehele tuletasin meelde, et ta ikka lipu välja paneks. Vastuseks tuli, et ahjaa, lipp! No kuidas tal küll ise meelde ei tule, et jaanipäeval peab lipp lehvima. Lisaks taasiseseisvuspäeval ja Vabariigi aastapäeval. Aga no selleks need vanemad kodanikud ongi, et noorematele kombeid õpetada.

Kuna Toomase ja minu hea sõbranna Tiina tahtis ka Toomase hauda külastada, siis võtsime selle käigu ette 24. juunil. Viisime lõikelilli, mis tuleb varsti ära koristada ja küünlaid. Nii ei ole Toomas selgi jaanipäeval üksi, mina samuti.

84-95-100

 Küllap mõistatate, et kas  need on mu praeguse aja vöö-, rinna ja puusaümbermõõdu numbrid. Kui nii oleks, siis ma ehk saaks ka oma deprekast lahti ja hakkaks ennast armastama. Aga paraku pole need sedasorti näitajad.

Ja ikkagi on neeed super head arvud. Mu põhikooli lõpetav mure(lapse)laps sai need punktid oma lõpueksamitel. Kui ta gümnaasiumi sisseastumise katse vestlusel sai 9 punkti  10-st, siis öeldi, et kui ta eksamid teeb ära 5punkti 10-st, on ta sees. Aga see tulemus ületas meie kõigi ootused. Ta oli terve viimase aasta eriprogrammil olnud ega käinud üldiselt koolis.Oma kontrolltööd ja arvestused tegi tugiisiku juures. Aga nagu näha, see ei viinud ta teadmisi alla, pigem vastupidi. Ta oli alati olnud tark tüdruk, lõpetanud kõik klassid kiituskirjaga, aga see aasta oli eriti raske. Nii buliimia, enda lõikumise kui enesetapumõtete tõttu.

Aga kui ta suutis nüüd eksamid teha nii, et eesti keel 85%, matemaaatika 94% ja viimasena inglise keel 100% (sic!), siis on ta igatepidi kõlbulik materjal gümnaasiumi jaoks.

Jumal, kuidas me muretsesime, et kui ta pole võimeline gümnaasiumi sisse saama, siis mis ta elust saab. Istub kodus ekraani ees... ja korjab kõikvõimalikke lollusi ja hulle enda ringkonda. Nüüd on vähemalt lootust.   Et ta enesehinnang ja elutahe tõusevad selliste tulemuste tõttu ja ta leiab oma tee elus.

Ärasaatmine

 Täna käisin oma kursaõe ärasaatmisel. Kuna ta oli Tallinna Ülikooli õppejõud ja ka akadeemik, siis oli see nö. riiklik ärasaatmine. Sõna võtsid kõikvõimalikud kolleeegid ja õppeasutuse temaga seotud asjapulgad. Meie kursuse omadest oli kohal 6 tk. ja meid see jutt tegelikult ei puudutanud. Või õigemini kordus üks ja seesama. Ellu oli meie rakendusmatemaatika kursuse üks helgemaid päid, lõpetas punase diplomiga, ja ometi valis oma elutööks sotsiaalteaduse. Jah, see on küll oluline valdkond, aga tundus, et see elab omaette mullis. Uuritakse kõikvõimalikke mudeleid, leitakse ilmselgeid järeldusi, et haridus annab lapsele paremad võimalused elus hakkama saada jne. Aga mida teha, et aidata neid, kes ei ulata kas vaimsete või perekondlike puudujääkide tõttu selle latini? Vastust pole ja nende uuringud ei mõjuta ei haridusvaldkonna ega valitsuse otsuseid. Ja kuna lahkunu oli selle valdkonna akadeemik, siis oli terve saal täis temasuguseid. Ta oleks oma briljantse aju ja loogikaga võinud palju enamat. Aga see selleks.

Meie väike seltskond läks pärast ametlikku tseremooniat koos restorani. See oli tõesti armas, seda enam, et meil eelmise aasta kokkutulek ära jäi. Ja mis veelgi armsam, kostus hääli, et hakkame kord aastas kokku saama. Mul on praegu raskusi suhtlemisega, aga aasta pärast võib see ju muutuda.

Ja siis kutsus üks kursavend meid pärast enda juurde koju kohvi  jooma. Mina tahtsin minna nii uudishimust, kuidas ta elab, kui seetõttu, et kui me poleks omal ajal lahku läinud, oleks see võinud praegu olla minu stabiilne elu. Siiski sain aru, et see poleks nii läinud, minu seiklushimuline ja püsimatu iseloom poleks sellel kooslusel pikalt kesta lasknud. Aga ikkagi oli nii armas, et ta pärast varasemaid minu ignoreerimisi oli mu vastu nii sõbralik. See on lohutav.