esmaspäev, 22. mai 2023

Aasta ilusaim aeg


 On aasta ilusaim aeg, mu roosa toomingas lõpetab õitsemist, veel rohkem roosa iluõunapuu alustas ja sirelid on ootel. Tulbimerest ma ei räägigi, neid on sel aastal tohutult. Nad pole küll paigutunud nii harmooniliselt, kui ma sügisel neid istutades oma vaimusilmas nägin, aga ilu on pakkunud nad juba kuu aega ja lõppu pole veel näha. Sel aastal ei kahjustanud sibulaid ei liigniiskus ega mügrid, ainult mõni sort jäi oodatust madalamaks. Ja mõni õitses varem või hiljem kui tema naabrid. Kõige paremini õnnestus mul see peenar, kus ma sügisel rooside vahelt killustiku ära vedasin, geotekstiili üles võtsin ja vabale mullapinnale uued tulbid istutasin. Esiplaanil madalamad ja tagapool kõrgemad. Keskele oli sattunud üks ülivarajane sort, mis uhkes üksinduses säras aprillis. Ja kui tema oli lõpetanud, läksid ülejäänud lahti enam-vähem ühel ajal mais.


Praegu on parimas õiteilus hiliste tulpide peenar. Mustad tulbid alustasid, aga kollased, roosad ja valged jõuavad neile kohe järgi. Need on vanad klassikalised sordid, mis peavad hästi vastu ega muuda oma värvi.



Aprillis sai veel üks suur töö ära tehtud. 4 aastat tagasi istutatud elupuude kõrvalt sai välja juuritud koledaks läinud tuhkurenelase põõsas ja viidud ta aianurka, kus ta võib laiutada nii palju kui tahab. Ja asemele tõin 2 uut paljasjuurset elupuud, mis olid pea sama suured, kui need, mis olid jupp aega juba kasvanud. Neid suuri taimi andis koju sikutada ja maha istutada. Ja muidugi tuli neid kõvasti kasta praeguse põuase ilmaga. Aga paistab, et jäid ellu. Nüüd on vaja ka nende alla panna tekstiil ja killustik, siis võib selle projekti lõppenuks lugeda.


Põhjus, miks ma seda siiani teinud pole, on selles, et keset seda kena kevadet olen ma haige. Juba üle nädala jätkub lõputu köha, mis ei mõtlegi üle minna. Koroonatest oli negatiivne, palavikku pole, aga jube nõrkus on kallal. Olen nii tüdinenud sellest vastikust viirusest, sest aias on vaja igasuguseid asju teha, aga jõudu pole Muru tahtis niita ja varem külvatud lilletaimekesed ootasid maha istutamist, lisaks muidugi ka kastmine üle päeva. Läbi häda tegin need tööd ära, aga siis olin higist läbimärg ja kokku kukkumas. Köha muidugi sai seejärel hoogu juurde.Täna otsustasin, et helistan perearstile. Kaua võib niimoodi vinduda, võib-olla on mul bronhides tekkinud põletik, mida saaks antibiootikumidega ravida. Käsimüügi siirupite, gripiteede ja muude rögalahttistite alla olen matnud juba terve varanduse. Ainus positiivne muutus on see, et öösel enam köha ei ole ja saan magada. Olin väga meeldivalt üllatunud, kui sain arstile aja juba homseks. Ehk läheb see tõbi ükskord kallalt ära ja saan ülejäänud kena kevadet nautida täiel rinnal.

Mu armas lapselaps on otsustanud saavutada modellikaalu ja jälgib kullipilgul oma toidukoguseid, et nende kalorsus  jääks alla endale määratud piiri. Oleme püüdnud talle selgeks teha, et lihtsalt elus olemiseks, hingamiseks, südame- ja ajutegevuseks, neerude jt. organite tööks on vaja inimesel päevas vähemalt 1200 kcal, aga tema piir on sellest ilmselt madalam. Nii ongi ta kogu aeg väsinud ega jaksa kooli minna. Vähemalt ta ikkagi sööb, mitte ei näljuta täiesti ennast. Aga selline olukord oma kinnismõtte tagaajamisel on väga ohtlik tervisele. Seda juttu räägivad talle nii ema, mina kui ka psühholoog, aga asjata. Kuigi ta väljanägemine on minu arust juba suurepärane, ei rahulda see teda ennast. Ja mida ilusamaks ta läheb, seda kurvemaks muutub. Millal see kõik ometi lõpeb ja ta enesega rahule jääb? Kas siis, kui see kohutav puberteet kord läbi saab või kui keegi temasse armub?

Eile käis ta minu juures oma lemmiktoitu, Ceasari salatit tegemas. Selles on õnneks üsna palju toitvaid ja kasulikke aineid sees, nii toorsalat, õlikaste, juust ja kana. Ja seda ta sööb, nii olen ma vähemalt korra nädalas temaga seda püüdnud teha. Isegi nüüd, haigusest hoolimata.



Lapse tuju oli päris hea, nõustus isegi pilti tegema mu täies õiteehtes iluõunapuu taustal.


neljapäev, 4. mai 2023

Naudi protsessi, mitte tulemust

 No muidugi ma tean seda soovitust, ainult et mina olen kogu elu olnud tulemusele orienteeritud inimene. Aga on aeg ümber õppida-

Mul on üks sõbranna, kes viimastel aastatel on hakanud maalima. No mis võiks veel kaht vana sõpra ühendada rohkem, kui ühine huvi maalimise vastu. Paraku see pigem lahutab meid. Sest kuigi ma loen FB-st tema järjekordse näituse kohta, ei lähe ma sinna neid pilte vaatama. Sest "see pole see". Ta on emotsionaalne inimene ja teeb oma pilte nii, nagu talle hetkel tuju on. Aga... ta võiks palju paremini. Sest tal on loomingulist põlemist, aga puuduvad igasugused teadmised klassikalisest värviõpetusest, valguse-varju ja vormi olulisusest. Ja ta praegune maaliõpoetaja laseb tal maalida nii, nagu ta ise paremaks peab ega jaga talle mingeid vajalikke algteadmisi.

Ega polegi küsimust, igaüks leiab oma. Kas mulle tema pildid meeldivad, polegi oluline.  Aga kui ma üle pika aja sõbrannale helistasin, siis tuli ka tema maalidest juttu. Ja ma soovitasin tal mõne teise õpetaja käe all proovida, et saada erinevaid kogenmusi.

Aga mis ma ise tema käest õppisin, oli see, et oluline on protsessi ehk maalimise nautimine, mitte tulemus. Ja siis ma otsustasingi kah seda lähenemist proovida.

Ma pole vist enam-vähem aasta aega maalinud, sest... see tahab aega, süvenemist, ja soovi seda teha. Mida mul viimasel ajal pole olnud. Aga kuidagi ikkagi mõjutas jutuajamine sõbrannaga mind piisavalt, et panna värvid paletile välja ja proovida lõpetada üht eelmisel aastal alustatud pilti. Nägin tükk aega vaeva, aga... asja sest ei saanud. Mul puudus lõplik visioon, kuidas seda pilti lõpetada.

Nüüd sai sest katsetusest mööda umbes nädal . Värvid paletil hakkasid kuivama, siis otsustasin kokkuhoidliku inimesena nad mingile lõuendile "ära plötserdada". Ja lõpetamata pilte on mul umbes kümne ringis

Valk langes pildile, mida ma alustasin enne lahkuminekut, umbes 7 aastat tagasi. Tol ajal oli selle nimi "Roosa mull". Kuna meie elu "roosa mull" läks pauguga lõhki, siis tahtsin nüüd just selle pildi lõpetada. Kusjuures ma ikkagi ei mõelnud süstemaatiliselt kompa peale, vaid hakkasin lihtsalt "plötserdama". Sain oma tühjast päevast paar tundi sisukalt täidetud, ja pilt pole küll hea, aga protsess oli täiesti nauditav.


Kusjuures, nagu sõbrannna piltide puhulgi, võiks arutleda erinevate tõlgenduste või pildiallkirjade üle. Kas "Välk lõi sisse", "Kaks südant","Kas on lootust meil veel?" või "Sild üle vaevavete".Igasugused muud tõlgendused on samuti  oodatud.

Mina ausalt öeldes, kasutasin lihtsalt paletil olevad värvijäägid ära.