Teisipäev, 29. märts 2022

Kuidas karastus teras

 See oli ühe nõukaaja romaani pealkiri ja autorit ega sisu ma ei mäleta. Ei hakka ka üles otsima, sest jutt on hoopis muust. Tahan rääkida meie peaministrist Kaja Kallasest.

Kui ta selle ameti aastat tagasi enda kanda võttis, olin minagi kõhkev, et kas ta saab hakkama. Tundus, et tal pole seda õige liidri verd ja ka oma erakonnas ei olnud tal täielikku toetust. Rääkimata koalitsioonipartnerist, kes üritas nende silmis ebameeldiva peaministri alluvuses valitsuses osalemist lausa saboteerida. Et mida halvemini valitsus toime tuleb, seda enam saab süüdistada nii Reformierakonda kui Kaja Kallast isiklikult.

Ja see aeg pole lihtne olnud. Üks kriis ajab teist taga, niiet pole hoo ega hoobi vahet. Kõigepealt koroonakriis, siis energiahindade meeletu tõus ja nüüd kõige krooniks sõda Ukrainas ja sõjapõgenike suur vool. Kõik need kriisid nõuavad nii raha kui kiireid ja julgeid otsuseid. Ja kõike seda peab teostama olukorras, kus koalitsioonipartneritest ministrid ei tohi midagi ise otsustada, vaid peavad enne erakonna juhiga kooskõlastama. Ja see ümmarguse jutu mees keeldub ise valitsuses osalemast ehk vastutust võtmast.

Kõige selle keerulise aja jooksul aga olen ma Kaja Kallase suhtes oma hinnangut muutnud. Ta on karastunud nagu teras ja osutunud suurepäraseks peaministriks. Jah, ta on tark naine, ülimalt töökas ja põhjalik, aga sellest üksi ei piisanud. Nüüd on ta õppinud ennast kehtestama, avalikkuses selgeid sõnumeid edastama ja on teinud suurepärast tööd nii  NATO kui Europarlamendi kokkusaamistel.

Väga põhjaliku ülevaate andis selle kõige kohta Eero Epneri kirjutis Eesti Ekspressis. Esialgu ma seda mammutartiklit lugeda ei jaksanudki. Aga kui sõbranna soovitusel läbi lugesin, siis olin vaimustuses, kui head ja asjatundlikku tööd tehakse Kaja Kallase meeskonnas välispoliitika vallas. Ja kuidas Kaja Kallas on suutnud meie seisukohti selgeks teha Lääne naiivsetele heaoluühiskonna "pehmodele", kes ei tunneta absoluutselt seda suure Venemaa meelsust ja Putini propaganda ulatust. Tahaks loota, et  nende sõjakoleduste abil suudab lääs lõpuks aru saada, et Venemaast ei saa iialgi demokraatlikku riiki ja ta on ettearvamatuks ohuks kogu Euroopale, eriti aga naaberrriikidele. Ja ainult NATO ühendatud jõud suudavad seda sõjamasinat taltsutada. Mõningad tsitaadid EE artiklist Kaja Kallase ja tema meeskonna kohta:

"Kallase kõnemaneer on rahulik ja ratsionaalne, kuid kirglik. See aitab kaasa riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktori Klen Jääratsi omal ajal sõnastatud põhimõttele, et Eesti ei pea tippkohtumistel jagama kõigile teemadele võrdselt tähelepanu, vaid välja valima mõned kõige olulisemad ja ühel teemal saavutama endale vajaliku otsuse. Selleks on vaja fookust, argumente ja tahet. „Täna teatakse kindlasti, et Eesti on valmis mingite ettepanekutega lõpuni minema,“ ütleb Jäärats."

"Diktaator mõistab vaid jõudu. Eestist edastatud sõnumid muudetigi selgemaks ja konkreetsemaks. Enam ei räägitud üleüldistest kenadest märksõnadest, vaid lühilausetega olulisimast. NATO-le asju ette ei kirjuta. Eesti on Euroopa. Venemaa on kontrollimatu ja mingeid kokkuleppeid nendega sõlmida ei saa, sest nad ei pea neist kunagi kinni."

"Järgmised pool aastat on kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salmi sõnul otsustavad, et Eesti kohalt võtta aastakümneteks sõjaoht. „Me peame saama selle ajaga maksimumi ja kui me NATOt ei suuda veenda, siis võib see olla saatuslik,“ ütleb ta. See, mida me kuue kuu jooksul saavutame, määrab meie tuleviku väga pikaks ajaks. Kui head on meie suursaadikud. Kui osavad on meie kantslerid ja asekantslerid. Kui veenvalt kõlavad peaminister, president ja nende nõunikud."

"Kaja Kallas magab viimastel nädalatel vaid mõned tunnid. Päevad on täidetud kohtumiste, kõnede, ettekannete ja sageli kuue või seitsme intervjuuga. „Aju ei lülita end välja,“ ütleb ta. Nii istubki peaminister öötundidel pimeduses, silmad lahti ja mõtleb, mida järgmisena teha. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviovi juhtimisel on välja töötatud mitmeid stsenaariume tuleviku kohta ning iga stsenaarium nõuab erinevaid samme. Päris kindlasti peab Eesti hoidma eurooplastel meeles, mis asi Venemaa tegelikult on ja et teda ei saa kohelda nii, nagu eurooplane kohtleb eurooplast. Kui Ukraina peaks lähiajal rahulepingu sõlmima, peab just Eesti ütlema, et see leping on tehtud, relv oimukohal. „Kui me kahe aasta pärast tagasi minevikku vaatame, siis me teame, mis oli õige otsus,“ ütleb Kallas. „Aga me ei tea seda täna.“ Kas lennukeelutsoon osutuks õigeks? Või põhjustab see kallaletungi meile? Aga kui kallaletung tuleb ikkagi, hoolimata lennukeelutsoonist – kas ukrainlaste hukkumine võib osutuda asjatuks? See sõda pole ainult välispoliitiliste ja julgeolekualaste valikute kaalumise koht. Ennekõike on see koht, kus otsustatakse eurooplaste moraali ning südametunnistuse üle. Ja iga otsus võib osutuda õigeks – või valeks."

Kolmapäev, 23. märts 2022

Meenutusi

FB pakkus mulle meenutusi, mida ma olin jaganud 6 aastat tagasi. Need olid pärit Väekeskuse kodulehelt, mille usin jälgija ma olin. Tookord ma võtsin need mõtted oma tegevusjuhendiks ja tegin kaasa ka selle kaugreiki seansi. Võib-olla just see aitas mul eluga edasi minna, mitte jääda kinni enesehaletsusse ja süüdistustesse. Praegu ma enam selliseid esoteerilisi tekste ei jälgi ega ilmselt ka ei vaja.  Aga kuna need on väga head mõtted, seega kopeerisin nad siia postitusse.


 Täiskuu Kaaludes 23.03.2016 14:01

Täiskuu Kaaludes valgustab varjud ja avab energeetilised haavad meie südames, mis on seotud suhetega – iseenda ja teistega.
Kuuvarjutus lisab täiskuule energiat, tuues esile vanad energia mustrid, mis Sind enam ei toeta ja loob teadlikkust, et neid mustreid teadvustada ning muuta.
Aitab esile tuua aspektid, kus me oleme silmad kinni pigistanud ja ei ole tahtnud näha asju ja olukordi, mis on meie nina alla ja mis vajavad just Sinu armastust ja aktsepteerimist.
On aeg oma mugavustsoonist välja astuda ja aktsepteerida – kõik on liikumises.
Mitte miski pole loodud paigal seisma.
Kui proovime kogu jõust säilitada hetke olukorda, hoolimata kõige voolamisest ja liikumisest– me põleme läbi ja suurendame stressi.
Luba nüüd esile kerkida tunnetel ja mõtetel, mida oled eiranud, alla surunud – kõik selleks, et säilitada näilist tasakaalu, harmooniat või stabiilsust. Selle asemel, et lasta ja lubada kõigel lihtsalt endast läbi – oled Sa kulutanud nii palju energiat ja jõudu millegi säilitamiseks.
Kõik siin elus on ajutine.
Energiad, asjad, olukorrad ja inimesed on pidevas liikumises, muutumises ja arengus – milleks pingutada ja näha tohutut vaeva kõige paigal hoidmiseks?
Kas lihtsalt selle pärast, et Sinul on hirm muutuste ees? Hirm arengu ees? Või usud, et Sul pole vaja enam tõesti midagi teada, õppida, kogeda, tunda jne?
Selle kuuvarjutuse ajal saame enda ja teiste koormat kergendada - lihtsalt valides aktsepteerimise hinnangute asemel, armastuse viha asemel, suhtlemise eemaldumise asemel ja usu/usalduse muretsemise asemel jne.
Elades avatud südamega on vaja ka toetavaid uskumusi ja piisavalt enesearmastust.
Ainult Sina saad muuta oma mõtteid ja juhtida oma tundeid. Olla armastav, kaastundlik ja hooliv.
Võitlus ja süüdistamine selle pärast kellel on õigus ja kellel mitte, kes kellele mida on teinud või tegemata jätnud – ükski neist võitlustest ei aita ega päästa kedagi. See on kaugel sellest, mis tegelikult on oluline – keskenduda sellele, mis meid ühendab, mitte eraldab.
Meilt oodatakse, et laseksime minna vajadusel ja nõudmisel – ainult mul on õigus!
See maailm, kus me elame, seisab silmitsi pidevas vastandumises.
See, kuidas me tegeleme konfliktidega väljast poolt ennast, näitab kuidas me tegeleme konfliktidega enda sees.
Kui me kardame iseenda emotsioone ja tundeid ehk Väge – vaadates ennast kui ohvrit, mitte kui loojat – siis võtame nii kergelt omaks teiste mõtted, tunded, eesmärgid, prioriteedid, käitumised ja elustiili – ilma, et mõtleks – kas see ongi õige minu jaoks?
Kõik, mis toimub Sinu maailmas ja Sinu reaalsuses on Sinu enda sisemaailma peegeldus.
Kõik, mida Sa näed väljas pool ennast - oled Sina - Sinu sees.
Kuuvarjutus kutsubki esile seda, et me leiaksime ja mõistaksime kõike seda, mis meid tegelikult ühendab. Et saaksid aru, kõik mida Sa soovid teisele – Sa soovid tegelikult iseendale. Tema õnn, on ka Sinu õnn. Tema õnnetus on ka Sinu õnnetus.
On aeg julgustada üksteist. Hoida teineteist. Keskenduda teiste tugevustele, mitte nõrkustele – nii keskendud Sina ka iseenda tugevustele.
Universum annab meile võimaluse vaadata otsa tõele, iseenda kohta.
Saada teadlikuks oma hirmudest. Tuua need päevavalgele ja teha nendega rahu.
Jah, vahest ongi see maailm üks hirmus koht, aga see ei saa peatada meid elamast elu, mida me oleme siia elama tulnud.
Sinu sünniõigus on elada oma elu külluses, armastuses, rõõmus, lihtsuses ja rahus.
Täiskuu ja kahaneva kuu energia on parim, et anda ära kõik meid piiravad takistused ja eelmiste elude vanded. Oleme selleks loonud abistava kaugseanssi, mida on võimalik vastu võtta alates käesolevast hetkest kuni 6. aprillini.
Valgust ja Armastust!!!

Esmaspäev, 21. märts 2022

Pere toitja

 Juba teist aastat olen ma pere toitja. Ei, mitte selles vanas klassikalises mõistes, et teenin raha, et perel leib laual oleks. Vaid sõna otseses mõttes. Alates koroonaajast, kui tütre pere hakkas kodukontoris töötama, teen mina neile lõunaks süüa. Kokkan oma kodus ja vean siis toidu kella 12-ks nende poole kohale.

Mul on oma spetsiaalne kott ja hunnik karpe, kuhu toidud paigutada ja siis sõidan nagu väike Wolt kohale. Kui tütrel naabritega minu sagedased külaskäigud jutuks tulid ja nad teada said, et ma neile süüa teen, siis olid nad muidugi kadedusest rohelised :)))

Aga kuidas muidu nad saaksid lõunaks sooja toitu? Nojah, pitsa ja Wolt, aga see kõik läheks palju kallimaks. Või siis lõunapausi ajal kiiresti keeta pastat või pelmeene, ja päris nälga ei jääks. Aga minu toidud on otse loomulikult paremad (kes see koera saba...). Tegelikult olen ma selle pideva kokkamisega saavutanud sellise vilumuse, et naljalt untsu miski ei lähe. Ja no ma  ise saan ka söönuks, eksole.

Pildil tänane vormiroog õues jahtumas, et oleks parem kotti panna. Kusjuures sellel klaasist vormil on plastmassist kaas ka olemas, et oleks hea transportida.


No muidugi on mul mõnikord sellest igapäevasest kohustusest siiber. Eriti sellest, et toit peab kell 12 valmis olema. Siis võtangi vaba päeva ja süüakse kas pitsat või purgisuppi. Samas tuletan endale meelde, et kõike, mis ma oma lähedaste heaks teen, teen ma armastusest nende vastu. Ja sellepärast ka, et on hea tunne, kui sind on kellelegi vaja. Ja muidugi tänatakse ja kiidetakse mind selle eest rikkalikult :P


Kolmapäev, 16. märts 2022

Minu argielu

 Seekord ei kirjuta Ukrainast ega Venemaast, vaid minu enda igapäevasest elust. Sõda muidugi mõjutab  seda, magan halvemini kui tavaliselt ja olen ka päeval ärevil. Kuigi otsest põhjust nagu polegi, aga äng ja ärevus on kogu aeg sees. Nii tugevasti, et ei suuda millelegi keskenduda, käed hakkavad värisema ja hingata on raske. Tean, mis aitaks. Lisaks õhtusele unerohule, oleks päeval vaja võtta ka Xanaxit. Ma tean väga hästi, kuidas arstid nende väljakirjutamisega "koonerdavad", aga häda ei anna häbeneda, saatsin retseptisoovi meilitsi teele. Vähe sellest, et perearst mulle lahkelt retsepti kirjutas, tundis ta ka mu üldise tervisliku seisukorra vastu huvi. Küsis, kui suur mul praegu vererõhk on. Ma polnud tükk aega mõõtnud, sest nagunii võtan vererõhu tablette ja viimasel ajal oli seis enam-vähem rahuldav. Vahel isegi olid näidud nii madalad, et kahtlustasin, et aparaat on rikkis ja jätsin üldse mõõtmised katki. Kui nüüd mõõtsin, sain väga kõrged arvud. Järgmise hommiku kontrollmõõtmine andis sama tulemuse, kuigi olin hästi maganud ja suhteliselt rahulikus meeleolus. Kandsin siis tulemuse perearstile ette ja selle peale pakkus ta, et kas ma ei tahaks tulla vastuvõtule.

Selline asjade käik võikski ideaalis olla normaalne, aga praegune tegelikkus on pigem teises äärmuses. Inimesed ei saa üldse oma perearstiga kontakti, rääkimata vastuvõtule pääsemisest. Seega olukord, kui pereõde ise näitab üles muret mu tervise pärast ja kutsub arsti juurde, kvalifitseerub juba superteeninduseks.

Kusjuures sain selle perearsti nimistusse siis, kui tal oli vähe patsiente. Olin kolinud teisest linnast ja pidin leidma endale uue arsti. Kõigil mu tuttavate perearstidel, keda nad soovitasid, olid nimistud täis ja juurde võeti vaid  pereliikmeid. Mu täiskasvanud tütre perearst mind ka ei võtnud, sest tema nimekiri oli samuti üle normi. Valisin siis selle tundmatu vene nimega arsti, kes saada oli, aga juba algusest peale jäin temaga rahule. No ta tõesti tundis huvi mu tervise vastu, süvenes analüüside vastustesse, seletas neid mulle ja vajadusel andis saatekirju eriarstidele. Kui eelmisel aastal tahtsin oma elukaaslast samuti tema patsiendiks tuua, selgus, et nüüdseks on ta nimekiri täis.

Mu eelmine perearst oli samuti vene nimega ja tema juurde sattusin seetõttu, et mu eelmine perearst suri. Ta alles alustas praksist selles perearstikeskuses ja oli rõõmus uute patsientide saamise üle. Kuigi mul oli väike eelarvamus tema vene nime tõttu, aga selgus, et sain endale väga hea arsti. Nagu tänasest Eesti Ekspressi loost teada sain, oli tegu Anna Pihli emaga, kes abiellus vene nimega mehega, aga ise oli puhas eestlane.

Hambaarst Olga soovitas mulle täiesti kõlbmatu ja vigase raviskeemi, kuigi oli lausa välismaal stazeerinud.  Aga nagu mu perearsti näide tõestab,  ei ole asi rahvuses, vaid kõik sõltub inimesest endast. Siiski ei riski ma praegu üheltki tuttavalt venelaselt küsida, mis ta Ukraina sõjast arvab. Ka mitte oma toredalt perearstilt või -õelt.

Eile oli see päev, kui elukaaslase internet ja telekas vanast korterist uude kohta ümber lülitati. Kahjuks ei läinud see lihtne protseduur libedalt. Kui tuli tehnik, kes seda tegema pidi, selgus, et ruuter ja digiboks on kadunud. Mu elukaaslane ütles, et ta pani need ekstra telerialusele valmis, et kõik läheks kiiresti, kui tehnik saabub. Tütar väitis, et tema pole neid asju näinud ega puutunud. Mees läks juba väga vihaseks, et tüdruk üldse tema asju näppis ja nüüd ei tea, kuhu need said. Mina veel rahustasin teda, et ehk ta ise pani need kuhugi ära ega mäleta. Sest selle kolimise segaduse sees pole see mingi ime. 

Kui seda lugu algusest peale lahkama hakata, siis peab mainima, et kui mina eile sinna jõudsin, siis nägin, et tüdruk paigutas oma asju isa toas olnud kummutisse, mis oli tema tuppa tõstetud. Tema toas olnud telerialus aga oli hoopis isa toas. Ütlesin, et jagasin kapi- ja kummutiruumi võrdselt ära, kus on tema ja kus on isa asjad, ja ta ei või isa kapiruumi oma tahtmise järgi hõivata. Sellest siiski suuremat tüli ei tõusnud, kuna arvasin, et isa lubas tal seda teha.

Lõpuks tulid kadunud asjad ühest kastist siiski välja ja  tüdruk vandus endiselt, et tema neid sinna ei pannud. Palusin ka elukaaslasel maha rahuneda, sest kõik ju lahenes lõpuks.

Siis ma veel ei teadnud, kuidas mööbli vahetamine oli käinud. Tõde selgus alles õhtul, kui olin juba koju jõudnud. Nimelt hakkasin ma  mõtlema, et elukaaslane polnud mulle öelnud, millal need teleka alus ja kummut kahe toa vahel ümber tõsteti. Helistasin ja küsisin,  millal nad seda tegid ja kes nendel olnud asju ümber paigutas. Siis oleks selge, kes on ruuteri ja digiboksi kadumises süüdlane. Selgus jahmatav tõsiasi. Lõuna ajal, kui ta kodunt lahkus, et vanas korteris asju pakkida, oli kõik olnud vanamoodi ja nende ümbertõstmisest juttu polnud. Mis tähendab, et tüdruk temaga ei kooskõlastanud, kas võib kapid ringi tõsta. Ja mis veelgi hullem, ta oli neid üksi nihutanud selle tunni aja jooksul, mis me vanas korteris asju pakkimas olime. Need mõlemad olid kogukad mööblitükid ja kui ta neid mööda korterit  lohistas, oleks ta võinud põranda ära kriipida või mööbli koost lammutada. 

Miks ta ei arutanud seda plaani isaga hommikul või rääkinud sellest siis, kui me tagasi tulime? Siis oleksid nad mööblit tõstnud kahekesi, kumbki oleks oma asjad ise uude kohta paigutanud ja midagi poleks kaotsi läinud. Tema aga tahtis salatseda, susserdas üksi ega tunnistanud hiljem, et ainult tema sai need asjad suvalisse kasti pista.

Selline omavoliline ja ohtlikult arulage tegutsemine ajas mu täiesti vihaseks. Kuidas võib nii ülbelt ja  teistega arvestamata võõras korteris teha, mis pähe tuleb? Kirjutasin tüdrukule, et temalt aru pärida. Tundus, et ta ei saanud ta absoluutselt aru, et on midagi valesti teinud.  Käskis mul maha rahuneda, sest midagi hullu ei olnud ju juhtunud. Ja isa peaks talle tänulik olema, et ta need asjad ümber tõstis. Püha müristus, täielikult süüdimatu suhtumine... Seepeale läksin päris kurjaks ja hoiatasin, et kui ta veel midagi sellist ette võtab, otsigu endale uus elukoht. Mina tahan oma korterit tagasi saada samas seisukorras, kui see enne oli, ja kui midagi on rikutud, siis tuleb see tal kinni maksta. Kas ta üldse teab, mis näiteks parketi vahetus maksma läheb?

Kuigi ma kardan, et ega ta minu pahandamise tõttu oma seisukohti ei muutnud, aga mina vähemalt sain südame pealt ära öeldud. Muidu oleksin oma peas seda poole ööni kedranud ega oleks magada saanud.

Laupäev, 12. märts 2022

Arvamused

 Ma ei jõua kõiki Ukraina sõja teemalisi arutelusid või arvamusavaldusi jälgida. Või õigemini ei taha, sest arvamused on väga erinevad. Sellistest naiivsetest nõudmistest, et ärme ostame enam Venemaalt gaasi või elektrit, kuni üleskutseteni, et NATO peaks kohe sõjaliselt Ukrainas sekkuma. Ma valin, missugustest allikatest infot hangin, muidu võib oma närvid täiesti tuksi keerata.

Selles valguses oli väga hea 8.märtsi UV Faktori saaade, kus Heiti Hääl, Raivo Vare, Siim Kallas ja Indrek Neivelt arutlesid selle sõja majanduslikust mõjust ja prognoosidest tulevikuks meie kõigi jaoks. Nende arvamustega olin ma nõus ja näiteks kõige muu sõja tõttu tekkiva defitsiidi kohta oli väga huvitav fakt, et kuna Ukraina annab väga suure osas maailmas vajaminevast nisusaagist, siis sel aastal on sellega probleem. Juba seetõttu, et märtsis alustati tavaliselt külviga, aga sel aastal pole teada, kas üldse või millal see võimalikuks saaks.

Arutleti ka selle üle, kas vene maagaasist või kütusest oleks võimalik loobuda. Selgus, et kogu Euroopa kütusevajadusest moodustab Venemaa gaas nii suure osa, et seda pole kusagilt mujalt võimalik asenduseks hankida. Ja et helesinisest unistusest rohepöördeks, kus kivisöe - ja põlevkivielektrijaamad kohe-kohe kinni pannakse, ei jää uues reaalsuses midagi järele. Energia on samuti relv, teab P. väga hästi ja tema käes on ka selles mängus trumbid. Euroopa sanktsioonide paketi kohta arvasid mehed üsna üksmeelselt, et selle tähtajad on alles märtsis- aprillis, aga sõda käib praegu, ja see esialgu ei avalda mõju. Lisaks prognoositi, et Venemaa pöördub itta, ehk Aasiasse ja saab Hiina abil ikka oma majandusasju ajada.

NATO teemast selles saates seekord ei räägitud, aga ma ise arvan, et NATO vägede sõjategevusse kaasamine midagi head ei tooks. Kuna meie, Läti, Leedu ja Poola oleme NATO idapiir, siis hakkaks Venemaa lisaks Ukrainale ka neid riike pommitama. Tankidega ehk poleks tal mahti meile kallale tulla, aga pommitamisega saab suurt kahju teha. Ma kaldun arvama, et seda Venemaa lausa ootaks, et saaks asuda suuremasse sõtta idabloki enda haardesse saamiseks.

Vaatasin eile Soome presidendi kõnet. Mul oli tunne, et tal endal oli ka piinlik öelda, et Soome loobub NATOsse astumise plaanidest ja ta kavatseb järgmine päev vestelda "oma vana sõbraga" (nii ta küll ei öelnud, aga nii see kõlas). Seda poliitikat on Soome ajanud Talvesõjast saadik ja lömitanud Venemaa ees, samas saades kasulikke tehinguid. Lugesin Sofi Oksaneni artiklit soometumisest ja mul sai mitmeski mõttes pilt selgemaks. Paralleel Soome Talvesõja ja praeguse Ukraina agressiooniga on ilmne. Mõlemal juhul lootis Venemaa paari päevaga riigi hõivata ja uskus, et kohaliku toetavad seda otsust ja võtavad agressori lilledega vastu. Paraku hakati vastu, ja sõja lõpetamiseks pidi Soome andma ära suure tüki Karjalast ja jääma Venemaaga "erisuhetesse". Arvan, et Ukraina sõja lõpetamise tingimused võivad samasugused tulla. Ukraina president juba ütles, et NATOga liitumise lootus on maha maetud ja põlvili nad seda paluma ei hakka. Arvata võib, et Ida- ja Lääne-Ukraina jagunemine on ainus viis rahu saavutamiseks. Ah et kuidas selle III Maailmasõjaga jääb, kas tuleb või ei? Äkki peaks seda Igor Mangi käest küsima. Tema oli see, eks ennustas 2022.aastaks sõdu ja katastroofe, mis on hullemad kui varem. Mina ei uskunud seda, aga siin see nüüd on.

Soomest veel. Ühe mu FB sõbra seinal kulges arutelu, et Soome uudiseid on masendav vaadata. Et kui püüdlikult kajastatakse "mõlema poole" infot, ehk püütakse mitte pooli valida ega Venemaad hukka mõista. Mina Soome TV ei vaata, aga see jäi mind kiusama ja otsustasin helistada oma sõbrannale, kes just sealt oma lapse pere juurest tagasi tuli. Uudiste kohta ei osanud ta midagi arvata, ilmselt ta neid ei vaadanud, sest ei oska soome keelt. Aga rahva üldine meelsus on muidugi meiega sarnane. Ja lisaks ütles ta mulle veel paar huvitavat fakti. Et kuigi meile võib tunduda, et soomlased loodavad Venemaa meele järgi olemisega ennast päästa, siis nii naiivsed nad idanaabri suhtes ikkagi pole. Sõbranna ütles, et seal on iga maja all varjend, mina ei tea ligiduses ühtki kohta, kuhu pommide eest peitu minna. Ja et kui Soome hakkas kiirteid ehitama, siis need tehti vaid põhja-lõuna suunalised, mitte ida-lääne suunas. Sest siis pole sõjamasinatel läbi riigi kiiret tulemist, kui asi nii kaugele peaks minema.


Teisipäev, 8. märts 2022

Tahaks loota

... et peab paika kõnekäänd, et valedega saab lollitada väheseid inimesi pikka aega või paljusid inimesi lühikest aega. Ehk siis Putini ajupesu ja infosulg suure vene rahva vastu ei kesta igavesti ja "lihtne venelane" saab ka lõpuks aru, mis värk Ukrainas käimas on. Mitte rahvuskaaslaste "päästmine" ja Ukraina "denatsionaliseerimine" ja vabastamine lääne hukutava mõju alt, vaid julm rünnak oma naaberriigi ja sugulasrahva vastu. Selles sõjas hukkuvad nii Ukraina tsiviilelanikud, kui Venemaa emade pojad, keda on kahurilihaks ohverdatud arusaamatus ja mõttetus sõjas. Aga jah, see legend müstilisest "lääne ohust" on nii kaua suure vene rahva peal töötanud, et oleks naiivne uskuda, et seekord see kergesti mureneb. Kuigi, noorem põlvkond on ju elu lääne pool reisides näinud ja  isegi seal elanud, ja vanad II Maailmasõja veteranid on enamuses surnud, nagu ka natsismi ideoloogia. Aga sõna "natsism" on Venemaa leksikonis alati vaenlase sünonüümina töötanud. Elame-näeme, mis sest kõigest saab, sest Putini kukutamine on ikkagi vene rahva käes, kes "isakest" jumaldades on valmis ka nälgima.

Ma ise nutan praegu päevas vähemalt korra, vaadates uudiseid sõjapõgenikest ja vaprate Ukraina sõdurite vastupanust agressorile. Lisaks piserdan "tuimade" eestimaalaste kaastundmise ja abivalmiduse ilmingute üle, nii riigi tasandil kui eraalgatusena. Sotsiaalmeedias ilmub alailma  üleskutseid abistada Ukraina põgenikke ja vastukaja on tormiline. Nagu näiteks ilmus esmaspäeval meie kogukonna kodulehel üleskutse koguda annetusi, sest teisipäeval sõidab ühe firma auto Ukraina piirile, et abistada sealsetel põgenikel eluga hakkama saada. Sooviti sooje sokke, mütse, kindaid, magamiskotte, tekke jms. Otsustama pidi kähku, nii vaatasin ka oma võimalused üle. Käiku läksid kõik tagavaratekid, -padjad, magamiskotid, -matid ja täispuhutavad madratsid. Omaaegsed ema ja ämma kootud kindad-sokid, mida lihtsalt mälestuseks olin alles hoidnud, läksid samuti kotti. Lisaks veel enda mütse-salle, käterätikuid ja voodipesu. Minu jaoks said kapid lihtsalt tühjemaks, aga seal Lääne-Ukraina põgenikelaagris kuluvad need marjaks ära. Müts maha nende inimeste ees, kes seda organiseerisid ja on võtnud vaevaks seda pikka teed ette võtta, et hädasolijaid aidata.

Ja järjekordselt tõdesin, kui hästi meil veel ikka kõik on. Kuigi bensiini, gaasi ja kütuse hinnad rallivad, aga  meil on olemas kõik eluks vajalikud asjad, nii soe tuba, vesi, elekter ja toit. Ja mina käisin täna Ülemiste keskuses ja ostsin endale uued tekid-padjad. Sest neid võib  ükskord vaja minna, kui kell kuus pärast sõda  keegi mulle külla tahab tulla ja ööbima jääda.

Lisaks andsin endale lubaduse, et iga nädal teen midagi Ukraina heaks. Et ei harju sõjauudistega ära, vaid teen kasvõi väikese annetuse, kui muul moel abistada ei saa.

Kolmapäev, 2. märts 2022

Meie igapäevast

 ... leiba, muresid ja rõõme, anna meile ka tänapäev. Sest Ukraina uudiste vaatamine on nii kohutav, et sellest masendusest saab vaid igapäevaste toimetuste abil ennast välja lülitada. Ja samas tunda süüd, et meie veel saame neid argiseid asju rahus teha, aga Ukrainas lõhkevad pommid, raketid, tulistatakse, inimesed saavad haavata ja surevad.

Ja kuidas saab  P. nimetada seda kõike oma Ukraina vendadele abi ja ühtsuse pakkumiseks. Relvadega toodud sõprus?! Öeldes lisaks, et seda nn. vene kogukonna taastamist ei saanud temasugune suur riigimees jätta järgnevatele põlvedele, vaid pidi ise selle kohe ära tegema. Jumal küll, kuidas ma tahaks uskuda, et see avaldus vihjab sellele, et see tõbras põeb mingit rasket haigust ja sureb varsti... Näost on ta kuidagi pundunud küll.

Minu igapäevased toimetused on hetkel väga pingelised. Nimelt ostis mu korteri üürnik endale oma kodu ja kolis välja. Seega sai minu elukaaslane  sinna elama kolida ja alustada oma korteri remondi teise etapiga ehk parketi vahetusega. Vannitoa remont sai tehtud juba suvel. Praegu tuleb ilusaks vuntsida nii köök kui ehitada koridori garderoob. Need tööd edenevad päris kenasti, aga ootamatusi ilmneb samuti üksjagu.

Kõige sellega kaasneb muidugi kolimine. Kui palju seda träna küll väikesesse ühetoalisse korterisse ära on mahtunud? Vana mööbel läks enamuses prügimäele, aga ka riideid, nõusid, arvuti- ,teleka- ja muid vidinaid on üksjagu. Oleme kolm autotäit kraami uude kohta vedanud, aga lõppu veel ei paista.

Hea asi on see, et sai ära otsustatud, mis juhtub siis, kui remont on valmis. Kas kolida vanasse koju tagasi, jääda elama minu korterisse ja üürida vana korter välja, või siis ikkagi korter ära müüa ja hakata uut eluaset ostma. Praeguste kinnisvarahindadega on see viimane variant kõige keerulisem, aga arvestades elukaaslase tütre suhtumist, tuleb see ära teha. Temale nimelt minu korteris elamine ei meeldi, sest... ei hakka seletama, miks. Tänulik pole ta nagunii selle korteri tasuta kasutamise eest, niiet mul pole mõtet hakata ohverdama oma üürist saadavat tulu kauem kui hädavajalik nendeks kahe kodu vahelisteks manööverdamisteks.

Aga praegu on tegemist kuhjaga ja usume, et märtsis saab alustada vana korteri müügiga. Mida teen ma ise, sest maaklerile osa müügisumma äraandmist me ei saa lubada. Niigi on eelarve väga pingeline, kuigi selle projekti jaoks võttis elukaaslane ka oma pensionisamba raha välja. Aga usun ja loodan, et me saame sellega hakkama, kui veidike veab kah.

Jumal, kui kerged need meie raskused on, Ukrainaga võrreldes. Seda, missugune on sealne tulevik, ei taha mõeldagi. Häid lahendusvariante pole ei venelaste ega ukrainlaste jaoks. Ja meie tulevikku mõjutab see kõik samuti.