Laupäev, 19. november 2022

Koroonakogemus

 Tundub, et kõik mu tuttavad on korra juba koroonat põdenud ja viimase aja haiguse kulg on enamusel kerge olnud. Vähemalt nii nad on väitnud. Aga millal ei ole enam kerge vorm ja peab muretsema hakkama?

Mul on nüüd neljas päev ja siiani on läinud iga päevaga asi halvemaks. Eelmisel ööl sain köha tõttu magada umbes 4-5 tundi. Kui olin tunnikese tukkuda saanud, ajas köha mu üles ja pärast kuuma tee ja  konjaki manustamist jäin alles tunni aja pärast uuesti magama. Ja uus äratus taas tunni pärast. Halvemal juhul pidin veel eukalüptiauru hingama, et köha järgi annaks. Päeval köha nii hullusti ei piina, aga murelikuks teeb mind see, et kogu mu rindkere on selle köhimisega hellaks läinud. Mul on tunne, nagu oleksid kopsu ülemised tipud täitsa valusad. Mul on varem ka päris kõva köha olnud, aga sellist tunnet pole enne olnud. Kas peaksin muretsema hakkama ja kiirabi kutsuma? Algul oli ka palavik, aga enam mitte, see peaks nagu hea märk olema. Igatahes käisin dushi all, et kui tõesti arsti peab kutsuma, siis näeksin normaalsem välja. Mu juuksed olid higistamisest nii pulstunud, et kammimisest polnud enam abi.

Kallid sõbrad- tuttavad! Palun jagage oma koroonapõdemise sümptomeid. Kuidas teil haigus kulges ja missugused nähud olid? Ja kui kiiresti terveks saite?

Esmaspäev, 14. november 2022

Ainult see meil veel puudus!

 See lause on pärit vanast Juku-anekdoodist. Juku kiitles koolis, et neil on kodus kõik olemas. Sõbrad küsisid, et miks sa nii arvad. Ja Juku vastas, et kui isa komandeeringust saabus, siis ütles ta ema selle kuulsa lause. Sest isa tõi reisilt kaasa tripperi.

Nojah, eks ta ole. Mu armas elukaaslane käis nädalavahetusel koos sõbraga reisil ja tõi sealt ka midagi kaasa... 

Kui ta minu juurde jõudis, siis andis kõigepealt tervituseks musi ja alles siis jagas muljeid, et oli kaks ööd Rootsi kruiisil Kukerpille kuulamas käies muudkui köhinud. Pidime veel pühapäeval ujulasse minema, aga ütlesin, et kui sa haige oled, siis me ei lähe. Ja seejärel tegin mõlemale küüslauguleiva ja kuristasin brändiga kurku. Ma oma kallikest veel sõimama ei hakanud, et mis sa musitad, kui ise haige oled. Ja üldse, haigena poleks mõtet olnud minu juurde tulla. Aga mis tehtud, see tehtud. Õhtul, kui mul ka veidi köha peale tükkis, tegin oma täisprogrammi, millega haiguse algul mõnikord on õnnestunud seda tagasi tõrjuda: kuum sinepijalavann, gripitee koos brändiga ja siis voodisse higistama.

Esmaspäeva hommikul oli mu enestunne üsna normaalne, aga kallimal oli hääl täitsa ära. Ta tahtis veel minna oma Töötukassa kursusele, aga selle keelasin ma tal resoluutselt ära. Et vaatame, kuidas järgmisel päeval ta tervis on. Kuna tänaõhtune enesetunne polnud eriti parem, tegime kiirtesti. Jess, meie peres on Covid!

Selle peale polegi muud öelda, kui et SEE meil veel puudus. Vähe sellest, et elukaaslane jäi töötuks, nüüd, kus tal algasid huvitavad kursused, on ta rajalt maas. Ja mitte omas kodus, vaid minu juures. Ja kui mina ka haigeks jään, kes meid siis ravitseb ja poes käib? Tänu taevale, et mul niipalju ohutunnet oli, et täna tütre pere juures käies maski kandsin ja distantsi hoidsin.

Kusjuures homme on mul üks huvitav käik ees. Ma sattusin juhuvalimisse, kus mind testitakse Covidi PRC testiga ja mõõdetakse antikehade taset organismis. Näis siis, mis sealt tuleb. Kas mu ennetusmeetmed olid  tõhusad või olen piisavalt immuunne? Või nakatunud, nagu iga lihtsurelik...


Pühapäev, 13. november 2022

Isadepäev

 Tahtsin teha pikema postituse isadest meie peres. Kõigepealt lisada kohustusliku siivsa beebipildi isaga


Edasi tahtsin teemat arendada veel eelnevate põlvkondade isade teemal, nagu ma laupäeval lapselapsele seda valgustasin. Ja sealjuures näitasin talle pilti, missugused tema vanaisa ja vanaema noorena olid.


Ehk siis juhtida lapselapse tähelepanu sellele, kui ilus mees tema vanaisa omal ajal oli. Eks ma sellepärast vist temasse armusingi, hoolimata kõigest muust...

Aga see jutt peab jääma paremaid päevi ootama, sest karm eluproosa sõitis sisse,


Reede, 11. november 2022

Vigade parandus

 Eks me kõik tee elus vigu.  Aga kui kalliks kujuneb vigade parandus, ei tea me keegi ette. Tagantjäreletarkus on teadagi täppisteadus. Oleks ma ometi teadnud, mis tulevik toob, poleks ma seda või teist otsust teinud... Tuleb tuttav ette? Ainult et kui me kõik oleks tulevikku ette teadnud ja teistsuguseid otsuseid teinud, oleks ka tulevik ilmselt oodatust erinevaks vormunud.

No mis ma siin ikka mõistujuttu räägin, asi on elektripakettides. Kui augustis olid ülikõrged elektrihinnad, siis oli loogiline arvata, et edaspidi läheb asi veel hullemaks. Räägiti küll tulevast universaalteenusest, aga seda ikkagi vaid eraisikutele. Seega üritasin päästa, mis päästa annab, ehk tellisin firma kahele korterile Kindel paketi hinnaga 31,46 ( km-ta). See oli kallis, aga arvasin, et ikka parem, kui augustis pea igapäevased 50-60 eurosed kwh hinnad. Kuna olime teise elektrimüüja all, siis oli esimene võimalus seda paketti saada 1.novembrist. Hirm, et septembri ja oktoobri arved tulevad suuremad, kui augustis, osutus asjatuks. Hinnad hoopis langesid ja tugevalt. Muidugi, oleks pidanud selle peale oma veel sõlmimata Kindlast paketist taganema, aga tundus, et nagunii saab üle minna universaalteenusele. Sest meie kliendid ehk korteri üürijad on nn. kodutarbijad ja neile on universaalteenus garanteeritud. Seega jäime ootama 1.novembrit, kui saame Eesti Energia kliendiks ja meile rakendub tõotatud isamaaline elektrihind. Vahetasin kirju Eesti Energiaga ja tellisin aegsasti universaalteenuse ära. Lubatigi 1.novembrist. Kõik pidi seega korras olema. Seda rõõmu sain nautida sinnamaani, kui mulle helistas EE klienditeenindaja.

Ja need uudised polnud enam kaugeltki head. Universaalteenuse võime saada küll, aga kummagi korteri eest tuleb tasuda 240 eurot Kindlast paketist loobumise tasu. Või siis seda trahvi ei rakendata, kui Kindel pakett on sõlmitud enne 23.septembrit ja tegelik tarbija on nn. kodutarbija. Kergendusega vastasin, et see viimane kehtib täielikult meie kohta, kuna esitasin taotluse augusti lõpus. Klienditeenindaja aga ütles, et paraku on lepingu sõlmimise kuupäev 20. oktoober. Jah, sel kuupäeval vaevus Eesti Energia mulle lõpuks lepingu faili saatma, sinnamaani oli kodulehel lihtsalt kirjas pakkumine vastava hinnaga. Ja selles pakkumises polnud sõnagi lepingust taganemise trahvist. Kui oleks olnud, oleksin püüdnud selle lepingu oktoobris tagasi võtta. Kuigi ei tea, ka seegi oleks õnnestunud. Sest suure firma reeglid ja aeglane asjaajamine. Lepingu taotlemise ja sõlmimise vahel 2kuud ja pärast lepingu teksti saatmist loeti see automaatselt kehtivaks. Mul polnud võimalik ei kinnitada ega tagasi lükata. Uskusin, et kuna olin universaalteenust taotlenud enne seda kuupäeva, ja mulle seda ka lubati e-maili teel, siis see tühistab Kindla paketi, mis polnud ju veel kehtima hakanud. Paraku e-maili teel kinnitus ei maksnud midagi, sest uut lepingut polnud mulle  koostatud.

Kirjutasin igaks juhuks ka Eesti Energia ärikliendi teenindusele ja lugesin veelkord üles oma argumendid, miks ma seda trahvi ei peaks maksma. Sest  taotlesin Kindlat paketti augustis ehk enne 23. septembrit ja et uut universaalteenuse paketti taotlesin ka enne Kindla paketi lepingu sõlmimist. See kõik oli asjatu. Kui klienditeenindaja mulle uuesti helistas, siis ütles ta, et konsulteeris asjatundjatega meie olukorra üle, aga parata pole midagi. Reeglid on sellised, et loeb vaid Kindla lepingu sõlmimise kuupäev ja selle alusel tuleb trahvi maksta. See, et ma ei teadnud enne lepingu sõlmimise kuupäeva, et see leping on trahviga, on juba oma viga, Kuigi paketi kirjelduses trahvi polnud mainitud, aga ma oleksin pidanud tutvuma lepingu üld-või tüüptingimustega. Ei tea küll, kust ma seda oleksin pidanud otsima, aga see läheb juba sinna valdkonda, et lepingut sõlmides "loe igat peenikeses kirjas tingimust".

Mu firma kaasomanik ehk mu eksmees oli nii vihane, et tahtis Eesti Energia kohtusse kaevata sellise ebaõiglase kohtlemise eest. No see oleks rahaline enesetapp olnud, hea advokaadi palkamine oleks läinud kindlasti kallimaks kui 480 eurot. Ja väiketarbija võit kohtus suurfirma vastu on ebatõenäoline. Niisiis leppisime sellega, et loll saab kirikus ka peksa ja suurfirmadel on alati õigus. Ja muidugi ei maksa unustada ka seda tarkusetera, et ära usu, mis ajakirjandus kirjutab. No et kodutarbija ei pea maksma leppetrahvi universaalteenusele üleminekul.

Aga... nii kurvalt see lugu ikkagi ei lõppenud. Lahke klienditeenindaja pakkus välja ühe lahenduse, mille puhul trahvi ei pea maksma. Mu eks ütles selle peale, et telefonijutt ei maksa midagi, võimalik, et uue lepingu sõlmimisel kasseeritakse ikka ka trahv. Aga midagi paremat meil nagunii valida polnud, seega võtsin tema pakutud vangerduse vastu. Nimelt on praegu VEEL, nagu ta rõhutas, tasuta üleminek Kindlalt paketilt börsipaketile. Ja sellelt saab kuu möödudes (samuti tasuta) minna üle universaalteenusele. Aitäh sellegi eest! Ega vigade parandus ei peagi tasuta olema.

Teine vigade parandus käib mul hoopis teises valdkonnas. Nimelt sain endale uue raamatupidamise kliendi. Tutvuse kaudu soovitati mind, ega teisiti pensioniealine enam mingit tööd ei saa. Novot, ja seal seisab mul ees suuremat sorti vigade parandus. Eelmine raamatupidaja oli asja üsna tuksi keeranud. Panga saldo oli programmi andmetel tegelikkusest ulmelisel kaugusel, kassa oli miinuses ja programm väitis bilanssi kuvades, et see pole taskaalus, st. aktiva ja passiva summad ei lähe kokku. 2021. aasta aruanne samuti tegemata. Aga mis siin ikka imestada. Raamatupidajat vahetatakse siis, kui asi on nässus. Nii on olnud kõigi uute klientidega, kelle olen viimasel 5 aastal saanud, kui ma vanast kohast ära kolisin. Uus töö algab eelmise raamatupidaja vigade parandamisega.

Hakkasin siis otsast peale. Kõigepealt tutvuma uue raamatupidamisprogrammiga Simplebooks, millega ma varem polnud töötanud. Siis küsisin nõu klienditoelt ja pärast päevast pusimist sain bilansi tasakaalu. Ei olnud üks vigane käive selle summaga, vaid 4 kannet, mis erineval põhjusel tasakaalus polnud.

Kuigi ma tegelikult ei tahagi uusi kliente, ega viitsi enam eriti tööd teha, siis mõjus see "vigade parandus" mu enesetunnet tõstvalt. Pole ma midagi vanadusest nõdraks jäänud, nupp nokib ikka veel täitsa hästi. Ja kui selle firma korda saan, on jälle üks rahulolev klient juures, kes mind teistele soovitab.

Esmaspäev, 31. oktoober 2022

Lootuste luhtumine

 Sellest on juba 3 aastat möödas, kui mu lapselapsed veel Halloweenist vaimustusid, ennast kostümeerisid ja käisid "komm või pommi" tegemas. Teismelised niisuguste piinlike asjadega enam ei tegele, onju.


Vähemalt mu naabruses ikka leidus lapsi, kes ukse taha pommima tulid. Eelmisel aastal käis mitu satsi järjest väikeste vahedega ja hakkasin juba maiustustega koonerdama, et järgmistele ka jaguks. Aga  rohkem neid ei tulnudki.

Valmistusin sel aastal paremini ja kavatsesin anda ikka kamaluga maiustusi igale seltskonnale. Paraku mu lootused luhtusid, seekord ei tulnud üldse mitte kedagi... No mida ma nende maiustustega nüüd peale hakkan? Mu endal peab kommipakk vastu terve kuu ja lõpuks lähevad viimased hallitama. Tütre perele ka ei taha anda, sest neil on selliseid magusahoolikuid, kes silma pilgutamata terve paki nahka võivad panna. Mis pole hea ei tervise ega kaalu mõttes. Hoian neid komme igaks juhuks veel kadri- ja mardisantidele, aga nende tulemise tõenäosus on veel väiksem. Halloweeni kostüümid on lastele põnevamad, neid vanaaegseid mardi-kadrikombeid ei viitsita enam järgida. No mis viljaõnne siin linnaelus soovida või kuidas  külmetavad küüned või valutavad varbad lastele korda lähevad? Mõned aastad tagasi ikka käisid veel lapselaste kunagised sõbrad ukse taga, aga viimasel ajal pole neidki enam näha olnud. Mis mul teha, eks  viin kommid oma ukrainlaste perele, loodan, et neile maitsevad.

Teine luhtunud lootus oli raamatute vallas. Tellisin raamatukogust kaks raamatut, mis tutvustuses kõlasid paljulubavalt. "Paberlossi", olen juba läbi lugenud,  teist, "Vaikne ookean" alustasin.  Kui esimene osutus  pettumuseks, siis on kuri kahtlus, et teisega läheb samamoodi. Mõlematel on üsna sarnane ülesehitus ja sisu. Segiläbi on mineviku ja oleviku sündmused, mitme põlvkonna naiste armulood ja kiivakiskuvad abielud. Ausalt, mul oli raskusi eraldada, kellest parasjagu jutt on, kas emast, vanaemast või peategelasest, tema naabri või isa elukaaslastest. Selget karakterit silme ette ei tule ja kogu lugu koosneb sellest, mis JUHTUB nende naistega. Ja juhtub üsna seesama. oli mingi noorepõlve armastus, kes ära kadus, siis peategelane kohtas kedagi teist ja abiellus. Ja siis ilmus armsam jälle välja...  Jah, kunagi erutas mind ennastki see vana armastuse teema, mis lõikus abieluga, aga praegu tundub see kõik... kuidagi mõttetu.

Ah et missugust raamatut ma tahaks lugeda? Raske öelda, äkki keegi oskab soovitada?

Esmaspäev, 3. oktoober 2022

Tume tulevik

 Tulevik on tume nii suures plaanis vaadatuna kui igapäevaelu tasemel. Hull idanaaber ei mõtlegi oma märatsemist lõpetada, ja sealt võib kõike oodata. Nii elektri lahtiühendamist, meie merepõhja torustike ja kaablite vigastamist, kuni otsese kallaletungini välja. Kui peaminister hoiatas nende ohtude eest oma telepöördumises, süüdistati teda paanikakülvamises. Minu arust ülekohtuselt. Seda kõike ei pruugi juhtuda, aga tuleks ikkagi mõtelda, mida saaks ette võtta, kui nii peaks minema. Õnneks ma olin siis liiga haige, et sel õhtul AK vaadata, ja järgmise päeva kommentaarides väitsid paljud, et see oht ei ole tegelikult nii hull. Muidu oleks ma ise ka väikese paanika üle elanud. Aga ikkagi hakkasin mõtlema, mis võimalused mul pikema kriisi tekkimisel oleksid. 

Mul pole ligidal ega ausalt öeldes ka kaugemal nii head tuttavat, kel oleks ahi, pliit ja kaev, piisavalt ruumi ja lahkust, et saaksin tema juurde redutama minna. Siis aga tuli mulle pähe, et tütrel on kamin ja minul gaasipliit, mida ballooniga ühendada. Niiet nädala elaksime ilma elektri ja kütteta üle küll. Tegelikult olen näinud, et nädalaga ei lähe mu elamine veel miinuskraadidesse, ja pealegi tellisin ukse- ja aknatihendite vahetuse. Soovitasin tütrel ka samasugune väike gaasipliit osta, aga tema ütles, et ei taha selle peale mõelda. No eks ma ostan siis ise ja kingin selle talle jõuludeks. Kaminapuid lubas ta siiski varuda, aga muid kriisivarusid ei ole soetanud. No minul on küll kõik olemas, eks saan siis neilegi jagada. Nagu öeldud, mul on gaasipliit ja balloon, aga mõtlesin veel tagavaraballooni ka osta. Eks näe, kas raatsin. Siis on mul väike raadio ja patareisid nii sellele kui taskulampide jaoks. Küünlaid-tikke on, aga võiks juurde osta. Kanister on bensiini täis, kuivaineid ja konserve varun vaikselt veel juurde. Ostsin 2 7-liitrist veenõud Värska joogiveega. Kui need tühjaks saavad, siis kusagilt ehk saab vett tuua, vähemalt anumad on olemas. Pesemiseks on vett samuti umbes 20 liitrit varuks. Akupank telefoni laadimiseks on ostetud, pea-asi et püsiks ikka meeles seda laadida.

Selleks, et mitte ennast asjatu paanikaga üles kütta, on hea, kui need, kes meie kaitsevõime tulevikustsenaariumide kohta täpsemat infot omavad, seda ka ausalt jagaksid. Sattusin  vaatama 28.septembri "Esimest stuudiot" ja kuigi arutati paljusid murekohti, sain sellest saatest  positiivse meeleolu.  Tundub, et meie julgeolekuteemal käib valitsuse tasemel tõhus töö ja ka probleemseid teemasid ei vaikitud maha ega pisendatud. Saates olid kaitseminister Hanno Pevkur, välisminister Urmas Reinsalu, sotsiaaldemokraadist kaitsekomitee juht Raimond Kaljulaid. Opositsioonist olid samuti asjalikud esindajad valitud, EKREst  Leo Kunnas ja Keskerakonnast Neeme Väli. Mõlemad on sõjaväelise taustaga mehed ja valdasid teemat. Keegi ei hakanud oma erakonda upitama ega teisi süüdistama. Rasked ajad sunnivad erimeelsusi ületama ja ühisrindena ohule vastu astuma.  Muidugi oleks vestlusring teisiti kulgenud, kui opositsiooni nimel oleks esinenud räuskaja ja ümmarguse jutu mees. Aga sedapuhku tõdesid ka saatejuhid, et kõik erakonnad olid üsna üksmeelsed, mida juhtub harva. 

Nii ma siis püüangi positiivsust säilitada. Ehk ikka ei juhtu kõige hullemat ja sõda meieni ei jõua. Seni aga tuleb rõõmu tunda ilusast sügisest ja mitte mõelda saabuvale sombusele ja pimedale ajale. Püüan paaniliselt leida midagi, mis mind soojendaks ja rõõmustaks ja aitaks selle üle elada.  Sõita soojale maale, leida mõni hea raamat, käia teatris või kontserdil, maalida,  kududa midagi toredat? Esialgu pole head lahendust veel leidnud...

Pühapäev, 25. september 2022

Kallistamise kahjulikkusest

 N o üldiselt olen ma kallistamise pooldaja. Vanasti polnud see kombeks, aga uuemal ajal kallistan ma alati nende inimestega, kes mulle meeldivad, ja kellele mina armas olen.

Nii ka selle viimase maalkäigu puhul. Külastasin kahte peret, kes mulle abiks on olnud, ja viisin mõlemale shokolaadi. Ja muidugi kallistasin tänutäheks.

Esimene pere olid mu sugulased, kes annavad mulle teda, kui vennal asi halvasti on. Ega nad väga teda abistama ei tõtta, aga vähemalt hooldavad nad mu vanemate hauaplatsi (väikese tasu eest muidugi). Viimati andsid nad teada, et surnuaial asuva pingi puust liistud on ära pehkinud ja vajaks parandamist. Kuna vennal traktor on katki, siis tema seda sealt ära tuua ei saanud.

Seega palusin ma abi teiselt külas elavalt perelt, kellel tehnikat jagub. Ühtlasi palusin pere väimehel, kes mu vennaga aeg-ajalt ikka suhtleb, talle teada anda, et viigu oma telefon sinna tuppa, kus ta magab ja telekat vaatab. Et ma temaga ikka kontakti saaksin.

See pere tegi, mida palutud, ja nii külastasin ka neid. Ühest küljest sellepärast, et neid tänada, aga teisest küljest seetõttu, et nad on olnud alati mu head sõbrad ja mind enda juurde külla kutsusnud. Nüüd siis läksin, ilmselt esimest korda pärast peremehe surma, mis segus, oli juba 18 aastat tagasi. Kõik see suhtlus selle perega oli nii lähedane, nagu oleksime viimati kohtunud aasta tagasi. Ma küll  teadsin, et nad olid hiljuti kõik haiged olnud. Mitte see C-tõbi, aga tavaline viirus.

Kui ma neile külla saabusin, kaeti meile võrrartu laud ja juttu jätkus kauemaks. Ja otse loomulikult ma kallistasin neid armasaid inimesi, seda enam, et nmad eriti haiged enam polnudki.

Noh ja pärast koju jõudmist ega ma kohe haigeks ei jäänudki. Esimese päeva õhtul oli veidi kahtlane tunne, tegin sinepijalavanni, jõin gripiteed ja brändit. Sain küll kuuma nahavahele ja higistasin, aga ega see mind ei päästnud.  Täna, pärast neljandat haiguspäeva, hakkab olemine juba veidi taaastuma. Ma pole terve koroonaaja enam haige olnud, eks muidugi oli vähe kontakte, maskikandmine, distantsihoidmine ja kätepesemine. Seekordne haigusepuhang tundus seda rängem, sest ei mäletanudki, mis see endast kujutab.

No ei maksa kallistada armsaid, aga tõbiseid sõpru. Aga teisest küljest, haigus läheb üle, aga sõprus jääb.