Kolmapäev, 28. detsember 2011

Aastalõpu meeleolud



Tegelikult lund ei saja ja kõigi mulle oluliste inimeste telefoninumbrid on mul olemas. Viimasel ajal olen ära kaotanud vaid pangakaardi, aga mitte telefoni. Ma ei helista eriti kellelegi niisama, kui asja pole. Aga kui mulle helistatakse, siis on mul igatahes hea meel :)

Selle laulu peale sattusin Youtube`s juhuslikult. Pole seda ammu kuulnud ega osanud otsida. Siiski on selles minu jaoks mingi tabamatu aastalõpu-meeleolu. Võib-olla Võrumaa pärast.

Kunagi kasutasime oma firma reklaamis seda muusikat. Et kui külm on, siis helistage meie numbril... Uuel aastal täitub firma loomisest 20 aastat ja siis on paras aeg meenutusteks.

Lisatud 30.12:
Tänane päev tõi ühe väikese aastalõpu ehmatuse. Meilboksis oli kiri Politsei- ja Piirivalveameti korrakaitsepolitseiosakonna liiklusmenetlustalituselt (just niisugune pikk ja lohisev ametinimetus seal kirjas oli). Eks ma hingevärinal olen seda tundi oodanud ja kartnud. Need sagedased Tallinna-vahet sõitmised sel aastal tähendavad suurenenud ohtu saada kiiruskaamera poolt pildistatud. Ma ei ole mingi kihutaja, aga näiteks kui oled pikalt oodanud möödasõitu mõnest suurest masinast, siis võib sobiv võimalus avaneda just kaamerasilma ees. Ja masin ei halasta, ka möödasõidul ei tohi kiirust ületada. Nii ma arvasingi, et ükskord see päev saabub. Ma ei tea, kui pikk on vahe rikkumise ja teatamise vahel, et kui kaua pärast viimast käiku peab hinge kinni hoidma ;) Pinge jätkus, sest digiallkirjaga tekst ei avanenud... Kuna mul on vanem versioon ID-tarkvarast (mu ID-kaart ise on liiga vana, et ühilduda uuema versiooniga). Aga nüüd tuli taas uuem versioon alla laadida, et saada teada, kui suur see hoiatustrahv siis on ja millal ära maksma peab. Suur oli mu rõõm, et ka seekord läks karikas minust mööda. Mul oli juba nagunii tekkinud lootus-kahtlus, et kuna kiri tuli mu firmanimega aadressil, siis ehk polegi minu autoga tegu. Arvasin, et küllap see on mehe auto kiiruseületamine meie viimasest jõulukülaskäigust. Aga selgus, et hoopis ühe teise meie firma auto rikkumine oli :DDD

Aastalõpu meeleolude kirjeldamisel ei saa jätta mainimata niisuguseid mehetegude tegijaid nagu teisel jõulupühal saabunud Patrick ja pärast väikest hingetõmbepausi üllatanud Quirin. See aga pole veel kõik, tormituuled võtavad taas tuure üles ja 30.detsembril näitab oma jõudu Robert. Kaua võib! Nii palju möirgavaid mehi pärast jõulurahu on liig mis liig. Ega seegi asja paranda, kui uue aasta torme taas traditsiooniliselt naistenimedega kutsuma hakatakse. Ilm on hukas! Meie majal on küll katus peal ja ka elekter pole kadunud. Ainult ukse küljes rippuv jõulupärg on iga tormiga lendu läinud. Peab vist minema ja ta seekord ennetavalt ise maha võtma. Aga ma ei kujuta ette, kui vana-aastaõhtul elekter peaks ära minema. Meil ei tööta mittekuimiski ilma selleta ja külla tulnud väikeste lastega pole see pimedas, külmas ja ilma sooja joogi-söögita istumine sugugi mitte lihtne ega romantiline...

Neljapäev, 22. detsember 2011

Kõik jõulud on ühte nägu...

On ja ei ole ka. Jõulukaktus tunneb hästi kalendrit ja on õigel ajal valmis, nagu alati. Kuigi sel aastal on tal kasvukoht muutunud ja ilmselt on taim möödunud aastaga ka pisut suuremaks kasvanud. Lumest me ei räägi...

Söögid-joogid korduvad samuti aastast aastasse, kuigi sel aastal sain osta turult väga soodsa hinnaga ilusat suitsuangejat ;) Ka seltskond, kes jõululaua taga istub, jääb reeglina samaks. Aga siiski-siiski, ka selles osas muutus meie peres veel natuke. Tilluke Tipsik ei istunud eelmisel aastal teistega koos lauas, sest ta oli liiga väike ja tal oli erimenüü. Sel aastal on ta juba täisinimese eest väljas ja tallegi peab tooli ja taldriku panema.

Suur muutus on ka see, et jõulude tähistamine ei toimu minu juures, nagu tavaliselt. Mulle väga meeldib see, et mina ei pea enam kõige pärast muretsema. Hoopis tütar võtab vanemaid vastu oma uues kodus, kus on palju ruumi.

Uuendusi on veel teisigi. Vanaisale sai täna ostetud jõuluvana kostüüm ja ta peab elus esmakordselt sellesse rolli sisse elama. Sest Nöpsik oli kahjuks haige oma lasteaia jõulupeo ajal, aga õpitud salmid-laulud ei saa ometi raisku minna ;) Ja praeguses vanuses usub ta ehk veel, et vanaisa väsis ära ja läks korraks tukastama ja siis tuli täitsa ootamatult uksest sisse Jõuluvana :D

Ja uus on ka see, et mõne kingituse tegin ma päris ise oma väikeste valgete kätega :DDD Kui ma esimest korda seda salli kellegi kaelas nägin, siis mõtlesin, et see on käsitöö kõrgpilotaaz. Nüüdseks olen aru saanud, et iga lapski suudab selle valmis kududa. Minust rääkimata ;) Vaatamata sellele, et igal viiendal naissoost vastutulijal on sedasorti sall kaelas, tahan ka mina selle etapi läbida. Nagu omal ajal pesumasinas vanutatud barettide kudumine ja kandmine ;) Ja tunnistan, et seda kududa oli mitte ainult lihtne, vaid ka väga vahva!

Pea-aegu oleksin unustanud ootamatu "jõulukingituse"- kanalisatsiooni ummistuse köögis. Eile leidsin töömehe, kes lubas tulla täna hommikul seda korda tegema, kui "pea liiga haige ei ole", nagu ta ise ütles. Mu mees ehmatas sellise ütlemise peale ära, aga mulle tundus see muheda naljana. Ega`s need, kes hommikuti tõepoolest pohmellis on, seda eelnevalt ei reklaami ;) Nii oligi, töömees oli hommikul ukse taga nagu viis kopikat, täiesti kaine, aga sellele vaatamata lõbusas meeleolus. Ummistus sai likvideeritud ja jõulud võivad tulla.

Kordumatuid jõule teilegi!

Esmaspäev, 12. detsember 2011

Selle aasta detsember

Et meelest ei läheks, missugune oli aastalõpp 2011, panen üles mõned pildid ja meeleolud.

Eile ütlesin oma roosidele, et aitab teile illusioonidest. Suvi on ikkagi läbi ja enne uut kevadet tuleks väike paus teha. Uusi kasve ega õienuppe pole mõtet praegu ponnistada, nagunii neist õiget asja ei saa. Siiani ootasin ühte korralikku külma, pärast mida oleks paras roose tagasi lõigata. Praegu paistab, et seda külma võibki ootama jääda. Mõned roosikasvatajad on öelnud, et tagasilõikamist võib ka kevadel teha. Siiski võtsin eile selle töö ette, lootes, et see peatab taimi mõttetult kurnavate uute võrsete kasvatamise. Või mine tea, äkki annab lõikamine just hoogu juurde, nagu suvel ;) Igatahes, eks kevadel ole näha, oli see õige otsus või mitte. Vähemalt on peenart kenam vaadata, kui muud kasu sest tööst ei tõuse.

Rohi on õues roheline ja tulbid ajavad oma ninasid mullast välja. Kühveldasin võrsetele mulda peale, aga või see neid takistab ;) Tuli meelde, et 2006.a. detsember oli samasugune. Kuidas mu tütar oma abielu registreerimisele 30.detsembril autost vaid kleidiväel läks. Ja hiljem poseeris fotograafi jaoks tükk aega perbüroo trepil samas riietuses, ilma lõdisemata ;)

Praeguselt aastaajalt ootaks roosiõite asemel pigem selliseid värvilaike nagu selle põõsa punetavad marjad.

Suured tuuled meie kandis elektrit ära pole võtnud ega midagi muud lõhkunud. Vaid masti otsas lehvivale vimplile on lisaks selle otsa katki rebestamisele osanud tuul ka 4 (neli!) sõlme sisse keerata. Minu mõistus ei võta, kuidas see niimoodi juhtuda saab. Igatahes andis neid lahti harutada.