Google`i ja blogspoti muudatused

 Lugesin kusagilt hoiatust, et Google kustutab ära need kontod, mida pole 2 aastat kasutatud. Tuli meelde, et oma 3 kontost kasutan ühte põhilist regulaarselt, teist vahel harva, aga millal ma seda kolmandat viimati külastasin, ei mäletagi. Muidu poleks selle kolmanda kaotamisest lugu, aga oma pika blogielu jooksul olen selle alla tõstnud oma kinnised blogid, kus palju isiklikke jutte kirjas. See sai tehtud siis, kui mul mehega tülid olid mu blogimise üle ja ma ei tahtnud, et ta neid üles leiab ja uuesti lugeda saaks.

Paroolid olid mul kenasti üles kirjutatud, nii sain ka sellele vähekasutatud kontole sisse. Aga blogide nimekirja ette ei tulnud. Proovisin siis blogi aadressi kaudu siseneda, aga ka sinna ei saanud otse sisse, sest tuli hoiatus, et selle kontoga siseneda ei saa. See tuli jälle sellest, et kuigi olin 3.kontoga sisse loginud, ikkagi oli aktiivne ka see põhikonto ja sealt mul ligipääs puudus. Eks ma sudisin veel mitut moodi ja lõpuks sain ikka sisse. Aga kuna see kõik oli nii keeruline, siis otsustasin sealt need blogid ära tuua teiste kontode alla, mis rohkem kasutuses. Niisiis tuli teha export ja import.

Importimisega oli tükk tegu. Kõigepealt otsustasin ühe kõige suurema blogi postitused importida teise sama perioodi blogi sisse. Ja kuigi oli määratud, et avalda imporditud postitused automaatselt, siis seda ei juhtunud. Need oleks pidanud ühekaupa draftist postituseks vormistama. Ja paraku pani blogger sinna postitusele tänase kuupäeva. Oli ka võimalus, et muuda kuupäeva, aga see oleks võtnud veel rohkem aega. Ja kuna postitusi oli üle 200, sain aru, et seda ma teha ei viitsi. Ühte teist blogi importides nägin, et kui seda teha täiesti uuele aadressile, siis postitused ilmuvad kohe. Niisiis kustutasin selle segublogi ära ja üritasin mõlemat blogi uuesti importida. Muidugi ei saanud ma kasutada enam endist nimetust, aga mis seal ikka.

Siis selgus uus takistus. Importimisel oli mingi limiit peal ja öeldi, et rohkem enam importida ei saa. Oh häda, kas nüüd jään mõlemast vanast blogist ilma. Siiski proovisin järgmine päev uuesti ja asi õnnestus. Kuna see oli suur blogi, siis võttis üksjagu aega, et postitused nähtavale ilmuksid. Blogi tekste näitas, aga postituste nimekirja mitte. Lõpuks ilmus ka see ette. Teist, väiksemat blogi ei saanud jälle importida, pidin uut päeva ootama ja siis sai ka see. teoks. Kusjuures pärast importi oli blogil uutmoodi kujundus. See oli mu kunagine avalik Maskiballi blogi. Igatahes, sai nüüd inventuur oma bloginduses tehtud. Kokku oli 10 erinevat blogi alates aastast 2008. Lugesin neid ja nostalgia tuli peale. Küll ikka sai targutatud omal ajal. Aga siis oli meil ka oma mõnus blogikogukond, kes usinalt kommenteerisid. See tegi selle harrastuse huvitavaks.

Õhtud

Kui oli suvi ja õhtul kaua valge, ei saanud ma sellepärast magama jääda. Ootasin sügist, et õhtul varem pimedaks läheks. Nüüd on just selline sügis, mis peaks mulle sobima, aga ikka pole rahul. Õhtu on liiga pikk ja pole palju neid tegevusi, millega täita aega kella seitsmest kümneni, kui võib minna voodisse und ootama.

 Jah, oodata ju võib, seda une-Matit, aga ei taha ta tulla. Pean heaks ööks seda, kui õnnestub uinuda enne keskööd. Hommikul läheb uni nagunii ära, kuigi võiks ju magada. Enamasti pole mul kella peale kuhugi minekut. Olen proovinud igasuguseid abivahendeid, viimati näiteks seda paljukiidetud ja kallist kanepiõli. Ilmselt teist pudelit ma ei telli, sest olulist efekti ei tundnud.

 Öeldakse, et väsita ennast päeval korralikult ära. Nagu eile, tegin lapselapsega meie traditsioonilist salatit, käisin ujulas, ujusin oma kilomeetri ära, pärast veel hunnik koduseid toimetusi. Õhtul haigutasinn, olin väsinud, aga kui voodisse läksin, uni ikka ei tahtnud tulla.

 Arvan, et viga on mõtlemises. Kuna elan üksinda, siis mõtlen igasuguste asjade üle. Samuti tekitavad mõtteid nähtud filmid või loetud raamatud. Ja neid mõtteid ei saa magama minnes kinni keerata, muudkui käivad mu peas ringi ega lase unel tulla.

 Praegu näiteks loen Heidit Kaio "Lahutust" ja no muidugi mõtlen kaasa ja võrdlen oma üleelamistega. Jah, ma tean, seda raamatut ei oleks vaja olnud lugeda, aga raamatukogus seisis ta kutsuvalt avariiulil ja uudishimu sai võitu. Kusjuures peab ütlema, et see raamat ei olnudki nii sensatsiooniline või isiklikku elu paljastav, kui kartsin. Aga ikkagi, mõtlemisainet pakkusid ka autori tuttavate lahutuselood, mis sinna sisse põimitud olid. Tekkis tunne, et mitte ükski paar ei saagi igavesti kokku jääda. No mõned on lihtsalt mugavuse või raha pärast jätnud lahku minemata, aga üle 20 aasta kestnud kooselus on vastastikuse kiindumuse lõke kustunud. Vaatasin ühte filmi, kus peategelasel oli hea seletus, mis selles süüdi on- penitsilliin. Enne selle ravimi leiutamist olid enamus inimesi surnud enne 50-aastaseks saamist ja vajadus lahku minna puudus. No muidugi polnud ka tol ajal majanduslik ega seadusanlik taust nii vaba, kui tänapäeval.

 Täna olin ka väga tegus ja väsitasin ennast. Pesin aknaid, siis käisin veel autot pesemas, soodsa elektrihinna ajal triikisin ja tegin süüa. Kui siis toimetused läbi said, istusin köögilaua taga ja lugesin raamatut. Ja korraks tekkis mul selline tunne, et küll on hea, et tööd said tehtud, ja mul on veel pisut aega, et rahulikult omaette olla, enne kui teised koju tulevad. Ja kohe taipasin, et ma elan ju üksi ja kedagi pole tulemas. Kurb, aga tõsi. Jah, ma võin kutsuda tütre või elukaaslase enda poole, aga tegelikult ei muuda see olukorda. Olen üksildane ja pean oma õhtu ise ära sisustama, enne kui voodisse saab minna. Täna siis blogisin.

Eneseületus

Viimasel ajal on mu meeleseisund väga sarnane mu teismelisele lapselapsele. Olematu enesekindlus, oma väljanägemise vihkamine ja vähene entusiasm kuhugi minna või midagi teha. No ja kui siis saabus teade, et mu ID-kaart vajab uuendamist, tähendas see minu jaoks suurt eneseületamist. Sest selleks oleks vaja teha uus dokumendifoto. Aga kuna mu peegelpilt oli talumatu, siis kaalusin isegi paluda, et pange uuele dokumendile eelmise ID kaardi pilt. Kartsin aga, et see nipp läbi ei lähe. Juba tookord põdesin ma selle pildi tegemist, sest pead põrnitsema otse eredas valguses kaamerasse, ei mingit naeratamist ega peapööret, suures plaanis näha kõik kortsud ja muud vananemise ilmingud. Lõpuks sai pilt sai siiski üsna talutav, või õigemini harjusin sellega ära. Alles see oli, ja 5 aastat on lennates läinud ja jälle vaja pilti teha. Võtsin hoogu oma paar nädalat, aga täna tegin ära. Sai nagu sai, keda see peale minu ikka kotib. Ja nooremaks ei lähe meist keegi.