Teisipäev, 20. september 2022

Järjekordne e-riigi tüng

Ma vist isegi olen korra sellel teemal sõna võtnud, et miks meil eeldatakse, et kõik meie riigi kodanikud on e-võimekad. Et kõigil on ligipääs e-teenustele, kas nutitelefoni, e-maili või vähemalt hariliku mobiiltelefoni sõnumite kaudu. Aga ikkagi on palju neid ääremaadel elavaid vanemaid inimesi, kellel seda võimalust pole. Nagu mu vend. Ta on minust noorem, aga ikkagi elab sellest inforuumist väljaspool. Telekat küll vaatab, aga ei jaga kõike seda värki, mis seal räägitakse. Või õigemini ei arva, et see tema probleem oleks.

Nagu näiteks see, mis puudutab elektrihindu, -pakette ja saabuvat universaalteenust. Kui ma sõitsin teda "päästma" ehk uurima, mis seis tal elektriarvetega on, siis õnnestus tal üles leida augusti arve. Tavaliselt  pole ta oma arveid isegi ümbrikust välja võtnud, sest "mis ma ikka vaatan, mul läheb see automaatselt arvelt maha".  Eks ma olen temaga üritanud varemgi seda asja arutada, aga selgus, et ta on ses osas täiesti muretu olnud. Ta jätab oma pensionist arveldusarvele 150 eurot, millest peaks saama makstud telefon, telekapakett, prügivedu ja elekter. Sellest peakski jätkuma, aga...

Kui ma nüüd tema viimast elektriarvet vaatasin, siis kuulus maksmisele 89 eurot. Esimese ehmatusega mõtlesin, et nojah, augustis olidki kõrged hinnad. Aga siis süvenesin asjasse ja selgus, et selle kuu arve oli 37 eurot, ülejäänu oli varasem võlgnevus ja intress. No tere talv...

Muidugi võib öelda, et mees on ise olnud hoolimatu ja loll. Aga seesama 150 eurot oleks pidanud ju maksed ära katma. Sõitsime siis linna, kus tema teada pidi olema Eesti Energia klienditeenindus. Et uurime, kuidas võlg tekkinud on. Selgus, et 1.septembrist 2022.a on see teeninduspunkt suletud. No leidsid ikka aja, just nüüd, kui inimestel oleks palju küsimusi, mida või kuidas uue universaalteenuse kehtima hakkamise osas peab tegema. Kas see tuleb iseenesest, või kuidas vastav avaldus teha. Aga kui klienditeenindust pole, siis ilma internetita maainimesel puudub igasugune lepingu sõlmimise võimalus. Telefonijutu järgi seda ilmselgelt ei saa teha.

Olime vennaga ikka täitsa ehmunud. Hea küll, ma üritan tema lepingu numbri ja viitenumbri abil uurida, mis saab edasi. Olin valmis ka võla tasuma. Aga siis tuli parem mõte. Lähme pangakonmtorisse, mis ikka veel eksisteerib selles väikelinnas, ja vaatame, kui suur võlg on praeguse seisuga ja miks see üldse tekkinud oli.

Ja seal selgus üllatav tõsiasi. Venna arvel oli puudujääv summa täitsa olemas, aga seda polnud juba kuid täies arve ulatuses üle kantud. Sest kunagi kehtestatud limiit ülekandele  ei võimaldanud suuremat arvet tasuda.

No tule taevas appi! Minu venna probleem sai seekord lahendatud ja puuduv summa tema arvelt üle kantud. Aga ma olen kindel, et ta pole ainuke, kellel just sel põhjusel võlg tekib. Aga küsida pole enam kelleltki, inimkeelset klienditeenindust pole. Ja telefoni teel jutule pääsemiseks on vaja kaameli kannatust. Aga elektritarbimise lepingut ei saa ka kannatlikkuse abil sõlmida. Kas tõesti kontorite sulgemisel sellele pole mõeldud?

Venna avamata kirjade hulgas oli ka prügifirma nõue, et ta teataks neile oma kontaktandmed, e-maili aadressi ja mobiiltelefoni numbri. Aga tal  pole ju kumbagi. Järelikult on ta olematu ehk nähtamatu klient., aga kes maksma ikka peab. Kohustuslikus korras.

Laupäev, 17. september 2022

Magamatus

 Magan ma nagunii halvasti, aga praegu on seis eriti kehva. Eks ma tean, miks see nii on, sest murel ja ärevusel on alati selles oma osa olnud. Nii ma siis otsustasin ühe pidevalt edasilükatud käigu lõpuks ette võtta. Et saaks selle luupainaja kaelast ära. Lühidalt, asi on mu vennas, kes elab Eestimaa teises otsas ja keda pean vaatama minema. Oh, kuidas ma sinna minna ei taha, sest midagi head ees ei oota. Aga minemata jätta ka ei saa, sest pean veenduma, kas tal elektriarved makstud on ja kui vilets ta tervis on. Naabrite käest kuuldu põhjal on asi kehvasti. Teda ennast telefoni teel kätte pole õnnestunud saada.

Juba see pikk sõit oleks mu jaoks eneseületamine, sest selg jääb sellest tükiks ajaks valusaks. Varem käisin ikka korra aastas seal, viisin riideid ja söögikraami. Kui ma Tallinna kolisin, siis ütlesin, et tal enam minu abi peale loota ei tasu.  Ta saab invaliidsuspensioni, millega on raske ära elada, ammugi siis, kui suur osa rahast läheb suitsu ja viina peale. Kummastki pahest loobuda ta ei kavatse ja seetõttu ei saa ma talle ka raha saata. Olen juba tükk aega kogunud asju, mida talle viia. Nii voodiriideid, käterätte, pesu, sokke, saapaid ja muidugi konserve.

Ja kuigi vend on ise oma hädades süüdi, on mul ikkagi valus kujutleda, kui armetu see eluke tal on. Varem käis ta vahel tuttava talumehe juures mingeid töid tegemas, aga nüüd enam mitte, sest tervis on kehvemaks läinud. Poes saavat veel jalgrattaga käia, aga kuniks sedagi. Seesama tuttav talumees tõi talle varem ka puid, aga võimalik, et sellel talvel polegi, millega tuba soojaks kütta.

Olen pannud vaimu valmis, et tuleb käia Lätis talle gaasiballooni ostmas ja sotsiaaltöötaja juures uurimas, mis võimalused oleksid mingi abistaja teenuse saamiseks. Ja võimalik, et peab linnas Eesti Energia kontoris asju ajamas käima, et mul oleks võimalik ta elektriarvetel silma peal hoida ja vajadusel võlg ära maksta. Ja uurida,  kust saaks talle küttepuid ja talvekartulit osta.

Aga mina olen ju ka pensionär ja kõiki tema kulusid kinni maksta ei jaksa. Ei taha mõeldagi, mis edasi saab. Eks lõpp on ilmselt hooldekodu, aga ka seda peab keegi taotlema ja asju ajama. Tal on küll lapsed, aga kuna ta nende kasvatamises pole osalenud, siis need temaga ei suhtle. Vähemalt katsun talle selgeks teha, et telefoni peab vastu võtma ja kui tõesti viimane häda käes, helistagu mulle.

Esmaspäev, 12. september 2022

Kopli liinid

 Kuigi olen Harjumaal elanud juba 7 aastat, pole ma Koplisse käima jõudnud. Kunagi käisin Graniidi tänaval oma varalahkunud pinginaabri kodus tema ema kutsel, ja korteriotsingul jõudsin aadressini Sõle 30. Nüüd oli mu sihtpunkt Sõle 61, mis tähendab juba sügavamat sukeldumist Kopli Liinidesse.


Aga "guess, what", ma ei kohanud oma teekonnal mingeid "kopli liinide narkareid ega nende pesitsuspaikadeks sobivaid räämas metsaalused". Ma sõitsin Kopli trammiga pea-aegu lõpp-peatusse ja kõik, mis ma nägin, oli jummalast normaalne Tallinna elukeskkond.

Ah et miks ma sinna üldse sattusin? No kui naise elus pole enam midagi uut ega huvitavat juhtumas, siis vahetab ta juuksurit. Jummal-issa-ristike, ega ma seda kerge südamega ei teinud. Mu vana juuksur tegi täitsa head tööd, aga kui ma tahtsin soengut muuta, siis läksid meil suusad risti. Näitasin talle pilte, missugune oleks üks soliidses eas naise klassikaline soeng

See oli üks neist,. mida ka mina tahtsin oma peas näha.

Esimesel katsetusel polnud viga, juuksed olid veel liiga lühikesed. Teine lõikus mu vana juuksuri juures liikus ka loodetud suunas. Aga kolmas lõikus kujunes täielikuks pettumuseks. Esiteks, lõikas ta liiga lühikeseks mu aasta aega kasvatatud juuksed, ja räsis mu kukalt täieliku rändom skeemiga. Seda ebaühtlast kuklajoont käisin ma veel tagasi tema juures parandamas, aga tulemus polnud ikkagi täiuslik.

Seega sain aru, et pean kusagilt ? leidma endale uue juuksuri.

Lahendus tuli üpris ebatraditsioonilisel teel. Nägin DEPO-s ühte naist ,kelle soeng oli just selline, nagu mina oleks endale tahtnud. Mökutasin tükk aega, aga lõpuks küsisin temalt ta juuksuri koordinaate. Ja ta lahkelt jagas seda infot minuga. Aga mu suureks ehmatuseks asus juuksur Koplis.

Mõtlesin juba minna ikka tagasi oma vana juuksuri juurde (no nii halb see lõikus ju ka polnud). Aga siis otsustasin, et käin ikka seal Kopli juuksuris ära. Autoga on sinna keeruline sõita, seega valisin ühistranspordi. Jõudsin õigel ajal kohale ja jäin ka lõikusega rahule.

Eks ma nüüd võtan seda teekonda ette juba teadlikumalt. Koplis on palju kenasti korda tehtud maju ja narkomaane ei paistnud kusagilt. Mu juuksur (muidu 100% venekeelses keskkonnas) rääkis minuga täitsa kena eesti keelt ja oli rõõmus eesti keele praktiseerimise võimaluse üle. Tundsin ennast juba nagu Katri Raik, kes viib oma naha turule eestluse propageerimise okkalisel teel.

Kolmapäev, 7. september 2022

Ei saa aru

 Ma ei teagi, kuidas seda septembrikuu algust peaks nimetama, on see ilm rohkem suve või sügise nägu. Kui oleks suvi, et päike paistab ja põud, siis peaks olema soe. Aga kui on sügis, ja temperatuur õues on 12-14 kraadi, siis  võiks ju vahel sadada ka.

Aga tegelikkus on, et põud kestab vähemalt meie kandis juba teist kuud. Ja kui ma täna voolikud lahti kerisin, et oma aeda kasta, siis tundus see täiesti ebaharilik. Mis parata, ma ei usu, et praeguse kastmiseta ilma sibula või juurikata taimed, nagu näiteks floksid või päevaliiliad, talvele vastu minnes ka kevadel elus oleksid. Sellist septembrit ma tõesti varasemast aiahooliku elust ei mäleta.


Pühapäev, 28. august 2022

Hüvasti, suvi!

 Kuigi ma olen selle suve kuumuse ja põua üle üksjagu virisenud, aga reedel ütlesin endale: selle nädalavahetuse kuuma ilma üle ole õnnelik ja rahul. Sest see on selle suve viimane troopika.

Ega see väga lihtne polnud, see õnnelik olemine. Laupäeval oli plaanis kolmas laar õunamoosi keeta, aga enne seda tuli ju need õunad ära lõikuda. Ja kuigi selle suve valge klaari õunasaak oli tohutu, siis olid need viljad väikesed ja ussitanud. Niiet puhastamise tulemus oli 1/3 moosimaterjali ja 2/3 jäätmeid. Reedel suutsin toota 1,5 kg puhast materjali. Siis lõikasin sõrme ja andsin endale aru, et kui see juhtub (jälle!), siis oled sa surmani tüdinenud sellest tööst, muutunud hooletuks ja on aeg lõpetada.

Laupäeva hommikul mõtlesin kohe varakult jätkata, aga kuidagi läks nii, et see jäi venima. Ja kui ma vaatasin, millal on elekter soodne, ehk kell 15-16, siis polnud mul selleks ajaks õunad lõigutud. Mis parata, jäin jälle kallima elektri piirkonda oma moosikeetmisega. Aga no võin endale tunnustavalt õlale patsutada, õunamoosi on keedetud kokku üle 10 liitri. Ja see moos on mu  tütre pere lemmik. Eelmisel aastal oli õunu vähe, niiet sel aastal tuli anda endast maksimum.

Pühapäeval oli meie alevikus kohvikute päev. Ärgitasin tütre peret ka sellest osa saama. "Ei viitsi või pole aega", tuli vastuseks. Mu elukaaslane ei saanud tervisemurede tõttu samuti tulla, siis jäin üsna kurvaks. Akna alt vooris mööda  hulgim õnnelikke peresid lastega, kes kohvikutes mõnusalt aega kavatsesid veeta. Mina aga olin NII ÜKSI...

Siis saatsin tütre perele sõnumi: "Istuge rataste peale ja sõitke kohale. Tähistame selle suve viimast sooja päeva! Mul on Cooler ja õlu juba külmas ootamas"

Ja siis nad tulidki. Kõigepealt väiksem lapselaps oma sõbrannaga, ja varsti ka tütar mehega ja suurem lapselaps. Võeti oma sööki kaasa ja minul olid värskelt soolatud kurgid ja keedetud aedoad juurde pakkuda. Istusime mõnusalt varjus, niiet kuumus liiga ei teinud. Kohvikust, mis minu tänaval lahkelt oma teeneid pakkus, käisin küpsetisi ostmas küll mina üksi, sest teistel polnud isu. Aga no minu jaoks oli see vapustav, kuidas noorte naiste seltskond pakkus nii suurt valikut häid küpsetisi, mida ei poest ega kohvikust naljalt ei leia. Seda imestasin juba eelmisel aastal, kuidas nad ometi jaksavad. Ostsin 2 soolast ja kaks magusat asja, kokku 4 eurot. No see oli ilmselt sulgemiseelne hind, aga ikkagi super. Ja maitsvad olid need asjad ka.

No ja nii saimegi selle suve viimase sooja päeva mõnusalt ära veedetud. Edasi läheb väidetavalt temperatuur juba langustrendi ja hakkame soojust isegi taga nutma. Aga ehk tuleb ka veel vananaistesuve.

Raatsisin vaasi võtta ka ühe oma lemmiku- päevalille. Kuigi põua tõttu on nad viletsamad kui muidu, aga emotsiooni sain kätte.



Hüvasti suvi! Kohtumiseni järgmisel aastal...


Laupäev, 27. august 2022

Ah et miks

 ... mina jahedal õhtul terrassil istudes külma jooki limpsin. Alkohoolset, nagu arvata võisite, sest vee või mahla joomine eriti aega ei võta. Lendav Konn ütles, et tema joob naudingu pärast. No eks minagi, sest kui ei pakuks mõnu, siis ju ei jooks.

Aga küsimus on ikkagi selles, mis selle soovi käivitab. Mõnikord on ennast vaja lohutada, kui miskit päeva jooksul kehvasti on läinud. Või siis maha rahuneda, kui miski on ärritanud, või siis premeerimiseks, kui olen tubli olnud ja midagi ära teinud. Näiteks elamist koristanud, umbrohuga võidelnud või muru niitnud. Samas võib põhjuseks olla ka igavus või üksindus.



Aga missugusel põhjusel ma eile ekstra poodi läksin, et endale Mojitot ja Coolerit tuua, ei oska päris täpselt määratleda. Nimelt olin ma ühest küljest väga nördinud iseenda hajameelsuse peale. Kaotasin oma koduvõtmed ära, kusjuures mäletasin täpselt, et panin nad toidukoti välimisse taskusse, kui tütre perele süüa viima sõitsin. Koju jõudes aga võtmeid seal polnud. Otsisin igalt poolt, autost, maja ümbert, küsisin tütre käest, ega ma seal kuhugi laua peale neid ei poetanud. Ei olnud ma unustanud neid ukse ette ega pannud käest näiteks prügikasti peale. Haihtunud. Ütlesin siis tütrele, et ega muud üle ei jää, kui võtan tema käest võtme.

Hakkasingi uuesti nende poole sõitma, kui otsustasin kontrollida veel viimast võimalust, mis muidugi tundus lootusetu. Nimelt oli mul autos söögikoti kõrval ka teine kott, kus olid puhtad pakendid, mida ma viisin kogumiskonteinerisse. Et mis siis, kui hajameelsusest pistsin võtmed söögikoti asemel pakendikotti, mis sai koduteel tühjendatud. Avasin konteineri kaane, kuhu olin kallanud oma koti sisu. Ja uss-ku-matu, seal need võtmed tõesti olidki. Pakendite peal, mitte kukkunud konteineri põhja. 

No see oli muidugi suur rõõm, aga samas ka suur ehmatus. Kuidas ma ometi võin nii hajameelne olla? Ei, ma pole veel täheldanud dementsuse ilminguid, aga võtmete kaotamine pole mitte esmakordne. Ükskord otsisin autovõtmeid. Neid polnud samuti mitte kusagil, ei tavalises kohas, kus neid hoian, ei käekotis, ei jopede taskus ega laua peal. Otsisin läbi  muru ja auto ümbruse, vaatasin ka prügikasti, panipaika, kuhu ma asju paigutades mõnikord võtme riiuli peale poetan.  Ei olnud kusagil. Ometi olid ju võtmed olemas, kui koju  sõitsin ja auto lukku panin. Lõpuks leidsin nad üles. Hakkasin meenutama kõiki oma liikumisi, ka öösel, kui uni ära oli läinud. Ja siis meenus, et tegin endale võileiva kusagil kella 6 paiku, et uuesti magama jääda. Ja kuna tavaliselt on meil sel ajal ka ajaleht postkastis, läksin tõin selle ära. Aga kuna olin öösärgis, siis võtsin peale pikema talvise poolmantli. Ja midagi oli mul ka autost vaja võtta, niiet olin võtmed pannud selle jope taskusse. Suvel ma seda paksu mantlit muidu ei kasuta.

On juhtunud ka seda, et olen autovõtmed ööseks jätnud süütelukku või uksevõtmed väljapoole lukusüdamikku. Siiani on õnneks läinud, pole kodu tühjaks varastatud ega autot ärandatud.

No mis siit järeldada? Võta ennast kokku, eideke! Võtmed, telefon, rahakott ja pangakaardid kontrolli alati üle ja pane nad ainult kindlasse kohta. Võtmed soovitas tütar lausa paelaga kaela panna, kui ilma käekotita kusagil käin. Telefon mul juba on kotikesega kaelas, tuleb siis ka võtmed sama paela otsa riputada.



Ei tea, kas see aitab, aga püüan ennast parandada.

Neljapäev, 25. august 2022

Kokkuhoid

 Praegused elektrihinnad ajavad närvi mustaks. Mul on Eesti Energia börsipakett ja kui sealseid tunnihindu vaatasin, hakkasin paaniliselt kokkuhoiu võimalusi otsima. Ei raatsinud enam konditsioneeri sisse lülitada, proovisin vähem sööki vaaritada, eriti ahjus midagi teha. Tõmbasin igaks juhuks seinast välja  kõik ootereziimis olevad kodumasinad, nagu  raadiod, telekad, isegi digiboksi. Räägiti, et need võtavad ka elektrit. Aga karta on, et sellest palju tolku polnud.

Ühe abinõuna otsustasin väliköögi sisse seada. Nn. kriisipaketi raames sai ostetud gaasipliit. Ühendasime selle gaasigrilli ballooniga ja tegin esimese katsetuse ära. Päris kiiresti läks vesi keema. Riis kippus küll kergemini põhja kõrbema, kui keraamilise pliidi peal. Ja kartuleid praadides tahtis pann pliidi pealt maha libiseda.


Aga noh, vähemalt oli lõbus. Muidugi ei arva ma, et see on lahendus, sest gaas on samamoodi kallis. Mõtlesin seni vastu pidada, kui see "isamaaline" elektripakett tuleb. Aga sinna on veel terve kuu aega ja kes teab, mismoodi seegi olema saab.

Hakkasin siis vaatama, mis hinnaga fikseeritud elektripaketid on. Kui kevadel oma üürikorteris hinna fikseerisin, sain 3-ks aastaks päev 16, ja öö 13 senti (km-ta) kwh eest. Kavatsesin kodus elektrihinna fikseerida suvel, et siis on ehk odavam pakkumine. Võta näpust, hinnad rallisid hoopis üles ja tundus, et midagi polegi teha, kui ära kannatada. 60-kuu pikkuseks perioodiks pakuti küll paremat hinda, aga ikkagi oli see kõrgem kui mu kevadine pakett. Ja ennetähtaegse katkestamise eest olid suured trahvid. Selle peale ma minna ei tahtnud.

Küsisin pakkumist ka Alexelalt, nii elektri kui gaasi jaoks. Elektri osas oli Eesti Energia hind parem, aga gaas tundus isegi veidi soodsam olevat, kui mu senise gaasifirma, Energate oma. Mõtlen veel ja võrdlen ka eelmiste perioodide hindu.

Aga kuna ma ei suuda elektri praeguseid 50 või 60-sendiseid kwh hindu septembri jooksul ära kannatada, valisin Eesti Energia 3-aastase paketi "Kindel", mis hakkab kehtima 1.septembrist. Seda saab 1 kuu etteteatamisega lõpetada ehk siis üle minna elektri universaalteenuse peale, mis nüüd valitsuses ära otsustati. Minu paketis on kwh hind käibemaksuga 32,8 2 senti (ehk 27,35 km-ta) ja sellega võin ühe kuu elada küll. Eks siis oktoobris vaatan, palju see riiklik elekter odavam on. Igatahes väideti, et kes tuleb ära leppetrahviga paketi pealt, see samuti trahvi maksma ei pea. Tore uudis, aga oma praegust paketti enam ümber tegema ei hakka. 

Reede, 19. august 2022

Kõrbekuumus

 Mitmes kuumalaine meil sel suvel on? Kolmas või isegi neljas?  Meie kandis on juuli-augusti jooksul sadanud vist kokku 3 korda ja viimane neist oli väga väike sadu. Nüüdseks  on põud ja kõrbekuumus kestnud juba ligi kaks nädalat. Jah, ma kastan oma taimekesi, üle kahe päeva voolikust ja korralikult, teistel päevadel kastekannuga kõige janusematele. Aga täna on mu aed eriti longus ja kõrbenud. 


Hortensial, mis on juba vana põõsas ja kasvab varjus, pole kunagi nii viletsad õied olnud.


Tavaliselt augustis olid ta õied juba kenasti roosaks värvunud. Sel aastal aga  lähevad pruuniks ja kuivavad ehk üldse ära.



Mida siis selliste ilmadega üldse on võimalik ette võtta? Jätsin täna ööseks vargaid kartmata alumise korruse aknad lahti ja hommikul oli temperatuur köögis veel talutav. Olin tütrele öelnud, et võimalik,et ma süüa neile ei tee, sest palavus ja ülikõrge elektri hind. Aga hommiku ootsustasin siiski ära teha selle suvikõrvitsavormi, mida olin neile ammu lubanud. Nojah, see söök vajas ahjus küpsetamist, kahe panni peal komponentide valmistamist ja lõpuks veel potiga juustukastme tegemist. Kui selle kõigega valmis sain, oli köök tulipalav, ja ma ise nõretasin higist. Käisin dushi all ja panin ujumisriided selga, et tütre juurest kohe järve äärde sõita.

Ujuda oli mõnus ja märja trikooga kannatas isegi veidi päikest võtta. No peab ju D-vitamiini tootma. Aga ülejäänud päevaga ei oska ma küll midagi ette võtta. Ei toas ega õues ole võimalik midagi teha. Oleks vaja koristada,  õunamoosi keeta, triikida, aga ei jaksa. Seega tegin südame kõvaks, ei vaatanud elektribörsi hinda, vaid lülitasin magamistoas konditsioneeri sisse ja vaatasin telekat. Kui see ära tüütas, tulin arvutisse, et oma ving ja hala kirja panna. Edasi hakkan õhtut ootama, et taimekesi kasta ja siis veidi jahedamas õhus midagi toimetada. Või siis hoopis külma õlut juua. Paraku praegu, kell 18 ajal on endiselt kuum, õues üle 30, toas veidi jahedam. Tuleb püsida toas ja akent mitte lahti teha.



Kuidas teie  seda kuumust talute?

Viimati andis ilmateade lootust, et pühapäeval tuleb vihma ja temperatuur langeb. Lootus sureb viimasena. Aga missugused taimed mu aias enne seda surevad, saab näha järgmisel kevadel.

Esmaspäev, 15. august 2022

Minu ülevaatus

 No eelkõige on jutt ajendatud mu auto ülevaatusest.

Mul on enda arust täiesti tutikas auto, alles ma ta ostsin, aastal 2016. Ja meie armas Kevin ehk koer-pereliige saabus samal aastal.


No muidugi annan ma endale aru, et tibake aega on edasi läinud, Kevin pole enam kutsikas ja minu autol on ka vaja ülevaatust teha. Esimene kord oli see aastal 2020 ja selle tegi koos hooldusega vastava margi hooldufirma. Seega mul endal sellest erilisi mälestusi pole. Ise hooldasid-kontrollisid ja ise ka kinnitasid, et kõik on OK.

Jah, ma teadsin, et millalgi tuleb nüüd juba varem kui 4 aasta pärast uuesti ülevaatusele minna. Aga noh, uus auto ikkagi ja nagu kuulda oli, Maanteeamet saadab teate, kui see aeg käes on. Teadet polnud tulnud ja arvasin, et sel aastal pole veel probleemi.

Sel nädalavahetusel oli plaan minna oma sõbrantsidega iga-aastasele üksteise ülevaatusele. Kui ma hakkasin ennast selle  suurürituse jaoks üles lööma, ehk valisin ehteid, mida endale  külge riputada, siis vaatasin ka samas karbis olevat auto registreerimistunnistust. Ja "missa-kostad-kussa-pistad", auto ülevaatus oleks pidanud aset leidma juba kevadel. Kallil laupäevasel päeval polnud teha enam muud, kui loota, et mind ei kontrollita ka seekordse sõidu ajal, nagu viimase 5 kuu jooksul ja ma ei saa trahvi.  Nii ka läks.

Aga täna panin enda autokesele kohe ülevaatuse aja kirja. Vaatasin huviga, mis nad mu autoga seal kõik tegid. Kuigi mul on "uus ja vähesõitnud" auto, olin ikkagi mures. Sest see oli mu iseseisva autoomaniku esimene ülevaatus. Varem oli sellega tegelenud mu mees.

Ülevaatus lõppes õnnelikult ja mulle öeldi, et kõik on korras.

Korras oli ka mu isikliku ülevaatusega sõbrannade poolt. Ma nagu ei tahtnudki minna, sest olen juurde võtnud jms. Aga selgus, polnud nemadki paremini ajaproovile vastu pannud. Leppisime kokku, et ei hakka mõõtma-kaaluma, kes kõige paksem on.  Esiplaanil olev tütarlaps paistab ikkka kõige suurem :)

Aga muidu, täitsa kobedad mutid, kas pole?







Esmaspäev, 18. juuli 2022

Kõik, mida sa kardad...

 ...saab su kätte nagunii. Sellepärast ma ei taha "hüpata vette tundmatus kohas" ehk minna puhkama sinna, kus varem pole käinud. Aga nagu taiplik lugeja juba aru sai, tuleb elus ikka kuhugi minna esmakordselt. Nii ka sel suvel, kui otsustasime Narva-Jõesuus puhata. Ma polnud kunagi seal kandis käinud ja Virumaa kõige kaugem punkt minu jaoks oli olnud Rakvere.

No mida ma siis kartsin? Eks ikka seda, kas ma oskan õigesse kohta kohale jõuda, kus parkida saab ja kuidas üldse seal olud on. Jah, mul on TOM-TOM , ja lõpuks ka telefonis Google Maps, aga ikkagi. TOM on mind ikka mitu korda sundinud mingit nõmedat kõrvalteed pidi sõitma ja ükskord juhatas meid Tallinna vangla juures täitsa võssa, kui tahtsime Maardusse saada. Ju sinna kunagi oli planeeritud tee ehitada, mis gepsu mällu oli sisestatud. Seda, mis trikke TOM mulle seekord mängis, ei osanud arvatagi.

Minu kodunt juhatas ta meid täitsa kenasti Peterburi maanteele ja seal polnud rohkem vajagi, muudkui uha kena neljarealist teed mööda 110-ga. Kehvemaks läks lugu siis, kui maantee taas kahesuunaliseks muutus. Nimelt oli sinna väga palju pandud 70 märke, täiesti arusaamatul põhjusel, ei paistnud suuremat asulat ega ristmikku olevat. Mis kõige hullem, piirangut lõpetavat märki või 90-km märki ka mitte. Ka polnud mingit ristmikku, kustsaadik piirkiirus kehtivuse kaotaks. Mingi rohtunud külatee nagu seda mõõtu välja ei andnud. Vat siin oleks TOM mind aitama pidanud, aga tema ei näidanud üldse mingit numbrit. Ja siis tekkis meie ette autodejoru, kes ilmselt oli samamoodi segaduses ja nii me siis venisime 70-80 ga. Lõpuks ometi jõudsime kohta, kus viit näitas vasaskule, et Narva-Jõesuu 10 km. Aga TOM vaikis ega rääkinud mulle vasakpöördest midagi. Kartsin, et see pole õige teeots, aga elus Tom, kes mu kõrval istus, ütles, et ilmselt siit ikka tuleks ära pöörata jah. Tema on varem ka sealkandis käinud, kuigi ammu.

Nii me siis pöörasimegi ja lootsime, et lõpuks linna alguse märgi juures hakkab TOM meid jälle juhatama, aga ei midagi. Lõpuks jõudsime nagu kesklinna moodi kohta, kust tee hargnes kaheks, aga TOM vaikis endiselt. Roollis olles ei saa ju telefoni ka näppida, aga parkida polnud kuhugi, sest poe parklas käis mingi laat. Lõpuks leidsin tanklas koha, kus peatuda ja otsida üles meie SPA aadress, mille küll TOM-le teada andsime, aga tema meiega enam ei rääkinud. Etteruttavalt sain lõpuks aru, et kui tema rohelise taustal punase teekonna näitamise pilt tuhmus, siis ta vajuski mingisse unelaadsesse seisundisse ega andnud enam juhiseid. Siis tuli teda raputada või uuesti marsruuti korrata. Aga tollel hetkel ma seda veel ei teadnud ja kunagi varem polnud ta sellist nalja teinud.

Läksin siis küsima, et kuhupoole meie SPA jääb. Politseinik eesti keelt ei rääkinud, aga see selleks, sain ka vene keeles hakkama. Nagu ka edaspidi selles väikses vene linnakeses. Vähemalt suuna näitas ta kätte, kuhupoole minna. Selle ajaga oli elus Tom oma telefonis ka meie asukoha tuvastanud ja leidnud, mis tänava kaudu meie SPA poole sõita.

Kohale me jõudsime ja parkimiskoha leidsime, kuigi see polnud suur 100-kohaline parkla, nagu SPA kodulehel öeldi, ja kus parkimise eest maksma oleks pidanud. Pigem mingi 20-30 auto jagu, aga maksma oleks pidanud ka siin. Läksime siis vastuvõttu täpsustama, kas oleme õiges parklas ja õige hotelli ees, sest umbes samanimelisi Narva-Jõesuu SPA-sid oli ju mitmeid. Koht oli õige, aga parkla vale. Parkisime siis teise kohta hotelli kõrvale, ja selgus, et külastajatele oli see tasuta. Tore! Lõpuks ometi saime asjad kaasa võtta ja ennast sisse registreerima hakata. Kuigi teenindajad üritasid eesti keelt purssida, aga eriti hästi see neil ei õnnestunud. Läksime siis vene keelele üle, et saada õiget infi, kus ja mis kell söömised, basseiniajad ja protseduurid toimuvad. Üllatus-üllatus, järgmine päev oli basseini puhastamise päev, ja rahvast lubati lustima alles kell 15-st alates. Oleks me seda teadnud varem, oleksime tulnud päev hiljem, et saaks aega paremini ära kasutada. Aga mis seal ikka, hommikupoolikuks olid meile paketis sisalduvad protseduurid kellaajaliselt juba paika pandud, neid nagunii muuta poleks saanud.

Tuppa jõudes oli meeldiv üllatus, et toas oli külmkapp. Saime oma autokülmikust joogid sinna ümber paigutada. Ringi vaadates aga ei meeldinud see koht meile absoluutselt. Polnud rõdu, kus mõnusalt oma külma õlut nautida ja toas oli ainult üks tool. Teine elanik pidi istuma voodil, mis pole üldse mõnus. Jõime oma õlle ikkagi ära, panime ujumisriided ja hommikumantli selga ja otsustasime ennast välibasseinis jahutada. Registratuurist möödudes tuli mulle mõte, et äkki küsiks, kas tuba ümber vahetada ei saaks rõduga toa vastu. Küsija suu peale ei lööda ja maksame kasvõi juurde, kui vaja. Selles riidekapi-suuruses toas ilma rõduta tundus olemine masendav. Selgus, et ülemuse käest küsima minnes meile antigi võimalus vahetada. Öeldi, et suure kaheinimese voodi asemel on kaks eraldi voodit. No see pole küll mingi probleem! Vaade rõdult oli ilus.


Muidugi olime me asjad juba lahti pakkinud, tuli need taas kokku panna ja teise tuppa vedada. Lisaks vahetada hommikumantlid uuest toast vanasse, sest olime ju neid juba kasutanud. Kuigi see võttis üksjagu aega, aga asi oli seda väärt. Õhtused rõdul istumised, külma jooki juues, on õige puhkuse juures väga oluline. Ja kuna minu jalg pikki jalutuskäike ette võtta ei lubanud, siis oli meeldiv üllatus, et meri asus vaid mõnesaja meetri kaugusel. Kuigi ilm oli veidi pilvine, käisid vapramad ikka korra vees kä ära.


Hiljem juba koju jõudnuna selgus, et kolimise käigus kadus kaaslase kell. Õigemini, ta oli selle jõudnud öökapi sahtlisse panna ega märganud välja kolides sinna vaadata. Kusjuures selle kella sai ta ikkagi kätte, sõites bussiga uuesti Narva-Jõesuusse. Ma oleks küll kulleriga saata lasknud, kui kallis see ikka oleks tulnud. Aga eks ta ise tea, ja nagu öeldakse, loll pea on kerele nuhtluseks :)

Nii me siis puhkasime ja spaatasime kaks päeva selles väikeses vene linnas. Eesti keelt kuulis väga harva, ka enamus külastajaid oli venelased. Hakkasin selle valguses mõtlema kogu Ida-Virumaa peale. Et kuidas meie sinisilmsed poliitikud kujutavad ette seal nii kibekähku eestikeelsele haridusele üleminekut? Jah, suund on õige, aga see võtab ikka palju rohkem aega, sest seal on eesti keelt oskavaid õpetajaid (õigemini kakskeelseid) raske leida. Nagu kuulda on, isegi eesti koolis napib eesti keele õpetajaid. 

Tagasiteel tahtsime Sillamäelt läbi sõita, et seda paljukiidetud promenaadi näha. Promenaad oli tõesti ilus, aga oma tavapärase hirmu parkimise osas sain taas läbi elada. Ranna piirkonnas polnud ühtegi parklat ja kitsastel tänaval oli kõigil peatumise keelu märk. Pea-aegu oleksin loobunud, aga siis nägin kohaliku veevärgi hoonet, mille kõrval ilmselt töötajate autod parkisid. Panin enda auto ka julmalt vabale kohale ja saime ikka promenaadi ära vaadatud. pildil pole küll promenaad ise, aga kauni haljastusega tänav, mis sinna viis. 


Koju sõites ma juba oskasin TOM-TOMi trikke karta, aga Tallinna sisse sõites saime ikkagi ekselda. Tahtsin koju sõita Jüri ringtee kaudu, aga sinna geps meid ei suunanud. No mulle kohe üldse ei meeldi läbi Lasnamäe ja Sikupilli kaudu sõita. Kõik need lõputud valgusfoorid ja palju ridasid, kui ei tea, millal missugust rida peaks valima. Selles kohas, mida ma arvasin mäletavat vasakpöörde tegemiseks, polnud aga viita, et siit saab Tartu poole. Nii ei riskinud sinna keerata. Aga kui tuli viit, et vasakule pöörates saab Tartusse, siis keerasingi. No see polnud muidugi õige koht ja geps ärkas ja pahandas minuga. Elus Tom teadis, et lõpuks viib see tee meid ikkagi Tallinna ringteele ja sealt me koju saimegi. Kuigi tegime mingi 10-kilomeetrise ringi, võrreldes Sikupilli kaudu sõiduga.

Kokkuvõttes: kõik need masinad ikka inimese vastu ei saa. Elus Tom tegi TOM-TOMile teejuhatamise pika puuga ära.


Laupäev, 2. juuli 2022

Kuum

 Täna tuleb järjekordne kuum päev, 30 kraadi või isegi üle selle. Ma olen juba mitu päeva oianud, et ma enam ei talu seda palavust,  aga kus sa pääsed. Eile olin endalegi üllatuseks üpris toimekas. Kõigepealt lõpetasin kuumusest õhkavas kabinetis viimase raamatupidamise aastaaruande ära. Kui see firmajuht dokumendid 26. juunil ära tõi, ütles ta rõõmsalt, et aega ju veel on - 30 juunini. Eks ole.. Arvasin, et selle palavaga ma ei kavatsegi arvuti taga piinelda, aga ikka tegin ära. Kui firmajuhile helistasin, et allkirjastagu aruanne ära ja tulgu dokumentide järele, vastas ta, et on ära sõitnud, puhkama, ega tule enne pühapäeva. Egas midagi, kuhu minulgi kiiret, nagu lehes kirjutati, pooled firmadest polnud tähtajaks aruannet esitanud.

Siis puhkasin ja jõin coolerit ja mojitot. Avastasin need joogid sel suvel, varem eelistasin kuuma ilmaga  külma õlut. Vist hakkab ka minust õige naine saama, kes joob naistele mõeldud jooke :)

Seejärel läksin aeda kastma, vihma polnud kusagilt loota. Poole töö pealt vaatasin, et murelid on õrnalt punased ja linnud olid ladvad juba puhtaks teinud. Puud sindrid, on nii suureks kasvanud, ja üksi neile võrku peale sikutada pole võimalik. Aga ahnetele lindudele ma neid mureleid ka ei kingi, mingu metsa ja söögu metsamarju, nagu vanasti. Vahepeal kaalusin, et saen teise, suurema mureli maha ja istutan õunapuu asemele.  Aga ikka ei raatsi. Ja palju ma neid õunugi süüa jaksan.

Murdsin pead, kuidas saaks murelid päästa. Homme võib juba hilja olla. Linnuparv suudab puu tühjaks teha ühe päevaga.  Paraku elukaaslane oli tööl, kellega koos saaks selle töö ära teha.  Siis nägin, et naabrimees oli koju tulnud. Läksin siis teda appi paluma. Ta pikk mees, nii saimegi võrgud peale sikutatud ja edasi sidusin altpoolt juba ise katted koomale. Ühe puu peale tõmbasime katteloori, näeb veidi naljakas välja, aga kaitse on tõhus.

Tänaseks otsustasin kõik higistamist nõudvad tegevused ära jätta. Sest mu pea käib juba ringi sellest kuumusest. Lükkasin edasi ka lapsega koos Ceasari salati tegemise, sest homme lubatakse veidi jahedamat ilma. Täna oli juba hommikul köögis 28 ja õues 27 kraadi. Kohvi joominegi pani higi mööda nägu alla voolama, mis siis kokkamisest rääkida. Lapselapsega on niigi kontaktid hapraks jäänud, see on üks vähestest tegevustest, mida ta koos minuga rõõmuga on nõus ette võtma. Tahan seda koosolemist nautida, mitte palavusest minestamise äärel uimerdada .

Niisiis püsin täna enamuse ajast teisel korrusel konditsioneeri all. Äärmisel juhul käin korra ujumas. Aga selle jahutav mõju ei kesta kaua, juba koju jõudes on sama palav kui enne. Rannas ennast küpsetada ei taha ma ammugi.

Ah, mis ma virisen, küll elan üle ka tänase päeva. Sügis tuleb nagunii...

Kolmapäev, 29. juuni 2022

Korterisaaga

 Panin esmaspäeval enne jaani korteri väljaüürimise kuulutuse üles. Tellisin 2-nädala jagu aega, et kui selle ajaga üürilist ei leia, annan asja maakleri kätte. Muretsesin, et pean nüüd telefoni kogu aeg ligidal pidama, juhuks kui keegi helistab. Tegelikult oli huvi nõrgem, kui arvasin. Muidugi, eestlaste jaoks oli see aeg jaaniplaanide tegemiseks, koolilõpetajad alles tõmbasid hinge, enne kui otsustada, kuhu õppima või tööle minna. Aeg polnud neile veel sealmaal, et  hakata korterit otsima.

Helistajaid muidugi oli. Venekeelsed, ilmselt enamuses ukrainlased. Ega ma kõigilt hakanudki uurima, kas nad on kohalikud venelased või ukraina põgenikud. Mõnedega leppisin kokku korteri vaatamise. No muidugi see meeldis kõigile, ilus puhas. Iseküsimus, kas nad üüri maksta jõuavad.

Ootasin ikka, et tuleks kõne mõnelt kohalikult üürihuviliselt, olgu või venelane, kellel tasuv töökoht, aga sobivat ei leidunud. Ühel paaril oli kass, mis minu tutikate diivanitega ei klapi. Ühel noormehel aga polnud piisavalt raha, et nõutud ettemaksu tasuda.  Sellisel võib ka edaspidi rahalisi raskusi tekkida.

Kõhklesin, mis ma kõhklesin, aga otsustasin lõpuks ühe Ukraina perekonna kasuks. Ilmselt kirjutame homme lepingu alla ja siis sukeldume bürokraatiamaailma, et saada kätte kompensatsioon, mida riik põgenikele korteri üürimiseks pakub. Neil endil on praegu välja käia vaid 200 eurot ja rohkem saavad maksta siis, kui mehel palgapäev tuleb. Riigi kompensatsiooni abil saab üüri ettemakse ja deposiidi kaetud, eks loodame, et ka edaspidised maksed laekuvad.

Pere ise on pärist Harkivist ja nad pidasid seal vastu küllalt kaua, aga kui rünnakud väga tugevaks läksid, said nad evakueeruda Venemaale. Sealt siis tulid Peterburi kaudu Eestisse. Miks ma nemad välja valisin teiste põgenike hulgas, oli nende 3-aastane tütar. See oli nii ingellikult ilus ja armas laps, et isegi minu kalk ja rahaahne süda leebus, kui lapsuke viskas enda diivanile pikali ja ütles, et mina jään siia :) Nagu ema kurtis, lapsega laevas elada on ikka väga keeruline. Kitsas, palju vanu ja haigeid inimesi koos. Pealegi võidakse nad iga hetk kuhugi mujale Eestimaa kohta ära saata, aga mees sai just tööd. Ka naine kavatseb tööle minna, kui saab sissekirjutuse ja see võimaldab lasteaiakohta saada. Tundusid igatahes väga sümpaatsed inimesed, kes pingutavad, et siin ise hakkama saada. Loodame, et see neil ka õnnestub.

Täna tuli meilile kiri ühelt huviliselt, kes vastas mu esialgsetele ootustele. Heapalgalisel kohal eesti noormees, kes elaks korteris üksi. Ma ei hakanud talle enam korterit näitama, otsustasin, et teen oma heateo ära ja aitan seda ukraina peret, eriti aga seda väikest inglikest.

Laupäev, 25. juuni 2022

Jaanipäev ehk kohustuslik kava

 Keegi muidugi ei sunni, aga ometi tiksub kusagil kuklas, et jaanipäeva puhul tuleb läbida "kohustuslik kava". Peab tuld tegema või vähemalt vaatama, grill-liha sööma ja muidugi lipu heiskama. Ja olema heas seltskonnas, õnnelik ja öö läbi üleval. 

Sel aastal arvasin, et kuna mul on eelnevalt olnud nii palju väsitavat tegelemist, siis ma jaaniõhtul või päeval ei tee midagi. No lipu ikka heiskan, ja seetõttu võtsin aegsasti ühendust meie  paarismaja naabriga, kelle käes lipp hoiul on. Ta noorem mees ja käib igasugustel üritustel ja kokkusaamistel, ja mõnel lipupäeval on juhtunud, et ta on ära sõitnud ja mulle lippu üle anda ei tulnud tal pähegi. Sedapuhku ütles ta, et heisata ta ju võib, aga maha pean mina võtmna, sest siis on ta ära sõitnud. No pole probleemi, mul nüüd uus ja pikem redel, millelt ma ulatan lipuvardani. Lisaks on mul ka elukaaslasel vaba päev. Tegelikult olid tal vabad nii 23. kui 24 juuni. Aga nagu kiuste, toimusid kõigi lähedalasuvate kohtade ametlikud jaanipäevapeod sel aastal 22.juunil. Nii ma siis otsustasin, et ei lähe kuskile, teeme ise kodus grilli ja sauna. 

Nii asi muidugi ei läinud. Ei teinud me ei grilli ega sauna. Nimelt naabrimehega rääkides selgus, et tema läheb küll meie vallakeskuse jaanikule. Siis küpses mul peenike plaan, et sokutan enda ka tema auto peale ja saan ikka tule ära nähtud. Igavene vinge esinejate paraad kah välja pandud: Hellad Velled, Anne Veski, Shanon ja 2 Quick Start. Sealt edasi aga sain aru, et mida ma seal üksi ikka teen, pigem sõidan elukaaslasele töö lõpuks vastu ja lähme koos. Anne Veski pidi esinema kell 21 ja selleks ajaks oleksime jõudnud küll. Vaatasin siis esinemispaika ja võimalikke parkimiskohti ja sain aru, et minu jaoks on see liiga suur jama. Parkimisvõimalusi on vähe ja rahvast ilusa ilma tõttu ilmselt palju. Nii ka oli, nagu selgus. Rahvast oli meeletult, nagu laulupeol, inimene inimeses kinni.

Seega pöördusin tagasi oma esialgse kavala plaani juurde ja küsisin naabrilt, mis kell ta kavatseb minna. Selgus, et mitte liiga vara ja mu elukaaslane jõuab selleks ajaks ka kohale. Parkimise osas oli mu kartus põhjendatud. Autode rivi venis ummikutempos juba kilomeeter enne peopaika. Naabrimehel tuli õnneks hea idee sõita teist teed ja parkida suure maantee serva. See mõte oli teistelegi pähe tulnud ja esimene vaba koht tee ääres oli umbes kilomeeter peokohast. Kohale aga jõudsime täpselt õigeks ajaks, kui pandi mängima "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" ja mindi lõket süütama.

Tahtsime enne Anne Veski esinemist endale joogi hankida, aga sabad olid metsikud. Ilmselt ei arvanud keegi korraldajatest, et rahvast nii palju kohale tuleb. Hiljem WC-saba oli veel pikem, sest teadagi, see õlu, mis sisse läheb, tahab varsti ka välja tulla.

Anne Veski oli täpne ja alustas õigel ajal. Kontsert oli äge, ja esineja tippvormis, vaatamata hiljutistele kurbadele sündmustele tema elus. Tahtsin tema plaadi peale autogrammi võtta, aga esialgu tundus see võimatu, rahvas oli lavast aiaga eraldatud. Olin juba loobumas, aga siis nägin, et ühest kitsast praost pressisid inimesed läbi, et Annega koos pilti teha, mida ta lahkelt ka võimaldas. Ma nii ligi ei pääsenud, aga palusin ühel fotograafil öelda, et tahaksin autogrammi. Kui ta seda ei teinud, läksin riski peale välja. Hõikasin ise, et Anne, palun kas saaks autogrammi. Ja saingi!

Nagu jaanipidudel kombeks, tehti vahepeal mingeid võistlusi, sangpommi rebimist ja mida iganes. Neid ma vaadata ei viitsinud, istusime eemal teki peal ja puhkasime. Kuulasime Shanonit esialgu kaugelt, aga lõpuks trügisime läbi rahvamassi veidi lähemale, et oma silmaga ka näha, kuidas nad välja näevad. Varem polnud ma nende esinemist näinud. 

Ja kui see kontsert läbi sai, hakkasid jälle mingid võistlused. Trehvasime naabrimehega kokku ja ütlesin, et mis ta arvab, ehk hakkaks koju sättima. Aga tema tahtis ikka 2QStarti ka kuulata. See pidi kava järgi algama kell 00, aga tegelikult sai ta lavale alles kella 1 paiku. Midagi polnud parata, naabrimehe käes on rool ja tema otsustab, millal lahkume. See sai siis teoks poole kolme paiku...

Meie, vanad inimesed olime surmväsinud, kõht ka tühi. Asusime kell 12 paiku otsima,  missugune putka veel sööki pakub. Mõnes ikka oli midagi, aga saba oli nii pikk, et lootus, et grilli ka meile jagub, oli väike. Lõpuks leidsime ühe koha, kus wrapi sisse kebabi pandi. Salatiained oli neilgi enamuses otsas, aga kebabi ja kapsalehti jagus. Saime suure nälja kustutatud ja kuna 2QS veel polnud oma esinemist alustanud, tuli veel üks õlu juua. Mis omakorda tähendas veelkord pimedas  WC külastust.

Magama saime poole 4 paiku, kui päike hakkas juba tõusma. Olime täitnud kogu jaanipäeva kohustusliku kava. Aga tõotasin endale, et enam ma nii rahvarohkele üritusele ei lähe. Ja kui lähengi, siis oma transpordiga, et saaks koju tulla, kui olen ära väsinud. Ma pole enam selles eas, et jaaniööl hommikuni pidutseda.

Järgmisel päeval mõtlesime ainult lebotada, aga tütar kutsus enda juurde grillima ja lõket tegema. Kusagilt leidsime endas jaksu sinna minna, seda enam, et liha oli mul nagunii marinaadi pandud. Seltsis segasem, ja tuligi tore õhtu. Sellest hoolimata, et nende naabrid (venelased) olid palju külalisi kutsunud, kisasid ja panid kõva muusikat. Panime siis oma muusika ka kõvemaks. Koju sõitsime viimase bussiga, mille pealt oli ikkagi kilomeeter vaja kõndida. Aga vähemalt saime normaalsel ajal voodisse.

Ja 24. oli meil tööpüha. Niitsime muru, kärpisime põõsaid ja hävitasime umbrohtu. Lõpuks vedasin vooliku laiali ja kastsin põhjalikult aia ära. Teada oli, et järgmistel päevadel tuleb kuumalaine, mil töötegemine veelgi raskem on ja vaesed taimekesed olid niigi juba longus ja janused.

Täna läks elukaaslane tööle, aga mina sain rahus molutada. Hommikul läks uni ära, sest toatemperatuur oli tõusnud 27 kraadini. Hommikupäike paistab mu magamistoa aknasse ja kuigi valgustpeegeldav ruloo oli alla lastud,  toimib see lisaks pimendamisele ka ahjuna. Egas midagi, tõusin üles, panin konditsioneeri tööle ja läksin hommikust sööma. Kui tagasi tuppa tulin, oli temperatuur toas 21 kraadi ja sain veel veidi magada. 

Ülejäänud päevaga ei osanud suurt midagi ette võtta. Kõikjal oli liiga kuum, nii toas kui õues. Siis tuletasin meelde, mida kuuma ilmaga tehakse. Õigus, tuleb päevitada ja ujumas käia. Vesi oli, nagu öeldakse, "karastav", aga ujuda sai. Kokku oli meie paisjärves vees umbes 5 inimest. Aga mõnus oli. Koju jõudes olin külma õlle ära teeninud ja varsti hakkab õhtujahedus tulema. Hirmuga ootan ilmateadet, et kui kaua see kuumus kestab. Ei ole ma ka selles osas enam noortega ühte meelt, et sellised on head ilmad. Mulle paluks vahepeal ikka jahedust ja vihma ka.

Pühapäev, 19. juuni 2022

Viimase piiri peal

 Vahepeal mõtlesin, et ei kirjuta seda postitust. Sain selle raske nädala üle elatud ja mis siin enam hädaldada. Aga teisest küljest, see on ju ajakaja ehk minu elu lugu ja  tuleks ikka talletada, kuidas see kulges. Ja ehk aitab see meelde tuletada, kui mu käest järgmine kord samasugust teenet palutakse.

Sel nädalal oli mu tütre pere puhkusereisil ja mina pidin haldama koera ja kodu. No mis-see-siis-ära ei ole.... Rahulik keskealine koer, kes enam eriti ei mölla ega tee pättusi.  Aga tegelikult kujunes see hullemaks, kui arvasin.

Esiteks, oli meie kandis tappev põud ja tugev tuul, mis puhus minema viimasegi niiskuse. Seega, lisaks koera jalutamisele pidin ma kastma iga päev, sealjuures  nii nende juures kui oma aias. Kui tütre juures niitis muru robotniiduk, siis oma kodus pidin ma ise seda tegema. 

Lisaks niigi pingelisele graafikule, oli vaja elukaaslase korteris viimased koristamised- mööbeldamised lõpule viia. Ma ei hakka kirjeldama, kui käest ära  oli kogu elamine. Kogu köögimööbel, pliit ja toolid, samuti  kardinapuud olid kaetud vana mustuse ja liisunud rasvakorraga. Tuli sorteerida nii nõusid kui riideid, mida väikesse korterisse oli aastatega kogunenud tohutu hunnik. Aga nüüd on kõik kena ja korter läheb üüriturule.

Viimased päevad koerahooldust on samuti olnud hullumeelsed. Nii kõhulahtisus (millest ometi?), oksendmine kui hullumeelne erutus jalutuskäikudel No ilmselt on emastel jooksuaeg... Meie kutsuke rapsis palava ilmaga nagu segane hullutavaid lõhnu taga ajades, tõmbas või käe otsast. Ja samas polnud tal mahti ei pissida ega kakada, milleks jalutuskäik algselt mõeldud oli. Nii juhtus ühel päeval, et loom ei saaanud kakatud ja pidime kõndima terve tund aega. Mu aktiivsusmonitur näitas tulemuseks 15000 sammu, mis minu jaoks on liig mis liig. Minu meniskivigastusega põlv, selle tagajärjel lamandunud jalavõlv, kulunud puus ja haige selg suudavad tavaliselt teha 3000 sammu päevas. Aga valikut polnud, tuli elada võimete piiril või isegi üle selle.

Eile sai siis see läbi. Aga kuna tütre lennuk pidi saabuma öösel 3 paiku, siis muidugi ei saanud ma enne und, kui tuli sõnum, et nad tõesti on maandunud. Et ma ei pea hommikul jälle koeravalvesse minema.

Selleks õhtuks oli mu jalavalu ületanud selle piiri, mida valuvaigisti suutis maha võtta. Elukaaslane tegi jalatallamassaazi, panin jalale kompressi ja üritasin magada. Mis eriti hästi ei õnnestunud, sest kell 11 helistas mu maasugulane (muidu jummala normaalne aeg), aga kuna mina olin umbes 6 tundi maganud ja siis ta rääkis mulle häirivaid uudiseid mu maal elava venna elust. Niipalju siis stressist taastumisest....

Pärast hommikusööki tegin raske otsuse ja ütlesin elukaaslasele, et minust ei ole täna head kaaslast, ei jaksa ma minna traditsiooniliselt ujulasse ega teha süüa ja oleks parem, kui ta oma koju läheks. Mida ta ka tegi. Mina  tegin lõunauinaku, aga nüüd ei tule und. Seega pean kõik selle blogisse kirja panema ja loodan, et see aitab mul täna öösel normaalselt magada. Kui pole enam ärritavaid mõtteid, mis magada ei lase, sest need said siia välja valatud.

Teisipäev, 24. mai 2022

Viha ja valikud

 Kuigi harva, aga mõnikord tabab mind irratsionaalne vihahoog. Ma tahaks midagi puruks visata, kuigi see oleks suur kahju.

Nagu praegu. Ma tahaks purustada oma aktiivsusmonitori Fitbit, kuna see ei lähe algseadistusse, kus ta peaks näitama mulle kella ja pulsisagedust. Selle  asemele pakutakse mulle ekraanil kõikvõimalikke seadistusi või muid asju, kust pole olnud võimalust jõuda algse standardvaateni. Ma olen seda krd. kella juba mitu korda vastu maad visanud, lootes, et ta tuleb mõistusele,. Ei ole tulnud.

Aga kuna ma ei taha seda päris ära lõhkuda, siis tulin parem ennast blogisse välja elama. Lõpuks läheb see rumal masin ikka algseadistuste peale. OI, kuidas ma seda praegu vihkan!

Ja siis polegi muud varianti, kui rääkida muudest asjadest, mis mind  ärritavad. Nagu näiteks hinnatõus. Kusjuures, ma saan aru, et selle taga on energia kallinemine, nagu meie koduarvetes küte, soe vesi ja  bensiin. Sama tulemus vaatab vastu firmade pakutavate teenuste ja kaupade kallinemises. Sest kütust ja elektrit vajavad kõik ja see kõik läheb sisse lõpphindadesse.

Ah et mis oleks lahendus?  Vähem tarbida ? Esialgu olem ma lihtsalt valmis maksma seda hinda, mis küsitakse, sest kuskiltmaalt pole võimalik tarbimist vähendada. Mina kui pensionär peaks olema ka abipakkettide objekt. Sept. kuni dets.2021 kulude eest sain toetust 300 eurot. Jaan- märts 2021.a.  rakendusid riigipoolsed automaatsed kompensatsioonimeetmed ja arved polnud enam nii hullud. Ma isegi ei hakanud uurima, kas mul oleks võimalus veel mingit kompensatsiooni taotleda, sest nii suur "vallavaene" ma ka pole.

Riik panustab nagunii palju kaitsevõimesse ja Ukraina abistamisse .Äkki katsuks oma igapäevakuludega ise hakkama saada. Mis sest, et need on eelmise aastaga võrreldes kahekordistunud. Kui nii jääb, peamegi sellega arvestama.

Muidugi, see bõrsielektri kauplemissüsteem tundub absurdne olevat, aga loodame, et siingi tulevad mingid muudatused, mis hinda alla toovad. Kasvõi meie enda põlevkivi tootmise taaselustamine. Tartu-Tallinna võrdluses on mul tegelikult väga valus vaadata 2-toaliste korterite kommunaalkulude erinevust. Tartus on see kuus alla 100 euro, Tallinnas ligi 200 eurot. Sest Tartu kaugküte kasutab hakkepuitu, aga Tallinn on gaasiküttel.

Jah, tahaks muidugi, et hinnad tõmbaks tagasi, nii bensiini kui gaasi osas. Aga  see tähendaks vaid üht, tuleks jätkuvalt kasutada vaid Vene energiaallikaid ehk toita sõjamasina kulusid. Midagi pole parata, peame valima, kas vabaduse või odavama energia. Mina valin vabaduse.


Laupäev, 14. mai 2022

Puberteet

 Nagu ma täna oma vanema lapselapse sünnipäeva tähistamisel ütlesin: puberteet on nagu Ukraina sõda, arusaamatu, miks ta sellisena eksisteerib, ja ei ole teada, millal ja kuidas see lõpeb.


Oli isegi hästi, et snnipäevalapsest õnnestus kena pilt teha.


Pärast grilli söömist kadus ta oma tuppa ja kui kutsusime teda tordi pealt küünlaid puhuma, tuli vastuseks vihapuhang. Ma Ju Ütlesin, et Ma ei Taha Tulla. Millest Te ometi Aru ei Saa. Nimelt läks vanaisa pärast ema kutsumist proovima, et ehk tema juttu võetakse kuulda...


Enne seda kuu aega oli väimehe sünna. Seal olid lapsed veel enam-vähem talutavad (ikkagi avalik koht). Siiski veedeti enamus ajast telefonis, mitte seltskondlikus suhtlemises.


Ja veel kuu aega enne seda oli väiksema lapselapse sünnipäev, mis kulges üsna normaalselt. Sünnipäevalaps oli külaliste üle õnnelik ja nõustus pilti tegema. 



Aga pärast tänast pidu tekkis mul küll mõte, et miks peavad vanaema-vanaisa kohale tulema sünnipäevalast õnnitlema, kui sellest ei hoolita. Ma igatahes kavatsen selleteemalise vestluse lastega üles võtta. Riskides suure kisa ja vihahooga. No tõesti, kui puberteetikutel ei ole huvi, siis me ei tule kohale.

Kuni ükskord jälle hakatakse meie seltskonda hindama.

Ei-ei ma ei arva, et lapsed meid enam armasta, aga hetkel on selle väljanäitamisega raskusi.


Esmaspäev, 9. mai 2022

9.mai ja venelased

 Mõnes mõttes kartsime me kõik seda 9.maid. Meie jaoks pole see mingi tore päev, aga venkude jaoks nii siin- kui sealpool piiri on see väga oluline püha. Ja selleks, et see oleks piisavalt võimas, pole ükski hind liiga kõrge.

Eelkõige kartsime, mida on oodata suure Venemaa poolt. Kas väike Punn üritab ennast suuremaks puhuda tuumalöögi abil või kasutab pidupäevakõnes mingeid muid ähvardusi, mis lasevad tal ja tema riigil jätkuvalt paista "võitjana". Kummaline ja ootamatu, aga seda ei juhtunud. Ei ähvardusi ega "Suure Võidu" kinnitust. Muu propagandamöla oli ikka, aga tunduvalt väikesemas kontsentratsioonis. Kas tõesti väike Punn on aru saanud, et ta on selles sõjas kaotaja ega soovi kedagi läänes enam rohkem vihastada? Muidugi, me ei tea, mis tal varrukas on, aga Euroopa ühtsus on ennast üha paremini väljendanud. Ehk siiski võidab demokraatia, mitte diktatuur, kui valitsemismeetod.

Teiseks, ka siin Eestimaal, paistis see päev kulgevalt suht rahumeelselt. Isegi Aljosha külastajate arv oli väiksem, kui prognoositud. Intsidente, kui kedagi türmi viidi, oli ka vähe. Aga samas ma olen Andrus Ansipiga ühte meelt, nii nagu15 aastat tagasi, kui ta selle kuju lasi teisaldada, vaatamata sellele, et see põhjustas majandusele üksjagu sanktsioone. Näiteks meie firma ei saanud 5 aastat otse Venemaalt sütt osta, vaid kogu äri käis läbi Läti, kus otseloomulikult lisandus hinnale  sealne kasum. Nüüd soovitab meie endine peaminister mitte pikendada nende venelaste elamislubasid, kes töötavad meie riigi ideoloogiale vastu. Loogiline samm, ja vihahoos  ma hetkel kujutan isegi ette busse või ronge, mis sellist kontingenti Vene piirile transpordivad. Nii nagu omal ajal eestlasi küüditati.

Aga samas on ka huvitavad arutluskäigud, et kes me ikkagi oleme. Pärast 50-aastast nõuka (ehk Vene) okupatsiooni. Ehk kes on meid kui rahvust mõjutanud? Sellele küsimusele vastust otsima ajendas mind Indigoaalase kirjutis ja selle all olevad kommentaarid. Ka mina olen enamuse oma elust elanud nõuka võimu all, aga ometi ei arva ma, et olen osa vene kultruuriruumist. Ma oskan vene keelt väga hästi, omal ajal käisin isegi vene keele oliümpiaadidel, aga ikkagi ei võtnud ma vene värki omaks. Ma ei suuda ka praegu vaadata vene krimifilme, mis on minu jaoks liiga jõhkrad. Samas ei meeldi mulle ka saksa kultuur, nende filme ei suuda ma samuti vaadata. Muidugi austan ma nende korra- ja tööarmastust, ja loomulikult oleme nende kultuurist mõjutatud. Aga ikkagi, kui ma hakkasin mõtlema, kelle kultuur meile kõige lähedasem on, jäin jänni. Jah, soomlased on meie sugulasrahvas, aga ikkagi on erinevused suured. Nüüd, kui nad ilmselt on loobunud venelastele meelejärgi olemisest ja kaaluvad NATOga liitumist, tunduvad nad juba palju meeldivamad. Lätlastega meil justkui peale ajalooliste kannatuste muud ühist ei ole, aga antud situatsioonis oleme samas paadis. Kõige kenam oli meie ajaloos Rootsi aeg, mis tõi haridust ja vabadust, aga tänapäevases kontekstis on ikkagi meie väärtushinnangud erinevad. Siiski, nii Rootsi kui Soome viimase aja arengud NATO suunas on vägagi tervitatavad.

Tänase päeva kommentaaridest jäid silma nii Prantsusmaa kui Saksamaa liidrite kõned. Ja see asjaolu, et väikese Punni kõrval võiduparaadil ei seisnud ühtegi teise riigi liidrit. Isegi mitte Lukashenkot. Putin on kaotanud maailma silmis. Nagu räägitakse, läheb ta pärast tänast pidupäeva operatsioonile, misiganes tal ka viga pole. Ja nagu juhtus omal ajal Savisaarega, kui sul pole enam tervist, kaotad ka võimu. Tahaks loota, et selles jubedas sõjas võidavad ikkagi euroopalikud väärtused. Nii meie kui ukraina rahva hüvanguks.

Pühapäev, 1. mai 2022

Unes ja ilmsi

 Täna öösel nägin ma mitut und. Võib-olla olid nad omavahel seotud, aga nii täpselt ma ka ei mäleta.

Aga ma mäletan unenäo ja reaalsuse kokkusaamise momenti.

Kõigepealt oli uni, kui ma sumpasin mööda metsa ja lõpuks jõudsin välja oma endise kodu juurde. Ja kuidagi selgus, et ma võiksin minna tagasi sellesse situatsiooni ja hetke, kui see kõik lõppes. Ehk siis jätkata oma elu sealt, kus kõik katki lõigati. Mäletan ka seda rõõmu, et mõtle kui tore, kogu seda valu ja võitlust polnudki vaja. Kõik on nii, nagu ennegi. Ja siis tuli mulle unenäos (või ilmsi ) arusaamine, et ma ei taha enam sinna tagasi. Mulle meeldib mu praegune elu palju enam.


Teine seik oli selline, et minu mingis elukohas olid peo käigus külalised kogu elamise täiesti ära lagastanud. Oksendanud, sittunud jms. kõik kohad täis. Kui ma kohale jõudsin, hakkasin kogu seda laga koristama. Ja sain aru, kui palju aega see mul võtab. Ja siis tuli järsku arusaamine, et see on vaid uni. Ma ei pea seda koristamist läbi tegema, vaid võin oma und vaadata edasi sealt, kus kõik on juba korda tehtud. 

See unenäo (alateadvuse) ja päriselu kombinatsioon on mul esmakordselt nii hästi õnnestunud. Et võtan selle,mis sobib, aga ülejäänu mängin ringi.

Ei tea, kas see tähendab, et olen õppinud oma emotsioone taltsutama või siis lihtsalt on mul olnud võimalus oma elu reaalselt suunata. Ja tundub, et ma olen kõikvõimas. Milles küssa, kui maja katus tahab remontimist, teeme ära!

Tegelikult reaalelus see nii lihtsalt ei käinud, aga siiski on suur tõenäosus, et see projekt saab ülehomme sõna otseses mõttes katuse alla.

Eks sellest ka unenäod, et ma oleks nagu ise oma õnne sepp...

Reede, 15. aprill 2022

Suur Reede ja munadepühad

 Suur Reede on riigipüha ja kevadpühade sissejuhatus. Siiski, see reedene päev ei sobi selleks, et postitada jänkude ja värviliste munade pilte ja soovida häid pühi. Suur Reede on Jeesuse kannatuste ja surma päev. Alles pühapäeval tõusis Ta surnust üles ja me võime üksteisele soovida häid (ülestõusmis)pühi.


Ma annan muidugi andeks kõigile neile FB sõpradele, kes täna häid pühi soovisid, aga ma ei laigi nende postitusi. Võiks ju natuke ikka jagada, millal tegelikult need "head pühad" algavad. Aga noh, mis parata, nad ei tea, mida nad teevad. Nagu minagi ei teadnud enamuse ajast oma elus. Kuni ma lugesin J.Steinbecki raamatut "Me tusameele talv". Selle tegevus algas Suure Reedega ja sealt sain ma esmakordselt aimu, mida need munadepühad tegelikult tähendavad. Ja kuidas tunnevad ja käituvad inimesed, kes seda usupüha oluliseks peavad. Selles raamatus on palju muudki head, ja ma pean seda oma lemmikraamatuks.

Ma olen ka ise korduvalt käinud kirikus Suurel Reedel, aga kuna ma tegelikult pole olnud koguduse liige neis kirikutes, siis ma ei tea, mida õpetaja oma koguduse liikmetele sel päeval soovib. Kindlasti mitte häid pühi.

Kannatusenädalast veel seda, et olen püüdnud pidada oma lubadust aidata neid, kellel Ukrainas raske. Olin otsustanud oma järgmise annetuse teha Punasele Ristile. Ja siis ilmus kusagil ajakirjanduses nupuke, et kui suur osa annetustest tegelikult läheb administratiivkuludeks, mitte abivajajatele. Just sellepärast ei anneta ma näiteks Jõulutunnelile, sest liiga palju läheb reklaami jms. kampaaniakulude katteks. Jah, ma saan aru, ka Punase Risti organisatsioon peab maksma palka neile, kes asjaga tegelevad, masinate, transpordi jne. eest, aga ikkagi tekkis mul tõrge. Otsisin siis otsese abistamise variante.

Selgus, et ega see lihtne pole. Näiteks Mustamäe Linnaosa Valitsus kuulutas, et võiks tuua hügieenitarbeid, mähkmeid,  shampoone jms. teatud kellaaegadel, kust need siis abivajajateni jõuavad. Aga ma pole kunagi seal käinud, ei tea, kuidas seal parkida saab jne. Et ehk saavad sõjapõgenikud ikka pigem kusagilt raha, et ise neid igapäevaselt vajalikke asju osta.

Järgmine katse oli Toidupank, kes kuulutas, et 8-9. apillil on kampaania, kus vabatahtlikud toidupoodides koguvad annetusi. Olin neid varem ka meie Selveris näinud, aga kui oma kriisiostude varudest kokku pandud pakikesega kohale läksin, siis seekord neid polnud. Uurisin netist, kus annetusi kogutakse, aga selgus, et lähim punkt oli ikkagi liiga kaugel. Seega panin oma toiduvarud riiulisse tagasi ja hakkasin uut võimalust ootama.

See tuligi. Meie kohaliku asula firma teatas, et auto läheb neljapäeval Ukraina poole teele. Selle firmaga olin ma juba korra asju Ukrainasse saatnud. Seekord oodati annetusteks tumedaid T-särke, kuivaineid ja tahvelarvuteid. Mul oli lapselaste poolt viimasel ajal  väga vähest kasutamist leidnud Notebook täitsa üle, seega katsusin ka ülejäänud kraami hankida. Poest ostsin portsu kuivaineid ja riiulist leidsin 4 T-särki. Lisaks oli mul ka 2 värskelt pestud villast tekki, mis ikka põgenikele ära võiksid kuluda. Laadisin tahvelarvuti täis ja hakkasin seda isklikust infost puhastama. Kustutasin pildid, videod, kontaktid, deinstallisin FB ja Messingeri. Üks kahest e-maili kontost õnnestus kustutada, aga teisest ei saanud kuidagi lahti. Ei saanud sellest ka välja logida ja kui olin tund aega mässanud, siis sai tahvli aku tühjks. Sain aru, et seda vanaks jäänud vidinat pole sealsete laste narrimiseks mõtet saata, kuigi minu lastel oli sinna palju mänge installitud. Neil ei pruugi alati olla WIFIt ega laadimispistikut.

Ülejäänud kraaami viisin ikkagi ära ja kuulsin firmast, et nad jätkavad oma sõite Ukraina piirile. Nad viivad nimelt sinna autosid. Kes maksab ja kuidas juht tagasi saab, ma ei uurinud. Aga nagu nad väitsid, see asi jätkub. Ja järgmiseks korraks valmistan juba oma annetuse süstemaatilisemalt ette. Ilmselt ostan nii tahvelarvuti kui muid asju, mida tellitakse. Vähemalt läheb kogu minu annetus otse abivajajatele, mitte vahendajatele.

Teisipäev, 5. aprill 2022

Kohad, kus ma pole elanud

 Muidugi olen ma elanud üsna vähestes kohtades. Aga juttu tuleb korterist, mis pole küll mu kodu, aga kuulub mulle ehk mu firmale. Ja ma tõesti kavatsesin seal natuke pesitseda, et saada aimu, kuidas elu majas käib, kuidas töötavad kodumasinad jms. Paraku jäi see tegemata, sest leidsin kiiresti üürniku. See on sama korter, kus praegu elab mu elukaaslane oma tütrega. 

Täna käisin jälle elukaaslase vanas korteris koristamas ja asju korrastamas. Seejärel palus mees, et kas ma saaksin tulla talle appi süüa tegema. Ta oli ostnud ilusa lihatüki, aga polnud veel kohanenud uue köögi ja pliidi eripäradega. No milles küsimus, muidugi ma aitan.

Esimene üllatus oli, et pannil liha pruunistamine ei õnnestunud. Arvasin, et polnud panni piisavalt kuumaks ajanud ja seetõttu läks asi aia taha. Panin siis selle eelpruunistamata liha ahju ja seal kulges asi enam-vähem normaalselt.

Siis koorisin kartulid, keetsin vee ja kallasin kuuma vee potti neile peale. Oletades, et kuuma veega hakkavad nad keema üsna varsti, nagu olin harjunud. Kui vesi poole tunni jooksul ikka veel keema polnud hakanud, muutusin murelikuks. Milles asi, kas ma ei oska gaasipliiti õigesti käsitada? Viimases hädas helistasin oma korteri eelmisele üürnikule. Et mis nipid selle gaasipliidi kasutamisel on, mida mina ei tea?'


Selgus, et polegi mingit nippi. Lihtsalt suurem põleti, mida ma otseloomulikult kasutasin, on liiga laia diameetriga (10 cm), ja sealne leek ei suuda väiksema põhjaga potile piisavalt soojust anda.Ta ütles, et seetõttu ta kasutas vaid väiksemat põletit, aga sinna sai panna väiksema poti või panni, sest väiksem leek. Oin täiesti hämmingus. Kes küll teeb selliseid pliite? Oleks eelmine üürnik mulle varem seda probleemi kurtnud, oleks see pliit ammu olnud välja vahetatud. Küllap ta ei teinudki kodus palju süüa, kui see teda piisavalt ei häirinud. 

Lõpuks, pärast tunniajalist taidlemist, saime ka kartulid keedetud. Nimelt panin osa kartuleid mikrolaineahju ja teise osa keetsin väikeses potis esimese põleti peal. Siis keetsin veidike veel samas potis mikeolaineahjus enam-vähem pehmeks läinud kartuleid. Ja saimegi  kõhu täis.

Nüüd siis tuleb asuda probleemiga tegelema. Kõigepealt katsetame, kas teise korteri gaasipliidi pealt võetud väiksema läbimõõduga põletiga töötab pliit paremini. Kardan, et sellest ei piisa ja tuleb ikka terve pliit välja vahetada. See mul veel puudus! Ei teagi, kuhupoole jooksma peaks või kust seda tellida.

Laupäev, 2. aprill 2022

Punane joon

Üleeile sai siis elukaaslase korterivahetuse plaanile punane joon alla tõmmatud. Ja kahetsusega nenditud, et ei tulnud see nipp meil välja. 

Kui meil aasta alguses see plaan selgemat kuju hakkas võtma, siis sai selgeks, et kolme aasta jooksul, mis oli möödunud minu 2-toalise korteri ostust, on hinnad kasvanud laias laastus 20000 euro võrra ehk selline korter, mida planeerisime osta, maksab nüüd 95000 kandis. Egas midagi, hakkasin kuulutusi jälgima ja lootma, et leiame midagi sobivat. Üks 90000 maksev korter täitsa meeldis ja kui maakler ütles, et kas tunni aja pärast saate vaatama tulla, siis palusin teist aega, kui elukaaslane tööl pole. Siiski mõtlesin veidi ja helistasin tagasi, et võin ikka täna ka tulla. Seepeale ütles maakler, et korter on juba läinud. Tunni ajaga...

Oli veel üks täitsa  heas korras korter 94000, lisaks korraliku mööbliga. Olin selle vaatamiseks kliendipäevale enda juba registreerunud, ja üsna alguseks. Kuna olin näinud, et sellised korterid kaovad turult kohe, oli selge, et kui vaatama lähen ja meeldib, siis peab ka ära ostma. No raha oleks kamba peale isegi kokku kraapinud, aga mul tekkis tõrge sellise kiirostu vastu. Et pole teada, kui palju elukaaslane oma 1-toalist korterit müües saab ja parasjagu olid ka tulnud need ehmatavalt kõrged kommunaalide arved. Nii otsustasime, et ei lähe seda korterit vaatama, küll jõuab. Ehk kevadepoole lähevad hinnad allagi, kui uusarendused valmis hakkavad saama ja inimestel läheb kiireks vanast korterist lahtisaamisega. Tundus arukas lähenemine, et kui vana korteri remont valmis on, siis vaatame, mis ta turul maksta võiks ja hakkame uuesti tõsisemalt kinnisvaraportaale kammima, et sobivat uut korterit leida.

Nii, ja nüüd paar nädalat tagasi hakkaski remont enam-vähem valmis saama. Olin juba kinnisvaraportaali e-teavituse mõni aeg tagasi aktiveerinud. Kortereid meile sobivas hinnaklassis küll tuli müüki, aga vähe ja ükski nagu vaatama ei kutsunud. Kuni mulle tuli pähe variant, et ehk on normaalsemad korterid vahepeal veidi kallimaks läinud. Laiendasin otsinguvahemikku kuni hinnani 120000, nii kõrge ülempiiri panin küll rohkem nagu uudishimust, et mis selles hinnaklassis pakutakse. Ja sain pehmelt öeldes shoki. Jah, hinnad olid tõusnud, aga mitte "veidi"... Sellises korras korterid, mis paar kuud tagasi olid 95000, maksid nüüd 110000 või isegi 115000. Kahe kuuga selline tõus, nagu eelneva 3 aasta jooksul! Vat seda ma nimetan juba buumiks ja buumiaja hinnaga ostmine ei ole mõttekas. Rääkimata sellest, et niisugust raha meil nagunii pole võtta. Isegi kui peaks saama 1-toalise eest head hinda, jääb vahe ikkagi liiga suureks.

Seega üritasime kinni haarata neist viimastest pakkumistest, mis vanas hinnaklassis olid.

1.korter maksis 94500, aga see oli müügis 3-aastase üürilepinguga, kusjuures suht väikese üürisumma eest. Läksime kohale ja ütlesin välisukse juures maaklerile, et 3-aastast üürilepingut ma nõus sõlmima pole, maksimaalselt 1-aastane leping. Siis jõuab üürnik endale uue elukoha leida ja minu mees tütrega saab seni minu korteris elada. Maakler vastas, et see ei sobi, omanik nõuab, et ostja sõlmiks 3-aastase lepingu. Kui me seda ei ole nõus tegema, pole korterit vaatama mõtet minnagi.

2.korter oli samuti 95000, aga seal oli kindlasti vaja vannitoa remont teha, mis maksab 3000 - 5000eurot. Seda varianti isegi kaalusime, ja omanik pakkus korteri vaatamise ajaks hommikul kell 9.30, mis on minu jaoks keeruline kellaaeg ärkamiseks, kui olen öösel halvasti maganud. Aga no õilsa eesmärgi nimel tuleb pingutada. Hommikul 7.30 ajas mu üles sõnum korteri omanikult, et naine on ära sõitnud, ja kogemata võtmed kaasa võtnud, niiet korteri vaatamine lükkub paar päeva edasi. Jäin sellega nõusse, aga vahepeal uurisime tähelepanelikult pilte korterist ja saime aru, et see ikkagi meile ei sobi. Sest remonti on päris palju teha, ja pealegi on elutuba läbikäidav, mis elukaaslase tütrele ei meeldi. Nii loobusime sellestki vaatamisest.

3. korter oli odavam, aga seal oli vaja teha täielik remonti. Sellepärast esialgu ma selle korteri vastu huvi ei tundnuki. Helistades selgus, et huviline on küll olemas, aga pole teada, kas ta laenu saab. Ja maakleril oleks vaja kedagi, kellel raha olemas ja kes saaks samal notariajal tulla, kui esialgne ostja ära langeb. Sest omanik elab välismaal ja tuleb vaid sel nädalal kohale. See kõlas päris lootusrikkalt, ja nii leppisimegi vaatamise kokku. Võtsin kaasa tuttava remondimehe, et ta linnulennult hindaks, kas hind + remondi maksumus mahub meie ostuvõime sisse.

Jõudsime kohale isegi veidi enne kokkulepitud aega ja maakler ütles, et ta ka varsti jõuab. Ootasime maja ees, aga ei paistnud tulevat sellist inimest, nagu maakler pildi pealt paistis. Istusime autosse, sest külm hakkas ja kui 15 minutit oli möödunud, helistasin uuesti maaklerile, et kas ta on kohale jõudnud. Ja siis ütleb see näitsik, et on küll kohal, aga korter on ära lubatud. Küsisin, et kas sellele, kes laenu saamises kindel polnud. Jah, aga siin on käinud juba mitmeid teisigi, kes on huvitatud, kui esialgne ostja ära langeb. Nüüd olin tõsiselt hämmingus. Ma helistasin ju tükk aega tagasi ja see aeg, mis meile pakuti, oli esimene võimalikest. Ja ma olin ju esimesena ka kohal, aga maakler tagasi ei helistanudki mulle ega kutsunud vaatama, vaid näitas teistele huvilistele. Jah, me nägime maja ees oodates, kuidas üks ema ja poeg sõitsid ette ja käisid sees, ja siis lahkusid. Samamoodi üks noorem meesterahvas, käis samas trepikojas ja siis läks minema. Maakler lisas, et kui te just tahate, võin teile "ka" korterit näidata, aga... Ma veel mõtlesin, et kui korter meeldib, pakun esialgsest hinnast üle ja nõustun kohe notarile deposiidi üle kandma. Igatahes nüüd polnud küll enam mõtet seda korterit vaatama minnes ennast veel rohkem vihastada. Kui me pole esimene varuvariant, siis ei jõua järg meieni ka esmase ostja äralangemisel.

Pärast nende kolme viimase korteri (mitte)vaatamist sai selgeks, et sellega me lõpetame ja tõmbame  joone alla. Sest sobivad korterid, mis saadaval, on hinnaga, mis jääb teisele poole meie punast joont ja midagi pole parata. Elukaaslase korterit müüa pole mõtet, sest siis pole tal enam kuhugi minna. Kõigepealt ostame vanasse korterisse ilusa uue mööbli. Ja siis vaatame, mis edasi.  Kas kolivad nemad tagasi oma kenasti korda tehtud korterisse, või jäävad elama minu korterisse ja nende vana korteri üürime välja.

Kui aus olla, siis tundsin isegi natuke kergendust. Hulk sebimist jäi ära. 


Teisipäev, 29. märts 2022

Kuidas karastus teras

 See oli ühe nõukaaja romaani pealkiri ja autorit ega sisu ma ei mäleta. Ei hakka ka üles otsima, sest jutt on hoopis muust. Tahan rääkida meie peaministrist Kaja Kallasest.

Kui ta selle ameti aastat tagasi enda kanda võttis, olin minagi kõhkev, et kas ta saab hakkama. Tundus, et tal pole seda õige liidri verd ja ka oma erakonnas ei olnud tal täielikku toetust. Rääkimata koalitsioonipartnerist, kes üritas nende silmis ebameeldiva peaministri alluvuses valitsuses osalemist lausa saboteerida. Et mida halvemini valitsus toime tuleb, seda enam saab süüdistada nii Reformierakonda kui Kaja Kallast isiklikult.

Ja see aeg pole lihtne olnud. Üks kriis ajab teist taga, niiet pole hoo ega hoobi vahet. Kõigepealt koroonakriis, siis energiahindade meeletu tõus ja nüüd kõige krooniks sõda Ukrainas ja sõjapõgenike suur vool. Kõik need kriisid nõuavad nii raha kui kiireid ja julgeid otsuseid. Ja kõike seda peab teostama olukorras, kus koalitsioonipartneritest ministrid ei tohi midagi ise otsustada, vaid peavad enne erakonna juhiga kooskõlastama. Ja see ümmarguse jutu mees keeldub ise valitsuses osalemast ehk vastutust võtmast.

Kõige selle keerulise aja jooksul aga olen ma Kaja Kallase suhtes oma hinnangut muutnud. Ta on karastunud nagu teras ja osutunud suurepäraseks peaministriks. Jah, ta on tark naine, ülimalt töökas ja põhjalik, aga sellest üksi ei piisanud. Nüüd on ta õppinud ennast kehtestama, avalikkuses selgeid sõnumeid edastama ja on teinud suurepärast tööd nii  NATO kui Europarlamendi kokkusaamistel.

Väga põhjaliku ülevaate andis selle kõige kohta Eero Epneri kirjutis Eesti Ekspressis. Esialgu ma seda mammutartiklit lugeda ei jaksanudki. Aga kui sõbranna soovitusel läbi lugesin, siis olin vaimustuses, kui head ja asjatundlikku tööd tehakse Kaja Kallase meeskonnas välispoliitika vallas. Ja kuidas Kaja Kallas on suutnud meie seisukohti selgeks teha Lääne naiivsetele heaoluühiskonna "pehmodele", kes ei tunneta absoluutselt seda suure Venemaa meelsust ja Putini propaganda ulatust. Tahaks loota, et  nende sõjakoleduste abil suudab lääs lõpuks aru saada, et Venemaast ei saa iialgi demokraatlikku riiki ja ta on ettearvamatuks ohuks kogu Euroopale, eriti aga naaberrriikidele. Ja ainult NATO ühendatud jõud suudavad seda sõjamasinat taltsutada. Mõningad tsitaadid EE artiklist Kaja Kallase ja tema meeskonna kohta:

"Kallase kõnemaneer on rahulik ja ratsionaalne, kuid kirglik. See aitab kaasa riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktori Klen Jääratsi omal ajal sõnastatud põhimõttele, et Eesti ei pea tippkohtumistel jagama kõigile teemadele võrdselt tähelepanu, vaid välja valima mõned kõige olulisemad ja ühel teemal saavutama endale vajaliku otsuse. Selleks on vaja fookust, argumente ja tahet. „Täna teatakse kindlasti, et Eesti on valmis mingite ettepanekutega lõpuni minema,“ ütleb Jäärats."

"Diktaator mõistab vaid jõudu. Eestist edastatud sõnumid muudetigi selgemaks ja konkreetsemaks. Enam ei räägitud üleüldistest kenadest märksõnadest, vaid lühilausetega olulisimast. NATO-le asju ette ei kirjuta. Eesti on Euroopa. Venemaa on kontrollimatu ja mingeid kokkuleppeid nendega sõlmida ei saa, sest nad ei pea neist kunagi kinni."

"Järgmised pool aastat on kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salmi sõnul otsustavad, et Eesti kohalt võtta aastakümneteks sõjaoht. „Me peame saama selle ajaga maksimumi ja kui me NATOt ei suuda veenda, siis võib see olla saatuslik,“ ütleb ta. See, mida me kuue kuu jooksul saavutame, määrab meie tuleviku väga pikaks ajaks. Kui head on meie suursaadikud. Kui osavad on meie kantslerid ja asekantslerid. Kui veenvalt kõlavad peaminister, president ja nende nõunikud."

"Kaja Kallas magab viimastel nädalatel vaid mõned tunnid. Päevad on täidetud kohtumiste, kõnede, ettekannete ja sageli kuue või seitsme intervjuuga. „Aju ei lülita end välja,“ ütleb ta. Nii istubki peaminister öötundidel pimeduses, silmad lahti ja mõtleb, mida järgmisena teha. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviovi juhtimisel on välja töötatud mitmeid stsenaariume tuleviku kohta ning iga stsenaarium nõuab erinevaid samme. Päris kindlasti peab Eesti hoidma eurooplastel meeles, mis asi Venemaa tegelikult on ja et teda ei saa kohelda nii, nagu eurooplane kohtleb eurooplast. Kui Ukraina peaks lähiajal rahulepingu sõlmima, peab just Eesti ütlema, et see leping on tehtud, relv oimukohal. „Kui me kahe aasta pärast tagasi minevikku vaatame, siis me teame, mis oli õige otsus,“ ütleb Kallas. „Aga me ei tea seda täna.“ Kas lennukeelutsoon osutuks õigeks? Või põhjustab see kallaletungi meile? Aga kui kallaletung tuleb ikkagi, hoolimata lennukeelutsoonist – kas ukrainlaste hukkumine võib osutuda asjatuks? See sõda pole ainult välispoliitiliste ja julgeolekualaste valikute kaalumise koht. Ennekõike on see koht, kus otsustatakse eurooplaste moraali ning südametunnistuse üle. Ja iga otsus võib osutuda õigeks – või valeks."

Kolmapäev, 23. märts 2022

Meenutusi

FB pakkus mulle meenutusi, mida ma olin jaganud 6 aastat tagasi. Need olid pärit Väekeskuse kodulehelt, mille usin jälgija ma olin. Tookord ma võtsin need mõtted oma tegevusjuhendiks ja tegin kaasa ka selle kaugreiki seansi. Võib-olla just see aitas mul eluga edasi minna, mitte jääda kinni enesehaletsusse ja süüdistustesse. Praegu ma enam selliseid esoteerilisi tekste ei jälgi ega ilmselt ka ei vaja.  Aga kuna need on väga head mõtted, seega kopeerisin nad siia postitusse.


 Täiskuu Kaaludes 23.03.2016 14:01

Täiskuu Kaaludes valgustab varjud ja avab energeetilised haavad meie südames, mis on seotud suhetega – iseenda ja teistega.
Kuuvarjutus lisab täiskuule energiat, tuues esile vanad energia mustrid, mis Sind enam ei toeta ja loob teadlikkust, et neid mustreid teadvustada ning muuta.
Aitab esile tuua aspektid, kus me oleme silmad kinni pigistanud ja ei ole tahtnud näha asju ja olukordi, mis on meie nina alla ja mis vajavad just Sinu armastust ja aktsepteerimist.
On aeg oma mugavustsoonist välja astuda ja aktsepteerida – kõik on liikumises.
Mitte miski pole loodud paigal seisma.
Kui proovime kogu jõust säilitada hetke olukorda, hoolimata kõige voolamisest ja liikumisest– me põleme läbi ja suurendame stressi.
Luba nüüd esile kerkida tunnetel ja mõtetel, mida oled eiranud, alla surunud – kõik selleks, et säilitada näilist tasakaalu, harmooniat või stabiilsust. Selle asemel, et lasta ja lubada kõigel lihtsalt endast läbi – oled Sa kulutanud nii palju energiat ja jõudu millegi säilitamiseks.
Kõik siin elus on ajutine.
Energiad, asjad, olukorrad ja inimesed on pidevas liikumises, muutumises ja arengus – milleks pingutada ja näha tohutut vaeva kõige paigal hoidmiseks?
Kas lihtsalt selle pärast, et Sinul on hirm muutuste ees? Hirm arengu ees? Või usud, et Sul pole vaja enam tõesti midagi teada, õppida, kogeda, tunda jne?
Selle kuuvarjutuse ajal saame enda ja teiste koormat kergendada - lihtsalt valides aktsepteerimise hinnangute asemel, armastuse viha asemel, suhtlemise eemaldumise asemel ja usu/usalduse muretsemise asemel jne.
Elades avatud südamega on vaja ka toetavaid uskumusi ja piisavalt enesearmastust.
Ainult Sina saad muuta oma mõtteid ja juhtida oma tundeid. Olla armastav, kaastundlik ja hooliv.
Võitlus ja süüdistamine selle pärast kellel on õigus ja kellel mitte, kes kellele mida on teinud või tegemata jätnud – ükski neist võitlustest ei aita ega päästa kedagi. See on kaugel sellest, mis tegelikult on oluline – keskenduda sellele, mis meid ühendab, mitte eraldab.
Meilt oodatakse, et laseksime minna vajadusel ja nõudmisel – ainult mul on õigus!
See maailm, kus me elame, seisab silmitsi pidevas vastandumises.
See, kuidas me tegeleme konfliktidega väljast poolt ennast, näitab kuidas me tegeleme konfliktidega enda sees.
Kui me kardame iseenda emotsioone ja tundeid ehk Väge – vaadates ennast kui ohvrit, mitte kui loojat – siis võtame nii kergelt omaks teiste mõtted, tunded, eesmärgid, prioriteedid, käitumised ja elustiili – ilma, et mõtleks – kas see ongi õige minu jaoks?
Kõik, mis toimub Sinu maailmas ja Sinu reaalsuses on Sinu enda sisemaailma peegeldus.
Kõik, mida Sa näed väljas pool ennast - oled Sina - Sinu sees.
Kuuvarjutus kutsubki esile seda, et me leiaksime ja mõistaksime kõike seda, mis meid tegelikult ühendab. Et saaksid aru, kõik mida Sa soovid teisele – Sa soovid tegelikult iseendale. Tema õnn, on ka Sinu õnn. Tema õnnetus on ka Sinu õnnetus.
On aeg julgustada üksteist. Hoida teineteist. Keskenduda teiste tugevustele, mitte nõrkustele – nii keskendud Sina ka iseenda tugevustele.
Universum annab meile võimaluse vaadata otsa tõele, iseenda kohta.
Saada teadlikuks oma hirmudest. Tuua need päevavalgele ja teha nendega rahu.
Jah, vahest ongi see maailm üks hirmus koht, aga see ei saa peatada meid elamast elu, mida me oleme siia elama tulnud.
Sinu sünniõigus on elada oma elu külluses, armastuses, rõõmus, lihtsuses ja rahus.
Täiskuu ja kahaneva kuu energia on parim, et anda ära kõik meid piiravad takistused ja eelmiste elude vanded. Oleme selleks loonud abistava kaugseanssi, mida on võimalik vastu võtta alates käesolevast hetkest kuni 6. aprillini.
Valgust ja Armastust!!!