Reede, 30. juuli 2021

Mina, kirjanik

 Tegelikult on see lugu sellest, kuidas minust kirjanikku ei saanud.

Meenutades 11 aasta taguseid blogisuhteid, tuli mulle meelde üks huvitav mälestus. Tol ajal avaldas isand Konn oma blogis aeg-ajalt Armandi lugusid, mis nüüdseks koostöös Kaamosega on raamatuks saanud . Tookord aga palus Konn mind kaasautorina sulge proovima ja Aaza-Lea osa kirjutama. Võtsin  väljakutse vastu ja kirjutasin Konna jutukesele  järjeks Aaza-Lea vaatenurga juhtunule. Siin see minu esimene katsetus kirjanikuks hakata on.

Nagu te juba teate, asja sest kirjanduslikust koostööst ei saanud ja kuigi mõtlesin pikkadel pimedatel talveõhtutel ise proovida mingit raamatut kirjutada, siis pole ma tegudeni jõudnud. Ilmselt ei jõuagi. 


Aaza-Lea haaras toolilt oma riided ja kadus vannituppa. Sealt väljudes olid ta huuled kõvasti kokku surutud ja näol otsustav ilme. Armandile ainsatki pilku heitmata võttis ta oma koti riietega, surus pitsilise öösärgi vihaselt sinna sisse ja suundus esiku poole. „Kuhu sa lähed, oota nüüd. Ma teen kohe kohvi ja...“ jõudis Armand veel pomiseda, kui uksepaugatus ta juttu pooleks lõikas.

Aaza-Lea kihutas ühe soojaga rongipeatusse, pilku kellale heitmata. Kas rongi üldse lähemal ajal väljumas on, sellele mõtles ta alles kohale jõudes. Õnneks polnud isegi poolt tundi vaja oodata. Naine istus pingile, süütas sigareti ja hakkas meenutama, et mis teda siis nii vihastas. Mehed... Kunagi arvas ta, et miski ei suuda teda enam üllatada. Aga see oli üsna ammu, kui ta meeste veidratesse soovidesse või seksimängudesse üleoleva muigega suhtus. Nüüd aga... Armandi-sugusest mehest poleks ta küll niisugust labasust oodanud. Samasugune nagu nad kõik, nentis Aaza-Lea ja kustutas suitsu.

Samal hetkel helises telefon. No muidugi, Armand! Ma ei kavatsegi temaga rääkida, mõtles Aaza-Lea ja lülitas telefoni üldse välja. Korraks käis peast läbi, et mida siis teha, kui mees talle siia järele tuleb? Kas peita ennast ära või kuulata ära, mis tal öelda on? See küsimus langes iseenesest ära, Armand ei tulnud. Argpüks niisugune, leidis naine veel ühe põhjuse mehe peale vihane olla.

Koju jõudnud, nägi Aaza-Lea esikus meesterahva kingi. No mis see veel olgu! Nagu selja pöörad, nii tütrel kohe kavalerid majas. Ise veel keskkoolitüdruk! Meie ajal poleks niisugune asi kõne allagi tulnud! Siiski ohkas naine alistunult, sest eks ta aimas seda nagunii. Siiani polnud noormees neile siiski ööbima jäänud. Nii palju neil ikka veel häbitunnet oli. Nüüd aga, kui ta ise ootamatult vara koju jõudis... Mis siin imestada, eks noored tahtsid ema äraolekut kasutada. Siiski otsustas ta tütrega mitte kohe pahandama minna. Eks hiljem, kui poiss läinud, võtab ta selle teema jutuks. Praegu on muustki mõelda.

Aaza-Lea ohkas veel kord ja talle tulid hommikused sündmused uuesti ärritavalt meelde. Kas maailm on hulluks läinud? Mis sellele Armandile küll sisse läks? Nüüd lendasid kenad nädalavahetuse plaanid kõik vastu taevast. Aaza–Lea suutis isegi muiata, et tütre plaanid samamoodi... Armand oli siiani nii kena ja sümpaantne mees olnud, lausa dzentelmen. Aaza-Lea hakkas juba mõtlema, et siit võib isegi midagi püsivamat kujuneda. Ja nüüd selline pauk.

Mida küll ootamatu vabadusega pihta hakata? Naine võttis kotist telefoni ja lülitas selle sisse. Mis siis, kui kui Armand nüüd helistab? Aaza -Lea kaalus korraks võimalust, et võib-olla on tal oma käitumise kohta mingi normaalne seletus. Siis võiks ehk isegi andestada. Ja nad jõuaksid ikkagi veel minna randa, nagu plaanitud.

Vahepeal kuulis ta, kuidas tütar oma kavaleriga toast välja tulid. Kahjurõõmsalt mõtles Aaza-Lea, et imestage jah nüüd, miks ema kodus on. Kuulis sosistamist ja siis ukse paugatust. Nüüd lähen ja teen tütrel kõrvad tuliseks, mõtles naine ja tuhises kööki. Tühjus. Noored olid koos minema läinud.

Selle peale vajus Aaza-Lea pahameel sossti kokku ja tal hakkas nii endast kui tütrest kahju. Lausa nutt tuli peale. Kõik see on Armandi süü! Kas poleks neil kõigil kena nädalavahetus võinud olla, kui see narr oma lollustega välja poleks tulnud. Mehed kohe peavad kõik ilusa ära rikkuma! Kui Armand peaks nüüd helistama, siis kavatses Aaza Lea talle kõik välja laduda, mis ta mehe käitumisest arvab.

Armand ei helistanud. Pärast tunniajalist ootamist otsustas Aaza-Lea sellise idioodi oma peast täiesti välja visata. Mis ta õige endast mõtleb! Nagu mehi ilmas vähe oleks... Ja veel palju nooremaid ja ilusamaidki.

Mida küll ette võtta või kuhu minna? Kellele võiks helistada? Ühtki meest küll praegu näha ei tahaks. Noh ega neid just väga valida ka polnud. Eriti selliseid, kellele keset kallist nädalavahetust saaks helistada. Kõik ju peredega koos... Omal ajal oli Aazaleal palju kavalere. Eks ta oli kena naine noorena. Olen praegugi, lõi naine pea selga ja valis Merle numbri. Selle sõbrannaga koos oli palju lahedaid pidusid peetud ja kihvte mehi kohatud! Temaga juba igav ei hakka ja küll nad koos välja mõtlevad, mis selle tühja päeva ja õhtuga ette võtta.

Telefon kutsus pikalt. Just siis, kui Aaza-Lea tahtis loobuda, Merle vastas. „Oo, kes helistab!“, ütles naerune hääl telefonitorust. „Kuhu sa oled kadunud, pole sust ammu midagi kuulnud?“ Aaza-Lea pidi just õhinaga sõbrannale hakkama pajatama, kuidas ta mõni aeg tagasi kohtus ühe sümpaatse mehega ja... siis tuli kõik jälle meelde. Seda nime ei võta ta enam suu sissegi. Selle asemel ütles hoopis, et tööd on palju olnud ja pole saanud mahti sõbrannaga ühendust võtta. Aga täna võiks küll midagi vahvat ette võtta ja rääkida teineisele uudiseid. „Oi, täna ma küll ei saa, olen linnast ära sõitnud ja naudin hoopis maaelu!“, sädistas Merle. „Kus ja kellega sa oled?“, muutus Aaza-Lea uudishimulikuks. „Kuule, räägime sellest mõni teine kord pikemalt, eks! Mul on hetkel jube kiire“, ütles sõbranna ja lõpetas kõne.

Nüüd oli Aaza-Lea tuju lõplikult rikutud. Sõbranna on ta kah maha jätnud. Nagunii mingi mehe pärast. Niisugused need naised on! Nojah, eks ta ise tegi ju sedasama. Siis, kui Armandiga kõik veel hästi oli, ei tundnud ta sõbranna järele puudust. Aga nüüd...
Mis siis ikkagi täna hommikul juhtus? Naine mäletas, kuidas unesegusena oli mees teda hellitama hakanud. Ja siis algas mingi pirin? Mis see oli, millega Armand teda puudutas? See oli vist vibraator. Miks mees temaga ometi niimoodi veidralt käitus? Ega ta ometi pole kuulnud midagi naise kirjust minevikust? Võib-olla kujutas ette, et naine on lausa nagu mõni pornofilmi tegelane. Aaza-Lea on selliseid filme näinud küll ja teab, mis trikke seal tehakse. Aga et Armand ka millegi niisugusega tegeleda võiks, ei mahtunud naisele pähe. Kas tõesti lõid nüüd välja mehe perverssed kalduvused? Seda poleks temast küll arvanud.

Aga kui oli asi hoopis selles, et... Aaza-Leal lõid lausa põsed lõkendama, kui ta niisuguse võimaluse peale mõtles. Et mis siis, kui mehest eriti asja pole ja ta tahtis naisele hoopis selle vibraatori abil rõõmu teha. Huvitav, kui vana Armand on? Räägitakse ju, et teatud eas meestel on sellega probleeme. Aaza-Lea polnud varem kunagi mitut ööd järjest mehega koos veetnud. Võib-olla ta tõesti üle ühe korra ei suudagi?

Nüüd paistis lugu naisele hoopis uues valguses. Einoh, kui nii, siis tahab ta mehele öelda, et egas temagi enam mingi seksihull ole. Nad oleks võinud teisel ööl kenasti niisama kaisus olla. Poleks vaja olnud sellist asendusriista hankima hakata. Aaza-Lea leebus täiesti ja hakkas mõtlema, kuidas olukorda nüüd lahendada. Kui mees talle uuesti helistab, siis võib talle ju uue võimaluse anda. Või hoopis helistaks ise. Mehel on kindlasti piinlik seda teemat üles võtta. Aga küll Aaza-Lea juba oskab teda aidata...

Telefon hakkas laulma. Aaza-Lea kogus ennast hetke, enne kui vastas üsna rangel toonil "jah, ma kuulen".

Seejärel pisut pettunult "ah see oled sina, tütreke".
...
"Mis keda, see pole sinu asi. Räägi parem, kelle kingad need koridoris täna hommikul olid? "
...
"No kuule, ära mind ikka nii lubjakaks ka pea. Tean küll neid öiseid õppimisi"
...
"Hea küll, tule nüüd koju ja siis räägime. Eks mina olen ka noor olnud, aga nii vara ei maksa veel kodu mängima hakata. Küll jõuad elus veel küll ja küll nende meestega jahmerdada. Praegu on kõige tähtsam asi õppimine!"
...
"Tule siis ruttu koju, teen meile õhtuks midagi head süüa! Siis istume rahulikult maha ja arutame neid asju. Viimasel ajal polegi nagu mahti olnud omavahel rääkida."
...
„Kalli-kalli sulle kah!“

Ilm oli ikka jube palav ja veel hullemaks tõotas päeva peale minna. Armandi juures oleks konditsioneeriga mõnus jahe olnud... Aga mis parata, on nagu on. Naine käis korra värskenduseks dushi alt läbi ja hakkas mõtlema, mida süüa teha. Koju polnud midagi head varutud, sest... Jälle läksid mõtted Armandile ja rikutud nädalavahetusele. Aaza-Lea otsustas, et aitab neist "oleksitest". Nüüd läheb ta turule. Polegi ammu saanud seal mõnuga ringi vaadata ja valida. Turuletid oma kesksuvise küllusega teevad alati tuju heaks. Just seda tal oligi praegu vaja. Eks hommik on õhtust targem, ütles juba vanasõna. Täna küll Armandile helistama ei hakka. Las praeb veidi. Küllap ta lõpuks helistab ise ja siis saame selle loo kenasti ära klaarida. Aaza-Lea ümises omaette juba üsna heatujulisena "mööda teed, mis on kividega kaetud..."

Teisipäev, 27. juuli 2021

Konnaregatt

 Kaamos oli see, kes meie laupäevase ürituse kohta sellise tabava nimetuse välja mõtles. No muidugi oli isand Konn see, kes kutsus kokku selle kamba. Võib-olla oli algselt mõeldud Blogkok2 midagi muud, kui see mis välja kukkus. Teadagi, inimene mõtleb ja peab plaani, aga jumalad naeravad samal ajal.

Minu ettekujutus nostalgilisest korduskohtumisest 11 aastat tagasi toimunud Blogkok seltskonnaga oli ka tiba teistsugune. Kui selgus, et kohale ei tule ükski mu põhilistest saurus-blogisõbrannadest, siis mõtlesin ka ise, et ah, mis ma sinna ikka lähen. Aga kuna ma ise olen olnud läbi elu igasuguste klassi-, kursuse- ja muudegi seltskondade kokkusaamiste korraldaja, siis teadsin väga hästi, et see, kui inimesed, kes lubasid tulla, jäävad tulemata, on pettumus korraldajale. Ja kuigi isand Konn on selles asjas palju paksema nahaga, ehk teda ei tundunud loksutavat see, kes kutsututest tuleb või tulemata jaäb, siis minu jaoks polnud varianti mitte kohale ilmuda.

Ja no olgem ausad, sellist glamuurset üritust, nagu purjekasõitu privaatseltskonnaga, ei pakuta mitte iga päev. Ilm oli ka igati super, ei liiga kuum ega külm ega tuuline. Just täpselt nii mis tellitud.

Ma olen suur pabistaja, kui tuleb sõita kuhugi, kus ma varem käinud pole. Kas ma õige koha üles leian, kuidas ja kuhu saab parkida, ja missugused on teeolud, kas on remonte ja  ega ma seetõttu hiljaks ei jää. Kodunt väljasõit oli paraku tund aega hiljem, kui kavandasin.

Laias laastus teadsin ma enam-vähem blogi-aliaste taha peitunud "pärisinimeste" kohta ühte ja teist. Aga ikkagi olid nad teistsugused, kui ma ette kujutasin. Need, kelle kohta arvasin, et nad ehk ei haaku seltskonnaga, olid väga seltskondlikud, aga need, kes blogi kaudu tundusid emotsionaalsed ja head suhtlejad, olid hoopis vaiksed.

Mis mulle selle juures kõige rohkem meeldis, oli see, et ettearvamatu seltskond nii hästi kokku klappis. Nii paadisõidu kui hilisema õhtusöögi ajal. Minu arust polnud igavat ega tühja vaikust, nagu võõraste inimeste esmakohtumisel tihti juhtuda võib. Mina rääkisin paraku liiga palju ja liiga valjusti, nagu mul päriselus kombeks. Esimese Blogkoki ajal ütlesid kõik, et mina olin just täpselt selline, nagu nad ette olid kujutanud. Pilte sai ka veidi tehtud, need, kellele ma ise saatnud pole,  küsige isand Konna käest. Sest mul nende kontaktandmed puuduvad.

Mul on väga hea meel, et olin kutsutute hulgas ja kohale tulin. Sellist lahedat seltskonda mu igapäevasuhtluses pole. On, mida sellest suvest mäletada.


Neljapäev, 15. juuli 2021

Lõpuks ometi

 Olen pikalt hoogu võtnud, et see ära öelda: lõpuks ometi sai mu aianurka kauaoodatud tara püsti pandud. Tegelikult juhtus see juba enne jaanipäeva, aga kirja panemiseni läks veel terve kuu. Aga olen ülimalt rahul tekkinud privaatse nurgakesega.


Neid "lõpuks ometi" ütlemisi on sel kuumal ja põuasel suvel veel mitu korda ette tulnud, kui kauaoodatud vihmasadu pärale jõudis. Nagu ma ennustasin, nii oligi, juunis sadas kahel päeval, mu tütre sünnipäeval ja jaanipäeval. Tegelikult olid need vihmad väga hästi ajastatud, tütre sünnipäeval sai grill enne ära tehtud, kui vihm tuli ja jaanipäeval sadas lõunast kuni kella kuueni. Jaanitule ajaks oli rohigi kuivanud ja õhk värske.

Juuni lõpus sõitis tütre pere puhkusele ja mulle jäi koera jalutamine ja kahe aia kastmine. Kuna mu põlv ja puus on palju kehvemas seisus, kui varem, kui üle aasta tagasi viimati koera jalutasin, siis oli see tõeline katsumus. Päevas kogunes mul üle 15000 sammu, mis tervete jalgadega inimesele oleks paras koormus, aga mina suutsin sellega läbi häda ja valu toime tulla päevas 2 diclofenaci abil. Terve nädal oli kuum ja kuiv ja "lõpuks ometi vihm" ei saanud öelda enne, kui puhkajad tagasi jõudsid,  6.juulil. 

Sealt edasi jätkus nii põud kui ka aina suurem kuumus. Ennustus, et järgmine vihm tuleb mu elukaaslase sünnipäeval, ei läinud kahjuks täide. Nüüd ei lubata seda "lõpuks ometi" vihma ja jahenemist mitte enne järgmist nädalat. Kui siiski. Oma aeda kastan ülepäeva, ja taimed püsivad veel elus, aga ei taha mõeldagi, mis põllumeestel saakidega juhtub, kui see põud kaua kestab.

"Lõpuks ometi" ei saa ka öelda korteri veeavariist tingitud remondi valmimise kohta. Sellega on nüüd juba ligi 3 kuud aega läinud ja eile saatsin ühistu haldurile vihase kirja, et milles asi,et see ikka tegemata on. Vastust pole saanud. Kas ma tõesti pean alustama otsast peale oma kindlustusega, kui ühistu kindlustusega asjaajamine veel kauaks venima jääb. Looda veel, et keegi teine sinu eest su probleemid ära lahendab...