Kolmapäev, 28. detsember 2011

Aastalõpu meeleolud



Tegelikult lund ei saja ja kõigi mulle oluliste inimeste telefoninumbrid on mul olemas. Viimasel ajal olen ära kaotanud vaid pangakaardi, aga mitte telefoni. Ma ei helista eriti kellelegi niisama, kui asja pole. Aga kui mulle helistatakse, siis on mul igatahes hea meel :)

Selle laulu peale sattusin Youtube`s juhuslikult. Pole seda ammu kuulnud ega osanud otsida. Siiski on selles minu jaoks mingi tabamatu aastalõpu-meeleolu. Võib-olla Võrumaa pärast.

Kunagi kasutasime oma firma reklaamis seda muusikat. Et kui külm on, siis helistage meie numbril... Uuel aastal täitub firma loomisest 20 aastat ja siis on paras aeg meenutusteks.

Lisatud 30.12:
Tänane päev tõi ühe väikese aastalõpu ehmatuse. Meilboksis oli kiri Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituselt (just niisugune pikk ja lohisev ametinimetus seal kirjas oli). Eks ma hingevärinal olen seda tundi oodanud ja kartnud. Need sagedased Tallinna-vahet sõitmised sel aastal tähendavad suurenenud ohtu saada kiiruskaamera poolt pildistatud. Ma ei ole mingi kihutaja, aga näiteks kui oled pikalt oodanud möödasõitu mõnest suurest masinast, siis võib sobiv võimalus avaneda just kaamerasilma ees. Ja masin ei halasta, ka möödasõidul ei tohi kiirust ületada. Nii ma arvasingi, et ükskord see päev saabub. Ma ei tea, kui pikk on vahe rikkumise ja teatamise vahel, et kui kaua pärast viimast käiku peab hinge kinni hoidma ;) Pinge jätkus, sest digiallkirjaga tekst ei avanenud... Kuna mul on vanem versioon ID-tarkvarast (mu ID-kaart ise on liiga vana, et ühilduda uuema versiooniga). Aga nüüd tuli taas uuem versioon alla laadida, et saada teada, kui suur see hoiatustrahv siis on ja millal ära maksma peab. Suur oli mu rõõm, et ka seekord läks karikas minust mööda. Mul oli juba nagunii tekkinud lootus-kahtlus, et kuna kiri tuli mu firmanimega aadressil, siis ehk polegi minu autoga tegu. Arvasin, et küllap see on mehe auto kiiruseületamine meie viimasest jõulukülaskäigust. Aga selgus, et hoopis ühe teise meie firma auto rikkumine oli :DDD

Aastalõpu meeleolude kirjeldamisel ei saa jätta mainimata niisuguseid mehetegude tegijaid nagu teisel jõulupühal saabunud Patrick ja pärast väikest hingetõmbepausi üllatanud Quirin. See aga pole veel kõik, tormituuled võtavad taas tuure üles ja 30.detsembril näitab oma jõudu Robert. Kaua võib! Nii palju möirgavaid mehi pärast jõulurahu on liig mis liig. Ega seegi asja paranda, kui uue aasta torme taas traditsiooniliselt naistenimedega kutsuma hakatakse. Ilm on hukas! Meie majal on küll katus peal ja ka elekter pole kadunud. Ainult ukse küljes rippuv jõulupärg on iga tormiga lendu läinud. Peab vist minema ja ta seekord ennetavalt ise maha võtma. Aga ma ei kujuta ette, kui vana-aastaõhtul elekter peaks ära minema. Meil ei tööta mittekuimiski ilma selleta ja külla tulnud väikeste lastega pole see pimedas, külmas ja ilma sooja joogi-söögita istumine sugugi mitte lihtne ega romantiline...

Neljapäev, 22. detsember 2011

Kõik jõulud on ühte nägu...

On ja ei ole ka. Jõulukaktus tunneb hästi kalendrit ja on õigel ajal valmis, nagu alati. Kuigi sel aastal on tal kasvukoht muutunud ja ilmselt on taim möödunud aastaga ka pisut suuremaks kasvanud. Lumest me ei räägi...

Söögid-joogid korduvad samuti aastast aastasse, kuigi sel aastal sain osta turult väga soodsa hinnaga ilusat suitsuangejat ;) Ka seltskond, kes jõululaua taga istub, jääb reeglina samaks. Aga siiski-siiski, ka selles osas muutus meie peres veel natuke. Tilluke Tipsik ei istunud eelmisel aastal teistega koos lauas, sest ta oli liiga väike ja tal oli erimenüü. Sel aastal on ta juba täisinimese eest väljas ja tallegi peab tooli ja taldriku panema.

Suur muutus on ka see, et jõulude tähistamine ei toimu minu juures, nagu tavaliselt. Mulle väga meeldib see, et mina ei pea enam kõige pärast muretsema. Hoopis tütar võtab vanemaid vastu oma uues kodus, kus on palju ruumi.

Uuendusi on veel teisigi. Vanaisale sai täna ostetud jõuluvana kostüüm ja ta peab elus esmakordselt sellesse rolli sisse elama. Sest Nöpsik oli kahjuks haige oma lasteaia jõulupeo ajal, aga õpitud salmid-laulud ei saa ometi raisku minna ;) Ja praeguses vanuses usub ta ehk veel, et vanaisa väsis ära ja läks korraks tukastama ja siis tuli täitsa ootamatult uksest sisse Jõuluvana :D

Ja uus on ka see, et mõne kingituse tegin ma päris ise oma väikeste valgete kätega :DDD Kui ma esimest korda seda salli kellegi kaelas nägin, siis mõtlesin, et see on käsitöö kõrgpilotaaz. Nüüdseks olen aru saanud, et iga lapski suudab selle valmis kududa. Minust rääkimata ;) Vaatamata sellele, et igal viiendal naissoost vastutulijal on sedasorti sall kaelas, tahan ka mina selle etapi läbida. Nagu omal ajal pesumasinas vanutatud barettide kudumine ja kandmine ;) Ja tunnistan, et seda kududa oli mitte ainult lihtne, vaid ka väga vahva!

Pea-aegu oleksin unustanud ootamatu "jõulukingituse"- kanalisatsiooni ummistuse köögis. Eile leidsin töömehe, kes lubas tulla täna hommikul seda korda tegema, kui "pea liiga haige ei ole", nagu ta ise ütles. Mu mees ehmatas sellise ütlemise peale ära, aga mulle tundus see muheda naljana. Ega`s need, kes hommikuti tõepoolest pohmellis on, seda eelnevalt ei reklaami ;) Nii oligi, töömees oli hommikul ukse taga nagu viis kopikat, täiesti kaine, aga sellele vaatamata lõbusas meeleolus. Ummistus sai likvideeritud ja jõulud võivad tulla.

Kordumatuid jõule teilegi!

Esmaspäev, 12. detsember 2011

Selle aasta detsember

Et meelest ei läheks, missugune oli aastalõpp 2011, panen üles mõned pildid ja meeleolud.

Eile ütlesin oma roosidele, et aitab teile illusioonidest. Suvi on ikkagi läbi ja enne uut kevadet tuleks väike paus teha. Uusi kasve ega õienuppe pole mõtet praegu ponnistada, nagunii neist õiget asja ei saa. Siiani ootasin ühte korralikku külma, pärast mida oleks paras roose tagasi lõigata. Praegu paistab, et seda külma võibki ootama jääda. Mõned roosikasvatajad on öelnud, et tagasilõikamist võib ka kevadel teha. Siiski võtsin eile selle töö ette, lootes, et see peatab taimi mõttetult kurnavate uute võrsete kasvatamise. Või mine tea, äkki annab lõikamine just hoogu juurde, nagu suvel ;) Igatahes, eks kevadel ole näha, oli see õige otsus või mitte. Vähemalt on peenart kenam vaadata, kui muud kasu sest tööst ei tõuse.

Rohi on õues roheline ja tulbid ajavad oma ninasid mullast välja. Kühveldasin võrsetele mulda peale, aga või see neid takistab ;) Tuli meelde, et 2006.a. detsember oli samasugune. Kuidas mu tütar oma abielu registreerimisele 30.detsembril autost vaid kleidiväel läks. Ja hiljem poseeris fotograafi jaoks tükk aega perbüroo trepil samas riietuses, ilma lõdisemata ;)

Praeguselt aastaajalt ootaks roosiõite asemel pigem selliseid värvilaike nagu selle põõsa punetavad marjad.

Suured tuuled meie kandis elektrit ära pole võtnud ega midagi muud lõhkunud. Vaid masti otsas lehvivale vimplile on lisaks selle otsa katki rebestamisele osanud tuul ka 4 (neli!) sõlme sisse keerata. Minu mõistus ei võta, kuidas see niimoodi juhtuda saab. Igatahes andis neid lahti harutada.

Reede, 25. november 2011

Ravimireklaam

Ausõna, mitte ükski ravimifirma ega apteeker mulle selle reklaami eest ei maksa ;) Täitsa iseenda kogemuste põhjal räägin. Pärisreklaamides teevad kõik ravimid hetkega haigest terve, tegelikkus on... teate isegi.

See rohi aga on mind juba paar korda haigeksjäämise ääre pealt tagasi enam-vähem tervete hulka tõmmanud. Muidugi pole võimatu, et see on vaid kokkusattumus ja neil kordadel polnud lihtsalt tõsise viirusega tegu. Olgu sellega, kuidas on, aga kui mul kurk valusaks läheb, siis on nüüd mul alati neo-angini imemistablett käepärast. Tavaliselt juhtubki see kas keset ööd või vastu hommikut. Siiani püüdsin päästa mis päästa annab, konjakiga kurku kuristades. Nüüd võin ausalt väita, et "olen hommikuse konjakijoomise maha jätnud", kui keegi peaks seda intervjuu stamplauset minult küsima. Selle asemel pistan põske eelpoolnimetatud tableti ja kasutegur on tunduvalt suurem.

Neljapäev, 10. november 2011

Raha on alati vähe

Pärast vaidlust õpetajate palga, lugupidamise ja kritiseerimise teemal jäi mul veidi kripeldama, et ehk olen oma ütlemistega õpetajatele liiga teinud. Tegelikult pean ma õpetajatest lugu küll ja arvan, et nad teevad väga vastutusrikast ja olulist tööd. Kuna see amet on väga stressirohke, seetõttu on neile ka pikk puhkus taastumiseks hädavajalik. Kui kohtun mõne õpetajaga, siis eeldan alati, et tegu oma elukutse väärika esindajaga, kuni mul pole põhjust teisiti arvata. Samas usun, et kriitika ja probleemidest rääkimine ei kahjustaks selle elukutse mainet, vaid aitaks hoopis õhkkonda tervendada. Selle vaidluse tegi minu arvates ülearu teravaks just see, et ühte patta pandi kolm tahku, lugupidamine, kriitika ja raha. Kuigi need on selle teemaga kõik seotud, ei maksa neid siiski liiga lihtsustatult ühendada või vastandada. Lugupidamine ei välista kriitikat ja raha pole sugugi ainus inimese väärtustamise näitaja. Ja raha on alati vähe.

Tõsi on see, et igaüks sellesse ametisse ei sobi ja noored kooli tulla ei taha. Teisest küljest vabu kohti eriti polegi, vähemalt suuremates kooolides. Ja mõistan ka koolijuhte, kes paluvad pensionil õpetajal edasi jääda. See on ikka kindel ja kohusetundlik inimene, aga kui võtta tööle noor, kes võib-olla lahkub poole õppeaasta pealt, siis ei jää üle muud, kui minna taas vana õpetajat tagasi paluma. Kui tema on solvunud või pole enam huvitatud, mis siis saab? Ma ei tea, kuidas on tänapäeval lugu üliõpilaste praktikaga koolides. Kas seda üldse viiakse läbi, või on see formaalne kohalkäimine, mis toimub vaid selle linna koolides, kus õppeasutus paikneb? Kui aga oleks sellised ligi poole aasta pikkused tegelikku tunniandmist sisaldavad praktikad koolis, nagu meie ajal, siis saaksid nii noored ise kui ka koolijuhid aimu, kellest oleks edaspidi selles ametis asja, kellest mitte.

Praegu käib asi nii, et kui vähegi võimalik, siis valitakse pärast kooli lõpetamist mingi muu amet. Ega selleski pole midagi uut, nii oli ka vanasti, et õpetajaamet mitte kõige populaarsem polnud. Ainult et noortel on nüüd kogu maailm lahti ja võimalusi palju rohkem. Ja teine oluline erinevus on see, et nõukaajal oli selline asi nagu suunamine, kui olid õppinud õpetajaks, pidid oma 3 aastat ära teenima ja alles siis võisid mujale minna. Eks viiliti ka siis suunamisest mööda, aga kas poleks praegugi mõistlik tasuta kõrgharidusega siduda mingi kohustuslik õpitud ametis töötamise aeg. Kas pole raiskamine, kui kõrgharitud inimene läheb hoopis Austraaliasse mandariine korjama. Või muudkui õpib ja õpib ega oma mingit ettekujutust, mida oma haridusega pihta hakata. Aga õpetajana ka tööle minna ei kavatse, pigem on töötu või teeb mingeid juhuotsi kas siin või väljamaal. Suunamine kui niisugune ei peaks olema nii karm nagu vanasti, vaid see võiks olla kuidagi seotud rahaga. Kui sundaega ära ei teeni, tuleks maksta mingi osa tasuta haridusest tagasi. Sest tasuta lõunaid (haridust) pole ju olemas ja varem või hiljem jõuame rahalugemiseni ja selleni, mida kulutatud raha eest vastu saadakse. Sest raha on alati liiga vähe. Aga sel moel võiks juhtuda, et nii mõnigi noor jääb kooli tööle kauemaks kui kohustus nõuab.

Rahateema laieneb halastamatult igasse valdkonda. Nagu näiteks seesama raamatukogudesse ostetavate raamatute valimine. Esimese hooga tundus, et mis see nüüd olgu, et ülevalt poolt üritatakse tsensuuri kehtestada. Aga pisut järele mõeldes sai selgeks, et see on vaid rahanappusest tingitud prioriteetide seadmise katse. Väga hästi ütles selle kohta Mihkel Mutt, siin pole tegu tahtmisega rahva maitset parandada, vaid sooviga toetada eesti autorite ja väärtkirjanduse väljaandmist ja suurendada neile makstavaid autoritasusid. Sest kui inimestel raha ei jätku, raamatuid ostetakse vähe ja nii ähvardab meid sellise kirjanduse kadumine. Et vähemalt riikliku raamatuostuga üritatakse seda toetada.

Minu arvamus oleks selline, et värskelt ilmunud raamatute laenutamise eest võikski väikest tasu võtta. See oleks ikkagi odavam, kui raamat endale osta. Ja ka mõistlikum, milleks hoida oma riiulil mingit raamatut, mida sa elus teist korda vaevalt kätte võtad. Nii saaksid raamatukogud veidi lisaraha ja siis saaks ka selgemaks, missugust kirjandust inimesed tegelikult hindavad. Kui maksma pead, siis kaalutled, mida võtta, mida jätta. Selle teenitud raha eest võiks raamatukogu populaarset raamatut mõne eksemplari juurdegi osta. Olgu see siis naistekas või mõni muu. Paar aastat vana raamatu laenutamine aga oleks endiselt tasuta. Ja selles osas võiks teha soodustusi kodumaisele kirjandusele. Võib-olla see idee ei töötaks ja keegi poleks nõus maksma uudiskirjanduse eest. Aga siis on ka selgeks saanud, et kui inimesed ise ei raatsi uue Cartlandi eest maksta, miks peaks seda tegema riik.

Pühapäev, 6. november 2011

Kas sa kujutad pilti, lapse(lapse)d polegi vahepeal haigeks jäänud ja mul pole vaja olnud neid hoidma sõita!? Igatsus juba nii suur, et mine või lihtsalt niisama külla...

Reede, 14. oktoober 2011

Lapsehoidja Pipi

Pean praegu kohakaasluse korras lapsehoidja ametit. Või oleks õigem öelda, et see on kujunenud mu põhitööks ja kui aega veidi üle jääb, hüppan endisest töökohast ka läbi ja katsun maksimaalse intensiivsusega tegutsedes seal kuhjunud hädavajalikud asjad ära teha, lootes, et edaspidi läheb lihtsamaks ja jõuan ükskord järje peale.

Tütre emapuhkus sai otsa ja ta läks tööle. Loomulikult jäid lapsed otsekohe haigeks ega saanud lasteaias käia. Keegi peab nüüd kogu aeg nendega kodus olema. Sobivat hoidjat pole siiani õnnestunud leida, nii me siin vahetustega mängime lapsehoidjat. Õigemini mina mängin, sest teised osalised on paberitega lapsevanemad ;) Kui haiguslehte enam võtta ei saa, siis tuleb mängu kasutamata ja tulevane puhkus. Mina näiteks olengi praegu kahenädalasel "puhkusel", mille suvel ettenägelikult välja võtmata jätsin.

Kahjuks ei küüni minu lapsehoidja võimekus mitte ligilähedalegi Mary Poppinsi oskustele. Seega pean siis, kui juhe hakkab kokku jooksma ja ma enam ei jaksa nende väikeste röövlitega võidelda, kasutama "abilapsehoidja Pippi" teenuseid. Pippi nimi on kirjas sellisel kujul, kuna nii kirjutatakse seda Rootsis ja selle 6-osalise CD komplekti kinkisid sealsed vanavanemad. Sellise nipi kasutamine annab mulle küll korraks hingetõmbepausi, aga sel on ka palju negatiivseid kaasnähte. Kui ma oleksin neid hukatuslikke tagajärgi kohe ette näinud, kas oleksin jätnud filmi DVD-mängijasse panemata? Vaevalt küll, sest see garanteerib rüblikute tähelepanu ja mulle rahulikuma elu päevas umbes tunniks ajaks... Missuguseid muid abivahendeid veel oleks, kui mu iseenda oskused ja võimed on läbipõlemise piiril?

Mis siis selles üldse halba on? Film on tegelikult väga armas ja haarav illustratsioon meilegi armsaks saanud Astrid Lindgreni raamatule "Pipi Pikksukk". Peaosalist mängiv laps teeb oma rolli võrratult ja on väga sümpaatne. Ainult et, ma olen oma lapsehoidja-mätta otsast vaadatuna mõelnud, et selle filmi peal võiks olla hoiatus "Alla X-aastastele keelatud!" Aga missugune on muutuja X? 7 aastat või 10? Ei mäleta, kui vana mu enda tütar oli, kui seda raamatut lugesime, aga mingeid probleeme see tookord küll kaasa ei toonud. Võib-olla ei anna raamat siiski nii realistlikku pilti Pipi tempudest, kui teeb seda film?

Meie pere 3,5 ja 1,5-aastased on sillas selle filmi peale ja nõuavad seda aina uuesti näha. Isegi meie väiksem Tipsik, kes ei oska veel korralikult rääkida, võtab mu näpust kinni, viib teleka ette ja nõuab "PEPPI"! Kui küsin, et kas tahad Pipi-filmi vaadata, tuleb ilus ja selge "JAH!" (nagu Tootsil Teele küsimuse peale). Muidugi, Pipi teeb ju nii lahedaid asju! Hüppab riiuli pealt laua ja voodi peale, kõigub lambiarmatuuri otsas, viskab tordi vastu vahtimist, tõmbab vaiba täiskasvanute jalge alt, nii et need kukuvad nagu malenupud, kallab toas ümber nõu veega ja uisutab seejärel tuba pidi ringi, harjad jalge külge kinnitatud (niimoodi peseb Pipi põrandat). JNE, jne-jne. Tõesti väga hästi tehtud film, ainult et.... seda kõike teevad meie lapsed järele. Ja kui nad ei ripu pea alaspidi akna taga 5.korrusel, kust Pipi lõpuks alla kukkus (ja loomulikult täiesti terveks jäi), siis ainult sellepärast, et meie laste kodu on 2-korruseline ja aknaid nad (veel) lahti teha ei oska ;)

Kuidas see Pipi järgimine praktikas välja näeb? Voodis ja diivanil nagu batuudil hüppamine, igal pool turnimine, nagu diivani seljatoe või laua peal, söömine, jalad laual, magamine, jalad padja peal, jne. Eile, kui ma parasjagu olin hõivatud telefoniga rääkimisega, ronis Nöpsik mööda raamaturiiulit kuni üles välja. Varem olen ma ta nagu küpse õuna madalamalt tasemelt alla noppinud, aga nüüd, kui mul endalgi tegemist oli, vaid turvasin tema tegevust. Võib-olla tõesti sai küsimus, kui kõrgele ta jõuab ronida, nüüd ammendatud ja rohkem pole vaja proovida? May be, may be not... Ja kui Nöpsikul on juba üsna hea tasakaalutunnetus, et ta tihti enam ei kuku, siis väike Tipsik üritab teha kõike samuti suure õe järgi. Oht, et tema haiget saab, on palju suurem.

Loomulikult katsun ma lastele selgitada, et see pole päris elu ja nii teha ei tohi. Et Pipi teeb kõike seda, mida teistel lastel pole lubatud. Ja et nii võib kukkuda, haiget saada jne. Küllap te aimate, kui hästi see seletus peale läks :DDD Kõigepealt hakkas suurem Nöpsik lihtsalt nutma, sest see pole aus. Nüüd aga on ta sellises arengufaasis, et küsib kõige kohta "aga miks?". Ja mina ei tea vastust, miks Pipi filmis tohib, ja tema mitte...

Ega see Pipi-järgimine pole ainus minu lapsehoidmise valukoht. Isiksustevaheline jõukatsumine Nöpsikuga on lõppenud minu häbiväärse kaotusega. Tema juhib mängu. Näiteid: kui mina ütlen, et ära tee rumalusi, et nii ei tohi, siis vastab tema, et teen küll, mina olen rumaluste laps. Või kui räägin ilusti, pikalt ja laialt, MIKS NII teha ei tohi, siis vastab tema lakooniliselt, MINA TEEN nii nagu mina tahan... Vat nii! Ja mis sa talle teed? Loomulikult ähvardan ma teda kogu täiskasvanutele tuttava atribuutikaga : "kui sa pole hea laps, siis sa ei saa... seda-mida? Telekat vaadata, õue, kommi? Kuna ta on pikalt haige olnud, siis õue pole nagunii saanud, kommiga meelitan viimases hädas teda tegema mulle meelepäraseid tegevusi ja teleka ärakeelamine tähendaks minu enda karistamist (pean suutma laste tähelepanu hõivata millegi muuga)... Olgeme ausad, trumbid on tema käes :D

Tegelikult pean tunnistama, et Nöpsikuga saab väga hästi koostööd teha. Aga vaid siis, kui täiskasvanu tähelepanu on üksnes tema päralt. Siis me oleme võrdsed partnerid ja võime rahulikult teineteise reaktsioone jälgida ja vaadata, kuidas meil omavahel kõige paremini klapib. Aga kui meie vaikelu rikub üks võimatu sipsik-potsataja ehk 1,5-aastane Tipsik, siis läheb Nöpik pööraseks. Kui tema on just ehitanud kena torni, ja väike röövel selle ühe käeliigutusega maatasa teeb, siis kuidas sa ise reageeriksid? Vihastaksid ja viiksid läbi ihunuhtluse. Võin küll keelata, et nii pole ilus ja väiksemale ei tohi haiget teha. Aga selle keeluga Nöpsik tavaliselt ei arvesta ja miks ta peakski? Ja peab tunnistama, et ega Tipsik ka võlgu ei jää. Ükspäev, kui olin nad just lahutanud nii, et tõstsin Tipsiku võrevoodisse ja läksin kööki, lootes, et nad nüüd rahunevad maha, kuulsin hetke pärast suurt kisa. Nöpsik oli voodi juurde läinud ja Tipsik kasutas olukorra otsekohe ära. Tal oli peos suur salk Nöpsiku juukseid. No mida ma saaksin teha? Ainult pidev kullipilgul jälgimine ja ülikiire sekkumine. WC-s käimiseks soodsa hetke leidmine on ka tõeline kunsttükk :D

Olen proovinud Nöpsikut veenda (Tipsik ja tema arusamine pikemast jutust on veel väike), et nii ei tohi, õega peab sõbralikult asju jagama ja ei tohi kakelda (Pipi nii ei tee!). Olen püüdnud nendega koos mängides leiutada uusi haaravaid tegevusi. Aga mingil hetkel saavad mu ideed otsa, väsin ja kaotan kannatuse, kui lapsed aina kaklevad ega kuula mind. Ärritun ja karjun nende peale, mille tagjärjel ignoreerib Nöpsik mind veelgi enam. Mida teha? Kas lugeda nippe Perekoolist? Või käia mingitel lapsehoidjate kursustel? Kas selliseid on üldse olemas? Aega pole mul praegu nagunii... Nii ei jäägi mul midagi muud üle, kui panen jälle "Pippi Långstumpi" mängima. Eks on kasutatud vahelduseks ka mõnda teist filmi, nagu Leiutajaküla Lotte, aga Pipiga ei suuda ükski võistelda.

Pean tunnistama, et kuigi olen juba päris palju lapsehoidmist harjutanud, ei saa Mary Poppinsit minust kunagi ja lapsehoidmisega võrreldes tundub tavaline töölkäimine lausa puhkusena. Kuna lapsehoidmise probleem on aktuaalne ilmselt veel aasta-paar, jääb üle vaid paisata netiavarustesse appikarje. Kas keegi teaks soovitada mõnda head lapsehoidjat Tallinnas?

Reede, 7. oktoober 2011

Naiste- ja meestetööd

Mäletan, kui ma ise keskkooli lõpetasin, oli maakorraldus üks erialadest, mida tahtsime koos pinginaabriga minna õppima. Ega ma väga täpselt ei teadnud, mis see endast kujutab, aga tundus huvitav. Maamõõtmine ja välitööd, tol ajal võib-olla isegi laia kodumaa avarustes. Ema laitis mu plaani maha, et see pole mingi naistetöö. Ja otse loomulikult sain ma tema peale vihaseks. Mis naiste- ja meestetööde vahetegemine see olgu! Naised pole millegi poolest meestest kehvemad. Kes veel mäletab, tol ajal oli meeste ja naiste võrdsuse asi vist isegi rohkem "ära korraldatud". Kuulus naistraktorist pidi igal edukal kolhoosil välja panna olema, ja ülemnõukogusse valiti samuti kandidaate kvootide alusel. Kas peaksime nüüd tolleaegset elukorraldust taga nutma?

Mina ise olen aga vanemaks saades taibanud, mida ema tookord mõtles. Miks naistele meestetööd ei sobi. Mitte sellepärast, et nad nendega hakkama ei saaks. Vaid sellepärast, et naise ellu tulevad ükskord lapsed. Ja iga töö kõrvalt ei ole võimalik nende eest hoolitseda. Naiste ja meeste võrdsetest võimalustest võivad tuututada naised, kel pole lapsi ja kes ei kujuta ette, mida see tähendab. Lastega ema peab jõudma kindlal kellaajal lasteaeda, käima lastevanemate koosolekul, õhtul viima last trenni ja tooma tagasi, seejärel vaatama, et ta õpitud saaks. Naise töökoht peab olema selline, kust ta saab jääda haige lapsega koju, ilma et teda lahti lastaks. Ja sellised kohad ongi nn. naiste töökohad. Mis tähendab seda, et ka palk on väiksem. Ja see lastega seotud lisakoormus kestab mitte ühe, vaid kümneid aastaid, kui on rohkem lapsi. Naise konkurentsivõimet tööturul vähendab see asjaolu möödapääsmatult.

Ah et mees peaks samaväärselt osalema laste kasvatamises? Nõus sellega, ja kui hästi läheb, siis osalebki. Aga kas naine saab tänapäevase lahutuste protsendi juures oma tulevast eriala valides sellega 100%-liselt arvestada? Ja meestega võrdselt töö murdmine ja sama palga välja teenimine on üks suur tegur, mis perekonna lagunemisele sageli kaasa aitab. Karjäärinaistel (=meestega võrdsetel naistel) pole kodu ja pere jaoks piisavalt aega ja selliste naiste edulugusid lugedes on mulle silma jäänud, et enamasti on on selle saavutuse hinnaks olnud lahutus.

Võiks tahta, et tööandja maksaks omast taskust kinni meeste ja naiste erinevast tööpanusest tuleneva vahe. Aga miks ta peaks? Või et riik maksaks rohkem lastetoetusi, et kompenseerida naiste väiksemat palka? Ühest küljest oleks muidugi tore, aga teisest küljest on niigi neid hirmutavalt palju, kes juba praeguste toetussummadega näevad laste saamises äriprojekti. Pealegi on minu arust ikkagi lapsed rohkem perekonna kui riigi asi. Sest kust tuleks riigi raha suuremate lastetoetuste jaoks, ikka ühe (rohkem teeniva) käest ära võttes ja teisele (väiksema sissetulekuga perele) andes. Aga kui raha lahkelt niisama jagatakse, viib see alla inimeste tahtmise rohkem pingutada. Mis omakorda vähendab tootlikkust, riigi konkurentsivõimet ja seega ka jagatavat maksuraha. Sotsialism on seda veenvalt näidanud.

Muidugi ei tähenda see seisukoht, et riik ei peaks puudustkannatvate laste heaks midagi tegema. Aga mina leian, et pole õige mitte vanematele raha valimatult peo peale laduda, vaid katta vähekindlustatud perede lastega seotud kulutusi, anda koolis vajaminevaid vahendeid, tasuta lõunat ja ringide raha. Ja samuti peaks riik võtma enda peale üksikvanematele alimentide maksmine ja nende väljanõudmise, kui see normaalsel viisil ei toimu. Kõiges muus osas peaks aga pered oma lastega ise hakkama saama. Olgu siis kas naiste- ja meeste rolli võrdsustamise abil või järgides klassikalist mudelit, kus ema pühendub rohkem kodule ja isa rahateenimisele.

Tean mitut tublit naist, kes töötavad ametites, kus mehed ja naised saavad samaväärselt kõrget palka. Aga see tähendab, et naisele ei tehta allahindlust seoses lastega. Kui on vaja minna komandeeringusse, siis peab tal vanaema või lapsehoidja olema võtta. Haige laps ei tohi liiga sageli tööülesannete täitmisel takistuseks olla. Aga kui lapsega seotud mured hakkavad tema tööd segama, siis juhtub üks kahest, kas naine hakkab oma meeskolleegist vähem palka saama või jääb sellest töökohast hoopis ilma ja peab otsima endale nn. "naiste ameti". Minu arust on see loogiline. Praegu käimasolev hüsteeria naiste ja meeste palgalõhe vähendamiseks on liiga lihtsustatud asjale lähenemine. Kiireid ja häid abinõusid mina küll ei näe selle probleemi lahenduseks. Kui, siis vaid mingit "pakasuhhat" väljamaistele arvustajatele ettenäitamiseks.

Pühapäev, 18. september 2011

Naisterahvad, meesterahvad

...need on ainukesed rahvad. Nii ütles kunagi Hando Runnel. Moodne aeg ja moodsad suhtumised üritavad rahvaste vahelt piire kaotada, aga naiste ja meeste vahele hoopis vastandumist tekitada. Ikka sellesama võrdsuse taotlemise sildi all. Pean silmas nimelt feminismi ja sellega kaasnevaid süüdistusi meeste aadressil. Kui on võrdsus, kuhu jääb siis meeste kaitsmise osa? Blogindusest on taas selleteemaline uus ja meelierutava arutelu laine üle käinud. Ja kui mõni mees julges piiksatada, et mehed vajavad ka kaitset, siis arvasid õrnad naisisikud, et see pole kellegi mees, kes naisega hakkama ei saa ja abi vajab;)

Jutt tüüris selleni, et kui naine oskab meestetöid, siis on ta juba tiba rohkem feminist, kui enne, mil ta arvas, et naiste asi on ilus olla ja meeste rahakoti peal elada. Lõpuks jõuti järelduseni, et meestetöid tehes saab ka mimmist ükskord inimene.

Hea küll, tunnistan, et see kokkuvõte on tahtlikult irooniline ja kontekstist välja rebitud. Põhiline on see, et mulle ei meeldi järeldus, et kuna naine mehest kehvem pole, siis võib üks õige naine iga kell meestetööd ära teha!

Olen põhimõtteliselt ka ise nii toiminud, aga ma ei arva, et selles midagi positiivset ja kiiduväärset on. Ajutise lahendusena (mees on Soomes, haige vms.) on asi mõistetav, aga laiemalt peresuhete mudelina reklaamimisel pole minu arust küll jumet. Mul pole midagi selle vastu, kui mõnele naisele meeldib puulõhkumine rohkem kui õmblemine ja mõni mees eelistab laisteaiakasvataja tööd autojuhi omale. Niikaua kui see neile tõesti meeldib. Aga kui naine võtab rasked meestetööd enda õlule vaid sellepärast, et tema mees need tegemata jätab, siis on suhetes midagi mäda. Kas on alati kõiges süüdi laisk mees, võib-olla viitab see hoopis naise suutmatusele mehega koostööd teha? Töö ise ärategemise asemel oleks targem mehes äratada vastutustunne ja soov mehena käituda. Aga sellele tuleks mõelda juba suhet alustades. Naised, kes on peres enda kanda võtnud kõige eest vastutaja rolli, jätavad mehe automaatselt sellest osast ilma. Ja siis polegi midagi imestada, et mees ei tahagi enam ei vastutada ega naise koormat kergendada. Küll kange naine saab isegi hakkama ;)

Ma ise saaksin ilmselt samuti paljude meestetöödega hakkama, aga miks ma peaksin? Ma jätan meestetööd mehele, kuigi ta pole mingi superman, kes kõike oskaks ja viitsiks teha. Aga ma ei hakkagi ette võtma projekte, millest tema ei ole huvitatud ja kuhu ta oma õlga alla ei taha panna. Et siis ise kangelaslikult ja etteheitvalt seda kõike ise teha. Ammugi ei näe ma mõtet talle tema puuduste nina peale viskamises.

Koostöö algab ühistest eesmärkidest ja teineteise soovide aktsepteerimisest. Jah, olen nõus, et on olemas täiesti mõttetuid mehi, kes ei taha ega viitsi mitte midagi teha ega pingutada ei enda ega pere eesmärkide nimel. Aga olgem ausad, naiste hulgas on selliseid laisku ja saamatuid samapalju. Tubli naine, kes väärilist partnerit ei leia, peaks endale aru andma oma valikutest, kas sünnitada nii mitu last, kui ta üksi üles kasvatada jaksab, või võtta elukaaslaseks mingi lootustandev eksemplar ja püüda koostööd tehes saavutada parim tulemus, mis võimalik. Aga naised ei oska nii mõnigi kord kompromisse leida ja hakkavad selle asemel kooselu probleemides vaid mehi süüdistama. See viimane tegevus ei ole kunagi ühtki meest tublimaks ega töökamaks muutnud.

Asjaolu, et looduse poolt on naise põhieesmärgiks kodeeritud lastesaamine, ei tee seda automaatselt mehele kohustuslikuks ega haaravaks. Naisel on suurem vastutus, sest tema otsustab, kas laps sünnib ilma või mitte, ja missuguse mehega. Naised ei tohiks mõttetutel meestel paljuneda lasta, st. nendega lapsi saada. Ah et häid mehi kõigile ei jagu? Nomaitea, poisse-tüdrukuid sünnib ikka üsna ühepalju. Kui loru mees ühtki naist ei saa, siis on ta sunnitud ehk ennast muutma ;)

Nagu öeldakse, laste kasvatamine algab lapsele isa valimisest. Naine ei tohiks lapsi saada mehega enne, kui ta on veendunud, et mehest saab isa, kes on valmis hoolitsema oma pere eest. Kui tegu on mehega, kes pole veel valmis lapsi saama, siis ei muuda teda ka ühiskonna hukkamõist, kui lapsed juba olemas on ja mees neist ei hooli. Naine, kes muretseb lapsi mehega, kes neid kas üldse ei taha, veel ei taha või nii neid nii palju ei taha, on isekas ja teeb oma lastele karuteene. Mina ei usu, et tänapäeva mehed ongi nii halvad, et neid ei huvita ei pere ega laste saatus. Tihti on asi selles, et mees pole lihtsalt leidnud sellist naist, kellega ta tahaks pere luua. Parema puudusel elatakse kellegagi koos ja naised panevad mehed sundseisu, otsustades üksi lapse saamise üle. Ja erinevalt naise lootusest, et laps neid lähendab, toob see hoopis uusi raskusi. Selle tagajärjel tulevad esile paarissuhete nõrgad küljed. Naine hakkab näägutama ja mees läheb sõpradega õlut jooma. Või otsib uue naise. Kas tõesti on naine vaid süütu kannataja ja mees alatu tõbras?

Lastesaamise teema laienduseks võib öelda, et sageli ei suuda mehed ja naised kooselus ka muid soove ja eesmärke kooskõlastada. Või õigemini, tahetakse oma eesmärgid teisele peale suruda. Ja kui see ei õnnestu, siis on kombeks pidada süüdlaseks meest, kes ei taha teha nii, nagu naise arust peab. Aga mida või kuidas oleks mees tahtnud, jäetakse täiesti kõrvale. Suurepäraseks näiteks oleks Murutaride abielu lugu. Kati tahtis taluelu, palju lapsi ja loomi. Aga tema mees oleks eelistanud linnaelu paari lapsega ja tegelemist oma hobi, purjetamisega. Kas tõesti polegi mehel sõnaõigust, kui palju lapsi saadakse? Selle pere ajakirjanduses paljunämmutatud lugu annab aimu, et mees, keda naise poolt süüdlaseks tembeldati, oli selles suhtes võib-olla hoopis hoopis kannataja? Sama lugu võib olla ka väga paljude teiste paaridega, kus naised kurdavad, et mehed ei hooli lastest ega tee vajalikke kodutöid. Aga kuidas asi sinnani jõudis? Võib-olla krabas naine kinni võimalusest endale perekond hankida, kuigi ise teadis, et see mees ei hooli piisavalt temast ega ole valmis lapsi saama? Või ei osanud kumbki pool teisega arvestada ega vaevunud koostöö nimel pingutama?

Teisipäev, 13. september 2011

Kõiges on süüdi Hiina

Kõigepealt kinnitan, et järgnev jutt ei ole mingi tõsiseltvõetav majandusanalüüs. Makromajanduse protsessid on minu jaoks müstika, aga ikkagi vaevan oma lolli pead küsimusega, et miks rahanduses kõik jälle allamäge läheb. Miks peaks meie igapäevaelu mõjutama kreeklaste vastutustundetu laristamine? Mingu pankrotti, kui ei oska ega taha kokkuhoidlikumalt majandama hakata. Pole meie mure, et nende rahvas tuleb tänavale laamendama, kui valitsus üritab kärpeid teha. Aga räägitakse, et see mõjutab meie kõigi elu ja me peame aitame neil seda kriisi lahendada. Kuna asjatundjate arvamust tuleb usaldada, siis hakkasin olukorda oma mätta otsast analüüsima.

Vanasti ülikoolis ütles meie õppejõud, et alles siis oled asja endale täiesti selgeks saanud, kui oskad selle teoreemi lihtsate sõnadega oma vanaemale ära tõestada. Just sellest arvamusest innustatuna asusin maailmamajandust tavainimesele arusaadava elumudeli peale taandama. Ja jõudsin lõpuks järeldusele, et see kõik on Hiina süü. Aga kuidas? Kohe seletan.

Oletame, et eurotsoon on nagu üks suur perekond, kes valdab-haldab ühiseid varasid. Nagu näiteks pärandust, mis nad oma vanematelt või vanavanematelt on saanud. Mis tervikuna on päris tore kompleks, näiteks sisaldades ilusat maakodu, maad ja metsi kusagil mere ääres, villat soojal maal. Kui see kõik maha müüa ja raha pärijate vahel ära jagada, ei saaks keegi endale lubada nii häid puhkuseveetmise võimalusi. Seda enam, et igapäevaraha teenib igaüks ise, aga see ühisvara oleks nagu sääst või investeering tulevikku. Selleks, et korras hoida seda kinnisvara, maksab iga osaline teatud summa ja vastutasuks saab oma perega kasutada neid hüvesid. Ilus-kena, niikaua kui kõik oma kohustusi ja õigusi korralikult tasakaalus hoiavad. Aga oletame, et nagu igas peres, on ka seal laisku ja mugavaid, kes küll hüvesid tahavad, aga ei viitsi vaeva näha, et igapäevatööga piisavalt teenida, et kulud-tulud tasakaalus hoida. Selline tegelane mõtleb, et miks ma pean rabelema, kui niigi ära saab elada. Olen ju rikas tänu oma pärandusele ja hakkan kohe selle arvel kulutama. Võtan laenu. Esimese SMS-laenu sai ta lihtsalt kätte, aga tagasimaksmiseks polnud raha kusagilt võtta. Seega tuli võtta uus ja suurem laen, et tasuda eelmine võlg. Teadagi, mis juhtus siis, kui selle tasumise tähtaeg kukkus. Laisk pereliige polnud rohkem rihma pingutama hakanud ega oma eluviise muutnud. Nii kasvas tema laenukoorem, mille tagatiseks oli tema pärandiosa. Kui siis saabus ükskord aeg, kui uut laenu enam keegi ei andnud, tuli asi avalikuks. Kõik laiutasid käsi, et kuidas nii vastutustundetule isikule antakse nii suuri laene? Miks keegi ei hoiatanud kaasomanikke, kui nende ühisvara osa pandi tagatiseks sellisele rahapriiskamisele? Kes on süüdi? Ahne ja alatu laenuandja. Selliseid lugusid tuleb tänapäeval lihtsate inimeste elus küllalt sageli ette. Ja lõpuks on perekonnal kaks valikut, kas lasta ühine kinnisvara kiirmüügi hinnaga turule, et võlg makstud saaks. Või siis panna raha kokku ja hakata ise vastutustundetu pereliikme võlgu maksma. Vahet pole, kas anda see raha talle tagastamatu abina või laenuna. Tõenäosus seda tagasi saada pole nagunii eriti suur.

Sama lugu on ka Kreekaga. Ühisvara ehk euro on löögi all. Teiste riikide pankadel on palju Kreeka võlakirju, mida võib pärast selle riigi pankrotti korstnasse kirjutada. Rääkimata igasugustest rahanduslikest kriisidest, mis kaasneks omakorda nende pankade ja riikide makseraskustega. Nii seisab ka eurotsoon nagu näitlik perekond sama valiku ees, mida oma laisa ja raha tuulde loopinud liikmega ette võtta. Ja tahaks teada, kes on selles süüdi? Peasüüdlane on küll üle võimete elanud Kreeka, aga ta poleks saaanud seda teha, kui Hiina poleks muudkui laenanud sellele luhvtikustile ;) Kui ma ühel seminaril Hardo Pajulalt küsisin, et kui kõik riigid, isegi USA, on võlgu ja riikide eelarved on defitsiidis, siis kust see puuduv raha tuleb. Hiinast, vastas ta. Hiina aga laenas julgelt, sest teadis, et vastutustundetu laenaja selja taga on korralik ja jõukas perekond, kes viimases hädas nagunii võla kinni taob. Mis tal üle jääb, kui ta ei taha kaotada oma vaevaga üles ehitatud kompleksi ja ilusat tulevikuinvesteeringut. Hiina ise aga ei kuluta, vaid töötab vähese raha eest. Inimesed sõidavad jalgrattaga tööle, elavad kitsastes oludes ja tohivad vaid ühe lapse saada. Julm, aga majanduslikult tõhus. Kui me vanasti kartsime, et Hiina vallutab maailma sõjaga, siis nüüd hakkab tunduma, et ta teeb seda rahaga, olles kogu maailma võlausaldaja. Kui ta siis ükskord oma võlgu sisse nõudma hakkab, võib ta igasuguseid tingimusi esitama hakata. Ja head elu ja priiskamist nautinud läänemaailm on kasinate hiinlaste ees käpuli.

Ma ei tea, kas see lihtsustatud perekonna musta lamba mudel vastab praegusele finantskriisile. Arvata võib, et keerulistes finantstehingutes ja -instrumentides on rohkem nüansse kui selles perekondlikus loos. Aga vähemalt tekib mul niimoodi asjale lähenedes arusaam, miks me ei saa lasta kreeklastel ise oma supp ära süüa. Hardo Pajula kardab, et üritatakse teha nii, et hundid söönud ja lambad terved. Aga kas see on võimalik? Ära süüakse lammaste asemel siis kedagi muud...

Reede, 2. september 2011

Missugune on hea raamat?

Aeg-ajalt palun oma tuttavatel soovitada midagi head lugemiseks. Raamatukogust võtan ka ise kobina peale mõne lootustandva romaani. Siiski ei ole tükk aega juhtunud, et raamat oleks mind vaimustanud.

Ma ei taha väita, et häid raamatuid üldse pole. Ilmselt on viga minus. Minu eheda vaimustumise ajad on vist läbi. Nagu öeldakse, on umbes kolm-neli lugu, mida erinevalt aina uuesti ja uuesti jutustatakse. Ja mina olen neile süzeevariantidele kõigile juba korduvalt kaasa elanud. Küllap huvitaks mind meie põlvkonna tegelaste (10aastat siia-või sinnapoole) probleemid ja tagasivaatav analüüs nende elu õppetundidest. Kahjuks pole sellist romaani lugema juhtunud, kus kõik oleks nii, nagu mulle meeldiks. Hakka või ise kirjutama ;)

Võtan läbi oma viimasel ajal loetud kodumaise kirjanduse. Sofi Oksaneni "Puhastusse" suhtusin suure eelarvamusega ega kavatsenud seda lugeda. Siiski juhtus, et raamatukogus tõi just minu ees keegi selle tagasi ja otsustasin, et vaatan oma silmaga üle, kas on see lugu nii vägivaldne ja võlts, kui olin kuulnud. Tegelikult oli see veel hullem, kui arvasin :P Esialgu kavatsesingi selle pooleli jätta. Naturalistlikud stseenid olid tõesti öökimaajavad. Nagu näiteks korduvad kirjeldused kärbeste munemisest vorsti jms peale ja neist ööga koorunud vakladest. Olen kah maal elanud, aga midagi sellist pole küll näinud. Eriti vastu hakkas stseen lapse (!) vägistamisest elektilambiga. Aliide meest kirjeldati niimoodi, et ta kaenlaalune higi haises sibula järgi ja munad rippusid põlvini... Väkk. Olgugi et tegu oli punase partorgiga, oli Martin siiski tavaline eesti mees, kes oma naist hellitavalt kutsus "murumunakeseks" ja oli valmis tema heaks kõike tegema. Miks ei oleks võinud tasakaalukamalt kirjeldada tema heade kavatsuste ja halbade otsuste vahelist vastuolu. Lugeja ei ole nii loll, et sellest konfliktist muidu sotti ei saa, kui kõik puust ja punaseks on tehtud, sealjuures elusuurusest kaks korda suuremana kirjeldatud. Vaatasin filmiversiooni jaoks sellesse rolli valitud meest, täitsa normaalne tundus. Ei tea, kuidas teda meile vastikuks tehakse, lõhna ju filmis ei tunne ;)

Kuna ma tahtsin teada, kuidas see jama lahendatakse, siis lehitsesin raamatu ikkagi lõpuni. Korralikult lugeda seda ei suutnud, liiga jälk oli see kõik. Minu arust sisaldas ka süzee palju ebausutavaid pöördeid. Aliide reeturlikku käitumist õega võib ju mõista, aga see, kuidas ta oma armastatu kinni seob ja keldrisse aeglaselt surema jätab, on mõeldamatu. Ja kuhu jäi laibalehk? Uskumatu on ka see, kuidas ta lõpus kaks mafioosnikut silmi pilgutamata maha kõmmutab. Kust vanainimesel püss ja selline täpne laskmisoskus pärit olid?

Ma saan aru küll, et tänapäeva lugeja tahab aina uusi ja teravamaid elamusi, muidu tähelepanu ei saa. Aga minu arust ei tasuks olla õnnelik, et meie rahva kannatusterohke minevik sellise raamatu abil laiale maailmale selgemaks saab... Pigem jäägu see neil teadmata, kui läbi niisuguse prisma näidatuna. Nii ülepakutud, ja eelkõige vastik.

Teist raamatut Merle Silla "Soovituskirjad kõigile, kes jäävad ükskord vanaks" alustasin eelmisega võrreldes palju lootusrikkamalt. Algus oligi väga hea. Ja siis jäi autor kinni oma isiklike kogemuste kirjeldamisse. Kuidas ikka see Inglismaa hooldekodu asukate ja töötajate elu oli. Algul sellest lugeda oli ju päris huvitav ja hariv. Paraku pöördus autor selle juurde ikka ja uuesti tagasi ja jättis peategelase Mari täiesti lahti kirjutamata. Ei saanud aru, kuidas ta abielu selliseks kujunes ja miks kunagi varem seda selgeks ei räägitud. Paar vihjet, et mees mängis kasiinos ja raha oli ei jatkunud, ei ole siiski piisav seletus. Seda enam, et lõpuks osteti ju maja ja rahaliselt oli nagu korras. Ometi läks naine uuesti välismaale tööle. Peategelase enda kohta ei saa me teada midagi peale selle, et ta maalib orhideesid. Miks ta ei oleks neid võinud maalida Soomes, kus mees töötas, kui ta oleks tahtnud oma abielu päästa? Kas tõesti oli selleks vaja ühte sõbrannat, kelle nõuande järgi Mari helistaks oma mehele, et öelda, ma armastan sind... Ning siis oli naine löödud, kui telefonis vastas tema mehe asemel võõras laps. Mis tähendas, et mehel oli vahepeal tekkinud uus pere. Kuidas sai selline lahendus naisele nii suureks üllatuseks olla, kui nad aastaid lahus on olnud? Neile küsimustele vastust ei autor ega peategelane ei otsinud ja selletõttu osutus raamat mulle pettumuseks. Seda enam, et siingi ei osatud lõpetuseks pakkuda midagi muud kui naistekale iseloomulikku häppi-endi- uut meest. Intrigeeriv pealkiri- soovitusi vanaks saamiseks- ei õigustanud samuti ootusi. Ainus järeldus tundus olevat, et ei tasu haigestuda Alzheimeri tõppe :)

Seega tundub, et parimaks romaaniks viimase aja eesti kirjandusest tuleb tunnistada Kati Murutari "Naisena sündinud 20 aastat hiljem". Ega ma sellest autoristki suurt midagi head ei lootnud. Raamatud sain osta kirjastusest soodsa hinnaga ja võtsin need kaks osa reisile kaasa ajaviitelugemiseks. Ja plaan oli need sinna kaugele maale maha jätta, kuna kohvri kaal kipub tavaliselt tagasilennul liiga suureks paisuma. Peab ütlema, et raamatud lugesin ühe hooga kiiresti läbi ja kuigi kohvri kaaluga oli rebimist, ei raatsinudki ma neid maha jätta. Sest nende raamatute puhul oli tunne, et ehk võtan neid teinegi kord üle lugeda. Ja see on minu meelest kõva sõna ühe romaani hindamisel. Vigu leidsin loomulikult kah (kuidas siis teisiti!). Kõik tegelased olid äärmuslikud. Kui keegi oli rikas, siis ülirikas. Kes oli joodik, see oli padujoodik. Kellel tütre kasvatamine nihu läks, sellel ikka täiega, nii et temast sai prostituut, kes kadus laia maailma pahelistesse hoovustesse. Aga tegelased panid siiski kaasa mõtlema ja kaasa tundma.

Need eelnevad olid romaanid, millel on nii süzee kui tegelased. Kaks raamatut Viivi Luige "Varjuteater" ja Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" on justkui midagi muud. Reisikirjad või arutlused. Viivi Luige raamatu sain raamatukogust ja tahtsin selgeks teha, kas tasub seda osta. Üllatuseks ka mulle endale jõudsin otsusele, et ei osta. Sest kuigi Viivi Luik on olnud mu lemmikluuletaja ja Rooma on mind võlunud, ei andnud need kaks eeldust kokku nii head tulemust, kui lootsin. Sest ma tundsin, et vaevalt ma seda raamatut kunagi veel üle loeksin. Autor lähenes teemale võtmes "mina ja Rooma" ja minu meelest jäi tänu tema eneseupitamisele ta jutt Roomale alla. Vähemalt mina ei saanud sellest sügavamat Rooma-tunnetust, mida oleks oodanud inimeselt, kes seal tükk aega on elanud. Õnnepalu raamat on mul poole peal ja siiani ei ole kohe mitte midagi paha ütelda. Väga huvitav ja meeleolukas lugemine on.

Reede, 19. august 2011

Emad ja tütred

Käisin eile vaatamas Draamateatri etendust "Augustikuu". Kui küsisin tuttavalt, kes sama tükki eelmisel päeval vaatas, et kuidas oli, sain niisuguse vastuse. Saalis oli jube palav, pane ennast õhukeselt riidesse. Ja et publik aplodeeris näitlejatele püsti seistes. Täpselt nii oligi ka sellel etendusel.

Aga etenduse kohta ei öelnud ta ei head ega halba. Sama tunne jäi ka mulle enesele. Ei tahaks eriti kiita, aga laita pole ka põhjust. Perekonna omavaheliste vanade suhete klaarimine, milliseid ennegi on nähtud. Nagu "Pikk päevatee kaob öösse" või "Kes kardab Virginia Wolfi". Juuakse, soritakse minevikus, süüdistatakse üksteist. Pikavõitu see etendus oli, aga küllap lühemalt polnud võimalik kõike ära rääkida. Iseasi, kas kõik detailid olidki vajalikud. Pärast esimest vaatust arutasime sõbrannaga, et see lugu on sümpaatsem selletõttu, et tegelased pole üksteise vastu NII tigedad ja kibestunud. Et valitsevad üsna normaalsed suhted. Ette rutates võib öelda, et teine vaatus parandas selle "vea".

Tausta analüüsides võib öelda, et tegu oli päris tavalise perekonnaga. Kui just isa enesetapp ja nooruse kõrvalhüpe naise õega välja jätta. Mille tagajärjeks oli kolmele õele üks poolvend. Mis erandlikku oleks tänapäeval selleski... Kõige ebaharilikum oli ehk see, et seni tädipojaks peetul oli tekkinud enne selle asjaolu teadasaamist armusuhe oma pooleõega. Aga see oli minu jaoks pigem kahe väga üksildase hinge viimane katse õnne leida, mitte perverssus.

Tegelikult rääkis lugu ikkagi emadest ja tütardest. Või siis armastusest ehk selle puudumisest oma laste vastu. Selle asemel halvustab terava keelega ema alailma oma tütreid ja need ei taha hiljem enam oma vanematekoju tulla. Või jääb laps kogu eluks pidetuks ja luuseriks, nagu see nende tädipoeg "väike" Charlie, kes vaatamata oma 37-eluaastale pole suuteline ei töökohta pidama ega endale äratuskella helisema panema, et õigeks ajal matustele jõuda. Kui emad ei armasta oma lapsi, vaid aina kritiseerivad neid, siis võtavad lapsed selle ebakindluse kaasa kogu edasisse ellu. Ja selleks, et ema ei saaks hiljem enam nende elu arvustada, ei räägi tütred talle oma muredest ega tule enam oma vanemaid külastama. Olgu siis nende olukord kui hull tahes. Ema ja isa aga olid loomulikult selle üle õnnetud ja üritasid oma kurbust uputada kas alkoholi või narkootikumide abil.

Isa kadumise tõttu tuli pere lõpuks kokku ja kui selgus, et ta on enesetapu teinud, algas üksteisele suur tõe näkku ütlemine. Kas sellel on mõtet? Nii elu enese kui ka näidendi seisukohalt? Mingit positiivset järeldust või üksteisemõistmist sellest ju ei koorunud. Armastusest rääkimata. Aga sama tendents laiutab ka päriselus, igaüks loeb üle oma emotsionaalsed haavad ja solvumised, nägemata või tahtmata märgata seda valu, mida ta oma käitumisega on teinud teistele. Inimlik? Või egoistlik?

See komme, et oma elu ebaõnnestumises on hakatud "õnnetut" lapsepõlve süüdistama, on samuti väga levinud. Kusjuures süüdi võib olla ka liigne hoolitsus ja nunnutamine. Aga kuhu jääb laste endi roll oma elu äpardumises ja valedes valikutes? Muidugi on lapsepõlvel väga suur osa inimese kujunemises. Kui pole tegu mingite ekstreemselt halbade oludega, siis peaks endalt küsima, kui palju üldse eksisteerib täiuslikku lapsepõlve? Vanemad on ju ka inimesed, kes teevad vigu, kellel pole tihti teistmoodi eluks võimalust. Kes peavad suutma toime tulla nii omavaheliste suhete, majanduslike raskustega ja sealjuures lapsi kasvatama. Nad annavad oma parima, kuigi see pole täiuslik. Nagu selleski loos, lapsepõlve oludes polnud tegelikult midagi eriti halba, ometi olid laste ja vanemate hilisemad suhted täis omavahelisi süüdistusi. Mis oleks lahendus? Kuidas murda välja sellest ringist, kui ema ei oska oma lapsi armastada, sest pole oma emalt armastust tunda saanud? Minu arust päästab vaid mõistmine, andestamine ja armastus. Lihtne ja samas nii keeruline. Etenduses sellist järeldust ei pakutud, seal lõppes kõik lootusetusega.

Aga olgu selle tüki sisu ja lavastusega, kuidas oli. Ka mina aplodeerisin pihud valusaks suurepäraste näitlejate kiituseks. Väljas oli Draamateatri "raskekahurvägi" Lembit Ulfsak, Ülle Kaljuste, Kaie Mihkelson, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Martin Veinmann, Tõnu Oja, Viire Valdma. Ja muidugi võrratu Ita Ever. Kõige suurem aplaus oligi määratud talle. Missugune elujõud, missugune mäng! Ei mingeid allahindlusi ega viiteid näitlejanna kõrgele vanusele. Tema tekstist ei läinud kaduma ükski lause, mida nooremate näitlejate diktsiooni kohta alati öelda ei saa. Nii et ainuüksi selle seltskonna ehedaks nägemiseks laval tasus kolm tundi palavas saalis vastu pidada küll.

Lisatud: Netis tuhlates leidsin, mida oli selle etenduse kohta arvanud Danzumees.

Kolmapäev, 17. august 2011

Kes keda?

Suvi on teatavasti vanade tuttavatega kokkusaamiste aeg. Kas võtta ühiselt ette mõni retk või muu tegevus. Või lihtsalt käia üksteisel külas. Aga kes keda peaks külla kutsuma või kes helistab esimesena ja soojendab suhted taas üles?

Nendega, kellega vahepeal on jätkuvalt suheldud, seda probleemi pole. Aga mida teha vanade sõpradega, kui pole kokku saadud aasta-paar või isegi rohkem? Kas helistada või mitte? Kes teab, kuidas vahepeal nende elu on kulgenud? Võib-olla pole neil enam tahtmist suhelda, sest ühisosa on vähenenud? Või on nende elus probleeme ja seltsieluks pole kas soovi või võimalusi? Ja üleüldse, miks nemad pole meiega ise ühendust võtnud? Ju nad ei ole huvitatud. Miks minagi peaksin pingutama...

Ka sel suvel käisid umbes sedasorti mõtted mu peast läbi, kui mõne vana sõbra või tuttava peale mõtlesin. Kas helistada või mitte? Kui kumbki pool huvi üles ei näita, siis sinna need suhted surevadki. Ja minul küll pole sõpru olnud kunagi liiga palju. Nõnda siis helistasin või saatsin meili. Ja nagu ma arvasingi, sain vastuseks heameelt ja valmisolekut kokku saada. Kunagi. Aga millal see "kunagi" teoks saaks, on üks suur konks kogu selle loo juures. Eks meil kõigil ole põhilises osas suveplaanid tehtud, ja et mõlemale poolele aeg ja koht sobiks, see ei laabu niisama lihtsalt. Pikalt etteplaneerimine ei aita samuti, sest nende inimeste puhul, kes asuvad suhtlemise B-listis, võib kas ühel või teisel ette tulla mingi olulisem sündmus, mis lükkab planeeritud kohtumise järgmist aega ootama. Kusjuures ei pruugi üldse olla tegemist soovimatusega suhelda. Lihtsalt, ajastus ei sobi. Aga kaua ikka jagub entusiasmi ja huvi korduvalt üritada kokkusaamist klapitada. Näiteks ühte peret kutsususime eelmisel suvel vist kolm korda paadiga sõitma, aga ükski kord ei sobinud neile. Muidugimõista oleksin ma sellest plaanist loobunud, kui nad poleks tungivalt kinnitanud, et kutsuge ikka veel, nad väga tahaksid seda. Eks paadisõit erineb tavakülaskäigust selle poolest, et see eeldab head ilma, mida pikalt ette planeerida pole võimalik. Igasuguse muu kutse tagasilükkamine põhjendusega, et seekord ei sobi, võib olla ka lihtsalt viisakas viis soovimatut seltskonda vältida. Võta siis kinni, kas teha uus ettepanek kohtumiseks mõnel teisel korral või loobuda...

Eks vaist ja tunnetus aitab aru saada, kas sinuga tahetakse suhelda või põigeldakse kõikvõimalike ettekäänete taha. Muidugi olen ka ise seda nippi kasutanud :P Ja mis seal salata, suhtlemisvajadus ja -valmidus kahanevad aasta-aastalt ka minul endal. Küllap teistega on sama lugu. Nõnda olengi kõhelnud, kui inimesega ammu enam kontakti pole olnud. Kas oleme sama head sõbrad, kui siis, kui viimati kohtusime? Või on aeg oma töö teinud, suhted jahtunud või leitud uued ja sobivamad kaaslased?

Jah, juhus aitab mõnikord kaasa. Võib-olla ei peagi pingutama, ehk saatus korraldab asja ära. Nagu oli ühtede vanade naabritega, keda ammu oleme tahtnud külla kutsuda. Põrkasime juunis ujulas kokku ja lubasime lähemal ajal helistada. Siiski venis selle lubaduse täitmine juuli keskpaika, sest meil endil oli kiire. Ja siis selgus, et neil pole aega enne 28.augustit. Eks paista, kuidas sellega nüüd läheb. Tegelikult saime me omal ajal väga hästi läbi ja nii mõnigi lahe pidu sai koos peetud. Tahaks neid näha ja pikemalt vestelda, aga...

Küsimus, kes keda, on minu jaoks siiski kõige häirivam. Miks teine pool initsiatiivi ei näita? Järelikult ei tunne ta minust puudust. Mul on paar tuttavat, kes mitte kunagi ei helista ise, aga kui mina olen ühendust võtnud, siis on neil hea meel. Miks ma ei võiks sellega leppida, et see sõltubki vaid minust, kas me suhtleme või ei? Siiski jäävad selliste inimestega kontaktivõtmised minu poolt üha hõredamaks. Lõpuks kohtume ehk vaid ühiste tuttavate matustel (nagu vanadel inimestel kombeks)...

Pühapäev, 7. august 2011

Leigol käidud

Jõudsin ka mina lõpuks nii kaugele, et käisin ära Leigo järvemuusikat kuulamas-vaatamas. Olen kavatsenud ammu sinna minna, aga algul külastasid seda liiga suured rahvamassid, mis tähendas keerulisi parkimisprobleeme, mida ma parema meelega väldin. Seejärel olid niisugused kavad või esinejad, kes mind ei tõmmanud. Näiteks pakuti mingit imelikku värki nagu ekskavaatorimuusika. Ja kui muud põhjust polnud, siis tuli mängu vana hea "täna ei viitsi, küll järgmine kord jõuab..."

Viimatimainitud põhjendus oleks ka seekordsele külastusele saatuslikuks saanud, kui mul mitte piletid ostetud poleks olnud. Seetõttu ei lubanud praktiline mina laisal minal võimust võtta. Tavaliselt ei osta ma vabaõhukontsertidele kunagi pileteid eelmüügist ära. Kes teab, missugune ilm on ja kas mul tuju minna on jne. Aga seekord tuli mul reede õhtul kange himu sõita Leigole vendasid Urbe kuulama. Ootasin, et mees koju jõuaks, et talle oma plaan pähe määrida. Istusin trepil, asjadki pakitud. Aga tema pole selliste impulsiivsete otsuste mees, pealegi oli ta väsinud ja tal oli oma plaan selleks õhtuks juba valmis mõeldud. Trampisin jalgu, palusin ja ähvardasin, aga ei midagi, mees jäi endale kindlaks. Lohutuseks sain lubaduse, et lähme homme. Seepeale tuli mängu veel ka kokkuhoiuteema. Kuna partnerkaardiga oli tulikallis pilet (26-32 EUR) 15% odavam, siis palusin mehel linnas käies piletid ära võtta...

Laupäeval enne seda oli meil üks seltskondlik üritus päevakorras. Kui me sealt koju sõitsime, väsinud ja näljased, hakkas vihma tibutama. Kontserdile minek tundus väga ebameeldiva kohustusena. Kes selle küll meile kaela määris!? Kirusin ennast maapõhja, miks ma jonnakalt nõudsin, et need piletid eelmisel päeval ära ostetud saaksid. Pealegi selgus, et ühe partnerkaardiga sai vaid ühe sooduspileti ja kokkuhoid oli imeväike.

Mees ütles resoluutselt ära, et tema ei jaksa minna ja kõik. Minul keerlesid peas samad loobumismõtted. Siiski meenutasin endale, et olin eile seda nii kangesti tahtnud. Pealegi hakkas mul kulutatud piletirahast kahju. Püüdsin sõbrannat kätte saada, et temaga minna. Ta ei vastanud kõnele. Nüüd tärkas minus jonn, ega ma pole mingi loobuja-tüüp ja lähen kasvõi üksi. Hakkasin asju kokku panema, lootes, et minu toimekus ajab ka mehele elu sisse. Ei mõjunud. Koduäravast välja sõites algas vihmasadu...

Enne veel, kui suurele maanteele jõudsin, helistas sõbranna tagasi, et mis sa tahtsid. Ja ime küll, ta oli nõus 5 minutiga riidesse panema ja minuga kaasa tulema. Kuigi vihmasadu teel olles tugevnes, ei tulnud tagasikeeramine enam kõne alla. No käime vaatame ära, tagasi jõuab iga kell tulla...

Nii pikk eellugu on vajalik selleks, et näidata, kui keerulised on mõnikord issanda teed. Järjekordselt ei saanud ma mitte seda, mida tahtsin, vaid seda, mida oli mulle vaja. See sõbranna, kes Urbide kontserdil käis, ütles, et oli kah. Et esinemine oli liiga pikaks venitatud ja nende enesekiituse ja -imetluse jutud muutusid pikapeale tüütuks. Ta ütles, et ta oleks parema meelega selle asemel hoopis laupäevast klassikakontserti kuulanud. Ja nagu selgus, see oli tõesti fantastiline. Mina, kes ma suur klassikalise muusika austaja pole, sain suurepärase elamuse. Arvasin, et Strauss sobib mulle küll, aga võib-olla Beethoven on liiga raske. Selgus, et see kartus oli asjatu. Võimas muusika kõlas looduse keskel veelgi mõjusamalt, seda enam, et dirigeeris maestro Neeme Järvi. Otsustasime sõbrannaga, et talvel lähme veel mõnda sümfooniakontserti kuulama.

Ilm oli armuline. Vihma pea-aegu ei sadanud, vaid paar pisikest sahmakat, mis ei seganud. Õhk oli soe, erinevalt eelmisest õhtust, kui istudes jube külm oli hakanud. Ja pimedas tuulevaikses augustiöös muusika taustal toimuv tuledemäng oli võrratu. Järjest asetati peegelsiledale järveveele paadist uusi ja uusi tulukesi, kuni kogu lava ümbritsev vesi oli nagu virvatulukestega kaetud. Paremal mäeküljel süüdati aina uusi lõkkeid, seejärel tekitati mitmesuguse kujuga tuleringe ja muid kujundeid. Lõpuks veeretati mäest alla tulekerasid ja suurtest lõketest paisati üles uhkeid tule- ja suitsusambad. Kõige lõpuks saadeti üles taevasse nagu tähelinnuparv õhupallide külge kinnitatud tulukesed. Selle müstilise vaatepildi lahtiseletav kirjeldus ei suuda anda edasi kogu seda imelist elamust, seda peab ise nägema.

Üks põhjus, miks ma ei tahtnud seda käiku enam edasi lükata, oli kartus, et see ettevõtmine võib ükskord ära lõppeda. Igaüks on juba korra näinud ja piletid lähevad üha kallimaks. Kohapeal selgus, et nii oligi. Rahvast oli suhteliselt vähe, ja pooled olid soomlased. Ilma nendeta oleks vist tõesti korraldajaid kummitanud pankrotioht. Aga põhjanaabrid olid vaimustuses ja loodetavasti tullakse sealtmaalt ka edaspidi. Vaimustuses olin ka mina, samuti mu sõbranna, kes seal juba korra varemgi oli käinud. Ilu ja elamusi ei tohiks nagu rahasse arvestada, aga tegelikult teeme me oma peas ikka võrdlustehte, kas raatsime osta pileti või mitte. Leigo järvemuusika, mille hind oli samas suurusjärgus mingi kuulsa välismaa artisti kontserdipileti hinnaga, oli väärt iga eurot, mis ta maksis.

Sellel suvel kujunes mu puhkus täiesti ebatraditsiooniliselt aktiivseks ja sündmusterohkeks. Tavaliselt tähendab puhkus minu jaoks seda, et konkreetseid plaane pole tehtud ja aja kulutamine on täiesti minu enda otsustada. Tahan, lähen kuhugi, ei taha, ei lähe. Enamasti ei lähe. Seekord aga polnud nagu hoo ja hoobi vahet, üks reis või kokkusaamine järgnes teisele. Ja tulemuseks oli, et minust on saanud nagu uus inimene. Kes suudab lausa kaks üritust ühel päeval edukalt läbida. Mis edasi, kas jääbki nii? The sky is the limit...

Reede, 5. august 2011

Yess!

Bäkk in bisness! Mitte et ma päris "businessist" (euroala ja Meerikamaa majanduse ja panganuse uued kollapsid) räägiksin, vaid point on selles, et MINA ISE olen tagasi ;) Mitte et ma teaks, mis see MINU business siin bloginduses oleks. Lihtsalt on nii, et minu maailmas on jälle värvid olemas (lisaks hallile)...
Ma tõesti ei tea, kuhu ja miks need värvid vahepeal kadusid. Jube kurb oli tegelikult olla ilma nendeta. Aga tore, et nad tagasi tulid. Nüüd ma arvan, et kõik pole siiski veel lootusetu. Üritan taas ronida vikerkaarel, hoolimata ohust kukkuda sealt kildudeks...

Pühapäev, 17. juuli 2011

Ma sain lapse!

Ei-ei, ärge nüüd kohe imestage, et juhtus midagi mu vanusega sobimatut. Aga lapse sain niimoodi, et tütar sõitis pärast meil külas käimist väiksema Tipsikuga koju ja minu tungival soovil jäi suurem Nöpsik vanade juurde. Kui kauaks, ei tea me keegi. Sõltub... miljonist asjaolust ja tujust, eelkõige Nöpsiku omast. Nii nagu titaga maha saanud noor ema, nii ei tea ka mina, missugused raskused ees võivad oodata. Aga küll me kuidagi nendega hakkama saame. Ja kui ei saa, siis laadime jonniva lapse autosse ja kahe tunni pärast on probleem ikkagi lahenenud;)

See on esimene kord, kui Nöpsik ilma emme-issita meie juurde jääb. Eks paistab, mis tujuga ta täna lõunauinakust ärkab ja õhtul ilma emme musita magama jääb. Anname oma parima, et neid asendada, aga me keegi ei tea, kas see kõik ikkagi toimib. Nöpsik ise tahtis (esialgu) hea meelega vanade juurde jääda. Vaarikad, batuut ja piirkonna mänguväljak andsid sellele otsusele samuti kaalu juurde. Igatahes tänane kahekesi poeskäik kulges küll väga armsalt ja jonnivabalt, kuigi kavas oli mänguasju osta. Suutsime nende valiku osas kenasti konsensusele jõuda.

Esimese päeva kokkuvõte: Mängisime, kastsime lilli, ronisime mänguväljakul kõiksugu redelitel. Nagu selgus lõpuks, oskas Nöpsik niisugust kaldteed pidi, nagu pildil, täitsa ilma abita üles ronida. Olen ahvipoiss, ütles ta ise! Lillede kastmisel said väikese abimehe riided pisut märjaks, nii tuli kostüümi vahetada. Sall aga on kaelas väikese köha pärast.

Laupäev, 9. juuli 2011

Suvi!

Suur suvi on käes. Kõik õitseb mühinal. Väike hirm on, et nii suure kuumaga saab kogu ilu paari nädalaga läbi.Mitmeid uusi taimi on juurde tulnud. Eile näiteks istutasin kollaste õitega Przevalski kobarpea (suured sakilised lehed ja kollane tõlvik paremal).Mõni taim õitses esimest korda, kuigi oli mu peenral juba mitu aastat elanud. Nagu see üheksaväeline.









Mõni roos on oma esimese õitsemise juba lõpetanud. Nagu see kaunis Goldlese.Ka valgetel roosidel on parimad päevad kohe läbi saamas.Tänuväärne Bella Rosa õitseb pea-aegu kogu suve. Ühed õied lõpetavad ja teised alustavad.Kordes Brilliant oma säravpunase värviga on ainulaadne. Varasematel aastatel venis ta liiga pikaks, sel aastal on just paraja kõrgusega.See lill sai sel kevadel endale privaatse peenra, et saaks sooloesinemist nautida. Nii selgus ka eksitus. naabrinaise käest ma selle taimepoja koos mitme teisega sain. Nii arvasin siiani, et see on moosese põõsas. Aga naabrinaine ütles, et hoopis kermesmari. Et moosese põõsas on üsna kapriisne taim ja küllap see oli mul välja läinud.
Palavus on suur. Toas on mul nüüd mõnus olla, sest konditsioneer jahutab. Õues aga mööduvad mu õhtud kastmisega. Hea seegi, et tigude muret sellise ilmaga pole ;)

Homme aga sõidan Hiiumaale maalima. Paluks sinnakanti eraldada päikselisi ilmu. Kodus võiks samal ajal sadada...

Lisatud 14.juulil:
Minu palveid võeti kuulda. Kodus sadas ühel päeval täitsa kenasti, Hiiumaal tuli sel õhtupoolikul samuti pisut vihmapisaraid, sadu ise aga toimus öösel. Hommikul ärgates ootas meid veidi jahedam ja tuulisem ilm, aga ei mingit vihma, mis meie plaane segaks. Mere ääres tahtis tuul küll molbertid ja paletid lendu viia, aga leidsime endale põõsa varjus ikkagi sobiva maalimiskoha. Mis pildi kvaliteedis puudu jäi, polnud mitte ilma süü...

Kodus olid lilled tänu tubli abiaedniku vaevale ja ka soodsale vihmasajule läinud veelgi rohkem õitsele.

Olin ühe päevaliilia ära andnud sõbrannale ja vahepeal tekkis kahtlus, et olin vale põõsa valinud. Siiski selgus nüüd, kui õied vahepeal lahti olid läinud, et kõik oli õieti, krousitud äärtega eksemplar oli jäänud mulle, nagu plaanitud.

Kolmapäev, 11. mai 2011

Kapitulatsioon

Täna heiskas valge lipu ehk andis alla üks viimaseid vanamoodsa raharingluse kantse. Täpsemalt rääkides paigaldati ka meie firmas kaardimakse terminal.

Pidu sel puhul ei toimunud ja klientidele rõõmusõnumeid ei saadetud. Pigem vastupidi, seda häbiväärset allaandmist püüame varjata nii palju kui võimalik ;) Keda teeb õnnelikuks müügisummast rohkem kui protsendi ärakinkimine, rääkimata veel terminali rendimaksetest. Aga mis teha, aeg ei peatu... Ikkagi jõudsime ära oodata täiesti normaalse teenustasu protsendi!

Ma ei tea, mitmenda nördinud kliendi pahameeleavaldus, et meil kaardiga maksta ei ole võimalik, sai kaalukeeleks. Palju üle kümne neid aastas küll polnud, sest põhiosa meie klientuurist moodustavad pensionärid ja põllumehed ;) Kuigi sularahaautomaat ei asu meist väga kaugel, korduvatele klientidele anti kaup arvega ülekandeks ja samuti oli võimalik teha internetimakseid, aga ikkagi kulutasid ka need üksikud nurinate veepiisad augu kivisse. Täna oligi see päev, kui toimus kapitulatsioon. Kellele või millele? Eks ikka pankade ülemvõimule.

Minule isiklikult tähendab see muidugi lisatööd. Aga kes sellest küsib?

Kolmapäev, 30. märts 2011

Anomaaliad

Eelmisel nädalal pidi meie kandis ilmselt valitsema mingi anomaalia või magnettorm. Mu nõudepesumasin läks katki ja seejärel keeldus koostööst ka muusikakeskuse CD-mängija. Kuna esimene masinavärk on eluliselt vajalik, siis panin enda remondimehe ootejärjekorda. Muusikakeskuse kohta mõtlesin, et on siis niiväga vajagi seda kodudiskot. Tuleb raadiost, mis tuleb. Ja parandada nii vana aparaati vaevalt saab, nagunii peab uue ostma.

Täna oli siis remondimehe ootamise päev. Ajaviiteks proovisin CD-mängijat. Korras nagu Norras... Loomulikult tekkis mõte, et, et äkki on nõdepesumasin samuti iseenesest korda saanud. Väheusutav, ja meister nagunii kohe saabumas.

Nagu taiplik lugeja juba arvata võib, nii oligi. Remondimehe käe all töötas masin nagu miilenki. Tundus nii, et viga hoopis selles, et ma pole teinud puhastustsükleid, mida teatud vahenditega umbes kord kvartalis peaks ette võtma. Ja nüüd on rasv kogunenud kuhugi ja tekitanud ummistuse, mille tõttu automaatika ei saanud aru, et pesutsükkel on läbi ega lõpetanud seda normaalselt. Ütlesin eneseõigustuseks, et kasutusjuhendist sellist nõuet puhastuseks polnud ma lugenud. Kui me nüüd kahekesi juhendit uuesti lugesime, siis esimese hooga see samuti silma ei hakanud. Ei olnud seda punkthaaval üles loetud hooldusnõuete loetelude pealkirjades ega ka kusagil mujal paksus kirjas. Siiski leidsime lõpuks selle soovituse üles, ühe muu jutu lõpulausena. No kuulge, nii ei ole aus. Nii oluline asi peaks ikka selgelt nähtavaks tehtud olema, kes see peenikest kirja loeb... Või ongi nii mõeldud, et käsitse oma kodumasinat valesti, nii et see ruttu läbi läheks ja sa uue ostaksid. Kui protestima hakkad, et sind pole hoiatatud, siis torgatakse su nina selle lause peale ja öeldakse, et oma viga. :D

Kui juba tuldud sai, siis vaatas meistrimees üle ka mu pesumasina ja jagas mõningaid nõuandeid. Rääkisime veel teistestki kodumasinatest ja nende hooldus- ja tagavaraosade nüanssidest. Mul oli hea meel, et mingit suurt viga polnud ja makstud visiiditasu eest sain palju kasulikku infot.

Mis ma tahan kokkuvõtvalt öelda. Kui mitmes kord ma imetlen noori ja oma ala hästi tundvaid meistrimehi. Kui mõnikord satub hulka mõni selline vanakooli mees eesti telefoni aegadest, siis te vist aimate juba, mida ma enamasti kogenud olen. Saamatus, aeglus ja vilets töö. Kes ei õpi, see ei söö (ei saa head palka ega ametit). Ja asi pole mitte ainult õppimises, vaid vajaliku töö õppimises. Kõik need pehmete erialade bakalaureused, keda me nüüd jätkuva tasuta kõrghariduse toel tohutute hulkadena koolitame, mis teenust nad meile tulevikus pakkuma hakkavad? On seal midagi sellist, mida me vajame ja mille eest me nõus oleksime maksma? Kõrgelt haritud sotsiaaltöötajaid, kes ei kujuta ennast ette vanuri p*****t pühkimas, pole ju eriti palju vaja? Ilmselt on meie riigil plaan toota hulgaliselt haritud töötuid, sest just niisugust hariduspoliitikat surub peale IRL ja tema valimislubadused olukorras, kus kõrgkoolides kohti on rohkem kui gümnaasiumilõpetajate arv. Aga kes vajalikke töid tegema hakkavad? Või on mõeldud nii, et leiba andva ameti õppimine kutsekoolis tuleb alles pärast kõrgkooli?

Lisatud:
Nagu selgus, käib ajakirjanduses just praegu samal teemal arutelu ja mulle meeldis Tiiu Randma artikkel. Samas asuvad süsteemis sees olevad inimesed vasturünnakule,kaitstes oma töökohti ja soovides, et kõik jääks nii nagu on. Sealjuures väites, et uuringute põhjal probleemi noortel kõrgkooli lõpetajatel töö leidmisel pole. Mulle tundub küll, et nende uuringutega on asi kahtlasevõitu. Umbes nii, et andke ette tulemus, mida soovite näha, ja küll meie leiame sobiva 100-liikmelise valimi, kes kinnitavad seda arvamust.

Kolmapäev, 23. märts 2011

Kas meil maksud on liiga suured või väikesed?

Valimiseelses lubaduste melus räägiti maksude tõstmisest ja langetamisest üsna palju. Mõne partei arust on meil liiga väikesed maksud ja neid tuleks tõsta. Eriti hästi läks massidele peale nö. "kadedusmaks" ehk astmeline tulumaks. Võtame raha ära rikastelt ja jagame vaestele. See pisiasi, et rikastelt ära võtmine ja vaestele jagamine juba ükskord oli ja missugune majanduslik allakäik sellest tuli, on ammu unustatud. Et see idee ei pruugi sugugi riigikassat rohkem täita, on veel omaette küsimus. Pealegi mäletan ma raamatupidajana, et ka meil oli vabariigi algusaastatel astmeline tulumaks. Kui palju sellest süsteemist kas riigi rahakoti või õigluse seisukohalt kasu oli, ma ei tea. Raamatupidajate töö tegi küll keerulisemaks. Kui nüüd midagi niisugust uuesti ette võtta, siis kui palju tarkvarauuendusi ja muudatusi vaja oleks teha. Eriti riiklikus IT-süsteemis ja mis see kõik maksaks... Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Kas maksud on suured või väikesed ehk kui õhuke riik meil on, sõltub vaatenurgast. Ehk sellest, kas sa oled maksude tulu- või kulupoole esindaja. Ja kuna tulupoole esindajad ehk ettevõtjad on arvulises vähemuses, siis pooldab ka maksude tõstmist suurem arv inimesi kui nende vähendamist. Mis siin imestada, nii inimlik on suhtumine, et võtame "neilt" ja jagame "meile".

Unustame nüüd ära rikkad ja vaesed. Võtame ühe päris hariliku keskmise inimese, näiteks juuksuri. Teatavasti teenib hea juuksur päris normaalselt. Aga kui rääkida palgast või maksudest, siis olen kokku puutunud kahe kardinaalselt erineva seisukohaga. Kui mingi firma pakuks juuksurile tööd miinimumpalga eest, siis saadaks töövõtja sellise tööandja sinnasamusesse. SELLE väikese raha eest ma küll pole nõus töötama! Kui aga firma teeb ettepaneku, et juuksur maksab talle teatava kohamaksu ja ülejäänud tulud-kulud arvestab töötaja FIE-na ise, siis saadakse kaubale. Ainult et nüüd manab juuksur, et riigimaksud on kole suured. FIE-na peab ta ise maksma avansilist sotsiaalmaksu just selleltsamalt miinimumpalgalt. Juurdemakstav tulu- ja sotsiaalmaks sõltub (deklareeritud) sissetulekust. See "suur" avansiline sots. maks on samas summas, mida oleks selle juuksuri eest maksnud firma, kui ta oleks töötanud miinimumpalga eest. Ja enamasti ei deklareerita miinumumpalgast suuremat tulu, kuigi siililegi on selge, et juuksur teenib FIE-na rohkem kui miinimumpalga jagu. Aga makse on valus maksta...

Seda juttu, et FIE maksud on väga kõrged, kostab nüüdki siit-sealt. Eriti palju kuulis seda hädaldamist kõikvõimalikelt teenindajatelt siis, kui mõne aasta eest FIE-de sots.maksu alune summa tõsteti 700 krooni pealt 4350-ni ehk miinimumpalgani. Hüpe oli küll suur, aga tegelikult tähendas see ju ainult eeldust, et tööga teenitakse vähemalt miinimumpalka ja makstakse sellelt vastavat maksu. Et saada tervisekindlustust ja teisi sotsiaalseid garantiisid.

Sellisest ühe ja sama sissetulekuga (miinimumpalk) seonduvast kahest erinevast suhtumisest tegin ma lihtsa järelduse, et inimese meelest on maksud siis suured, kui ta neid ise maksma peab. Aga kui sama palka ja sellelt makse maksab ettevõtja, siis on tegu liiga väikeste summadega. Arvatakse hoopis, et neil rikastel ettevõtjatel võiks maksud hoopis suuremad olla. Et riik saaks tõsta oma ametnike palku ja jagada lahkelt toetusi. Loomulikult kirjutavad sellele seisukohale alla kõik riigiametnikud :D) Aga ise ei tahaks keegi sugugi rohkem käest ära anda.

Samale nähtusele juhiti minu meelest tähelepanu ka "Ühtse Eesti" lavastuses. Seal öeldi, et miks me ootame, et riik kõik ebavõrdsuse kinni suudaks maksta. Mis see riik ikka muud on, kui meie ise. Näiteks kasvõi kõikvõimalikud arvamused, et rohkem peaks toetama pensionäre või lastega peresid, tasuta haridust jne. Ainult et seda peaks tegema kellegi teise käest täiendavalt võetud (maksu)rahaga, mitte minu omaga. Mul seda puru endalgi vähe. Nagu öeldi lavastuses, kui me tahame, et kedagi aidataks, siis miks mitte alustada selle soovi täitmist iseenesest. Kui aitad ise pisut ühte pensionäri, ühte vaest sugulast või õppurit, siis muutubki maailm tasapisi paremaks ja õiglasemaks.

Edit: Siin on üks maksukalkulaator mängimiseks.

Pühapäev, 6. märts 2011

Jumal ei armasta Mikserit

Vähemalt meie kandis on ilm kole, öösel tuiskas ja nüüd sajab. See paneb kahtlema, kas ikka peab kodunt välja valima minema. Võib-olla kõrgemad jõud üritavad niimoodi sotsidele kaikaid kodarasse pilduda. Eilsel valimisdebatil suutis Mikser oma viiemehest koolipoisi kõnekunsti ja valitsemisplekkidest puhta põllekesega ära veenda üsna suure osa kõhklejaid. Ja nüüd üritab vanajumal ise käe vahele panna ja hoiatada lihtsameelseid valijaid, et jutt võib poisil küll ilus olla, aga tegudest ei tea me midagi. Reformi ja IRL veendunud valijad on suures osas interneti-inimesed ja oma hääle juba andnud. Keskerakonna fanaatilist valijat aga ei peata ei halb ilm ega "laimajate" jutt oma iidoli aadressil. Nemad jõuavad ikka valimiskastini.

Neljapäev, 3. märts 2011

Edevuse laat

Ei räägi ma rohkem poliitikast ega poliitikutest, kuigi küllap on edevus üks neid liikumapanevaid jõude. Eks ole nemadki inimesed, nagu meie teiega. Mis see blogimine ikka muud on kui üks edevuse laat. Kirjutamine ja oma mõtete eksponeerimine ühest küljest, aga lisaks sellele kiikamine, et kas keegi ka loeb. Küllap enamus meist on millalgi jälginud kas blog.tr edetabelit või omaenda blogi loendurit. Nüüd on see lausa bloggeri paketis sees. Kui loendur teatas 10 000. külastaja täitumisest - ohoo! Juba 50 000-uskumatu, missugune huvi mu blogi vastu! Olen itsitanud nende kaasblogijate üle, kes oma kaunteri numbreid blogis tõsimeeli esitlevad. Need numbrid pole ju lugejate arvud, vaid sisaldavad väga palju lihtsalt lahtiklikkajaid. Ja kui pole ekstra ära keelatud, siis sisaldab see ka su oma külastusi. Siiski ei saa eitada, et blogi populaarsus mindki ükskõikseks jätab. Oma "bloginooruses" särasin uhkusest, kui TOP100 -s esmakordselt kõrgele kohale pääsesin. Ja viimasel ajal olen vastupidi, imestanud, kui mu blogi seal ikkagi mõnikord vilksatab, kuigi ma enam palju ei kirjuta. Ka teised endised "staarid" on kuhugi kadunud ja koht edetabelis pole minu jaoks enam näitaja. Sest neid, kellega varem ennast võrdlesin, seal palju alles pole. Oma blogi lugejate kaunterit pole ma mitu kuud vaadanud. Kas minu edevus on maha käimas?

Millalgi imestasin sellegi üle, kes mind ometi loeb USA-s või mitmetes teistes kauges maades. Juba ammu olen nii targaks saanud, et need 0-sekundilise külastusajaga "lugejad" on kõikvõimalikud otsingumootorid. Palju mul pärislugejaid on, ei teagi. Ilmselt mingi kümmekond on neid, kes ikka aeg-ajalt pilgu peale viskavad, kas midagi uut pole ilmunud. Kui keegi kommenteerinud on, siis on loomulik, et ta tuleb tagasi vaatama, kuidas arutelu edasi on kulgenud. Ja see, et mõnelt aadressilt mind päevas 10 korda vaatamas käiakse, ei tähenda, et sel isikul on minu vastu kõrgendatud huvi. Tema blogis lihtsalt on minu blogi link, mida kasutavad ka mitmed teised tema lugejad. Kui üks kaasblogija tõi välja oma blogi statistika, mille järgi mina olin olnud tema blogi über-super külastaja, siis hakkas mul veidi imelik. Ma küll lugesin tema blogi, aga taevane arm, ma polnud kaugeltki obsessed. Hea vähemalt, et tegu polnud meesblogijaga, muidu oleksid ehk lausa kahtlased mõtted tekkinud. Et sellist esiletõstmist vältida, ei ole minu blogis enam lingilisti. Ja teile ei hakka ma ka ütlema, kust aadressilt minu juurde kõige rohkem on tuldud. Otsingusõnu, millega on jõutud minu blogini, ei hakka siia samuti kirja panema. Need kogemata lahtiklõpsajad pole blogi lugejad. Blogi sünnipäeva õnnitluste ja õlalepatsutustega ei kavatse samuti tähistada. Või ehk ei tee ma seda sellepärast, et kardan, et keegi nagunii ei soovi mu blogile pikka iga :D

Ikkagi sain ka mina väikest viisi kõrvust tõstetud, kui avastasin oma blogi kajastamise mitmes erinevas kanalis. Nii EPL "säutsuvad ja blogivad" artiklites (sellele juhtis Kaamos tähelepanu), station.ee paiknen (vist?) mingis blogijate A-listis, venekeelses "mnenie.ee"-s olin samuti mõni aeg tagasi tõlgitud/tsiteeritud. Kõige viimati leidsin enda uuest blogide koondist, millest polnud varem kuulnudki. Küll ma olen kuulus! Vaadake järgi, äkki olete teie ka :D Kaamos on küll igal pool esindatud!

Tegelikult pani see mu mõtlema, kas või kuipalju sellistest kanalitest inimesed üldse kuulnud on või kes neid blogide lugemiseks kasutavad. Kardan, et mitte eriti paljud. Kui paljud üldse bloginduse vastu huvi tunnevad peale nende, kes ise kirjutavad? Uued lugejad tulevad ikka kas tuttavate tuttavate kaudu või läbi blogipuu. Aga no vähemalt nende kanalite toimetajadki on mu blogi lugenud...

Teisipäev, 1. märts 2011

Keskerakonna võit

Keegi kusagil on öelnud, et kuigi Keskerakond ei võida ilmselt neid valimisi, on valimisvõitluse võitjaks ikkagi nemad. Õigemini see demagoogia ja populismi arsenal, mida on harjutud nende pärisosaks pidama. Selle on nüüd käiku lasknud ka teised erakonnad ja kui nad selle abil võidavad, siis on see kesikute mõttemaailma võit.

See arvamus meenus mulle, kui nägin telekast valimisklippi Ivo Linnaga. Ka sina, Brutus! oli mu esimene mõte. Ausalt, mul pole ei Ivo Linna ega IRL vastu midagi, aga selle reklaamiga said mõlemad nagu musta pleki külge. Ma ei tea miks, aga see tundus kuidagi sobimatu. Ma võin uskuda, et Linna tõesti valib seda erakonda, keda ta reklaamib. Ja võib-olla talle isegi ei makstud selle eest. Ikkagi on tunne, et see on vale. Poliitilisi eelistusi ei tohiks reklaamida nagu hambapastat. Või on see igati normaalne? Kindlasti on neid, kes oma otsuse just selle põhjal teevadki. Ivo ISE ütles, et tema valib IRL...

Kas meid ootab viimastel valimiseelsetel päevadel veel üllatusi ees? Võib-olla mõned teised erakonnad on juba teinud samasugused klipid Ita Everi, Jaan Tätte, Ott Leplandi või Eda-Ines Ettiga? Või kes meil veel on piisavalt populaarne, et tema maine kõlbaks müügiks? Või kes nõustuks sellise diiliga? Ja kui teised erakonnad pole seda kavalat nippi veel kasutanud, siis ärge passige, kaamera kaasa ja kuulsuste ukse taha! Jõuate ju veel küll!

Esmaspäev, 28. veebruar 2011

Keda valida?

Tegelikult valisin juba ära. Aga selle küsimusega vahtisin mõne aja tõtt küll. Erakond, keda valida, oli selge, aga isik, kelle nime taha ristike teha, jäi lahtiseks. Ja see pole mitte esimest korda, kui minu valimisringkonnas pole ühtegi mulle meeldivat kandidaati. Kõrval linna valimisringkonnas on mitu tuntud nime, aga meil vaid üksainus, ja seegi pole eriti sümpaatne tegelane. Kus on minu peibutuspart?

Aru ma ei saa, miks minu erakond mind niimoodi peedistab. Kas meie valimisringkond on nii väike, et siia ei raatsita panna häälemagneteid või ollakse seal "tagatubades" kindlad, et nende põlises kantsis saavad nad valitud enivei, olgu nimekirjas kes tahes. Mina olen oma otsuses üsna kindel ja minu hääle nad ka said. Ei andnud ma seda jonni pärast nimekirja esinumbrile. Seda meest ma ei ole nõus valima, kuigi ma oma häälega ta riigikogusse aitan. Olgu pealegi, ega ta rumal pole, vaatamata oma mölapidamatusele. Oma hääle pidin andma seega kellelegi, kellest ma mitte midagi ei tea. Valisin siis ühe NAISE.

Siit ka minu ettepanek. Valimisnimekirjas võiks olla võimalus, et valin lihtsalt erakonna, kui minu ringkonnas meelepärast kandidaati pole. Ja need ebaisikulised hääled võiks üle kanda neile ükskõik mis ringkonnas kandideerijatele, kes isiklikult rohkem hääli on kogunud. Et nii seda tagatubades valmis tehtud järjekorda veidi kõigutada. Tegelikukult võiks kogu ülekantavate häälte süsteem käia nii, et edasi antakse mitte partei etteantud nimekirja alusel, vaid selle järjekorra alusel, kes kandidaatidest ise rohkem hääli on saanud. Siis oleks valijal kasvõi natukegi tunnet, et tema valib, kes konkreetselt istub edaspidi parlamendis. Ja see, kes on rahva ees oma margi täis teinud, sinna enam ei saa.

Mida soovitada aga neile, kes ei oska isegi erakonda eelistada? Oma otsuse tegemisel ei tasuks liiga tõsiselt võtta kõiki neid üleelusuurusi lubadusi. Need on mõeldud lollide häälte püüdmiseks, kes ise mõelda ei oska. Ei näita need ei armastust ega hoolimist valijast. Rääkimata juba sellest, et enamikku lubadustest pole võimalik täita. Raha ja kompromissid koalitsiooniparneritega mängivad ju hiljem põhirolli.

Iga valimislubaduse puhul peaks küsima, et kui te kuhugi raha juurde annate, siis kellelt te ära võtate? Tuleks meenutada iga partei senist tegevust ja mõelda, kas nende uued lubadused üldse haakuvad senise poliitikaga. Nende puhul, kes seni midagi pole suutnud korda saata, jääb vaid toetuda heale usule ja värske liidri isikuomadustele. Selle veksli saab mängu panna vaid ühe korra. Kuigi siiani on praktika näidanud, et need vekslid on välja lunastamata jäänud. Siiski tuleks ka uutele ideedele võimalus anda, muidu jääb kogu õhkkond liiga sumbunuks.

Nagu elus ikka, ei maksa sõnad midagi. Neid võib küll hiljem meelde tuletada, et sa ju ütlesid või lubasid, aga see ei muuda tegelikkust. Me ei hinda päriselus teisi inimesi mitte ilusa jutu järgi, vaid nende tegude põhjal. Ja selle alusel, mida me arvame, et neilt tegelikult oodata võib varasema käitumise põhjal. Miks peaks erakondadesse ja nende lubadustesse teisiti suhtuma, kui näiteks pruuti moosivatesse peigmehekandidaatidesse? Kui mõni lubab sind eluaeg kätel kanda, kas sa siis usud seda sõna-sõnalt? Muidugi mitte, otsustad ikka selle järele, mis mees ta muidu on ja mida ta tegelikult sinu heaks teinud on. Kui teine kandidaat lubab sulle kinkida mesinädalateks kauni puhkusereisi, aga endal pole raha isegi üüri maksmiseks, kas pead seda lubadust reaalseks? Ei ole mõtet unistada miljonäriprouale kohasest tulevikust, kui kõik peigmehekandidaadid on üsna keskmise sissetulekuga. See, mida neil pakkuda on, pole küll kaugeltki täiuslik, aga mõnel on parema tuleviku jaoks realistlikumad plaanid, teine aga on vaid unistaja. See erakond, keda mina eelistan, on küll öelnud valesid asju, aga nende tegudel pole viga midagi.

Väga palju sõltub tegelikus riigi juhtimises sellest, kui ühtne on erakond ja kuidas on seal võim jaotunud. Kuidas jagatakse olulisi ametiposte, kas truudele järelekiitjatele või võimekatele inimestele. Kui palju seal üldse on võimekaid inimesi. Missugune on oskus ja tahe teha koostööd teiste jõududega, sest keegi ei hakka valitsema üksi.

Ei maksa ajada segi partei ja mõne üksiku liikme tegusid. Igas seltskonnas leidub mõni võimuahne või ennasttäis liige. Siiski ei tasu selle põhjal otsustada kogu erakonna üle. Ükski neist pole vigadeta, aga kust võtta paremaid? Riik vajab juhtimist ja kedagi me peame sellesse ametisse volitama. Valimata jätmine on suurim lollus. Isegi kui teie meelest on valida halva ja veel halvema vahel, tuleks seda teha. Sest nagu vaimukalt ja piltlikult tehti selgeks NO99 lavastuses "Ühtse Eesti suurkogu", et kuigi teie ei taha tegelda poliitikaga, siis poliitika tegeleb teiega nagunii.

Neljapäev, 3. veebruar 2011

Midagi head

Tahaks midagi head. Mis see küll olla võiks? Ilus ilm näiteks, et päike paistaks ja lumi sillerdaks. Et saaks suusatada või lihtsalt kõndida. Nüüd aga on on juba vähemalt teist nädalat sula, kõikjal lopane, vesine, porine ja libe. Päikest oli näha meie kandis vaid ühel päeval. Ees ootab lähemal ajal samasugune ilm. Madalrõhkkond vajutab meele lössi ja elu tundub masendav. Oli selle lumerohkusega jama, mis oli, aga praegune ilm meeldib mulle veelgi vähem.

Mis küll teeks rõõmu? Kuidagi ei õnnestu ennast lohutada sellega, et otseselt halvasti pole ju midagi. Ma ei ole tänamatu, kes ei oska hinnata seda, mis tal olemas on. Aga ikkagi tahaks midagi uut ja huvitavat, mingeid positiivseid elamusi. Võiks otsida neid kunsti, teatri või kirjanduse vallast. Teatris pole praegu selliseid lavastusi, mis mind vaatama kutsuks, häid raamatuid pole ka ette sattunud. Eile käisin raamatukogus ja võtsin taas eesti kirjanduse ette. Esimene, mida lugema asusin, oli Krister Kivi "Üksteist". Tema ajakirjanduslikud lood on mulle meeldinud, aga raamat vähemalt esialgu ei haaranud. Pealegi ei aita sellest õhkuv üksinduse nukrus mu tujul paremaks minna.

Teeks ise midagi... Otsisin üles ühe poolelijäänud kudumise, mis sai alustatud oma 10 aastat tagasi. Mood ja minu figuur on selle ajaga pisut muutunud, nii et üht-teist tuleb ümber teha. Mõne igava õhtu sain sisustatud, aga õiget tegemisrõõmu sellest ei sündinud. Alustaks hoopis uuega? Millal see veel valmis saab...

Nii ei jäägi muud üle, kui suu kaudu ennast õnnelikuks teha. Ups, selle olen ma endale kah ajutiselt ära keelanud. Ühe väikese tüki shokolaadi ikka võib...

Muusakese blogist leidsin järgmise mõttetera:
Õnnelikkus sõltub sellest, kuidas me suhtume asjadesse mis meile ei meeldi...(HAUSENBERG)

Väga õige, aga kuidas muuta oma suhtumist? Kui miski ei vaimusta ega köida, kust küll esimest positiivsuse annust saada? Edasi läheks juba lihtsamaks.

Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Pihtas-põhjas!

Rahvaliit on tõeliselt meeleheitliku sammu astunud, kui oma vapiloomaks Jaan Tootsi valis. Esialgu ma mõtlesin, et selle põhjal, mis kollane press temast ja ta armulugudest on pajatanud, ei saa inimese üle lõplikult otsustada. Ta on üsna karismaatiline isiksus ja edukas ärimees. Võib-olla on ikkagi tegu asjaliku mehega.

Eile sättisin enda huviga vaatama Hannes Võrno Q-d. Eelkõige pakkus mulle naiselikku huvi Jaani ja Kati kodu ja elu-olu. Unikaalne võimalus, mitte ühtki ajakirjanikku polevat varem sellesse pühamusse lubatud! Ausalt öeldes polnud seal midagi erilist vaadata. Kodu nagu kodu ikka, aknast paistev mets ja meri nagu rikastel ja ilusatel kombeks. Stiilse sisekujundaja peale polnud vist palju raisatud, aga ega ei peagi. Pea-asi et pererahvale endale meeldib.

Elamuse sain aga hoopis teisest valdkonnast. Jaani jutt lõi mu pahviks. No nii loll ei saa üks küpses eas ja edukas mees olla! Tuli välja, et saab küll. Imetlesin, kuidas Hannes Võrno suutis seda intervjuud muigamata läbi viia. Mees joondub suurmeeste järgi, nii nagu Meri ja Ilveski, ei abiellu Toots oma Katiga enne, kui amet nõuab :D Väga kaval lüke on see, et ta parteisse ei astu enne, kui kaup käes ehk valimistel edu tuleb. Siis pole vaja pärast välja astuda... Vaene Rahvaliit, mul hakkas neist isegi kahju. Oli see "Teele abikaasa" Juhan Aare, mis ta oli, aga sellise mainega peaministri (naerukoht!) kandidaadiga tõmbavad nad endale lõplikult vee peale. Küllap maksis hr.Toots tühja parteikassasse hädavajalikke veeringuid, aga selle raha eest küll populaarsust juurde ei tule. Pigem on see viimane "pihtas-põhjas" pauk uppuvale erakonnale.

Lisatud: 3.veebruari Ekspressi intervjuus näitab Krister Kivi elegantselt Tootsi poliitilist platvormi või õigemini selle puudumist. Toots on tõesti naljavend, kuigi seekord ta vist nalja ei teinudki...

Teisipäev, 18. jaanuar 2011

Oskus lõpetada

Olen viimasel ajal hakanud jälle raamatuid lugema. Mis seal salata, loodus ei salli tühja kohta. Kuna blogindus hakkab mind oma lummusest vabaks laskma, siis tekkis taas aega ja huvi lugemiseks.

Viimane loetud raamat oli nelja naise ühislooming. Raamatut ostes mõtlesin huviga, mis sellisest erinevate autorite komplotist välja võiks tulla. Kas tekib üldse mingit tervikut või jääb see vaid nagu ühiste kaante vahel olevaks jutukoguks. Peab ütlema, et täiesti huvitav oli lugeda. Raamatut sulgedes pidin tõdema, et naised ei oska lõpetada. See käib nii käesoleva romaani kui ka elu kohta laiemalt.

Elus jäävad naised kaua meenutama möödunud suhteid ja heietama lõputult oma peas, miks nii läks või oma südames süüdistama juhtunus ennast või partnerit. Mehed aga reeglina lõpetavad hoobilt ja unustavad kõik. Lähevad eluga edasi ja keskenduvad täielikult uuetele suhetele. Lõpetada ei oska eriti need, kes ei suuda endale uut algust leida. Ja see on enamasti naiste probleem. Mitte niivõrd sellepärast, et uut meest on raskem leida, kui seetõttu, et nad jätavad enda vanasse suhtesse liiga kauaks kinni. Muidugi on sellele reeglile erandeid nii naiste kui meeste hulgas.

Tagasi raamatu juurde. Lugemine ise läks ludinal ja poole peal olin üsna rahul, kuigi mõningate detailide kallal norisin mõttes natuke. Aga lõpp kiskus minu meelest küll päris metsa. Jälle see "Söö. Palveta. Armasta"-sündroom. Ükskõik, kuidas naistegelane oma eelnevale elule ja suhetele tagasi ka ei vaataks, siis ikkagi ainus mõeldav õnnevariant on uus mees.... Ma ei vaidlegi, et meestel on naiste elus väga oluline roll, aga see pole ainus lahendus. See ajas mind lausa naerma, et neljast naisest kahe jaoks on "häppi-end" 50-aastane hallipäine leskmees, kelle naine on hiljuti vähki surnud... Ma ei oska seda teisiti nimetada, kui maitselageduseks. Kolmas umbes 40-aastane naine leiab laevareisi ajal suurepärase üheöösuhte 22-aastase süütu rikka naftaseigi pojaga. Miks ka mitte, kruiisidel juhtub ikka selliseid romaane. Aga et selle kähkuka tagajärjel otsustatakse nädala pärast abielluda, naine kolib musulmanimaale ja hakkab sellele rikkale suguvõsale pärijat sünnitama.... No andke andeks, see on igasugusest elus pettunud naise unenäofantaasiast ka tükk maad ebareaalsem lahendus! Ma oleks aru saanud, kui sama lõppstsenaariumi oleks pakutud noorukese blondiini Miina tulevikuks. Noor tüdruk võib tõesti uskuda, et see ongi õnn ja rikka naftaperekonna jaoks oleks sellisel pruudil tarbimisväärtus olemas. Ja lehma-Meeri õnnelik lõpp oleks pigem võinud olla hoopis kohtumine mingi Euroopa riigi jõuka põllumehega, kellega koos käsikäes võrdsete partneritena oma äri edasi ajada.

Kõige enam naisteka-romaani-tüüp oli rikas lesk Margot, kes abikaasa ootamatu surma järel seisis iseendaga silmitsi. Tema "häppi-end" oli väga igav ja klisheelik. Uus rikas lesk, kellega jätkata sealt, kus pooleli jäi. Täielik Rosamunde Pilcher :D Kuigi pean tunnustama selle tegelaskuju loonud autorit, et niisuguse "esindusnaise" elu tagamaad olid üsna hästi lahti räägitud, siiski oleks lõpus oodanud midagi äkilisemat. Kasvõi mõnda nooremat meest, kes lendab rikkuse ja tuntuse peale nagu liblikas tule peale. Või siis huvitavaid suhteid hoopis mõne tema täiskasvanud poja sõbraga. Kellega oleks segiläbi nii füüsiline kirg kui seni harjunud ema-poja lähedusssuhte jätkamine. Või siis oleks selgunud, et rikkus on ootamatult masu käigus haihtunud ja tuleb silmitsi seista eluraskustega.

Kõige etem lõpp oli Marianne lool. Taaskohtumine ja lähenemine tütrega. Ei saa ma siingi norimata läbi. No ei ole ju mõistlik, et tütar, kel raha palju pole, sõidaks korraks Londonisse, kus kruiisilaev randub, vaid selleks, et ema rinnal nutta. Sedasama juttu oleks ta võinud emaga rääkida siis, kui see järgmisel päeval kodumaale laekub. Ja mina ise oleks selle 50-aastasel naisel lasknud hoopis mõnusalt maha astuda sellelt välise sära karussellilt. Lõpetada need kurnavad trennid, alati viimase peal hoolitsetud välimuse tagaajamine ja lasta tal näiteks paksuks minna. Hakata vabalt võtma nii tütre kui meestega. Sellekohane vihje oli täiesti olemas selle karakteri salapattude jutus. Ega see ei peaks tähendama enda täiesti käestlaskmist ja joodikuks hakkamist.

Eks ta ole, autorid pakkusid oma tegelaste jaoks just sellised lõpud nagu nemad õigemaks pidasid. Mis seal ikka, võib-olla ongi nii, et iga naise jaoks on eluloterii peaauhind vaid hea mees. Või ei saa ma naistest aru, nii nagu mehedki tihti ohkavad. Ma ise kahtlustan ka, et ma oleks pidanud ehk mehena sündima. Ega ma ei kurda, mulle meeldib naine olla. Ainult et meeste mõttemaailm tundub minu jaoks tiba loogilisem. Kuigi ega mehedki alati ei oska lõpetada...