Pühapäev

 Täna ärkasin vara, sest sõbrants helistas. No seda ma kartsin, kui talle õhtul helistades ta ei vastanud. Panin küll telefoni hääletu peale, et kui ta helistab, siis ei aja ta mind üles. Aga sest polnud tegelikult kasu, mu aktiivsusmonitor surises mu käe peal ikka ja ajas mu üles. Vahemärkusena, et see kellaaeg normaalsete inimeste jaoks polnud sugugi varajane, aga mulle, kes õhutul ei suuda enne keskööd uinuda ja öösel ka mitu head tundi üleval on, oleks mõni tund und veel ära kulunud.

Võtsin siis kõne vastu, aga jututuju polnud see, mis õhtuste vestluste ajal. Olin pahur ülesajamise pärast, polnud hommikust söönud ega isegi WC-sse jõudnud. Ma muidugi ei andnud neist asjaoludest sõbrannale teada, aga õhtul oleksin palju pikemalt jutustanud ja sellest rohkem rõõmu tundnud. Need, kellega tihedamini suhtlen, teavad, et enne kella 12 ei maksa mulle helistada. Aga las see jääda.

Siis mõtlesin uimase peaga, mis päev täna on, kas pühapäev või esmaspäev. Esmaspäevaks on mul mitmeid plaane, aga nüüd varase ärkamise tõttu pikaks veniv päev on tühja täis. Ilm on külm, öösel sadas lund, nii ei saa aias midagi teha.

Nii ma siia blogima jõudsingi. Lugesin ka läbi kirgi kütnud TT postitused ega saanud hästi aru, mis siis (teatud) inimesi nii ärritas. Mina ei huvitu paljudest teemadest, millest TT kirjutab, aga ma siis lihtsalt ei loe neid jutte lõpuni. Mis tehisarusse puutub, siis saan aru, et sellest meil pääsu pole, aga mis see endaga kaasa toob, teeb mind murelikuks. Meie, kellel seljataga klassikaline haridus ja ajakirjanduse tarbimine, kus uudised vastasid enamasti tõele, on olemas baas, millele toetuda, kui hakata hindama, kas tehisaru pakutu on tõde. Vigu on esinenud ikka üksjagu. Aga mitte see pole kõige suurem probleem minu arust. Noored ei kahtle milleski ega viitsi ka oma koolitöid ise teha, kui saab lasta need AI poolt valmis vorpida. Tublimad loevad vähemalt teksti läbi ja ehk kontrollivad fakte ja teevad mõningaid korrektuure, aga laisemad lasevad teksti kohe käiku. Ja kust võtta nii palju õpetajaid, kes paljastaksid pettuse. Neil niigi palju ülesandeid kukil ja põhieesmärk, et lapsed oma tööd tehtud saaksid. Jah, eksamitel võib selguda kurb tõsiasi, et lapsel puuduvad igasugused teadmised, aga siis on natuke hilja asja parandama hakata.

Mis puutub mu isiklikku ellu, siis tegin otsuse. Ma ei kiirusta tasulisele opile minema, vähemalt mitte enne sügist. See suvi on mul raisus nagunii, aga ilma opita ma vähemalt tean, kus on mu liikumisvõimaluste piir. Aga pärast oppi on see kahtlemata viletsam ja ma ei saa kogu oma suvist aia eest hoolitsemist tütre kaela jätta. Suure tõenäosusega tuleb meil kuum ja põuane suvi ja vähemalt peenra ääres seistes või istudes voolikut hoida ja taimi kasta suudan ikka. Plaanis on ka robotmuruniiduk hankida ja need aiatagused lapikesed suudan ise muruniidukiga üle käia.

Pealegi on sel kevadel-suvel olulisi perekondlikke üritusi, kus tahan võimaluste piires osaleda. Noorem lapselaps lõpetab põhikooli, tütrel on juubel ja vanema lapsel on plaanis kolida Kanadasse. Jah, me teeme küll kõik, et teda ümber veenda, aga esialgu pole sellel suurt mõju olnud. Niipalju suutsime asjade kulgu mõjutada, et tema internetist leitud boyfriend tuleb tüdruku 18.sünnipäeval Eestisse ja me näeme ta ära. Sellel suhtel pole minu arust mingit tulevikku, arvestades kõiki asjaolusid, aga vähemalt saame veenduda, et tegu pole mingi pedofiili või muidu halbade kavatsustega mehega. Nad on vestelnud vaid internetis ega ole päriselt kohtunud. Ma väga tahaks loota, et see illusioon, mis türduk oma peas on loonud ja tõe pähe võtnud, puruneb päriselt selle inimesega kohtudes ja Kanadasse minek jääb ära. Kui ta ikkagi minna tahab, siis ei saa me kätt ette panna. Oluline on, et me temaga ühendust saame pidada, teame, kus ta täpselt asub ja saame teda sealt tagasi koju aidata, kui vaja. Tegelikult oleks selline ettevõtmine tavalise noore jaoks võob-olla põnev seiklus, aga meie eluvõõra lapse jaoks, kel on palju vaimse tervise probleeme, ärevushäireid ja depressioon, niiet ta ei suuda kooliski käia, on see raudselt üle tema võimete. Kui mu tervis vähegi kannatab, siis püüan lennata temaga kaasa Frankfurti, et aidata tal ümber istuda Kanada lennukile. Või siis teeb seda mõni teine pereliige.

Aga elame sinnamaani. Käisin isegi üle pika aja kirikus ja palusin, et Jumal hoiaks ja kaitseks teda ja näitaks talle kätte õige raja. Siiamaani on mu palvetele vastatud. Loodame, et ka seekord läheb kõik hästi.

Ja siit see tuleb

 Ehk ving ja hala, mida ma küll ei tahtnud blogisse postitada. Aga reedene arstilkäik viskas kannatuste karikal kaane pealt.

Einoh, ma olin ikka pikka aega kannatlik, mis siis, et kõndimine muutus üha vaevalisemaks ja valu suuremaks. Puusa artroosi tõttu. No mis see kaheksa kuud ootamist ära ei ole. Reedel jõudiski kätte kauaoodatud ortopeedi vastuvõtu aeg.

Et kuidas see siis möödus ja mis saab edasi. Kõigepealt teatas arst, et juba eelmise patsiendi ajal jooksis arvutisüsteem kokku. Nii ei saanud ta mu puusa pilte ega haiguslugu vaadata. Ja ega ta vanamoodsa diagnoosimisega ehk minu küsitlemisega ka eriti vaeva ei näinud. Minu küsimuse peale, millal on lootust opile saada, vastas, et umbes aastaga. Et kui keegi oma aja ära ütleb, võib juhtuda, et saab varem. No näiteks mõni võib ju ära surra. Või siis triaazi korras võetakse raskemad juhtumid varem ette. Ei mingit pakkumist uueks ajaks ega lubadust minuga telefoni teel arutada, kui arvuti korda saab. Küsisin veel, et kas tasulisele opile on võimalik saada ja mis see maksaks. Vastus oli, et varem oli see 4000 eurot, aga nüüd on hinnad tõusnud. Andis mulle sekretäri numbri, kust sellekohast infot saada. Lisaks ütles, et ITK-s olevat lühemad järjekorrad, sest nemad teevad ainult puusaoppe, aga põlve omasid ei tee. Mõtlesin, et kui ma nüüd alustan ITK-ga otsast peale, ega ma siis varem kindlasti ei saa.

Panen siia lingi sellest peenikese nimega operatsioonist ja selleni jõudmise uuest korrast.

Ma olin nii sügavalt pettunud, et koju jõudes hakkasin kammima erakliinikuid. Krt. kui ma juba maksma pean, siis valin ise arsti, kellel lasen ennast opereerida. Sellel nii vähese empaatiavõime ja huvipuudusega liinitöölisele ma maksta ei kavatse.

Jõudsin oma valikuga Confido arstide juurde ja kuigi seal olid ka tasulise konsultatsiooni esimesed vabad ajad umbes kuu pärast, viskas ette ühe arsti vastuvõtu aja 21.04, teispäeval. Maksin ära ja loodan saada rohkem infot, kas ma tõesti pean veel aasta kannatama, kuna mu seisund ehk polegi nii halb. Kõik on ju suhteline, ja eks oma valu on ikka kõige valusam. Mõtlesin, et teen tasulise opi esimesel võimalusel, sest mul pole enam nii palju aastaid jäänud, et neid raisata valule ja liikumatusele.

Kui olin veidi rahunenud, siis hakkasin plaani pidama, mida ma aias ja üldse oma elukorralduses pean enne ära tegema, kui op mu liikumisvõime veelgi väiksemaks muudab. Esiteks oleks vaja mõelda robotmuruniiduki peale, et mitte jätta muruniitmist tütre pere kaela. See omakorda vajab ettevalmistusi, nagu näiteks pisikeste lillepeenarde ärakaotamist, et masinal liiga palju piirdeid ei oleks vaja installeerida. Eile tegelesingi üsna aktiivselt aias mitmesuguste töödega, niiet õhtuks ei suutnud jalga jala ette tõsta, et teisele korrusele magama minna. Ja täna ei teinud ma üldse midagi, et taastada oma liikumisvõimet homseks juuksuriskäiguks ka ülehomseks ortopeedi konsultatsiooniks.

Ja siis asusin guugeldama kõikvõimalikke ortopeede, kellel lasta ennast raha eest lõigata. Confido on kõige kallim, seda teadsin nagunii. Ja kui selgus, et selle arsti kohta, kelle juurde ma konsultatsioonile lähen, oli palju negatiivset tagasisidet, siis mõtlesin, et ei tea kas tasubki tema juurde ennast opijärjekorda panna. Kuulan lihtsalt ära, mis ta üldse räägib. Ja siis sain veel teada, et mu esimest ortopeedi oli kiidetud, et hea kirurg on. Ja kui nüüd veel terviseportaalist lugesin, mis ta mu kohta oli kirjutanud, hakkasin veidi kahtlema, et kas maksabki teist arsti valima hakata. Äkki saan ikkagi kiiremini opile, kui aasta. Sest ta oli mu seisukorda kirjeldanud küllaltki kehvana. Näiteks ütles, et käin karkudega, kuigi vastuvõtule läksin kepi toel. Ja et valud on kestnud aastaid, aga viimasel ajal on hullemaks läinud. Nice! See võib mind isegi paigutada kiiret abi vajavate haigete hulka.

Andsin endale veel kergemeelse lubaduse hakata neid harjutusi tegema, mis füsioterapeut mulle andis. Äkki tõesti läheb olukord veidi paremaks, ja jõuan oma aja ära oodata. Kui aga halvemaks läheb, eks siis jõuan tasulise meditsiini teenuseid kasutada.

Kevad südames

 Kevad tuli kuidagi äkki. Vast nädalaga sulatas suured lumehanged ja lumikellukesed kasutasid juhust ja hakkasid õitsema. Esimesed arglikud õied tulid juba 11.märtsil, aga see lopsakas põõsas on 20.märtsil pildistatud. Õitseb siiamaani. Eriliseks teeb selle meeldiv üllatus, et kui läinud aastal oli seal vaid paar õiekest, aga praeguseks olid sibulad tublisti paljunenud. Vahepeal tundus, et lumikellukesed minu aias ei tahagi kasvada ja andsin alla ega ostnud enam uusi sibulaid. Sellega vist ongi nii mitmes valdkonnas, et kui lõpetad paaniliselt pingutamise, siis hakkab su ettevõtmine kuidagi omasoodu paremuse poole arenema.

Üldiselt mulle praegune kevade arengufaas meeldib. Lumega muret enam pole, aga aiatöödega veel ei pea tegelema. Jah, oksi oleks vaja lõikuda, aga kuna mu oma tervis seda teha ei võimalda, siis pean plaani abilist palgata. 

Minu südames kevad eriti ei hulla, aga meie peres on neid, kes suures armuvalus ei tea, mis ära teeksid. Nimelt sai meie emane kutsikas Terra juba 9-kuuselt suguküpseks ja tema jooksuaja lõhnad ajavad isase Kevini hulluks, kuigi 11-aastane koer peaks olema inim-aastates juba "vanamees". Kuna keegi pole perelisast huvitatud, siis on oluline hoida, et nad ei saaks seda võimalust kasutada, milleks looduse kutse neid sunnib. Jalutada tuleb neid eraldi, toas ei saa nad olla samas ruumis ja aeda jooksma võib lasta neid ühekaupa. No ma ju ütlesin, et mis te uuest kutsikast enne võtate, kui Kevini aeg läbi saab, aga kesse mind kuulas. See Terra praegune jooksuaeg kestab umbes kuu ja alles pärast seda saab teda steriliseerida. Eks aeg pärast oppi ole ka keeruline, aga siis vähemalt kaob see probleem ära.

Millal mina oma puusaopile pääsen, pole teada. Olukord muutub aina hullemaks, aga kuidagi peab selle üle elama. 17.aprillil saan ortopeedi vastuvõtule, eks siis selgub, kaua veel oodata tuleb.

Matused

 See on kurb, aga igal viimasel aastal olen käinud korra oma eakaaslase matusel. Mõni harv kord on peetud ka juubeleid, aga pulma pole enam väga ammu kutsutud.

Homme jätan hüvasti Marinaga, kes on esimesel pildil keskel roosas kleidis. Tema oli meist kõige tervem, ei võtnud mitte mingeid tablette. Võib-olla see oligi põhjus, et ta eriti arstide juures ei käinud. Aga kas seegi oleks suutnud ära hoida seda täiesti ootamatut terviseriket.

Viiest sõbrannast on praeguseks järgi jäänud 3...

Matusteks paluti kirjutada nii meil kui teistel temaga kokku puutunud seltskondadel oma mälestused ühisest eluteest- Minu üllitis oli selline.

"Marina õppis Tartu Riikliku Ülikooli matemaatikateaduskonnas aastatel 1973 – 1978. Ta oliväga tark,  sihikindel ja töökas üliõpilane. Lisaks oli ta aktiivne sportlane, ja seda kuni elu viimaste aastateni, kus ta osales nii maratonidel kui pikkadel jalgrattamatkadel.

Meie sõpruskond sai just sealt alguse. Eriti lähedaseks saime 4.kursusel, kui ühikatuppa, kus juba elasid Külli, Niina ja Eve, kolis ka Marina. Me olime nagu perekond, kus kõik oli ühine, nii rõõmud kui mured. Koos pidasime pidu ja õppisime eksamiteks, meil olid ühine seltsielu ja harjumused. Näiteks oli oma toast kohe võtta “4 kätt” bridžimänguks. Kui kellelgi oli midagi süüa, kas kodunt kaasa toodud või sugulastelt saadud, oli see enesestmõistetavalt kõigi jaoks. Või siis läksime koos öösel kell 12 kööki kartuleid praadima, kui muud polnud võtta.

Laenasime üksteisele ilusamaid riideid oma garderoobist, kui kuhugi välja läksime. Sellest kõigest kujunes tugev vundament eluaegseks sõpruseks.

Kui ülikool läbi sai, läksid meie teed korraks lahku. Õpetajad suunati kolmeks aastaks erinevatesse maakoolidesse tööle. Marina töökohaks sai Vaimastvere kool. Seal tutvus ta ka oma tulevase abikaasa Kallega ja sai väga headeks sõpradeks Kalle perekonnaga. Kuna Marinal ja Kallel lapsi polnud, olid Kalle õe lapsed Marinale nagu oma lapsed, ka hilisemas elus. Marina rääkis korduvalt, et tahab oma testamendiga neile midagi pärandada, aga tegemata see jäigi. Sest tundus, et aega ju on...

Olime tunnistajaks, kuidas Marina suure visaduse ja töökusega oma maakodu üles ehitas. Algul oli seal vaid üks kipakas suvilaköks ja mingid kuurid. Nüüdseks on valmis saanud ilus aastaringseks elamiseks sobilik maja, saun, kelder, korras aed ja kasvuhoone. Marina käis õpetajana veel osalise ajaga tööl, aga mõtles selle õppeaastaga sellele lõpu teha, et saaks oma mõnusas kodus elu täielikult nautida. Aga see jäigi vaid mõtteks. Kui ta 4.märtsi hommikul tööle sõitis, ei osanud ta aimata, et koju tagasi ta ei tulegi. Tal hakkas päeval halb, kutsuti kiirabi, tehti operatsioon, aga kui lähedased järgmisel hommikul haiglasse helistasid, said nad kurva teate, et Marinat enam pole."

Muidugi, kuna kõnesse panustasid 8 seltskonda, siis jõudis minu kirjapandust kogu elukokkuvõttesse vaid osa.

Hakkasin mõtlema, kui minu aeg kätte jõuab, kui palju on neid, kes mind mäletavad või piisavalt hästi tunnevad, et midagi öelda. Eks muidugi sõltub sellest, kui ruttu ma ära suren. Kui mu sõbrad-sugulased on piisavalt terved ja mitte-dementsed, et mind üldse mäletada.

Kisub kurvaks nii-ehk-naa...

Lohutuseks pilt, kui olime kõik noored ja lootusrikkad tuleviku suhtes. Ülikooli lõpupilt.

Uus mänguasi

 Lasksin endale sünnipäevaks kinkida vaese invaliidi abivahendi- robottolmuimeja. Kuna iga mu samm on kullahinnaga ehk päevas saan valuvabalt (õigemini vähese valuga) käia nii umbes 300 m, siis lootsin sellega vähendada oma koristamisvaeva. Eriti teisel korrusel, sest trepist tolmuimeja üles tarimine oli paras probleem. Alumise korruse koristamisel on mul elus abiline ehk lapselaps, kellele väike lisaraha rõõmu teeb.

Tükk aega ootas tolmuimeja pakendis, enne kui hakkasin tema hingeeluga tutvuma. Sõbrannal on samasugune ja ta lohutas, et selle kasutamine pole keeruline. Tütar rääkis mingi äpi allalaadimisest, aga sõbranna ütles, et saab ka ilma selleta. Ma kohe ei salli neid äppe, ja laadin neid telefoni juurde ainult hädavajaduse korral. Pakendit avades selgus, et kaasas on pult ja äppi ei peagi kasutama, kuigi see võimalus on olemas. Kuidas siis teisiti, nooremate inimeste jaoks on oluline, varsti on moodsas kodus ka WC-s vee laskmine häälkäskluse või äpi abil.

Lugesin siis juhendit ja kuigi tegin, nagu kästud, aga masin liikuma ei hakanud. Lõpuks sain aru, et sisselülitamise nuppe on mitu ja kui põhiline, küljel asuv nupp on OFF asendis, siis miski ei toimi. Leidsin õige nupu ja töö algas.

Kõigepealt sai selgeks, et mu väikese magamistoa vaiba äärest ta üle ei saa. Mitte sellepärast, et see liiga paks oleks, vaid vastupidi. See on õhuke ja  selle äär keerdub üles, kui masin teda nügib. Võtsin siis vaiba ära ja klopin seda rõdul. Õnneks kabinetis oleva suuremale vaibale suutis ta peale sõita, kuigi mõnikord ka selle äär läks kahekorra, eriti, kui masin nurga pealt üritas läheneda. Võin ju need nurgad edaspidi kleepsuga põranda külge kinnitada.

Pean tõdema, et kuigi see masin sõidab hoolega ringi, ei ole ta nii süstemaatiline nagu lootsin. Näiteks puhastas pool voodialust pinda ära ja sõitis siis mujale. Eks ma võtsin tal hiljem natist kinni ja suunasin õigele teele.

Sain aru ka sellest, kui kauaks tal võhma jagub, enne kui pesasse uuesti laadima suundub. Kuna see on väike ja odav mudel, siis saab aku üsna ruttu tühjaks. Edaspidi teengi ühel päeval magamistoa, ja teisel päeval kabineti. Abiks on igal juhul.

Ilmast ka. Kuigi kaks kuud kestnud miinuskraadid olid juba väga ära tüüdanud, siis kauaoodatud sula pole parem. Eriti neljapäeval, kui jäävihma sadas. Õnneks ei pidanud ma ei autoga ega jalgsi kuhugi minema. Tänaseks on auto ja õu puhtaks sulanud ja kuigi sombune ilm on masendav, annab see ikkagi märku, et kevad on lähenemas. Muidugi pidi ka miinuskraade veel tulema ja ilmselt vaheldumisi sulaga, aga loodan, et sel päeval, kui ma järgmisel kuul linna hambaarsti juurde pean minema, pole väga libe. Kui ma oma sünnipäevaks valmistudes linnas juuksuris käisin, sain tunda, mis jalakäija elu talvel libedaga on. Samme kogunes sel päeval 3300, mis minu kohta on liig mis liig. Lisaks veel poes käimised, söögi tegemine ja laua katmine, nii olingi pärast pidu poolsurnud. Aga paar päeva vedelemist ja lonkan edasi.

Kui ajakirjandus kogu aeg hädaldab, et rahval raha pole, siis sain jälle vastupidise tõestuse. Pidime sõbrannaga minema soojale maale puhkama, aga kuna ma polnud kindel, kas mu puusavalu seda võimaldab, siis ei leppinud me midagi kokku. Nädal tagasi rääkisime ja ta ütles, et tal on teise sõbrannaga juba kohad kinni pandud 28.märtsiks. Et ma võin ka nendega koos tulla, kui tahan. Ma oleks nagunii võtnud üksinda toa, et mitte oma kehva une ja jalavaluga teist segada. Kui ma siis eile üritasin endale samaks kuupäevaks samasse hotelli tuba saada, siis oli vastuseks, et kohti pole, välja müüdud. Ja sinna on veel terve kuu aega!

Kaotatud ja leitud

 Kes veel pole saanud infot Ritsiku viimase postituse alt, siis teadke, et praegu jätkab ta blogimist uuel aadressil

https://ritsikukodu.com/

Lisatud 21.veebruaril: Ritsiku visadus viis sihile ja ta sai vana blogi tagasi !

Külm!

 

Terve jaanuar on olnud külm ja lõpp läheb veel eriti külmaks. Tuba on õnneks soe, aga mõtlen nendele, kes ise kütma peavad. Mäletan neid aegu, kui töölt tulles utsitasin meest, et mine ometi katelt kütma. Ja kui ta lõpuks läks, sai tuba magamaminekuajaks liiga palavaks. Hommikul jälle külmavõitu, aga katelt ei julgenud valveta küdema jätta ka. Ja siis ma mõtlen veel Kiievi elanike peale, kellel pole vett ega elektrit ja kelle toas on vaid mõni kraad sooja. See on kohutav, kui elad kusagil 20.korrusel ja lift ei tööta. Või kui töötabki, ei julge seda kasutada, sest kui elekter jälle ära läheb, jääd lifti vangi. Sellega võrreldes on meil lausa paradiis.

Muresid on ka paradiisis. Mu auto aku keeldub sellise külmaga töötamast. Väimees käis laadimas, aga eelmisel külmal nädalavahetusel ütles ka tema auto aku üles. Tellisin endale netist akulaadija, aga see ei saabu enne 10. veebruari. Käisin ka teeninduses ja lasksin akut kontrollida. Öeldi et muidu korras, aga vajab laadimist. Ja seda vaevalt nädal pärast eelmist laadimist. Sel nädalal olen pisut pikemaid sõite teinud ja ehk läheb auto täna veel käima ja saan poes ära käia. Nädalavahetusel pidi tulema kuni 26 miinuskraadi, siis ma ei üritagi autot käivitada.

Terviserindel pole ka midagi head. Käisin perearsti juures kangemaid valuvaigisteid tellimas ja uurimas, kas pole mingit varianti ortopeedi juurde kiiremini saada. Ta soovitas ise helistada ja kurta, et olukord on palju halvemaks läinud, aga erilist lootust pole. Nüüd piirdub mu liikumine näiteks poeskäiguga, umbes 300 m kokku, pärast mida on valu üsna tugev. Egas midagi, võtan siis veel ühe valuvaigisti lisaks ja püüan kuidagi hakkama saada. Hea, et uut lund pole juurde sadanud.

Midagi positiivset ka. Paar päeva tagasi tuli mulle Tele2 pakkumine mobiiltelefonile,  mis oli väga soodne. Esialgu aastaks, aga edasi tuleb uus hind. Muidugi ma tean neid ülemeelitamise nippe, et algul väga hea hind, mis siis vaikselt tõusma hakkab. Üks kord ma juba tahtsin Teliast ära minna, ja siis sain palju parema pakkumise, kui olin nõus jääma. Sedapuhku aga oli Telia hind muudkui tõusnud ja mõtlesin, et seekord lähen  päriselt minema. Otsustasin siiski uurida, et missugune mu praegune pakett on, et kuu arve oli 28 eurot. Ja hea, et uurima hakkasin. Esiteks, oli mul miskipärast liiga suur mobiilse interneti maht, mida ma üldse ei kasuta ja mille eest võeti 7 eurot. Selle sain kodulehel ära muudetud, aga lisaks oli arvel veel 5 eurot eest mingile teenusepakkujale saadetud sõnumi eest. Üritasin teada saada, mille eest see on ja kas jääbki mingiks püsikuluks. Selle väljaselgitamiseks kulus mul ikka tubli tund. Vestlus AI-ga ei andnud midagi. Helistades 123, mis on klienditeeninduse number, ei saanud ma samuti targemaks, kuna öeldi, et mu arve summa on 0 eelmise kuu eest. Hiljem sain aru, et see number on eraisikute teenindamiseks, ärikliendil on teine nr. Kui ma pika ootamise peale sealse teenindajaga jutule sain, selgus, et see on mingi kahtlane tasuline number, kuhu ma enda teada polnud mingit sõnumit saatnud. Aga nagu teenindaja ütles, see sõnum on mõnikord peidetud kujul, kui teed mingit testi või mängid mõnda mängu. Enda arust pole ma ei ühte ega teist teinud, aga parem karta kui kahetseda. Selle numbri taga olevat selline firma nagu MobiGW ja kui ma neile kirjutasin, et uurida, mille eest raha küsiti, sain ainult automaatvastuse. Igatahes blokeerisin selle numbri ära ja loodan, et rohkem mingit pettust ei tule.

Ühesõnaga, väga hea, et hakkasin oma arvet uurima. See otsekorraldus teeb elu nii mugavaks, et ei tunnegi, kui sind nööritakse. Nüüd pärast paketi muutmist on mu telefoni kuutasu jällegi talutav, ja operaatorit vahetama ei hakka.