esmaspäev, 30. august 2010

Aastaring aias

Aeg möödub kiirelt ja sellega kaasnevaid muutusi alati ei märkagi. Me teame küll, et oli kevad, siis saabus suvi ja kohe algab sügis. Aga kuidas muutus loodus ja mu aed sealjuures, on väga huvitav fotode abil taaselustada.Aiavaasis on praegu viies lillevahetus.

Esimesed kevadised rõõmustajad kestsid lühikest aega. Seejärel tulid võõrasemad, mida pildil pole.



Suvised petuuniad pidasid vastu kõige kauem. Kui nad liiga pikaks olid veninud, tuli krüsanteemi aeg.





Samad sinised petuuniad leidsid endale uue koha rippamplis koledaks muutunud puispetuunia Calibrachoa asemel. Taaskasutus ruulib!
Iiriste ja varajase päevaliilia õitepuhang järgnes suurel peenral tulpidele-nartsissidele.
Juuli algus on aeg, kui kevadlilled on lõpetanud, aga suvelilled veel eriti ei õitse. Sel aastal oli mul 10.juulil sugulastega aiapidu. Õnneks nägi aed päris hea välja. Olukorra päästsid moonid ja kollased pärdikulilled vaheldumisi siniste aiakannikestega. Õitsesid ka aiakarikakrad ja lõvilõuad, kohe olid lahti minemas liiliad. Kasvuhoone ees olevad elulõngad õitsesid samuti esmakordselt. Kartsin juba, et neist ei saagi asja.23.juulil tehtud pildil on suvelillede täismäng.Augustis saabus lõpuks jahedam ilm ja vihmasajud. Ja üsna varsti oli vihma juba liiga palju. Tundus, et kõik ilu on selleks korraks läbi ja aiaga pole mõtet enam vaeva näha. Kui aga saabus kuivem ja ilusam ilm, sai aiasõber minus laiskvorstist ja käegalööjast jagu. Rookisin umbrohu välja, viskasin ära koledad rootsikud ja istutasin mõned uued lilled asemele. Vara veel aeda maha kanda. Nüüd naudime sügilillede lopsakust. Moosese põõsal hakkavad õitest ilusad lillad marjad kujunema. Väga dekoratiivsed, aga selle lille asukoht on vale. Sinine raudrohu moodi taim elab tal lausa seljas. Järgmiseks aastaks on moosese põõsale mõeldud uus koht.
Sel aastal istutasin ma grilliplatsi ümbruse lilli täis. Sellega seoses tuleb ilmselt koht ümber nimetada. Suitsuahi juba sai sealt minema viidud, sest kuumus mõjus lilledele halvasti. Grilliahju ei toodudki enam sinna. Hoopis rannatool päikese võtmiseks leidis seal oma koha.

Kui õrnad, arglikud ja väikesed olid kõik taimed kevadel.Ja kui lootusrikas tundus eesootav suvi. Siis aga saabus palavus, mis nii mõnelegi taimele sai saatuslikuks. Daaliad, mis alati on olnud suve sümboliks oma õiterikkusega, suutsid kuivuse tõttu vaid mõned pisikesed nässakad õied punnitada. Need närtsisid enne täelikku puhkemist. Floksid olid samuti nirud ega näidanud õiget ilu, kuigi kastsin neid hoolega.Nüüd on aias olukord muutunud. Vihmasajud leotasid lilled näotuks ja paistis, et selleks aastaks tuleb iluga hüvasti jätta. Daaliad aga said uue võimaluse ennast teostada. Vaid päevalilled nautisid selle suve palavust ja särasid täiega. Kuigi ka neist umbes pooled taimed kuivasid ära. Need aga, mis jäid, olid uhked.Niiet sama lugu, nagu elus alati, millegagi võidad, millegagi kaotad. Maranid suutsid sel suvel teha vaid imeväikesed kahvatud õied. Neid ei päästa vist ka vihm enam. Gladioolid aga on väga lopsakad. Eelmisel suvel nende õied mädanesid ära enne, kui suutsid üleüldse lahtigi minna. Luksuslikult õitses ka üks potilill, mis meenutab gerberat. Istutasin ta aeda maha, sest potis kippus ta alailma ära kuivama. Talle selle aasta palavus sobis imehästi.
Roosipõõsad sel aastal oodatud rõõmu ei pakkunud. Palju istikuid oli talvel välja läinud ja uued ei suutnud kuivuse tõttu korralikult suureks kasvada. Kevadel polnud tulpide lopsakuse vahelt roosipõõsaid nähagi.Juulis õitsesid roosid palavuse tõttu väga kiiresti ära ja nende õied pudenesid juba järgmisel päeval. Ka jäid nende varred väga madalaks, nii uutel kui ka vanadel istikutel.
Nüüd vihmadega on tulnud uus hingamine. Varred kasvasid hoogsalt pikemaks ja tekkisid uued õiepungad. Võib-olla kingib teine õitsemisring selle lopsaka ilu, mis suvel olemat jäi. Kuigi jahedus kipub juba õisi rikkuma.
Pelargoonid on ühed tänuväärsed lilled. Need õitsevad suvi läbi igasuguse ilmaga. Nii peenral kui potis.
Aianurgas kasvav leinapihlakas hakkas suvel kuiva tõttu oma lehti kolletama ja langetama. Päästsin teda kastmisega ja nüüd on tal ilusad punased kobarad küljes. Ta ajab varre küljest ka ausa sirge pihlaka võrset. Ei tea, kas see maha lõigata või jätta.Sel aastal täitsid mu vaase mitmeid kordi võrratud suursugused gladioolid.Ja armsad soojad päevalilled.

laupäev, 28. august 2010

Sõnade valimine

Viimasel ajal on mu blogindus unarusse jäänud. Mitte sellepärast, et mõtted otsa oleksid saanud või midagi enam ei toimuks mu elus. Olen hoopis hakanud rohkem valima, millest rääkida või kuidas seda öelda. Sest sõnadel on suur võim, pea-aegu sama suur kui tegudel. Sõnad võivad palju haiget teha, raskem on nende abil midagi parandada. Seepärast tuleb sõnadega ringi käia väga hoolikalt, sest neid on imelihtne valesti mõista. Ei tähenda seegi, et räägiksin vaid puhast tõtt. Paraku on nii, et emotsionaalsed kirjeldused ei ole kunagi päris tõesed olukorra kajastajad, vaid hetkemeeleolud. Hetk möödub, aga kirjeldus jääb. Aga tõde? See jääb iga lugeja suvaliseks kujutluspildiks.

Nii olengi hakanud hoolikamalt sõnu valima. Ja mis on tulemus? Kaaludes, mida võtta, mida jätta, jõuan enamasti selleni, et polegi mõtet kirjutada. Tõepoolest, milleks? Kas ajaviiteks või meelelahutuseks, kas endale või teistele? Ega seda aega nii laialt käes pole, et teda muudkui viita, ja kas meel ikka on pärast lahedam? Vanarahvas on ammu öelnud, et vaikimine kuld, rääkimine hõbe...

esmaspäev, 9. august 2010

Vaikus enne tormi

Eile kihutas üle Eestimaa päris kõva torm. Meie olime sel ajal paadiga Peipsil. Kui päris täpne olla, siis hakkas ilm muutuma, kui olime Kalli järvel ankrus. Päike mähkus vinesse ja saabus kummaline tuulevaikus. "Nagu vaikus enne tormi", ütlesime, aga ei mõelnud seda tõsiselt. Mis torm või kust see peaks tulema? Kõik oli nii vaikne ja rahulik.

Kell oli umbes seitse ja ilm jahenes, nii sättisime ennast koduteele. Sõitsime Kalli jõe suudmest korraks veel Peipsile, et hüvastijätutiir teha. Järv oli imeliselt tasane ja sõita oli palju mõnusam kui saabudes, kui laintel kiikumine merehaigust kippus tekitama.

Esimene probleem tekkis sellest, et sellest jõesuudmest järvele välja sõites oli vesi väga madal - 1,5 meetrit. Mees teadis seda küll, aga kavatses selle osa läbida tasase kiirusega. Et märkaks vältida põhjas olevaid ohtlikke kive, millele otsasõit võiks kurvalt lõppeda. Olime kaldast jõudnud üsna kaugel, aga järv ei muutunud sugugi sügavamaks. Korra näitas kajalood lausa 1,3m. Asi hakkas muret tegema. Kas me pääseme sealt üldse terve paadiga? Tagasisõit polnud mõttekas, targem oli ikkagi edasi järve keskosa poole liikuda. Nüüd nentis mees, et ega asjata pole poidega tähistatud järvelesõiduks ohutu rada. Ka tema polnud varem teist teed proovinud ega uskunud, et madalik nii pikalt kestab.

Peipsi oli veel rahulik. Aga kohe, kui me lõpuks sügavamasse vette jõudsime, asi muutus. Järvel olid hetkega tekkinud suured lained, mille peal oli korralik "jänes". Vesi lendas ümber paadi, pritsis aknale ja varjas vaadet. Kus pagana kohas on see poidega tähistatud ohutu laevatee? See pidi ju olema vaid väike kiire ring enne kojusõitu...

Saime lainetel rappudes ja pingsalt koduteed otsides veidi tõelist hirmu tunda, enne kui silm seletas esimest poid. Vaiksel veel poleks selle leidmine sugugi raske olnud, veemöll aga muutis olukorra keeruliseks. Imestasime, kuidas ilm nii kiiresti muutuda võib, kümne minutiga oli tüünest järvepinnast saanud tormitsev meri. Aga nüüd oleme me omal nahal tunda saanud, mida tähendab seesama sõnakõlks, vaikus enne tormi.

Linna jõudnud, nägime igal pool murdunud puid ja saime aru, mis oli juhtunud. Hea, et niigi läks. Aga mis meid kodus ees ootab? Polnud meeles, missugused aknad lahti jäid. Kartsime, mida tuul on lendu viinud või ära murdnud. Arvuti jäi tööle, sest äike ja tuul pidid alles kusagil öösel pärale jõudma...

Õnneks polnud meie pool asi hull. Üks lill aknalaual oli ümber kukkunud, sest kaks nurgaakent olid praokile jäänud ja sealt sai tuul hoo sisse. Majal oli katus peal, elekter oli alles ja arvuti korras. Prügikast õues oli ümber paisatud, suitsuahju kaas lendu läinud ja mõned päevalilled ja daaliad murdunud. Kasvuhoone katuseakent oli ka pisut väänatud.

Loodus on ikka uskumatult võimas, ohtlik ja ilm võib muutuda ülimalt kiiresti. Ega siin palju ette näha või vältida polegi võimalik. Siiski oleks see lahkumisring Peipsil tegemata võinud jääda. Aga võib-olla oleksime siis hoopis tagasiteel mõne murduva puu alla jäänud...

reede, 6. august 2010

Silmarõõm

Tartus on lämbes augustikuus üleval kaks suurepärast näitust, mis pakuvad tõelist silmarõõmu. Nii värvide pillerkaari kui vormi mängulisuse osas.

Ülemised pildid on pärit Maris Tuulingu näituselt Tartu Ajaloomuuseumis. Kõik tema ülejäänud värvikirevad ja rõõmsad maalid on väärt seda, et neid oma silmaga üle vaadata. Võrreldes seda näitust tema varasuvise Pärnu väljapanekuga, selgus, et ta on palju pilte veel juurde maalinud.

Tartu Kunstimajas on eksponeeritud Evi Gailiti maalid ja Tõnis Kriisa skulptuurid. Evi Gailit üllatab seekord tugevama koloriidiga kui varasemal näitusel. Fotol olev autoportree on minu ja ka paljude teiste meelest väga sarnane, kuigi see on üsna abstraktses vormis teostatud. Minu lemmik päevalille pilt on oma lihtsuses väga meeleolukas. Erinevad maalid näitusel moodustasid huvitava terviku, milles autori omapära ja areng on hästi näha.

Tõnis Kriisa kujud sobitusid maalidega suurepäraselt. Mõned neist skulptuuridest olid klassikalisemas, teised mängulisemas stiilis. Nagu ta ise väitis, olevat need kahe viimase nädala looming. Mul tekkis tõsine kiusatus üks tema töö ka endale hankida.

Fotod on pärit K.Mägi ateljee listist, kuhu need oli üles pannud üks selle liikmetest.

neljapäev, 5. august 2010

Hind

Kõigel on hind ja ükskord saabub aeg arvete maksmiseks. Maksta tuleb ka nende asjade eest, mida uskusid tasuta saavat. Nende hind on eriti kõrge, nende eest tuleb anda ära hoopis rohkem ja palju olulisemaid väärtusi kui raha. Külma arve tegemine on küll variant, aga see pole lahendus pikemas perspektiivis. Varem või hiljem saab võlg su kätte ühel või teisel moel.

Kas ma kahetsen seda, mille eest nüüd maksma pean? Jah ja ei. Muidugi, kui oleksin ette teadnud, millega see lõpeb, poleks seda teinud. Või kui täpsem olla, oleksin teinud teisiti. Aga tol hetkel oli see ilmselt vajalik ja nii see läks. Seega, mis mõtet on kahetsusel...

teisipäev, 3. august 2010

Tundehetk


Kuigi ma ise luuletusi kirjutada ei oska, siis luuleliseks lähen mõnikord ikka. Teiste poolt kirjutatu abil.

Seda tohutult kuuma ja tundeküllast 2010.a.suve võiks jääda meenutama Leelo Tungla luuletus:



See ainumas, seesama lahendus

mõrule tarkusele,
külmale teadmisele,
kibedale abitusele,
ülekeevale jõule,
tigedale tüdimusele,
väsimusele, väsimusele,
igatsusele
haprale usule,
lamedale tuimusele,
tumedale aimusele

üksainus seesama
lahendus:
armastus.

Tuhandenäoline, ainukordne,
ainsanäoline, tuhandekordne
armastus,
milles rõõm mõõdab su suurust,
mure muudab su sügavust.


Need luiged oma poegadega... Kui nad oleksid maalitud või padjale tikitud, siis tunduks see naivismi või kitšina. Aga nähes neid niimoodi ehedas looduses, oli lihtsalt imeline. Eriti veel sobival hetkel ja vastavas meeleolus...