Pühapäev, 12. september 2010

Miks?

Ninataga küsis oma blogis miks inimesed joovad? Eriti huvitas teda, miks naised joovad. Ja lõppes see arutelu pahameelega, et keegi õiget vastust ei andnud. Et MIKS kommenteerijad küll õieti arutleda ei oska? Kuna nimeliselt oli minu vale küsimusele lähenemine tema poolt korduvalt ära mainitud, siis sinna blogisse ma rohkem selgitama ei kippunud. Oma blogis aga võin arutleda just nii, nagu heaks arvan.

Kuna mind ärritas Ninataga suhtumine, siis küsisin endalt samuti, et MIKS? Miks see mind närvi ajas? Eelkõige liiga kitsarinnalise vaatenurga tõttu. Ninataga pakub omakorda alati niisugusele küsimusele vastuseks, et tema kirjutised on peegel ja keda peegelpilt ärritab, sellel just sealt king pigistab. Enda arvates mul alkoholiprobleemi pole, kuigi Ninataga kriteeriumide järgi on mul "viinaviga". Mina joon küll põhiliselt õlut, aga ümberarvestatuna on seda kindlasti rohkem kui tema arvates normaalne on. Tean hästi, mida alkoholism endast kujutab. See probleem on valusalt puudutanud ka mu lähedaste elu. Siiski ei meeldi mulle, et Ninataga lajatab kõigile alkoholitarvitajatele ühe mõõduga. Kõik te olete tulevased alkohoolikud...

Olen sel teemal varemgi arutlenud oma blogis ja arvan, et nii must-valgelt ei saa seda keerulist valdkonda lahata. Inimesed ei jagune kaheks, nagu Ninataga näib arvavat. Ühel pool need, kes tarvitavad alkoholi väga vähe või üldse mitte ja kõik ülejäänud oleksid need, kes juba on alkohoolikud või teel sinnapoole. Tegelikult moodustab minu arvates rõhuva enamuse selline seltskond, kes jääb nende kahe äärmuse vahele. Kes joovad mõõdukalt või ka mõnikord liialdavad, aga siiski alkohoolikuks ei saa. Kes suudavad oma joomise hoida piirides, mis muud elu ei sega. Kõik vajalikud asjad tehakse ära, alkoholi abil aga kas peetakse lõbusat pidu, lõõgastutakse niisama pärast väsitavat perioodi, maandatakse stressi või mõnikord uputatakse ka muret või pahameelt. Kas selline alkoholi tarvitamine on õige ja hea? Võib-olla ei olegi, aga kui palju on meie hulgas täiuslikke inimesi, kes teevad kõike õieti?

Erinevad reeglid alkoholi suhtumises oleksid noorte puhul, kelle organism välja kujunemata ja kelle elutarkus ja kogemus veel napp. Mõned inimesed on geneetiliselt või psüühiliste omaduste poolest viinakuradile kergem saak. Hoiatus alkoholi hukutavast mõjust oleks õigel kohal vaid nende puhul, kes tõesti on riskigrupp. Arvan, et siin blogiringkonnas selliseid just palju pole ja küpsete inimeste valikud alkoholi osas on midagi muud. Aga nendeni, kelle kohta see hoiatus kehtib, see sõnum nagunii ei jõua, sest nemad ei satu seda lugema. Või kui loevadki, siis ei võta nad kuulda nii koolmeisterlikku näpuviibutamist. Need hoiatused ei kalluta allakäigutrepilt kõrvale kedagi. Nii palju kui mina elus olen näinud, teevad alkohoolikud elus kannapöörde vaid siis, kui on omadega põhja jõudnud. Kui käest hakkab libisema nii töökoht, raha, tervis ja kõik muu. Kui lähedased talle käega löövad ja ta lõpuks aru saab, et muud varianti pole jäänud, kui joomise lõpetamine. Õpitakse ikka oma vigadest ja vaid lähedaste OSKUSLIK abi võib anda tulemusi. Kuidas joodiku kaaskondsed teda mõjutada võiksid, seda arutelus paraku ei puudutata. See, kui joodikule korrata, et ole sama tubli nagu mina, ei ole kunagi toiminud.

Ninataga küsimus, miks inimesed (eriti naised) joovad, tundub esmapilgu üsna asjalik. Kui katsuda need põhjused olematuks muuta või siis teha selgeks, et joomine neid muresid ei paranda, siis olekski nagu lahendus käeulatuses. Nagu näitas aga tema arutelu liivajooksmine, ei ole küsimuse vaid sellele aspektile taandamine väljapääs. Aga miks naised otsivad lohutust alkoholist? Sest see on kõige käepärasem ja kiirem tujuparandaja ja auru välja laskja. Ma tean paljusid naisi, kes koos sõbrannadega joovad ära pudeli veini või likööri nina peale, räägivad oma muredest, kurdavad kurba elu, sõimavad mehi ja ülemusi. Mõnikord maandavad nad stressi ka üksi, kui seltskonda pole. Nii on kestnud see aastaid, ilma et neist suuremad joodikud saaksid. Nad pole oma eluga rahul, aga midagi muuta nad ei suuda. Paremat elu ei olegi selliste naiste jaoks kusagilt tulemas, sellesama väikese palga ja viletsa mehega (või üksi) peab lapsed üles kasvatama. Raha reisideks või muudeks suuremateks meelelahutusteks nagunii ei jagu.

Mis oleks alternatiiv? Kas naised peaks unistama sellest, kuidas oma välimust saledamaks ja ilusamaks muuta, et seejärel leida uus hea mees? Või minna kuhugi kooli, õppida uus tasuv amet ja nii muuta oma elu? Kui paljud seda suudavad või kui paljude jaoks see reaalne on? Nii jäävadki vaid lihtsad odavad (ja ajutised) tujutõstmise vahendid. Peale alkoholi on veel teisigi kahjulikke harjumusi, millest lohutust otsitakse. Kes suitsetab nagu korsten, kes vahib telekast andunult seepe, kes ajab näost head ja paremat sisse, nii et kaal muudkui kasvab. Kuigi neid patte peetakse vähem ohtlikuks kui alkoholi, ei ole needki tervisele ja peresuhetele palju paremad. Saun, vann või mõni muu lõõgastusviis on küll kehale hea, aga püsivat tujuparandamise efekti pole sellelgi. Aga kuidas kaotada ära see kurbus ja lootusetus naiste (või ka meeste) elust, mis neid lohutust otsima sunnib, vat see on miljoniküsimus...

Teema iseenesest on muidugi oluline ja vajalik. Võiks arutleda, mida riigi alkohoholipoliitikas võiks teisiti olla, et joomisele noorte seas piiri panna. Kuidas perekonnas peaks suunama lapsi nii, et nad oskaksid edaspidises elus mõistlikult alkoholiga ringi käia. Kuidas muuta suhtumisi laiemalt, et liigjoomist ja sellega kaasnevat vägivalda, perekondade lagunemist, liiklushuligaansust jne. hukka mõistetaks ega tolereeritaks. Sellest on varemgi räägitud mitmel pool ja arutatakse ka edaspidi. Lihtsaid ja kiireid lahendusi pole olemas. Alkohol oli, on ja jääb. Selle ärakeelamised on alati andnud vastupidiseid tagajärgi. Minu arvates satuvad alkoholi mõju alla tihtipeale just nendest peredest pärit lapsed, kus vanematel on alkoholi suhtes väga range keelupoliitika. Vanemate silma alt pääsnuna asuvad nad nagunii katsetama ja kuna mingit eelnevat kogemust pole, siis võib kergesti üle piiri minna.

Tõsi on muidugi ka see, et joomine ühtki probleemi ei lahenda. Aga ta aitab korraks masendavast reaalsusest põgeneda, muudab meeleolu kasvõi mõneks ajaks rõõmsamaks ja siis on jaksu uuesti halli argipäevaga silmitsi seista. Inimesed on erinevad. Mõni võib endale seda väikest rõõmu lubada, aga teise jaoks muutub see kiiresti sõltuvuseks ja probleemiks. Kui ilmnevad esimesed märgid, et alkohol hakkab elu segama, tuleb endale hakata piiranguid seadma. Kui ei suudeta enam korralikult tööl käia, kui raha muu jaoks ei jätku, kui lapsed või kodu hooletusse jäetakse. Aga niikaua, kui inimese elu on kontrolli all, ei näe mina küll näpuviibutamisel või pahakspanemisel mõtet. Igaüks elab nii, nagu oskab. Tahaks tsiteerida laulusõnu, et me elu koosnebki enamasti katsetest "kuidas tulla sellest jamast puhtalt välja iga päev..."