Teisipäev, 24. mai 2022

Viha ja valikud

 Kuigi harva, aga mõnikord tabab mind irratsionaalne vihahoog. Ma tahaks midagi puruks visata, kuigi see oleks suur kahju.

Nagu praegu. Ma tahaks purustada oma aktiivsusmonitori Fitbit, kuna see ei lähe algseadistusse, kus ta peaks näitama mulle kella ja pulsisagedust. Selle  asemele pakutakse mulle ekraanil kõikvõimalikke seadistusi või muid asju, kust pole olnud võimalust jõuda algse standardvaateni. Ma olen seda krd. kella juba mitu korda vastu maad visanud, lootes, et ta tuleb mõistusele,. Ei ole tulnud.

Aga kuna ma ei taha seda päris ära lõhkuda, siis tulin parem ennast blogisse välja elama. Lõpuks läheb see rumal masin ikka algseadistuste peale. OI, kuidas ma seda praegu vihkan!

Ja siis polegi muud varianti, kui rääkida muudest asjadest, mis mind  ärritavad. Nagu näiteks hinnatõus. Kusjuures, ma saan aru, et selle taga on energia kallinemine, nagu meie koduarvetes küte, soe vesi ja  bensiin. Sama tulemus vaatab vastu firmade pakutavate teenuste ja kaupade kallinemises. Sest kütust ja elektrit vajavad kõik ja see kõik läheb sisse lõpphindadesse.

Ah et mis oleks lahendus?  Vähem tarbida ? Esialgu olem ma lihtsalt valmis maksma seda hinda, mis küsitakse, sest kuskiltmaalt pole võimalik tarbimist vähendada. Mina kui pensionär peaks olema ka abipakkettide objekt. Sept. kuni dets.2021 kulude eest sain toetust 300 eurot. Jaan- märts 2021.a.  rakendusid riigipoolsed automaatsed kompensatsioonimeetmed ja arved polnud enam nii hullud. Ma isegi ei hakanud uurima, kas mul oleks võimalus veel mingit kompensatsiooni taotleda, sest nii suur "vallavaene" ma ka pole.

Riik panustab nagunii palju kaitsevõimesse ja Ukraina abistamisse .Äkki katsuks oma igapäevakuludega ise hakkama saada. Mis sest, et need on eelmise aastaga võrreldes kahekordistunud. Kui nii jääb, peamegi sellega arvestama.

Muidugi, see bõrsielektri kauplemissüsteem tundub absurdne olevat, aga loodame, et siingi tulevad mingid muudatused, mis hinda alla toovad. Kasvõi meie enda põlevkivi tootmise taaselustamine. Tartu-Tallinna võrdluses on mul tegelikult väga valus vaadata 2-toaliste korterite kommunaalkulude erinevust. Tartus on see kuus alla 100 euro, Tallinnas ligi 200 eurot. Sest Tartu kaugküte kasutab hakkepuitu, aga Tallinn on gaasiküttel.

Jah, tahaks muidugi, et hinnad tõmbaks tagasi, nii bensiini kui gaasi osas. Aga  see tähendaks vaid üht, tuleks jätkuvalt kasutada vaid Vene energiaallikaid ehk toita sõjamasina kulusid. Midagi pole parata, peame valima, kas vabaduse või odavama energia. Mina valin vabaduse.


Laupäev, 14. mai 2022

Puberteet

 Nagu ma täna oma vanema lapselapse sünnipäeva tähistamisel ütlesin: puberteet on nagu Ukraina sõda, arusaamatu, miks ta sellisena eksisteerib, ja ei ole teada, millal ja kuidas see lõpeb.


Oli isegi hästi, et snnipäevalapsest õnnestus kena pilt teha.


Pärast grilli söömist kadus ta oma tuppa ja kui kutsusime teda tordi pealt küünlaid puhuma, tuli vastuseks vihapuhang. Ma Ju Ütlesin, et Ma ei Taha Tulla. Millest Te ometi Aru ei Saa. Nimelt läks vanaisa pärast ema kutsumist proovima, et ehk tema juttu võetakse kuulda...


Enne seda kuu aega oli väimehe sünna. Seal olid lapsed veel enam-vähem talutavad (ikkagi avalik koht). Siiski veedeti enamus ajast telefonis, mitte seltskondlikus suhtlemises.


Ja veel kuu aega enne seda oli väiksema lapselapse sünnipäev, mis kulges üsna normaalselt. Sünnipäevalaps oli külaliste üle õnnelik ja nõustus pilti tegema. 



Aga pärast tänast pidu tekkis mul küll mõte, et miks peavad vanaema-vanaisa kohale tulema sünnipäevalast õnnitlema, kui sellest ei hoolita. Ma igatahes kavatsen selleteemalise vestluse lastega üles võtta. Riskides suure kisa ja vihahooga. No tõesti, kui puberteetikutel ei ole huvi, siis me ei tule kohale.

Kuni ükskord jälle hakatakse meie seltskonda hindama.

Ei-ei ma ei arva, et lapsed meid enam armasta, aga hetkel on selle väljanäitamisega raskusi.


Esmaspäev, 9. mai 2022

9.mai ja venelased

 Mõnes mõttes kartsime me kõik seda 9.maid. Meie jaoks pole see mingi tore päev, aga venkude jaoks nii siin- kui sealpool piiri on see väga oluline püha. Ja selleks, et see oleks piisavalt võimas, pole ükski hind liiga kõrge.

Eelkõige kartsime, mida on oodata suure Venemaa poolt. Kas väike Punn üritab ennast suuremaks puhuda tuumalöögi abil või kasutab pidupäevakõnes mingeid muid ähvardusi, mis lasevad tal ja tema riigil jätkuvalt paista "võitjana". Kummaline ja ootamatu, aga seda ei juhtunud. Ei ähvardusi ega "Suure Võidu" kinnitust. Muu propagandamöla oli ikka, aga tunduvalt väikesemas kontsentratsioonis. Kas tõesti väike Punn on aru saanud, et ta on selles sõjas kaotaja ega soovi kedagi läänes enam rohkem vihastada? Muidugi, me ei tea, mis tal varrukas on, aga Euroopa ühtsus on ennast üha paremini väljendanud. Ehk siiski võidab demokraatia, mitte diktatuur, kui valitsemismeetod.

Teiseks, ka siin Eestimaal, paistis see päev kulgevalt suht rahumeelselt. Isegi Aljosha külastajate arv oli väiksem, kui prognoositud. Intsidente, kui kedagi türmi viidi, oli ka vähe. Aga samas ma olen Andrus Ansipiga ühte meelt, nii nagu15 aastat tagasi, kui ta selle kuju lasi teisaldada, vaatamata sellele, et see põhjustas majandusele üksjagu sanktsioone. Näiteks meie firma ei saanud 5 aastat otse Venemaalt sütt osta, vaid kogu äri käis läbi Läti, kus otseloomulikult lisandus hinnale  sealne kasum. Nüüd soovitab meie endine peaminister mitte pikendada nende venelaste elamislubasid, kes töötavad meie riigi ideoloogiale vastu. Loogiline samm, ja vihahoos  ma hetkel kujutan isegi ette busse või ronge, mis sellist kontingenti Vene piirile transpordivad. Nii nagu omal ajal eestlasi küüditati.

Aga samas on ka huvitavad arutluskäigud, et kes me ikkagi oleme. Pärast 50-aastast nõuka (ehk Vene) okupatsiooni. Ehk kes on meid kui rahvust mõjutanud? Sellele küsimusele vastust otsima ajendas mind Indigoaalase kirjutis ja selle all olevad kommentaarid. Ka mina olen enamuse oma elust elanud nõuka võimu all, aga ometi ei arva ma, et olen osa vene kultruuriruumist. Ma oskan vene keelt väga hästi, omal ajal käisin isegi vene keele oliümpiaadidel, aga ikkagi ei võtnud ma vene värki omaks. Ma ei suuda ka praegu vaadata vene krimifilme, mis on minu jaoks liiga jõhkrad. Samas ei meeldi mulle ka saksa kultuur, nende filme ei suuda ma samuti vaadata. Muidugi austan ma nende korra- ja tööarmastust, ja loomulikult oleme nende kultuurist mõjutatud. Aga ikkagi, kui ma hakkasin mõtlema, kelle kultuur meile kõige lähedasem on, jäin jänni. Jah, soomlased on meie sugulasrahvas, aga ikkagi on erinevused suured. Nüüd, kui nad ilmselt on loobunud venelastele meelejärgi olemisest ja kaaluvad NATOga liitumist, tunduvad nad juba palju meeldivamad. Lätlastega meil justkui peale ajalooliste kannatuste muud ühist ei ole, aga antud situatsioonis oleme samas paadis. Kõige kenam oli meie ajaloos Rootsi aeg, mis tõi haridust ja vabadust, aga tänapäevases kontekstis on ikkagi meie väärtushinnangud erinevad. Siiski, nii Rootsi kui Soome viimase aja arengud NATO suunas on vägagi tervitatavad.

Tänase päeva kommentaaridest jäid silma nii Prantsusmaa kui Saksamaa liidrite kõned. Ja see asjaolu, et väikese Punni kõrval võiduparaadil ei seisnud ühtegi teise riigi liidrit. Isegi mitte Lukashenkot. Putin on kaotanud maailma silmis. Nagu räägitakse, läheb ta pärast tänast pidupäeva operatsioonile, misiganes tal ka viga pole. Ja nagu juhtus omal ajal Savisaarega, kui sul pole enam tervist, kaotad ka võimu. Tahaks loota, et selles jubedas sõjas võidavad ikkagi euroopalikud väärtused. Nii meie kui ukraina rahva hüvanguks.

Pühapäev, 1. mai 2022

Unes ja ilmsi

 Täna öösel nägin ma mitut und. Võib-olla olid nad omavahel seotud, aga nii täpselt ma ka ei mäleta.

Aga ma mäletan unenäo ja reaalsuse kokkusaamise momenti.

Kõigepealt oli uni, kui ma sumpasin mööda metsa ja lõpuks jõudsin välja oma endise kodu juurde. Ja kuidagi selgus, et ma võiksin minna tagasi sellesse situatsiooni ja hetke, kui see kõik lõppes. Ehk siis jätkata oma elu sealt, kus kõik katki lõigati. Mäletan ka seda rõõmu, et mõtle kui tore, kogu seda valu ja võitlust polnudki vaja. Kõik on nii, nagu ennegi. Ja siis tuli mulle unenäos (või ilmsi ) arusaamine, et ma ei taha enam sinna tagasi. Mulle meeldib mu praegune elu palju enam.


Teine seik oli selline, et minu mingis elukohas olid peo käigus külalised kogu elamise täiesti ära lagastanud. Oksendanud, sittunud jms. kõik kohad täis. Kui ma kohale jõudsin, hakkasin kogu seda laga koristama. Ja sain aru, kui palju aega see mul võtab. Ja siis tuli järsku arusaamine, et see on vaid uni. Ma ei pea seda koristamist läbi tegema, vaid võin oma und vaadata edasi sealt, kus kõik on juba korda tehtud. 

See unenäo (alateadvuse) ja päriselu kombinatsioon on mul esmakordselt nii hästi õnnestunud. Et võtan selle,mis sobib, aga ülejäänu mängin ringi.

Ei tea, kas see tähendab, et olen õppinud oma emotsioone taltsutama või siis lihtsalt on mul olnud võimalus oma elu reaalselt suunata. Ja tundub, et ma olen kõikvõimas. Milles küssa, kui maja katus tahab remontimist, teeme ära!

Tegelikult reaalelus see nii lihtsalt ei käinud, aga siiski on suur tõenäosus, et see projekt saab ülehomme sõna otseses mõttes katuse alla.

Eks sellest ka unenäod, et ma oleks nagu ise oma õnne sepp...