... on sügis süngemaks muutunud ja oodata pole enam midagi lohutavat. Isegi kui satub sekka mõni päikeseline päev, saab see ruttu otsa, sest pimedaks läheb vara. Ma ei tea, kuidas teie selle üle elate, aga mind masendab see pikk pime õhtune aeg, kuni saab magama minna. Eks ma loen raamatut või vaatan telekat, aga midagi asjalikku või kasulikku teha ei jaksa. No ja ega mu puus pole ka veel nii heas seisus, et koristada või midagi muud füüsilist tegevust ette võtta.
Nüüd olen ligi kuu aega oma kodus toimetanud. Algus oli väga tore. Aga siis hakkas tunduma, et ma juba üsna kobe, et võib natuke aias pilku riivavaid rootsikuid maha võtta. Sain päris hästi kummardada ja mõne mahakukkunud pisikese asjakese üles võtta, ilma et oleksin pidanud haaratsi järgi minema. Eks ma seetõttu ülbeks läksingi. Ja ega ma siis aias palju ei asjatanud, lõikusin veidi rooside äraõitsenud varsi ja koledaid pikki gladiooli varsi. Teisel päeval võtsin maha paar siilikübara ja päevakübara põõsast, mis teiste madalate lillevarte vahel inetult kõrgusid. No ja siis toppisin kogu selle mudru kotti. See oli juba veidi rohkem kummardamist nõudev tegevus. Nii segane ma siiski polnud, et oleks seda jäätmejaama vedama hakanud. Lisaks korjasin kokku igasugused lillede toeks olnud kepid, mis muidu talv läbi mullas oleks ära roostetanud, kui värv maha koorub.
Polnud ju liiga palju pingutamist, ega? Paaril järgmisel päeval oli ka kõik enam-vähem korras. Tegin isegi rekordilise pikkusega kõnniringi ümber kvartali. Karkudega muidugi, aga üsna kebja sammuga. No ja mis siis järgmisel päeval hakkas? Haav läks paiste, hakkas valutama ja punetas. Otse lahti küll ei löönud, arstisin seda külmakoti ja aaloe lehe mahlaga. Hakkas nagu parem, aga ikkagi otsustasin arstile näidata. Perearstile muidugi, ortopeedi juurde ei pääse mingi nipiga, kui siis tasulisele vastuvõtule ja sinna on ka pikk järjekord. Pereõde tegi vereproovi, mis näitas, et põletik polnud suur ja antibiootikumi vaja pole. Mingid tabletid ja salvi kirjutas. Neid pidin kasutama nädala, aga kuna haav selle ajaga päris korda ei saanud, siis jätkasin. Umbes sel ajal hakkasin uuesti kõndimas käima, algul lühemaid otsi. Aga kui jälle ümber kvartali tiiru tegin, hakkasid nii põlved kui puus valu tegema. Sain aru, et nii palju pole vaja punnitada.
Võtsin ikkagi ka saatelehe füsioterapeudi juurde, et tema arvamust kuulata, missugune on õige koormus. Küsisin, kuidas ta mu taastumise taset hindab. Ütles, et keskmine. Nojah, kui seda tagasilangust poleks olnud, oleks seis ilmselt parem olnud. Ta andis mulle harjutuste kava, mille tegemiseni ma veel pole jõudnud. Üks harjutus oli näiteks toolilt püsti tõusmine, ilma et käsi kuhugi toetaks. Ütlesin, et seda ma küll teha ei saa, diivanilt teleka vaatamise järel püsti saamisegagi on tükk tegu, kuigi toetan kätega istmele. Teistelt toolidelt saan paremini püsti. Põhjus ilmselt selles, et see diivani iste on suhteliselt madalal. Aga endalegi üllatuseks, füsioterapeudi toolilt sain ilma käte abita püsti tõustud küll.
Ühtlasi selgus arsti juures, et mu hemoglobiini tase pole ikka veel normis, mis verekaotuse tõttu langenud oli. Hakkasin rauatablette võtma ja uurisin internetist, mis toiduained aitavad verel korda saada. Nüüd söön iga päev kas maksa, loomaliha, punast kala või verivorsti. Lisaks joon granaatõuna mahla.
Ega ma oskagi arvata, mis selle tagasilöögi põhjustas, kas liigne pingutamine, vilets verenäit või miski muu. Mõnel kehval päeval tundub, et ma ei saagi terveks. Või siis kui saangi puusa korda, tuleb minna teise jala põlveopile. Ka sellel on 4.astme kulumine. Siiani kannatas veel elada, aga nüüd on üsna valusaks läinud. Uuest opist ja sellest pikast taastumisest ei taha mõeldagi.
Mõnel helgemal hommikul on siiski tunne, et tõusen voodist ja hakkan kõndima, ilma et karke peaks otsima. Paar sammu saan isegi teha, aga karta on, et seda peab veel tükk aega ootama, kui kargud nurka saan visata.
Mõni väike rõõmuhetk on sattunud ka selle häda ja hala vahele, aga sellest teine kord.
