Millal ma viimati õnnelik olin?

 Olen seda küsimust endale esitanud mitu korda. Jah, on ikka olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga päriselt olin ma õnnelik 3 aastat tagasi, kui veetsin oma veebruarikuise juubelisünnipäeva Egiptuses. Nagu ma tookord Fb-s ütlesin, ma olen alati unistanud, et mu sünnipäeval õitsevad lilled, laulavad linnud ja ma saan ujuda soojas vees. Jah, on veel üks kord olnud aeg, kui ma oma sünna lähiümbruses olin Kanaaridel, aga paraku ei olnud ma tookord õnnelik. Suhted abikaasaga polnud just kõige paremad. Kui päris täpne olla, oli ta mu peale kogu aeg pahane ja tundis huvi ühe teise naise vastu.

Sel 2020. a. reisil koos oma elukaaslasega  Egiptusesse polnud me ka enam värskeltarmunud, aga me vähemalt tahtsime samu asju ehk lõbustusi, mis käivad kaasas puhkusega. Nii mõnusat ajaviidet, head sööki ja jooki. Tol sünnipäevahommikul panime enda kenasti riidesse ja läksime pilte tegema. Klõpsisime vastastikku teineteist, ja valmistusime just lahkuma, kui tuli üks sõbralik naisterahvas ja ütles inglise keeles, et kas me tahaks, et ta meist koos pilti teeks. Muidugi võtsime tema lahke pakkumise vastu. Ja ta oskas meid pildistada väga õnnelike ja rõõmsatena, aina sugereerides, öeldes "Be happy, more happy!" Ja me olimegi õnnelikud, nii pildi peal kui ka päriselt. Sõnal on suur jõud.

Pärast seda tulid nii koroonakriis, isolatsioon, kui kõikvõimalikud haigused ja hädad nii mul endal kui teistel lähedastel.  Koroonaaeg oli kaotanud oskuse seltsielu elada, muutusin depressiivseks ega tundnud rõõmu millestki. Üks mure ajas teist taga,  mu tütre pere erinevad probleemid ja haigused, elukaaslase töötuksjäämine ja tervisemured. Ebaõnnestunud operatsioon, millele järgnesid komplikatsioonid. Lisaks kõigele õiguslik jama, mis tähendas seda, et ta jäi  ilma ühe kuu haigusrahast. Nimelt võtsin ma ta oma firmasse tööle, et ta oma opi ja jägneva taastumise ajal saaks haigusraha. Op pidi olema kerge ja järgnev paranemine samuti lühiajaline. Seega panin tähtajalise töölepingu ajaks 10.04 kuni 10.05.2023- Kui ma oleks teadnud seda seadusepügalat, et haigusraha makstakse tähtajalise lepingu puhul vaid siis, kui leping on pikem kui 1 kuu, oleksin ma võinud ju lisada lõppkuupäevale 1 päeva. Aga mulle tundus, et aprillis alustatud tööleping 01. kuni 30. aprill on üks kuu, seega 01.04 kuni 01.05 on üks päev üle kuu ehk vastab nõuetele, nagu ka 10.04 kuni 10.05. Vahetasime tervisekassaga mitmeid kirju, et mida see "üle ühe kuu pikkune leping" ikka tähendab, aga no väikese inimese väited jäävad süsteemile alla. Nende arvates oleks leping pidanud olena 10.04-11.05, et oleks olnud selle perioodi eest õigus haigusraha saada. Nojah, nad ei viidanud ühelegi seadusel paragrahvile  ega rakendusaktile, ilmselt oli see nö-"majasisene" eeskiri. Andsin alla, sest ainus võimalus oma õigust taga ajada, oleks olnud kohtusse minna. See oleks sellest haigusrahast suurema summa maksma läinud ilmselt...

Ja täna tuli üllatav uudis. Mu elukaaslane läks Pensioniametisse uurima, millal tal oleks võimalik pensionile jääda, sest haigusraha jäi eelmine kuu saamata ja tal polnud hetkel mingit sisseulekut, enne kui ta oleks jätkanud oma töötukindlustust pärast tähtajalise lepingu lõppu. Aga see oleks olnud ka 40% tema eelmisest palgast ehk mitte piisavalt palju, et ära elada. Pealegi hakkas ka töötukindlustuse aeg otsa saama. Uut töökohta aga ei paistnud kusagilt ja tervis polnud  korras.

Ja nüüd tuleb hea üllatuse koht. Nagu selgus, ta võib kohe pensionile jääda, sest on kasvatanud puudega last. Isegi kui ta jagab selle soodustuse lapse emaga, saab ta ikkagi kohe pensionile jääda. Mis ei takista teda tööl käimast, aga ta ei vaja enam töötuskindlustuse staatust, et olla ravikindlustatud.

Muidu oleks tal pensionini veel 1,5 aastat aega ja sinnamaani oleks pidanud kuidagi hakkama saama.

Kusjuures see info, et puudega lapse kasvatamise eest saab 5 aastat varem pensionile, on hästi varjatud teave. Mu elukaaslane kuulis seda ühe endise töökaaslase käest, kes ka ei suutnud leida uut tööd, vaid sai selletõttu varem pensionile.

Kõik need inimesele kasulikud seadusesätted on nö. saladuskatte all. Mis takistaks süsteemi teavitamast, et te olete saanud perioodil X kuni Y toetust puudega lapse kasvatamise eest ja teil on õigus enneaegsele pensionile. Kussa-missa, kui ise ei tea, siis seda soodustust sulle ei pakuta. Loodan, et see asi läheb tõeks, see lahendaks mu elukaaslase jaoks palju pingeid, mis seotud nii tervisemurede, töökaotuse kui sissetulekuga.

Ja ehk me siis saaks jälle olla õnnelikud.

Aasta ilusaim aeg

 On aasta ilusaim aeg, mu roosa toomingas lõpetab õitsemist, veel rohkem roosa iluõunapuu alustas ja sirelid on ootel. Tulbimerest ma ei räägigi, neid on sel aastal tohutult. Nad pole küll paigutunud nii harmooniliselt, kui ma sügisel neid istutades oma vaimusilmas nägin, aga ilu on pakkunud nad juba kuu aega ja lõppu pole veel näha. Sel aastal ei kahjustanud sibulaid ei liigniiskus ega mügrid, ainult mõni sort jäi oodatust madalamaks. Ja mõni õitses varem või hiljem kui tema naabrid. Kõige paremini õnnestus mul see peenar, kus ma sügisel rooside vahelt killustiku ära vedasin, geotekstiili üles võtsin ja vabale mullapinnale uued tulbid istutasin. Esiplaanil madalamad ja tagapool kõrgemad. Keskele oli sattunud üks ülivarajane sort, mis uhkes üksinduses säras aprillis. Ja kui tema oli lõpetanud, läksid ülejäänud lahti enam-vähem ühel ajal mais.

Praegu on parimas õiteilus hiliste tulpide peenar. Mustad tulbid alustasid, aga kollased, roosad ja valged jõuavad neile kohe järgi. Need on vanad klassikalised sordid, mis peavad hästi vastu ega muuda oma värvi.

Aprillis sai veel üks suur töö ära tehtud. 4 aastat tagasi istutatud elupuude kõrvalt sai välja juuritud koledaks läinud tuhkurenelase põõsas ja viidud ta aianurka, kus ta võib laiutada nii palju kui tahab. Ja asemele tõin 2 uut paljasjuurset elupuud, mis olid pea sama suured, kui need, mis olid jupp aega juba kasvanud. Neid suuri taimi andis koju sikutada ja maha istutada. Ja muidugi tuli neid kõvasti kasta praeguse põuase ilmaga. Aga paistab, et jäid ellu. Nüüd on vaja ka nende alla panna tekstiil ja killustik, siis võib selle projekti lõppenuks lugeda.

Põhjus, miks ma seda siiani teinud pole, on selles, et keset seda kena kevadet olen ma haige. Juba üle nädala jätkub lõputu köha, mis ei mõtlegi üle minna. Koroonatest oli negatiivne, palavikku pole, aga jube nõrkus on kallal. Olen nii tüdinenud sellest vastikust viirusest, sest aias on vaja igasuguseid asju teha, aga jõudu pole Muru tahtis niita ja varem külvatud lilletaimekesed ootasid maha istutamist, lisaks muidugi ka kastmine üle päeva. Läbi häda tegin need tööd ära, aga siis olin higist läbimärg ja kokku kukkumas. Köha muidugi sai seejärel hoogu juurde.Täna otsustasin, et helistan perearstile. Kaua võib niimoodi vinduda, võib-olla on mul bronhides tekkinud põletik, mida saaks antibiootikumidega ravida. Käsimüügi siirupite, gripiteede ja muude rögalahttistite alla olen matnud juba terve varanduse. Ainus positiivne muutus on see, et öösel enam köha ei ole ja saan magada. Olin väga meeldivalt üllatunud, kui sain arstile aja juba homseks. Ehk läheb see tõbi ükskord kallalt ära ja saan ülejäänud kena kevadet nautida täiel rinnal.

Mu armas lapselaps on otsustanud saavutada modellikaalu ja jälgib kullipilgul oma toidukoguseid, et nende kalorsus  jääks alla endale määratud piiri. Oleme püüdnud talle selgeks teha, et lihtsalt elus olemiseks, hingamiseks, südame- ja ajutegevuseks, neerude jt. organite tööks on vaja inimesel päevas vähemalt 1200 kcal, aga tema piir on sellest ilmselt madalam. Nii ongi ta kogu aeg väsinud ega jaksa kooli minna. Vähemalt ta ikkagi sööb, mitte ei näljuta täiesti ennast. Aga selline olukord oma kinnismõtte tagaajamisel on väga ohtlik tervisele. Seda juttu räägivad talle nii ema, mina kui ka psühholoog, aga asjata. Kuigi ta väljanägemine on minu arust juba suurepärane, ei rahulda see teda ennast. Ja mida ilusamaks ta läheb, seda kurvemaks muutub. Millal see kõik ometi lõpeb ja ta enesega rahule jääb? Kas siis, kui see kohutav puberteet kord läbi saab või kui keegi temasse armub?

Eile käis ta minu juures oma lemmiktoitu, Ceasari salatit tegemas. Selles on õnneks üsna palju toitvaid ja kasulikke aineid sees, nii toorsalat, õlikaste, juust ja kana. Ja seda ta sööb, nii olen ma vähemalt korra nädalas temaga seda püüdnud teha. Isegi nüüd, haigusest hoolimata.

Lapse tuju oli päris hea, nõustus isegi pilti tegema mu täies õiteehtes iluõunapuu taustal.

Naudi protsessi, mitte tulemust

 No muidugi ma tean seda soovitust, ainult et mina olen kogu elu olnud tulemusele orienteeritud inimene. Aga on aeg ümber õppida-

Mul on üks sõbranna, kes viimastel aastatel on hakanud maalima. No mis võiks veel kaht vana sõpra ühendada rohkem, kui ühine huvi maalimise vastu. Paraku see pigem lahutab meid. Sest kuigi ma loen FB-st tema järjekordse näituse kohta, ei lähe ma sinna neid pilte vaatama. Sest "see pole see". Ta on emotsionaalne inimene ja teeb oma pilte nii, nagu talle hetkel tuju on. Aga... ta võiks palju paremini. Sest tal on loomingulist põlemist, aga puuduvad igasugused teadmised klassikalisest värviõpetusest, valguse-varju ja vormi olulisusest. Ja ta praegune maaliõpoetaja laseb tal maalida nii, nagu ta ise paremaks peab ega jaga talle mingeid vajalikke algteadmisi.

Ega polegi küsimust, igaüks leiab oma. Kas mulle tema pildid meeldivad, polegi oluline.  Aga kui ma üle pika aja sõbrannale helistasin, siis tuli ka tema maalidest juttu. Ja ma soovitasin tal mõne teise õpetaja käe all proovida, et saada erinevaid kogenmusi.

Aga mis ma ise tema käest õppisin, oli see, et oluline on protsessi ehk maalimise nautimine, mitte tulemus. Ja siis ma otsustasingi kah seda lähenemist proovida.

Ma pole vist enam-vähem aasta aega maalinud, sest... see tahab aega, süvenemist, ja soovi seda teha. Mida mul viimasel ajal pole olnud. Aga kuidagi ikkagi mõjutas jutuajamine sõbrannaga mind piisavalt, et panna värvid paletile välja ja proovida lõpetada üht eelmisel aastal alustatud pilti. Nägin tükk aega vaeva, aga... asja sest ei saanud. Mul puudus lõplik visioon, kuidas seda pilti lõpetada.

Nüüd sai sest katsetusest mööda umbes nädal . Värvid paletil hakkasid kuivama, siis otsustasin kokkuhoidliku inimesena nad mingile lõuendile "ära plötserdada". Ja lõpetamata pilte on mul umbes kümne ringis

Valk langes pildile, mida ma alustasin enne lahkuminekut, umbes 7 aastat tagasi. Tol ajal oli selle nimi "Roosa mull". Kuna meie elu "roosa mull" läks pauguga lõhki, siis tahtsin nüüd just selle pildi lõpetada. Kusjuures ma ikkagi ei mõelnud süstemaatiliselt kompa peale, vaid hakkasin lihtsalt "plötserdama". Sain oma tühjast päevast paar tundi sisukalt täidetud, ja pilt pole küll hea, aga protsess oli täiesti nauditav.

Kusjuures, nagu sõbrannna piltide puhulgi, võiks arutleda erinevate tõlgenduste või pildiallkirjade üle. Kas "Välk lõi sisse", "Kaks südant","Kas on lootust meil veel?" või "Sild üle vaevavete".Igasugused muud tõlgendused on samuti  oodatud.

Mina ausalt öeldes, kasutasin lihtsalt paletil olevad värvijäägid ära.