Kolmapäev, 7. november 2012

Patriarhaarne Reformierakond

Reformierakonnal on praegu rasked päevad. Rahastamisskandaal ei taha mitte maha vaibuda, kuigi Michal süüdistust ei saanud ja Meikar erakonnast välja visati. Oravatel hakkab kaduma lootus, et las koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi. Ähvaradatakse lausa erakorraliste valimistega. Vähe sellest, et ajakirjandus rahu ei anna, nüüd tuleb see Kaja Kallas ka oma jutuga :D Meikari avaldust võis veel samastada sellise omade reetmisena nagu sotsialismiaegse Pavlik Morozovi lugu, kes oma isa üles andis. Ja niisugust asja eesti rahvas ei salli :P Aga Kaja Kallase algatatud siseopositsiooni ei tohiks enam ignoreerida, nii sellepärast, et ta seljataga on üle 7000 valija hääle ja teiseks selletõttu, et tegu ikkagi vana Kallase tütrega ja targa naisega. Aga mida küll tegema peaks, ei tule meestele pähe. Kuigi kogu ülejäänud Eesti ammu teab, mida sellest kriisist õppida tuleks. On ilmselge, et vanamoodi edasi lasta ei saa.

Iga praegusel poliitmaastikul figureeriva erakonna kohta on mul oma nägemus või visioon. IRL tähendab ilma selge liidrita omavahel võimu pärast võistlevate populistlike karjäärihuviliste poisikeste ühendust, kes isamaaliidu tiiba tahaplaanile suruvad, KE isakesekeskset järelekiitjate kampa, kelle ustavus saab tasutud korruptsioonilõhnalise ametikohaga, sotsid esitlevad end kõigile head elu lubavate kommionudena ja nende lubadused tunduvad nagu päikeselaenu reklaamis, et naudi ilusat elu praegu, maksma hakkad hiljem :P Reformierakonda näen ma patriarhaarse elumudeli kantsina. Kus isa on klassikaliselt perekonnapea rollis, kes on suutnud perele pakkuda turvalisust, stabiilset majandusolukorda, kes on teinud läbimõeldud tulevikku suunatud õigeid valikuid ja keda ka pereliikmed peavad autoriteediks. Kuigi isa sõna otsuste tegemises on määrav, kuulab ta siiski ka teiste arvamusi ja võimaluste piires, aga siiski oma parema äranägemise järgi jagab hüvesid ja kohustusi. Ikkagi on ka tema vaid inimene ja teeb mõnikord vigu. Aga nagu vanas heas patriarhaarses perekonnas, nii ka selles erakonnas ei tule kõne alla ei isa valikute hilisem kritiseerimine, ei temapoolsed vabandused ega ka selgitused, miks ta mõnes asjas just sellise otsust tahab vastu võtta.

Nüüd on rahastamisskandaal toonud need Refi nõrgad kohad väga selgelt esile. Kuigi praegu nende partei populaarsus veel suurt langenud pole, siiski võib see ajapikku juhtuda. Nagu ühes ajaleheartiklis öeldi, automaadivalangud ei suuda küll lennukit alla tulistada, aga pikapeale teevad nad lennukikeresse nii palju auke, et see ikkagi lõpuks puruneb. Mul oleks sellest kahju, aga mis juhtuma peab, see tuleb. Kes pole võimeline oma vigadest õppima ega neid tunnistama, see jääbki ajale jalgu. Sama asi on juhtunud paljude teistegi erakondadega, ka näiteks Isamaaliiduga, keda peetakse justkui hea ja puhta poliitika võrdkujuks. See erakond on sattunud tehtud vigade tõttu isegi kaks korda varumeeste pingile ja viimase tagasituleku ainus võimalus oli ühinemine Respublicaga. Aga missugust hinda see maksis, teavad asjaosalised ise, meie võime vaid aimata. Sama saatus võib oodata ka Reformi, kui nad oma üleolevast kõiketeadja rollist välja ei astu.

Nagu iga skandaali puhul, on rahvas nüüdki nördinud ja ahastab, et keda üldse valida, kõik poliitikud on valelikud lurjused :P Minu arust on need emotsioonid pisut ülepaisutatud. Miskipärast eeldatakse, et poliitikud peaksid olema paremad, ausamad, eetilisemad kui rahvas tervikuna. Et nad oleksid lausa eeskujuks :D Aga kas pole seda pisut palju tahta, seda enam, et poliitikal on kogu maailmas räpasevõitu maine. Mitte seetõttu, et poliitikuteks pürgivad vaid halvad inimesed, vaid sellepärast, et midagi pole võimalik ära teha ilma kompromissideta teiste poliitiliste jõududega. Ja see tähendab järeleandmisi oma ideaalides, kusjuures tuleb teha nii ebapopulaarseid otsuseid riigi tulevikule mõeldes, kui sealjuures püüda saavutada ja hoida valijate heakskiitu. Kuna need kaks suunda on omavahel teatavas vastuolus, siis ilma populismi või väikese valijate ootuste petmiseta ei õnnestu seda paraku teostada. Oluline on, et poliitika oleks võimalikult läbipaistev, et korruptsioon ei võtaks võimust ja rahvaga jagataks oma otsuste tagamaid. Rahvas on küll alati olnud võimulolijatega rahulolematu, aga nii loll ta ka pole, et üldse aru ei saaks.

Kui nüüd hakata vaagima, kas meie riiki valitsetakse hästi või halvasti, tuleks lähtuda sellest, mis on Riigikogu ja valitsuse põhiülesanded. Mina leian, et riigikogulaste jaoks on põhiline ülesanne seaduste tegemine ja selles osas neile väga suuri etteheiteid ju pole. Kriitikat kutsub esile hoopis asjaolu, et nende palk, privileegid ja soodustused on tõstetud väljapoole muu ühiskonna jaoks kehtivaid reegleid. Tundub, et seda muuta pole võimalik, sest see on ainus asi, milles kõik erakonnad on ühel meelel, et "las jääda kõik mis oli". Mis parata, küllap peab rahvas leppima asjaga, mida muuta ei saa. Võtma seda ametit kui meeletu konkursiga töökohta, kuhu saamine kindlustabki muretu elu :)

Valitsuse ülesanne on tegeleda riigi valitsemisega, st, eelkõige maksuraha haldamisega, nii et riik suudaks toimida kõigis valdkondades. Ja sealjuures unustamata tõsiasja, et selleks ei ole valitsuse käsutuses mitte Soome ega Norra riigieelarve vahendid, vaid meie endi võimalused. Valitsus peab hoolitsema nii tänase päeva elu toimimise eest kui mõtlema tuleviku visioonide peale ja vastavalt sellele tegutsema. Oma hinnangutes valitsusele tuleks lähtuda sellest, kuidas nad saavad nende ülesannetega hakkama, või missugune teine koalitsioon suudaks seda paremini. Partei juhtfiguuride sõnameisterlikkus või oskus publikuga manipuleerida on määrav valimisvõitluse ajal, reaalse poliitika teostamisel aga loeb oskus valitsust ühtse meeskonnana tööle panna. Sealjuures ei tohiks keskenduda mitte üksnes oma valimislubaduste täitmisele, vaid kohandada need parimal võimalikul viisil teiste osapoolte arvamusega. Nii liigne jäikus kui ülearune järeleandlikkus viib ummikusse. Kuigi rahvas igatseb seda, et Ansipi puhul võiks öelda "a glaza u nevo bõli takije dobrõje-dobrõje", siis tegelikult ei ole see minu arvates valitsusjuhi puhul suur puudus, pigem vastupidi. Ta ei püüa populistlikke vahendeid kasutades rahvale meelepärane olla. Ta usub, et valitsuse teod räägivad enda eest.

Kuigi minu arust reaalse valitsemisega on praegune koalitsioon üsna hästi hakkama saanud, siis suhtlemises rahvaga on patriarhaalne reformierakond ületanud kriitilise valupiiri. Kinnisilmi enesekiitmine, tehtud vigade mahavaikimine, ülbed vastused valusatele küsimustele ja soovimatus avatud dialoogiks on pannud rahva kannatusekarika üle ääre voolama. Viimane aeg on muutusteks, härrased. Patriarhaarne mudel ei rahulda enam ei perekonnas, nõnda ka riigivalitsemises. Teie endi ridadest võrsunud Jeanne d'Arc on juba sadulas ja tema võiks aidata sellest lahingust võitjana välja tulla. Ajaloost võiks targad mehed ikka midagi õppida.

Reede, 26. oktoober 2012

Lumeroosid

Tänahommikune ilm oskas üllatada. Kuigi juba eelmisel õhtul hakkas lörtsi sadama, tundus siiski, et see sulab kohe ära. Aga näe, mis välja tuli, talv mis talv! Lund oli öösel tublisti juurde sadanud ja see oli hommikuks ära külmunud, tee libe ja roosiõied lumevangis. Ei õnnestunudki neilt seda küljest ära soputada. Mu vaesed lumeroosid :D
Üles tuleb tähendada ka väga oluline asjaolu, et just eile said mu autole tuttuued talvekummid alla. Mees pani rehvivahetuse aja mulle kinni, kuigi torisesin, et aega ju küll selle kiire asjaga. Et ma ei taha nende lärmakate talvekummidega veel nii vara sõitma hakata ;)Aga tänahommikuse ilma puhul ei jäänud muud üle kui mehe ettenägelikkust kiita. Mida ma ka tegin, lausa korduvalt. Kõigepealt hommikul aknast välja vaadates ja teist korda tööle sõitma hakates. Vanad siledad suvekummid oleks mu selliste teeoludega küll jalakäijaks sundinud.

See viimane pilt sai tehtud esmaspäeva hommikul, kui tõsine hall daaliate õitsemisele lõpu tegi. Pärast seda läks ilm taas soojemaks ja tundus, et nende väljakaevamisega on aega. Õnneks tegin selle töö siiski kohe ära (tubli-tubli!), sest tänaseks oleks mugulad juba külmavõetud olnud.






Kolmapäev, 3. oktoober 2012

Sügisnukrus

Sügis on käes, ei mingit kahtlust enam. Kuigi eelmise nädala üllatav reedeöine äike tundus lausa suvine, on siiski aastaring aias lõpule jõudmas. Mõni päikseline ja soe päev ei suuda seda enam muuta. Välisukse kõrval potis vahetasin koledaks läinud petuuniad uhke suure eerikapõõsa vastu.
Leinapihlakas aianurgas on juba ammu punaseid marju täis.
Hiina laternad on kuni viimase varretipuni ilusaks oranziks värvunud ja ootavad tuppa kuivatamisele viimist. Ei raatsi nagu veel.
Sügiskrookused (ma ei teagi, mis nende pärisnimi on) õitsevad sel aastal eriti uhkelt, vaatamata sellele, et nad said ümberistutamiste käigus suvel kõvasti loksutada ja nende pealsed varakult maha võetud. Arvasin, et seetõttu ma sügisel palju õisi ei näe, aga sain hoopis vastupidise tulemuse. Ju siis neile see meeldibki. Järgmise suve ümbertõstmise plaani tehes ei pea ma nende pärast muretsema ja tigusid ka edaspidi nende lopsakate pealsetega pikalt ei toida :D
Daaliad, mis kevadel väga nirult edasi läksid, said lõpuks hoo sisse ja nii ei kanna ma neid ka järgmise aasta aiaplaanist maha, nagu kavatsesin.
Roosid on alustanud oma sügisest õitsemisringi. Australian Gold kui kõige varajasem, hakkab juba läbi saama, Nostalgie on jõudnud just praeguseks väga ilusad õied moodustada, mõnel teisel (nagu Brandyl) on küll palju nuppe, aga lahti neid teha kuidagi ei jaksa.
Kukehari laiutab hullusti, järgmisel kevadel tuleb seda taas piirata.
Aga kui nunnu kera ta kevadepoole oli :D
Kevadest saadik on nii mõni teinegi taim kõvasti kosunud. Äädikapuu üks haru oli talvega välja läinud.
Nüüd sügiseks on ta uued võimsad kasvud kasvatanud ja näeb uhke välja.
Kevadel olid kõik taimed nii tillukesed ja tundus, et vahekaugus nende vahel on täiesti piisav.
Aga suvel selgus, et mu aiast kujunes tõeline läbipääsmatu dzungel :D Olen nüüd taas kõvasti harvendustööd teinud, eriti tänu sellele, et sain taimepojukesi tütre rajatavasse aeda sokutada. Mul on ülearuseid taimi kuidagi kahju ära visata, aga lõputult pole neid tutvusringkonnas enam kellelegi anda :D
Vaatamata vihmasele suvele, õitsesid suveliiliad päris ilusti. Ostsin neid juurdegi. Järgmise suve salaplaan on teha eraldi suveliiliate peenar, kohtki juba valmis vaadatud. Eks näis, kas tegudeni jõuan ;)
Esmakordselt hakkas õitsema puishortensia, mis oli kidunud vist ligi 5 aastat. Arvasin, et see taim tuleks ära visata, ju ei sobi meie kliima sellisele sordile. Kevadel siiski andsin talle veel ühe võimaluse ja istutasin päikselisema koha peale. Ja tulidki lõpuks ilusad õied, mis olid väärt pikka ootamist.
Tegin teoks ka ühe projekti, mida tükk aega olin haudunud. Kuna kõigil on aias üks kõverpeenar, siis pean ka mina endale sellise saama ;) Varem asusid need kolm päevaliiliat üksikuna keset muru, nüüd ühendasin nad peenraga.
Selle tegevuse käigus tekkinud murumättad aga kasutasin uue hostapeenra täitmiseks, kuhu tahtsin paigutada teiselt hostapeenralt liiga suureks paisunud põõsad. Nii polnud vaja uut mulda tuua, et see äärekividega tasa oleks. Geotekstiili panek ja peenra killustikuga katmine jääb kevadeks, kui kõik korralikult vajunud on.

Piltidelt vaadates pole tegu just suurte peenardega, kuigi nurgapeenra raadius oli ikkagi 2 meetrit. Kaevamistööd tundusid paari õhtu teema olevat. Aga kus sa sellega, palju rohkem aega ja higivalamist kulus, enne kui need tööd lõpuks valmis said. Olen vist vanaks jäänud...

Sügis on kaunis oma värvikirevuses, aga nukrus poeb paratamatult hinge. Linnuparvi pole veel kogunemas näinud, ehk tuleb ilus soe sügis. Ees ootab varsti ikkagi pikk pime aeg, enne kui uus kevad uue lootuse toob. Selleks, kevadootusel ka konkreetne sisu oleks, tuleb maha panna uusi sibullilli. Mida ma ka nädalavahetusel tegin, kui kõverpeenar lõpuks valmis sai. Vasakult paremale lillede vahele tühjadele kohtadele said maha pandud uued tulbisibulad: kollane narmasäärtega "Hamilton",oranz-kirju narmastatud (Tulipa Fringed) "Crispa", valge "Pays Bas", roosa (Darwin Hybrid) "Pink Impression" (uus lootus lõpuks saada sellist tõelist ROOSAT TULPI, nagu ammu olen otsinud) ja vana punane (Tulip Triumph) "Sprung".

Neljapäev, 20. september 2012

Päikest otsimas

Käisime lõunamaal päikest nautimas. Sel vihmasel suvel jäi siinmail sellest pisut väheseks ja nii see plaan teoks saigi. Kuigi ärasõidupäev oli juba sügiseselt sompus, võttis tagasi tulles meid vastu soe vananaistesuvi. Sellise ilmaga on ka Eestimaal kena olla, ja nii me polegi tavaliselt sel ajal päikesereisi ette võtnud. Aga kahetseda pole küll midagi, puhkus oli suurepärane. Võib öelda, et see oli naudingute ja lebotamise reis. Kuigi kahe ekskursiooniga sai pisut ka ringi vaadatud, täitis põhilise aja päike, mõnus bassein baariga, soe Vahemeri, võrratud söögid ja kaunid vaated. Pärast pingelist talve kulus see marjaks ära. Nüüd on akud laaditud ja jaksan taas uuele hooajale vastu minna.

Valisime sihtkohaks Costa Brava ranniku Hispaanias ja hotelliks H.Top Royal Beach Lloret de Maris. Seda hotelli soovitas meile vana tuttav Sinu Reisikorraldaja ja jäime selle valikuga väga rahule. Kuna tegu oli 4-tärni hotelliga, oli teenindus suurepärane, aga hind sealjuures üsna soodne. Võrratu oli ka asukoht, mis jäi eemale lärmakast peatänavast, aga randa jõudmiseks tuli läbida vaid 150-meetrine jalakäijate tänavajupp. Mis tähendas, et üksnes rannarätikuga hotellist edasi-tagasi kulgemine polnud mingi probleem.

Meil oli AI (kõik hinnas) pakett, ja see tähendas piiramatult suurepäraseid sööke ja jooke. Oli küll oht liigsöömiseks, aga nii sai buffee vormis ära proovida kõikvõimalikke kohalikke toite. Olen aru saanud, katse-eksituse meetodil seda kogemust hankida igal päeval eri kohvikus einestades tuleb tunduvalt kallim.

Kuigi toitude valik oli alati suur, siis mõne päeva menüü oli eriti maitsev. Nagu näiteks laupäevane lõuna. Eelroaks valisin chef special salatid, 3 sorti. Kusjuures ülimaitsvad olid sealsed oliivid, mida konservipurgist võetutega ei anna üldse võrreldagi.
Põhiroaks oli mul lambapraad, kuhu lisandiks kõikvõimalikud hautatud aedviljad, küpsetatud baklazaanid ja täidetud zukiinid, rosinatega kollane asi, vist cous-cous. Mõnusalt vürtsikas kastmes ujusid sibul, küüslauk, paprika. Klaas veini sinna juurde muutis lõuna täiuslikuks. Seekord suutsin ka kogustega piiri pidada ja pärast oli selline tunne, et "kõht lausa naeris" ;) Valmistusin salvrätte lisaks võttes selleks, et lambakarree liha kondi küljest korralikult kättesaamiseks tuleb see näpu vahele võtta ;) Aga see mure oli asjatu, küllap oli tegu tallelihaga, sest kõik oli nii pehmeks haudunud, et liha tuli imelihtsalt kondi küljest lahti. Ja maitse oli täiuslik. Minu enda jaoks on üsna suur väljakutse lambaliha küpsetamine nii, et see oleks pehme, aga mitte ära kuivanud. Nii ei võta ma seda oma köögis mitte sagedasti ette, kuna sobiva (mitte liiga rasvase) lamabaliha leidmine pole lihtne. Rääkimata sellest, et see kallis on. Seda enam naudin ma teiste poolt suurepäraselt valmistatud lambapraadi, nagu seegi kord.

Aga las pildid räägivad iseenda eest. Bassein oli suur ja kõigile soovijatele jagus rannatoole. Hommikupoolikul, kui päike veel üleni seda ei soojendama ei ulatanud, olime tihtipeale ainsad ujujad. Külm küll polnud ja nii sai oma päevase normi segamatult täis ujuda.
Rand säravsinise vee ja pisut suuremateralise liivaga oli puhas ja imeilus oma maalilises lahesopis. Kui rannatooli laenutuse eest 5 eurot maksta ei raatsinud, võis lähedalt poekesest sama rahaga täispuhutava madratsi osta. Või lebada lihtsalt soojal liival, mis meie vanadele kontidele väga meeltmööda oli :D


Lahesopp oli mõlemalt poolt ümbritsetud mäeahelikuga, kus roheluses paiknesid mõned villad või romantilised lossikesed.

Mööda randa kulges promenaad,

mis sai maalilise lõpetuse uhkete kivimürakatega

Ringi kõndides võis imetleda ümbruskonna kauneid vaateid, imearmsaid majakesi mäekülgedel.

Kaunis villa tänava ääres, sellises oleks vist mõnus elada küll ;)

Teise villa maitsekas aed

Ühel õhtul külastasime etendust keskaegses lossis. Eks seda hoonet oli kõvasti restaureeritud, eriti seestpoolt see väga keskaegset muljet ei jätnud. Euronõuded, teadagi, kuna shoud vaatas korraga oma 500 vaatajat, siis pidid ruumid kaasajastatud olema.

Vaatasime nii rüütliturniiri imitatsiooni kui flamenkotantsu etendust. Selle käigus pakutud õhtusöök oli kah keskaegses vaimus. Söögiriistu ei kasutatud, nii supp kui terve küpetatud kana (igaühele !) tuli süüa ära näppe kasutades. Millest järeldasin, et tänapäevase keskklassi elu on ikka tunduvalt mõnusam kui tolleaegsetel ülikutel :D Kui meie saame liha kõrvale valida aedvilja ja salateid, siis neil oli lisandiks vaid üks kartul ja ohtralt veini. Kuigi kana polnud väga suur, ikkagi suutsin mina sellest ära süüa ehk kolmandiku ja arvan, et sama tulemuseni jõudsid ka enamus teistest külastajatest (vähemalt naistest). Tahaks loota, et see kanade massimõrv oli õigustatud vähemalt sellega, et mingi loomaaed või farm need jäägid endale sai :D

Teine ekskursioon viis meid Barcelonasse. Aega jäi väheks, et tutvuda nii suure linnaga (2,5 milj elanikku, koos eeslinnadega 4 milj) põhjalikult, aga olulisemad kohad käisime läbi. Pildil Kolumbuse kuju, mis oli vist ligi 100-meetri kõrgune (täpsemalt uurides selgus, et siiski 60-meetrine).

Külastasime suure arhitekti Gaudi fantaasiamaailma, mis jäigi lõpuni valmis ehitamata. Tal oli planeeritud mäeküljel kujutada 35 elu astet (Darwini evolutsiooniteooriast inspireerituna). Sinna vahele pidid tulema luksuslikud elamud tema sõpradele ja investoritele.

Tema lemmikkujundid olid looduslähedased vormid nagu puukujulised sambad


Sellest 60-le hektarile planeeritud kompleksist said valmis vaid mõned hooned, praegu asub seal avalik park. Ise elas ta elu lõpuni suures üksinduses oma roosas nukumajakeses, mis oli kompleksi ainus valminud eluhoone.


Mäeküljelt asuval platvormil olid kaarekujulised kirjud pingid ja sealt avanes võrratu vaade merele ja linnale


Gaudi looming oli samuti garndioosne Püha Perekonna Kirik. Ka see töö jäi tal ootamatu surma tõttu 1926.a. lõpetamata.

See ehitis võttis tohutu aja seetõttu, et käsitsi tahuti välja kõik kujundid ja figuuride grupid, mis jutustasid kogu Jeesuse elulugu. Gaudi ei kasutanud sirgeid seinu, kõik nurgad olid kaetud looduslike motiividega.

Kuna mingeid plaane töö jätkamiseks temast maha ei jäänud, siis ta õpilased jätkasid tema visiooni nii hästi kui oskasid (vasakul tiival). Hispaania Kodusõja tõttu jäi ehitus kauaks ajaks pooleli.

Hiljem jätkati kiriku ehitust tagaküljel hoopis moodsamas, kubistlikumas stiilis

Kiriku restaureerimine käib praegugi. Riigil selleks raha pole, tööd tehakse eraannetuste toel ja kavas on selle tööga lõpule jõuda 2026.aastaks, mil möödub 100 aastat Gaudi surmast.

Õhtu lõpetas kuulsate fontäänide värvidemängu ja võrratu muusika taktis purskamise vaatamine.

Show oli suurejooneline, aga pildile oli seda raske püüda

Kuna palju jäi vaatamata nii Barcelonas kui kogu Kataloonias, siis loodan, et pöördun kunagi sinna veel tagasi. Nüüd juba tean, kus miski asub, kuidas mõistlik ja võimalik on liikuda ja mida ma veel näha tahan. 3,5 tunnine lennusõit odavlennufirmaga Ryanair pole pikk ja on hea hinnaga. Selgeks sai ka käsipagasiga seotud nüansid ja Girona lennuväljale transfeeri tellimine. Tahaks järgmine kord ehk lausa koos lapselastega seda paradiisi nautida.

Esmaspäev, 27. august 2012

Eralelu kaitseks

Eelmise nädala skandaalikene Edkar Esimese eraelu teemal tekitas meedia konnatiigis paraja lainetuse. Kuigi selle pikantse loo point oli hoopis  selles,  kuidas batja oma asju ajab, kas füüsilist jõudu kasutades, ähvardades,  pakkudes läbi lillede teenet foto avaldamata jätmise eest või lausvaletades oma blogis intsidenti kirjeldades, ei peatu ma sellel pikemalt. Mõtlevale inimesele pole tema elufilosoofias ega käitumismudelites  seegi kord midagi uut, aga tema fänne see nagunii ei häiri. Nende arvates on "armastatud suurlinnapea" reaktsioon igati õigustatud, kuna süüdi on hoopis kõmuajakirjandus, kes alatult topib oma nina teise eraellu.

Aga  räägime siis eraelu puutumatusest. Läänemaailma paparatsikud ronivad tuntud isikute magamistoa akna taha või luuravad neid võimsate zuumidega varustatud fotokatega privaatrannas, et saada kõmulist pilti. Seda võib küll pidada eraelu puutumatuse rikkumiseks, aga küllap on sealgi seadused paika pannud, millal saab ajakirjanikku kohtus süüdistada. Antud intsident ei ulata niisugusele nuhkimisele mitte ligilähedalegi. Mees sõidab täiesti avalikus kohas õhtul ringi ja võtab noore daami oma autosse. Asjaolu, et tema käimised ja kohtumised on kõrgendatud avaliku tähelepanu all, ei tohiks sellele mehele küll üllatuseks olla. Kui ei taha, et nähakse, tuleks varjatumates kohtades oma eraelu elada. Aga eks temagi ole vaid inimene, kes ehk sumedas suveöös kohtas juhuslikult kauaigatsetud naist ja nii polnud aega konspiratsioonile mõelda, vaid tuli koheselt tegutseda. Siis ajab ikka vihale küll, ja võib-olla rikkus see intsident mehe niigi hapra lootuse selle naisega liini ajada :D

Mõistatame, mis me mõistatame, aga ilmselt me ei saagi teada loo tagamaadest,  miks Savisaar oma "eralelu" nii raevukalt varjama tõttas. Mingi udupilt noorest tundmatust naisest tema autos poleks kedagi eriti üllatanud. Aga just tema terav reaktsioon pani loo suure kella külge. Minu jaoks tekitas see omakorda küsimuse, kas kõigi nende noorte neidudega siin-seal miilustamist ikka saabki nimetada vaid eraeluks. No et üksik hüljatud mees otsib endale uut kaasat ;) Kui tegu on temast kolmkümmend või rohkem aastat nooremate näitsikutega, siis sellise suhte taandamine armastuse võlujõule oleks tiba ühekülgne. Kui tänutäheks vanamehe väljakannatamisele saavad naised endale hästitasustatud ametikoha linnapea haldusalas või kiire tõusu parteihierarhias, kas siis ei peaks seda nimetama hoopis ametiseisundi kuritarvitamiseks, mitte eraeluks. Ja selline mõjuvõimuga kauplemine on küll õigustatud meedia luubi all olema, erinevalt eraelu privaatsusest.

Reede, 17. august 2012

Omad joped

Loen ega usu oma silmi, meie kallis haridusminister on tekitanud oma haldusalasse ühe imelik-peene ametikoha ja ilma konkursita sinna tööle võtnud - ta-ta-taaa!- Riho Illaku :D

No ma ei oska kohe midagi muud öelda kui laulda, et "kuidas kõik see nii küll olla saab... unustada kauaks sind ma võin, kuid siis ikka jälle algab kõik, algab uuesti".

Jah, Illaku-poissi pole riigirahaga sahkerdamises süüdi mõistetud, niiet poliitiliselt korrektne värk, see tema uuesti töölevõtmine, niivõrd-kuivõrd. See aga, et haridusminister konkurssi ei teinud ja talle lausa uhiuue ametikoha tekitas, on küll täielik bläkk. Loodan, et selle asjaolu kallal närijaid leidub ja niisama lihtsalt see lugu ei lõpe.

Kui ma siiani pidasin Aaviksood vaatamata kõigele ikkagi targaks meheks, siis see otsus võttis küll karbi lahti. Nagu tarkuselinna kuluaarides sahistatakse ja ja mis ka artiki kommentaarides kajastus, Illak on ülikooli rahade haldamisel olnud nagu rebane koorekirnus. Kuigi ametlikku tõendusmaterjali neile kuulujuttudele pole järgnenud, siis teatud reputatsioon on sellele mehele külge jäänud. Käsi peseb kätt ja sõber sügab selga :D Illaku taas riigiametisse majandusasjade korraldajaks töölevõtmine on üsna samaväärne, kui Avo Viiolile oleks "uus võimalus" antud :D

Kas on Aaviksoo majandusasjades nii taipamatu, et sellise "finantsgeeniuse" teeneid tahab kasutada? Või siis ei saanud "vanale sõbrale" ära öelda ;) Aaviksoo kohta tuleks siinkohal meenutada vana tarkust, et ütle, kes on su sõbrad... Ilmselt omaaegsete "sõbrateenete" laia ringi tõttu võttis Illaku lahtikangutamine Tartu Ülikooli majandusprorektori ametikohalt omal ajal hirmkaua aega :D Aga seda ma poleks küll uskunud, et fööniks uuesti tuhast tõuseb :D

Kolmapäev, 15. august 2012

Laagrielu

Laagrielu on laias laastus ikka ühesugune, olgu tegu siis vangilaagri, pioneerilaagri või maalilaagriga. Nagu nimigi ütleb, kuulub igasse laagrisse erinev seltskond. Vangilaagrisse pannakse neid, kes seadust on rikkunud, pioneerilaagrisse said omal ajal minna vaid pioneerid ja maalilaagris osalevad need, kes maalida tahavad ja oskavad. Ühine on see, et kõigis laagrites kehtivad teatud kirjutatud ja kirjutamata reeglid ja neile tuleb alluda. Kui mõni vang pole tegelikult kurikael, olles sinna sattunud halbade asjaolude kokkusattumisel, siis on tal raske kohaneda sealse kontingendiga. Ka pioneer, kes ei tahtnud luuremänge mängida ja muid pioneeriasju kaasa teha, vaid hoopis omaette raamatut lugeda, tundis kindlasti ennast võõrkehana ja teised vaatasid teda paha pilguga.

Novott, umbes sama lugu oli minul maalilaagriga. Kuna ma polnud terve aasta pintslit kätte võtnud, siis ei olnud mul erilist tahtmist üldse minna. Puudus nii igatsus maalida kui usk, et ma mingi hea pildiga maha saaks. Aga ilus ilm ja soov kodunt eemale saada otsustasid asja. Tervet nädalat pole ma kunagi suutnud kaasa teha, nii otsustasin nüüdki vaid mõneks päevaks minna. Selle ajaga saab mul otsa seegi vähene loominguline potentsiaal ja pealegi hakkab laagri ühiselu üsna kitsal pinnal minusugusele individualistile närvidele käima.

Lootsin ikkagi, et teiste andekad tööd äratavad ka minus väga sügavale peitu pugenud maalihimu, nagu see varemgi on juhtunud. Panin värvid paletile ja hakkasin pihta. Alustuseks valisin lihtsa lillekompositsiooni, mis oli tegelikult algajate jaoks üles pandud. Eks pidasin ennastki üle pika vaheaja nagu algajaks ja teiseks valiku põhjuseks oli see, et lähiümbruse paremad vaated said eelmisel suvel juba ära maalitud. Lokkava roheluse erinevate nüansside leidmises pole ma nagunii väga osav.

Algus oli raske. Etterutates ütlen, et ega oluliselt paremaks ei läinudki ;) Vana vineertooli peale oli asetatud lillevaas suvise kimbuga. Mul oli raskusi isegi proportsioonidele pihta saamisega ja nii ma kõigepealt sellele keskendusin. Ütlesin endale, et kui sa isegi tooli usutavalt ära ei suuda maalida, siis pane heaga pintslid kotti. Ja nii ma siis saingi selle punnitamise tulemusel endale pildi, millele võiks nimeks panna "tool". See, et seal ka mingi vaas lilledega peal oli, ei pääsenud mu pildil eriti mõjule. Et te teaks, teised maalisid ikka rohkem vaasi ja lilli ;) Aga kuna tool sai mul üsna tooli moodi, siis olin lõppkokkuvõttes endaga rahul, kuigi vaasil peegelduva valguse õige toon jäi leidmata (praegune pilt on juba parandatud ja sellega olen rohkem rahul). Kogemata kuulsin, kuidas üks nimetas seda omavahelises arutelus "mõttetuks pildiks" ja pidin temaga nõustuma. Loomulikult pole sel pildil mingit kunstiväärtust, aga minu jaoks oli sel ikkagi mõte enesest võitu saamise märgina.

Nii asusin veidi kindlamana teiste vaadete kallale. Aga ega mul seekord suurt midagi välja ei tulnudki. Ilm muutus aina lämbemaks ja mina pole mingi enesepiinaja. Nii jäid mul maalimata mitmed ilusad vaated, sest ma läksin hoopis järve äärde päevitama ja ujuma. Lõppude lõpuks polnud see mingi orjalaager, vaid minu kallis puhkus, millest ma mõnu tunda tahtsin :D

Peab ütlema, et siinkohal see laagriteema mängu tuligi. Ükski teine osaleja nii kergemeelselt ei käitunud. Võib-olla neid parmud ei söönud nii palju kui mind ja kuumus ei tapnud. Igatahes enamus vorpis vähemalt kolm pilti päevas, üks hommikupoolikul, teine pärast lõunasööki ja kolmas õhtujaheduses. Mina suutsin vaid päevas ühe pildi teha, ülejäänud aja kulutasin puhkamiseks ja mängimiseks. Ja peab tunnistama, et minu peale vaadati natuke viltu küll. Kui ma seletasin, et ma niisuguse kuumaga ei jaksa maalida, siis öeldi mulle, et PEAB. No mitte otsese käsu mõttes, sest olime laagris ikkagi vabatahtlikkuse alusel, aga mitte keegi ei mõistnud minu suhtumist. Rääkimata minuga ühinemisest ;)

Samal lainel polnud ma teistega ka hinnangu andmisel oma töödele. Minu arust oli väga tore, et teistel vaimustust ja tahtmist niipalju jagus. Andku minna, kui see neid õnnelikuks teeb. Mind aga ei rahuldanud oma nõrga tasemega pildid ja kui nägin, et asi ei parane, ei pidanud ma papi ja värvi raiskamist mõttekaks ;) Kui kurtsin, et kahjuks seekord mul midagi head välja ei tule, sain jälle noomida. Niimoodi EI TOHI ennast maha teha ja endale alaväärsust tekitada. Selle arvamusele vaidlesin küll vastu, et ükskõik, missugune ma teiste inimeste meelest ka pole, alaväärsust ei ole keegi mu põhiomaduseks pidanud. Pigem vastupidi. Aga kriitikameelt omaenda piltide suhtes võin ma ju ilmutada. Teiste tööde kohta ei hakanud ma midagi ütlema, kuigi minu arust neist sajast pildist, mis kogu see kamp ära maalis, laias laastus umbes 15 olid väga head, veel 25-l polnud vigagi, aga ülejäänute puhul oli vaid tegemise rõõm. Loomulikult, kõik pildid ei saagi ühtviisi õnnestuda, ka mitte parimatel meist. Mul endal on olnud iga laagri tulemuseks vaid üks päris hea pilt. Seekord jäi ka see üks sündimata.

Ma ei tea, võib-olla on minu kriitiline suhtumine oma töödesse just see põhjus, miks mu entusiasm alla käib. Et kui suudaksin olla sama optimistlik ja rahul oma töödega, kui ülejäänud seltskond, siis muutuksin ka mina produktiivsemaks. Siiski kahtlen, kas see aitaks, nii nagu kõik need enesesisendusel ja -armastusel põhinevad teooriad. Ega ennast ümber ei tee ja nii tekkiski mul küsimus, kas ma järgmisel suvel sinna laagrisse lähen, kui mu arusaamad teistega ei klapi. Hoolimata sellest, et mind püüti ümber kasvatada, ei andnud keegi märku, et ma sugugi nende hulka ei kõlba. Eks see jääb mu enda äratundmise küsimuseks, kas ma edaspidi veel sobitun selle laagri seltskonda või mitte. Mitmed ilusad vaated jäid mul ikkagi kripeldama ja neid tahaks ükskord ära maalida. Nagu näiteks naabertalu vesiroositiik või kaunis vaade ligidalasuvalt mäekünkalt.

Peab mainima veel seda, et mu lühikese laagrisviibimise aja sisse mahtus nii üks tore pidu kui ka ajakirjanike külaskäik. Kuigi ma ei tea täpselt, mis saate jaoks meid filmiti, aga küll ma välja uurin ja teile ka ütlen. Võib-olla saan nüüd lõpuks kätte oma viis minutit kuulsust :D Paraku toimus see filmimine järgmisel päeval pärast pidu, nii valisime naljaga pooleks kaamera ette rääkima paremini säilinud isikud (need, kes peolt varem lahkusid). Mina olin kaadris seljaga, ja minu arust filmiti vaid mu paletti ja pintslitööd. Aga võib-olla lõigatakse seegi lõppvariandist välja :D