Kes kardab hambaarsti?

 Põhimõtteliselt, ma ei karda, aga sinna minekut lükkan edasi nii kaua, kui vähegi võimalik. Ei mingit regulaarset kontrolli või probleemide ennetamist. Või võtan käigu ette siis, kui see on majanduslikult kasulik.

Mul hakkas just läbi saama 2-aastane garantiiaeg, kui mulle tehti sild. Paraku tundub, et see natuke loksub. Proteesiarstile, kes selle paigaldas, aega enam ei saanud. Võtsin siis aja samast kliinikust teisele arstile, et ta vaataks üle , kas on probleem proteesiga, või mitte. Lisaks tahtsin ma oma kahte esihammast jälle uuesti  juurekontsiku peale üles ehitada, kuna mu eelmine arst seda soovitas. Nende sisse hakkasid juba tulema lõhed ja muud kulumise  märgid.

Lisaks mul oli peenike plaan teha üks hammas vanal aastal ja teine uuel aastal, et kasutada ära 2 aasta haigekassa hüvitis. Aga kuna kummalgi mu eelmistest hambaarstidest polnud vanal aastal enam aega, siis läksin uue arsti juurde, kes tegeles nii proteeside kui tavalise hambaraviga.

No kõigepealt ma põdesin muidugi varast vastuvõtuaega, et kas ma olen selleks ajaks väljamaganud. Ja kas olen võimeline autoga sõitma jne. Lisaks helistasin eelmisel õhtul tütrele jõuluettevalmistuste teemal ja küsisin, kuidas lastel läheb. Mida ma poleks pidanud tegema. Sest midagi head sealt kuulda ma ei saanud. Seega oli selge, et sellise ärevusega, mis mul nendest uudistest tekkis, ma magama ei suuda jääda ilma alkoholita, nagu plaan oli. Siiski suutsin kogusega piiri pidada, et mitte riskida variandiga, et minna hommikul hambaarsti juurde lõhnadega.

Ärkasin hommikul normaalsel ajal, olles maganud 7-8 tundi. Super! Ka alkomeetril polnud mulle etteheiteid. Sõitsin siis autoga Sikupilli keskusesse, kust edasi kulgesin bussi ja trammiga. Kesklinnas ma autoga ei sõida.

Hambaarsti juures läks kõik hoopis teisiti, kui olin oodanud. Ta ütles, et esihammaste taastamise asemel valguskõvastuvate materjalidega, mida ma 2 korda olin teinud, oleks mõistlikum panna kroonid. No mis loomulikult on kallimad. Aga arst, kes teeb nii proteese, kui tavalist hambaravi, vaatab asja laiemas plaanis. Ja seda mulle varem polnud soovitatud. 

Selleks, et seda visiiti mitte asjata  raisku lasta minna, tegi ta mulle 4 hamba hambakivi eelmalduse ja lihvis mu kasvatatud esihambaid nii, et need nägid palju paremad välja, kui enne. Selle hambaarsti ma võtan. Iseküsimus on, mitu krooni ma järgmisel aastal teen, kas 2, 4 või 6, nagu ta sovitas. Nüüd ei teagi, kas kasutan jaanuaris oma vana arsti juurde kinni pandud aja ära ja küsin, mis tema arvab sellest plaanist. Või otsustan ise, kuidas toimida. Kõige lihtsam on muidugi üldse mitte midagi teha.

Ahjaa, see hirm, et linnas kõnniteed on konarlikud või libedad, ei pidanud paika. Kuna mu hambaarst asus linnnavalitsusest 200 meetri kaugusel, olid seal kõnniteed puhtad ja ideaalses korras.

2023

 Aasta pole küll veel läbi, aga miks mitte teha väike tagasivaade. Kui midagi uut ja huvitavat lisandub, saab ju juurde kirjutada.

Ilm on muidugi hukas. Talv oli kuu aega enne tegelikku talve algust ja nüüd, kui kalendri järgi talv algama peaks, on väljas täielik märtsisula, aias lainetavad veeloigud, kõnniteed on klaaslibedad. Ainus erinevus märtsist on, et väljas on kogu aeg pime.

See oli minu jaoks väga raske aasta. Hädasid ja õnnetusi tuli uksest ja aknast, nii tütre pere tervisemured, mu elukaaslase 2 operatsiooni ja endal ilmnesid ka igatsugu uued hädad. Mu hommikune tabletivõtmine täienes 3 uue rohuga ja õhtune 1 uue tabletiga. Hea uudis on ehk see, et mõni häda, nagu seedimisprobleemid ja maovalud andsid järele. Ja ka see rahustas, et sai ära uuritud, et neid ei põhjustanud mitte mingi sõraline. Ilmselt oli üks tegur tohutu stress, mis muidugi praegusekski lõppenud pole. Hakkasin ka võtma AD, kuigi pole kindel, kas need mu olemist parandavad. Aga ilmselt oleks ilma nendeta asi veel hullem. Nüüd ma suudan ikka aeg-ajalt midagi ette võtta, kuhugi minna ja vajalikud toimetused ära teha. Ja mu uni pole küll eriti hea, aga vähemalt näitab mu aktiivsusmonitor, et sügavat und on viimasel ajal umbes 20%. See annab parema väljapuhkamise tunde. Vahepeal praktiliselt polnudki sügavat und.

Olen sel aastal 3 korda kukkunud. Ei teagi, miks, enamasti poolunes unerohu mõju all ringi kooserdades. Ja kuna põlv teeb mu liikumise kohmakaks, siis pole palju vaja, et jalg millegi taha kinni jääks. Aga positiivne on see, et kuigi sain päris korraliku sinika, siis ükski luu pole murdunud. Ilmselt tänu sellele, et joon väga palju piima ;) Mu ämm, kes on samuti kukkunud, murdis esimesel korral käeluu ja teisel korral sai mõra kaelalülisse. Mul on ünneks paremini läinud-

Virisemine on kasutu ja seetõttu meenutangi neid hetki, mil oli hea ja huvitav. Muidugi tähendas see enese sundimist, aga kui kodunt välja sain, läks päris kenasti. Suutsin täitsa võõraste inimestega suhelda nii ämma juubelil kui mehe sõbra juubelil. Seal sai isegi tantsitud, mida ammu pole juhtunud. Käisime Bonnie Tyleri kontserdil, kus mu selg ja jalad said kõvasti vatti, aga kokkuvõttes oli väga tore. Lisaks said ära peetud kõik perekondlikud tähtpäevad ja mõnikord isegi saime kokku tütre perega niisama. Nagu näiteks eelmisel nädalal selleks, et tähistada mu uut autot. Kuigi sellega seotud toimetused väsitasid mind hullupööra, aga praegu olen juba taastunud ja rahul oma valikuga. Igati armas ja tubli auto. Kuigi algul nutsin natuke oma vana autokest taga, aga nüüd olen harjunud.

Autosõit ja tähistamine olid küll raskesti ühildatavad asjad, kuna alkohol kuulus menüüsse. Aga saime ka selle probleemi minu jaoks väga hästi lahendatud. Kõigepealt sõitsin oma autoga tütre juurde, kus siis väimees sellega lapse ratsutama viis ja sai nii oma proovisõidu tehtud. Kuna ta pidi 2 tunni pärast lapsele nagunii järgi minema, siis lahendasime me tütrega selle ajaga 2 Proseccot ära ja seejärel viis väimees mu koju. Minu auto jäi nende poole ja järgmisel päeval tõi tütar selle mulle ära, väimees omakorda viis tema koju. Vahepeal oli kaalumisel minu jalgsi koju tulek ja järgmine päev bussiga autole järgi minek, aga selline lahendus oli super.

Selle aasta algul suri mu vend. Kuigi surm pole kunagi meeldiv sündmus, aga sain distantsilt matuste ja urni maha matmise organiseerimisega hästi hakkama. See sisaldas suhtlust venna eks-naise ja poegadega, kellega meil just eriti lähedased suhted pole, aga seegi kulges ladusalt. Lisaks veetsin sellega seotud kena jaaniõhtu oma kunagises kodukohas, kus kohtasin väga armast inimest. Mul on praeguse ilma tõttu hea meel, et ma enam ei pea venna hakkamasaamise pärast muretsema. Kui teed on lummetuisanud, elektrit pole ja ta ei saaks endaga enam hakkama. Need mured on nii tema kui minu jaoks lõppenud.

Reis Tenerifele oli just äsja, ja sellest olen rääkinud. Siiski pean eraldi esile tõstma meie saare ringreisi Maarikaga. Maarika oli ammusel ajal mu kolleeg ja andsin talle teada, et tulen ja tahan temaga ringreisile tulla. Ütlesin talle küll oma hotelli ja reisi kuupäevad, siiski jäi täpsustamata, millal ja kuidas see ringreis täpselt toimuks. Kui saabusime Novatoursi otselennuga Tenerifele, siis reiskorraldaja jagas meile bussis hotelli sõidu ajal ekskursioonide kava, kus oli sees saaretuur Maarikaga. Ainult et see toimus juba järgmisel päeval ja vabu kohti väikeses bussis oli vaid 6. Pidime kiiresti otsustama, kas proovida kohad kinni panna või loota, et Maarika teeb meile eraldi tuuri. Kuna reisikorraldaja tuli maha meie hotellis ja saigi meid  ekskursioonile vormistatud. Mis oli õige valik. Sest selgus, et Maarikal oli terve nädal tihe graafik ja võib-olla polekski tal meie jaoks aega jäänud. Lisaks Novatoursile tegi ta ka teistele reisfirmadele giiditööd, lisaks individuaalreisid.

Kuigi reisikorraldaja soovitas õhtul käia ja otsida üles koht, kus meid peale võetakse, ei jaksanud me seda teha. Lootsime, et leiame ka hommikul õige koha üles tema juhendite järgi. Nii lihtne see siiski polnud. Kui ta ütles, et esimeselt ringteelt tuleb paremale pöörata, siis nende ringtee oli kolmnurga kujuline. Hea, et me küsisime kohalikelt, kuidas õige hotelli juurde pääseb. Ega nemadki teadnud, aga nende Google Mapsi abiga saime juhatust. Jäime küll veidi hiljaks, aga nagu reisikorraldaja ütles, Maarika ei jäta kedagi maha. Nii ka läks, lisaks oli ta meile broneerinud kohad esiritta. Mis tähendas seda, et saime nii temaga vestelda, kui ka mägiteel sõites totaalse adrenaliinilaksu. Eriti Masca külla sõites, kus tee oli ainult üherealine, aga vastu tuli alailma teisi autosid, nende hulgas kogenematuid juhte rendiautoga. Aeg-ajalt pidi meie bussijuht pidama bussi kinni ja minema neid juhendama, kuidas me üksteisest mööda pääseme. Üks pidi sõitma natuke teelt kõrvale kraavi ja teine tõmbama oma sõiduki kuristiku servale. Kuna tee kulges serpentiinina mööda mäekülge nii, et alailma tuli teha 180-kraadine kurv, kus polnud näha , kas keegi vastu tuleb. Selleks andis juht enne kurvi signaali. Meie bussijuht oli muidugi tõeline proff, aga hirm oli ikkagi. Aga see oli ilmselt selle ekskursiooni üks tõmbenumbreid. Sellega võrreldes sõit mägisel maanteel, kus 2 sõidurida, oli lausa puhkus. Kuigi ka see tee keerutas mäekülge pidi edasi-tagasi.

Mis aga selle ringreisi eriti huvitavaks tegi, oli see, kuidas Maarika rääkis nii Teneriife ajaloost, põlisrahvastest ja Hispaanlaste vallutussõdadest, samuti sellest, mida saarel üritati kasvatada enne, kui selle põhisissetulekuks sai turism. Lisaks rääkis ta tänapäeva elust, haridusest, maksudest ja kõigest muust. Nii head giidi pole ma pärast Itaalia Ulvet kohanudki. Soovitan soojalt, kui satute Tenerifele.

Ees ootavad jõulud ja aastavahetus. Stressan neid juba ette, aga küll ma hakkama saan. Vähemalt ütlesin ära, et elukaaslase ema ja poja jõululõunatele ma ei tule. Nagunii pean tegema oma pere jõulusööke ega võta ette rohkem, kui kanda jõuan. Täna pidin koristama elamist, aga selle asemel asusin hoopis blogima. Küll jõuab, jõuluni veel mitu päeva.

Egas midagi, loodame, et uus aasta tuleb parem. Lõpeks see sõda ja meie kõigi tervisemured saaksid leevendust. Ilusaid jõule kõigile ja ehk kohtume taas uuel aastal!

Tagasitulek

 Olen soojamaareisilt tagasi juba üle nädala, aga muljeid kirja panna pole jaksanud. Kõigepealt muidugi tuli tegeleda lumeuputusega, mis  kodus ees ootas. Üks hea naaber oli visanud puhtaks teeraja aiavärvavast terrassini, et me oma suvejalatsitega ei peaks üle põlve lumes sumpana. Teine naaber jälle oli ka minu majaesiselt kõnniteelt lume ära lükanud. Suured tänud neile mõlemale. Aga praegu tundub mulle küll, et talvisel perioodil ma enam soojale maale minna ei taha. Kuigi seekord pidi olema sompus ja pime november, mille eest põgenesime, aga ootamatult tuli hoopis täiemahuline talv maha. Niisugune hang ootas meid koju jõudes. Täpsemalt, olime juba natuke kühveldanud, aga kokku kulus kahekesi poolteist tundi, et kõik puhtaks saada. Kõige hullem oli auto puhastamine, sest vahepealse sulaga oli lumi kinni külmunud katuse ja akende peale. Ka elupuuheki koormat pidime kergendama, muidu oleks oksad ära murdunud.

Kohanemine sellise ilmamuutusega on alati mu kehale raske olnud. Üks päev on suvi ja järgmine päev juba talv. Ja nii sain seegi kord koju jõudes köha ja nohu. Lisaks veel kõigi reisiga seotud elamuste maha rahustamine, mis tähendas kehva und ja väsimust. Nüüd olen enam-vähem tavalise elurutiini jälle kätte saanud, aga see lõputu lumelükkamine ja auto akende sulatamine on jube tüütu. Ja talv pole tegelikult veel alanudki.

Tegelikult sai see reis ette võetud selleks, et uurida, kas meist võiks ka mõneks kuuks kliimapagulane saada. Nimelt elab Tenerifel mu kunagine kolleeg ja tema abiga oleks ehk võimalik leida mõni sobiv elupaik. Siiski sai selgeks, et juba nädal suvitamist on küll ja küll, ja kauem ei kannataks ma võõral maal olla. Mida seal päevad läbi teha oleks, ja kodus läheks kõik hukka. Lumi mataks elamise ära ja kes teab, mis majas juhtuda võib, kas läheb küttesüsteem rikki või tuleb mingi uputus. Tütre või naabrite kaela seda kõike jätta ei saa. Niiet tuleb see lõputu talv ikka kodumaal üle elada. Praegu on loodus nagu ilus talvemuinasjutt, aga sula ja libedus ei jää nagunii tulemata. Vahepeal juba oli olnud sula, millele järgnes lumesadu ja külm, ja nii teed kui kõnniteed olid lumekonarusi täis. Keeruline nii jalgsi käia kui autoga sõita.

Kojulennul saime hakkama ikka täieliku rumalusega. Nagu sinnasõidul, nii pakkisime ka tagasitulekuks oma joped kohvrisse. No et lennujaamas need välja võtta ja selga panna. Ja ometi olime kuulnud ilmateadet, et et Tallinnas ootab ees lumetorm ja mitme lennukiga oli juhtunud, et need pidid maanduma Tallinna asemel Riias, kus siis veedeti öö hotellis ja edasi sai alles järgmisel päeval. Vaevalt küll et kohvri vahepeal kätte oleks saanud, et jope selga panna. Ja siis oleksime pidanud pluusiväel selle kõik läbi tegema. No tõesti, kus mu mõistus oli, kui nii lolli otsuse tegin. Vaatasin lennukis, kui enne maandumist inimesed hakkasid paksemaid riideid selga panema, et kas oleme ainsad, kes suveriietega lennukist maha tulevad. Üks mees oli veel peale meie. Õnneks läks meil kõik hästi, Tallinna lennujaam võttis meid vastu ja lennukist saime toru kaudu otse lennujaama sisse, ei pidanud bussiga seiklema. Ka kohver ei läinud kaotsi, niiet lõpp hea, kõik hea. Eks teised reisijad vaatasid meid ka kerge muigega, ja kui hakkasin oma kaaslasest pilti tegema, siis pakkus keegi et teeb meist koos pildi nagu lõunamaa asukatest.

Lisaks päevitamisele, söömisele ja saare ringreisile, oli meil üllatav kohtumine. Nimelt oli meil vanas firmas kolm osanikku ja meie omaaegne sekretär Maarika töötab Tenerifel giidina. Ringreisil koos temaga just arutasime, et üks mees  käis Tenerifel paar kuud tagasi, nüüd olen mina ja Maarika veel küsis, et ei tea, millal siis kolmas mees tuleb. Ma ütlesin, et küll ta varsti tuleb, nagunii käib igal pool maailmas golfi mängimas. Ja selgus, et tema pere tuligi 3 päeva peale meid, ja sattus lennujaamas juhuslikult kokku Maarikaga, kes ütles, et mina ka samal ajal siin. Nii võttiski R. minuga ühendust ja saime kokku. Üllatavalt soe ja südamlik kohtumine oli, kuigi firma lõpetamisel jäid meil kõigil väikesed okkad hinge ja vahepeal polnudki üksteist näinud.

Hotell oli meil uhke, süüa sai hästi ja meri oli aknast näha. Kui muidu on rand laavakiviklibune, siis meie rand oli üks vähestest liivrandadest. Tõsi, ka see liiv polnud kollane, vaid hall, aga ikkagi mõnus. Käisime iga päev korra ka ookeanis, sest vesi oli soe, siiski oli basseinis enda vette kastmine mugavam. Kui viimasel õhtul läksime ookeaniga hüvasti jätma, selgus, et sel päeval oli väga suur laine. Vaatasin, kuidas Tom lainetega võitles ja mõtlesin, et mina vette ei lähegi. Siiski nägin ära, kus laine murdus ja sellest eespool oli väga hea laineharjal liuelda. Saingi soovitud kaugusele vette mindud ja mitu ilusat liugu tehtud, kui tuli üks eriti võimas laine, mis just minu kohal murdus ja tonni vett mu peale kukutas. Niipalju siis jäi järgi mu hommikul pestud peast ja koolutatud soengust. Hea, et trikood seljast ei löönud. Mul on ükskord sedagi juhtunud, et suur laine ujukad jalast lõi. Vähemalt ei kadunud nad ära, kuidas muidu veest välja saaks. Ütlesin Atlandi ookeanile hüvasti ja kiirustasin randa, enne kui uus laine mu kätte oleks saanud.

Kuigi kojusõit tundub alati lühem, aga seekord oli see nii ka päriselt. Kui sinna lendasime seitse (pikka) tundi, siis kojusõiduks kulus ainult 6 tundi. Maandudes läksid mul kõrvad nii lukku, nagu mitte kunagi varem pole juhtunud. Maa peal läks üks kõrv lahti, aga teine oli kinni ka pärast magamist. Kartsin, et nüüd tuleb arsti juurde minna, aga pärast lumekühveldamist nina nuusates läks ka see kõrv lahti. Kuigi veidi imelik ta tundub, aga loodan, et midagi suurt viga pole.

Kaaludes nüüd reisi plusse ja miinuseid, tundub, niipea mind see ei tõmba. Kodus ikka kõige parem.

Otsused

 Ma olen alati olnud suur kõhkleja, kas teha nii või naa. Ja kõige lihtsam variant on olnud otsuse edasilükkamine.

Nüüd, kui olen hakanud võtma AD, tundub, et olen muutunud otsustavamaks. Või tegusamaks. Otsustasin ära, mis variandile ma lähen oma autosaagaga ja suutsin oma firma üürikorteri uputuse remondi suhtes samuti samme astuda. Ehk kutsuda remondimees töö mahtu hindama ja võtta ühendust ülemise korteri omanikuga ehk kahju põhjustajaga. Kuna see inimene oli venekeelne, siis enne talle helistamist otsisin Google Translate-st vajalikke sõnu. Kuigi ma üldiselt oskan vene keelt, aga palju on ununenud ja spetsiifilisi sõnu ei mäleta ammugi. Ja kusjuures, väga meeldiv üllatus oli see, et mees rääkis head eesti keelt ja oli täiesti koostöövalmis. Leppisime kokku, et kuna seekordne kahjustus pole eriti suur, siis äkki jätaks kindlustuse asjast välja. Nagu selgus, eelmine kord võeti omavastutuse summa maha nii minult kui temalt ja suure tõenäosusega jääb töö maksumus alla meie mõlema omavastutuse summast.

Automüügiküsimuses tundub, et lepin autofirma pakkumisega. kuna minu enda kuulutuse ostuhuvilisi on küll mõni olnud, aga pakkumised on madalad olnud. Seega, kui minu auto läheb hinda aastal 2025, kui uuel autol rakendub esmaregistreerimise maks umbes 2000 euri, võiksin oma auto eest saada samuti turuhinda, ehk 2000 eurot rohkem, kui praegune autofirma pakkumine. Aga lihtne matemaatika näitab, et võitu pole nagunii. Seega roomasin alandlikult oma meeldiva automüüja juurde ja küsisin, et kas minu valitud laoauto on veel alles. Selgus, et keegi teine on ka selle vastu huvi tundnud ja talle on tehtud pakkumine. Müügimees lubas uurida, kui kaugel asjaajamine uue kliendiga on.

Ja kui ta teatas, et ma võin selle auto saada, kui kohe otsustan, siis seda ma ka tegin. Küsisin, kuidas ma saaks auto ära broneerida, sest enne reisi ma tehinguga nagunii ühele poole ei jõua. Pealegi ei taha ma, et mu tutikas auto mu äraolekul üksi õue peal seisaks.

Selgus, et kui ma maksan 10% ettemaksu, on auto mind ootamas pärast reislt saabumist. Täpselt nii ma tegingi, ja olen oma otsusega rahul. Laoautosid on veel, aga mitte seda värvi. Auto võib olla mistahes marki, aga värv peab meeldima. Nii oli, on ja jääb, vähemalt minu jaoks.

Mis oleks, kui...

 Olukorras, kus ma praegu olen, mõtlen, et parem oleks, kui ma poleks...

Kõigepealt, kui ma poleks näinud seda VW laoautode reklaami, et odavalt jne., siis ma poleks kogu seda jama isegi mitte alustanud, et müüa oma vana auto ja osta uus.

Tegelikult täiendati mulle tehtud müügipakkumises reklaamis olnud hinnale veel mitmeid baashinnale lisanduvaid asju. Hellow, kuidas see võimalik on, laoauto on ju täielikult komplekteeritud ja peaks minema müüki täpselt sellise hinnaga, nagu reklaam välja pakub. Mitte lisama sinna 2400 ekstrasid. Hääküll, osa sellest võeti jälle hinnasoodustuse abil alla, aga kas laoauto pakkumise hind ei peaks olema täpselt see, mis reklaamis kirjas?

See oli mu esimene viga, et ma sattusin selle reklaami peale ja uskusin seda.

Aga kui mu vana auto tõstuki-ülevaatus kinnitas, et kõik on Ok, ja ma saan 1000 eurot rohkem oma vana auto eest, olin õnnelik. Sinnamaani, kui mu eks leidis kuulutuse, kus minu autoga analoogilist autot müüs firma palju kallimalt. See pani mind kahtlema ja vihastama, et mulle nii vähe pakuti.

Kui ma sellest firmaga rääkisin, siis tõmmati otsekohe selle auto hinda 16500 pealt 14500 peale. Arvasin, et see on vaid minu pakkumise allatoomiseks. Otsustasin ise oma autot müüma hakata.

Ja nüüd kahetsen seda otsust. Kui nad oleks selle hinna valguses minu auto eest 12000 eurot pakkunud, oleksin tehingu sõlminud. Aga nad jäid minu auto hinna suhtes endise pakkumise peale.

Novot, ja nüüd olen nagu vanas tsirkuse- lauamängus. Mu kuulutuse peale pole tulnud mingeid normaalseid pakkumisi, olen kaotanud veelgi oma ööund, ja mõtlen, milleks. Oleks/ poleks neid vahepealseid infokilde olnud, oleksin müünud oma auto 11000 eest ja ostnud uue auto. Nüüd olen kulutanud 55 eurot kuulutuse peale ja homme maksan 55 eurot vana auto rehvivahetuse eest. Ja mis ma selle eest saanud olen? Ainult kukkumise väljale nr.1 ehk parem, kui ma seda kõike poleks proovinud.

Oleksin õnnelik uue auto omanik ja võiksin rahulikult reisile minna.

Aga võib-olla polnudki autovahetus nii hea idee?

Mustamäe lood

Jälle kord maandus mu postkasti kiri pahastelt naabritelt Mustamäel, et korter 24-s mängitakse muusikat, liiga valjusti, et nende laps ei saa magada. Korteri omanik olen mina, ja seal elab Tom, mu elukaaslane oma tütrega. Kui tuli esimene kaebus, et muusika on liiga vali, rääkisin sellest oma elukaaslasega. Ta väitis, et see polnud kaugeltki mitte vali, aga lubas õhtuti mitte kõlaritest mängida. Andsin talle veel kõrvaklapid, millega muusikat kuulata. Ja täna tuli uus kaebus, et korterist 24 tuleb vali muusika ja laps ei saa magada. Nojah, eks ma reageerisin, nagu korteriomanikule kohane. Palusin anda täpsed kellaajad, millal muusika liiga vali oli, et teaksin, kumba süüdistada, kas Tomi või tema tütart. Ja lisasin ka selle märkuse, millest räägib laul "Mustamäe valss": "Naabrite rõõmudes olen nüüd osanik..." Nagu Tom väitis, kuulis ta kõigepealt neid hääli, kui see titt tehti ja siis lapse nuttu, nii ööl kui päeval. Aga kaevata saab ikka muusika kohta, mitte lapsetegemise või selle tagajärgedest tulnevate häälte üle. Aga kui pahandustekitaja on Tomi tütar, siis annan talle ikka täie rauaga. Sest ta on mind ikka kordades ära vihastanud.

Turuhind

 Kui ma alustasin oma läbirääkimisi autofirmaga uue auto ostmise ja minu vana auto tagasiostmise hinnavahe üle, siis ütles mulle mu kliendihaldur, äärmiselt sümpaatne ja usaldusväärne mees, et nemad pakuvad tagasiostuhinnaks 20% alla turuhinna. Igati loogiline, nende kasum ja müügikulud. Mulle pakuti 7 aastat vana ja väikese läbisõiduga igatepidi hästihoitud auto hinnaks 10000. Kui asi edasi arenes ja auto läbis tõstukikontrolli, küsisin, et kas siis, kui kõik on okidoki, võiksin saada 1000 eurot lisaks. Oligi kõik hästi ja lubati 11000 eurot mu vana auto eest.

Ja siis pidi mu eksmees kõik ilusa (autofirma vaates) ära rikkuma. Ta nimelt leidis kuulutuse, kus minu autoga absoluutselt samaväärse auto eest küsis seesama automüügifirma 16500 eurot. Vahe mulle pakutava vahel on rohkem kui 20%. Arvasin, et tegu on komisjonimüügiga ja helistasin firmasse, et soovin ka komisjonimüüki. Mu eks ütles, et oma eelmise auto oli ta justnimelt autofirma komisjonimüügi abil müünud. Kujutlesin, et selle keerulise osa, ehk suhtlemise potsentsiaalse ostjaga ja maksmise võtab firma enda peale, vahendustasu eest muidugi. Lisaks selgus eile, et mu väga meeldiv kliendihaldur läheb puhkusele ja minuga tegeleb asendusmees. Kes väitis, et komisjonimüügiga nad ei tegele. Esialgu oli kurb, aga praegu tundub, et see on just hea asi. Kui mu vana müügimees ütles, et mu vana auto tagasiostuhinda pole võimalik tõsta, siis uus mees peab tegema oma otsuse.  Kas ikkagi tõsta hinda või kaotada klient..

No tõesti, ma võin minna Tartusse, kui seal komisjonimüük toimib, ja ühtlasi osta ka uus auto sealt.

Uus poiss lubas rääkida kasutatud autode müügimehega ja homme mulle teada anda, mis hinnaga võiks mu vana auto tagasi osta. Nagu ta ütles, 16500 on veidi ülepakutud hind, aga arvan, et näiteks 15500 võiks täiesti õige turuhind olla. Vaatame, mis pakkumine homme tuleb

7 aastat armastust

Viimase 7 aasta jooksul on mu elus olnud palju armastust.

Kõigepealt algas see sellega, et veetsin 2015/2016 aastavahetuse Egiptuses koos oma sõbranna ja lapselapsega. Et ravida murtud südant ja leida uus elu. Ja see aastavahetus oli täis armastust, ma ei mõelnud siis ei minevikule ega kavandanud tulevikku. Olin lihtsalt hetkes, nagu nad soovitavad. 

Kui koju jõudsime, tuli meie ellu Kevin, 4-kuune kutsikas. Kes nõudis palju hoolt ja tähelepanu, aga kes andis vastu ka palju armastust. Nüüd on ta koera-aastates juba vanahärra, ja kui tütar tahtis uut noort koera ta kõrvale võtta, et leevendada vältimatult tulevat kaotust, keeldusin ma otsustavalt. Kuigi nad oleksid seda saanud teha ka minult küsimata, siis ilmselt nad ikkagi võtsid kuulda minu nõuannet. Kevin on juba vana koer, ega taha mängida uue kutsikaga. Neist ei saa enam sõpru ja laseme Kevinil käia rahus oma igavikuteed, kui aeg tuleb, ja kui leinaaeg läbi, siis kaaluda, kas keegi uus koer teda asendab või mitte. 

Järgmisena ostsin 2016.a. aprilllis endale esimese päris oma auto. Nimetasin teda FB pildi peal oma elukaaslaseks ja kavatsesin temaga koos olla "kuni surm meid lahutab". 

Paar kuud pärast seda leidsin tõelise elukaaslase, kellega siiani koos oleme. Muidugi on olnud mitmeid momente, kui mulle on tundund, et väärin muud. Viimati näiteks nädal tagasi. Aga järgmisel hommikul otsustasin hoopis ühise reisi ära tellida, mille käigus loodan, et me murekohad saavad lahenduse. Ja kui ei saa, eks siis vaatab edasi... 

Aga mis puutub autosse, siis langesid minu jaoks sel sügisel  kokku reklaam, massipsühhoos automaksu teemal ja isiklik terviseprobleem. Nimelt on mu vasak põlv vana vigastuse tõttu valulik, ja mõnikord takistab see mul autosõidul siduripedaali lahtilaskmist. Nii ma mõtlesin, et parem oleks, kui mul manuaalkäigikasti asemel oleks automaatkast. Ja kui siis mind hakkkas pommitamma VW keskuse reklaanm, kus laoautod  on soodsa hinnaga, siis küpses minus truudusemurdmise mõte oma palavalt armastatud autole. 

Esialgu käisin autosalongis lihtsalt vaatamas, kuidas see soodsa hinnaga uus autokandidaat välja näeb. No ei olnud küll nii kena, kui mu vana armastus, aga igasugu uusi vigureid oli tal küljes. Küsisin siis, et mis te mu vana kallima eest oleksite nõus maksma. Vastus viibis terve päeva. Kusjuures ma arvan, et nii heas korras ja nii väikese läbisõiduga autot taheti pakkuda mõnele tuttavale. Lõpuks tuli hinnang. See  oli täpselt seal piiri peal, millest ma alla poleks andnud. 

Siis vahepeal tegi mu eks ettepaneku, et võiksime autod omavahel ära vahetada. Mina saaksin 2 aastat noorema väiksema automaatkäigukastiga auto, millel suur läbisõit ja tema minu 2 aastat vanema manuaalkastiga auto, millel väike läbisõit. Esialgu tundus see hea plaan. Aga siis hakkasin mõtlema, et mida aasta edasi, seda kallimaks lähevad uued autod ja minu auto vananeb ja muutub odavamaks. Ja välja vahetama pean ma ta ikkagi lõpuks. 

Seega otsustasin, et käin selle soodushinnaga autoga ikkagi proovisõidul. Nagu mu eks irooniliselt väljendus, see 1-liitrilise mootoriga linnadziip on katusega motoroller. Aga tegelikult oli täitsa äge auto, laulis, möirgas, kui vaja, vaikis, kui vaja, kiirendas täitsa kenasti, pidurdas, näitas tagurdades parkimispilte ja kõike muud. Nagu mu tütar ütles, et kui juba käid proovisõidul, siis oled maha müüdud või ära ostetud. Ja suure tõenäosusega olengi uuel nädalal oma vana auto ära müünud ja  uue ostnud. Kui just tehnokontrolli käigus ei leita mu vanal autol mingeid ootamatuid puudusi.

Üksi elava pensionäri toetus

Nagu ma varasemast mäletasin, laekus see minu arvele koos oktoobri pensioniga. Nüüd vaatan, pension on, aga toetust pole. Hakkasin siis uurima, miks nii. Ja sain aru, et mu pension ületas aktsepteeritava miiniumi nõude 4 euroga. Einoh, varem kvalifitsiteerusin sinna keskmise pensioni vahemikku ja nüüd enam mitte. No tule taevas appi, 4 euro võrra suurema netopensioni tõttu kaotan kogu 200-eurose toetuse?! Jah, ma saan aru, et kusagil peab olema piir, kellele maksta toetust ja kellele mitte. Aga kas reeglid ei peaks olema nii, et toetus on lihtsalt väiksem 200-4 eurot (ehk minu netopensioni miiniumi ületav summa)? Mina saan hakkama, mul on lisaks pensionile ka muid sissetulekuid, aga need, kellele jäetakse nende reeglte järgi toetus maksmata, sest ta pension on mõne euro võrra suurem, kui eelmise aasta keskmine pension X 1,2, on minu arust ebaõiglaselt koheldud

Suvi armutulult on sügiseks saand

Ohjummal küll, kuidas tuul ehk torm meil õues möllab! Loksutab prügikaste ja raputab postkasti kaant. Imateade ütles, et tuule tugevus on kuni 30/ms. Nii täna kui kui homme. Jah, püsin toas, nagu nagu sooviti, ja otsest ohtu meil pole. Elektriliinid on maa all ja suuri puid murdumas pole. Seega on loota, et meil säilib nii elekter kui veevarustus. Aga on palju kohti,kus see elementaarne vajadus on katki lõigatud. Jah, lõpuks saab kõik korda, aga millal. Ei tahaks olla saartel praegu

Google`i ja blogspoti muudatused

 Lugesin kusagilt hoiatust, et Google kustutab ära need kontod, mida pole 2 aastat kasutatud. Tuli meelde, et oma 3 kontost kasutan ühte põhilist regulaarselt, teist vahel harva, aga millal ma seda kolmandat viimati külastasin, ei mäletagi. Muidu poleks selle kolmanda kaotamisest lugu, aga oma pika blogielu jooksul olen selle alla tõstnud oma kinnised blogid, kus palju isiklikke jutte kirjas. See sai tehtud siis, kui mul mehega tülid olid mu blogimise üle ja ma ei tahtnud, et ta neid üles leiab ja uuesti lugeda saaks.

Paroolid olid mul kenasti üles kirjutatud, nii sain ka sellele vähekasutatud kontole sisse. Aga blogide nimekirja ette ei tulnud. Proovisin siis blogi aadressi kaudu siseneda, aga ka sinna ei saanud otse sisse, sest tuli hoiatus, et selle kontoga siseneda ei saa. See tuli jälle sellest, et kuigi olin 3.kontoga sisse loginud, ikkagi oli aktiivne ka see põhikonto ja sealt mul ligipääs puudus. Eks ma sudisin veel mitut moodi ja lõpuks sain ikka sisse. Aga kuna see kõik oli nii keeruline, siis otsustasin sealt need blogid ära tuua teiste kontode alla, mis rohkem kasutuses. Niisiis tuli teha export ja import.

Importimisega oli tükk tegu. Kõigepealt otsustasin ühe kõige suurema blogi postitused importida teise sama perioodi blogi sisse. Ja kuigi oli määratud, et avalda imporditud postitused automaatselt, siis seda ei juhtunud. Need oleks pidanud ühekaupa draftist postituseks vormistama. Ja paraku pani blogger sinna postitusele tänase kuupäeva. Oli ka võimalus, et muuda kuupäeva, aga see oleks võtnud veel rohkem aega. Ja kuna postitusi oli üle 200, sain aru, et seda ma teha ei viitsi. Ühte teist blogi importides nägin, et kui seda teha täiesti uuele aadressile, siis postitused ilmuvad kohe. Niisiis kustutasin selle segublogi ära ja üritasin mõlemat blogi uuesti importida. Muidugi ei saanud ma kasutada enam endist nimetust, aga mis seal ikka.

Siis selgus uus takistus. Importimisel oli mingi limiit peal ja öeldi, et rohkem enam importida ei saa. Oh häda, kas nüüd jään mõlemast vanast blogist ilma. Siiski proovisin järgmine päev uuesti ja asi õnnestus. Kuna see oli suur blogi, siis võttis üksjagu aega, et postitused nähtavale ilmuksid. Blogi tekste näitas, aga postituste nimekirja mitte. Lõpuks ilmus ka see ette. Teist, väiksemat blogi ei saanud jälle importida, pidin uut päeva ootama ja siis sai ka see. teoks. Kusjuures pärast importi oli blogil uutmoodi kujundus. See oli mu kunagine avalik Maskiballi blogi. Igatahes, sai nüüd inventuur oma bloginduses tehtud. Kokku oli 10 erinevat blogi alates aastast 2008. Lugesin neid ja nostalgia tuli peale. Küll ikka sai targutatud omal ajal. Aga siis oli meil ka oma mõnus blogikogukond, kes usinalt kommenteerisid. See tegi selle harrastuse huvitavaks.

Õhtud

Kui oli suvi ja õhtul kaua valge, ei saanud ma sellepärast magama jääda. Ootasin sügist, et õhtul varem pimedaks läheks. Nüüd on just selline sügis, mis peaks mulle sobima, aga ikka pole rahul. Õhtu on liiga pikk ja pole palju neid tegevusi, millega täita aega kella seitsmest kümneni, kui võib minna voodisse und ootama.

 Jah, oodata ju võib, seda une-Matit, aga ei taha ta tulla. Pean heaks ööks seda, kui õnnestub uinuda enne keskööd. Hommikul läheb uni nagunii ära, kuigi võiks ju magada. Enamasti pole mul kella peale kuhugi minekut. Olen proovinud igasuguseid abivahendeid, viimati näiteks seda paljukiidetud ja kallist kanepiõli. Ilmselt teist pudelit ma ei telli, sest olulist efekti ei tundnud.

 Öeldakse, et väsita ennast päeval korralikult ära. Nagu eile, tegin lapselapsega meie traditsioonilist salatit, käisin ujulas, ujusin oma kilomeetri ära, pärast veel hunnik koduseid toimetusi. Õhtul haigutasinn, olin väsinud, aga kui voodisse läksin, uni ikka ei tahtnud tulla.

 Arvan, et viga on mõtlemises. Kuna elan üksinda, siis mõtlen igasuguste asjade üle. Samuti tekitavad mõtteid nähtud filmid või loetud raamatud. Ja neid mõtteid ei saa magama minnes kinni keerata, muudkui käivad mu peas ringi ega lase unel tulla.

 Praegu näiteks loen Heidit Kaio "Lahutust" ja no muidugi mõtlen kaasa ja võrdlen oma üleelamistega. Jah, ma tean, seda raamatut ei oleks vaja olnud lugeda, aga raamatukogus seisis ta kutsuvalt avariiulil ja uudishimu sai võitu. Kusjuures peab ütlema, et see raamat ei olnudki nii sensatsiooniline või isiklikku elu paljastav, kui kartsin. Aga ikkagi, mõtlemisainet pakkusid ka autori tuttavate lahutuselood, mis sinna sisse põimitud olid. Tekkis tunne, et mitte ükski paar ei saagi igavesti kokku jääda. No mõned on lihtsalt mugavuse või raha pärast jätnud lahku minemata, aga üle 20 aasta kestnud kooselus on vastastikuse kiindumuse lõke kustunud. Vaatasin ühte filmi, kus peategelasel oli hea seletus, mis selles süüdi on- penitsilliin. Enne selle ravimi leiutamist olid enamus inimesi surnud enne 50-aastaseks saamist ja vajadus lahku minna puudus. No muidugi polnud ka tol ajal majanduslik ega seadusanlik taust nii vaba, kui tänapäeval.

 Täna olin ka väga tegus ja väsitasin ennast. Pesin aknaid, siis käisin veel autot pesemas, soodsa elektrihinna ajal triikisin ja tegin süüa. Kui siis toimetused läbi said, istusin köögilaua taga ja lugesin raamatut. Ja korraks tekkis mul selline tunne, et küll on hea, et tööd said tehtud, ja mul on veel pisut aega, et rahulikult omaette olla, enne kui teised koju tulevad. Ja kohe taipasin, et ma elan ju üksi ja kedagi pole tulemas. Kurb, aga tõsi. Jah, ma võin kutsuda tütre või elukaaslase enda poole, aga tegelikult ei muuda see olukorda. Olen üksildane ja pean oma õhtu ise ära sisustama, enne kui voodisse saab minna. Täna siis blogisin.

Eneseületus

Viimasel ajal on mu meeleseisund väga sarnane mu teismelisele lapselapsele. Olematu enesekindlus, oma väljanägemise vihkamine ja vähene entusiasm kuhugi minna või midagi teha. No ja kui siis saabus teade, et mu ID-kaart vajab uuendamist, tähendas see minu jaoks suurt eneseületamist. Sest selleks oleks vaja teha uus dokumendifoto. Aga kuna mu peegelpilt oli talumatu, siis kaalusin isegi paluda, et pange uuele dokumendile eelmise ID kaardi pilt. Kartsin aga, et see nipp läbi ei lähe. Juba tookord põdesin ma selle pildi tegemist, sest pead põrnitsema otse eredas valguses kaamerasse, ei mingit naeratamist ega peapööret, suures plaanis näha kõik kortsud ja muud vananemise ilmingud. Lõpuks sai pilt sai siiski üsna talutav, või õigemini harjusin sellega ära. Alles see oli, ja 5 aastat on lennates läinud ja jälle vaja pilti teha. Võtsin hoogu oma paar nädalat, aga täna tegin ära. Sai nagu sai, keda see peale minu ikka kotib. Ja nooremaks ei lähe meist keegi.

Kontsert vol.2

 Kuna Bonnie Tyler kontserdil minu lemmiklaulu ei esitanud, siis läksin eile õhtul Youtube`i et see laul uuesti kodus üle kuulata. Seda enam, et mu uus muusika kuulamiseks mõeldud soundbar tahtis veel testimist. Teleka ees laual on üks pikk kõlar ja kõrval kapi peal bassikõlar. Olin mänginud muusikat nii, et oma telefonist Bluetoothi abil saatsin signaali kõlaritesse, aga polnud eriti efektne. Seekord valisin telekasse sisseehitatud Youtube ja selle heli tundus hoopis parem olevat.

Eile sattusin mingi juhuvaliku peale, kus mulle pakuti ilmselt neid artiste ja laule, mida varem olin kuulanud. Muidugi sain kätte ka oma lemmiklaulu "Fools Lullaby".  

 Lisaks palju teisi häid lugusid.Viimasel ajal pole ma eriti enam muusikat kuulanudki, eelistan vaikust või filme. Nüüd aga olin täiesti lummatud sellest helikvaliteedist ja õhtu möödus lennates. Magama ei saanud enne keskööd, kõik tööd jäid tegemata, mida kavatsesin. Täna asusin süstemaatilisemalt muusikat otsima. Ja leidsin Donauinselfesti kontserdi, mis toimus juunis Viinis. Kava oli pea-aegu sama, mis meilgi, ainult et rahvast oli tohutu palju, mitte nagu meil, väike platsitäis. Eks põhjuseks võis olla see, et nende festival oli tasuta ja meil oli samal õhtul teine kontsert Lauluväljakul, mis publiku endale meelitas. Igatahes sain ma mõnusalt oma diivanil kontserdi veelkord üle vaadata.

 

Bonnie Tylor

 BT on mulle alati meeldinud oma käheda häälega ja lugudega, mis mind  kõnetavad. Tõsi, viimasel ajal olen tema plaati harva kuulanud, sest muusikat kuulan teistest allikatest nagu Spotify või Youtube, ja siis kuulan seda, mis antakse.

Kui kuulsin, et Bonnie Tyler tuleb Eestisse kontserti andma, tekkis huvi, kuigi mul on raskusi enda sundimisega mingile üritusele minekuks. Aga otsustasin, et kingin elukaaslasele sünnipäevaks just selle kontserdi pileti (endale muidugi ka), siis asusin tegutsema. Kõigepealt ütles elukaaslase pojanaine, et Chilli kaudu saab pileti odavamalt. Ma kohe ei reageerinud, aga kui vaatasin, siis selgus, et see pakkumine on läbi. Egas midagi, ostsin siis täishinnaga, kartuses, et muidu jään ilma. Mis osutus valeks valikuks. Chilli kaudu oleks saanud pileti isegi samal päeval 32 euro eest, aga mina olin juba 49 euroga ära ostnud. Tagantjärgi tarkus, et kuna samal päeval oli Lauluväljakul Weekendi kontsert, kuhu massid suundusid, siis Bonnie Tyler sellega võrreldes oli vähem oluline ja publikut igale poole lihtsalt ei jätku. No minu jaoks on see Weekend täiesti tundmatu, aga BT on ikka maailmatasemel staar. Nii arvasid õnneks ka paljud teised minu eakaaslased ja ka paljud keskealised. Päris noori oli vähe.

Selle kontserdiga seoses sain veel mitu korda petta. Miskipärast ei leidnud ma infot, mis kell BT lavale tuleb ja kui väravad avatakse kell 18, siis arvasin, et paras on kella 19-ks kohale minna, et head kohad saada. Kontsert pidi toimuma Kalevi staadionil, seal olin ma käinud ja teadsin, et mida lähemal lavale istuma saad, seda parem. Fännitsooni pileteid ei mõelnudki osta, sest ma ei jaksa kogu kontserdi aja püsti seista.

Selgus, et miski polnud nii, nagu ma arvasin. Kontsert ei toimunud mitte staadionil, vaid selle kõrval üleval asfaltplatsil. Seal olid küll söögiputkade juures lauad ja pingid, aga need olid lavast nii kaugel, et ikkagi tuli kontserdi ajal püsti seista. Lisaks oli staaril lausa 2 soojendusesinejat ja ta ise pidi lavale tulema 22. Kuna juba soojendajad hilinesid, siis nii jäi ka tema esinemine hiljaks. Veetsime enamuse ooteajast pingi peal ja käisime vaid korraks Marju Länikut ja Laura Põldveret lähemalt vaatamas. No neid on ennegi nähtud ja nende pärast ma sinna ei tulnud. Oleks teadnud, kuidas korraldus on, oleks paras kella üheksa paiku kohale ilmuda. Aga no loll saab igal pool petta.

Igatahes oli selge, et aegsasti tuleb lava ette liikuda, et vähegi parem vaateväli saada. Mis meil ka õnnestus, kui mitte arvestada seda, et paar rida minust eespool oli üks suur pikk mees, kes just lava keskpaiga ära varjas, eriti siis, kui ta kaasa elades oma suured  käed  ka veel üles tõstis. Aga noh, õnneks Bonnie Tyler liikus laval ühest äärest teise ja nii saime  ikka nii heli kui pilti. Heli oli hästi timmitud, vali, aga mitte kurdistav, nagu mõnel kontserdil on olnud. Ja esineja ise oli super vormis, hoolimata oma 72-aastasest vanusest. Nägi välja nagu 40-aastane ja hääl oli nagu vanasti. Seega kõik need vaevad ja katsumused said ausalt tasutud ja jäime väga rahule.

Kui kontsert lõppes, oli mu vaene selg pikast ühe koha peal seismisest väga valus ja jalalabad pea-aegu surnud. Kuidagi koperdasime Juhkentali tänava äärde, kust Bolti tellisime. Õnneks tuli see kiiresti, aga hind oli muidugi mitmekordne. Mis parata, kui Lauluväljakult tahab samal ajal koju sõita mitukümmend tuhat inimest, siis võib taksofirma hinda küsida. Kui muidu mul on maksnud linnast kojusõit umbes 5-7 eurot, siis nüüd oli parim pakkumine 23.10. Andsin siis juba 25 suurest rõõmust, et saan  kähku voodisse vajuda.

Kuigi kontserdipaigas pika ooteaja  jooksul mõtlesin, et olgu see on viimane kord, kui mina oma vana ja haige kere niisugusele üritusele kohale vean, siis järgmisel päeval arvasin, et tasus ikkagi vaeva. Elamus oli suurepärane. Kahju, et ajakirjandusel puudus sellise staari esinemise vastu vähimgi huvi, ei näinud ainsatki fotograafi, kaamerameestest rääkimata, sest see teine kontsert tõmbas kogu tähelepanu endale. Aga endale mälestuseks sai ikka nii pilt kui video telefoniga tehtud. Kvaliteet muidugi ei kannata kriitikat, aga parem ikka kui mittemidagi.

Televiisoripäev

 Eile hommikul olid kõik asjaolud soodsad, et minna televiisorit ostma. Vihma ei sadanud, mina olin hästi välja puhanud ja elukaaslane oli abiks, et teler oma jõududega koju toimetada. Ei raatsi kullerteenuse peale raha kulutada.

Ega see teleriostmine nii lihtne pole, et lähed poodi ja valid ilusa pildiga eksemplari välja, maksad ja tood koju. Kuna tütar aitas mul eeltööd teha, siis teadsin, missugust telerit mul vaja on. Kui eelluuret tegemas käisin, oleksin müügimehe soovitusel pea-aegu ostnud vale asja. Õnneks rääkisin tütrele, mida mulle pakuti, ja selgus, et see pole see. Nimelt on kõigil uuemat sorti telekatel küll sisseehitatud digiboks, aga mitte kõigi markidega ei saa seda kasutada. Peab olema Android op.süsteem, et saaks Play Poest alla laadida Telia äpi ja alles siis saab ilma välise digiboksita Telia teenust kasutada.  Sel soovitatud teleril seda võimalust poleks olnud.

Tütar oli mulle välja valinud kaks mudelit, mis sobivad, üks oli soodushinnaga ja teine kallim. Lisaks soovitas tütar osta ka soundbari koos bassikõlariga, et head heli saada. Nii ma ka tegin. Kahe teleka vahel valides sai määravaks see, et ühel olid kahel pool jalad, mille vahe oli nii suur, et poleks mahtunud mu vanale telerilauale. Ja ma ei viitsi hakata uut ostma või vahetama oma muusikakeskuse alust lauda selle vastu. Teisel mudelil oli keskel üks laiem jalg ja see sobis ideaalselt mu vanale telerialusele. Aga kui selgus, et 50" telekas on ainult 20 eurot kallim kui 43", siis ostsingi selle suurema. Natuke kartsin, et ta mu elutoas liiga suur paistab, aga pole vigagi. Seda enam, et mul juba olidki telerivaatamiseks kaugnägemise prillid, lisaks lugemisprillidele. Ega see nägemine mul paremaks lähe, suurema ekraani pealt ikka selgem pilt.

Kui ütlesime, et transpordime ise teleka koju, saime hoiatuse, et seda peab tegema püstiasendis, ei tohi panna pikali, võib ekraani kahjustada. Hakkasin juba kahetsema suurema teleri ostu, et äkki ei mahu mu autosse püstiselt ära. No natuke jäigi puudu, et tuli veidi kallutada, aga elukaaslane hoidis seda kindlalt kinni ja saime hakkama.

Kodus selgus, et ega selle toeks oleva jala kokkupanemine 4 detailist väga lihtne pole. Pilt, mis pidi õpetama, kuidas asi käib, polnud mitte lõpuni selge. Kaks viimast kruvi keeldusid sisse minemast. Mässasime oma tund aega, enne kui elukaaslane taipas, et see kinnitus peab mingite klambrite vahele minema, seni oli ta nende klambrite peal ja nii kruvi ei ulatunudki keermeni. Sealt edasi sai kõik korda.

Õhtul hakkasin siis pilti ette võluma ehk vajalikke installeerimisi tegema. Sellega läks vast ka oma 3 tundi, aga sain hakkama, ilma et oleksin pidanud tütart või väimeest appi kutsuma.  Üldiselt olen endaga väga rahul. Nüüd saan telerist ilma arvuti abita vaadata ka Netflixi ja Jupiteri, lisaks Youtube, kuulata Spotifyd ja veel mingeid raadiojaamu. Just muusika kuulamiseks seda soundbari vaja ongi. Täna proovingi soundbari süsteemi ühendada, aga kui see ei õnnestu, siis palun noored appi.

Hakkasin mõtlema, et see on mu esimene päris oma telekas. Siiani kasutasin vanast kodust ja tütre käest saadud telerit. Meenutasin, et mis mul veel uues elus päris minu oma ja uus on. Kõigepealt külmkapp ja pesumasin, siis diivan ja auto. Senises elus oli mul küll oma auto, aga see oli mehe nimel. Tegelikult mulle meeldibki kõik asjad lõpuni ära kasutada, mitte osta uus ja vana ära visata enne, kui ta lõplikult katki või kasutamiskõlbmatu on.

Järgmine samm on siis uue arvuti ostmine. Kõik mu vanad arvutid tegelikult töötavad, aga üha rohkem programme on hakanud virisema, et Windows 7-ga nad enam ei mängi- Siiani olen veel Mobiil ID abil igale poole sisse logitud saanud, aga ükskord see lõpeb. Ja kuigi ühes arvutis on isegi Windows10, aga paraku on see 64-bitine, mitte 32-bitine, ja ID tarkvara sellele pole. Ma kohe ei tea, mida nende vanade arvutitega teha, äkki hakkaks koostama isiklikku arvutimuuseumi? Kõigis on mul pilte ja dokumente sees, las nad siis olla mu mälupangaks. Kusjuures kõik need arvutid on ka kasutatuna saadud, kas vanast töökohast või väimehe töökohast, kui seal uued osteti. Niiet ka see hakkab olema mu päris esimene oma ja uus arvuti.

Südasuvi

 Seda aega oleme oodanud läbi pika sügise ja talve. Kevadise külma, hilisema põua ärakannatamise järel on mõistliku temperatuuriga vahel päikeseline, vahel vihmasabinatega ilm väga mõnus.

Mu lilled on õitsemisega umbes 2 nädalat tavapärasest maas, aga liiliad püsivad kaua ilusad. Osa pole veel avanenudki ja päevaliiliapeenar alles võtab hoogu. Mõned lemmikud siin piltidel.

Ometi pole mul sel suvel tavapärast rõõmu sellest õiteilust. Olen endal diagnoosinud depressiooni. Arsti käest kinnitust saama ja rohtu küsima pole veel läinud, sest puhkuste aeg ja ehk saan ikka ise kuidagi endaga hakkama. Midagi ei taha teha, miski ei tee rõõmu jne. Päris alla pole ma siiski veel andnud. Läbi häda niidan  muru, võitlen umbrohuga ja vahel koristan elamist ka, kui keegi külla tulemas on. Päriselt külla pole ma kedagi kutsunud, aga vahel astub tütar läbi, elukaaslane nagunii ja mõnikord remondimees, kui miskit parandada vaja.

Põhjusi on palju, miks mu tuju allpool nulli on. Eelkõige ikka lähedaste tervisemured. Lapselaps on jälle haiglas, tütrel ootab ees operatsioon, mis võib igasuguseid tüsistusi kaasa tuua. Pahaloomulise kasvaja rakke biopsia küll ei tuvastanud, aga tõde selgub opi käigus. Elukaaslase tervise ja töömured on endised, lisaks kukkus ta ema nii halvasti, et nüüd ei saa suurt midagi teha ja peab kandma kaelatuge.

Väiksematest hädadest rääkimata, nagu katki läinud dushisegisti, televiisor või kaotatud lemmikkõrvarõngas. Nendest asjadest saab üle, kuigi uut televiisorit ostma pole suutnud veel minna ja katkise dushiga saab ka kuidagi hakkama. Aga lapselapse seisukord on mind nii endast välja viinud, et ma ei ole suutnud teda haiglas isegi külastada. Ülejäänud perekond muidugi käib ja võtsin ennast niipalju kokku, et lähen ka homme. Sest nagu tütar ütles, väike lootuskiir pimeduses on siiski tekkinud.

Nagu kõik mulle ütlevad, lootust ei tohi kaotada. Ja väikeste sammukestega tuleb edasi astuda, mitte jääda kinni masendusse ja enesehaletsusse.

Naabrid

 Üldiselt on mul naabritega vedanud. Kenad vaiksed inimesed, kes harva külalistega aias pidu peavad. Sama kehtis ka mu tagaaiaga piirmevate naabrite kohta. Olgugi et venelased, aga ikkagi inimesed...

Varem tegi mind murelikuks see, et nende peres olid mingid probleemid, kui kohal oli mees, polnud naist, ja vastupidi. Üldiselt käib mees 3 kuud kaugel väljamaal hästitasuval tööl ja siis on mõne aja kodumaal puhkusel. Ei ole küll minu asi, aga seda ma ütlen (nagu Alma Peterson), et poeg kasvab enamasti isata. Ja siis mõtlesin, et kui nad lahku lähevad, kes siis sinna kolib.

Novott, aga selle aasta kodukülastuse ajaks tundusid suhted peres head olevat. Mis tähendas, et nädalas olid umbes 3 korda külalised. Ja kuna head palka teeniv mees lasi oma maja umbes 3 meetrit suuremaks ehitada (meie suunas), lisaks juurde terass, mis muidu oli maja teises küljes, siis asusid nad oma külalistega samahästi kui minu aias, ehk 20 meetri kaugusel minu terassist. Ehk kogu see venekeelne möla oli nagu minu oma koduaias,

Ja praeguses putinismi-valguses on vene keel mulle vastyunäidustatud. Laupäeval suutsin ma oma ärritust maha rahustada sellega, et panin pähe kõrvaklapid ja kuulasin muusikat telefonist. Kui sama jama kordus pühapäeval, ei suutnud ma oma pahameelt enam vaka all hoida, püsisin toas, kuni nende pidu läbi sai. Ei, ma ei öelnud neile midagi, aga kõik me ülejäänud naabrid ei lõuga õues. Oh,these russians..

Täna oli vähemalt vaikne ja loodetavasti läheb pereisa jälle oma väljamaa-tööle. Siis on vaikus majas. No muidugi peab tunnistama, et nad ei ole joodikud, ei lase vene muusikat ja lõpetavad oma peo mõistlikul ajal.

Aga ikkagi, ma vihkan antud asjaoludel venelasi ja vene keelt- Mis parata. Paar maja edasi lõugavad eesti lapsed ega ärrita oma lärmiga mind kaugeltki samavõrra.

Retrodisko

 Minu kallis elukaaslane arvab, et ta on diskor. No kunagi ehk oligi,  mingi 30 aastat tagasi, kui tal Tallinna-poisina olid kättesaadavad plaadid ja lindid väljamaa lugudega, millega Räpina Sovhoostehnikumis eputada.

Aga nüüd, kui üks tema omaaegsetest tuttavatest arvas, et ta võiks nende (Räpina) kursuse kokkutulekul diskorit teha, siis olin mina jõhkralt aus. No mis diskor sa enam oled...

Tema ei jätnud jonni ja oma päris-diskorite abil käis ja uuris, kuidas sealse turismitalu tehnika abil diskot korraldada.

Ja nagu ma piltidelt ja videotest nägin, õnnestus see tal täitsa hästi. Mis ei töötanud ühte sorti tehnikaga, seda sai teha teistmoodi, näiteks arvuti abil. Mina aitasin talle oma plaatidelt muusikat lindistada, aga diskori aupaiste jääb kõik talle. Endale nendin, et rohkem usku oma partneri võimetesse poleks paha.  No igatahes kiitsin teda tagantjärgi hoolega.

Ka retrodisko riietus pärines minult. Õigemini 2016.a. stiilipeolt, kus me koos lustisime. Pidin need riided prügikasti viskama, aga õnneks polnud ma seda teinud.

Siin ta on, mu  kallim oma retrodiskol nagu aatal 2016.

Perekond

 Selleaastane jaaninädal tähendas minu jaoks tõsist perekonna värki.

Kõigepealt, kes on minu perekond? Lapsena olid selleks mu isa ja ema, natuke ka vanaema ja siis mu noorem vend. Elu edenedes surid nii vanaema, kui isa ja ema, jäi ainult vend. No vahepeal olid lisandunud mu abikaasa ja laps.

Edasi läks elu keerulisemaks, mu venna abielu tüüris karidele ja minu suhted vennanaise ja tema lastega katkesid umbes 15 aastaks. Sellel on väga tõsised põhjused, aga see selleks.

Nüüd, kui mu noorem vend veebruaris suri, kutsusin otse loomulikult matustele nii tema lapsed kui endise abikaasa. 

Ja võttis aega, mis ta võttis, aga jaaninädalaks sai kokku lepitud vennapojaga, et just venna sünnipäeval, 24. juunil, saab ta tuhk maamulda sängitatud.

Ma tegelikult polnud ühtki urnimatust varem korraldanud, aga mõtlesin, et mis seal keerulist. Auk surnuaial maasse kaevata, urn tuhaga sisse, ja plats tasandada. Nagu selgus, asi on keerulisem. Ja selle tarkuse jagas just minu endine vennanaine,kes mõned aastad tagasi oli oma ema urnimatuse korraldanud. Esiteks, seda hauda ei tohi kaevata surnu laps, (poeg). Õnneks oli asenduseks võtta mu elukaaslane, kes seda teha võis. Siis  veel, et seda kohta ei tohi kohe tasaseks teha, vaid peab jätma künka, mis hiljem alla vajub. Selleks oli vennanaine toonud 2 pärga, et hauaküngas näeks välja normaalne.

 Mul oli ka kaasas hauavaas lilledega, aga see jäi esialgu tahaplaanile.

Kõige olulisem oli aga see, et me kõik, kes aastaid ei olnud suhelnud, käitusime seal venna muldasängitamisel, nagu perekond. Ka vennapoja värske elukaaslane, kes tundus olevat lahtiste kätega naine, asus kohe ülejäänud hauaplatsi koos minuga korda tegema, nii umbrohtu välja juurima kui küünlaid süütama. Kokkuvõttes oli väga armas elamus.

Ja siis läksime mu kodumaja juurde, kus mu vend elas ja suri. Igaüks leidis sealt midagi, mida ta endale tahtis. Mind tegi kolekurvaks see, et kõik need voodiriided ja käterätid, mis ma vennale olin aastate jooksul viinud, olid kasutamata kapis riiulis. Aga tema viimasel asemel, kus ta enne surma magas, polnud ei linu ega padjapüüre, ainult see septembris viidud tekikott ja tekk olid. Jumal kui kurb ja armetu seapesa see tema voodi oli. Võtsin siis kapist endaga kaasa need kasutamata rätikud ja voodiriided, talle kootud sokid, mida polnud kasutatud. Kõik need lõhnasid kopituse ja tulekahju suitsu järele, mis ta kurvas kodus olid juhtunud.

Mis siin ikka öelda, kurb elu, mis nüüd sai lõpu. Kusjuures ikkagi nii korralike matuste kui ilusa muldasängitamise läbi. Puhka rahus, mu väikevend.

Ja kuna mul polnud jaanipäeva paiku televiisorit ega vahtinud ma ka oma nutitelefoni, siis polnud mul õrna aimugi, et Venemaal mingi mässulaadne asi toimus. Seetõttu ma ei muretsenud, ja kui koju jõudes uudiseid vaatasin, siis oli see kõik juba lõppenud. Nii ongi, mida vähem uudiseid vaatad, seda vähem on stressi. Kui tuleb sõda päriselt, küll sa siis saad seda otseselt tunda.

Jälle algab kõik

 Tegelikult algas see juba neljapäeval ja täna saab pool katsumusest läbitud.

Kui ma eelmine kord tütre pere puhkuse ajal nende aeda ja koera valvasin, ütlesin, et see on viimane kord. Mu liigesed ei pea koera jalutusringidele vastu, eriti raske oli see kuumalaine ajal. Lisaks aia kastmine põua tõttu. Täpsemalt, kahe aia kastmine, sest mu oma aed on samuti janus.

Mõtlesin, et ütlen kindlalt ei, kui nad veel suvisel ajal kavatsevad puhkusereisile minna ja küsivad, kas ma olen nõus nende koduhaldjaks olema. Seda küsimust ei tulnud, ja kuna põud kestis juba maist saadik, olin õnnelik, et pean ainult oma aia kastmisega tegelema. Kuni ühes jutuajamises tuli lauseke, et siis, kui me puhkusele läheme... Oot-oot, mis puhkusele ja millal, küsisin ma vapustatult. Oi, kas me pole sulle öelnud, et 16.juunil? Vähe sellest, et keegi seda mulle öelnud polnud, ammugi küsinud, kas ma jaksan nende kodu ja koera hoida. Ja lisaks pole ma ikka veel täiesti terveks saanud. Köha ja nõrkus piinavad mind juba teist kuud. Arstid on kõiksugu uuringuid teinud, mis on enam-vähem korras olnud. Ilmselt on va koroona mind taas oma kerge külastusega pikalt vinduma pannud, nagu eelmiselgi korral, kui köha kestis 2 kuud.

Nojah, aga teha polnud enam midagi. Ei saa ju armast Kevinit koertehotelli panna ja aeda ära kõrbeda lasta. Nii ma siis annan oma parima. Kas ma juba mainisin, et kui enne oli lihtsalt põud, aga temperatuurid olid talutavad, siis täpselt nende ärasõidupäeval tuli kuumalaine, nii 30 kraadi kandis. Kui vanasti oli poe aknal silt "Õlut ei ole ega tule", siis nüüd tuleb tõdeda, et vihma ei ole ega tule, vähemalt meie kandis. Õlut õnneks on.

Hea seegi, et mu elukaaslane jätkuvalt töötu on ja saab mind veidi aidata. Aga ka tema tervis pole veel korras ja ta ei jaga kõiki kastmise nippe ega tea koerajalutamise taktikat. Kuidas käituda teiste koertega kohtudes, kuidas kakat kokku korjata jne. Siiski on temast palju abi ja kuidagi me selle katsumuse üle elame.

Ma küll ütlesin tütrele, et järgmine kord puhake sel ajal, kui normaalsed inimesed, kas kevadel või sügisel. Suved on meil nüüd alati kõrbekuumusega. Või siis vähendagu otsustavalt oma lillepeenarde mahtu. Ei tundunud, et kumbki neist soovitustest viljakale pinnasele langes...

Must stsenaarium

 Tänane öö läks jälle p....e. Uinusin kell 12 ja ärkasin kell 4. Seejärel üritasin ennast uinutada läbiproovitud vahenditega, nagu alkohol ja tabletid, aga tulemusteta.

Siis mängisin peas läbi kõige mustemad stsenaariumid, et mu tütrel ongi vähk ja mu lapselaps ei tule oma deprekast välja, kas teeb enesetapu või vegeteerib niisama, suutmata minna gümnaasiumi või ammugi mitte seda lõpetada. Ilma hariduseta pole ei tööd ega elu mõtet.

Nojah, ka nii on võimalik elada. Minu jaoks on pääsetee ära kolida, näiteks Kanaaridele või Teneriifele. Kas ma seal suudan õnnelik olla, pole teada. Aga vähemalt mu tutttavad ei näe mu õnnetust. Ka tütre pere võib oma kodu maha müües kolida minu elamisse, mis on laenuvaba.

Ma loodan, et see on vaid mu halb unenägu, mitte tegelikkus.

Aga lootma peab parimat, ja samas olema valmis kõige hullemaks.

Pettumused

 Enam-vähem igal õhtul vaatan ma  telekast AK ja eriti ilmaennustust. Ja enamasti lubatakse, et paari päeva pärast riivab/läbib meid mingi madalrõhkkond ja saame vihma. Kui need paar päeva mööduvad, siis selgub, et vihma ikka ei tulnud ja lootus on paari järgneva päeva pärast.

Täna käisid üle taeva mitmed tumedad pilved ja neist tuli isegi veidi vihma, no umbes 10 tilka. Auto klaasipuhastid pidin korraks käima panema, aga sellega ka asi piirdus.

Tundub, et vihma ei ole ega tule, vähemalt mitte enne jaanipäeva. Ma olen nõus ka jaaniõhtu vihmaga, sest tuld saab teha päev enne või hiljem, aga vihma oleks hädasti vaja. Ma oma väikest aeda kastan, ja kuigi see on suur tüütus, aga põldudega on jama, saak võib ikalduda. Ja tuleoht metsades on ülisuur.

Ja pettumusi on rohkemgi. Mul pidi sel nädalavahetusel olema kursa kokkutulek. aga selgus, et see jääb ära. Sest korraldaja naases eile välisreisilt, kust ta tõi lisaks suveniiridele kaasa ka koroona. Ehk leiame uue kokkusaamise kuupäeva, aga see nädalavahetus igatahes ei toimu midagi.

Ja lisaks oli meil peredraama. Lõuna ajal tütre perele süüa viies selgus, et tütar ise töötab sel päeval kontoris. Samas selgus, et lapselaps oli koolist jälle koju jäänud ja rääkis mulle oma muredest. Kui ma need vägagi häirivad asjaolud tütrele teada andsin ja kui ta neid lapselapsega arutas, siis selgus, et mina rikkusin kõik ära. Tal oli lapsega just usalduslik suhe tekkinud, aga pärast minu poolt teada antud probleeme sulgus laps oma tuppa luku taha ja keeldus igasusugusest suhtlusest.

Sel hetkel pärast tütre etteheiteid ma otsustasin, et pole minu mure, mis mu lapselapsest saab. kas ta on lihtsalt masenduses, üritab päriselt enesetappu või ainult ähvardab sellega. Mina seda muuta ei saa, ta pole minu laps ja ma ei saa teda vägisi haiglasse ravile vedada, kuhu ta keeldub minemast.

Seejärel oli mul valik, kas juua ennast masendusest täis või minna aeda umbrohtu tõrjuma. Valisin viimase ja tarvitasin alkot alles pärast seda. Hiljem ütles tütar, et lapselaps nõustus olukorda arutama ja homme nad tulevad minu juurde, nii minu komposterit kokku panema kui lapsega koos salatit tegema. Ja siis saame kõik koos eelmise päeva olukorda lahti rääkida. Millest mul oli väga hea meel.

Jah, need, kes sulle on kõige kallimad, saavad sulle kõige rohkem haiget teha ja samas selle valu ka ära võtta.

Millal ma viimati õnnelik olin?

 Olen seda küsimust endale esitanud mitu korda. Jah, on ikka olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga päriselt olin ma õnnelik 3 aastat tagasi, kui veetsin oma veebruarikuise juubelisünnipäeva Egiptuses. Nagu ma tookord Fb-s ütlesin, ma olen alati unistanud, et mu sünnipäeval õitsevad lilled, laulavad linnud ja ma saan ujuda soojas vees. Jah, on veel üks kord olnud aeg, kui ma oma sünna lähiümbruses olin Kanaaridel, aga paraku ei olnud ma tookord õnnelik. Suhted abikaasaga polnud just kõige paremad. Kui päris täpne olla, oli ta mu peale kogu aeg pahane ja tundis huvi ühe teise naise vastu.

Sel 2020. a. reisil koos oma elukaaslasega  Egiptusesse polnud me ka enam värskeltarmunud, aga me vähemalt tahtsime samu asju ehk lõbustusi, mis käivad kaasas puhkusega. Nii mõnusat ajaviidet, head sööki ja jooki. Tol sünnipäevahommikul panime enda kenasti riidesse ja läksime pilte tegema. Klõpsisime vastastikku teineteist, ja valmistusime just lahkuma, kui tuli üks sõbralik naisterahvas ja ütles inglise keeles, et kas me tahaks, et ta meist koos pilti teeks. Muidugi võtsime tema lahke pakkumise vastu. Ja ta oskas meid pildistada väga õnnelike ja rõõmsatena, aina sugereerides, öeldes "Be happy, more happy!" Ja me olimegi õnnelikud, nii pildi peal kui ka päriselt. Sõnal on suur jõud.

Pärast seda tulid nii koroonakriis, isolatsioon, kui kõikvõimalikud haigused ja hädad nii mul endal kui teistel lähedastel.  Koroonaaeg oli kaotanud oskuse seltsielu elada, muutusin depressiivseks ega tundnud rõõmu millestki. Üks mure ajas teist taga,  mu tütre pere erinevad probleemid ja haigused, elukaaslase töötuksjäämine ja tervisemured. Ebaõnnestunud operatsioon, millele järgnesid komplikatsioonid. Lisaks kõigele õiguslik jama, mis tähendas seda, et ta jäi  ilma ühe kuu haigusrahast. Nimelt võtsin ma ta oma firmasse tööle, et ta oma opi ja jägneva taastumise ajal saaks haigusraha. Op pidi olema kerge ja järgnev paranemine samuti lühiajaline. Seega panin tähtajalise töölepingu ajaks 10.04 kuni 10.05.2023- Kui ma oleks teadnud seda seadusepügalat, et haigusraha makstakse tähtajalise lepingu puhul vaid siis, kui leping on pikem kui 1 kuu, oleksin ma võinud ju lisada lõppkuupäevale 1 päeva. Aga mulle tundus, et aprillis alustatud tööleping 01. kuni 30. aprill on üks kuu, seega 01.04 kuni 01.05 on üks päev üle kuu ehk vastab nõuetele, nagu ka 10.04 kuni 10.05. Vahetasime tervisekassaga mitmeid kirju, et mida see "üle ühe kuu pikkune leping" ikka tähendab, aga no väikese inimese väited jäävad süsteemile alla. Nende arvates oleks leping pidanud olena 10.04-11.05, et oleks olnud selle perioodi eest õigus haigusraha saada. Nojah, nad ei viidanud ühelegi seadusel paragrahvile  ega rakendusaktile, ilmselt oli see nö-"majasisene" eeskiri. Andsin alla, sest ainus võimalus oma õigust taga ajada, oleks olnud kohtusse minna. See oleks sellest haigusrahast suurema summa maksma läinud ilmselt...

Ja täna tuli üllatav uudis. Mu elukaaslane läks Pensioniametisse uurima, millal tal oleks võimalik pensionile jääda, sest haigusraha jäi eelmine kuu saamata ja tal polnud hetkel mingit sisseulekut, enne kui ta oleks jätkanud oma töötukindlustust pärast tähtajalise lepingu lõppu. Aga see oleks olnud ka 40% tema eelmisest palgast ehk mitte piisavalt palju, et ära elada. Pealegi hakkas ka töötukindlustuse aeg otsa saama. Uut töökohta aga ei paistnud kusagilt ja tervis polnud  korras.

Ja nüüd tuleb hea üllatuse koht. Nagu selgus, ta võib kohe pensionile jääda, sest on kasvatanud puudega last. Isegi kui ta jagab selle soodustuse lapse emaga, saab ta ikkagi kohe pensionile jääda. Mis ei takista teda tööl käimast, aga ta ei vaja enam töötuskindlustuse staatust, et olla ravikindlustatud.

Muidu oleks tal pensionini veel 1,5 aastat aega ja sinnamaani oleks pidanud kuidagi hakkama saama.

Kusjuures see info, et puudega lapse kasvatamise eest saab 5 aastat varem pensionile, on hästi varjatud teave. Mu elukaaslane kuulis seda ühe endise töökaaslase käest, kes ka ei suutnud leida uut tööd, vaid sai selletõttu varem pensionile.

Kõik need inimesele kasulikud seadusesätted on nö. saladuskatte all. Mis takistaks süsteemi teavitamast, et te olete saanud perioodil X kuni Y toetust puudega lapse kasvatamise eest ja teil on õigus enneaegsele pensionile. Kussa-missa, kui ise ei tea, siis seda soodustust sulle ei pakuta. Loodan, et see asi läheb tõeks, see lahendaks mu elukaaslase jaoks palju pingeid, mis seotud nii tervisemurede, töökaotuse kui sissetulekuga.

Ja ehk me siis saaks jälle olla õnnelikud.

Aasta ilusaim aeg

 On aasta ilusaim aeg, mu roosa toomingas lõpetab õitsemist, veel rohkem roosa iluõunapuu alustas ja sirelid on ootel. Tulbimerest ma ei räägigi, neid on sel aastal tohutult. Nad pole küll paigutunud nii harmooniliselt, kui ma sügisel neid istutades oma vaimusilmas nägin, aga ilu on pakkunud nad juba kuu aega ja lõppu pole veel näha. Sel aastal ei kahjustanud sibulaid ei liigniiskus ega mügrid, ainult mõni sort jäi oodatust madalamaks. Ja mõni õitses varem või hiljem kui tema naabrid. Kõige paremini õnnestus mul see peenar, kus ma sügisel rooside vahelt killustiku ära vedasin, geotekstiili üles võtsin ja vabale mullapinnale uued tulbid istutasin. Esiplaanil madalamad ja tagapool kõrgemad. Keskele oli sattunud üks ülivarajane sort, mis uhkes üksinduses säras aprillis. Ja kui tema oli lõpetanud, läksid ülejäänud lahti enam-vähem ühel ajal mais.

Praegu on parimas õiteilus hiliste tulpide peenar. Mustad tulbid alustasid, aga kollased, roosad ja valged jõuavad neile kohe järgi. Need on vanad klassikalised sordid, mis peavad hästi vastu ega muuda oma värvi.

Aprillis sai veel üks suur töö ära tehtud. 4 aastat tagasi istutatud elupuude kõrvalt sai välja juuritud koledaks läinud tuhkurenelase põõsas ja viidud ta aianurka, kus ta võib laiutada nii palju kui tahab. Ja asemele tõin 2 uut paljasjuurset elupuud, mis olid pea sama suured, kui need, mis olid jupp aega juba kasvanud. Neid suuri taimi andis koju sikutada ja maha istutada. Ja muidugi tuli neid kõvasti kasta praeguse põuase ilmaga. Aga paistab, et jäid ellu. Nüüd on vaja ka nende alla panna tekstiil ja killustik, siis võib selle projekti lõppenuks lugeda.

Põhjus, miks ma seda siiani teinud pole, on selles, et keset seda kena kevadet olen ma haige. Juba üle nädala jätkub lõputu köha, mis ei mõtlegi üle minna. Koroonatest oli negatiivne, palavikku pole, aga jube nõrkus on kallal. Olen nii tüdinenud sellest vastikust viirusest, sest aias on vaja igasuguseid asju teha, aga jõudu pole Muru tahtis niita ja varem külvatud lilletaimekesed ootasid maha istutamist, lisaks muidugi ka kastmine üle päeva. Läbi häda tegin need tööd ära, aga siis olin higist läbimärg ja kokku kukkumas. Köha muidugi sai seejärel hoogu juurde.Täna otsustasin, et helistan perearstile. Kaua võib niimoodi vinduda, võib-olla on mul bronhides tekkinud põletik, mida saaks antibiootikumidega ravida. Käsimüügi siirupite, gripiteede ja muude rögalahttistite alla olen matnud juba terve varanduse. Ainus positiivne muutus on see, et öösel enam köha ei ole ja saan magada. Olin väga meeldivalt üllatunud, kui sain arstile aja juba homseks. Ehk läheb see tõbi ükskord kallalt ära ja saan ülejäänud kena kevadet nautida täiel rinnal.

Mu armas lapselaps on otsustanud saavutada modellikaalu ja jälgib kullipilgul oma toidukoguseid, et nende kalorsus  jääks alla endale määratud piiri. Oleme püüdnud talle selgeks teha, et lihtsalt elus olemiseks, hingamiseks, südame- ja ajutegevuseks, neerude jt. organite tööks on vaja inimesel päevas vähemalt 1200 kcal, aga tema piir on sellest ilmselt madalam. Nii ongi ta kogu aeg väsinud ega jaksa kooli minna. Vähemalt ta ikkagi sööb, mitte ei näljuta täiesti ennast. Aga selline olukord oma kinnismõtte tagaajamisel on väga ohtlik tervisele. Seda juttu räägivad talle nii ema, mina kui ka psühholoog, aga asjata. Kuigi ta väljanägemine on minu arust juba suurepärane, ei rahulda see teda ennast. Ja mida ilusamaks ta läheb, seda kurvemaks muutub. Millal see kõik ometi lõpeb ja ta enesega rahule jääb? Kas siis, kui see kohutav puberteet kord läbi saab või kui keegi temasse armub?

Eile käis ta minu juures oma lemmiktoitu, Ceasari salatit tegemas. Selles on õnneks üsna palju toitvaid ja kasulikke aineid sees, nii toorsalat, õlikaste, juust ja kana. Ja seda ta sööb, nii olen ma vähemalt korra nädalas temaga seda püüdnud teha. Isegi nüüd, haigusest hoolimata.

Lapse tuju oli päris hea, nõustus isegi pilti tegema mu täies õiteehtes iluõunapuu taustal.

Naudi protsessi, mitte tulemust

 No muidugi ma tean seda soovitust, ainult et mina olen kogu elu olnud tulemusele orienteeritud inimene. Aga on aeg ümber õppida-

Mul on üks sõbranna, kes viimastel aastatel on hakanud maalima. No mis võiks veel kaht vana sõpra ühendada rohkem, kui ühine huvi maalimise vastu. Paraku see pigem lahutab meid. Sest kuigi ma loen FB-st tema järjekordse näituse kohta, ei lähe ma sinna neid pilte vaatama. Sest "see pole see". Ta on emotsionaalne inimene ja teeb oma pilte nii, nagu talle hetkel tuju on. Aga... ta võiks palju paremini. Sest tal on loomingulist põlemist, aga puuduvad igasugused teadmised klassikalisest värviõpetusest, valguse-varju ja vormi olulisusest. Ja ta praegune maaliõpoetaja laseb tal maalida nii, nagu ta ise paremaks peab ega jaga talle mingeid vajalikke algteadmisi.

Ega polegi küsimust, igaüks leiab oma. Kas mulle tema pildid meeldivad, polegi oluline.  Aga kui ma üle pika aja sõbrannale helistasin, siis tuli ka tema maalidest juttu. Ja ma soovitasin tal mõne teise õpetaja käe all proovida, et saada erinevaid kogenmusi.

Aga mis ma ise tema käest õppisin, oli see, et oluline on protsessi ehk maalimise nautimine, mitte tulemus. Ja siis ma otsustasingi kah seda lähenemist proovida.

Ma pole vist enam-vähem aasta aega maalinud, sest... see tahab aega, süvenemist, ja soovi seda teha. Mida mul viimasel ajal pole olnud. Aga kuidagi ikkagi mõjutas jutuajamine sõbrannaga mind piisavalt, et panna värvid paletile välja ja proovida lõpetada üht eelmisel aastal alustatud pilti. Nägin tükk aega vaeva, aga... asja sest ei saanud. Mul puudus lõplik visioon, kuidas seda pilti lõpetada.

Nüüd sai sest katsetusest mööda umbes nädal . Värvid paletil hakkasid kuivama, siis otsustasin kokkuhoidliku inimesena nad mingile lõuendile "ära plötserdada". Ja lõpetamata pilte on mul umbes kümne ringis

Valk langes pildile, mida ma alustasin enne lahkuminekut, umbes 7 aastat tagasi. Tol ajal oli selle nimi "Roosa mull". Kuna meie elu "roosa mull" läks pauguga lõhki, siis tahtsin nüüd just selle pildi lõpetada. Kusjuures ma ikkagi ei mõelnud süstemaatiliselt kompa peale, vaid hakkasin lihtsalt "plötserdama". Sain oma tühjast päevast paar tundi sisukalt täidetud, ja pilt pole küll hea, aga protsess oli täiesti nauditav.

Kusjuures, nagu sõbrannna piltide puhulgi, võiks arutleda erinevate tõlgenduste või pildiallkirjade üle. Kas "Välk lõi sisse", "Kaks südant","Kas on lootust meil veel?" või "Sild üle vaevavete".Igasugused muud tõlgendused on samuti  oodatud.

Mina ausalt öeldes, kasutasin lihtsalt paletil olevad värvijäägid ära.

Asjad, millega ei tahaks tegeleda

 Tegelikult neist pääsu pole ja varem või hiljem tuleb nendega rinda pista. Kui päris täpne olla, siis helistada, ja üsna varsti.

Eile oli mu vaimne tervis päris heas seisus, ja tegin mõned kõned ära. Kõigepealt remondimehele, kes pidi mu veeavarii tagajärgi korteris parandama. Et kas on kindlustusest või kahju tekitanud korteri omanukult mingit pakkumist tulnud. Ei mittä... siis helistasin korteriühistu haldurile, kes alati asju kontrolli all hoiab ja sain teada, et kahjuteatis on esitatud ülemise korruse omaniku kindlustusfirmale. need seal pole otsustanud ega vastust saatnud, missuguse tööde teostaja nad valivad. Hea seegi, et ma ei pea oma kindlustust asj asse segama, mis tähendaks 200 euro suurust omavastutust.

Teine kõne läks mu vennapojale, et millal me urni venna tuhaga maha matame. Ehh, muidugi tahaks ma öelda, et tehke see ilma minuta, aga noh, nii lihtsalt ei sobi. Vennapoeg polnud muidugi protsessi (kiviplaadi tellimist jms.) alustanud, lubas järgmisel nädalal sellega tegeleda. Noh, ja eks mina pean mingid mahamatmisega seotud lisavärgid nagu toit, jook ja lilled enda peale võtma. Ja sõitma 600 km ja mõtlema, kus ma ööbin ja öhtust söön. maakohas on see keeruline.

Urn tuleb mahutada siia kuhugi isa ja ema haua vahele.

Ja siis sõnumeerisin oma armsale Võrumaa sugulasele, et kas ta ka sel aastal on nõus mu vanemate hauaplatsi eest hoolt kandma, tasu eest muidugi. Mida ma suurendasin seoses inflatsiooniga 30%. No vähemalt ütles ta jah.

Kevad

 Kevad, see kauaoodatud ja igatsetud, on nüüd siis täieliselt võimu võtnud. Eile õhtul poodi sõites näitas autos termomeeter 17,5 kraadi. Õues olles ei saanud nagu arugi, et nii soe on.

Lilled, need sinisilmsed ja kullakarvalised, õitsevad kui meeletud. Muudkui hõiguvad, et vaata mind, vaata mind! Ma muidugi käin ja vaatangi, sest ega tööd eriti veel ei taha teha . Tundus, et sügisel sai kõik kenaste ära koristatud, mis siin rabada.

Aga pääsu ikka pole. Eile riisusin murult selle hallika kirme ära, mis talvega tekkinud oli. Ja külvasin lisaseemet neisse kohtadesse, kus eelmisel aastal muru uuendasin. Ei näinud need platsid väga tugevad ja elujõulised välja. Vesivillid sain pihkudesse, hoolimata sellest, et kindad käes olid.

Täna pidi vihma tulema, aga paistab, et ei tule ja ma pean jälle oma armast aeda orjama minema. Oksi vaja lõikuda, roose tagasi lõigata ja elupuu ilusasse vormi trimmida.

Ja siis peagi tuleb hakata igasuguseid lillekesi ümber istutama. Igal kevadel selgub, et midagi on valesti. mõni on ära surnud, teine jälle liiga suureks kasvanud jne. Ikka loodan, et ükskord on kõik täpselt nii, kui peab ja midagi enam muuta pole vaja. Ainult istuda ja imetleda. Aga nagu ma väga hästi tean, seda ei juhtu kunagi...

Ja nüüd, marss õue ja tegutsema! Ise ma selle aia rajasin ja kevadet ootasin. 

Raha ja armastus

 No keda meist ei erutaks suur raha või suur armastus. Ainult et mõnikord tekib küsimus, kumb oli suhte alustamiseks määrava tähtsusega.

Loen neid ajakirjanduses avaldatud jutukesi Triin Tuula ja Priit Piilmanni suhtest ja nende lastest, eriti kuna isa  oli esiteks pururikas, teiseks  abielus ja kolmandaks, praeguseks surnud. No mis värk selle kõigega on? Nüüd jahvatavad kohtuveskid, et teha selgeks, kes kui palju pärib. Kas tõesti on nii abikaasa kui armukese lastel võrdsed õigused? Kas ei määra seda see, missugune on testament või missugused õigused annab abielu ja sellest sündinud laste seisus? Või millele toetub kohus sellise rahanõude arutamisel?

Olen  rikaste seltskonnaeluga kursis olevate tuttavate kaudu kuulnud, et preili Triin oli lisaks ilmateadustamisele ühe rikkuri jahtklubi sekretär. Kus ta siis kohtus teiste klubis käivate jõukate (aga abielus) meestega. Kes see teab, kuis kõik see algas... aga lõpp on inetu. Kui armastusest sai äriprojekt. Kui naine ütles mehele, et maksa mulle 500 000 ja siis ma rohkem midagi ei taha sinult.

Meie ühiskonnas vist pole tabu, et abielus mehega ei hakata enne liini ajama, kui ta lahutatud on?  Kas vanaaegne määratlus "kullakaevaja" tänapäeva noorte naiste ja nende rikaste kallimate kohta enam ei kehti? Mul pole Triin Tuulast ega tema lastest kahju, kui nad oma isa pärandusest piisavat nutsakat ei saa. Sest ilma neid lapsi ei jäeta, aga nende emale pole tõesti testamendiga midagi jäetud. Äkki ikka oleks pidanud arvestama sellist suhet alustades üksikema kasinate valikutega?

Smilers

 Tegelikult ma tahtsin minna Smilersi kontserdile. Eriti, kui selgus, et ka tütrel ja väimehel olid piletid ostetud. Samas oli selge, et mina nende kõrvale enam kohta ei saa ja mu elukaaslane pole selle ansambli fänn. Nii ma siis ei läinudki.  Ja õigesti tegin. Tütar jagas muljeid, ja sain aru, et sellised suured rahvamassid ja nii pikk kontsert ei ole minu jaoks. 

Kõigepealt oli soojendusbändi esinemine. Siis pakkis see oma kodinad kokku ja veidi aja pärast algas päris pidu, mis kestis ka 2 tundi. Tütar ütles, et tema kannatas selle aja ära ilma WC-sse minemata, aga väimees ikka käis, kusjuures kitsaste tooliridade vahelt läbi trügimine ja järjekorras seismine võtsid paraja aja. Vaheaega ju polnud. Kuidas esinejad , eriti Sal-Saller niisuguse mammutesinemise vastu pidasid, on lausa imetlusväärne. Energiat jagus lõpuni.

Ah et kust ma tean? No muidugi INSPIRA teleülekandest. Kõigepealt vaatasin seda oma kodus. Noh, oli kah, vanad tuttavad laulud, aga ilmselge, et heli, mis mu telekast tuli, polnud ligilähedanegi kontserdil kuulduga. Ja hakkasin juba kahetsema, et ei läinud. Või siis plaani pidama, et nagunii tuleb mõni väiksema saali kontsert ja siis läehen.

Aga siis tuli mulle hea mõte. Tütrel on kodus super muusikasüsteem, mis teleriga ühendatud. Lasin endale prooviks seda mängima panna ja oli selge, et seal vaatan selle kontserdi uuesti ära. Valisin aja, kui teisi kodus polnud, aga paraku ei saanud ma süsteemi käima. Kui väimees lõpuks koju tuli, selgus, et asi oli imelintne, see kõik oleks automaatselt käivitunud, kui ma poleks teist, muusikasüsteemi pulti näppinud. Mina arvasin, et see on digiboksi pult, kuna teler ütles, et signaali pole. Minu kodusüsteemis oleks tulnud seepeale digiboks sisse lülitada. Nende uue ja peenema telekaga käis asi hoopis teisiti.

No lõpuks sain kontserdi käima ja oli ikka super küll. Tütar oli firma üritusel, väimees püsis oma toas ja ma sain panna elutoas volüümi nii kõvasti kui tahtsin. Kui lapsed sealt läbi käisid, küsisin, et kas te ei taha minuga seda kontserti kuulata. Vastus oli ei, et emme mängib seda pea-aegu iga päev. Tõsi ta on, Smilers on meie mõlema lemmik.

Mis mulle eriti meeldis, oli see, et lisaks heale muusikale ja võrratule show-le, tõi see mulle nooruse meelde. Tuli meelde, kuidas minagi mõtetes käisin kellegagi "katuseid mööda" 

või unelesin, "Ja ma sind NII siin ootan, et ei tea, mida endaga teen"

Ja see, ainult unustamiseks, mängis mul siis kui olin üksi jäänud ja otsisin lohutust
 

Ah, ega neid lemmikuid jõuagi rohkem jagada. Kes tahab leiab ise, kellele ei meeldi, see ei kuula nagunii.

Ja muidugi hakkasin mõtlema, et äkki peaks ka endale hankima sellise parema Soundbar või Surround Kodukinosüsteemi. Ma ei teagi, mis see tütre muusikakõlarite süsteemi nimi on. Aga siis sain aru, et ühe-kahe muusikaelamuse tarvis pole mul seda mõtet soetada. Sest, kui ma kodus tahtsin kontrollida, kas telefonis ka mu videod mängivad, kasutasin kõrvaklappe. No neid kõige odavamaid, ja kusjuures, heli oli vägev. Niiet ostan hoopis uued ja paremad kõrvaklapid ja nende abil saan ikkagi koduse muusika- või filmielamuse heal tasemel. No kui just mu vana telekas üles ütleb, eks ma siis vaatan, mida asemele ostan. 

Meie, unetud

 Jagan siin kaaskannatajatega lõdvestumise ja hingamise harjutusi, mida perearst mulle unetuse vastu soovitas.

Loodan, et kellelgi neist abi on. Ise alustan hingamise harjutustest.

On aeg hakata unistama

 Või oleks õigem öelda, et on aeg lõpetada enda vihkamine. Mõlemad tähendavad tegelikult ühte ja sama: on aeg hakata dieeti pidama ja kaalu kaotama.  Ja nagu ma viimaste kordade ebaõnnestumistest olen õppinud, siis tuleb seda hoolikalt ette valmistada. Eelkõige tuleb endaga kokkuleppele jõuda, et ma tahan seda, et ma suudan seda ja et olen valmis loobumisteks, mis sellega kaasnevad. Kui ma lihtsalt hakkan ühel päeval pihta, ilma et mu vaimne valmisolek pole veel saavutatud, ei tule sest midagi välja.

Ja muidugi peab ka aeg olema sobiv. Kuna järgmisel nädalavahetusel ootab ees üks sünnipäev , siis ma parem enne ei alusta. Ma ei ole selline, kes peolauas ainult vett joob ja salatit kõrvale näksib. Ära rikutud dieet maksab kätte mitme päeva jagu ja ma ei pruugigi endist hoogu tagasi saada. Mõistlik on alustada 10. aprillist. Mul on siis piisavalt aega  mõtlelda oma menüüvaliku peale, ja tasapisi alustada  trennitegemist. Et kas kõnnin niipalju, kui ilm ja liigesevalu lubavad, või siis väntan toas jalgratast. Ausalt, ma ei salli füüsilist tegevust, aga eks pikapeale harjub. Nooremana täitsa meeldis, aga nüüd pean ennast sundima. Vähemalt seda rutiini olen suutnud hoida, et kord nädalas olen käinud ujulas ja oma kilomeetri ära ujunud.

Eks muidugi väike väline stiimul on ka, lisaks jubedale peegelpildile. Peeglist ei peagi ennast kogupikkuses ja -laiuses vaatama. Aga suvel ootab ees kursuse kokkutulek... Muidugi võin ma sinna minemata jätta, aga see poleks aus korraldajate suhtes. Teised näevad vaeva ja sina ei viitsi ennast kohalegi vedada. Olen ise selliste ürituste korraldajana seda tundnud. Pealegi on meid nii vähe, et igaüks on arvel.

Mu perearst ütles viimasel kokkusaamisel sedasama, mida ma ju isegi teadsin. Kui kaalu vähendada, siis muutuvad paljud terviseprobleemid väiksemaks, nii vereõhk, kolesterool, liigesevalud kui ka seedimisvaevused.

Et te ei arvaks, et ma täiesti lootusetu enesehävitaja olen, siis on mul üks põhjendus olemas, miks mul on raskusi kaalu vähendamise või säilitamisega. Ma ei söö palju, magusat pea-aegu üldse mitte, aga mu suurimaks takistuseks on unehäired. Kui ma ei jää õhtul magama, vähkren ikka mitu tundi unetult, siis otsin abi nii alkoholist kui ka öisest söömisest. Ja need on saatanast, ma tean. Mu armas perearst kirjutas mulle ühed uued tilgad, mida enne uinumist võtta, lisaks andis materjale, kuidas lõõgastuda ja rahuneda enne uinumist. Eks ma katsetan neid kõiki ja loodan parimat. Siiski tuleb valmis olla selleks, et unistus saledamast minust jääbki vaid unistuseks...