laupäev, 18. veebruar 2012

Kordamine

Öeldakse, et kordamine on tarkuse ema. Või et kordad tegu, saad harjumuse. Tarkusega on mul, vaatamata lolluste kordamisele, endiselt kitsavõitu, aga mõnda head harjumust tahaks küll omandada. Näiteks harjumust ennast liigutada ja millegi spordile sarnanevaga tegelda. Kas kaks korda kordamist läheb juba harjumusena kirja? Suusatamist, ma mõtlen. Eelmisel pühapäeval suusatasin ja täna jälle. Tegelikult võib ju öelda, et lausa kaks korda nädalas :D Sest alles homme on uus pühapäev ja ei ole võimatu, et kaks mitte ilma kolmandata ei jää.

Esimesel korral olin veel üsna haigusvimmane ja kui jõudsin kohani, kus oli kirjas, et (läbitud) 1 km, siis tundus, et mind lollitatakse. Vähemalt kaks kilomeetrit peaks küll juba täis olema :D Tookord sõitsin ikkagi ära tublid 4 kilomeetrit ja olin pärast seda läbimärg nagu kassipoeg (eriti juuksed). Õnneks oli mul autos köha vastu kuum tee kaasas ja see aitas koduni vastu pidada. Kuna mu põlv ununes kinni sidumata, siis pärast see valutas ja veel mitmed lihased, mille olemasolust mul varem aimugi polnud.

Siiski ma nii "ekstreemsete" olude läbimise järel rohkem haigeks ei jäänud ja täna olin juba täitsa tegija. Sõitsin 4 km ära nagu nalja, kusjuures kulutasin üsna palju aega pildistamisele. Siis otsustasin lisaks sõita teisest ringist selle 1 km märgini ja sealt tagasi, mis teeb kokku 6 km, kui uskuda raja märkijaid. Aega kulus veidi alla tunni. Minu isiklik väike maraton lausa :DDD

Tahaks kiita seda, kes need toredad rajad sinna Tartu-Elva raudtee äärde igal talvel sisse ajab. Varasematel aastatel olevat mingi linna raha selle juures ka taga olnud, aga nüüd olevat lausa isiklik initsiatiiv. Ei tea, kuidas sellega päriselt on, aga pühapäevasuusatajate jaoks on see imehea võimalus. Valida on 10, 4 või 2,5 km pikkuse raja vahel. Suur osa sellest on lausa 2-realine. Nii ei sega aeglased sõitjad kiiremaid ja vastutulija möödalaskmiseks ei pea rajalt kõrvale astuma. Aga isegi siis, kui seda vaja oli, käis kõik ülima sõbralikkusega. Ja peab ütlema, et minusuguseid seeniore oli väga palju. Ja naised, pange nüüd tähele, mehi oli ka väga palju, erinevalt tavalisest olukorrast, kus naised harjumuspäraselt ülekaalus. Ja kõige krooniks olid need mehed veel sõbralikud ja naeratavad, (rääkimata tervislikest eluviisidest), nagu ühe naise unistuste mehed olema peavadki. Kusjuures üks mees soovis mulle eelmine kord ilusat pühapäeva (võhivõõrale!) ja teine soovis jõudu, kui peatus, et mulle rada anda. Küllap oli näha, et mu jõud hakkas nagu raugema.

Kes positiivseid elamusi tahab, see mingu suusatama! Ehk on homme ka veel sama ilus ilm nagu täna. Et te mind usuks ja ka mul endal meelde jääks, panen tõestuseks paar pilti kah.

reede, 3. veebruar 2012

Uuendused

Ma ei armasta uuendusi. Õelad inimesed näitavad näpuga, et see on vananemise tunnus. Võib-olla on neil õigus, aga ikkagi on tihti nii, et muudetakse-uuendatakse midagi, mis varem väga hästi töötas ja uuem versioon on palju kehvem. Mulle ei istu minu internetipanga uus kujundus, ma ei leia üles varem tuttavaid valikuid. Mees ütleb, et Eesti Energia uus näiduteatamise süsteem on palju halvem, kui eelmine jne. Uuenenud Google` konto haldamise värk on mulle võõrastav ja ka hirmutav, vana oli sisseharjunud ja omane. Ettevaatlikuks teeb info ühendamine konto erinevate osade vahel, millest ma täpselt arugi ei saa. Olen näiteks Netlogist saanud väga ebameeldiva kogemuse osaliseks, kus mu Google meilikontakte hakati minu tahte vastaselt ära kasutama.

Postimees uhkustab, et tegi oma paberlehe uuemaks ja paremaks. Mulle tundub, et hulk raha pandi selle alla küll magama, aga kas nende suurte punaste jutumärkide esiküljele lisamine mingit lisaväärtust annab. Kujundus on üldse nagu Päevalehe pealt maha viksitud ja ilusam ega parem küll ei tundu. Pealkirjad on palju suuremaks puhutud, mis tähendab, et sisulise teksti jaoks jääb vähem ruumi. Kunagi algusaegadel oli mul hea tuttav Postimehes tööl ja ta ütles, et tookordne iluravi, kus põhiline uuendus oli see, et mustaga trükitud "Postimees" hakkas olema sinist värvi, läks maksma miljon krooni. Usun, et seekord kulus uuenemisele tunduvalt suurem summa. Aga milleks seda vaja oli? Noored loevad nagunii netiversiooni ja vanadele, nagu mina, ei meeldi muudatused.

Eesti Ekspress asus samuti ennast uuendama (loe: raha juurde küsima) teatades, et ilma lisadeta lehte enam tellida ei saa. Minu jaoks pole asi isegi mitte niivõrd rahas, kui selles, et ma ei taha neid läikpaberil mõttetuid naiste- reisi- või misiganes teemadel lisasid oma postkasti ummistama ja makulatuurihunnikut suurendama. Kaalusin üsna tõsiselt tellimuse lõpetamist. Selgus, et ainus variant on paljas leht ilma saatekavata tellida. Kuigi mulle Ekspressi telekava soovitused on alati meeldinud, siis pigem loobun sellest, kui võtan vastu kogu selle lisade pahna.

Äripäev tahab samuti rohkem raha, sest lubati põhilehega 2012. aastal kaasa üle 100 eriväljaande ja ajakirja ja rõõmustati meid, et lisaks paberlehele ja netiversioonile saame uudiseid nutitelefonist ja IPadist. Hää küll, mõistan-taipan, et leht peab arenema uutes valdkondades, aga mind ei huvita tegelikult teie nutitelefoni ja ipadi rakenduste eest maksmine, sest ma neid ei kasuta. Maksku selle eest need, kes seda tahavad. Ja mind ei rõõmusta need 100 eriväljaannet, mida te saata kavatsete. Seekord veel pikendasime oma tellimust, kuigi firmas arutasime tükk aega, kas meile seda lehte ongi üldse vaja.

Jah, kõigi nende uuenduste taga on tavaliselt soov rohkem raha teenida. Aga minu arust on asi nii, et kui minnakse liiga pealetükkivaks või ahneks, siis raha ja kliente ei tule mitte juurde, vaid neid hoopis kaotatakse.