neljapäev, 21. detsember 2023

Kes kardab hambaarsti?

 Põhimõtteliselt, ma ei karda, aga sinna minekut lükkan edasi nii kaua, kui vähegi võimalik. Ei mingit regulaarset kontrolli või probleemide ennetamist. Või võtan käigu ette siis, kui see on majanduslikult kasulik.

Mul hakkas just läbi saama 2-aastane garantiiaeg, kui mulle tehti sild. Paraku tundub, et see natuke loksub. Proteesiarstile, kes selle paigaldas, aega enam ei saanud. Võtsin siis aja samast kliinikust teisele arstile, et ta vaataks üle , kas on probleem proteesiga, või mitte. Lisaks tahtsin ma oma kahte esihammast jälle uuesti  juurekontsiku peale üles ehitada, kuna mu eelmine arst seda soovitas. Nende sisse hakkasid juba tulema lõhed ja muud kulumise  märgid.

Lisaks mul oli peenike plaan teha üks hammas vanal aastal ja teine uuel aastal, et kasutada ära 2 aasta haigekassa hüvitis. Aga kuna kummalgi mu eelmistest hambaarstidest polnud vanal aastal enam aega, siis läksin uue arsti juurde, kes tegeles nii proteeside kui tavalise hambaraviga.

No kõigepealt ma põdesin muidugi varast vastuvõtuaega, et kas ma olen selleks ajaks väljamaganud. Ja kas olen võimeline autoga sõitma jne. Lisaks helistasin eelmisel õhtul tütrele jõuluettevalmistuste teemal ja küsisin, kuidas lastel läheb. Mida ma poleks pidanud tegema. Sest midagi head sealt kuulda ma ei saanud. Seega oli selge, et sellise ärevusega, mis mul nendest uudistest tekkis, ma magama ei suuda jääda ilma alkoholita, nagu plaan oli. Siiski suutsin kogusega piiri pidada, et mitte riskida variandiga, et minna hommikul hambaarsti juurde lõhnadega.

Ärkasin hommikul normaalsel ajal, olles maganud 7-8 tundi. Super! Ka alkomeetril polnud mulle etteheiteid. Sõitsin siis autoga Sikupilli keskusesse, kust edasi kulgesin bussi ja trammiga. Kesklinnas ma autoga ei sõida.

Hambaarsti juures läks kõik hoopis teisiti, kui olin oodanud. Ta ütles, et esihammaste taastamise asemel valguskõvastuvate materjalidega, mida ma 2 korda olin teinud, oleks mõistlikum panna kroonid. No mis loomulikult on kallimad. Aga arst, kes teeb nii proteese, kui tavalist hambaravi, vaatab asja laiemas plaanis. Ja seda mulle varem polnud soovitatud. 

Selleks, et seda visiiti mitte asjata  raisku lasta minna, tegi ta mulle 4 hamba hambakivi eelmalduse ja lihvis mu kasvatatud esihambaid nii, et need nägid palju paremad välja, kui enne. Selle hambaarsti ma võtan. Iseküsimus on, mitu krooni ma järgmisel aastal teen, kas 2, 4 või 6, nagu ta sovitas. Nüüd ei teagi, kas kasutan jaanuaris oma vana arsti juurde kinni pandud aja ära ja küsin, mis tema arvab sellest plaanist. Või otsustan ise, kuidas toimida. Kõige lihtsam on muidugi üldse mitte midagi teha.

Ahjaa, see hirm, et linnas kõnniteed on konarlikud või libedad, ei pidanud paika. Kuna mu hambaarst asus linnnavalitsusest 200 meetri kaugusel, olid seal kõnniteed puhtad ja ideaalses korras.

teisipäev, 19. detsember 2023

2023

 Aasta pole küll veel läbi, aga miks mitte teha väike tagasivaade. Kui midagi uut ja huvitavat lisandub, saab ju juurde kirjutada.

Ilm on muidugi hukas. Talv oli kuu aega enne tegelikku talve algust ja nüüd, kui kalendri järgi talv algama peaks, on väljas täielik märtsisula, aias lainetavad veeloigud, kõnniteed on klaaslibedad. Ainus erinevus märtsist on, et väljas on kogu aeg pime.

See oli minu jaoks väga raske aasta. Hädasid ja õnnetusi tuli uksest ja aknast, nii tütre pere tervisemured, mu elukaaslase 2 operatsiooni ja endal ilmnesid ka igatsugu uued hädad. Mu hommikune tabletivõtmine täienes 3 uue rohuga ja õhtune 1 uue tabletiga. Hea uudis on ehk see, et mõni häda, nagu seedimisprobleemid ja maovalud andsid järele. Ja ka see rahustas, et sai ära uuritud, et neid ei põhjustanud mitte mingi sõraline. Ilmselt oli üks tegur tohutu stress, mis muidugi praegusekski lõppenud pole. Hakkasin ka võtma AD, kuigi pole kindel, kas need mu olemist parandavad. Aga ilmselt oleks ilma nendeta asi veel hullem. Nüüd ma suudan ikka aeg-ajalt midagi ette võtta, kuhugi minna ja vajalikud toimetused ära teha. Ja mu uni pole küll eriti hea, aga vähemalt näitab mu aktiivsusmonitor, et sügavat und on viimasel ajal umbes 20%. See annab parema väljapuhkamise tunde. Vahepeal praktiliselt polnudki sügavat und.

Olen sel aastal 3 korda kukkunud. Ei teagi, miks, enamasti poolunes unerohu mõju all ringi kooserdades. Ja kuna põlv teeb mu liikumise kohmakaks, siis pole palju vaja, et jalg millegi taha kinni jääks. Aga positiivne on see, et kuigi sain päris korraliku sinika, siis ükski luu pole murdunud. Ilmselt tänu sellele, et joon väga palju piima ;) Mu ämm, kes on samuti kukkunud, murdis esimesel korral käeluu ja teisel korral sai mõra kaelalülisse. Mul on ünneks paremini läinud-

Virisemine on kasutu ja seetõttu meenutangi neid hetki, mil oli hea ja huvitav. Muidugi tähendas see enese sundimist, aga kui kodunt välja sain, läks päris kenasti. Suutsin täitsa võõraste inimestega suhelda nii ämma juubelil kui mehe sõbra juubelil. Seal sai isegi tantsitud, mida ammu pole juhtunud. Käisime Bonnie Tyleri kontserdil, kus mu selg ja jalad said kõvasti vatti, aga kokkuvõttes oli väga tore. Lisaks said ära peetud kõik perekondlikud tähtpäevad ja mõnikord isegi saime kokku tütre perega niisama. Nagu näiteks eelmisel nädalal selleks, et tähistada mu uut autot. Kuigi sellega seotud toimetused väsitasid mind hullupööra, aga praegu olen juba taastunud ja rahul oma valikuga. Igati armas ja tubli auto. Kuigi algul nutsin natuke oma vana autokest taga, aga nüüd olen harjunud.

Autosõit ja tähistamine olid küll raskesti ühildatavad asjad, kuna alkohol kuulus menüüsse. Aga saime ka selle probleemi minu jaoks väga hästi lahendatud. Kõigepealt sõitsin oma autoga tütre juurde, kus siis väimees sellega lapse ratsutama viis ja sai nii oma proovisõidu tehtud. Kuna ta pidi 2 tunni pärast lapsele nagunii järgi minema, siis lahendasime me tütrega selle ajaga 2 Proseccot ära ja seejärel viis väimees mu koju. Minu auto jäi nende poole ja järgmisel päeval tõi tütar selle mulle ära, väimees omakorda viis tema koju. Vahepeal oli kaalumisel minu jalgsi koju tulek ja järgmine päev bussiga autole järgi minek, aga selline lahendus oli super.

Selle aasta algul suri mu vend. Kuigi surm pole kunagi meeldiv sündmus, aga sain distantsilt matuste ja urni maha matmise organiseerimisega hästi hakkama. See sisaldas suhtlust venna eks-naise ja poegadega, kellega meil just eriti lähedased suhted pole, aga seegi kulges ladusalt. Lisaks veetsin sellega seotud kena jaaniõhtu oma kunagises kodukohas, kus kohtasin väga armast inimest. Mul on praeguse ilma tõttu hea meel, et ma enam ei pea venna hakkamasaamise pärast muretsema. Kui teed on lummetuisanud, elektrit pole ja ta ei saaks endaga enam hakkama. Need mured on nii tema kui minu jaoks lõppenud.

Reis Tenerifele oli just äsja, ja sellest olen rääkinud. Siiski pean eraldi esile tõstma meie saare ringreisi Maarikaga. Maarika oli ammusel ajal mu kolleeg ja andsin talle teada, et tulen ja tahan temaga ringreisile tulla. Ütlesin talle küll oma hotelli ja reisi kuupäevad, siiski jäi täpsustamata, millal ja kuidas see ringreis täpselt toimuks. Kui saabusime Novatoursi otselennuga Tenerifele, siis reiskorraldaja jagas meile bussis hotelli sõidu ajal ekskursioonide kava, kus oli sees saaretuur Maarikaga. Ainult et see toimus juba järgmisel päeval ja vabu kohti väikeses bussis oli vaid 6. Pidime kiiresti otsustama, kas proovida kohad kinni panna või loota, et Maarika teeb meile eraldi tuuri. Kuna reisikorraldaja tuli maha meie hotellis ja saigi meid  ekskursioonile vormistatud. Mis oli õige valik. Sest selgus, et Maarikal oli terve nädal tihe graafik ja võib-olla polekski tal meie jaoks aega jäänud. Lisaks Novatoursile tegi ta ka teistele reisfirmadele giiditööd, lisaks individuaalreisid.

Kuigi reisikorraldaja soovitas õhtul käia ja otsida üles koht, kus meid peale võetakse, ei jaksanud me seda teha. Lootsime, et leiame ka hommikul õige koha üles tema juhendite järgi. Nii lihtne see siiski polnud. Kui ta ütles, et esimeselt ringteelt tuleb paremale pöörata, siis nende ringtee oli kolmnurga kujuline. Hea, et me küsisime kohalikelt, kuidas õige hotelli juurde pääseb. Ega nemadki teadnud, aga nende Google Mapsi abiga saime juhatust. Jäime küll veidi hiljaks, aga nagu reisikorraldaja ütles, Maarika ei jäta kedagi maha. Nii ka läks, lisaks oli ta meile broneerinud kohad esiritta. Mis tähendas seda, et saime nii temaga vestelda, kui ka mägiteel sõites totaalse adrenaliinilaksu. Eriti Masca külla sõites, kus tee oli ainult üherealine, aga vastu tuli alailma teisi autosid, nende hulgas kogenematuid juhte rendiautoga. Aeg-ajalt pidi meie bussijuht pidama bussi kinni ja minema neid juhendama, kuidas me üksteisest mööda pääseme. Üks pidi sõitma natuke teelt kõrvale kraavi ja teine tõmbama oma sõiduki kuristiku servale. Kuna tee kulges serpentiinina mööda mäekülge nii, et alailma tuli teha 180-kraadine kurv, kus polnud näha , kas keegi vastu tuleb. Selleks andis juht enne kurvi signaali. Meie bussijuht oli muidugi tõeline proff, aga hirm oli ikkagi. Aga see oli ilmselt selle ekskursiooni üks tõmbenumbreid. Sellega võrreldes sõit mägisel maanteel, kus 2 sõidurida, oli lausa puhkus. Kuigi ka see tee keerutas mäekülge pidi edasi-tagasi.

Mis aga selle ringreisi eriti huvitavaks tegi, oli see, kuidas Maarika rääkis nii Teneriife ajaloost, põlisrahvastest ja Hispaanlaste vallutussõdadest, samuti sellest, mida saarel üritati kasvatada enne, kui selle põhisissetulekuks sai turism. Lisaks rääkis ta tänapäeva elust, haridusest, maksudest ja kõigest muust. Nii head giidi pole ma pärast Itaalia Ulvet kohanudki. Soovitan soojalt, kui satute Tenerifele.

Ees ootavad jõulud ja aastavahetus. Stressan neid juba ette, aga küll ma hakkama saan. Vähemalt ütlesin ära, et elukaaslase ema ja poja jõululõunatele ma ei tule. Nagunii pean tegema oma pere jõulusööke ega võta ette rohkem, kui kanda jõuan. Täna pidin koristama elamist, aga selle asemel asusin hoopis blogima. Küll jõuab, jõuluni veel mitu päeva.

Egas midagi, loodame, et uus aasta tuleb parem. Lõpeks see sõda ja meie kõigi tervisemured saaksid leevendust. Ilusaid jõule kõigile ja ehk kohtume taas uuel aastal!


neljapäev, 7. detsember 2023

Tagasitulek

 Olen soojamaareisilt tagasi juba üle nädala, aga muljeid kirja panna pole jaksanud. Kõigepealt muidugi tuli tegeleda lumeuputusega, mis  kodus ees ootas. Üks hea naaber oli visanud puhtaks teeraja aiavärvavast terrassini, et me oma suvejalatsitega ei peaks üle põlve lumes sumpana. Teine naaber jälle oli ka minu majaesiselt kõnniteelt lume ära lükanud. Suured tänud neile mõlemale. Aga praegu tundub mulle küll, et talvisel perioodil ma enam soojale maale minna ei taha. Kuigi seekord pidi olema sompus ja pime november, mille eest põgenesime, aga ootamatult tuli hoopis täiemahuline talv maha. Niisugune hang ootas meid koju jõudes. Täpsemalt, olime juba natuke kühveldanud, aga kokku kulus kahekesi poolteist tundi, et kõik puhtaks saada. Kõige hullem oli auto puhastamine, sest vahepealse sulaga oli lumi kinni külmunud katuse ja akende peale. Ka elupuuheki koormat pidime kergendama, muidu oleks oksad ära murdunud.



Kohanemine sellise ilmamuutusega on alati mu kehale raske olnud. Üks päev on suvi ja järgmine päev juba talv. Ja nii sain seegi kord koju jõudes köha ja nohu. Lisaks veel kõigi reisiga seotud elamuste maha rahustamine, mis tähendas kehva und ja väsimust. Nüüd olen enam-vähem tavalise elurutiini jälle kätte saanud, aga see lõputu lumelükkamine ja auto akende sulatamine on jube tüütu. Ja talv pole tegelikult veel alanudki.

Tegelikult sai see reis ette võetud selleks, et uurida, kas meist võiks ka mõneks kuuks kliimapagulane saada. Nimelt elab Tenerifel mu kunagine kolleeg ja tema abiga oleks ehk võimalik leida mõni sobiv elupaik. Siiski sai selgeks, et juba nädal suvitamist on küll ja küll, ja kauem ei kannataks ma võõral maal olla. Mida seal päevad läbi teha oleks, ja kodus läheks kõik hukka. Lumi mataks elamise ära ja kes teab, mis majas juhtuda võib, kas läheb küttesüsteem rikki või tuleb mingi uputus. Tütre või naabrite kaela seda kõike jätta ei saa. Niiet tuleb see lõputu talv ikka kodumaal üle elada. Praegu on loodus nagu ilus talvemuinasjutt, aga sula ja libedus ei jää nagunii tulemata. Vahepeal juba oli olnud sula, millele järgnes lumesadu ja külm, ja nii teed kui kõnniteed olid lumekonarusi täis. Keeruline nii jalgsi käia kui autoga sõita.

Kojulennul saime hakkama ikka täieliku rumalusega. Nagu sinnasõidul, nii pakkisime ka tagasitulekuks oma joped kohvrisse. No et lennujaamas need välja võtta ja selga panna. Ja ometi olime kuulnud ilmateadet, et et Tallinnas ootab ees lumetorm ja mitme lennukiga oli juhtunud, et need pidid maanduma Tallinna asemel Riias, kus siis veedeti öö hotellis ja edasi sai alles järgmisel päeval. Vaevalt küll et kohvri vahepeal kätte oleks saanud, et jope selga panna. Ja siis oleksime pidanud pluusiväel selle kõik läbi tegema. No tõesti, kus mu mõistus oli, kui nii lolli otsuse tegin. Vaatasin lennukis, kui enne maandumist inimesed hakkasid paksemaid riideid selga panema, et kas oleme ainsad, kes suveriietega lennukist maha tulevad. Üks mees oli veel peale meie. Õnneks läks meil kõik hästi, Tallinna lennujaam võttis meid vastu ja lennukist saime toru kaudu otse lennujaama sisse, ei pidanud bussiga seiklema. Ka kohver ei läinud kaotsi, niiet lõpp hea, kõik hea. Eks teised reisijad vaatasid meid ka kerge muigega, ja kui hakkasin oma kaaslasest pilti tegema, siis pakkus keegi et teeb meist koos pildi nagu lõunamaa asukatest.

Lisaks päevitamisele, söömisele ja saare ringreisile, oli meil üllatav kohtumine. Nimelt oli meil vanas firmas kolm osanikku ja meie omaaegne sekretär Maarika töötab Tenerifel giidina. Ringreisil koos temaga just arutasime, et üks mees  käis Tenerifel paar kuud tagasi, nüüd olen mina ja Maarika veel küsis, et ei tea, millal siis kolmas mees tuleb. Ma ütlesin, et küll ta varsti tuleb, nagunii käib igal pool maailmas golfi mängimas. Ja selgus, et tema pere tuligi 3 päeva peale meid, ja sattus lennujaamas juhuslikult kokku Maarikaga, kes ütles, et mina ka samal ajal siin. Nii võttiski R. minuga ühendust ja saime kokku. Üllatavalt soe ja südamlik kohtumine oli, kuigi firma lõpetamisel jäid meil kõigil väikesed okkad hinge ja vahepeal polnudki üksteist näinud.

Hotell oli meil uhke, süüa sai hästi ja meri oli aknast näha. Kui muidu on rand laavakiviklibune, siis meie rand oli üks vähestest liivrandadest. Tõsi, ka see liiv polnud kollane, vaid hall, aga ikkagi mõnus. Käisime iga päev korra ka ookeanis, sest vesi oli soe, siiski oli basseinis enda vette kastmine mugavam. Kui viimasel õhtul läksime ookeaniga hüvasti jätma, selgus, et sel päeval oli väga suur laine. Vaatasin, kuidas Tom lainetega võitles ja mõtlesin, et mina vette ei lähegi. Siiski nägin ära, kus laine murdus ja sellest eespool oli väga hea laineharjal liuelda. Saingi soovitud kaugusele vette mindud ja mitu ilusat liugu tehtud, kui tuli üks eriti võimas laine, mis just minu kohal murdus ja tonni vett mu peale kukutas. Niipalju siis jäi järgi mu hommikul pestud peast ja koolutatud soengust. Hea, et trikood seljast ei löönud. Mul on ükskord sedagi juhtunud, et suur laine ujukad jalast lõi. Vähemalt ei kadunud nad ära, kuidas muidu veest välja saaks. Ütlesin Atlandi ookeanile hüvasti ja kiirustasin randa, enne kui uus laine mu kätte oleks saanud.

Kuigi kojusõit tundub alati lühem, aga seekord oli see nii ka päriselt. Kui sinna lendasime seitse (pikka) tundi, siis kojusõiduks kulus ainult 6 tundi. Maandudes läksid mul kõrvad nii lukku, nagu mitte kunagi varem pole juhtunud. Maa peal läks üks kõrv lahti, aga teine oli kinni ka pärast magamist. Kartsin, et nüüd tuleb arsti juurde minna, aga pärast lumekühveldamist nina nuusates läks ka see kõrv lahti. Kuigi veidi imelik ta tundub, aga loodan, et midagi suurt viga pole.

Kaaludes nüüd reisi plusse ja miinuseid, tundub, niipea mind see ei tõmba. Kodus ikka kõige parem.