Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Pihtas-põhjas!

Rahvaliit on tõeliselt meeleheitliku sammu astunud, kui oma vapiloomaks Jaan Tootsi valis. Esialgu ma mõtlesin, et selle põhjal, mis kollane press temast ja ta armulugudest on pajatanud, ei saa inimese üle lõplikult otsustada. Ta on üsna karismaatiline isiksus ja edukas ärimees. Võib-olla on ikkagi tegu asjaliku mehega.

Eile sättisin enda huviga vaatama Hannes Võrno Q-d. Eelkõige pakkus mulle naiselikku huvi Jaani ja Kati kodu ja elu-olu. Unikaalne võimalus, mitte ühtki ajakirjanikku polevat varem sellesse pühamusse lubatud! Ausalt öeldes polnud seal midagi erilist vaadata. Kodu nagu kodu ikka, aknast paistev mets ja meri nagu rikastel ja ilusatel kombeks. Stiilse sisekujundaja peale polnud vist palju raisatud, aga ega ei peagi. Pea-asi et pererahvale endale meeldib.

Elamuse sain aga hoopis teisest valdkonnast. Jaani jutt lõi mu pahviks. No nii loll ei saa üks küpses eas ja edukas mees olla! Tuli välja, et saab küll. Imetlesin, kuidas Hannes Võrno suutis seda intervjuud muigamata läbi viia. Mees joondub suurmeeste järgi, nii nagu Meri ja Ilveski, ei abiellu Toots oma Katiga enne, kui amet nõuab :D Väga kaval lüke on see, et ta parteisse ei astu enne, kui kaup käes ehk valimistel edu tuleb. Siis pole vaja pärast välja astuda... Vaene Rahvaliit, mul hakkas neist isegi kahju. Oli see "Teele abikaasa" Juhan Aare, mis ta oli, aga sellise mainega peaministri (naerukoht!) kandidaadiga tõmbavad nad endale lõplikult vee peale. Küllap maksis hr.Toots tühja parteikassasse hädavajalikke veeringuid, aga selle raha eest küll populaarsust juurde ei tule. Pigem on see viimane "pihtas-põhjas" pauk uppuvale erakonnale.

Lisatud: 3.veebruari Ekspressi intervjuus näitab Krister Kivi elegantselt Tootsi poliitilist platvormi või õigemini selle puudumist. Toots on tõesti naljavend, kuigi seekord ta vist nalja ei teinudki...

Teisipäev, 18. jaanuar 2011

Oskus lõpetada

Olen viimasel ajal hakanud jälle raamatuid lugema. Mis seal salata, loodus ei salli tühja kohta. Kuna blogindus hakkab mind oma lummusest vabaks laskma, siis tekkis taas aega ja huvi lugemiseks.

Viimane loetud raamat oli nelja naise ühislooming. Raamatut ostes mõtlesin huviga, mis sellisest erinevate autorite komplotist välja võiks tulla. Kas tekib üldse mingit tervikut või jääb see vaid nagu ühiste kaante vahel olevaks jutukoguks. Peab ütlema, et täiesti huvitav oli lugeda. Raamatut sulgedes pidin tõdema, et naised ei oska lõpetada. See käib nii käesoleva romaani kui ka elu kohta laiemalt.

Elus jäävad naised kaua meenutama möödunud suhteid ja heietama lõputult oma peas, miks nii läks või oma südames süüdistama juhtunus ennast või partnerit. Mehed aga reeglina lõpetavad hoobilt ja unustavad kõik. Lähevad eluga edasi ja keskenduvad täielikult uuetele suhetele. Lõpetada ei oska eriti need, kes ei suuda endale uut algust leida. Ja see on enamasti naiste probleem. Mitte niivõrd sellepärast, et uut meest on raskem leida, kui seetõttu, et nad jätavad enda vanasse suhtesse liiga kauaks kinni. Muidugi on sellele reeglile erandeid nii naiste kui meeste hulgas.

Tagasi raamatu juurde. Lugemine ise läks ludinal ja poole peal olin üsna rahul, kuigi mõningate detailide kallal norisin mõttes natuke. Aga lõpp kiskus minu meelest küll päris metsa. Jälle see "Söö. Palveta. Armasta"-sündroom. Ükskõik, kuidas naistegelane oma eelnevale elule ja suhetele tagasi ka ei vaataks, siis ikkagi ainus mõeldav õnnevariant on uus mees.... Ma ei vaidlegi, et meestel on naiste elus väga oluline roll, aga see pole ainus lahendus. See ajas mind lausa naerma, et neljast naisest kahe jaoks on "häppi-end" 50-aastane hallipäine leskmees, kelle naine on hiljuti vähki surnud... Ma ei oska seda teisiti nimetada, kui maitselageduseks. Kolmas umbes 40-aastane naine leiab laevareisi ajal suurepärase üheöösuhte 22-aastase süütu rikka naftaseigi pojaga. Miks ka mitte, kruiisidel juhtub ikka selliseid romaane. Aga et selle kähkuka tagajärjel otsustatakse nädala pärast abielluda, naine kolib musulmanimaale ja hakkab sellele rikkale suguvõsale pärijat sünnitama.... No andke andeks, see on igasugusest elus pettunud naise unenäofantaasiast ka tükk maad ebareaalsem lahendus! Ma oleks aru saanud, kui sama lõppstsenaariumi oleks pakutud noorukese blondiini Miina tulevikuks. Noor tüdruk võib tõesti uskuda, et see ongi õnn ja rikka naftaperekonna jaoks oleks sellisel pruudil tarbimisväärtus olemas. Ja lehma-Meeri õnnelik lõpp oleks pigem võinud olla hoopis kohtumine mingi Euroopa riigi jõuka põllumehega, kellega koos käsikäes võrdsete partneritena oma äri edasi ajada.

Kõige enam naisteka-romaani-tüüp oli rikas lesk Margot, kes abikaasa ootamatu surma järel seisis iseendaga silmitsi. Tema "häppi-end" oli väga igav ja klisheelik. Uus rikas lesk, kellega jätkata sealt, kus pooleli jäi. Täielik Rosamunde Pilcher :D Kuigi pean tunnustama selle tegelaskuju loonud autorit, et niisuguse "esindusnaise" elu tagamaad olid üsna hästi lahti räägitud, siiski oleks lõpus oodanud midagi äkilisemat. Kasvõi mõnda nooremat meest, kes lendab rikkuse ja tuntuse peale nagu liblikas tule peale. Või siis huvitavaid suhteid hoopis mõne tema täiskasvanud poja sõbraga. Kellega oleks segiläbi nii füüsiline kirg kui seni harjunud ema-poja lähedusssuhte jätkamine. Või siis oleks selgunud, et rikkus on ootamatult masu käigus haihtunud ja tuleb silmitsi seista eluraskustega.

Kõige etem lõpp oli Marianne lool. Taaskohtumine ja lähenemine tütrega. Ei saa ma siingi norimata läbi. No ei ole ju mõistlik, et tütar, kel raha palju pole, sõidaks korraks Londonisse, kus kruiisilaev randub, vaid selleks, et ema rinnal nutta. Sedasama juttu oleks ta võinud emaga rääkida siis, kui see järgmisel päeval kodumaale laekub. Ja mina ise oleks selle 50-aastasel naisel lasknud hoopis mõnusalt maha astuda sellelt välise sära karussellilt. Lõpetada need kurnavad trennid, alati viimase peal hoolitsetud välimuse tagaajamine ja lasta tal näiteks paksuks minna. Hakata vabalt võtma nii tütre kui meestega. Sellekohane vihje oli täiesti olemas selle karakteri salapattude jutus. Ega see ei peaks tähendama enda täiesti käestlaskmist ja joodikuks hakkamist.

Eks ta ole, autorid pakkusid oma tegelaste jaoks just sellised lõpud nagu nemad õigemaks pidasid. Mis seal ikka, võib-olla ongi nii, et iga naise jaoks on eluloterii peaauhind vaid hea mees. Või ei saa ma naistest aru, nii nagu mehedki tihti ohkavad. Ma ise kahtlustan ka, et ma oleks pidanud ehk mehena sündima. Ega ma ei kurda, mulle meeldib naine olla. Ainult et meeste mõttemaailm tundub minu jaoks tiba loogilisem. Kuigi ega mehedki alati ei oska lõpetada...

Teisipäev, 4. jaanuar 2011

Tere, euro!

Aastanumber on uus juba neljandat päeva, ja raha on ka vahetunud. Tere euro! Alles me laulsime, tere, perestroika... Näe, kuhu see kõik viis, vana hea Gorba niisugust suurt muutust küll ette ei näinud. Ega ka meie teiega. Oleme nii NATOs, euroliidus, Schengeni viisaruumis ja nüüd on meil ametlikult käibel ka ühisraha. Oleme eurotsooni 17.riik, kuigi kõige vaesem. Tegelikult pole see üldsegi paha, sest see tähendab, et Euroopa viie rikkama riigini jõudmiseks on meil edestada vaid 12 riiki :D))) Kreekast ja Iirimaaast oleme mõnes mõttes nagunii juba etemad... Siiski on need igasugused riikide võrdlemised ja edetabelid üsnagi mõttetud ja meelevaldsed. Selge on see, et me ei saagi 19 aastaga teha tasa kõike seda, mida teised on saavutanud märksa pikema aja jooksul. Aga siiski pole elu edenemise tempo kehvem kui esimese Eesti Vabariigi ajal. Annaks taevas, et omariikluse ajaline kestvus pikem oleks!

Mulle isiklikult tähendas eurole üleminek üsna suurt tööd. Arvutisüsteemi ümberhäälestamine, kontrollimine ja kahte andmebaasi topelt sisestamine, nii kroonides kui eurodes. Kõikide dokumendimallide ja programmi seadistuste muutmine. Ja veelkord üle kontrollimine, et kõik klapiks.Mässasin nii vana aasta viimastel päevadel kui uue alguses, et esimese ostja saabudes kõik toimiks. Praegu on asi enam-vähem kontrolli all, kuigi üllatusi võib veel ilmneda. Näiteks tekkis algul meie bilanssi konverteerimise läbi 8-miljoni eurone kursivahe kasum. Uhke värk! Tegelikkuses tähendas see protsessi üha uuesti kordamist, et sellest rikkusest lahti saada. Bilansivälistel kontodel aga kükitavad need summad ikkagi.

Oleksin muidugi võinud tarkvarakonsultandi tellida, kes aitaks need ümberkorraldused ära teha. Paraku pidi seda toimetama aasta lõpus, ja siis oli hädaliste järjekord pikk. Tartus firmal kontorit pole ja nii peab palju aega kulutama siiasõidule, rääkimata sellest, et sõiduaja eest küsitakse sama tunnihinda, mis konsultatsiooni ees. Ja minu kokkuhoidlikkus ei raatsinud maksta nii palju raha, mis ei garanteeri ikkagi täiuslikku lõpptulemust. Nii otsustasingi, et teen juhendi järgi ise kõik ära.

Juulist alates pidi hakkama arvetel näitama eurohindu. Tookord tellisime konsultandi, kes tegi vajalikud seadistused ära. Siis oli nö. Tartu päev ja sõidu eest maksma ei pidanud. Kõik sai andmebaasis nagu korda topeltvaluuta kasutamiseks. Siiski selgus hiljem, et ikkagi oli ta jätnud osa baasvaluutade sidumise toiminguid tegemata. Tookord see ennast tunda ei andnud, aga sellest tuligi nüüd see üüratu kursivahe. Vaatasin oma märkmetest, et mul oli paberile lausa kirjutatud küsimus selle kohta ja ta kinnitas, et mingit probleemi pole. Siiamaani vahetan nendega meile, et saada nõu, kuidas seda viga peaks parandama. Vastuseks tulevad vaid standardsoovitused, mida ma juhendist isegi lugeda võin. Need paraku ei aita ja olen ise juba mõelnud välja plaani, kuidas asi korda teha. Siiski ei ole ma kindel, kas see ei too kaasa uusi segadusi andmebaasis.

Kahjuks jääb minu itinaise karjäär aastakümnete taha ja annan endale aru, et mu praegused arvutialased oskused on väga hapral jääl kõndimine. Võib õnneks minna ja võib ka mitte. Aga eks siis, kui häda käes, jõuab ju ka abi kutsuda. Praegu on selline õnnis hingetõmbehetk, et kõik nagu toimiks, aga ma pole veel alustanud lauskontrolli, mis võib välja tuua veel uusi jamasid. Praegu naudin tulemust ( sain hakkama!)...

Mäletan, kuidas 1992.a. rubladest kroonile üleminek käis. Mõnes mõttes oli see isegi hullem. Arvutiprogrammi meil veel polnud ja pank pidas laekumiste üle arvet. Maksekorralduse viisid panka ja kui ostja arvele raha laekus, siis kanti raha üle tema võlgnikele vastavalt nõuete laekumise järjekorrale. Meie kliendid olid põhiliselt põllumehed ja neil oli tol ajal kehvasti st. raha liikus väga vähe. Pärast rahareformi anti kogu laekumata maksekorralduste pakk pangast meile kätte. Et vaadake nüüd ise, kuidas te võlglastelt raha kätte saate. Kui oleks müügi ajal teadnud, et mitte pank ei hoolitse neilt raha saamise eest (ükskord ikka jõuab järjekord ka meieni), poleks võib-olla suurematele hädalistele kaupa andnudki. Aga me ei teadnud, et reeglid muutuvad. Lisaks kõigele ei klappinud saamata summad meie raamatupidamise andmetega. Kes seda enam teab, oli see panga või minu viga. Eks ma olin tookord üsna algaja raamatupidaja ka ja käsitsi arvestamine oli tõeline hullumaja. Aga üle me sellest saime, võlgu palju kätte saamata ei jäänudki. Varsti valmis ka arvutiprogramm (ise tegin!) ja edaspidi läks elu ülesmäge. Kui virisetakse, et meie põllumajandus on hädas, siis mina seda küll ei väidaks. Pigem ütleksin, et põllumees on põline rikas ja meil vedas, et selles valdkonnas äri alustasime. Kuigi tookord tundus see tõesti kõige viletsam majandusharu olevat. Eks eurotoetused on põllumajanduse arengule kõvasti kaasa aidanud, kui loodus saagile käkki on keeranud. Aga tookordsest nutusest seisust tänase üsna stabiilse olukorrani jõudmist poleks küll julgenud ennustada.

Eile sain veel ühe itialase saavutusega hakkama. Kuna tavakanalite pealt enam suurt midagi vaadata pole ja ma ei oska/taha ka pimedatel õhtutel midagi targemat teha, siis otsustasin Elioni digitelevisiooni hankida. Õigemini teise teleka jaoks, kuna praegu oli see digiboks väga soodsalt müügis. Aga kuidas see kõik ühendada, et edaspidi kahe telekaga (erinevaid kanaleid) vaadata saaks? Kui selgus, et tehniku tellimine maksab 35,8 EUR, hakkas mul taas rahast kahju. Ja nagu ikka sellise kokkuhoiupuhangu ajel, otsustasin ise ühendamise ja seadistuse ära teha. Esimesel katsel jäi asi selle taha, et ma ei ulatanud elektrikappi vaatama, kus need õiged juhtmeotsad on. Redel aga oli suvilas ja suvila lumevangis... Siiski ei jätnud ma jonni, panin tabureti tooli peale ja riskisin luumurruga. Aga kätte ma juhtme sain ja nagu selgus, see oligi õige asi. Läbi raskuste sai ka ühendamine ja installeerimine tehtud. Ja pilt tuligi! Edasi tahtsin endise digiboksi ühendada ühe vana telekaga. See paraku ei õnnestunud, kuna sel telekal polnud scart-otsa. Mul oli küll juhe, kus ühes otsas scart ja teises audio-video pulgad, aga see tulemust ei andnud. Mis teha? Jube kahju oli lindistavast digiboksist, mis kasutamata jääb. Ja siis mõtlesin veelgi geniaalsema lahenduse välja. Ühendasin mõlemad digiboksid sama telekaga, sest telekal oli kaks sisendit olemas ja signaali saavad nad erinevast allikast. Nii saan ühe digiboksiga lindistada ja teisega hoopis teist kanalit vaadata! Küll ma olen ikka tark ja osav!

Laiskus ja kokkuhoid on kaks asja, mis mind alati ajusid liigutama panevad. Kui ei viitsi palju vaeva näha, siis otsid lihtsamat lahendust. Ja kui ei raatsi teenuse eest liiga palju maksta, siis hakkad mõtlema, kuidas saaks seda ise ära teha. Annan endale siiski aru, mida ma suudan ja oskan. Kui autol lähituli läbi läks, läksin teenindusse, mitte ei üritanud pirni ise vahetama hakata või mehele seda ülesannet kaela suruda. See raha pole seda närvidemängu väärt.