Päriselt ma pole üksi, mul on perekond, sõbrannad, isegi head naabrid.
Aga mu elukaaslane Toomas on mind maha jätmas. Mitte mõne teise kenama ja noorema naise pärast, vaid päriselt lahkumas.. Ta on koomas, ja ta ajus on massiivne verejooks, mida pole võimalik mingi opiga parandada. Insulte on kahte liiki, ühel juhul tekib veresoones tromb ja sellega saab veel midagi päästa. Teisel juhul lõhkeb veresoon ehk aneurüsm ja siis on kogu aju verega üle valatud ega suuda enam taastuda.
Nii tundub olevat ka minu mehe puhul. Ta on koomas ja on vaid päevade küsimus , millal ajutegevus täelikult lakkab ja hingamismasin seinast välja tõmmatakse.
Täna käisin temaga hüvasti jätmas. Kuna arstid ütlevad, et mingit paranemisvõimalust pole, siis tuleb selle kaotusega hakata kohanema. Vahet pole, mis surmakuupäevaks saab, aga tagasiteed enam pole.
Miks tema, kes tundus palju tublim ja tervem kui mina? Ta nägi internsiivravi palatis välja nii rahulik ja terve, nagu teeks kohe silmad lahti ja küsiks, et miks ma haiglas olen ja mis teie siin teete.
