Pühapäev, 19. juuni 2022

Viimase piiri peal

 Vahepeal mõtlesin, et ei kirjuta seda postitust. Sain selle raske nädala üle elatud ja mis siin enam hädaldada. Aga teisest küljest, see on ju ajakaja ehk minu elu lugu ja  tuleks ikka talletada, kuidas see kulges. Ja ehk aitab see meelde tuletada, kui mu käest järgmine kord samasugust teenet palutakse.

Sel nädalal oli mu tütre pere puhkusereisil ja mina pidin haldama koera ja kodu. No mis-see-siis-ära ei ole.... Rahulik keskealine koer, kes enam eriti ei mölla ega tee pättusi.  Aga tegelikult kujunes see hullemaks, kui arvasin.

Esiteks, oli meie kandis tappev põud ja tugev tuul, mis puhus minema viimasegi niiskuse. Seega, lisaks koera jalutamisele pidin ma kastma iga päev, sealjuures  nii nende juures kui oma aias. Kui tütre juures niitis muru robotniiduk, siis oma kodus pidin ma ise seda tegema. 

Lisaks niigi pingelisele graafikule, oli vaja elukaaslase korteris viimased koristamised- mööbeldamised lõpule viia. Ma ei hakka kirjeldama, kui käest ära  oli kogu elamine. Kogu köögimööbel, pliit ja toolid, samuti  kardinapuud olid kaetud vana mustuse ja liisunud rasvakorraga. Tuli sorteerida nii nõusid kui riideid, mida väikesse korterisse oli aastatega kogunenud tohutu hunnik. Aga nüüd on kõik kena ja korter läheb üüriturule.

Viimased päevad koerahooldust on samuti olnud hullumeelsed. Nii kõhulahtisus (millest ometi?), oksendmine kui hullumeelne erutus jalutuskäikudel No ilmselt on emastel jooksuaeg... Meie kutsuke rapsis palava ilmaga nagu segane hullutavaid lõhnu taga ajades, tõmbas või käe otsast. Ja samas polnud tal mahti ei pissida ega kakada, milleks jalutuskäik algselt mõeldud oli. Nii juhtus ühel päeval, et loom ei saaanud kakatud ja pidime kõndima terve tund aega. Mu aktiivsusmonitur näitas tulemuseks 15000 sammu, mis minu jaoks on liig mis liig. Minu meniskivigastusega põlv, selle tagajärjel lamandunud jalavõlv, kulunud puus ja haige selg suudavad tavaliselt teha 3000 sammu päevas. Aga valikut polnud, tuli elada võimete piiril või isegi üle selle.

Eile sai siis see läbi. Aga kuna tütre lennuk pidi saabuma öösel 3 paiku, siis muidugi ei saanud ma enne und, kui tuli sõnum, et nad tõesti on maandunud. Et ma ei pea hommikul jälle koeravalvesse minema.

Selleks õhtuks oli mu jalavalu ületanud selle piiri, mida valuvaigisti suutis maha võtta. Elukaaslane tegi jalatallamassaazi, panin jalale kompressi ja üritasin magada. Mis eriti hästi ei õnnestunud, sest kell 11 helistas mu maasugulane (muidu jummala normaalne aeg), aga kuna mina olin umbes 6 tundi maganud ja siis ta rääkis mulle häirivaid uudiseid mu maal elava venna elust. Niipalju siis stressist taastumisest....

Pärast hommikusööki tegin raske otsuse ja ütlesin elukaaslasele, et minust ei ole täna head kaaslast, ei jaksa ma minna traditsiooniliselt ujulasse ega teha süüa ja oleks parem, kui ta oma koju läheks. Mida ta ka tegi. Mina  tegin lõunauinaku, aga nüüd ei tule und. Seega pean kõik selle blogisse kirja panema ja loodan, et see aitab mul täna öösel normaalselt magada. Kui pole enam ärritavaid mõtteid, mis magada ei lase, sest need said siia välja valatud.

Teisipäev, 24. mai 2022

Viha ja valikud

 Kuigi harva, aga mõnikord tabab mind irratsionaalne vihahoog. Ma tahaks midagi puruks visata, kuigi see oleks suur kahju.

Nagu praegu. Ma tahaks purustada oma aktiivsusmonitori Fitbit, kuna see ei lähe algseadistusse, kus ta peaks näitama mulle kella ja pulsisagedust. Selle  asemele pakutakse mulle ekraanil kõikvõimalikke seadistusi või muid asju, kust pole olnud võimalust jõuda algse standardvaateni. Ma olen seda krd. kella juba mitu korda vastu maad visanud, lootes, et ta tuleb mõistusele,. Ei ole tulnud.

Aga kuna ma ei taha seda päris ära lõhkuda, siis tulin parem ennast blogisse välja elama. Lõpuks läheb see rumal masin ikka algseadistuste peale. OI, kuidas ma seda praegu vihkan!

Ja siis polegi muud varianti, kui rääkida muudest asjadest, mis mind  ärritavad. Nagu näiteks hinnatõus. Kusjuures, ma saan aru, et selle taga on energia kallinemine, nagu meie koduarvetes küte, soe vesi ja  bensiin. Sama tulemus vaatab vastu firmade pakutavate teenuste ja kaupade kallinemises. Sest kütust ja elektrit vajavad kõik ja see kõik läheb sisse lõpphindadesse.

Ah et mis oleks lahendus?  Vähem tarbida ? Esialgu olem ma lihtsalt valmis maksma seda hinda, mis küsitakse, sest kuskiltmaalt pole võimalik tarbimist vähendada. Mina kui pensionär peaks olema ka abipakkettide objekt. Sept. kuni dets.2021 kulude eest sain toetust 300 eurot. Jaan- märts 2021.a.  rakendusid riigipoolsed automaatsed kompensatsioonimeetmed ja arved polnud enam nii hullud. Ma isegi ei hakanud uurima, kas mul oleks võimalus veel mingit kompensatsiooni taotleda, sest nii suur "vallavaene" ma ka pole.

Riik panustab nagunii palju kaitsevõimesse ja Ukraina abistamisse .Äkki katsuks oma igapäevakuludega ise hakkama saada. Mis sest, et need on eelmise aastaga võrreldes kahekordistunud. Kui nii jääb, peamegi sellega arvestama.

Muidugi, see bõrsielektri kauplemissüsteem tundub absurdne olevat, aga loodame, et siingi tulevad mingid muudatused, mis hinda alla toovad. Kasvõi meie enda põlevkivi tootmise taaselustamine. Tartu-Tallinna võrdluses on mul tegelikult väga valus vaadata 2-toaliste korterite kommunaalkulude erinevust. Tartus on see kuus alla 100 euro, Tallinnas ligi 200 eurot. Sest Tartu kaugküte kasutab hakkepuitu, aga Tallinn on gaasiküttel.

Jah, tahaks muidugi, et hinnad tõmbaks tagasi, nii bensiini kui gaasi osas. Aga  see tähendaks vaid üht, tuleks jätkuvalt kasutada vaid Vene energiaallikaid ehk toita sõjamasina kulusid. Midagi pole parata, peame valima, kas vabaduse või odavama energia. Mina valin vabaduse.


Laupäev, 14. mai 2022

Puberteet

 Nagu ma täna oma vanema lapselapse sünnipäeva tähistamisel ütlesin: puberteet on nagu Ukraina sõda, arusaamatu, miks ta sellisena eksisteerib, ja ei ole teada, millal ja kuidas see lõpeb.


Oli isegi hästi, et snnipäevalapsest õnnestus kena pilt teha.


Pärast grilli söömist kadus ta oma tuppa ja kui kutsusime teda tordi pealt küünlaid puhuma, tuli vastuseks vihapuhang. Ma Ju Ütlesin, et Ma ei Taha Tulla. Millest Te ometi Aru ei Saa. Nimelt läks vanaisa pärast ema kutsumist proovima, et ehk tema juttu võetakse kuulda...


Enne seda kuu aega oli väimehe sünna. Seal olid lapsed veel enam-vähem talutavad (ikkagi avalik koht). Siiski veedeti enamus ajast telefonis, mitte seltskondlikus suhtlemises.


Ja veel kuu aega enne seda oli väiksema lapselapse sünnipäev, mis kulges üsna normaalselt. Sünnipäevalaps oli külaliste üle õnnelik ja nõustus pilti tegema. 



Aga pärast tänast pidu tekkis mul küll mõte, et miks peavad vanaema-vanaisa kohale tulema sünnipäevalast õnnitlema, kui sellest ei hoolita. Ma igatahes kavatsen selleteemalise vestluse lastega üles võtta. Riskides suure kisa ja vihahooga. No tõesti, kui puberteetikutel ei ole huvi, siis me ei tule kohale.

Kuni ükskord jälle hakatakse meie seltskonda hindama.

Ei-ei ma ei arva, et lapsed meid enam armasta, aga hetkel on selle väljanäitamisega raskusi.


Esmaspäev, 9. mai 2022

9.mai ja venelased

 Mõnes mõttes kartsime me kõik seda 9.maid. Meie jaoks pole see mingi tore päev, aga venkude jaoks nii siin- kui sealpool piiri on see väga oluline püha. Ja selleks, et see oleks piisavalt võimas, pole ükski hind liiga kõrge.

Eelkõige kartsime, mida on oodata suure Venemaa poolt. Kas väike Punn üritab ennast suuremaks puhuda tuumalöögi abil või kasutab pidupäevakõnes mingeid muid ähvardusi, mis lasevad tal ja tema riigil jätkuvalt paista "võitjana". Kummaline ja ootamatu, aga seda ei juhtunud. Ei ähvardusi ega "Suure Võidu" kinnitust. Muu propagandamöla oli ikka, aga tunduvalt väikesemas kontsentratsioonis. Kas tõesti väike Punn on aru saanud, et ta on selles sõjas kaotaja ega soovi kedagi läänes enam rohkem vihastada? Muidugi, me ei tea, mis tal varrukas on, aga Euroopa ühtsus on ennast üha paremini väljendanud. Ehk siiski võidab demokraatia, mitte diktatuur, kui valitsemismeetod.

Teiseks, ka siin Eestimaal, paistis see päev kulgevalt suht rahumeelselt. Isegi Aljosha külastajate arv oli väiksem, kui prognoositud. Intsidente, kui kedagi türmi viidi, oli ka vähe. Aga samas ma olen Andrus Ansipiga ühte meelt, nii nagu15 aastat tagasi, kui ta selle kuju lasi teisaldada, vaatamata sellele, et see põhjustas majandusele üksjagu sanktsioone. Näiteks meie firma ei saanud 5 aastat otse Venemaalt sütt osta, vaid kogu äri käis läbi Läti, kus otseloomulikult lisandus hinnale  sealne kasum. Nüüd soovitab meie endine peaminister mitte pikendada nende venelaste elamislubasid, kes töötavad meie riigi ideoloogiale vastu. Loogiline samm, ja vihahoos  ma hetkel kujutan isegi ette busse või ronge, mis sellist kontingenti Vene piirile transpordivad. Nii nagu omal ajal eestlasi küüditati.

Aga samas on ka huvitavad arutluskäigud, et kes me ikkagi oleme. Pärast 50-aastast nõuka (ehk Vene) okupatsiooni. Ehk kes on meid kui rahvust mõjutanud? Sellele küsimusele vastust otsima ajendas mind Indigoaalase kirjutis ja selle all olevad kommentaarid. Ka mina olen enamuse oma elust elanud nõuka võimu all, aga ometi ei arva ma, et olen osa vene kultruuriruumist. Ma oskan vene keelt väga hästi, omal ajal käisin isegi vene keele oliümpiaadidel, aga ikkagi ei võtnud ma vene värki omaks. Ma ei suuda ka praegu vaadata vene krimifilme, mis on minu jaoks liiga jõhkrad. Samas ei meeldi mulle ka saksa kultuur, nende filme ei suuda ma samuti vaadata. Muidugi austan ma nende korra- ja tööarmastust, ja loomulikult oleme nende kultuurist mõjutatud. Aga ikkagi, kui ma hakkasin mõtlema, kelle kultuur meile kõige lähedasem on, jäin jänni. Jah, soomlased on meie sugulasrahvas, aga ikkagi on erinevused suured. Nüüd, kui nad ilmselt on loobunud venelastele meelejärgi olemisest ja kaaluvad NATOga liitumist, tunduvad nad juba palju meeldivamad. Lätlastega meil justkui peale ajalooliste kannatuste muud ühist ei ole, aga antud situatsioonis oleme samas paadis. Kõige kenam oli meie ajaloos Rootsi aeg, mis tõi haridust ja vabadust, aga tänapäevases kontekstis on ikkagi meie väärtushinnangud erinevad. Siiski, nii Rootsi kui Soome viimase aja arengud NATO suunas on vägagi tervitatavad.

Tänase päeva kommentaaridest jäid silma nii Prantsusmaa kui Saksamaa liidrite kõned. Ja see asjaolu, et väikese Punni kõrval võiduparaadil ei seisnud ühtegi teise riigi liidrit. Isegi mitte Lukashenkot. Putin on kaotanud maailma silmis. Nagu räägitakse, läheb ta pärast tänast pidupäeva operatsioonile, misiganes tal ka viga pole. Ja nagu juhtus omal ajal Savisaarega, kui sul pole enam tervist, kaotad ka võimu. Tahaks loota, et selles jubedas sõjas võidavad ikkagi euroopalikud väärtused. Nii meie kui ukraina rahva hüvanguks.

Pühapäev, 1. mai 2022

Unes ja ilmsi

 Täna öösel nägin ma mitut und. Võib-olla olid nad omavahel seotud, aga nii täpselt ma ka ei mäleta.

Aga ma mäletan unenäo ja reaalsuse kokkusaamise momenti.

Kõigepealt oli uni, kui ma sumpasin mööda metsa ja lõpuks jõudsin välja oma endise kodu juurde. Ja kuidagi selgus, et ma võiksin minna tagasi sellesse situatsiooni ja hetke, kui see kõik lõppes. Ehk siis jätkata oma elu sealt, kus kõik katki lõigati. Mäletan ka seda rõõmu, et mõtle kui tore, kogu seda valu ja võitlust polnudki vaja. Kõik on nii, nagu ennegi. Ja siis tuli mulle unenäos (või ilmsi ) arusaamine, et ma ei taha enam sinna tagasi. Mulle meeldib mu praegune elu palju enam.


Teine seik oli selline, et minu mingis elukohas olid peo käigus külalised kogu elamise täiesti ära lagastanud. Oksendanud, sittunud jms. kõik kohad täis. Kui ma kohale jõudsin, hakkasin kogu seda laga koristama. Ja sain aru, kui palju aega see mul võtab. Ja siis tuli järsku arusaamine, et see on vaid uni. Ma ei pea seda koristamist läbi tegema, vaid võin oma und vaadata edasi sealt, kus kõik on juba korda tehtud. 

See unenäo (alateadvuse) ja päriselu kombinatsioon on mul esmakordselt nii hästi õnnestunud. Et võtan selle,mis sobib, aga ülejäänu mängin ringi.

Ei tea, kas see tähendab, et olen õppinud oma emotsioone taltsutama või siis lihtsalt on mul olnud võimalus oma elu reaalselt suunata. Ja tundub, et ma olen kõikvõimas. Milles küssa, kui maja katus tahab remontimist, teeme ära!

Tegelikult reaalelus see nii lihtsalt ei käinud, aga siiski on suur tõenäosus, et see projekt saab ülehomme sõna otseses mõttes katuse alla.

Eks sellest ka unenäod, et ma oleks nagu ise oma õnne sepp...

Reede, 15. aprill 2022

Suur Reede ja munadepühad

 Suur Reede on riigipüha ja kevadpühade sissejuhatus. Siiski, see reedene päev ei sobi selleks, et postitada jänkude ja värviliste munade pilte ja soovida häid pühi. Suur Reede on Jeesuse kannatuste ja surma päev. Alles pühapäeval tõusis Ta surnust üles ja me võime üksteisele soovida häid (ülestõusmis)pühi.


Ma annan muidugi andeks kõigile neile FB sõpradele, kes täna häid pühi soovisid, aga ma ei laigi nende postitusi. Võiks ju natuke ikka jagada, millal tegelikult need "head pühad" algavad. Aga noh, mis parata, nad ei tea, mida nad teevad. Nagu minagi ei teadnud enamuse ajast oma elus. Kuni ma lugesin J.Steinbecki raamatut "Me tusameele talv". Selle tegevus algas Suure Reedega ja sealt sain ma esmakordselt aimu, mida need munadepühad tegelikult tähendavad. Ja kuidas tunnevad ja käituvad inimesed, kes seda usupüha oluliseks peavad. Selles raamatus on palju muudki head, ja ma pean seda oma lemmikraamatuks.

Ma olen ka ise korduvalt käinud kirikus Suurel Reedel, aga kuna ma tegelikult pole olnud koguduse liige neis kirikutes, siis ma ei tea, mida õpetaja oma koguduse liikmetele sel päeval soovib. Kindlasti mitte häid pühi.

Kannatusenädalast veel seda, et olen püüdnud pidada oma lubadust aidata neid, kellel Ukrainas raske. Olin otsustanud oma järgmise annetuse teha Punasele Ristile. Ja siis ilmus kusagil ajakirjanduses nupuke, et kui suur osa annetustest tegelikult läheb administratiivkuludeks, mitte abivajajatele. Just sellepärast ei anneta ma näiteks Jõulutunnelile, sest liiga palju läheb reklaami jms. kampaaniakulude katteks. Jah, ma saan aru, ka Punase Risti organisatsioon peab maksma palka neile, kes asjaga tegelevad, masinate, transpordi jne. eest, aga ikkagi tekkis mul tõrge. Otsisin siis otsese abistamise variante.

Selgus, et ega see lihtne pole. Näiteks Mustamäe Linnaosa Valitsus kuulutas, et võiks tuua hügieenitarbeid, mähkmeid,  shampoone jms. teatud kellaaegadel, kust need siis abivajajateni jõuavad. Aga ma pole kunagi seal käinud, ei tea, kuidas seal parkida saab jne. Et ehk saavad sõjapõgenikud ikka pigem kusagilt raha, et ise neid igapäevaselt vajalikke asju osta.

Järgmine katse oli Toidupank, kes kuulutas, et 8-9. apillil on kampaania, kus vabatahtlikud toidupoodides koguvad annetusi. Olin neid varem ka meie Selveris näinud, aga kui oma kriisiostude varudest kokku pandud pakikesega kohale läksin, siis seekord neid polnud. Uurisin netist, kus annetusi kogutakse, aga selgus, et lähim punkt oli ikkagi liiga kaugel. Seega panin oma toiduvarud riiulisse tagasi ja hakkasin uut võimalust ootama.

See tuligi. Meie kohaliku asula firma teatas, et auto läheb neljapäeval Ukraina poole teele. Selle firmaga olin ma juba korra asju Ukrainasse saatnud. Seekord oodati annetusteks tumedaid T-särke, kuivaineid ja tahvelarvuteid. Mul oli lapselaste poolt viimasel ajal  väga vähest kasutamist leidnud Notebook täitsa üle, seega katsusin ka ülejäänud kraami hankida. Poest ostsin portsu kuivaineid ja riiulist leidsin 4 T-särki. Lisaks oli mul ka 2 värskelt pestud villast tekki, mis ikka põgenikele ära võiksid kuluda. Laadisin tahvelarvuti täis ja hakkasin seda isklikust infost puhastama. Kustutasin pildid, videod, kontaktid, deinstallisin FB ja Messingeri. Üks kahest e-maili kontost õnnestus kustutada, aga teisest ei saanud kuidagi lahti. Ei saanud sellest ka välja logida ja kui olin tund aega mässanud, siis sai tahvli aku tühjks. Sain aru, et seda vanaks jäänud vidinat pole sealsete laste narrimiseks mõtet saata, kuigi minu lastel oli sinna palju mänge installitud. Neil ei pruugi alati olla WIFIt ega laadimispistikut.

Ülejäänud kraaami viisin ikkagi ära ja kuulsin firmast, et nad jätkavad oma sõite Ukraina piirile. Nad viivad nimelt sinna autosid. Kes maksab ja kuidas juht tagasi saab, ma ei uurinud. Aga nagu nad väitsid, see asi jätkub. Ja järgmiseks korraks valmistan juba oma annetuse süstemaatilisemalt ette. Ilmselt ostan nii tahvelarvuti kui muid asju, mida tellitakse. Vähemalt läheb kogu minu annetus otse abivajajatele, mitte vahendajatele.

Teisipäev, 5. aprill 2022

Kohad, kus ma pole elanud

 Muidugi olen ma elanud üsna vähestes kohtades. Aga juttu tuleb korterist, mis pole küll mu kodu, aga kuulub mulle ehk mu firmale. Ja ma tõesti kavatsesin seal natuke pesitseda, et saada aimu, kuidas elu majas käib, kuidas töötavad kodumasinad jms. Paraku jäi see tegemata, sest leidsin kiiresti üürniku. See on sama korter, kus praegu elab mu elukaaslane oma tütrega. 

Täna käisin jälle elukaaslase vanas korteris koristamas ja asju korrastamas. Seejärel palus mees, et kas ma saaksin tulla talle appi süüa tegema. Ta oli ostnud ilusa lihatüki, aga polnud veel kohanenud uue köögi ja pliidi eripäradega. No milles küsimus, muidugi ma aitan.

Esimene üllatus oli, et pannil liha pruunistamine ei õnnestunud. Arvasin, et polnud panni piisavalt kuumaks ajanud ja seetõttu läks asi aia taha. Panin siis selle eelpruunistamata liha ahju ja seal kulges asi enam-vähem normaalselt.

Siis koorisin kartulid, keetsin vee ja kallasin kuuma vee potti neile peale. Oletades, et kuuma veega hakkavad nad keema üsna varsti, nagu olin harjunud. Kui vesi poole tunni jooksul ikka veel keema polnud hakanud, muutusin murelikuks. Milles asi, kas ma ei oska gaasipliiti õigesti käsitada? Viimases hädas helistasin oma korteri eelmisele üürnikule. Et mis nipid selle gaasipliidi kasutamisel on, mida mina ei tea?'


Selgus, et polegi mingit nippi. Lihtsalt suurem põleti, mida ma otseloomulikult kasutasin, on liiga laia diameetriga (10 cm), ja sealne leek ei suuda väiksema põhjaga potile piisavalt soojust anda.Ta ütles, et seetõttu ta kasutas vaid väiksemat põletit, aga sinna sai panna väiksema poti või panni, sest väiksem leek. Oin täiesti hämmingus. Kes küll teeb selliseid pliite? Oleks eelmine üürnik mulle varem seda probleemi kurtnud, oleks see pliit ammu olnud välja vahetatud. Küllap ta ei teinudki kodus palju süüa, kui see teda piisavalt ei häirinud. 

Lõpuks, pärast tunniajalist taidlemist, saime ka kartulid keedetud. Nimelt panin osa kartuleid mikrolaineahju ja teise osa keetsin väikeses potis esimese põleti peal. Siis keetsin veidike veel samas potis mikeolaineahjus enam-vähem pehmeks läinud kartuleid. Ja saimegi  kõhu täis.

Nüüd siis tuleb asuda probleemiga tegelema. Kõigepealt katsetame, kas teise korteri gaasipliidi pealt võetud väiksema läbimõõduga põletiga töötab pliit paremini. Kardan, et sellest ei piisa ja tuleb ikka terve pliit välja vahetada. See mul veel puudus! Ei teagi, kuhupoole jooksma peaks või kust seda tellida.

Laupäev, 2. aprill 2022

Punane joon

Üleeile sai siis elukaaslase korterivahetuse plaanile punane joon alla tõmmatud. Ja kahetsusega nenditud, et ei tulnud see nipp meil välja. 

Kui meil aasta alguses see plaan selgemat kuju hakkas võtma, siis sai selgeks, et kolme aasta jooksul, mis oli möödunud minu 2-toalise korteri ostust, on hinnad kasvanud laias laastus 20000 euro võrra ehk selline korter, mida planeerisime osta, maksab nüüd 95000 kandis. Egas midagi, hakkasin kuulutusi jälgima ja lootma, et leiame midagi sobivat. Üks 90000 maksev korter täitsa meeldis ja kui maakler ütles, et kas tunni aja pärast saate vaatama tulla, siis palusin teist aega, kui elukaaslane tööl pole. Siiski mõtlesin veidi ja helistasin tagasi, et võin ikka täna ka tulla. Seepeale ütles maakler, et korter on juba läinud. Tunni ajaga...

Oli veel üks täitsa  heas korras korter 94000, lisaks korraliku mööbliga. Olin selle vaatamiseks kliendipäevale enda juba registreerunud, ja üsna alguseks. Kuna olin näinud, et sellised korterid kaovad turult kohe, oli selge, et kui vaatama lähen ja meeldib, siis peab ka ära ostma. No raha oleks kamba peale isegi kokku kraapinud, aga mul tekkis tõrge sellise kiirostu vastu. Et pole teada, kui palju elukaaslane oma 1-toalist korterit müües saab ja parasjagu olid ka tulnud need ehmatavalt kõrged kommunaalide arved. Nii otsustasime, et ei lähe seda korterit vaatama, küll jõuab. Ehk kevadepoole lähevad hinnad allagi, kui uusarendused valmis hakkavad saama ja inimestel läheb kiireks vanast korterist lahtisaamisega. Tundus arukas lähenemine, et kui vana korteri remont valmis on, siis vaatame, mis ta turul maksta võiks ja hakkame uuesti tõsisemalt kinnisvaraportaale kammima, et sobivat uut korterit leida.

Nii, ja nüüd paar nädalat tagasi hakkaski remont enam-vähem valmis saama. Olin juba kinnisvaraportaali e-teavituse mõni aeg tagasi aktiveerinud. Kortereid meile sobivas hinnaklassis küll tuli müüki, aga vähe ja ükski nagu vaatama ei kutsunud. Kuni mulle tuli pähe variant, et ehk on normaalsemad korterid vahepeal veidi kallimaks läinud. Laiendasin otsinguvahemikku kuni hinnani 120000, nii kõrge ülempiiri panin küll rohkem nagu uudishimust, et mis selles hinnaklassis pakutakse. Ja sain pehmelt öeldes shoki. Jah, hinnad olid tõusnud, aga mitte "veidi"... Sellises korras korterid, mis paar kuud tagasi olid 95000, maksid nüüd 110000 või isegi 115000. Kahe kuuga selline tõus, nagu eelneva 3 aasta jooksul! Vat seda ma nimetan juba buumiks ja buumiaja hinnaga ostmine ei ole mõttekas. Rääkimata sellest, et niisugust raha meil nagunii pole võtta. Isegi kui peaks saama 1-toalise eest head hinda, jääb vahe ikkagi liiga suureks.

Seega üritasime kinni haarata neist viimastest pakkumistest, mis vanas hinnaklassis olid.

1.korter maksis 94500, aga see oli müügis 3-aastase üürilepinguga, kusjuures suht väikese üürisumma eest. Läksime kohale ja ütlesin välisukse juures maaklerile, et 3-aastast üürilepingut ma nõus sõlmima pole, maksimaalselt 1-aastane leping. Siis jõuab üürnik endale uue elukoha leida ja minu mees tütrega saab seni minu korteris elada. Maakler vastas, et see ei sobi, omanik nõuab, et ostja sõlmiks 3-aastase lepingu. Kui me seda ei ole nõus tegema, pole korterit vaatama mõtet minnagi.

2.korter oli samuti 95000, aga seal oli kindlasti vaja vannitoa remont teha, mis maksab 3000 - 5000eurot. Seda varianti isegi kaalusime, ja omanik pakkus korteri vaatamise ajaks hommikul kell 9.30, mis on minu jaoks keeruline kellaaeg ärkamiseks, kui olen öösel halvasti maganud. Aga no õilsa eesmärgi nimel tuleb pingutada. Hommikul 7.30 ajas mu üles sõnum korteri omanikult, et naine on ära sõitnud, ja kogemata võtmed kaasa võtnud, niiet korteri vaatamine lükkub paar päeva edasi. Jäin sellega nõusse, aga vahepeal uurisime tähelepanelikult pilte korterist ja saime aru, et see ikkagi meile ei sobi. Sest remonti on päris palju teha, ja pealegi on elutuba läbikäidav, mis elukaaslase tütrele ei meeldi. Nii loobusime sellestki vaatamisest.

3. korter oli odavam, aga seal oli vaja teha täielik remonti. Sellepärast esialgu ma selle korteri vastu huvi ei tundnuki. Helistades selgus, et huviline on küll olemas, aga pole teada, kas ta laenu saab. Ja maakleril oleks vaja kedagi, kellel raha olemas ja kes saaks samal notariajal tulla, kui esialgne ostja ära langeb. Sest omanik elab välismaal ja tuleb vaid sel nädalal kohale. See kõlas päris lootusrikkalt, ja nii leppisimegi vaatamise kokku. Võtsin kaasa tuttava remondimehe, et ta linnulennult hindaks, kas hind + remondi maksumus mahub meie ostuvõime sisse.

Jõudsime kohale isegi veidi enne kokkulepitud aega ja maakler ütles, et ta ka varsti jõuab. Ootasime maja ees, aga ei paistnud tulevat sellist inimest, nagu maakler pildi pealt paistis. Istusime autosse, sest külm hakkas ja kui 15 minutit oli möödunud, helistasin uuesti maaklerile, et kas ta on kohale jõudnud. Ja siis ütleb see näitsik, et on küll kohal, aga korter on ära lubatud. Küsisin, et kas sellele, kes laenu saamises kindel polnud. Jah, aga siin on käinud juba mitmeid teisigi, kes on huvitatud, kui esialgne ostja ära langeb. Nüüd olin tõsiselt hämmingus. Ma helistasin ju tükk aega tagasi ja see aeg, mis meile pakuti, oli esimene võimalikest. Ja ma olin ju esimesena ka kohal, aga maakler tagasi ei helistanudki mulle ega kutsunud vaatama, vaid näitas teistele huvilistele. Jah, me nägime maja ees oodates, kuidas üks ema ja poeg sõitsid ette ja käisid sees, ja siis lahkusid. Samamoodi üks noorem meesterahvas, käis samas trepikojas ja siis läks minema. Maakler lisas, et kui te just tahate, võin teile "ka" korterit näidata, aga... Ma veel mõtlesin, et kui korter meeldib, pakun esialgsest hinnast üle ja nõustun kohe notarile deposiidi üle kandma. Igatahes nüüd polnud küll enam mõtet seda korterit vaatama minnes ennast veel rohkem vihastada. Kui me pole esimene varuvariant, siis ei jõua järg meieni ka esmase ostja äralangemisel.

Pärast nende kolme viimase korteri (mitte)vaatamist sai selgeks, et sellega me lõpetame ja tõmbame  joone alla. Sest sobivad korterid, mis saadaval, on hinnaga, mis jääb teisele poole meie punast joont ja midagi pole parata. Elukaaslase korterit müüa pole mõtet, sest siis pole tal enam kuhugi minna. Kõigepealt ostame vanasse korterisse ilusa uue mööbli. Ja siis vaatame, mis edasi.  Kas kolivad nemad tagasi oma kenasti korda tehtud korterisse, või jäävad elama minu korterisse ja nende vana korteri üürime välja.

Kui aus olla, siis tundsin isegi natuke kergendust. Hulk sebimist jäi ära. 


Teisipäev, 29. märts 2022

Kuidas karastus teras

 See oli ühe nõukaaja romaani pealkiri ja autorit ega sisu ma ei mäleta. Ei hakka ka üles otsima, sest jutt on hoopis muust. Tahan rääkida meie peaministrist Kaja Kallasest.

Kui ta selle ameti aastat tagasi enda kanda võttis, olin minagi kõhkev, et kas ta saab hakkama. Tundus, et tal pole seda õige liidri verd ja ka oma erakonnas ei olnud tal täielikku toetust. Rääkimata koalitsioonipartnerist, kes üritas nende silmis ebameeldiva peaministri alluvuses valitsuses osalemist lausa saboteerida. Et mida halvemini valitsus toime tuleb, seda enam saab süüdistada nii Reformierakonda kui Kaja Kallast isiklikult.

Ja see aeg pole lihtne olnud. Üks kriis ajab teist taga, niiet pole hoo ega hoobi vahet. Kõigepealt koroonakriis, siis energiahindade meeletu tõus ja nüüd kõige krooniks sõda Ukrainas ja sõjapõgenike suur vool. Kõik need kriisid nõuavad nii raha kui kiireid ja julgeid otsuseid. Ja kõike seda peab teostama olukorras, kus koalitsioonipartneritest ministrid ei tohi midagi ise otsustada, vaid peavad enne erakonna juhiga kooskõlastama. Ja see ümmarguse jutu mees keeldub ise valitsuses osalemast ehk vastutust võtmast.

Kõige selle keerulise aja jooksul aga olen ma Kaja Kallase suhtes oma hinnangut muutnud. Ta on karastunud nagu teras ja osutunud suurepäraseks peaministriks. Jah, ta on tark naine, ülimalt töökas ja põhjalik, aga sellest üksi ei piisanud. Nüüd on ta õppinud ennast kehtestama, avalikkuses selgeid sõnumeid edastama ja on teinud suurepärast tööd nii  NATO kui Europarlamendi kokkusaamistel.

Väga põhjaliku ülevaate andis selle kõige kohta Eero Epneri kirjutis Eesti Ekspressis. Esialgu ma seda mammutartiklit lugeda ei jaksanudki. Aga kui sõbranna soovitusel läbi lugesin, siis olin vaimustuses, kui head ja asjatundlikku tööd tehakse Kaja Kallase meeskonnas välispoliitika vallas. Ja kuidas Kaja Kallas on suutnud meie seisukohti selgeks teha Lääne naiivsetele heaoluühiskonna "pehmodele", kes ei tunneta absoluutselt seda suure Venemaa meelsust ja Putini propaganda ulatust. Tahaks loota, et  nende sõjakoleduste abil suudab lääs lõpuks aru saada, et Venemaast ei saa iialgi demokraatlikku riiki ja ta on ettearvamatuks ohuks kogu Euroopale, eriti aga naaberrriikidele. Ja ainult NATO ühendatud jõud suudavad seda sõjamasinat taltsutada. Mõningad tsitaadid EE artiklist Kaja Kallase ja tema meeskonna kohta:

"Kallase kõnemaneer on rahulik ja ratsionaalne, kuid kirglik. See aitab kaasa riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktori Klen Jääratsi omal ajal sõnastatud põhimõttele, et Eesti ei pea tippkohtumistel jagama kõigile teemadele võrdselt tähelepanu, vaid välja valima mõned kõige olulisemad ja ühel teemal saavutama endale vajaliku otsuse. Selleks on vaja fookust, argumente ja tahet. „Täna teatakse kindlasti, et Eesti on valmis mingite ettepanekutega lõpuni minema,“ ütleb Jäärats."

"Diktaator mõistab vaid jõudu. Eestist edastatud sõnumid muudetigi selgemaks ja konkreetsemaks. Enam ei räägitud üleüldistest kenadest märksõnadest, vaid lühilausetega olulisimast. NATO-le asju ette ei kirjuta. Eesti on Euroopa. Venemaa on kontrollimatu ja mingeid kokkuleppeid nendega sõlmida ei saa, sest nad ei pea neist kunagi kinni."

"Järgmised pool aastat on kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salmi sõnul otsustavad, et Eesti kohalt võtta aastakümneteks sõjaoht. „Me peame saama selle ajaga maksimumi ja kui me NATOt ei suuda veenda, siis võib see olla saatuslik,“ ütleb ta. See, mida me kuue kuu jooksul saavutame, määrab meie tuleviku väga pikaks ajaks. Kui head on meie suursaadikud. Kui osavad on meie kantslerid ja asekantslerid. Kui veenvalt kõlavad peaminister, president ja nende nõunikud."

"Kaja Kallas magab viimastel nädalatel vaid mõned tunnid. Päevad on täidetud kohtumiste, kõnede, ettekannete ja sageli kuue või seitsme intervjuuga. „Aju ei lülita end välja,“ ütleb ta. Nii istubki peaminister öötundidel pimeduses, silmad lahti ja mõtleb, mida järgmisena teha. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviovi juhtimisel on välja töötatud mitmeid stsenaariume tuleviku kohta ning iga stsenaarium nõuab erinevaid samme. Päris kindlasti peab Eesti hoidma eurooplastel meeles, mis asi Venemaa tegelikult on ja et teda ei saa kohelda nii, nagu eurooplane kohtleb eurooplast. Kui Ukraina peaks lähiajal rahulepingu sõlmima, peab just Eesti ütlema, et see leping on tehtud, relv oimukohal. „Kui me kahe aasta pärast tagasi minevikku vaatame, siis me teame, mis oli õige otsus,“ ütleb Kallas. „Aga me ei tea seda täna.“ Kas lennukeelutsoon osutuks õigeks? Või põhjustab see kallaletungi meile? Aga kui kallaletung tuleb ikkagi, hoolimata lennukeelutsoonist – kas ukrainlaste hukkumine võib osutuda asjatuks? See sõda pole ainult välispoliitiliste ja julgeolekualaste valikute kaalumise koht. Ennekõike on see koht, kus otsustatakse eurooplaste moraali ning südametunnistuse üle. Ja iga otsus võib osutuda õigeks – või valeks."

Kolmapäev, 23. märts 2022

Meenutusi

FB pakkus mulle meenutusi, mida ma olin jaganud 6 aastat tagasi. Need olid pärit Väekeskuse kodulehelt, mille usin jälgija ma olin. Tookord ma võtsin need mõtted oma tegevusjuhendiks ja tegin kaasa ka selle kaugreiki seansi. Võib-olla just see aitas mul eluga edasi minna, mitte jääda kinni enesehaletsusse ja süüdistustesse. Praegu ma enam selliseid esoteerilisi tekste ei jälgi ega ilmselt ka ei vaja.  Aga kuna need on väga head mõtted, seega kopeerisin nad siia postitusse.


 Täiskuu Kaaludes 23.03.2016 14:01

Täiskuu Kaaludes valgustab varjud ja avab energeetilised haavad meie südames, mis on seotud suhetega – iseenda ja teistega.
Kuuvarjutus lisab täiskuule energiat, tuues esile vanad energia mustrid, mis Sind enam ei toeta ja loob teadlikkust, et neid mustreid teadvustada ning muuta.
Aitab esile tuua aspektid, kus me oleme silmad kinni pigistanud ja ei ole tahtnud näha asju ja olukordi, mis on meie nina alla ja mis vajavad just Sinu armastust ja aktsepteerimist.
On aeg oma mugavustsoonist välja astuda ja aktsepteerida – kõik on liikumises.
Mitte miski pole loodud paigal seisma.
Kui proovime kogu jõust säilitada hetke olukorda, hoolimata kõige voolamisest ja liikumisest– me põleme läbi ja suurendame stressi.
Luba nüüd esile kerkida tunnetel ja mõtetel, mida oled eiranud, alla surunud – kõik selleks, et säilitada näilist tasakaalu, harmooniat või stabiilsust. Selle asemel, et lasta ja lubada kõigel lihtsalt endast läbi – oled Sa kulutanud nii palju energiat ja jõudu millegi säilitamiseks.
Kõik siin elus on ajutine.
Energiad, asjad, olukorrad ja inimesed on pidevas liikumises, muutumises ja arengus – milleks pingutada ja näha tohutut vaeva kõige paigal hoidmiseks?
Kas lihtsalt selle pärast, et Sinul on hirm muutuste ees? Hirm arengu ees? Või usud, et Sul pole vaja enam tõesti midagi teada, õppida, kogeda, tunda jne?
Selle kuuvarjutuse ajal saame enda ja teiste koormat kergendada - lihtsalt valides aktsepteerimise hinnangute asemel, armastuse viha asemel, suhtlemise eemaldumise asemel ja usu/usalduse muretsemise asemel jne.
Elades avatud südamega on vaja ka toetavaid uskumusi ja piisavalt enesearmastust.
Ainult Sina saad muuta oma mõtteid ja juhtida oma tundeid. Olla armastav, kaastundlik ja hooliv.
Võitlus ja süüdistamine selle pärast kellel on õigus ja kellel mitte, kes kellele mida on teinud või tegemata jätnud – ükski neist võitlustest ei aita ega päästa kedagi. See on kaugel sellest, mis tegelikult on oluline – keskenduda sellele, mis meid ühendab, mitte eraldab.
Meilt oodatakse, et laseksime minna vajadusel ja nõudmisel – ainult mul on õigus!
See maailm, kus me elame, seisab silmitsi pidevas vastandumises.
See, kuidas me tegeleme konfliktidega väljast poolt ennast, näitab kuidas me tegeleme konfliktidega enda sees.
Kui me kardame iseenda emotsioone ja tundeid ehk Väge – vaadates ennast kui ohvrit, mitte kui loojat – siis võtame nii kergelt omaks teiste mõtted, tunded, eesmärgid, prioriteedid, käitumised ja elustiili – ilma, et mõtleks – kas see ongi õige minu jaoks?
Kõik, mis toimub Sinu maailmas ja Sinu reaalsuses on Sinu enda sisemaailma peegeldus.
Kõik, mida Sa näed väljas pool ennast - oled Sina - Sinu sees.
Kuuvarjutus kutsubki esile seda, et me leiaksime ja mõistaksime kõike seda, mis meid tegelikult ühendab. Et saaksid aru, kõik mida Sa soovid teisele – Sa soovid tegelikult iseendale. Tema õnn, on ka Sinu õnn. Tema õnnetus on ka Sinu õnnetus.
On aeg julgustada üksteist. Hoida teineteist. Keskenduda teiste tugevustele, mitte nõrkustele – nii keskendud Sina ka iseenda tugevustele.
Universum annab meile võimaluse vaadata otsa tõele, iseenda kohta.
Saada teadlikuks oma hirmudest. Tuua need päevavalgele ja teha nendega rahu.
Jah, vahest ongi see maailm üks hirmus koht, aga see ei saa peatada meid elamast elu, mida me oleme siia elama tulnud.
Sinu sünniõigus on elada oma elu külluses, armastuses, rõõmus, lihtsuses ja rahus.
Täiskuu ja kahaneva kuu energia on parim, et anda ära kõik meid piiravad takistused ja eelmiste elude vanded. Oleme selleks loonud abistava kaugseanssi, mida on võimalik vastu võtta alates käesolevast hetkest kuni 6. aprillini.
Valgust ja Armastust!!!

Esmaspäev, 21. märts 2022

Pere toitja

 Juba teist aastat olen ma pere toitja. Ei, mitte selles vanas klassikalises mõistes, et teenin raha, et perel leib laual oleks. Vaid sõna otseses mõttes. Alates koroonaajast, kui tütre pere hakkas kodukontoris töötama, teen mina neile lõunaks süüa. Kokkan oma kodus ja vean siis toidu kella 12-ks nende poole kohale.

Mul on oma spetsiaalne kott ja hunnik karpe, kuhu toidud paigutada ja siis sõidan nagu väike Wolt kohale. Kui tütrel naabritega minu sagedased külaskäigud jutuks tulid ja nad teada said, et ma neile süüa teen, siis olid nad muidugi kadedusest rohelised :)))

Aga kuidas muidu nad saaksid lõunaks sooja toitu? Nojah, pitsa ja Wolt, aga see kõik läheks palju kallimaks. Või siis lõunapausi ajal kiiresti keeta pastat või pelmeene, ja päris nälga ei jääks. Aga minu toidud on otse loomulikult paremad (kes see koera saba...). Tegelikult olen ma selle pideva kokkamisega saavutanud sellise vilumuse, et naljalt untsu miski ei lähe. Ja no ma  ise saan ka söönuks, eksole.

Pildil tänane vormiroog õues jahtumas, et oleks parem kotti panna. Kusjuures sellel klaasist vormil on plastmassist kaas ka olemas, et oleks hea transportida.


No muidugi on mul mõnikord sellest igapäevasest kohustusest siiber. Eriti sellest, et toit peab kell 12 valmis olema. Siis võtangi vaba päeva ja süüakse kas pitsat või purgisuppi. Samas tuletan endale meelde, et kõike, mis ma oma lähedaste heaks teen, teen ma armastusest nende vastu. Ja sellepärast ka, et on hea tunne, kui sind on kellelegi vaja. Ja muidugi tänatakse ja kiidetakse mind selle eest rikkalikult :P


Kolmapäev, 16. märts 2022

Minu argielu

 Seekord ei kirjuta Ukrainast ega Venemaast, vaid minu enda igapäevasest elust. Sõda muidugi mõjutab  seda, magan halvemini kui tavaliselt ja olen ka päeval ärevil. Kuigi otsest põhjust nagu polegi, aga äng ja ärevus on kogu aeg sees. Nii tugevasti, et ei suuda millelegi keskenduda, käed hakkavad värisema ja hingata on raske. Tean, mis aitaks. Lisaks õhtusele unerohule, oleks päeval vaja võtta ka Xanaxit. Ma tean väga hästi, kuidas arstid nende väljakirjutamisega "koonerdavad", aga häda ei anna häbeneda, saatsin retseptisoovi meilitsi teele. Vähe sellest, et perearst mulle lahkelt retsepti kirjutas, tundis ta ka mu üldise tervisliku seisukorra vastu huvi. Küsis, kui suur mul praegu vererõhk on. Ma polnud tükk aega mõõtnud, sest nagunii võtan vererõhu tablette ja viimasel ajal oli seis enam-vähem rahuldav. Vahel isegi olid näidud nii madalad, et kahtlustasin, et aparaat on rikkis ja jätsin üldse mõõtmised katki. Kui nüüd mõõtsin, sain väga kõrged arvud. Järgmise hommiku kontrollmõõtmine andis sama tulemuse, kuigi olin hästi maganud ja suhteliselt rahulikus meeleolus. Kandsin siis tulemuse perearstile ette ja selle peale pakkus ta, et kas ma ei tahaks tulla vastuvõtule.

Selline asjade käik võikski ideaalis olla normaalne, aga praegune tegelikkus on pigem teises äärmuses. Inimesed ei saa üldse oma perearstiga kontakti, rääkimata vastuvõtule pääsemisest. Seega olukord, kui pereõde ise näitab üles muret mu tervise pärast ja kutsub arsti juurde, kvalifitseerub juba superteeninduseks.

Kusjuures sain selle perearsti nimistusse siis, kui tal oli vähe patsiente. Olin kolinud teisest linnast ja pidin leidma endale uue arsti. Kõigil mu tuttavate perearstidel, keda nad soovitasid, olid nimistud täis ja juurde võeti vaid  pereliikmeid. Mu täiskasvanud tütre perearst mind ka ei võtnud, sest tema nimekiri oli samuti üle normi. Valisin siis selle tundmatu vene nimega arsti, kes saada oli, aga juba algusest peale jäin temaga rahule. No ta tõesti tundis huvi mu tervise vastu, süvenes analüüside vastustesse, seletas neid mulle ja vajadusel andis saatekirju eriarstidele. Kui eelmisel aastal tahtsin oma elukaaslast samuti tema patsiendiks tuua, selgus, et nüüdseks on ta nimekiri täis.

Mu eelmine perearst oli samuti vene nimega ja tema juurde sattusin seetõttu, et mu eelmine perearst suri. Ta alles alustas praksist selles perearstikeskuses ja oli rõõmus uute patsientide saamise üle. Kuigi mul oli väike eelarvamus tema vene nime tõttu, aga selgus, et sain endale väga hea arsti. Nagu tänasest Eesti Ekspressi loost teada sain, oli tegu Anna Pihli emaga, kes abiellus vene nimega mehega, aga ise oli puhas eestlane.

Hambaarst Olga soovitas mulle täiesti kõlbmatu ja vigase raviskeemi, kuigi oli lausa välismaal stazeerinud.  Aga nagu mu perearsti näide tõestab,  ei ole asi rahvuses, vaid kõik sõltub inimesest endast. Siiski ei riski ma praegu üheltki tuttavalt venelaselt küsida, mis ta Ukraina sõjast arvab. Ka mitte oma toredalt perearstilt või -õelt.

Eile oli see päev, kui elukaaslase internet ja telekas vanast korterist uude kohta ümber lülitati. Kahjuks ei läinud see lihtne protseduur libedalt. Kui tuli tehnik, kes seda tegema pidi, selgus, et ruuter ja digiboks on kadunud. Mu elukaaslane ütles, et ta pani need ekstra telerialusele valmis, et kõik läheks kiiresti, kui tehnik saabub. Tütar väitis, et tema pole neid asju näinud ega puutunud. Mees läks juba väga vihaseks, et tüdruk üldse tema asju näppis ja nüüd ei tea, kuhu need said. Mina veel rahustasin teda, et ehk ta ise pani need kuhugi ära ega mäleta. Sest selle kolimise segaduse sees pole see mingi ime. 

Kui seda lugu algusest peale lahkama hakata, siis peab mainima, et kui mina eile sinna jõudsin, siis nägin, et tüdruk paigutas oma asju isa toas olnud kummutisse, mis oli tema tuppa tõstetud. Tema toas olnud telerialus aga oli hoopis isa toas. Ütlesin, et jagasin kapi- ja kummutiruumi võrdselt ära, kus on tema ja kus on isa asjad, ja ta ei või isa kapiruumi oma tahtmise järgi hõivata. Sellest siiski suuremat tüli ei tõusnud, kuna arvasin, et isa lubas tal seda teha.

Lõpuks tulid kadunud asjad ühest kastist siiski välja ja  tüdruk vandus endiselt, et tema neid sinna ei pannud. Palusin ka elukaaslasel maha rahuneda, sest kõik ju lahenes lõpuks.

Siis ma veel ei teadnud, kuidas mööbli vahetamine oli käinud. Tõde selgus alles õhtul, kui olin juba koju jõudnud. Nimelt hakkasin ma  mõtlema, et elukaaslane polnud mulle öelnud, millal need teleka alus ja kummut kahe toa vahel ümber tõsteti. Helistasin ja küsisin,  millal nad seda tegid ja kes nendel olnud asju ümber paigutas. Siis oleks selge, kes on ruuteri ja digiboksi kadumises süüdlane. Selgus jahmatav tõsiasi. Lõuna ajal, kui ta kodunt lahkus, et vanas korteris asju pakkida, oli kõik olnud vanamoodi ja nende ümbertõstmisest juttu polnud. Mis tähendab, et tüdruk temaga ei kooskõlastanud, kas võib kapid ringi tõsta. Ja mis veelgi hullem, ta oli neid üksi nihutanud selle tunni aja jooksul, mis me vanas korteris asju pakkimas olime. Need mõlemad olid kogukad mööblitükid ja kui ta neid mööda korterit  lohistas, oleks ta võinud põranda ära kriipida või mööbli koost lammutada. 

Miks ta ei arutanud seda plaani isaga hommikul või rääkinud sellest siis, kui me tagasi tulime? Siis oleksid nad mööblit tõstnud kahekesi, kumbki oleks oma asjad ise uude kohta paigutanud ja midagi poleks kaotsi läinud. Tema aga tahtis salatseda, susserdas üksi ega tunnistanud hiljem, et ainult tema sai need asjad suvalisse kasti pista.

Selline omavoliline ja ohtlikult arulage tegutsemine ajas mu täiesti vihaseks. Kuidas võib nii ülbelt ja  teistega arvestamata võõras korteris teha, mis pähe tuleb? Kirjutasin tüdrukule, et temalt aru pärida. Tundus, et ta ei saanud ta absoluutselt aru, et on midagi valesti teinud.  Käskis mul maha rahuneda, sest midagi hullu ei olnud ju juhtunud. Ja isa peaks talle tänulik olema, et ta need asjad ümber tõstis. Püha müristus, täielikult süüdimatu suhtumine... Seepeale läksin päris kurjaks ja hoiatasin, et kui ta veel midagi sellist ette võtab, otsigu endale uus elukoht. Mina tahan oma korterit tagasi saada samas seisukorras, kui see enne oli, ja kui midagi on rikutud, siis tuleb see tal kinni maksta. Kas ta üldse teab, mis näiteks parketi vahetus maksma läheb?

Kuigi ma kardan, et ega ta minu pahandamise tõttu oma seisukohti ei muutnud, aga mina vähemalt sain südame pealt ära öeldud. Muidu oleksin oma peas seda poole ööni kedranud ega oleks magada saanud.

Laupäev, 12. märts 2022

Arvamused

 Ma ei jõua kõiki Ukraina sõja teemalisi arutelusid või arvamusavaldusi jälgida. Või õigemini ei taha, sest arvamused on väga erinevad. Sellistest naiivsetest nõudmistest, et ärme ostame enam Venemaalt gaasi või elektrit, kuni üleskutseteni, et NATO peaks kohe sõjaliselt Ukrainas sekkuma. Ma valin, missugustest allikatest infot hangin, muidu võib oma närvid täiesti tuksi keerata.

Selles valguses oli väga hea 8.märtsi UV Faktori saaade, kus Heiti Hääl, Raivo Vare, Siim Kallas ja Indrek Neivelt arutlesid selle sõja majanduslikust mõjust ja prognoosidest tulevikuks meie kõigi jaoks. Nende arvamustega olin ma nõus ja näiteks kõige muu sõja tõttu tekkiva defitsiidi kohta oli väga huvitav fakt, et kuna Ukraina annab väga suure osas maailmas vajaminevast nisusaagist, siis sel aastal on sellega probleem. Juba seetõttu, et märtsis alustati tavaliselt külviga, aga sel aastal pole teada, kas üldse või millal see võimalikuks saaks.

Arutleti ka selle üle, kas vene maagaasist või kütusest oleks võimalik loobuda. Selgus, et kogu Euroopa kütusevajadusest moodustab Venemaa gaas nii suure osa, et seda pole kusagilt mujalt võimalik asenduseks hankida. Ja et helesinisest unistusest rohepöördeks, kus kivisöe - ja põlevkivielektrijaamad kohe-kohe kinni pannakse, ei jää uues reaalsuses midagi järele. Energia on samuti relv, teab P. väga hästi ja tema käes on ka selles mängus trumbid. Euroopa sanktsioonide paketi kohta arvasid mehed üsna üksmeelselt, et selle tähtajad on alles märtsis- aprillis, aga sõda käib praegu, ja see esialgu ei avalda mõju. Lisaks prognoositi, et Venemaa pöördub itta, ehk Aasiasse ja saab Hiina abil ikka oma majandusasju ajada.

NATO teemast selles saates seekord ei räägitud, aga ma ise arvan, et NATO vägede sõjategevusse kaasamine midagi head ei tooks. Kuna meie, Läti, Leedu ja Poola oleme NATO idapiir, siis hakkaks Venemaa lisaks Ukrainale ka neid riike pommitama. Tankidega ehk poleks tal mahti meile kallale tulla, aga pommitamisega saab suurt kahju teha. Ma kaldun arvama, et seda Venemaa lausa ootaks, et saaks asuda suuremasse sõtta idabloki enda haardesse saamiseks.

Vaatasin eile Soome presidendi kõnet. Mul oli tunne, et tal endal oli ka piinlik öelda, et Soome loobub NATOsse astumise plaanidest ja ta kavatseb järgmine päev vestelda "oma vana sõbraga" (nii ta küll ei öelnud, aga nii see kõlas). Seda poliitikat on Soome ajanud Talvesõjast saadik ja lömitanud Venemaa ees, samas saades kasulikke tehinguid. Lugesin Sofi Oksaneni artiklit soometumisest ja mul sai mitmeski mõttes pilt selgemaks. Paralleel Soome Talvesõja ja praeguse Ukraina agressiooniga on ilmne. Mõlemal juhul lootis Venemaa paari päevaga riigi hõivata ja uskus, et kohaliku toetavad seda otsust ja võtavad agressori lilledega vastu. Paraku hakati vastu, ja sõja lõpetamiseks pidi Soome andma ära suure tüki Karjalast ja jääma Venemaaga "erisuhetesse". Arvan, et Ukraina sõja lõpetamise tingimused võivad samasugused tulla. Ukraina president juba ütles, et NATOga liitumise lootus on maha maetud ja põlvili nad seda paluma ei hakka. Arvata võib, et Ida- ja Lääne-Ukraina jagunemine on ainus viis rahu saavutamiseks. Ah et kuidas selle III Maailmasõjaga jääb, kas tuleb või ei? Äkki peaks seda Igor Mangi käest küsima. Tema oli see, eks ennustas 2022.aastaks sõdu ja katastroofe, mis on hullemad kui varem. Mina ei uskunud seda, aga siin see nüüd on.

Soomest veel. Ühe mu FB sõbra seinal kulges arutelu, et Soome uudiseid on masendav vaadata. Et kui püüdlikult kajastatakse "mõlema poole" infot, ehk püütakse mitte pooli valida ega Venemaad hukka mõista. Mina Soome TV ei vaata, aga see jäi mind kiusama ja otsustasin helistada oma sõbrannale, kes just sealt oma lapse pere juurest tagasi tuli. Uudiste kohta ei osanud ta midagi arvata, ilmselt ta neid ei vaadanud, sest ei oska soome keelt. Aga rahva üldine meelsus on muidugi meiega sarnane. Ja lisaks ütles ta mulle veel paar huvitavat fakti. Et kuigi meile võib tunduda, et soomlased loodavad Venemaa meele järgi olemisega ennast päästa, siis nii naiivsed nad idanaabri suhtes ikkagi pole. Sõbranna ütles, et seal on iga maja all varjend, mina ei tea ligiduses ühtki kohta, kuhu pommide eest peitu minna. Ja et kui Soome hakkas kiirteid ehitama, siis need tehti vaid põhja-lõuna suunalised, mitte ida-lääne suunas. Sest siis pole sõjamasinatel läbi riigi kiiret tulemist, kui asi nii kaugele peaks minema.


Teisipäev, 8. märts 2022

Tahaks loota

... et peab paika kõnekäänd, et valedega saab lollitada väheseid inimesi pikka aega või paljusid inimesi lühikest aega. Ehk siis Putini ajupesu ja infosulg suure vene rahva vastu ei kesta igavesti ja "lihtne venelane" saab ka lõpuks aru, mis värk Ukrainas käimas on. Mitte rahvuskaaslaste "päästmine" ja Ukraina "denatsionaliseerimine" ja vabastamine lääne hukutava mõju alt, vaid julm rünnak oma naaberriigi ja sugulasrahva vastu. Selles sõjas hukkuvad nii Ukraina tsiviilelanikud, kui Venemaa emade pojad, keda on kahurilihaks ohverdatud arusaamatus ja mõttetus sõjas. Aga jah, see legend müstilisest "lääne ohust" on nii kaua suure vene rahva peal töötanud, et oleks naiivne uskuda, et seekord see kergesti mureneb. Kuigi, noorem põlvkond on ju elu lääne pool reisides näinud ja  isegi seal elanud, ja vanad II Maailmasõja veteranid on enamuses surnud, nagu ka natsismi ideoloogia. Aga sõna "natsism" on Venemaa leksikonis alati vaenlase sünonüümina töötanud. Elame-näeme, mis sest kõigest saab, sest Putini kukutamine on ikkagi vene rahva käes, kes "isakest" jumaldades on valmis ka nälgima.

Ma ise nutan praegu päevas vähemalt korra, vaadates uudiseid sõjapõgenikest ja vaprate Ukraina sõdurite vastupanust agressorile. Lisaks piserdan "tuimade" eestimaalaste kaastundmise ja abivalmiduse ilmingute üle, nii riigi tasandil kui eraalgatusena. Sotsiaalmeedias ilmub alailma  üleskutseid abistada Ukraina põgenikke ja vastukaja on tormiline. Nagu näiteks ilmus esmaspäeval meie kogukonna kodulehel üleskutse koguda annetusi, sest teisipäeval sõidab ühe firma auto Ukraina piirile, et abistada sealsetel põgenikel eluga hakkama saada. Sooviti sooje sokke, mütse, kindaid, magamiskotte, tekke jms. Otsustama pidi kähku, nii vaatasin ka oma võimalused üle. Käiku läksid kõik tagavaratekid, -padjad, magamiskotid, -matid ja täispuhutavad madratsid. Omaaegsed ema ja ämma kootud kindad-sokid, mida lihtsalt mälestuseks olin alles hoidnud, läksid samuti kotti. Lisaks veel enda mütse-salle, käterätikuid ja voodipesu. Minu jaoks said kapid lihtsalt tühjemaks, aga seal Lääne-Ukraina põgenikelaagris kuluvad need marjaks ära. Müts maha nende inimeste ees, kes seda organiseerisid ja on võtnud vaevaks seda pikka teed ette võtta, et hädasolijaid aidata.

Ja järjekordselt tõdesin, kui hästi meil veel ikka kõik on. Kuigi bensiini, gaasi ja kütuse hinnad rallivad, aga  meil on olemas kõik eluks vajalikud asjad, nii soe tuba, vesi, elekter ja toit. Ja mina käisin täna Ülemiste keskuses ja ostsin endale uued tekid-padjad. Sest neid võib  ükskord vaja minna, kui kell kuus pärast sõda  keegi mulle külla tahab tulla ja ööbima jääda.

Lisaks andsin endale lubaduse, et iga nädal teen midagi Ukraina heaks. Et ei harju sõjauudistega ära, vaid teen kasvõi väikese annetuse, kui muul moel abistada ei saa.

Kolmapäev, 2. märts 2022

Meie igapäevast

 ... leiba, muresid ja rõõme, anna meile ka tänapäev. Sest Ukraina uudiste vaatamine on nii kohutav, et sellest masendusest saab vaid igapäevaste toimetuste abil ennast välja lülitada. Ja samas tunda süüd, et meie veel saame neid argiseid asju rahus teha, aga Ukrainas lõhkevad pommid, raketid, tulistatakse, inimesed saavad haavata ja surevad.

Ja kuidas saab  P. nimetada seda kõike oma Ukraina vendadele abi ja ühtsuse pakkumiseks. Relvadega toodud sõprus?! Öeldes lisaks, et seda nn. vene kogukonna taastamist ei saanud temasugune suur riigimees jätta järgnevatele põlvedele, vaid pidi ise selle kohe ära tegema. Jumal küll, kuidas ma tahaks uskuda, et see avaldus vihjab sellele, et see tõbras põeb mingit rasket haigust ja sureb varsti... Näost on ta kuidagi pundunud küll.

Minu igapäevased toimetused on hetkel väga pingelised. Nimelt ostis mu korteri üürnik endale oma kodu ja kolis välja. Seega sai minu elukaaslane  sinna elama kolida ja alustada oma korteri remondi teise etapiga ehk parketi vahetusega. Vannitoa remont sai tehtud juba suvel. Praegu tuleb ilusaks vuntsida nii köök kui ehitada koridori garderoob. Need tööd edenevad päris kenasti, aga ootamatusi ilmneb samuti üksjagu.

Kõige sellega kaasneb muidugi kolimine. Kui palju seda träna küll väikesesse ühetoalisse korterisse ära on mahtunud? Vana mööbel läks enamuses prügimäele, aga ka riideid, nõusid, arvuti- ,teleka- ja muid vidinaid on üksjagu. Oleme kolm autotäit kraami uude kohta vedanud, aga lõppu veel ei paista.

Hea asi on see, et sai ära otsustatud, mis juhtub siis, kui remont on valmis. Kas kolida vanasse koju tagasi, jääda elama minu korterisse ja üürida vana korter välja, või siis ikkagi korter ära müüa ja hakata uut eluaset ostma. Praeguste kinnisvarahindadega on see viimane variant kõige keerulisem, aga arvestades elukaaslase tütre suhtumist, tuleb see ära teha. Temale nimelt minu korteris elamine ei meeldi, sest... ei hakka seletama, miks. Tänulik pole ta nagunii selle korteri tasuta kasutamise eest, niiet mul pole mõtet hakata ohverdama oma üürist saadavat tulu kauem kui hädavajalik nendeks kahe kodu vahelisteks manööverdamisteks.

Aga praegu on tegemist kuhjaga ja usume, et märtsis saab alustada vana korteri müügiga. Mida teen ma ise, sest maaklerile osa müügisumma äraandmist me ei saa lubada. Niigi on eelarve väga pingeline, kuigi selle projekti jaoks võttis elukaaslane ka oma pensionisamba raha välja. Aga usun ja loodan, et me saame sellega hakkama, kui veidike veab kah.

Jumal, kui kerged need meie raskused on, Ukrainaga võrreldes. Seda, missugune on sealne tulevik, ei taha mõeldagi. Häid lahendusvariante pole ei venelaste ega ukrainlaste jaoks. Ja meie tulevikku mõjutab see kõik samuti.

Reede, 25. veebruar 2022

Uus reaalsus

 Vaatamata kõigile luureandmetele ja teistele sõjalise ohu hinnangutele, ei uskunud ma, et Putin tõepoolest alustab sõda Ukraina vastu. Ma arvasin, et ta lihtsalt hirmutab ja talle piisab neist Donetski ja Krimmi pseudovabariikide väljakuulutamisest.

Ja nüüdseks teist päeva on tegelikkus jõhker. Ukrainat tulistatakse rakettidega ja pommitatakse lennumasinatelt, lisaks rünnatakse pealinna Kiievit Valgevene poolt maavägedega. Kannatavad nii militaarobjektid kui tsiviilelanikkond. Venemaa õigustusi selleks agressiooniks ma siinkohal kirja panema ei hakka. Sest need on täielikult absurdsed.

Ja kuigi ma olen õnnelik, et meie riik pole seekord rünnakute esimene sihtmärk, siis arvan, et selle sõja alustamise kuupäev, ehk meie iseseisvumise aastapäev, pole mitte juhus. Sellega saadeti ka meile sõnum, et teie pidupäev pole mitte pilvitu või iseenesestmõistetav. Olgu teil NATO vihmavari või mitte. Meie, ehk kunagine NSVL teeme, mis me tahame, endise impeeriumi taastamiseks. Tahaks loota, et Putin hindas oma võimeid üle.

Aga kui tal õnnestub nüüd alistada Ukraina, siis kus on tema ambitsioonide piir?

Ja kuna ma ei näe, et Ukraina lipu lisamine FB profiilipildile midagi muudaks, siis ma seda ei tee. Oma EV sünnipäeva tähistamise postituses ütlesin, et ukrainlaste toetuseks joon pitsi nende toodetud viina. Ja lisan täpsustuseks, et venelaste tooteid edaspidi ei osta.

Aga oma rahalist toetust Ukrainale olen valmis kandma vaid usaldusväärsele allikale, mitte suvalisele FB lingile, mis paneb välja Ukraina lipu.

Kolmapäev, 16. veebruar 2022

Pikk ootamine

Mina, väikese sissetulekuga inimesena, tegin energiahinna hüvitamise taotluse valda 12.jaanuaril. Ja mõtlesin, et meil rikaste inimeste vald, palju neid taotlejaid ikka on, et küllap varsti raha laekub. Kui taotluse internetist teele panin, tuli kena vastus, et jõudis pärale.

Ootasin ja ootasin seda rahalaevukest, aga no ei saabu, kuu juba möödas. Võtsin siis telefoni ja helistasin, et miks asi viibib. Pirtsakavõitu ametnik vastas, et menetlus käib ja aega veel on.Ja lisas selgituseks, et see 35 päeva tähendab mitte kalendripäevi, vaid tööpäevi ehk siis 7 nädalat. Aga ikkagi, kuuled igalt poolt, et enamus on oma hüvitise kätte saanud, ja mul mingeid keerulisi peresuhteid pole ja oma elamisse olen üksi sisse kirjutatud. Õnneks võttis neiuke vaevaks arvutist vaadata, kui kaugel see menetlemine on. Ja siis teatas mulle, et mu taotlus pole täielik. Et mul pole kirjas, mis alusel ma seda eluruumi kasutan, kas omanikuna või üürnikuna. Ühest küljest vaadates, mis tähtsust sellel peaks olema, sest arved olid minu nimele saadetud, samale aadressile, mis ka rahvastikuregistris mu elukoht on. Ja ma küll pead panti ei julge panna, et kui ma seda ankeeti täitsin, siis seda mu käest ei küsitudki. Panin igale poole linnukesi, ja kui ma ei lisanud elanikke sellel aadressil, siis programm ilusti ütles, et sinna tuleb iseennast kirja panna.

No ja järgmisel päeval siis sain vallast meili teatega, et mu taotlus on tagasi lükatud andmete täiendamiseks. Põhjus: Eluaseme õiguslik alus puudub. Soovitati siis internetist Spokusse see lisada. Eks ma siis sudisin seda kohta otsida, kuhu ma ta lisama pean, aga lõpuks leidsin. Ja siis saatsin taotluse uuesti teele. Ei tea, kas hakkab tiksuma uus 35 päeva, või loeb ikkagi algse esitamise kuupäev. 

Kui ma tütrele oma pahameelt avaldasin, et miks mulle varem teada ei antud, et taotluses midagi puudu on, siis ta lohutas ja ütles, et eks see programm oli kiiruga tehtud ja kõik andmed tuleb ikkagi käsitsi kuhugi vaestel töötajatel lisada. No ma saan sellest aru küll, aga vaesel pensionäril on juba ammu uus arve maksmist ootamas, kui asjad nii aeglaselt käivad. Õnneks või õnnetuseks mina nii vaene pole, et peaks söömise arvelt kokku hoidma, et arveid maksta. Niiet mu kehakaal langenud pole, nagu arvata võite.

Laupäev, 29. jaanuar 2022

Tänavail tuisk hiilib

Nomuidugi ma olin ilmateadet vaadanud ja teadsin, et lumetuisk on tulemas. Aga päriselt ei uskunud, et see ikka juhtub. Päeva esimene pool oligi rahulik ja lumesajuta. Aga siis hakkas andma, nii lund kui tuisku. Kella 9 paiku õhtul olid juba kõik aknad nii lund täis tuisanud, et enam eriti välja ei näinud.
Ja õnneks pole homme pühapäeva hommikul ka kuhugi vaja kiirustada. Seniks jõuab mu elukaaslane minu juurde ja eks me siis kahekesi võitleme selle lumestiihiaga, et saaks ujulasse minna.

Reede, 14. jaanuar 2022

Aga minu arvamus?

 Eks ma ikka saan arvamust avaldada, nii blogis, FB-s ja ka päriselus. Aga seda juhtub harva, kui mõni uuringufirma minu arvamust teada tahab.

Eile siiski nii juhtus. Helistati, kas mul on aega vastata mõnele  Norstati uuringufirma küsimusele. Hetkel oli mul  kiire ja siis lubati hiljem helistada. Kui uus kõne tuli, olin valmis andma oma panuse rahva meelsuse uurimisse.

Küsiti, kus ma elan, vanust ja kui jutt jõudis hariduseni, öeldi, et aitäh, selle grupi liikmete arv on juba täis. Olin nagu tiba pettunud, jälle minust ei sõltu midagi. Aga järgmine kord, kui peaks veel küsitama, võtan oma haridust madalamaks, et saaksin valimisse sisse. Ja siis aitaksin ühtlasi kaasa selle malli murdmisele, et madalama haridusega inimesed eelistavad EKREt. 

Aga noh, vaatasin neid uuringutulemusi, eks nad ole ilma minu arvamusetagi täitsa normaalsed.


Kolmapäev, 12. jaanuar 2022

Kellel on suurem?

Sotsiaalmeedia ja ajakirjandus on hullumiseni kajastanud võistlust "kellel on suurem". Elektriarve muidugi. Ja siis on jagatud numbreid nagu Raivo E.Tamme 1938 eurone arve detsembri elektri eest või Hannah Ildi arvet summas 10705 eurot. Eks ta ole, elektriga kütmine on alati kallis olnud, eriti suurte majade puhul, aga nüüd ikka väga kallis. Mis veel mõisahäärberite küttearvetest rääkida. No ja siis tulevadki täiesti jaburad üleskutsed nagu Martin Helme poolt, et ärme maksame elektriarveid või Hannah poolt, et hakkame riigi türanniale vastu. No tule taevas appi, ega valitsus elektrihinda ei kehtesta, ja kallis on see ka mujal. Kui jätta maksmata, siis läheb probleem aina hullemaks, kui elekter välja lülitatakse ja enne seda tagasi ei saa, kui võlad tasutud, lisaks veel täiendav tasu taasliitumise eest.

Eks me kõik kogesime ootusärevust, kui detsembri elektriarve veel saabunud polnud. Mul on mugavusest Eesti Energia standardpakett, mis tähendab börsihinda koos väikese kasumimarginaaliga, lisaks veel ka kuutasu. Niiet midagi soodsat pole. Kui vaatasin kindla hinna paketi võimalusi, siis esiteks, oli see pakkumine tükk maad kallim kui hetke bösrsihind ja seda valida vähemalt praegu polnud mõtet. Kui siis kauaoodatud arve saabus, oli see päris suur, 120 eurot. Tütre maaküttega maja arve oli muidugi suurem- 700 eurot, aga kartsime isegi hullemat. 

Gaasi arve oli mul sel kuul tibake alla 200, niiet kokku 320 eurot. Samas mu üürniku kommunaalide arve polnud oluliselt tavapärasest suurem. Gaas ja elekter 2-toalise korteri eest 85 eurot ja kogusumma oli novembriga võrreldes 10 eurot suurem. Ma küll korteris elavate inimeste hirmutamisest aru ei saa. Jah, pensionäri jaoks on 10 eurot ka oluline väljaminek, aga ometi on olemas toetuse taotlemise võimalus. Täitsin ka ise selle ära ja ei näe selles küll mingit "alandavat" käsi pikas kerjamist, nagu ajakirjandus armastab seda kirjeldada. Kõige selle taustal valitsuse kritiseerimine, et "nad ei tee midagi". No teevad ju, toetuste süsteem on olemas.

Eriti nõme oli Hannes Võrno vihast ja kibedusest vahutav kriitika poliitikute pihta. See mees on ikka omadega täitsapees. Aga kui palju takkakiitvaid kommentaare selle jutu alla oli tekkinud! Mulle on arusaamatu see viha oma riigi ja selle valitsuse vastu. Ma poleks oma vaimse tervise huvides seda lugenudki, aga seda jagas üks mu FB "sõber". Selle inimese infovoo keeran ma kinni.

Ainus mure tekkis mul maal elava venna pärast. Mitte et ta elektriarve väga suur võiks olla, aga mõtlesin, et kuidas tal üldse see maksmine korraldatud on. Raha on tal vaid invaliidsuspensioni jagu ja see laekub 5.kuupäeval. Elektriarve aga tuleb tasuda 20.kuupäeval. Ilmselt on tal otsekorraldus ja ta jätab arvele selle jagu raha. Samas võib juhtuda tema eluviise arvestades, et ups! raha sai enne otsa. Ja teiseks, kust ta üldse teab, kui suur ta elektriarve on. Tal pole ei arvutit ega mobiiltelefoni ja maal pole ei postkontorit ega ammugi pangakontorit. Kahtlen, kas talle arvet postkasti saadetakse, või siis on ta ise loobunud, kui selle eest lisatasu küsitakse. Egas midagi, pean proovima teda kätte saada ja uurida, kuidas tal seis on. Et kui on otsekorraldus, siis mis on piirmäär ülekande jaoks. Sest kui piirmäär on väiksem kui arve, jääb ta ikka võlgu, kuigi arvel raha jätkuks.  Mina ju tema eest asju ajada ei saa, sest andmekaitse jne. Usun, et ta pole ainus maainimene, keda ähvardab võlgu jäämine just seetõttu, et puudub info ja mingit kanalit selle hankimiseks nagu ka pole. Meie digiriigis pole sellise võimalusega vist arvestatud.


Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

Uus aasta 2022

 Otsustasin teha omalt poolt kõik, et uus aasta tuleks parem ja õnnelikum.

Kõigepealt aastavahetus. Juba telekava uurides  oli selge, et laua taga istudes, süües-juues ning telekapulti klõpsides kujuneb see õhtu väga pikaks ja tüütuks. Telekast midagi head ei tule, söögi ja joogiga liialdamine mõjub tervisele ja kehakaalule halvasti. Niisiis otsustasin, et hakkan kultuurseks. Kuidas möödub aastavahetus, selline tuleb ka uus aasta. Kuna möödunud aasta jooksul polnudki teatrisse jõudnud, siis ostsin piletid Estonia pidulikule aastavahetuse etendusele "Lõbus lesk". Elukaaslane oli õhtuni tööl, seega kinkisin teise pileti tema emale jõuluks. Jõulukingi mure sai nõnda hea lahenduse ja nagu öeldakse, kingi teisele inimesele ühiselt veedetud aega. Emale etendus  meeldis ja ta oli selle elamuse eest väga tänulik. Tegime pilti ka, et jääks meelde, et see oli aasta, kus teatris istusime maskiga.


Mõtlesin sõita linna autoga ja parkida see T. ema maja ette ning kesklinna minna trolliga. Aga  ema teatas, et nende korteriühistu on korraldanud 31.detsembril kella 14-16 lumelükkamise maja eest ja kõik autod tuleb mujale teisaldada. Etendus algas kell 17 ja lootsin, et kui saabun maja juurde kell 15.30, on ehk lumelükkamine lõppenud ja parkla vaba. Selgus, et nii see pole ja kui ma kuhugi platsi äärde enda auto paika panin, tuli korteriühistu esimees ütlema, et sinna ei tohi. Mõtlesin viimases hädas kaubanduskeskuse ette parkida, kus tohtis olla 2 tundi ja valmistusin trahvi saama. Aga õnneks juhatas esimees mulle ühe platsi muru peal ja ütles, et siin tohib olla. Aitäh sõbraliku suhtumise eest!

Teatris oli just nii pidulik ja meelt lahutav etendus, nagu lootsin. Vaheajal pakuti shampust ja suupisteid. Koju jõudes istusime veel  veidi ema juures ja siis sõitsime elukaaslasega minu juurde. Sealt edasi kulus aeg kähku ja oligi kesköö käes, et  välja ilutulestikku vaatama minna. Ilm oli imekena, sadas vaikset lund ja rakette jagus rohkem kui vaadata jaksasime. Linna ilutulestik meile ei paistnud, aga ka kohapeal oli rahval piisavalt raha olnud, et seda taevasse lasta.  Esimesena soovis mulle head uut aastat muidugi oma mees, teisena naabrimees, kes kallistas mind südamlikult. Ma küll ei küsinud, kas tema mulle selle kaardi postkasti pani, aga kes siis veel. Soovisin head uut aastat ka ületee noortele naabritele. Ehk siis julgevad tulevikus teregi ütelda :)

Häid soove uueks aastaks tuli veel täiesti ootamatutelt inimestelt. Messingeris tervitas mind omaaegne tutvumisportaali tuttav Tulnukas, siis saatis meili ka üks Tartu firmaomanik, kellele  teen raamatupidamist.  Helistas vana klassivend ja soovis head uut aastat. Temaga polnud me kaua vestelnud, sest ta on üks antivakseritest ja ma ei taha sellise inimesega vaielda. Aga otsustasin kõne vastu võtta ja vakstsiiniteemast rääkimisest mööda vingerdada. Tuli välja, et ta oli nagunii terve perega oma koroona kätte saanud ja seega polnud põhjust enam piiranguid kiruda.

1. jaanuaril tuli head uut aastat soovima ka paarismaja naabrimees . Koos vaatasime Viini Filharmoonikute kontserti, jõime aasta esimese shampuse ja eelmisest õhtust ülejäänud söögid leidsid endale tänuväärsed kõhud. Nii sai külmkapp tühjemaks ja kadus mure, et dieeti ei saa alustada, kuna sööke ei või ju raisku lasta.

Nüüd jääb üle veel oma vaim valmis panna ja kaalu langetamisega pihta hakata. See võib küll omajagu aega võtta, aga ära see teha tuleb. Kui ma iseendale ei meeldi, ei saa ka uus aasta parem tulla kui eelmine. Kõik eeldused heaks aastaks on ju olemas. Uue aasta alguses oli kokku lausa 5 meesterahvast, kes mulle head uut soovisid. Nad olid minu peale mõelnud ja miskipärast kehtib diskrimineeriv uskumus, et meeste õnnesoovid on kaalukamad kui naiste omad. Seega peab tulema hea (meeste-)aasta.

Enam ei mäleta, missugusest horoskoobist ma seda lugesin, aga Jupiter pidi minema aasta alguses Kalade märki ja see tähendavat, et Kaladel tuleb suurepärane aasta, kus kõik on võimalik. Ole  ainult mees ja haara võimalustest kinni. Mis iganes need ka poleks. Ja usk sellesse, et midagi head on veel ees, on ju põhiline.