neljapäev, 23. detsember 2010

Mina olen jõuludeks valmis!

Niimoodi ütleks mu jõulukaktus, kui ta rääkida oskaks. Nii suure uhke õitesülemiga pole ta varem kunagi täpselt jõuluajaks maha saanud. Kui küsite, et kuidas ma ta nii osavalt ajatasin, siis vaikin salapäraselt. Tegelikult pole mul õrna aimugi.

Mina ise olen kah täitsa valmis, isegi natuke äraõitsenud või üleküpsenud ;) Siiski suudab elu mind ikka veel uute ja ennenägematute elamustega üllatada. Kujutate pilti, mulle tuleb elus esimest korda päris jõuluvana! Parem hilja kui mitte kunagi :D Ei aita siin küpsus ega miski, hirm on nahas, kas salmilugemine ikka korralikult välja tuleb. Nöpsiku ees ei või häbisse jääda, temal on lausa mitu salmi peas. Nii eesti- kui rootsikeelseid. Aga eks ta on juba mõne korra saanud jõuluvana ees esinemist harjutada ka...

Kingituste ostmisega oleme pisut liiga hoogu sattunud. Kui hakkasime jõuluvana kotti ette valmistama, siis selgus, et vist ei tahagi kõik ära mahtuda :D Kott on muidu väga uhke, koduekstrast leidsin.

Tööl saime üllatuse osaliseks. Kui mu sõbranna küsis,et kas teil ka jõulupreemiat makstakse, siis vastasin veidi õelalt, et ega me riigiasutus pole. Täna selgus, et ka eraettevõtjad pole üksnes ahned vereimejad. Kuigi nemad maksavad seda preemiat OMA taskust, mitte mingist "kokkuhoitud reservist", on jõuluhärdus ka nende südamesse pesa teinud. Tegelikult on meil jõulupreemia ära jäänud kogu firma ajaloo jooksul vaid eelmisel aastal. Ja vana dokumendi põhjale uut käskkirja vormistades märkasin, et summad olid isegi suuremad kui 2008.aastal. Masu pole küll veel läbi, aga selgroog sai tal sel aastal murtud.

Olen nii küps ja kogenud kui olen, aga ikka ei suuda kõiki vigu vältida. Kuna eile jäi kuusk ajapuudusel toomata, siis mõtlesin täna töölt tulles selle "möödaminnes" Lõunakeskuse juurest kaasa haarata. Oo, püha lihtsameelsust! Selle kavatsetud "ilusa kuuse" valimisest polnud juttugi, sest kuuski oli väga vähe, ja parkla silmini täis. Sealt väljasõidu ummikust ma parem ei räägi. See, et minusuguseid naiivseid inimesi palju on, ei lohutanud... Aga nüüd olen kodus, kuusk on ikkagi olemas ja jõulud võivad tulla!


Häid jõule kõigile!

kolmapäev, 15. detsember 2010

Mehhiko.Chitzen Itza

Miks ma üldse Mehhikosse läksin? Kõigepealt tahtsin ma päikest ja puhkust. Seda oleks saanud ka veidi ligemalt, olgu Egiptusest või Kanaaridelt. Aga nendes maades olen ma juba käinud. Lisaks lõõgastumisele tahaks reisilt midagi veel. Näha teistsugust elu ja kultuuri. Läheduses asuvad Miami ja Kuuba ei ahvatlenud. Minu arust pole Miami kandis peale Hemingway kassi (majamuuseumi) midagi vaatamisväärset ja Kuuba hotellide ligadi-logadi sisustus ja vilets teenindus on pärit nagu meie endi mineviku sovetjuunioni aegadest. Liiga vähe aega on möödas, et seda nostalgiaga meenutada. Sotsialism tekitab minus siiani allergiat. Samal põhjusel pole ma tahtnud Hiinat külastada. Siiski asusin seda viimast seisukohta revideerima, tänu Hiina portselanile.

Mehhiko märksõnaks on muidugi maiad. Peab tunnistama, et ma sellest kultuurist enne reisi suurt midagi ei teadnud. Nüüd olen küll pisut targemaks saanud, aga segane on lugu ikkagi. Selle üle üle vaieldakse vist ka laiemalt, sest giid pakkus meile välja mitmeid teooriad, kust maiad pärit on. Näiteks Aasiast või Egiptusest. Egiptusega on sarnased on nii püramiidid kui hieroglüüfid ja seinajoonistused. Samuti püramiidide paiknemine astronoomililiste tähtkujude järgi. Maiade sakraalehitised on siiski pärit hilisemast ajast kui Egiptuse püramiidid, 600-1200a. pärast Kristust. Infot nende kohta võib leida mitmelt poolt netist, aga räägin seda, mis meie giidid jutustasid. Aga nagu Peep Laja oma videos mainib, räägib iga giid pisut isemoodi juttu.

Riputan siia üles Peep Laja video Chitzen Itzast, mille netiavarustest leidsin. Kuna ei leidnud kohta, kus luba küsida selle eksponeerimiseks, siis loodan, et autor ei pahanda. Väga hea oli seda ajaloolist paika veelkord üle vaadata ja kuulata ka tema asjalikke kommentaare.

Chitzen Itza from Peep Laja on Vimeo.


Käisime kahel ekskursioonil mööda Yukatani poolsaart maiade templeid vaatamas. Esimesena külastasime Chitzen Itzat, kõige kuulsamat ja ilmselt ka kõige paremini säilinud kompleksi. Selle ekskursiooni võtsime ühest kohalikust reisibüroost, mis (teadagi) oli odavam kui inglaste oma. Üllatuseks oli see, et ülejäänud reisiseltskonnast enamuse moodustas hispaaniakeelne rahvas. Sama lugu oli ka meie hotelli külastajatega. Ma olin ekslikult eeldanud, et turist Mehhikos tähendab nö."valget inimest". Kui bussis tutvustati, kes kust pärit on, siis selgus, et rahvast oli nii Brasiiliast, Venetsueelast, Peruust, Argentiinast, Guatemaalast jne. Ilmselt pidi Hispaania omal ajal ikka väga võimas mereriik olema, kuna ta vallutas palju rohkem maid kui Inglismaa.Kõik need riigid on hispaaniakeelsed, kuigi üsna valge nahaga oli see seltskond sellegipoolest :D Kõrvaloleval pildil on noormees Venetsueelast. Nime ma kahjuks ei mäleta, aga pidime reisil oma naabrid meelde jätma, et oleks selge, kas kõik alati bussi tagasi on jõudnud. Seltskond oli kokku korjatud erinevatest hotellidest ja üksteist ei tuntud. Aga õnneks ei läinud keegi tuuri jooksul kaotsi.

Niisugune segaseltskond tingis seda, et giid rääkis kogu aeg vaheldumisi nii hispaania kui inglise keeles. Kuna ta aktsent oli üsna tugev, siis oli raske aru saada, millal üks keel teiseks üle läks. Nii ei saanud ma päris kogu jutule pihta. Aga teise Tulum-Coba reisi võtsime juba inglise reisibüroo kaudu ja kuigi ka selle giid oli kohalik, siis vähemasti käis jutt ühes keeles. Nii et kahe reisi peale sai kokku mingi pildi maiade elust. Lisaks ostsin veel ühe CD, mille abil püüan targemaks saada.
Giid rõhutas, et maiad ei olnud mingid rahumeelsed kütid või maaharijad, nad olid sõdalased. Vaenlasteks olid teised hõimud, sest maiadel ei kujunenudki mingit ühtset riiki. Linnriigid aga sõdisid vahetpidamata. Nii oli ka kaljudesse raiutud piltidel palju kujutatud sõda ja vaenlastega arvete õiendamist. Neid ohverdati hiljem oma jumalatele. Maiade usk oli üsna verejanuline.

Ohverdamise riitus käis nii, et ohver pandi põlvili ja painutati ta keha vibuna tahapoole. Selles asendis ongi alumisel pildil templi tipus kahe samba vahel olev figuur. Seejärel lõikas preester ta rinna terava kivikirvega lõhki, süda rebiti rinnust ja põletati ohvriannina jumalale. Lisaks ohverdati ka oma inimesi ja loomi. Väga julm tava oli nende kuulsa pallimänguga. Seal ohverdati võitja, mitte kaotaja, nii kummaline kui see ka pole. Sest see pidi auasi olema ja nii sai surma mineja otseteed jumala juurde. Huvitav, et vaenlastele sama au osaks sai...

Maiad olid oma templid mingil ajal maha jätnud ja katnud nad prahiga. Miks, selle kohta on samuti mitmeid spekulatsioone. Kas põgeneti vaenlase eest või ammendati ära templi territooriumi õhuke huumusekiht ja enam ei jätkunud toitu. Igatahes toimus see enne hispaanlaste vallutusi. Nagu Coba templivaremetes näha oli, hakkasid varemete peal huumusekihis mõne aja möödudes puud kasvama. Need on seal praegugi, pärast varemete väljakaevamist.

Maiade omaaegne kõrgkultuur viib vägisi mõttele, et nii nende suured astronoomia-alased teadmised kui ka uhked jumalate auks püstitatud templid on seotud tulnukatega. Kes seal maandusid ja elutsesid hiljem kõrgel püramiidide tipus. Nemad olidki maiade jumalad. Miks ei võiks see nii olla? Sest hiljem hääbus see kultuur täiesti ja viimased tänapäeval dzunglisügavustes puhtal kujul säilinud maiade hõimud pidid elama väga primitiivset loodusrahvaste elu. Kui kadus väline tarkuse allikas, kadus ka kultuur. Huvitav, kas jumalatele ohverdamise idee tuli tulnukatelt-jumalatelt, või mõtlesid verejanulised maiad selle ise välja? Oli, kuidas oli, tänapäeva Mehhikos on maiad segunenud hispaanlastega.Kuigi mõned kohatud inimesed tundusid olevat üsna ehtsad maiade järeltulijad. Nad olid lühikest kasvu ja erinesid väljanägemiselt hispaanlastest. Nagu näiteks minu sõber baarmen, kelle nimi on Asterio. Mitte mingi Jose ega Manuel. Aga temast räägin edaspidi.

Kui hispaanlased vallutasid 1524.a.Mehhiko, siis algas ristiusu maaletoomine. Vägisi, nagu see toimus ka meie maal. Maiade vanad ürikud enamasti hävitati, nii pole tänapäeval enam võimalik selle kohta audentset infot saada. Maiadel olid kasutuses nii hieroglüüfid kui ka tähed. Nende kalender erines meie Gregoriuse kalendrist. Selle järgi oli aasta lühem kui meie oma ja iga 52 aasta järel saabub hetk, kui mõlemad kalendrid jõuavad korraks sünkrooni. Kui ma õieti aru sain, siis see olevat juhtunud 1910.a. ja järelikult järgmist kokkusattumist on oodata 2014.a. See hetk pidi olema tähendusrikas ka astroloogiliselt, sest siis asuvad meie 4 lähimat planeeti Päikesega ühel joonel ja mõjutavad üksteist. Mida siis pakuti ka nagu maailmalõpu tärminiks. Samas on kusagil öeldud, et maiade kalender lõpeb 21.detsembril 2012.a ja hoopis siis tuleb maailmalõpp. Elame-näeme...

Hispaanlased lammutasid maiade templeid ja kasutasid kive oma kirikute ehitamiseks. Nüüd on need jälle tagasi toodud ja uuesti üles laotud näiteks kõrval pildil oleva Chitzen Itza palliväljaku seintes. Sellepärast olid kivid seal nummerdatud.

Chitsen Itza on eriline oma akustika poolest. Kõik turistide grupid hõikusid ja plaksutasid seal ja kuulasid siis kaja. Mis oli nagu linnu hõik või langeva vihmapiisa hääl. Milleks see nii oli omal ajal ehitatud, ei tea.

Mis mulje mulle iidsete maiade maailmast jäi? Ei oskagi seda endale täpselt seletada. Egiptuse püramiidid, hauakambrid ja Luxori väljakaevatud kujud jätsid mulle sügavama mulje. Maiade sõjakus ja jumalale inimeste ohverdamine tundusid barbaarsed. Kuigi neil olid suured teadmised matemaatikast, astronoomiast, siiski ei tundnud nad ei rauda ega ratast. Kui turistidele mõeldud etendustel vanu maiade tantse tantsiti, siis elasin nagu sisse sellesse iidsesse maailma. Mida hirmuäratavam sa välja näed (suled, pealuu kujud ja värvilised kehamaalingud), seda võimsam oled. Mida kõvemat lärmi teeb su sõjatants, seda rohkem peaksid vaenlased sind kartma.

Kui ma üksi tegin viimast tiiru õhtuvaikuses mööda Chitzen Itzat, siis jõudis mingi kadunud aegade hingus mulle pärale küll. Aga imetlust mul ei tekkinud, pigem võõristus. Kuidagi müstiline segu kõrgkultuurist ja loodusrahvaste kommetest.

esmaspäev, 13. detsember 2010

Eneseõigustuseks

Mida öelda eneseõigustuseks, kui oled millegi peale vihastades käitunud valesti. Andnud hinnanguid ja öelnud asju, mida pärast kahetsed? Kui hiljem rahulikult olukorda analüüsid, saad ka ise aru, et sa tegelikult päris nii ei mõtlegi. Ega midagi mõistlikku polegi selgituseks öelda. Vihastamine pole ju mingi vabandus, kõike peaks suutma rahulikult võtta. Eriti, kui kogu lugu meid isiklikult ei puudutagi. Aga ometi me mõnikord ärritume olukordade peale, mis ei tohiks meile korda minna. Miks see ikkagi nii juhtub?

Võib-olla selletõttu, et järk-järgult on kuhjunud mingid negatiivsed pinged ja siis osutub plahvatuse käivitavaks sädemeks suhteliselt kõrvaline juhtum või inimene. Või on olukorras, milles iseenesest midagi eriti vihastamisväärset polegi, peidus mingi sügavam ärritaja. Miski, mille kordumine lõpuks viib su endast välja. Kes teab? Fakt on see, et aeg-ajalt juhtub, et inimesed ärrituvad ja käituvad ebamõistlikult. Ja ei saa ise ka hiljem aru, mis see oli, mis neile niimoodi mõjus.

Vaatasin paar päeva tagasi telekast järjekordset osa "Klass. Elu pärast. Trööst". Kuigi ma varasemaid "pärast"-sarja seeriad polnud näinud, tundus see osa nagu rääkivat omaette lugu. Ja miskipärast käis see mulle närvidele, tundus ebaloogiline ja võltsi pisarakiskumist täis. Olles esmase emotsiooni ka välja öelnud, sattusin kriitikatule alla. Kuidas ma üldse võin niimoodi mõelda? Analüüsisin ka ise hiljem, et miks ma sellesse nii negatiivselt suhtusin. Kas see oli halvasti tehtud film? Ei saa öelda, sel juhul oleksin haigutanud ja kogu loo unustanud. Oli tegelaste käitumine ebausutav? Pean tunnistama, et, ma isegi kujutan ette, et inimesed võivad just niimoodi reageerida traagilistele sündmustele. Vist oleks kõige parem määratlus see, et mulle ei meeldinud need tegelased. See aga on hoopis teine asi. Järelikult mõjusid nad eluliselt, kui mul nendesse isiklik suhtumine tekkis. Minu vihastamise põhjus võib peituda selles, et olen elus sarnaseid lapsevanemaid kohanud. Nüüd samastasin väljamõeldud filmikangelasi nendega ja kannan tegelastele üle ka selliseid omadusi ja mõtteid, mida tegelikult selles loos polnud.

Suur ärritustegur kogu selle loo juures on see, et MA EI TAHA, et sellised asjad maailmas juhtuvad. Kõik see julmus, mis toimus "Klassi" tegelaste vahel. Et nii ei tohiks olla, et vanemad isegi ei tea, missugused koletised nende lastest on kasvanud. Niisugune oskamatus või soovimatus tegelikkust reaalselt näha on mind alati ärritanud. Või siis niisugune enesekesksus, mis tegeleb vaid omaenda maailmaga ja näeb vaid seda, mis sinna sobib, jättes märkamata muu. Antud juhul ei suuda ma andestada, et haritud inimesed on oma lapsed lasknud nii jõhkraks muutuda, ise seda teadmatagi. Jah, kuigi see on välja mõeldud lugu, aga paraku on ka pärsielus selliseid vanemaid, kes ei vaevu huvi tundma, mis elu nende lapsed elavad ja mida mõtlevad. Ja kui siis tegelikkus ennast valusalt tunda annab, siis ei suuda nad aru saada, kuidas see kõik juhtuda sai.

Aga mõistus, milleks siis see inimesele antud on? Kui Pauli vanemad oleksid olnud näiteks pikamaasõidu autojuht ja müüja, siis poleks see lugu mind sugugi nii palju ärritanud. Ma oleksin ilmselt neile ka kaasa tundnud ja mõistnud, et nad ei saanud pingelise töögraafiku tõttu piisavalt lapse elusse süveneda. Või et nad ei osanud taibata ohu märke. Aga haritud inimeste puhul on see andestamatu. Kaasa oleksin neile tunda saanud siis, kui nad oleksid endale teadvustanud, millal või kuidas asjad hakkasid valesti minema. Ja tunnistanud, et tegid kusagil vea. See kõik poleks olukorda nagunii muutnud, aga see oleks tegelased mulle inimlikumaks ja sümpaatsemaks teinud.

Kes on öelnud, et need pidid olema sümpaatsed tegelased...

reede, 10. detsember 2010

Heida armu, Monika!

Muigasin, kui saabuvat lumetormi nimepidi kutsuti. Selgus, et Monika-nimeline tsüklon on tõesti kõva tegija. Möllab juba teist päeva ja ei näita veel raugemise märke. Lund tuleb nagu kotist.

Eilne töölt kojusõit kulges lumelopasel teel umbes 60 km tunnikiirusega. See polnud veel kõik. Kodus selgus, et maja juurde sisse ei saagi keerata, lumehang oli oma 30 cm paks. Aga mitte see ei ajanud mind vanduma. Hoopis asjaolu, et mehel oli vaba päev ja ta oli seda sihipäraselt kasutanud st. magamiseks. Ja lumelükkamist polnud tal pähegi tulnud. Jätsin auto ohutulede vilkudes tänavale seisma ja asusin lund kühveldama. Kas keegi minu autost mööda mahub, sellest ei saanud hoolida. Enne kui väravaesine puhas pole, ei olnud mul oma autot kuhugi mujale ka panna. Ega mul lumekühveldamise vastu midagi polnudki, aga mind tegi tigedaks, et mees polnud vaevunud üldse mõtlema, kuidas ma koju sisse saan sõita.

Pärast pooletunnist rassimist sain auto värava taha parkida ja ise tuppa minna. Võite arvata, missuguste sõnadega ma meest õnnistasin. Tema aga ütles eneseõigustuseks, et oli oodanud, kuni sadu lõpeb, et siis kühveldama hakata. Seda õnne annab päris kaua oodata... Täna pole veel märkigi, et tuisk ja lumesadu vaibuma hakkaksid. Kuigi lõpuks kühveldas ta õue kaks korda puhtaks ja meie tänavat käis traktor samuti kaks korda sahkamas. Siiski oli hommikul seis selline, et otsustasin oma auto garaazi jätta ja vahelduseks jalakäija-bussireisija elu proovida. Mul oli vaja kesklinna maalima minna, aga kartsin, et mu väike auto võib mõnes kohas sisse jääda. Mees läks oma neliveolisega tööle ja pidi mulle lõuna ajal linna järgi tulema.

Nagu selgus, polnud ka jalakäija elu parem ühtigi. Lumepihu vihises vastu nägu, jalad ja käed hakkasid külmetama ja hangedest läbi murdmine polnud lihtsam, kui neis autoga madistada. Esimene buss ei keeranudki sellesse peatusse sisse, kus mina ootasin. See lõpp-peatuse tagasikeeramise koht oli suurest teest eemal ja lumest puhtaks ajamata. Üritasin järgmisse peatusse minna, aga loobusin mõne aja pärast. Kõnnitee oli lume all vaid aimatav ja kitsal libedal sõiduteel kõndimine tundus samuti vale valik. Jäin sinnasamasse järgmist bussi ootama. See keeras küll peatusse, aga jäi lumme kinni, sest see oli liiga järsk pööre, mida hooga läbida ei saanud. Mõtlesin, et kas peaksin nüüd aitama bussi välja lükata? Siiski pusis buss lõpuks omal jõul sealt välja ja sõit kesklinna algas.

Nii palju, kui mina nägin, oli Tartu linn küll tublisti Monikale vastu astunud. Põhilised teed ja parklad olid puhtad. Raeplatsi ümbrusse olid tohutud lumemäed kokku veetud (vaata pilti). Nendest tehakse ilmselt lastele liumäed. Ka meie küla vahel ajas traktor lausa öösel lund ja hommikul oli isegi ajaleht postkastis. Head uudised aga sellega lõpevad. Kuulsin, et hommikul oli meie valla traktorist rongi ette sõitnud. Traktor puha puru ja mees ise haiglas. Arvati, et ta polnud lumetuisus raudteed märganud. Mis meist nüüd saab? Kes lund lükkama hakkab?

Lugesin, et Padaorus on tõeline kaos, tee on mõlemas suunas autodega blokeeritud ja inimesed on lumevangis eile õhtust saadik. Keegi ei saa edasi ega tagasi. Millal nad sealt pääsevad, ei ole veel selge, kui ilmaolud ei parane. Piisab ühest väikesest avariist, et liiklus ummistada. Kui meie kesklinnast tulles Tähtvere mäest üles sõitsime, siis oli seal üks buss keset mäge seisma jäänud. Leidis koha, kus katki minna :D Sellest piisas, et kitsas tänav ummistada. Keeruline on saada mööda nii suurest takistusest ja samas möödasõitu oodates mitte tagasi libiseda. Meil läks see õnneks, automaatkäigukast ja nelivedu aitasid välja. Aga kardan, et kui seda bussi sealt kiiremas korras ära ei viida, siis ei lase avariid ja ummik ennast kaua oodata.

Ei taha mõeldagi, kuidas selle lumeuputusega hakkama saadakse korrusmajade vahel. Kui lumesahk sinna jõuabki, siis on seal ikka mõni auto ees, mille tõttu korralikult lund ära lükata ei saa. Ja maakohtades, kus lagedatel väljadel tuisk hetkega tee läbimatuks muudab...

Ei oskagi muud, kui paluda, et Monika ometi halastaks vaese Eestimaa peale. Aga talv pole veel alanudki... Mis veel edasi saab, kui juba nüüd kõik kohad lund täis?

esmaspäev, 6. detsember 2010

Jõulukohustused

Jõulud muudkui lähenevad ja kohustused ootavad. Mida kõike peab tegema, et jõule õieti vastu võtta. Vahetame kogemusi, kuidas teised inimesed sellesse suhtuvad. Mina olen pigem kergelt skeptilisel seisukohal, aga eks me ikka võrdle ennast teistega. Näiteks niisuguse jõulumeemi abil, mille mulle viskas Sjgelle.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Kui jõulusid poleks, peaks selle asemel midagi muud välja mõtlema, et see pime aeg kuidagi üle elada. Pärast seda algab juba valguse võit ja kevadeootus.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?

Ikka oma pere keskel. Ja armsal Eestimaal. Lund peaks ka olema.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?

Eks jõulud olid mingil määral olemas ka hallil vene ajal, kuusk toodi tuppa, ise keedeti sülti ja verivorsti. Aga kas see toimus 24.detsembril või näiteks 26.kuupäeval, sel polnud minu jaoks küll mingit tähtsust. Minu esimene meeldejääv jõulumälestus on aastast 1988. Siis tähistati esmakordselt üldrahvalikult ja väga uhkelt jõule. Olin oma lapsepõlvemaa kirikus, kus oli imeilus kontsert, rahvast murdu ja ka kodus oli suurepärane jõulumeeleolu. Kõik oli veel hästi. See oli mu viimane kohtumine isaga...

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Mul ei käinud jõuluvana, kooli või ema asutuse nääripidudel olin juba piisavalt suur ja salmid hästi peas. Mis seal ikka karta...

5. Parim jõulumälestus?

Vt. punkti 3 vastust.

6. Lemmikjõulutoit?

Ikka klassika: seapraad koos hapukapsastega, verivorstid, pohlamoos, kõrvitsasalat, seened. Ja loomulikult lipsavad märkamatult suhu mandariinid, piparkoogid ja kommid. Kes need küll sinna lauale kiusatuseks pani?


7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Kodus, kuhu ootan külla oma tütre peret.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Kokkan ja kaunistan kodu. Ehin kuuske ja põletan küünlaid. Kui vähegi võimalik, käin kirikus. Kallite kalmud on nii kaugel, et läbi lume ja tuisu sinna ei sõida. Delegeerin selle ülesande ja mõtlen neile oma kodus küünlaid süüdates. Vahepeal otsustasin ehtsast kuusest loobuda ja ostsin kena fiiberoptilise kuuselaadse asja. Nüüd aga, kui jälle väikesed lapsed majas, peab pöörduma tagasi eheda kuuse juurde. Lapsi ei või butafooriaga petta. Kui, siis ainult jõuluvanaga...

9. Sinu jõulukingisoov?

Mina arvan, et jõulukingitused on laste pärusmaa. Aga mis parata, tuleb ka ise kaasa mängida ja oma kaaskondsete elu mulle jõulukingi otsimise osas lihtsamaks teha. Ehk siis anda vihjeid, mis jõuluvana mulle tuua võiks. Aga siiani pole küll miskit mõistlikku pähe tulnud, igasuguse pudi-padi peale raha raisata ei tahaks. Kõik head ideed on oodatud :D

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?

Parimad kingid on ikka need, mida raha eest osta ei saa. Hingerahu, armastus, kallid inimesed su ümber. Eriti mu väikesed armsad Nöpsik ja Tipsik.

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?

Ei mina tea, kes on sel aastal hea, kes halb olnud. Eks jõuluvana otsustab. Päris kurvaks ei peaks keegi jääma.

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Lootust, et midagi paremat on ees ootamas. Häid mõtteid, hoolimist ja mõistmist üksteise suhtes. Naeru ja nalja.

Viskan jõulupalli edasi LendKonnale, Naisele ja Muusakesele

Ma mõistan, kui teil on muudki targemat teha. Mina olen igatahes reeglite järgi mänginud. Aga kui teie keti katkestate, siis ise teate, millega riskite...

pühapäev, 5. detsember 2010

Reisist Mehhikosse. Sisse- ja väljajuhatus.

Kõigepealt veidi sellest, kuidas see reis üldse teoks sai ja mismoodi me sinna ja tagasi saime. Kogenud maailmaränduritele ei ole selles kõiges miskit keerulist, aga meie oleme siiamaani reisinud enamasti reisibüroo kaitsva tiiva all. Nüüd olime suhteliselt omaette.

Tegelikult oli ka selle reisi ettevalmistamise juures meile abiks üks reisikorraldaja. Vaatasime juba aasta tagasi nende pakkumisi, aga kuna tegu oli meie jaoks tundmatu väikefirmaga, siis ei usaldanud raha neile üle kanda ja jääda sinisilmselt reisi ootama. Oli ju masu aeg ja isegi suuremad firmad läksid muudkui pankrotti. Nüüd jäi silm uuesti nende reklaamide peale ja kuna hind oli poole odavam, kui teiste reisibüroode pakutu, siis tekkis taas huvi. Seda enam, et firma oli aasta edukalt üle elanud, nende kodulehekülg muutunud palju uhkemaks ja foorumitest lugesin nende kohta vaid kiidusõnu. Ja olles nüüd oma reisilt õnnelikult tagasi, ei ole ka meil öelda muud, kui vaid häid sõnu nende aadressil.

Seega julgen seda firmat soovitada teistelegi, kes kaugetesse paikadesse päris omapäi minna ei riski ja pisut abikätt vajavad. Firma Sinu Reisikorraldaja koduleheküljelt saate lugeda, missuguseid sihtkohti nad välja pakuvad. Inglise keel peab suus olema, aga muidu on sinu jaoks kõik ette-taha ära organiseeritud. Ja kordan veelkord, väga hea hinnaga. Meie saime (ilmselt viimase hetke pakkumisena) veelgi soodsama hinna, kui seal nimekirjas on.

Meie reis koosnes kahe ümberistumisega lennust: Tallinn-Helsingi, Helsingi-London ja London-Cancun. Võimalik oleks olnud ka kaheosaline lend, nii et Londonisse oleksime lennanud otse Tallinnast, aga sel juhul oleksime pidanud sõitma Stanstedi lennuväljalt Gatwicki ja see tähendas pärast Londoni saabumist 3 tundi bussisõitu. Seevastu Helsingist startiv lennuk maandus samal lennuväljal. Reeglina tähendab reis Mehhikosse hoopis rohkemate ümberistumiste arvu Euroopas.

Meil tuli ööbida Londonis. Selleks oli meile broneeritud hotell ja antud suurepärased juhendid, kuidas transfeerbuss meid õhtul sinna ja hommikul tagasi lennujaama toimetab. Sealjuures tasuta. Taksosõit oleks ilmselt üsna kalliks läinud. Me polnud varem Londonis käinud ja olime mures, kas suudame orienteeruda suures lennujaamas nii, et õigeks ajaks jõuda sinna, kuhu vaja. Kõik laabus siiski kenasti, sest tundub, et Lodonis on ühistransport väga sujuvalt korraldatud.

Edasi pidi reis Londonist kulgema ühe inglise reisbüroo ThomasCook tiiva all ja London-Cancun oli tšarterreis. Hommikul öeldi lennujaamas, et lendu lükatakse edasi. Ja meie pidime nii vara tõusma, et õigeks ajaks lennujaama jõuda... Nagu ikka, mingeid selgitusi ei antud, miks väljalend hilineb. Mõtlesime, et ehk on kusagil Kariibi merel mõni orkaan jälle möllamas, nagu üks selline äsja just Haiitit laastas. Siiski saime 3,5 tunnise ootamise järel liikuma ja maandusime õnnelikult Cancunis, kus meil olid vastas reisbüroo bussid. Lennuk oli hästi suur airbuss, kus oli igas reas 9 inimest, kokku vist 45 rida. Lennuki istmete vahel oli piisavalt ruumi, nii et kitsikust tundma ei pidanud. Ka tualette oli lennuki keskel alumisel korrusel lausa mingi 5-6 tükki, nii et sellest 10-tunnisest lennust lennust mingeid ebameeldivaid üleelamisi ei saanud. Tagasilennul õnnestus isegi magada, nii et seekordne pikk lend mul kaugete maade külastamise isu ära ei võtnudki. Indiast tulles küll mõtlesin, et miks ma vabatahtlikult endale sellise piinamisviisi olen valinud :D

Tagasilennu graafikus oli üks nõrk koht. Taipasin juba enne reisi, et sealt võib tõrge tulla. Aega Londonis kahe lennu vahel oli vaid 2,5 tundi, lisaks veel tuli arvestada pagasi kättesaamiseks kuluva ajaga. Kuna me lennujaama ei tunne, siis võtab ka edasilennu check-in otsimine aega. Ja kui väljumine Cancunist peaks hilinema, siis ei jõua me Helsingi lennukile. Reiskorraldajad noormehed rahustasid mind, et siis ööbite Londonis ja kindlustus katab kulud. Lisaks aitavad nemad meil seda kõike korraldada.

Tagasilendu alustades tundus, et nii juhtubki. Kõigepealt lükati väljalendu edasi tund aega... Õnneks rohkem mitte, aga Londonis läks nüüd juba ülikiireks. Lisaks selgus täiesti ootamatult, et Helsingi lennuk ei välju mitte samast South terminalist, nagu meile oli öeldud, vaid North terminalist. Selle teadasaamise hetkel oli väljalennuni alla 1 tunni jäänud... Nüüd, kus oli juba üsna reaalne variant lennukist maha jääda ja hakata Londonis ööbimiskohta ja uusi pileteid hankima, ei tundunud see enam sugugi nii lihtne olevat, kui arvasime.

Siiski saime teada, kust väljub rong teise terminali, ja saime ka üsna kähku sinna kohale. Siis veel kiirkapak mööda lennujaama, et leida check-in. Ohkasime pärast seda juba kergendatult, aga see rõõm oli ennatlik. Sest värav nr.105 asus ei-tea-mitme kilomeetri kaugusel lennujaama äärealadel. Odavlend Easy-Jet, teadagi. Nüüd olime eriti kehvas seisus, kohvrid lähevad minema Helsingisse, aga meie jääme võib-olla maha. Ja siis ei saa me ka otse Tallinna lendu valida, sest kohvrid vaja Helsingist kätte saada. See spurt mööda lennujaama vääriks juba medalit. Lisaks ajas mu veel rohkem närvi mehe märkus kusagil poole peal, et näe, tablool on juba kiri "gate closed". Aga peale me jõudsime ja saime ka mingid kohad, küll mitte kõrvuti, sest sellel lennul kohti piletil pole märgitud. Mees mul inglise keelt ei räägi ja nii ma tõlki mängida ei saanud. Aga tühja kah, elame üle, pea-asi et peale jõudsime!

Segadused sellega veel läbi polnud. Mingil hetkel ütleb stjuuardess, et kes on mister X(minu abikaasa). Mis nüüd lahti, kas kiirustades tekkis mingi segadus pagasi või mingite muude dokumentidega? Küsisin, et milles asi. Kas mu mees pole midagi ära kaotanud? Kust mina tean, küsida ka ei saa, sest mees istus tükk maad eemal. Lõpuks lahenes ka see intsident hästi. Mehel oli kaelakott, kus tal oli nii telefon, dokumendid kui ka päris palju sularaha sees. Tualetis käies võttis ta selle käsi pestes kaelast ära ja unustas. Eks sellest jooksumaratonist polnud mahti toibuda olnud ja mõistus veel veidi hajevil. Selgus, et keegi leidis selle koti ja andis ausalt personali kätte. Raha oli kõik alles.

Edasi kulges kõik rahulikult ja plaanipäraselt. Kuigi Helsingis võttis meid vastu lumetorm ja nagu tütar telefonis ütles, ootas Tallinas veelgi suurem tuisk. Aga lennukid maandusid ja väljusid graafikukohaselt. Lund polnud sadanud veel liiga palju ja pärast väljakaevamist käivitus ka meie auto kenasti.

Oodatud sombuse novembri asemel võttis kodus meid vastu imeline talveilm. Selle aasta sügimasendus jääbki vist tänu sellele vahele :D

Mõtlesin, et küll meil ikkagi vedas. Oleksime oma reisi planeerinud nädal hilisemaks, oleks Gatwicki lennuväli olnud parasjagu lumeuputuse tõttu suletud ja Finnairis streik käimas. Tallinna tohututest lumevallidest rääkimata. Jumal ise teab, kuidas ja millal me koju oleksime pääsenud.

reede, 3. detsember 2010

Üks äpardunud äriprojekt


Vähemalt niisugune mõte mulle pähe turgatas, kui vaatasin enne reisile minekut ringi Tartu vana kaubahalli all olevas Hiina portselani müügisaalis. Poes polnud peale minu kedagi ja kui eksiski sisse mõni mööduja, siis keegi ei ostnud midagi. Hiina portselanist vaasid, serviisid ja kujukesed on minu meelest üle maailma hinnatud klassika. Miks siis meil keegi neid osta ei taha? Ilmselt olid noored hiinlased, kes selle kauba kaugelt kodumaalt siia kohale olid vedanud, arvanud, et avastasid turunishi. Ehk olid kuulnud, et meie siin oleme üks arenev turg ja sellist kraami leidub meil vaid antikvariaadis. Paraku tundub nii, et tegu oli valearvestusega. Eestimaalased ei tormanud ostma. Miks?

Matsirahvas, kes ei oska väärtuslikku kaupa hinnata? Või pole see taskukohane? Küllap nii üht kui teist, sest hinnad olid neil ilusatel asjakestel päris kõrged, kuigi juba siis oli alanud allahindlus. Aga peamine põhjus on ilmselt see, et meie kodud on nii praktiliselt sisustatud ja tihti ka kitsukesed. Sellised aristokraatlikud iluasjakesed ei sobi ega mahu sinna. Käisin ringi, imetlesin väljapandud esemeid ja lahkusin samuti tühjade kätega.

Uuesti sattusin sinna eile, kui allahindlusprotsendiks oli välja reklaamitud juba 80%. Tegelikult tahtsin huvi pärast veenduda, kas on tegu tavalise reklaamitrikiga, et poes leidub tõesti üks asjake, mis on nii palju alla hinnatud, aga enamus kaubast on kas vähem alla hinnatud või pole üldse odavam. Selgus, et asi oli aus. Kõik asjad maksid ainult 20% esialgsest hinnast.

Ei tea, kas praeguste hindade tõttu ärkas minus ahnus (jumalamuidu saadud kraam!) või oli lihtsalt kahju neist võõramaalastest, kes peavad kogu selle õrna laadungi uuesti kaugele maale tagasi vedama, aga ma otsustasin seekord midagi osta. Nüüd käis poes ringi juba rohkem rahvast ja umbes iga poole tunni tagant tehti ka üks ost. Ostsin minagi ühe vaasi. Küllap ma kusagile ikka talle koha leian. Ja peagi on tulemas jõulud...

Sellega asi ei piirdunud. Kodus arutasime ja leidsime, et tegelikult võiks meil üks suurem põrandavaas ka olla. Läksin uuesti poodi. Põrandavaas jäi ostmata, sest ei suutnud veel otsustada. Üks kandidaat on kõrvaloleval pildil. Selle asemel tuli minuga kaasa üks väiksem vaas. Meenus, et kohe üks sünnipäev tulemas, kuhu hea see kingiks viia.




Eks ma lähen sinna poodi veelgi ja ilmselt ostan veel mõne vaasi. Näiteks sellise:
Koht, kuhu ta panna, on ka välja mõeldud. Vaasid on ju minu kiiks, kui te mäletate...

Tahtsingi soovitada ka teistele, minge ja vaadake. Võib-olla leiate kena jõulukingi. See müük pidi kestma kuni jaanuarini. Tegelikult on seal ka palju niisuguseid, mis ei ole väga kirjud või rahvuslikus laadis. Lihtsalt ilusad unikaalsed vaasid 100-350 krooniga.

Aga hiinlased ise ei paistnud sugugi õnnetud olevat äpardunud äri üle. Võib-olla polnudki see kahjudega kauplemine, võib-olla olid need jäägid kusagil mujal Euroopas toimunud müügist ja kasum oli nagunii juba saadud. Või maksis mingi Eesti-Hiina kaubandussidemete elavdamise organisatsioon need kulud kinni. Olgu kuidas on, praeguse hinnaga on ka ostja (mina) õnnelik. Kas tõesti on alati küsimus vaid hinnas?

Lisatud hiljem:

Läksin õhtul veelkord tagasi ja ostsin valitud vaasi ära. Olin vist nende ostudega saavutanud kuldkliendi staatuse, nii sain lisaks veel kingituse ja kataloogi :) Sellelt leidsin ka firmat tutvustava kodulehekülje aadressi.

Tegelikult oli kahju, et kohapeal ei olnud võimalik saada infot nende toodete kohta. Eesti keelt rääkiv müüja ei teadnud sisuliselt midagi ja hiinlaste inglise keel oli väga puudulik. Nüüd vähemalt saab internetist üht-teist juurde lugeda.