Aasta ilusaim aeg

 On aasta ilusaim aeg, mu roosa toomingas lõpetab õitsemist, veel rohkem roosa iluõunapuu alustas ja sirelid on ootel. Tulbimerest ma ei räägigi, neid on sel aastal tohutult. Nad pole küll paigutunud nii harmooniliselt, kui ma sügisel neid istutades oma vaimusilmas nägin, aga ilu on pakkunud nad juba kuu aega ja lõppu pole veel näha. Sel aastal ei kahjustanud sibulaid ei liigniiskus ega mügrid, ainult mõni sort jäi oodatust madalamaks. Ja mõni õitses varem või hiljem kui tema naabrid. Kõige paremini õnnestus mul see peenar, kus ma sügisel rooside vahelt killustiku ära vedasin, geotekstiili üles võtsin ja vabale mullapinnale uued tulbid istutasin. Esiplaanil madalamad ja tagapool kõrgemad. Keskele oli sattunud üks ülivarajane sort, mis uhkes üksinduses säras aprillis. Ja kui tema oli lõpetanud, läksid ülejäänud lahti enam-vähem ühel ajal mais.

Praegu on parimas õiteilus hiliste tulpide peenar. Mustad tulbid alustasid, aga kollased, roosad ja valged jõuavad neile kohe järgi. Need on vanad klassikalised sordid, mis peavad hästi vastu ega muuda oma värvi.

Aprillis sai veel üks suur töö ära tehtud. 4 aastat tagasi istutatud elupuude kõrvalt sai välja juuritud koledaks läinud tuhkurenelase põõsas ja viidud ta aianurka, kus ta võib laiutada nii palju kui tahab. Ja asemele tõin 2 uut paljasjuurset elupuud, mis olid pea sama suured, kui need, mis olid jupp aega juba kasvanud. Neid suuri taimi andis koju sikutada ja maha istutada. Ja muidugi tuli neid kõvasti kasta praeguse põuase ilmaga. Aga paistab, et jäid ellu. Nüüd on vaja ka nende alla panna tekstiil ja killustik, siis võib selle projekti lõppenuks lugeda.

Põhjus, miks ma seda siiani teinud pole, on selles, et keset seda kena kevadet olen ma haige. Juba üle nädala jätkub lõputu köha, mis ei mõtlegi üle minna. Koroonatest oli negatiivne, palavikku pole, aga jube nõrkus on kallal. Olen nii tüdinenud sellest vastikust viirusest, sest aias on vaja igasuguseid asju teha, aga jõudu pole Muru tahtis niita ja varem külvatud lilletaimekesed ootasid maha istutamist, lisaks muidugi ka kastmine üle päeva. Läbi häda tegin need tööd ära, aga siis olin higist läbimärg ja kokku kukkumas. Köha muidugi sai seejärel hoogu juurde.Täna otsustasin, et helistan perearstile. Kaua võib niimoodi vinduda, võib-olla on mul bronhides tekkinud põletik, mida saaks antibiootikumidega ravida. Käsimüügi siirupite, gripiteede ja muude rögalahttistite alla olen matnud juba terve varanduse. Ainus positiivne muutus on see, et öösel enam köha ei ole ja saan magada. Olin väga meeldivalt üllatunud, kui sain arstile aja juba homseks. Ehk läheb see tõbi ükskord kallalt ära ja saan ülejäänud kena kevadet nautida täiel rinnal.

Mu armas lapselaps on otsustanud saavutada modellikaalu ja jälgib kullipilgul oma toidukoguseid, et nende kalorsus  jääks alla endale määratud piiri. Oleme püüdnud talle selgeks teha, et lihtsalt elus olemiseks, hingamiseks, südame- ja ajutegevuseks, neerude jt. organite tööks on vaja inimesel päevas vähemalt 1200 kcal, aga tema piir on sellest ilmselt madalam. Nii ongi ta kogu aeg väsinud ega jaksa kooli minna. Vähemalt ta ikkagi sööb, mitte ei näljuta täiesti ennast. Aga selline olukord oma kinnismõtte tagaajamisel on väga ohtlik tervisele. Seda juttu räägivad talle nii ema, mina kui ka psühholoog, aga asjata. Kuigi ta väljanägemine on minu arust juba suurepärane, ei rahulda see teda ennast. Ja mida ilusamaks ta läheb, seda kurvemaks muutub. Millal see kõik ometi lõpeb ja ta enesega rahule jääb? Kas siis, kui see kohutav puberteet kord läbi saab või kui keegi temasse armub?

Eile käis ta minu juures oma lemmiktoitu, Ceasari salatit tegemas. Selles on õnneks üsna palju toitvaid ja kasulikke aineid sees, nii toorsalat, õlikaste, juust ja kana. Ja seda ta sööb, nii olen ma vähemalt korra nädalas temaga seda püüdnud teha. Isegi nüüd, haigusest hoolimata.

Lapse tuju oli päris hea, nõustus isegi pilti tegema mu täies õiteehtes iluõunapuu taustal.

Naudi protsessi, mitte tulemust

 No muidugi ma tean seda soovitust, ainult et mina olen kogu elu olnud tulemusele orienteeritud inimene. Aga on aeg ümber õppida-

Mul on üks sõbranna, kes viimastel aastatel on hakanud maalima. No mis võiks veel kaht vana sõpra ühendada rohkem, kui ühine huvi maalimise vastu. Paraku see pigem lahutab meid. Sest kuigi ma loen FB-st tema järjekordse näituse kohta, ei lähe ma sinna neid pilte vaatama. Sest "see pole see". Ta on emotsionaalne inimene ja teeb oma pilte nii, nagu talle hetkel tuju on. Aga... ta võiks palju paremini. Sest tal on loomingulist põlemist, aga puuduvad igasugused teadmised klassikalisest värviõpetusest, valguse-varju ja vormi olulisusest. Ja ta praegune maaliõpoetaja laseb tal maalida nii, nagu ta ise paremaks peab ega jaga talle mingeid vajalikke algteadmisi.

Ega polegi küsimust, igaüks leiab oma. Kas mulle tema pildid meeldivad, polegi oluline.  Aga kui ma üle pika aja sõbrannale helistasin, siis tuli ka tema maalidest juttu. Ja ma soovitasin tal mõne teise õpetaja käe all proovida, et saada erinevaid kogenmusi.

Aga mis ma ise tema käest õppisin, oli see, et oluline on protsessi ehk maalimise nautimine, mitte tulemus. Ja siis ma otsustasingi kah seda lähenemist proovida.

Ma pole vist enam-vähem aasta aega maalinud, sest... see tahab aega, süvenemist, ja soovi seda teha. Mida mul viimasel ajal pole olnud. Aga kuidagi ikkagi mõjutas jutuajamine sõbrannaga mind piisavalt, et panna värvid paletile välja ja proovida lõpetada üht eelmisel aastal alustatud pilti. Nägin tükk aega vaeva, aga... asja sest ei saanud. Mul puudus lõplik visioon, kuidas seda pilti lõpetada.

Nüüd sai sest katsetusest mööda umbes nädal . Värvid paletil hakkasid kuivama, siis otsustasin kokkuhoidliku inimesena nad mingile lõuendile "ära plötserdada". Ja lõpetamata pilte on mul umbes kümne ringis

Valk langes pildile, mida ma alustasin enne lahkuminekut, umbes 7 aastat tagasi. Tol ajal oli selle nimi "Roosa mull". Kuna meie elu "roosa mull" läks pauguga lõhki, siis tahtsin nüüd just selle pildi lõpetada. Kusjuures ma ikkagi ei mõelnud süstemaatiliselt kompa peale, vaid hakkasin lihtsalt "plötserdama". Sain oma tühjast päevast paar tundi sisukalt täidetud, ja pilt pole küll hea, aga protsess oli täiesti nauditav.

Kusjuures, nagu sõbrannna piltide puhulgi, võiks arutleda erinevate tõlgenduste või pildiallkirjade üle. Kas "Välk lõi sisse", "Kaks südant","Kas on lootust meil veel?" või "Sild üle vaevavete".Igasugused muud tõlgendused on samuti  oodatud.

Mina ausalt öeldes, kasutasin lihtsalt paletil olevad värvijäägid ära.

Asjad, millega ei tahaks tegeleda

 Tegelikult neist pääsu pole ja varem või hiljem tuleb nendega rinda pista. Kui päris täpne olla, siis helistada, ja üsna varsti.

Eile oli mu vaimne tervis päris heas seisus, ja tegin mõned kõned ära. Kõigepealt remondimehele, kes pidi mu veeavarii tagajärgi korteris parandama. Et kas on kindlustusest või kahju tekitanud korteri omanukult mingit pakkumist tulnud. Ei mittä... siis helistasin korteriühistu haldurile, kes alati asju kontrolli all hoiab ja sain teada, et kahjuteatis on esitatud ülemise korruse omaniku kindlustusfirmale. need seal pole otsustanud ega vastust saatnud, missuguse tööde teostaja nad valivad. Hea seegi, et ma ei pea oma kindlustust asj asse segama, mis tähendaks 200 euro suurust omavastutust.

Teine kõne läks mu vennapojale, et millal me urni venna tuhaga maha matame. Ehh, muidugi tahaks ma öelda, et tehke see ilma minuta, aga noh, nii lihtsalt ei sobi. Vennapoeg polnud muidugi protsessi (kiviplaadi tellimist jms.) alustanud, lubas järgmisel nädalal sellega tegeleda. Noh, ja eks mina pean mingid mahamatmisega seotud lisavärgid nagu toit, jook ja lilled enda peale võtma. Ja sõitma 600 km ja mõtlema, kus ma ööbin ja öhtust söön. maakohas on see keeruline.

Urn tuleb mahutada siia kuhugi isa ja ema haua vahele.

Ja siis sõnumeerisin oma armsale Võrumaa sugulasele, et kas ta ka sel aastal on nõus mu vanemate hauaplatsi eest hoolt kandma, tasu eest muidugi. Mida ma suurendasin seoses inflatsiooniga 30%. No vähemalt ütles ta jah.

Kevad

 Kevad, see kauaoodatud ja igatsetud, on nüüd siis täieliselt võimu võtnud. Eile õhtul poodi sõites näitas autos termomeeter 17,5 kraadi. Õues olles ei saanud nagu arugi, et nii soe on.

Lilled, need sinisilmsed ja kullakarvalised, õitsevad kui meeletud. Muudkui hõiguvad, et vaata mind, vaata mind! Ma muidugi käin ja vaatangi, sest ega tööd eriti veel ei taha teha . Tundus, et sügisel sai kõik kenaste ära koristatud, mis siin rabada.

Aga pääsu ikka pole. Eile riisusin murult selle hallika kirme ära, mis talvega tekkinud oli. Ja külvasin lisaseemet neisse kohtadesse, kus eelmisel aastal muru uuendasin. Ei näinud need platsid väga tugevad ja elujõulised välja. Vesivillid sain pihkudesse, hoolimata sellest, et kindad käes olid.

Täna pidi vihma tulema, aga paistab, et ei tule ja ma pean jälle oma armast aeda orjama minema. Oksi vaja lõikuda, roose tagasi lõigata ja elupuu ilusasse vormi trimmida.

Ja siis peagi tuleb hakata igasuguseid lillekesi ümber istutama. Igal kevadel selgub, et midagi on valesti. mõni on ära surnud, teine jälle liiga suureks kasvanud jne. Ikka loodan, et ükskord on kõik täpselt nii, kui peab ja midagi enam muuta pole vaja. Ainult istuda ja imetleda. Aga nagu ma väga hästi tean, seda ei juhtu kunagi...

Ja nüüd, marss õue ja tegutsema! Ise ma selle aia rajasin ja kevadet ootasin. 

Raha ja armastus

 No keda meist ei erutaks suur raha või suur armastus. Ainult et mõnikord tekib küsimus, kumb oli suhte alustamiseks määrava tähtsusega.

Loen neid ajakirjanduses avaldatud jutukesi Triin Tuula ja Priit Piilmanni suhtest ja nende lastest, eriti kuna isa  oli esiteks pururikas, teiseks  abielus ja kolmandaks, praeguseks surnud. No mis värk selle kõigega on? Nüüd jahvatavad kohtuveskid, et teha selgeks, kes kui palju pärib. Kas tõesti on nii abikaasa kui armukese lastel võrdsed õigused? Kas ei määra seda see, missugune on testament või missugused õigused annab abielu ja sellest sündinud laste seisus? Või millele toetub kohus sellise rahanõude arutamisel?

Olen  rikaste seltskonnaeluga kursis olevate tuttavate kaudu kuulnud, et preili Triin oli lisaks ilmateadustamisele ühe rikkuri jahtklubi sekretär. Kus ta siis kohtus teiste klubis käivate jõukate (aga abielus) meestega. Kes see teab, kuis kõik see algas... aga lõpp on inetu. Kui armastusest sai äriprojekt. Kui naine ütles mehele, et maksa mulle 500 000 ja siis ma rohkem midagi ei taha sinult.

Meie ühiskonnas vist pole tabu, et abielus mehega ei hakata enne liini ajama, kui ta lahutatud on?  Kas vanaaegne määratlus "kullakaevaja" tänapäeva noorte naiste ja nende rikaste kallimate kohta enam ei kehti? Mul pole Triin Tuulast ega tema lastest kahju, kui nad oma isa pärandusest piisavat nutsakat ei saa. Sest ilma neid lapsi ei jäeta, aga nende emale pole tõesti testamendiga midagi jäetud. Äkki ikka oleks pidanud arvestama sellist suhet alustades üksikema kasinate valikutega?

Smilers

 Tegelikult ma tahtsin minna Smilersi kontserdile. Eriti, kui selgus, et ka tütrel ja väimehel olid piletid ostetud. Samas oli selge, et mina nende kõrvale enam kohta ei saa ja mu elukaaslane pole selle ansambli fänn. Nii ma siis ei läinudki.  Ja õigesti tegin. Tütar jagas muljeid, ja sain aru, et sellised suured rahvamassid ja nii pikk kontsert ei ole minu jaoks. 

Kõigepealt oli soojendusbändi esinemine. Siis pakkis see oma kodinad kokku ja veidi aja pärast algas päris pidu, mis kestis ka 2 tundi. Tütar ütles, et tema kannatas selle aja ära ilma WC-sse minemata, aga väimees ikka käis, kusjuures kitsaste tooliridade vahelt läbi trügimine ja järjekorras seismine võtsid paraja aja. Vaheaega ju polnud. Kuidas esinejad , eriti Sal-Saller niisuguse mammutesinemise vastu pidasid, on lausa imetlusväärne. Energiat jagus lõpuni.

Ah et kust ma tean? No muidugi INSPIRA teleülekandest. Kõigepealt vaatasin seda oma kodus. Noh, oli kah, vanad tuttavad laulud, aga ilmselge, et heli, mis mu telekast tuli, polnud ligilähedanegi kontserdil kuulduga. Ja hakkasin juba kahetsema, et ei läinud. Või siis plaani pidama, et nagunii tuleb mõni väiksema saali kontsert ja siis läehen.

Aga siis tuli mulle hea mõte. Tütrel on kodus super muusikasüsteem, mis teleriga ühendatud. Lasin endale prooviks seda mängima panna ja oli selge, et seal vaatan selle kontserdi uuesti ära. Valisin aja, kui teisi kodus polnud, aga paraku ei saanud ma süsteemi käima. Kui väimees lõpuks koju tuli, selgus, et asi oli imelintne, see kõik oleks automaatselt käivitunud, kui ma poleks teist, muusikasüsteemi pulti näppinud. Mina arvasin, et see on digiboksi pult, kuna teler ütles, et signaali pole. Minu kodusüsteemis oleks tulnud seepeale digiboks sisse lülitada. Nende uue ja peenema telekaga käis asi hoopis teisiti.

No lõpuks sain kontserdi käima ja oli ikka super küll. Tütar oli firma üritusel, väimees püsis oma toas ja ma sain panna elutoas volüümi nii kõvasti kui tahtsin. Kui lapsed sealt läbi käisid, küsisin, et kas te ei taha minuga seda kontserti kuulata. Vastus oli ei, et emme mängib seda pea-aegu iga päev. Tõsi ta on, Smilers on meie mõlema lemmik.

Mis mulle eriti meeldis, oli see, et lisaks heale muusikale ja võrratule show-le, tõi see mulle nooruse meelde. Tuli meelde, kuidas minagi mõtetes käisin kellegagi "katuseid mööda" 

või unelesin, "Ja ma sind NII siin ootan, et ei tea, mida endaga teen"

Ja see, ainult unustamiseks, mängis mul siis kui olin üksi jäänud ja otsisin lohutust
 

Ah, ega neid lemmikuid jõuagi rohkem jagada. Kes tahab leiab ise, kellele ei meeldi, see ei kuula nagunii.

Ja muidugi hakkasin mõtlema, et äkki peaks ka endale hankima sellise parema Soundbar või Surround Kodukinosüsteemi. Ma ei teagi, mis see tütre muusikakõlarite süsteemi nimi on. Aga siis sain aru, et ühe-kahe muusikaelamuse tarvis pole mul seda mõtet soetada. Sest, kui ma kodus tahtsin kontrollida, kas telefonis ka mu videod mängivad, kasutasin kõrvaklappe. No neid kõige odavamaid, ja kusjuures, heli oli vägev. Niiet ostan hoopis uued ja paremad kõrvaklapid ja nende abil saan ikkagi koduse muusika- või filmielamuse heal tasemel. No kui just mu vana telekas üles ütleb, eks ma siis vaatan, mida asemele ostan. 

Meie, unetud

 Jagan siin kaaskannatajatega lõdvestumise ja hingamise harjutusi, mida perearst mulle unetuse vastu soovitas.

Loodan, et kellelgi neist abi on. Ise alustan hingamise harjutustest.

On aeg hakata unistama

 Või oleks õigem öelda, et on aeg lõpetada enda vihkamine. Mõlemad tähendavad tegelikult ühte ja sama: on aeg hakata dieeti pidama ja kaalu kaotama.  Ja nagu ma viimaste kordade ebaõnnestumistest olen õppinud, siis tuleb seda hoolikalt ette valmistada. Eelkõige tuleb endaga kokkuleppele jõuda, et ma tahan seda, et ma suudan seda ja et olen valmis loobumisteks, mis sellega kaasnevad. Kui ma lihtsalt hakkan ühel päeval pihta, ilma et mu vaimne valmisolek pole veel saavutatud, ei tule sest midagi välja.

Ja muidugi peab ka aeg olema sobiv. Kuna järgmisel nädalavahetusel ootab ees üks sünnipäev , siis ma parem enne ei alusta. Ma ei ole selline, kes peolauas ainult vett joob ja salatit kõrvale näksib. Ära rikutud dieet maksab kätte mitme päeva jagu ja ma ei pruugigi endist hoogu tagasi saada. Mõistlik on alustada 10. aprillist. Mul on siis piisavalt aega  mõtlelda oma menüüvaliku peale, ja tasapisi alustada  trennitegemist. Et kas kõnnin niipalju, kui ilm ja liigesevalu lubavad, või siis väntan toas jalgratast. Ausalt, ma ei salli füüsilist tegevust, aga eks pikapeale harjub. Nooremana täitsa meeldis, aga nüüd pean ennast sundima. Vähemalt seda rutiini olen suutnud hoida, et kord nädalas olen käinud ujulas ja oma kilomeetri ära ujunud.

Eks muidugi väike väline stiimul on ka, lisaks jubedale peegelpildile. Peeglist ei peagi ennast kogupikkuses ja -laiuses vaatama. Aga suvel ootab ees kursuse kokkutulek... Muidugi võin ma sinna minemata jätta, aga see poleks aus korraldajate suhtes. Teised näevad vaeva ja sina ei viitsi ennast kohalegi vedada. Olen ise selliste ürituste korraldajana seda tundnud. Pealegi on meid nii vähe, et igaüks on arvel.

Mu perearst ütles viimasel kokkusaamisel sedasama, mida ma ju isegi teadsin. Kui kaalu vähendada, siis muutuvad paljud terviseprobleemid väiksemaks, nii vereõhk, kolesterool, liigesevalud kui ka seedimisvaevused.

Et te ei arvaks, et ma täiesti lootusetu enesehävitaja olen, siis on mul üks põhjendus olemas, miks mul on raskusi kaalu vähendamise või säilitamisega. Ma ei söö palju, magusat pea-aegu üldse mitte, aga mu suurimaks takistuseks on unehäired. Kui ma ei jää õhtul magama, vähkren ikka mitu tundi unetult, siis otsin abi nii alkoholist kui ka öisest söömisest. Ja need on saatanast, ma tean. Mu armas perearst kirjutas mulle ühed uued tilgad, mida enne uinumist võtta, lisaks andis materjale, kuidas lõõgastuda ja rahuneda enne uinumist. Eks ma katsetan neid kõiki ja loodan parimat. Siiski tuleb valmis olla selleks, et unistus saledamast minust jääbki vaid unistuseks...

Mehed minu elus

Olen ammu tahtnud rääkida meestest, kes mu elus on olulist rolli mänginud. Aga päris ausat selleteemalist postitust peate vist veel (umbes 20 aastat) ootama. Ehk sinnani, kui nad kõik surnud on. Paraku paljud ongi juba surnud, aga ikkagi on palju kaasteelisi, kes mäletavad möödunud aegu ja kelle tunnetega tuleb arvestada.

Aga praegu on mu elus kõige olulisemad 3 meest. Kõigepealt mu elukaaslane, kellega meil kohe täitub 7 aastat kooselu. Siis mu eks, kellega olime koos ligi 40 aastat ja kellega ikka suhtleme, ja kui aus olla, siis räägime telefoni teel rohkem ja sõbralikumalt, kui abielus olles. Ta toob mulle alati lilli, kui Tallinnas käib ja tänab mind igatsugu asjade eest rohkem, kui kunagi varem. Kui päris täpne olla, ei tänanud ta kooselu jooksul mind pea-aegu kunagi. Nüüd on ta tänulik kõige eest, mis ma meie ühise firma heaks teen ja igasuguste arvutialaste nõuannete eest. Lisaks ka selle eest, et hoian teda lastelaste eluga kursis ja mulle tundub, et ta on tänulik  lihtsalt selle eest, et ma üldse temaga räägin. Mõned lahkuläinud paarid ei suhtle ju üldse.

Ja siis on veel üks mees, kellega mul pole mingit isiklikku suhet. Või noh, me tunneme ja ühisosa on ka olemas. Aga see pole  isiklik. See on mu korteriühistu haldur. 2 aastat tagasi, kui mu korteris oli uputus, korraldas tema selle kõik, nii asjaajamise kindlustusega, kui ka remondi. Mis siis, et see võttis aega pool aastat ja ma olin juba kannatust kaotamas. Aga kõik sai lõpuks korda.

Ja nüüd, uskuge või mitte, lõi välk teist korda samasse kohta ehk mu korteris oli jälle pärast 2 aastat veekahjustus. Sedapuhku teisel põhjusel, aga mu "rüütel valgel hobusel" ehk KÜ haldur võttis asjaajamise jälle enda peale. No mis ma ütlen, annaks taevas meile kõigile selliseid (abi)mehi...

Valeotsused

 Viimasel ajal on kõik valesti läinud. Kõik mu otsused on osutunud ekslikeks. Oleks saanud paremini, kuigi ega otseselt suund polnud vale.

Mõnikord oli muidugi probleemiks see, st ma ei lugenud "peenikeses kirjas" lepingutingimusi. Nagu siis, kui ma otsustasin oma kogumishoiuse raha tavahoiusele üle kanda "täna". No tegelikult ma ju teadsin, et sealt ei saa kohe raha välja võtta, vaid peab 3-4 päeva ootama. Aga no mul oli ju kiire tähtajalise hoiuse avamisega, ja ma ei lugenud hoiatusi. Kui pakuti välja täna, siis miks ka mitte.Tõde selgus hiljem, et see maksis mulle teenustasuna 0,5 % summast. Nojah, tegelikult mul NII KIIRE ju ka polnud.

Ja nagu nüüd selgus, oli kuu aega tagasi tähtajalise hoiuse avamine samuti viga, sest siis oli aastase hoiuse %  2,5, täna 3%. Olin ikka täitsa leilis ja mõtlesin panka helistada, et kas ma saan selle hoiuse lõpetada. Mu sõber ütles, et sellega võib kaasneda " panga poolt saamata jäänud kasumi hüvitus" lisaks kaotatud kuuajalisele intressile.

Ja siis ma sain aru, et lõpeta see "saamata jäänud kasumi ehk parema intressi taganutmine". Sest maja ehk PANK võidab alati ja mina ei ole see tark, kes teab, mis intressid edaspidi teevad. Kas tõusevad või langevad.

Sama kehtib elektripaketi valiku kohta. Olen kogu aeg lüpsta saanud. Miks ma pärast paanikas tehtud kindla hinna paketi pealt alla tulemist kohe pidin universaalteenuse valima?  Oleks ju kuu võinud börsipaketi peal püsida ja näha, et see osutub soodsamaks. Ja nüüd võtsin vastu selle 6 kuud kestva KINDEL paketi. Sest ma pole mängur. Tahaks midagi kindlat, isegi kui see on kallim, kui vabaturg.

Palju õnne, Eestimaa!

 Valimised on  lõppenud ja rahvas oma sõna öelnud. Paljugi, mis gallupid ennustasid, väga hea meel on näha, et mõistuse hääl võitis. Palju õnne meile kõigile! Suurepärane oli ka osalusprotsent ja kõige rohkem on mul hea meel Kaja Kallase mäekõrguse võidu üle. Ta on selle auga välja teeninud ja tore, et tema tööd vääriliselt on hinnatud. Kõigi aegade suurim häältesaak, 31816 häält, mis ületas Edgar Savisaare parimate päevade tulemuse (üle 25000 hääle) suurelt. Mul endal oli samuti au anda oma hääl nii erakonnale kui lemmikpoliitikule. Varem olen ikka pidanud valima vaid erakonna järgi, aga seekord kandideeris Kaja Kallas meie ringkonnas ja polnud mingit küsimust, keda valida.

Valimise teiseks võitjaks võib lugeda erakonda Eesti200. Eelmistel valimistel hääletasin nende poolt, aga siis olid nad veel liiga uued ega saanud Riigikogusse. Mul oligi mure, et kuna nad on üsna sarnase liberaalse maailmavaatega kui Reformierakond, siis tulevad nende hääled oravapartei arvelt. Aga ei, kaotajad olid teised. Sotsid jäid enam-vähem samasse kategooriasse, kui eelmistel valimistel, aga EKRE,Isamaa ja Keskerakond said palju vähem hääli. Arvan, et põhjus on selles, missugune oli nende esimene vailitsemisaeg. Kui piinlik oli meil kõigil EKRE labaseid väljaütlemisi taluda. Kui Keskerakond  koos Reformierakonnaga uue koalitsiooni moodustas, siis paraku KE pigem saboteeris ühist valitsust, kui tegi ausat koostööd. Nii lõppes ka see kooslus, ja Reformierakonna uus liit SDE ja Isamaaga päästis mõlema partneri langeva toetuse.

Reformierakonnal on küll nüüd mitmeid erinevaid võimalusi valitsuskoalitsiooni moodustamiseks, aga igal variandil on oma head ja vead. Ma ise arvan, et kõige parem kombinatsioon oleks REF, Eesti 200+ Isamaa. Miks mitte kolmandaks valida sotsid, arvan sellepärast, et need EKREIKE 3 solvunud poisikest opositsioonis võiksid hakata liiga innukalt koostööd tegema, et valitsuse tegemisi segada. Aga kui üks neist võetakse valitsema, siis ehk on lihtsam. Ja kuigi sotside hulgas on palju toredaid persoone, aga nende liider on kuidagi liiga eneseimetleja. Mitte et mulle Seeder meeldiks, aga vähemalt on räägitud, et ta on sõnapidaja mees. Kui koalitsioon on kokkuleppe sõlminud, siis Isamaa hääled on seal taga 100%. Ja et siis ei pea konservatiivset  joont enam reform ise hakkama ajama, kui partnerid liiga lennukaks lähevad. Ja EKRE ei saa oma isamaa päästmist nii usutavalt promoda.

Aga ma usaldan täiesti Kaja Kallase valikuid. Ta on ennast praeguseks kogenud poliitikuna tõestanud ja teeb parima valiku võimalikest.

Koolivaheaeg

 Koolivaheajal sai suurema lapsega tehtud käsitööalast kodutööd. Nimelt peavad nad endale midagi õmblema ja alustada tuli lõike võtmisest. Mul õnneks kapp vanu Burdasid täis ja otsustasime seeliku kasuks. Et lihtsam õmmelda , kui pluusi, millele varrukaid külge passitada on keeruline.

Mina olen palju õmmelnud ja lõikeid võtnud, aga lapse jaoks oli see üsna raske. Et paber ei nihkuks ja üldse leiaks õige joone sellest rägastikust.

Siis veel vaja lõige välja lõigata. Mul jäid põlved põrandat pidi roomamisest väga haigeks. Ei ole minust enam õmblejat.

Järgmisel päeval käisime seelikuriiet ostmas. Avaldasin imestust, et miks lastele seda õmblusoskust õpetatakse, sest tänapäeval ei õmble ise enam keegi. Meie ajal pidi seda tegema, sest poest polnud midagi saada. Laps arvas, et ikka mõni õmbleb küll ja müüb isegi teistele oma toodangut. Raske uskuda, aga võib-olla tõesti. Igatahes seisab lapsel ees küllaltki keeruline töö, lõike järgi riidest väljalõikamine, traageldamine, proovimine, värvli külge õmblemine ja luku panek. Minu arust oleks piisanud õmblemisoskuse arendamiseks koroonamaski ja poekoti valmistamisest, nagu möödunud aastal tehti. Minul on lõiked ja õmblusmasin, aga kõigil vanematel kindlasti pole. Kuidas siis seda kodutööd tehakse?

Lisaks kohustustele kuulus sellesse nädalasse ka pidu. Aknast paistab isegi natuke lippu. Lapsed on vanaemale kasvus juba järgi jõudnud ja möödagi läinud.

Kohustuslik kirjandus

Koolis lapselastele  antud kohustusliku kirjanduse lugemisega puutun ka mina kokku. Nimelt sel viisil, et kui laps oma kooli raamatukogust vajalikku raamatut ei saa, kuna kogu klass tahab seda laenutada, siis tuleb vanaema appi. Nimelt hangib ta raamatu kohalikust külaraamatukogust. Ja siis viskab aeg-ajalt ka ise pilgu peale, millest need raamatud räägivad.

Igatahes viimane 14-aastase lapse lugemisvara "Mängult on päriselt" ajas mu täiega ahastusse. Ma ei saa aru, miks peab keegi kirjutama niisuguse romaani, kus kõik on halvasti, ja kus lootus on täielikult kadunud.  Jah, päriselt on olemas koolikiusamine, vastutustundetute vanemate lahkuminekud, laste kodunt ärajooksmine, ülikooli ühikas joomine ja pidupanemine. Aga niisugune ühte raamatusse kokku kogutud ainult mustades värvides elu pahupoole kirjeldus oli minu jaoks liig mis liig.  Ja raamatu nn. "happy end" oli võltsimast võltsim. Sellisest kaotusest ei saa ükski pere üle ega suuda üksteisele andestada tehtud vigu, mis viisid kurva lõpuni.

Ja siis hakkasin mõtlema, miks peavad lapsed lugema nii masendavat kirjandust. Ma hakkasin tõsiselt muretsema oma lapselapse vaimse tervise pärast, kui ta loeb sellist raamatut ja arvab, et selline ongi päriselu. Kas tõesti enam normaalset noorsookirjandust polegi?  Kusjuures eelmine kohustusliku kirjanduse raamat oli "Nullpunkt".

Mäletan, et mu nooruse lemmikraamat oli Heljo Männi "Miks sa vaikid?"  Jumal, kui hea see romaan tundus toona. Igaks juhuks üle lugema ei hakka, sest see ei pruugi mind praegu enam kõnetada. Ja kuigi tolleaegne elu oli teistsugune, kui praegune, peaks ka praegu olema helgema sisuga noorte elust rääkivaid raamatuid.

On keegi seda raamatut lugenud ja mis mulje teile jäi? Kas oskab keegi soovitada mõnda teismelistele mõeldud kirjandust, mis poleks nii masendav?

Kõik saab lõpuks korda...

 ... ja kui ei ole veel korras, siis, siis pole ka lõpp. Ükskord ma kirjutasin selleteemalise jutu, see oli 7 aastat tagasi. Tookordsed probleemid said tõesti korda, ja samuti sai lõpu too lugu.

Aga uued lood ja uued mured tulevad alati. Viimane aasta on olnud eriti probleemne. Nii laias maailmas, kui mu isiklikus elus. See liiga pikk ja vesine talv on nii ära väsitanud, et midagi ei taha ja energiat ei jagu. Hädapärast teen vajalikud asjad ära, aga nagu vastutuult rühkides. Miski ei tee rõõmu ja muresid põen pikalt. Olen hakanud taas mõtlema, et äkki oleks mul ikkagi vaja antidepressante võtta. Täna kirjutasin perearstile, et tahaks vastuvõtule tulla, aga vastust pole veel saanud. Esialgne põhjus oleks lahti seletada mõõganeelamise tulemused, mida hiljuti läbi tegin. Seda protseduuri teostanud arst ütles, et perearst määrab ravi. Loodan, et on rohtu, mis avitaks. Dr. Google`i abil proovisin digiloo diagnoosi ka ise tõlgendada, aga sealt küll ei paistnud, et minuga samade sümptomitega patsiendid, kes internetitohtritelt nõu küsisid, abi oleks saanud. Loodan, et kui saan ükskord perearsti vastuvõtu aja, siis vaatab mind tohter ise, mitte resident, kes teda asendama on pandud. Seda, et oma perearstiga kohtuda on üksjagu lootusetu üritus, kuulen paljudelt. Eks siis küsin nõu ka antidepressantide küsimuses. Meie pere liige, kellelle AD olid määratud ja kes ka haiglas oli, on pisut paremas seisus, kui enne. Aga vara veel rõõmustada.

Elukaaslasel pidi täna olema silmaoperatsioon. Alustas ta arstide käest abiotsimist juba eelmisel aastal, ootas ära silmaarsti vastuvõtule järjekorra 2 kuud ja sai sealt vastuse, et midagi ei saa teha. Kui nägemine järsult halvenes, läks ta silmakliiniku EMO-sse ja sealt öeldi, et on võimalik küll opiga asja parandada. Ootas jälle üle kuu ja täna haiglas selgus, et asi on ikka keerulisem, kui esialgu paistis ja tänaseks planeeritud opiajaga seda korda teha pole võimalik. Uus aeg pakuti 13.aprilliks. Kes ütleb, et silma seisukord selleks ajaks veelgi ei halvene, ja abi jääb hiljaks? Tundub, et tuleb taas rahakotirauad lahti teha ja minna tasulisse meditsiini, kõigepealt konsultatsiooniks, ja kui vaja, ka opiks. Kusjuures mu elukaaslane on praegu töötu.

Kas siis kusagil midagi helget ei leidugi? Kui hoolega otsida, siis natuke ikka. Matustega sujus kõik kenasti, inimesed kiitsid, et ilus matus oli. Üks ootamatu sõnavõtja ütles, et vend oli talle öelnud, et olen olnud ainus, kes on teda alati aidanud ega ole teda hüljanud. Eks see ole tõesti nii, aga hea oli kuulda, et vend seda tunnistanud oli. Mulle endale ei öelnud ta seda kunagi. Mina, kes ma oma venda oln tundnud kogu tema eluaja, kirjutasin matusekõnelejale ka kokkuvõtte tema elust. Püüdes mitte halba meenutada, aga siiski ka mitte ülearu ilustada. Kõneleja ütles, et nii ilus kõne oli olnud, nagu päris kirjanikul kohe. Sama ütles ka üks matuseline. Nojah, ma ei hakanud ütlema, et pika blogistaazi jooksul on seda asja saanud üksjagu harjutada.

Ja ükskord tuleb ka kevad...

Matused

 Ootasin ja ootasin, et lahkamistulemused meile saadetakse ja et saaksime surmatunnistuse kätte ja matuste planeerimisega edasi minna. Täna, kui möödunud oli juba nädal, ja lubatud infot polnud saabunud, sain aru, et tuleb endal otsustavalt tegutseda.

Kõigepealt helistasin perearstile. Et kas tal on infot mu venna surmapõhjuse ja lahkamistulemuste kohta. Tal oli öelda niipalju, et lahati päev pärast surnuna leidmist ehk 03. veebruaril. Miks perele midagi ei teatatud, ta ei osanud öelda. Vähemalt andis ta mulle kohtuekspertiisi numbri, kus saaksin rohkem infot.

Seejärel selguski, et telefoni teel infot ma sealt ei saa, ja surnukeha tuleb Tartust Võrru transportida oma kulu ja kirjadega. Seejärel võtsin ühendust matusebürooga, kes selle transpordi 90 euro eest korraldavad ja ma pean neile selleks ID- allkirjastatud volituse andma. Kui see oli tehtud, jäi loota, et saame surmatunnistuse ja lahkamisaruande, kui surnukeha on Võrru jõudnud.

Ühe soojaga panin ma siis matusebüroos paika ärasaatmiskuupäeva ja seejärel ka peielaua koha ja aja.

Ja siis veetsin ma umbes 5 tundi telefoni otsas, vesteldes sugulaste ja külarahvaga, kes saab sel päeval tulla ja kes mitte. Ja nüüd olen ma läbi nagu läti raha (midaiganes see ka ei tähenda).

Ükskord saab see kõik läbi nagunii, on vaja veel üle elada nädalajagu närvilisi päevi ja unetuid öid.

Ma ei suuda

 ... nutmist lõpetada. Täna suri mu vend, täpsemalt öeldes ta leiti täna surnuna oma kodust. Eks lahkamine annab andmeid, kui kaua ta seal oma köögipõrandal surnuna lamas. Ta elas üksi, ja naabritel tekkis kahtlus viimase nädala jooksul, et ta ei ole toast väljas käinud ega ahju ja pliiti kütnud.

Ma ei mäleta, et ma oma ema või isa surma puhul nii palju nutnud oleksin. Kusjuures, mul oli seoses vennaga rohkem muret kui rõõmu. Aga nüüd, kui ta on surnud, on mu lein arusaamatult suur.

Ma ei tea, millal ma täna öösel suudan uinuda. Alksi on kulunud juba ülearu palju, aga see ei suuda mind uimastada.

Vaatan ja imestan

 Konkurentsiamet peaks üldiselt seisma tarbija huvide eest ja kui see keelab ära mingi kahe ettevõtte ühinemise, siis ikka selleks, et ei tekiks mingis valdkonnas monopoolset teenusepakkujat, kes hindu tõstab. Jah, teoorias on see nii, aga praktikas läheb asi tihti absurdseks.

Nagu siis, kui keelati ära Express Posti ja Omniva ühinemine. Omniva oli hädas posti kojukande kõrgete kuludega, eriti maapiirkonnas ja nii lõpetati ära esmaspäevane lehtede ilmumine. Exspress Posti osaks  olid Tallinna ja Tartu hommikused lehtekanded ja kuna vahemaad väiksemad, tundus see tulusam äri. Seda enam, et minu postkasti juures käisid nad samal päeval mõlemad, ja kui see pole raiskamine, siis mis see on. Kusjuures Omniva jätkas oma esmaspäevast ringi ka siis, kui lehti tuua polnud, see oli nimelt reklaamijagamise päev. Kui nad oleksid ühinenud, käiks päevas ainult üks postiljon.

Ja nüüd selgus, et ka Express Post töötas kahjumiga ja lõpetas lehekande, mille Omniva üle võtab. Ja Konkurentsiametil pole mingeid vastuväiteid... Ma olen kindel, et ka enne olid nad kursis sellega, et ühinemisel kulud väheneksid, ja kõigil, kaasaarvatud tarbijal, läheks elu veidi odavamaks. Aga ei, keelame lihtsalt ära ja kõik. Nüüd koondati Express Postist 450 töötajat ja see pole sugugi hea uudis. Osa neist saab tööd ilmselt Omnivas, aga teised suunduvad Töötukassasse. Või tegelikult pole neil sinna asja, kuna enamus töötas oma autoga võlaõiguslepingu alusel.

Teine asi, mis mind pead vangutama paneb, on Haigekassa ümbernimetamine Tervisekassaks. See maksab ilmselt üksjagu palju raha, ja seda ajal, kui rahapuudusel ei saa patsiendid õigeaegset abi. Minu tuttavad ütlevad, et nad pole ammu oma perearstiga kontakti saanud, ja kes e-maili ei kasuta, see ei saagi mingit võimalust. Telefonile ei vastata ja arstiaega reserveerida ei saagi. Eriarsti juurde pääsemine oli keeruline ennegi ja sinna ilma perearsti saatekirjata ei saa.

Et siis mis kasu see nimemuutus teeb? Kas haiged saavad seeläbi tervemaks, ja haigused kaovad? Et hakkame haiglaid nimetama tervisekeskusteks, haigeid tervenejateks või siis surijateks. Arstid muutuksid tervendajateks, ja siis tohiksid selles ametis töötada ka kõik seni tervendajate nime all tegutsenud alternatiivmeditsiini viljelejad.Kas selle "suurepärase" idee eest saidki Haigekassa juhatuse liikmed üle 20000 euro tulemustasu hea töö eest?

Minu MMS

 See lühend MMS tundus mulle kangesti tuttav omaaegse kloorilahusega seoses. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Minu MMS tähendab multimeedia sõnumit ehk pilti või videot, mis on saadetud SMS-sõnumite kanali kaudu. Mida mul oma suhteliselt uues Galaxy A70 telefonis  ei ole kordagi õnnestunud avada. Kuni tänaseni. Ega neid MMS-sõnumeid mulle eriti ei saadetudki, sest olen oma tuttavatele öelnud, et minu telefonis nad ei avane. Miks, arumaeimõista, aga nii on.

Laupäeval oli mu ämma juubel, ja kui juubilar mulle hiljem saatis MMS sõnumina pildi, ei hakanud ma talle ütlema, et saatku meilile või messingeri kaudu, sest seda ta nagunii ei saa teha. Muidugi oleksin võinud oma elukaaslase kaudu selle pildi saada, aga mul läks süda kurjaks. No miks mina ei saa MMS sõnumit avada, kui teised nagu ämm või elukaaslane oma tükk maad vanemate telefonidega saavad.

Otsustasin siis Telia klienditoe abil selgust saada. Juhendeid ja KKK foorumit lugesin ka, aga abi sealt ei leidnud. Esimene klienditeenindaja saatis mulle seadistussõnumi ja soovitas telefonile restarti teha. Ei olnud sellest abi. Nägin ainult, et seadistussõnum oli mulle saadetud ka varem, kui üritasin MMS sõnumit avada. Ja telefon vastas mulle endiselt , et sõnumi avamine  ebaõnnestus, proovige hiljem uuesti. Klienditeenindaja veel küsis, et ega mul liiga vana telefon ei ole.

Kui olin kõik teinud, ja tulemust polnud, helistasin uuesti klienditoe telefonile. Ja sealt sain teise teenindaja käest seekord ülimalt lihtsa ja lakoonilise nõuande: WI-FI kaudu internetis olles MMS ei avanegi, peab olema mobiilse interneti abil ühenduses. Tere-talv! See võiks ju olla igasuguste juhendite või foorumiküsimuste esimene lahendusvariant. Toimis kohe...

Lisan siia oma 85-aastase ämma pildi, mille nimel kogu see kammajaa eduka finaalini sõudis.

16.jaanuar

 Sattusin Ringvaate saates väitele, et täna on aasta kõige depressiivsem päev. No miks just täna? Selle aasta jaanuar muidugi toetab seda arvamust. Vihm, sombune, pime, masendav ilm. Aga nagu Ritsik väitis, seda kõike saab muuta meie sees paistev päike.

Minu sees hetkel ei paista päikest. Aastaid tagasi suri just sel päeval kurbadel asjaoludel mu ema. Ja täna läks haiglasse depressiooni tõttu mu väga kallis ja lähedane sugulane.

Niiet jah, täna on mu aasta kõige depressiivsem päev. Ja annaks Jumal, et see vastaks tõele, mis tähendab, et edaspidi läheb asi paremaks...

Minu võit!

 Algas see aasta muidugi kaotusega, mis ja kuidas, ma täpselt ei mäleta, aga mu aktiivsusmonitor oli 1.jaanuari hommikul katki. Ilmselgelt kas oli maha kukkunud või olin ise vihaga selle vastu maad visanud, aga tunnistajad puuduvad. Mu elukaaslane magas sel ajal õndsat und, kui mina oma probleemidega maadlesin. Igatahes tuleb uus asemele osta.

Lükkasin seda poeskäiku edasi kuni 5. jaanuarini, siis oli selge, et kui mu öist unereziimi ei monitoorita, ei tea ma, mis kell ma uinusin, kui palju öösel ärkvel olin ja kui kaua peaksin hommikul magama, et olla uuel päeval teovõimeline. Paraku, uneteema on juba tükk aega mul probleemiks olnud, niiet see seis oli vaja taastada.

Läksin siis vaatamata lumesajule Ülemiste keskusse ja alustasin hinnavõrdlusega. Kuna ma oma eelmise Fitbit aktiivsusmonitoriga rahul ei olnud,otsustasin Tomi soovituse järgi odava hiinaka osta,. Nii ma tegingi,mu Xiaomi Smart Band 7 maksis 59,99. 

See, et paksus juhendite raamatus eestikeelset juhendit polnud, mind ei üllatanud. Ei leidnud ka ingliskeelset juhendit, hakkasin asja käivitama venekeelse juhendi järgi. Vähe sellest, et see nii väikses kirjas oli, polnud seal kajastatud olulisi momente installeerimisel. 

Esimene kord jäin toppama seal, kus oli vaja mu konto aktiveerida. See link ei töötanud ja küsisin nõu klienditoelt Hiinast. Kästi teha kuvatõmmis oma murest. Polnud seda varem teinud ja nüüd sain selles osas targemaks ja saatsin pildid ära. Seepeale vastati mulle, et ju ma olen konto tegemise juures eksinud millegagi ja saadeti mulle õpetus. See oli mul nagunii olemas. Aga kas ma pean vana konto ära kustutama ja kas saan oma e-maili kasutada otsast alustades uue konto tegemiseks, seda ei öeldud. Tegin siis igaks juhuks uue gmaili konto endale, juhuks kui vanaga ei õnnestu.

Täna on 08.jaanuar, ma olen Hiina  klienditoega vahetanud 2 kirja, millest kummastki abi pole olnud ja lõpuks oma loogika abil suutnud seadme käima panna. Pärast konto kustutamist sain uue konto tehtud, ja aktiveeritud, aga telefonist kontole sisse logida ei õnnestunud. Ütles, et serveri viga. Proovisin siis järgmine päev uuesti, ei midagi. Vahetasin paroole, aga kasu sest polnud. Lahenduse leidsin seetõttu, et arvutis mul õnnestus kontole sisse logida. Sain aru, et telefonis pakutakse mulle vana, kustutatud kontot ja sinna muidugi sisse ei saa. Aga kontot vahetada ka ei saanud. Lõpuks mõtlesin ise välja, et  installisin telefonist selle äpi maha  ja laadisin ta uuesti. Nüüd sain pihta õigele kontole.

Seejärel olin ma niikaugel, et oli vaja siduda (bind) mu uus aktiivsusmonitor mu telefoniga. Ja see ei õnnestunud, ei esimesel ega ka kümnendal katsel. Telefonis näitab, et seade on Bluetooth nimekirjas olemas, aga ikkagi ühendamine ei õnnestunud.Siis järgisin kusagilt foorumist leitud soovitusi, et võta Bluetooth nimekirjast vana seotus maha ja tee nutikellale restart. Ja vat siis lõpuks see sidumine õnnestus..

Suur võit! Hurraa mulle! 

Kolm päeva võib ju tunduda üsna väike aeg uue asja käivitamiseks, aga minu arust on see lubamatu. Juhend peaks selgelt juhtima kasutaja õige lahenduseni ja pakkuma variante probleemide ilmnemisel. Mina pidin 3 päeva oma närve raiskama ja olin homme valmis esindusse minema, et tehke see asi mul korda.

Vot just sellise jama pärast ei taha ma välja vahetada ühtki arvutit ega seadet, sest sa  pead päevade viisi jahmerdama nende töölesaamisega.  

Lähen nüüd põnevusega magama, et näha, kuidas uus seade seda kajastab. See oligi mu põhiline vajadus selle aktiivsusmonitori järele.

Hääd uut 2023.aastat!

 Käes ta meil on, see uus, 2023.a. Aga me ei tea, mida ta kaasa toob. Me kõik soovime rahu, aga missugustel tingimustel? Kõik see, mida meie saame  teha ukrainlaste heaks, on jätkuvalt toetada, aidata ja annetada. 

Kolm aastat tagasi tähistasime aastavahetust Viru hotelli Merineitsi restoranis ja olime väga rahul. Tookord olid otsas soodsamad piletid Viru Varietee etendusele hotellis Tallinn, kus ka joogid olid hinna sees,.  Sel aastal olime varajased  ja ostsime  aegsasti. kohad hotell Tallinnas toimuvale üritusele, mis rekalaamis ennast kui suurejoonelist Viru Varietee 50. juubeliaasta üritust.

Aga kahjuks saime totaalse pettumuse osaliseks.

Ah-et miks? Kõigepealt , kui küsisime vastuvõtulauast, kus  on Viru Varietee 50.aastapäeva pidu, saadeti meid mööda (väga pikka koridori kuni VALGE  klaverini, kust oleksime padanud suunduma vasakule. Seal olid kõik uksed kinni ja nii tulime sama targalt tagasi. Ja ikka ei juhatatud meid õigesse kohta. Seiklesime mööda maja ligi pool tundi, kõndides edasi ja tagasi, kuni üks teenindaja tuli meile ekstra ütlema, et kabaree on otse valvelaua vastas teisel korrusel. Täiesti arusaamatu, kuidas vastuvõtus keegi polnud kursis, kus pidu toimub. Selline tunne, et esita või kaebus töötajate peale, kes kliente asja eest teist taga jooksutasid. Ilmselt ma ei vaevu seda tegema, kuna elamus oli sama vilets, kui selleni jõudmine.

See etendus, mis meile pakuti, oli ilmselgelt "vaese mehe virukabaree." Tantsijaid oli vaid 4 tükki ja koreograafiat polnud ollagi. Tantsutüdrukud lihtsalt astusid edasi- tagasi ja keerutasid oma ilusaid tagumikke.  Eelmine  Viru Varietee etendus oli tõeliselt tasemel ja väärt iga eurot, mis selle eest küsiti.  Isegi õhtujuht Erki Otsman jäi viisakasse ülikonda  riietatud tavaliseks konfreransjeeks, ega pakkunud mingeid ümberriietumise ega muid elamusi, mille poolest ta ju tuntud on. Selleks olime küll valmis, et jutt käib segiläbi nii eesti kui vene keeles, aga lauljatar esines ka vene keeles. Tõsi, ühe ABBA laulu laulis ta inglise keeles. Õhtu naelaks kujunes üllatuslikult  Erich Kriegeri esinemine, kes kogu selle jampsi tasustal mõjus tõelise professionaalina. Ja ta tõesti pole mu lemmiklaulja.

Aga aru-mai-imõista, kuidas niisugust s'..tta saab reklaamida VIRU Varietee 50 aastapäeva( OMG) tähistamisena? Jah, reklaam ei ole ju elu, eks... Ärge teie iialgi minge selle reklaami orki.Nagu öeldakse, ka rikkad nutavad. Mina, kes ma maksin selle pileti eest 185 eurtsi per kärss, olen sügavalt pettunud.

Rääkimata sellest, et frustrasiooni tagajärjel jõin liiga palju ja sattusin piinlikku olukorda. Ainus hea üllatus oli, et takso saime 1 minutilise ooteajaga ja see maksis samapalju, kui tavaliselt. Ei mingit uusaastaöö lisatasu.