Neljapäev, 18. november 2021

Vana aja sõnad

 Lapselaps sai koolis ülesande küsida vanematelt või vanavanematelt sõnu, mis tänapäeval enam kasutuses pole. Hakkasime siis meenutama. Mulle tuli esimesena meelde "autoostuluba". Ja-jah, ametiühing jagas neid tublimatele töötajatele. Lisaks oli neid "ostulube" teisigi, diivanid, sektsioonkapid ja samuti välisreiside ja sanatooriumide tuusikud. Ja muidugi jagati kortereid, sellega seondus sõna "korterijärjekord".

Siis olid ju sellised asjad nagu "töölesuunamine"  pärast kõrgkooli või tehnikumi lõpetamist, reeglina kolmeks aastaks.

Nõukaajast pärinesid sellised sõnad nagu oktoobrilaps, pioneerimalev, komsomol. 


Eks neid nõukaspetsiifilisi sõnu oli rohkemgi, nagu kolhoos või sovhoos, aga kes neid kõiki enam mäletab või meenutada tahabki.

Tehnika vallast on tänaseks unustusehõlma vajunud nii lindi- kui kassettmagnetofon, ja kassetid. Tänapäeva noored ilmselt ei tea ka seda, misasi on perfolint või -kaart ja milleks seda kasutati. Suure arvutiga suhtlemiseks ja andmevahetuseks muidugi. Sellega seonduv sõna on "raal", mis tähendas suurt arvutit. Tuli see nimetus ilmselt esimesest arvutitüübist URAL-1 ja URAL 4. Kui 1971.a. valmis Toomemäel Tartu Riiklikule Ülikoolile Arvutikeskuse (TRÜ AK) jaoks 2-korruseline hoone (nüüdseks kohati juba 5–6 korrust!)siis sinna paigutati NLiidu teise põlvkonna superarvuti Minsk-32. Kui mina Tartu Riiklikku Ülikooli astusin,  oli  TRÜ AK majas juba kaks  kolmanda põlvkonna suurarvutit EC-1022. Jah, mul oli meeles, et seda arvutit nimetati "ee-ss"-ks, mille peal tegin oma esimesed programmid. Kui asusin tööle programmeerijana, oli kasutuses juba kaasaegsem arvuti CM-4, millega sai suhelda  kuvari abil.


 Oma mälu värskendamiseks leidsin huvitava lugemise "Arvutitehnika arengust Eestis ja Tiigrihüppest"

Mis sõnu teil meelde tuleb?

Teisipäev, 9. november 2021

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

 Tiina polnud küll enam esimeses nooruses, pigem kuldses keskeas naine. Ja ometi  tõdes ta järele mõeldes, et ta läheb praegu tegelikult elu esimesele päris kohtingule. Ei, mitte sellepärast, et ta oleks mingi krimpsus vanatüdruk. Pigem vastupidi, meestelugusid oli tal elus piisavalt olnud. Aga need tutvused kulgesid teisiti, kui kohtamas käies.

Ülikooli ajal ühikas elades olid kavalerid kas oma kursuselt või oldi muidu ühikas tuttavaks saadud. Mis kohtingust sai juttu olla, peod  ja semmimised leidsid aset sealsamas. Või isegi, kui juhtus ette mingi mujalt pärit noormees, siis tuli ta ikka meie ühikasse, kus koos aega veedeti. Ja kui mindigi kuhugi tantsima või jalutama, siis algas teekond ikka sealtsamast ühikast. Nii kohtas ta ka oma tulevast abikaasat ja pärast abiellumist ei tulnud kohtingutel käimine enam päevakorda. Noh, mõned "romaanid töökohal" ju elu jooksul olid, aga ka see romantika leidis aset sealsamas tööl, kas mingite firmapidude käigus või mindi koos pärast tööd samas majas asuvas kohvikusse.

Seekord aga oli täiesti uus olukord. Pärast lahutust põdes Tiina ligi aasta, et teda maha jäeti ja arvas, et ülejäänud elu kulgebki üksinduses. Siiski hakkas eluvaim naisesse tagasi tulema ja tasahilju vaatas ta internetis ringi, et mis variandid temavanusel kaaslast leida oleks. Ühes jututoas sai ta mõnusa jutu peale mehega, kes ennast Tulnukaks nimetas. Läks veel paar kuud, ja kuna jutt klappis, otsustati lõpuks ka reaalselt kohtuda. Oma suhtestaatuse kohta ütles mees, tal on küll elukaaslane olemas, aga ta saab üsna pika keti otsas ringi liikuda. Ja kui vaja, saab ketist ka lahti tõmmata.

Igatahes otsustas Tiina selle mehe üle vaadata, saagu mis saab. Kaotada pole nagunii midagi. Pimekohting oli juba iseenesest erutav väljakutse. Kuidas nad teineteist ära tunnevad? Ja nagu naisterahvaste igavene mure, kas ta meeldib sellele mehele. Kasvõi niigipalju, et ta kohe minema ei kõnniks, vaid vähemalt istuks viisaka aja kohvikus  ega näitaks oma pettumust ilmselgelt välja.

Nagu teada, mehed armastavad silmadega. Seega tuleb välimust igati lihvida, et esmamulje võimalikult hea oleks. Kõigepealt juuksur ja siis ka kosmeetiku külastus. Soeng sai täitsa kena aga seejärel tuli valida, mida kohtingule selga panna. Kuigi tavaliselt armastas Tiina kanda teksaseid ja dzempreid, siis seekord tuli välja näha võimalikult naiselik. Naine proovis selga ühte ja teist komplekti, ja see oli väga meeldivalt veedetud aeg. Lõpuks langes liisk hiljuti ostetud lillelises kleidi kasuks, mida katab ilus boolerojakk. Siis jäi üle valida veel juurdekuuluvaid aksessuaarid, nagu punased kingad ja kott, kaela filigraanist hõbedane kaelakee. 

Õhtul enne tähtsat päeva proovis Tiina  veel korra valitud komplekti selga. Naine jäi oma väljanägemisega täiesti rahule ja oli kindel, et suudab mehele muljet avaldada.

Hommikul ärgates selgus aga, et miski ei lähe plaanikohaselt. Kuigi oli südasuvi, oli ilm vihmane, külm ja tuuline. Tiina proovis igaks juhuks veel selga oma suvekleiti.  Nii kurb, kui see ka polnud, pidi ta tõdema, et siidikleidi ja õhukese tallaga peokingadega vihma kätte minna oleks olnud narrus, ja sobivat suvemantlit polnud tal ka, mida peale võtta. Naise tuju langes nullilähedaseks ja kadus igasugune elevus eesootavast kokkusaamisest. Aga Tiina ei sallinud selliseid inimesi, kes viimasel minutil kokkulepitud kohtumised tühistasid. Seega tuli  nüüd kiiresti välja mõelda, mis oleks sobivam riietus.

Lõpuks valis naine oma tavapärase komplekti, mustad retuusid, pikema musta-valge mustriga särkpluusi ja selle peale lühikese pannalde ja lukkudega musta jaki. Ta oli lugenud küll, et mehed ei salli, kui naised retuuse kannavad, ja eriti naiselik polnud see komplekt samuti. Aga mis seal ikka, mõtles Tiina, selline ma tegelikult olen, ja kui mehele ei meeldi, siis ongi parem, kui lugu kaugemale ei lähe.

Ah et mis sellest välja tuli? Istuti, vesteldi mõnusalt oma tunnike, aga siis vaatas mees kella ja ütles, et ta peab nüüd minema. Ujulasse.

Punast lillelist kleiti ei pannud Tiina enam kunagi selga.

Esmaspäev, 8. november 2021

Vaktsiinisõjas

Jah, vaktsiinisõjas surma ei saa, kuid olen haavatud ma, nagu laul ütleb. 

Keegi tuttav postitas mõni aeg üleskutse sotsiaalmeediasse, et tema kodus on kõik sõbrad ühtviisi  oodatud, nii vaktsineeritud kui vaktsineerimata. Mina seda posti ei laikinud, sest mul olid selles suhtes oma kahtlused. Ja kui päris täpne olla, siis minu lähemad sõbrad-sugulased on nagunii  vaktsineeritud ja mõtlevad selles küsimuses minuga ühtemoodi. Mõni üksik siiski kahtleb, et kas tema terviseseisund lubab vaktsineerida, ja ka sellega pole mul probleemi. Igaüks ise teab, mis talle õige on. Seda enam, et need, kes ei vaktsineeri, väidavad, et nad nagunii eriti kusagil ei käi. Nii ei tule nad ka mulle külla ega lähe minagi neile külla.

Siiski olen viimasel ajal ikkagi sattunud nö. vaktsiinisõjas piike ristama. Mul oli kunagi FB grupp, kust leidsin sõpru ja toredat seltskonda, kellega pidu pidada. Viimased aastad seal enam midagi ei toimunud, aga paar päeva tagasi siiski vaatasin sinna ja avastasin, et mõned liikmed olid postitanud Varro Vooglaiu ja muude vaktsiinivastaste või EKRE-kate videosid. Kustutasin need ära, blokeerisin sellised liikmed ja panin administraatorina üles hoiatuse, et sellist propagandat ma siin grupis ei tolereeri-  Ossa, kus läks andmiseks. Mõned ütlesid, et kus on sõnavabadus ja teised palusid ennast sellisest grupist eemaldada. Sõnavabaduse kohta ütlesin, et rakendage seda oma FB seinal ja lahkujad saatsin rõõmuga minema. Puhastasin veel veidi nimekirja, kavatsedes alles jätta vaid need, keda isiklikult tunnen. Aga ei viitsinud hakata ligi 200 liiget välja viskama. las olla, kui sõna võtavad, siis viskan nad välja.

Aga see polnud veel kõik. Järgmisel päeval helistas mulle üks grupikaaslane, kellega olime sõbraks saanud ja koos reisinudki. Ütles, et ma pean vist ka oma vaadete tõttu grupist välja astuma. Katsusin teda veenda, et vaatamata meie erinevatele arusaamadele vaktsineerimise ja poliitikute eelistamise osas, saame ikkagi sõbrad olla. Püüdsin juttu mujale viia, et kuidas tal muidu läheb ja rääkida seda, mis sõbrad ikka omavahel räägivad. Aga vaktsineerimisvastased inimesed nii lihtsalt alla ei anna. Esimesel võimalusel pöördus ta armsakssaanud teema juurde tagasi, et vaktsineerimisest pole kasu või et see on lausa ohtlik. Muudkui seletas, et näe, ühe mu tuttavaga juhtus nii ja teine oli küll vaktsineeritud, aga sattus ikkagi haiglasse. Lõpuks õnnestus mul kõne lõpetada, enam-vähem sõbralikult. Aga no külla ma teda küll ei kavatse kutsuda mingil juhul. Vähemalt mitte enne, kui see koroona ja vaktsineerimiseteema õhus on ja kirgi kütab.

Teine juhus oli mul suhteliselt lähedase sugulasega. Ta käib samuti neil Vabaduse väljaku üritustel, keeldub vaktsineerimast ja maski kandmast. Nüüd aga oli olukord, kui ta vajas ajutiselt minu juures peatuspaika. Ise küsis, et kas ma tohin remondi ajal sinu juures olla. Lubasingi ja ostsin juba kiirtesti valmis. Kui arutasime, millal ta tuleb, selgus, et sel päeval on tal tihe suhtlemine enne. Vaja juuksuris käia ja õhtul veel ühe tuttavaga kokku saada. Ütlesin talle, et ma ei taha temalt nakkust saada ja olgu enne minu juurde tulekut vähemalt 3 päeva kodus ja ärgu saagu kellegagi kokku. Lükaku nii juuksur kui kohtumine sõbraga edaspidiseks. Ja kui mu tingimised talle ei sobi, otsigu teine peatuspaik. Olin talle ka varem püüdnud selgeks teha, et vaktsineerimine on tähtis. Muidu ei leia ta töökohta ega saa kusagil käia. See jutt oli muidugi kurtidele kõrvadele. Aga nüüd olin sunnitud talle uuesti enesekaitseks tuletama meelde, et oht koroonasse nakatuda on praegu väga kõrge.

Ja vastuseks sain ma sellise kirja (kusjuures ta ei ole läbi põdenud, ainult arvab, et ehk on). Vaktsiinipassi tal pole ja rääkimata sellest, et kõik, nii vaktsineeritud, kui vaktsineerimata inimesed võivad nakkust teisele edasi anda. Selleks ongi vajalik oma kontaktid miinimumini viia. Aga just sellisest loogikast, nagu see noor inimene, lähtuvad  enamus antivaxxereid. Nemad ei haigestu ega nakata kedagi. Ei, minu juurde ei ole nad oodatud.

Sina ei käsuta mind. 🙂 Ega hirmuta. Ega kamanda. ma ei ole laps. Mina ei nakata kedagi, mul on antikehad olemas. 🙂 Ja mulle õeldi et vaktsineeritud inimesed nakatavad teisi, terviseametist öeldi et tänu neile kes vaktsineerivad ongi nii palju nakatunuid. Sest nemad ei ole seda viirust ka läbi põdenud. Niiet hoia oma ajupesuga eemale. Mind juba vihastab see. Keegi teine sellist juttu mulle ei räägi. Head päeva.
Seen by Merilyn Aavik at 11:41