USA presidendi visiit Eestisse on kahtlemata suursündmus, mille selget sõnumit on raske eitada. See oli adresseeritud nii Balti riikidele kui ka idanaabrile, et NATO on valmis kallaletungi puhul oma liitlastele appi tulema. Kuigi see peaks niigi selge olema, aga südantkosutav oli seda kinnitust uuesti kuulata maailma mõjuvõimsaima riigi presidendi suust: "Meid seob allianss, meil on püha kohus kõiki liikmeid kaitsta. Artikkel 5 järgi on rünnak ühe NATO liikme vastu rünnak kõigi liikmete vastu."
Barack Obama kõne tervikuna meeldis mulle väga, sest oli vaeva nähtud, et tuua sisse meie väikese rahva jaoks olulisi märksõnu. Istusin teleka ees ja vesistasin seda kuulates samamoodi, nagu laulupeo ülekannet vaadates :D
Olen varem nii mõnigi kord kriitiliselt suhtunud USA kui "metsa sanitari" rolli, kes alailma sekkub teiste riikide konfliktidesse. Nüüd aga, kui oht idast ähvardab meid ennast, on hea teada, et suurusehullustuses Putini "Novorossija" plaanide vastu on olemas reaalne jõud. Oma õigustuse on saanud ka hukkunud Eesti sõdurite elu ohverdamine NATO missioonidel. Nad kaitsesid tõesti Eesti iseseisvust, mis siis, et võõral maal ja võõras sõjas.
Hea meel on ka selle üle, et kogu maailm hakkab aru saama, mida Venemaa endast kujutab ja seeläbi mõistetakse paremini meie ajalugu ja kannatusi. Välisminister Paeti sõnul rääkis Obama kõne lühidalt maailmale ära Eesti iseseisvuse loo. Üha enam hakkab tulema ka reaalseid samme Ukraina toetuseks nagu lubadus hakata Ukrainat toetama tema sõjas Venemaaga või Prantsusmaa otsus peatada Venemaale kopterikandjate Mistral tarnimine.
Hoolimata sellest, et niisuguste visiitide kulgemise kava on rahvusvahelistes suhetes ammu välja töötatud ja selles isiklikele nüanssidele eriti ruumi pole, mõjus Barack Obama inimesena väga sümpaatsena. Asjaolu, et ta on esimene mustanahaline president USA ajaloos, viis mu mõtted sellele, et millal saab Eesti esimese vene rahvusest presidendi?
neljapäev, 4. september 2014
reede, 22. august 2014
Moodne muinasjutt
Elas kord perekond, isa, ema, poeg. Neil oli väike majake, mitte küll midagi uhket, aga ikkagi oma ja armas. Vanemad käisid tööl, laps koolis, elu nagu ikka. Raha polnud küll palju, aga hakkama sai, kuigi mõnikord pidi uute talvesaabaste ostu rahapuudusel viimase piirini edasi lükkama. Lõunamaa puhkuste jaoks küll raha ei jagunud, puhati hoopis maal vanaema juures, kus ühtlasi aidati tal lehmale talveheina teha, aedvilja kasvatada. Vastutasuks oli perel omast käest võtta nii talvekartul kui muud söögikraami.
Ajad muutusid ja ükskord kerkis naaberkrundile uhke eramu, kus elas palju jõukam pere. Tegelikult olid nad toredad inimesed ja üheealised lapsed hakkasid sõbrustama. Paraku möödus laste koosveedetud aeg ikka enamasti rikkama pere kodus. Neil olid ju kõikvõimalikud huvitavad elektroonilised ajaveetmise masinad, lastel oma toad, kus segamatult sai olla. Naabripere lahkel emal oli alati lastele mõni maitsev suutäis pakkuda. Kui vaesema pere vanemad pojale vahel märkuse tegid, et miks nad teda kodus nii harva näevad, et miks sõbrad ei võiks mõnikord nende pool aega veeta või koos õppida? Seepeale sai poiss nagu natuke pahaseks oma taipamatute vanemate peale. No mis meil SIIN teha oleks, meil on elamine ligadi-logadi, ema on alati tööl, midagi head ega huvitavat pole naabrilastele pakkuda. Lausa piinlik neid siia kutsuda. Pealegi, mis halba sest siis on, et ta nende juures käib, naabripere ei pane seda üldse pahaks, lausa vastupidi. Nad suhtuvad temasse nagu oma perekonna liikmesse. Vanemad jäid küll veidi kurvaks, aga ega neil mingeid vastuargumenete polnud ka välja käia. Kui lapsel on seal parem, mis siis ikka.
Kui jõukas pere läks oma Hispaania villasse suvepuhkust veetma, kutsuti ka naabripoiss kaasa. Lennupiletid oleks ta pidanud ise ostma, aga kõik muu oleks olnud tasuta. Poisi vanemad kõhklesid kaua, kas lubada last sellisele reisile või mitte. Vanaemal oleks suvel aiatöödes pojapoja abi vaja ja üldse, kuidas siis niimoodi teise pere arvel nüüd puhata. On seda lapsele üldse nii noorelt vaja? Poeg aga oli õhinas, et saab maailma näha ja lõpuks kraapisid vanemad piletiraha kokku. Las laps saab paremat elu tunda ja ilma näha, kui nemad ise seda polnud saanud endale lubada.
Lõpuks kasvasid lapsed suureks ja juhtus nii, et meie poiss armus naabritüdrukusse. Ja siis nad abiellusid. Kummagi vanematel polnud selle vastu midagi. Äiapapa ostis noortele omaette elamise ja kõik olid õnnelikud. Sest armastus ei küsi ju rahast ja vaesest perest poiss sai nii kauni naise, ilusa kodu kui kadestamisväärse ja hästitasustatud töökoha äia firmas. Vana aja muinasjutt selle koha peal lõpekski, ja nad elaksid häppili evör aftö.
Moodsatel muinasjuttudel aga võib olla mitu erinevat lõppu. Eks poisi vanematel oli hea meel, et lapsel hästi läheeb, kuigi samas tegi pisut kurvaks, kui poeg oma rikka miniaga neil väga harva külas käis. Lapselastega ei saanud nad ka õieti lähedaseks, sest lühikeste kohtumistega ei jõudnud lapsed neid armastama hakata.
Ma ei tahagi väita, et moodne muinasjutt ei võiks samuti õnnelikult lõppeda. Poiss võis olla äia firmas nii tubli töötaja, et teda muudkui edutati. Armastus ei saanud otsa, hädiseks jäänud vanaemale palgati koduabiline ja nii nad kõik elavad õnnes ja külluses siiamaani, kui nad vahepeal ära pole surnud :P
Võis minna ka teisiti. Kuigi noormees oli tubli ja andekas õpilane, jäid tal koolid pooleli. Sest paljutõotav töökoht äia firmas oli nagunii kindlustatud, milleks siis enam vaeva näha ja aega raisata, kui võib tõelise, st. eduka eluga kohe pihta hakata. Aga ühel hetkel hakkasid asjad muutuma. Kriisiaegse majandusolukorra ajal hakkas äri allamäge minema ja äiapapa vaatas, et tuleb kulusid kokku tõmbama hakata. Ta palkas tööle ühe spetsialisti (see võis vabalt olla ka ta oma poeg), kes välismaal omandatud hariduse ja kogemustega oskaks firma jälle jalgele tõsta. Nii kärbiti ka meie noormehel palka ja pakuti talle madalamat koha firmas. Ilmselt arvati, et tema tööpanus pole võrdeline tema senise positsiooni ja hüvedega. Mees tundis ennast solvatuna ja lahkus töölt. Paraku selgus, et teda kusagil mujal avasüli ei oodatudki. Kõik arvasid, et ta on lihtsalt ühe rikka isa tütre mees, mitte oma ala spetsialist.
Armastus hakkas nendel asjaoludel ka tasapisi kaduma. Üha enam kuulis mees, et see on minu isa raha, mida me kulutame ja sina ei otsusta, milleks või kuidas me seda teeme. Kui siis ükskord jõuti lahutuseni, arvas mees, et müüme maja maha, jagame raha ära ja kumbki saab endale uue elamispinna osta. Aga seepeale kuulis ta naise käest kurba tõde, et tal pole siin millelegi õigust, see kõik kuulub naisele. Mis siis, et mees samuti aastaid töötades oma teenistuse pere ja kodu heaks kulutas.
Mis edasi sai? Oma vanematekoju tagasi kolimast takistas poega uhkus. Ta ei tahtnud tunnistada, et oli naabripere hiilgusest pimestatuna oma kodu ja vanemaid nii halvustanud kui ka unustusse jätnud. Ta ei kurtnud midagi ega tunnistanud oma vigu, ütles vanematele ainult, et tal on kõik hästi.
Ega see poiss, nüüd juba mees, ei pruukinudki olla ei laisk ega saamatu, ehk siis "lodevus- või mugavusväimees". Aga kõik, mis teiste juba väljateenitud jõukast elust sulle vaeva nägemata sülle langeb, võib ühel hetkel sama kergesti käest libiseda.
Sellel moodsal muinasjutul võib ikkagi olla õnnelik lõpp. Mees lõpetas läbi raskuste töötamise kõrvalt koolid ära, sai korraliku töökoha ja ehitas oma karjääri nullist uuesti üles. Leidis endale uue naise, kellega oma elujärge järk-järgult üheskoos parandati, nähes selleks kõvasti vaeva. Nende kodu polnud küll nii uhke, kui mehe esimese abielu ajal, autogi oli tagasihoidlikum, aga kõik see oli ausalt välja teenitud. Suhted vanematega muutusid taas tihedamaks, kõik olid omad, polnud ei paremaid ega halvemaid inimesi :D
Kas ei meenuta see mõistulugu naabripoisi lapsepõlvest praegust noorte väljamaale elama ja tööle igatsemise jutte. Jõukatel naabritel on kõik ju olemas ja nad on lahkelt nõus seda minuga jagama. Miks ma ei võiks nendest hüvedest osa saada, kui mu oma vanemad mulle seda pakkuda ei suuda?
Ajad muutusid ja ükskord kerkis naaberkrundile uhke eramu, kus elas palju jõukam pere. Tegelikult olid nad toredad inimesed ja üheealised lapsed hakkasid sõbrustama. Paraku möödus laste koosveedetud aeg ikka enamasti rikkama pere kodus. Neil olid ju kõikvõimalikud huvitavad elektroonilised ajaveetmise masinad, lastel oma toad, kus segamatult sai olla. Naabripere lahkel emal oli alati lastele mõni maitsev suutäis pakkuda. Kui vaesema pere vanemad pojale vahel märkuse tegid, et miks nad teda kodus nii harva näevad, et miks sõbrad ei võiks mõnikord nende pool aega veeta või koos õppida? Seepeale sai poiss nagu natuke pahaseks oma taipamatute vanemate peale. No mis meil SIIN teha oleks, meil on elamine ligadi-logadi, ema on alati tööl, midagi head ega huvitavat pole naabrilastele pakkuda. Lausa piinlik neid siia kutsuda. Pealegi, mis halba sest siis on, et ta nende juures käib, naabripere ei pane seda üldse pahaks, lausa vastupidi. Nad suhtuvad temasse nagu oma perekonna liikmesse. Vanemad jäid küll veidi kurvaks, aga ega neil mingeid vastuargumenete polnud ka välja käia. Kui lapsel on seal parem, mis siis ikka.
Kui jõukas pere läks oma Hispaania villasse suvepuhkust veetma, kutsuti ka naabripoiss kaasa. Lennupiletid oleks ta pidanud ise ostma, aga kõik muu oleks olnud tasuta. Poisi vanemad kõhklesid kaua, kas lubada last sellisele reisile või mitte. Vanaemal oleks suvel aiatöödes pojapoja abi vaja ja üldse, kuidas siis niimoodi teise pere arvel nüüd puhata. On seda lapsele üldse nii noorelt vaja? Poeg aga oli õhinas, et saab maailma näha ja lõpuks kraapisid vanemad piletiraha kokku. Las laps saab paremat elu tunda ja ilma näha, kui nemad ise seda polnud saanud endale lubada.
Lõpuks kasvasid lapsed suureks ja juhtus nii, et meie poiss armus naabritüdrukusse. Ja siis nad abiellusid. Kummagi vanematel polnud selle vastu midagi. Äiapapa ostis noortele omaette elamise ja kõik olid õnnelikud. Sest armastus ei küsi ju rahast ja vaesest perest poiss sai nii kauni naise, ilusa kodu kui kadestamisväärse ja hästitasustatud töökoha äia firmas. Vana aja muinasjutt selle koha peal lõpekski, ja nad elaksid häppili evör aftö.
Moodsatel muinasjuttudel aga võib olla mitu erinevat lõppu. Eks poisi vanematel oli hea meel, et lapsel hästi läheeb, kuigi samas tegi pisut kurvaks, kui poeg oma rikka miniaga neil väga harva külas käis. Lapselastega ei saanud nad ka õieti lähedaseks, sest lühikeste kohtumistega ei jõudnud lapsed neid armastama hakata.
Ma ei tahagi väita, et moodne muinasjutt ei võiks samuti õnnelikult lõppeda. Poiss võis olla äia firmas nii tubli töötaja, et teda muudkui edutati. Armastus ei saanud otsa, hädiseks jäänud vanaemale palgati koduabiline ja nii nad kõik elavad õnnes ja külluses siiamaani, kui nad vahepeal ära pole surnud :P
Võis minna ka teisiti. Kuigi noormees oli tubli ja andekas õpilane, jäid tal koolid pooleli. Sest paljutõotav töökoht äia firmas oli nagunii kindlustatud, milleks siis enam vaeva näha ja aega raisata, kui võib tõelise, st. eduka eluga kohe pihta hakata. Aga ühel hetkel hakkasid asjad muutuma. Kriisiaegse majandusolukorra ajal hakkas äri allamäge minema ja äiapapa vaatas, et tuleb kulusid kokku tõmbama hakata. Ta palkas tööle ühe spetsialisti (see võis vabalt olla ka ta oma poeg), kes välismaal omandatud hariduse ja kogemustega oskaks firma jälle jalgele tõsta. Nii kärbiti ka meie noormehel palka ja pakuti talle madalamat koha firmas. Ilmselt arvati, et tema tööpanus pole võrdeline tema senise positsiooni ja hüvedega. Mees tundis ennast solvatuna ja lahkus töölt. Paraku selgus, et teda kusagil mujal avasüli ei oodatudki. Kõik arvasid, et ta on lihtsalt ühe rikka isa tütre mees, mitte oma ala spetsialist.
Armastus hakkas nendel asjaoludel ka tasapisi kaduma. Üha enam kuulis mees, et see on minu isa raha, mida me kulutame ja sina ei otsusta, milleks või kuidas me seda teeme. Kui siis ükskord jõuti lahutuseni, arvas mees, et müüme maja maha, jagame raha ära ja kumbki saab endale uue elamispinna osta. Aga seepeale kuulis ta naise käest kurba tõde, et tal pole siin millelegi õigust, see kõik kuulub naisele. Mis siis, et mees samuti aastaid töötades oma teenistuse pere ja kodu heaks kulutas.
Mis edasi sai? Oma vanematekoju tagasi kolimast takistas poega uhkus. Ta ei tahtnud tunnistada, et oli naabripere hiilgusest pimestatuna oma kodu ja vanemaid nii halvustanud kui ka unustusse jätnud. Ta ei kurtnud midagi ega tunnistanud oma vigu, ütles vanematele ainult, et tal on kõik hästi.
Ega see poiss, nüüd juba mees, ei pruukinudki olla ei laisk ega saamatu, ehk siis "lodevus- või mugavusväimees". Aga kõik, mis teiste juba väljateenitud jõukast elust sulle vaeva nägemata sülle langeb, võib ühel hetkel sama kergesti käest libiseda.
Sellel moodsal muinasjutul võib ikkagi olla õnnelik lõpp. Mees lõpetas läbi raskuste töötamise kõrvalt koolid ära, sai korraliku töökoha ja ehitas oma karjääri nullist uuesti üles. Leidis endale uue naise, kellega oma elujärge järk-järgult üheskoos parandati, nähes selleks kõvasti vaeva. Nende kodu polnud küll nii uhke, kui mehe esimese abielu ajal, autogi oli tagasihoidlikum, aga kõik see oli ausalt välja teenitud. Suhted vanematega muutusid taas tihedamaks, kõik olid omad, polnud ei paremaid ega halvemaid inimesi :D
Kas ei meenuta see mõistulugu naabripoisi lapsepõlvest praegust noorte väljamaale elama ja tööle igatsemise jutte. Jõukatel naabritel on kõik ju olemas ja nad on lahkelt nõus seda minuga jagama. Miks ma ei võiks nendest hüvedest osa saada, kui mu oma vanemad mulle seda pakkuda ei suuda?
kolmapäev, 20. august 2014
Minu "üritus"
Kõigepealt tuleks tsiteerida keelepedantide igavest vahetegemist „üritusel“ ja „sooritusel“ ehk siis „üritus“ on vastavalt luhtunud ja „sooritus“ õnnestunud katse. Seega peaksime vältima üritamist ja püüdlema ikka sooritamise suunas. Peaks ütlema endale, et ma ei ürita midagi teha, vaid võtan end kokku ja teengi ära. Kõlab küll vaid keelelise kenitlemisena, kuid tegelikult on seal sisuline ja väga põhimõtteline nüansivahe.
Novot, ja selle täpsustava definitsiooni kohaselt ma praegu justnimelt üritan tegeleda oma kaalu vähendamisega :P
Viimasel ajal on väga kuum teema LCHF dieet. Minu jaoks pole selles midagi põhimõtteliselt uut ega revolutsioonilist. Mõni teist võib-olla mäletab mu aastatetagust kaaluteemalist postitust "Rasvade rehabilitatsioonist" :D Olen ammu olnud arvamusel, et kaalu kasvu ei põhjusta mitte rasva sisaldav toit, vaid liigne süsivesikute tarbimine. See omakorda võib tekitada suhkrusõltuvuse, millest on sama raske välja rabelda kui mõnest teisest sõltuvuse liigist.
Nüüd aga on see tõde jõudnud massidessse. Kui millestki nii palju räägitakse, siis paratamatult jääb midagi külge. Lugesin blogidest teiste ponnistustest ja kaalu kaotamise võiduhõigetest ning tekkis endalgi tahtmine proovida. Süsivesikute vältimine on LCHF puhul sarnane Atkinsiga, mida ma tänuga meenutan, aga selles dieedis aetakse lausa lusikaga võid ja vahukoort (muidugi suhkruta) näost sisse ja kaal muudkui langeb.
Miks ma siis ei võta ennast kokku ega "tee ära", nagu õige oleks? Põhjusi on mitu. Kõigepealt mu sügavalt sissejuurdunud toidunautimise harjumus, millest on väga valus loobuda. Millega ma ennast muidu hommikul voodist välja tulema meelitan, kui mind pole ootamas kaks krõbedat röstsaia, üks soolalõhe ja teine Nõo suitsujuustu keeduvorstiga, millel kindlasti peal soola ja pipraga maitsestatud tomativiilud? Lisaks sinna juurde kohvikruus lusikatäie suhkru ja sortsu piimaga. Ja kuidas ma suudaks taluda terve pika päeva mõttetuid ja tüütuid toimetusi, kui mind õhtul ei ootaks külm õlu? Armsakssaanud Raksi torujäätisest kohvi kõrvale head seriaali või raamatut nautides peaksin samuti loobuma. Mis mõtet üldse sellisel elul oleks?
Kuigi ilus ja sale olemine mind enam eriti ei innusta dieeti pidama, nagu varemalt, siis terviseteemast ei saa minagi üle ega ümber. No kuni viis kilo oleks vaja ära anda küll ;) Seega ma siis üritan, ehk harjutan ennast tasahilju mõningate loobumistega. Proovisin hommikukohvi, kuhu on pandud ainult vahukoort ja mitte suhkrut. Selgus, et polnud väga vigagi. No vähemalt võid või kookosrasva ma sinna küll lisama ei hakka ;)
Siis sõin õhtul, kui mul telekat vaadates, nagu ikka, süda vesiseks läks ja midagi head tahtsin, võileiva asemel hoopis hapukoore ja sibulaga heeringat. Nälg kadus ära, aga olgem ausad, sellist naudingut see küll ei pakkunud, nagu mu tavaline patune juustuleib tomativiilude ja klaasi piimaga. Aga kogu asja point ongi ju selles, et toitu ei manustata mitte naudingu, vaid nälja pärast :D Rasvane amps võtab painava magusa ja muidu näksimise isu ära, seda tean ma juba vanast ajast. Ja kui organism on korra alustanud rasvalõhustamise protsessi, siis paneb ta ühe soojaga edasi, kui seedekulglast enam midagi võtta pole ja asub kogutud rasvapolstri kallale, selle asemel, et ajusse hakata nälja hädasignaale saatma, nagu juhtub süsivesikate söömise järel, mis tekitavad veresuhkru kiireid kõikumisi.
Teoorias olen seega tugev ja kui ükskord asjaks läheb, küll siis tulemused ka tulevad. No kus nad pääsevad! Mis puutub õllesse, siis tegin endaga diili, nagu Atkinsi ajalgi, et kui sa hea laps oled ja ülejäänud päevadel korralikult dieeti pead, siis laupäeval saad õlut :P Ma tean küll, et see ei maitsegi siis enam NII hästi ja pärast on laialijooksnud enesepiiramise "vasikaid" raskem jälle "aedikusse" ehk reegleid järgima ajada, aga noh, see on nagu selline psühholoogiline trikk. Siis on ometigi midagi "head" oodata, mille nimel piinavaid loobumisi stoilise rahuga ära kannatada :DDD
Pihta ei hakka ma praegu veel sellepärast, et ei taha oma niigi vähest "entusismi" asjata raisata. Ees on ootamas mitu sünnipäeva ja selliste katkestustega nagunii erilist tulemust loota pole. Aga pärast seda peaks "üritus" muutuma "soorituseks". Või siis mitte :P
Novot, ja selle täpsustava definitsiooni kohaselt ma praegu justnimelt üritan tegeleda oma kaalu vähendamisega :P
Viimasel ajal on väga kuum teema LCHF dieet. Minu jaoks pole selles midagi põhimõtteliselt uut ega revolutsioonilist. Mõni teist võib-olla mäletab mu aastatetagust kaaluteemalist postitust "Rasvade rehabilitatsioonist" :D Olen ammu olnud arvamusel, et kaalu kasvu ei põhjusta mitte rasva sisaldav toit, vaid liigne süsivesikute tarbimine. See omakorda võib tekitada suhkrusõltuvuse, millest on sama raske välja rabelda kui mõnest teisest sõltuvuse liigist.
Nüüd aga on see tõde jõudnud massidessse. Kui millestki nii palju räägitakse, siis paratamatult jääb midagi külge. Lugesin blogidest teiste ponnistustest ja kaalu kaotamise võiduhõigetest ning tekkis endalgi tahtmine proovida. Süsivesikute vältimine on LCHF puhul sarnane Atkinsiga, mida ma tänuga meenutan, aga selles dieedis aetakse lausa lusikaga võid ja vahukoort (muidugi suhkruta) näost sisse ja kaal muudkui langeb.
Miks ma siis ei võta ennast kokku ega "tee ära", nagu õige oleks? Põhjusi on mitu. Kõigepealt mu sügavalt sissejuurdunud toidunautimise harjumus, millest on väga valus loobuda. Millega ma ennast muidu hommikul voodist välja tulema meelitan, kui mind pole ootamas kaks krõbedat röstsaia, üks soolalõhe ja teine Nõo suitsujuustu keeduvorstiga, millel kindlasti peal soola ja pipraga maitsestatud tomativiilud? Lisaks sinna juurde kohvikruus lusikatäie suhkru ja sortsu piimaga. Ja kuidas ma suudaks taluda terve pika päeva mõttetuid ja tüütuid toimetusi, kui mind õhtul ei ootaks külm õlu? Armsakssaanud Raksi torujäätisest kohvi kõrvale head seriaali või raamatut nautides peaksin samuti loobuma. Mis mõtet üldse sellisel elul oleks?
Kuigi ilus ja sale olemine mind enam eriti ei innusta dieeti pidama, nagu varemalt, siis terviseteemast ei saa minagi üle ega ümber. No kuni viis kilo oleks vaja ära anda küll ;) Seega ma siis üritan, ehk harjutan ennast tasahilju mõningate loobumistega. Proovisin hommikukohvi, kuhu on pandud ainult vahukoort ja mitte suhkrut. Selgus, et polnud väga vigagi. No vähemalt võid või kookosrasva ma sinna küll lisama ei hakka ;)
Siis sõin õhtul, kui mul telekat vaadates, nagu ikka, süda vesiseks läks ja midagi head tahtsin, võileiva asemel hoopis hapukoore ja sibulaga heeringat. Nälg kadus ära, aga olgem ausad, sellist naudingut see küll ei pakkunud, nagu mu tavaline patune juustuleib tomativiilude ja klaasi piimaga. Aga kogu asja point ongi ju selles, et toitu ei manustata mitte naudingu, vaid nälja pärast :D Rasvane amps võtab painava magusa ja muidu näksimise isu ära, seda tean ma juba vanast ajast. Ja kui organism on korra alustanud rasvalõhustamise protsessi, siis paneb ta ühe soojaga edasi, kui seedekulglast enam midagi võtta pole ja asub kogutud rasvapolstri kallale, selle asemel, et ajusse hakata nälja hädasignaale saatma, nagu juhtub süsivesikate söömise järel, mis tekitavad veresuhkru kiireid kõikumisi.
Teoorias olen seega tugev ja kui ükskord asjaks läheb, küll siis tulemused ka tulevad. No kus nad pääsevad! Mis puutub õllesse, siis tegin endaga diili, nagu Atkinsi ajalgi, et kui sa hea laps oled ja ülejäänud päevadel korralikult dieeti pead, siis laupäeval saad õlut :P Ma tean küll, et see ei maitsegi siis enam NII hästi ja pärast on laialijooksnud enesepiiramise "vasikaid" raskem jälle "aedikusse" ehk reegleid järgima ajada, aga noh, see on nagu selline psühholoogiline trikk. Siis on ometigi midagi "head" oodata, mille nimel piinavaid loobumisi stoilise rahuga ära kannatada :DDD
Pihta ei hakka ma praegu veel sellepärast, et ei taha oma niigi vähest "entusismi" asjata raisata. Ees on ootamas mitu sünnipäeva ja selliste katkestustega nagunii erilist tulemust loota pole. Aga pärast seda peaks "üritus" muutuma "soorituseks". Või siis mitte :P
neljapäev, 17. juuli 2014
Suvi!
Lõpuks ometi on suvi ka meitele jõudnud!
Päikene paistab ja loodus lokkab, ka minu aias.
Roosid õitsevad nagu meeletud, ei jõua äraõitsenud õisikuid nii kähku ära lõigata, et üldmulje ilusam oleks.
Uued silmarõõmud on oma esimesed õied lahti teinud:
Judy Garland, kes tuli kadunud Brandy asemeleja Ashram (mõlemad Juhani juurest), kes asendab välja läinud Goldelset. Tema õis on püsinud väga kaua ja pole oma ilu kaotanud. Flora Danica aga, mis on samuti uus taim, näeb välja hoopis nii (mul olid sordid sassis):
Uued Hansaplanti päevaliiliad (Bauhofist) on väga heas tervises taimed ja näitavad kauneid õisi juba esimesel aastal.
Imekaunis "Strawberri Candy"
ja sügavtume "Dragon Lore".
Vanadest olijatest on täisõies "Sabine Baur", aga teised päevaliiliad on ka kohe lahti minemas. Nüüd on käes see aedniku "palgapäev", mida aasta aega oodatud :D
Päikene paistab ja loodus lokkab, ka minu aias.
Roosid õitsevad nagu meeletud, ei jõua äraõitsenud õisikuid nii kähku ära lõigata, et üldmulje ilusam oleks.
Uued silmarõõmud on oma esimesed õied lahti teinud:
Judy Garland, kes tuli kadunud Brandy asemeleja Ashram (mõlemad Juhani juurest), kes asendab välja läinud Goldelset. Tema õis on püsinud väga kaua ja pole oma ilu kaotanud. Flora Danica aga, mis on samuti uus taim, näeb välja hoopis nii (mul olid sordid sassis):
Uued Hansaplanti päevaliiliad (Bauhofist) on väga heas tervises taimed ja näitavad kauneid õisi juba esimesel aastal.
Imekaunis "Strawberri Candy"
ja sügavtume "Dragon Lore".
Vanadest olijatest on täisõies "Sabine Baur", aga teised päevaliiliad on ka kohe lahti minemas. Nüüd on käes see aedniku "palgapäev", mida aasta aega oodatud :D
reede, 11. juuli 2014
Mitte hea, vaid väga hea
Tartu Kunstimaja suures saalis on kuni 27.juulini avatud Imat Suumanni maalide näitus. Ja see pole mitte lihtsalt hea, vaid väga hea näitus :D
Avamisele ma ennast pressima ei hakanud, sest arvasin, et Tartu parima kunstniku austajaid tuleb sinna ilma minutagi hulgim. Külastasin näitust kolmapäeval, kui mul oli pool tundi vaba aega enne juuksurisse minekut. Ühest küljest oli see valearvestus, sest nii hea näituse vaatamiseks ja piltidesse süvenemiseks kuluks rohkem aega. Aga mul oli nagunii plaanis oma sõpradega koos seda uuesti vaatama minna ja see oli nagu eelluure. Teisest küljest aga selgus, et see oli suurepärane aeg, kuna juhtusin näitusesaali samal ajal kunstniku abikaasaga, kes oma tuttavatele rääkis lahti iga pildi tagamaad. Teretasin ja ütlesin, et kuulan ka nende juttu, kui tohib.
Sain teada, et paljud pildid on pärit erakogudest, kusjuures üks kuulub näiteks Andrus Ansipile. Seepärast ma neid varem polnudki näinud. Vasakpoolse saali keskel olev pilt "Park" on aga Imati kingitus oma naisele ja maalitud aastaid tagasi, kui nad kohtusid. Ka mulle tundus see pilt natuke teistsugune, mitte niisuguse läbitunnetatud koloriidiga nagu hilisemad maalid. Nagu Kersti ütles, et kunstnik poleks seda algusaegade pilti näitusele tahtnudki panna, aga ega ta naist keelata ka ei saanud ;) Tema jaoks on see pilt väga sügava emotsionaalse laenguga ja minu arust on emotsioonide tekitamine ju kunsti üks põhilisi ülesandeid :D Lisaks annab see hea võimaluse võrrelda, kuidas kunstnik on ajaga arenenud.
Uuem looming on Tartu-aineline. Plakatil eksponeeritud maalil on esiplaanil vana Toomkiriku makett, mis välja pandud TÜ Ajaloomuuseumis. Imat Suumann olevat seda vaatamas käinud ikka palju kordi ja saigi sealt aegade hämarusest inspiratsiooni oma teosele. Muide, seal pildil õhus olevat Dudajevi lennuk. Kas kui kummardus ühele kuulsale kunagisele tartlasele või meenutus nõukaaegsest Tartust kui sõjaväe tõttu kinnisest linnast. Näitusest ja piltide tagapõhjast on oma tänases Tartu Postimehes ilmunud arvustuses rohkem rääkinud Enriko Talvistu.
Igatahes on see näitus minu arust parim, mida Kunstimaja suure saali seinad viimastel aastatel näinud on. See taastas minu usu, et ka kaasaegne kunst võib olla hea. See ei pea tähendama ainult mingit imelikku katlamaja torustikku meenutavat sügavmõttelist jampsi nagu maikuu ekspositsioonis neidsamu kolme saali täitis ;)
Imat Suumann on ju samuti kaasaegne kunstnik, aga sealjuures ka ajatu. Tema töödes seguneb vana hea Pallase värvitunnetus, väga isikupärane vaatenurk maailmale, hoolega viimistletud oskused ja muidugi suur anne. Kui vähegi võimalik, siis võtke aega, minge näitust vaatama ja veenduge ise.
Mõned pildid näituselt:
Avamisele ma ennast pressima ei hakanud, sest arvasin, et Tartu parima kunstniku austajaid tuleb sinna ilma minutagi hulgim. Külastasin näitust kolmapäeval, kui mul oli pool tundi vaba aega enne juuksurisse minekut. Ühest küljest oli see valearvestus, sest nii hea näituse vaatamiseks ja piltidesse süvenemiseks kuluks rohkem aega. Aga mul oli nagunii plaanis oma sõpradega koos seda uuesti vaatama minna ja see oli nagu eelluure. Teisest küljest aga selgus, et see oli suurepärane aeg, kuna juhtusin näitusesaali samal ajal kunstniku abikaasaga, kes oma tuttavatele rääkis lahti iga pildi tagamaad. Teretasin ja ütlesin, et kuulan ka nende juttu, kui tohib.
Sain teada, et paljud pildid on pärit erakogudest, kusjuures üks kuulub näiteks Andrus Ansipile. Seepärast ma neid varem polnudki näinud. Vasakpoolse saali keskel olev pilt "Park" on aga Imati kingitus oma naisele ja maalitud aastaid tagasi, kui nad kohtusid. Ka mulle tundus see pilt natuke teistsugune, mitte niisuguse läbitunnetatud koloriidiga nagu hilisemad maalid. Nagu Kersti ütles, et kunstnik poleks seda algusaegade pilti näitusele tahtnudki panna, aga ega ta naist keelata ka ei saanud ;) Tema jaoks on see pilt väga sügava emotsionaalse laenguga ja minu arust on emotsioonide tekitamine ju kunsti üks põhilisi ülesandeid :D Lisaks annab see hea võimaluse võrrelda, kuidas kunstnik on ajaga arenenud.
Uuem looming on Tartu-aineline. Plakatil eksponeeritud maalil on esiplaanil vana Toomkiriku makett, mis välja pandud TÜ Ajaloomuuseumis. Imat Suumann olevat seda vaatamas käinud ikka palju kordi ja saigi sealt aegade hämarusest inspiratsiooni oma teosele. Muide, seal pildil õhus olevat Dudajevi lennuk. Kas kui kummardus ühele kuulsale kunagisele tartlasele või meenutus nõukaaegsest Tartust kui sõjaväe tõttu kinnisest linnast. Näitusest ja piltide tagapõhjast on oma tänases Tartu Postimehes ilmunud arvustuses rohkem rääkinud Enriko Talvistu.
Igatahes on see näitus minu arust parim, mida Kunstimaja suure saali seinad viimastel aastatel näinud on. See taastas minu usu, et ka kaasaegne kunst võib olla hea. See ei pea tähendama ainult mingit imelikku katlamaja torustikku meenutavat sügavmõttelist jampsi nagu maikuu ekspositsioonis neidsamu kolme saali täitis ;)
Imat Suumann on ju samuti kaasaegne kunstnik, aga sealjuures ka ajatu. Tema töödes seguneb vana hea Pallase värvitunnetus, väga isikupärane vaatenurk maailmale, hoolega viimistletud oskused ja muidugi suur anne. Kui vähegi võimalik, siis võtke aega, minge näitust vaatama ja veenduge ise.
Mõned pildid näituselt:
teisipäev, 1. juuli 2014
Keit ja tema "süü"
Keit-Pentus-Rosimannus kirjutas tänases "Postimehes" südantlõhestava eneseõigustuse, kuidas kuri ajakirjandus teda asjata pikalt vintsutanud on ja mõistnud süüdi asjades, mida ta pole teinud. Nagu ta ütles, tema ainus "süü" on see, et ta on oma isa tütar. See osa loost ongi inimlikult mõistetav, et tütrel oli valus vaadata isa murdumist ja haigestumist firmat tabanud murede ja raskuste tõttu. Iga hea tütar tõttaks appi, vaataks üle raamatupidamise ja püüaks päästa mis päästa annab, vahetaks meile raamatupidajaga ja otsiks lahendusi. Aga mitte kõik abinõud pole kõrge poliitiku jaoks sobilikud või eetiliselt vastuvõetavad, kuigi juriidiliselt võib asi tunduda JOKK.
Ministriproua tunnistas, et ta on siiani kõik süüdistusi talunud vaikides, ennast kaitsmata, aga nüüd, kus kohus ta süütuks tunnistas, räägib ta lõpuks "kõik" südame pealt välja. Selline lähenemine juhtunule oleks olnud mõistlik ja isegi lugupidamist vääriv, kui see praegune pikk kirjatükk oleks sisaldanud keeruliste asjaolude ja tegeliku olukorra tagamaade ausat lahtiseletamist. Aga rääkida üle seda, mida me nagunii teame, ja millest ka kohus lähtus tema õigeksmõistmisel, pole ju mõtet. Kahju sinu mainele on nagunii sündinud, järgmiseks peaministriks sa enam saada ei või, milleks nende pooltõdedega vehkida. Kui tõtt rääkida ei julge või ei saa, siis ole parem vait. JOKK ja kogu moos :D
Eks ma laon nüüd välja, missugune oleks minu arvates pr. Pentuse kui oma isa tütre lugu, mis tunduks tõesena. Isa oli lihtne autojuht, aga ta poliitikust tütrel oli mõjukaid tutvusi. Kas oli isal endal ambitsioone saada ettevõtjaks, või pani tütar koos väimehega talle selle mõtte pähe, see polegi oluline. Võimalik, et firma käivitamiseks ja autode ostuks vajalikud laenud aitas noorem põlvkond välja ajada. Minu arust pole selles midagi imelikku, me kõik aitaks oma vanemaid samal viisil (kui meil oleks tutvusi). Aga võib-olla oleksid pangad tookord isegi ilma tutvusteta olnud sama lahked. Oli kuidas oli, bisnes võis pihta hakata.
Jama saab alguse sealtmaalt, kui äri hakkas viltu kiskuma ja tekkisid võlad. Sedagi võib juhtuda igaühega, eriti kui ostetud on liiga kallilt ja loodetud äritegevus ei too piisavalt sisse, et laene maksta. Võib-olla oli viga ka selles, et firma rahaasju ei aetud korrektselt. On üsna levinud praktika, et need, kel oskusi ja võimalusi, üritavad pankrotist nii välja tulla, et ise päris paljaks ei jääks. Kuidas see pankrotipesast vara välja kantimine toimuda saaks, kui nii majadel kui autodel on laenu katteks tõkendid ja hüpoteegid peal, mina ette ei kujuta. Aga seda on tehtud ja ilmselt tehakse veel. Vaevalt et lihtne autojuht seda oleks osanud, aga noorpere Rosimannusel ilmselt oli vastavaid tutvusi. Nii püütigi juristide abiga teha nii, et hundid söönud, aga lambad terved. Et firma läheb küll pankrotti, aga varad jäävad teise firma all alles ja kahju jääb pankade kanda (need ju nagunii rikkad kui kröösused). Esialgu tundus, et see skeem läkski õnneks, võlausaldaja pidi leppima, et varatust firmast pole enam võimalik raha tagasi saada. Kui tegu oleks tavalise pere või firmaga, siis võimalik, et sellega see lugu olekski lõppenud. Aga ministri või poliitiku pere tegemised on kõrgendatud tähelepanu all ja leidus "õelaid" inimesi, kes juba unustatud kahjunõude üles kaevasid ja esitasid kohtusse hagi perekond Pentus-Rosimannuse ja Autorollo asju ajanud juristide vastu, kelle teadlik tegevus kahjustas võlausaldajate huve.
Loomulikult sekkus asjasse ka ajakirjandus ja meie tubli naispoliitik Keit tõmmati selle skandaali sisse. JOKK seisneb selles, et kuna ta polnud otseselt firma juhtimisega seotud ega andnud kuhugi allkirju, siis teda ei saa kohtulikult süüdistada firma pankroti põhjustamises ega varade peitmises. Aga oleks täiesti naiivne arvata, et ta ei teadnud, mis toimus või kuidas firma varasid liigutati. Jah, teadmist on raske tõendada ja selle eest kohtus süüdi ei saa mõista, aga üks kõrgel positsioonil poliitik ei saa sellist sahkerdamist oma peres lubada, isegi kui ta otseselt ise ei osale. Eks muidugi loodeti, et see välja ei tule...
Mul oli kogu selle loo ajal Keit Pentus-Rosimannusest tõesti kahju kui inimesest ja poliitikust, sest selle loo suure kella külge panekuga püüti kahtlemata tema positsiooni õõnestada. Temasugust võimekat naispoliitikut oleks tegelikult riigitüüri juurde hädasti vaja ja kurb, kui see viga tema edasisele karjäärile kriipsu peale tõmbab. Aga seda tema eneseõigustust lugedes mu kahjutunne vähenes, sest sellise jutuga astub ta täpselt sama reha otsa, mis Rein Lang. Süüdistab ajakirjandust, et see tegeles nuhkimisega ega tunnista kordagi, et tema või ta perekond on midagi valesti teinud. Proua Pentus-Rosimannus läheb vaikides mööda asjaolust, et keegi sai isa firma pankroti ja selliste kahtlaste rahaliigutamiste tagajärjel kannatada ja jäi oma rahast ilma. Niimoodi ennast süütu kannatajana esitledes lunastust ära ei teenita, kulla Keit :P Kusjuures salapäraselt haihtus ikka väga suur summa. Kui vastab tõele, et suurimaks võlausaldajaks on Kredex, siis seda hullem, on ju tegu riigi rahadega, mille jagamine või kaotsiminek ühe ministri perekonna firmas on äärmiselt tundlik teema. Ja rumalal poliitikul, kes olukorra tõsidust adekvaatselt hinnata ei oska, pole kõrgetele ametikohtadele asja M.O.T.T.
Ministriproua tunnistas, et ta on siiani kõik süüdistusi talunud vaikides, ennast kaitsmata, aga nüüd, kus kohus ta süütuks tunnistas, räägib ta lõpuks "kõik" südame pealt välja. Selline lähenemine juhtunule oleks olnud mõistlik ja isegi lugupidamist vääriv, kui see praegune pikk kirjatükk oleks sisaldanud keeruliste asjaolude ja tegeliku olukorra tagamaade ausat lahtiseletamist. Aga rääkida üle seda, mida me nagunii teame, ja millest ka kohus lähtus tema õigeksmõistmisel, pole ju mõtet. Kahju sinu mainele on nagunii sündinud, järgmiseks peaministriks sa enam saada ei või, milleks nende pooltõdedega vehkida. Kui tõtt rääkida ei julge või ei saa, siis ole parem vait. JOKK ja kogu moos :D
Eks ma laon nüüd välja, missugune oleks minu arvates pr. Pentuse kui oma isa tütre lugu, mis tunduks tõesena. Isa oli lihtne autojuht, aga ta poliitikust tütrel oli mõjukaid tutvusi. Kas oli isal endal ambitsioone saada ettevõtjaks, või pani tütar koos väimehega talle selle mõtte pähe, see polegi oluline. Võimalik, et firma käivitamiseks ja autode ostuks vajalikud laenud aitas noorem põlvkond välja ajada. Minu arust pole selles midagi imelikku, me kõik aitaks oma vanemaid samal viisil (kui meil oleks tutvusi). Aga võib-olla oleksid pangad tookord isegi ilma tutvusteta olnud sama lahked. Oli kuidas oli, bisnes võis pihta hakata.
Jama saab alguse sealtmaalt, kui äri hakkas viltu kiskuma ja tekkisid võlad. Sedagi võib juhtuda igaühega, eriti kui ostetud on liiga kallilt ja loodetud äritegevus ei too piisavalt sisse, et laene maksta. Võib-olla oli viga ka selles, et firma rahaasju ei aetud korrektselt. On üsna levinud praktika, et need, kel oskusi ja võimalusi, üritavad pankrotist nii välja tulla, et ise päris paljaks ei jääks. Kuidas see pankrotipesast vara välja kantimine toimuda saaks, kui nii majadel kui autodel on laenu katteks tõkendid ja hüpoteegid peal, mina ette ei kujuta. Aga seda on tehtud ja ilmselt tehakse veel. Vaevalt et lihtne autojuht seda oleks osanud, aga noorpere Rosimannusel ilmselt oli vastavaid tutvusi. Nii püütigi juristide abiga teha nii, et hundid söönud, aga lambad terved. Et firma läheb küll pankrotti, aga varad jäävad teise firma all alles ja kahju jääb pankade kanda (need ju nagunii rikkad kui kröösused). Esialgu tundus, et see skeem läkski õnneks, võlausaldaja pidi leppima, et varatust firmast pole enam võimalik raha tagasi saada. Kui tegu oleks tavalise pere või firmaga, siis võimalik, et sellega see lugu olekski lõppenud. Aga ministri või poliitiku pere tegemised on kõrgendatud tähelepanu all ja leidus "õelaid" inimesi, kes juba unustatud kahjunõude üles kaevasid ja esitasid kohtusse hagi perekond Pentus-Rosimannuse ja Autorollo asju ajanud juristide vastu, kelle teadlik tegevus kahjustas võlausaldajate huve.
Loomulikult sekkus asjasse ka ajakirjandus ja meie tubli naispoliitik Keit tõmmati selle skandaali sisse. JOKK seisneb selles, et kuna ta polnud otseselt firma juhtimisega seotud ega andnud kuhugi allkirju, siis teda ei saa kohtulikult süüdistada firma pankroti põhjustamises ega varade peitmises. Aga oleks täiesti naiivne arvata, et ta ei teadnud, mis toimus või kuidas firma varasid liigutati. Jah, teadmist on raske tõendada ja selle eest kohtus süüdi ei saa mõista, aga üks kõrgel positsioonil poliitik ei saa sellist sahkerdamist oma peres lubada, isegi kui ta otseselt ise ei osale. Eks muidugi loodeti, et see välja ei tule...
Mul oli kogu selle loo ajal Keit Pentus-Rosimannusest tõesti kahju kui inimesest ja poliitikust, sest selle loo suure kella külge panekuga püüti kahtlemata tema positsiooni õõnestada. Temasugust võimekat naispoliitikut oleks tegelikult riigitüüri juurde hädasti vaja ja kurb, kui see viga tema edasisele karjäärile kriipsu peale tõmbab. Aga seda tema eneseõigustust lugedes mu kahjutunne vähenes, sest sellise jutuga astub ta täpselt sama reha otsa, mis Rein Lang. Süüdistab ajakirjandust, et see tegeles nuhkimisega ega tunnista kordagi, et tema või ta perekond on midagi valesti teinud. Proua Pentus-Rosimannus läheb vaikides mööda asjaolust, et keegi sai isa firma pankroti ja selliste kahtlaste rahaliigutamiste tagajärjel kannatada ja jäi oma rahast ilma. Niimoodi ennast süütu kannatajana esitledes lunastust ära ei teenita, kulla Keit :P Kusjuures salapäraselt haihtus ikka väga suur summa. Kui vastab tõele, et suurimaks võlausaldajaks on Kredex, siis seda hullem, on ju tegu riigi rahadega, mille jagamine või kaotsiminek ühe ministri perekonna firmas on äärmiselt tundlik teema. Ja rumalal poliitikul, kes olukorra tõsidust adekvaatselt hinnata ei oska, pole kõrgetele ametikohtadele asja M.O.T.T.
esmaspäev, 30. juuni 2014
Maksuameti naljad
Tegelikult muidugi Maksuamet nalja ei tee ega mõista. Kõik, millega ta ettevõtjaid hirmutab ja ähvardab, on mõeldud surmtõsiselt. Ja kui tema karistav käsi ei taba sind praegu, võib juhtuda, et sul tuleb vastust anda ka seitse aastat vanade pattude eest. See jutt on nö. taustainfoks neile, kes seaduste rakendamistega kursis pole. Igasuguse deklaratsiooniga kasvõi päevakese hilinemise eest võidakse praegusel ajal karistada, isegi siis, kui maks ise on makstud. Kuna tean juba ammu, et parem karta kui kahetseda, seega olen püüdnud seaduskuuleka raamatupidajana kõik asjad pigem varem kui hiljem ära vormistada, et jama poleks ega tuleks.
Nii ka seekord. 1. juulist hakkab kehtima uus töötajate registreerimise kord, mille järgi iga firmas töötav inimene, ka ajutine või tasuta abiline, peab olema enne töö alustamist Maksuametis registreeritud. Kuna polnud selge sõnaga öeldud, et kas varem tööle võetud töötajatest peaks seal ka kuidagi teatama või nende staatust kinnitama, tahtsin kindluse mõttes seda nimekirja üle kontrollida. Loen seda pikka ja paljusõnalist juhendit ja sain aru, et e-maksuameti menüüs peaks nende toimingute juurde minekuks olema valik "töötajate registreerimine". Minul seda kusagilt ette ei tule. Miks? Edasi uurides jõuan sellise määratluseni, et neid e-maksuameti kasutajaid, kes on "raamatupidaja õigustega", ei pea uuesti volitama seda registrit kasutama ja järeldasin sellest, et küllap on mind juhatuse liikme poolt maksuameti kasutajaks vormistatud kuidagi teisiti ja vaja oleks mu volitusi uuendada või muuta. Lähen siis juhataja juurde ja palun mind raamatupidajaks vormistada. Ka tema ID kaardiga ei tulnud seda registrit ette. No mis värk on?
Ei jäänudki muud, kui helistasin Maksuameti infotelefonile, et miks me registrit vaadata ei saa. Vastuseks kuulsin, et see on võimalik alles homsest ehk 1.juulist. Mis nali see nüüd on? 1.juulist hakkab seadus kehtima, register peab korras olema, aga seda ei saa korrastada enne 1. juulit!!! Praegu on suvi, inimesed (ka raamatupidaja on inimene) puhkusel, aga kõik olgu just selle ja ainult selle kuupäevaga ordnungissse aetud. Kui see ei ole nali, siis mis see on? Jõudemonstratsioon? Ajalehtedest olen lugenud, kuidas Maksuameti eriüksused 1.juulil stardivad nii ehitusplatsidele kui ka teistesse "kahtlastesse" ettevõtetesse, et tuvastada registreerimata töötajaid. Samas ei anta mingit aega seda registrit korrastada ega uute nõuetega vastavusse seada.
Meil pole tegelikult probleemi, väike ettevõte, vähe töötajaid, kes kõik on Haigekassas kenasti arvele võetud ja mina pole puhkusel. Homme vaatan registri üle ja lisan selle ajutise asendaja, kes suvekuudel valvuritele puhkust annab. Aga seda segadust, mis suuremates firmades valitseb, ma endale ette kujutada ei taha. Üks ütlemine on et segases vees on hea kala püüda :P Kas Maksuamet on sellise ülemineku uuele korrale nimelt niimoodi korraldanud, et saaks lõpuks kiirelt ja halastamatult trahvida neid, keda siiani üksnes kahtlustanud on?
Viimase aja poliitilised ja seadusandlikud käigud tunduvadki mulle nagu operatsiooni "kulakute kui klassi likvideerimine" kordusena. Vanemad inimesed ehk mäletavad neid omaaegseid aktsioone, kuidas lautades lehmi üle lugemas käidi jms. Tol ajal loodeti pärast kulakute likvideerimist ühismajandite hiilgavale arengule ja kuhu see majanduse viis, oleme korra näinud. Aga millele loodetakse tänapäeval, kui riik üha enam ja enam on hakanud ettevõtjaid kohtlema potentsiaalsete petturite ja vaenlastena?
Nii ka seekord. 1. juulist hakkab kehtima uus töötajate registreerimise kord, mille järgi iga firmas töötav inimene, ka ajutine või tasuta abiline, peab olema enne töö alustamist Maksuametis registreeritud. Kuna polnud selge sõnaga öeldud, et kas varem tööle võetud töötajatest peaks seal ka kuidagi teatama või nende staatust kinnitama, tahtsin kindluse mõttes seda nimekirja üle kontrollida. Loen seda pikka ja paljusõnalist juhendit ja sain aru, et e-maksuameti menüüs peaks nende toimingute juurde minekuks olema valik "töötajate registreerimine". Minul seda kusagilt ette ei tule. Miks? Edasi uurides jõuan sellise määratluseni, et neid e-maksuameti kasutajaid, kes on "raamatupidaja õigustega", ei pea uuesti volitama seda registrit kasutama ja järeldasin sellest, et küllap on mind juhatuse liikme poolt maksuameti kasutajaks vormistatud kuidagi teisiti ja vaja oleks mu volitusi uuendada või muuta. Lähen siis juhataja juurde ja palun mind raamatupidajaks vormistada. Ka tema ID kaardiga ei tulnud seda registrit ette. No mis värk on?
Ei jäänudki muud, kui helistasin Maksuameti infotelefonile, et miks me registrit vaadata ei saa. Vastuseks kuulsin, et see on võimalik alles homsest ehk 1.juulist. Mis nali see nüüd on? 1.juulist hakkab seadus kehtima, register peab korras olema, aga seda ei saa korrastada enne 1. juulit!!! Praegu on suvi, inimesed (ka raamatupidaja on inimene) puhkusel, aga kõik olgu just selle ja ainult selle kuupäevaga ordnungissse aetud. Kui see ei ole nali, siis mis see on? Jõudemonstratsioon? Ajalehtedest olen lugenud, kuidas Maksuameti eriüksused 1.juulil stardivad nii ehitusplatsidele kui ka teistesse "kahtlastesse" ettevõtetesse, et tuvastada registreerimata töötajaid. Samas ei anta mingit aega seda registrit korrastada ega uute nõuetega vastavusse seada.
Meil pole tegelikult probleemi, väike ettevõte, vähe töötajaid, kes kõik on Haigekassas kenasti arvele võetud ja mina pole puhkusel. Homme vaatan registri üle ja lisan selle ajutise asendaja, kes suvekuudel valvuritele puhkust annab. Aga seda segadust, mis suuremates firmades valitseb, ma endale ette kujutada ei taha. Üks ütlemine on et segases vees on hea kala püüda :P Kas Maksuamet on sellise ülemineku uuele korrale nimelt niimoodi korraldanud, et saaks lõpuks kiirelt ja halastamatult trahvida neid, keda siiani üksnes kahtlustanud on?
Viimase aja poliitilised ja seadusandlikud käigud tunduvadki mulle nagu operatsiooni "kulakute kui klassi likvideerimine" kordusena. Vanemad inimesed ehk mäletavad neid omaaegseid aktsioone, kuidas lautades lehmi üle lugemas käidi jms. Tol ajal loodeti pärast kulakute likvideerimist ühismajandite hiilgavale arengule ja kuhu see majanduse viis, oleme korra näinud. Aga millele loodetakse tänapäeval, kui riik üha enam ja enam on hakanud ettevõtjaid kohtlema potentsiaalsete petturite ja vaenlastena?
laupäev, 21. juuni 2014
Hüvasti, kevad!
... ja tere, suvi! Mitte tere talv või tere sügis,nagu eelmise nädala ilma järgi tunduda võis :D
Täna kell 13.51, kui suvi algas, säras päike ja mees jõudis vihmavahel mitte üksnes hobuse (murutraktori) selga hüpata, vaid muru lausa ära niita. Loodame, et see on hea märk :D
Kõigepealt olid lumikellukesed ja märtsikellukesed, lausa enne ametliku kevade algust 15.03
Siis tulid silma rõõmustama varased tulbid 1.05
Nartsisse oli sel kevadel vähevõitu, ilmselt sügisvihmad mädandasid sibulad ära
Hilisemad tulbid 15.05
20.05 iluõunapuu täies õies
Sel aastal oli esmakordselt täisõites punane kastan 28.05, varem oli tal vaid mõni üksik õis olnud
1.juunil õitsesid nii varane päevaliilia kui karikakrad. Sellekevadise umbrohuvastase võitluse käigus said karikakrad peenralt koos naatidega välja juuritud ja kavatsesin neid uuesti külvata. Seda rõõmsam olin, kui nägin, et nad olid ise endale leidnud uue koha peenramaa ja mändide vahel. Selle kitsa riba jätsimegi nüüd trimmerdamata, las nad õilmitsevad seal rahus.
Roosad pojengid puhkesid palavuse tõttu samal ajal varaste tumepunastega 06.06, mille õied üldse püsisidki vaid paar päeva.
Valged pojengid õitsevad jätkuvalt, neil on nii palju õisi, et sain võtta juba kolmanda vaasitäie. Missugune lõhn! Uus sort õrnroosa pojeng pole veel lahti läinud.
Roosad ja punased lupiinid hakkasid õitsema 28.05, aga kuna nad olid kasvanud sel aastal nii kõrgeks, siis pidin punase ümber tõstma tahapoole, muidu oleks ta uue tulipunase floksi "miss Mary" ära varjanud. Eks ta vaeseke põdes seda jõhkrat liigutamist õitsemise ajal, aga tundub, et jääb ikkagi ellu. Teised vanemad floksid on samuti ebanormaalselt pikaks veninud sel kevadel, mulle täitsa rinnuni.
Sinised kannikesed on ühed tänuväärsed lilled, nad alustasid õitsemist mai lõpus ja jätkavad siiani tublilt.
Päikeselisele peenrale tõstetud hosta "Elegance" hakkas juba varakult õitsema 14.06. Kuigi hostasid ju õite pärast ei kasvatata, on selle sordi õis üpris kaunis.
Iirised olid nirud sel aastal. Kevadel olid neil lehtede peal mingid satikad, aga ma ei saanud kohe neid mahti pritsida. Arvasin, et ega see õitsemist ei mõjuta. Kas sel või mõnel muul põhjusel olid varred lühemad kui tavaliselt ja õied samuti nõrgemad. Pärast pritsimist õitsema hakanud "Bronze Charm" õied olid korralikumad. Selle ma ostsin 2 aastat tagasi ja ootasin väga tema õisi, sest eelmisel kevadel ta ei õitsenud, nagu teisedki iirised.
Esimest korda õitseb must leeder "Eva"
Mu vana hea veigela "Red Prince" on kaunis nagu alati. Järgmisel kevadel tuleb vist oksi tagasi lõigata.
Roosa veigela kaugemalt vaadates nii muljetavaldav pole, aga ligidalt on ta õied väga õrnad ja armsad.
Kukekannused on sel kevadel samuti väga pikaks kasvanud. Eelmisel kevadel olid nad poole lühemad, nüüd peab vist neile uue koha otsima. Nende vahelt paistab vahepeal kaduma läinud verev sõrmkübaralill, mis hakkas üllatuslikult õitsema juba juuni alguses. Muidu peaks ta õitsema juuli-august. Selle taime väljamineku muret aiandusharidusega naabrinaisele kurtes sain targemaks. See on kaheaastane lill, ja seejärel lähebki välja. Aga samas ta külvab ennast ise, tuleb lihtsalt vaadata, et uusi poegi välja ei rohiks. Nüüd taipasin vaadata, oligi väike uus taimehakatis kõrval. Vanadest tundub üks olevat 1.aasta taim ja teine 2.aasta oma. Igatahes eelmisel aastal oli mul vaid 1 taim.
Raudrohi "Paprika", mis eelmisel aastal oli pisike puhmake, oli nüüd järsku nii suureks paisunud, et jagasin ta lausa kaheks. Kumbki pool õitseb rõõmsalt ja lopsakalt edasi.
See kollane umbrohuna paljunev lill on mitmel aastal olnud ainus jaanipäevane õitseja, sellepärast teda hoiangi. Mis ta nimi on või kust ta sain, kahjuks ei mäleta.
Ka esimesed roosid on lahti. Neid, mis sel kevadel ostetud, ma ei arvesta, sest nad on kasvuhoonest tulnud, aga vanadest õitseb "Ingrid Bergman", kohe on minemas "lavanglut", "Karen Blixten" ja "Travemünde". Möödunudaastane esimene õitseja "Brandy" läks pärast tagasilõikamist välja.
Garaazis ületalve peetud pelargoon on nii uhkeks ja suureks kasvanud, et mõtlen, kas peaks ta suuremasse potti istutama.
Täna kell 13.51, kui suvi algas, säras päike ja mees jõudis vihmavahel mitte üksnes hobuse (murutraktori) selga hüpata, vaid muru lausa ära niita. Loodame, et see on hea märk :D
Kõigepealt olid lumikellukesed ja märtsikellukesed, lausa enne ametliku kevade algust 15.03
Siis tulid silma rõõmustama varased tulbid 1.05
Nartsisse oli sel kevadel vähevõitu, ilmselt sügisvihmad mädandasid sibulad ära
Hilisemad tulbid 15.05
20.05 iluõunapuu täies õies
Sel aastal oli esmakordselt täisõites punane kastan 28.05, varem oli tal vaid mõni üksik õis olnud
1.juunil õitsesid nii varane päevaliilia kui karikakrad. Sellekevadise umbrohuvastase võitluse käigus said karikakrad peenralt koos naatidega välja juuritud ja kavatsesin neid uuesti külvata. Seda rõõmsam olin, kui nägin, et nad olid ise endale leidnud uue koha peenramaa ja mändide vahel. Selle kitsa riba jätsimegi nüüd trimmerdamata, las nad õilmitsevad seal rahus.
Roosad pojengid puhkesid palavuse tõttu samal ajal varaste tumepunastega 06.06, mille õied üldse püsisidki vaid paar päeva.
Valged pojengid õitsevad jätkuvalt, neil on nii palju õisi, et sain võtta juba kolmanda vaasitäie. Missugune lõhn! Uus sort õrnroosa pojeng pole veel lahti läinud.
Roosad ja punased lupiinid hakkasid õitsema 28.05, aga kuna nad olid kasvanud sel aastal nii kõrgeks, siis pidin punase ümber tõstma tahapoole, muidu oleks ta uue tulipunase floksi "miss Mary" ära varjanud. Eks ta vaeseke põdes seda jõhkrat liigutamist õitsemise ajal, aga tundub, et jääb ikkagi ellu. Teised vanemad floksid on samuti ebanormaalselt pikaks veninud sel kevadel, mulle täitsa rinnuni.
Sinised kannikesed on ühed tänuväärsed lilled, nad alustasid õitsemist mai lõpus ja jätkavad siiani tublilt.
Päikeselisele peenrale tõstetud hosta "Elegance" hakkas juba varakult õitsema 14.06. Kuigi hostasid ju õite pärast ei kasvatata, on selle sordi õis üpris kaunis.
Iirised olid nirud sel aastal. Kevadel olid neil lehtede peal mingid satikad, aga ma ei saanud kohe neid mahti pritsida. Arvasin, et ega see õitsemist ei mõjuta. Kas sel või mõnel muul põhjusel olid varred lühemad kui tavaliselt ja õied samuti nõrgemad. Pärast pritsimist õitsema hakanud "Bronze Charm" õied olid korralikumad. Selle ma ostsin 2 aastat tagasi ja ootasin väga tema õisi, sest eelmisel kevadel ta ei õitsenud, nagu teisedki iirised.
Esimest korda õitseb must leeder "Eva"
Mu vana hea veigela "Red Prince" on kaunis nagu alati. Järgmisel kevadel tuleb vist oksi tagasi lõigata.
Roosa veigela kaugemalt vaadates nii muljetavaldav pole, aga ligidalt on ta õied väga õrnad ja armsad.
Kukekannused on sel kevadel samuti väga pikaks kasvanud. Eelmisel kevadel olid nad poole lühemad, nüüd peab vist neile uue koha otsima. Nende vahelt paistab vahepeal kaduma läinud verev sõrmkübaralill, mis hakkas üllatuslikult õitsema juba juuni alguses. Muidu peaks ta õitsema juuli-august. Selle taime väljamineku muret aiandusharidusega naabrinaisele kurtes sain targemaks. See on kaheaastane lill, ja seejärel lähebki välja. Aga samas ta külvab ennast ise, tuleb lihtsalt vaadata, et uusi poegi välja ei rohiks. Nüüd taipasin vaadata, oligi väike uus taimehakatis kõrval. Vanadest tundub üks olevat 1.aasta taim ja teine 2.aasta oma. Igatahes eelmisel aastal oli mul vaid 1 taim.
Raudrohi "Paprika", mis eelmisel aastal oli pisike puhmake, oli nüüd järsku nii suureks paisunud, et jagasin ta lausa kaheks. Kumbki pool õitseb rõõmsalt ja lopsakalt edasi.
See kollane umbrohuna paljunev lill on mitmel aastal olnud ainus jaanipäevane õitseja, sellepärast teda hoiangi. Mis ta nimi on või kust ta sain, kahjuks ei mäleta.
Ka esimesed roosid on lahti. Neid, mis sel kevadel ostetud, ma ei arvesta, sest nad on kasvuhoonest tulnud, aga vanadest õitseb "Ingrid Bergman", kohe on minemas "lavanglut", "Karen Blixten" ja "Travemünde". Möödunudaastane esimene õitseja "Brandy" läks pärast tagasilõikamist välja.
Garaazis ületalve peetud pelargoon on nii uhkeks ja suureks kasvanud, et mõtlen, kas peaks ta suuremasse potti istutama.
Tellimine:
Postitused (Atom)