Neljapäev, 29. märts 2012

Taipamine

Mulle tundub, et lõpuks ometi leidsin vastuse ühele küsimusele, mis mind on tükk aega painanud. Miks mõne inimese jutt või käitumine ärritab, isegi kui see pole otseselt minuga seotud? Samas mõne teise poolt välja öeldud analoogiline suhtumine või teod jätavad mind täiesti ükskõikseks. Naeran, kehitan õlgu või mühatan pahakspanevalt, et on ikka veidrik. Aga mis see minu asi on, olgu omaette...

Sageli on toodud põhjenduseks, miks teine inimene sind ärritab, et sa näed temas peegeldumas su enda ebameeldivaid omadusi, mida sa tunnistada ei taha. See seletus pole mind rahuldanud. Sest kasvõi blogimaailmas mind häirinud isiksuseomadusi ma pole endas leidnud, kuigi olen otsinud ;) Arvan, et olen end analüüsides olnud suhteliselt aus ja vigu olen kah leidnud üksjagu. Kui ma oma iseloomu puudujääke kohtan teistes inimestes, siis ma ei pane neile seda pahaks, pigem vastupidi. Ma suhtun neisse leebelt, sest saan iseenda näite abil väga hästi aru, miks inimene on selline. Niiet peegliteooria jätsin ma teiste vigade puhul juba ammu kõrvale. Õiget seletust sellele, mis tegelikult mind teistes mõnikord ärritama hakkab, siiani ei leidnudki. Sellega olin küll nõus, et mu ärrituse algpõhjus peab olema minus, mitte teises inimeses.

Päriselus seob meid ümbritsevate inimestega nii palju erinevaid asjolusid, et on raske välja sõeluda ärrituse põhilist põhjust. Me mõõdame alateadlikult, kes kellele rohkem teeneid teeb, kes kellest kuipalju lugu peab, kes on rohkem hooliv või kaastundlik, kas me oma abi või toetuse eest väärilist tänu saame, kes keda sõpradest või pereliikmetest rohkem eelistab jne. Ja kui tunneme, et skoor on mingil moel meie kahjuks, siis oleme pahased. Sageli pole meil ka võimalik eemale hoida neist inimestest, keda me ei salli ja ärritust tekitab eelkõige sundseis. Kuna tavaliselt on iga inimese puhul häirivaid tegureid rohkem kui üks, ja need erinevad üksteisest, siis mingit üldistust on raske teha. Blogimaailm seevastu oma lihtsustatud suhtemudelitega on analüüsimiseks ideaalne keskkond ja nii ma hakkasingi mõtisklema oma blogisuhtete arengute üle.

Nüüdseks olen siin mitmega käinud läbi teekonna, et ärritusest on saanud ükskõiksus. Ja see on aidanud mul aru saada, miks ärritus üldse tekkis. Miks mul oli vaja minna ikka uuesti lugema seda blogi ja hakata vaidlema, kuigi ma ette teadsin, et tema mõtted või suhtumised mind vihastavad ja me üksteist nagunii ei mõista. Ja kuidas ma jõudsin selleni, et ma kas ei loegi neid enam või libistan ainult pilgu üle ega hakka vaidlema ja teist ümber veenma. Sest see kõik ei lähe mulle enam korda.

Taipasin, et tegelikult sai asi sai alguse sellest, et need, kes mind hiljem ärritama hakkasid, olid algul mulle sümpaatsed. Meie mõttemaailma ühisosa tundus piisavalt suur selleks, et ma selle inimesega tahtsin suhelda. Kas arvasin, et mul on temalt midagi õppida või et ta mõistab mind ja mina teda. Nendes küsimustes, kus me olime eriarvamusel, lootsin, et mõttevahetus rikastab meid mõlemaid. Sealtmaalt said alguse ka minu ootused teise reaktsioonidele ja tema suhtumistele. Tahtsin uskuda, et kuna see inimene on minuga sarnane, siis tema mõtted ja käitumine alluvad samale loogikale, millest minagi tema asemel lähtuks. Aga kui selgus, et see osa teise isiksusest, mis jäi meie ühisosast väljapoole, mõjutas tema suhtumist tunduvalt rohkem, kui meid ühendav osa, siis olin pettunud. Ta oli ometi NII normaalne (minusugune) inimene ja nüüd äkki tegi või ütles midagi sellist, nagu mina mitte mingil juhul ei teeks :DDD Esialgu lootsin tema eksitust talle ära seletada, aga see ei õnnestunud kunagi. Pigem tekitas see solvumist ja pahameelt. Ja isegi kui me enam omavahel vaidlema ei hakanud, ärritasid tema mõtteavaldused mind ikkagi veel mõne aja. Kuni ükskord saabus ükskõiksus...

Selle teema kokkuvõtteks tahan öelda, et minu ärritus kadus siis, kui mulle pärale jõudis, et see inimene, keda ma endaga sarnaseks pidasin, on tegelikult minust hoopis rohkem erinev, kui ma esialgu arvasin. Ja täiesti teistsugusest isiksusest pole mõtet oodatagi minuga ühesugust maailmanägemist. Seega: kui loobusin asjatutest ootustest, kadus ka ärritus. Blogimaailmas kooseksisteerimine ja mõttevahetus asetusid sealtmaalt uutele alustele. Ma ei oota temalt enam midagi, kui tema arutlustes leidub mingi ühine vaatenurk või vähemalt arenguvõimalus, siis asun vestlusse. Kui ei, siis läheb tema jutt mind puudutamata mööda.

Loomulikult on teiste arvamuste õigeks ja valeks lahterdamine täielikult minukeskne. Julgen arvata, et meie kõigi maailm on enesekeskne ja meie praeguste teadmiste, kogemuste ja üldistuste summa põhjal tehtud järeldused tunduvad hetkel meile ainuõiged. Aga samas ei maksa unustada, et meie mõttemaailm on igaveses muutumises ja me peame õppima. Nii uutest olukordadest kui meie teele sattunud inimestega kohtumisest. Hinnangu andmine teiste inimeste tegude ja suhtumiste kohta lähtub ikkagi alati meie antud hetke tõekspidamistest. Siiski ei tohiks keegi hakata oma seisukohta ainuvõimalikuks pidama ega teistele peale suruma.

Niisugune ongi teiste inimeste tundmaõppimise tee. Esialgsed muljed ja hinnangud jäävad pikema suhtluse jooksul harva päris samasuguseks. Mõnega teineteise mõistmine suureneb, mõnega väheneb, ja mõnega kaob side täiesti. Ja see on täiesti normaalne. Tuleb lahti lasta sellistest suhetest, mis põhinesid vaid illusioonil. Ei tohiks loobuda kohe esimese ebakõla peale, aga kui need aina korduma hakkavad, pole mõtet seda lõputult püüda parandada. Samas peaks vaeva nägema nende inimestega suhtlemise jätkumise nimel, kes on sulle olulised, kellelt meeldivaid või huvitavaid emotsioone saad. Isegi kui nad pole 100%liselt sinu hingesugulased.

Teisipäev, 27. märts 2012

Oh, häda!

Pidin ma nii uudishimulik olema ja vajutama seda kutsuvat linki, et bloggeril on new look... Ma tahtsin ainult vaadata, mitte seda paugust endale kasutusse võtta.

Ja nagu uued asjad ikka, ikka, on ka see bloggeri new look Dashboard palju inetum ja ebamugavam kui vana. Pealegi olin täitsa kindel, et mu käest ikka küsitakse mingil hetkel, et kas tahad võtta seda uut jama päriseks enda blogisse? Ma oleks "ei" öelnud, aga seda kohta ette ei tulnudki ja nüüd tundub, et tagasiteed pole.

Appi! Kas ma kuidagi ei saaks vana kujundust tagasi?

Suure vaevaga leidsin üles, kus teksti redigeerida saab. Kõik reavahed on ära kaotatud ja üldse... Oh häda, tuleb vist see blogi maha jätta ja mõnda vana kujundusega blogisse kolida :DDD

Nonii, reavahed sain juba tagasi ;)

Neljapäev, 15. märts 2012

Kiida teenindajat

See mõte mõlkus mu peas juba jupp aega, aga tõuke kirjapanekuks sain sellest, et ühe prügikasti pealt lugesin, et märts on just õige teenindaja kiitmise kuu. Mis seal ikka, teeme ära!

Peale kõige muu sain kinnitust ka sellele, et öeldakse teenindajat, mitte teenendajat. Nii ei pea emakeelepäeval oma teksti häbenema ;)

Mul on viimasel ajal ette tulnud lausa kaks meeldiva teeninduse juhtumit. Esimene oli ühel pühapäeval, kui helistati Elioni tehnilisest teenindusest. Uuriti, missugust interneti ja digitelevisiooni teenust kasutame ja kas oleme rahul. Muutusin tõrksaks, sest kahtlustasin, et meile tahetakse midagi uut ja kallimat pähe määrima hakata. Siis küsiti hoopis, et kas mingeid probleeme pole, kas telekapilt ei hangu või ei haki. Pidin juba vastama, et kõik on korras, kui meenus, et üks väike viga siiski on. Et kui mõlemad digiboksid on samal kanalil ja kui üks kanalit vahetab, siis teise teleka pilt tõesti hangub mõneks ajaks. Kuna kanalinupu kordusvajutus asja korda tegi, polnud me viitsinud seda viga kurta. Pealegi arvasin, et kuna ma ise teise digiboksi installeerisin, siis küllap sai midagi valesti ja parandamiseks tuleks tellida kalli tunnitasuga tehnik kohale. Nii oligi asi sinnapaika jäänud. Nüüd aga, kui otse küsiti, siis rääkisin probleemi ära. Ja mulle öeldi selle peale, et jah, me siit näeme, et aeg-ajalt tuleb teie aadressilt veateade. Vat see on juba tase, klient pole kaebust esitanudki, aga teenusepakkuja ise teeb ettepaneku, et me aitame (tasuta) vea ära parandada :DDD

Selleks lubati uuem tarkvaraversioon installeerida. Soovitati ka ruuteris juhtmeotsi ja pistikupeasaid ringi vahetada. Edasi kulges lugu nii, et tehnik juhendas telefoni teel ja mina jooksin kahe digiboksi ja ruuteri vahet. Lülitasin seadmeid sisse-välja ja tegin muudkui restarte. Vahepeal läks asi isegi hullemaks, nett kadus ka ära ja vaid üks telekas mängis. Selgus, et pistikupesasid poleks pidanud üldse ringi vahetama, sest arvutipesa oli süsteemis fikseeritud ja seda muuta ei tohtinud. Kuigi aega võttis, aga asja sai. Ja mina kiidan selle eest Elioni tehnilist teenindust.

Teine juhtum oli seotud prillidega. Lugu sai alguse kolm aastat tagasi, kui ma väga rahulolematu olin silmaarstiga, kes määras mulle liiga tugevad lugemisprillid. Tema pakkus +2,75, aga prille ette pannes hakkas pea valutama. Tegin valmisprille proovides kindlaks,et +2 oleks paras. Läksin prillipoodi tagasi ja kuigi silmaarst oma viga tunnistada ei tahtnud, saime lõpuks kokkuleppele, et maksame uued prilliklaasid kahepeale kinni ja need +2,75 klaasid anti mulle tuleviku tarbeks kaasa.

Sel aastal hakkas tunduma, et nüüd oleks juba kangemaid klaase vaja. Väga meeldiv prillipoe teenindaja vahetas need mul tasuta välja. Aga nii õnnelikult mu prillisaaga kahjuks ei lõppenud. Sain uute klaasidega prille kasutada üsna lühikest aega, kui armas Tipsik need kogemata enda kätte sai. Esimene kord väänas ta ühe prillisanga kõveraks. Sain selle siiski kuidagi tagasi painutada ja hädapärast sai prille edasi kanda. Järgmisel korral olin jälle hooletu, laps kasutas juhust ja murdis sanga lõplikult küljest. Nii kahju, et need valu ja vaevaga saadud tagavaraklaasid niimoodi raisku lähevad. Raamid ise olid täitsa moekad veel.

Tundus, et tuleb taas hakata uute raamide ja klaaside peale suuri summasid investeerima. Igaks juhuks siiski küsisin ühest prillipoest, et ega pole võimalik sanga kuidagi parandada. Kuna tänapäeval asjade parandamine pole kombeks, siis üllatusin, kui mulle öeldi, et kuigi nemad aidata ei saa, aga on olemas koht, kus niisugust asja tehakse. Läksin siis nende juhatuse järgi Ropkamõisasse, aga ühtki optikafirmat seal polnud. Arvasin, et küllap on see firma, mille nime ma polnud taibanud küsida, kuhugi mujale kolinud. Igaks juhuks küsisin registratuurist. Selgus, et olin ikkagi õiges kohas ja mu prillisanga joodab kinni hoopis hambaproteeside valmistaja. Prillid saidki korda ja nad andsid oma tööle isegi aastase garantii ! Kiitust väärib nii töö teostaja, eriti aga prillipoe töötaja, kes mind parandusse suunas. Tegu oli Vitamiini Selveris asuva Säästuoptikaga. Tema poolt oleks igati loogilisem olnud öelda, et parandada ei saa ja soovitada mulle mingeid uusi raame. Väga meeldiv oli tõdeda, et see töötaja pakkus välja kliendile, mitte oma firmale kasulikuma lahenduse.