Lootuste luhtumine

 Sellest on juba 3 aastat möödas, kui mu lapselapsed veel Halloweenist vaimustusid, ennast kostümeerisid ja käisid "komm või pommi" tegemas. Teismelised niisuguste piinlike asjadega enam ei tegele, onju.

Vähemalt mu naabruses ikka leidus lapsi, kes ukse taha pommima tulid. Eelmisel aastal käis mitu satsi järjest väikeste vahedega ja hakkasin juba maiustustega koonerdama, et järgmistele ka jaguks. Aga  rohkem neid ei tulnudki.

Valmistusin sel aastal paremini ja kavatsesin anda ikka kamaluga maiustusi igale seltskonnale. Paraku mu lootused luhtusid, seekord ei tulnud üldse mitte kedagi... No mida ma nende maiustustega nüüd peale hakkan? Mu endal peab kommipakk vastu terve kuu ja lõpuks lähevad viimased hallitama. Tütre perele ka ei taha anda, sest neil on selliseid magusahoolikuid, kes silma pilgutamata terve paki nahka võivad panna. Mis pole hea ei tervise ega kaalu mõttes. Hoian neid komme igaks juhuks veel kadri- ja mardisantidele, aga nende tulemise tõenäosus on veel väiksem. Halloweeni kostüümid on lastele põnevamad, neid vanaaegseid mardi-kadrikombeid ei viitsita enam järgida. No mis viljaõnne siin linnaelus soovida või kuidas  külmetavad küüned või valutavad varbad lastele korda lähevad? Mõned aastad tagasi ikka käisid veel lapselaste kunagised sõbrad ukse taga, aga viimasel ajal pole neidki enam näha olnud. Mis mul teha, eks  viin kommid oma ukrainlaste perele, loodan, et neile maitsevad.

Teine luhtunud lootus oli raamatute vallas. Tellisin raamatukogust kaks raamatut, mis tutvustuses kõlasid paljulubavalt. "Paberlossi", olen juba läbi lugenud,  teist, "Vaikne ookean" alustasin.  Kui esimene osutus  pettumuseks, siis on kuri kahtlus, et teisega läheb samamoodi. Mõlematel on üsna sarnane ülesehitus ja sisu. Segiläbi on mineviku ja oleviku sündmused, mitme põlvkonna naiste armulood ja kiivakiskuvad abielud. Ausalt, mul oli raskusi eraldada, kellest parasjagu jutt on, kas emast, vanaemast või peategelasest, tema naabri või isa elukaaslastest. Selget karakterit silme ette ei tule ja kogu lugu koosneb sellest, mis JUHTUB nende naistega. Ja juhtub üsna seesama. oli mingi noorepõlve armastus, kes ära kadus, siis peategelane kohtas kedagi teist ja abiellus. Ja siis ilmus armsam jälle välja...  Jah, kunagi erutas mind ennastki see vana armastuse teema, mis lõikus abieluga, aga praegu tundub see kõik... kuidagi mõttetu.

Ah et missugust raamatut ma tahaks lugeda? Raske öelda, äkki keegi oskab soovitada?

Tume tulevik

 Tulevik on tume nii suures plaanis vaadatuna kui igapäevaelu tasemel. Hull idanaaber ei mõtlegi oma märatsemist lõpetada, ja sealt võib kõike oodata. Nii elektri lahtiühendamist, meie merepõhja torustike ja kaablite vigastamist, kuni otsese kallaletungini välja. Kui peaminister hoiatas nende ohtude eest oma telepöördumises, süüdistati teda paanikakülvamises. Minu arust ülekohtuselt. Seda kõike ei pruugi juhtuda, aga tuleks ikkagi mõtelda, mida saaks ette võtta, kui nii peaks minema. Õnneks ma olin siis liiga haige, et sel õhtul AK vaadata, ja järgmise päeva kommentaarides väitsid paljud, et see oht ei ole tegelikult nii hull. Muidu oleks ma ise ka väikese paanika üle elanud. Aga ikkagi hakkasin mõtlema, mis võimalused mul pikema kriisi tekkimisel oleksid. 

Mul pole ligidal ega ausalt öeldes ka kaugemal nii head tuttavat, kel oleks ahi, pliit ja kaev, piisavalt ruumi ja lahkust, et saaksin tema juurde redutama minna. Siis aga tuli mulle pähe, et tütrel on kamin ja minul gaasipliit, mida ballooniga ühendada. Niiet nädala elaksime ilma elektri ja kütteta üle küll. Tegelikult olen näinud, et nädalaga ei lähe mu elamine veel miinuskraadidesse, ja pealegi tellisin ukse- ja aknatihendite vahetuse. Soovitasin tütrel ka samasugune väike gaasipliit osta, aga tema ütles, et ei taha selle peale mõelda. No eks ma ostan siis ise ja kingin selle talle jõuludeks. Kaminapuid lubas ta siiski varuda, aga muid kriisivarusid ei ole soetanud. No minul on küll kõik olemas, eks saan siis neilegi jagada. Nagu öeldud, mul on gaasipliit ja balloon, aga mõtlesin veel tagavaraballooni ka osta. Eks näe, kas raatsin. Siis on mul väike raadio ja patareisid nii sellele kui taskulampide jaoks. Küünlaid-tikke on, aga võiks juurde osta. Kanister on bensiini täis, kuivaineid ja konserve varun vaikselt veel juurde. Ostsin 2 7-liitrist veenõud Värska joogiveega. Kui need tühjaks saavad, siis kusagilt ehk saab vett tuua, vähemalt anumad on olemas. Pesemiseks on vett samuti umbes 20 liitrit varuks. Akupank telefoni laadimiseks on ostetud, pea-asi et püsiks ikka meeles seda laadida.

Selleks, et mitte ennast asjatu paanikaga üles kütta, on hea, kui need, kes meie kaitsevõime tulevikustsenaariumide kohta täpsemat infot omavad, seda ka ausalt jagaksid. Sattusin  vaatama 28.septembri "Esimest stuudiot" ja kuigi arutati paljusid murekohti, sain sellest saatest  positiivse meeleolu.  Tundub, et meie julgeolekuteemal käib valitsuse tasemel tõhus töö ja ka probleemseid teemasid ei vaikitud maha ega pisendatud. Saates olid kaitseminister Hanno Pevkur, välisminister Urmas Reinsalu, sotsiaaldemokraadist kaitsekomitee juht Raimond Kaljulaid. Opositsioonist olid samuti asjalikud esindajad valitud, EKREst  Leo Kunnas ja Keskerakonnast Neeme Väli. Mõlemad on sõjaväelise taustaga mehed ja valdasid teemat. Keegi ei hakanud oma erakonda upitama ega teisi süüdistama. Rasked ajad sunnivad erimeelsusi ületama ja ühisrindena ohule vastu astuma.  Muidugi oleks vestlusring teisiti kulgenud, kui opositsiooni nimel oleks esinenud räuskaja ja ümmarguse jutu mees. Aga sedapuhku tõdesid ka saatejuhid, et kõik erakonnad olid üsna üksmeelsed, mida juhtub harva. 

Nii ma siis püüangi positiivsust säilitada. Ehk ikka ei juhtu kõige hullemat ja sõda meieni ei jõua. Seni aga tuleb rõõmu tunda ilusast sügisest ja mitte mõelda saabuvale sombusele ja pimedale ajale. Püüan paaniliselt leida midagi, mis mind soojendaks ja rõõmustaks ja aitaks selle üle elada.  Sõita soojale maale, leida mõni hea raamat, käia teatris või kontserdil, maalida,  kududa midagi toredat? Esialgu pole head lahendust veel leidnud...