Midagi head kah

 Viimasel ajal kisub siin blogis kurvameelseks. Katsume midagi head ka leida.

Eile vaatasin telekast mitut head asja. Kõigepealt filmilaenutusest "Alasti muusa" kunstnikust Bonnierist. Kui Pariisis käisin, olin ostnud tema maale tutvustava kunstiraamatu. Kuigi see oli prantsuse keeles, mida ma ei oska, aga nüüd sain filmi abiga eluloolise tausta selgemaks. Hea film oli.

Teiseks vaatasin ära möödunud pühapäevase "Hommik Anuga" saate. Seekord tahtsin näha, kuidas Ivo Linna ja Tõnis Mägi ühist kontserti planeerivad. See saateosa oli ettearvatult tore, seda enam, et nii saatejuht kui Ivo ei lasknud Tõnis Mägil oma tavapärast juttu ajada, kuidas meie riigis praegu kõik halvasti ja valesti on. Hiljem tuli veel juttu sellest, et meie mulgi puder on võetud Unesco maailmapärandi nimekirja. Mõnevõrra üllatav, aga huvitav.

Kõige põnevam osa oli aga saatelõik Tõnu Ojaga. Selgus, et ta on aastaid kirjutanud laulusõnu Laur Lomperi nime all. Ja nüüd andis välja nende luuletuste kogumiku. Tundub, et seda tasuks isegi endale osta.

Sain läbi raamatu "Kulla mölakas".  Ja pean ütlema, et oligi täitsa hea lugemine. Neid raaamatuid, mis mulle meeldivad, pole viimasel ajal just palju näppu sattunud.

Mina saan hakkama

Nii ma endale kordan, et pole midagi ju viga, saan kõigega hakkama. Just lõpetasin oma raamatupidamise töö ja sel aastal rohkem kohustusi pole.  Aga kui aus olla, siis  on mind viimastel päevadel vallanud just vastupidised tunded. Et mu elul pole mingit mõtet, miski ei tee mulle rõõmu, olen kurb ja üksildane ja jäängi selleks.

Ja siis ma teen endaga psühhoteraapiat. Vaatan oma  tuttavaid ja lohutan ennast sellega, et paljudel teistel on veel halvemini. Kel pole tervist, kel napib raha, kellel on suhted lähedastega pekkis. Mul oleks patt kurta. Täna rääkisin telefonis eksiga ja ta lohutas, et sa pole ju üksi, sa pidevalt suhtled inimestega läbi erinevate (neti-)kanalite. Tõsi see on, aga ikkagi. Viimane chat oli ühe meeldiva mehega selline, et rääkisime ühistest tuttavatest, kuidas neil läheb, aga ta ei küsinudki, kuidas mul läheb. Pealtnäha lähebki mul normaalselt, aga tegelikult mitte. Või kas ma olekski talle kurtnud, kui kurb ma paraegu olen.

Aga täna hakkasin planeerima aastavahetust. Mul on sõbrannaga juba kokku lepitud, et veedame selle koos. Esialgu mõtlesime, et ta tuleb pärast tööd minu juurde, kus söögid-joogid ootavad. Täna FB reklaame vaadates hakkas tunduma, et on palju kohti Tallinnas,kus pakutakse õhtusööki ja meelelahutust aastavahetusel. Vaatasin hinna ja kvaliteedi suhet ja leidsin, et miks mitte minna sinna (ühte konkreetsesse paika,kus pole väga kallis). Ja seejärel suunduda KUKU-klbisse,kuhu kutsus mind diskor Sass Nixon isiklikult. Homme arutan sõbrannaga asju, sh. variante, kas meil on võimalik ka mõni meessõber kaasa võtta. Kas on või ei, eiole võimatu, et lähme omavahel tantsupõrandale ja pole seal midagi häbeneda.

Ei konuta kodus üksi-kahekesi ega piirdu telekast tuleva meelelahutusega.

Lisatud hommikul: Öösel, kui mul uni ei tule, teen igasuguseid plaane, kuhu minna või mida teha. Aga pärast halvasti magatud ööd ei tundu need sugugi enam nii ahvatlevad.

Reede ja 13.

 Eile oli reede, 13.detsember. Hommikupoolikul tuli mulle messingeris kiri, kus  mu kunagine kamraad kutsus mind külla. Kui täpne olla, oli see tema 3. küllakutse. Kaks eelmist olin ma tagasi lükanud, sest... teate ju küll. Ma ei taha kellegagi suhelda ega kuhugi minna.

Aga nüüd otsustasin, et lähengi. Sest lõpuks mind ei kutsuta enam kuhugi, kui ma kõiki tõrjun. Ma küll ei julge uskuda, et mu AD on juba oma mõju avaldanud, aga asusin tegutsema. Natuke olin mures, et reede ja 13. Oli libe ja lund hakkas ka sadama, äkki kukun või juhtub midagi muud halba. Siiski läksin julgelt "seiklusele" vastu.

See sõber oli kolinud uude koju Õismäel ja ma polnud tema juures käinud. Üldse oli Õismäe kant minu jaoks tundmatu maa. Kunagi ammu elas seal mu tütar, aga see oli ammu ja sinna sõitsin autoga. Kusjuures eksisin mitu korda ära ka. Seekord oli vaja minna ühistranspordiga, sest tahtsin ju napsu ka võtta. Sõber ütles, mis buss ja mis peatus, ja tegin ka internetis uuringut. Et missugune on bussi marsruut ja mis kell minu maakonnaliiniga kõige paremini kellaajad ühilduvad. Leidsin siis sobibva teekonna, niiet oleksin pidanud Õismäe bussi ootama 7 minutit. Muidugi, reede õhtu ja algavad ummikud aeglustasid mu kodubussi nii palju, et tekkis oht, et ma ei jõuagi selle bussi peale. Siiski jõudsin, aga väga täpselt. Ootama pidin vaid 1 minuti, mis oli väga teretulnud.

Halb oli see, et selles bussis ei teadustatud peatusi, ega polnud neid ka tablool. Juba jälle, nagu minu kiusamiseks. Võtsin siis oma telefoni välja ja vaatasin peatuste nimed üle, et kui hakkan juba ligidale jõudma, tean hakata sättima. Saingi õiges peatuses maha.

Sõber elas suures 9.kordses majas. Tükk tegu oli õige trepikoja leidmisega. Kas algavad korteri numbrid vasakult või paremalt? Ja siis, mitmendale korrusele liftiga sõita. Nagu mäletasin, pidi olema 9. korrus, aga äkki ikka 8.korrus. Otsustasin, et trepist alla on lihtsam kõndida, kui üles. Selgus, et olin ikka õigel korrusel.

Mis külaskäigust rääkida? Kuna see oli minu ja Toomase ühine sõber, siis teadagi, kulus mälestustele suur osa. Lisaks ka teistele meenutustele meie omaaegsest tutvumisgrupi pidudest ja ühistest tuttavatest. Mu sõber on aktiivne nüüd ühes teises grupis, kus toimuvad samuti peod. Olin isegi mõelnud nendega ühinemisele, aga kui selgus, et nende jõulupidu on juba järgmisel päeval, ehk täna, siis loobusin. Esiteks, ei suuda ma kahel õhtul järjest seltskondlik olla ja teiseks, kui ta näitas ürituste pilte, sain aru,et jõulupidu pole õige hetk nendega ühinemiseks. Neil on oma kingitused ja värgid, millega mul on keeruline samastuda. Eelmisel jõulupeol tegi mu Toomas neile diskot ja jõuluvana. Viisin nüüd tema kostüümi sõbrale ja nagu selgus, antigi talle see ülesanne üle.

Eks elu näitab, kas hakkan nendega koos pidutsema, või puhun oma vanale seltskonnale elu sisse, nagu plaan oli. Eks see sõltub, kuidas mu meeleoluga uuel aastal asjad on.

Kojusõiduks mõtlesin kasutada Bolti teenuseid, aga kuna hind oli üllatavalt kallis, siis hakkasin kõhklema. Kell polnud ju palju, ja kui buss kohe ette sõitis, valisingi ühistranspordi. Kesklinnas pidin ootama oma bussi vaid 15 minutit. See variant oli tasuta, ja kena kokkuhoid. Mis ma selle 17 euro eest nüüd ostan? Selverist soodushinnaga 5-tärnilise Ararati brändi ilmselt :)

Neljas päev

 Sain oma kauaoodatud antidepressandi apteegist kätte. Retsepti sain vist oktoobrist, aga sellel rohul olid tarneraskused alates juulist. Lubati, et tuleb oktoobrist, siis et novembrist, seejärel nagu arvatagi, sai tärminiks detsember. Ma otsustasin, et ei lase arstil endale teist rohtu ka kirjutada. Kui seda ei saa, siis ehk saatus tahab, et ma ei hakkagi neid võtma. Kuidagi saab ju ilma ka hakkama. Aga mitte eriti hästi. Mind ei huvita miski, ma ei taha kuhugi minna, kellegagi kohtuda. Need üritused, mis ma ette olengi võtnud, olen ennast ikka vägisi sundinud. Sõbranna küll lohutab, et see ongi vanaduse tunnus, aga ma hästi ei usu. Varem ma polnud selline inimene, nagu nüüd. Ma ei taha hommikul üldse voodist välja tulla, sest miskit head nagunii ees ootamas pole ja kohustusi ei armasta keegi.

Niiet loodan, et AD teevad mu veidi optimistlikumaks. Nagu hoiatati, kaks esimest nädalat võib enesetunne veelgi kehvemaks muutuda. Ei teagi nüüd, hea pole mul kindlasti olla. Päeva energiatase on nii madal, et pean uinaku tegema. Eks see pime aeg aitab muidugi kaasa.

Kas kellelgi on kogemusi, et AD teeb elu rõõmsamaks? Või kui kaua neid võtma peab, et tulemusi hakkab olema?

Agressiivne müük

 Seda nimetan ma juba häbematuseks. Ma saan aru, et kui klient on korra võrku püütud, siis saadetakse talle aina uusi pakkumisi. Aga see strateegia, mida kasutati minuga nüüd, on üle igasuguse taluvuse piiri.

Viimane kord tellisin firmast Natural Pharmaseuticals mingi ajuvitamiini. Noet kuna mu hajameelsus aina kasvab, ehk on sest abi. Ei tea, kas aitas või mitte, aga aastavarust, nagu nad saadavad,on mul ära tarvitatud pool. Teise poole söön kunagi kevadel, kui ma teisi toidulisandeid, nagu D-vitamiin ja glükosamiin enam ei võta. Ma olen nagunii tüdinenud nende lõpututest pakkumistest, mis järjepidevalt mu postkasti potsatavad. Kavatsesin just helistada ja öelda, et ma ei taha enam neid reklaame. Aga enne, kui ma seda teha jõudsin, tuli uus kiri. Sedapuhku õhem kui tavaliselt. Sest pakuti sedasama, mis ma juba korra olin tellinud ehk Memo Complex aastavaru. Ma ei oleks seda enam tahtnud, aga õnneks lugesin siiski kirja läbi, enne kui prügikasti viskasin. Seal öeldi, et nad on juba minu jaoks uut saadetist koostamas ja "ma ei pea midagi tegema" ehk oma tellimust kinnitama. See lihtsalt tuuakse mulle kohale ja mina pean ainult maksma. Ma vihastasin ennast siniseks. MA EI TAHA SEDA! ja te ei saa seda mulle lihtsalt niisama saata. Ma isegi ei hakanud uurima, kas või kuidas ma saaks selle neile tagasi saata.

Kuna kirja sain laupäeval, siis pean oma viha esmaspäevani vaos hoidma. Siis saan helistada klienditeenindusse ja öelda, et olgu omaette. Ma ei taha neilt KUNAGI enam midagi tellida.

Teine häbematu agressiivne müük potsatas mu meilboksi. Seal väideti, et olen tellinud mingid püksid mulle tundmatult firmalt. No ei mäleta küll sellist tellimust. Ja isegi, kui ma oleks poolunes midagi sellist teinud, siis ma olen väga ettevaatlik selles osas, et tundmatult firmalt ma ei telli nii, et pean oma krediitkaardi numbri andma. Seda olen ma ainult kahel korral teinud, üks kord viirusetõrje tuntud firmale ja teiseks Netflixi tellimise eest. Mingist suvaliselt kaubapakkujalt ma kohe kindlasti selle skeemi kohaselt ei osta. Kontrollisin hirmuga üle, et ega mu ühegi pangakaardi 4 viimast numbrit pole need, mida selle tellimuse peal näidati. Ei olnud, isegi mitte mu hiljuti aegunud kaardil mitte. Blokeerisin selle meiliaadressi ära ja siis tuli veel hoiatus, et olge ettevaatlik selle aadressiga. Kuna see meil kadus seejärel mu inboxi nimekirjast, siis ei saa ma ka seda teiega jagada.

Selline agressiivne müügistrateegia on minu arust lubamatu, nii esimesel kui teisel juhul.

Edevuse laat

 Käisin täna oma armsa sugulase matustel. Ja kuigi me viimastel aastatel enam eriti ei suhelnud, sest ta oli elust tüdinenud, kibestunud ja mul oli endalgi piisavalt muresid, niiet ma ei jaksanud enam teda positiivsuse poole pöörata. Või õigemini, see polnud võimalik.

Aga matus oli ilus ja südamlik. Kõik teda ära saatma tulnud inimesed meenutasid temast häid hetki. Nagu ka mina.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ikka iseendast, onju. Kui mõtlesin, et mida matustele selga või jalga panna, nagu näiteks jope valimine. Mul oli mitu sooja jopet, üks leekivpunane, mida krematooriumi ärasaatmisel poleks nagu sobilik kanda. Siis oli veel tumepunane ja tumesinine jope. Viimane oleks olnud värvilt kõige sobivam, aga see oli praeguse ilma jaoks liiga paks. Seega otsustasin ma ebapraktilise, aga ilusa musta sametmantli kasuks, millega oleks mul võinud küll külm hakata, aga see oli nii ilus ja matuste jaoks sobilik. Edevuse laat vol.1.

Jalanõudest arvasin algul, et valin madalad talvesaapad. Aga kui mu logistika paika sai, et Tartust bussi pealt võtab mu peale sõbranna oma autoga, ja mul pole vaja rohkem kõndida, kui 300 meetrit minu kodunt maakonnaliini peatusse ja selle peatusest teine sama palju Tallinna bussijaama, siis otsustasin, et võin ju kontsaga saapad jalga panna,  mis siis, et ma ammu neid kandnud polnud. Proovides tundusid täitsa mugavad. Edevuse laat vol.2.

Ja kui ma lõpuks sõbranna koju jõudsin, siis oli mu varvas tulivalusaks muutunud. Arvasin, et varbavahe hakkas mingi seenhaiguse pärast valutama, aga kui saapad ja sukkpüksid jalast võtsin, selgus, et hoopis väike varvas oli lausa verine hõõrdumisest saapa vastu. No tuletaevasappi, nii väikese maa kõndimise peale. Aga fakt oli see, et nii see oli. Naljatasime sõbrannaga, et see on edevuse palk. Keegi poleks tähele pannud, kas mul on kontsaga saapad või madalad, aga kui ma lonkan, siis näevad seda kõik.

Hääküll, ravisime mu varvast nii kompressi kui salvidega ja hommikul oli seis täitsa OK. Kuna mu eks võttis mu auto peale, viis krematooriumi, sealt peielauda, kuhu ta ise ka tuli, ja pärast seda viis bussi peale, siis edasisi komplikatsioone ei tekkinud.

Kui sõbrannaga õhtul arutasime, et kas see edevuse laat  ennast ära tasus, siis leidsin, et ikka tasus. Tundsin ennast hästi nende inimeste ees, keda ma ammu polnud näinud, ja see pisut valu polnud kõneväärt. Kõik on hea, mis hästi lõpeb.

Ootus

 Olen aru saanud, et need advendipühad tähendavad jõuluootuse tähistamist. No et pannakse järjest küünlad põlema, et lugeda, mitu nädalat jõuluni on jäänud. Aga mida inimene päriselt mõtleb, kui soovib  kusagil sotsiaalmeedias või isiklikult "Head 1.adventi". Et siis nagu "head ootamist, 4 nädalakest ongi jäänud"? Ma viisakusest soovin neile vastu, kes mulle soovivad, aga ise küll seda tervitust teele ei hakka saatma. Tegelikult ma neid jõule niiväga ei ootagi. Üks kingitustega mässamine ja liigsöömine. Aga no las nad olla, aitavad sel pimedal ajal kiiremini läbi saada.

Ootasin ma tegelikult 5.detsembrit, kui pidime sõbrannaga kontserdile minema. Aga... selle asemel lähen samal päeval matustele Tartusse. Mu sugulane ja lapsepõlvest saadik hea kaaslane lahkus. Sinna pean kohe kindlasti minema, aga miks ometi pidi matus samale päevale sattuma? Et mitte sõbrannat alt vedada, olin valmis kangelaslikult Tartust tagasi sõites otse kontserdile minema.. Kui sellest sõbrannale rääkisin, arvas ta, et küll ta leiab minu asemele kellegi teise. Suur kergendus, see oleks mulle tõesti raske olnud matusemeeleolust ümber lülituda kontserdi nautimisele.

Aga kahju on ikkagi, nii lahkunu pärast, kui ärajäänud kontserdi pärast.

Siin me istume temaga lapsepõlves pargipeol, mina vist 5-aastane, tema 4-aastane. Kusjuures avastasin, et sellel pildil olevast seltskonnast olen mina ainsana elus...