Perekond

 Selleaastane jaaninädal tähendas minu jaoks tõsist perekonna värki.

Kõigepealt, kes on minu perekond? Lapsena olid selleks mu isa ja ema, natuke ka vanaema ja siis mu noorem vend. Elu edenedes surid nii vanaema, kui isa ja ema, jäi ainult vend. No vahepeal olid lisandunud mu abikaasa ja laps.

Edasi läks elu keerulisemaks, mu venna abielu tüüris karidele ja minu suhted vennanaise ja tema lastega katkesid umbes 15 aastaks. Sellel on väga tõsised põhjused, aga see selleks.

Nüüd, kui mu noorem vend veebruaris suri, kutsusin otse loomulikult matustele nii tema lapsed kui endise abikaasa. 

Ja võttis aega, mis ta võttis, aga jaaninädalaks sai kokku lepitud vennapojaga, et just venna sünnipäeval, 24. juunil, saab ta tuhk maamulda sängitatud.

Ma tegelikult polnud ühtki urnimatust varem korraldanud, aga mõtlesin, et mis seal keerulist. Auk surnuaial maasse kaevata, urn tuhaga sisse, ja plats tasandada. Nagu selgus, asi on keerulisem. Ja selle tarkuse jagas just minu endine vennanaine,kes mõned aastad tagasi oli oma ema urnimatuse korraldanud. Esiteks, seda hauda ei tohi kaevata surnu laps, (poeg). Õnneks oli asenduseks võtta mu elukaaslane, kes seda teha võis. Siis  veel, et seda kohta ei tohi kohe tasaseks teha, vaid peab jätma künka, mis hiljem alla vajub. Selleks oli vennanaine toonud 2 pärga, et hauaküngas näeks välja normaalne.

 Mul oli ka kaasas hauavaas lilledega, aga see jäi esialgu tahaplaanile.

Kõige olulisem oli aga see, et me kõik, kes aastaid ei olnud suhelnud, käitusime seal venna muldasängitamisel, nagu perekond. Ka vennapoja värske elukaaslane, kes tundus olevat lahtiste kätega naine, asus kohe ülejäänud hauaplatsi koos minuga korda tegema, nii umbrohtu välja juurima kui küünlaid süütama. Kokkuvõttes oli väga armas elamus.

Ja siis läksime mu kodumaja juurde, kus mu vend elas ja suri. Igaüks leidis sealt midagi, mida ta endale tahtis. Mind tegi kolekurvaks see, et kõik need voodiriided ja käterätid, mis ma vennale olin aastate jooksul viinud, olid kasutamata kapis riiulis. Aga tema viimasel asemel, kus ta enne surma magas, polnud ei linu ega padjapüüre, ainult see septembris viidud tekikott ja tekk olid. Jumal kui kurb ja armetu seapesa see tema voodi oli. Võtsin siis kapist endaga kaasa need kasutamata rätikud ja voodiriided, talle kootud sokid, mida polnud kasutatud. Kõik need lõhnasid kopituse ja tulekahju suitsu järele, mis ta kurvas kodus olid juhtunud.

Mis siin ikka öelda, kurb elu, mis nüüd sai lõpu. Kusjuures ikkagi nii korralike matuste kui ilusa muldasängitamise läbi. Puhka rahus, mu väikevend.

Ja kuna mul polnud jaanipäeva paiku televiisorit ega vahtinud ma ka oma nutitelefoni, siis polnud mul õrna aimugi, et Venemaal mingi mässulaadne asi toimus. Seetõttu ma ei muretsenud, ja kui koju jõudes uudiseid vaatasin, siis oli see kõik juba lõppenud. Nii ongi, mida vähem uudiseid vaatad, seda vähem on stressi. Kui tuleb sõda päriselt, küll sa siis saad seda otseselt tunda.

Jälle algab kõik

 Tegelikult algas see juba neljapäeval ja täna saab pool katsumusest läbitud.

Kui ma eelmine kord tütre pere puhkuse ajal nende aeda ja koera valvasin, ütlesin, et see on viimane kord. Mu liigesed ei pea koera jalutusringidele vastu, eriti raske oli see kuumalaine ajal. Lisaks aia kastmine põua tõttu. Täpsemalt, kahe aia kastmine, sest mu oma aed on samuti janus.

Mõtlesin, et ütlen kindlalt ei, kui nad veel suvisel ajal kavatsevad puhkusereisile minna ja küsivad, kas ma olen nõus nende koduhaldjaks olema. Seda küsimust ei tulnud, ja kuna põud kestis juba maist saadik, olin õnnelik, et pean ainult oma aia kastmisega tegelema. Kuni ühes jutuajamises tuli lauseke, et siis, kui me puhkusele läheme... Oot-oot, mis puhkusele ja millal, küsisin ma vapustatult. Oi, kas me pole sulle öelnud, et 16.juunil? Vähe sellest, et keegi seda mulle öelnud polnud, ammugi küsinud, kas ma jaksan nende kodu ja koera hoida. Ja lisaks pole ma ikka veel täiesti terveks saanud. Köha ja nõrkus piinavad mind juba teist kuud. Arstid on kõiksugu uuringuid teinud, mis on enam-vähem korras olnud. Ilmselt on va koroona mind taas oma kerge külastusega pikalt vinduma pannud, nagu eelmiselgi korral, kui köha kestis 2 kuud.

Nojah, aga teha polnud enam midagi. Ei saa ju armast Kevinit koertehotelli panna ja aeda ära kõrbeda lasta. Nii ma siis annan oma parima. Kas ma juba mainisin, et kui enne oli lihtsalt põud, aga temperatuurid olid talutavad, siis täpselt nende ärasõidupäeval tuli kuumalaine, nii 30 kraadi kandis. Kui vanasti oli poe aknal silt "Õlut ei ole ega tule", siis nüüd tuleb tõdeda, et vihma ei ole ega tule, vähemalt meie kandis. Õlut õnneks on.

Hea seegi, et mu elukaaslane jätkuvalt töötu on ja saab mind veidi aidata. Aga ka tema tervis pole veel korras ja ta ei jaga kõiki kastmise nippe ega tea koerajalutamise taktikat. Kuidas käituda teiste koertega kohtudes, kuidas kakat kokku korjata jne. Siiski on temast palju abi ja kuidagi me selle katsumuse üle elame.

Ma küll ütlesin tütrele, et järgmine kord puhake sel ajal, kui normaalsed inimesed, kas kevadel või sügisel. Suved on meil nüüd alati kõrbekuumusega. Või siis vähendagu otsustavalt oma lillepeenarde mahtu. Ei tundunud, et kumbki neist soovitustest viljakale pinnasele langes...

Must stsenaarium

 Tänane öö läks jälle p....e. Uinusin kell 12 ja ärkasin kell 4. Seejärel üritasin ennast uinutada läbiproovitud vahenditega, nagu alkohol ja tabletid, aga tulemusteta.

Siis mängisin peas läbi kõige mustemad stsenaariumid, et mu tütrel ongi vähk ja mu lapselaps ei tule oma deprekast välja, kas teeb enesetapu või vegeteerib niisama, suutmata minna gümnaasiumi või ammugi mitte seda lõpetada. Ilma hariduseta pole ei tööd ega elu mõtet.

Nojah, ka nii on võimalik elada. Minu jaoks on pääsetee ära kolida, näiteks Kanaaridele või Teneriifele. Kas ma seal suudan õnnelik olla, pole teada. Aga vähemalt mu tutttavad ei näe mu õnnetust. Ka tütre pere võib oma kodu maha müües kolida minu elamisse, mis on laenuvaba.

Ma loodan, et see on vaid mu halb unenägu, mitte tegelikkus.

Aga lootma peab parimat, ja samas olema valmis kõige hullemaks.

Pettumused

 Enam-vähem igal õhtul vaatan ma  telekast AK ja eriti ilmaennustust. Ja enamasti lubatakse, et paari päeva pärast riivab/läbib meid mingi madalrõhkkond ja saame vihma. Kui need paar päeva mööduvad, siis selgub, et vihma ikka ei tulnud ja lootus on paari järgneva päeva pärast.

Täna käisid üle taeva mitmed tumedad pilved ja neist tuli isegi veidi vihma, no umbes 10 tilka. Auto klaasipuhastid pidin korraks käima panema, aga sellega ka asi piirdus.

Tundub, et vihma ei ole ega tule, vähemalt mitte enne jaanipäeva. Ma olen nõus ka jaaniõhtu vihmaga, sest tuld saab teha päev enne või hiljem, aga vihma oleks hädasti vaja. Ma oma väikest aeda kastan, ja kuigi see on suur tüütus, aga põldudega on jama, saak võib ikalduda. Ja tuleoht metsades on ülisuur.

Ja pettumusi on rohkemgi. Mul pidi sel nädalavahetusel olema kursa kokkutulek. aga selgus, et see jääb ära. Sest korraldaja naases eile välisreisilt, kust ta tõi lisaks suveniiridele kaasa ka koroona. Ehk leiame uue kokkusaamise kuupäeva, aga see nädalavahetus igatahes ei toimu midagi.

Ja lisaks oli meil peredraama. Lõuna ajal tütre perele süüa viies selgus, et tütar ise töötab sel päeval kontoris. Samas selgus, et lapselaps oli koolist jälle koju jäänud ja rääkis mulle oma muredest. Kui ma need vägagi häirivad asjaolud tütrele teada andsin ja kui ta neid lapselapsega arutas, siis selgus, et mina rikkusin kõik ära. Tal oli lapsega just usalduslik suhe tekkinud, aga pärast minu poolt teada antud probleeme sulgus laps oma tuppa luku taha ja keeldus igasusugusest suhtlusest.

Sel hetkel pärast tütre etteheiteid ma otsustasin, et pole minu mure, mis mu lapselapsest saab. kas ta on lihtsalt masenduses, üritab päriselt enesetappu või ainult ähvardab sellega. Mina seda muuta ei saa, ta pole minu laps ja ma ei saa teda vägisi haiglasse ravile vedada, kuhu ta keeldub minemast.

Seejärel oli mul valik, kas juua ennast masendusest täis või minna aeda umbrohtu tõrjuma. Valisin viimase ja tarvitasin alkot alles pärast seda. Hiljem ütles tütar, et lapselaps nõustus olukorda arutama ja homme nad tulevad minu juurde, nii minu komposterit kokku panema kui lapsega koos salatit tegema. Ja siis saame kõik koos eelmise päeva olukorda lahti rääkida. Millest mul oli väga hea meel.

Jah, need, kes sulle on kõige kallimad, saavad sulle kõige rohkem haiget teha ja samas selle valu ka ära võtta.