Pühapäev, 25. september 2022

Kallistamise kahjulikkusest

 N o üldiselt olen ma kallistamise pooldaja. Vanasti polnud see kombeks, aga uuemal ajal kallistan ma alati nende inimestega, kes mulle meeldivad, ja kellele mina armas olen.

Nii ka selle viimase maalkäigu puhul. Külastasin kahte peret, kes mulle abiks on olnud, ja viisin mõlemale shokolaadi. Ja muidugi kallistasin tänutäheks.

Esimene pere olid mu sugulased, kes annavad mulle teda, kui vennal asi halvasti on. Ega nad väga teda abistama ei tõtta, aga vähemalt hooldavad nad mu vanemate hauaplatsi (väikese tasu eest muidugi). Viimati andsid nad teada, et surnuaial asuva pingi puust liistud on ära pehkinud ja vajaks parandamist. Kuna vennal traktor on katki, siis tema seda sealt ära tuua ei saanud.

Seega palusin ma abi teiselt külas elavalt perelt, kellel tehnikat jagub. Ühtlasi palusin pere väimehel, kes mu vennaga aeg-ajalt ikka suhtleb, talle teada anda, et viigu oma telefon sinna tuppa, kus ta magab ja telekat vaatab. Et ma temaga ikka kontakti saaksin.

See pere tegi, mida palutud, ja nii külastasin ka neid. Ühest küljest sellepärast, et neid tänada, aga teisest küljest seetõttu, et nad on olnud alati mu head sõbrad ja mind enda juurde külla kutsusnud. Nüüd siis läksin, ilmselt esimest korda pärast peremehe surma, mis segus, oli juba 18 aastat tagasi. Kõik see suhtlus selle perega oli nii lähedane, nagu oleksime viimati kohtunud aasta tagasi. Ma küll  teadsin, et nad olid hiljuti kõik haiged olnud. Mitte see C-tõbi, aga tavaline viirus.

Kui ma neilr külla saabusin, kaeti meile võrrartu laud ja juttu jätkus kauemaks. Ja otse loomulikult ma kallistasin neid armasaid inimesi, seda enam, et nmad eriti haiged enam polnudki.

Noh ja pärast koju jõudmist ega ma kohe haigeks ei jäänudki. Esimese päeva õhtul oli veidi kahtlane tunne, tegin sinepijalavanni, jõin gripiteed ja brändit. Sain küll kuuma nahavahele ja higistasin, aga ega see mind ei päästnud.  Täna, pärast neljandat haiguspäeva, hakkab olemine juba veidi taaastuma. Ma pole terve koroonaaja enam haige olnud, eks muidugi oli vähe kontakte, maskikandmine, distantsihoidmine ja kätepesemine. Seekordne haigusepuhang tundus seda rängem, sest ei mäletanudki, mis see endast kujutab.

No ei maksa kallistada armsaid, aga tõbiseid sõpru. Aga teisest küljest, haigus läheb üle, aga sõprus jääb.

Teisipäev, 20. september 2022

Järjekordne e-riigi tüng

Ma vist isegi olen korra sellel teemal sõna võtnud, et miks meil eeldatakse, et kõik meie riigi kodanikud on e-võimekad. Et kõigil on ligipääs e-teenustele, kas nutitelefoni, e-maili või vähemalt hariliku mobiiltelefoni sõnumite kaudu. Aga ikkagi on palju neid ääremaadel elavaid vanemaid inimesi, kellel seda võimalust pole. Nagu mu vend. Ta on minust noorem, aga ikkagi elab sellest inforuumist väljaspool. Telekat küll vaatab, aga ei jaga kõike seda värki, mis seal räägitakse. Või õigemini ei arva, et see tema probleem oleks.

Nagu näiteks see, mis puudutab elektrihindu, -pakette ja saabuvat universaalteenust. Kui ma sõitsin teda "päästma" ehk uurima, mis seis tal elektriarvetega on, siis õnnestus tal üles leida augusti arve. Tavaliselt  pole ta oma arveid isegi ümbrikust välja võtnud, sest "mis ma ikka vaatan, mul läheb see automaatselt arvelt maha".  Eks ma olen temaga üritanud varemgi seda asja arutada, aga selgus, et ta on ses osas täiesti muretu olnud. Ta jätab oma pensionist arveldusarvele 150 eurot, millest peaks saama makstud telefon, telekapakett, prügivedu ja elekter. Sellest peakski jätkuma, aga...

Kui ma nüüd tema viimast elektriarvet vaatasin, siis kuulus maksmisele 89 eurot. Esimese ehmatusega mõtlesin, et nojah, augustis olidki kõrged hinnad. Aga siis süvenesin asjasse ja selgus, et selle kuu arve oli 37 eurot, ülejäänu oli varasem võlgnevus ja intress. No tere talv...

Muidugi võib öelda, et mees on ise olnud hoolimatu ja loll. Aga seesama 150 eurot oleks pidanud ju maksed ära katma. Sõitsime siis linna, kus tema teada pidi olema Eesti Energia klienditeenindus. Et uurime, kuidas võlg tekkinud on. Selgus, et 1.septembrist 2022.a on see teeninduspunkt suletud. No leidsid ikka aja, just nüüd, kui inimestel oleks palju küsimusi, mida või kuidas uue universaalteenuse kehtima hakkamise osas peab tegema. Kas see tuleb iseenesest, või kuidas vastav avaldus teha. Aga kui klienditeenindust pole, siis ilma internetita maainimesel puudub igasugune lepingu sõlmimise võimalus. Telefonijutu järgi seda ilmselgelt ei saa teha.

Olime vennaga ikka täitsa ehmunud. Hea küll, ma üritan tema lepingu numbri ja viitenumbri abil uurida, mis saab edasi. Olin valmis ka võla tasuma. Aga siis tuli parem mõte. Lähme pangakonmtorisse, mis ikka veel eksisteerib selles väikelinnas, ja vaatame, kui suur võlg on praeguse seisuga ja miks see üldse tekkinud oli.

Ja seal selgus üllatav tõsiasi. Venna arvel oli puudujääv summa täitsa olemas, aga seda polnud juba kuid täies arve ulatuses üle kantud. Sest kunagi kehtestatud limiit ülekandele  ei võimaldanud suuremat arvet tasuda.

No tule taevas appi! Minu venna probleem sai seekord lahendatud ja puuduv summa tema arvelt üle kantud. Aga ma olen kindel, et ta pole ainuke, kellel just sel põhjusel võlg tekib. Aga küsida pole enam kelleltki, inimkeelset klienditeenindust pole. Ja telefoni teel jutule pääsemiseks on vaja kaameli kannatust. Aga elektritarbimise lepingut ei saa ka kannatlikkuse abil sõlmida. Kas tõesti kontorite sulgemisel sellele pole mõeldud?

Venna avamata kirjade hulgas oli ka prügifirma nõue, et ta teataks neile oma kontaktandmed, e-maili aadressi ja mobiiltelefoni numbri. Aga tal  pole ju kumbagi. Järelikult on ta olematu ehk nähtamatu klient., aga kes maksma ikka peab. Kohustuslikus korras.

Laupäev, 17. september 2022

Magamatus

 Magan ma nagunii halvasti, aga praegu on seis eriti kehva. Eks ma tean, miks see nii on, sest murel ja ärevusel on alati selles oma osa olnud. Nii ma siis otsustasin ühe pidevalt edasilükatud käigu lõpuks ette võtta. Et saaks selle luupainaja kaelast ära. Lühidalt, asi on mu vennas, kes elab Eestimaa teises otsas ja keda pean vaatama minema. Oh, kuidas ma sinna minna ei taha, sest midagi head ees ei oota. Aga minemata jätta ka ei saa, sest pean veenduma, kas tal elektriarved makstud on ja kui vilets ta tervis on. Naabrite käest kuuldu põhjal on asi kehvasti. Teda ennast telefoni teel kätte pole õnnestunud saada.

Juba see pikk sõit oleks mu jaoks eneseületamine, sest selg jääb sellest tükiks ajaks valusaks. Varem käisin ikka korra aastas seal, viisin riideid ja söögikraami. Kui ma Tallinna kolisin, siis ütlesin, et tal enam minu abi peale loota ei tasu.  Ta saab invaliidsuspensioni, millega on raske ära elada, ammugi siis, kui suur osa rahast läheb suitsu ja viina peale. Kummastki pahest loobuda ta ei kavatse ja seetõttu ei saa ma talle ka raha saata. Olen juba tükk aega kogunud asju, mida talle viia. Nii voodiriideid, käterätte, pesu, sokke, saapaid ja muidugi konserve.

Ja kuigi vend on ise oma hädades süüdi, on mul ikkagi valus kujutleda, kui armetu see eluke tal on. Varem käis ta vahel tuttava talumehe juures mingeid töid tegemas, aga nüüd enam mitte, sest tervis on kehvemaks läinud. Poes saavat veel jalgrattaga käia, aga kuniks sedagi. Seesama tuttav talumees tõi talle varem ka puid, aga võimalik, et sellel talvel polegi, millega tuba soojaks kütta.

Olen pannud vaimu valmis, et tuleb käia Lätis talle gaasiballooni ostmas ja sotsiaaltöötaja juures uurimas, mis võimalused oleksid mingi abistaja teenuse saamiseks. Ja võimalik, et peab linnas Eesti Energia kontoris asju ajamas käima, et mul oleks võimalik ta elektriarvetel silma peal hoida ja vajadusel võlg ära maksta. Ja uurida,  kust saaks talle küttepuid ja talvekartulit osta.

Aga mina olen ju ka pensionär ja kõiki tema kulusid kinni maksta ei jaksa. Ei taha mõeldagi, mis edasi saab. Eks lõpp on ilmselt hooldekodu, aga ka seda peab keegi taotlema ja asju ajama. Tal on küll lapsed, aga kuna ta nende kasvatamises pole osalenud, siis need temaga ei suhtle. Vähemalt katsun talle selgeks teha, et telefoni peab vastu võtma ja kui tõesti viimane häda käes, helistagu mulle.

Esmaspäev, 12. september 2022

Kopli liinid

 Kuigi olen Harjumaal elanud juba 7 aastat, pole ma Koplisse käima jõudnud. Kunagi käisin Graniidi tänaval oma varalahkunud pinginaabri kodus tema ema kutsel, ja korteriotsingul jõudsin aadressini Sõle 30. Nüüd oli mu sihtpunkt Sõle 61, mis tähendab juba sügavamat sukeldumist Kopli Liinidesse.


Aga "guess, what", ma ei kohanud oma teekonnal mingeid "kopli liinide narkareid ega nende pesitsuspaikadeks sobivaid räämas metsaalused". Ma sõitsin Kopli trammiga pea-aegu lõpp-peatusse ja kõik, mis ma nägin, oli jummalast normaalne Tallinna elukeskkond.

Ah et miks ma sinna üldse sattusin? No kui naise elus pole enam midagi uut ega huvitavat juhtumas, siis vahetab ta juuksurit. Jummal-issa-ristike, ega ma seda kerge südamega ei teinud. Mu vana juuksur tegi täitsa head tööd, aga kui ma tahtsin soengut muuta, siis läksid meil suusad risti. Näitasin talle pilte, missugune oleks üks soliidses eas naise klassikaline soeng

See oli üks neist,. mida ka mina tahtsin oma peas näha.

Esimesel katsetusel polnud viga, juuksed olid veel liiga lühikesed. Teine lõikus mu vana juuksuri juures liikus ka loodetud suunas. Aga kolmas lõikus kujunes täielikuks pettumuseks. Esiteks, lõikas ta liiga lühikeseks mu aasta aega kasvatatud juuksed, ja räsis mu kukalt täieliku rändom skeemiga. Seda ebaühtlast kuklajoont käisin ma veel tagasi tema juures parandamas, aga tulemus polnud ikkagi täiuslik.

Seega sain aru, et pean kusagilt ? leidma endale uue juuksuri.

Lahendus tuli üpris ebatraditsioonilisel teel. Nägin DEPO-s ühte naist ,kelle soeng oli just selline, nagu mina oleks endale tahtnud. Mökutasin tükk aega, aga lõpuks küsisin temalt ta juuksuri koordinaate. Ja ta lahkelt jagas seda infot minuga. Aga mu suureks ehmatuseks asus juuksur Koplis.

Mõtlesin juba minna ikka tagasi oma vana juuksuri juurde (no nii halb see lõikus ju ka polnud). Aga siis otsustasin, et käin ikka seal Kopli juuksuris ära. Autoga on sinna keeruline sõita, seega valisin ühistranspordi. Jõudsin õigel ajal kohale ja jäin ka lõikusega rahule.

Eks ma nüüd võtan seda teekonda ette juba teadlikumalt. Koplis on palju kenasti korda tehtud maju ja narkomaane ei paistnud kusagilt. Mu juuksur (muidu 100% venekeelses keskkonnas) rääkis minuga täitsa kena eesti keelt ja oli rõõmus eesti keele praktiseerimise võimaluse üle. Tundsin ennast juba nagu Katri Raik, kes viib oma naha turule eestluse propageerimise okkalisel teel.

Kolmapäev, 7. september 2022

Ei saa aru

 Ma ei teagi, kuidas seda septembrikuu algust peaks nimetama, on see ilm rohkem suve või sügise nägu. Kui oleks suvi, et päike paistab ja põud, siis peaks olema soe. Aga kui on sügis, ja temperatuur õues on 12-14 kraadi, siis  võiks ju vahel sadada ka.

Aga tegelikkus on, et põud kestab vähemalt meie kandis juba teist kuud. Ja kui ma täna voolikud lahti kerisin, et oma aeda kasta, siis tundus see täiesti ebaharilik. Mis parata, ma ei usu, et praeguse kastmiseta ilma sibula või juurikata taimed, nagu näiteks floksid või päevaliiliad, talvele vastu minnes ka kevadel elus oleksid. Sellist septembrit ma tõesti varasemast aiahooliku elust ei mäleta.


Pühapäev, 28. august 2022

Hüvasti, suvi!

 Kuigi ma olen selle suve kuumuse ja põua üle üksjagu virisenud, aga reedel ütlesin endale: selle nädalavahetuse kuuma ilma üle ole õnnelik ja rahul. Sest see on selle suve viimane troopika.

Ega see väga lihtne polnud, see õnnelik olemine. Laupäeval oli plaanis kolmas laar õunamoosi keeta, aga enne seda tuli ju need õunad ära lõikuda. Ja kuigi selle suve valge klaari õunasaak oli tohutu, siis olid need viljad väikesed ja ussitanud. Niiet puhastamise tulemus oli 1/3 moosimaterjali ja 2/3 jäätmeid. Reedel suutsin toota 1,5 kg puhast materjali. Siis lõikasin sõrme ja andsin endale aru, et kui see juhtub (jälle!), siis oled sa surmani tüdinenud sellest tööst, muutunud hooletuks ja on aeg lõpetada.

Laupäeva hommikul mõtlesin kohe varakult jätkata, aga kuidagi läks nii, et see jäi venima. Ja kui ma vaatasin, millal on elekter soodne, ehk kell 15-16, siis polnud mul selleks ajaks õunad lõigutud. Mis parata, jäin jälle kallima elektri piirkonda oma moosikeetmisega. Aga no võin endale tunnustavalt õlale patsutada, õunamoosi on keedetud kokku üle 10 liitri. Ja see moos on mu  tütre pere lemmik. Eelmisel aastal oli õunu vähe, niiet sel aastal tuli anda endast maksimum.

Pühapäeval oli meie alevikus kohvikute päev. Ärgitasin tütre peret ka sellest osa saama. "Ei viitsi või pole aega", tuli vastuseks. Mu elukaaslane ei saanud tervisemurede tõttu samuti tulla, siis jäin üsna kurvaks. Akna alt vooris mööda  hulgim õnnelikke peresid lastega, kes kohvikutes mõnusalt aega kavatsesid veeta. Mina aga olin NII ÜKSI...

Siis saatsin tütre perele sõnumi: "Istuge rataste peale ja sõitke kohale. Tähistame selle suve viimast sooja päeva! Mul on Cooler ja õlu juba külmas ootamas"

Ja siis nad tulidki. Kõigepealt väiksem lapselaps oma sõbrannaga, ja varsti ka tütar mehega ja suurem lapselaps. Võeti oma sööki kaasa ja minul olid värskelt soolatud kurgid ja keedetud aedoad juurde pakkuda. Istusime mõnusalt varjus, niiet kuumus liiga ei teinud. Kohvikust, mis minu tänaval lahkelt oma teeneid pakkus, käisin küpsetisi ostmas küll mina üksi, sest teistel polnud isu. Aga no minu jaoks oli see vapustav, kuidas noorte naiste seltskond pakkus nii suurt valikut häid küpsetisi, mida ei poest ega kohvikust naljalt ei leia. Seda imestasin juba eelmisel aastal, kuidas nad ometi jaksavad. Ostsin 2 soolast ja kaks magusat asja, kokku 4 eurot. No see oli ilmselt sulgemiseelne hind, aga ikkagi super. Ja maitsvad olid need asjad ka.

No ja nii saimegi selle suve viimase sooja päeva mõnusalt ära veedetud. Edasi läheb väidetavalt temperatuur juba langustrendi ja hakkame soojust isegi taga nutma. Aga ehk tuleb ka veel vananaistesuve.

Raatsisin vaasi võtta ka ühe oma lemmiku- päevalille. Kuigi põua tõttu on nad viletsamad kui muidu, aga emotsiooni sain kätte.



Hüvasti suvi! Kohtumiseni järgmisel aastal...


Laupäev, 27. august 2022

Ah et miks

 ... mina jahedal õhtul terrassil istudes külma jooki limpsin. Alkohoolset, nagu arvata võisite, sest vee või mahla joomine eriti aega ei võta. Lendav Konn ütles, et tema joob naudingu pärast. No eks minagi, sest kui ei pakuks mõnu, siis ju ei jooks.

Aga küsimus on ikkagi selles, mis selle soovi käivitab. Mõnikord on ennast vaja lohutada, kui miskit päeva jooksul kehvasti on läinud. Või siis maha rahuneda, kui miski on ärritanud, või siis premeerimiseks, kui olen tubli olnud ja midagi ära teinud. Näiteks elamist koristanud, umbrohuga võidelnud või muru niitnud. Samas võib põhjuseks olla ka igavus või üksindus.



Aga missugusel põhjusel ma eile ekstra poodi läksin, et endale Mojitot ja Coolerit tuua, ei oska päris täpselt määratleda. Nimelt olin ma ühest küljest väga nördinud iseenda hajameelsuse peale. Kaotasin oma koduvõtmed ära, kusjuures mäletasin täpselt, et panin nad toidukoti välimisse taskusse, kui tütre perele süüa viima sõitsin. Koju jõudes aga võtmeid seal polnud. Otsisin igalt poolt, autost, maja ümbert, küsisin tütre käest, ega ma seal kuhugi laua peale neid ei poetanud. Ei olnud ma unustanud neid ukse ette ega pannud käest näiteks prügikasti peale. Haihtunud. Ütlesin siis tütrele, et ega muud üle ei jää, kui võtan tema käest võtme.

Hakkasingi uuesti nende poole sõitma, kui otsustasin kontrollida veel viimast võimalust, mis muidugi tundus lootusetu. Nimelt oli mul autos söögikoti kõrval ka teine kott, kus olid puhtad pakendid, mida ma viisin kogumiskonteinerisse. Et mis siis, kui hajameelsusest pistsin võtmed söögikoti asemel pakendikotti, mis sai koduteel tühjendatud. Avasin konteineri kaane, kuhu olin kallanud oma koti sisu. Ja uss-ku-matu, seal need võtmed tõesti olidki. Pakendite peal, mitte kukkunud konteineri põhja. 

No see oli muidugi suur rõõm, aga samas ka suur ehmatus. Kuidas ma ometi võin nii hajameelne olla? Ei, ma pole veel täheldanud dementsuse ilminguid, aga võtmete kaotamine pole mitte esmakordne. Ükskord otsisin autovõtmeid. Neid polnud samuti mitte kusagil, ei tavalises kohas, kus neid hoian, ei käekotis, ei jopede taskus ega laua peal. Otsisin läbi  muru ja auto ümbruse, vaatasin ka prügikasti, panipaika, kuhu ma asju paigutades mõnikord võtme riiuli peale poetan.  Ei olnud kusagil. Ometi olid ju võtmed olemas, kui koju  sõitsin ja auto lukku panin. Lõpuks leidsin nad üles. Hakkasin meenutama kõiki oma liikumisi, ka öösel, kui uni ära oli läinud. Ja siis meenus, et tegin endale võileiva kusagil kella 6 paiku, et uuesti magama jääda. Ja kuna tavaliselt on meil sel ajal ka ajaleht postkastis, läksin tõin selle ära. Aga kuna olin öösärgis, siis võtsin peale pikema talvise poolmantli. Ja midagi oli mul ka autost vaja võtta, niiet olin võtmed pannud selle jope taskusse. Suvel ma seda paksu mantlit muidu ei kasuta.

On juhtunud ka seda, et olen autovõtmed ööseks jätnud süütelukku või uksevõtmed väljapoole lukusüdamikku. Siiani on õnneks läinud, pole kodu tühjaks varastatud ega autot ärandatud.

No mis siit järeldada? Võta ennast kokku, eideke! Võtmed, telefon, rahakott ja pangakaardid kontrolli alati üle ja pane nad ainult kindlasse kohta. Võtmed soovitas tütar lausa paelaga kaela panna, kui ilma käekotita kusagil käin. Telefon mul juba on kotikesega kaelas, tuleb siis ka võtmed sama paela otsa riputada.



Ei tea, kas see aitab, aga püüan ennast parandada.