kolmapäev, 30. märts 2011

Anomaaliad

Eelmisel nädalal pidi meie kandis ilmselt valitsema mingi anomaalia või magnettorm. Mu nõudepesumasin läks katki ja seejärel keeldus koostööst ka muusikakeskuse CD-mängija. Kuna esimene masinavärk on eluliselt vajalik, siis panin enda remondimehe ootejärjekorda. Muusikakeskuse kohta mõtlesin, et on siis niiväga vajagi seda kodudiskot. Tuleb raadiost, mis tuleb. Ja parandada nii vana aparaati vaevalt saab, nagunii peab uue ostma.

Täna oli siis remondimehe ootamise päev. Ajaviiteks proovisin CD-mängijat. Korras nagu Norras... Loomulikult tekkis mõte, et, et äkki on nõdepesumasin samuti iseenesest korda saanud. Väheusutav, ja meister nagunii kohe saabumas.

Nagu taiplik lugeja juba arvata võib, nii oligi. Remondimehe käe all töötas masin nagu miilenki. Tundus nii, et viga hoopis selles, et ma pole teinud puhastustsükleid, mida teatud vahenditega umbes kord kvartalis peaks ette võtma. Ja nüüd on rasv kogunenud kuhugi ja tekitanud ummistuse, mille tõttu automaatika ei saanud aru, et pesutsükkel on läbi ega lõpetanud seda normaalselt. Ütlesin eneseõigustuseks, et kasutusjuhendist sellist nõuet puhastuseks polnud ma lugenud. Kui me nüüd kahekesi juhendit uuesti lugesime, siis esimese hooga see samuti silma ei hakanud. Ei olnud seda punkthaaval üles loetud hooldusnõuete loetelude pealkirjades ega ka kusagil mujal paksus kirjas. Siiski leidsime lõpuks selle soovituse üles, ühe muu jutu lõpulausena. No kuulge, nii ei ole aus. Nii oluline asi peaks ikka selgelt nähtavaks tehtud olema, kes see peenikest kirja loeb... Või ongi nii mõeldud, et käsitse oma kodumasinat valesti, nii et see ruttu läbi läheks ja sa uue ostaksid. Kui protestima hakkad, et sind pole hoiatatud, siis torgatakse su nina selle lause peale ja öeldakse, et oma viga. :D

Kui juba tuldud sai, siis vaatas meistrimees üle ka mu pesumasina ja jagas mõningaid nõuandeid. Rääkisime veel teistestki kodumasinatest ja nende hooldus- ja tagavaraosade nüanssidest. Mul oli hea meel, et mingit suurt viga polnud ja makstud visiiditasu eest sain palju kasulikku infot.

Mis ma tahan kokkuvõtvalt öelda. Kui mitmes kord ma imetlen noori ja oma ala hästi tundvaid meistrimehi. Kui mõnikord satub hulka mõni selline vanakooli mees eesti telefoni aegadest, siis te vist aimate juba, mida ma enamasti kogenud olen. Saamatus, aeglus ja vilets töö. Kes ei õpi, see ei söö (ei saa head palka ega ametit). Ja asi pole mitte ainult õppimises, vaid vajaliku töö õppimises. Kõik need pehmete erialade bakalaureused, keda me nüüd jätkuva tasuta kõrghariduse toel tohutute hulkadena koolitame, mis teenust nad meile tulevikus pakkuma hakkavad? On seal midagi sellist, mida me vajame ja mille eest me nõus oleksime maksma? Kõrgelt haritud sotsiaaltöötajaid, kes ei kujuta ennast ette vanuri p*****t pühkimas, pole ju eriti palju vaja? Ilmselt on meie riigil plaan toota hulgaliselt haritud töötuid, sest just niisugust hariduspoliitikat surub peale IRL ja tema valimislubadused olukorras, kus kõrgkoolides kohti on rohkem kui gümnaasiumilõpetajate arv. Aga kes vajalikke töid tegema hakkavad? Või on mõeldud nii, et leiba andva ameti õppimine kutsekoolis tuleb alles pärast kõrgkooli?

Lisatud:
Nagu selgus, käib ajakirjanduses just praegu samal teemal arutelu ja mulle meeldis Tiiu Randma artikkel. Samas asuvad süsteemis sees olevad inimesed vasturünnakule,kaitstes oma töökohti ja soovides, et kõik jääks nii nagu on. Sealjuures väites, et uuringute põhjal probleemi noortel kõrgkooli lõpetajatel töö leidmisel pole. Mulle tundub küll, et nende uuringutega on asi kahtlasevõitu. Umbes nii, et andke ette tulemus, mida soovite näha, ja küll meie leiame sobiva 100-liikmelise valimi, kes kinnitavad seda arvamust.

kolmapäev, 23. märts 2011

Kas meil maksud on liiga suured või väikesed?

Valimiseelses lubaduste melus räägiti maksude tõstmisest ja langetamisest üsna palju. Mõne partei arust on meil liiga väikesed maksud ja neid tuleks tõsta. Eriti hästi läks massidele peale nö. "kadedusmaks" ehk astmeline tulumaks. Võtame raha ära rikastelt ja jagame vaestele. See pisiasi, et rikastelt ära võtmine ja vaestele jagamine juba ükskord oli ja missugune majanduslik allakäik sellest tuli, on ammu unustatud. Et see idee ei pruugi sugugi riigikassat rohkem täita, on veel omaette küsimus. Pealegi mäletan ma raamatupidajana, et ka meil oli vabariigi algusaastatel astmeline tulumaks. Kui palju sellest süsteemist kas riigi rahakoti või õigluse seisukohalt kasu oli, ma ei tea. Raamatupidajate töö tegi küll keerulisemaks. Kui nüüd midagi niisugust uuesti ette võtta, siis kui palju tarkvarauuendusi ja muudatusi vaja oleks teha. Eriti riiklikus IT-süsteemis ja mis see kõik maksaks... Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

Kas maksud on suured või väikesed ehk kui õhuke riik meil on, sõltub vaatenurgast. Ehk sellest, kas sa oled maksude tulu- või kulupoole esindaja. Ja kuna tulupoole esindajad ehk ettevõtjad on arvulises vähemuses, siis pooldab ka maksude tõstmist suurem arv inimesi kui nende vähendamist. Mis siin imestada, nii inimlik on suhtumine, et võtame "neilt" ja jagame "meile".

Unustame nüüd ära rikkad ja vaesed. Võtame ühe päris hariliku keskmise inimese, näiteks juuksuri. Teatavasti teenib hea juuksur päris normaalselt. Aga kui rääkida palgast või maksudest, siis olen kokku puutunud kahe kardinaalselt erineva seisukohaga. Kui mingi firma pakuks juuksurile tööd miinimumpalga eest, siis saadaks töövõtja sellise tööandja sinnasamusesse. SELLE väikese raha eest ma küll pole nõus töötama! Kui aga firma teeb ettepaneku, et juuksur maksab talle teatava kohamaksu ja ülejäänud tulud-kulud arvestab töötaja FIE-na ise, siis saadakse kaubale. Ainult et nüüd manab juuksur, et riigimaksud on kole suured. FIE-na peab ta ise maksma avansilist sotsiaalmaksu just selleltsamalt miinimumpalgalt. Juurdemakstav tulu- ja sotsiaalmaks sõltub (deklareeritud) sissetulekust. See "suur" avansiline sots. maks on samas summas, mida oleks selle juuksuri eest maksnud firma, kui ta oleks töötanud miinimumpalga eest. Ja enamasti ei deklareerita miinumumpalgast suuremat tulu, kuigi siililegi on selge, et juuksur teenib FIE-na rohkem kui miinimumpalga jagu. Aga makse on valus maksta...

Seda juttu, et FIE maksud on väga kõrged, kostab nüüdki siit-sealt. Eriti palju kuulis seda hädaldamist kõikvõimalikelt teenindajatelt siis, kui mõne aasta eest FIE-de sots.maksu alune summa tõsteti 700 krooni pealt 4350-ni ehk miinimumpalgani. Hüpe oli küll suur, aga tegelikult tähendas see ju ainult eeldust, et tööga teenitakse vähemalt miinimumpalka ja makstakse sellelt vastavat maksu. Et saada tervisekindlustust ja teisi sotsiaalseid garantiisid.

Sellisest ühe ja sama sissetulekuga (miinimumpalk) seonduvast kahest erinevast suhtumisest tegin ma lihtsa järelduse, et inimese meelest on maksud siis suured, kui ta neid ise maksma peab. Aga kui sama palka ja sellelt makse maksab ettevõtja, siis on tegu liiga väikeste summadega. Arvatakse hoopis, et neil rikastel ettevõtjatel võiks maksud hoopis suuremad olla. Et riik saaks tõsta oma ametnike palku ja jagada lahkelt toetusi. Loomulikult kirjutavad sellele seisukohale alla kõik riigiametnikud :D) Aga ise ei tahaks keegi sugugi rohkem käest ära anda.

Samale nähtusele juhiti minu meelest tähelepanu ka "Ühtse Eesti" lavastuses. Seal öeldi, et miks me ootame, et riik kõik ebavõrdsuse kinni suudaks maksta. Mis see riik ikka muud on, kui meie ise. Näiteks kasvõi kõikvõimalikud arvamused, et rohkem peaks toetama pensionäre või lastega peresid, tasuta haridust jne. Ainult et seda peaks tegema kellegi teise käest täiendavalt võetud (maksu)rahaga, mitte minu omaga. Mul seda puru endalgi vähe. Nagu öeldi lavastuses, kui me tahame, et kedagi aidataks, siis miks mitte alustada selle soovi täitmist iseenesest. Kui aitad ise pisut ühte pensionäri, ühte vaest sugulast või õppurit, siis muutubki maailm tasapisi paremaks ja õiglasemaks.

Edit: Siin on üks maksukalkulaator mängimiseks.

pühapäev, 6. märts 2011

Jumal ei armasta Mikserit

Vähemalt meie kandis on ilm kole, öösel tuiskas ja nüüd sajab. See paneb kahtlema, kas ikka peab kodunt välja valima minema. Võib-olla kõrgemad jõud üritavad niimoodi sotsidele kaikaid kodarasse pilduda. Eilsel valimisdebatil suutis Mikser oma viiemehest koolipoisi kõnekunsti ja valitsemisplekkidest puhta põllekesega ära veenda üsna suure osa kõhklejaid. Ja nüüd üritab vanajumal ise käe vahele panna ja hoiatada lihtsameelseid valijaid, et jutt võib poisil küll ilus olla, aga tegudest ei tea me midagi. Reformi ja IRL veendunud valijad on suures osas interneti-inimesed ja oma hääle juba andnud. Keskerakonna fanaatilist valijat aga ei peata ei halb ilm ega "laimajate" jutt oma iidoli aadressil. Nemad jõuavad ikka valimiskastini.

neljapäev, 3. märts 2011

Edevuse laat

Ei räägi ma rohkem poliitikast ega poliitikutest, kuigi küllap on edevus üks neid liikumapanevaid jõude. Eks ole nemadki inimesed, nagu meie teiega. Mis see blogimine ikka muud on kui üks edevuse laat. Kirjutamine ja oma mõtete eksponeerimine ühest küljest, aga lisaks sellele kiikamine, et kas keegi ka loeb. Küllap enamus meist on millalgi jälginud kas blog.tr edetabelit või omaenda blogi loendurit. Nüüd on see lausa bloggeri paketis sees. Kui loendur teatas 10 000. külastaja täitumisest - ohoo! Juba 50 000-uskumatu, missugune huvi mu blogi vastu! Olen itsitanud nende kaasblogijate üle, kes oma kaunteri numbreid blogis tõsimeeli esitlevad. Need numbrid pole ju lugejate arvud, vaid sisaldavad väga palju lihtsalt lahtiklikkajaid. Ja kui pole ekstra ära keelatud, siis sisaldab see ka su oma külastusi. Siiski ei saa eitada, et blogi populaarsus mindki ükskõikseks jätab. Oma "bloginooruses" särasin uhkusest, kui TOP100 -s esmakordselt kõrgele kohale pääsesin. Ja viimasel ajal olen vastupidi, imestanud, kui mu blogi seal ikkagi mõnikord vilksatab, kuigi ma enam palju ei kirjuta. Ka teised endised "staarid" on kuhugi kadunud ja koht edetabelis pole minu jaoks enam näitaja. Sest neid, kellega varem ennast võrdlesin, seal palju alles pole. Oma blogi lugejate kaunterit pole ma mitu kuud vaadanud. Kas minu edevus on maha käimas?

Millalgi imestasin sellegi üle, kes mind ometi loeb USA-s või mitmetes teistes kauges maades. Juba ammu olen nii targaks saanud, et need 0-sekundilise külastusajaga "lugejad" on kõikvõimalikud otsingumootorid. Palju mul pärislugejaid on, ei teagi. Ilmselt mingi kümmekond on neid, kes ikka aeg-ajalt pilgu peale viskavad, kas midagi uut pole ilmunud. Kui keegi kommenteerinud on, siis on loomulik, et ta tuleb tagasi vaatama, kuidas arutelu edasi on kulgenud. Ja see, et mõnelt aadressilt mind päevas 10 korda vaatamas käiakse, ei tähenda, et sel isikul on minu vastu kõrgendatud huvi. Tema blogis lihtsalt on minu blogi link, mida kasutavad ka mitmed teised tema lugejad. Kui üks kaasblogija tõi välja oma blogi statistika, mille järgi mina olin olnud tema blogi über-super külastaja, siis hakkas mul veidi imelik. Ma küll lugesin tema blogi, aga taevane arm, ma polnud kaugeltki obsessed. Hea vähemalt, et tegu polnud meesblogijaga, muidu oleksid ehk lausa kahtlased mõtted tekkinud. Et sellist esiletõstmist vältida, ei ole minu blogis enam lingilisti. Ja teile ei hakka ma ka ütlema, kust aadressilt minu juurde kõige rohkem on tuldud. Otsingusõnu, millega on jõutud minu blogini, ei hakka siia samuti kirja panema. Need kogemata lahtiklõpsajad pole blogi lugejad. Blogi sünnipäeva õnnitluste ja õlalepatsutustega ei kavatse samuti tähistada. Või ehk ei tee ma seda sellepärast, et kardan, et keegi nagunii ei soovi mu blogile pikka iga :D

Ikkagi sain ka mina väikest viisi kõrvust tõstetud, kui avastasin oma blogi kajastamise mitmes erinevas kanalis. Nii EPL "säutsuvad ja blogivad" artiklites (sellele juhtis Kaamos tähelepanu), station.ee paiknen (vist?) mingis blogijate A-listis, venekeelses "mnenie.ee"-s olin samuti mõni aeg tagasi tõlgitud/tsiteeritud. Kõige viimati leidsin enda uuest blogide koondist, millest polnud varem kuulnudki. Küll ma olen kuulus! Vaadake järgi, äkki olete teie ka :D Kaamos on küll igal pool esindatud!

Tegelikult pani see mu mõtlema, kas või kuipalju sellistest kanalitest inimesed üldse kuulnud on või kes neid blogide lugemiseks kasutavad. Kardan, et mitte eriti paljud. Kui paljud üldse bloginduse vastu huvi tunnevad peale nende, kes ise kirjutavad? Uued lugejad tulevad ikka kas tuttavate tuttavate kaudu või läbi blogipuu. Aga no vähemalt nende kanalite toimetajadki on mu blogi lugenud...

teisipäev, 1. märts 2011

Keskerakonna võit

Keegi kusagil on öelnud, et kuigi Keskerakond ei võida ilmselt neid valimisi, on valimisvõitluse võitjaks ikkagi nemad. Õigemini see demagoogia ja populismi arsenal, mida on harjutud nende pärisosaks pidama. Selle on nüüd käiku lasknud ka teised erakonnad ja kui nad selle abil võidavad, siis on see kesikute mõttemaailma võit.

See arvamus meenus mulle, kui nägin telekast valimisklippi Ivo Linnaga. Ka sina, Brutus! oli mu esimene mõte. Ausalt, mul pole ei Ivo Linna ega IRL vastu midagi, aga selle reklaamiga said mõlemad nagu musta pleki külge. Ma ei tea miks, aga see tundus kuidagi sobimatu. Ma võin uskuda, et Linna tõesti valib seda erakonda, keda ta reklaamib. Ja võib-olla talle isegi ei makstud selle eest. Ikkagi on tunne, et see on vale. Poliitilisi eelistusi ei tohiks reklaamida nagu hambapastat. Või on see igati normaalne? Kindlasti on neid, kes oma otsuse just selle põhjal teevadki. Ivo ISE ütles, et tema valib IRL...

Kas meid ootab viimastel valimiseelsetel päevadel veel üllatusi ees? Võib-olla mõned teised erakonnad on juba teinud samasugused klipid Ita Everi, Jaan Tätte, Ott Leplandi või Eda-Ines Ettiga? Või kes meil veel on piisavalt populaarne, et tema maine kõlbaks müügiks? Või kes nõustuks sellise diiliga? Ja kui teised erakonnad pole seda kavalat nippi veel kasutanud, siis ärge passige, kaamera kaasa ja kuulsuste ukse taha! Jõuate ju veel küll!