Pühapäev, 29. aprill 2012

Saare sosinad

Kodumaiseid seriaale olen püüdnud jõudumööda jälgida, aga kui lugu ikka ikka täitsa jamaks läheb, siis loobun. Nagu ka "Saare sosinate" puhul. Algus oli päris huvitav, kui kokku said ühe mehe kaks naist. Aga edasi läks lugu aina veidramaks. Kõiki tegelasi sidus mingisugune plahvatus, mis toimus 20 aastat tagasi ja mida imelikul ja jabural viisil peab lahendama justnimelt Madeiral. Algul lootsin, et tänu headele näitlejatele kannatab vaadata ja et saab näha kauneid vaateid Madeirast, kus ma ise pole käinud. Paraku kulges lugu nii, et vaesed näitlejad pidid lõputult sisutühja juttu suust välja ajama ja saare loodust ei näidatud ka eriti. Istuti enamasti ühes ja samas veinimõisas ja jube põnevaks pidi asja tegema üks pitsilise käisega kuri naisekäsi, kes muudkui puistas midagi kahtlast jookidesse ja tõstis püstolit ühest kohast teise. Ja kuidas see püstol üldse sinna sai, turismireisil läbi turvakontrolli!? Nagu laste luuremängus jäeti kirjakesi, kes kuhu peab minema või mida tegema. Einoh, mina andsin eile õhtul alla. Ma EI PEA seda vaatama ja mind ei huvita, mis sest kõigest lõpuks välja tuleb. Saan täiesti aru, miks ETV keeldus sellist jama kinni maksmast.

Midagi kasulikku ma siiski sellest filmist sain teada. Seal näidati üht kobarõielist taime, mis kasvas vabalt igal pool. Kui mu sõbranna Madeirat külastas, siis tõi ta mullegi sealt mitmeid lillesibulaid. Meie kliimas neist ükski minu aias suvega õitsema ei hakanud. Aga üks taim kasvatas vähemalt hoolega lehti ja nii ma halastasin ta peale ja tõin talveks tuppa. Sel kevadel tekkis tal üks õiepung. Muudkui kasvas ja kasvas üha pikemaks, aga lahti ei läinud. Olin päris põnevil, et mis sealt siis tuleb. Ja kui vars oli veninud umbes meetri pikkuseks, avanes lõpuks ka õis. Ennäe, oligi seesama lill, mis "Saare sosinates". Otsisin netist, mis ta nimi olla võiks, aga ei leidnud. Küll leidsin aga palju hunnituid pilte ja vaateid sellest paradiisisaarest. Hoopis ilusamaid, kui see õnnetu film meile on näidanud. See seebiseriaal ei kõlba isegi turismireklaamiks, sisust rääkimata.

Reede, 27. aprill 2012

Mis mehega on tegu

...seda on raske otsustada, kui sa inimest isiklikult ei tunne. Kui tegu avaliku elu tegelasega, siis saab infot ajakirjandusest. Aga ka ajakirjandus ei tea kõike. Räägitakse sellest, mis infot on neile ette söödetud või mida on viitsitud välja uurida , aga kuidas asjad päriselt on, näitab aeg. Olen olnud kaua segaduses, mida arvata kahest Tartu väljapaistvast ärimehest, Tiit Veeberist ja Rein Kilgist. Lõpuks on pilt selginenud.

Tiit Veeberi elutee lõppes täna öösel. Seega on joon alla tõmmatud ka tema elutööle. Rein Kilgi firmad on jõudnud samuti oma eksistentsi lõpuni ehk pankrotini, kuigi temal endal on veel võimalik uuesti otsast alustada ja midagi paremini teha. Mõlema mehe puhul on käes olukord, kus on põhjust anda hinnangut nende tegevusele. Olin varem arvamusel, et ilmselt on Tiit Veeber elukunstnik, kes on õigel ajal olnud õiges kohas ja kes on osanud oma teadmisi tööst katlamajas ja varasemaid tutvusi osavalt rakendada samas valdkonnas laiema haardega tegutsemise jaoks. Seda kahtlase "ärimehe" kuvandit toetas nii puudulik haridustee kui ka tema sattumine vanglasse. Siiski peab lõpuks ikkagi tunnistama tema ärilisi oskusi, ja sedapuhku juba ilma jutumärkideta. Tartu soojatootmine on olnud pikki aastaid tema juhtida ja ta on teinud seda koostöös väliskapitaliga edukalt. Ta on kaasajastanud katlamajad ja andnud tööd paljudele inimestele, sealjuures teenides ka ise hästi. Rein Kilk on samuti võtnud suurelt ette, kindlasti on ka tema käest läbi käinud suured rahasummad ja ta on edendanud majandust. Millalgi peeti teda ainsaks missioonitundega ärimeheks, kes muretses vanade hoonete taastamise pärast, isegi, kui see polnud ärilises mõttes kasulik. Praeguseks pole sellest endisest hiilgusest alles midagi muud kui võlad. Nende jaoks, kellel tema firmadest raha saamata jääb, on see mõru pill. Olgu siis põllumehed, kellele Weroli tehased jäid rapsi eest võlgu või Pere Leiva tarnijad või ka riigil saamata jäävad maksud. Kogu tema äriimpeerium meenutas juba tükk aega püramiidskeemi, kus aina uute laenudega finantseeriti vanade võlgade maksmist. Sellisest ärimehest ma lugu pidada ei saa, vaatamata tema varasematele teenetele.

Siiski võttis arusaamine, mis mehega tegu, nii Tiit Veeberi kui Rein Kilgi osas aega ligi kakskümmend aastat. Rein Kilki tunti kui arvamusliidrit ja teda oli kutsutud veel selgi aastal presidendi vastuvõtule. Tiit Veeber pole avalikkuse ees nii edevalt esinenud, aga samas on ta aastaid jaganud oma raha koduvalla heaks, hoides käigus Kavastu praami, korraldades kohalikele jaanitulesid, renoveerides Kavastu mõisa või rajades Emajõele esimese paaditankla. Kardan, et otseselt kasumlik polnud neist ükski ettevõtmine, aga kohaliku rahva jaoks oli see oluline. Pärast haigestumist annetas Tiit Veeber ligi miljon krooni Peetri kiriku restaureerimiseks. Vaevalt, et ta uskus, et selle rahaga saab kõigevägevamalt armuaega. Ta lihtsalt tahtis oma elu jooksul teenitut jagada sinna, kuhu kõige õigemaks pidas.

Nii ongi, inimest tuleb hinnata tema tegude, mitte sõnade järgi. Selle jutt kes jutlustab sotsiaalsest õiglusest ja soovitab raha ümber jagada, aga endal pole midagi, mida annetada, ei kõla sugugi nii veenvalt, kui selle teod, kes tõepoolest on osanud teenida ja siis otsustab seda ka jagada.

Kindlasti on mõlema ärimehe elus olnud veel palju nüansse, millest mul pole aimugi. Aga ikkagi on minu jaoks nüüd selge, mis sorti meestega tegu oli.

Neljapäev, 19. aprill 2012

Lasteaia lood

Praegu on lasteaia teema kuum, kõik arutavad. Ega siis minagi saa kõrvale jääda.

Kes mäletavad aega, kui Nöpsik sündis ja üha rohkem inimeseks saama hakkas, need teavad, et mina tundsin temaga suurt hingesugulust. Ja mitte ainult seepärast, et ta mulle väga armas oli, vaid ma sain kohe aru, et tema näol on tegu minu enda uue, aga tublisti paremaks tuunitud mudeliga ;) Nii minul, mu tütrel kui ka temal on ühesugune firmanaeratus, aga ega siis ainult ilust ei piisa. Peab olema "veel midagi" ja kesksoolisust ma propageerida ei kavatse :D

Nöpsik käib lasteaias ja esialgu oli meil mure, et tema isepäine iseloom takistab teda sotsialiseerumast. Et ta ei leia sõpru ega saa kasvatajatega läbi. Esialgu oligi mõningaid intsidente, aga mu kullake on õppimisvõimeline. Ja võluv on ta nagunii...

Lühidalt, lugu selline, et teda kutsuti sel nädalal lasteaiakaaslase sünnipäevale. Ja see kutsuja oli poiss. Ei-ei, poisid pole paremad kui tüdrukud, aga miskipärast on nende lasteaiarühmas suhe selline, et ühe poisi kohta tuleb kaks tüdrukut. Ja reeglina kutsuvad poisid ikka oma sünnipäevale poisse, nii nagu tüdrukud teisi tüdrukuid. Kusjuures see Johannes on täitsa võõras, pole ei naaber, Nöpsiku sõbranna vend ega mingil moel peretuttav.

Me tütrega arutasime ka omavahel seda teemat ja jõudsime kurva tõdemuseni, et meid kumbagi ei ole kutsutud kordagi mingi klassivenna sünnipäevale ei põhikoolis ega ka keskkoolis, lasteaiast rääkimata (tütre klassivend, kelle vanematega peresõbrad olime, ei tule arvesse). Niiet Nöpsik teeb meile ikka pika puuga ära :) Aga no seda ma ju räägingi, et ta on meie uus ja kaasaegsem mudel. Kes teab, miks Nöpsikut sinna sünnipäevale kutsuti. Kas sellepärast, et talle meeldib rohkem autodega mängida kui vankris nukkudega ringi kärutada, või sellepärast, et ta oskab hästi ennast kehtestada, või hoopis sellepärast, et ta nii ilus on :D Vastassugupoole käitumismotiivid olid, on ja jäävad nagunii mõistatuseks ja nende tähelepanu võitmine oli meie ajal oluline. Võib-olla tänapäeval polegi see enam nii?

Asjaolu, et Nöpsik sel nädalal haige oli ja pidusse minna ei saanud, ei kurvastanud teda märkimisväärselt. Mida varem ta aru saab, seda parem, et poisid on nagu trammid, kui ühest maha jääd, siis varsti tuleb uus :D

Teisipäev, 3. aprill 2012

Tere talv!


Hommikul aknast välja vaadates oli pilt selline, et maas vähemalt 10-sentimeetrine lumekiht. Õhtul oli lihtsalt sompus ilm. Ega ma siis nii kuu pealt kukkunud ka pole, et teiste aprillikuiseid jõulupilte näinud polnud:D Aga ikkagi, meil oli õhtul magama minnes veel kõik enam-vähem normaalne.

Kiitsin ennast, et küll ma olen ettenägelik (või õigemini laisk) olnud, et lumekühvleid ära pole pannud ja autol talvekumme vahetanud.

Kui läbi hangede ajalehti tooma läksin, vaagisin poolt ja vastu argumente, kas hakata lund kühveldama või mitte. Natuke nagu narr seda 3.aprillil teha. Nagunii sulab ükskord ära... Aga sel nädalal pidi öösiti külm püsima, siis jäätub see vesine lumi ära. Pealegi on lumekühveldamine mõnus tegevus ja sel talvel sai seda vaid kaks (!) korda tehtud. Üks kord oli mul tubli abiline ja teise korra võttis mees enda peale. Jäi siis nii, et teeme ära!

Kui ligipääs eluliselt tähtsatele objektidele, nagu prügi-ja postkastid, oli taastatatud, tundus, et praeguseks aitab. Hommikukohv tahab joomist ja lehed lugemist. Kuna juba päris palju musta teekatet välja sai kaevatud, siis ehk teeb päike ülejäänu ära, kui soojendab neid lumevabasid tumedaid laike. Aga võib-olla jätkan hiljem ise sealt, kus pooleli jäi. Lumi- ja märtsikellukesed lähen päästan nagunii lumevangist välja, et neid imetleda saaks. Niigi nende õitseaeg nii lühike, et ei raatsi päevagi sellest lume alla peitu jätta :D