Kaotatud ja leitud

 Kes veel pole saanud infot Ritsiku viimase postituse alt, siis teadke, et praegu jätkab ta blogimist uuel aadressil

https://ritsikukodu.com/

Külm!

 

Terve jaanuar on olnud külm ja lõpp läheb veel eriti külmaks. Tuba on õnneks soe, aga mõtlen nendele, kes ise kütma peavad. Mäletan neid aegu, kui töölt tulles utsitasin meest, et mine ometi katelt kütma. Ja kui ta lõpuks läks, sai tuba magamaminekuajaks liiga palavaks. Hommikul jälle külmavõitu, aga katelt ei julgenud valveta küdema jätta ka. Ja siis ma mõtlen veel Kiievi elanike peale, kellel pole vett ega elektrit ja kelle toas on vaid mõni kraad sooja. See on kohutav, kui elad kusagil 20.korrusel ja lift ei tööta. Või kui töötabki, ei julge seda kasutada, sest kui elekter jälle ära läheb, jääd lifti vangi. Sellega võrreldes on meil lausa paradiis.

Muresid on ka paradiisis. Mu auto aku keeldub sellise külmaga töötamast. Väimees käis laadimas, aga eelmisel külmal nädalavahetusel ütles ka tema auto aku üles. Tellisin endale netist akulaadija, aga see ei saabu enne 10. veebruari. Käisin ka teeninduses ja lasksin akut kontrollida. Öeldi et muidu korras, aga vajab laadimist. Ja seda vaevalt nädal pärast eelmist laadimist. Sel nädalal olen pisut pikemaid sõite teinud ja ehk läheb auto täna veel käima ja saan poes ära käia. Nädalavahetusel pidi tulema kuni 26 miinuskraadi, siis ma ei üritagi autot käivitada.

Terviserindel pole ka midagi head. Käisin perearsti juures kangemaid valuvaigisteid tellimas ja uurimas, kas pole mingit varianti ortopeedi juurde kiiremini saada. Ta soovitas ise helistada ja kurta, et olukord on palju halvemaks läinud, aga erilist lootust pole. Nüüd piirdub mu liikumine näiteks poeskäiguga, umbes 300 m kokku, pärast mida on valu üsna tugev. Egas midagi, võtan siis veel ühe valuvaigisti lisaks ja püüan kuidagi hakkama saada. Hea, et uut lund pole juurde sadanud.

Midagi positiivset ka. Paar päeva tagasi tuli mulle Tele2 pakkumine mobiiltelefonile,  mis oli väga soodne. Esialgu aastaks, aga edasi tuleb uus hind. Muidugi ma tean neid ülemeelitamise nippe, et algul väga hea hind, mis siis vaikselt tõusma hakkab. Üks kord ma juba tahtsin Teliast ära minna, ja siis sain palju parema pakkumise, kui olin nõus jääma. Sedapuhku aga oli Telia hind muudkui tõusnud ja mõtlesin, et seekord lähen  päriselt minema. Otsustasin siiski uurida, et missugune mu praegune pakett on, et kuu arve oli 28 eurot. Ja hea, et uurima hakkasin. Esiteks, oli mul miskipärast liiga suur mobiilse interneti maht, mida ma üldse ei kasuta ja mille eest võeti 7 eurot. Selle sain kodulehel ära muudetud, aga lisaks oli arvel veel 5 eurot eest mingile teenusepakkujale saadetud sõnumi eest. Üritasin teada saada, mille eest see on ja kas jääbki mingiks püsikuluks. Selle väljaselgitamiseks kulus mul ikka tubli tund. Vestlus AI-ga ei andnud midagi. Helistades 123, mis on klienditeeninduse number, ei saanud ma samuti targemaks, kuna öeldi, et mu arve summa on 0 eelmise kuu eest. Hiljem sain aru, et see number on eraisikute teenindamiseks, ärikliendil on teine nr. Kui ma pika ootamise peale sealse teenindajaga jutule sain, selgus, et see on mingi kahtlane tasuline number, kuhu ma enda teada polnud mingit sõnumit saatnud. Aga nagu teenindaja ütles, see sõnum on mõnikord peidetud kujul, kui teed mingit testi või mängid mõnda mängu. Enda arust pole ma ei ühte ega teist teinud, aga parem karta kui kahetseda. Selle numbri taga olevat selline firma nagu MobiGW ja kui ma neile kirjutasin, et uurida, mille eest raha küsiti, sain ainult automaatvastuse. Igatahes blokeerisin selle numbri ära ja loodan, et rohkem mingit pettust ei tule.

Ühesõnaga, väga hea, et hakkasin oma arvet uurima. See otsekorraldus teeb elu nii mugavaks, et ei tunnegi, kui sind nööritakse. Nüüd pärast paketi muutmist on mu telefoni kuutasu jällegi talutav, ja operaatorit vahetama ei hakka.

Selle asja nimi on talv

 Nii üles mulle üks FB sõber, kui ma kurtsin lumeuputuse üle. Muidugi käib talve juurde lumi, aga seda on alati kas liiga vähe või liiga palju. Seekord sadas siis ühe ööpäevaga 12.jaanuaril maha väga palju lund ja minul oma kehvapoolse liikumisvõimega oli selle kühveldamisega tükk tegu. Vahepeal juba mõtlesin pooleli jätta, sest autoga välja sõita polnudki plaanis. Las siis olla väljasõidutee hanges. Aga jonn ei lubanud katki jätta ja saingi platsi puhtaks. Oli hea, et alustasin varakult, nii sain osa lund ka teisele poole teed lükata. Hiljem, kui sealsed naabrid tulid oma tänavapoolt puhastama, kerkis hang üsna kõrgeks. Minu selg enam ei võimalda nii kõrgele sahaga lund lükata. Ma sain oma lume jagatud mitme kuhja vahel. Üks osa sõidutee ja kõnnitee vahele, siis kõnnitee ja aia vahelisele alale ja lisaks  kolm vaalu õues igasse külge. Auto ümbert kühveldasin lumest vabaks umbes poole meetri jagu, lisaks oli vaja puhtaks lükata majaesine väljasõidutee.  Meie tänavapoolel on kõnnitee, mida peab ka ise puhastama. Teisel pool tänavat on selle võrra lihtsam.

 Tänava äärde on tekkinud juba üsna kõrged lumemäed. Loodan, et uut lund palju juurde ei saja ja varsti tuleb sula, mis hanged madalamaks teeb.

Aga ilus on muidugi, tõeline talve võlumaa. FB on täis kauneid pilte lumistest metsadest ja radadest, lindudest ja loomadest. 

Ilm on jätkuvalt külm, öösiti üle -10 kraadi, päeval pisut alla. Tegelikult üsna normaalne temperatuur, aga oleme soojade talvedega juba ära harjunud. Mu uus katel töötab hästi, tuba on soe, peaksin õnnelik olema. Ometi on mu mõtted nagu ära külmunud. Ei taha kuhugi minna ega midagi teha. Poes peab käima, aga kuna püüan ka neid käike võimalikult harva ette võtta, siis ostan valmis nii seda kui teist. Ja siis on häda, et ei jõua ära süüa.

Tegin paar päeva tagasi külmkapis inventuuri. Ära tuli visata üsna mitmeid purke. Näiteks olid mul teiste asjade taga oma tundi oodanud kapparid, läätsed, pestokaste ja Tom Kha supp. Teiste säilivusajad olid ikka väga ammu läbi saanud, aga supil oli üle läinud ainult(!) 2 aastat. Kuna purk oli kinnine, siis mõtlesin ikkagi proovida, ehk kõlbab süüa. Ajasin keema ja lõhnal polnud vigagi. Aga kui sööma hakkasin, jäi keelele liisunud rasva maitse. Sain aru, et seda jama mu seedimisele pole vaja, seda enam, et seal olid sees nii seened kui muud tundmatud aedviljad. Mõni neist võib lausa mürgine olla. Seega viskasin supi ära ja täna, kaks päeva hiljem olen elus.

Seejärel asusin ise süüa tegema. Sügavkülmas ootas oma aega (juba liiga kaua) külmutatud lehttaigen, millest tahtsin teha  soolaseid muffineid. Selleks olin ostnud sinki ja seeni . Needki olid pea-aegu käest ära minemas. Siiski tundus, et läbipraetuna kõlbavad küll. Tegin muffinid valmis ja täitsa head said.

Nüüd tuleb veel kuidagi ära süüa ülejäägid valmistoiduna ostetud kanakoibadest ja mulgipudrust, lisaks viimane tükike kanashnitslist, mille tegin juba tükk aega tagasi. Ja siis pean ära küpsetama paneeritud kanakintsuliha, mille ostsin eelmisel nädalal. Selle "kõlblik kuni" oli eile, aga loodan, et täna pole ka veel hilja.. Eile ei saanud ma seda ära teha, sest küpsetasin lõhevormi. Olin esmaspäeval hea hinna tõttu Rimist lõhet ostnud, sest selle järgi tekkis isu. Sellest viin ma suure osa tütrele, nagu plaan oli.  Ahjaa, eile Selveris "kuldset kolmapäeva" nautides ostsin sooduspakkumisega kevadrullid, mis tuleb ka ära süüa.

Mida selle toiduhulluse peale ikka kosta?  Püüan ennast edaspidi paremini kontrollida ja mitte kokku osta ülearu sööke. Aga mis teha, kui see, mis külmikus olemas on, ei isuta, ja uus tundub ahvatlev. Liiga hea elu probleemid, mis muud.

Aasta vahetus

 Jah, aasta vahetus juba 8 päeva tagasi ja nagu kombeks, pole head uut aastatki enam sobilik soovida. No uus on see aasta siiski, ma pole seda aastanumbrit veel kusagil kasutanudki. Eks varsti tuleb arveid tegema hakata ja siis tuleb hoolas olla, et vana numbrit ei kirjutaks.

Aastavahetus oli päris lahe. Kui sõbrannaga valisime, missugusesse restorani minna, siis tegelikult ma ei teinud mingit eeltööd, mis see endast kujutab. Selgus, et täitsa hästi läks. Esiteks, ei asunud see meie bussi lõpp-peatusest kaugemal kui 500 meetrit, mis minu haigele puusale oli väga sobiv. Teiseks, Moon on Michelini tärniga restoran, mis tähendas, et toidud olid väga peened ja head. Kahju, et menüüd üles ei kirjutanud, aga maitset see nagunii edasi ei annaks. Saladuseks oli jäetud, mis meelelahutus meile nugade-kahvlite klõbina vahele pakutakse, aga see oli ka äge. Tantsutüdrukud andsid õhtule sobivat sära ja särtsu. Saal oli pilgeni täis ilusaid ja väga pidulikult riietatud noori inimesi. Eks kavas oligi kirja pandud, et dresscode on "black tie". Igaks juhuks kontrollisin üle, mis see tähendab. Enamus mehi oligi smokingus ja naised pikkades õhtukleitides. Me sõbrannaga panime ka oma parimad riided selga, aga muidugi polnud need nii uhked, kui teistel. Samas ei tundnud me ennast ka tuhkatriinuna. 

Nagu meil plaanis oli, lahkusime peale õhtusööki ega jäänud diskole. Nii jõudsime me mõlemad viimasele koju viivale bussile ega pidanud aastavahetuse kallist taksot tellima.

Kuna olin kodus üksi, siis ostsin endale väikese shampuse, et ikkagi kombekohaselt uut aastat vastu võtta ja naabritega klaase kokku lüüa. Selle lahtikangutamine oli tükk pusimist, aga kinni ta ei jäänud. Naabrid olid kodus, aga klaasidega välja nad ei tulnud, nagu eelmisel aastal. Teine naaber küll tuli õue koos pruudiga ja nii sain esimese head uut aasta soovi meesterahvalt. See pidi õnne tooma. No loodame. Ka peika saatis kohe pärast keskööd uusaasta soovid sõnumiga teele. Kusjuures olime eelmisel aastal oma vestlustega jõudnud niikaugele, et ta lubas mul endale külla tulla, kui ma ette teatan, et ta elamise ära jõuaks koristada. Praeguse külmaga ma seda teekonda ette ei võta, aga ikkagi suur edasiminek meie suhetes. See tuli nii, et kurtsin, et mu auto aku hakkab tühjaks saama ja oleks hädasti vaja pikka sõitu teha. Ja lisasin, et kui tema mind külla ei kutsu, siis otsin kellegi teise, kellele külla sõita. Tema vastas traditsiooniliselt vaid tõstetud pöidlaga. Siiski mõtles ta vist asja üle järele ja paari päeva pärast tuligi sõnum, et võin tulla küll.

Telekast vaatasin ainult kontserti, teisi saateid vaatasin hiljem järele. Midagi eriti head kavas polnud, aga siiski mõni asi oli päris naljakas. "See aasta kõlab tuttavalt" oli naljakam kui Gaute Kivistiku naljad. Jan Uuspõllu röst oli omapärane. Naljakas väga ei olnud, aga lahe oli vaadata, kuidas Uuspõld stoiliselt talus enda mõnitamist. Ega ta võlgu ka ei jäänud, kui omakorda teisi hakkas kritiseerima. No näiteks ütles ta, et Maimik on nagu Temust ostetud Mart Laar. Või miks tema ei hakka kusagil keldris stand-up komöödiat tegema nagu teised röstijad, sest seda peavad tegema need, kes lavakasse sisse ei saanud.

Vana aasta kohta kokkuvõtet tegema ei hakka, olulisemad hetked on nagunii blogis juba kajastatud. Meenutasin, et sai ikka mitme toreda inimesega kohtutud, vanade maalikaaslastega näitusel ekstra meie jaoks korraldatud giidituuril ja ühel kontserdil käidud. Suutsin ka Võrumaal sugulase juubelil ära käia. Aga muidu iseloomustas mu aastat väljend kurbuse kolmnurk. Selline oli ühe filmi pealkiri ja see jäi mulle kuidagi peas ringi ketrama. Kolm kurba nurka on mu tervis, meeleolu ja mure lähedaste pärast. Loodame, et uuel aastal muutub midagi paremuse poole.

Ehmatus

Täna oli tegelikult 2 ehmatust. Kõigepealt ärkasin kell 8 ja kõik oli rahulik. Uinusin pärast mõningat ülevalolekut uuesti. Ja kui ma keskpäeval uuesti ärkasin ja aknast välja vaatasin, siis nägin, et lumi. Lumi, mida kaua olime oodanud. Aga tuulega koos tähendas see ju tuisku.

Sõin rahulikult hommikust ja mõtlesin, millal on aeg lund tõrjuma minna. kas tuleb seda veel või peaks olemasoleva ära kühveldama ja vaatama, mis edasi saab. Kuna plaan oli ka poodi minna, et sel aastal varude pärast enam muret tundma ei peaks, asusin asja kallale. Kas kühvel või lumepuhur? Kuna lumi oli kerge ja kuiv, katsetasin puhurit. See Kollane Koletis, mille ma hr. Konna käest sain, oli täitsa  hakkamas. Vaatamata sellele, kui pisike ta oli, tegi ta kaks korda suurema masina häält ja heitis oma töö tulemuse uhke kaarega naabri aeda. Naabrit polnud küll kodus, aga tundsin ikka natuke süümekat. Samas lohutasin ennast, et seoses tuule suunaga, on tema õues õhuke lumekiht ja minul üsna paksud tuisuvaalud. On ju õiglane osa lund tagasi saata.

Lõppmäng käis ikka lumelabidaga. Õnneks uut lund enam märkimisväärselt juurde ei tulnud ja esimene lahing lumega oli minu kasuks 1:0.

Teine ehmatus tuli siis, kui tahtsin sõbrantsiga viimaseid aastalõpu muljeid vahetada ja helistasin. Selgus, et sõbrannal on külalised ja ta küsis, et kas mina pole ka mitte sõbrannaga restoranis. Mismõttes, ma pidin sinna minema vana-aastaõhtul? Või ongi täna juba aasta viimane päev ja mina magasin selle maha? Siiski selgus, et sõbrannale oli jäänud mulje, et lähme sinna 30.detsembril. Jumal tänatud, penskaril võivad päevad kergesti sassi minna. Aastavahetus on ikka homme ja sinna ma ka lähen, hoolimata rasketest ilmaoludest. Oli seda siis vaja, palju lihtsam oleks kodus diivanil muneda...

Ootamise nipid

 Kui ootad midagi, mis saab teoks alles teadamata ajal kauges tulevikus, siis tuleb see ooteag väikesteks juppideks teha, vahesündmustega. Nagu minu 14.aprilli ortopeediaeg ja siis sinna otsa veel määramatu aeg opini.

Alustasin siis vaheetappide koostamist. Kõigepealt juuksur enne jõulu, et ei jääks jalgu meile,kel päriselt toimuvad firma peod ja ballid, kus naistel on vaja juuksuri abiga ilusam mina välja panna. See sai täna tehtud, ja lihtsalt see ei käinud. Ärevus selle üle, kuidas ma nii varakult üles saan, et kell 11.30 teises linna otsas olla, ei lasknud magada. Hommikul olid silmad poolkinni, aktiivsusmonitor näitas uneajaks 5,8 tundi, aga üles ma enda ajasin. Esimene etapp autoga Ülemiste keskusse, sealt lennujaama bussiga kesklinna. Edasi buss nr 40-ga Pelgulinna. 

Kojusõidu ajaks olin veel unisem, nii ei jaksanud Ülemistes raha raiskamas käia. Kodus söök ja uinak.

Järgmine tärmin on 14.detsembril kohalike eakate jõulupidu. Kuigi ega sealt erilist lusti oodata pole, aga nagu öeldud, kuigi usk on kadunud, aga lootus sureb viimasena. Ehk kohtun seal mõne kena inimesega.

Edasi tulevad jõulud pereringis ja siis aastavahetus. See viimane kippus esialgu üsna kodusmolutamiseks kujunema, sest sõbrannat "ei kõnetanud" ükski restoran, mis ma välja pakkusin. Valisin siis 3 lemmikut välja ja küsisin,mis talle meeldiks. Nii leidsimegi koha, kus meid oodatakse 31,detsembril kell 19.30 ja toidetakse kuni 22.30-ni. Edasi algab tantsulka, kuhu me ei jää, vaid jõuame kenasti enne südaööd koju,kas viimase bussi või taksoga. Täpselt nagu sõbranna soovis.

Uuel aastal tuleb teise sõbrannaga leida aeg soojamaa nädalaks. Selle kuupäevad võiks sisaldada mu sünnipäeva, siis oleks kaks kärbest ühe hoobiga. Siis tuleb Anne Veski kontsert, paar perekondlikku sünnipäeva ja siis ongi käes 14.aprill, mil selgub edasine ootamise graafik. 

Niiet head ootamist mulle. Pole palju jäänudki!

Küünlaid kulub sel sombusel ajal palju, kuigi elektriarve on ikka kopsakas. Vahepeal vaatan teleka kaminakanalit lohutuseks, sest mulle meeldib elus tuli. Lisaks lastakse sealt jõulumuusikat taustaks. Mul endal kaminat pole ja tütre juurde ei viitsi minna.

Sunday Morning

 Täna oli mu elus üle pika aja päev, kui ma hommikul ärgates tundsin ennast väljapuhanuna ja õnnelikuna. Päike paistis ja kõik tundus võimalik. Ma olin vältinud öiste ärkamistega seotud kiusatusi uue une meelitamisesks pisut süüa või juua. Mõnikord see abinõu aitab, aga mõnikord teeb asja hullemaks. Nagu näiteks eelmisel ööl pärast ärkamist ja suutmatust ja uuesti uinuda, sõin võileiva. Mis  umbes poole tunni pärast viskas üles kurku koos valusa happesähvakaga. Reflukshaigus. Mul on rohud ja sain sellest mõne aja pärast jagu. Aga uuesti magamajäämine võttis aega. Kui ma ei libastu öise söömisega, ja kui uni on saabunud õigel ajal, võin hommikuks kokku saada päris normaalsed unetunnid, kuigi vahepealsete ärkamistega

Selline hommik oligi täna. Päike paistis, mul oli rikkumata isu ja hommikusöök oli mõnus. Kuidas ometi seda kena päeva ära kasutada? Koristamise olin eile teinud, see andis vabad käed. Minna  basseini ujuma, kus ma vähemalt 6 kuud polnud käinud? Pärast Toomase surma oli raske sundida end sinna minema, kus muidu koos käisime.

Aga täna tundus see täiesti hea mõte, saaksin liigutada puusa ja põlve, ilma raske koormuseta. Mõeldud-tehtud! Pakkisin asjad ja läksingi.

Mulle tundus, et vastuvõtulaua tütarlaps tundis mu ära, kuigi polnud kaua käinud. Sain oma pensionäri pileti koos sauna kasutamise võimalusega.

Noh, see oli küll ilus algus, aga esimene pääsuke ei too veel kevadet. Esimest korda üle pika aja ma ei suutnudki oma tavapärast kilomeetrit ära ujuda. Tulemuseks jäi 900 m, kui tundsin, et puus jääb valusaks ja ise väsinud. Edasiste treeningute käigus on arenguruumi.

Aga materjali unistamiseks pakkus see käik ka. Ujusin ühel rajal kahekesi ühe minuvanuse härrasmehega. Niisama mõttemänguks kujutlesin, et ta on mu kaaslane (nagu Toomas), kellega tulime koos ujuma. Kahjuks seda oli raske ka fantaasias uskuda. Siis kujutlesin, et kui me järgmisel pühapäeval jälle basseinis kohtume, siis ta tunneb mu ära ja teretab. Või lausa alustab vestlust...

Unistamist ei keela keegi ja kui see unistus mind järgmisel pühapäeval innustab ujulasse minema. siis on ju hästi. Isegi kui ma enam ei kohtu oma "peikaga". Usk võib kaduda, aga lootus jääb. Et ka minu jaoks on kuskil keegi..