Kevad aias

Halapostitusest ja toetavatest-lohutavatest kommentaaridest oli tõesti abi. Tuju muutus palju paremaks, ja kuna päeval oli ilm veidi selgem, sain muru ära niidetud. Umbrohuga võitlema täna ei jõudnud, enne hakkas uuesti sadama. Aga ükskord peab see vihm kah läbi saama.

Vaatasin oma aeda ja leidsin, et see on ikkagi mulle suur rõõmuallikas. Külmal kevadel on ka oma hea külg. Tulbid püsivad palju kauem ilusad.

Mulle meeldib, et on erinevaid värve tulpe. Sel talvel jäid kõik sibulad ellu, mõnel peenral ilmusid välja isegi ammu kadunud sordid, nagu see karvase äärega kollane ja flamingoõieline oranz tulp.

Sügisel tellisin oma lemmiktulbid "Purple Prince", mis olid mul välja läinud. Ainult mõned olidki alles, need 2 kõige vasakpoolsemat. Enamuses kohtades oli see sort otsas, aga lõpuks leidsin mingi firma, oli vist Aiamaailm, kus nad olid olemas. Tellisin siis kohe 25 tk. Ja mis kevadel selgus, tellitud tulbid polnud üldsegi need, mida ootasin ja mille pilt paki peal oli. Selle asemel olid mingid roosad tulbid, pildil ülevalt teised, oranzide ees. Pettumus missugune, eks sügisel pean hakkama uuesti otsima. Aga sellest kohast ma küll enam midagi ei telli, kus vale kaupa pakutakse.

Mai algul oli nädal aega öösel miinuskraadid. Katsin igal ööl pikaks sirgunud püvilille ja murtudsüdant, muidu poleks nende õisi praegu imetleda saanud.

Õnneks olid siis öökülmad läbi, kui murelid, kirsid ja ploomid õites olid. Nüüd on lootust heale saagile.

Mu roosa toomingas on õites olnud vähemalt nädala ja ehk peab teise nädala veel vastu.

Bergeenia ei õitsenud mul mitu aastat, siis istutasin mujale ja see koht talle meeldis. Mina aru ei saa, mis seal vahet, aga ju siis on, kas niiskus või valgus teistmoodi.

Tuhkurenelas "Grefsheim" ei olnud mul varem õigesti koolduvate vartega. Kaalusin juba ta välja juurimist, aga enne lõikusin palju püstiseid ja hargnenud oksi ära. Ja lõpuks sel aastal oli põõsas selline

nagu peab

Palju õisi on veel puhkemas, aga praegu on aed ikkagi ilus, hoolimata kurvast ilmast.

Halapostitus

Seda postitust olen juba mitu nädalat turjal kandnud või kivina kaelas kaasa tirinud. Pole tahtnud seda kirja panna, lootes, et ehk läheb üle ja tulevad paremad päevad. Aga see lootus ei ole täitunud. Kõik on endiselt halvasti ja nii ma siis andsin alla. Kirjutan nüüd oma jõuetuse ja masenduse ametlikult endast välja. Vanasti see ju aitas, aga praegu pole kindel.

Alustame siis ilmast, selline sügis kaunil kevadekuul suudab mind suurepäraselt masendusse ajada. Ja lisaks mitte miski ei saa korda, mida ma olen ette võtnud, või mis on mulle kaela kukkunud.  Korteri veeavarii kindlustus ja remont pole kuhugi jõudnud, dushisegisti katkiläinud vidin, mille tellimus pidi paari nädalaga saabuma, pole ikka veel pärale jõudnud. Varsti saab kuu täis.

 Oma aias tahtsin teha ümberkorraldusi, panna üles aiaplangu, mis ammu oma tundi ootas. Et oleks rohkem privaatsust naabritest, kui ka nemad õues askeldavad. Hekk, mis selle koha peal varem oli, polnud piisavalt tihe ega kõrge.

Helistasin töömehele, kes ennegi minu juures üht-teist kõpitsenud. Tuli järgmisel päeval kohale, ja lubas umbes nädala pärast asja ära teha. Ütles, et tal on praegu kusagil üks saunaehitus pooleli, aga ta lubas selle väikese töö jaoks ikkagi aja leida. Mina võtsin vahepeal heki maha, et see plangu paigutamist ei segaks. Kui 2 nädalat lubatud ajast mööda läks, helistasin ise. Keegi ei võtnud toru ega helistanud ka tagasi. Kordasin sama umbes nädala jooksul, siis saatsin veel sõnumi, selgitades üle, et kes ma olen ja mis töö asjus helistasin ja küsisin, millal tööjärg minuni võiks jõuda. Ka see pöördumine jäi vastuseta.

Otsisin siis uut tegijat. Ühega sain jutule, ja ta ütles, et neil kah 8 nädalat tööde järjekord, aga kui ma saadan pildid, missuguse aiaplangu paigaldamisega tegu, siis vaatavad, kas seda saab kuhugi vahele võtta. Ka sellest on oma nädal möödas, ja ei mingit vastust. Olen leppinud juba, et sel suvel elan ma nagu akvaariumis, naabritega kõik vaated avatud. Või siis ei istugi terrassil ega grilli. Praeguse ilmaga pole see probleem, aga ehk läheb ükskord ka soojemaks.

Tegelikult pole see tegemata tööde asi sugugi põhiline, miks ma masenduses olen. On veel kaks palju olulisemat muret. Esimene, et ma olen iseendas pettunud. Nii täiesti läbikukkunud dieedi ja endiselt masendava väljanägemise pärast, kui ka tahtejõu ja üldse energia puudumise pärast. Hädavajalikud asjad saan kuidagi ära tehtud, aga mida edasi kannatab lükata, see jääb paremaid päevi ootama. Nagu näiteks koristamine või aknapesu. Ma ei diagnoosiks seda kui depressiooni, aga sügav madalseis on küll. Lisaks on mu niigi kehv uni muutunud veelgi viletsamaks. Hommikul ärgates olen uimane, sest pole korralikult maganud, päev venib nagu tatt, aga õhtul und ei tule, kuigi olen väsinud. Lähen voodisse kella kümne paiku, aga nagu mu aktiivsusmonitor mulle ütleb, uinunud olen kusagi 2 ajal. Sellesse vahemikku mahub nii unetablett kui vein, aga miskipärast ei ole kummastki abi, kuigi varemalt on kas üks või teine ikka une toonud.

Aiman, mis mu une ja energiareziimi tuksi on keeranud. See on mure ühe lähedase inimese psüühikaprobleemide pärast. Ma ei oska ega saa midagi tema heaks teha, aga meditsiini abile lootmine praeguses olukorras on... üpris lootusetu.

Vähemalt on mul hea meel, et see uus Pro Bono klient, kes tahtis mulle raamatupidamise tööd anda, on kah kaotsi läinud. Ega ma jaksakski seda teha.

Pro Bono

Olen USA filmidest saanud arusaama, et Pro Bono tähendab tasuta teenust mingis valdkonnas.

Novot, mind kõnetas mu kodukoha FB grupis noor naine, kes palus abi, et kas ma oskan öelda, missugune peaks olema tema töökohast lahkumise hüvitis ehk lõpparve. Üldiselt võttes pole midagi keerulist, ehk saadaolevate puhkusepäevade arv korrutada 6 kuu keskmise päevatasuga. Mõtlesin siis, et ega see mul tükki küljest ei võta, kui teen selle jagamis-korrutamistehte tema jaoks ära. Kuna tundus tema jutu järgi, et tema tööandja ei armasta väga reegleid ega töötajate õigusi  järgida, siis oli mul temast kahju.

No lõppes see asi sellega, et uurisin 2 päeva seadusi, millega mul viimasel 5 aastal raamatupidajana enam pole olnud vajadust kursis olla. Esiteks, minu hallatavatel firmadel pole töötajaid, ammugi selliseid, kellel on väikesed lapsed, mille eest saab lisapuhkuse päevi. Kui me olime Messingeris üksjagu sõnumeid vahetanud, ja ma lõpuks pakkusin noorele naisele välja, missugune tema puhkusehüvitis võiks netopalgast lähtudes olla, siis mõtlesin endamisi, miks ma seda ometi teen. Jummala võõras naine küsib minult kui raamatupidajalt nõu, ja kuigi ta küsis, mis ta mulle võlgneb, ei osanud ma midagi pakkuda. Sain aru sellest, kui haavatavad on töövõtjad tööandjate ees, kes ei taha ausalt tasu maksta. Mul oli temast kahju ja nii ma raiskasin üksjagu aega, seadusi uurides. Kui küsisin, kes mind kui raamatupidajat soovitas, vastas ta, et meie asula kodugruopis kunagi tuli mu nimi ette ja ta jättis selle meelde. Nojah, samamoodi kirjutan mina ka igaks juhuks üles seal soovitatud elektrike või muude remondimeeste kontakte...

Olin juba asja unustanud, kui mu Messingeri saabus sõnum mingilt meesterahvalt, et ta firma aastaaruanne vajab tegemist. Et ma helistagu. Kusjuures, ma eriti enam uusi kliente ei otsigi. Aga viisakusest kirjutasin vastu. Selgus, et huviline oli sama noore naise isa, kelle firmale oli juba Äriregistrist tulnud hoiatus, et aastaasruanne esitamata. No see tähendab, et vähemalt 2019 kui 2020 aruanne vajab tegemist. Nagu ta ütles, tema eelmine raamatupidaja ei vasta miskipäras telefonile.

Muidugi ma ei tea, kas firmas on mingi jama, miks raamatupidaja enam seda tööd teha ei taha, aga vähemalt esialgse vestluse järgi tundus mõistlik mees olevat ja firma tegevus lihtsalt kajastatav. Järgmisel nädalal kohtume ja vaatame dokumente.

Tuleb järjekordselt nentida, et pole olemas tasuta asju, isegi mitte välja antavas situatsioonis. Kusagilt tuleb ikka tasu ka, kasvõi hea karma näol.