Reede, 14. oktoober 2011

Lapsehoidja Pipi

Pean praegu kohakaasluse korras lapsehoidja ametit. Või oleks õigem öelda, et see on kujunenud mu põhitööks ja kui aega veidi üle jääb, hüppan endisest töökohast ka läbi ja katsun maksimaalse intensiivsusega tegutsedes seal kuhjunud hädavajalikud asjad ära teha, lootes, et edaspidi läheb lihtsamaks ja jõuan ükskord järje peale.

Tütre emapuhkus sai otsa ja ta läks tööle. Loomulikult jäid lapsed otsekohe haigeks ega saanud lasteaias käia. Keegi peab nüüd kogu aeg nendega kodus olema. Sobivat hoidjat pole siiani õnnestunud leida, nii me siin vahetustega mängime lapsehoidjat. Õigemini mina mängin, sest teised osalised on paberitega lapsevanemad ;) Kui haiguslehte enam võtta ei saa, siis tuleb mängu kasutamata ja tulevane puhkus. Mina näiteks olengi praegu kahenädalasel "puhkusel", mille suvel ettenägelikult välja võtmata jätsin.

Kahjuks ei küüni minu lapsehoidja võimekus mitte ligilähedalegi Mary Poppinsi oskustele. Seega pean siis, kui juhe hakkab kokku jooksma ja ma enam ei jaksa nende väikeste röövlitega võidelda, kasutama "abilapsehoidja Pippi" teenuseid. Pippi nimi on kirjas sellisel kujul, kuna nii kirjutatakse seda Rootsis ja selle 6-osalise CD komplekti kinkisid sealsed vanavanemad. Sellise nipi kasutamine annab mulle küll korraks hingetõmbepausi, aga sel on ka palju negatiivseid kaasnähte. Kui ma oleksin neid hukatuslikke tagajärgi kohe ette näinud, kas oleksin jätnud filmi DVD-mängijasse panemata? Vaevalt küll, sest see garanteerib rüblikute tähelepanu ja mulle rahulikuma elu päevas umbes tunniks ajaks... Missuguseid muid abivahendeid veel oleks, kui mu iseenda oskused ja võimed on läbipõlemise piiril?

Mis siis selles üldse halba on? Film on tegelikult väga armas ja haarav illustratsioon meilegi armsaks saanud Astrid Lindgreni raamatule "Pipi Pikksukk". Peaosalist mängiv laps teeb oma rolli võrratult ja on väga sümpaatne. Ainult et, ma olen oma lapsehoidja-mätta otsast vaadatuna mõelnud, et selle filmi peal võiks olla hoiatus "Alla X-aastastele keelatud!" Aga missugune on muutuja X? 7 aastat või 10? Ei mäleta, kui vana mu enda tütar oli, kui seda raamatut lugesime, aga mingeid probleeme see tookord küll kaasa ei toonud. Võib-olla ei anna raamat siiski nii realistlikku pilti Pipi tempudest, kui teeb seda film?

Meie pere 3,5 ja 1,5-aastased on sillas selle filmi peale ja nõuavad seda aina uuesti näha. Isegi meie väiksem Tipsik, kes ei oska veel korralikult rääkida, võtab mu näpust kinni, viib teleka ette ja nõuab "PEPPI"! Kui küsin, et kas tahad Pipi-filmi vaadata, tuleb ilus ja selge "JAH!" (nagu Tootsil Teele küsimuse peale). Muidugi, Pipi teeb ju nii lahedaid asju! Hüppab riiuli pealt laua ja voodi peale, kõigub lambiarmatuuri otsas, viskab tordi vastu vahtimist, tõmbab vaiba täiskasvanute jalge alt, nii et need kukuvad nagu malenupud, kallab toas ümber nõu veega ja uisutab seejärel tuba pidi ringi, harjad jalge külge kinnitatud (niimoodi peseb Pipi põrandat). JNE, jne-jne. Tõesti väga hästi tehtud film, ainult et.... seda kõike teevad meie lapsed järele. Ja kui nad ei ripu pea alaspidi akna taga 5.korrusel, kust Pipi lõpuks alla kukkus (ja loomulikult täiesti terveks jäi), siis ainult sellepärast, et meie laste kodu on 2-korruseline ja aknaid nad (veel) lahti teha ei oska ;)

Kuidas see Pipi järgimine praktikas välja näeb? Voodis ja diivanil nagu batuudil hüppamine, igal pool turnimine, nagu diivani seljatoe või laua peal, söömine, jalad laual, magamine, jalad padja peal, jne. Eile, kui ma parasjagu olin hõivatud telefoniga rääkimisega, ronis Nöpsik mööda raamaturiiulit kuni üles välja. Varem olen ma ta nagu küpse õuna madalamalt tasemelt alla noppinud, aga nüüd, kui mul endalgi tegemist oli, vaid turvasin tema tegevust. Võib-olla tõesti sai küsimus, kui kõrgele ta jõuab ronida, nüüd ammendatud ja rohkem pole vaja proovida? May be, may be not... Ja kui Nöpsikul on juba üsna hea tasakaalutunnetus, et ta tihti enam ei kuku, siis väike Tipsik üritab teha kõike samuti suure õe järgi. Oht, et tema haiget saab, on palju suurem.

Loomulikult katsun ma lastele selgitada, et see pole päris elu ja nii teha ei tohi. Et Pipi teeb kõike seda, mida teistel lastel pole lubatud. Ja et nii võib kukkuda, haiget saada jne. Küllap te aimate, kui hästi see seletus peale läks :DDD Kõigepealt hakkas suurem Nöpsik lihtsalt nutma, sest see pole aus. Nüüd aga on ta sellises arengufaasis, et küsib kõige kohta "aga miks?". Ja mina ei tea vastust, miks Pipi filmis tohib, ja tema mitte...

Ega see Pipi-järgimine pole ainus minu lapsehoidmise valukoht. Isiksustevaheline jõukatsumine Nöpsikuga on lõppenud minu häbiväärse kaotusega. Tema juhib mängu. Näiteid: kui mina ütlen, et ära tee rumalusi, et nii ei tohi, siis vastab tema, et teen küll, mina olen rumaluste laps. Või kui räägin ilusti, pikalt ja laialt, MIKS NII teha ei tohi, siis vastab tema lakooniliselt, MINA TEEN nii nagu mina tahan... Vat nii! Ja mis sa talle teed? Loomulikult ähvardan ma teda kogu täiskasvanutele tuttava atribuutikaga : "kui sa pole hea laps, siis sa ei saa... seda-mida? Telekat vaadata, õue, kommi? Kuna ta on pikalt haige olnud, siis õue pole nagunii saanud, kommiga meelitan viimases hädas teda tegema mulle meelepäraseid tegevusi ja teleka ärakeelamine tähendaks minu enda karistamist (pean suutma laste tähelepanu hõivata millegi muuga)... Olgeme ausad, trumbid on tema käes :D

Tegelikult pean tunnistama, et Nöpsikuga saab väga hästi koostööd teha. Aga vaid siis, kui täiskasvanu tähelepanu on üksnes tema päralt. Siis me oleme võrdsed partnerid ja võime rahulikult teineteise reaktsioone jälgida ja vaadata, kuidas meil omavahel kõige paremini klapib. Aga kui meie vaikelu rikub üks võimatu sipsik-potsataja ehk 1,5-aastane Tipsik, siis läheb Nöpik pööraseks. Kui tema on just ehitanud kena torni, ja väike röövel selle ühe käeliigutusega maatasa teeb, siis kuidas sa ise reageeriksid? Vihastaksid ja viiksid läbi ihunuhtluse. Võin küll keelata, et nii pole ilus ja väiksemale ei tohi haiget teha. Aga selle keeluga Nöpsik tavaliselt ei arvesta ja miks ta peakski? Ja peab tunnistama, et ega Tipsik ka võlgu ei jää. Ükspäev, kui olin nad just lahutanud nii, et tõstsin Tipsiku võrevoodisse ja läksin kööki, lootes, et nad nüüd rahunevad maha, kuulsin hetke pärast suurt kisa. Nöpsik oli voodi juurde läinud ja Tipsik kasutas olukorra otsekohe ära. Tal oli peos suur salk Nöpsiku juukseid. No mida ma saaksin teha? Ainult pidev kullipilgul jälgimine ja ülikiire sekkumine. WC-s käimiseks soodsa hetke leidmine on ka tõeline kunsttükk :D

Olen proovinud Nöpsikut veenda (Tipsik ja tema arusamine pikemast jutust on veel väike), et nii ei tohi, õega peab sõbralikult asju jagama ja ei tohi kakelda (Pipi nii ei tee!). Olen püüdnud nendega koos mängides leiutada uusi haaravaid tegevusi. Aga mingil hetkel saavad mu ideed otsa, väsin ja kaotan kannatuse, kui lapsed aina kaklevad ega kuula mind. Ärritun ja karjun nende peale, mille tagjärjel ignoreerib Nöpsik mind veelgi enam. Mida teha? Kas lugeda nippe Perekoolist? Või käia mingitel lapsehoidjate kursustel? Kas selliseid on üldse olemas? Aega pole mul praegu nagunii... Nii ei jäägi mul midagi muud üle, kui panen jälle "Pippi Långstumpi" mängima. Eks on kasutatud vahelduseks ka mõnda teist filmi, nagu Leiutajaküla Lotte, aga Pipiga ei suuda ükski võistelda.

Pean tunnistama, et kuigi olen juba päris palju lapsehoidmist harjutanud, ei saa Mary Poppinsit minust kunagi ja lapsehoidmisega võrreldes tundub tavaline töölkäimine lausa puhkusena. Kuna lapsehoidmise probleem on aktuaalne ilmselt veel aasta-paar, jääb üle vaid paisata netiavarustesse appikarje. Kas keegi teaks soovitada mõnda head lapsehoidjat Tallinnas?

Reede, 7. oktoober 2011

Naiste- ja meestetööd

Mäletan, kui ma ise keskkooli lõpetasin, oli maakorraldus üks erialadest, mida tahtsime koos pinginaabriga minna õppima. Ega ma väga täpselt ei teadnud, mis see endast kujutab, aga tundus huvitav. Maamõõtmine ja välitööd, tol ajal võib-olla isegi laia kodumaa avarustes. Ema laitis mu plaani maha, et see pole mingi naistetöö. Ja otse loomulikult sain ma tema peale vihaseks. Mis naiste- ja meestetööde vahetegemine see olgu! Naised pole millegi poolest meestest kehvemad. Kes veel mäletab, tol ajal oli meeste ja naiste võrdsuse asi vist isegi rohkem "ära korraldatud". Kuulus naistraktorist pidi igal edukal kolhoosil välja panna olema, ja ülemnõukogusse valiti samuti kandidaate kvootide alusel. Kas peaksime nüüd tolleaegset elukorraldust taga nutma?

Mina ise olen aga vanemaks saades taibanud, mida ema tookord mõtles. Miks naistele meestetööd ei sobi. Mitte sellepärast, et nad nendega hakkama ei saaks. Vaid sellepärast, et naise ellu tulevad ükskord lapsed. Ja iga töö kõrvalt ei ole võimalik nende eest hoolitseda. Naiste ja meeste võrdsetest võimalustest võivad tuututada naised, kel pole lapsi ja kes ei kujuta ette, mida see tähendab. Lastega ema peab jõudma kindlal kellaajal lasteaeda, käima lastevanemate koosolekul, õhtul viima last trenni ja tooma tagasi, seejärel vaatama, et ta õpitud saaks. Naise töökoht peab olema selline, kust ta saab jääda haige lapsega koju, ilma et teda lahti lastaks. Ja sellised kohad ongi nn. naiste töökohad. Mis tähendab seda, et ka palk on väiksem. Ja see lastega seotud lisakoormus kestab mitte ühe, vaid kümneid aastaid, kui on rohkem lapsi. Naise konkurentsivõimet tööturul vähendab see asjaolu möödapääsmatult.

Ah et mees peaks samaväärselt osalema laste kasvatamises? Nõus sellega, ja kui hästi läheb, siis osalebki. Aga kas naine saab tänapäevase lahutuste protsendi juures oma tulevast eriala valides sellega 100%-liselt arvestada? Ja meestega võrdselt töö murdmine ja sama palga välja teenimine on üks suur tegur, mis perekonna lagunemisele sageli kaasa aitab. Karjäärinaistel (=meestega võrdsetel naistel) pole kodu ja pere jaoks piisavalt aega ja selliste naiste edulugusid lugedes on mulle silma jäänud, et enamasti on on selle saavutuse hinnaks olnud lahutus.

Võiks tahta, et tööandja maksaks omast taskust kinni meeste ja naiste erinevast tööpanusest tuleneva vahe. Aga miks ta peaks? Või et riik maksaks rohkem lastetoetusi, et kompenseerida naiste väiksemat palka? Ühest küljest oleks muidugi tore, aga teisest küljest on niigi neid hirmutavalt palju, kes juba praeguste toetussummadega näevad laste saamises äriprojekti. Pealegi on minu arust ikkagi lapsed rohkem perekonna kui riigi asi. Sest kust tuleks riigi raha suuremate lastetoetuste jaoks, ikka ühe (rohkem teeniva) käest ära võttes ja teisele (väiksema sissetulekuga perele) andes. Aga kui raha lahkelt niisama jagatakse, viib see alla inimeste tahtmise rohkem pingutada. Mis omakorda vähendab tootlikkust, riigi konkurentsivõimet ja seega ka jagatavat maksuraha. Sotsialism on seda veenvalt näidanud.

Muidugi ei tähenda see seisukoht, et riik ei peaks puudustkannatvate laste heaks midagi tegema. Aga mina leian, et pole õige mitte vanematele raha valimatult peo peale laduda, vaid katta vähekindlustatud perede lastega seotud kulutusi, anda koolis vajaminevaid vahendeid, tasuta lõunat ja ringide raha. Ja samuti peaks riik võtma enda peale üksikvanematele alimentide maksmine ja nende väljanõudmise, kui see normaalsel viisil ei toimu. Kõiges muus osas peaks aga pered oma lastega ise hakkama saama. Olgu siis kas naiste- ja meeste rolli võrdsustamise abil või järgides klassikalist mudelit, kus ema pühendub rohkem kodule ja isa rahateenimisele.

Tean mitut tublit naist, kes töötavad ametites, kus mehed ja naised saavad samaväärselt kõrget palka. Aga see tähendab, et naisele ei tehta allahindlust seoses lastega. Kui on vaja minna komandeeringusse, siis peab tal vanaema või lapsehoidja olema võtta. Haige laps ei tohi liiga sageli tööülesannete täitmisel takistuseks olla. Aga kui lapsega seotud mured hakkavad tema tööd segama, siis juhtub üks kahest, kas naine hakkab oma meeskolleegist vähem palka saama või jääb sellest töökohast hoopis ilma ja peab otsima endale nn. "naiste ameti". Minu arust on see loogiline. Praegu käimasolev hüsteeria naiste ja meeste palgalõhe vähendamiseks on liiga lihtsustatud asjale lähenemine. Kiireid ja häid abinõusid mina küll ei näe selle probleemi lahenduseks. Kui, siis vaid mingit "pakasuhhat" väljamaistele arvustajatele ettenäitamiseks.